Juha Hurme

5. mai 2021 at 1:50 p.l. (Juha Hurme, Nädala autor 2021) (, )

Juha Hurme (1959) – soome teatrilavastaja ja kirjanik. Mitmete Soome teatrite asutaja ja eestvedaja. Ülikoolis õppis bioloogiat. Ta loomeportfellis on pea viiskümmend lavastust ja hulgaliselt teatritekste. 2017 aastal pärjati Hurmet Finlandia kirjandusauhinnaga romaani „Neem” eest.

Romaan „Neem” võtab meile jutustada soome rahva ajalugu ehk nn soomeliku vaimsuse kujunemiskäiku ja tagamaid. Autor Juha Hurme alustab Suurest Paugust ja rändab läbi 14 miljardi aasta kuni 19. sajandi esimese kümnendini, et näidata kui mitmekesisest ainesest koosneb ühe rahva iseolemine. Lugeja ees on terve maailma suvaliste rõhuasetustega kultuurilugu.

Kirjastus Varrak, 2021

 

Katkend: Neem, Varrak 2021, soome keelest tõlkinud Tiiu Kokla. Lk 193-201.

Üheksas peatükk

Makjavellism. Kopernik. Agricola. Ei prigu ole pahasta tehtud. Montaigne. Olaus Magnus.

Me maa oli hansakaubandusele vaatamata vaene ja selleks ka jäi. Kasinus tekitas Neemel ja ulatuslikumalt kogu Rootsi riigis võrdsust ja vabadust. Lääne-Euroopas ostsid ainuvalitsejad lojaalsust feodaalülikutelt, jagades neile suuri maatükke ehk lääne ühes talupoegade, -tütarde, hobuste ja kariloomadega. Rootsis selliseks süsteemiks võimalust ei olnud, kuna kõlbulikku viljakat maad ja elavat inimjõudu pistiseks ei jätkunud. Nõnda siis säilitasid talupojad iseseisvuse ja maksid makse otse kroonule ja kirikule. Neemel kujunes keskajal välja vaid väike, rälssi`ks nimetatud kõrgklass. Sõna rälssi tuleb rootsikeelsest sõnast frälsa, mis tähendab vabadust. Täpsemalt maksuvabadust, mille asjaomased lunastasid seeläbi, et varustasid kroonut relvastatud ratsamehega. Seega oli vaid rikastel võimalik aadlikeks saada. Tõsi küll, vaeste sõbra Jeesuse tegijanimi frälsare, päästja, tuleb samast sõnast.
Tasub meeles pidada Neeme elanike vähest hulka, et osata ette kujutada eluolu 900 aastat tagasi ja sellest edasi. 12. sajandil elas Neemel kõige rohkem 50 000 inimest, põhiosa neist rannavööndis, peamiselt edelas ja läänes, ning veel mõningad alet põletavad või ringirändavad tuhanded sisemaal ja põhja pool. Neeme ühinemine Rootsiga pakkus uusi elamisvõimalusi ja rahvaarv kasvas järgnevatel aastasadadel kiiresti.

14.ja 15. sajandil raputasid Rootsit võimuvõitlused. Iga parajasti võimulolev kunn tahtis teha kuningakrooni päritavaks, ent konkureerivad suguvõsad nurjasid säärased projektid, liitudes isekeskis või siis saksa hansavürstidega. 14. sajandi Neemel siirduti natukeseks ajaks Bo Jonssoni aega. Riigi rikkaimaks meheks arvatud Bo Jonsson Grip sahkerdas Rootsi näiliseks kuningaks sakslase Mecklenburgi Albrechti, kelle selja taga ta võimuohje sikutas, haarates iseäranis Neeme oma valdusse ja kontrolli alla.
Kui Albrecht 1389. aastal mängust välja löödi, ühinesid paljud tema pooldajaist Läänemere mereröövlite ja kaaperdajate ehk vitaalivendade lindprii jõuguga. See kartmatu ja vägivallastki kohkumatu, esmajoones saksa päritolu jõuk pidas 1390. aastate lõpuni ka osa Neeme linnustest oma hirmuvalitsuse all, kuni peakaagid hukati ja nende tegevus soikus. Ojamaalt juhitud vitaalivendade lipukiri oli võimas: nad pidasid end „Jumala sõpradeks ja kõikide vaenlasteks”!
Vitaalilurjuste juhttroika kõige paeluvam kuju oli magister Wigbold, Oxfordi ülikoolis õppinud intellektuaal. Vitaalivendadega on olnud võimalik tutvuda isegi Twitteri ajaloolise rollimängu kaudu: „Valluta hansalaev – prindi oma #piraat-lauamäng!”
Põhjala bossid läksid Hansa poliitilise võimu pärast närvi ja astusid pärast Bo Jonssoni surma omavahel liitu lõunast ähvardava ohu vastu. Rootsi, Taani ja Norra ühinesid Kalmari uniooniks 1397 ja valisid uniooni kuningaks teismelise Eriku Pommerist. Tegelikult oli võim aastani 1412 siiski Eriku vanaema õe Taani printsessi Margrete käes. Egas naist võinud ju otse ja avalikult kuningaks panna.

Tahan hetkeks soojusega mõelda Margrete peale, kellest sai 1390ndail umbes neljakümnesena Taani, Norra ja Rootsimaa tõeline juht, üks Põhjala tugev naine ilma igasuguste Birgitta Birgersdotteri pühaduseta. Elegantne ja uljas tegu siin selles habemike vanameeste Põhjalas… Nõndaks, see hetk selleks, võin jätkata.
Talupoegade koorem oli segastes oludes kasvanud, maakad tõstsid 1360ndatel Neemel ja 1430ndatel Rootsi poolel mässu. Too teine mürgel pani Raseborgi ehk Raasepori linnuse ülemuse rüütel Otte Bogwischi paluma 1434. aastal Tallinna raelt laenuks suurtükke ja mõnd konsultanti, kes oskaks neid kasutada! See on Neeme ajaloos esimene märge tulirelvade kohta. Tulirelvade purustusjõud sundis fortifikatsioonimeistreid vahetama algsed puust konstruktsioonid kivikonstruktsioonide vastu.
Kalmari unioon oli omamoodi ühispõhjamaise eliidi klubi, ja see osutus kunstlikuks moodustiseks, mis püsis tülitsedes ja suisa sisemiselt sõdides vormiliselt koos aastani 1521. Uniooniaeg ei olnud Neeme seisukohalt midagi hullu. Kui Taani ennast 15. sajandil uniooni etteotsa upitas, said Neeme poliitilised tegijad mänguruumi juurde, mistõttu selle nii poliitiline kui ka majanduslik kaal Rootsi osana kasvas. Aastast 1362 said Österlandeti seisuste esindajad hääletada Rootsi kuningavalimistel.

Neeme katoliku kiriku elujõulisim aeg langes poliitiliselt segase 15. sajandi algupoolde, mil ehitati suurem osa keskaegseid kivikirikuid. Ehitusmeistrid palgati Lüübeki, Hamburgi ja Danzigi hansalinnadest, see tõi Neeme kirikutesse euroopalikku stiili, mis ühendati kodukootud, juba pronksiaja kivikalmetes kasutatud looduslikest kividest müüri ladumisega. Ahvenamaale oli kivikirikuid kerkinud juba 13. sajandi lõpul. Kirik ostis kirikute ehitamiseks ja kaunistamiseks rahvalt abi ja toetust valuutaga, mille väärtus tagati igaveseks: vastavalt abi suurusele anti annetajatele indulgentse ehk patuhüvitust.
Kiriklik kombetalitus oli pidulikult müstiline. Preester, kantor ja eri astme abivaimulikest ning teini`dest kokku pandud koor korraldasid kogu salapärase performance`i. Kogudus ei laulnud, laulmist juhatas kantor, kelle tunnusteks olid hõbesau ja purpurmantel, vähemasti Turu toomkirikus, kehvemates kirikutes midagi sinnapoole. Kirikuhoone ise oma piltide ja võluvahenditega äratas aukartust juba ainuüksi suurusega. Tavalise rahva karvastele kõrvadele kõlas ladinakeelne kirikulaul mõistagi taevaliku märguandena.
Keskaegseid kirikuid kaunistati värvikate piltidega, mille kõige muu kõrval esines ka muusikaga seonduvaid motiive. Reformatsiooni vingatsid hävitasid suure osa neist taiestest ülelupjamisega. Midagi jäi ometi alles või suudeti hiljemini luterliku vandalismi alt välja koorida. Rymättylä kirikus puhub kurat tuld purskavat pasunat, juhatades patust kogudust põrgusse. Naabervalla Taevassalo kirikus rokib torupillimängija täiega, endal seakärss ees. Lohja kirikus maalile põlistatud kirikhärra, kuulnud taevast rõõmusõnumit, keerutab hoogsalt jalga.
Hip-hip-hurraa, sai ülikoolgi asutet Uppsalaa, ja nimelt 1477! Kuid sellest oli esialgu kasu vaid pool aastasada, põhjusel, mis selgub hiljem.
Idast hakkas tuul puhuma samal aastal, kui Moskva suurvürstiriik tampis puruks Novgorodi ja tugev Venemaa asus muutma Läänemere alade riigimustrit. Savo aleviljelejad ja oravapüüdjad olid rahulikult trüginud üle Pähkinäsaari ebamäärase piirjoone esmajoones Moskva maksualaseks arvatud karjalaste maakamarale. Rootslased lasid pidevate piiritülide tõttu ehitada 1470ndail Savo südamesse kindluse, mis sai Põhja-Euroopa tuntuima sõdalaspühaku, aastal 1030 sõjas langenud viikingikuninga Olav Haraldssoni järgi nimeks Olavinlinna. Moskva vaatevinklist asetses see va väärusuliste kindlustis häbematult Venemaa territooriumil, nii et kokkupõrked Österlandeti ja ühtaegu Rootsi idapiiril jätkusid kogu 15. ja 16. sajandi kuni Täyssinä rahu uue piiritõmbamiseni aastal 1595.
Too nimetatud varjaagipealik Olav Haraldsson sai pärast surma ja pühakuks kuulutamist üle kogu Euroopa hämmastavalt kuulsaks. Minagi olen saanud oma teise ristinime temalt! Peale Savo kindluse nimetati tema järgi veel Turu dominiiklaste klooster ja sadu vagasid ehitisi terves Euroopas. Ristisõdijad püstitasid isegi Palestiinasse temanimelise kabeli, tapnud enne maha kõik paikkonna asukad.
Peale idaprobleemide oli Rootsi hädas Taaniga, kes üritas 16. sajandi alguses uuesti kogu uniooni enda kätte haarata. Taani oli kõva pähkel, lausa ülekaalukalt põhjapoolsest naabrist ees. Loendagem kasvõi linnu. Taanimaal oli 1500. aastal sada linna, kuna Rootsi riigis leidus 25 linna, millest seitse asus Neeme käärul. Taanlasest unioonikuningas Christian II tegi tõelise tembu 1520, tungis Stockholmi ja võttis pea maha 82 rootsi aadlikul, keda pidas oma võimule ohtlikuks. Ka Neemel lasid taanlased ehk jüüdid näidustuseks mõnel maksuvabal isandal samal põhjusel pea pakule panna.
Noor rootsi aadlimees Gustav Eriksson organiseeris Lõuna-Rootsi talupoegade vastuhaku jüütide vastu. Mäss laienes peagi üleriigiliseks. Augusti 1521 valiti Gustav Eriksson Vasa Rootsi riigihoidjaks ja kaks aastat hiljem kroonita ta Rootsi kuningaks. Taanlased panid vastu veel Neeme aladel, ent sügisel 1523 alistati nad Viiburis lõplikult.
Neeme maksuvabad aadlisuguvõsad olid ennustanud võitja õigesti, seisnud tugevasti Gustav Vasa seljataga ja lõikasid taas uuest poliitilisest olukorrast kasu. Gustav Vasa demonstreeris Neemel oma jõudu ja uusi usupuhastusvõtteid, andes 1528. aastal käsu Turust kagusse jääv Kaarinas asetseva Kuusisto katoliku piiskopilossi, keskaja tähtsa kultuurikeskuse, maatasa teha. Rammumeeste punt asus asja kallale, ja ega sinna kivi kivi peale jäänud. Võib vabalt vaatama minna. Seal need varemed on siiani.
Kuna edaspidi tuleb juttu sõjast ja vägivallast Neemel, kulub ära meenutada, et tulirelvad olid 16. sajandil tulnud, et jääda. Peale suurtükkide ka harkpüssid ja teised käsirelvad täiustusid ning levisid kiiresti. Tehnika arenes ka rahumeelselt. Omalaadne eeltööstuse isa Neemel on Raasepori lossiülem, Gustav Vasa käsknik ja rüütel Erik Fleming, kes 1530. aastail lasi Halikkosse ehitada veejõul töötava saeveski ning Siuntiosse sepapaja ja rauamaagi- kõrgahju.
Oma surmani (1560) Rootsi kuningatroonil püsinud Gustav Vasa toestas oma võimu vahenditega, mis pärinesid justkui otse itaalia reaalpoliitikauurija Niccolò Machiavelli (1469-1527) teosest „Valitseja”. Ja see polnud sugugi juhus. Linköpingi piiskop, tuntud Taani vaenaja Hemming Gadh oli Machiavelli mõtetega tutvunud ja küttis Gustav Vasat üles jõupoliitilisteks vägitegudeks nagu sparringus. Gustav Vasa tugev Monarhia kiirendas kolme Läänemere piirkonnas madistanuid rahvusvahelise võrgustiku määndumist: Kalmari unioon ja Hansa Liit lagunesid ning Rooma juhitud katoliku kirik oli sunnitud Põhjalast taanduma.
Panen ette, et kuulaksime nüüd pisut Machiavelli vaimukaid ja üldkehtivaid juhtnööre, enne kui kultuuripoliitilises aegruumis edasi ruttame:

„Siinkohal kerkib küsimus, ons vürstile kasulikum olla armastatud või kardetud. Sellele võib vastata, et kõige parem oleks olla mõlemat. Ent kuna neid omadusi on raske ühendada, siis tasub vürstil valida kardetu positsioon.
[- – -] Kardetud vürsti alamad omakorda on kuulekad karistuste kartusest, ja see hirm ei kao iial.”

Pilt maailmast ja maailmaruumist hakkas tasapisi, ent möödapääsmatult muutuma. Kolumbus oli põrganud Ameerika otsa aastal 1492, üritades Hiinasse ja Indiasse jõuda, ja Vasco da Gama oli samal kümnendil põrutanud ringiga vastupäeva ümber Aafrika sinna õigesse Indiasse. Magalhãesi flotill purjetas ümber maakera 16. sajandi alguses, ja prantslased sõitsid 1523. aastal ümber Nordkapi. Poola astronoom Mikołaj Kopernik, ladinapäraselt tuntud kui Nicolaus Copernicus, esitas esimest korda aastal 1512 oma nägemuse Maast kui planeedist, mis tiirleb ümber Päikese. See pommuudis hakkas mõjuma üsna pikkamööda, sest ainult õige vähesed taipasid Copernicuse arvestustest üldse midagi. Johann Gutenbergi arendatud liikuvate trükiplaatide abil kindlustas trükikunst 15. sajandi keskpaigast alates selle, et igasugust sõna sai nüüd paljundada ja levitada täiesti uues jõudlusega.
Euroopa esimese süüfiliseepideemia puhkemine 1494. aastal Napoli ümberpiiramise ajal annab omakorda tunnistust uute aegade saabumisest. Prantslased ja itaallased läksid Napolis omavahel raksu. Eks siis hakati uut laadi nuhtlust hiljem Prantsusmaal nimetama itaalia tõveks ja Itaalias prantsuse tõveks.
Itaalia arstil Gerolamo Gardanol õnnestus veidi hiljem 16. sajandil oma diagnoosis eristada süüfilist tripperist, mis on palju vanemat, vahest juba antiikset päritolu. Ennekõike on Gardano läinud ajalukku liigendvõlli ehk kardaanvõlli leiutajana. See andekas matemaatik uuris õpinguaastatel ka tõenäosusarvutust, kuna finantseeris oma arstiteaduse stuudiumi hasartmängudega. Ta leiutas kompleksarvud, otsides kolmanda astme võrrandi nullpunkte. Need on arvude abstraktsed üldistused, mille reaalosale liidetakse imaginaarosa, mis on omamoodi absurd: negatiivse arvu ruutjuur. Kompleksarvus on matemaatikakunst oma parimal kujul, intellektuaalne mäng, millel siiski on hämmastavalt tugev seos reaalsusega. 20. sajandil õpiti meie reaalsuse põhjapanevaima taseme kirjeldust, kvantmehaanikat, kõige käepärasemalt esitama kompleksarvudega.
Üht-teist toimus ka fantaasia vallas. Saksa munk Martin Luther tegi radikaalse ümberhindamise tõelisuse olemusest ning inimese ja Jumala vahekorrast ja avalikustas selle aastal 1517. Luther protestis paavstikultuse vastu ja rõhutas iga patuse isiklikku suhet Jumalaga. Seega tuli pühad tekstid tõlkida rahvakeeltesse. Usin ja osav kirjanik Luther kasutas ära uut trükitehnikat ja levitas agarasti sünget rõõmusõnumit, mida nimetatakse reformatsiooniks ehk usupuhastuseks.
Luther inimesekäsitlus on rabav: „Inimene on kärnane ja kõlvatu kott, täis ila, märga ja mäda, läga ja soppa, lehka, haisu ja kõiksugu saasta.” Koleda elu ainus eesmärk on teispoolsuses. Ja sinna jõuavad kõik üpris kähku pärale, enamik praepannile küpsema ja vähesed valitud luterlased igavesse õndsusse lösutama, sest Lutheri rehkenduste järgi on maailma lõpp iga hetk käes. Luther tundis Copernicuse hüpoteese, kuna tolle õpilane Joachim Rheticus oli neid talle vahendanud, ent tema tegi need maatasa kui midagi täiesti võimatut, piiblivastast.
Kahtlemata olid Lutheril ka omad toredad ja inimlikud küljed. Ta oli kõva õllesõber ja armastas rasvast rooga. Pealegi tarvitas see keelegeenius oma jutlustes ning iseäranis vindistes lauakõnedes mahlakaid rahvatarkusi, vanasõnu ja teravmeelsusi. Sõna Furz ehk peer kuulukse olnud tema eriline lemmik. Luther, pöörane inimkeha sajataja, hülgas tsölibaadi ja nais nobedasti kloostrist jalga lasknud nunna, kellega koos sai neid kähku palju. Luther koera nimi oli Tölpel, Tölp. Peremees esitles teda meeleldi, ise kerges svipsis, õhtusöögile kutsutud külalistele kui näidet Jumala loomistöö otstarbekusest, arvates, et koerad ja teisedki meeldivad jumalaloomad pääsevad taevariiki hõlpsamini kui inimesed.
Mõraneva Hansa Liidu bossid olid asunud Gustav Vasa poolele, sest uskusid, et temast on nende äritehingutele vähem tüli kui Taani Christian II-st. Gustav Vasa suutis Hansalt laenatud rahadega oma armeed rahastada ja säilitas sel kombel sõltumatuse Rootsimaa aadlikest. Aga laen tuleb tagasi maksta.
Gustav Vasa kiindus Lutheri teoloogiasse, kuna see õigustas teda röövima katoliku kiriku omandit võlgades Rootsi riigikassasse ja võtma kiriku juhtimist kuninga kontrolli alla. Päris kõike ei pidanud Hansalegi tagasi maksma, sest Gustav Vasa hoogustas oma poliitikaga kogu kaubaliidu lagunemist. Ta lõpetas ka kloostrite ja linnades gildide tegevuse ja vehkis sisse nendegi vara ning vähendas kiriku pidulikke sündmusi, mis tähendas muu hulgas seda, et kunstmuusika esitamine siirdus kirikust ja lihtrahva hulgast õukonda. Suur protestantlik luud pühkis 1530. aastail hoolega. Reformaatorliku kirjutaja raport oli lühike ja jõnk: „Rauma kloostri mungad kihutati pahatahtlike riugastega pahatahtliku saatuse hoolde.” Naantali birgitiinid tegid ruttu piiskop Agricolaga kompromissi ning lubasid „jätta pühakute appikutsumise ja muu seesuguse ebausu”. Viimase nunna surm 1591 pani kloostritegevuse seisma 395 aastaks, kuid 1986 naasid birgitiinid Turgu Ursininkatule. Soovitan soojalt kasutada nende võõrastemaja nii ööbimiseks kui ka koosolekupaigaks.
Perekonnaringis oli Gustav Vasa kummatigi üsna tolerantne. Tema teine naine, kümme last sünnitanud Margareta Lejonhufvud, jäi elu lõpuni katoliiklaseks. Kogu reform oli poliitiline abinõu, millele rahvas vastu pani. Kes see siis ikka tahab oma usku muuta! Rahvas märkas pealegi varsti oma kukrus, et kroonu maksustas kõvemini kui kirik. Ent Gustav Vasa hoidis ohjad pingul, ja nii pidi usk ikkagi muutuma hakkama, saavutades alles aastakümnete jooksul laiemat toetust ja vaimse sisu.
Oh häda, katoliku kiriku poolt toetatud Uppsala ülikool jäi muutunud olukorras kroonu ülal pidada. Gustav Vasat säherdune raharaiskamine akadeemiliste harakate peale ei huvitanud põrmugi ja ülikooli tegevus soikus ligi sajaks aastaks.
Rootsi läks tegelikult üsna stabiilselt ja rahulikult luteri usku üle. Neeme poistest olid ühed Soome esimesed luterlased Lutheri käe all Wittenbergi ülikoolis õppinud Petro Särkilax ja Mikael Olavsson. Särkilax sõlmis esimese vaimulikuna Rootsi riigis abielu ja tõi 1524. aastal oma sakslasest naise turukatele uudistada. Särkilax suri noorelt, nii et Neeme usupuhastaja ülesanded jäid tubli Mikael Olavssoni kiitsakatele õlgadele. Mikael võttis endale Pernaja talupojast isa ameti järgi nimeks Maaharija. Mikael Maaharija ehk ladina keeli Agricola.

Püsiviide Lisa kommentaar

Jaroslav Hašek

22. apr. 2021 at 2:51 p.l. (Jaroslav Hašek, Nädala autor 2021)

Jaroslav Hašek (30. aprill 1883 Praha, Böömimaa kuningriik, Austria-Ungari – 3. jaanuar 1923 Praha, Tšehhoslovakkia) oli tšehhi humorist ja satiirikirjanik, kes on tuntud kui romaani “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” autor.

1.märtsil 2021 möödus sada aastat Jaroslav Hašeki romaani “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” esimese osa ilmumisest.

Jaroslav Hašek sündis 1883. aastal Prahas ning tegeles nooruses kirjandusega, kirjutades satiirilisi artikleid ja följetone ajalehtedele ja ajakirjadele. 1914. aastal, pärast esimese maailmasõja algust mobiliseeriti ta Austria-Ungari keisririigi armeesse ning saadeti Vene rindele, kust ta aga 1915. aasta septembris deserteerus ja jooksis üle Vene vägede poole oma Austria keisrivõimu vastaste meeleolude ja Tšehhi iseseisvuse pooldamise tõttu.

Pärast lühiajalist viibimist Vene sõjavangis astus J. Hašek Venemaal moodustatud Tšehhoslovakkia leegioni, mille eesmärk oli koos Vene vägedega võideldes vabastada Tšehhoslovakkia ning saavutada selle iseseisvumine Austriast. Lahingutegevuses autasustati teda IV järgu Püha Georgi ordeniga.

1917.aastal, pärast Venemaal toimunud veebruari- ja oktoobrirevolutsiooni ning Venemaa ühepoolset väljaastumist Esimesest maailmasõjast lahkus Hašek leegionist ja astus VK(b)P liikmeks.

1920.aasta lõpus suunas partei J. Hašeki läbi Eesti (Narva ja Tallinna) ja Saksamaa tagasi Tšehhoslovakkiasse kommunistlikule agitatsioonitööle, kuid ta ei leidnud ühist keelt kohalike tšehhi kommunistidega ning jäi aktiivsest poliitilisest tegevusest kõrvale ning taasalustas oma kirjanduslikku tegevust.

