Julian Barnes

8. juuli 2019 at 11:12 e.l. (julian Barnes, Uncategorized) ()

Julian Barnes (1946) – inglise kirjanik ja tõlkija. Hariduselt filoloog ning töötanud aastaid sõnaraamatu leksikograafina, ajakirjanduses kirjandustoimetaja ja filmikriitikuna, on ta nüüd ennast täielikult pühendanud kirjandusloomingule.

Foto: © Ellen Warner

Julian Barnes on hinnatud ja auhinnatud inglise prosaist ja esseist. Tema esimene romaan „Metroland“ ilmus 1980. aastal, praeguseks on Barnesi sule alt ilmunud kolmteist romaani, millest kolm on avaldatud ka eesti keeles. „Maailma ajalugu 10½ peatükis“ („A History of the World in 10½ Chapters“, 1998, eesti k Hotger 2002, tlk Tõnis Leemets) on postmodernistlikus voolusängis liikuv fantaasiarikas ja humoorikas fragmentaarium elust ja surmast, kus lisaks inimlikule vaatepunktile on võimalik sisse elada ka Noa laevale püüdlevate puukoide mõttemaailma. „Kui on lõpp“ („The Sense of an Ending“, 2011, eesti k Varrak 2013, tlk Aet Varik) käsitleb mineviku usaldusväärsust, sõpruse vastupidavust ning muutuvuse möödapääsmatust. Teos võitis maineka Bookeri auhinna, millele on kandideerinud mitmed teisedki Barnesi teosed. „Aja müra“ („The Noise of Time“, 2016, eesti k Varrak 2018, tlk Aet Varik) peaks pakkuma huvi kõigile lähiajaloo huvilistele, eriti neile eestlastele, kellel veel isiklikke mälestusi Nõukogude Liidust. Romaan käsitleb tuntud helilooja Dmitri Šostakovitši elu stalinistliku režiimi ähvardava pilgu all. Barnes tabab nii ajastu absurdi kui ka inimese isiklikke üleelamisi – ühelt poolt kompromisse ja hirmu, teisalt aga mikroskoopilist kangelaslikkust. Lisaks manab teos silme ette ajatumaid üldinimlikke paradokse: eks me kõik kipume kujutlema ennast oma elust suuremaks ja samas elama ennast oma kujutlustest väiksemaks.
https://headread.ee/uritus/julian-barnes/

Katkend: Aja müra, Varrak 2019, tlk Aet Varik. Lk 102 – 108.

„Jah, ma nõustun isiklikult nende seisukohtadega.”
„Kas te olete isiklikult nõus Lääne muusika pagendamisega Nõukogude kontserdisaalidest?”
See võimaldas talle pisut rohkem manööverdamisruumi, ning ta vastas: „Kui muusika on hea, siis seda mängitakse.”
„Kas teie isiklikult olete nõus sellega, et Nõukogude kontserdisaalides on keelatud Hindemithi, Schönbergi ja Stravinski teosed?”
Nüüd tundis ta, kuidas higi mööda kõrvataguseid voolab. Korraks tõlgi poole pöördudes kujutles ta põgusalt marssal Tuhhatševskit, kes sirutas käe sulepea järele.
„Jah, mina olen sellega isiklikult nõus.”
„Ja kas te olete isiklikult nõus tänases kõnes väljendatud hinnanguga Stravinski muusikale?”
„Jah, ma nõustun selle hinnanguga isiklikult.”
„Ja kas teie isiklikult jääte nõusse vaadetega, mida teie ja teiste heliloojate muusika kohta on väljendanud minister Ždanov?”
Ždanov, kes oli teda 1936. aastast taga kiusanud, tema töid ära keelanud, teda naeruvääristanud ja ähvardanud, kes oli võrrelnud tema muusikat asfaldipuuri ja liikuva gaasikambriga.
„Jah, ma nõustun isiklikult esimees Ždanovi väljendatud vaadetega.”
„Tänan teid,” ütles Nabokov ja vaatas saalis ringi otsekui aplausi oodates. „Nüüd on kõik täiesti selge.”
Ždanovi kohta ringles Moskvas ja Leningradis üks paljuräägitud lugu: lugu muusikatunnist. Gogol oleks osanud sellest lugu pidada; tõtt-öelda oleks see koguni võinud tema sulest pärineda. Pärast keskkomitee 1948. aasta otsust oli Ždanov lasknud kogu maa juhtivad heliloojad oma ministeeriumi kokku kutsuda. Mõnes versioonis ainult Dmitri Dmitrijevitši ja Prokofjevi, mõnes aga kogu patustajate ja bandiitide karja. Nad juhatati suurde tuppa, kus poodiumil seisid kõnetool ja klaver. Suupisteid ei pakutud: ei olnud viina, mis hirmu nüristaks, ega võileibu, mis rahustaksid kõhtu. Mõnda aega lasti neid oodata. Siis ilmus Ždanov koos kahe alluvaga. Ta istus kõnepuldi juurde ja silmitses sealt Nõukogude muusika kahjureid ja sabotööre. Ta pidas neile järjekordse loengu nende nurjatusest, pettekujutlustest ja tühisusest. Ta selgitas, et juhul kui nad ennast ei paranda, võib nende mäng hämarate asjadega veel väga halvasti lõppeda. Ja siis, sel hetkel, kui heliloojad olid püksi pasandamas, sooritas ta coup de théâtre`i. Ta astus klaveri juurde ja demonstreeris neile meistriklassi. See – ta tümitas ebakõlasid, nii et klahvid prääksusid ja röhkisid – on dekadentlik, formalistlik muusika. Aga see – ja ta mängis nutust uusromantilist viisikest, mis sobinuks mõnes filmis saateks stseenile, kus varem nii ülbena paistnud tütarlaps lõpuks ometi möönab oma armastust – see siin on nõtke, realistlik muusika, mida igatseb rahvas ja nõuab partei. Ta tõusis, tegi pilkava poolkummarduse ja saatis nad käeviipega minema. Kogu maa heliloojad väljusid pikas rodus, mõned ennast parandada tõotades, teised aga häbis norgus päi.
Muidugi polnud midagi sellist iial toimunud. Ždanov oli neile epistlit lugenud, nii et neil kõrvad virtsavett jooksid, ent ta oli liiga tark, et lasta oma prisketel sõrmedel sel moel klaviatuuri teotada. Sellegipoolest kogus lugu iga järjekordse ümberjutustamisega mõjukust, kuni mõned väidetavad kohalviibinud hakkasid kinnitama: jah, tõepoolest, täpselt nii see oligi. Ja osa Dmitri Dmitrijevitšist soovis, et see kõnelus Võimuga, milles Võim valinuks upsakalt oma vastase relvad, oleks tõepoolest sündinud. Kummatigi sai see lugu peagi osaks toona ringelnud usutavate müütide repertuaarist. Tähtis polnud mitte see, kas mõni konkreetne lugu on faktiliselt õige, vaid pigem see, mida lugu sümboliseeris. Ent mida enam üks lugu ringleb, seda rohkem settib sellesse tõde; nii oli ka selle looga.

Teda ja Prokofjevit oli koos rünnatud, koos alandatud, koos ära keelatud ja keelu alt vabastatud. Ent Dmitri Dmitrijevitši meelest ei saanud Sergei Sergejevitš kunagi päriselt aru, mis toimub. Ta polnud arg ei elus ega muusikas, kuid nägi kõike – isegi Ždanovi hullunud ja hävitavaid rünnakuid intelligentsi vastu – kui isiklikku probleemi, millele kusagil on olemas lahendus. Siin on muusika ja siin on ka tema enese konkreetne anne; seal asuvad Võim ja bürokraatia ning poliitiline muusikateooria. Küsimus oli üksnes selles, kuidas kohanduda nii, et ta edaspidigi saaks olla tema ise ja oma muusikat kirjutada. Või teiste sõnadega: Prokofjev oli täiesti võimetu mõistma toimuva traagilist mõõdet.

Veel midagi head seoses New Yorgi reisiga: tema frakk oli õnnestunud. See oli tal hästi seljas istunud.

Kui lennuk Reykjaviki kohale laskus, kaalus ta, kas tuleb kutsuda stjuardess ja
paluda temalt bensedriini-inhalaatorit. Vaevalt see enam midagi muudaks.

Oli väike võimalus, mõtiskles ta, et Nabokov tundis mingil kaalutletud moel talle tema katsumuses kaasagi, kui püüdis teistele delegaatidele selgitada selle avaliku maskeraadi tõelist olemust. Aga kui nii, siis oli ta kas kinnimakstud veiderdaja või poliitiline imbetsill. Selleks, et demonstreerida vabaduse vaegust Stalini konstitutsiooni päikese all, ohverdas ta rõõmuga üksikisiku elu. Sest seda ta ju tegi: kui te ei soovi aknast välja hüpata, siis miks mitte pista pea silmusesse, mille olen teie jaoks valmis pannud? Miks mitte kõnelda tõtt ja surra?
Üks Waldorf Astoria ees piketeerija oli kandnud plakatit kirjaga „ŠOSTAKOVITŠ – ME SAAME ARU!”. Aga kui vähe nad taipasid, isegi Nabokovi-sugused, kes olid mõnda aega Nõukogude võimu all elanud. Ja kui rahulolevalt pöörduvad nad tagasi oma mugavatesse Ameerika korteritesse, meel rõõmus, et on sel päeval vooruse ja vabaduse ja maailma rahu nimel tublisti tööd teinud. Nad ei teadnud suurt midagi ja neil polnud ka kujutlusvõimet, neil vapratel Lääne humanistidel. Nad saabusid Venemaale innukate väikeste rühmadena, varustatud hotelli-, lõuna- ja õhtusöögitalongidega; nad kõik olid saanud Nõukogude valitsuse lubatähe, kõik olid varmad kohtuma „tõeliste venelastega”, et teada saada, „mida nad tegelikult tunnevad” ja „millesse nad tegelikult usuvad”. Mida neile mitte mingil juhul ei tohtinud öelda, sest see polnud paranoia, kui arvasid teadvat, et igas grupis on mõni informaator ja et sama kohusetruult annavad kõigest aru nende giidid. Üks niisugune grupp oli kohtunud Ahmatova ja Zoštšenkoga. See oli Stalini järjekordne trikk. Te olete kuulnud, et mõningaid meie loomeinimesi kiusatakse taga? Mitte sugugi, see on ainult teie valitsuse propaganda. Te soovisite kohtuda Ahmatova ja Zoštšenkoga? Vaadake, siin nad on – küsige nendelt, mida iganes soovite.
Ja see Lääne humanistide rühm, vankumatu oma sinisilmses Stalini-vaimustuses, ei mõistnud muud küsida Ahmatovalt, mida ta arvab peasekretär Ždanovi märkustest ja NLKP Keskkomitee resulutsioonist, kus teda hukka mõistetakse. Ždanov oli öelnud, et Ahmatova mürgitab oma luule mädaneva ja roiskuva meelsusega Nõukogude noorsoo teadvust. Ahmatova tõusis püsti ja vastas, et tema meelest olid nii peasekretär Ždanovi kõne kui ka keskkomitee resolutsioon sisult täiesti õiged. Ja osavõtlikud külalised olid lahkunud, lõunatalongid pihku pigitatud, ning korrutanud üksteisele, et Lääne pilt Nõukogude Venemaast ei ole muud kui kuritahtlik väljamõeldis; et loomeinimesi ei kohelda mitte üksnes hästi, vaid neil on koguni lubatud astuda konstruktiivsesse kriitilisse dialoogi võimu kõige kõrgemate instantsidega. See kõik tõestas veel kord, et Venemaal hinnati kunsti hoopis kõrgemalt kui nende enda dekadentlikel kodumaadel.

Ent veelgi vastikumad olid talle need kuulsad Lääne humanistid, kes sõitsid Venemaale ja kinnitasid nende asukatele, et nood elavad paradiisis. Malraux, kes ülistas Valge mere kanalit, mainimata kordagi, et paljud ehitajad pidid sealsel sunnitööl oma elu jätma. Feuchtwanger, kes Stalini ees lipitses ja ütles end mõistvat, et näidisprotsessidel on demokraatia arengus oluline osa. Laulja Robeson, kes poliitmõrvadele häälekalt aplodeeris. Romain Rolland ja Bernard Shaw, kes olid ta meelest seda jälestusväärsemad, et neil jätkus uljust imetleda tema muusikat, tegemata samas väljagi sellest, mismoodi Võim teda ja kõiki teisi loomeinimesi kohtles. Ta keeldus Rollandiga kohtumast, tuues ettekäändeks haiguse. Ent neist kahest oli Shaw siiski hullem. Nälg Venemaal? küsis ta retooriliselt? Lollus, mina olen seal sama hästi süüa saanud nagu igal pool mujal maailmas. Just tema oli see, kes ütles: „Mind te sõnaga „diktaator” ei hirmuta.” Ja nii pidas see kergeusklik narr Staliniga sõprust ega näinud midagi. Ja tõepoolest, miks oleks tema pidanud diktaatori ees hirmu tundma? Inglismaal polnud diktaatoreid nähtud Cromwelli päevist peale. Dmitri Dmitrijevitši oli sunnitud saatma Shaw`le oma Seitsmenda sümfoonia partituuri. Tiitellehele, oma allkirja kõrvale, oleks ta pidanud lisama nende talupoegade arvu, kes samal ajal nälga surid, kui näitekirjanik end Moskvas nuumas.
Siis olid veel inimesed, kes taipasid veidi rohkem, kes toetasid sind, kuid pidid samal ajal sinus pettuma. Kes ei taibanud ühtainsat lihtsat tõde Nõukogudemaa kohta: et seal oli võimatu tõtt kõnelda ja ellu jääda. Kes kujutlesid, et nemad teavad, mismoodi Võim toimib, ning tahtsid, et sa selle vastu astuksid – nii nagu nemad sinu asemel enda meelest oleksid teinud. Teiste sõnadega, nad himustasid sinu verd. Nõudsid märtreid, et tõestada režiimi nurjatust. Aga märter pidid olema sina, mitte nemad. Ja kui palju märtreid neil tarvis oli, et tõestada režiimi ehtsat, koletislikku, kõike elusalt õgivat kurjust? Rohkem, ikka rohkem. Nad tahtsid, et loomeinimene oleks gladiaator, kes avalikult metselajatega võitleb, veri liiva voolamas. Just seda nad nõudsid, Pasternaki sõnadega: „Vaid ehtsat hukku jäägitut.” Dmitri Dmitrijevitš kavatses säärastele idealistidele pettumuse valmistada, niikaua kui vähegi võimalik.
Mida nad ei mõistnud, need isehakanud sõbrad, oli see, kui väga nad Võimuga sarnanesid: kui palju sa ka ei andnud, nad tahtsid ikka rohkemat.
Kõik olid alati tahtnud temalt alati rohkemat, kui ta suutis anda. Ometi oli muusika ainus, mida ta neile anda oli tahtnud.
Kui see kõik vaid nii lihtne oleks.

