Lina Nordquist
Lina Nordquist (s 1977) on ilukirjanduses uustulnuk. Tema debüütromaan „Järgnen sulle” (Dit du går, följer jag, 2021), mille Tiina Mullamaa tõlkes on eesti keeles välja andnud kirjastus Eesti Raamat, kirjeldab ühes majas elanud suguvõsa lugu 19. sajandi lõpust 1970. aastani.
Kohtame kaht minajutustajat kahel erineval ajastul – Unni põgeneb 19. sajandi lõpul Norrast ja asub oma perekonnaga elama Rootsi metsade rüpes asuvasse hütti. Unni poja Roari minia Kåra ei tunne end hästi ei hütis ega ka perekonnas. Kahe naise jutustused esitatakse lugejale vahelduvates peatükkides paralleelselt. Romaani keskmes on suur vaesus, vaimse tervise probleemid ning sügavale peidetud saladused.
Pealkiri, mis pärineb Ruthi raamatust vanas testamendis, väljendab lojaalsust ja kokkukuuluvustunnet keerulistes olukordades. Need väärtused on Unni ja Kåra jaoks väga erineva tähendusega. Lisaks headele sissevaadetele kujutatud ajaperioodi, loodusesse ja psühholoogiasse paistab silma romaani kaunis ja lüüriline rootsi keel.
Varsti peale debüüti ilmus Lina Nordquisti teine romaan „Elu enne surma” (Livet innan du dör, 2022). Siin on aeg ja keskkond täiesti teistsugused – seekord kirjeldatakse kaasaegse linnaruumi eramajade rajooni üheainsa suveõhtu jooksul. Selles kohtuvad inimesed, kellel on ebameeldivad saladused või traumad. Sarnaselt romaaniga „Järgnen sulle” jutustatakse lugu vaheldumisi erinevate tegelaste vaatenurgast.
Enne romaanikirjanikuks hakkamist tegi Nordquist karjääri teadlasena. Ta õppis kõigepealt farmaatsiat ja kaitses 2007. aastal meditsiinidoktori kraadi Uppsala ülikoolis. Teadustöö ja kirjutamise kõrval on Lina Nordquist osalenud pikka aega Liberaalide partei töös ja tegelenud peamiselt tervishoiupoliitikaga. Ta on alates 2018. aastast Rootsi parlamendi liige ja täidab alates 2022. aastast vastutusrikast kohta parlamendi Liberaalide partei fraktsiooni juhi ja partei aseesimehena.
„Ausalt öeldes ei meeldi mulle sõna „võimatu”. Kunagi peeti võimatuks – isegi kujuteldamatuks – kosmosereise ja naist presidendina. Kes annab meile õiguse otsustada, et miski on võimatu? Loomulikult peaksime me unistama. Me peaksime ette kujutama, janunema ja igatsema! Ja me ei tohiks unustada oma ainsat piirangut – kas me soovime midagi piisavalt, et sellele pühenduda?”
Lina Nordquist /Prima Vista 2023/
Kohtumine:
Kohtumine kirjanikuga Prima Vistal reedel, 12. mail kell 16.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis.
Katkend:
Järgnen sulle, Eesti Raamat 2022. Rootsi keelest tõlkinud Tiina Mullamaa. Lk 302 – 309.
Unni
Trööbeldis
Liblikatiivad enam tagasi ei tulnud, küll aga mina ise. Mina, kes ma olin näost kahvatum ja kelle piirjooned olid ähmastunud, kelle nahk oli nagu kollakaks tõmbunud portselan ja kelle silmad olid nüüd hallikad: ühel õhtul, vaid mõni nädal enne sinu üheteistkümnendat sünnipäeva, sain ma oma värvid tagasi.