Hašeki juhtumisi Eestis on lähemalt käsitletud 2020. aastal ilmunud raamatu “Huumori kool. Geniaalne idioot” neljandas vahelugemises. Ta alustas oma kultusromaani “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” avaldamist järjejutuna ja brošüüridena, kuid suri enne, kui romaan valmis sai. Tema romaan avaldati ja see saavutas kiiresti maailmakuulsuse. Seda on tõlgitud rohkem kui 60 keelde.
Hašek on kirjutanud ka üle 1500 lühijutu.
(allikas Vikipeedia https://et.wikipedia.org/wiki/Vikipeedia:Esileht)

Katkend: Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevilt, Eesti Raamat 1975. Tõlkinud Lembit Remmelgas. Lk 401 – 410.

„Miks meil peaks miskit muret olema?” ütles. „Küll kõik läheb joonde! Peaasi on kohtus ikka ja alati valetada. Kes laseb ennast pehmeks rääkida ja tunnistab üles, see on ikka kadunud mees. Ülestunnistamisest ei tule eales midagi head. Kui ma ükskord Moravská Ostravas tööl olin, juhtus seal niisugune lugu: keegi kaevur kolkis inseneri nelja silma all läbi, nii et keegi ei näinud. Advokaat, kes teda kaitses ajas talle peale, et salaku maha ja talle ei saa midagi teha. Kohtu eesistuja aga koputas talle aina südamele, et ülestunnistamine on karistust kergendav asjaolu. Kuid mees kinnitas ühtesoodu oma, et tal pole midagi tunnistada. Sellega ta näitas, et tal pole süüd, ja saigi vabaks. Selsamal päeval oli ta Brnos . . .”


„Sa tont ja tuhat!” kaotas Vodička kannatuse. „Mulle jätkub! Ma ei saa aru, mis jaoks sa kõike seda jutustad? Eile oli meiega ülekuulamisel täpselt samasugune mees. Kui kohtu-uurija küsis, mis ta eraelus tegi, vastas ta: „Tegin Křiži juures tuult.” Ja niiviisi üle poole tunni, kuni kohtu-uurija hakkas taipama, et mees tõmbas Křiži-nimelise sepa juures lõõtsa, ja küsis uuesti: „Ah te olite siis sepa abimees?” Mees aga vastu: „Ei olnud habemes, öövahil Franta Hybšil oli habe ees.” ”
Koridorist kostsid sammud ja vangivalvuri hüüd:
„Zuwachs!” (Täiendus (saksa k.))
„Meid saab jälle rohkem,” rõõmustas Švejk. „ Ehk on mehel mõni koni kaasas.”
Uks avanes ja sisse tõugati seesama üheaasta-vabatahtlik, kes oli Budějovices koos Švejkiga kartseris istunud ja sealt mingi marsiroodu kööki saadetud.
„Kiidetud olgu Jeesus Kristus!” lausus ta üle ukse astudes, mispeale Šveijk
vastas kõigi eest:
„Igavesti – aamen!”
Vabatahtlik tunnistas rahulikult Švejki, asetas teki, mis tal kaasas oli, maha, istus pingile tšehhi koloonia sekka, harutas sääresidemed lahti, võttis sidemete vahelt osavalt peidetud sigaretid välja, jagas need meestele ja otsis siis saapa seest tükikese tikukarbi väävlikülge ning mõned pikuti lõhkiaetud tuletikud.
Vabatahtlik tõmbas tuld, pani sigareti põlema, andis teistele tulist otsa ja teatas ükskõikselt:
„Mind süüdistatakse mässu tõstmises.”
„See on kööme,” rahustas teda Švejk. „Rohkem naljaasi.”
„Teadagi,” arvas ka vabatahtlik, „kui me sedaviisi mitmesuguste kohtute abil tahame võita. Kui nad tahavad iga hinna eest minu üle kohut mõista, mõistku pealegi. Lõppude lõpuks ei muuda üks protsess kogu olukorda.”
„Kuidas te siis mässu tõstsite?” päris sapöör Vodička, silmitsedes vabatahtlikku ilmse poolehoiuga.
„Ma ei tahtnud peavahis peldikuid puhastada,” vastas vabatahtlik. „Kuni mind viidi polkovniku enda ette. On see aga üks suur siga! Pistis minu peale karjuma, et mind on rügemendiraportil kartsa pandud, et ma olen harilik kartsavang ja et ta paneb üldse imeks, et maa veel minusugust kannab ega ole jätnud häbi pärast pöörlemist ning et sõjaväkke on sattunud inimene, kellel on vabatahtliku õigused ja võimalus ohvitseriks saada, kuid kes tekitab oma käitumisega ülemustes ainult vastikust ja põlgust. Ma vastasin, et maakera pöörlemist ei saa takistada minusuguse vabatahtliku olemasolu, et looduse seadused on tugevamad kui vabatahtliku pael, ja ma tahaksin näha, kes saab mind sundida peldikut puhastama, mida mina pole täis teinud, kuigi mul on viimaseks täielik õigus säärase sigadesöögi juures, mida saame polgu köögist, kust antakse ainult mädanenud kapsaid ja raiskuläinud lambaliha. Ma ütlesin polkovnikule veel, et tema arvamus, miks maa mind kannab, on veidravõitu, sest minu pärast ei saa ju mingit maavärisemist tekkida. Härra polkovnik ei teinud kogu mu kõne ajal muud, kui plagistas hambaid nagu vana mära, kellel on jäätanud naeris suhu sattunud. Siis aga põrutas mulle:
„Kas lähete peldikuid puhastama või ei lähe?”
„Teatan alandlikult, ma ei hakka ühtegi peldikut puhastama.”
„Kas lähete puhastama, Sie Einjährigen!” (Teie üheaastane, s. t. üheaasta-vabatahtlik. Saksa k.)
„Teatan alandlikult, ei lähe.”
„Oh kurat ja tuhat türklast, te lähete ja puhastate mitte ühe, vaid sada peldikut!”
„Teatan alandlikult, ei puhasta sadat ega ühtegi peldikut.”
Ja nii ühtejärge: „Lähete puhastama?” – „Ei lähe!”
Peldikud lendasid sinna-tänna, nagu mõnes Pavla Moudrá lastelaulukeses. Polkovnik jooksis kantseleis nagu arust ära edasi-tagasi, istus viimaks ja ütles:
„Mõelge hästi järele, ma annan teid mässu õhutamise pärast diviisi kohtu alla. Ärge arvake, et olete esimene vabatahtlik, kes selles sõjas maha lastakse. Serbias poosime kaks vabatahtlikku kümnendast roodust üles ja ühe üheksandast roodust lasksime maha nagu kutsika. Ja mispärast? Need kaks, kes üles poodi, keeldusid Šabaci all ühe čužaki naist ja väikest poega surnuks torkamast, üheksanda roodu vabatahtlik lasti selle eest maha, et ta ei tahtnud pealetungile minna ja seletas, et tal on lampjalad ja need on paiste läinud. Niisiis, kas lähete peldikut puhastama või ei lähe?”
„Teatan alandlikult, ei lähe.”
Polkovnik vaatas mulle otsa ja ütles:
„Kuulge, olete ehk slavofiil?”
„Teatan alandlikult, ei ole.”
Siis viidi mind ära ja teatati, et mind on mässu tõstmise pärast kohtu alla antud.”
„Teeksid kõige paremini, kui mängiksid idiooti,” ütles Švejk. „Kui ma garnisoni vangimajas istusin, oli seal üks tark ja haritud mees, kaubanduskooli õpetaja. Ta deserteeris lahinguväljalt ja tema üle pidi tulema vägev protsess, et teda teiste hirmutamiseks süüdi mõista ja üles puua. Kuid mees keerutas end väga lihtsalt välja. Ta tegi, nagu oleks juba pärivuselt nõdrameelne. Kui staabiarst teda üle vaatas, teatas ta, et ta ei deserteerinud, vaid et tal on juba väikesest peast kole himu reisida ja alati suur tung kuskile kaugele kaduda. Ükskord ärganud ta Hamburgis, teine kord jälle Londonis ega teadnud isegi, kuidas ta sinna sattus. Ta isa oli joomahaige ja võtnud endalt enne tema sündimist elu, ema aga prostituut, joonud hirmsasti ja surnud deliiriumi. Noorem õde oli end uputanud, vanem rongi alla visanud, vend Vyšehradis raudteesillalt alla hüpanud, vanaisa oma naise tapnud, end petrooliumiga üle valanud ja tule otsa pannud, teine vanaema ajanud mustlastega ringi ja mürgitanud end vangimajas tuletikkudega ära, keegi onupoegadest oli süütamiste pärast korduvalt kohtu all olnud ja Kartouzys endal klaasitükiga kaelasooned läbi lõiganud, lelletütar heitnud end Viinis kuuendalt majakorralt alla, tema ise aga pole mingit kasvatust saanud ja ei osanud kümne aastaselt veel rääkidagi, sest kui ta oli kuue kuune, mähitud teda ükskord laual, kõik läinud ära, kass tõmmanud ta laualt maha ja ta põrutanud kukkudes oma pea. Tal on aeg-ajalt ägedad peavalud ja niisugustel silmapilkudel ta ei teadvat, mis ta teeb, ja et nihukeses olukorras olevat ta ka eesliinilt Prahasse tulnud ja alles hiljem, kui sõjaväepolitsei ta „Fleki” kõrtsis kinni nabis, tulnud tal aru pähe. Issake, te oleksite pidanud nägema, mis hea meel tal oli, kui ta sõjaväest vabaks lasti! Ja kui viis maniakki, kes temaga ühes kambris istusid, kirjutasid endale igaks juhuks paberitükikeste peale:

Isa – alkohoolik. Ema – prostituut.
I õde – (uputas enese).
II õde (rong)
Vend (sillalt)
Vanaisa † naise, petroolium, tuli otsa.
II vanaema (mustlased, tuletikud) † , jne.

Üks neist hakkas seda kõike stabiarstile ette luiskama, kuid ei jõudnud onupojanigi, kui staabiarst ütles, – see oli juba kolmas juhus -, et sinu, võrukaela lelletütar heitis ennast Viinis kuuendalt majakorralt alla, sa ise pole saanud mingit kasvatust ja seepärast kasvatab sind paranduslaager. Ta viidi paranduslaagrisse ja seoti kitseks ning jalamaid oli kadunud halb kasvatus, joomatõbine isa ja prostituudist ema, ta ise aga pidas paremaks vabatahtlikult eesliinile minna.”
„Praegusel ajal ei usu sõjaväes enam keegi päritud nõdrameelsusesse, sest siis tuleks ju kõik kindralstaabid hullumajja pista.”
Rautatud ukse lukuaugus ragises võti ja sisse astus prohvus.
„Jalaväelane Švejk ja sapöör Vodička härra kohtu-uurija juurde!”
Mõlemad tõusid püsti ja Vodička ütles Švejkile:
„Kannäe raibakaid, iga päev ülekuulamine, aga mis sellest tolku! Põrgu lugu, parem mõistku meid ükskord süüdi, aga ärgu jännaku meiega. Nii vedeleme kõik jumala päevad maha ja madjari reod jooksevad karistamatult ringi…”
Teel ülekuulamisele diviisi kohtu kantseleisse, mis asus mujal barakis, arutas sapöör Švejkiga aina edasi, millal nad küll ükskord tõelise kohtu ette pääsevad.
„Üks ülekuulamine teise peale,” pahandas Vodička. „Kui sealt midagi paistakski! Raiskavad hulga paberit ära, inimene aga ei saa kohut nähagi. Mädane trellide taga! Ütle ausalt, kas see nende supp ka süüa kõlbab? Ainult mädad kapsad ja külmavõetud kartulid. Kurat ja põrgu, sihukest lolli ilmasõda pole ma veel söönud! Mina kujutasin sõda hoopis teisiti ette.”
„Mina aga olen päris rahul,” ütles Švejk. „Kui ma veel aastaid tagasi ajateenistuses olin, rääkis meie nahk Solpera ikka, et sõjaväes peab igaüks teadma, mis ta kohus, ja andis sulle sihukese hoobi vastu lõugu, et jäi igaveseks meelde. Või õnnis ülemleitnant Kvajser, kes ütles alati, kui ta püsse kontrollima tuli, et sõduril ei tohi olla hinge, sest sõdurid on ainult krooni nuuma peal olevad lojused. Riik annab neile süüa, kohvi, piibutubakat ja nad peavad selle eest vedama nagu härjad.”
Sapöör Vodička jäi mõtlema ja ütles veidi aja pärast:
„Kui sa, Švejk, kohtu-uurija ees oled, ära siis vassi, vaid korda seda, mis viimase ülekuulamise ajal rääkisid, et me vahele ei jääks. Peaasi, et sa nägid oma silmaga, kui need madjari kaagid mulle kallale kargasid, me ju võtsime selle riski üheskoos ette.”
„Ära karda,” rahustas teda Švejk, „ainult rahulikult ja ilma ägeduseta. Mis see ära ei ole mingisuguse diviisi kohtu ees seista! Oleksid sa näinud, kui kähku tegid sõjakohtud vanal ajal. Meil teenis aega üks kooliõpetaja Herál. Ükskord, kui kogu meie tuba istus kasarmuarestis ja me vedelesime koikudel, jutustas ta, et Praha muuseumis on sihuke sõjakohtu ülestähenduste raamat Maria Theresia ajast. Igal polgul oli oma timukas, kes tappis oma polgu mehi. Tal oli tükitöö, iga mehe pealt Theresia taaler. Ülestähendused räägivad, et timukas teeninud teinekord kuni viis taalrit päevas . . .”
„Teadagi,” lisas Švejk asjatundlikult, „siis olid polgud suured ja küladest võeti mehi järjest juurde.”
„Kui ma Serbia rindel olin,” seletas Vodička, „maksti meie brigaadis neile, kes tahtsid, partisanide poomise eest sigarettidega. Sõdur sai mehe poomise eest kümme sigaretti, naise ja lapse pealt viis. Pärastpoole hakkas internatuur koonerdama ja partisane hakati karja kaupa maha laskma. Minuga koos teenis keegi mustlane. Me ei teadnud kaua aega, et ta sihukese äriga tegeleb. Meile paistis silma ainult see, et teda alati öösiti kantseleisse kutsuti. Seisime tookord Drina ääres. Ühel ööl, kui ta ära oli, tuli kellelgi pähe tema asjades tuhnida. Sellel maidal oli seljakotis tervelt kolm karpi „Sporti”, igas karbis sada sigaretti! Kui ta hommikul kuuri tagasi tuli, tegime talle lühikese lõpu. Lõime ta pikali ja keegi Běloun kägistas ta rihmaga ära. Oli reol aga visa hing nagu kassil!”
Vana sapöör Vodička sülitas.
„Vaata, et ei suregi ära. Tal olid juba püksid täis, silmad pealuust väljas, aga eluvaim oli ikka sees nagu poolenisti läbilõigatud kaelaga kukel. Me tõmbasime ta nagu kassi sirgu, kaks meest peast, kaks jalgadest, ja käänasime tal kaela kahekorra. Siis ajasime talle ta enese seljakoti koos sigarettidega pähe ja viskasime kenasti Drinasse. Kes oleks tahtnudki sääraseid sigarette tõmmata! Hommikul hakati teda taga otsima.”
„Oleksite pidanud teatama, et ta on deserteerinud,” arvas Švejk kaalukalt, „et tegi iga päev ettevalmistusi ja rääkis, et viskab varvast.”
„Selle peale me ei mõelnudki,” vastas Vodička. „Meie olime oma töö teinud, ja mis üle selle, polnud enam meie mure. Rindel oli väga lihtne: iga päev läks keegi kaduma, ja mine otsi neid Drinast taga. Järjest ujus mõni tursunud partisan meie punsunud maakaitseväelasega kõrvuti mööda Drinat kenasti alla Doonau poole. Mõned uued mehed, kes esimest korda sellist pilti nägid, said väikese palaviku.”
„Neile oleks pidanud hiniini andma,” ütles Švejk.
Nad olidki jõudnud barakki, kus asus diviisi kohtu kantselei, ja patrull viis nad kohe kaheksandasse tuppa, kus pika laua ja paberivirna taga istus kohtu-uurija Ruller.
Tema ees lebas mingi seaduseraamat ja sellel seisis pooleldi tühi teeklaas. Paremat kätt seisis laual elevandiluu imitatsioonist krutsifiks tolmuse Kristusega, kes vaatas ahastades risti alusel vedelevat sigaretituhka ja konisid.
Kohtu-uurija Ruller raputas parajasti ristilöödud jumalapoja meelehärmiks krutsifiksi alusele värsket sigaretituhka ja kiskus teise käega seaduseraamatu külge kleepunud teeklaasi lahti.
Saanud klaasi seaduseraamatu kütkeist kätte, jätkas ta ohvitseride kasiinost laenatud raamatu lehitsemist.
See oli Fr. S. Krause teos paljutõotava pealkirjaga: „Forschungen zur Entwicklungsgeschichte der geschlechtlichen Moral” (Uurimusi sugulise moraali arenemisloost. saksa k.)
Kohtu-uurija silmitses mehe ja naise suguosade kohmakaid joonistusi sinna jurde kuuluvate värssidega, mis teadlane Fr. S. Krause oli avastanud Berliini Läänevaksali peldikust. Seepärast kohtu-uurija ei pööranudki tähelepanu nendele, kes sisse astusid.
Ta tõstis pilgu piltidelt alles siis, kui Vodička köhatas.
„Was geht los?” (Mis on? saksa k.) küsis ta ja lehitses raamatut edasi, silmitsedes naiivseid joonistusi, visandeid ja skeeme.
„Teatan alandlikult, härra kohtu-uurija,” vastas Švejk, „minu sõber Vodička on külmetanud ja köhib pisut.”
Alles nüüd jäi kohtu-uurija Švejki ja Vodičkat silmitsema.
Ta püüdis näole valju ilmet manada.
„Viimaks ometi,” ütles kohtu-uurija ja hakkas sorima laual olevat paberivirna. „Ma lasksin teid kella üheksaks kutsuda, aga praegu on kell pool üksteist.”
„Kuidas sa, härg, seisad?” küsis ta Vodičkalt, kes arvas heaks vabalt seista. „Alles siis, kui ma ütlen „vabalt”, võid sa oma koibadega teha, mis tahad.”
„Teatan alandlikult, härra kohtu-uurija,” ütles Švejk, „tal on reuma.”
„Sina pea parem lõuad koos!” urises kohtu-uurija Ruller. „Vastad siis, kui ma sult midagi küsin. Kolm korda oled sa mu juures ülekuulamisel olnud, aga iga sõna kisu su suust nagu tangidega välja. Kus, pagan, need paberid on? On mul teie riivatutega, aga vaeva! Või mõtlete kohut tühja asja pärast tülitada! Vaadake siia, värdjad,” ütles ta, kiskudes aktivirnast välja mahuka toimiku, mis kandis pealkirja:
S c h w e j k & W o d i t s c h k a

„Ärge arvake, et mingi lollaka löömingu pärast saate divisionsgerichti (diviisi kohus. saksa k.) hõlma all vedelda ja ennast mõnda aega väeliinilt kõrvale hoida. Teie, igaveste põikpeade pärast, olen ma pidanud isegi armee kohtusse helistama.”
Ta ohkas.
„Ära tee ennast ühtigi nii tähtsaks, Švejk! Küll rindel läheb honveedidega kaklemise isu üle,” jätkas kohtu-uurija. „Uurimine teie asjas lõpetatakse ja te mõlemad lähete tagasi oma väeossa, kus saate distsiplinaarkorras oma karistuse ja lähete marsirooduga rindele. Ja kui te, nadikaelad peaksite veel korra mu pihku sattuma, siis saate niisuguse sauna, et jääb eluks ajaks meelde! Siin on teile vabastamiskäsk ja pidage ennast korralikult ülal. Viige nad tuppa number kaks!”
„Teatan teile alandlikult, härra kohtu-uurija,” ütles Švejk, „me mõlemad võtame teie sõnad südamesse ja oleme teile tuhat korda tänulikud teie headuse eest. Oleks see eraelus, siis julgeksin teile ütelda, et olete kuldaväärt mees. Ja samal ajal peame mõlemad teilt tuhat korda vabandust paluma, et pidite meie pärast nii palju vaeva nägema. Me ei ole tõesti seda väärt.”
„Käige juba kus kurat!” käratas kohtu-uurija Švejkile. „Kui härra oberst Schröder poleks teie mõlema eest sõnakest poetanud, siis ei tea, millega see asi oleks lõppenud.”
Vodička tundis ennast jälle vana Vodičkana alles koridoris, kui patrull viis nad tuppa number kaks.

Loomingut

“Huumori kool. Geniaalne idioot”, Tallinn, 2020. “Huumori kooli” tlk Lembit Remmelgas, “Geniaalse idioodi” tlk Leo Metsar.

„Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevilt”, Eesti Raamat 1975. Tõlkinud Lembit Remmelgas

Ristikäik, Eesti Raamat 1966, vene keelest tõlkinud Eugen Roomet.

Švejk Eestis ja teisi humoreske, Noor-Eesti 1929, Tartu, tšehhi keelest tõlkinud Bernhard Linde.

Ulmeajakiri Algernon, Jaroslav Hašek, novelle ja humoreske:
Idüll põrgus; Taevane muinasjutt; Paater Ondrej patt; Loomad ja imeteod; Kuradi surm; Põrgus; Lilla värk; Kuidas ma surin. Tõlkinud Eugen Roomet.
http://algernon.ee/taxonomy/term/1189

Jaroslav Hašek. Švejk läheb Itaalia vastu sõtta, (ERR-i arhiiv, helifail) loeb Jüri Järvet. 1963.
https://arhiiv.err.ee/vaata/jaroslav-hasek-svejk-laheb-sotta-itaalia-vast

Püsiviide Lisa kommentaar

Joosep Vesselov

7. apr. 2021 at 3:02 p.l. (Joosep Vesselov)

Joosep Vesselov – eesti luuletaja.

Eesti Kultuurkapitali 2020. aasta kirjanduspreemia nominentide hulka arvati luule kategooria ka Joosep Vesselovi „Linna laul”.