Kujutletavates kõnelustes, mida ta vahel nende pettunud toetajatega pidas, selgitas ta neile alustuseks ühte väikest elementaarset tõsiasja, millest nad päris kindlasti olid täielikus teadmatuses: et Nõukogude Liidus on võimatu osta noodipaberit, kui sa ei ole heliloojate liidu liige. Kas nad teadsid seda? Muidugi mitte. Aga, Dmitri Dmitrijevitš, oleksid nad kahtlemata vastanud, kui asi on nõnda, siis te saate ju ometi tavalist valget paberit osta ning pliiatsi ja joonlauaga ise sinna noodijooned tõmmata? Nii lihtsalt teid ju ometi heidutada ei saa?
Väga hea, võiks ta siis vastata, alustame siis teisest otsast. Kui sind on kuulutatud rahvavaenlaseks, nagu see temaga kord oli juhtunud, siis määrib ja nakatab see kõiki sinu ümber. Perekonda ja sõpru, loomulikult. Aga ka dirigenti, kes on mõne sinu teose mängukavva võtnud või seda soovitanud; keelpillikvarteti liikmeid, kontsertsaali, kus su teos on ette kantud, olgu see saal kui tahes tilluke; isegi publikut. Kui sageli tema karjääri jooksul oli juhtunud, et dirigent või solist viimasel minutil esinemise ära ütleb? Mõnikord loomuliku hirmu või mõistetava ettevaatuse tõttu, mõnikord aga Võimult saadud vihje peale. Igaüks Stalinist kuni Hrennikovini välja võis keelata mõne tema teose esitamise kogu maal, nii kauaks kui neile sobis. Nad olid juba hävitanud tema karjääri ooperiheliloojana. Tema varases nooruses olid paljud arvanud – ja tema ise nendega nõustunud -, et tema parimad teosed saavad olema just selles žanris. Ent pärast seda, kui nad olid mõrvanud „Mtsenski maakonna leedi Macbethi”, ei olnud ühtki tema ooperit enam lavastatud; nii jäid kõik pooleli olnud ooperid lõpetamata.
Aga, Dmitri Dmitrijevitš, te võite ju ometi kirjutada salaja, oma korteris: võiksite oma muusikat ise levitada, nii et seda mängitaks sõprade seas; seda saaks ju Läände toimetada nagu luuletajate ja romaanikirjanike käsikirju? Jah, tänan teid, suurepärane idee: tema uus, Venemaal keelatud muusika kantakse ette Läänes. Kas nad suudaksid kujutleda, missuguse märklaua see temast teeks? See oleks suurepärane tõend sellest, et ta üritab Nõukogude Liidus kapitalismi taastada. Aga te võiksite ikkagi muusikat kirjutada. Jah, ta võiks ikkagi kirjutada muusikat, mida ei kanta ette nüüd ega ka tulevikus. Ent muusika on mõeldud selleks, et teda kuulataks ajajärgul, mil see on loodud. Muusika ei ole nagu Hiina munad: see ei muutu paremaks, kui see lõpmata paljudeks aastateks maha matta.
Aga, Dmitri Dmitrijevitš, nüüd te olete pessimistlik. Muusika on surematu, muusika kestab igavesti ning seda vajatakse alati, muusika suudab öelda kõike, muusika… ja nii edasi. Ta toppis kõrvad kinni, kui nad talle tema kunsti olemust selgitasid.

Püsiviide Lisa kommentaar

Inga Gaile

20. juuni 2019 at 12:05 e.l. (Inga Gaile) ()

Inga Gaile (1976) – läti kirjanik ja lavastaja. Inga Gaile on avaldanud nii luulet, näidendeid kui ka proosat. Mullu ilmus Gaile esimene eestindus, autori debüütromaan „Klaas“ („Stikli“, 2016, e k Loomingu Raamatukogu 2018, tlk Aive Mandel). Algselt avaldati teos romaanisarjas „Meie. Läti, XX sajand“, mis võimaldas Läti kirjanikel käsitleda oma kodumaa lähiajalugu. Gaile fookuses on 1930. aastad, täpsemalt Kārlis Ulmanise valitsemisperiood. Selline taust peaks muutma „Klaasi“ eesti lugejatele eriti köitvaks, sest Ulmanise ja samal ajal Eestit valitsenud Konstantin Pätsi loodud poliitiliste õhkkondade vahel on omajagu sarnasusi. Samas võib eesti lugejale mõjuda valgustavalt ja ehmatavaltki toonases Lätis levinud rahvusliku puhtuse ideaal, mis mõjutab tugevalt ka „Klaasi“ süžeed ja romaani tegelaste käekäiku. Romaanis mainitud Rahva Elujõu Uurimise Instituut pole autori groteskne nali, vaid fakt – nagu on fakt ka puhtusetaotlusega kaasnenud steriliseerimisseadus, mis hakkas kehtima 1938. aastal. Ent „Klaas“ pole kõnekas ainult ausa sissevaatena Läti lähiajalukku, vaid ka kõneka psühholoogilise loona psühhiaatriakliinikus töötava arsti ja tema patsiendi vahelisest armastusest. Sestap on „Klaas“ sugestiivne lugu tunnete ja kommete ning hirmu ja iha vastuolust, aga ka meeste ja naiste vahelise läheduse võimalusest.
https://headread.ee/uritus/inga-gaile/

Katkend: Klaas, SA Kultuurileht 2018, Loomingu Raamatukogu, lk 56-57; 60-63. Tlk Aive Mandel.

Too latatara astub majast välja, mina istun kaevu juures, ta tuleb minu juurde ja küsib, mis mu nimi siis ka on. Magdalēna Cīrule, ütlen mina. Mis omapärane nimi, ütleb ta, siin neis paigus. Kes siis minu isa ka on? Minu isa on minu isa, ütlen mina ja imestan ise ka sellise julguse peale. Aga kust sa pärit oled, küsib ta minult. Ma ei pea vastu. Ma tahan peitu minna. Ta on Rēzeknes. Ah või Rēzeknes. Ja mis siis mind ka kodust nii kaugesse kanti on toonud, kuidas see siis juhtus.
Mulle ei meeldi, et mind küsitletakse. Ma tahan, et ta jätaks mind rahule. Mulle ei meeldinud ka see, mida ta toas rääkis. Aga sina ei saa valida, mida inimesed räägivad, Magda. Kui olin ise lahke piiga, kui olin ise lahke piiga, olid teised minuga lahked, kui olin vaenu vaaritaja… vaenu vaaritaja. Magda, iseennast pead sa vaatama, tema silmas näed pindu, aga enda omas palki ei näe. Magda, poleks sa ise vallaline ja lapseootel, poleks sa nii ihar, poleks sa tema ees jalgu laiali ajanud, hoor, kas siis oleks sul häbi öelda toredale ausale naisterahvale, kes sa oled. Ta ei ole tore. Ta ei ole tore. Jah, muidugi ei ole ta tore, sul ju sobib niimoodi mõelda, et oma hooramist välja vabandada. Näed, ta jooksis majast välja ja jättis oma väikese lapse diivanile magama. Mis siis, kui see maha kukub. Ennekuulmatu, Magda, peaks ta preagu maha kukkuma, siis on need sinu nõiamõtted, mis ta sealt diivanilt tõukavad.
„Noh, kus siis su isa on?”
„Surnud,” pigistan vaevaga suust. Noo, Magda, lihtsalt hiilgav. Ja kus siis mu mees ka on? Ma ei vasta. Mida on mul vastata? Otsin paopaika. Ma olen mesilane, kes lendab oma mesipuu poole, põsed mett täis, ja pean mööda pääsema igaühest, kes püüab mind takistada. Siis lõpuks tuleb Mārtiņš ja ütleb, et Ilze kutsub mind.

Õhtul tuleb vihm peale. Arvan, et see läheb mööda, aga ei, hall vajub üle kõige nagu kalev üle küüru. Võtan nõuks minna lehmi ja Iisist ära tooma. Lähemale jõudes näen, et seal ta seisab, surunud end mära kõhu ligi. Läbimärg, lühikesed juuksed peadligi, Ilzelt laenatud lühikesed püksid näivad sajus mustad, valge särk hall ja vastu keha liibunud. Kullapai, mida sa siin ometi teed, pärin. Ta kohkub. Tõmbab näo hobusest eemale ja esimest korda märkan tema silmi. Pilk on sügav ja selge. Mitte arutuse raasugi. Pöörab end aga siis kohe kõrvale. Ei tegevat ta miskit. Lähme koju. Pead sooja saama. Pead end hoidma. Ta langetab pea veel madalamale. Kumeras kael on kaunis nagu noorel sälul. Saad sa üksi mindud? Kas ma saadan sind? Näen, kuidas ta iga mu küsimuse peale üha enam heitub.
Jään vakka ja seisan. Vihma sajab. Ei ole kuigi külm. Piisad voolavad vastu nägu, voolavad kuue alla, voolavad maha mööda mu rippus käsi. Ta ütleb midagi. Ma ei kuule, mida. Kummardun. Ütle, kullake, veel kord. Tei tle knagi. Tle? Kas sa mõtled ei tule? Sa ütled, et ta ei tule? Kes, kullapai? Ta vajub õlgadest veel enam kühmu, kui üldse võimalik. Kes ei tule kunagi? Kārlis. Kārlis? Kārlis. Kārlis ei tule kunagi. Mida on mul öelda? Keegi ju ei küsigi mult midagi. See polnud küsimus. Lähme koju, Magda pai, ütlen ma ja astun lähemale. Ta tõmbub eemale, siis keerab ringi ja komberdab maja poole. Paljajalu, ise üleni vettinud. Kargab mullamättalt mullamättale nagu märg, kummaliselt lookas ritsikas, kel ümmargune õllekõht.
Sauna ei saa kütta, sest sellise ilmaga pole tõmmet. Ilze kuivatab ta ära ja otsib teised riided selga. Lähen suitsu tegema. Ilze hõikab mulle, et valagu ma teele vesi peale. Seejärel seisan katuse all ja tõmban suitsu. Kurat, mõtlen, kas tüdruk räägib „meie Kārlisest” , ja kui nii, kas on see lihtsalt kujutlus ja kinnisidee arstist, kes on teda palju aidanud? Ilze tuleb välja. Seisatab mu kõrval. Magda ütles, et Kārlis ei tule kunagi. Oli Iisise juures. Ilze ohkas mõrult.
Lehmad, ütleb ta järsult, ja läheb tagasi tuppa. Sammun läbi hallideks siiludeks rebeneva vihmakanga lehmade ja Iisise järele. Rohumaa kõrval peatun pärna all ja löön rusikaga vastu puud. Lehmad, ütleb ta , lehmad, lehmad.

/…/

Magda, kas laps on tõesti Kārlise oma?
Missugune laps?
Laps, keda sa kannad?
Magdalēna tahaks maa alla vajuda, ta üritab eristada väikeseid putukaid rohus. Aga siis kihvatab temas miski nii tugevalt, et ta saab vihaseks, tõstab pea, ja turtsatab naerda. Ilzel on mesilasevõrk peas. Ilze ei saa algul aru, puhkeb aga siis samuti naerma.
Ma kasvatan mesilasemasid.
Ta sõlmib peakatte lahti. Tema nägu selle all on higine. Ta tõmbab peoga üle otsaesise.
Kuidas see juhtus?
Mis juhtus?
Et sa saad lapse?
Kas Ilze ei tea, kuidas selline asi juhtub?
Magdalēna teab, et on jäme, ta saab aru, et on ebaviisakas, ta teab, et ei sobi olla jäme oma armastatud mehe ema vastu, aga ta ei saa sinna midagi parata. Ta ei suuda hingata, ta ei suuda olla normaalne ja lihtsalt öelda: jah, see on Kārlise laps. Ta ei suuda. Miski temas on murdunud. Miski temas on nii tundlik, et ta teab iga inimese ootusi enne, kui see rääkima hakkab, ja ta täidab need ootused meeleldi. Aga seekord ta ei saa. Ta ei saa maha salata iseennast ega seda, kes on temas. Ta ei suuda öelda Ilzele: ei, see ei ole sinu poja laps, ma hoorasin sanitariga, kuigi just need sõnad tooksid sellele naisele kergendust.
Mõlemad vaikivad, Magdalēna vaatab üle paisuva kõhu maha, Ilze vaatab, kuidas Mārtiņš väljub majast ja läheb Iisist tooma. Homme on laadapäev, Mārtiņš läheb mett ja võid müüma. Ööbib võõrastemajas. Tahab esimeste seas olla, et saaks hea kauplemiskoha. Iisis on ette rakendatud, pakid ja pütid on vankrile kuhjatud. Mārtiņš vaatab mõlema naise poole ja tõstab hüvastijätuks käe. Magdalēna viipab vastu. Ilze ohkab ja vangutab aeglaselt pead. Mārtiņš seisatab silmapilguks, justkui kaaludes, kas sõita või mitte sõita, istub siis vankrile ja kaob ühes Iisisega saareallee pehmesse hämarusse.
Riiga tagasi pöördusin talvel. Ja see ajas mulle nutu peale. Mulle ajas nutu peale Riia pehmus, see, kuidas linn mind vastu võttis, justkui sülle. Ilma kisa-kärata, ilma kulla ja karrata, ilma Michigani rututa, ilma Müncheni lärmi ja undrukuteta. Olin kaks aastat ära olnud, olin näinud maailma, olin saanud Läti parimaks, võib-olla ainsaks anatoomiaspetsialistiks, aga kindlasti esimeseks Läti antropoloogiks. Mulle tuli nutt peale, sest olin kodus. Olin maal, mis oli minusugusele elamiseks kõige parem koht: ilma keeristormide ja kõrbeteta, ilma veritasu ja hävitava kireta. Koht, kus pinnas on viljakas, koht, kus olla, kus kasvada ja areneda, kus töötada, kus saada tubliks inimeseks, luua õnnelik pere, kasvatada häid, haritud, tasakaalukaid lapsi.
Olin maailma näinud. Olin seisnud kusagil hotellitoas, vaadanud aknast välja ja tundnud end kirgliku öö järel täiesti tühjana. Minu selja taga voodis oli lebanud pooleldi linaga kaetud ilus noor naine. Tore naine.
Või siis mitte, tore ta küll ei olnud. Ta oli lärmakas, kuumavereline, tuline, isegi toores. Tore ta ei olnud. Ta töötas professor Rankini sekretärina ja tahtis meditsiini õppida. Ta kuulus segarassi. Kohe esimesest päevast, kui teda nägin, hakkas ta mulle närvidele käima. Ta istus professori kabinetis oma laua taga ja temas oli kõike liiga palju. Liiga eredaks võõbatud huuled, liiga sügav dekoltee, liiga sirgjooneline silmavaade. Ta rääkis liiga valju häälega ja oli liiga tahumatu. Kui ta end unistama unustas, võinuks temast terve roosade elevantide pataljon mööda joosta, ilma et ta neid oleks märganud. Ühesõnaga, armusin temasse esimesest silmapilgust. Võib-olla oli siin oma osa ka tema nahavärvil – olin ju lõppude lõpuks ju kaua tudeerinud ja uurinud eri rassi inimeste anatoomiat, aga praktikas, igapäevaelus olin kokku puutunud üksnes valge rassi esindajatega, ja järsku oli mu ees elav eksemplar. Nahk oli tal vaevumärgatavalt pruun – ta oli mulatitari ja valge mehe tütar.
Hakkasin nägema unenägusid. Enne ja ka pärast seda nägin neid harva, nagu praegugi. Neis Ameerika unedes kihutasin rongidega siia-sinna või vihisesin liaanidesse klammerdudes läbi õhu. Ühes unenäos ujusin nagu palk mööda jõge ega suutnud pääseda kaldale, kus minuga kõrvu kappas must kaharalakaline hobune. Nii unes kui ka ilmsi mulle kangastunud nägemused olid selged ja üheselt mõistetavad ning mina, kes ma muidugi teadsin Sigmund Freudi töid unenägudest, ei näinud põhjust, miks mitte lubada, poeetiliselt väljendudes, oma kirehobusel ses jões kümmelda. Pean küll tunnistama, et Freudi vastavat tööd ma lugenud polnud, ent olin kuulnud, et rongid, liftid ja hobused viitavad eerosele.
Polnud muidugi välistatud, et saan korvi, nagu seda meie keeli väljendatakse, sellest noorelt naiselt, keda professor Rankin vajas minu arvates endale vabamõtleja ja eelarvamustele vilistava inimese maine loomiseks.
Aga ma olin võõrsil. Ja see andis mulle julgust. Väga palju julgust. Möödapääsmatus rääkida võõras keeles sulges mu häbitunde isa veimevakka, mis kinni tõmmatud punavalge Lielvārde vööga ja pitseeritud minu verepiisakdega. Ma olin noor, nutikas ja edukas. Minus pulbitses energia. Alberts Krīvmanis, me saadame teid stažeerima. Ameerikasse. Ja nüüd ma siis olingi Ameerikas. Ja Ameerikas tundsin ma end kindlalt. Siin ei saa mitte keegi teada, kui tüdruk mulle ära ütleb. Kui ta peakski mulle ära ütlema, leian otsemaid mõne teise. Kui ta peakski mulle ära ütlema, ei saa kodus keegi teada.
Niisiis alustasin pealetungi. Šarmantselt, või nii mulle vähemalt näis, pilkasin teda ja ignoreerisin. Leebe üleolekuga viitasin puudustele tema töös, mille kohta ei pidanuks mul tegelikult üldse midagi öelda olema, sest tema oli professori sekretär ja mina stažeerisin professori juures assistendina. Ja siis ühtäkki, sellal kui mina häbematult tema ümber tiirlesin ja otsustavaks löögiks valmistusin, võttis tema kätte ja kutsus mind kohvile. Ootamatust pöördest hämmeldunud, lükkasin kutse tagasi. Mis põhjustas mulle omajagu unetuid öid, sest, nagu ma nüüd märkasin, oli talle tähelepanu pöörama hakanud ka germanistikaosakonna kirjandusprofessor, kes oli küll abielus, aga keda üldiselt peeti väga kena välimusega meheks ja kes oli kuuldavasti välja andnud luulekogu.
Mind päästis jõulupidu. See polnud õieti mingi pidu, vaid salaviski joomine professori kabinetis, kuhu olin palutud ka mina kui nutikas, viisakas ja kena inimene. Kena inimene ma olengi. Olen alati olnud ja usun, et see on minu missioon – olla kena ja aidata inimestel elada rahulikku ja harmoonilist elu. Olgu kuidas on, igatahes olin kutsutud sellele kinnisele üritusele, kus joodi puhast viskit ja lahjendati seda naljadega kuiva seaduse ja selle kehtestajate aadressil.

