Carolina Pihelgas

9. jaan. 2023 at 9:18 e.l. (Uncategorized)

Carolina Pihelgas (1986) on eesti luuletaja, tõlkija ja toimetaja.
Ta on ajakirja Looming toimetaja. Varem on ta olnud ajakirja Ninniku toimetaja (2011–2014) ja Värske Rõhu peatoimetaja (2013–2020).

Pihelgas on õppinud Tartu Ülikoolis usuteadust ja religiooniantropoloogiat ning kaitsnud aastal 2012 magistritöö teemal “Meieisapalve eesti rahvausundis: lausung ja lausumine (M. J. Eiseni rahvaluulekogude põhjal).” Kuulub alates 2012. aastast Eesti Kirjanike Liitu.

Foto: Rauno Volmar/Ekspress Meedia/Scanpix

Carolina Pihelgas oli 2020. aastal Tartu linnakirjanik.

Katkend:

„Vaadates ööd ”, Kirjastus Kaksikhammas 2022. Lk 86 – 88; 190-191; 218-219; 287-288.

Venna kadumine tollel hiliskevadel tähendas, et ema oli pidevalt endast väljas. Emast ei olnud enam midagi järel. Ta istus ja nuttis õhtuti, veinikruus käes, meeleolud võisid vahelduda nii kiiresti, et võimatu oli järge pidada, ühel hetkel võis ta tulla ja mind kõvasti kallistada, lausa pigistada, ohates öelda, et sina oled ju hea laps, sinuga mul muret ei ole, ja järgmisel minna mõne pisiasja pärast niivõrd endast välja, lõhkuda asju, mul tekkis tõsine hirm, kui nägin, et ta hakkab jälle toas edasi-tagasi kõndima, mis nüüd, kas täna läheb jälle jamaks. Vahel pani ta palitu selga ja läks õue ulguma, kisas venda taga, justkui võiks too end siinsamas majataguses metsas peita, nagu siis, kui me olime väikesed. Venda tundes teadsin, et ta oli põgenenud niikaugele kui võimalik, kindlasti ei jäänud ta siia ootama, et ta üles leitaks, ta läks linna ja ma arvan, et emagi pidi seda teadma, aga ometi ei jätnud ta ulgumist, see kõlas nagu marutõbise huilgamine valges kevadöös. Vend oli juba viisteist, pikka kasvu, ilmselt leiab ta mingi töö ja ulualuse, nii arvasin vähemalt mina ja ka kasuisa ei paistnud erilist muret tundvat – kuule, katsus ta ema rahustada, Mikk on juba suur poiss, läks siis läks, noh, saab hakkama, ega ta maha sure ja kui mingi jama on, siis tuleb tagasi, või saadetakse tagasi. Saadetakse tagasi! kisendas ema, kas jalad ees, sinu meelest nii või? Saad aru, kui ta mentidele silma peaks jääma, hakkab vargile või miskit, küll nad temast siis koduaadressi välja peksavad, seda mõtlesin, mis jalad ees, kuule, mutt, sa oled ka peast päris segi, praegu on maikuu juba, kui ta peakski ööseks välja jääma, pole tal mingit lootust isegi ära külmuda, tule ometi maa peale tagasi. Selle peale pani ema käed näo ette ja nuttis edasi, nii et terve keha värises, ja ma ei suutnud teda vaadata, mul hakkas paha ja ometi olin venna peale kade ja teadsin, et kohe, kui mul peaks olema võimalust, teen ma sedasama. Aga natuke teisiti. Minu plaan oli gümnaasiumisse sisse saada ja linna minna.
