Andrus Kivirähk

21. aug. 2020 at 10:45 e.l. (Uncategorized) ()

Foto autor: Ave Maria Mõistlik – Üleslaadija oma töö, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=31100573

Andrus Kivirähk – (1970) eesti kirjanik.

Katkend: Sinine sarvedega loom, EKSA 2019, lk 110 – 121.

Täna ei olnud mul Õpetaja juures tundi, tema pidi jälle ühele peenele lõunasöögile minema. Tema alati kirub ja vannub, kui kutse saab, aga läheb ometigi. Nojah, miks ta ei peaks minema, saab tasuta kõhu täis ja volilt veini juua. Ja siis saab tema seal sääraste inimestega kokku, kellelt uut laenu küsida. Vanad võlausaldajad on muidugi ka tihtipeale nendel lõunasöökidel, aga seal on neil vats heast-paremast punnis ja väike kilk peas, nii et nad pole nii kurjad ja Õpetajal õnnestub neilt tihtipeale oma võlale pikendus välja kaubelda. Nii et need on igatepidi tulusad piduõhtud. Õpetaja kurdab küll, et ta matside ja lollpeade seas peab aega veetma, aga mis sa teed ära, võlgu saabki küsida ainult matsilt ja lollilt, korralikul inimesel pole raha kunagi üleliia. Korralik inimene on ise hädas. Minult pole midagi võtta või minu emalt või Nirgi mammalt. Meil pole õieti endilgi.

Minul on muidugi ikka kahju, kui Õpetajat kodus pole, nii et meil joonistamistund raisku läheb. Pärast seda kurjavaimu merekindlust on alati hirmus

tahtmine midagi meeldivat teha, muidu tunned end nagu mõni väike hammasratas kella sees, mis ka muudkui päevast päeva ühes suunas pöörlema ja tiksuma peab. Tõmbad seal neid sirgeid kriipse ja teed igavaid jooniseid, aga ise unistad samal ajal, et millal see päris elu kord algab! Ja õnneks tead, et kohe, kui merekindluse ukse enda järel kinni lööd, punud Õpetaja juurde ja läheb lahti! Rahvalik tüüp juba ootab joonistamist.

No ja kui siis Õpetajal pole sinu jaoks mõni päev aega, siis on kurb meel. Siis ei oskagi enesega midagi suurt peale hakata, päev täitsa raisus. Hulgu niisama ringi ja vahi ajaviiteks maiustustepoes martsipanist kassi. Aga täna oli teine lugu, täna oli minul kogu aeg meeles, milline isand mind kodus kuuris ootab. Ehtne Kalevipoeg!

Nii et vaevalt oli kell kukkunud ja minu tööorjus läbi saanud, kui mina padavai kodu poole silkasin. Peaaegu oleksin veel voorimehe hobuse alla jäänud, selline rutt oli! No see oleks küll narr lugu, kui ma praegu surma saaksin, endal Kalevipoeg kuuris! Ei, siis mina roniksin kirstust ka veel välja, et tema pilt valmis teha!

Kodule lähemale jõudes mina võtsin väheke hoogu maha ja hakkasin hiilima. Mina pidin ju peale passima, et ema või Viiu või mõni teine kodune naisterahvas mind ei märkaks. Muidu kamandatakse tuppa ja antakse mingi tobe töö teha. Mina polnud ju öelnud, et ma täna Õpetaja juurde ei lähe, nemad ei teadnud mind oodata. Ja polnudki tarvis mind oodata, minul ei olnud praegu naiste ja koduste tööde jaoks aega. Mina pidin vaikselt vanasse kuuri pääsema.

Läkski õnneks. Päevasel ajal oli seal ikka palju valgem, nurgas konutav kaltsukubu selgelt näha. Armas taevas, mis ta kõik enesele ümber oli mässinud! Kartulikotte oli seal ja kalavõrke ja üldse igasugu räbalaid, mida maast leida annab. See oli kohe nagu mingi koorik või teokarp. Ja Kalevipoeg piilus sealt seest välja, täpselt nagu tigu, kellest pole ka tavaliselt suuremat midagi näha kui koja seest välja ulatuvad kaks sarve.

Ütlesin viisakalt tere ja küsisin, kuidas võõras ennast tunneb. Eilne vorst oli puutumatult alles. Uurisin, et kas härra kõht pole tühi, aga vastus jäi jällegi saamata.