Püsiviide Lisa kommentaar

Faddei Bulgarin

5. juuni 2019 at 9:30 e.l. (Faddei Bulgarin, Nädala autor 2019) (, , )

Faddei Venediktovitš Bulgarin (vene keeles Фаддей Венедиктович Булгарин; poola keeles Jan Tadeusz Krzysztof Bułharyn või Faddiej Wenediktowicz Bułharyn; valgevene keeles Фадзей Булгарын, Fadziej Bułharyn; 24. juuni (ukj 5. juuli) 1789, Pyrašava küla Minski vojevoodkonnas, Rzeczpospolita – 1. september (ukj 13. september) 1859, Karlova mõis, Tartu kreis, Liivimaa kubermang) oli poola päritolu Venemaa kirjanik, ajakirjanik, kriitik, kirjastaja, Napoleoni armee kapten, Auleegioni ordeni kavaler, Venemaa tegelik riiginõunik, paljude epigrammide “kangelane”, riikliku julgeolekuorgani Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmanda Osakonna palgaline agent ja Karlova mõisa omanik Tartu lähistel.

Bulgarin oli vene kelmiromaani ja ulmekirjanduse rajaja, kirjutas ohtralt följetone ja olukirjeldusi ning avaldas Venemaa esimese teatrialmanahhi. Juba tema eluajal tõlgiti ta romaane prantsuse, saksa, tšehhi, poola ja rootsi keelde.

Katkend: Faddei Bulgarin „Kirjad Karlova mõisast”, Ilmamaa 2019, lk 136 – 144.

Sajandite jooksul venelastega peetud sõjad ning kunagised barbaarsed sõdimisviisid juurutasid soomlastes eelarvamusi venelaste vastu. Meid peeti metslasteks, peaaegu inimsööjateks, verejanulisteks röövliteks, ega tahetud kuidagi uskuda meie euroopalikku haridust, pidades kõiki hästikasvatatud ohvitsere välismaalasteks või Venemaa muust rahvusest alamateks. Vene valitsusest polnud samuti mingit ettekujutust, kujutleti kõike kõige hullemat ja liialdatud moel. Ent vaatamata kõigile vaenulikele tunnetele meie vastu ning soovile jääda Rootsi valitsuse alla, ei olnud kõrgemas, s.t. haritud seisuses seda rahvuslikku uhkust ja patriotismi ega lihtrahva seas seda fanatismi, mis samal aastal hingestas hispaanlasi Napoleoni vastu; ei olnud seda energiat, mis on omane lõunamaa rahvastele. Soomes lahvatanud entusiasm hakkas meie võitude edenedes hääbuma ja kustus. Hispaanias seevastu suurendasid Napoleoni võidud vihkamist tema vastu ning õhutasid rahvast ülestõusule ja vastupanule.

Soomlaste moraal oli üldiselt laitmatu. Eeskujulike kristlastena, ustavalt sõnakuulekatena, sõnapidajate ja ausatena oma vastastikustes suhetes võiksid soomlased olla kodanikeühiskondadele eeskujuks. Nende kiiduväärsete omaduste eest võlgnevad nad tänu oma vaimulikkonnale, kõige haritumale Euroopas. Rääkides sellest, mis näib mulle õigena, pean samuti ütlema, et naissugu, eriti keskseisusest, ei jaganud meeste vihkamist meie vastu ja et üldse lubas armastus tollal Soomes paljugi, mida karm vooruslikkus keelas. Aga tuleb öelda sedagi, et üksildasel, külmal Soomemaal on nii vähe meelelahutusvõimalusi, nii vähe lõbustusi, kõik on nii üksluine ja igav, et kaunitaril on elava iseloomu puhul raske seista vastu armastuse ahvatlustele. Selle nõrkuse teevad aga tasa tuhanded kiiduväärt omadused. Järgmine lugu näitab kõige kummalisemat vastandite segu.

Kui me Barclay de Tollyga vallutasime Kuopio, jättis polkovnik Sandels vangla juurde vahtkonna koos kirjaga, et annab kurjategijate ja kuriteos süüdistavate valvamise üle venelastele ning on kindel, et Vene väeüksuse ülem saadab tema mehed tema juurde tagasi. Mõistagi saatis Barclay de Tolly rootslaste valvemeeskonna Sandelsile tagasi ja pani meie oma asemele. Meeskonda oli suunatud üks minu sõber, Reveli musketäripolgu ohvitser. Järgmisel hommikul vanglast möödudes nägin teda värava ees; ta äratas oma jutuga minus uudishimu ja ma soovisin vanglaga tutvuda. Me sisenesime vanglasse, mis jagunes meeste- ja naistepooleks. Paljastatuid ja juba süüdi mõistetud kurjategijaid peeti eraldi tillukestes kambrites, saalides olid ainult kuritegudes süüdistatavad ning kohtualused. Saaliseinad olid maalitud täis Viimse Kohtupäeva põrgupiinade stseene. Kuradid, keda oli kujutatud sarvede ja tiibadega neegritena, praadisid varrastel ja pannidel või keetsid kateldes õnnetuid kurjategijaid, keda järasid metselajad ja maod… Maalingud olid teemast hullemad! Igas saaliotsas oli kateeder, kust pastor pidas kaks korda nädalas jutlust. Lagi kujutas taevast patukahetsejatele ning oma süü ülestunnistanutele. Vangla ülevaatuse käigus märkasin süüdistatavate seas umbes kahekümneaastast erakordselt kaunist neiut. Valvemeeskonnas oli Viiburi kubermangu soomlane ja temalt sain teada, et neiut süüdistatakse lapsetapmises, kuid ta ei tunnista üles ja väidab, et tema peale kaebas üks kõlvatu üürnik kättemaksuks selle eest, et ta ei tahtnud saada tema armukeseks. Ilu on igasugusest ilukõnest veenvam: ma uskusin kaunitari sõnapealt ja veensin sõpra teda vabaks laskma. See oli sõja ajal lihtne, eriti esialgu, kui kinnipeetavaid ei suudetud veel üle lugeda ega suunata neid mõnele ametkonnale. Sõber, samasugune noor tuisupea nagu mina tol ajal, jäi nõusse, me lasksime tüdruku vabaks ja andsime talle mõne rubla teerahaks. Naersime ohvitseride ringis selle loo üle ja unustasime mõne päevaga.
Kui Kuopios kehtestati mingisugunegi kord, hakati ohvitsere kordamööda määrama vangla ja hospitalide korrapidajateks. Kujutlege mu imestust, kui minu kord kätte jõudis ja ma vanglat nüüd juba ametikohustuste tõttu külastades nägin seal minu palve peale vabastatud tüdrukut! Minuga oli kaasas tõlk ja ma hakkasin tüdrukut küsitlema.
„Kes su uuesti vangi pani?”
„Ma ise tulin tagasi.”
„Miks?”
„Kui te mu vabaks lasksite, siis läksin ema juurde, kolm miili siit, kuid ükski hing ei tahtnud minuga rääkida ja isegi sõbrannad ei teinud minuga tegemist. Pühapäeval ei lasknud talumehed mind kirikusse. Ema viis mu pastori juurde, et nõu küsida, ja too ütles, et ainult kohus võib mind vabadusse lasta ning ma vihastan jumalat ja olen kogu elu õnnetu, kui väldin kohut lubamatute abinõudega. „Kui sa oled süütu, siis näitab jumal seaduslikele kohtunikele sinu süütust, aga kui sa oled süüdi, siis puhastab maine karistus sinu kahetsuse korral su hinge,” ütles pastor. Ma olen süütu, seepärast tulin jumala abile lootes türmi tagasi…”
See lihtsameelsus liigutas mind hingepõhjani. Läksin kohe kindral Rahmanovi juurde, rääkisin talle avameelselt kõigest juhtunust ning palusin arvestada tütarlapse olukorda ja karistada mind selle eest, et ma veensin sõpra teda türmist vabastama. Heasüdamlik Rahmanov oli samuti tüdruku sammust liigutatud. Kuopios ei olnud Soome kohut, kuid ta kutsus Kuopiosse sama pastori, kes oli sisendanud neiule hirmu jumala karistuse ees, ja koostas tema eesistumisel mõnest linna jäänud kodanikust komisjoni. Uurimisel selgus, et tüdruk sünnitas tõesti enneaegse surnud lapse ja varjas seda häbi tõttu. Teda sünnitamisel abistanud naine kinnitas vande all, et laps sündis surnult, ja tüdruk mõisteti õigeks. Heasüdamlik pastor oli valmis kogudust veenma, et nad kahetsevale patusele andeks annaksid ega väldiks temaga suhtlemist, ja võttis ta kaasa. Ma kaelustasin pastorit südamest ja tänasin teisi komisjoniliikmeid. Meie ohvitserid kogusid ligi kakssada rubla kaunile patustajannale kaasavaraks.
Veel ühest tollastele soomlastele iseloomulikust omadusest. Levis kuuldus, et polkovnik Fieandt, kes oli juhtinud omaette üksust krahv Klingspori vasakul tiival, on saanud lahingus haavata ja varjab end Kuopio lähistel (kus tal oli mõis) oma sugulaste juures. Kindral Rahmanov saatis mind koos väesalgaga ühe sugulase juurde, keda kahtlustati polkovnik Fieandti varjamises, käskides mul ta kinni võtta või vähemalt veenduda kuulduste tõepärasuses. Selle sugulase, meie tookordse vaenlase mõis asus Kuopiost paarikümne versta kaugusel keset metsi. Käsu täitmiseks jäeti minu nooruslikule elutarkusele vabad käed. Hea kindral Rahmanov suhtus minusse sümpaatiaga ja püüdis mulle enda võimalust silma paista. Teejuhiks anti mulle tundmatut päritolu nurjatu spioon. Ta nimetas end Rootsi eruohvitseriks. Ühed rääkisid, et ta on taanlane, teised väitsid, et ta on ristitud juut Kokkolast. Ma läksin koidikul mööda pikemat külavaheteed läbi metsa, et mõisast mööduda, võttes tarvitusele kõikvõimalikud ettevaatusabinõud, kuid kõige rohkem kartes oma teejuhti, kelle eemaletõukav välimus ja amet äratasid minus õudu, usaldamatust ja vastikust.
Soomemaa metsad on mulle alatiseks mällu sööbinud; nad jätsid mulle tollal sügava mulje. See on metsluse kõige ehedam näide. Sajanditevanused hämmastava kõrguse ja ümbermõõduga puuhiiglased, mõnes kohas surutud ühtlaseks massiks, teisal hõredad, lubades avaramaid vaateid, varjavad oma kroonidega taevast. Metsatihnikust vaatavad viirastustena välja samblaga või kidura võsaga kaetud hiiglaslikud kivirahnud ja kõrged kaljud. Sügavad kuristikud ja orud vahelduvad kaunite aasadega, mida niisutavad allikad ja ojakesed. Tuuletu ilmaga katkestab vahest metsade vaikust mõne linnu lend või häälitsus, suurema looma liikumisest põhjustatud kahin või praksumine, aga tuuleiilid tekitavad meremüha meenutavat kohinat; tormi ajal kutsub tuule kohutav ulgumine ning murduvate okste ja puude ragin hinges esile mingi õuduse. Es ist schauerlich (See ajab hirmu nahka.), nagu ütlevad sakslased. Neisse põlislaantesse süüvides tunned, et asud ürglooduse keskel kaugel põhjas, kuhu vaid äärmine häda võis inimese ajada. Ja järsku kanduvad keset seda põhjamaist metsikust ning asustamatust teieni India aroomid, ananasside lõhn! Mida see siis tähendab? See on mamura, maailma lõhnavaim ja magusaim mari. (Tundub, et jutt on murakatest (tlk)). Suured alad metsadest on kaetud nende marjade ja mingisuguste seentega, maitsvate ja lõhnavatega. Need olid meie toidumagasinid selle nälgimisrohke kampaania ajal. Ei tea, miks rootslased ja soomlased ei kasuta seeni toiduks, kuigi rootslaste kuulus keemik Berzelius on esimesena tõestanud, et seened mitte ainult ei ole kahjulikud, vaid isegi sisaldavad endas toitvat jõudu (chylos), mida varem eirati. Nendes ääretutes metsades on hulgi igasuguseid suuri ja väikeseid jahiloomi, aga ka palju kiskjaid, ning nendes laantes elav inimene peab möödapääsmatult metsistuma ja kalestuma selles igaveses võitluses karmi kliimaga, puudusega ja metsloomadega. Üksluine vaade süngetele metsadele ja paljastele kaljudele piirab kujutlusvõimet ja pitsitab hinge. Soome lauluviisid on peaaegu sama, mis öölindude nukker hõige või ähvardav tormiulg puude vahel. Soome rahvaluule väljendab nukrust ja raskemeelsust.
Me läbisime metsaradadel paarkümmend versta ja puhkasime oja ääres. Vikatid olid meil alati kaasas. Niitsime hobustele mahlakat rohtu, minu ulaanid aga korjasid seeni ja keetsid neid koos kruupidega. Muidugi pidasin puhkuse ajal silmas ohutust, panin välja laetus relvadega tunnimehed ja käskisin hobustel kordamööda suuraudu eemaldada.
Meiega kaasas olev luuraja rääkis hästi saksa ja rootsi keelt ning suutis rahuldavalt suhelda soome keeles; lisaks oli mul teejuhiks soomlane, kes oli kaua elanud Venemaal ja rääkis korralikult vene keelt. Tema võtsin tõlgiks. Ta tundus olevat hea ja lihtsameelne inimene, kuid siiski ei usaldanud ma kumbagi ülearu.
Viimaks jõudsime teele, mis läbis metsa ristlõikes, ja pöördusime vasakule, põhjast lõunasse. Läbinud metsas veel paar versta, nägime enda ees lagendikku, umbes kuue ruutversta suurust metsaoaasi, ja lagendiku lõpus metsaveerel viie majaga külakest. Seda peetakse Soomes juba suureks asulaks! Viies majas võib olla kuni kaheksakümmend mõlemast soost elanikku, sest kogu perekond elab koos, vahel vanataadist kuni lapselapselapseni koos sulaste ja teenijatega. Jätnud rühma metsa alla, ratsutasin ma külla ainult koos luuraja, tõlgi ja kahe ulaaniga. Neis soome hajakülades ei ole külavanemaid ega mingeid teisi peamehi. Iga majaperemees on iseenda vanem. Kui me Preisimaal võisime pöörduda oma nõudmistega külavanema poole, siis siin tuli kõik peremehed kokku kutsuda. Meie ilmumine tekitas külas segadust, kuid me ei märganud mingeid ebasõbralikke tegusid. Mõned mehed tulid teele mulle vastu. Teadsin, et küsimused partisanide kohta oleksid asjatud ja inimesed mitte ainult ei räägiks tõtt, vaid võiksid juhtida mind otse vaenlase kätte, keelasin ma tõlkidel mingisuguseid küsimusi esitada ning nõudsin ainult toiduaineid ja hobusesööta sularaha eest. Mulle oli antud kakssada assignaatrubla hõbemüntides, just selleks, et mitte ärritada elanikke rekvireerimisega, vaid vastupidi, meelitada neid rahaga enda poole. Näib, et talumehed kahtlesid esialgu minu lubaduses, kuid ma käskisin allohvitseril avada nahkkoti rahaga. Hõbemüntide kõlin pehmendas süngeid soomlasi. Meile toodi viina, leivakakke, hapupiima, võid ja koguni neli tsetvertit otri. Käskisin oma ulaanidel hobustelt maha tulla ja läheneda püssilasu kaugusele külast. Siin nad lõunatasid, toitsid kordamööda hobuseid, pärast aga jaotasid odrad kottidesse. Kõik see toimus ülimate ettevaatusabinõude saatel. Küla ja ulaanide vahel seisid laskevalmis relvadega tunnimehed ja kõigil ulaanidel olid laetud püstolid vöö vahel, talumeestel aga oli keelatud tunnimeestele lähenemine ja joone ületamine. Mina sisenesin majja, relvastudes nagu lahingusse. Mu lähedane sõber porutšik Lopatinski naeris, kui ma jutustasin talle oma ettevaatusabinõudest, kuid hiljem tuli tal oma ettevaatamatuse eest eluga maksta! Ma vastutasin 25 inimese eest. Talumeestele anti teada, et nende esimese ebasõbraliku sammu peale põletan ka küla maatasa ja löön armutult maha kõik, kes ette jäävad. Vanamehed hakkasid meid veenma, et meil pole tarvis midagi karta. Tares pakuti mulle lõunat: soolakala, munaputru ja hapupiima. Istusin lauda ja külaelanikud võtsid ilma tseremoonitsemata istet ümberringi pinkidel. Kogu aeg tuli uusi juurde ja kuna kõigile ei jagunud pinke, seisid ülejäänud seina ääres, ning kõik jälgisid pingsalt mind ja luurajat, kes sõi koos minuga. Minu ja ühe külamehe vahel algas poliitiline vestlus.
„Te kindlasti pöördute tagasi Venemaale, härra ohvitser?” küsis hallipäine vanamees, kelle vastu kõik teised ilmutasid suurt lugupidamist.
„Ei, ma sõidan Rautalampisse, et omadega ühineda,” vastasin.
„Siiski, nagu kuulda, ei jää te, härrased venelased, kauaks meile võõrusele.”
„See on tühi kuuldus! Teile on antud teada, et kogu Soome on liidetud Venemaaga, aga mida on öelnud Venemaa valitseja, see on püha!”
„Aga kas te siis ei tea, et Vene vägi on Kokkolast taganemas ja rootslased tungivad peale,” lausus vanamees mind pilguga puurides ja kavalalt muiates.
„Tean väga hästi, kuid tean sedagi, et Venemaalt tuleb tugev vägi, mis tungib uuesti peale, rootslased aga hakkavad taganema Rootsi ja jäävad sinna alatiseks.”
„Aga on ju nõnda, et sealt, kust Rootsi sõjavägi läbi läheb, elanikud kõikjal relvastuvad, ja kuningas ise saabus meile laevadega appi. Kas te tõesti lööte kõik elanikud maha, et meie maad endale saada, muidu pole seda võimalik alistada. Nii ütles kuningas.”
„Elanikke maha lööma me ei hakka, sest varsti võtavad nad ise aru pähe ja veenduvad, et parem on kuuluda rikkale ja võimsale Vene valitsejale, mitte Rootsi kuningale, ja et palju kasulikum on olla venelaste kui rootslaste sõber.”
„Aga me oleme rootslastega sama usku,” ütles vanamees tähtsalt.
„Mis sellest! Meil Venemaal kaitstakse kõiki religioone võrdselt ja meil on terved provintsid teie usku… Ma ise olen teie usku, luterlane (siinkohal lubasin endale luisata), kuigi ma pole rootslane ega soomlane.”
„Kuidas? Te olete meie usku, luterlane,” hüüdis vanamees, „ja sõdite luterlaste vastu!”
„Aga meie ei sõdi ju usu, vaid selle nimel, et teid meiega liites õnnelikuks teha, vabastada rasketest maksudest, sõjast, mis jääb teid meie naabruses elades alati ähvardama; et abistada teid toiduga, mida Venemaal on tohutult palju, rahaga, mida Vene valitsejal on külluses; et avada teile kauplemine Venemaaga. Aga usku ei tohi keegi puutuda! Vastupidi, kõigis Vene linnades on uhked luteriusu kirikud, aga Peterburgis, kus elab Venemaa valitseja, on isegi soomlaste kirik. Teie kaasmaalane (s.t. tõlk) võib seda kinnitada. Meil on paljud krahvid, vürstid ja kindralid luterlased, ja isegi see kindral, kellega me tulime Kuopiosse, on luterlane…”
„Aga ma võin teile näidata trükitud kuulutust, et venelased tahavad meie usku hävitada…” Vanamees ulatas mulle soomekeelse proklamatsiooni.

