Hanne Ørstavik
Hanne Ørstavik (s. 1969) on avaldanud neliteist romaani, eesti keeles on ilmunud neist kaks — „Armastus” (1997, e.k 2021) ja „Kirikuõpetaja” (2004, e.k 2010), mõlemad Sigrid Toominga tõlkes. Ørstavik on üks Norra omanäolisemaid autoreid, kelle teosed on pälvinud mitmeid auhindu, sh Brage’i preemia, ning keda on tõlgitud enam kui 30 keelde. Ta on õppinud Oslo ülikoolis psühholoogiat, prantsuse keelt ja sotsioloogiat ning hiljem osalenud loovkirjutamise kursustel.
Eesti keeles ilmunud romaanide tegevuspaigaks on kauge ja karm Põhja-Norra ning ka nende teemad on tõsised. „Armastus” on väike, aga väga mõjus teos, mis jutustab loo üheksaseks saavast Jonist ja tema emast Vibekest. Nii ema kui poeg otsivad armastust, aga väga erinevast kohast. See on meisterlikult kirjutatud ja üles ehitatud jutustus, kus ema ja poja lood ootamatult vahelduvad, kasvatades ärevust ja pinget lõpuni välja. „Armastus“ valiti 2006. aastal viimase 25 aasta parimate norra raamatute seas 6. kohale.
Kui „Armastuse” tegevusajaks on üksainus õhtu, siis „Kirikuõpetaja” tegevus toimub nädala jooksul. Siin on peategelaseks noor naiskirikuõpetaja Liv, kelle mõtted on klammerdunud minevikku. Jutustuses vahelduvad olevik, Livi enda minevik ning Norra minevik, kuna Liv kirjutab doktoritööd saamide ja norralaste verisest usutülist 1852. aastal. Suur osa romaanist on pühendatud religiooni ja usu üle mõtisklemisele.
Foto: Baard Henriksen
Kahte raamatut ühendab teemana inimese üksildus ning suutmatus jõuda teise inimeseni, mis pahatihti lõpeb traagiliselt. Keeleliselt täpsetest romaanidest õhkub põhjamaist jahedust. Tõlkijat Sigrid Toomingat tsiteerides võib autorit nimetada „süüviva ja tundliku psühholoogilise romaani viljelejaks, kes ei tee silma publikule, vaid vajutab oma teostes tõde otsides inimelu valupunktidele”.
Kui Hanne Ørstavik saaks soovida võimatut, siis sooviks ta tervenenud maailma, kus inimesed elaksid armastades ja hoituna, ning saaksid õhtuti turvaliselt magama minna.
Kohtumine kirjanikuga Prima Vista 2023 raames toimus 11. mail kell 16.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis.
/Prima Vista 2023/
Katkend:
Kirikuõpetaja, Eesti Raamat 2010. Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming. Lk 44 – 50.
Õues laius fjord ja sees laiutasin mina. Olin siin. Oli kevad. Püüdsin mõtet millessegi kinni haakida. Kuid näis, nagu libiseks kõik eest.
Kevad väikses Lõuna-Saksa linnakeses, millest sügavas orupõhjas voolas läbi jõgi. Või siis voogas – hallikasroheline, vaikne ning malbe suurte puude all, mille lehed rippusid vee kohal. Pikk madal laid, kus sai jalutamas käia, pingid teeradade servas viluvarjus. Tagantjärele mõeldes tundus seal kõik nii vaikne. Sügis oli nii soe. Mäeküljel asus linn, keskaegsed vahvärk-majad. Kõige tipus iidne kindlus või loss, nagu seda kutsuti, kus asus teoloogiateaduskond nimetusega Evangelischer Stift. Sealsest seminariruumist paistsid Österbergi ja Wanne pool rohelised vallseljakud. Kaugel eemal tõusis tööstushoonete kõrgetest korstnatest suitsu; ka teispool linnanõlva olid vabrikualad, kuid neid polnud näha ei lossist ega mu üürikorterist, mis asus kaugemal teisel kõrgendikul. Lained ja kaared, nõod ja uurded – paistis, nagu oleks linna varjul seal, kus jõgi tegi looke, nagu oleks see ära peidetud, redutav ning salajane.