Mina kraamisin siis joonistustarbed välja ja palusin, et Kalevipoeg ennast kaltsupuntrast välja harutaks ja mulle poseeriks.

Seda ta siis tegigi. Puges oma pesast välja ja seisis keset kuuri. Ja jälle sama lugu, mis eile – tema justkui ujus mu silme ees. Eile mina võisin selle hämara kuuri või võbeleva küünlavalguse süüks ajada, aga täna mitte.

“Teie otsekui voolaks laiali,” ütlesin mina hämmeldusega. “Katsuge ometi mitte niimoodi võdiseda, kole raske on sedasi joonistada.”

Kalevipoeg ei öelnud sõnagi ja väreles ikkagi edasi. Minul ei jäänud muud üle, kui joonistama asuda, ja jälle, täpselt nagu eile – joonistada teda sai! Paberile tekkis taas üks suur ja tugev eesti mees, pikad juuksed paelaga kokku seotud. Olin eile pimedas oma tööga hästi toime tulnud, päevavalguses tehtud pilt ei erinenud küünlapaistel joonistatud pildist karvavõrdki.

Ah siis selline ongi Kalevipoeg, mõtlesin mina. Kreutzwaldi raamatut olin mina lugenud küll, kuidas siis muidu, iga eestlane tundis seda! Aga pildi peal polnud mina eestlaste kuningat veel kunagi näha saanud. Keegi polnud teda joonistanud, nii et mina olin nüüd esimene.

Kusjuures juhtus jälle see, mis eile – mida kauem ma pildi kallal töötasin, seda selgepiirilisemaks Kalevipoeg muutus. Tundus lausa, et mina ei joonista mitte ainult oma paberile, vaid õhku – sinna, kus ta jalad harkis seisis. Mina tõmbasin paberile kriipsu – ja ka ehtsa Kalevipoja piirjooned muutusid tugevamaks. Mina töötasin pildi peal ta silmnäo kallal – ja ka tõelise Kalevipoja silmadesse ilmus kindel pilk. Mina joonistasin tema lõuga – ja minu ees seisval Kalevipojal tekkis lõua alla hõbedane sõlg. Joonistasin ka sõle – ning päris sõlg hakkas helkima ning särama, justkui paistaks tema peale päike.

Mina sain sellest indu juurde. Lõpetasin ühe pildi, heitsin selle kõrvale ja alustasin sedamaid teist. Kalevipoeg aina kosus, muutus aina eredamaks ja maisemaks. Nüüd sain mina teda juba hõlpsasti vaadata, ta ei hajunud enam mu silmade ees udukoguks. Nägu oli läinud jumekamaks, hakanud õhetama, tugevatel kämmaldel oli näha veresooni. Mina muidugi jäädvustasin kõik paberile ja mis juba kord üles oli joonistatud, see enam taanduda või haihtuda ei saanud.

Lõpuks oli mul ka teine pilt valmis. Esimesega väga sarnane, ainult et mees pildil oli vahepeal otsekui kõvasti päikest saanud, kõhu täis saanud ja välja puhanud. Näitasin joonistusi Kalevipojale ja küsisin, et kuidas meeldib.

“See on ju päris minu moodi,” vastas mulle jäme, põrisev hääl. Kalevipoeg võttis laualt teise vorsti ja hammustas tubli suutäie. Küll ma ehmusin! Selline tunne oli, nagu oleks taburet korraga rääkima hakanud või nagu oleks kirves ahju ees korraga püsti tõusnud ja laua taha putru sööma läinud.

“Päris maitsev,” jätkas Kalevipoeg. “Mis loom see on? Mingi madu? Ma pole ussi varem söönud.”

“See on vorst,” ütlesin mina.

“Ei teagi sihukest,” vastas Kalevipoeg ja tegi vorstile lõpu peale. “Kuidas neid püütakse? Kas raudadega? Või elavad nad vees nagu angerjad? Elavad nad karjas või üksipäini?”