Püsiviide Lisa kommentaar

Karin Erlandsson

20. mai 2019 at 9:46 e.l. (Karin Erlandsson, Nädala autor 2019) (, )

Foto: Bengt Oberger/Wikipedia

Karin Erlandsson (Soome / Rootsi) (snd 1978) on soomerootsi kirjanik. Soomes, Pohjanmaa maakonnas Uusikaarlepyy linnas sündinud Erlandsson elab nüüdseks juba aastaid koos perega Ahvenamaal ning töötab sealses rootsikeelses ajalehes Nya Åland kultuuriajakirjanikuna. Ka oma ilukirjandust kirjutab ta rootsi keeles.
Karin Erlandsson esines Prima Vista festivalil 2019, 9. mail kell 13.30 Tartu Linnaraamatukogu saalis. Kirjanikku intervjueeris tõlkija Kadri Okas.

Katkend: Pärlipüüdja. Legend Silmaterast, Sinisukk 2019, lk 138-142; 179-181. Tlk Kadri Okas.

Tuulevaikus ja muinasjutt

Nälg ei ole ohtlik, aga janu piinab mind. Kurk kõrvetab neelates ja ma lakun veel kord purjekangast, et oma huuli niisutada.
Pean mõtlema muule kui janule.
Kuigi see raamat oli meil kodus olemas, lugesime me harva. Me raiusime puid ja mängisime täringumängu. Saadan aega mööda, lugedes muinasjuttu, mida ei mäleta end varem lugenud olevat.

Muinasjutt pärlilausujast

Oli kord mustade juuste ja siniste silmadega tüdruk. Ta oli osav pärlipüüdja ja kui tema käis sukeldumas, oli paat pärleid täis. Kõik rannalviibijad olid hämmastunud ja küsisid:
„Kuidas sa nii palju pärleid leiad?”
Mustade juustega tüdruk oli väike ja ei taibanud oma võimet saladuses pidada.
„Ma kuulen pärleid,” vastas ta. „Ma tean, kus nad on.”
Teised pärlipüüdjad palusid tüdruku abi ja ta aitas neid hea meelega. Tüdruku kodulinnast sai peagi piirkonna rikkaim. Lapsed võisid igal õhtul meesaia süüa ja pärlipüüdjad ehitasid uusi maju.
Ühel tormisel õhtul ei tulnud mustajuukselisele tüdrukule und. Ta teadis midagi, mida teised pärlipüüdjad ei teadnud: pärlid olid otsa saanud.
Rannal oli vaikne, ta ei kuulnud punaste laulu, kollaste itsitamist ega siniste urinat.
Tüdruk istus neeme tippu ja vaatas tormisele merele. Kuulda polnud mitte ühtegi pärlit ning tüdruk ohkas nii sügavalt, et hammaste vahelt läbi läinud õhust tekkis vilin.
Nõrka vilinat polnud tormis peaaegu kuuldagi, kuid tüdruk kordas seda, sest talle tundus, et pärlid vastasid talle kusagilt kaugelt.
Ta vilistas tormis üht viisi ja pärlid vastasid talle kohe. Pärlid tulid suurest merest ja jäid tema rannale. Punased, kes laulsid, kollased, kes itsitasid ja sinised, kes urisesid.
Kui torm oli vaibunud ja koitis uus päev, olid tüdruku huuled väsinud. Rannal oli nii palju pärleid, et teised pärlipüüdjad ärkasid neilt peegelduva päikese peale. Nad olid tüdruku võime üle üllatunud ning hakkasid teda kutsuma pärlilausujaks.
„Keegi teine ei suuda pärleid enda juurde meelitada,” ütlesid nad. „Keegi teine ei suuda panna kõiki meres leiduvaid pärleid enda juurde tulema.”
Pärlilausuja elas oma perega selles külas, kuni ühel hommikul oli ta kadunud.
„Ta otsib uusi pärleid,” ütlesid teised ja ootasid.
„Peagi meelitab ta enda juurde rohkem pärleid,” ütlesid nad ja ootasid.

Muinasjutt ei ole läbi, aga ma jätan lugemise pooleli ja vahin sõnu:
„Pärlid tulid suurest merest ja jäid tema rannale… Nad kutsusid teda pärlilausujaks.”
Tüdruk muinasjutust teeb sama asja mis Sirtski.
Ta meelitab pärleid enda juurde.
Muinasjutt kirjeldab Sirtsu võimet.
Muinasjutu pärlipüüdja vilistas ja Sirts kasutab sarve, aga see on sama asi.
Sirts on pärlilausuja.
Kas Iberis teab seda?
Ma lehitsesin raamatut edasi ja tagasi, aga rohkem ei kirjutata pärlilausujast midagi. Samuti pole sõnagi selle kohta, mis sai mustade juustega tüdrukust.
Löön raamatu pauguga kinni, nii et plaksatus kajab üle vee. Vahet pole, mul pole mingit pärlilausujat vaja, olen ise parim.
Ma ei usu muinasjutte. Ma poleks uskunud, et pärlilausujad on olemas, kui ma poleks näinud, mida Sirts oskab.
Minu ainus lootus on sarv.
Iberis teab küll palju, kuid sarve kohta ta ei teadnud ja see on minu käes. Sirts ei suuda ilma oma sarveta pärleid ligi meelitada.
Öö laskudes soojus kaob. Mu hambad plagisevad ja kui ma püüan huuli niisutada, on keel kuiv. Vaatan nii kaua üles kuu poole, et näen silme ees täppe. Täpid meenutavad pärleid, milleni ma ei ulatu.
Panen silmad kinni ja kuulen Sirtsu naeru. See kostab nii selgelt, et tõusen istuli. Naer vaikib, aga niipea kui nõjatun uuesti ja silmad kinni panen, on naer tagasi. See kõlab täpselt nagu ikka, nagu kellamäng.
Seekord ei ava ma silmi, vaid jään lebama. Sirtsul on lõbus, võib-olla jookseb ta teiste lastega randa, võib-olla õpetab ka Nilot sukelduma.
Ankrukett koliseb pimeduses, aga Sirtsu naeru on selgelt kuulda. Mõtlen, et ei tea, kas ta teab, et tema kohta on olemas muinasjutte.
Kui ma leian silmatera … siis…
Mõtlen Sirtsu tuttidele, mõtlen, kas Iberis hoolitseb selle eest, et need oleksid parajalt pingul, nii et juuksed ei langeks Sirtsule silma.
Päike tõuseb vee kohale ja ma olen nii kurnatud, et ei jaksa tõusta. Merevett ei tohi juua, ma tean seda, siiski vahin sügavusse, nagu muutuks see iga hetk tassitäieks pirnimehuks.
Raamat vedeleb paadipõhjas, räbaldunud ja narmendav, sarv selle kõrval on Sirtsuta kasutu.
Ka täna pole tuult. Silmatera, viin selle pidulikus rongkäigus läbi metsa merele, rahvas seisab randades ja näeb mind tulemas, trubaduurid kirjutavad minust laule ja kirjanikud koostavad mu elulooraamatu. Inimesed juubeldavad, inimesed peavad juubeldama, muud ma ei igatsegi. Seda pean ma saama.
Kui ma vaid leian silmatera.
Kui ainult Iberis Sirtsule liiga ei tee, ma ei taha, et Sirtsu halvasti koheldaks.
Raputan pead, ma ei taha Sirtsu peale mõelda, Ta on kadunud ja tal pole mingit pistmist minu unistustega Silmaterast.
See on minu viimane mõte enne uinumist. Uni on katkendlik, mulle tundub kogu aeg, et Sirts istub minu ees ja naerab. Kuulen unes tema häält. Ta räägib vahet pidamata ja unes ei tõsta ma tema vaigistamiseks kätt, vaid kuulan ja noogutan tema jutu peale.
Kui ärkan, on koidik käes ja kuu taevas kahvatumaks tõmbunud. Päike on tõusmas. Võib-olla näeb Silmatera välja nagu päike?
Ma ei tohiks siin lebada, ma peaksin lahkuma. Ma ei saa jääda tuult ootama, ma pean edasi minema.
Ma pean leidma Silmatera.
Proovin seda kõvasti öelda.
„Ma pean leidma Silmatera.”
Mu kurk on nii kuiv, et suudan vaid sosistada. Ma tean seda sellegipoolest. Ma pean leidma Silmatera.
Selle mõtte jõul tõmban ankru üles ja võtan aeru. Olen nii kurnatud, et see tundub kui tinast ja iga kord, kui pean tõstma aeru teisele poole paati, lööb pilt mu silme ees kõikuma. Lõpuks ma enam ei jaksa.
Võtan hauskari ja heidan paadi põhjale kõhuli, liigutan kühvlit vees edasi-tagasi. Ma ei tea, kuhu ma teel olen, tean vaid, et pean edasi minema, pean põhja poole saama, jõe juurde. Pean leidma Silmatera.
Lõpuks ei jõua ma isegi hauskariga aerutada. Jään lamama, käsi paadist väljas.
Iga sentimeeter mu kehast põleb päikese käes. Tundub, nagu oleks janu mulle levinud naha alla ja kui ma panen põse vastu paadipõhja, krabiseb nahk nagu oleks see pärgamendist.
Paat kiigub edasi-tagasi, päike loojub läände ja ma näen Sirtsu … ei, Silmatera … Sirtsu … enda ees, tema ilmet, kui ta esimest korda sarve puhus. Ta nägi rõõmus välja, nagu oleks ta leidnud midagi täiesti uut.
Tahan talle öelda, et just seda ta tegigi, et juhtus midagi haruldast, kui ta, just tema, sarve puhus.

