Taavi Eelmaa

1. dets. 2020 at 11:23 e.l. (Uncategorized)

Taavi Eelmaa (1971) on eesti näitleja. Taavi Eelmaa lõpetas 1996. aastal Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli 17. lennus näitlejana. 1996–2002 töötas ta Eesti Draamateatris. Alates augustist 2002 on ta Von Krahli Teatri näitleja.

https://annelykasela.wixsite.com/sygisball/filmi-tegemisest

2020. aasta Betti Alveri kirjanduspreemia laureaat luulekogu „Electraumur” eest.

Luuletusi kogust „Electraumur”, Kirjastus Verb 2020. Lk 7; 10; 18; 22; 43.

Lapsepõlvest.

Luhtunud armastusest.

Selgetest,
puhastest tunnetest,
mis poleks pidanud umbrohuks kuivama.

Aga nii nagu kuivav pesu
oleme meiegi lükitud vaimu nöörile päikese käes siplema.
Rõõmust
ja tuulest,
puhtuse laulust.

Isegi siis, jah,
eriti just siis,
kui lauast enam tõusma ei peagi, teame,
et katame kuivana igavest ihu.

Nii umbes mõtles Garry Kasparov
paari vaikse sekundi jooksul,
kui kaotas
Deep Blue`le

Halb vaim hülgas mu

aga head asemele ei tulnud.

Koht jäi tühjaks.

Ta pole aga kaugel –

haaramise kaugusel.

Nii nagu keha enamuses veest, koosneb

hea vaim nimeta igatsusest

ja alles siis soovist ja tahtest

mis küll kannavad, kuid ei põhjusta.

Soovid ja tahtmised hõljuvad hetkes, ajalikkuses

kasvatades nägemusi, kujutisi, sõnu. Need

kerkivad, kasvavad, kaovad ikka ja jälle,

liibuvad koorena korraks

kauni vana kinnismõtte ümber

mida teatava kohmetusega võib

Armastuseks nimetada.

Hea tahte, õnne nelja tuule ja

Fortunato suudluse kokkulangemisel võib

see koorik hingematvalt kaunis olla.

Nii õrn,

kerge naeruvääristada,

lihtne olematusse tõestada,

kasulik parem jampslikusse naerda, aga

sellest hoolimata ei keegi,

ei keegi

jää tema pöörisest puutumata.

Olgu see puudutus sinule õrn ja armas, mu kallis.

Ilma liigsete tähenduste

muude allhoovuste,

kasutute teadmiste,

päheõpitud sõnade sasipuntrata.

Puhas ja jäägita.

Nii nagu iseendaga

ei ole võimalik kunagi temaga

ära harjuda.

Temaga,

kes püsib koos kõigest

elegantse suurustamise, valge vale ja

kaminatule varal.

Tundub,

koos vaibuva tuulega, koos elamine

vaesestub targalt nagu hääbuva loomuse kõnekeel.

Mõned teemad ja mõisted

jäävad kaugele maha.

Surevad meeltest,

kergendavad neid, aeglustavad,

sunnivad rahulikult istuma.

Ämbritäis jäätunud vett

osmiku pehkinud seina ääres.

Tilkudes külmunud.

Nõnda

jäine aur ümbritseb

inimvaimu juursemaid kihte,

Vana Folkloori,

Mandragorat.

Puhast keelt,

tuhisemas varjuna mööda, kui hiigelsuur loom.

Mööda minust, mööda sellest avausest,

millest sihin olemise äärt.

Kirjeldamatut õrnust,

milles mälu tundlad

ulatuvad tagasi eostamisrõõmu ja

sünnisüü juurde.

Nii pisara

kui tema raskuse trummelduseni

inimesteks kärisenud kangal, mis

auruna pinguldub salakambrist, kaane alt,

üle talvise hommiku.
Pragisema kui jäälill.

Tere.

Tundsime teineteist pimedas ära sarnaste haavade järgi,

mille on õunasse löönud sarnased kihvad.

Tõde ei saabunudki, et jääda.

Ilmus sekundiks kaltsu alt, et saaksin anda sukale suud

ja rahus ärgata.

Tunded?

Mis on tunded?

Sapi köha?

Juure mullid?

Läige?

Millel?

Kilel, mis hoiab koos müdisevat sõgedust.

Mind selles loksumas, pea väljas Meistri poeskäigukotist.

Haua ja müüri vahel.

Ainus, mis meie sammumõõtu suunab, on mõlema poeskäija

pingutus

hoida oma südameleinade mandumist põlastuseks või vihaks.

Loobumise joovastuseks.

Võtta lõpu kergenduselt tema suur hetk,

noomiv hardus, tema moment.

Loobuda leinadest,

loobuda magusast,

loobuda headusest, nähes neid, kes pole nii head kui mina,

nii magusad,

kes ei leina nii, nagu mina,

loobuda matustest,

loobuda näost.

Tõsta selle asemele teemantmask.

Hoida meel kindel, ilme liikumatu

ja eneseväljendus isikupäratu.

Nagu ütleb hea nõuanne.

Vahetada väike hirm suure vastu. Suurima.

Iludest suurima,

valudest arusaamatuima,

õnnetustest õilsaima.

Voolata pargist paradiisi,

astuda peenralt aeda,

hirmude toast õuduste lossi.

MEGATON

Keedra lossi sulane Värten

on inimesekujuline membraan olemise ja mitteolemise vahel –

Illusioonist lahkuja plahvatus näivuse raami läbimas.

Selles plahvatuses ei ole olulisel ühtegi eelist,

ühtegi siduvat lepingut

ebaolulise ees.

Ainult aur kõige kohal,

vargsi, peaaegu nähtamatult,

Värtnat puudutades.

End igavesti edasi andes ja edasi liikudes

peatseks käepigistuseks.