Luuletusi kogust „Linna laul”, SA Kultuurileht 2020, lk 13; 25; 40; 49; 52.

suvi

I

mis asi mu akna taga
terve öö mühiseb, nii
et lahtise aknaga
magadagi ei saa

linn
mühiseb vägevalt
ja väänleb lõbusalt
lakkamatu laulmise käes


majad kasvavad ja
kahanevad korraga
ja mühisevad,
tänavad liuglevad
tiheda maopesana
ja mühisevad,
munakivid vanalinnas
mühisevad muliseda
kui katlatäis keevat suppi,
jõgi voolab kord üht-,
kord teistpidi
ja mühiseb muudkui

linn mühiseb laulu käes
ja mina ei saa magada-
kui aken kinni panna,
higistan linad läbi,
aga lahtisest aknast kostub
tohutult valju mühinat,
loomiste mühinat,
laulude mühinat

ja ainult mina ei saa
sel aastal mühinaga
ühineda, kuna pole häält,
minu kurgust kostub
vaid armetu kähin ja ragin,
olen hääleta

pealegi on minu elu
liiga igav, et sellest
laulda, olen
lauluta
ja tunnen endas
kasvavat kadedust

elva mehe laul

tasku keskuse taga,
emajõe ääres
laulab üks vana kerjus, et
tema olla elva mees, aga
kõik oma aastad pidand
veetma tartus, kuna
terve elu jäänud tal
bussirahast puudu üks kroon

laulab, et
tema ema
olla veetnud elvast tartu
sünnitama, aga lapsega
teda koju tagasi polevat lastud,
kuna bussipiletist jäänud puudu
krooni jagu kopikaid
ja sinna bussijaama toona
laps ollagi jäet

laulab, et
tema sõsar
olla käinud neli aastat
tartus akadeemi peal
õppimassa majandust
ja kui käinud vend õelt
palumassa bussi tarvis laenu,
ütelnud selle peale õde, et
meil on nüüd kapitalismus
ja kõik vastutavad ise
oma vara eest, pealegi
elu võlas ei ole päris elu,
ja jälle jäänud bussirahast
puudu kroon ja elva mees
jäänud jälle tartu

laulab, et
täna olla elvas
ema mahamatmine

pintsak olla ostetud tal
ja lilledki olemas, kuid
ema läinud teise ilma,
jättes pärijaks vaid õe,
kuna poeg polnud tal
kordagi külas käind,
ja nüüd jäävat matusele sõiduks
elva mehel bussirahast
puudu kroon

laulu lõpetuseks palub
elva mees minult
suitsuraha

akadeemiku laul

akadeemik raeplatsil laulab
laulu kahest üliõpilasest:

laulab, et
ühel talvel armunud kaks tudengit
teineteisse kohutavalt ära,
värvinud teineteisel põski kollaseks,
huuli valgeks, käinud
samades seminarides, teinud
koos ettekandeid ja kirjutanud
teineteise nägudest
kolmetuhandesõnalisi esseid,
mis õppejõududele eriti ei olla
meeldinud

akadeemik laulab, et
lõputööd alustades püstitanud noormees
hüpoteesi, et armastab neiut
rohkem, kui neiu armastab teda,
mispeale vaielnud neiu vastu, et
antud hüpotees ei leia
kindlasti kinnitust, ning
armunute vahel kerkinud tüli,
tülitsenud nädala, tülitsenud kaksi ja
pika vaidlemise ning
raeplatsil väitlemise järel
jõudnud need armunud
järeldusele, et on vaja läbi viia
empiiriline uuring, korraldada
eksperiment

akadeemik laulab, et
nõnda otsustanud armunud
vedada kihla ning teha teineteisele
võidu musu, tingimusega, et
kes varem musu lahti laseb,
see ka armastab vähem,
niimoodi nad hakanudki seal
raeplatsil musutama, musutanud
kuu, musutanud kaksi, surunud suid
tugevasti vastu teineteise huuli

jõudnud kätte kevad ning
sessi ajal tahtnud neiu kibedasti
eksamile minna, kuid noormees
ei olla musu lahti lasknud, kuna
ei olla tahtnud kihlvedu kaotada,
ning nõnda kukkunud nad mõlemad
kõik ained läbi, neiu
nutnud seepeale nõnda palju,
et ne jalge ümber jäänud
kaevutäis soolast vett
loksuma

akadeemik laulab, et
suvel saanud noormees kutse
tulla aega teenima, üritanud siis
neiu haardest lahti rabeleda, et
arstlikku komisjoni minna, kuid
neiu polevat musu lahti lasknud,
kuna temagi polevat
tahtnud kihlvedu kaotada,
ja noormeeski nutnud siis
pisaraid, vihast nõnda palavaid,
ja vesi ne jalge ümber
keema ja pritsima löönud

akadeemik laulab, et
kaks armunut üliõpilast musutavat
seal veel tänagi, paksust tolmukihist
hallid ega suuda end liigutada,
kuulu järgi ei armastavat
enam ei neiu noormeest
ega ka noormees neidu, kuid
kumbki olevat oma põhimõttes kindel,
kumbki tahtvat kinnitust just
enda hüpoteesile
ega tahtvat
kihlvedu kaotada
ning lahke rahvas heitvat ne
pisarakaevu münte, et noored
võiksid kinni maksta
ainepunkte ja
ka trahve

akadeemik lõpetab laulu
ja tõmbab jalga kummikud

akadeemik ronib kaevu
münte korjama

prohvesri laul

üleöö on terve
linn vaesust täis,
tänaval ei saa enam
jalgagi tõsta, koperdamata
otsa mõnele silla all istuvale
akadeemikule,
tühjad kilekaaned jalge all
sildiga
„pole tööd,
palun andke esseid”

üks prohvessor laulab regilaulu:

eeli-ooli-ooli-eeli
olin mina akadeemik
töö mul oli garanteerit`
oi ta oli garanteerit`!

Ussi-assi-assi-ussi
linna peale tulnud siis
hirmus majanduskriis
oi oi majandusekriis

usta-asta-asta-usta
tehti linnas ko-oondusta
lahti ei teht` mull`gi usta
oi kus tehti ko-oondusta

ooli-aali-aali-ooli
vallandati ülikoolist
dekanaadi kõrgest toolist
oi mind lahti lasti koolist

palla-pilla-pilla-palla
elama pean silla alla
paljaspäi ja paljal tallal
oi ma elan silla alla

issu-essi-essi-issu
silla all ma laulan-istun
lauludes rõhulibistus
oi oi oi rõhulibistus

eida-aida-aida-eida
aidake mull`tööda leida
andke mulle esse-eida
oi mull`andke esse-eida

kirjutan kiirelt ühe
esse, pistan kilekaante
vahele ning akadeemik
tänab ja lubab, et
semestri lõpuks hindab ära

haanja naiste laul

kopsud täis vett,
hulbin uimas
ühes kaladega
pärivoolu,
päike loojub aegamööda
ja jõgi kannab mulle
haanja naiste laulu

haanja naised laulavad, et
haanja miis vidi
lubjakivve
laulavad, et
kõik haanja mehed
läinud nädala alguses
üheskoos võrru lubjakive vedama,
püksinöpse ostma
ja leivapalakesi
silgupüttidesse tsurkama,
et pärast kolme päeva tööd
miskitki head süüa saaks

haanja naised laulavad, et
haanja mehed jõudnud võrru,
kuid leidnud eest vaid
tühja linna ja suletud poed,
linna olla tabanud katk ja
majanduslangus, mistõttu
olla kõik lahked kaubasaksad
oma poed pannud kinni ja
hakanud luuletama,
ne silgupütid jäänud
kauplustesse luku taha
kõik haanja mehed
vahtinud läbi akna
silgupütte kaubasakste
lettide ees, palunud ja
anunud, et
esänd, tii uss vallalõ,
nälg om, esänd,
olõq hää,
esänd, lupa tsurgata,
kuid katkused kaubasaksad
istunud oma lettide taga, kirjutanud
seal oma luuletusi hingelangusest ja
majandusvalust

kõik haanja mehed surnud
tol kurval päeval
poodide ees tänavail nälga,
kuna kuiva leivapalakest
nad süüa ei olla tahtnud,
nõnda jätnud kõik haanja mehed
endast oma haanja peredele järele
igaüks vaid kolm kopkat pärandust
ja haanja õueile jäänud
haanja kodude ette vedelema
kõrged lubjakivihunnikud,
miad haanja mehed olla
kogunud, kuid mis neil
veel vedamata olla jäänud

haanja naised laulavad, et
nemad leinanud mehi ning
tassinud suurest leinast siis üheskoos
kõik haanja meeste kivihunnikud
ühte kohta kokku
suureks ühiseks
haanja hauaks,
sestsaati ollagi haanjamaal
suur mägi

haanja naiste laulu lõpetuseks
loojub päike, jõgi
peegeldab taevatähti

Link:

„Olen siin selleks, et midagi mäletada. Intervjuu Joosep Vesseloviga”, Värske Rõhk, Joosep Vesselov/ Siim Lill, 11.08.2020
https://va.ee/olen-siin-selleks-et-midagi-maletada-intervjuu-joosep-vesseloviga/

„Prohvesri laul” autori esituses
https://www.youtube.com/watch?v=sLAP6i9txRU

Püsiviide Lisa kommentaar

Ena Mets

22. märts 2021 at 9:30 e.l. (Ena Mets) (, )

Kirjanik Ena Mets
Autori pilt lehelt Soundcloud

Ena Mets (1981) – jutuvestja, kirjanik ja tõlkija.

  1. märtsil kl 17.30-19.00 Ena Metsa jutuõhtu „Loodus, minu kodu”
    Lugusid vestab jutuvestja, giid ja kirjanik Ena Mets
    Õdus õhtu, kus legendid ja elulood põimuvad sansula helidega.

Otseülekannet vaata siit: https://youtu.be/SbpfmA3MnAU

Jutuõhtu on järelvaadatav 1. – 14. aprillini Tartu Linnaraamatukogu YouTube’i kanalil: https://www.youtube.com/channel/UCer3yLroLlAPYr01ignlBzQ

Katkendid: „Ülestähendusi Montmartre`i mäelt. Elu ja imede pandeemia.”, Ena Mets 2020, lk 36; 66; 82; 94.

12.aprill „Karantiinis retked”

Kell on 6.35. Algab minu tuhande meetri reis.
Taevas on pilved. Pole täpselt teada, kus see päike täna hommikul on. Õhus on pinget.
Ma turnin ja võimlen igatpidi nagu alati, et saaks võimalikult hea vaate ja pildi hetkel, mil see kavalpea end pilvede vahelt näitab.
Kuskilt ilmub üks mitte just noor, hallide juustega härra. Ta järgib mu eeskuju ning asub samuti ronima. Jeerum, ma pole enda võimeteski kindel, nüüd pean veel hakkama teda ka kinni püüdma!? Ja seal me siis võistlemegi parima turnimispildi nimel.
Pärast saan teada, et ta on harjunud – ta on kunagi töötanud videoseinte tehnikuna. „Seal juba ei tohtinud kõrgust karta! Vahepeal oled mitme meetri kõrgusel maapinnast, kuskilt kinni hoida pole,” ütleb ta.
Tema nimi on Lionel. Olen teda kuskil juba näinud, aga kus? Tema mäletab hästi: „Tertre`i platsil ma nägin teid – tegite majaseinal olevast tekstist pilti.” Olen meelitatud, mina, kes pidas end lapsena alati halliks hiirekeseks.
„Praegu töötan linna jaoks – nende tänavapesumasinate peal. Minu töö on väga lahe! Mulle väga meeldib.”
Vaatan teda huviga. Mis selles töös nii ägedat on, et ta peab vajalikuks seda öelda? Päris haruldane. Ja ta vastab mulle:
„Ma saan tervet linna külastada! Ma võin käia tõesti igal pool. Nüüd, 16 aastat seda tööd teinud, tunnen Pariisi juba üsna hästi.”
Siis lisab ta juurde: „Ainuke viga on selles, et kui ma oma auto rooli istun, kipun liialt tee paremasse serva kalduma, vastu kõnnitee serva. Tööharjumus.”
Hmm.
Ja mina siin, Pariisi kohal – mul on ikka väga vedanud, et saan külastada tervet linna, jäädes oma lubatud kilomeetri raadiusse. Justkui oleksin ostnud kaasamüügiga reisi.
Vaadake ise! Eiffeli torn. Pantheon. Invaliidide kirik. Pompidou keskus. Montparnasse`i torn. Ja muidugi Sacré-Coeur. Tahate Pariisist veel midagi näha? Öelge ainult! Ma näitan teile.
Jalutan oma pisikeses Pariisis ja mõtlen Jules Verne`ile. Kusjuures, ta ei elanud minust kuigi kaugel! Lahe oleks temaga kohtuda. Minu terve Pariis on kilomeetri raadiuses, aga tema, tema reis maailma südamesse ja kakskümmend tuhat ljööd vee alla – ma võin kihla vedada, et ta sulges end oma koju, et sinna minna! Tema teadis hästi, et veel kaugemad paigad kui Pariis on veel lähemal kui tuhat meetrit.
Ja peale karantiini teame meie tema saladust. Saame rännata. Kaugemale. Lähemal.



26.aprill „Koolibri kombel”

Kell on 20.00 – lähen välja. Nii on, tuleb osata oma rituaalides ka pausi pidada – kasutan ühe sõbra mõttetera, olgu see siis kas või heaks vabanduseks. Täna hommikul mul lihtsalt oli vaja kaks tundi rohkem magada.
Õhtul loen üle oma ülestähendusi Montmartre`ilt ja olen natuke nõutu.
Helistan täna ühele sõbrale – naine, kelle elukogemus on minu omast palju pikem ja kes aitab kannatavaid-haigeid inimesi, kuid kes on ka inimestele toeks nende elu viimastel hetkedel, et aidata neil lahkuda rahulikuma meelega. Üks eriline hing, kes mindki saadab ja nõustab minu teel. Kirjeldan teda sageli minu šamaanina.
„Ena, asjad lähevad väga hulluks, kui karantiiniaeg ükskord lõppeb! Tänavaile tuleb vägivalda. Vaata, mis praegu äärelinnades toimub! Prantsusmaa on kogu olukorda väga halvasti hallata osanud,” ütleb ta mulle.
Vaikus.
„ja sina, kuidas sul läheb?” viin teema talle, kuna ta kipub alati rohkem teistele mõtlema.
„Tead, praegu mitte väga hästi. Kaotasin ühe lähedase sõbra, 97-aastane naine. Nad ei lubanud mitte kedagi viimastel päevadel tema juurde. See on üks väga kurb lahkumine, ebainimlik, mõeldamatu.”
Kõik see tõi mind natuke Maa peale tagasi. Ja ometi ei oska ma sellega midagi peale hakata.
Astun mööda oma tavapärast rada – seda, mida ma veel endiselt ei tunne nagu oma viit sõrme.
Kas ei ela ma natuke mingis illusioonis siin oma väikesel künkal? Kuulan kevadet, peagi suve, saadan päikest tema teekonnal, naudin Valguse Linna, ümbritsetuna kunstist linnajaos, kus on loodust, olgu või tuvid, kohtan inimesi, kes panevad mind naerma, kes kingivad mulle maski, püüavad mind pildile, inspireerivad mind. See, et ma kohtan inimesi, on juba iseenesest suur asi! Ometi kusagil neis majades, mida ma ei tunne, on inimesi, kes kannatavad, üksi. Pariisi müüridest väljas on inimkond, kes mässab. Juba puhtalt see karantiin ise on teatud elu illusioon. Mäng.
Kas pole terve mu elu natuke nagu see väike illusioonimägi? Olin saatjaks turistigruppidele, veetes kolmandiku oma aastast veerevas majakeses, minnes pidevalt ühest kohast teise nagu liblikas õielt õiele, tundes end mitte kunagi päriselt kuuluvana sellesse „päris elu” rütmi, mis on ometi justkui olemas seal, kus elavad inimesed.
„Ena, sinu maailm on väga ilus – aga see pole reaalsus!” ütles mulle kunagi üks kallis kolumbia sõber.
Olen kõhklev. Roberto Benigni „Elu on ilus” toimib ju ometi suurepäraselt! Tema teeb karmist reaalsusest muinasjutu ja see toimib, see teeb maailma ilusamaks – mitte ainult tema maailma, kõikide maailma!
Mulle on juba ette heidetud, et ma ei jälgi piisavalt meediat. Ükskord üritasin: lugesin läbi kõik aasta uudised kõikide Euroopa riikide kohta enne oma giidi hooaja algust, et olla kõigest täielikult teadlik. See tekitas tahtmise mitte kunagi enam giiditööd teha, mitte olla vastutav reisijatele reaalsusest rääkimise eest. Mitte selle reaalsuse, mitte sel moel. Ma pole kuigi andekas selle reaalsusega seal. Ma ei orienteeru selles. See tühjendab mind energiast ja väest, mida kasutan muidu maailma muutmiseks, endale omasel moel – koolibri ja võilille kombel (tahaksin vähemalt uskuda), „Elu on ilus” viisil.
Nii otsustan täna tänaval kõndides näha vaid sõnumeid armastusest, iga inimese kõige olulisemast baasvajadusest – kellegi tähelepanu, kohalolu, mõistmine, inimlik soojus, vahet pole, kes me oleme, vahet pole, kus me oleme, sees- või väljaspool müüre. Linnaringist sisse jäävat 2,4 miljoni inimese Pariisi nimetatakse intra muros ehk „seespool müüre”.
Täna pärastlõunal üks armas sõber, jutuvestja Philémon kirjutas kommentaari: „Minu ülesanne on olla leebe unistaja, väga leebe. Mõnikord raevus, sest teadlik sellest arulagedast võidujooksust kasumi ja tarbimise pärast. Ikka ja jälle tuleb taas metsastada ja armastada.”
Aitäh Sulle, Philémon!

4.mai „Tervendavad kurja lilled”

Täna hommikul kell 6.10 võtsin teid endaga üles mäele kaasa. Te ei usu?
Kuulake ise! Ja vaadake… kõrvadega. Päike on seal, kardina taga. Ta on häbelik. Ometi kujutan teda endale ette – seda on lihtsam teha silmad kinni, nii saan muuta enda tahtmist mööda kõike ümbritsevat.

http:// soundcloud.com/ena-mets/montmartre-paikesetous-4-mai-2020wav

Mitte kõik pole kaunis siin selles illusoorses Montmartre`i maailmas ja minu elus, millest jutustasin teile vaid haldjalugusid. On olnud ka vastuolulisi kohtumisi. Ma ei kavatse neid unustada ega kõrvale jätta, küll aga kasutasin neid nõnda, et see mulle midagi annaks…
Esimene kohtumine – või pigem mitte-kohtumine…
„Kuradi raisk! Täitsa lollakad ikka need inimesed, kes tuvisid toidavad! Nad pole mitte millestki aru saanud! Te ei saa mitte millestki aru, kuulete mind! Haiged inimesed… Need raisad annavad meile haigusi! Lõpp tuleb sellele teha! Tuvid tuleb ära hävitada! Karistust väärivad need inimesed! Kuradi haige, raisk!”
Ja ägedalt virutab jalaga ta suuri saiatükke trepil, minu lemmikpaigakeses. Noor mees, ehk kuskil kolmekümnene, turske ja musklites kehaga, rastapatsidega, kodust tulnud välja sportima. Ta neab kogu maailma, vaatab mind raevukalt. Palju vihkamist.
Teine kohtumine – eile õhtul teel päikeseloojanguni, nii et jäin hiljaks…
„Proovin neid raamatuid müüa. Mulle ei meeldi almust paluda! Mulle väga meeldib luule. Mul on ka üks tsitaadiraamat, aga varastati ära.”
Ta näitab mulle vihikut, kuhu ta on mõned tsitaadid üles kirjutanud.
„Ma kirjutan aeg-ajalt ise ka mõne rea. Needku Jumal surma, ärgu karistagu meid sellega, mõtlemata tema ohvritele. Kui mu hing oleks sinu hing, oleksin keelanud hašiši, millest vääritud kasu lõikavad.”

Kuulan teda. See paneb mind heldima. Tunnen ta valu.
„Baudelaire! Teate… Kurja lilled… Tegelikult pole üldse nii! Need on meie tervendamiseks! Need ei ole kurja lilled! See on tervendav! Täna öösel tuleb mul jälle tänaval magada, ilma söömata.”
„Naeratus tuleb alles hoida. Sest see on meil sees olemas ja keegi ei saa seda meilt ära võtta. Naeratada tuleb…”
Farid. Ehk umbes 45-aastane, normaalselt riides. Teda vaadates ei oskaks arvata, et tal pole kodu.
Äkitselt virutab ta oma raamatukoti vastu maad: „Teie ka ei osta mult midagi! Alati üks ja sama. Enne kohtasin üht meest. See oli samasugune – kuulas mind ära ja kõndis minema!” Ja ta lahkub, järsult, kibestunud etteheitva pilguga.
Näen temas võitlust. „Naeratus tuleb alles hoida,” on justkui mantra, mida ta endale korrutab, meeleheitlikult. Ja ometi – palju meelekibedust.
Võitlus. Lasta end kurjast kaasa viia – haavad, vihkamine, kibedus, meeleheide, vimm – või lasta kurjal meelde tuletada, kui oluline on talle mitte alluda, teda millekski muuks ümber muuta. Millist hunti ma toidan, igas hetkes, et kurja lilled muutuksid tervendavaks?
Minu enda võitlus tundub mulle nende kahe kohtumise kõrval lihtne.

……

10.mai „Või, suhkru ja kaneeliga pannkook”

Läksin täna meelega välja hilisel pärastlõunal, et näha, mis tänaval toimub.
Juba üle nädala on tänaval tunda karantiini lõppu. Täna aga oleks justkui pidu peetud enne, kui sõda läbi. Vein! Õlu! Grupitreeningud! Suguvõsade kokkutulekud! Sõbrad-sõbrannad ja kõige selle jagamine, mis viimase kahe kuu jooksul elus juhtunud on. Armastus ilma maskita. Nii on – inimesed naudivad võimalust! Mängud minu lapsepõlvest, kummikeks (!), ma ei teadnudki, et seda ka Prantsusmaal mängitakse ja veel tänapäeval!? Ei ole enam kedagi, kes kuskil üksi seljaga müüri vastu toetudes mediteeriks, mõtiskleks.
Kas jääb see lõbus seltskonnaelu kestma (või pöördume tagasi „normaalsusesse”)!? Hetkel naudime seda, sest ammu pole saanud. Natuke nagu see või-kaneeli-suhkru pannkook, mille tee peal leidsin (uskumatu – üks avatud baar) ja mida ma alati jälle Pariisi tulles korra süüa tahan. (Ma isegi ei tea, miks see minu jaoks Pariisiga seostub.) Täna sõin oma elu kõige maitsvama pannkoogi! Aga kui mul avatud pannkoogibaarid taas kõikjal ümber on, kas ma siis veel sellist naudingut tunnen?
Mis meile sellest karantiinist alles jääb? Kas midagi üldse jääb?
Pakun teile täna kuulamiseks ühe eksklusiivse intervjuu Abdeliga, kes kõikidele nendele küsimustele ehk vastab ;)
Abdel: „Tänavad on viimasel ajal kunsti tõsiselt täis, kas pole!?” Ta peatub, nähes mind fotokaga üht isemoodi armastuse kunstiteost pildistamas.
Mina: „Teie elate siin lähedal?”
Abdel: ”Jaa, kohe siin all,” osutab ta Émile-Goudeau platsi poole. „Aga ma pole kunagi näinud, mis see Montmartre päriselt on! Siin on turistid ja ma ei teagi… Nüüd teen iga päev oma tunnise tiirukese ja ma näen igasuguseid asju! Ja turistid on nüüd prantslased, eks ole! Turistid oleme meie, Mina töötan turisminduses ja teate, isegi kõige optimistlikumad prognoosid ütlevad, et enne jaanuari ei tule siia kedagi.
See karantiin muudab meid palju!
Nii palju on juba muutunud – kuidas me omavahel suhtleme, kuidas üksteist vaatame, kuidas maailma näeme, mina ise olen ka muutunud!
Ja kas teate, praegu ma näen iga päev samu inimesi – ma tunnen nad ära!”
Mina:”Ja te usute, et see nii jääbki! Et inimesed ütlevad üksteisele tere ikka edasi, isegi pärast?”
Abdel: „Ma loodan küll… (ta mõtleb hetke) Jah, ma arvan, et isegi kui autod uuesti tagasi tulevad ja kõik muu selline, siis meie oleme muutunud. Me näeme aega ja ruumi teistmoodi. Isegi kui aeg on alati sama, aeg ikka läheb samamoodi, näeme meie seda teisiti. Mõtleme rohkem sellele, mis on oluline.
Ja ruum ka. Ma jalutan ja ma ei kiirusta – ma näen arhitektuuri, ma näen, mis seal sees on. Ja teate, nüüd vaatavad inimesed taevasse! Ma varem kunagi ei vaadanud taeva poole, kui kodust välja läksin. Ja nüüd… ma näen taevast! Ja ma tõstan pilgu ja näen lahtisi aknaid ja inimesi! See on tõesti…”
Mina: „Ja te ütlete, et olete ise ka muutunud?”
Abdel: „Oo jaa, teate, ma olin varem väga kannatamatu inimene. Ma töötan hotellinduses ja mul on inimestega väga kerge kontakti saada, ma olin kogu aeg inimeste keskel. Ja siis jäi kõik see karantiini pärast järsult katki. Ma ütlesin endale küll, et ma ei ela seda iial üle – kaks kuud kodus. Aga ma ei tea… nüüd hommikuti ma isegi naudin, kui endale pikemalt hommikusööki valmistan. Ja mõnikord ma ei tee midagi, mõtisklen!” Natuke nagu häbenedes lisab: „Ja nii imelik kui see ka pole, see on mõnus. Ja ma hakkasin kitarri õppima rakenduste abil, teate? Ja ma õpin asju, mis mind kunagi varem pole huvitanud. Ja ma loen! Mul on vedanud, et mul on kodus päris korralik raamatute kollektsioon – on raamatuid, mida ma pole kunagi isegi puudutanud, ja nüüd… ja ma värvisin vannitoa ära ja …
On inimesi, kes lähevad homme tagasi tööle, aga mina, mul on praegu selline tunne, nagu poleks ma kunagi töötanudki. See kõik on nii kaugel! Teate neid valimisi, mis olid märtsis, kaks kuud tagasi – see tundub praegu ebareaalne, nagu mingi teine elu.
Väga raske saab see minu jaoks olema, kui ükskord tööle tagasi lähen.”
Soovime teineteisele head õhtut ja läheme kumbki oma teed.
Kella 20.30 ajal jõuan koju ja saan Abdelilt sõnumi: „Mul oli tunne nagu räägiksin üle pika aja esimest korda lihast ja luust inimesega. See oli nauding, nagu kutse elule.”