Kodutee viis läbi iidse rohtukasvanud botaanikaaia haiglakompleksist mööda, üle risttee ning väiksest järsust tõusust üles. Hohe Steige. Siis ring ümber Schillerstraẞe ning seejärel pööre vasakule, Lessingwegile. Otsisin võtme välja, lipsasin läbi pimeda aia, keerasin ukse lahti, vuhkisin teisele korrusele ja olingi oma toas. Astusin aknale, vaatasin välja. Akna taga aias olid suured rohelised puud, mis sulgesid vaate. Kuid siis langesid lehed maha ja talvel ulatus pilk kaugele. Ja siis, ühel veebruarikuu päeval, kohtasingi ma Kristianet.
Mõelda vaid, aasta tagasi märtsi lõpul seisin ma oma üüritoa aknal. Seesama keha, needsamad silmad. Ja Maja seal all oma muusikas – aasta tagasi, enne augustamist. Ja tüdruk vee ääres kividel – küllap see oli ta õpinguaja lõpp, just enne ametitunnistuse kättesaamist, sest lensman oli telefoni öelnud, et ta lõpetas äsja. Tüdruk oli keevitaja. Eelmise aasta märtsikuu lõpul tõusis ta magamast, istus köögis ja sõi hommikust, pani riidesse ning läks välja. Ta elas vist ikka veel vanemate juures. Tuli neile helistada.
*
„Olen omas waikses meeles rõõmutsend, et kõik kurjuse wäed on nähtawaks saand ja wälja löönd. Kui palju parem on siiski see, kui et kõik see üles leidmata oleks jäänd ümber ringi pimeduses hiilima.”
Mõtles kirikuõpetaja tükk aega enne ülestõusu.
Kuid kas pole alati nõnda, et meile näib, nagu oleks meil asi selge, ent see pole teps mitte nii.
Uurisin pabereid, dokumente. Millal see ülestõus algaski? Mitte ometi 8. novembri hommikul. See pidi algama varem. Kas juba 14. sajandil, kõige varasema koloniseerimise käigus, kui rajati esimene Norra asundus? Dokumendid kujutasid endast patakat lühikesi nihetega lugusid, mille olid lõigud vahel puudu, aga kui ma need ülestikku ja üksteise kõrvale laotasin, muutus sündmuste kulg jämedates joontes hoomatavaks.
Üks salkkond sõitis kirikukülla 1852. aasta 8. novembri hommikul. Nad tulid põhjapõtrade ja regedega üle üle lummetuisanud jõejää, saabusid tundru telklaagrist, käinud enne ühest teisest asulast läbi, et koguda rahvast juurde, ning peksnud, hurjutanud ja ähvardanud neid, kes tulemast tõrkusid. Kolmkümmend viis täiskasvanut oli neid olnud ja kakskümmend kaks last alla kolmeteistkümne eluaasta. Kirikukülla pidid nad sõitma selleks, et lüüa plats puhtaks. Nad pidid tegema usutööd, põletama tuhaks kurjuse. Nad olid Jumala saadikud, neil oli püha tee jalge all vabaduse, tõe ning meeleparanduse nimel.
Nad olid asunud teele aohakul ja kui nad kella kaheksa paiku pärale jõudsid, oli suur valge väljas. Relvastatud roigaste ja aiateivastega, tormasid nad rüsinal kaupmehe õuele. Õu oli küllap lumest puhtaks roogitud. Sealsamas seisis kaupmees ühes nimismehega, kes oli tema kostiline. Nimismehel kirikukülas eraldi elamist ei olnud, sest nimismees oli alati olnud mõni kohalik saam, aga sel aastal oli seks tarbeks esmakordselt norralane toodud.
Mida need kaks õuel tegid? Seda polnud kuskil kirjas. Laadisid kaupu? Lõhkusid puid? Seisid ja ajasid juttu, suitsud näos?
Kaupmees materdati roigaste ja teivastega sealsamas oma taluõuel lumele surnuks. Nimismees pages majja ning jooksis pööningule, kus ta pani enda luku taha. Mõned teavad, et ta oli juba haavatud. Ta saadi kätte paar tundi hiljem. Siis oli neil kirves kaasas. Nad lõid ukse kirvega maha ja läksid tema juurde. Kas ta lamas voodis, kasukas verd täis valgunud? Või oli ta röötsakil asemel, pooleldi sängi taga peidus? Põlvili, otsekui palvetaks?