Ma ei olnud hetkel küll võimeline oma külalisele vorstivalmistamise kunsti tutvustama! Olin liiga jahmunud ja liiga suures vaimustuses. Ja mitte isegi niivõrd seepärast, et minu ees seisis Kalevipoeg. Oleks ta lihtsalt uksest sisse astunud või

mulle hobuse seljas vastu ratsutanud, siis eks ka see oleks olnud ootamatu, mis seda rääkida! Samas, ilmas on igasugu imesid ja ikka võib juhtuda, et mõni sihukene ka sulle ette juhtub. Hakkab kaugelt maalt tulema, tuleb ja tuleb, ning viimaks ongi kohal ja kõnnib su nina eest üle tee, vaata et varvastele ei astu.

Minu jaoks oli imepärane hoopis teine asi. See armetu räbalahunnik, kelle ma oma kuuri olin talutanud, oli minu nähes muutunud lihast ja verest pulbitsevaks inimeseks. Ta oli ellu ärganud! Ja nüüd kõige tähtsam. Mina olin ta ellu äratanud! Mina olin ta elusaks joonistanud. Nii see oli! Ma olin olnud nagu jumal, kes loob põrmust Aadama ja Eeva. Mina olin loonud vanadest kaltsudest Kalevipoja, nii nagu maal talupojad ehitavad oma auklikest kuubedest hernehirmutisi.

Oi, ma olen alati igatsenud, et saaksin eluta asju ellu äratada! Lapsena juba meisterdasin tammetõrudest ning kastanitest lehmi ja hobuseid. Ja unistasin, et küll oleks vahva, kui nad mul laua peal ammuma ja kepsutama kukuksid. Oleks mul siis alles uhke kari! Koolis jälle vaatasin klassitoa seinal rippuvat keisrihärra pilti ja mõtlesin, et küll saaks nalja, kui ta korraga keele suust välja ajaks. Või siis sülitaks – plärtsti! – keset põrandat. Koolmeister arvaks, et see on koolipoiste temp ja hakkaks kurjustama, nõuaks, et süüdlane tuleks ja pühiks tati ära. Ja samal ajal keiser sülitaks uuesti. Siis juba koolmeister saaks aru, mis toimub ja läheks näost lubivalgeks, justkui kipuks talle minestus peale. Aga ta ei imestaks, vaid võtaks valveseisangu ja annaks Tema Majesteedile au. Aga keiser näitaks jälle keelt.

Minu arust oleks ilmatuma põnev, kui eluta asjad kõneleksid ja ringi jookseksid. Viiule ma ka ütlesin ükspäev, kui ta põrandat küüris, et mõtle, kui see hari korraga minema sibaks, justkui tuhatjalgne. Jookseks kummuti alla ja teeks koledaid hääli, umbes nagu armuvalus kass. Ei tea, mis siis saaks? Viiu vaatas mulle otsa, ohkas ja vangutas pead. Tema ka ei teadnud. Eks tuleks katsuda hari kuidagi kummuti alt välja meelitada, mis muud! Ei saa ju magada, kui ta öö otsa hirmsaid hääli teeb. Küll võiks elu huvitav olla, kui sellised asjad juhtuksid!

Aga nad ei juhtu paraku. Mina olen juba harjunud, et ainult omaenese mõtteis saan mina sellist asja näha. Ja nüüd korraga äratasin ma Kalevipoja ellu!

Ei noh, muidugi elas ta mingis mõttes ka enne. Ei maksa liiga upsakaks ka minna. Omal jalal ta ju kuuri tuli. Aga ta oli nõrk ja peaaegu läbipaistev, justkui virvendus vee peal. Mina olin ta nähtavaks joonistanud. Mida ma temaga nüüd peale hakkan?

Selle küsimuse peale ei osanud mina midagi kosta. Mul on Kalevipoeg kuuris – ja mis edasi? Kas ma hakkan teda pidama nagu kana või küülikut?

“Mis plaanid härra Kalevipojal nüüd on?” pärisin ma. “Kas te soovite jääda siia või koju minna?”

Kalevipoeg uuris ümbrust.

“Kas see on sinu talu?” küsis ta. “Kehvas korras. Ahju polegi?”

“See on kuur,” seletasin ma. “Ise ma siin ei ela. Minu maja on üle hoovi, aga sinna ma teid kahjuks viia ei saa, seal on ema ja vanaema ja vend. Seal pole ruumi. Vabandan väga.”

Kalevipoeg läks kuuri ukse juurde ja tõmbas selle lahti. Õhtune päike paistis talle korraga otse näkku, ta põrkus tagasi ja virutas ukse kinni.

Märkasin, et ta oli selle üürikese hetkega jälle kuidagi udusemaks muutunud.