Mõni nädal hiljem tulin koolist, viimane veerand hakkas lõppema, kraaviperved olid märjad ja kollaseid lilli täis. Nägin kaugelt paksu musta tossu ja aimasin halba. Oli täpselt selline tunne, mis võtab kõhu seest õõnsaks, tunne, et see pole võimalik ja et kui ma nüüd silmad kõvasti kinni pigistan, siis on kõik jälle hästi. Äkki ikkagi pole meie maja, vaid naabrite oma. Äkki on see ainult kuur, palun, palun, teeme nii, et see on ainult kuur. Maja põles lahtise leegiga, juba kustutati ühest otsast, ma nägin, kuidas leegid lahvatasid akendest välja, ja need kõrvetanuks nagu minugi sisemust. Õuele oli kogunenud hulk rahvast, mina aga lihtsalt istusin maha ja nutsin. Alles tüki aja pärast jõudis ema hingeldades kohale ja hakkas karjuma, et miks keegi asju tulest välja ei too. Mis siin enam, kostis keegi, siin pole enam midagi teha, hea, et kedagi sees polnud. Ema jooksis ringi, tuletõrjujad olid juba tööd lõpetamas ja ta võttis kõigepealt ühel, siis teisel rinnust kinni ja raputas neid, või pigem rippus nende hõlmas kinni ja kisendas, mis meist saab, mis meist nüüd saab? Kõrvalhooneteni tuli ei jõudnud. Kuur ja kemps jäid püsti. Õunapuud hakkasid ära õitsema, mäletan nii selgesti valgete õielehtede vaipa, mis segunes halli tuhaga. Ja ikka veel on ninas kõrbenud tokkide vesine lehk, see oli nii tugev, et tungis pärast ka unenägudesse. Hiljem öeldi, et tulekahju oli alguse saanud vanadest juhtmetest. Aga miks oli mul selline imelik tunne, et siin võis venna käsi mängus olla? Sellest, kui ta ära läks, oli ainult paar nädalat möödas, temast polnud midagi kuulda olnud, polnud ühtki märki. Naabritele valetas ema, et vend on sugulaste juures, politseisse keegi ei teatanud. Või oli see kõik ikkagi halb juhus?
Kartsin kõige rohkem ema pärast, katsusin teda lohutada, tema nuuksumist vaigistada oma lapsikute lubadustega. Emme, ma toon sulle teed, tahad, emme, võileiba, kõik läheb hästi, onju, me saame hakkama. Esimese öö olime naabrite aiamajas, siis korraldati meile ajutine peavari: tühjalt seisnud kahetoaline korter vallakeskuse hruštšovkas. Läksime sinna ühegi asjata, seljariided ainult, minul koolikott. Hädavajalik mööbel oli korteri sees, küll vana ja võidunud, aga ikkagi. Meile toodi riideid, nõusid, toidukraami, mina sain pehmeid mänguasju, mõned raamatud, kirjatarbeid joonistamiseks. Terve nädala ma ei pidanud kooli minema. Ja kui ukse taga jälle kella anti, püüdis ema end kokku võtta, tõmbas end oma tardumusest välja, naeratas natuke hädiselt. Tänas. Aitäh, et meid sellel raskel ajal toetate, umbes niimoodi ta ütles ja lõi siis ukse kaastundlike, aga ometi uudishimulike pilkude ees otsustavalt kinni.