Tunnustus

1998 – Eesti Teatriliidu meeskõrvalosatäitja auhind

2004 – Eesti Teatriliidu sõnalavastuste žürii eriauhind (koos Erki Lauri, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsaki ja Liina Vahtrikuga)

2006 – Ants Lauteri nimeline auhind

2008 – stipendium “Ela ja sära”

2009 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia (parim mängufilm “Püha Tõnu Kiusamine”)

2020 – Betti Alveri kirjandusauhind luulekogu “Electraumur” eest

Filmi-ja telerolle

2020, “Viimased” (mängufilm, režissöör Veiko Õunpuu), Pootsman Dieter

2019, “Jeesus juhatab sind kiirteele” (mängufilm, režissöör Miguel Llansó), purjus mees

2018, “Pank” (teleseriaal, režissöörid Marianne Kõrver, Jan-Erik Nõgisto, Juhan Ulfsak ja Rainer Sarnet), Pille isa

2018, “Portugal” (mängufilm, režissöör Lauri Lagle), Aare

2017, “November” (mängufilm, režissöör Rainer Sarnet), Ints

2016, “Päevad, mis ajasid segadusse” (mängufilm, režissöör Triin Ruumet), Pontu

2013, “Kohtumõistja” (mängufilm, režissöör Kadri Kõusaar), kohtunik

2012, “Puhastus” (mängufilm, režissöör Antti J. Jokinen), Jaan Berg

2011, “Idioot” (mängufilm, režissöör Rainer Sarnet), Lebedev

2009, “Mis su nimi on?” (lühifilm, režissöör Maria Avdjuško), mees

Teatrirolle

Semjon Semjonovitš Medvedenko (Tšehhovi Kajakas, 1995, diplomilavastus Draamateatris)

Woyzeck (Büchneri Woyzeck, 1996, diplomilavastus Draamateatris)

Smike (Dickensi ja Edgari Nicholas Nickleby elu ja seiklused, 1997)

Kiir (Lutsu ja Undi Täna õhta kell kuus viskame lutsu, 1998)

Song Liling (Hwangi M. Butterfly, 1999)

Lembit Pedajas (Ranneti Kadunud poeg, 2001)

Perdican (Musset’ Armastusega ei naljatleta, 2001)

Eddy (Mrożeki ja Undi Tango, 2002 Draamateatris)

eri rollid (Tormise Eesti ballaadid, 2004)

Sid Vicious (Raadi ja trupi Ainult võltsid jäävad ellu, 2004)

Pavel (Gorki ja Sarneti Ema, 2005)

Fotograaf, Metsmaasikas, Loomaarst, Ohverdaja jt (Paasilinna ja Smedsi Jänese aasta, 2005)

osaline (trupi Europiraadid, 2006, koostöös Showcase Beat Le Mot’ga)

Medvedenko (Tšehhovi ja Smedsi Kajakas, 2007)

Helmer ja Härra (Jelineki Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed, 2008)

Mees (Janseni ja Eelmaa Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud, 2009 Tartu Uues Teatris, ka lavastus koos Taavet Janseniga)

Arcita (Lille Indiate uurimine, 2009)

Jääger, Humbaba, Uta-Napišti jt (Jalaka ja Jüristo Gilgameš ehk Igaviku nupp, 2011)

Onu ja Tööline (García Lorca Lillede keel, 2012)

Jutustaja (Kane’i 4.48 psühhoos, 2013)

Püsiviide Lisa kommentaar

Susan Luitsalu

5. okt. 2020 at 8:39 e.l. (Susan Luitsalu, Uncategorized) ()

Susan Luitsalu – (1983) on eesti kirjanik, teleprodutsent, maailmarändur ja matkajuht ning meediapersoon.

https://kultuur.err.ee/1036590/kirjanduspreemia-nominent-susan-luitsalu-kavaldan-inimesed-probleemide-juurde-millest-nad-midagi-teada-ei-taha

Katkend: Ka naabrid nutavad, Rahva Raamat 2019, lk 167-175.