/…/

Kus on Sirts?

Hoian vetikatest nii kõvasti kinni, et sõrmenukid valutavad, juga tahab mind kogu aeg endaga kaasa tõmmata. Olen valmis selleks, et Sirts visatakse iga hetk jälle vette tagasi. Iberis ei anna alla, ta sunnib Sirtsu sukelduma, kuni ta leiab pärli … või upub.
Külm vesi muudab mu jalad kangeks. Ta peab varsti tulema, muidu pean pinnale tõusma ja uue plaani välja mõtlema.
Annan alla, kui mu käsi on nii tuim, et suudan ennast vaevu kinni hoida. Iberis on Sirtsu kusagil mujal vette sundinud, ta ei tule enam siia.
Tõmban ennast joast eemale, aga see on raske. Kui liiguksin jõevooluga samas suunas, läheks liikumine kiiremini, aga praegu olen teel vastassuunas ja juga ei taha minust lahti lasta. Tõmban ja tõmban ja iga edasi astutud sammu kohta tõmbab juga mind pool sammu tagasi.
Lõpuks pean alla andma. Mul jääb üle vaid loota, et ma ei tõuse pinnale otse Iberise ees.
Pinnale tõustes vahutab vesi mu näole nii lähedal, et esialgu ma ei näe, kus ma olen. Siis mõistan, et olen teisel pool saart. Olen saarele ringi peale teinud. Päike on looja läinud ja kõrgel enda kohal näen ma Octopodat.
Põtkin vees jalgadega ja kuulan. Kus nad on?
Saarel kasvav puu sirutab oma pikad oksad jõe kohale ja ma haaran ühest oksast kinni. Juga tõmbab mind endiselt, ent mitte sama tugevasti kui saare teisel küljel.
Iberise häält kuuldes võpatan.
„Meil pole selleks aega.”
Nad tulevad saare sellele küljele, kus viibin mina. Kuuvalguses on Iberise juuksed valgemad kui kunagi varem ja tema silmad on nagu valged pärlid. Sirts lonkab tema kõrval, ta on nii väsinud, et suudab vaevu kõndida.
„Sa pead siin vette minema.”
„Ma tahaksin pigem …”
Sirtsu hääl on tuhm, aga ma naeratan pimeduses. Ta tahab sukelduda samas kohas, kus ennegi, ta teab, et olen tulnud teda päästma.
„Ainult see külg on veel läbi otsimata. Kohe vette!”
„Aga …”
Sirts ei jõua lauset lõpetadagi, kui Iberis juba ta jalaga jõkke tõukab. Sukeldun siis, kui Iberis vaatab ikka veel Sirtsu järel liuglevat köit. Seekord on asi lihtne, ma tean, kus Sirts on.
Tõmban ennast vetikatest edasi ja püüan teha kiiresti. Seekord ei ripu Sirts köie otsas, ta proovib hõljuda ja vaatab ringi. Siiski märkab ta mind alles siis, kui olen talle nii lähedal, et võin talle käe ümber panna. Ta võpatab, siis paneb ta pea mulle õlale ja ma hoian temast kõvasti kinni.
Tänu köiele ei saa juga meid kaasa tõmmata, jõe vool on nagu häll, mis meid edasi-tagasi kiigutab.
Suured kalad põrkavad vastu mu keha ja ma mõtlen, et peaksime millalgi tagasi tulema ja kala püüdma.
Peaksime istuma rannal ja vaatama üle saare, võib-olla ehitama köistee ja sõitma sellel edasi-tagasi lihtsalt sellepärast, et see on lõbus.
Nii me teeme, kui me ainult selle siin üle elame. Ma loen raamatust ette ja me naeratame, et muinasjutud on tõsi.
Panen silmad kinni ja tunnen Sirtsu rasket keha enda vastas. Ta on nii väike ja hingeldab kapuutsi all. Peame kiiresti üles minema, ma ei tea, palju tal jõudu alles on.
Minu plaan on vabastada köis Sirtsu kõhu ümbert ja siduda see millegi suure ja sama raske ümber kui Sirts, võib-olla mõne kivi või oksa ümber. Siis arvab Iberis, et Sirts on köie otsas ja me pääseme põgenema. Aga kõigepealt pean leidma midagi, mille ümber köis siduda.
Sirts lebab minu ja veepinna vahel, köis siugleb üles rannale nagu madu. Vesi on sogane ja ma koban pimeduses enda ees, et miski mulle kätte jääks.
Ei midagi.
Tõmban ennast vetikate abil edasi ja põtkin jalgadega ning äkitselt tabavad mu jalad midagi kõva. Kükitan ja katsun käega järele, olen maandunud otse kivile.
See on nii raske, et vool ei vii seda kaasa, ja piisavalt kerge, et saame köie sellele ümber siduda. Osutan kivile ja tõmban köiest, nii et Sirts liigub minu poole.
Sõlm Sirtsu piha ümber on kõvasti kinni ja märg, tõmban ja rebin seda, aga see ei taha lahti tulla. Kardan kogu aeg, et Iberis tõmbab köiest ja Sirts kaob.

Püsiviide Lisa kommentaar

Daniel Wisser

6. mai 2019 at 10:01 e.l. (Daniel Wisser, Nädala autor 2019) (, , )

Foto: Bwag Wikipedia

Daniel Wisser on kirjandusfestivali Prima Vista külaline. 8. mail kell 22 on veinibaaris Vein ja Vine kavas Wisseri teksti-perfomance „Dorpat“ ja 9. mail kell 16.30 Tartu Linnaraamatukogus kohtumine lugejatega.

Austria kirjanikku ja muusikut Daniel Wisserit (s. 1971) peetakse autoriks, kes murrab tabusid ja üllatab. Festivalil esitleb ta oma viimast, eelmisel sügisel Austria raamatuauhinna võitnud romaani “Mägede kuninganna” (“Königin der Berge”), mille kirjastus Tänapäev andis välja Punase raamatu sarjas Piret Pääsukese tõlkes.
“Mägede kuninganna” on mõtlemapanev raamat elurõõmust, surmast ja inimese väärikusest. Romaani peategelane, hulgiskleroosi põdev neljakümnendates härra Turin on aheldatud ratastooli ja elab juba aastaid hooldekodus, sõltudes hooldusõdede abist. Intelligentne ja vaimukas patsient naudib väheseid kättesaadavaid rõõme nagu vein, viski ja naiste kaunid rinnad. Väärikust aitab tal säilitada must huumor. Ta teab täpselt oma parandamatu haiguse kulgu ja valmistub salaja abistatud enesetapuks Šveitsis.
Hooldusabi vajavate inimeste üksildusest, abitusest ja suitsiidist kõnelev romaan on ühteaegu humoorikas ja tundlik, asjalik ja südantpitsitav. Hoolimata surmtõsisest teemast on raamat kergesti loetav, kohati lausa lõbus, masendust ei tekita.
Kriitikute sõnul on olemas kõik, mida üks hea raamat vajab: paeluv teema, lugejat esimesest hetkest võluv peategelane, autori isemeelne stiil ja kergesti loetav keel ning julgus eksperimenteerida. Lugeja ei saa arugi, et ta loeb peategelase sisemonoloogi, sest see kõlab nii mitmehäälselt, polüfoonilisust lisavad omakorda tüpograafilised võtted.
Kodus Austrias on tuntust kogunud Wisseri tekstiperfomance’id, mille käigus ta retsideerib peast oma proosatekste. Absurdsed lühilood algavad väga täpse faktide esitamisega, mingi rekordi või kurioosumi kirjeldamisega (sageli on tegemist ajaloolise fakti või isikuga), aga lõpuks osutub kogu ettevõtmine täiesti mõttetuks ja vajub kokku nagu liivaloss. Wisseri absurdilaastud on ilmunud kogumikus “Sinisel pole nime” (“Kein Wort für Blau”, 2016), ja neid sünnib üha juurde. Tartusse võtab Wisser kaasa spetsiaalselt Eesti jaoks kirjutatud teksti „Dorpat“.
Muusikuna on Daniel Wisser 25 aastat tagasi tegevust alustanud ansambli Viini esimene koduoreliorkester (Erstes Wiener Hausorgelorchester) liige. Kvarteti eelmisel aastal ilmunud keelemängudele panustav album kannab nime “Lätlastest saavad eestlased” (“Die Letten werden die Esten sein”).
Linda Jahilo

Katkend: Mägede kuninganna, Tänapäev 2019, tlk Piret Pääsuke. Lk 105-109.

Kolmas osa
KEEP ON RUNNING

1. Kahjuks ei tule ta isiklikult

Täna, päev enne jõululaupäeva, on härra Turin saanud neljakümne kuue aastaseks. Esimene õnnesoovisõnum saabub juba enne kella kuut, nimelt õde Claudialt. Varem käis ta külas, sel aastal piirdub sõnumiga. Varsti pärast seda kutsub Irene Tōkyōst videovestlusele, seal on juba pärastlõuna. Irene paistab korda sätituna, nii nagu ka tema sealne korter. Turin on pidanud videovestluse ajal juba mitu korda neid ruume vaatama. Tal ei jagu eriti kannatust Irene püüdluste jaoks teda oma ellu kaasata. Pealegi vehib Irene tahvelarvutiga liiga palju ja Turinil hakkab alati pea pööritama. Pärast igat videovestlust vajab ta paari-kolme lonksu viskit. Õnneks on täna Irenel väidetavalt mingi tähtis kohtumine ees. Nii nagu alati lõpetab ta vestluse sellega, et küünitab suu kaamera lähedale ja saadab suudlusi.
Juba eile hommikupoolikul oli härra Turin tegelenud ümbrikutele nimede kirjutamisega, pühadekaartide allkirjastamisega ja rahatähtede ümbrikutesse pistmisega. See oli mitme tunni pikkune raske töö, Turini õlad on veel täiesti pinges. Aga väikest meelhead peavad hooldusõed ja asendusteenistujad saama. Marcus, Dejan ja kõik õed saavad temalt igaüks viiskümmend eurot, ainult Nata saab sada. Nata pole täna päevases vahetuses, niisiis annab Turin talle homme ümbriku isiklikult üle. Katharinale on tal kingitus muretsetud, aga ta ei tea, kas Mägilanna tuleb. Turin kutsus küll ta oma sünnipäevapeole, aga pärast nende viimast tüli kõneteraapia pärast pole Katharina vastanud ühelegi Turini meilile ega sõnumile ning teatas vanemõe kaudu esmaspäevase kohtumise ärajäämisest.
Härra Turin on kutsunud tööl olevad õed kella 15-ks oma tuppa. Kulleriga on ta tellinud kuus pudelit Proseccot ja neli liitrit apelsinimahla.
DUKAKIS: Varsti oskad sa tahvliga endale Darknetist relvi ja unerohtu hankida.
VÄIKE BARBARA: Tere hommikust, härra Turin. Palju õnne sünnipäevaks!
ÕDE MICHAELA: Palju õnne ka minu poolt.
HÄRRA TURIN: Tänan. Ma loodan, et te tulete täna pärastlõunal minu väikesele vastuvõtule.
Täna teevad niisiis kaks hooldusõde hommikutuuri, nii nagu õigupoolest peab. Kahjuks ei jäta õde Barbara kasutamata ühtki võimalust õde Michaelat korrale kutsuda ja õpetada. Turin peab väga pingutama, et mitte midagi öelda. Barbara näitab täna Michaelale punetavaid laike tema seljal.
VÄIKE BARBARA: Me peame tal korra öö jooksul asendit muutma. Näed seda siin?
ÕDE MICHAELA: Jah.
VÄIKE BARBARA: Ja miks me peame tal asendit muutma?
ÕDE MICHAELA: Lamatiste profülaktikaks.
VÄIKE BARBARA: Õige!
Õde Michaela rõõmustab, kui tohib lõpuks toast lahkuda.
VÄIKE BARBARA: Härra Turin, kas te tahate ka oma tuppa väikest jõulupuukest?
DUKAKIS: Jah, palun! Viinapudelikeste ja rummikuulidega.
VÄIKE BARBARA: Jõulupuu on ju midagi nii ilusat. See tuletab meile alati meelde, et meie Issand Jeesus Kristus tuleb.
HÄRRA TURIN: Teil on õigus. Ainult et kahjuks ei tule ta isiklikult.
Õde Barbara jätab Turini märkuse tähele panemata. Ta võtab öökapilt oma kirjutusaluse, silmitseb seda tõsise näoga ja kriipsutab midagi lehe peal läbi.
VÄIKE BARBARA: Kateetri peame ka uuesti paigaldama. Homme – siis ei teki meil pühade ajal probleeme. Nii, ma panen nüüd teid ratastooli istuma.
Sellist jõuluteadet Turin just kuulda ei tahtnud. Õde Barbara tõmbab ta ülakeha kõrgemale, keerab Turini küljele, tõstab ja asetab ta ratastooli. Siis võtab ta uriinikoti ja riputab selle käetoe külge. Sel hetkel koputatakse. Mägilanna seisab uksel.
KATHARINA PAYER: Tere hommikust. Kas ma segan?
VÄIKE BARBARA: Ei, proua doktor, hooldustuur sai just tehtud.
Väike Barbara jääb veel minutiks tuppa seisma ja märgib midagi kirjutusalusele. Sellega tahab ta demonstreerida, et tema on siin määraja. Seejärel väljub ta toast ilma ringi pööramata. Härra Turinit lõbustab väga see väike stseen.
VÄIKE BARBARA: Nõndaks, soovin meeldivat ajaveetmist.
Katharinal on seljas veel erariietus: kitsad mustad püksid ja hall pullover avara kaelusega, mis ripub lõdvalt õlgadel. Valge kitli on ta lahtiselt ümber võtnud.
KATHARINA PAYER: Palju õnne sünnipäevaks, kallis härra Turin.
Seejuures kummardub ta ja suudleb teda paremale põsele. Turin ei taipa, et naine tahab teda mõlemale põsele suudelda, ega keera pead teisele poole. Nende huuled puudutavad põgusalt teineteist. Katharina on toonud härra Turinile kingituse.
HÄRRA TURIN: Kallis proua doktor, see on teist küll väga kena. Taevaisa ei tule ise, tema saadab Jeesus Kristuse, aga teie, teie külastate mind isiklikult. Ma loodan, et näen teid ka täna minu väikesel vastuvõtul?
KATHARINA PAYER: Ma kardan, et olen sel ajal kinni.
HÄRRA TURIN: Sellest on kahju. Muide, ma tahtsin öelda, et võite selle daami, selle psühhoterapeudi jaanuaris minu juurde saata. Ma olen niisiis valmis.
Katharina naeratab. Seda naeratust peab nägema. See on sundimatu naeratus, pisut kelmikas, see paistab salapärane, isegi veidi väljakutsuv.
HÄRRA TURIN: Teie meeleheaks nõustun isegi psühhoteraapiaga. Siis saan terve tunni proua psühhoterapeudile otsa vahtida.
KATHARINA PAYER: Kahjuks mitte. Klassikalises psühhoteraapias istub psühhoterapeut teie taga.
HÄRRA TURIN: Tõsiselt räägite või?
KATHARINA PAYER: Ja miks te üldse mõtlete, et tegemist on proua, mitte härra psühhoterapeudiga?
HÄRRA TURIN: Kas tahaksite lonksukese viskit?
KATHARINA PAYER: Miks ka mitte.
Turin võtab pudeli öökapist välja ja ulatab Katharinale. Too hoiab seda algul tükk aega käes, kuni taipab, et klaasi talle ei anta. Siis keerab ta korgi pealt, tõstab pudeli suule ja võtab tubli lonksu.
KATHARINA PAYER: Mul on ka teile midagi öelda: ma pean 21. jaanuaril oma sünnipäeva. See on laupäev. Ma korraldan peo, kuhu olete kutsutud. Sõidu sinna ja tagasi organiseerin ma ise.
Turin võtab Katharina käest viskipudeli ja rüüpab sellest samuti tubli lonksu.
HÄRRA TURIN: On mul valikut?
KATHARINA PAYER: Palun, ärge jälle hakake, härra Turin, seda vaidlust ma teist korda teiega ei pea. Kutse on isiklik, keeldumist võtan ma seekord ka isiklikult.
Ja siis lonksab Katharina veel kord pudelist.
HÄRRA TURIN: Te kujutate seda nii lihtsalt ette. Mina olen viimastel aastatel ainult siis majast välja saanud, kui pidin MRT-sse minema. Ja viimati – te teate küll – pärast ███ ██.
KATHARINA PAYER: Ma olen öelnud kõik, mis öelda on. Kas te kingitust ei taha avada?
HÄRRA TURIN: Üks hetk, mul on teile ka kingitus. Ainult üks pisiasi.
Öökapis on härra Turin seadnud vasakule poole valmis pühadekaardid õdedele ning Marcusele ja Dejanile, paremal pool on pakike Katharinale. Ta annab selle üle. Nüüd avab kumbki oma kingituse. Katharina on kärmem.
KATHARINA PAYER: Taskukalender 2017. aastaks. Tänan! Ma panen siia kohe peo kirja.
Lõpuks on Turin oma paki lahti saanud – see on üks DVD. Turin loeb pealkirja.
HÄRRA TURIN: „Mägede kuninganna.“
KATHARINA PAYER: See sattus mulle täiesti juhuslikult ette. Arvatavasti te juba teate seda filmi, see on vestern Ronald Reaganiga.1
HÄRRA TURIN: Seda filmi ma ei tea. Tänan!
Mägilanna tõuseb ja embab teda.
VÄIKE BARBARA: Proua doktor Payer hoolitses härra Turini eest silmatorkavalt intensiivselt. Ma märkasin seda küll, aga mõtlesin: ta on psühholoog, küll ta juba teab, mida teeb.
ÕDE MARGIT: Kusjuures härra Turinil on imekena naine.
PAATER REISINGER: Proua doktor Payer hoolis patsiendist väga. Ja me tunneme armastuse mitmeid registreid: sexos, eros, caritas, agape.
HÄRRA TURIN: Aga kuidas ma peaksin filmi vaatama? Mul pole DVD-mängijat.