Räägitakse, et kaks tükki hoidsid teda kätest ja üks suskas noaga. Hiljem räägiti, et nuga olnud nii nüri, et mees pidi puuhaluga tagant aitama, et see sisse läheks.
Siis tühjendasid nad maja ja poe kõigest, mida tarvilikuks pidasid, et toimetada vangid tundrule laagrisse. Kohv, suhkur, või ning jahu. Karvasaapad ja villased riided. Kirved, noad ja õmblusnõelad. Nad tühjendasid ka laohoone ning ladusid kaubad kelkudele.
Nende vahel sõelusid lapsepõngerjad. Sõelusid täiskasvanute vahel, kes voorisid sisse ja välja ning tassisid majast kraami, ja sealsamas õuelumel lebas kaupmehe surnukeha, verine ja ärahammustatud ninaga, sest võitluse käigus oli keegi selle otsast kaksanud. Ülestõusnud väitsid, et tahtsid kõik mittevajaliku maha jätta. Mittetarvilik on kuradist, ütlesid nad, ning tuleb ära põletada. Aga kirjas seisab, et lapsed leidsid endale murakaid ja leiba, juustu ja piima, viigimarju ja naereid.
Siis lõid nad kõik aknad puruks ja läitsid suure puhvetkapi all kasenotid. Nimismehe laip põletati majja sisse.
Naised, lapsed ja teenijarahva võtsid nad kaasa kiriklasse, kus ka kirikuõpetajat kinni hoiti. Seal koguti nad suurde elutuppa, nüpeldati neid kasevitste ja keppidega, riietati lahti ning nahutati üle kere. Ka lapsed olid seal – räägitakse kätkites imikutest ning põngerjatest, kes vudisid töinates ringi. Peks ja nuhtlemine oli vajalik inimeste äratamiseks, pihiks ja meeleparanduseks. Ka kirikla aknad löödi katki. Küll seal võis külm olla – väljas oli ligemale kolmkümmend miinuskraadi.
Õhtu poole saabus ühest teisest tundraasulast, miili kauguselt jõe alamjooksult abiväge. Tulijate ja ülestõusnute vahel läks kähmluseks, lööming toimus videvikus.
Vahepeal vabastati kiriklas kinnipeetud. Ülestõusnutest saadi jagu, nad seoti kinni ning pandi, nii naised kui ka mehed, kirikla aita luku taha. Mõnda hoiti aidas kinni kuni 19. detsembrini, mil lahkus viimane vangivoor – mitme tunni tee üle lumiste tundrute mere äärde -, kus vahialused kinniseotult põhjapõdrarakendi taga reel lamasid.
Aga kuidas see algas? Ja millal?
Kuulsin alt Maja juurest muusikat, kuidas nad seda nimetasidki – funk, hauss, reiv? Lõputu voogamine ja bassitümpsud. Nagu pikk veniv joig, otsekui kujutaks muusika maastikku. Või olen lihtsalt nii harjunud, mõtlesin, harjunud nägema silme ees mägitundrat, niipea kui kuulen joigu ning kujutlen seda joiu taustale, nii et see toimub vaid minu peas.
Mine tea, äkki võis alguseks arvata eelmise suve riidu, mis puhkes juunikuul suvekarjamaa serval saarekirikus? Siis olla samad saamid, nagu õpetaja aru andis, lärmanud jumalateenistuse ajal nõnda, et teenistust õnnestus vaid suurivaevu läbi viia. Üks neist olevat püsti karanud ja õpetajale vastu kähvanud, nimetades teda petiseks ja ümberpööramata krantsiks. Ta olevat nimetanud kirikuõpetajat kuradiks.
Tol päeval peale lärmamise muud ei sündinudki, nii et saarel ei saanud keegi viga. Kuid juhtunul olid õiguslikud tagajärjed: hakatuseks mõisteti süüdi seitse saami, kuid talve poole teisigi, kellele kõigile määrati trahvid ja päevad või nädalad türmis vee ja leiva peal kinniistumist.
Oktoobris, neli kuud peale saarekirikus toimunud sündmusi, olla kirikuõpetaja kirikla suurtoas löönud kepiga kokkukogunenud inimesi, kes olid saamid. Ülestähenduste järgi toiminud ta nõnda hädakaitseks ning ta kirjutas piiskopile, et nood olevat ta sisse piiranud. Võib vaid oletada, et ta tundis end ohustatuna, ning võib oletada, et ta tegi seda hirmust. Aga seda ta oma kirjas ei maininud ja nimetas üksnes hädakaitset.