Lehtla esijalgrattur oli seemnete külvamise ajal seisnud täies varustuses köögiakna all, kollased liibukad ja rattasärk seljas, rattakingad endiselt jalas ja kiiver peas. Ta jõi spordijooki, et peale suurt füüsilist koormust taastuda ning tegi seda, mida talle ikka teha meeldis – targutada.
„Noh, lõpuks ometi, mutt teeb kah oma aia korda. Kaua ei oleks viitsinud vahtida mingit mõttetut platsi,” ütles ta Pillele, kes sealsamas sahtleid sorteeris.
Pille ei öelnud midagi. Tema meelest oli ka nende enda aed üks hiigelsuur mõttetu plats. See nägi tõepoolest välja nagu jalgpalliväljak. Õnneks, kuna ta ise polnud üldse mingi rohenäpp, ei tilkunud tal ka süda otseselt verd, et kuskile midagi istutada ei tohtinud, kuid ta oleks siiski eelistanud lopsakamat, hubasemat lahendust, õunapuid ja sõstrapõõsaid.
„Juba teine vispel,” mõtles ta ja otsustas, et kui Toomas duši alla läheb, viskab ta suurema osa sahtleid lihtsalt tühjaks. Niikuinii pole neid asju juba aastaid kasutatud. Lihahaamer. Kaanetaja. Vigurlõikur kurgispiraalide jaoks. Kõik need ja kümned muud imevidinad oli ta kokku ostnud viisteist aastat tagasi, kui ta oli olnud veel noor ja entusiastlik koduperenaine. Siis, kui ta oli veel suutnud end naiivselt veenda mingis romantilisest draamafilmist õpitud elutarkuses, et armastus on otsus ja kõik asjad, mis talle Toomase juures närvidele käivad, on vaid rumalad pealiskaudsed kapriisid, millest tuleb üle olla ja millega harjub, kui inimestest kasvab aegamööda kiindunud ja kokkuhoidev abielupaar.
„Oled sa kindel? Sa oled meile igasugust sitta tema kohta rääkinud. Minu ema ütleb, et kõik, mis sulle teise juures natukene närvidele käib on see, mida sa hakkad aastatega lausa jälestama,” ütles sõbranna Siiri, kui Pille oli teinud sõbrannadele teatavaks uudise, et ta abiellub.
„Mina just lugesin kuskilt, et hoopis need asjad, mida sa esialgu peab nunnudeks veidrusteks, on need, mida sa täiega jälestama hakkad,” ütles Pirjo loiult ja puhus suure nätsumulli.
„Kui sa nunnusid asju jälestama hakkad, siis usu mind, närvidele käivad asjad on pärast veel hullemad,” pani Siiri elutargalt asjad paika.
Pillele see jutt ei meeldinud. Ta klammerdus oma uhiuue Guessi käekoti külge, mille tulevane abikaasa talle ostnud oli, ja raius sõbrannadele mantrat, mida ta ise juba peaaegu et uskuma oli hakanud: „Toomas on väga normaalne mees. Tal on elus kõik paigas juba, ärid ja asjad…”
„Normaalne? Kas sa tahad normaalset või ägedat meest?” segas Siiri vahele.
„Tauno oli väga „äge”, aga vaata, kui… lapsik ta oli!” õigustas Pille edasi.
„Sest ta ei pidanud sind üleval ja ei ostnud sulle asju?”
Ka Pirjo oli sekkunud: „Toomasel on ju eksnaine ja need lapsed, on sul seda pagasit vaja? Sa võid ju niisama olla temaga koos seni, kuni tuleb midagi paremat. Siis saad ikkagi oma reisid ja Guessi kotid.”
„Issand jumal! Ma ei ole ju temaga mingite asjade pärast koos!” vihastas Pille.
„Mille pärast siis?”
„Ma ütlesin – tal on kõik paigas.”
„Sa ütlesid seda ka, et ta on paks ja teeb halba nalja!”
„Ma ütlesin, et ta võiks nats alla võtta, aga mitte, et ta on paks.”
Peale toda õhtut ei olnud Pille ei Pirjo ega Siiriga rohkem suhelnud. Ilma segajateta suutis ta endale suhteliselt edukalt sisendada, et naised tahavadki võimukaid ja jõukaid mehi, aga mitte asjade pärast, vaid seetõttu, et sellised mehed suudavad tagada perekonnale parima kvaliteediga elu ja sotsiaalse staatuse. Et Toomas on väga hea mees ja hea naise kohustus on selline inimene välja kannatada, pakkudes omalt poolt turvalist kodusoojust.
Pille oligi pesapunumisega reipalt ja entusiastlikult pihta hakanud, ostnud kokku kõik need eri suuruses visplid ja lihahaamrid ning naiivselt oodanud kokku- ja kooskasvamist, aga omakorda nende mõtete pinna all eriti pingsalt juba ka aastaid, kus taas lahku kasvatakse ning üksteise tegemistest enam sooja ega külma pole. Et saaks rahulikult omaette olla.
Kumbki nendest variantidest ei olnud realiseerunud. Toomas polnud eriti huvitatud südamest südamesse vestlustest, üksteise luuüdini tundmaõppimisest ega kompromisside leidmisest erinevate ootuste puhul. Ta nimetas seda „hingeliseks ilaks” ja käskis Pillel end kokku võtta. Harjuda ära, et raseda naise kõrvalt on mehel vaja vahel litsides käia. Et mees peab saama sõpradega omaenda saunas juua ja jaurata nii kõvasti kui tahab. Et mees peab saama magada, kui ta tahab, ning naine, kes ei suuda gaasivaludes imikut öö läbi vaikima sundida, on emana läbi kukkunud.
Ka harjumuspärasusest tingitud ükskõiksust polnud saabunud, sest Toomas oli veel ka kümme aastat hiljem nõudnud täit ülevaadet Pille käikudest. Tihti vaatas ta hommikul Porsche Cayenne`i odomeetrit ja õhtul uuesti ja nõudis aruannet, kuidas suudab üks koduperenaine päevas 150 kilomeetrit maha sõita. Pille ei tohtinud vahel, kui Toomasel eriti kahtlustav meeleolu oli, rääkida teiste meestega isegi mitte siis, kui need olid külalised nende enda majas. Tegelikult oli üleüldse parem kui Pille midagi ei rääkinud, ka naistega. Sõbrannadega väljas käimine võis toimuda päevasel ajal ja kindlasti pidi sel olema mingi mõistlik põhjus.
Tööl käimine? Pille ise oli kunagi olnud veendumusel, et naine võiks võimalusel lapse kolme-aastaseks saamiseni ainult kodus olla. Kui teine laps kolmeseks sai, tundis ta end aga, nagu oleks kuus aastat vangis istunud. Kuskile „orjama” minemisest ei tahtnud Toomas aga ka siis midagi kuulda, väites, et võib kaaluda meele muutmist, kui Pille esitab kirjaliku nimekirja asjadest, mis tal puudu on. Pillel ei olnud aga tõesti puudu midagi, mida raha eest osta oleks saanud…
Oma esimeste laste kohta oli Toomas Pillele rääkinud, et need olid olnud puhtalt eksnaise eraprojekt – juba eos olevat kokku lepitud, et isegi, kui minnakse lahku, jäävad lapsed naise hooldada ega puutu üldse kuidagi Toomasesse. Kui siis Sirje nõudis alimente ja pereüritustele kohale ilmumist, oli Pille vaese naiivikuna arvanudki, et tegemist on mingi hulluga, kes kättemaksupimeduses kokkulepetest enam kinni ei pea. Emana jõudis talle aga lõpuks kohale, et ükski terve mõistusega inimene selliseid kokkuleppeid üleüldse ei teekski ning hiljem, kui Toomas hakkas ka Pillele nende ühiste laste kohta väitma, et need olid olnud samuti ainult ja ainult naise idee (kuigi ta ise oli neid nuianud nagu poleks homset), näris Pille lõplikult läbi, kuidas selle „esimese perega” asjalood tegelikult olid.