Loomingut
„Naeratava kuu inimesed”, Ena Mets 2015
„Ülestähendusi Montmartre`i mäelt. Elu ja imede pandeemia.”, Ena Mets 2020

Püsiviide Lisa kommentaar

Mihkel Mutt

8. märts 2021 at 11:32 e.l. (Mihkel Mutt, Nädala autor 2021) ()

Mihkel Mutt (1953) – eesti kirjanik, esseist ja kriitik.


Katkend: Maailmas peegelduv veetilk, Ilmamaa 2020, lk 26-34.

Foto autor: Jüri J. Dubov

Kontratants minevikuga

Aadlimeelisklusi

Nüüdisinimese suhted ajaga on kaksipidised. Ühelt poolt kumab aina uus, ükskõik kas tõeliselt või silmamoondena, aga vana ei ole päriselt maha kantud. Side eelnevaga pole elav ega pidev, aga olnu vupsab aeg-ajalt esile nagu muumia õudustekambri kirstust. Mingi tõde tundub olevat väites, et miski pole tõeliselt uus enne, kui see on antikveerunud ehk vanadusharulduseks tunnistatud. Näiteks ei loeta – kui luule kõrvale jätta – „kuldsete kuuekümnendate” teoseid ja nõukogude aega kujutatakse moel, nagu oleks tegemist Marco Polo rände analoogiga ajas, mis vestab meile jalustrabavaid ja naiivseid asju. Aga teiselt poolt tekitab palju ja paistab et tõelist elevust mõne toona elanud tähtisiku elu(looraamat) või juubel. Tõsi, mitmed neist on olnud rahva lemmikud (Valdo Pant, Urmas Ott). Ühelt poolt on Donald Trumpi teisipäevane twiit reedeks ajalugu ja surnud matku oma surnuid, teiselt poolt ehib firmade logo või reklaami asutamisaeg. Eilset pole olnud, aga „Pagarikoda aastast 1992” peaks sisendama kliendile usaldust pakutavate saiade ja pirukate vastu.
Järgnev osa on ajendatud sellest paradoksist.

Enamik ühiskondi, mis on saanud enam-vähem vabalt areneda, tunnevad ühel või teisel kujul aadellust. Kui viimase praktiline väljendus on tavaliselt võim ja varandus, siis olemuslikult rajaneb aadellus enamasti ja tuntaval määral aja väärtustaval toimel. Aadel peab üldjuhul olema vana, ja mida vanem, seda parem. Vaikimisi eeldatakse, et paremad inimesed pärandavad oma head omadused järglastele, nood omakorda edasi, mistõttu need omadused püsivad või koguni tugevnevad.
Sellelt pinnalt võrsub aadlike seisuseteadlikkus ja sellest tuleneb aadlile iseloomulik klannilikkus, abiellumine võrdsetega ning üldse sugukondlike suhete tähtsus. Teoreetilisest vaatepunktist on viimast raske põhjendada, sest inimesed on ju kellestki sündinud. Kui ka pole võimalik viia kõikide meie jälgi tagasi paarisaja Aafrika esivanemani, siis hõlmatavuse piires on meie sugupuud laias laastus ühepikkused. Ja seepärast on õigus Alfred Tennysonil, kes kirjutas luuletuse „Lady Clara Vere de Vere” seitsmendas salmis, et vana Aadam ja ta naine naeraks paradiisis maise aadli ponnistuste peale oma sugupuu võimalikult pikaks venitada.
Praktiliselt taandub küsimus sugupuu mäletamisele ja selle tõendamisele. Samuti kirjutatud või kirjutamata kokkulepetele, millest alates hakata aadliseisust lugema (aluseks võib olla näiteks monarhi annetatud tiitel) ja kuidas seda klassifitseerida. Näiteks Antiik-Roomas olid vanad aadlikud patriitsid ning uuemad, plebeidest pärit aadlikud hakkasid tekkima IV sajandist e.Kr. Rooma aadliliinide meiepoolsed otsad kaovad Lääne-Euroopas VI-VII sajandil. Uute kristlike nimekujude tagant ja vastavate dokumentide kaotsimineku tõttu pole vanad suguvõsad enam tuvastatavad.

Suur osa õhtumaa uuest aadelkonnast tekkis siis, kui Lääne-Rooma riik asendus „barbarite” uute riikidega. Siis oli ühiskond suhteliselt mobiilne ja aadellus „saadaval”, kuni sajandi-pooleteise pärast tõmmati seisuseredel uuesti üles ja päritolu tähtsustus taas. Sestast loevadki vanimad suguvõsad oma algust. Ennekõike olid selle juures ülikud-sõjapealikud ja nende palgatud kaaskond, kellega minna röövretkele ja ümberkaudseid alistada. Kuna suurema maleva palkamiseks nappis pealikul enamasti varandust, pidi sõdalastele midagi muud lubama. Suurim stiimul oli maa – lään vallutatud alast. Pärast edukat vallutust asusid pealiku lähemad kaaskondlased uutele aladele päriseks. Nii tekkisidki meie mõistes mõisahärrad. Selles polnud harilikult midagi romantilist. Praegu tunduks imelik pidada nuiameeste ja rusikakangelaste olemasolu oma eellaste hulgas asjaoluks, millest heas seltskonnas kõnelda. Aga mõistagi tuleb kõike vaadata omas ajas.
Enda kehtestamisele jõu ja kavalusega lisandus-ladestus aja jooksul tüse vaimne konstruktsioon: tahtejõud, sihikindlus, õiglusmeel, vastutustunne, hoolivus, isalikkus ja teised voorused.
Kahtlemata pole see valu selles mõttes, et inimese enesepilt hakkabki teda vormima, me tahame tõepoolest vastata endast loodud kujutlusele. Kuna tegemist oli „parematega”, siis kaasnes aadli imperatiiviga suurem vastutus ühiskonna ees. Aadlik pidi oma rolli tunnetama ja olema valmis endast kõik andma. Suurel määral selles on aadli kustumatu ja ilus, loomulikult ka idealiseeritud mõte.

Selle täideviimisel olid tähtsad niihästi loodus, kasvatus kui ka seaduslikkus. Sest veri pole absoluutne. Väljaspool abielu sündinud bastardid ehk sohilapsed kandsid ju samuti aadliverd edasi. Kuigi vahel oli säärastel puhkudel üks vanematest (enamasti ema) n.-ö-alamast soost (seega ainult pool verest oli sinine), oli piisavalt juhtumeid, kus ka teine lapsevanem oli üsna kõrget päritolu. Suhte sohistumise tingisid noil puhkudel enamasti nõutava ühiskondliku sanktsiooni ja viisipärasuse puudumine.
Sohilapsi diskrimineeriti suuremal või vähemal määral. Näiteks külatüdrukule tehtud laps võis loota tulevikus mõnda mõisaametit pidada (Lev Tolstoi meenutab mälestustes oma poolvenda, kes oli küla joodik-postiljon ja tulevase kirjanikuga juhuslikult kohtudes totakalt ja kahemõtteliselt irvitas). Härraste lähedusse jäetud sohilapsed elasid jõukalt ja said haridust, aga nad ei kuulunud hierarhiasse tiitli pärimise mõttes. Säärase kohtlemise üks põhjus on sama, mis esmasünniõigusel: vältida suguvõsa varanduse killustumist ja hierarhia horisontaalset ähmastumist. Viimane oleks õõnestanud üldisemalt majanduslikku korda ja võimusuhteid.
Suurimat ettevaatlikkust ilmutasid britid. Näiteks Inglismaal pälvis aadlitiitli ainult vanim poeg. Seega ei jäetud kõrvale üksnes sohi-, vaid kõik teised lapsed. Nooremad pojad pidid otsima muid elatusvõimalusi, midagi pakkusid eelkõige kirik, armee ja laevastik ning hiljem koloniaalteenistus.

Seetõttu piirdus Inglise aadelkond ca 600 suguvõsaga. (Võimalik, et sel taval, mis ühelt poolt vältis killunemist, teiselt poolt sundis noori mehi tegutsema, oli oma osa, et Inglismaa püsis suhteliselt kaua säärasena, nagu me ajaloost teame.) Erinevalt näiteks Prantsusmaast, kus aadlisuguvõsasid oli peaaegu kümme korda rohkem. Ja Ungaris oli XIX sajandi teisel poolel pea iga kümnes vaba meeskodanik aadlik. Ajalooliselt hiljem lisandunud teenistusaadel oli järgu võrra veelgi suurem, näiteks Venemaal küündis nende arv saja tuhandeni.
Praegu on Saudi kuningakojal kakskümmend viis tuhat printsi.
Kui uskuda täiel määral vere häälde ja pärilikkusse, on võimatu kujutleda, et üle üheksakümne protsendi praegu nii tublide austraallaste esivanematest olid kolooniasse välja saadetud kurjategijad.
Aadliseisust (ja muidugi ka kodanlikku ühiskonda, mis seda suuresti on jäljendanud) vaadates näeme, kuidas inimkond on muutunud. Sõnast „sohilaps” on saanud historism, nähtus, millele tegelikkuses ei vasta enam midagi. Enamik lapsi sünnib ametlikult registreerimata ühendustest ja – mis peamine – see ei huvita õieti kedagi, moraalne-väärstustav suhtumine on kadunud. Kahtlemata on see samm inimese vabanemise suunas. Kedagi ei ahista enam sünnipärased piirangud nii nagu sellessamas situatsioonis olijad mõnesaja aasta eest.

Aadli tekkimine nuiameestest pole erandlik. Lühikeses ja keskmises perspektiivis ei kujune ajaloo võitjad ja kaotajad mitte n.-ö. kristlike vooruste, vaid enesekehtestamise ja üldise energilisuse järgi. Paljudele XIX-XX sajandi vägevate dünastiate (nn. Morganid ja Rockefellerid) kukrusse on toonud esimese raha teod, mida tänapäeval peaksime (majandus)kuritegudeks.
Aadlivooruste omamüüdi paralleelnähtuseks on need jõhkrad enesekehtestajad, kes hakkavad hiljem metseenideks, patroonideks ja heategijateks. Mõned vaigistavad niimoodi oma süümet ja kujundavad uut imagot, mõned tunnevad siiralt, et sellel, kes on ühiskonna arvel rikastunud, on kohus ühiskonnale ka midagi tagasi anda. Morganite ja Rockefellerite kujunemine kordab aadli enesetunde kiirkursust.
Kuidas suhestub aadellus massiühiskonnaga? Jätame kõrvale poliitilise aspekti, demokraatliku mõtteviisi leviku, meritokraatia jms ja vaatame majanduslikku-tarbijalikku külge. Ühelt poolt tundub, et aadlikud ei sobi uude ajastusse. Näiteks nende vajadused luksuskaupade järele ei saa olla ühiskonna piisav majandusmootor, sest aadel on suhteliselt väiksearvuline ning definitsioonikohaselt tahavad nad teatud määral säilitada esivanemate minevikku ka materiaalsel kujul, seega pole minemaviskamiskultuur neil veres. Teiselt poolt saab aadelluse abil äri teha. Brändimeistrid ning reklaamikirjutajad hakkavad kõikidele sisendama, et „sa võid olla kui aadlik”. Aadellus profaneeritakse, muudetakse kitšiks, see on made in China. Luuakse uued prestiižiahelad, kuhu igaüks võib osaluse osta. Paljud elavadki kui väikesed vürstikesed. Ja mis see hotellis elaminegi muud on kui ööks-paariks endale teenijatega härras-ulualuse soetamine?

Eesti aadel

Eesti ja renessanss lõikuvad ajateljel, teineteist ometi riivamata. Sellal kui renessanss oli puhkemas, Euroopa ajalugu algas uuesti ja mindi teisele ringile, lõigati iseareneva Eesti ajalugu lõplikult läbi, algas selle kaua kestnud nudimine.
Kuna vallutajad – kes ükskord oleksid siia niikuinii tulnud – saabusid Eestisse suhteliselt varakult, enne kui meil sai tekkida õige oma riik, siis pole meil ka oma aadlit. Hõimuaristokraatia muidugi oli, aga see on jäänud aegade hämarusse. Ometi pole kahtlustki, et mõne kaheksasada aastat tagasi elanud pealiku otsesed järeletulijad liiguvad meie keskel.
Aadli puudumine pole iseenesest maailmalõpp. Veast saab teha vooruse või vähemasti käsitleda seda puhtkontemplatiivse huviga. Seda enam, et on riike ja ühiskondi, mille loomise üheks olemusmõtteks ongi olnud ühes muude vanade sidemete läbilõikamisega ka aristokraatiavastasus, seisuslikkuse kaotamine. Eelkõige käib see muidugi Ameerika Ühendriikide kohta. Ilmselt on aga aristokraatias midagi inimloomusele üldomast, mis seostub traditsioonide, järjepidevuse ja n.-ö. kumulatsiooni ülevusega. Seepärast kohtab aadelluse siirdeid ja kvaasivorme niihästi maades, kus vanad tiitlid on formaalselt säilinud, kui ka seal, kus neid pole.
Neid pseudo- või asendusaristokraatlikke ilminguid võib täheldada ka Ameerikas. Paradoksaalselt torkab see kõige rohkem silma poliitikas. Inimeste soov saada endale valitsejaid järjepanu ühest ja samast suguvõsast on ürgne ja seepärast kalduvadki valijad hääletama tugeva brändinimega perekondade poolt.
Poliitiline aadel tekib tavaliselt mõneti erinevalt. Poliitikute dünastia alus kujuneb üldjuhul meritokraatlikult, karismaatilise kuju esiletõusmisega. Aga sealt edasi legitimeerib see järglust juba nagu tavaline pärilik monarhia. Üheks tuntumaks näiteks on Gandhide suguvõsa, mille nimbust saavad ära kasutada ka sinna abiellunud võõramaalased. Ameerikas on käepärased näited Kennedyd, Clintonid ja Bushid.

Eestis on vastavaid näiteid vähe. Suurel määral on see seletatav meie poliitilises elus toimunud katkestustega, mille tagajärjel suur osa eliidist hävitati füüsiliselt või läks pagendusse. Seetõttu piirdub järglus meil üldjuhul kahe põlvkonnaga: Konstantin Päts ja Matti Päts; Olga Lauristin-Johannes Lauristin- Hendrik Allik ning Marju Lauristin ning Jaak Allik. Uuemast ajast on poliitikas kaks Kallast, kaks Helmet, mitu Savisaart, Tarandit jne.
Strukturaalselt või metafoorsena kohtab aristokraatiat veel paljudes valdkondades ja mitte üldsegi kõrgklassis. Mida kauem on perekonna liikmed järjestikku mingi ameti peal olnud, seda suuremat uhkust enamasti tuntakse. Inglismaal olid ja on töölisaristokraatiad, Nõukogude Venemaal olid kaevurite dünastiad jne. Eestis on praegu näiteks dirigentide dünastia(d), kirjanike dünastiad jne.
Üheks aadelluse reministsentsiks on huvi oma sugupuu vastu. See, mis varem oli üksnes aadlike erihuvi, on viimasel ajal kogu maailmas peaaegu tööstusharuks kujunenud. Enamasti toimub see süütu oma juurte otsimise poeetilis-patentse nime all. Nii ka meil. On ju raske kujutleda, et keegi uurib oma esivanemaid eesmärgiga tõestada, et tema sugupuu on väga lühike ja kaob paari põlve jooksul nagu vits vette („olen tulnukas!”). Pigem ikka vastupidi. Teadmine, et eellased olid näiteks XVII sajandi lõpul vabad talupojad, paisutab eestlase rinda uhkusega.
Niisuguste suguvõsauuringute üks tunnetamisalaseid taganttõukajaid on usk, et kui omadused kanduvad edasi, siis esivanemaid uurides õpime ka ennast paremini tundma. Me võrdleme ja vaatame, kust miski meie küljes pärineb. See on muidugi suurel määral petlik, sest meie omadused on rohkem muudest asjaoludest tingitud. Mida lähemale tänapäevale, seda rohkem trumpab kultuur üle loodust.

Säärased uurimused päädivad tihti resümeega, et üks omadus on emalt, teine isalt, kolmas vanaisalt, aga mõni, mis tundub täiesti irdu, on küllap „pulmalistelt”. Need väited, eriti viimane, on sama teaduslikud kui alkeemikute katsed kulda toota. Aga nagu teada, avastavad nood seejuures palju muud kasulikku. Nii ka nüüd: kuna me oma suguvõsa uurides peame paratamatult ennastki analüüsima, peame reflekteerima, siis pole kogu see tegevus kaugeltki mõttetu.
Ajaloost on teada eeskätt kahte liiki eliiti, ülikud-sõjamehed ja preestrid. Esimeste puhul oli sotsiaalne seisund üldjuhul päritav, teiste puhul mitte. Preestrid pidid mitmel pool elama tsölibaadis ja värbasid endi hulka järelkasvu väljaspoolt. Seega oli vaimulikkond vähemalt osaliselt meritokraatlik. Võiks eeldada, et meritokraatlikele eestlastele peaks hingelt lähemal olema preestrimudel. Päris nii see pole. Igaüks, kes kord eliidi hulka kerkinud, igatseb alateadlikult oma staatust päritavaks muuta, dünastia rajamine on üks inimese loomulikke soove. See soov ühes eestlaste suhtelise hariduslembuse ja koolikultusega seletab, miks veel minu nooruses oli käibel väljend „mitmenda põlve haritlane”. Selle all ei mõeldud kitsamalt elukutset, vaid ametlikku haridust, käidud koole.
Mida selle „x põlve haritlase” all on täpsemalt mõeldud? Seda tuleb käsitleda oma ajastu kontekstis. Näiteks XIX sajandi lõpus oli eestlaste hulgas nii vähe kõrgharidusega inimesi, et täiesti mõistetavalt peeti haritlaseks juba gümnaasiumi või seminari lõpetanut. Vastav tunnistus oli hariduse mõttes märksa eksklusiivsem kui ülikoolidiplom pool sajandit hiljem, tänapäevast rääkimata.
See haritlaspõlvkondade astmestik ongi ainus, mis eestlaste hulgas meenutab midagi aristokraatiasarnast, ainus, mille puhul näeme ka eestlast möönvat aja väärtustavat mõju. Paralleeli pealiskaudsus on muidugi ilmne, sest iga uus põlvkond pidi ise koolis käima, diplomit ei saanud pärandada nagu tiitlit. Ometi on võimati eitada perekonna soodustavat mõju hariduse saamisel, et veel ühte põlvkonda oma suguvõsa saavutuste ritta lisada. Nii on meil tegemist meritokraatia ja aristokraatia kombinatsiooniga.

Kuigi ka omaaegsel esimesel haritlaspõlvkonnal ei puudunud staatusetunne, väljendus kolmandast põlvkonnast alates juba tõeline uhkus. „Kolmanda põlve intelligent” kõlas näiteks 1960. aastatel vähemasti vanemate inimeste suust tõelise tunnustusena. Hariduse ja vastava kasvatuse heasse mõjusse usuti sama kindlalt kui perekonna varanduse suurenemisse hoolsa käe all.
Tänasesse päeva ei saa see mõtteviis ulatuda kas või juba sel põhjusel, et kõrgharidust tõendav dokument on tohutult devalveerunud. Seda saada on nii lihtne, et selle puudumine näitab pigem teadlikku protesti süsteemi vastu kui saavutusvõime nappust. Ka ei orienteeru keegi enam kõrgkoolide edetabelites, sest isegi jänkide Ivy League pole enam ammu see, mis vanasti. Veel tähtsam: keegi ei muretse enam järjepidevuse pärast, kõike tekib järjest rohkem üksainus kord ja projektipõhiselt. Tähtsam kui see, et asi jätkuks, on see, et asja oleks. Nii polegi ma uuemal ajal „kolmanda põlve haritlasest” enam midagi kuulnud.
Küll aga oli meil boheemlasringkondades nõukogude ajal väljend „kolmanda päeva intelligent”. See tähendas, et pidu oli kestnud kolmandasse päeva. Siis kõlasid tavaliselt väga head „tekstid”. Umbes samal ajal kirjutas Juhan Viiding, et „igaviku ees on iga kirjanik ajakirjanik”. Tagantjärele mõtlen, et jumala silmis on ka kõik kolmanda põlvkonna intelligendid kõigest kolmanda põlvkonna intelligendid.

Kordan, et aadli puudumises pole midagi veidrat, kõik ei läbi samu etappe. Me jätame selle vahele nagu tšekiraamatu. Ja kui väga tahta, võib seda asja ju korraldada. Just nimelt, kui igaüks või sotsiaalmeedias öelda, et ta on kirjanik, šeik või kõige ilusam inimene, siis miks ei võiks aktivistid moodustada näiteks aadlike gruppe vms.
Maailma vanimad aadlisuguvõsad on praegu poolteist tuhat aastat vanad.

Miks me ei võiks eeldada, et ilm püsib teist sama kaua? Sel juhul oleks kirikuraamatute järgi XVIII sajandil elanud vabatalunik igati väärikas dünastia looja. Kõik on veel võimalik.
Iseasi, kas on mõtet. Aadlite vastastikune väärtustamine on esoteerika, mida harrastatakse üksnes nende maailmas kehtivate reeglite põhjal. Kuulus Gotha almanahh on eeskätte sinna kantute ja nende uurijate eralõbu. See sarnastab neid natuke kõrgemate matemaatikutega, kelle tegevuse eelduseks on samuti, et kõik asjaosalised aktsepteerivad teatud mängureegleid. Kas neile konventsioonidele ka midagi „tegelikkuses vastab” (loe: kas need tunnused ja suhted evivad mingit üldkehtivat väärtust väljaspool siseringi), on iseasi. Tänapäeval on aadellus muutumas stiilipeoks, üheks killuks fragmenteerumise ajastul.
Mis aga peamine – ja see peaks kõiki, nii hästi aadlikke kui ka mitteaadlikke ajaga lepitama -, nagu ütleb Tennysoni juba tsiteeritud luuletuse seitsmes salm edasi: „T is only nobel to be good. / Kind hearts are more than coronets,/ And simplefaith than Norman blood.” (On ainult üks viis olla õilis, ja see on olla hea. Lahke süda on enam kui aadlitiitel ja lihtne usk on tähtsam kui normanni veri.)