Siis juhtus aga nõnda, et advendi esimesel pühapäeval tolsamal 1851. aastal olevat üks noor naine rikkunud kirikurahu. Selle põhjal, mis kirjas seisab, võib oletada, et ta oli ühe hiljem ülestõusu eest hukatu minia.
Tollesama päeva hommikul enne jumalateenistust oli rühm saame käinud kirikuõpetaja juures, et kõnelda armulauast, et õpetaja saaks anda oma hinnangu, kas nad on ikka säärased patused, kes kahetsevad südamest ning on seega väärilised vastu võtma sakramenti ning saama armulaual oma patud andeks. Kirikuõpetaja kihutas nad välja.
Pärast seda juhtuski kirikus nõnda, et üks naine tõusis püsti, kui õpetaja pidi just jutlust alustama, tõusis püsti ja hüüdis, et too jutlustab võltsi valeõpetust. Ärge kuulake teda! Kuidas saab sinusugune, kes elab pimeduses, näidata teistele valgust ja teed? Naine oli 24-aastane ja arvatavasti viimaseid päevi rase. Teisedki tõstsid häält, nii poolt kui vastu, ja kisa paisus nõnda kõrvalukustavaks, et õpetaja ei saanud tükil ajal suudki lahti.
Hiljem peeti naise üle kohut ja mõisteti ta kirikurahu rikkumise eest rohkem kui aastaks türmi. Räägitakse, et selle peale olevatki nad väikese seltskonnaga tundrutele pagenud ning sinna elama asunud, et pääseda naise vangistamisest. Neid oli vaid käputäis: naine oma mehega, mehe vennad, mõned eakamad inimesed, vanemad ja ämmad-äiad, ning lisaks lapsed.
Ning alles aasta hiljem, 8. novembri ööl 1852. aastal pöördus toosama seltskond tundrupagulusest tagasi. Nad pöördusid tagasi, põhjapõdrad regede ees, kilbiks ja mõõgaks õiglus, mille nad kätte olid võitnud – keel, piiblisõnad. Sest kas ei seisa siis kirjas, et usk võib liigutada mägesid? Kas ei seisa siis kirjas, et tagumised saavad esimesteks? Kas ei seisa siis kirjas, et kes palub, sellele antakse? Et kes koputab, sellele avatakse? Ja kas ei tahtnud nad just seda, et neile avataks? Et see, mis kirjas, ometi toimiks, ja et see, mis kirjas, saaks viimaks ometi tegelikkuseks. Ka nende jaoks. Sest on ju kirjutatud, et Jumala ees on kõik võrdsed.
Tundsin, kuidas käed külmetavad. Istusin vibreerivas muusikas ning vaatasin enda ees laual lebavaid materjale ja mu oma märkmeid. Oli, nagu moonduksid mõtted meduusideks ja pea täituks veega, milles mõtted loksuvad sihitult ringi ning kanduvad edasi tõmbudes ja tõukudes.
Ja kuidas on minuga, kes ma lasin jalga süstemaatilise teoloogia doktorantuurist, panin Saksamaalt tuhatnelja plagama ning põrutasin siia kaugele põhja. Ära sealt, rutem kui muidu!
Ma ei suutnud sedagi näha, millal see liikumine alanud oli – näis, nagu polnuks mitte millelgi selget algust, koondekohta, kindlat punkti, vaid nagu oleks kõik pigem hakanud pihta millestki vaevuaimatavast ja undlikust, millestki hajunust, enne tulede süütamist pimedasse saali hajunust, suurtest lagedatest lumeväljadest, pakasest ning talveööst kusagil kaugel mägitundras.
Püha Isabeli portree piilus teiste paberite vahelt välja. Võtsin postkaardi pihku ja uurisin seda. Püha Isabel on kellegi kohal kummargil ja vaatab teda. Pildil on vaid tema nägu, tema pruunid silmad. Pilk on rahulik, nagu silmitseks ta haiget last. Maal on pärit 16. sajandist. Juukseid pole näha, sest ta kannab nunna või halastajaõe peakatet – mine tea, äkki oli see tollal üks ja sama.