xxx

Lühilood

Dorpat

Kui Jakob Lenz oli üheksa aastat vana, asus ta koos vanematega elama Dorpati linna ja õppis seal – ehkki rääkis oma ema ja isaga saksa keelt – vaid kolme päevaga ära numbrite loendamise eesti keeles. Eestikeelsete arvsõnade struktuur oli tema jaoks ülimalt loogiline, nii et ta loendas nüüdsest peale igal pool – ka täiskasvanuna Saksamaal elades ning Prantsusmaal ja Šveitsis ringi rännates – raha, möödujaid, hobuveokeid, puid ja kilpkonni eesti keeles. 1780. aastal pöördus ta Dorpatisse tagasi, kuid ei tundnud oma lapsepõlvelinna enam ära. Vahepeal oli siit üle käinud mitu tulekahju – kõige hullem neist 25. juunil 1775 – ja suurelt osalt ühekorruselistest sindel­katustega puumajadest koosneva linna pea täielikult hävitanud. Väsimatult kõndis Lenz mööda tänavaid ja loendas maju. Ta oli kakskümmend üheksa aastat vana.

Aprill 2019, tõlkis Anne Arold

Lingid:
https://kultuur.err.ee/934736/ilmus-romaan-aidatud-enesetapust
https://raamatud.postimees.ee/6521354/raamat-mis-raagib-eutanaasiast-ratastooli-aheldatud-inimese-vaatenurgast
https://derstandard.at/2000085536167/Koenigin-der-Berge-Das-Leben-ist-grausam-und-lebenswert
https://www.falter.at/falter/rezensionen/buch/752/9783990272244/konigin-der-berge
Intervjuud


Viini esimene koduoreliorkester

Püsiviide Lisa kommentaar

Toomas Kall

22. apr. 2019 at 8:24 e.l. (Nädala autor 2019, Toomas Kall) (, , , )

Foto: Rene Suurkaev

Kirjandusfestivali Prima Vista raames esitletakse 9. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus festivali patrooni Toomas Kalli raamatut „Paunvere lõpp“ (EKSA), mis sisaldab aastate jooksul ajakirjanduses avaldatud paroodiatekste „Kuidas Eesti kirjanikud „Kevadet“ kirjutaksid“. Esitlusele järgneb Pargiraamatukogus teatri Must Kast etendus „Toomas Kalli kevaded“.

Toomas Kall (1947) on eesti näitekirjanik, humorist, karikaturist ja ajakirjanik.
Toomas Kall lõpetas 1966. aastal Tallinna 21. Keskkooli, õppis aastatel 1966–1969 Tartu Riiklikus Ülikoolis ajalugu ning 1970–1972 eesti filoloogiat.[1]
Ta on töötanud kultuurilehe Sirp ja Vasar huumorikülje toimetajana (1971–1978), komöödiateatri Vanalinnastuudio kirjandusala juhatajana (1980–1987), kultuurilehe Sirp peatoimetajana (1990–1994). Aastast 1994 on ta vabakutseline.
Alates 1965. aastast avaldanud karikatuure ja humoreske Eesti ajakirjanduses.
Toomas Kall on Eesti Kirjanike Liidu liige alates 1984. aastast.

Kuidas eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid

(Looming 2017, nr 1.)
Olev Remsu
Kevadedramaturgia
Eruditsiooni põhjal

Kui Arvo käsikirjaga koolimajja jõudis, olid osatäitjad – teiste eesti koolide õpilased – juba valitud. Direktor kõneles Arvoga natuke aega, pigistas ta lõual turritanud vihase vistriku lärtsti! mädast tühjaks ja seadis ta siis ühe lühikeste juustega poisi kõrvale istuma.
„Mis Danilovitš ütles, kui sa tema toas olid?” küsis operaator Harry Rehe, sest tema see poiss oligi.
„Ah, ei kedagi…” vastas Kruusement.
„Kas ta ei ütelnud, et kõigepealt tuleb kindlaks määrata tulevase filmi žanr?”
„Ei ütelnud.”
„Oi, minule ütles küll.”
Ja kuigi seda stseeni täpselt niisugusel kujul võib-olla ei toimunudki, arvan ka mina nii nagu „Tallinnfilmi” kommunistist direktor Nikolai Danilovitš: žanr on tähtis! Ainult et, nagu on näidanud maailma filmiajalugu: ei ole võimalik luua täiesti žanripuhast, ainult ühe žanriga defineeritavat filmi. Vähe on sõjafilme, mis ei oleks ka armastusfilmid, ei ole palju ulmefilme, mis ei oleks ühtlasi fantaasiafilmid, ja nii edasi. Aga kindlasti ei tahtnud stuudio kunstinõukogu näha seda, mis Kruusemendil lõpuks välja tuli. Nimelt olid „Kevades” esindatud kõik tol ajal tuntud žanrid!
Praegu on žanreid koos allžanritega teada umbes veerand tuhat (Remsu 2016: 338) Aga isegi siis, kui „Kevades” oleks olnud esindatud neist vaid kümnendik, ei oleks filmi lühiduse tõttu (84 minutit) saanud ühtegi žanrit domineerivalt välja arendada.
Nii näemegi kord komöödiafilmi algeid (stseen, kus Toots peidab põues koera), kord jupikest õudusfilmist (Tootsi kuulus „Tot-tot-tot!” koos sellele eelnenud saspensiga (suspense)), kord kisub asi justkui armastusdraamaks (Arno Teelele: „Hakkame jälle ühes käima nagu varemalt!”), siis aga (Kiire ristsetel) lõikab sisse üürike kostüümidraama.
Tundub, et läbiva žanri otsingud viisid „Kevade” tegijad kõige lähemale muusikalile. Tõepoolest, vajaliku komponendid (instrumendid) on täiesti olemas. Veljo Tormis, koolikoor, orel, kannel ja grammafon, rääkimata tantsustseenist (mis paraku päädib kukkumisega – põhjendamata kummardusega ekstsentrilise komöödia poole). Samas ei oldud ka siin järjekindlad ning filmi sattus rohkesti muusikalile mitteomast tarbetut ballasti. Kui teha „Kevadega” sama, mida on soovitanud teha Mark Sandrichi 1935. aasta muusikaliga „Torukübar” („Top Hat”) – kõrvaldada filmist kõik laulmist ja/või tantsimist sisaldavad stseenid! -, kas ei jääks siis ka „Kevadest” alles stereotüüpsete karakteritega tobe süžee ja mõningad naljad, mille nägemise eest keegi raha ei maksaks (Valkola 2015: 171).
Või tuleks „Kevades” näha eelkõige underground-filmi? Kas või sel lihtsal põhjusel, et Kruusemendi teos eirab traditsioonilist narratiivi. Kuid sama põhjendatud oleks „Kevade” pidamine sõjafilmiks (korduvad võitlused kirikumõisa poistega), või koguni lumesõjafilmiks (vastav episood on lahendatud küllaldase eepilise jõuga). Samas lähendab Tootsi lansseeritud ideoloogia „Kevadet” vesternile (western). Tegelaste vanusest johtuvalt võib „Kevades” näha eelkõige teismeliste filmi, kuid on nähtud ka homode filmi: „Lillat himu on peidus nii Arno-Tõnissoni kui ka Tiugu-Imeliku liinides. Merzini mängitud kiirgavsilmne õpetaja Laur on aga varjamatu pedofiil.” (Vaher 2009: 170.) Must-valge värvilahendus paneb korraks küsima, kas tegu pole film noir`i Eesti versiooniga, seda enam, et Paunvere varjurohke ja kohati ängistavas atmosfääris näeme žanriomaseid süngeid detektiive – kirikuõpetajat ja köstrit – uurimas Kiire saapanööpide ja parve põhja laskmise kriminaalasja. Paraku ei olnud must-valge „Kevade” autorite teadlik eelistus. Noir`ilik valik tehti paratamatusest, kui stuudio ( st kogu ENSV) 1969. aasta värvifilmi limiit oli kulunud „Viimsele reliikviale”.
Igatahes näeme, et „Kevade” kärsitud loojad ei ole läbenud minna ühegi teemaga lõpuni. Ainus ainevald, mille käsitlemise metraaž oluliselt esile tõuseb, on alkohol. Stseenid, kus näeme kas otseselt alkoholi tarbimist või juba purjus inimesi, kus tegelased kas kõnelevad alkoholi manustamisest või juba kannatavad selle jääknähtude käes, kestavad kokku tervelt 17 minutit. Kirglikkus, millega „Kevades” alkoholi kui teema juurde ikka ja jälle tagasi jõutakse, selle tagasipöördumise obsessiivsus sunnib küsima, kas pole žanri poolest tegemist mitte propagandafilmiga. Ja kui on, siis mida „Kevade” propageerib. Ega ometi lausjoomist? Vastan kindlalt – ei! Vastupidi! Lähem vaatlus ja analüüs näitavad üsna – ja kunstiteose jaoks ehk liigagi – ühemõtteliselt, et tegemist on hoopis sihipärase ning seetõttu ka väga reljeefse ja mõjuva karskuspropagandaga!
Kuidas on režissöör saavutanud, et alkoholi kujutamine filmis ei mõju ahvatlevana? Võib ju arvata, et otsene keelamine või isegi pelk manitsemine kutsuks noort vaatajat keelatud ainet proovima. Sellest hoolimata näeme juba esimeses stseenis, kus joobnut eksponeeritakse, kuidas Arno soovitab otsesõnu Liblel viin maha jätta. Lapsiku põhjendusega, et „see ei ole ju hea”. Õnneks edaspidi näitab film alkoholi kahjulikku toimet palju peenemalt – kaudselt – ja seega ka mõjuvamalt. Vein, mille Toots Kiire sahvririiulilt „ära tõi”, joodi ilmselt ära. Aga millal? Joomisega kaasnevat rõõmu ja poiste ajutist meeleolutõusu ei ole näidatud. Veini tegelikku mõju näeb vaataja alles siis, kui Kiirel juba „süda läigib”. Ning noor filmisõber saab nüüd juba ise ja seda veenvamalt järeldada, et „see ei ole ju hea”.
Joomist kui tegevust näeme „Kevades” vaid korra, ja seda täiskasvanu – köstri – esituses. Kui papa Kiir tahab peenelt, „nagu sakstel”, kaetud laua taga valada köstrile veel ühe pitsi magusat jooki, keeldub too, ning osutab viinakarahvinile – paluks kangemat! Kuna selleks ajaks on kaks kolmandikku filmist läbi ja köster tegelasena end vaataja silmis juba ammu põhjalikult kompromiteerinud, siis jätab viina lunimine veel halvema mulje kui muidu. Plusspunktid karskusaatele ka sellest stseenist!
Ma ei maininud peenelt kaetud lauda eespool juhuslikult. Sest kui võrrelda seda näiteks joomalauaga Oscari-väärilise filmi „Moskva pisaraid ei usu” lõpust, kus Goga on nädal aega üksi joonud, on kontrast rabav. Ajalehtedega kaetud räpasel laual vedelevad läbisegi tühjad pudelid jasakumm – vobla. Seda ei saa lavastada tühja koha pealt, režissöör peab olema asjatundja. Ja tõepoolse, Vladimir Menšovi iseloomustaski „tsükliline raevukas alkoholism” (Vaher 2009: 101).
Oleme jõudnud küsimuseni, miks valis Kruusement „Kevade” pealisülesandeks just alkoholiteema ja karskuspropaganda. Kas see võib olla tema n-ö isiklik probleem? Ilmselt mitte, sest vähemalt „Suve” osatäitjad on meenutanud, et kui võtete vaheajal napsi võeti, siis režissöör ei joonud. Mitte et ta oleks olnud päris karsklane, aga töö oli sedavõrd pingeline, et lavastaja ei saanud seda endale lubada (Koppel 2010: 68). Ja muuseas ei saanud seda endale lubada ka näitlejad. Kruusement ise on meenutanud, kuidas Aare Laanemets hakkas mitte küll veel „Kevade”, aga juba „Suve” võtete ajal kärakat panema – arvas vist, et on viimasel kursusel valmis näitleja. „Mitu korda võtsin ette ja noomisin, aga ikka tuli võttele, silmad peas hallid. Seal köstri juures toas on näha – Tootsil silmad hallid nagu oinal.” (Koppel 2010: 112-113.)
Täpsustagem: Kruusementi häiris, et näitlejad jõid võtete vaheajal. Maailm seevastu tundis juba siis purjus näitlejat kaamera ees. Nii et kui režissöör James Brooks „kiitis” Jack Nicholsoni: „Tema lähenemine on uudne. Purjutamise stseeni jaoks joob ta end täis…” (Douglas 2008: 221), siis eksis ta vaid ühes – uudsuses. Sest juba 1942, kui valmis maailmahitt „Casablanca”, oli selle peaosatäitja Humphrey Bogart viiekümnest võttepäevast vaid ühel kaine (Thain,A., Huebner, M. O, 1998: 157). Möödus üle poole sajandi ja maailmakogemus jõudis ka Eestisse. Nii tunnistab Arvo Kukumägi, et tegi Türgi-Jossi rolli Hardi Volmeri „Tulivees” täis peaga. „Olin purjus. Ma pidingi olema, roll oligi külajoodik, külaheidik. Sain hakkama.” (Kivimaa 2009: 130.)
Miks filminäitleja joob? Ada Lundver on pihtinud, et alkohol aitab pinget maha võtta, lõõgastuda, uinuda (Arme 2010: 137). See aga on vaid asja üks, teraapiline külg. Teise, näitleja professioonist lähtuva vaatepunkti on kõige selgemalt sõnastanud juba nimetatuid Arvo Kukumägi: „Ma pole näinud ühtegi andekat näitlejat, kes viina ei joo. Mitte ühtegi!” (Kivimaa 2009: 86.) Miks on joomine näitlejale tähtis? Selgub, et mitte ainult näitlejale. Sest nagu Kuku teisal täpsustab: „ma ei tea ühtegi karsklasest superhead näitlejat, muusikut ega kunstnikku. Ta võib olla maha jätnud, aga tal on see kogemus olemas.” (Kivimaa 2009: 121.)
Kogemus! Just see lubas Kaljo Kiisal öelda oma „Kevade” Lible-rolli kohta siiralt: „Niisugust natuke vintis meest, see ei olnud mulle raske mängida.” (Laasik 2011: 268.) Seetõttu ei kahtle ma sugugi, et Kiisk oleks lahendanud hiilgavalt ka märksa suurema ülesande – mängida Liblet Lutsu enda 1926. aastal kirjutatud stsenaariumi järgi, kuigi Lible pidev purjusolek selles käsikirjas oli lausa häiriv (Klaassen 1977: 13).
Kui karskus võib loovisiku andele nii ebasoodsalt mõjuda, siis küsime lõpetuseks juba teatud murega, kuidas mõjus „Kevade” jõuline karskuspropaganda „Tallinnfilmi” kineastidele endile. Kas nad hakkasis pärast filmi nägemist vähem jooma ja kas nende loovus seeläbi kannatas? Õnneks mitte. Alkoholiteema püsis nii elus kui ka ühiskondlikus arvamuses endiselt üleval, vahel lausa aukohal. Krestomaatilise küsimuse esitas Jüri Müür kord Enn Sädele: „Miks on nii, et me joome Kaljo Kiisaga ühepalju, aga tema ei ole joodik ja mina olen?” (Laasik 2011: 293.)
Kui „Tallinnfilmi” parteibüroo 1973. aastal Kaljo Kiisa personaalküsimust arutas, siis kõlas direktor Nikolai Davidovitši soovitus isalik-ähvardavalt: „Napsuvõtmisest tuleks hoiduda.” Mille peale Kaljo Kiisk vastas parteilise otsekohesusega: „See ei ole minu tööd seganud.” Ilmselt fantaasiavalda kuuluv, kuid ajastutäpne on kriitik Andres Laasiku kirjeldus Kaljo Kiisast pärast seda koosolekut „Akvaariumis”: „Koos esimese 50 grammi konjakiga läks kurgust alla soe jutt, mis sulatas sisemuses pigistava klombi. Teine 50 grammi tõi juba kerge lõõgastuse. Kolmandaga kadus reaalsusest Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei koos oma käsilastega. Jäi ainult püha kunst ja inimlik headus, mida tasub kogu südamest teenida…” (Laasik 2011: 312.)
Seega kukkus „Kevade” mürinal läbi. Vähemalt propagandafilmina (propaganda films).
/…/