Toomasel oli terve rida piinamisvõtteid, mida ta oma lõbuks rakendas ja mis ei jätnud ühtki jälge, mida arstile näidata või millega politseisse minna. Näiteks see, kuidas sa kellegi hommikul padjaga peaaegu lämmatad. Peaaegu. Seepärast oli ka Pillel oma buduaar, mis käis seestpoolt lukku ja kus oli väike lahtikäiv diivan (Toomas mingil imekombel endiselt arvas, et see on lihtsalt kanapee). Mehe alkoholiprobleemi süvenedes oli lihtne sinna „kogemata raamatut lugedes tukkuma jääda”, sest tüüp jäi ise diivanile magama ega viitsinud enam uimase peaga mööda maja naist taga otsida. Kui Pille oleks olnud voodis, oleks ta talle profülaktika mõttes une pealt kasvõi „nõgest” teinud. Ükskord oli ta Pille peale ka urineerinud ja õelalt irvitades väitnud, et tegi lihtsalt nalja. See, et Pillel puudub huumorisoon, on tema enda mure!
Kui lapsed olid olnud väiksemad, oli Toomasele aegajalt laste vannitamise ajal meeldinud teha ka trikki „Kui kaua suudab emme hinge kinni hoida?”, mis seisnes Pille pea vajutamises sinnasamasse vannivette, kus lapsed parajasti kummiloomadega mängisid. Loomulikult ehmatas kõõksuv emme Germani ja Johanna juba beebidenagi nutma, kuid hiljem hakkasid ju nad aru saama, mida see „trikk” päriselt tähendas…
Ja nüüd see laste internaati saatmine… Ei olnud nad seal seepärast, et tal oleks nende ühest ringist teise tassimisest kõrini saanud, nagu arvas Maire. Tegelikult olid nad välismaal koolis sellepärast, et nad ei peaks iga päev nägema, mis kodus toimub. Pereisale oli projekti serveeritud kui prestiižikat elukogemust ning ta oli rõõmsalt nõustunud – saavadki need põngerjad lõpuks tunda , mis on tõeline kord ja režiim. Lapsed ise olid ema pärast mures, kuid Pille lubas, et nende äraolekul saab ta olukorra lahendamise tõeliselt käsile võtta.
Päriselus muidugi Pille ainult muigas küüniliselt, kui mingis perevägivalla teemalises kommentaariumis keegi taas sõna võttis, et miks need naised ometi oma jõhkarditest meeste juurest ära ei lähe? Järelikult on ise lollid, et lasevad endaga sedasi ümber käia! Ta oli juba ammu loobunud varjunime alt tuuleveskitega võitlemisest ja selgitamisest, et esiteks ei saa keegi tükk aega arugi, et see, mis toimub, pole normaalne, ja kui lõpuks saadki… Kuhu sa lähed, kui sul on kaks väikest last? Kui sul pole raha? Kuhu sa lähed, kui mees ripub jala otsas ja lubab enam mitte teha seda, mida iganes ta sulle kogu aeg teeb? Kui sul on tunne, et sa oled selle olukorra endale tekitanud ja oma supp tuleb ise ära ka süüa? Kuhu sa lähed, kui su alles jäänud perekonnaliikmed on arvamusel, et teiste „eraelusse sekkumine” teeks kõik veel segasemaks ega paku sulle seetõttu isegi peavarju mitte? Kui mees ähvardab, et sa ei näe oma lapsi enam mitte kunagi? Kui su mehel on hunnikutes raha palgata endale kõige osavamad ja õelamad advokaadid?
Pille oli kõik need küsimused päriselus läbi mänginud ning saanud aru, et kui kuskile pole põgeneda (kui pole just nõus alustama nullist ja lastetuna, mida ta endale ühestki otsast ette ei kujutanud), tuleb olukord endale talutavaks teha. Esiteks jõi ta üsna palju veini ja šampanjat ning sõi rahusteid peale. Selle vastu polnud Toomasel midagi, sest veidi sassis naine oli rahulik naine, kes ei vaielnud vastu ega saanud ka autoga kuskile põgeneda.
Teiseks aga uimastas Pille järjepidevalt Toomast. Peale paari esimest koksi läks Pille tavaliselt viinalt salaja üle 80-kraadise peale, et mees kiiremini ära kustuks. Juhul, kui Toomasel oli õlle- või veinipäev (tema keeles ka kui alkoholivaba päev), tuli klaasi pudistada midagi, millel polnud maitset – rahustit või unerohtu. Murukeppija ei pannud kummalgi juhul midagi tähele ning omandas harjumuse sõpradele kekutada, kuidas tema on juba nii vana mees, et jääb iga päev diivanile magama.
Raha kõrvale panemine oli Pille jaoks algul täiesti võimatu tundunud, sest isiklikku sissetulekut või kinnisvara tal polnud, kogu raha tuli Toomase pangaarvelt Toomase pangakaardiga. Toomas nägi, kus ja millal Pille käis ja palju raha kulutas ning kui juhtuski, et vahel tuli kuskil maksmiseks sularaha välja võtta, pidi naine hiljem tšekkide abil oma tegevuse kohta aru andma.
Seepärast hakkaski Pille ühel ilusal päeval, umbes siis, kui väiksem laps lõpuks lasteaeda läks, pudeleid automaati viima. Seepärast ei andnud ta neid ka Kuldarile (välja arvatud need üksikud vahetevahel – Pille teadis väga hästi, kui raske oleks ainult pudelikorjamisest elus püsida). Ja seepärast ostiski Pille kõike võimalikult väikestes ja panditavates pakendites. Näiteks vesi tuli alati pooleliitristes pudelites, sest nende pant oli sama, mis pooleteiseliitrisel. Pille jaoks oli aga suur vahe, kas ta andis esmaspäeval ära 14 või 42 pudelit. Mahla ei joodud selles majas kunagi tetrapakist. Õnneks käis ka igal nädalavahetusel keegi külas, vahel isegi kahel päeval järjest. Kui jooke üle jäi, ei pannud Pille neid kunagi tagavaraks. Järgmist pidu ootama, vaid valas pudelid tühjaks ja viis automaati. Erilised maiuspalad olid tõeliselt suured peod nagu üsna pea saabuv kevadgrill, kuhu Toomas käskis tavaliselt siidrit ja õlut tellida lausa restidena.
Taaratšekid vahetas Pille sularahaks, sularaha aga pani oma isiklikule arvele, mille olemasolu Toomas vist kunagi teadvustanud polnud. Üheksa aasta vältel oli pudelite viimisest sinna kogunenud 4600 eurot.
Teine viis kopikaid kokku ajada oli sõbrannadega restoranis käia. Pille väitis Toomasele iga kord, et tegi välja, kuna tahtis näidata, et Küttidel läheb paremini kui teistel. Tegelikkuses aga kasseris sõbrannadelt nende poole sularahas sisse ja pani teenitud raha taas oma isiklikule arvele. See oli olulisel tulusam tegutsemisviis – üheksa aastaga oli sedasi kogunenud 5500 eurot.
Lisaks oli ta nimetatud aja jooksul oma kapist suutnud bimbode taaskasutusturgudele smuugeldada umbes 1000 euro eest Guessi käekotte, topikesi ja kingi.
Endiselt jäi õhku aga küsimus, mida selle 11 100 euroga teha? Üksik naine saaks selle rahaga Tallinnas ehk aastakese hakkama, kui olla äärmiselt kokkuhoidlik, aga mis lastest saaks? Kuhu inimene läheb, kes pole viimased 15 aastat tööl käinud? Lõpetab vast nagu see naine poe taga (Pille pidas silmas Terjet, kelle nime ta ei teadnud).
Midagi tuli samas ikkagi välja mõelda, sest kaine Toomas, keda enam alkoholi abil mürgitada ei saanud, tõotas muutuda väljakannatamatuks türanniks.