Alguses paistis kõik halb. Me olime läbi metsa koju tassinud mõned loomaraiped. Kaks neist olid oravad, aga meil oli õnnestunud saada ka üks metskits. Keelatud toidu raskest kehast jäid metsateele jäljed, sest süles kanda me seda ei jõudnud. Õhk kubises sääskedest, need kihasid me pea kohal. Lendasid suhu ja silma ning hammustuse kohad kipitasid.
„Oi, kui ilus kõik on valges!” ütlesin, kui metsast välja astusime.
Sa olid nõus, hingasid raskelt.
„On jah. Ja siin pole nii palju sääski ka. Ja mustikavarred ei torgi enam jalgu,” laususid sa. „Nüüd on nii vähe jäänud.”
Viimase jupi kõndisime juba mööda suvist aasa. Sa vaatasid üle õla tagasi jälgedele, mis metskitsest aasa peale jäid, kui teda kodu poole tarisime.
„Oota natuke, ema. Ma kergitan veidi heina ja lilli.”
Sa kummardasid oma kõhetu keha heina kohale ja andsid oma parima, kuid lohistamismärgid olid siiski näha. Rohi oli selle lootusetult lõdva loomaraipe lohistamisest lamandunud.
„No nii! Mõne tunni pärast pole jälgedest vähimatki alles,” ütlesid sa, kui tagasi tulid.
„Me peame kohe tükeldama hakkama,” laususin ma otsustavalt. „Pole mõtet liha seisma jätta.”
Ma võtsin üdikondid puljongi tegemiseks enda peale, aga sina tükeldasid ja soolasid köögilaua ääres lihatükke.
Ta saabaste astumist oli kuulda juba enne, kui teda Rävbacka poolt tulemas nägin. Vetruv krigin teepinnal, hingetõmbed nii nina kui suu kaudu. Me pühkisime kõik lihatükid ja luud-kondid, mis mahtusid, riidekirstu, ülejäänu pressisid sa sahvrisse ning mina nühkisin nagu hull ja sina lükkasid kõik noad ja lõikelauad köögisohva alla. Uksel seisva mehe piirjooned olid tumedad, aga mina teadsin, et tal on tugevad käed ja märjad huuled. Tema, kes hammustas, rebis ning paiskas mu tungaltera, külma higi ja kõhukrampide kätte. Tema, kes oli võtnud minult mu Tillu ja purustanud rõõmusära sinu silmades. Ta tuli nüüd jälle, nagu oleksin ma mõni söödav puuvili, niiske ja vaagnal ootamas, hea võtta igaühel, kes aga tahab. Ma oleksin tahtnud laua alla pikali heita ja kiunuda nagu vana koer, aga seisin edasi ja pigistasin huuled kokku. Ma manitsesin oma pilguga sind lahkuma. Sina jäid paigale.
Me olime lõunapoolsele aknale pannud tomateid, et need saaksid seal lindude eest varjul küpseda. Meie ainukesed. Metsaomanik katsus neid. Toppis ühe suhu. Siis sirutas käe ja võttis veel ühe.
„Need on ema tomatid.”
Su hääles oli hirm, kuid see oli siiski selge ja kindel. Mees ei vastanud, ei teinud sind märkamagi, lihtsalt võttis me viimased tomatid, ise vaatas läbi akna kõveraid taimevarsi suvisel aasal. Ta alahuulele tekkis süljenire ja jäi sinna rippuma, nagu ei tahaks tilgad lahti lastagi. Niisuguseid tilku võis ikka ja jälle nagu mürki minusse pritsida ja mina pidin tundma ta väikeseid liblikateks moondatuid rusikaid enda sees vehklemas. Tekkis õhupuudus, roided haarasid kitsa puurina mu kopsude ümbert kinni. Ma oleksin tahtnud kakelda, samal ajal aga istuda toanurka, otse köögilaua taha, kuhu alati kogunes tolmu, oleksin tahtnud sinna jäädagi, kaetuna üha tihedama kangakihiga, endal käed nagu surnud ämblikud põlvede ümber. Aga sina, mu Roar? Kes sind siis kaitseks? Ma valmistusin seisma sirge seljaga, kägarasse tõmbuma, tapma, põgenema. Süda mu sees kloppis. Me oleksime võinud minema jooksta, aga see oli meie kodu ja minu köök.