“Ei, sinna ma ei lähe,” ütles Kalevipoeg ja istus väsinult oma kaltsuhunnikule. “Pole veel aeg. Ja koju minna on ka veel liiga vara. Ma ei ole veel valmis. Ma ei ole veel piisavalt tugev. Sa pead mind veel joonistama.”

“Hea meelega, aga kuidas see aitab?” uurisin mina.

“Ma ei tea,” kostis Kalevipoeg. “tean ainult, et aitab. Kunagi olin ma väga tugev. Võisin hobust seljas kanda.”

“Ja mis siis juhtus?” küsisin mina.

“Ma ei tea,” kostis Kalevipoeg uuesti. “Mida sa usutled, ega ma pole mingi Soome tark. Ma tean ainult, et ma jäin väga nõrgaks. Ja et kõik, mis oli, see kadus. Vajus otsekui maa alla, kuhugi sügavale. Ma isegi ei mäletanud seda õieti. Tegelikult ei mäletanud ma enam koguni oma nime, mitte midagi. Aga siis sa tõid mu siia ja hakkasid joonistama. Ja kõik tuli meelde. Ma olin jälle Kalevipoeg. Aga mul on tarvis veel tugevamaks saada, mul on tarvis meelde tuletada, kuidas tagasi pääseb. Sina pead mind aitama. Pärast kingin ma sulle tänutäheks karu.”

“Mida ma karuga teen?” küsisin mina.

“Sööd ära muidugi,” ütles Kalevipoeg. “Nahast võid lasta kasuka õmmelda, talvel on hea soe.”

Küll oli põnev seda juttu kuulata! Lõpuks ometi oli minuga midagi ütlemata iseäralikku juhtunud. Muidu on minu elu ikka päris tavaliselt ja igapäevaselt kulgenud, nii nagu kõikidel teistel. Aga nüüd võin mina küll öelda, et ime on sündinud ja mina olen seda pealt näinud. Kalevipoega pole kuuris mitte kellelgi teisel, selle peale võin ma mürki võtta.

Õhtul tuli kogu aeg naer peale, kui ma oma õnnest mõtlesin. Ema pani seda tähele, küsis, et mida ma kogu aeg nihelen ja näost säran. Et kas tööl juhtus midagi, sain ma palka juurde? Et ta ka pidi seda neetud merekindlust meenutama! Aga sedapuhku ei teinud isegi säherduse koleda asja mainimine meelt mustaks, kihistasin ikka edasi. Vanaema ütles oma sängist, et ingel on meie Oskarit suudelnud. No peaaegu! Päris ingel see muidugi pole. Ja suudelnud pole tema mind ka üldse mitte. Aga põhimõtteliselt on vanaema õigel teel. Tema saab üldse asjadest kõige paremini aru, ehkki võiks ju arvata, et ta on ju nii vana, mis tema ka teab. Pime peale selle. Minu ema meelest vanaema ei teagi midagi, ma olen kuulnud, kuidas ta Nirgi mammale ütleb, et memm on peast puha segi, aina

jampsib. Mina küll ei arva, et vanaema jampsib. Tema lihtsalt elab teistmoodi, ja näeb neid asju, mida meie ei näe ja kõneleb nendega, kes meile midagi ei ütle.

Rõõm selle üle, et mul on nüüd päris enda Kalevipoeg, oli nii suur, et ma läksin pärast õhtusööki veel Viiule ja Vaikele külla. Küll ma oleksin tahtnud Kalevipoega neile ka näidata! Siis kui ma laps olin ja enesele ükskord jõuluks uue mütsi sain, siis ma olin niimoodi rõõmus ja jooksin kohe oma mütsi Nirgi tüdrukutele näitama. Siis nemad proovisid ka minu mütsi ja kiitsid, et on ilus küll ja ma näen sellega hea välja. See tegi rõõmu veel suuremaks! Nii et mina oleksin kangesti soovinud oma Kalevipoja ka Viiule ja Vaikele vaadata ja katsuda tuua, aga seda ma ei saanud. Kalevipoeg ei tohtinud ju kuurist välja tulla, tema oli veel nõrk, mina olin teda alles liiga vähe joonistanud. Ja tüdrukuid kuuri viia ka ei tahtnud. Ega nad ei oleks tulnud ka, nad kunagi ei tule, kui mina kuhugi kutsun. Ükskord kutsusin pööningule, mõtlesin, et teen neile kolli. Pööningul on pime ja põrandalauad kriuksuvad, kaunikesti jube on seal käia. Mina mõtlesin, et ma kutsun Viiu ja Vaike pööningule, ise lähen ees ja siis kiiresti peidan end ühe vana kapi taha ära. Nemad pimedas ei märka, kuhu ma kadusin, hakkavad hüüdma, et Oskar, Oskar! – ja siis mina teen koledat häält. Ja nemad algul ehmuvad, aga siis ma ütlen, et ärge kartke, ma pole tont, ma olen Oskar! Ja siis on kõigil väga lõbus.