Raamatud:
Minu Dubai: klaasist linna kuldne sära, Petrone Print 2018
Küsimused kõikidele vastustele, Ajakirjade Kirjastus 2010

Püsiviide Lisa kommentaar

Andrus Kivirähk

21. aug. 2020 at 10:45 e.l. (Uncategorized) ()

Foto autor: Ave Maria Mõistlik – Üleslaadija oma töö, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=31100573

Andrus Kivirähk – (1970) eesti kirjanik.

Katkend: Sinine sarvedega loom, EKSA 2019, lk 110 – 121.

Täna ei olnud mul Õpetaja juures tundi, tema pidi jälle ühele peenele lõunasöögile minema. Tema alati kirub ja vannub, kui kutse saab, aga läheb ometigi. Nojah, miks ta ei peaks minema, saab tasuta kõhu täis ja volilt veini juua. Ja siis saab tema seal sääraste inimestega kokku, kellelt uut laenu küsida. Vanad võlausaldajad on muidugi ka tihtipeale nendel lõunasöökidel, aga seal on neil vats heast-paremast punnis ja väike kilk peas, nii et nad pole nii kurjad ja Õpetajal õnnestub neilt tihtipeale oma võlale pikendus välja kaubelda. Nii et need on igatepidi tulusad piduõhtud. Õpetaja kurdab küll, et ta matside ja lollpeade seas peab aega veetma, aga mis sa teed ära, võlgu saabki küsida ainult matsilt ja lollilt, korralikul inimesel pole raha kunagi üleliia. Korralik inimene on ise hädas. Minult pole midagi võtta või minu emalt või Nirgi mammalt. Meil pole õieti endilgi.

Minul on muidugi ikka kahju, kui Õpetajat kodus pole, nii et meil joonistamistund raisku läheb. Pärast seda kurjavaimu merekindlust on alati hirmus

tahtmine midagi meeldivat teha, muidu tunned end nagu mõni väike hammasratas kella sees, mis ka muudkui päevast päeva ühes suunas pöörlema ja tiksuma peab. Tõmbad seal neid sirgeid kriipse ja teed igavaid jooniseid, aga ise unistad samal ajal, et millal see päris elu kord algab! Ja õnneks tead, et kohe, kui merekindluse ukse enda järel kinni lööd, punud Õpetaja juurde ja läheb lahti! Rahvalik tüüp juba ootab joonistamist.

No ja kui siis Õpetajal pole sinu jaoks mõni päev aega, siis on kurb meel. Siis ei oskagi enesega midagi suurt peale hakata, päev täitsa raisus. Hulgu niisama ringi ja vahi ajaviiteks maiustustepoes martsipanist kassi. Aga täna oli teine lugu, täna oli minul kogu aeg meeles, milline isand mind kodus kuuris ootab. Ehtne Kalevipoeg!

Nii et vaevalt oli kell kukkunud ja minu tööorjus läbi saanud, kui mina padavai kodu poole silkasin. Peaaegu oleksin veel voorimehe hobuse alla jäänud, selline rutt oli! No see oleks küll narr lugu, kui ma praegu surma saaksin, endal Kalevipoeg kuuris! Ei, siis mina roniksin kirstust ka veel välja, et tema pilt valmis teha!

Kodule lähemale jõudes mina võtsin väheke hoogu maha ja hakkasin hiilima. Mina pidin ju peale passima, et ema või Viiu või mõni teine kodune naisterahvas mind ei märkaks. Muidu kamandatakse tuppa ja antakse mingi tobe töö teha. Mina polnud ju öelnud, et ma täna Õpetaja juurde ei lähe, nemad ei teadnud mind oodata. Ja polnudki tarvis mind oodata, minul ei olnud praegu naiste ja koduste tööde jaoks aega. Mina pidin vaikselt vanasse kuuri pääsema.

Läkski õnneks. Päevasel ajal oli seal ikka palju valgem, nurgas konutav kaltsukubu selgelt näha. Armas taevas, mis ta kõik enesele ümber oli mässinud! Kartulikotte oli seal ja kalavõrke ja üldse igasugu räbalaid, mida maast leida annab. See oli kohe nagu mingi koorik või teokarp. Ja Kalevipoeg piilus sealt seest välja, täpselt nagu tigu, kellest pole ka tavaliselt suuremat midagi näha kui koja seest välja ulatuvad kaks sarve.

Ütlesin viisakalt tere ja küsisin, kuidas võõras ennast tunneb. Eilne vorst oli puutumatult alles. Uurisin, et kas härra kõht pole tühi, aga vastus jäi jällegi saamata.

Mina kraamisin siis joonistustarbed välja ja palusin, et Kalevipoeg ennast kaltsupuntrast välja harutaks ja mulle poseeriks.

Seda ta siis tegigi. Puges oma pesast välja ja seisis keset kuuri. Ja jälle sama lugu, mis eile – tema justkui ujus mu silme ees. Eile mina võisin selle hämara kuuri või võbeleva küünlavalguse süüks ajada, aga täna mitte.

“Teie otsekui voolaks laiali,” ütlesin mina hämmeldusega. “Katsuge ometi mitte niimoodi võdiseda, kole raske on sedasi joonistada.”

Kalevipoeg ei öelnud sõnagi ja väreles ikkagi edasi. Minul ei jäänud muud üle, kui joonistama asuda, ja jälle, täpselt nagu eile – joonistada teda sai! Paberile tekkis taas üks suur ja tugev eesti mees, pikad juuksed paelaga kokku seotud. Olin eile pimedas oma tööga hästi toime tulnud, päevavalguses tehtud pilt ei erinenud küünlapaistel joonistatud pildist karvavõrdki.

Ah siis selline ongi Kalevipoeg, mõtlesin mina. Kreutzwaldi raamatut olin mina lugenud küll, kuidas siis muidu, iga eestlane tundis seda! Aga pildi peal polnud mina eestlaste kuningat veel kunagi näha saanud. Keegi polnud teda joonistanud, nii et mina olin nüüd esimene.

Kusjuures juhtus jälle see, mis eile – mida kauem ma pildi kallal töötasin, seda selgepiirilisemaks Kalevipoeg muutus. Tundus lausa, et mina ei joonista mitte ainult oma paberile, vaid õhku – sinna, kus ta jalad harkis seisis. Mina tõmbasin paberile kriipsu – ja ka ehtsa Kalevipoja piirjooned muutusid tugevamaks. Mina töötasin pildi peal ta silmnäo kallal – ja ka tõelise Kalevipoja silmadesse ilmus kindel pilk. Mina joonistasin tema lõuga – ja minu ees seisval Kalevipojal tekkis lõua alla hõbedane sõlg. Joonistasin ka sõle – ning päris sõlg hakkas helkima ning särama, justkui paistaks tema peale päike.