Loomingut
“Noorte käsikirjalised almanahhid 1962–1972” (kursusetöö). Tartu, 1973
“Fabiani õpilane” (jutustused). Tallinn, 1980
“Mehed” (novellid). Tallinn, 1981
“Französisch” (lastejutt]. Tallinn, 1981
“Hiired tuules” (satiiriline romaan). Tallinn, 1982; kordustrükid 2001 ja 2009
“Keerukuju” (romaan). Tallinn, 1984
“Näärivana” (lastejutt). Tallinn, 1986
“Kõik on üks ja seesama” (esseed ja artiklid). Tallinn, 1986
“Kallid generatsioonid” (romaan). Tallinn, 1986
“Vana Fabiani nutulaul” (jutukogu). Tallinn, 1988
“Kerge meel” (jutukogu). Tallinn, 1989
“Kolm korda Aasias” (reisikirjad). Tallinn, 1990
“Pingviin ja raisakass” (romaan). Tallinn, 1992: kordustrükk 2013
“Rahvusvaheline mees” (romaan). Tallinn, 1994; kordustrükk 2009
“Üleminekuaeg” (novellid ja följetonid). Tallinn, 1995
“Inglismaa päevik” (reisikiri). Tallinn, 1995
“Meedia, mu meedia” (esseed ja artiklid). Tallinn, 1996
“Muti tabloid” (esseed ja artiklid). Tallinn, 2000
“Progressiivsed hiired” (romaan). Tallinn, 2001
“Elu allikad” (jutud). Tallinn, 2002
“Väärikusest” (essee). Tallinn, 2001
“Eestlusest” (essee). Tallinn, 2002
“Kõik roosid ma kingiksin” (näidendid). Tallinn, 2004
“Sise ja väli” (esseed ja artiklid). Tallinn, 2003
“Kõrtsikammija” (romaan). Tallinn, 2005
“Siseemigrant. Novellid Rui taevalike kommentaaridega” (jutud). Tallinn, 2007
“Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused”. Tallinn, 2009
“Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv”. Tallinn, 2009
“Mälestused III. Sitik sügab. Kooliaeg”. Tallinn, 2010
“Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool”. Tallinn, 2010
“Mälestused V. Päikesepoolel”. Tallinn, 2011
“Mälestused VI. Elukott”. Tallinn, 2011
“Kooparahvas läheb ajalukku” (romaan). Tallinn, 2013
“Õhtumaa Eesti. Kultuuripublitsistikat ja kirjandusartikleid”. Tallinn, 2014
“Eesti ümberlõikaja”. Tallinn, 2016
“Mõtted”. Tallinn, 2017
“Õhtumaa Eesti II. Sotsiaalpoliitilist esseistikat”. Tallinn, 2017
“Kõik on hästi. Mõtted II”. Tallinn, 2018
“Mägrad hernes. Alam-Kolkaküla kroonika”. Tallinn, 2020
„Maailmas peegelduv veetilk”. Ilmamaa 2020

Püsiviide Lisa kommentaar

Herta Laipaik

20. veebr. 2021 at 12:32 p.l. (Herta Laipaik, Nädala autor 2021) ()

Herta Laipaik (õieti Herta Leilia Kornev, Herta Leilia Laipaik; 29. jaanuar 1921 Hummuli vald – 17. jaanuar 2008 Tallinn) – eesti kirjanik.
Tema loomingus annavad tooni folkhorror’i sugemetega kunstmuistendid. Rahvapärimused on kirjaniku loomingule olnud suur inspiratsiooniallikas,
aidates tal luua Eesti kirjanduses ainulaadse kunstmuistendite žanri.

Foto: Peeter Langovits

Katkendid mälestusteraamatust Tuulekellad, Orion 2000, lk 19 – 23; 79 – 82.

Triinu pealekäimisel läksime esmalt Niguliste tänavasse. Ta ütles ennast üksi pelgavat. Linnas valitseski veel imelik tõmbetuul, kuum ja kurku põletav. Nagu kurja hingeõhk, mis ihkab uusi põlenguid. Harju tänav oli suitsev varemeteväli. Niguliste kirik põles. Vaikse tulega, nagu oleks leekidel häbi pühakojale otsa teha. Lisan siinkohas juurde, et Niguliste põles päevi. Tulel nagu ei saanud hävitamisest lõõg täis. Või nagu võitleks pühade seinte vahel elu ise hävinguga. See oli valutegevalt kummaline hõõguv tuli, oli tunne, nagu tunneksid kivist seinad valu. Lõpuks põles ta seest tühjaks. Targad ja ettevaatlikud inimesed olid kuulsa altarimaali ju aegsasti varjule toimetanud. Kusta-tohtri maja seisis püsti ja ta ise tuli meile vastu, magamata, tööriietes, valmis tõrjuma tule sattumist kodule. Ta oli rõõmus meid nähes. Tema käest saime teada, et Keskhaiglale kukkus pomm või kaks. Ka Diakonissidel olevat mingi purustus. Ent „Estoniat” meil enam ei ole. Ka Töölisteatriga olevat midagi lahti.

Mina pakitsesin Diakonisside haigla juurde minna. Triinu oli teist meelt. Ta pidas lesepõlve. Punased küüditasid neljakümne esimese aasta juunis ta tütre ning väimehe. Vana naine otsis tröösti nii kirikust kui „Estonia” väärttükke vaadates. Temale oli teater omamoodi pühakoda ja selle varemete poole teda tõmbaski. Kusta pealekäimisel olin nõus Triinuga „Estonia” juures ringi ära tegema.

Me järgnev käik viis läbi rusude, veel tulekoldeid täis tänavate „Estonia” juurde. Teater oli maadligi põlenud, tuttavad seinad tundusid tontlikult tühjadena ja tekitasid ängi. Kiivrites pritsimehed otsisid rusude alla jäänud inimesi. Kustutada enam suurt midagi ei olnud ja ega seda saanudki, sest linna veevärk sai kohe pommitamise alguses tabamuse. Rahvast tuli ja läks. Käidi kui palverännakul. Tol korral seal „Estonia” varemete juures surid sõnad. Või õieti neil ei olnud jõudu sündidagi. Seisti kalli kalmu juures. Aga sõnatu vaikus kisendab omal moel. On jäänud meelde, et keegi oli asetanud varisenud kividele õitsva alpikanni. Kirka jumalalille keset hävingut. Otsekui ilmutuse enda. Kas tõi kauni häitsme matuselille tähenduses rõõmu tundev salakommunist? Või rääkis lill fööniksina tuhast tõusvast uuest „Estoniast”?

Mina tõttasin pooljooksu Diakonisside haigla poole. Läbi veel põleva, kuuma õhkuva linna. Jalgsi minnes tundus teekond rängalt pikana. Olin higine, väsinud ja pahur, kui jõudsin pärale. Suur, pommitabamusest laastatud park tõstis hirmu kurku. Kolmekorruseline peahoone oli saanud täistabamuse, paistis läbi; katus rippus õhus, aknaraamid maas, klaasid purud. Pilk nägi kohe ka tuhakspõlenud surnukambrit. Kirik seisis küll püsti, ainult katus oli räsitud. Küsisin ühelt haigla inimeselt dr. Rumma järele. Olevatki kirikus. Sisse astudes jäi pilt meeltesse. Põrandale oli ritta asetatud paarkümmend poolpõlenud laipa. Endel tegi ruumi umbes kümneaastase poisikese söestunud surnukehale. Lapse põlenud näost vaatas vastu silmapaar ja nende pilgus ei olnud pelgu. Hallid lahtised silmad otsekui imestasid, kuidas see kõik võis juhtuda. Mulle anti kittel, põetajarätt üle mütsi ja nii ma sel päeval elavate ja surnutega tegutsesin. Tajusin, et Endel oli minuga rahul. Kliiniku kaks võlvitud keldrit, mida katakombideks kutsuti, olid lamavaid haigeid täis. Osa lebas kanderaamidel, mõned pinkidel. Kõikidele tassisime peale tekke, sest temperatuur püsis nullilähedane. Nägin ka Oskar Kallast. Ta lebas liikumatult ühes nurgas akna ligidal. Lumelörtsi oli tuisanud katkisest keldriurkast sisse, talle pähe. Soniva haige juures istus Aino Kallas lastega. Olime Diakonissides poole ööni. Pikapeale taganes isegi väsimus. Siis viis puugaasil töötav kliiniku auto meid koju.

*

Nüüd mälestusi paberile pannes näen ennast nädal hiljem seismas Kusta Rumma arstikabineti akna all. Otse vastu Niguliste kirikut. Pühakoda hõõgus veel. Siis ma juba teadsin, et vend jõudis tervena koju. Ja kodus teati ka siinseid uudiseid. Neil päevil Kusta Rumma kolis. Rahumäe villasse. Olime abiks. Hoolikalt sissepakitud hinnalised maalid said uue peavarju. Tohtri neljas keeles teaduslik raamatukogu toodi ühes riiulitega. Doktor oli praktiseerinud nii Breslaus kui Pariisis ja kaasa toonud nii klassikat kui meditsiinikirjandust. Vene kirjandus võttis riiulitäie ruumi. Lisaks kaunilt välja antud inglise teosed. Raamat kui ilu ja kui põhjatu vara. Kaunist teost pihku võttes tekib õnnis tunne.
Toon järelkajasid pommitusööle kõigepealt ajalehest „Eesti Sõna”. Leht kirjutab 300 lennuki terrorirünnakust Tallinnale. Alla tulistati 21 lennukit. Elanikkond kandis kaotusi. Hävis teater „Estonia” ja Niguliste kirik. Ka Vaekoda. Raekoda sai pihta. Enamlane ei valluta, ta hävitab, leiab ajaleht. Muu hulgas on tõdemus, et Eesti on Euroopa eelpost. „Estonia” kohta leitakse, et see oli Eesti rahvusliku vabaduse ja kultuuripüüdluste mälestussammas. „Punane tabas südamesse,” kirjutab 16. märtsi „Eesti Sõna ”.
Pärast märtsipommitamist kirjutab Marta Sillaots „Ajakirjas Naisele” tähendusrikka pealkirjaga juhtartiklis „Meie elame siiski”: „Meeleheit oleks rahvuslik kuritegu. Nüüd, mil eestlastel pole enam minevikku, olevikku ega tulevikku, tuleb kõigest üle olla, sest olgugi majandus halvatud, inimesed koduta ja kunst peavarjuta, on minevikukultuur ikkagi olemas. „Estonia” põles, aga „Kratt” jäi.”

9. märtsi pommitamise kaja avaldub veel ajakirja viimses numbris Sillaotsa kirjutises „Võtmed tuhas”: „Hoole ja armastusega loodud kodudest on jäänud kujutletavad piirjooned – ei seinu, lage, põrandat. Kõik hävis hoobilt. Võtmed lebavad tuhas.” Ent Sillaotsa järgi on võtmed kodu puutumatuse sümbol. Teda lohutab kuuldud ütlus: „Mis kord on saadud, seda võib saada uuesti.”

Lootus andiski jõudu järgmisteks päevadeks ja pikaks nõukogude okupatsiooni ajaks. Suurem jagu rahvast seisis aastaid lukus. Elati igapäevast elu.

Ja ometi lugesin neid mälestusi kirjutades ajakirjast „Looming” (nr. 9, 1998) Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma artiklit „Kuldsed kuuekümnendad – kuldsed või vasksed” ning sealt Viivi Luige hinnangut – „Kuuekümnendatel aastatel kodunes nõukogude võim lõpuks ka Eestis.”

Kirjutan oma nägemuse. Maailmavallutamise plaane hauduv, kuid alaliselt tühja kõhuga „nõukogude võim” kodunes eesti lihapottide juures imekähku. Ja tõi kodunema ka ligi pool miljonit seltsimeest. Üleüldine kodunemine oli nii suur ja sügav, et kui mul kaheksakümnendate algul kord trollibuss nina alt minema sõitis ja ma ühelt ootajalt sõiduki numbrit küsisin, vaatas ta mulle kui kuu pealt kukkunule otsa ja vastas: „Govorite po-tšelovetšeski.” (Rääkige inimese keeles.) Kuidas siis kodunes mitte-inimkeelne, rohukõrrest madalamaks alandatud eestlane nõukogude võimu all? Ja kas on kodumõistet üldse võimalik võõrvõimuga siduda? Samas, tõsi on seegi, et osa läks ajavooluga karjääri nimel kaasa, sest valgust tunneli lõpul ei paistnud; ent nemad ei teinud oma sugurahvale kahju. Nii Saksa kui Vene okupatsiooni ajal teenis võõrast võimu sulase rollis inimesi, kes oma piskut võimalust kasutades püüdsid päästa, mis päästa annab. Enamik neist oli headuse või valguse poolel. Neid hoidis püsti ja iseloomustas kahe sõja vahelise aja märk – Vabadussõja vaim. Vabadussõja lahinguis, eriti Võnnu heitluses Landeswehriga, me puhastasime orja vere ja ajasime selja sirgeks. Esimest korda ajaloos suutis üks väike Euroopa rahvas venelased sõjaga oma maalt välja lüüa. Mu isa rääkis mulle tihti toonasest võidust sakslaste üle. Sõdurid nutsid heameelest. Mäletan, kord olime kahekesi paadisõidul, kui taas tuli suurest võidust juttu. Oli soe suvepäev, pääsulinnud lendlesid kõrgel me peade kohal. Seal, lapsemeeles veel, hakkasin ma Vabadussõja vaimu ühendama pääsukeste pilvede poole ulatuva lennulustiga. Teen seda südames siiamaani.

Aga nii, nagu iga rahva hulgas, oli ka meie seas reetureid, kes peale ligimeste otsese hävitamise püüdsid oma rahvale võõrast keelt ja kultuuri peale sundida. Nad olid pimeduseteenrid. Lausvenestamine on ka üks punaste häbiplekkidest. Nendetaolised müüsid, kui tarvis, lihase isa ja ema maha. Ei tunnistanud nad siis ega ka nüüd süütult hukatute haudu oma kätetööks. Ei Eestimaal ega ka lugematuid kalme Sarmaatsia lagendikel. Nõukogude võimu teenides tegid nad kurja igale eestlasele.

/…/
Uuesti lugesin valusaid ridu. 28. septembril 1939 kirjutasid Nõukogude Liit ja Eesti alla vastastikuse „abistamise” lepingule. 18. oktoobril alustasid Nõukogude Liidu väed sisenemist Eesti territooriumile. Kaks päeva hiljem, 20. oktoobril, palus Johan Laidoner president Konstantin Pätsil vabastada end sõjavägede ülemjuhataja kohalt. Taotlus jäi rahuldamata.

Ja siis – 1939. a. Eesti ajalehtede suured toretsevad pealkirjad. „Sõjavägede ülemjuhataja sõidab külaskäigule Moskvasse” (Päevaleht, 4. detsember 1939). „Kindral Laidoner sõitis Moskvasse. Küllasõit toimub N. Vene valitsuse poolt varem esitatud kutse põhjal ” (samas, 6. dets. 1939). „Vastuvõtt Eesti sõjavägede ülemjuhataja auks Kremlis”(Uus Eesti, 2. detsembril 1939). Ei jäeta märkimata Moskva vaksalis üles rivistatud aukompaniid, lehvivaid lippe ja tervitusmarssi. Järgneb vastuvõtt marssal Kliment Vorošilovi juures. Lisaks käik Stalini-nimelisse autotehasesse, kus on tegevuses 1200 inseneri ja 40 000 töölist. Sellessamas artiklis tuuakse ära teade, et Molotov on Eesti saatkonnas vastuvõtul. Kõik see toimub ajal, kui käis Soome Talvesõda ja Eesti territooriumil asuvatest lennuväebaasidest tõusid punalendurid pommitama Soome linnu.

Mida külalistele näidati?

Külaliste hulka kuulus peale kindral Laidoneri Eesti Kindralstaabi 2. osakonna ülem kolonel Villem Saarsen, kindrali adjutant August Jaakson ja pressiesindajana ajakirjanik Voldemar Kures.

Ja näidati Leningradis Ermitaažis seitsme luku taga seisvat sküütide kullakambrit. Lisaks – Iisaku katedraali. Moskvas külastati mitut puhku Suurt Teatrit. Kuulati oopereid „Jevgeni Onegin” ja „Vaikne Don”.
Ei ole raske arvata, mida tundsid Eesti ohvitserid „Vaikse Doni” ühte stseeni vaadates, kus laval valgekaartlastest ohvitseridel pagunid maha kisti ja nad tapmiseks seina äärde seati. Saalis tõusis ovatsioon ja plaksutati kiitvalt käsi. Mass ihkas verd.

Lõpuks visiit Stalini enda juurde. Kremlis vaatas delegatsioon Stalini osavõtul filme „Tšapajev”, „Traktorist” ja „Kui homme on sõda”. Ja veel näitas impeeriumi peremees küllusliku peolaua juures temale nii isepäise musta huumoriga, mida ta arvab rahvast ja selle esindajaist, kes ilma ühegi pauguta oma isamaa võõra võimu kätte andsid. Loovutasid, käed rüpes.

Nimelt tõstis diktaator pokaali mitte lauas istuvate kutsutud külaliste auks – vaid Soome rahva terviseks, kes samal ajal rindel elu ja surma peale võitles. Irvitus oli saatanale endale omane. Olevat olnud arvamus, et kindral Laidoner kunagi sellest alandusest üle ei saanud.

Mul on elus olnud päevi, kus tahaks aja kulgemise peatada või vähemalt maha võtta. Tuhande üheksasaja neljakümne neljanda aasta augusti teine pool jättis siiani tajutava jälje. Hirm pagenemise ees. Hirm rindel oleva mehe pärast. Hirm idukese saatuse pärast, kes mu üsas kasvas. Ema käest tuli kiri kirja peale. Sisu oli ainumas – ära jäta kodu, võõral leival on nutumaik küljes. Loetu käristas mind ikka ja uuesti seesmiselt kaheks. Kojujäämise hind oli ränk. Kas Siberi leival ei ole nutumaiku küljes? Ema ei kirjutanud otse, ent andis mõista, et „Teenijatüdruk Kärt” kaevab mulle auku, õieti hauda. Ema vastuseis, kui mitte öelda hirm, jõudis mu ligi. Kõneles see juba mu mineku ees kõikumalöömisest? Või hirmust, mida ma tundsin idast ähvardava võõra kultuuri ees? Selle tagamaid ma ei osanud siis lõpuni seletada. Ju oli vist saatuse poolt nii seatud, et viiskümmend kuus aastat hiljem ilmus eesti keelde tõlgituna Samuel P. Huntingtoni „Tsivilisatsioonide kokkupõrge”. Ja maailmakorra ümberkujunemine. Saab teosest XXI sajandi omamoodi piibel? Või üks võimalikest tulevikuennustustest? Luterliku tsivilisatsiooni, mida autor käsitleb kui euroopalikku (The West and the Rest) ja mis sündis valgustusaja Inglis- ja Prantsusmaal ning sai Lääne-Euroopa tsivilisatsiooniks, vastandiks jääb kurjuse tähenduslisaga „barbaarsus”. Teisisõnu, Rudyard Kiplingi sõnadega öelduna:

Oh, East is East and West is West
and never the twain shall meet.

Seesama luterlik elik Lääne-Euroopa tsivilisatsioon lõpeb või lõppes aastasadu Narva piiril. Sealt edasi algas (vene) ortodoksne impeerium, Huntington loetleb veel hiina, jaapani, hindu, muhamedi, ladinaameerika ja aafrika tsivilisatsioone. Muidugi, igale teooriale võib vastu vaielda, absoluuti ei ole. Ent siiski. Narva piiri kasuks räägib omamoodi ka ajalugu. Ikka tuleb meeles pidada, et keskaja valumeistrid valasid Liivimaa kirikukelladesse palve: Issand, kaitse meid katku ja peninukkide eest. Vagajutud kõnelesid idast tulevatest hirmudest. Neid ridu kirjutades olen raamatu läbi lugenud ja taas mõttega minevikus kõndinud. Nüüd mu meelest omamoodi apostlite seisu tõusnud eesti soost meeste üle, kelle mõte samasse küündis. Minu elu suured laternad, kust valgus veel praegugi mu arusaamadesse ulatub. Võõras mullas puhkajad Jüri Uluots ja Edgar Kant.
Tolsamal saatuslikul 1944. a. Kirjutas Jüri Uluots artikli „Eesti ja vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast”. Kui riigimees, jurist ja õigusloolane ei võinud ta jätta rõhutamata, et Vene tung Eesti ruumi on aastast 1060 kuni tänaseni põhjustanud 40 sõda. „Isiku sulatamine kollektiivsusesse, kollektiivne tegutsemine, riigivõimu käsitsemine vägivallana ja seaduste vägivaldne andmine ja rakendamine, mis on Suur-Venes endastmõistetavad ja püsivad, osutusid eesti eksperimentides võõraiks ja kogu rahvast surmavalt häirivaks ja ähvardavaiks, tekitades äärmiselt raskeid võitlusi, sõdasid elu ja surma peale (a. 1918-1920, Teine maailmasõda 1941. aastast, eriti 1944. a. veebruarist alates.)”
Eelolev tsitaat on võetud ajakirjast „Akadeemia” nr. 7 1990. a., J. Uluotsa „Eesti ja vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast”. Üks asi oli lugeda neid ridu nüüd, teine kuulda ta elavat sõna. Uluotsa väited, et kui tulevikus tahetakse mõlema rahva elu säilitada ja selle loomupärast kujundamist võimaldada, siis on selleks mõlema huvides ainult üks retsept: mõlemad rahvad tuleb oma radikaalsest erinevate sotsiaalpoliitiliste ideoloogiate tõttu teineteisest eemal hoida. See oli Jüri Uluotsa poliitiline testament, mida ma temale mõeldes alati meelde tuletasin. Aastad ning aastakümned möödusid võõra võimu all. Nüüd on peaaegu unustusehõlma vajunud see eesti suurmees, altarikõneks kutsutud pöördumist oma rahva poole ja ta ajaloolist hoiatust ei tuleta keegi meelde.
…Kordan uuesti, et tahtnuks aega seisma panna. Augusti lõpp rääkis rasketest lahingutest Kagu-Eestis. 20. augustil oli tule all Valga-Võru raudtee. Ja veel kord ei saa jätta rõhutamata prof. J. Uluotsa viimast kõnet, pöördumist huku lävel seisva rahva poole. Mõte ulatub üle aegade. „Meil tuleb võidelda Ida vastu, oleme osa Läänest. Veel täpsemalt. Meil peab olema ühine vaim, ühine mõistus ja ühine süda.” Nii kõlas surmast märgitud mehe hääl 19. augustil eetris.

Looming:

Jutustused

«Teenijatüdruk Kärt» (1944)
«Hõbetähega taigas» (1958)
«Professor Lillepooli kroonika» (1982) (ulmejutt lastele)
«Tuulekellad» (2000) (mälestused; inglise keeles 2006: Wind Chimes)
Kogumikud
«Üksik paat Jenisseil» (1966)
«Kummitus muusikatoas. Doktor Vallaku mõistatus» (1977)
«Maarjakask» (1983)
«Kurjasadu» (1987)
«Pipratoosi tondid» (1990)
Romaanid
«Hallid luiged» (1986)
«Hauakaevaja lood» (1991)
«Vagajutt vaskraamatust» (1991)
«Angara ääres. Anno 1950» (1992)
«Pelg» (1993)
«Koerakoonlane» (1993)
«Pärlid surevad pikkamisi» (1993)
«Ilutüdruku lilled» (1994)
«Musta opaali rada» (1996)
«Oma koja narr» (1998)
«Ood litrilisele õhtukleidile» (1999)
Lühijutud
«Hull Riismantel» (Jutuleht, nr. 35, 27 august 1940)
«Varemed»
«Kõrgem tsunft»
«Sinililled»
«Armukadedus» (Eesti Sõna, nr. 108, 11 mai 1944)
«Tema hing»
«Mogri Märdi viirastusi» (Sirp ja Vasar, nr. 36, 4 september 1959)
«Onu Ljonja» (Sirp ja Vasar, nr. 1, 4 jaanuar 1963)
«Kalmetimäe tamm» (Saadetud Pioneeri jutuvõistlusele 1968, märgitud ära paremate tööde hulgas)
«Hiiglane seedripuu ja tilluke vöötorav» (Täheke, nr. 8, 1968)
«Põtrade rohupudel» (Täheke, nr. 11, 1969)
«Parisnikust pastor» (ER kuuldemäng, 1971)
«Lauri kõrvad» (Täheke, nr. 2, 1986)

Püsiviide Lisa kommentaar

Juhan Voolaid

5. veebr. 2021 at 8:59 e.l. (Juhan Voolaid, Nädala autor 2021) (, , )

Juhan Voolaid (1971) – Eesti kirjanik, Eesti Kirjanike Liidu liige, 2021. aasta jaanuarist Tartu linnakirjanik.

Foto: erakogu / Õhtuleht

Katkend: Tartu 1971 – 1983. Jõmpsika mälestused, Kuuloom OÜ 2020.
Lk 209 – 216.