/…/

Kui Maša oli nelja-aastane, siis ärkas ta ühel külmal kevadhommikul selle peale, et vanaema istus tema sängiserval, täies riides, ja ütles: ärka üles, külas on tulekahju. Maša jooksis akna alla, aga ei näinud midagi. Kuskohas? Mis juhtus? Vanaema ei vastanud midagi, ohkas ainult raskelt. Peagi selgus, et Merkulovite maja ja laut olid öösel suure leegiga maha põlenud, inimesed pääsesid napilt, tukid hõõgusid veel terve päeva. Merkulovitel oli kaks tütart, Valeria oli Maša-vanune, Darja natuke suurem, nad olid harjunud alatasa koos mängima, nüüd aga ütles vanaema, et nendega ei tohi enam rääkida, et nad on kulaku tütred, nende vanemad on palju paha teinud. Kus nad nüüd elama hakkavad? küsis Maša. Aga vanaema ütles, et seda tema ei tea, loomad läksid igatahes kolhoosi elama. Marfa halliks tõmbunud näol ei liikunud ükski korts. Õhtul kuulis Maša pealt, et maja olid maha põletanud küla aktivistid. Täiskasvanud olid kõik tõsised ja vaiksed, ainult ema hääles kostis tasast meeleheidet, kui ta peaaegu hüüatas: ja samal ajal lapsed magavad sees!
Maša ei saanud jätta juurdlemata, mis oli see halb, mida Merkulovid olid teinud, nad arutasid seda küsimust Serjožaga ja jõudsid järeldusele, et ilmselt pidi see midagi üsna jubedat olema. Tal oli oma sõpradest kahju, aga vanaema keeldu tuli võtta tõsiselt ja nii hoidiski Maša edaspidi neist eemale, mis oli raske peamiselt seepärast, et Maša oleks hirmsasti tahtnud küsida, et mis see küll oli, mis nende vanemad tegid. Ükskord, kui keegi ei näinud, lehvitas ta kaugemalt Darjale, kes tassis mingit lauajuppi oma tare varemete poole. Aga Darja vastu ei lehvitanud, ainult vaatas pikalt talle järele.
Mõni aeg hiljem viidi Merkulova sõdurite saatel koos lastega minema, nende isa oli juba põlenguööl arreteeritud. Kõik kogunesid seda vaatama, inimestest moodustus külaväljakule pikk hall müür, keegi ei liigutanud ega öelnud midagi, keegi ei nutnud ega halanud, keegi ei hüüdnud neile head aega ega hüvasti. Õhk oli pinev, sõdurid karjusid kiiremini, kiiremini, Merkulova tassis kaenlas kahte pampu, kõik muu oli kas maha põlenud või konfiskeeritud. Külarahvas seisis tummalt, kellelgi polnud midagi öelda. Merkulovid polnud teistest ei rikkamad ega vaesemad, ei uhkemad ega alandlikumad. Maša kartis hirmsasti sõdureid, kartis püsse, aga ikkagi oli natuke põnev ka. Kuhu nad viiakse? küsis Maša vanaemalt sosinal. Vanaema ei öelnud midagi, ainult tõmbas Mašat tugevamini enda vastu. Kodus küsis Maša uuesti. Siis vanaema vastas: Siberisse lähevad, teiste kulakute juurde elama.
Kui Maša isa kolmekümne seitsmendal ära viiakse, ei saa ta aru, mis kurja isa on teinud. Ei julge kelleltki küsida ka. Jah, sellest on ta ema ja vanaema poolihääli peetud vestlustest aru saanud, et isal olevat liiga suur suu. Maša käib salaja peegli juures oma nägu uurimas – kui ta lõuad pärani ajab, siis läheb suu päris suureks küll. Aga kui aasta hiljem ema kolhoosist koju ei tule, tahaks Maša kisendada: teda ei tohtinud võtta! Isa suur suu on süüdi ka selles, et nad emast ilma jäävad, ja see on nii ebaõiglane.