Mina sain sellest indu juurde. Lõpetasin ühe pildi, heitsin selle kõrvale ja alustasin sedamaid teist. Kalevipoeg aina kosus, muutus aina eredamaks ja maisemaks. Nüüd sain mina teda juba hõlpsasti vaadata, ta ei hajunud enam mu silmade ees udukoguks. Nägu oli läinud jumekamaks, hakanud õhetama, tugevatel kämmaldel oli näha veresooni. Mina muidugi jäädvustasin kõik paberile ja mis juba kord üles oli joonistatud, see enam taanduda või haihtuda ei saanud.

Lõpuks oli mul ka teine pilt valmis. Esimesega väga sarnane, ainult et mees pildil oli vahepeal otsekui kõvasti päikest saanud, kõhu täis saanud ja välja puhanud. Näitasin joonistusi Kalevipojale ja küsisin, et kuidas meeldib.

“See on ju päris minu moodi,” vastas mulle jäme, põrisev hääl. Kalevipoeg võttis laualt teise vorsti ja hammustas tubli suutäie. Küll ma ehmusin! Selline tunne oli, nagu oleks taburet korraga rääkima hakanud või nagu oleks kirves ahju ees korraga püsti tõusnud ja laua taha putru sööma läinud.

“Päris maitsev,” jätkas Kalevipoeg. “Mis loom see on? Mingi madu? Ma pole ussi varem söönud.”

“See on vorst,” ütlesin mina.

“Ei teagi sihukest,” vastas Kalevipoeg ja tegi vorstile lõpu peale. “Kuidas neid püütakse? Kas raudadega? Või elavad nad vees nagu angerjad? Elavad nad karjas või üksipäini?”

Ma ei olnud hetkel küll võimeline oma külalisele vorstivalmistamise kunsti tutvustama! Olin liiga jahmunud ja liiga suures vaimustuses. Ja mitte isegi niivõrd seepärast, et minu ees seisis Kalevipoeg. Oleks ta lihtsalt uksest sisse astunud või

mulle hobuse seljas vastu ratsutanud, siis eks ka see oleks olnud ootamatu, mis seda rääkida! Samas, ilmas on igasugu imesid ja ikka võib juhtuda, et mõni sihukene ka sulle ette juhtub. Hakkab kaugelt maalt tulema, tuleb ja tuleb, ning viimaks ongi kohal ja kõnnib su nina eest üle tee, vaata et varvastele ei astu.

Minu jaoks oli imepärane hoopis teine asi. See armetu räbalahunnik, kelle ma oma kuuri olin talutanud, oli minu nähes muutunud lihast ja verest pulbitsevaks inimeseks. Ta oli ellu ärganud! Ja nüüd kõige tähtsam. Mina olin ta ellu äratanud! Mina olin ta elusaks joonistanud. Nii see oli! Ma olin olnud nagu jumal, kes loob põrmust Aadama ja Eeva. Mina olin loonud vanadest kaltsudest Kalevipoja, nii nagu maal talupojad ehitavad oma auklikest kuubedest hernehirmutisi.

Oi, ma olen alati igatsenud, et saaksin eluta asju ellu äratada! Lapsena juba meisterdasin tammetõrudest ning kastanitest lehmi ja hobuseid. Ja unistasin, et küll oleks vahva, kui nad mul laua peal ammuma ja kepsutama kukuksid. Oleks mul siis alles uhke kari! Koolis jälle vaatasin klassitoa seinal rippuvat keisrihärra pilti ja mõtlesin, et küll saaks nalja, kui ta korraga keele suust välja ajaks. Või siis sülitaks – plärtsti! – keset põrandat. Koolmeister arvaks, et see on koolipoiste temp ja hakkaks kurjustama, nõuaks, et süüdlane tuleks ja pühiks tati ära. Ja samal ajal keiser sülitaks uuesti. Siis juba koolmeister saaks aru, mis toimub ja läheks näost lubivalgeks, justkui kipuks talle minestus peale. Aga ta ei imestaks, vaid võtaks valveseisangu ja annaks Tema Majesteedile au. Aga keiser näitaks jälle keelt.

Minu arust oleks ilmatuma põnev, kui eluta asjad kõneleksid ja ringi jookseksid. Viiule ma ka ütlesin ükspäev, kui ta põrandat küüris, et mõtle, kui see hari korraga minema sibaks, justkui tuhatjalgne. Jookseks kummuti alla ja teeks koledaid hääli, umbes nagu armuvalus kass. Ei tea, mis siis saaks? Viiu vaatas mulle otsa, ohkas ja vangutas pead. Tema ka ei teadnud. Eks tuleks katsuda hari kuidagi kummuti alt välja meelitada, mis muud! Ei saa ju magada, kui ta öö otsa hirmsaid hääli teeb. Küll võiks elu huvitav olla, kui sellised asjad juhtuksid!

Aga nad ei juhtu paraku. Mina olen juba harjunud, et ainult omaenese mõtteis saan mina sellist asja näha. Ja nüüd korraga äratasin ma Kalevipoja ellu!

Ei noh, muidugi elas ta mingis mõttes ka enne. Ei maksa liiga upsakaks ka minna. Omal jalal ta ju kuuri tuli. Aga ta oli nõrk ja peaaegu läbipaistev, justkui virvendus vee peal. Mina olin ta nähtavaks joonistanud. Mida ma temaga nüüd peale hakkan?

Selle küsimuse peale ei osanud mina midagi kosta. Mul on Kalevipoeg kuuris – ja mis edasi? Kas ma hakkan teda pidama nagu kana või küülikut?

“Mis plaanid härra Kalevipojal nüüd on?” pärisin ma. “Kas te soovite jääda siia või koju minna?”

Kalevipoeg uuris ümbrust.

“Kas see on sinu talu?” küsis ta. “Kehvas korras. Ahju polegi?”

“See on kuur,” seletasin ma. “Ise ma siin ei ela. Minu maja on üle hoovi, aga sinna ma teid kahjuks viia ei saa, seal on ema ja vanaema ja vend. Seal pole ruumi. Vabandan väga.”

Kalevipoeg läks kuuri ukse juurde ja tõmbas selle lahti. Õhtune päike paistis talle korraga otse näkku, ta põrkus tagasi ja virutas ukse kinni.