Mõtlesin ristikäigule kloostris, kus ma olin postkaarti tol pühapäeval toe najal silmanud. Instituudis olin näinud kloostri pilti, uurinud järele selle lahtiolekuajad, helistanud ja küsinud, kas võin tulla, ning sõitnud bussiga kohale. See oli veebruari lõpus ja buss peatus küla servas lagendiku veerel, kust oli tükk maad jalgsi kõmpida.
Klooster jättis sünkjate põldude ja raagus puude vahel räämas mulje. Ning sees oli veel külmem kui väljas. Kirikust avanes suur raske uks käiku, mis viis kloostrisse. Üks nunn laskis mu sisse ning juhatas teed. Noogutas siis ja jättis mu omapäi.
Ristikäik ümbritses neljast küljest väheldast aeda. Aia poole avanesid igast küljest võlvaknad. Seal käisid nunnad ristide ja palvehelmestega palumas. Tegin tasakesi mitu tiiru. Aeda ja akendesse välgatas päikest, kahvatut talvepäikest, mis heitis kiviplaatidele heledaid laike. Päikeselaikudes oli pisut soojem, nii et jäin sinna seisma. Valitses täielik vaikus.
Valitses samasugune vaikus, nagu minus oli valitsenud juba tükk aega, kogu sügise sügaval Saksamaal, kogu jõuluaja ja terve pika jaanuarikuu. Olin põhiliselt üksi. Käisin mõnes loengus, mis oli väitekirja huvides vajalikud, ja teooriaseminaris, mis oli kõigil ühine, ning sekka paar töörühma poisiga õlut joomas, muidu aga vahtisin päevad otsa niisama ringi, vahetamata sõnakestki kellegi teise kui poemüüja või raamatukoguhoidja või piletööriga kinos, kus ma õhtuti vanu filme ikka ja jälle üle vaatasin. Otsekui viibiksin kummalises sügavikus, otsekui oleksin kusagilt läbivajunud.
Aga paistis, et olin langenud liialt sügavale, millestki sootuks välja, sest ka mu mõtted, mu oma mõtted olid mulle kaugeks jäänud, nii et liikusin ringi pehmes ja vormitus hämarolekus ega teadnud, mida see endast kujutab või kas see on hea või halb – ma ei saanud pihta, mul polnud, millega kombata, ma olin eikeegi.
Too päev, kui ma seisin kõledas ristikäigus ja selle vaikuses ja tundsin näol päikese puudet. See oli otsekui künnis. Olin millegi ligilähedal, millegi õhkõrna, heleda ja klaari.
Kirikust väljudes leidsin brošüüride ja infolehtedega kaetud laualt Püha Isabeli kujutava postkaardi, mis seisis toe najal, ja kui ma siis kirikuukse avasin ja sealt kaart pihus väljusin, kohtasingi Kristianet. See juhtus tol päeval, kui tal müts minema lendas ja me ajasime seda õue pidi taga, jõudsime müüri äärde, lõkerdasime naerda ja sõitsime üheskoos koju.
Ei, ma ei sõitnud Saksamaalt ära selleks, et saada minema, vaid et saada sisse. Millegi juurde sisse. Kuid mille juurde. Mille juurde, Liv?
Kas Jumala juurde? Jah – kui kasutada seda sõna, siis nimetaksin seda just Jumalaks. Ja mitte vaimsuseks, selleks elukaugeks esteetikaks, vaid hoopis kohuseks, hoiakuks. Just selle ruumi tahtsin jätta teiste jaoks lahti, et see jääks inimeste vahel lahti, et see jääks meie kõigi ümber lahti. Jumal kui kohustuslik ja kohustav ligimesearmastus. Kui peaksin midagi nimetama Jumalaks, siis nimelt seda. Aga mõttes, omaette ei kasutanud ma sõna Jumal. Ei, vaid ma olingi selleks siia sõitnud, et tahtsin sellesse sisse või hoopistükkis välja pääseda. Teiste juurde, selle juurde. Selle juurde, mis lihtsalt oli. Nagu see kahvatu valgus, mis paistis tol päeval kloostri ristikäigus. Tahtsin sellesse jäädagi, kas või selle ligilähedusse. Et ma võiksin vaid jääda.
Linke:
Øyvind Rangøy „Jõhker ja hell”, Sirp 5.05.2023
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/johker-ja-hell/
Hanne Orstavik (Norra) – videotervitus
https://www.youtube.com/watch?v=iAPhxCgYmuQ
Nädala autor 