/…/

Ema oli halvas tujus.
Oli see tema ishias või mõni muu tervisehäda – viimasel ajal oli ta aina sagedamini voodis. Ütles, et selg vajab voodirahu. Ja käskis siis muudkui, et Leida too seda ja tee toda, kord vaja pliidi alla tuld teha, siis vaja tuulutada, siis jälle, et pane uks kinni, ega see turuvärav ole ja nii edasi. Leida kartis natuke, et ema aimab midagi, et tema randevuu Avoga on välja tulnud ja et mis ta selle peale siis kostaks. Pärast seda oktoobriõhtut ootas Avo teda üsna tihti poe juures, ka lumesaju ja lörtsiga. Kui praktika jaanuaris läbi sai, jalutasid nad laupäeva pärastlõunati Mustamäe nõlvadel, vahel ka trampliini juurest Glehni parki, lihtsalt kõndisid ja vaatasid, kuidas lapsed kelgutavad. Sõrmed labakute sees purikateks külmumas, jälgisid nad, kuidas süttivad õhtused tuled, ja kuulasid krobeliste männiokste tasast kahinat. Päevad venisid vaikselt pikemaks, aga ikkagi oli juba varakult pime ja see oli hea, sest õhtuhämarus oli turvaline. Leidale meeldis Avo juures kõik: tema kõnnak, mida võis juba kaugelt ära tunda; see, et poiss oli temast pikem, need harvad hetked, kui ta võis tema torkivat habet põse vastas tunda. Ja see, kuidas temaga lakkas aeg olemast – olid ainult pilved ja hanged, sammud, looklevad rajad nende ees, hingeaur, pilgud, väikesed naeruturtsatused.
Leida kandis neid põgusaid õnnelikke hetki terve nädala kaasas, ikka igatsedes ja oodates. Aga mida rõõmsam oli Leida, seda tusasemaks muutus Elli. Leidale tundus, et ema kisub tüli igast väikesest asjast, märkab kõiges ainult halba, ja see muserdas. See polnud sugugi sedalaadi elu, mida Leida oleks tahtnud elada, tal oli tunne, et elu on igal pool mujal, aga mitte selles korteris – ema elu oli sama surnud kui kuivatatud lilled puhvetil, koltunud nagu ennesõjaaegsed pildid vanades raamides, koidest järatud nagu kaltsud, mida konkus hoiti. Ema lämmatas teda oma kuivuse, kibeduse ja pidevate hirmudega. Ta ei tahtnud kuuluda sellesse rusuvasse maailma, mis muudkui nõudis ja nõudis temalt asju – tööd, lugupidamist, kuulekust – ja mida ta oli täiesti võimetu muutma. Aga siia oli ta sündinud, sellesse ellu. Vahel püüdis ta ette kujutada, mis saab tema elust siis, kui ema ära sureb. Aga Leida ei suutnud aru saada, kas see oleks pääsemine või täielik üksindus, mille sees oleks üksnes vabalangemine. Ema ja Leida, Leida ja ema – nad olid kogu aeg koos olnud. Nüüd oli tal siiski keegi veel: Avo. Ja Avol oli tuba ühiskorteris Liivalaia tänaval. Varsti saan kaheksateist, mõtles Leida, aga ema peab mind ikka lapseks, kohtleb mind nagu titte, kellelt ei saa pilku pöörata, kes lõhub muidu kohe midagi ära või määriks parima laudlina moosiga kokku.
Ema hõikas teda magamistoast. Leida läks. Ema soovis, et ta teed keedaks ja vaataks, kas uks sai ikka lukku. Ja et köögipõranda võiks ära pühkida. Ja raadio kinni keerata, ta ei jaksa rohkem kuulata. Leida klõpsas raadio kinni, läks kööki, pani vee keema ja võttis konksu otsast harja. Vajutas linki, uks oli lukus. Ta püüdis ette kujutada, milline Avo elamine võiks olla. Ajas huuled prunti ja embas harjavart, tegi paar tobedat tantsuliigutust. Pühkis siis põranda ära, pani puhtad nõud kappi, võttis välja purgi mustasõstramoosi. Ja korraga olekski ta nimelt tahtnud selle purgi vastu seina puruks visata – mis oleks tobe, sest ta peaks selle ise ära koristama -, aga tahtmine oli ikkagi. Siis tõstis kolm teelusikatäit moosi tassi, valas vett peale ja limpsis lusika puhtaks. Ta viis emale tee voodisse, keeras raadio ikkagi hästi vaikselt mängima ja pani kõrva vastu, et lasta end mõnel uneleval meloodial sellest kodust kaugemale kanda, kaugemale emast ja ajast.