„Viitsid,” lausus ta, „käime kiirelt minu pool ära, mul jäid tennised koju.”
Raivo oli sportlik pruunide silmadega poiss, kellega meid hiljem sidus ühine korvpallisaatus. Kaudselt oli Raivo põhjustanud käesoleva mälestusteraamatu ühe ajajoone sattumise aastale 1983, sest just tema kutsus mind kolmandas klassis korvpallitrenni, just korvpalli tõttu vahetasin ma 1983. aastal kooli ja just koolivahetus on raamatu ajajooneks. Pärast viiendat klassi kutsuti mind ja Raivot 1. keskkooli spordiklassi, seejärel kuulusime aastatid koos Eesti korvpalli noortekoondisse ja sõitsime aina Tallinna vahet. Juba varastest klassidest alates olime Raivoga kooli spordipäevadel kõvad konkurendid, figureerides eri kergejõustikualade esikolmikutes – mõnel alal trehvasin mina nõks parem olema, mõnel tema; füüsilistelt võimetelt olime üsna võrdsed, samuti pikkuse poolest. Omaealiste Tartu korvpalivõistkonnas anti parima mängija eriauhind tavaliselt kas mulle või Raivole ja nii ikka edasi. Kõik need spordiasjad juhtusid hiljem, tookord oli Raivo kuulus esmajoones selle poolest, et oli auto alla jäänud. Mis asjaoludel ja kuidas täpselt, ma ei teadnud, aga selline asi äratas aukartust.
Niisiis kutsus Raivo mind endaga kaasa tenniste järele.
„Ma elan lähedal,” ütles ta. „Siinsamas Võru maantee surnuaia juures. Kümne minutiga oleme tagasi.”
Kuna ma ei teadnud, kus asub Võru maantee surnuaed, siis olin nõus. Lippasime kohe minema ega jõudnud kümne minutiga Raivo juurdegi, rääkimata siis õigel ajal tagasiolekust, kuigi jooksime suure osa teest. Kui me jälle kooli juurde saime, valitses pahaendeline vaikus. Hall mürakas koolimaja, mis vahetundide aegu ikka nii soe ja sõbralik näis, oli ühtäkki kalk ja inimvaenulik ning me saime aimu, kui ebameeldiv on olla sellest majast väljas, mille sees sa peaksid olema. Õues ei liikunud kedagi, akendest paistsid laste koolivormid ja korrapäraselt üksteise taga paiknevad peanupud. Kuna sisseminek seostus liiga suurte riskidega, otsustasime end tunni lõpuni hoovis varjata, lootes, et õpetaja ei pane meie puudumist tähele. See plaan võis õnnestuda, järgmisel vahetunnil oleksime sulandunud teiste laste hulka ja kõik, vahejuhtum oleks unustatud ning me oleks sõprade ees veel kanged poisid olnud. Koolimaja taga asfaltkorviplatsi servas oli mingi veider mulkudega betoonküna, mille otstarbest ei olnud mul aimu. Läksime ja kükitasime selle taha, hingeldasime ja kuulasime, kuidas süda rinnus taob. Ning siis kiikas üle betoonküna mingi vanema klassi poiss.
„Tulge kaasa!” käsutas ta ükskõikselt.
Oli raske aru saada, mis toimub ja mis pagana suur poiss see oli, kes meid kaasa viis. Ometi vantsisime sõnakuulelikult tema järel koolimajja ja ronisime treppidest üles uue maja teisele korrusele. Suus poiss juhatas meid ühte klassiruumi, kus käis parajasti 11. klassi matemaatikatund, mida andis kooli direktor Kerstna.
„Ma nägin teid aknast,” ütles direktor. „Seiske seal seina ääres tunni lõpuni, siis räägime.”
See oli karm pooltund, mille me suurte õpilaste silme all kraanikausi kõrval seistes veetsime. Esialgu valdas mind hirm, kuid kuna direktor andis tundi rahulikult edasi ja suured õpilased kaotasid ka minutite kulus meie vastu huvi, siis läks see tasapisi üle ja ma märkasin palju huvitavat. Näiteks hämmastas mind, et direktorisuurused õpilased kuuletusid direktorile sama alandlikult nagu meie, väikesed. Kui üks direktorist pikem pois õpetajalaua ette astus, imestasin, kui pisike ja vaat et naeruväärnegi tema käes olev päevik tundus. Kuna minu päevik ranitsas oli täpselt samasugune, tekkis mõte, et päeviku suurus sõltus kuidagi päeviku omaniku suurusest. See oli imelik. Tund lõppes, suured õpilased lahkusid, me rääkisime oma kurva loo ära, saime noomida ning päevikutesse kirjutati märkused. Õnneks polnud märkustes midagi hullu, kui sa nendega ära harjusid.
Kord matemaatikatunnis lahendati tahvlil ülipikka tehet, klassis oli vaikne, ajud ragisesid, õpetaja kriit klõpsus.
„Nii, Valev,” ütles õpetaja Jaan. „Mis vastus on?”
Valev oli õbluke heledapäine poiss, üks klassi lühemaid. Ta ajas ennast aegamisi püsti ja lausus: „Üks.”
„Ei,” ütles õpetaja, läks tahvli juurde, toksis näpuga siin ja seal vastu numbririda ning seletas kõik üle. „Nii,” pöördus ta Valevi poole. „Mis vastus on?”
Valev toetas ühe käe lauale, mõtles, uuris oma vihikut ja ohkas. „Üks,” ütles ta uuesti, kuigi vaiksemalt kui enne. Klass oli väga tasaseks jäänud, sest kõigile tundus, et õpetajat vaevavad mingid pinged. Kas oli selles süüdi Valev, meie eelnev kisa, pikk tehe tahvlil või miski muu, polnud selge, igal juhul muutus õpetaja olek kuidagi kangeks ja ta hingas raskelt.
Seletades lahenduskäigu veelkord üle, liikus õpetaja pika tehte ees aeglaselt edasi, kopsis jälle kriidise sõrmega olulisemate numbrite peale, osutas sulgudele ja korrutusmärgile. Lõpetanud selgitused, pöördus ta klassi poole, tema pilk peatus Valevil.
„Nii, Valev, mis vastus on?”
Valev tõesti pingutas, mõtles minut aega, silmitses juuksetuka alt tahvlit ja keeras vihikus lehte. Lõpuks sosistas ta: „Üks.”
Nüüd juhtus midagi väga imelikku. Õpetaja Jaan läks näost punaseks, hüüdis „Kurat küll!”, virutas kriidi vastu tahvlit ja istus siis raskelt hingeldades oma laua taha maha. Klassis oli haudvaikne, Valev seisis oma pingi kõrval, näost valge, keegi teine ei liigutanud. Õpetaja pööras oma pilgu aknast välja ja silmitses õues kasvavate puude raagus võrasid. Paar minutit hiljem, kuuldes klassis mingeid hääli, vaatas ta väsinult meie poole ja ütles: „Null. Vastus on null.” Kui tund lõppes ja õpetaja lahkus, läksin ja vaatasin lähedalt väikest valget püramiidi, mis tahvli rohelisel pinnal kõvasti kinni istus. See oli kõik, mis õpetaja Jaani kriidist järele oli jäänud.
Üldiselt läks mul varastes klassides kenasti ja mu pilt oli mingil perioodil isegi väikese maja jalutamise ruumis autahvlil. Ent siis algas kooliaja kõige laastavam draama, mis avaldas otsest mõju hinnetele. Lühinägelikkus. Esialgu ei saanud ma aru, millega tegu on, lihtsalt asjad ei olnud enam selged kui pildid. Hõõrusin ja pilgutasin silmi, et pilk teravaks muutuks, kuid asi ei paranenud. Lühinägelikkust ma esialgu ei kahtlustanud, sest ei uskunud, et nii hull tõbi võiks mind rünnata. Kui inimest tabas näiteks lampjalgsus, siis teavitati teda sellest arstikabineti vaikuses, anti soovitused ja saadeti koju. Inimene elas rahulikult edasi, veeretas talla all palli ja tõstis varvaste abil maast pliiatseid üles. Kui inimest tabas aga lühinägelikkus, käituti teisiti. Sel juhul pandi asi koheselt kella külge ja üldsust teavitati puudusest inimese näkku pandud prillide abil.
Ma pidasin oma lühinägelikkuse ilmnemist kohutavaks õnnetuseks. Kui isa oleks valmis käe maha raiuma, et Võssotski surnust üles äratada, siis mina oleksin kaalunud näiteks väikesest sõrmest loobumist, et nägemine tagasi saada. Ilusaid prille polnud olemas, lastele sobilikke ammugi mitte. Prillid olid kõik paksude tumedate raamidega ja muutsid nende kandjat tundmatuseni. Ma olin kümne eluaasta vältel oma näoga aga ära harjunud ja teade selle äramuutmise kavatsusest tundus jõhker. Samuti ei kandnud ükski mu sõber prille ning ma olin ühtäkki kehvem kui teised, olin must lammas. Jah, isal olid prillid, aga isa oli täiskasvanu ja polnud karta, et keegi teda tänaval prilliks hüüaks.
Kuna kogu lugu oli väga hull, püüdsin prillide saamist vältida ja põgeneda nende eest nagu põgenes metsik hobune oma saduldajate eest. Nii sai minust ümbrust uduselt nägev laps ja hiljem nooruk. Asi läks tasapisi aina halvemaks, kuid õppisin oma needusega elama ega teinud asja avalikuks. Kuidas ma korralistest arstikontrollidest puhtalt läbi tulin, ei mäleta, aga prillide kandmist mult ei nõutud. Algas ajutine hirmu ja suure häbi kartuse periood, pelgasin millegi mittenägemisega vahele jääda ja oma lühinägelikkuse ilmsikstulekut. Vaatamata sellele, et istusin üsna klassi ees, ei näinud ma enam tahvlile ning sel ajal, kui teistele hinnalisi õpetusi jagati, ei jagatud mulle midagi – aga vastust nõuti kõigi käest võrdselt. Püüdsin kasutada knihve, mis aitaksid paremini näha. Näiteks avastasin ükskord, et läbi joonlaua sees oleva pisikese ümara augu näeb veidi paremini, kui niisama; miks, ei tea, ilmselt mingil optilisel põhjusel. Niisiis võtsin joonlaua ja vaatasin läbi augukese tahvlile, püüdes kattevarjuna jätta muljet, et ma vigurdan. Asi õnnestus ning õpetaja lausus: „Juhan, ära vigurda!”
Kuna tahvel jäi nägemisulatusest välja, siis pidin nüüd kõik kuulmise järgi kirja saama, aga see oli võimatu, sest tihti ei öelnud õpetaja midagi ja klõbistas niisama kriidiga. Kogu üritus jäi minu eest saladusse. Püüdsin pinginaabri vihikust maha kirjutada, kuid seegi tegevus muutus aastatega aina raskemaks, sest tähed sõbra paberilgi muutusid uduseks. Mu õppeedukus langes ja teadmiste laev eemaldus kai äärest ilma minuta pardal – kuid mu hirmus saladus ei olnud enam paljastatav. Kui esialgu oleks lühinägelikkuse ilmsikstulek olnud kurb paratamatus, oleksin saanud prillid, veidi tusatsenud ja elu oleks edasi läinud, siis aastatega saladuse lumepall kasvas ja jäätus ära. Ma õppisin elama ilma kaugeid asju nägemata, vältisin eemalt lähenevate inimeste vaatamist ja nii edasi. Ma ootasin mingit imet ja see juhtuski, kuid kahjuks liiga hilja. Kontaktläätsed jõudsin Eestisse alles siis, kui ma juba suur poiss olin, millalgi kaheksakümnendate lõpus. Ajaga muutusid õppeained ebameeldivaks vastavalt raskustele, mida mingis tunnis taluma pidin. Nii kujuneski mu lemmiktunniks kehaline kasvatus ning võimlast sai ainuke paik, kus ma tõesti õnnelik olin, sest seal puudus neetud tahvel, mida ma ei näinud. Kummalisel kombel ei seganud kehv nägemine palliga korvi tabamast ning minust kujunes väga hea viskaja. Suurt korvilauda ma nägin ja rõngas paiknes alati omal kohal.
Ma ei vihanud otseselt ühtegi õppeainet, aga kui algasid vene keele tunnid, siis need mulle küll ei meeldinud. Suutsin selles keeles küll üht-teist rääkida, kuid vene keeles kirjutamise saladus jäi minu jaoks alatiseks lukku. Kõik need kümned susisevad tähed ja mähkisnakid olid algusest peale üle pea ja kuna ma tahvlile ka ei näinud, tundus vene kirjakeele selgekssaamine võimatu. Etteütlusi tagasi saades leidsin vihiku lehtedelt rohkem õpetaja punast kui minu sinist ning alati oli töö allservas erakordselt jõuline 2, mille saba lendas üle leheserva.
Kord vene keele tunni ajal astus õpetaja murest murtuna klassi ja seisis paar hetke vaikides, pea maas. Me jäime tasa ja jõllitasime teda, südamesse hiilimas mingi kohutav eelaimus.
„Brežnev on surnud,” lausus õpetaja. „Kohe võib alata sõda.”
Nüüd algasid ajad, mil räägiti aina, kui terav on poliitiline olukord ja et sõda pole eales lähemal olnud. Kuna mind poliitika ei huvitanud, siis ei saanud ma ka aru, miks oleks pidanud Brežnevi surm sõja põhjustama. Kõikjal korrutati, et olukord on ülimalt terav, olukord on ülimalt terav, olukord on ülimalt terav, kuid tegelikult muutus ainult televiisorist näidatava paraadi ajal Kremli tribüünilt kange käega lehvitav vanamees. Meile kinnitati, et USA on juba tuumapommid meie poole suunanud ja kui nüüd keegi vähe valjemalt hingab, läheb lahti. Punane nupp, öeldi meile – nad vajutavad punast nuppu. Õppisime valmistama vatimarli maske ja meile näidati tuumapommi plahvatamise filmi, samuti tutvustati võigast heli, mida kuuldes pidid kõik varjendisse jooksma.
Isiklikult minu jaoks leidis Brežnevi surmast märksa ebameeldivam sündmus aset sealsamas vene keele kabinetis sellesama õpetajaga. Ma istusin esimeses pingis, keegi ütles midagi vaimukat, kõik naersid ja tuju oli klassis igati hea. Kopsisin varbaga energiliselt lauajalga ja naersin koos teistega „ha-ha-haa”, kuid kui naer lõppes, pöördus õpetaja ühtäkki minu poole. „Palun ära toksi mu jalga!” ütles ta. Ma läksin sekundiga näost punaseks, vaatasin pinginaabri poole, kokutasin ja püüdsin õõnsalt valetades süü temale veeretada, aga see ei õnnestunud. Miks õpetaja oma jalga eest ära ei tõmmanud, kui selle pihta koputama hakati, ei tea ma siiani. Veider. Ise oli veel selline kena õpetaja.
Kord käisime Ropkas klassiekskursioonil, et külastada klassivend Tiidu maakodu, kus peeti nutriaid. Kõik oligi väga tore, nutriatel olid väga pikad, kõverad ja oranžid hambad, kuid tagasiteel rullusid lahti ettenägematud sündmused. Kuna olin vanematega palju seenel käinud, sealhulgas Ropka metsades, siis teadsin hästi, et Tartu ei ole üldse kaugel. Tutvustasin mõnele sõbrale olukorda ning hakkasime rongi ära ootama ja ilma õpetajale ütlemata mööda raudteed linna poole minema. Karta polnud midagi, kuna ma teadsin, et raudteel liikudes ei ole võimalik ära eksida. Õpetaja märkas meie eemaldumist ja asus initsiatiivgrupiga meid jälitama, kuid meil ei olnud sellest aimugi ja rühkisime aina edasi. See oli iseenesest kena matk, aga koolis tuli sellest muidugi suur pahandus, kusjuures mind peeti põhiliseks süüdlaseks, mis võis ka põhjendatud olla.
„Ja seisma ei jää!” õiendas meie uus klassijuhataja Elviira, vene rahvusest kõhn naine, kes kandis tihtipeale mingeid naistekostüüme. „Juhani punane särk oli kogu aeg näha.”
Ebaõnnestumiste kõrval leidus ka palju ilusaid hetki. Kevadeti korraldati matku Pangodisse, osad lapsed sõitsid ratastega kohale, teised läksid rongiga Nõkku ja sealt jala edasi. Ükskord ratastega Pangodist tagasi sõites laulsime klassivend Priiduga suurema osa teest laulu, mida olime just vene keele tunnis õppinud, „Oт улыбки хмурый денъ светлей”. Sõtkusime kevadpäikese all pedaale ja muudkui lõõritasime leivatehaseni, kust algas linn. Teinekord imiteerisime Aivariga vahetunnis ajaviiteks poksimist, üksteist päriselt puudutamata – niisama, naljaga. Ja siis ühe järjekordse tühja löögi käigus puudutas Aivari rusikas imeõrnalt mu nina. Sündmus oli mõlema jaoks nii ootamatu, et tõsinesime hetkega ja vaatasime üksteisele ehmunult otsa, saamata aru, mis juhtus. Et väliselt nii terav ja tugev löök mu nina tonksas nagu vihmapiisk, oli ime. Sellist lööki ei saanud õppida, see kas tabas sind kord elus või mitte, ja minul oli õnne – mind tabas.
Kui hakkasin kooli vahetama, läksin emaga direktor Kerstna kabinetti. Direktor oli väga sõbralik, jättes mulje, et ei mäletagi korda, kui ta mulle ja Raivole vanema klassi poisi betoonküna taha järele saatis. Kirjutanud paberitele alla, vaatas direktor mulle tõsiselt otsa ja ütles:
„Väga kahju, et sa teise kooli lähed.”
Seda oli tore kuulda, aga aru ma sellest ei saanud. Kuna meie ainuke isiklik kokkupuude oli lõppenud mu pikaajalise kraanikausi kõrval seismisega, siis oleks võinud arvata, et ta tunneb minu äramineku üle hoopis rõõmu. Tegelikult oli mul endal ka kahju lahkuda ja sellele mõeldes tundsin aastaid südames mingisugust pitsitust. Muidugi mitte direktori pärast. Lihtsalt nii palju häid sõpru jäi maha, ja koolimaja – see muidugi ka.

Loomingut
“Erakordne info Maa elanikele” Habemega Naine, 2008
“Kullamäe lood” Atlex, 2012
“Hokimängija Tartu linnamüüril” Atlex, 2014
“Aastaraamis Tartu” pildialbum, Atlex, 2014
“Supergripp Anton” Hea lugu, 2015
“Ideaalne taies” Hea lugu, 2016
“Tartu õuduskaupmees” Hea lugu, 2016
“Läbilööjalammas ja marukoer” Hea lugu, 2017
“Tuhastunud külavanem” Kuuloom, 2018
“Tartu 1971-1983. Jõmpsika mälestused” Kuuloom, 2020

Püsiviide Lisa kommentaar

Asko Künnap

21. jaan. 2021 at 4:02 p.l. (Asko Künnap, Nädala autor 2021) (, )

Foto: estlit.ee

Asko Künnap (1971) – Asko Künnap on kirjutanud, kujundanud ja kirjastanud raamatud: Pimeduse vastu 1999; Kokkusattumuste kaitseks 2000; Ja sisalikud vastasid 2003; Kõige ilusam sõda 2004; Su ööd on loetud 2008; Mardikate määraja ja Mälestused 2011. Oma raamatute ja tekstide eest pälvinud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia 2003, Eesti Rahvuskultuurifondi debüüdipreemia 2003 ja Loomingu Aastapreemia 2016. Asko Künnap on Eesti Kirjanike Liidu ja PEN-klubi liige.

Kirjaniku koduleht: http://www.kynnap.ee/asko/index.php?page_id=1

Luuletusi kogust Minu riik, Seitse sõlme 2021, lk 14; 27; 28; 44; 75; 92; 94.

Sina, Su väli

Lapsepõlve mängudeks
Pime ja Surnu, pole, eksole;
Pimeduse Südamest,
täpselt siit, sest südamest,
kuigi kaugele (siis: mind),
veel vähem kaldale, uhtunud.

Aga Sina, ära nüüd eita,
see Sind enam ei aita,
Sina, kes Sa und ja pilvi liigutad,
Sina särad ja tuled, Sa põletad!

Kuigi päriselt ju pingutasin,
trennid tehtud, õiged filmid nähtud,
Pimeduse Südamest,
tormi silmas ja südames,
vikerkesta mustvalguses,
väga ju välja ei näe.

Aga Sina, silmsidet, palun,
hiljem on hirmus, valus on alul,
Sina, Su väli, Su kiirgus, Su sõnad,
Sina oledki julgem, Sa ütlesid Sõna.

(ent: mina) Pime ja Surnu
lapsepõlve mängudeks, eksole.
Pime ja Surnu. On nagu on.

Ja pole.

Me ootasime midagi

Me ootasime midagi,
Ja see midagi, ei-midagi,
see jõudiski Jõuludeks;
vihma sadas, kärnkonni, nööbid pudenesid pintsakult,
taevas mõrust kurjaks keris,
valusaiks viimaseiks Jõuludeks.

Me ootasime midagi.
Või oli see keegi või kedagi?
Unetud, hirmul, armunud,
pimedus, tühjus, mitte kui midagi,
üksindus-biit, ta trummid?
Vihm vaid, vi-vihisev vihm,
sulguvate silmalaugude
kõrvulukustav müra.

Või siiski, oot, siiski: prügiauto,
mis mulle järgi on tulnud –
vasakus poordis pärdik
ja punane märgutuli,
paremas, nagu alati,
reglemendikohane
reibas roheline?
Ei midagi, ei sedagi.

Kihvas suvi

Mäletad,
mäletad, kuidas nad
suve kihva keerasid?
Pioneerirätikud
või arvutimängud,
lipukoondus
või telo-äpid,
mis vahet?

Mäletad,
kuidas nad
selle kõige sääsesema,
kõige-kõige-kõigema
üle-elusuuruse suve,
laetud ja sihitud
suusahüppetorniga
otse nõuka-niiskele,
vana vatitekiga kaetud
verandasohvale
maha ja kustu lasid?

Mäletad?
Ei, ei, sa ei mäleta!
Ei kihvas unenägu,
ei poissi piida najal nutmas,
kärbsetäppe tollel piidal,
koltund õlivärvi.
Või oligi see taevas
peaaegu valge,
peajagu meist üle?
Peajagu, kaelalt lõigatud
küüliku pea jagu.

Ma mäletan.
Kihvatab.

Silja, 20 aastat hiljem

Hommikul endiselt,
häbenemata traditsiooni,
klaasitäis verd,
siiski ka presskannukohvi,
tantra nüüd juba toortoiduna,
moodsa maailmatunnetuse
sümbol sinna kõrvale:
keedetud lamemuna,
maksmata e-arved
maalitud kaminasse,
klapid pähe ja südamesse,
sulg „sulle” sappa,
rändlind, nagu „sa” oled,
kirjeldamatult kirju,
öömust vastu loojangut.

Hommikul endiselt,
otsimata vabandusi,
üks luuletus Sulle,
kus pilkane armastus
maadleb Lurichi mõõtu
Vanakurja enesega,
kõige allavoolu kadunu
muritud mälestuseks
ühe kadunud riigi münt,
et järgmises jaamas,
olgu lennu- või rongi-
või aatomijaamas,
kulli ja kirja visata.

Filmitopsis, mil pole
enam maagilist tähendust,
lapsed ei arva plasttoote
algset funktsioonigi,
telesaates võiks esitada
keeruka küsimuse,
kaasas valik Sinu juukseid,
ripsmeid ja lõhnu, Silja.
Ja mälupildid, liiga mitu,
mälupildid kõigest eelnevast,
Sinust, Silja.

Panter, panter

Seda unenägu olen ma
üle-ja-üle-vaadanud
vähemasti korda viiskend:
on linn, tühi tühine linn,
teinekord mets, tühi mets,
igatahes eepiline öö,
tontsurud, kui soovite.
Ja seal oled Sina, üleni Sina,
pantrina paraku, kel on minuga
päris pahad plaanid,
päris-päris pahad…
Ma tõstan aeglaselt relva,
siinkohal on ka aegluup,
viskan tuki padrikusse,
sest nõnda sobib Sulle,
seesinatse režissöörile.
Nii, nüüd läheb põnevaks:
öömust panter läheneb,
ringe, ringe sametsammul,
kass ümber palava pudru.
Aga õnneks oled see Sina?
Või oligi see nastikjas orav,
kes tiivasahinal salamisi,
soomused kuuläikvel,
mulle öötaevast turja langeb?
Seda unenägu olen ma
üle-ja-üle-vaadanud,
ülearugi, arutuna, armununa.