Ära kunagi harju halvaga.
Seisin liikumatult. Jäin oma põrandaplankudel vaikselt paigale ja vaatasin, kuidas mu kleidivoldid maha varje heitsid. Sina, Roar, seisid samal põrandal veidi eemal ja vaatasid mulle otsa. Me ootasime, mis ma nüüd teen.
Kes ma tahan olla?
„Ma ei taha enam.”
See olin mina ise, kes seda ütles.
„Minu ja Armodi järelmaks pidi kestma kümme aastat, niisugune oli kokkulepe. See aeg on nüüd kuhjaga möödas ja me ei peaks enam võlgu olema.”
Ma ei saanud isegi aru, kuidas ma üldse julgesin. Suurtalunik paistis olevat üllatunud, või ehk hoopis lõbustatud.
„Nii et sa otsustad nüüd ise, sa igavene kondine lits?”
Ta ütles seda, hammaste vahel mu viimased tomatid, ma nägin näritud sööki ta suus ja ajasin selja sirgu.
„Ma ei taha enam,” ütlesin uuesti. „Nüüd aitab.”
„Mis siis nüüd saab, sa igavene kõhn inetu lehm? Siin tööpinnal on näha verd: kuidas sa seda nimismehele seletad, mis?”
Ta sõnadel oli kõrbehais juures. Ja silmad olid kummalised.
Ma hõõrusin sõrmenukke, vaatasin sulle otsa, vaatasin vereplekke, mida polnud jõudnud ära pühkida, ja teadsin, et mehel on õigus. Andsin alla ja mees vaatas mulle otsa, astus kaks sammu minu poole ja tõmbas mind enda vastu. Käsivarrel, millest ta haaras, oli päris valus. Ta suu oli veel täis näritud tomatipudi, kui ta mind ümber pööras, lennutas lõikelaua ja mu ilusa laualt põrandale ning tagus mu nägu kõvasti vastu Armodi valmistatud köögilauda. Uhmer kukkus põrandale täpselt siis, kui mu lõual lahvatas valu. Teravad tähed lõikasid silmalaugude taga. Kostis tume mütsatus, kui marmoruhmer põrandalaudadele prantsatas.
Jookse minema, Roar!
Tundsin suus raua maiku. Hammaste vahel rähka. Mu purunenud hamba kilde. Sain lauanurgaga vastu vahelihast, kui mees mu seeliku üles rebis, hoidis kõva haardega ümber kaela mu nägu all ja hakkas end minu peal jõnksutama.
Ma ei saanud hingata.
Paanika andis järele, muutudes vaikivaks alistumiseks. Siiski jäi minusse uhke tunne sellest, et olin talle ära öelnud. Tahtsin, et oleksin karu, metsik ja ühtaegu tugev. Ta surus mu nägu vastu lauda ja pigistas hingekõri kokku. Päikesekuma paistis mu silmanurkadesse ja ma olin täielikus pimeduses, saamata hingata. Metsaomanik ägas mu selja taga: ta oli nagu tainas, kuid tugev, ja ma tundsin ta kurjust oma alakehas vaagnas pea kurgus. Ruumi värvid sulasid kokku. Kõik hakkas mustaks minema. Kas kaotasin teadvuse? Tahtsin järele anda. Ma olin püüdnud, nüüd olin valmis alla andma. Ei tahtnud enam hingata ega õhku saada, tahtsin, et õunad puudelt maha kukuksid ja heina sisse ära mädaneksid.
Aga sina olid mind kuulnud, Roar.
Sa olid kuulnud, et ma ütlesin metsaomanikule ei.
Nüüd kordasid sa minu sõnu sama selge häälega mis ennegi.
„Mu ema ei taha enam.”