Märkasin, et ta oli selle üürikese hetkega jälle kuidagi udusemaks muutunud.

“Ei, sinna ma ei lähe,” ütles Kalevipoeg ja istus väsinult oma kaltsuhunnikule. “Pole veel aeg. Ja koju minna on ka veel liiga vara. Ma ei ole veel valmis. Ma ei ole veel piisavalt tugev. Sa pead mind veel joonistama.”

“Hea meelega, aga kuidas see aitab?” uurisin mina.

“Ma ei tea,” kostis Kalevipoeg. “tean ainult, et aitab. Kunagi olin ma väga tugev. Võisin hobust seljas kanda.”

“Ja mis siis juhtus?” küsisin mina.

“Ma ei tea,” kostis Kalevipoeg uuesti. “Mida sa usutled, ega ma pole mingi Soome tark. Ma tean ainult, et ma jäin väga nõrgaks. Ja et kõik, mis oli, see kadus. Vajus otsekui maa alla, kuhugi sügavale. Ma isegi ei mäletanud seda õieti. Tegelikult ei mäletanud ma enam koguni oma nime, mitte midagi. Aga siis sa tõid mu siia ja hakkasid joonistama. Ja kõik tuli meelde. Ma olin jälle Kalevipoeg. Aga mul on tarvis veel tugevamaks saada, mul on tarvis meelde tuletada, kuidas tagasi pääseb. Sina pead mind aitama. Pärast kingin ma sulle tänutäheks karu.”

“Mida ma karuga teen?” küsisin mina.

“Sööd ära muidugi,” ütles Kalevipoeg. “Nahast võid lasta kasuka õmmelda, talvel on hea soe.”

Küll oli põnev seda juttu kuulata! Lõpuks ometi oli minuga midagi ütlemata iseäralikku juhtunud. Muidu on minu elu ikka päris tavaliselt ja igapäevaselt kulgenud, nii nagu kõikidel teistel. Aga nüüd võin mina küll öelda, et ime on sündinud ja mina olen seda pealt näinud. Kalevipoega pole kuuris mitte kellelgi teisel, selle peale võin ma mürki võtta.

Õhtul tuli kogu aeg naer peale, kui ma oma õnnest mõtlesin. Ema pani seda tähele, küsis, et mida ma kogu aeg nihelen ja näost säran. Et kas tööl juhtus midagi, sain ma palka juurde? Et ta ka pidi seda neetud merekindlust meenutama! Aga sedapuhku ei teinud isegi säherduse koleda asja mainimine meelt mustaks, kihistasin ikka edasi. Vanaema ütles oma sängist, et ingel on meie Oskarit suudelnud. No peaaegu! Päris ingel see muidugi pole. Ja suudelnud pole tema mind ka üldse mitte. Aga põhimõtteliselt on vanaema õigel teel. Tema saab üldse asjadest kõige paremini aru, ehkki võiks ju arvata, et ta on ju nii vana, mis tema ka teab. Pime peale selle. Minu ema meelest vanaema ei teagi midagi, ma olen kuulnud, kuidas ta Nirgi mammale ütleb, et memm on peast puha segi, aina

jampsib. Mina küll ei arva, et vanaema jampsib. Tema lihtsalt elab teistmoodi, ja näeb neid asju, mida meie ei näe ja kõneleb nendega, kes meile midagi ei ütle.

Rõõm selle üle, et mul on nüüd päris enda Kalevipoeg, oli nii suur, et ma läksin pärast õhtusööki veel Viiule ja Vaikele külla. Küll ma oleksin tahtnud Kalevipoega neile ka näidata! Siis kui ma laps olin ja enesele ükskord jõuluks uue mütsi sain, siis ma olin niimoodi rõõmus ja jooksin kohe oma mütsi Nirgi tüdrukutele näitama. Siis nemad proovisid ka minu mütsi ja kiitsid, et on ilus küll ja ma näen sellega hea välja. See tegi rõõmu veel suuremaks! Nii et mina oleksin kangesti soovinud oma Kalevipoja ka Viiule ja Vaikele vaadata ja katsuda tuua, aga seda ma ei saanud. Kalevipoeg ei tohtinud ju kuurist välja tulla, tema oli veel nõrk, mina olin teda alles liiga vähe joonistanud. Ja tüdrukuid kuuri viia ka ei tahtnud. Ega nad ei oleks tulnud ka, nad kunagi ei tule, kui mina kuhugi kutsun. Ükskord kutsusin pööningule, mõtlesin, et teen neile kolli. Pööningul on pime ja põrandalauad kriuksuvad, kaunikesti jube on seal käia. Mina mõtlesin, et ma kutsun Viiu ja Vaike pööningule, ise lähen ees ja siis kiiresti peidan end ühe vana kapi taha ära. Nemad pimedas ei märka, kuhu ma kadusin, hakkavad hüüdma, et Oskar, Oskar! – ja siis mina teen koledat häält. Ja nemad algul ehmuvad, aga siis ma ütlen, et ärge kartke, ma pole tont, ma olen Oskar! Ja siis on kõigil väga lõbus.

Ma juba isegi harjutasin seda koledat häält, isegi tänaval paar korda katsetasin, et näha, mida inimesed teevad. Vaatasid väga imeliku pilguga! See tegi mulle head meelt ja ma olin täitsa valmis oma tembuks, aga kui ma tüdrukuid pööningule kutsuma läksin, siis nad lihtsalt ei tulnud. Küsisid, et miks nad peaksid pööningule tulema, neil pole sinna mingit asja. Mina siis ikka veel kauplesin, kuni lõpuks said Viiu ja Vaike päris pahaseks ning ajasid mu toast välja – et neil on tarvis tööd teha, lõpetagu ma oma tobedused.

Nii et ma teadsin, et kui ma nüüd kutsuksin neid hilja õhtul vanasse lagunenud kuuri, siis nad ilmapeal ei tuleks. Küsiksid jälle, et milleks? Mida nad sinna kaotanud on? Vahel ma mõtlen, et kuidas küll inimestel nii vähe uudishimu saab olla? Kui mind kutsutaks kuhugi imelikku paika, ma ei mõtleks pikalt, kohe läheks! Eriti veel siis, kui mingi töö on pooleli, näiteks seal äraneetud merekindluses! Ma ei ütleks mitte kunagi, et oot-oot, praegu ei või mind segada, mul on tarvis tööd teha. Töö on see viimane! Seda ma ei taha üldse teha, kui vähegi saaks, viiliks kõrvale ja võtaks midagi põnevamat ette.