Panter, panter, mustem ööst!

Üks lehekülg lõpuni

Mulle on alati
meeldinud inimesed,
kes oskavad oodata –
varitseda hetke,
et siis selja tagant,
idamaiselt, pureda.

Sest nii tuleb kuulsus,
tarvikud ja tulevärk!

Mulle on alati
meeldinud inimesed,
kes reedavad kohe,
kui avaneb võimalus,
ei võta viivitada –
neis on tarmu ja tegu!

Sest nii sa saad ja omad,
kui ise nõuab ja võtad!

Mulle on alati
meeldinud inimesed,
kes sellist kunsti valdavad –
austuses pea ja õlad
teie ees langetan,
sõnumis teid õnnitlen!

Sest nii saab päästa Maa,
jõuda eduka lõpuni!

Mulle on alati
meeldinud inimesed,
kes haaravad sarvist –
kerjus-karjasel ristteel,
kes neid ootamas öös,
mis ta nimi nüüd oligi?

Ent seekord, vai-vai, vaatame:
on vaid lehekülg lõpuni.

Üks lehekülg lõpuni.

Sinu Riik

Sinu Riik? See tuli.
Läbi tuha- ja unemägede,
-nägude tuli, seesama tuli.
See oli Sinu kord ja ilmakord.
Sa kukkusid läbi.
Teatepulk veel soe,
mälupildid meeles.
Nüüd on minu kord.
Pikk on õhtu, pikem öö.
Minu Riik? Ta tulgu!
Ja tulgu nii, et tuldud oleks!
Minu Riik.

Püsiviide Lisa kommentaar

Tauno Vahter

7. jaan. 2021 at 4:38 p.l. (Nädala autor 2021, Tauno Vahter) (, )

Tauno Vahter (1978) on eesti kirjastaja, tõlkija ja kirjanik.
Lõpetas 2002. aastal Tartu Ülikooli avaliku halduse erialal. Ta on töötanud kirjastuses Tänapäev 1999. aastast, aastast 2008 kirjastuse Tänapäev peatoimetaja.

Tauno Vahter
Foto: Tiina Kõrtsini

Tauno Vahter on tõlkinud eesti keelde raamatuid inglise ja soome keelest, muuhulgas Sofi Oksaneni “Stalini lehmad” ja Arto Paasilinna “Maailma parim küla”, Urho Kekkoneni ja Ronald Reagani elulood.
Vahter on avaldanud esseid, kirjandus-, muusika-, teatri- ja filmiarvustusi, ülevaateid Eesti raamatuturu olukorrast.

2020 Betti Alveri preemia nominent novellikoguga “Pikaajaline kokkusaamine”.
Novellikogu “Pikaajaline kokkusaamine”on Tauno Vahteri esimene raamat. Osa raamatu lugudest on varem ilmunud Vikerkaares, Loomingus, Müürilehes ja kogumikes “Eesti novell”.

Katkend: Pikaajaline kokkusaamine, Tänapäev 2020, lk 137 – 146.

Proua Fischer vihastab

Karakullkraega mantlis proua tõstis ostud korvist kassalindile, viskas kiire pilgu kassiirile ja turvamehele ning valmistus vaikimisi möödapääsmatuks. Ta vaatas, kuidas järjest sõudsid ribakoodi lugeja poole hapukoor, hapukurk, hapupiim ja hapukapsas ning tabas ennast mõttelt, et ilmselt on ta vanuigi leiutanud mingi spetsiaalse hapudieedi – huvitav, mida saaks veel samas vaimus poest kokku osta? Hapuleib on olemas, hapendatud seened ja siis veel need igasugused gemüüsed… mõni hull hapendab isegi munasid!
„Issand, proua Fischer, teate ma olen teie nii suur austaja! Jõudu ja tervist teile! Ja ikka tervist kõige rohkem!” katkestas tema mõttelõnga kassiir, kes ei suutnud kuidagi erutust varjata.
„Aitäh-aitäh, ei ole veel plaani surema hakata,” naeratas Leena Fischer kohmetult ja vaatas vargsi, ega järjekorras selja taga mingit elevust ei tekkinud, aga seal oli vaid paar suhkrutoosi järele tulnud koolilast kihisevate jookidega, kes vaatasid temast otse läbi.
„Ma tõesti väga vabandan, aga teeme ühe selfi ka!” vehkis keskealine kassiir labida suuruse telefoniga ja enne kui proua Fischer midagi eriti vastatagi jõudis, tõstis naine ilmselt korraga mitme sisekorraeeskirja vastaselt telefoni nende ette pea kohale nagu pühamees risti ja klõps oligi tehtud. Proua Fischer elas kahe trammipeatuse kaugusel, kuid läks koju jala, sest tänane plaaniväline suhtlemise norm oli täis. Ta seisatus korraks vaid kioski ees, kus lehe päismikult vaatas vastu tema pilt kirjaga „Leena Fischer moekümnendid.” Oeh.
Leena Fischer oli juba kakskümmend aastat olnud see, keda iseloomustatakse „vitaalse pensionärina”. Jaa, midagi ikka vahel valutas, aga tal olid olemas valguskaabel, nutitelefon ja mobiil-ID ning ta võis käia ühel õhtul ooperis ja teisel vaadata telekast poksi. Viimane nädal oli olnud tüütu, sest proua Fischeril oli täitunud viiskümmend aastat laval. Ta oli peamiselt laulnud, aga peale selle ka mängida teatris ning filmis, elada aastaid Moskvas, kaks korda lahutada ning kasvatada üksi üles kaks last, tänu kellele oli tal omakorda kaks lapselast. Tema esimene abikaasa oli tuntud helilooja, pärast Moskvast naasmist oli ta aga elanud ühe matemaatikaõpetajaga, mis avalikkusele üldse eriti huvi ei pakkunud. Leena Fischerist oli tänu sellele kõigele saanud põlvkonnaülene nimi, kellel oli üks suur puudus – ta ei tahtnud rääkida mitte üht sõnagi oma elust, kõik ajakirjad, aeglaselt igavaid küsimusi pilduvad mõtlikud aastalõpusaadete juhid ning sohvasaatestaarid said temalt viisakalt, ent kindlalt korvi. Kui proua Fischer kavast vaatas, mida pärast uudiseid näidatakse, avastas ta sealt ühe enda muusikafilmi salvestuse. Oleks siis midagi ilusat valitud, aga just see, pooled laulud õudne vene estraad, pealekauba mingid žongleerivate klounide taustal Lillepaviljonis üles võetud, õudne! Ta vajutas teleka kinni ja läks hoopis magama.
Tänu varasele magamaminekule ärkas proua Fischer laupäeva hommikul enne seitset. Ta tegi kohvi ja läks alt lehti ära tooma. Parajasti askeldaski kastide kallal postiljon, kes algul keskendunult posti sorteeris, kuid siis silmad tõstis ja proua Fischer mõistis, et ta on ära tuntud. Eilsest kassiirist oli postiljon õnneks vaoshoitum ja ei näidanud välja mingit ülemäärast emotsiooni, vaid küsis lihtsalt korterinumbrit.
„17,” vastas proua Fischer tänulikult.
„Oo, 17… teie olete siin majas viimane, kes veel mõnda ajalehte või ajakirja tellib… ” noogutas postiljon tunnustavalt, justkui oleks temal miinimumpalgast hoolimata meediaruumi moodsatest oludest sooja ja külma.
„Viimane, tõesti?” imestas proua Fischer. „Aga teil on ju kott täis?”
„Ei, siin pole mingeid lehti enam, näete, need kõik on mingid kataloogid, ja punased ümbrikud on Türgi reisi õnneloosid, puhas pettus, aga mingid baabad vahel lähevad orki.”
„Ärge siis mulle seda punast pange, ma äkki lähen ka orki… Aga ma siis võtangi ainult lehed.” Postiljon naeratas kerge kohmetusega ja ulatas proua Fischerile kolm lehte. Ta ei hakanud ütlema, et tegelikult tellis ka tema veel ainult laupäevaseid lehti, ega seal tihti polnudki pikalt lugeda, aga ta oli harjunud laupäeval kohvi kõrvale lehti näppima ja hommikut aeglaselt alustama.
Proua Fischeril olid küll olnud omad kahtlused, kuid üldpilt oli siiski oodatust vaevalisem. Peamiselt poliitikauudistest täistopitud ajal olid lehed otsustanud pehme teema korralikult tühjaks imeda ja nii oli igas väljaandes temast suur lugu kahel või isegi kolmel küljel. Mantlid! Mehed! Lapselaps mingil kontserdil lilli toomas! Intervjuu mingi telefilmi režissööriga, kes tituleeriti tema isiklikuks tuttavaks, kuigi proua Fischeril oli raske temast peale nime midagi meenutada. Kõige tipuks kummaline lugu, kus tuntud telesaatejuht andis mõista, et võib-olla inimene lihtsalt tunnistab endale, et väljaspool lavategevust ei pruugi tal eriti palju öelda olla ja seda ta austab. Aga kui ta austab, miks ta siis aastate jooksul ikka kakskümmend korda on peale käinud ja helistanud!? Proua Fischer viskas lehed diivanile, podises kolm minutit ning läks ujuma, mis ta alati maha rahustas.
Ujulas üritas treener teda küll pensionäride vesiaeroobika nurka viibata, kuid selle peale võttis ta demonstratiivselt ujumisprillid, lasi nad kummide laksatuse saatel näppude vahelt silmade ette (natuke valus, aga väärt efekti) ning hüppas stardipukilt kõige väiksema arvu puristavate laste ja pekkis vanameeste kontsentratsiooniga rajale. Pool tundi ja kilomeeter hiljem tundis proua Fischer end mitte grammigi vanema kui kuuekümneviiesena. Ühtlasi oli tal plaan.
Mart Kergandberg, kauaaegne kultuuri- ning hilisemast ajast ka seltskonnaajakirjanik ja veel ulatuslikumate kogemustega alkohoolik, seisis Kadrioru kolmekordse maja ees ja vaatas ärevalt kella. Mõni minut oli veel aega. ˇTegelikult olid tema suurte koormustega ja sageli punasesse läinud alkoholismikarjääri kõrghetked juba ammu selja taga, aga kuna ta nägi välja üsna räsitud, eeldas enamik inimesi, et tema lambis põleb endiselt iga tuli. Kui proua Fischer oli talle helistanud ja teatanud, et ta on mõelnud oma eluloo kirjapanekule ning sooviks seda teha koos Kergandbergiga, oli see uskumatu uudis. Pealkirjana oleks see olnud isegi „uskumatu pomm”. Ta oli küll tema ettevõtmistest ja etendustest aeg-ajalt midagi kirjutanud, kuid harvadest peanoogutustest enamat neid ei sidunud. Vahet pole – kui Fischer on nõus, siis isegi juhul kui ta räägib ainult oma kuramuse lapsepõlve karjamaadest ja lemmikkits Ossust, on see ikka nii suur uudis, et ta võib ükskõik kuhu oma käskkirjaga sisse marssida. See võib olla Kergandbergi suur võimalus oma renomeed parandada, enam ei pea ta möödapääsmatu koondamiseni vorpima lõputult lugusid unustamatutest tsitaatidest Eesti filmidest ja mingitest vennasvabariikide külalisnäitlejatest stiilis „Kus on nad nüüd?”. Ta tõmbas hinge ja vajutas kella.
Kui proua Fischer ja Kergandberg olid esmased jutud ja kohvi lõpetanud, tundis kultuuriajakirjanik kuklas raiuva tuikamise järgi, et pulss oli laes. Seda kõike oli palju rohkem, kui ta oli osanud loota. Proua Fischer oli teatanud, et on kätte jõudnud aeg, mil Suur Vaikija peab kõik ära rääkima. Mitte mingit lapsepõlve karjamaad ja kooliaktuste heietusi – läbimurre pärast kooli Moskvas, Vene filmid ja lavad, tagasitulek Eestisse koos kuulujuttudega ja mis peamine – isegi abieludest oli ta valmis rääkima, sest mehed olid juba surnud. Nii et kui proua vahepeal rongi alla ei jää, siis täielik lotovõit! Nad lubasid kohtuda igal laupäeval järgmised kolm kuud. Ei mingit sellist tingimust, et proua peab kõik kirjapandu üle lugema ja kinnitama. Proua Fischeril oli vaid üks palve – et tema lapsed jäetakse loost välja. See oli väike iluviga, kõike muud arvesse võttes täiesti tähtsusetu nüanss. Kergandbergi pani pisut imestama, et proua Fischer esitas ise kava kaheteistkümne kohtumise teemadega, kuid üldises elevuses see teda ei seganud. Ta nägi juba vaimusilmas end teistele hooletult poetamas, kuidas ta „tegelikult üldse ei viitsi sinna Anu saatesse ja Terevisiooni minna”.
Juba järgmiseks laupäevaks oli Kergandbergil ja proua Fischeril kokku lepitud kohtumine, mille teemaks oli Proua Fischeri kava järgi „õpingud Moskvas”. Kergandberg oli püüdlikult otsinud seni meedias ilmunud inforaase, et saaks küsimusi paremini suunata, kuid selgus, et selleks polnud mingit erilist vajadust. Proua Fischer oli suurepärases tujus ja võttis ise jutujärje üle.
„Ma pean muidugi ütlema, et koolitöö kõrval oli Moskva päevil seltsielu kaunis tähtsal kohal,” poetas ta alustuseks.
„Te räägite oma abikaasa Valentin Fainšteiniga tutvumisest ?” täpsustas Kergandberg.
„Oo, see oli alles mitu aastat hiljem… Aga kui sa oled kosmonaut, siis ongi nooremal daamil kergem uskuda, et tuuakse isegi Kuu ja tähed taevast alla…” vastas proua Fischer hooletult.
„Kosmonaut… Te ju ometi ei mõtle …” üritas Kergandberg paika loksutada täpset ajavahemikku, mil proua Moskvas oli.
„Jaa, Juri Aleksejevitš, mina kutsusin teda küll hellitlevalt Jüriks tavaliselt, ” noogutas Fischer rahulikult.
„Juri Gagarin!? Aga, aga… kui kaua see kestis siis?”
„Vaadake, ta ei armastanud oma abikaasa Valentinat, aga riik ei lubanud nii suurel eeskujul lahutada. Ta käis meil koolis 1963. aastal esinemas, sattusime pärast koosviibimisel vestlema ja nii ta läks. See kõik tuli muidugi kohe välja, teda veendi ja ähvardati pidevalt, aga meil oli ikka väga ere klapp ja see on jäänud mind saatma kogu eluks. Lõpuks neil ei jäänudki muud üle, kui ta ära tappa.”
„Ära tappa, te usute, et ta tapeti? See oli ju mingi lennuõnnetus?” ei püüdnud Kergandberg oma erutust varjata.
„No kuulge, lasteaia jutt… tollal teadsid seda kõik, kes üldse midagi teadsid…” pööritas proua Fischer intervjueerija naiivsuse üle silmi. Nende vestlus venis kolmele tunnile, proua Fischer rääkis värvikalt õhtustest jalutuskäikudest Gagariniga Varblase mägedes ja Novodevitšjel, lohututest ootamistest pikkadel lahusolekutel, teatris eri ridades istumisest ning piinlikust vahejuhtumist, kus ta pidi end VDNH näituse avamisel tualetis varjama, kui haisu ninna saanud Valentina kahe lapsega võitluslikult kohale purjetas. Mehe surmast rääkides poetas proua Fischer kerge pisara ja väljendas kahetsust, et julgeolek tema ainsad ühised fotod konfiskeerinud oli. Lahkudes tundis Kergandberg põues ja kõhus sellist surinat, nagu oleks seal rahulolust kaheksa kassi korraga nurrunud. Isegi kui tädi enam mitte midagi muud letti ei käi, oli tegu sellise ulatusega sensatsiooniga, et kolleegid ja õhtuse vööndi saatejuhid taovad kadedusest pea vastu seina mäsaks.
Järgmisel laupäeval rääkis proua Fischer, kuidas ta pärast õnnetut armulugu üsna pea helilooja Valentin Fainšteiniga abiellunud oli. Ta kirjeldas seda lohutusabieluna, milles polnud armastust. Pärast aastast kooselu langes ta depressiooni ning hakkas üha rohkem jooma, alguses viina, aga kui abikaasa selle vältimiseks enam raha ei andnud, otsis ta diivani vahelt ja talveriiete taskutest münte, et nende eest vähemalt lahtist õlut osta. Mees pani ta küll tihti päeval luku taha, kuid just lahtise õlle järjekorras märkas teda üks endine õpingukaaslane kodumaalt, kes oli nähtust nii šokeeritud, et teatas sellest tema vanematele. Kuigi proua Fischer oli äsja tuntuks saanud raadiojaama Majak sokutatud palaga „Vili ootab leivaks saamist” (meloodia Fainštein/ sõnad Abdulbekov) ning kevadel röögatult populaarse lööklauluga „Tsi-tsiri-tsi” (meloodia Fainštein/ sõnad Ossarjan-Majorov), mida väidetavalt olevat Nikita Hruštšov tunnustavalt ümisenud Johannes Käbiniga kohtudes, oli nüüd kõik. Ema käsul pani Leena Fischer oma Moskva-aastatele punkti, lahutas Fainšteinist ning naasis Eestisse, jättes selja taha alles alanud lennuka karjääri.
Kasside koloonia Kergandbergi põues paljunes geomeetrilise jadana ning ta mõtiskles, kaua selline kullasoon veel kesta võib. Ta ei olnud ise pidanud veel ridagi lapsepõlve või õpetajate kiidusõnade kohta lisama. Aga ka järgmised nädalad jätkusid samasuguses rütmis. Proua Fischer rääkis, kuidas teda üritati uuesti Moskvasse meelitada soovitusega, et ta muudab oma nime venepäraseks; kuidas ta sai armastuskirju Mengistu Hailelt ja Vaino Väljaselt, kes seetõttu skandaali vältimiseks jalust ära Venetsueelasse saadeti; kuidas teda taheti saata Los Angelesi olümpiale sealsete eestlaste kohta julgeolekule ettekandeid kirjutama, millest ta õnneks boikoti tõttu pääses, sest käis salajas hoopis katlamajades töötavatele dissidentidele samizdatte ning parteimaja poest saadud banaane viimas.
Materjal aina kasvas, kuid mida nädal edasi, seda rohkem hakkas Kergandbergi rahulolu ja erutuse asemel haarama mure. Kuidas seda raamatut teha nii, et ei peaks raha teistega jagama? Laenu võtta? Ja kust leida fotosid, kui proua on kõik väärtusliku ära andnud ja visanud? Mitte ühtegi normaalset pilti! Kergandberg sukeldus pildiarhiividesse ja üritas nimede ja aastate järgi kokku ajada, aga sajad leheküljed pakkusid ainult igavaid poseeritud pilte ja grupifotosid. Ja siis lõpuks läbimurre – ühel ebamäärasel Moskva üritusel on Gagarini kõrval näha proua Fischerit! Kergandberg trükkis pildi välja ja läks suure õhinaga järgmisele kohtumisele, kuhu ta jõudis ligi tund aega kokkulepitust varem, sest ei suutnud leidu enam kauem endale hoida. Enne kui ta kellanupule vajutada jõudis, astus maja välisuksest välja tuttav kuju, Heliis Randmäe, Kergandbergi kolleeg konkureerivast nädalavahetuslehest, keda Kergandberg ise ei pidanud küll mitte kolleegiks, vaid nüriks põhjakoristajaks.
„Tere… kas sa elad nüüd siin kandis?” päris Kergandberg kohmetunud ärevusega.
„Ei ela, ma olin töö pärast,” vastas naine kavalalt ja murettekitava kindlusega.
„Töö? … Kas … Fischeri juures?”
„Ikka jah, ega siin ühistu aastakoosolekust uudist vist ei saa.”
„Fischer andis sulle intervjuu, tõesti?”
„Miks tõesti? Ei, ma ei ütleks, et see on intervjuu… Aga sina?”
„Fischer…” tunnistas Kergandberg ja tundis, et kassid olid nurrumise asemel kõigi küüntega hinge kraapima asunud. „Ütle ausalt, mis ta räägib? Gagarin, alkoholism, Väljas?”
„Ei… aga… Šostakovitš, buliimia ja pastor Meri… ” oli ka Randmäe taibanud, et midagi on väga valesti. Nad läksid kiirelt koos üles ja andsid kella.
Proua Fischer avas ukse, näpu vahel ristsõna ja pliiats. Nähes kahte tuttavat nägu ühel pildil, kergitas ta hetkeks kulme ja lausus: „Ma loodan, et te mõistate, minu eas daam ei pruugi enam olla päris adekvaatne. Isegi kui folkloori mõttes on see vahel meelelahutuslik.”
Randmäe hakkas midagi vehkima, et mis see kõik tähendab, kuni Kergandberg mapi kallal sahmis ja sealt prinditud foto leidis.
„Aga see, see ikka?” tõstis ta pildi Fischeri nina ette.
Proua Fischer kummardus fotole pisut lähemale, vaatas seda mõne sekundi ja lausus: „Njaa… Populaarne soeng. 1964… Aga ei, ma ei kannaks iial üleni valget kostüümi, liiga palju puhastamist. Muuseas, ega teie ei tea… Desmodontinae alamsugukond eesti keeles… 14 alla, esimene täht on „v”, lõpp on „jalased” … mis „jalased”? Ei?” silmitses proua keeletuks jäänud külalisi küsivalt.
„Oot-oot, ma tean – vereimejalased!” taipas ta äkitselt, ütles „aitäh!” ja tõmbas ukse kinni.

Püsiviide Lisa kommentaar

Kadri Jaanits

22. dets. 2020 at 3:29 p.l. (Nädala autor 2020) (, )

Kadri Jaanits (1976) on eesti tõlkija.
Ta lõpetas 1994. aastal Kolga Keskkooli. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse erialal 2000. aastal.

Foto: erakogu/ err.ee

20. novembril 2020. aastal anti üle Aino Kallase auhind, mille pälvis tänavu tõlkija Kadri Jaanits. Kadri Jaanits on eesti keelde tõlkinud Sofi Oksase, Rosa Liksomi, Riikka Pelo loomingut, samuti mõttekirjandust Seppo Zetterbergi, Esa Saarise ja Erkki Tuomioja sulest. Jaanitsa tõlkes on eesti keeles ilmunud ka tänapäeva Soome kirjanduse ühe nõudlikuma autori Katja Kettu romaanid: “Keevitaja”, “Rose on kadunud” ja “Ämmaemand”.
Hariduselt on Kadri Jaanits filoloog, ta on õppinud Tartu ja Helsingi ülikoolis. Oma magistritöös käsitles ta soome ja eesti keele suhteid. 2015. aastal tunnustati Jaanitsat E. W. Ponkala auhinnaga, 2016. aastal pälvis ta Salla Simukka noorteromaani “Punane nagu veri” tõlkega koha IBBY aunimekirjas. Sel kevadel oli Jaanits Katja Kettu teose “Rose on kadunud” tõlkega Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna kandidaat ilukirjanduse tõlke kategoorias.
Aino Kallase auhinda antakse välja alates 2004. aastast. Sellega tunnustatakse eestlastest üksikisikuid või kollektiive, kel on märkimisväärseid teeneid Eesti-Soome kultuurisuhete arendamisel. Auhinda annab välja Soomes tegutsev sihtasutus Viro-säätiö (Eesti Fond).

https://kultuur.err.ee/1161736/aino-kallase-preemia-palvis-tolkija-kadri-jaanits

Tõlkekatkend: Rosa Liksom „Koloneliproua”, Koolibri 2018, lk 121 – 132.