Ma juba isegi harjutasin seda koledat häält, isegi tänaval paar korda katsetasin, et näha, mida inimesed teevad. Vaatasid väga imeliku pilguga! See tegi mulle head meelt ja ma olin täitsa valmis oma tembuks, aga kui ma tüdrukuid pööningule kutsuma läksin, siis nad lihtsalt ei tulnud. Küsisid, et miks nad peaksid pööningule tulema, neil pole sinna mingit asja. Mina siis ikka veel kauplesin, kuni lõpuks said Viiu ja Vaike päris pahaseks ning ajasid mu toast välja – et neil on tarvis tööd teha, lõpetagu ma oma tobedused.

Nii et ma teadsin, et kui ma nüüd kutsuksin neid hilja õhtul vanasse lagunenud kuuri, siis nad ilmapeal ei tuleks. Küsiksid jälle, et milleks? Mida nad sinna kaotanud on? Vahel ma mõtlen, et kuidas küll inimestel nii vähe uudishimu saab olla? Kui mind kutsutaks kuhugi imelikku paika, ma ei mõtleks pikalt, kohe läheks! Eriti veel siis, kui mingi töö on pooleli, näiteks seal äraneetud merekindluses! Ma ei ütleks mitte kunagi, et oot-oot, praegu ei või mind segada, mul on tarvis tööd teha. Töö on see viimane! Seda ma ei taha üldse teha, kui vähegi saaks, viiliks kõrvale ja võtaks midagi põnevamat ette.

Tegelikult oli mul selle Kalevipoja koha pealt ka selline tunne, et isegi kui tüdrukud oleksid valmis teda vaatama tulema, siis mina mingil salapärasel põhjusel ei tohiks neid ikkagi sinna kuuri viia. Et Kalevipoeg on midagi säherdust, mida mul pole õigust teistele näidata. Isegi rääkida ei tohiks mina temast. Mina ei tea, kus mul selline tunne tuli, ega keegi ju polnud mind keelanud, Kalevipoeg ise ka mitte, aga süda nagu ütles, et nii on õige.

Siis mina ei kõnelenudki Viiule ja Vaikele Kalevipojast. Aga et mina nii kangesti heas tujus olin, siis ma rebisin Viiu tantsima. Muusikat küll polnud, aga tühja sellest, paar tiiru võis ikka toas teha. Viiu oli väga üllatunud, ütles küll: “Lõpeta, lõpeta! Mis rumalus see nüüd on!”, aga lahti rabelema ei hakanud. Siis ma mõtlesin, et tantsitan Vaiket ka natuke, ega minu vend Jaagup ju seda ilmaski ei tee, samas kui Vaike on nii kenakene, mina ju aknast nägin kõik tema värgid ära. Tõmbasin siis Vaike ka toolilt püsti ja tantsisin temaga kah, ise veel laulsin: “Taratataa, taratataaa!” Vaike hakkas isegi kiljuma, see oli küll tore! Aga siis kahjuks tuli teisest toast Nirgi mamma, tema on ikka alles haige, ja ütles et lõpetage jalamaid! Täna ei ole mingi pidu! Siis me pidimegi lõpetama.

Ma ei saa aru, mis see loeb, et ei ole pidu? Ja kus seda üldse teada saab, millal on pidu ja millal ei ole? Ega pidu ei ole täiskuu, mida taevast näha saab. Pidu peetakse siis, kui tahtmine peale tuleb. Nirgi mammal pole pidutsemiseks vist küll kunagi tahtmist, vähemalt mina pole ealeski näinud, et ta midagi säherdust teeks, mis vähegi peo moodi on. Tema rühmab aina tööd, ja kui ta seda ei tee, siis ta istub ja ohib ja räägib, kui raske on inimese elu. Muidugi on raske, kui sa seda ise lõbusaks ei tee! Mida ta viriseb? Parem tantsigu vahel! Karaku toas ringi!