(Looming 2017, nr 7.)

Ilmar Trull
Kenake kevade

Naabritel külas

Mõnda aega elas Lätis
Tootsi-nimeline jätis.
Sellepärast läks ta Lätti,
et ei mõistnud vene jätti.
Kohe, kui sai selgeks jätt,
tuli tagasi see pätt.

Inimese saatus

Koolis tähtis asjapulk
oli köster Jüri Julk,
aga lapsed enda hulka
mängima ei võtnud Julkka.
„Oleks Julgats mõistlik mees,
oleks ta ka mängus sees,”
ütles Toots, „kuid nüüd on väljas,
vaene, õnnetu ja näljas.”

Saksa poisid

Kaldal saksa poisse parv-
juurteta migrandid.
Põhjas saksa poiste parv-
ei saa sõita vandid.
Tõnisson sai kuulda vaid
saksa poiste sõimu.
Üks tal selge sedamaid-
saksa poiss ei lõimu.

/…/
Jõuluõhtul

Arno lõi Liblega kella,
poisid vaatasid alt.
„Arno on tornis kui taevas,”
rääkisid kadedalt.
Siis tuli Arno alla.
Kuulis tuttavat häält:
„Narrid, ma ütlesin kohe-
Tali taeva ei jää!”

Kultuurierinevus

Kui Arni viiuli võtab,
et mängida kurba viisi,
siis neeger kitarri võtab
ja laulab kurba umbluusi.

(Neeger on afroameeriklane)

Kes kus elab

Kus elavad rosinad? Saias.
Silgud eeskoja ukse peal reas.
Kus jeekimid? Kabeliaias?
Ei, Jee Kimid elavad Koreas.

Tootsi peenar

Nina mullast pistis porgand,
küsis: „Kelle mulle torgand
naabriks keegi ignorant?”
„Samad sõnad,” kurtis rõigas,
„see on uskumatult võigas,
kui sul naaber on nii sant!”
Naabriga ei olnud rahul,
õiendasid vihast vahul,
sibul, salat, redis, till,
sigur, peet ja saialill.
Lõpuks hallipäine taat,
nende peenravanem
magus kartul ehk bataat,
ütles: „Palju parem
olla võiks me aia elu,
ainult mul on palve:
lõpetame keskustelu,
teeme naabrivalve!
Ründavad meid terve suvi
vaenulikud jõugud,
ilmutavad haiglast huvi
mardikad ja tõugud.
Meil on tarvis üksteist tunda!
Mul on tõesti tunne:
valvata ei saa ju naabreid,
kui me neid ei tunne.”

Loomingut
„Siin triumfikaare all“ (karikatuurikogumik). Kunst, 1977
„Ajaloo tajumine“. Eesti Raamat, 1982
„Lõunavaheaeg. Lihtne ja ilus“ (näidendid). Eesti Raamat, 1988
Edgar Spriit – karikatuurikogumikus “Homo Novus”, kujundaja Rein Lauks, (Perioodika, 1988)
„Eliase lohe“. Vagabund, 1999
„Uku-Ralf Tobi. Minu päevik 2000“. Vagabund, 2001
„Päikesekontsert“ (näidend). Sõnalava, 2002
„Armas aeg“. Tänapäev, 2004
„Rüütel rahva keeles ja meeles“. Varrak, 2006

Komöödiad
1984 „Lõunavaheaeg“, Vanalinnastuudio
1987 „Lihtne ja ilus“, Vanalinnastuudio
2001 „Tähetolm“, Vanalinnastuudio
2002 „Päikesekontsert“, Vanalinnastuudio
2004 „Pehmed ja karvased saavad jalad alla“, Eesti Draamateater
2014 “Karistai ja Lorelei”. Karepa, Richard Sagritsa muuseum

Estraadinäidendid
1986 „Meie õhtused rõõmud“, Vanalinnastuudio
1993 „Prügikast ehk Alguse asi“, Vanalinnastuudio
1994 „Prügikast 2 ehk Põhi paistab“, Vanalinnastuudio
1997 „Raadio Null“, Vanalinnastuudio
1999 „Kassikuld“, Vanalinnastuudio
2000 „Juubelitort“, Vanalinnastuudio
2004 „Viimane vint“, Vanalinnastuudio
2005 „Viimane sent“, Vana Baskini Teater
2006 „Kolme lillekese juubel“, Vana Baskini Teater
2007 „Tähtede sadu“, Vana Baskini Teater
2009 „Prügikast 3 ehk Eesti masurka“, Vana Baskini Teater

Näidenditõlked
1982 A. Suhhovo-Kobõlin „Toimik“, Vanalinnastuudio
1982 S. Zlotnikov „Naiskond“, Vanalinnastuudio
1983 V. Merežko „Anekdoot“, Vanalinnastuudio
1985 V. Slavkin „Vilets korter“, Vanalinnastuudio
1987 E. Radzinski „Kena naine lillega“, Vanalinnastuudio
1987 N. Gogol „Revident“, Vanalinnastuudio
1988 N. Erdman „Enesetapja“, Rakvere Teater
1995 A. Tšehhov „Pianoola“, Linnateater
2000 A. Ostrovski „Mets“, Vanalinnastuudio
2000 M. Bitter jun. „Põhhjas“, Linnateater
2001 L. Razumovskaja „Prantsuse kired Moskva lähistel“, Ugala
2002 I. Turgenev „Isad ja pojad“, Linnateater
2006 F. Dostojevski „Krokodill“, Vana Baskini Teater

Stsenaariumid
1973 „Värvipliiatsid“, Tallinnfilm, joonisfilm
1983 „Sõlm“, Tallinnfilm, nukufilm
1986 „Kevadine kärbes“, Tallinnfilm, nukufilm
1987 „Magus planeet“, Tallinnfilm, nukufilm
1991 „Ärasõit“, Tallinnfilm, joonisfilm
1991 „Rahu tänav“, Tallinnfilm, mängufilm
1995–1998 „M Klubi“, BEC, teleseriaal, 101 osa
1997 „Minu Leninid“, Faama Film, mängufilm
2001–2011 „Pehmed ja karvased“, BEC, teleseriaal, umbes 150 osa
2002 „Eesti valik 2001“, Raamatfilm, dokumentaalfilm
2005 „Mees animatsoonist“, Acuba Film, dokumentaalfilm

Püsiviide Lisa kommentaar

Ralf Rothmann

8. apr. 2019 at 7:50 e.l. (Nädala autor 2019, Ralf Rothmann) (, , )

Foto: Je Bauer, Suhrkamp Verlag

Kirjandusfestivalil Prima Vista esineb 7. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogus ja 9. mail kell 18 Tallinnas muuseumis Vabamu saksa kaasaegse kirjanduse mainekas esindaja Ralf Rothmann.

Kirjastus Hea Lugu on andnud Mati Sirkeli tõlkes välja sõjaromaani „Surra kevadel“ ning ajakirja Akadeemia aprillinumbris ilmus jutustus „Ketsemani“. 2015. aastal ilmunud „Surra kevadel“ („Im Frühling sterben“) osutus juba 1980.-tel luuletuste ja jutustustega debüteerinud ning üle poole tosina romaani avaldanud autori jaoks läbimurdeteoseks: romaan on tõlgitud 25 keelde, sellest kõneldes on tõmmatud paralleele Günter Grassiga ja tuletatud meelde Remarque’ romaani „Läänerindel muutuseta“.

„Surra kevadel“ peategelased on 17-aastased noormehed, kaks farmis lüpsjana töötavat sõpra. Noorukid saadetakse 1945. aasta kevadel sundmobilisatsiooni korras rindele, kuigi sõda on selleks hetkeks juba kaotatud. Ühe noormehe närvid ei pidanud vastu, ta deserteerus ja hukati, teine tuli tagasi ning kandis sõda endaga kaasas terve elu, sest sõda oli teinud temast süüta süüdlase. Romaanis püüdis Rothmann sisuga täita isa vaikimisest tekkinud vaakumi, sest nagu ta on öelnud: isa ei lõpetanud vaikimist kunagi, kuigi sõda istus alati koos meiega laua taga.
Rothmanni loomingu võib jagada kolmeks: Ruhri kaevanduspiirkonna elu-olu käsitlevad teosed, Berliini romaanid ja jutustused ning sõjaromaanid. Teda on nimetatud Saksamaa tegelikkuse portreteerijaks, suurepäraseks jutustajaks, kes on andnud hääle tavalisele lihtsale inimesele. Rothmanni romaanides pulbitseb elu, mida kirjeldades on autori keel poeetiline, mahlakas ja detailirohke.
Rothmann on andekas ja tunnustatud kirjanik, kes alati on säilitanud distantsi peavoolukirjandusega. Näiteks ei lubanud end seada kandidaadiks saksa raamatuauhinnale. Ta arvab, et elukogemus ja empaatiavõime on kirjaniku jaoks olulisem kui akadeemiline haridus. Rothmann julgeb öelda, et kirjandus võiks inimesi kõige paremas mõttes liigutada ja rõõmustada. „Kirjutamine on minu jaoks õnn, õnne võimalus. Muide, nagu ka lugemine“ on öelnud Rothmann.