Viimasel Tammisaari sügisel jäin lapseootele, see pidi olema poiss. Olin juba neljakümne kolmene ega pold kunagi enne rasedaks jäänd, aga nüid, keset meite kooselu põrgut jäin. Mai tiand, mida ma õieti tunnen, ühest küljest olin irmus õnnelik tulevase inimesehakatise üle ja teisalt oli mul surmairm, ku mõtsin, et kolonel või akata peksma mitte ainult mind, vaid ka last. Kaalusin paar kuud, kuda talle seda ütelda. Siis ühel ommikul ku olin võtt ta kõrvuni enda sisse, ütsin talle, et me saame jõmpsiku. Ta vaatas mind ku vakladest kihisevat liha ja ütles, et sai saa ju rasedaks jääda, vana aher eit. Ütsin, et olin juba isegi arsti juures käind ja et see on ilma naljata tõsi. Ta ütles, et lähed ja lased selle jalamaid ära kaotada, seie sitasesse maailma ei taha ta ühtegi püksipasandavat vääksu. Mina, et sai mõtle seda ommetigi tõsiselt, seda õnne ei või sa mulle keelata, võin küll, tähendas tema ja ütles, et paneb kinni aja tuttava arsti juures, kes oolitseb loote tapmise eest. Mina akkasin nutma ja tema läks tohtrile elistama. Alastust ei tuld. Läksin arsti juurde ja ütsin, et ei taha aborti. Aga Kolonel, küsis arst ja lisas, et Koloneliproua, teie arvamusel pole mingit tähtsust.
Aeg pandi järgmiseks nädaliks. Ma läksin otse telegraafi ja tellisin salaja kõne Rebekkale, rääkisin talle kõik ära ja me nutsime mõlemad. Rebekka ütles, et sa tuleb kogu raseduse ajaks elama minu juurde Helsingisse, küll tema oolitseb, et kõik läheb äste ja laps saab kasvada ja rahus sündida. Läksin selle salamõttega koju. Kolonel oli minu vastu kena ja püidis kõigest väest asja iaks teha. Ta seletas, et ei või lapsega leppida, sest temast tuleks kohutav isa. Mina, et sa muutud iaks ku näed oma väikest poega, sa armud temasse kohe. Kolonel vaatas mind ja ütles, et asi pole selles, kas tema muutub või mitte, vaid selles, et isad tapavad alati oma pojad. Mina, et Dia ja Rudolf, need on nagu su oma lapsed ja sa oled nende vasta ia. Sai taipa tuhkagi, ohkas Kolonel, lapsed on surma peegel. Siis ta võttis minu käe ellalt oma pihku ja ütles, et ära sa mu väike luuleneitsi, liiga palju mõtle, vaid usalda mind, niigu sa oled alati usaldand. Tal oli õigus. Ta oleks old oma jõmpsikule veel irmsam ku ta oli Rudolfile. Kolonel oli koheld seda vaest poissi väga julmalt. Pärast sõjaretke Saksamaale ei tuld Rudolf kordagi meite poole Koloneli kutsumisest oolimata, aga ma juhtusin temega korra kokku. See juhtus paar aastat pärast seda, ku Kekkonen valiti presidendiks. Rudolf jalutas mulle Rovakatul vasta, surus mul südamlikult kätt ja me akkasime plärama. Ta ütles, et on õppereisil ja ajab Helsingi ülikooli asju, sest ta oli just iljaaegu dotsendiks nimetatud. Seletas pikalt ja laialt, ku kahju tal Kolonelist on ja sellest, et too on vajund sügavale kibestumise ja õeluse sisse. Diad aga ei paist Koloneli kibestumine äirivat. Rootsist, kus ta arstina töötas, põikas ta mitu korda meite juure Willa Koloneli ja õljus toast tuppa ku mõni ühepäevaliblikas. Dia tulekuga muutus Kolonel otsegu teiseks inimeseks, seesuguseks ku ta oli meite kihluse aegu. Ta pläras oma õetütrega alati rootsi keeli, justku mai saaks siis aru, naeris, ümises Saksa marsse ja mõnikord tegi paar tantsusammu. Dia vaatas teda ku mõnda iategijat ja plaksutas ripsmeid. Tema silmad ja uuled olid niigu Kolonelil. Ma nutsin üksi köögis.
Kaks päeva enne abordile minekut ja päev enne, ku ma pidin Helsingisse põgenema, tuli kindral Talvela tapanipäeva pidu. Me läksime sinna käsikäes ja armastuses. Veetsime pika õhta ja ma nägin, ku Kolonel jahtis esteks kindrali nõo tütart, kes oli vaevalt kakskümmend, ja käis teda sial kardina taga käperdamas. Seejärel vaatas ta mind ku prassiv kangelane, kes piab vihast võitlust impotentsiga. Ma tänasin kindralit ja lentsisin lööduna ja solvatuna üksi koju. Kolonel tuli mulle järele ja sai mu meite verandal kätte. Ta rebis mul palitu seljast, viskas mu põrmandule ja lõi rusikaga näkku. See paar minutit kest silmapilk tundus mulle pikem ku kogu senine elu kokku. Ta kägistas mind nii, et ma kaotasin meelemärkuse. Mu viimane mõte oli, et nüid tuleb surm. Kolonel tagus mind jalgadega kuni laps tuli ära. Ku ma siis lebasin keset suurt vereloiku, riided lõhki kistud ja ilma meelemärkuseta, kutsus ta takso, mis viis mind aiglasse. Sial ärkasin ma järgmisel ommikul ega tund ennast ära. Ma olin taht Koloneli õnnelikuks teha, aga kukkusin armetul kombel läbi.
Virelesin laatsaretis kolm kuud, sest mul oli mudugi suur verekaotus, sain kopsupõletiku ja lõppesin nii otsa, et ei saand enam voodist üles. Rebekka, kes mind vaatamas käis, ütles iljemini, et mai old millelegi riageerind. Olin tõmmand lihased pingule, lõõtsutand ja minu käed värisesid ku raugal. Pole ka miski ime, sest piale kehalise kurnatuse olin ma ka ingelise riaktsiooni mõju all. Tollal lahkus Kolonel Tammisaarist ja ostis endale suure palkmaja Ounasjoe kaldal ja nimetas maja Willa Koloneliks. Hulda Häkki võttis ta muidugist virtinaks. Ku mu keha oli enam-vähem korras, oleks vana arst mu otseteed Koloneli juurde saat. Ta soovitas piad oopide eest kaitsta.
Veebel Alatalo tuli mulle järele ja ma ütlin talle, et vii mind Oulu vaimuaiglasse. Alatalo küsis, et kas sa mõtled seda tõsiselt. Mina, et jah. Ta uskus ja viis mind Oulusse. Mind ei võetud sisse, olgugi ma ütsin, et jõulupuu on muutund ristipuuks.
Ma nutsin terve tee Rovaniemisse. Igal pool oli näha sõja jälgesid, olgugi et palju oli juba jõutud mahapõlenu asemele ehitada. Kolonel võttis mind oma äärberi õuel õrnaste vasta. Ta aaras mu sulle ja suudles pisarad mu palgedelt. Ma rahunesin ja muutusin pikapiale uueste taltsaks. Inime teeb nii. Teda juhib arjumus ja kõik uus ajab kangeste irmu piale. Ma tiadsin, mis mind Koloneliga ees ootab, aga mai tiand, mis oleks oodand ees ilma temata.
Ku ma aiglast tagasi Rovaniemisse tulin, oli Kolonel jälle kõige keskpunkt. Tema ümmer tiirutas seesama paarikümnest inimesest koosnev koorekiht ku enne sõda ja sõja aegu. Kõik olid otsegu miskit sõda ja sakslasi poleks kunagi oldki. See seltskond võttis mind õige apult vasta, samuti Hulda Häkki. Tema oli ju omal ajal old Katri usaldusalune ja pidas mind elu lõpuni väikeseks litsiks. Ulluks sõimati ja ooraks, Kolonel jälle oli linna tähtsate ninade silmis sõjakangelane. Natsipatud vajusid unustusse ja me olime ühel poolel ameeriklastega, kellest Lapimaa kubises. Meite president oli tollal justiitsminister ja tema otsustas, et Marssalit ei süidistata milleski, sest ta on süidimata. Airo-vaeseke ja teised lahinguid juhtinud mehed said kogu süü oma kaela. Punased muidugist vigisesid, et miks Marssalile saab osaks erikohtlemine, aga neile öeldi, et sel mehel on aige nii pianupp ku lihakeha, seda ei julge inimeste silma alla tuua, see pilt siaks ohtu kogu Soome julgeoleku. Isegi ärdameelne Edwin Linkomies valiti ülikooli rektoriks ja talle anti kõik natsionaalsotsialistlikud patud andeks. Kogu minevik pandi ettenägelikult kalevi alla, ka Hilliläle anti kõik ta aumärgid ja ammetikohad tagasi.
Ma mõtsin, et ku me end juba kord ära ei tapp, siis piab end uute tavade järele siadma. Kirjutasin Rebekkale, tema arvas samamoodu. Ma mõtsin, et inimene on ku rott, see arjub alati. Tabasin ühel Lütseumi aulas korraldatud üritusel ära, et venelased on kõvad laulma ja tantsima, paremad ku sakslased. Aasta vahetus ja ka mina astusin Rebekka ja Paasikivi eeskujul Nõukogude Liidu sõprade seltsi. Kolonel ütles, et väike luuleneitsi tahab kindlustada enesele kohta venelaste Soome kultuurielus. Mina, et elu läheb edasi. Pisitasa pöörasin pilgu uude suunda. Akkasin arvama, et Saksamaa on vabanenud natsismist ja et sakslased olid ise kogu sõjas süidi, ja et nad tegid vägivallaihaluses ise oma linnadest varemed. Nüid arvan, et natsid ei lõppend sellega otsa, ku Hitler enesele lõpu piale tegi, vaid et alati ku võimalus antakse, sünnivad uued natsid ja fašistid, sest inimene juba on kord seesugune. Korratakse ühte ja sama ja oodatakse, et nüid läheb teistmoodu. Meis kõigis elavad armastuse ja iade tegude kõrval julmus, südametus ja osavõtmatus.
Aastad läksid ja ma olin jälle enam-vähem elavate kirjas. Kõik mudugist nägid, et ma olin omadega läbi, aga keegi ei oolind. Teinekord sosistas Kolonel mulle kõrva sisse, et me saame kahekeste akkama, meitel pole vaja ühtegi arsti ega ajude surkijat viiendaks rattaks vankri alla. Kolonel ei old pärast Hanko ammetit enam kusagil tööl. Ta oli kogu aeg kodus ja see oli minule väga raske.
Tal pold piale minu, ära irmutatud, äbistatud naise, enam keskit teist, keda kiusata ja piinata. Mu kõrvus kohises ja pias ei liikund ühtegi tervet mõtet, ainumast killud.
Olid sõjajärgsed aastad, mil isegi Lapimaa metsalangid kubisesid Ameerika agentidest. Ma läksin Koloneliga turule suitsuliha ostma. Meite kõrvale sadas kusagilt Pelkosenniemi kindral Wallenius, kes oli sõja ajal oma vägedega kotti jäänd. Ta eitis pilgu Kolonelile ja kavatses ilmselgeste midagi ütelda, aga pööras pia kõrvale. Kolonel võttis oma lihapaki ja Wallenius enda oma ja me kõik astusime natuke piinlikkust tundes edasi. Niigu kaks poisijõnglast, kes olid koos pahandust teind ja kõiksugu rumalusi, mis tuli ära unustada.
Oli ka ilusaid silmapilkusid, ku olime koos tundrutes matkamas ja vaatasime all laiuvatele maadele, mille rüpes voolasid sügavad jõed, ja ku me olime kalal jõelammidel, mida ümbritsesid sammetise veega tulvajärved, sood ja kõrgustesse kerkivad tundrutipud, või kondasime Lapimaa tundrates, kus võis olla kaks nädalit paks udu niigu ernesupp. Me mõlemad armastasime ürgmetsa ja tundrat, sest need vaated on sama ilusad ku kõrb – igal pool ainumalt lainetav, paljas kalju, kivid ja kruus. Teinekord ööbisime nädalate viisi telkis või laavus, vahtisime Põhjapõdra tähtkuju, mille Kortenniemi majas eland prantslane Le Monnier oli avastand ja nii ristind, ku ta Aavasaksa laelt pikksilmaga tähistaevast uuris, ja tegime plaane, kuda oleks kõikse parem karule pesa ehitada, kuda ravida viga saand luike nii, et tema suled verega kokku ei saaks. Me võisime üheskoos naerda inimeste lihtsameelsuse, rumaluse, mõistmatuse, inetuse ja iausklikkuse üle. Me oskasime õige äste naerda ka meite endi vildaka mõtlemise, liiderlikkuse ja rumala uhkuse üle. Sõudsime peegelsiledal järveseljal, püidsime jääkaane alt ahvenaid, lugesime lumeelveste harusid, korjasime augustiommikul kastepiisku toopi, sõitsime ringi kodumaal ja laias maailmas. Ilma nende puhta armastuse välgatusteta oleks ma end ära tapp. Mul pold ühtegi sõpra, kellega avameelselt rääkida, mäherdust julma elu ma elasin. Rebekka püidis mind Helsingist aidata, aga see oli keeruline, sest Kolonel oli kõikse aeg kuuldekaugusel.

Viimane kord, ku Kolonel mind peksis, juhtus nii, et ma olin ommikul kohvi keet ja võileibu teind. Ma kandsin kõik tabletil Kolonelile ette niigu mul ikka pruuk oli. Kolonel, et pane suhkur tassi. Mina, et suhkurt pole. Tema virutas kandiku kohvitassidega vastu seina, aaras mul juustest ja lohistas mind mööda põrmandut. Ma mäletan, kuda Hulda vahtis köögi ukselt õige innuka näoga minu kannatusi. Silmist paistis tal selge mõnu. Arvas kindlaste, et nüid Kolonel teeb lõpuks sellele tarakanile otsa piale ja temast saab Willa Koloneli täht. Ei saand, Huldal läks paar kuud iljemini kringletükk kurku ja ta lämbus omaenese raudvoodis. Suri inimene, kel õnnestus oma elu ära elada ilma selle mõtte üle piad murdmata. Uut virtinat Kolonel ei võtt.

Sial põrmandul läks mu maailm pimedaks ja kaotasin meelemärkuse. Kolonel ehmatas ära ja kutsus Alatalo, et too minu elutu keha Koloneli ihuarsti juurde viiks niigu juba mitu korda varem. Arstil ei õnnestund mind kuidagi tiadvusele tuua. Ta pidi saatma mu edasi aiglasse ja sial juhtus olema valves noor arst, kes julges näha, millega on tegemist. Ta oli tuld lõunast asendajaks. Ta küsis, et kas abikaasa tegi seda. Mina, et jah, ja see pole esimene kord. Tema, et ku kaua on see juba kest. Ma ütsin, et 1944. aasta sügisest saati. Ta kasvatas mu luud kokku, aga kuna tal ei õnnestund kaotada iirte piiksumist mu kõrvades, saatis ta mu Oulu lääni vaimuaiglasse. Sial olin kaks esimest nädalit ainult tuima näoga lakke vahtind. Kolmandal nädalil alustati endise Lahti luurekompanii arsti, sõjaväelise ingetiadlase vo Baghi määratud ravi. Mulle tehti kõiksugu protseduurisid: insuliinisüste, külmi vanne, kortisoolisüste ja elektrišokki. Nende abil virgusin nõnnapalju, et püidsin ennast aigla pesuruumis, mis aises igi, kuse, mäda ja rääsund rasva järgi, elastiksidemega üles puua. Jäin vahele ja mind seoti voodi külge kinni. Mai pand vasta. Ma sain sial kogeda ja näha seesuguseid asju, millest ei taha rohkem rääkida. Kõrvalvoodis lamas Vietose kooli õde Hilkka Adenauer, kellel olid otsegu kriidist ambad ja viltune nina. Kukkusime plärama. Ta tahtis meenutada oma ema ja mina oma isa. Kuda isa ühel jaanipäeval ütles, et lähme Aavasaksa laele ööta ööd vaatama, me istusime autobussi piale ja ennegu kohale jõudsime kallas vahepial lund ja ka päike puges peitu. Tollal viis sinna tippu ainumalt miskisugune kitsas rada, mis läks läbi tiheda metsa. Me ronisime nõlvast üles ja ma väsisin ära. Isa võttis mu selga, teised jõmpsikad pidid ise vantsima, olgu küll kõik olid omadega läbi. Mõlemil pool rada olid suured kivikangrud. Aina üles ja jälle tihe mets. Lõpuks jõudsime pärale ja sialt oli säherdune vaade Torniojoele, et mul jäi ing kinni. Keksisime mäe kirdekülge, mis on irmus järsk kaljunõlv, viskasime väikseid kivikesi alla ja see oli lõbus. Isa nägi kotkapesa ja ütles, et käituge korralikult, mudu tuleb kotkas ja viib teid minema. Räägi veel, mangus Hilkka. Ma pajatasin siis Hilkkale sellest isa ullust iddest, et tema ja kõik meite pere lapsed paneksime selga Lapi rõivad, kutsuksime ühes mõne Lapi eide ja taadi põhjapõtradega ja läheksime ennast näitama Berliini, Varssavisse ja Piiterisse kusagile loomaaia lähedale. Et paneme sinna püsti midagist laplaste suvekoja sarnast ja näitame, kuda Lapis elatakse. Isal oli plaan raha korjata. Ja nõnda me istusime Rovaniemis rongi piale. Mina, kolmeaastane tirts, ühes teistega. Jõudsime Piiterisse. Põhjapõdrad surid üksteise järel kõhutõppe ennegu me jaamast kaugemale jõudsime. Leidsime pärast kahepäevast otsimist loomaaia ja mehed akkasid koda püsti panema. Siis tuli kohaliku võimu esindaja ja küsis propuskeid. Isal oli kõik korras, aga ommetigi viidi kõik mehed soolaputkasse. Meie, jõmpsikad ja eided, jäime nutta tihkuma ja inimesed vahtisid meid. Keegi viskas meitele kopika või kaks. Oleksime kindla piale sinnasamasse üksteise järel ära surnd, aga siis tuli keegi soomlane, kes oolitses, et meid riigi kulul tagasi Rovaniemisse saadetaks. Isa ja Lapi taadid tulid mõne nädali pärast, väntsutatud ja nälgind. Ühe võttis iljemini närvipalavik, mille ta sai tuulest, ja teise tappis saastund veest külge akand tüüfus, sest neil pold kodus muud rohtu ku alvaste põletatud viina, tõrvavett ja sooja poroverd.

Vaimuaiglas paistab maailm olevat õige kummaline koht. Surma tühjus kutsus mind kõvaste, aga mai old valmis. Akkas tunduma, et sial on ia lamada. Pold tarvis teha muud, ku lasta Mengelitel enesega toimetada ja suu kinni oida. Aga alati tuleb see päev, et sind viiakse vägisi paradiisist minema ja kästakse terveks saada.
Üks ommik seisis von Bagh minu voodi jalutsis, kompis keelega oma ambaid ja vaatas mind õige iroonilise pilguga ja ütles, et sina oled ennast täis, irmus liialdaja, teesklev lehm, degenereerund ja moraalsest laostund inimese karikatuur, ja et ku natsid oleksid sõja võit, oleksid sa nüid kindla piale Soome valitsuse aridusminister, aga et paraku läks teisiti, siis piad sa, riigi kulul elav vedimus, võtma tänasest päevast alates oma elu enda kätesse ja ku sa vastu punnid, annan sulle kõiksepialt korraliku keretäie ja seejärel määran sulle nii rängad kehalised arjutused, et sa akkad mind põlvili paluma, et ma saadaksin su tagasi Koloneli oole alla.
Ma varisesin kokku ja ehmatasin selle varisemise piale nii imsaste, et sellest algas minu aeglane ja raske jaluletõusmine.
Esmalt õppisin ingama, elasin üle kõik selged päevad, kuumad ja kuivad ja pimedad ja vesised, sõin äste ja kogusin jõudu, mis oli selle alanduse keskel päris ära kadund. Siis ku oskasin jälle õigeste ingata ja jaksasin taldriku tühjaks kaapida, mitte ei näksind niisama, tuli Rebekka Helsingist mind vaatama ja ütles, et nüid tuleb pia liiva alt välja võtta ja tõele näkku vaadata, sest sa piad end vaimselt ja füüsiliselt Kolonelist lahti rebima. Mina, et seda küll, aga kudas, elu on mind tema külge sidund ja ma võin kasvõi pia pial seista, aga lahti ei pääse ma ommetigi. Siis ütles Rebekka, et ta räägib mulle midagist seesugust, mis aitab mind tagasi vette, ku kalaga võrrelda, või lendu, ku kärbsest rääkida. Ta rääkis mulle kõigest, mida Kolonel oli temaga teind Rovaniemis, meite oma kodus, misukest äbi ta on kand ja kuda tuhast tõust. Kõik see, mida ma kuulsin, täitis mind seesuguse mürgiga, et sain viimaks aiglast välja. Vihaoos kavandasin kord kiiret kättemaksu, kord rahulikku ja läbimõeldud klaarimist, et kuda ma lähen Willa Koloneli nagu õige naine kunagi ja lasen Koloneli tema oma tugitoolis maha või tulistan mõlemasse kätte ja võtan Lapi pussi ja lõikan tal munni otsast ja topin talle selle kurku, las lämbub. Mõtsin ommikust õhtani igasugu asju välja ja see tegi mind tugevamaks. Tagantjärgi sain muidugi aru, et kättemaks ja vihapidamine oleks teinud mulle endale rohkem alba ku Kolonelile, ta ju tahtiski surra, sest kogu tema elu oli olnud eelmäng Liiva-Annusega.


Esteks tundus enese Kolonelist lahti rebimine ähmase unistusena ja kogu see mõte pelutas mind tiadagi irmsaste. Tundus, et suren kurvastuse kätte, ku Koloneli maha jätan. Siis ma tagusin endale pähe, et Koloneli piale mõtlen alles omme. Ja nii ma tegingi. Lükkasin alati omseks ja see oli õige otsus. Nõnda jaksasin elada ühe minuti, tunni ja päeva korraga ning pisitasa akkasin uskuma, et küll ma oskan veel ükskord ka üksi elada, ja ku ei oska, võtan mõne koera ehk kassi. Üks asi, mis mind kõikse enam kurvastas, oli see, et koos Koloneliga jään ma ilma ka Koloneliproua tiitlist. Ku ma seda Rebekkale kurtsin, ütles ta, et seesugust siadust pole, mis keelaks sul end surmani nõndamoodu nimetada.

Kolm aastat kulus selleks, et tühjendada kivi kivi aaval see regi, mida ma olin järel vedand. Pärast viimsest munakivist vabanemist tundsin end natuke paremini, sest ma olen sisimas täieste tavaline terve inime. Otsegu mulle eneselegi üllatuseks tuli von Bagh ühel päeval minu juurde ja pistis mulle pihku paberi, kuhu oli kirjutatud: piliosus, melancolicus, colerius, complexio colerica. Ja selle järel veel: incenium ponum. Mind kirjutati aiglast välja ja ma läksin Rebekka juurde Helsingisse, et niigu tavalise eluga arjuma. Rebekka õpetas mulle uueste, kuda keedetakse putru, kuda tehakse makaronivormi ja kuda pliiatsit käes oitakse.
Sialt Helsingist saatsin siis avalduse Kalmalompolo kooli ja mind võetigi õpetajaks, sest ma olin ainuke kandidaat.

Tõlkeid

Esa Saarinen koos Kirsti Lonkaga. “Muutumised: vaimse kasvamise poole.” Tartu, Fontese kirjastus 2004
Hannu Mäkelä “Casanova ehk Ciacomo Casanova tee naistemehest kirjanikuks” (biograafiline romaan). Varrak, Tallinn 2009
Erkki Tuomioja “Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus”. Kadri Jaanits tõlkis kahasse Katrin Kurmistega, Varrak, Tallinn 2011
Katja Kettu “Ämmaemand”. Koolibri, 2012
Tuomas Kyrö “Kerjus ja jänes”. Tänapäev, 2012
Seppo Zetterberg “Kultuurisillad ja revolutsioonituuled”. Kadri Jaanits tõlkis kahasse Sirje Oleskiga. Tänapäev 2013
Rosa Liksom “Kupee nr 6” (romaan). Kirjastus Koolibri 2013
Salla Simukka “Punane nagu veri”. Pegasus, 2014
Ville Hytönen “Väike mereröövliraamat”. Enostone, 2018
Rosa Liksom, “Koloneliproua”, Koolibri 2018
Katja Kettu “Rose on kadunud”. Koolibri, 2019

Püsiviide Lisa kommentaar

« Previous page · Next page »