/…/

Elli istus kiiktoolis ja harutas üles vana kampsunit. Ta oli selle ise kudunud, kunagi päris ammu, mitukümmend aastat tagasi. Oli kudunud selle sõjaajal Ruudit oodates kehvast hallist lõngast. Kampsunis olid nüüd augud, koid olid sisse saanud ja see tuleb üles harutada. Saab mõned prostamad sokid kududa, sest lõng on kõigest hoolimata endiselt paks ja kannatab veel. Võib-olla harutab ta sedasi midagi muudki üles, ikka on vahel tunne, nagu oleks kuskil sisikonnas vanu pusasid. Tundeid või mõtteid või. Ja nii kui kuskilt niidist tirid, siis hakkavad ka mõtted omasoodu veerema: mida aasta edasi, seda rohkem mõtleb Elli vanade asjade peale. Vahel ka seda, et oleks võinud midagi teisiti teha. Aga ega kahetseda pole mõtet, on, nagu on. Peaasi, et hullemaks ei lähe. Elli on juba nii vana, et ta ei usu, et midagi saaks enam tema eluajal väga palju paremaks või kehvemaks minna. Kõige raskemad ajad on ikkagi möödas. Pommitamised. Mehed rindel. Näljapajuk.
Kummaline, kuidas asjad, mis kunagi tundusid nii olulised, on nüüd tähtsusetud. Oi kui tobedalt nad võisid Ruudiga vaielda – ja Ruudi võis vahel ka üsna kiivas olla, jah, juhtus sedagi. Need asjad on nüüd nii kahvatud ja kauged, nii tühised. Aga Leida, jah, jumal teab, mis temast oleks saanud, kui nad poleks Ruudiga temale Kingisseppa järele sõitnud, mis inimene siis temast oleks saanud. Ja samas – nii lähedane, kui ta ka Ellile polnud, aeg-ajalt tundus temas ikkagi välja löövat mingi võõras veri. See oli ilmselt vene veri, arvas Elli. Aga seda ta Leidale muidugi ei öelnud. Oli lapsendamispaberid lausa ära hävitanud, ahjus põletanud, nii kümmekond aastat tagasi, kui avastas, et laps oli tema asjades tuhnimas käinud. Mis lapsel sellega asja, pole tal vaja midagi teada, teeb endale ainult tüli juurde. Selles oli Elli senimaani kindel. Tema on selle lapse üles kasvatanud ja Leidal pole kedagi teist tarvis – milleks veel mingi võõras naine, jumal teab missugune, temast poleks Leidal niikuinii asja. Vastupidi, see võiks talle halvasti mõjuda. Parem on mitte teada, mitte kanda seda koormat. Niigi tuleb neid elus piisavalt kanda, igalühel oma. Peaasi, et endale korraliku mehe leiab, mitte mingi loru või joodiku nagu see üks, kes tal siin vahepeal oli. Vaatad näkku ja kohe on näha, et sihuke ei kõlba koera hänna alla ka. Korralik tööinimene peab olema, karske, tõsine. Peret peab hoidma. Nagu Ruudi. Kuigi eks ka Ruudi hakkas pärast sõda jooma. Aga mitte liiga palju, mitte liiga tihti. Vahel lihtsalt tuleb natuke vanu haavu lakkuda, ütles Ruudi, ja siis ta istus kas verandal või õunapuude all ja võttis. Alati üksinda. Mõnikord ta nuttis ja seda oli hirmus vaadata, siis tuli ta voodisse magama talutada, aga järgmisel päeval oli kõik jälle kombes. Jah, ei leidu naljalt enam selliseid mehi nagu Ruudi. Ja ei lähe päevagi, kui Elli ei mõtleks tema peale.
Sellest oli juba üle kümne aasta möödas, kui Ruudi ühel päikesepaistelisel hommikul tööle läks ja koju enam ei tulnudki. Töö juurest helistati, aga kui Elli ähmiga haiglasse jõudis, oli juba liiga hilja. Ruudi süda oli üles öelnud ja teha polnud enam midagi. See oli kõige kohutavam päev Elli elus, haigla koridorid varisesid talle selga, muljusid ta õlad sinikatest laiguliseks ja ta jäi korraga kakskümmend aastat vanemaks. Sõda ei võtnud Ruudit kohe, võttis salakavalalt, järelmaksuga. Mehe ülikonda hoiab Elli ikka veel riidekapis ja käib seda vahel nuusutamas – surub oma pea tema riiete vahele ja nendel hetkedel on ta Ruudile päris-päris ligidal, peaaegu tema embuses.

Luulet
2006 “Sõrmemuster”
2010 “Metsas algavad hääled”
2011 “Õnnekangestus”
2014 “Kiri kodust”
2017 “Pimeduse pisiasjad”
2019 “Valgus kivi sees”
2020 “Tuul polnud enam kellegi vastu” (valikkogu)

Tõlked
2010 Pablo Neruda “Kapteni laulud”
2012 Miranda July “Siin oledki sa kõige rohkem oma”
2012 Tor Ulven “Sinagi kuulud kiviaega”
2014 Konstantinos Kavafis “Kogutud luuletused”
2016 Nikola Madzirov “Valgus ja tolm”
2017 Charles Bukowski “Ikkagi on tore olla Bukowski” (üks tõlkijatest)
2019 Pablo Neruda “Armastusluuletused”
2020 Ilya Kaminsky “Kurtide vabariik”

Püsiviide Lisa kommentaar