Su hääl oli segane, kui see mu teadvusse jõudis, aga see polnud kaugel, sa seisid päris meie lähedal ja ma olin valmis surema, aga armastasin sind nii väga. Mu lapseke, mu väeüksus, kelle oli saanud küllalt. Mees lõpetas jõnksutamise ja mu keha vajus vastu lauaplaati ja kukkus põrandale, kui ta käe mu kaela ümbert lahti laskis. Võtsin peast kinni. Mu kael oli nüüd vaba. Mu valutavatesse kopsudesse tuli õhku. Aga kuhu ta nüüd oma käed topib?
Ära tule nii lähedale, Roar, ära tule nii lähedale!
Lebasin põrandal ja nägin, mis toimub. Pilt, mis minuni jõudis, oli ähmane, kuid ma nägin. Nägin meest möirgamas ja sinu poole pöördumas. Ta elund võnkus paljastel reitel, püksid tilpnesid pahkluude juures, kui ta haaras su õlavarrest, just nagu ta oli äsja haaranud minu omast. Ma nägin su näost, et sul on valus. Mehe keha oli nii jäme ja sinu oma oli nii kõhn. Ta sihtis, hoidis sind käega ikka kinni hoides parajal kaugusel, nii et sa ei pääsenud. Andis tugeva rusikahoobi. Ma pidin jalule tõusma. Pidin sisse hingama ja püsti tõusma.
Ei!
Esimene hoop läks vastu pea külge, täpselt sinna, kus see tume salguke alati su tedretähni kattis, kui sa puid tegid.
Jookse, Roar! Tõmba lahti ja jookse!
Mehe järgmine hoop tabas su kukalt, täpselt sinna, kus su juuksed on õhemad, nagu udemed, ja natuke lokkis. Kukal, kust ma su pead hoidsin, kui sa veel väike olid, su juuksed olid nagu villpea ja sa ei suutnud rahuneda. Su peake liikus edasi-tagasi nagu lilleõis tuule käes.
„Jookse, Roar!”
Kopsud valutasid, kuuldus vaid sosinat.
„Jookse minema!”
Ta lõi sind, mu kõhnuke laps, sepahaamritaoliste rusikatega. Nägin, kuidas sa langesid põrandale nagu kuivanud leht. Jäid lamama lauajala kõrvale, mille Armod kunagi nii ilusti ära õlitas, kohale, kus tema tavaliselt seisis, uhmri kõrvale, mille teie Tone Amaliega mulle kunagi kinkisite. Sa ei liigutanud, ma pidin su juurde saama, kuid mu nägemisväli oli udune ja keha ei kuulanud sõna.
Su keha jäigi liikumatuks. Mu kõhn laps lamas metsaomaniku jalge juures kaltsuvaibal maas.
Kui sa nüüd sured, siis suren mina koos sinuga.
Mu ümber tümpsus miski ja ma ei mõistnud, mis hääl see on. Siis sain aru, et hääl, mida kuulsin, tuli minu seest. See oli mu süda, mis kutsus hädaabi.
Su käsi liikus, Roar!
Ninast jooksis verd, kulm oli lõhki, kuid sa tõusid põrandalaudadelt ja olid nii pikk, kasvasid mu silma all lausa mitu sentimeetrit. Sa olid pikem kui see mees, kuigi olid alles laps ja nii kohutavalt peenike, ja su silmad ahenesid verejooksu taga nagu kaks sihikut relval. Kuid sina silmi kõrvale ei pööranud. Mees heitis sulle pilgu, terava nagu nuga. Jäid paigale, kui ta sinu poole astus. Ma panin silmad kinni ja kuulsin sind möigavat nagu loom, kui ta pigistas kinni kõik õhuteed su kopsudesse ja hakkas su kurgust viimast elunatukest välja suruma.
Tugev hoop, heli oli hirmutavam, kui kunagi kuulnud olin. Tume mütsatus. Ma ei tahtnud enam näha, ei tahtnud enam üldse olemas olla. Nüüd oli kõik möödas.