*

Täna oli jälle Õpetaja juures tund. Ega ma siis neid ära ei kavatse jätta, olgugi et mul Kalevipoeg kodus puukuuris ootab! Ei seda pole mul mõtteski. Õpetaja juures olen ma nii palju kasulikku teada saanud, tema tundidest ei loobu ma ilma pealgi!

Muidugi, natuke ikka hinges kripeldas kogu aeg, et saaks selle tänase pildi rutem valmis, siis punuks kodu poole ja hakkaks seal joonistamisega pihta. Selline tunne oli nagu lapsena jõulude ajal kirikus. Ega seal ka paha ei olnud, tore oli koos laulda, aga kui mõtlesid sellele, et kodus ootavad maitsvad toidud ja kuusepuu ja ehk koguni mõni väike kingitus, siis oleks küll kõige parema meelega hõlmad vöö vahele pannud ja minema hakanud. Aga pastoril polnud kiiret kuhugi, tema kõneles ja laulis nii, nagu tal kodu polekski. Või siis poleks seal kodus sealiha ega verivorsti ega valget saia. Ma mäletan, et ma juurdlesin jumalateenistuse ajal kõik see aeg selle üle, et miks pastor ometi kiiremini ei kõnele? Ta võiks mõne koha pühakirjast vahelegi jätta, nagunii teavad kõik seda Jeesuse sündimise lugu. See on igal aastal üks ja seesama. Ikka ja jälle asuvad Maarja ja Joosep teele, ikka ja jälle paistab taevas hele täht ja ikka ja jälle tulevad lõpus kolm kuningat. Vahel võiks tulla hoopis kolm mereröövlit! Kolm kangesti kurja meest, kellel on kindel plaan Maarja ja Joosep ära tappa, aga nii kui nad väikest Jeesuslapsukest näevad, nii vallutab neid siiras kahetsus, nad kukuvad põlvili ja muudkui nutavad, justkui oleksid nad arust ära.

Teosed

“Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed” 1995

“Kaelkirjak” Tiritamm 1995

“Õlle kõrvale” 1996

“Kalevipoeg” 1997

“Vanamehed seitsmendalt. Jalutuskäik vikerkaarel” (1997 Loomingu Raamatukogu)

“Pagari piparkook” 1999

“Liblikas” 2013

“Sirli, Siim ja saladused”

“Rahva oma kaitse” (koos Mart Juurega; 2000, Tänapäev)

“Rehepapp ehk November” 2000″

“Sibulad ja šokolaad” (näidendid 2002)

“Papagoide päevad” (näidendite kogumik 2002)

“Lotte reis lõunamaale” (2002, Varrak, 2012 Eesti joonisfilm)

“Romeo ja Julia” 2003

“Vargamäe vanad ja noored” 2003

“Limpa ja mereröövlid” 2018

“Vaene üliõpilane” (2004; sarjast “Kuulamisraamat”)

“Vargamäe vanad ja noored lähevad Euroopasse” 2004

“Wremja. Timur ja tema meeskond” (2004 koos Mart Juurega)

“Wremja. Zorro märk” (2004 koos Mart Juurega)

“Jutud” 2005

“Adolf Rühka lühikene elu” (näidendiraamat; 2005)

“Vargamäe vanad ja noored tembutavad jälle” 2005

“Aabitsa kukk” 2006

“Leiutajateküla Lotte” (2006, Eesti Joonisfilm)

“Mees, kes teadis ussisõnu” 2007

“Sürrealistid” näidendiraamat, 2007

“Voldemar” näidendiraamat 2007

“Kaka ja kevad” 2009

“Jumala lood” 2009

“Vombat” näidendiraamat 2011

“Kevadine Luts” 2012

“Lood” 2012

“Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust” 2013

“Konna musi” 2013

“Suur Tõll” 2014

“Karneval ja kartulisalat” 2015

“Inimväärne elu” 2015

“Oskar ja asjad” 2015

“Tilda ja tolmuingel” 2018

“Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel” 2018

“Köster” (2018)

“Sinine sarvedega loom” 2019

Püsiviide Lisa kommentaar