Tegelikult oli mul selle Kalevipoja koha pealt ka selline tunne, et isegi kui tüdrukud oleksid valmis teda vaatama tulema, siis mina mingil salapärasel põhjusel ei tohiks neid ikkagi sinna kuuri viia. Et Kalevipoeg on midagi säherdust, mida mul pole õigust teistele näidata. Isegi rääkida ei tohiks mina temast. Mina ei tea, kus mul selline tunne tuli, ega keegi ju polnud mind keelanud, Kalevipoeg ise ka mitte, aga süda nagu ütles, et nii on õige.

Siis mina ei kõnelenudki Viiule ja Vaikele Kalevipojast. Aga et mina nii kangesti heas tujus olin, siis ma rebisin Viiu tantsima. Muusikat küll polnud, aga tühja sellest, paar tiiru võis ikka toas teha. Viiu oli väga üllatunud, ütles küll: “Lõpeta, lõpeta! Mis rumalus see nüüd on!”, aga lahti rabelema ei hakanud. Siis ma mõtlesin, et tantsitan Vaiket ka natuke, ega minu vend Jaagup ju seda ilmaski ei tee, samas kui Vaike on nii kenakene, mina ju aknast nägin kõik tema värgid ära. Tõmbasin siis Vaike ka toolilt püsti ja tantsisin temaga kah, ise veel laulsin: “Taratataa, taratataaa!” Vaike hakkas isegi kiljuma, see oli küll tore! Aga siis kahjuks tuli teisest toast Nirgi mamma, tema on ikka alles haige, ja ütles et lõpetage jalamaid! Täna ei ole mingi pidu! Siis me pidimegi lõpetama.

Ma ei saa aru, mis see loeb, et ei ole pidu? Ja kus seda üldse teada saab, millal on pidu ja millal ei ole? Ega pidu ei ole täiskuu, mida taevast näha saab. Pidu peetakse siis, kui tahtmine peale tuleb. Nirgi mammal pole pidutsemiseks vist küll kunagi tahtmist, vähemalt mina pole ealeski näinud, et ta midagi säherdust teeks, mis vähegi peo moodi on. Tema rühmab aina tööd, ja kui ta seda ei tee, siis ta istub ja ohib ja räägib, kui raske on inimese elu. Muidugi on raske, kui sa seda ise lõbusaks ei tee! Mida ta viriseb? Parem tantsigu vahel! Karaku toas ringi!

*

Täna oli jälle Õpetaja juures tund. Ega ma siis neid ära ei kavatse jätta, olgugi et mul Kalevipoeg kodus puukuuris ootab! Ei seda pole mul mõtteski. Õpetaja juures olen ma nii palju kasulikku teada saanud, tema tundidest ei loobu ma ilma pealgi!

Muidugi, natuke ikka hinges kripeldas kogu aeg, et saaks selle tänase pildi rutem valmis, siis punuks kodu poole ja hakkaks seal joonistamisega pihta. Selline tunne oli nagu lapsena jõulude ajal kirikus. Ega seal ka paha ei olnud, tore oli koos laulda, aga kui mõtlesid sellele, et kodus ootavad maitsvad toidud ja kuusepuu ja ehk koguni mõni väike kingitus, siis oleks küll kõige parema meelega hõlmad vöö vahele pannud ja minema hakanud. Aga pastoril polnud kiiret kuhugi, tema kõneles ja laulis nii, nagu tal kodu polekski. Või siis poleks seal kodus sealiha ega verivorsti ega valget saia. Ma mäletan, et ma juurdlesin jumalateenistuse ajal kõik see aeg selle üle, et miks pastor ometi kiiremini ei kõnele? Ta võiks mõne koha pühakirjast vahelegi jätta, nagunii teavad kõik seda Jeesuse sündimise lugu. See on igal aastal üks ja seesama. Ikka ja jälle asuvad Maarja ja Joosep teele, ikka ja jälle paistab taevas hele täht ja ikka ja jälle tulevad lõpus kolm kuningat. Vahel võiks tulla hoopis kolm mereröövlit! Kolm kangesti kurja meest, kellel on kindel plaan Maarja ja Joosep ära tappa, aga nii kui nad väikest Jeesuslapsukest näevad, nii vallutab neid siiras kahetsus, nad kukuvad põlvili ja muudkui nutavad, justkui oleksid nad arust ära.

Teosed

“Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed” 1995

“Kaelkirjak” Tiritamm 1995

“Õlle kõrvale” 1996

“Kalevipoeg” 1997

“Vanamehed seitsmendalt. Jalutuskäik vikerkaarel” (1997 Loomingu Raamatukogu)

“Pagari piparkook” 1999

“Liblikas” 2013

“Sirli, Siim ja saladused”

“Rahva oma kaitse” (koos Mart Juurega; 2000, Tänapäev)

“Rehepapp ehk November” 2000″

“Sibulad ja šokolaad” (näidendid 2002)

“Papagoide päevad” (näidendite kogumik 2002)

“Lotte reis lõunamaale” (2002, Varrak, 2012 Eesti joonisfilm)

“Romeo ja Julia” 2003

“Vargamäe vanad ja noored” 2003

“Limpa ja mereröövlid” 2018

“Vaene üliõpilane” (2004; sarjast “Kuulamisraamat”)

“Vargamäe vanad ja noored lähevad Euroopasse” 2004

“Wremja. Timur ja tema meeskond” (2004 koos Mart Juurega)

“Wremja. Zorro märk” (2004 koos Mart Juurega)

“Jutud” 2005

“Adolf Rühka lühikene elu” (näidendiraamat; 2005)

“Vargamäe vanad ja noored tembutavad jälle” 2005

“Aabitsa kukk” 2006

“Leiutajateküla Lotte” (2006, Eesti Joonisfilm)

“Mees, kes teadis ussisõnu” 2007

“Sürrealistid” näidendiraamat, 2007

“Voldemar” näidendiraamat 2007

“Kaka ja kevad” 2009

“Jumala lood” 2009

“Vombat” näidendiraamat 2011

“Kevadine Luts” 2012

“Lood” 2012

“Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust” 2013

“Konna musi” 2013

“Suur Tõll” 2014

“Karneval ja kartulisalat” 2015

“Inimväärne elu” 2015

“Oskar ja asjad” 2015

“Tilda ja tolmuingel” 2018

“Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel” 2018

“Köster” (2018)

“Sinine sarvedega loom” 2019

Püsiviide Lisa kommentaar