Kui ma nüüd veel mõned minutid elan, siis vean oma keha metsajärve tumeda silma juurde, ja seal mu tee lõppeb.
Sammud üle põranda. Kõrvus kohises. Mu näole langes kellegi vari.
Midagi ei juhtunud.
Midagi kerget puudutas mu põske. Ma pean vaatama, kuigi ei tahaks.
Roar!
Roar, mu Roar!
Sa polnud veel olnud valmis surema. Su keha ei olnudki murdunud, see polnud sinu keha, mis maha kukkus. Sa seisid kummargil mu kohal, laskusid siis põlvele ja puudutasid mu põske. Ulatasid mulle käe ja aitasid mul istuli tõusta. Õlavarrelihased olid pingul ja käed valmis. Sa hoidsid pihus mu ilusat uhmrit, uhmrit, mille teie Tone Amaliega mulle kunagi väga ammu kinkisite, siis kui sündis Tillu.
Rohelisel marmoril olid kleepuvad kahvatud juuksekarvad.
Sirutasin käe millegi järele, mis võiks mind püsti hoida, haarasin kinni lauaplaadist ja vaikusest. Kas me jõuaksime kaduda, kui ma nüüd jalule saan? Kus on metsaomanik? Kas on midagi, millega ma meid kaitsta saaksin, kui ta uuesti pihta hakkab, midagi teravat või kõva? Kas jõuame minema joosta, aga kuhu? Kõrvu täitis raske hingamine. Pikki minuteid. Mu vaateväli selgines. Mees oli pikali maas. Lamas, püksid nagu silmus põlvede ümber. Paremale poole ta pea kõrvale tekkis erepunane vereloik. Me vaatasime teineteisele otsa. Roar, ja sina pöörasid pilgu taas me onni põrandale, hoidsid uhmrit ikka käes. Uhmer oli plekke täis: punane, pruun, nahatükid ja paar juuksekarva. Ka sinu nägu oli plekiline: punane, pruun, kollane, täiesti läbipaistev. Verenired ja märjad jutid jooksid üle põskede, mu poeg, ja üle su huulte oli voolanud tatti, kuid sa ei paistnud seda märkavat. Sa lihtsalt vahtisid murelikult seda tohutut kehakotti, mis meie ees põrandal lebas, sa olid sama liikumatu kui see. Su õlad olid longus ja ma mõistsin, et su kael valutab, nägin, et sulle hakkab näkku tekkima sinikas. Ka minu keha valutas, valu kiirgas läbi lõualuu ja mu keele olid purunenud hambakillud. Mu oimukohalt tilkus verd. See oli haav, aga ma ei tea, kust ma selle sain.
Loik valgus üle põrandalaudade. Keha maas ei liigutanud. Kuulda polnud midagi. Oi, kuulsin küll! Kuulsin, et mu hingamine hakkab rahunema. Ja linnud sidistasid seina taga – siin sees aga oli kõik nii omapäraselt vaikne. Kas ta on äkki …?
Ma ei söandanud. Iga viimanegi nahariba ja korts värises. Ma ei söandanud ei tahtnud ei suutnud. Siiski liikusin lähemale. Jäin veidi kaugemal paigale ja sirutasin käe jämeda õla poole. See oli mu sõrmede alla lõtv. Keegi ei rünnanud mind, ei möiranud ega mõnitanud mind, kui ma teda õlast külje poole tõmbasin. Lihamass veeres selili ja tõmbas kaasa ka mehe raske pea.
Ta rinnakorv oli liikumatu. Sa sorisid metskitse lihatükkide vahel, mille olime puukirstu toppinud, ja tõmbasid välja Armodi peegli. Hoidsime seda mehe suu ees ja vaatasime teineteisele otsa, kui see uduseks ei tõmbunud. Korjus. Surm meie vabadikukohas.
Nädala autor 