Linda Jahilo

Katkend: Surra kevadel, Hea lugu 2015, lk 122-129,

Ohvitser varjas vaid halvasti haigutamist; lõug säbrutas ja ta pani käed vaheliti rinna ette ning lõi jala üle põlve. Mustalt välgatas ta saapanina laua tagant. „Mis tööd täpselt? Mida te teete?”
Walter neelatas. „Meie… Me oleme lüpsjad. Nii et mina olen lüpsja. Tegin hiljuti oma sellieksami. Fiete õpib veel. Varem käis ta gümnaasiumis. Me töötame kindralmajor van Cleefi mõisas Sehestedti juures ja meil on…”
„Lüpsjad?” katkestas ülemus teda. „Tegelikult milline kaunis ja auväärne elukutse. Tulen ise maalt, Köningsbergi juurest. Kolmsada hektarit. Peaasjalikult nisu, kuid ka piimakari. Meie lüpsjad olid alati puhta südamega mehed, pruuniks põlenud, uhkete biitsepsitega. Neile võis lasta noal peale kukkuda ja see vedrutas tagasi. Igatahes tüdrukud said nendega heintes oma lõbu kätte, kui arvestada kõike seda kohupiima, mida nad sõid.” Muheldes hõõrus ta enda lõuga. „Aga täpsemalt võttes: kas tulevikus vajab keegi veel lüpsjaid? Kas pole see eilne töö? Edaspidi teevad seda masinad, või mis?”
Ta kummardus kõrvale ja tõi toosist lusikatäie suhkrut, see oli kärmas ja ablas liigutus, ning tsiviilsest hääletoonist kergendust tundev Walter raputas pead. „Ei, seda ei juhtu, Sturmbannführer. Seda ma ei usu. Sa õpid tervelt kolm aastat, ja udara õigesti tühjaks saamiseks pole vaja ainult jõudu, vaid ka peenemat tunnetust. Muidu jääb ülejääk nisadesse ja tekib põletik. Iga lehm tahab omamoodi lüpsmist, ja kui seda valesti teha, lööb ta ämbri jalaga ümber. Ja tuleb ju veelgi rohkem osata: pulli mullika juurde viia ja peale passida, et ta mullikal selga ei murraks, sünnitusel tuleb abiks olla ning haigusi ära tunda ja ravida. Või teinekord ka ravida. Või teinekord ka hädatapmine ette võtta või surnud vasikad ema seest välja lõigata. Ja selle jaoks pole masinaid.”
Ohvitser kõverdas ühte suunurka, kuhu kleepusid veel paar suhkrukristalli; see nägi peaaegu naeratuse moodi välja. Prillide heledad kilpkonnaluust raamid püüdsid valgust ja see ümbritses nad punaka joonega, aga kui ta prillid eest võttis, olid silmad järsku palju lähemalt koos ja vahtisid külmalt. Nende all nahal pahutsesid peened kortsukesed ning Walter sai aru tagasi, tõmbas õhku sisse ja ütles: „Fiete, tahan öelda Friedrich Caroli on ju haavatud, Sturmbannführer. Ta sai killuga pihta ja tal on väga tugevad valud, mis ei lase tal magada, siis ju tehakse vahel lollusi… Tõenäoliselt on ta võtnud teab kui palju tablette koos alkoholiga. Ta kindlasti tegi seda, mõõtu pidada pole ta veel kunagi osanud. Ta oli auru all ja tahtis ainult värsket õhku hingata, arvan mina. Ja äkki seisid välissandarmid ta ees.”
Ohvitser laksutas tasakesi keelt, valas endale veelkord kohvi ning Walter kallutas pead ja jäi enda juurde: „Ta sai just kaheksateist, Sturmbannführer. Vanemad põlesid Hamburgi rünnakutes ära ja tema kallim taotles kaugabielu, ta saab lapse… Ma tunnen teda, see Ortrud on üks tõeliselt peen ja korralik tütarlaps, see paneb talle aru pähe… Palun, ärge laske teda hukata!” Ta sulges lühidalt silmad, väänutas mütsi ja lisas vaikselt juurde: „Kui tahate, astun ma tema asemele. Te võite mind rindele saata, sinna, kuhu teda taheti panna. Ta oskab traktoriga sõita, järelikult tuleb ta toime ka Kruppi ja Borgwardiga, ja teil poleks siin üks mees vähem… Ta on mu sõber, härra Domberg, tahan öelda Sturmbannführer. Üks tõeliselt väärtuslik inimene. Ta teeb kõik heaks.”
Lahtisest termoskannust tõusis auru ja ülemus vahtis ühte pilti oma köites, sinises rüüs madonnat, kes luges lilleaasal raamatut. Kui ohvitser jõi, jooksis üks kohvitilk tassi mööda alla ja jäi põhja külge rippu. „Teie sõber, teie armas sõber…” Ta raputas pead, ninasõõrmed tõmblesid. „Mis te arvate, kui kaua tahaksin ma seda veel kuulata, reamees? Tulge mõistusele! Te kaitsete täie tõsidusega meest, kes tahtis teid ja teie kamraade hätta jätta? Kellele on ükspuha, kas venelane marsib meie kodumaale, tapab meie parimaid mehi, rüvetab meie naisi ja tallab saksa kultuuri porisse? Seega isamaareeturit? Te seisate siin ja kaitsete hingelist jõuetust ja ütlete mulle täie tõsidusega, et see kurjategija olevat hea inimene, kuna teie vasikad lakuvad ta käsi?”
Tilk langes raamatule, mida madonna käes hoidis, aga ohvitser ei märganud seda, ja Walter tahtsi midagi öelda, kuid Domberg kergitas lõuga. Ta pani prillid jälle ette ja nüüd paistis ta häälel klaasrant olevat. „Kuulake, Urben! Kui jätta kõrvale, et ma võiksin teid teie väljaastumise eest kongi pista: sõjas pole tähtis see, mida keegi soovib, tunneb või mõtleb, sõjas maksab ainult see, kuidas keegi talitab – seda olete ometi juba kogenud, mis? Ja see mees, kelle vööpandlal seisab nagu meil kõigil Minu au nimi on truudus, tegi halvimat, mida üks sõdur teha võib. Ta polnud arg vaenlase ees, oh ei! Seda võiks teatud asjaoludel veel mõista. Ta oli arg sõbra ees! Mõtelge selle üle kord järele. Kui teid tabab homme kuul, siis arvatavasti sellepärast, et temataolised mehed, temataolised süümetud sellid on püssi põõsasse visanud.”
Ta vaatas mütsi Walteri käes. „Ja nüüd tõmmake oma eeslivitt (Sõdurite kõnepruugis müts, pilotka.) pähe ja pange uks väljastpoolt kinni! Minu kannatusel on piirid! Teie ja teie toakaaslased lasete ta homme varahommikul korraldust mööda maha, ja kui te keeldute või tulete mõttele haige olla, võite kohe ise ka seina äärde astuda. On selge? ”
Ta viipas, et Walter kaoks, see oli liigutus käerandmest, misjuures ta tonksas kuivatuspaberipressi lambi kõrval. Selle pideme vari – pide oli väike pronkskotkas – libises suurelt üle tapeedi, ja ilma seda endale teadvustamata astus Walter veel ühe sammu kirjutuslaua poole. Ta silmad põlesid, läksid niiskeks, ja pulss tagus tal sedavõrd kõrvades, et ta ise vaevalt kuulis, mida läbi kokkulitsutud hammaste ütles. – Kuid Domberg, kes oli lehte pööranud, kehitas ainult õlgu. „Miks, miks…” Ta hääl oli nüüd jälle pehme ja ennast kaitsev, ning ta pani uue sigareti ja ohkas koos väljavoolava suitsuga: „Inimlikkusest muidugi. Kuna sa oled ta sõber, nagu sa ütled. Siis sihid hästi, et ta ei kannataks.”

Kui Walter Györist tagasi jõudis, kutsus külakiriku kell õhtusele missale. Vihma sadas ikka veel, ja olles arstirohud maha laadinud, võttis ta oma leivakoti ja jooksis keldrisse. Trepil oli verd, saapatalla muster kuivanud loigus, pruunjad kraapimisjäljed krohvil. Valvur, keegi teine kui hommikul, puhastas endal puulaastuga hambaid ja hämmastus, kui Walter ulatas talle külastusloa, käsitsi kirjutatud rea. „Koguni templiga,” ütles mees irvitades ja keeras plekkukse lukust lahti. „Suursuguselt leiab see maailm otsa küll!”
Naerid lõhnasid mullaselt-magusalt ja pimedusse langevas valgusvoos helendasid Fiete mantlinööbid. Üks kahest fessist lebas lössi litsutult põrandal ja Fiete tõstis pea ning ajas end oma asemelt aeglaselt püsti, asemeks oli õlekuhi. Seejuures toetus ta seinale ja lükkas ühe napa ümber. Valvur pani ukse kinni ja ütles juba pooleldi pleki tagant: „Tehke lühidalt, kamraadid. Sel paberilipikul seisab kümme minutit.”
Võtmekeel naksatas lukus ja järsus vaikuses läks vihmapladin valjemaks. Põllu kohal oli viimane päevavalgus, ja sõnatult sidus Walter kokkurullitud teki vöölt lahti ning viskas selle õlgadele. Siis kraamis ta kotist esile küünla, pani selle põlema ja tegi lahti konjakipudeli, mille oli ostnud kortermeistri käest – Itaalia mark. Ta käsi värises ja keermega kork kõlksatas vaikselt vastu klaasi, sellal kui ta vältis sõbra pilku ja ärevat küsimust selles. Tummalt vaatas ta üles, painutatud kidadega trellide poole. Tõmbetuul puhitas tolmuseid ämblikuvõrke lae all.
Fietel langes rind alla ja ta sulges lühidalt silmad. Mõlema käega võttis ta pudeli ja jõi ainult tillukese sõõmu. Nad istusid asemele ja Walter tõi kotist lagedale tahvli šokolaadi, leivakannika, veidi täissuitsuvorsti ja kaks pakki sigarette: erisegu. Ta oli ka väävlisalvi hankinud ja seda tuubist väheke välja pigistades vaatas ringi; kedagi teist polnud ruumis, selle sügavus oli kasinas valguses ainult aimatav. Peedikuhjade varjud ulatusid tellisvõlvi alla välja, vuukidest rippusid sambla- ja samblikuniidid.
„Kus need kaks bosnialast on?” küsis ta tasakesi, kuid Fiete, pudel põlvede vahel, tegi vaid ebamäärase žesti. Walter palus tal pead kallutada ja määris salvi tüügaste vahele purukskratsitud kohtadele. Siis nööpis ta Fietel mantli ja särgi lahti, tõstis terve käe üles ja vaatas kaenla alla. Higist märgade karvade vahele kleepusid loendamatud tingud, seesamiteradest väiksemad, selline tunne nagu liiv sõrmeotste all, ja ta võttis taskust kammi, rehitses need välja, nii hästi kui sai, ning masseeris siiagi natuke salvi sisse. See kõrvetas sõrmeküünte all.
Läbi vihma oli mõnikord kuulda kahureid, kergesuurtükke Raabi teisel kaldal. Aina uuesti ähmastas tuul neid hääli, ja nüüd jõi Fiete suuremate lonksudega, misjuures tal jooksis veidi napsi suunurgast ja tilkus rangluule, korpas marlile. Aga kui Walter pani talle ette sidet uuendada – tal oli sidemepakikesi kaasas -, ei raputanud poiss peadki. Ta ainult vaatas Walterit tummalt külje poolt, täis kibedat lõbu, nagu paistis, ja koputas pakist sigareti välja.
Odav tubakas pragises leegi kohal ja esimesele kopsu tõmmatud mahvile järgnes köhahoog, mille järel ta sülitas välja röga ja ka veidikene verd. Läikivi silmi vahtis ta põrandal seisvat küünalt, selle valget leegikest, mida tõmbetuul alla surus ja mille ümber steariin justkui veeks muutus. „Kena on,” ütles ta karedalt ja tõmbas uue mahvi. „Ma vähemalt püüdsin.” Ta lakkus oma pragunenud huuli ja kordas valjemini, otsekui vihma ja kahurite vastu rääkides: „Ma vähemalt tegin katset, olgu neetud! Ja ainult see maksab, mis?”
Tema bronhides tundus midagi kobrutavat ja Walter noogutas viivitades. Midagi liigutas end pimeduses, ta pilutas silmi, et teravamalt näha. Ühe salve äärest vudis üles rott, heleda sabaga must loom, ja kui Walter viskas teda krohvitükiga, puges rott naeriste vahele peitu. Siin-seal oli närimisjälgi kuni vilja magusa südamikuni, ja Walter pigistas puruks paar tingu, mis kleepusid veel ta sõrmede külge, ning pomises: „Kes teab… vahest on venelased kiiremini siin, kui me arvame. Võib-olla juba homme varahommikul.”
Steariin voolas kivipõrandale ja Fiete raputas kulmu kortsutades pead. „Mulle poleks seegi parem, need nimelt ei tee mingit vahet vabatahtlike ja sundvõetute vahel, Ata. Need lasevad iga SS-lase otsekohe maha, pole sa seda veel kuulnudki või?”
Juues vahtis ta oma talupojakingi. Puu oli praguline ja pahkluudel nahaga polsterdatud, ning ta lükkas ninad kokku ja oigas: „Mida ma olen tegelikult siia ära kaotanud, mees. Mõtlen seda, et kui ma oleksin Hitleri valinud nagu enamik… Aga ma ei tahtnud selle sita sisse minna, niisama vähe nagu sinagi. Mul pole vaenlasi, igatahes mitte selliseid, keda tahaksin tappa. See on sõda küünikutele, kes ei usu millessegi peale tugevama õiguse. Samas on need ainult väiklased pedandid ja memmepojad, ma kogesin seda rindel. Allapoole löövad jalaga, ülespoole koogutavad, ning tapavad naisi ja lapsi.”
Sigarett suus, pigistas ta väheke salvi sõrmedele ja ütles tasakesi otsekui iseendale: „Ja sellised mehed tohivad mu eluküünla kustutada.”
Ta pistis käe püksivärvli alla ja hõõrus salvi kubemesse. Nad mõlemad võpatasid, kui kõrval paugatas üks uks. Oli kuulda hääli, purjus inimeste naeru, üks koer haukus. „Milli on ta nimi,” hüüdis keegi, „õieti Melitta. Ta virutab sulle kondisaega vastu pead!”
Huuled peaaegu valged, sulges Fiete silmad ja vajus müüri najale, pudeda krohvi vastu. Kuid kohe seejärel mehed eemaldusid ja keldrikäigus oli jälle rahulik, arveatamata valvuri samme, kes mõnikord vilistas, et igavust eemale peletada. Iga paari südamelöögi järel läks pilu uksepiidal pimedamaks.
Fiete neelatas. „Naljakas on see, et ma nägin seda sageli unes,” pomises ta. „Viimastel aastatel on mind ikka ja jälle maha lastud, ja mõnikord on see koguni heategu või lunastus. Näiteks siis, kui mul polnud enam tahtmist elada: armupiin, maailmavalu või mis iganes… Lõpuks rahu, mõtlesin siis, lakkuge kõik mu perset, idioodid. Aga enamasti kohkusin ärkvele, käsi rinna peal, ja suutsin vaevalt enam hingata.”
Suits oli kustunud ja Fiete hoidis seda uuesti leegis. „Mu isa oli arst, laboriarst ja sanitaarohvitser, kas ma olen ehk rääkinud? Viimases sõjas, niisiis kaua enne minu sündi, sai ta mitu korda haavata: snaiprid. Ta lonkas kõvasti. Ja hiljem prantslaste sõjavangis, kusagil Rhôni ääres, lasksid nad tal kolm korda omaenda hauda kaevata. Ikka seoti tal silmad kinni ja ta arvas, et ta lastakse maha. Möirati käsklusi, laeti raksatades karabiine – aga siis need konnasööjad ainult kusid auku ja tema pidi jälle kõik kinni ajama. Oli üks peen mees, sõjast rääkides nuttis sageli.”
Fiete sülitas veidi tubakat välja. „Ja ükskord, kui ma oma unenägusid mainisin, ütles isa mulle, et meie keharakkudel, seega ka seemne- ja munarakkudel on olemas mälu ja see on pärilik. Hingeliselt või kehaliselt haavata saamine teeb midagi järglastega. Solvangud, hoobid ja kuulid, mis sind tabavad, nii-öelda vigastavad ka sinu sündimata lapsi. Ja ükskõik kui armastava hoole all nad hiljem üles kasvavad, on neil paaniline hirm solvangute, hoopide ja mahalaskmise ees. Igatahes alateadvuses, unenägudes. Tegelikult loogiline, või kuidas?”
Ta nipsutas koni käest ja jõi jälle. Trellide vahelt pihkas sisse peent veetolmu ja Walter surus laialijooksnud ning peaaegu tarretanud steariini tahi ümber kokku. „Ja mis on,” küsis ta kõlatult ja köhatas, et oma häält tagasi saada, „mis on sellega, kes peab tulistama? Mida tema pärandab?”

Mõned lingid:
https://www.suhrkamp.de/buecher/to_die_in_spring-ralf_rothmann_42475.html?d_view=english
https://www.goodreads.com/author/show/634443.Ralf_Rothmann
https://www.suhrkamp.de/autoren/ralf_rothmann_4093.html
https://www.deutschlandfunkkultur.de/kleist-preistraeger-ralf-rothmann-ich-bin-eher-ein.1270.de.html?dram:article_id=400908

Püsiviide Lisa kommentaar

Leelo Tungal

25. märts 2019 at 12:01 p.l. (Leelo Tungal, Nädala autor 2019) (, )

Leelo Tungal (1947) – eesti kirjanik. Sündis Tallinnas Ruila kooliõpetajate perekonnas. Tungal lõpetas 1962. aastal Ruila 8-klassilise kooli, 1965. aastal Tallinna 42. Keskkooli ja 1972 Tartu Ülikooli.
Ta on töötanud eesti keele õpetajana, ajakirjade Pioneeri ja Tähekese nooremtoimetajana (1972–1975), Eesti Riikliku Nukuteatri kirjandusala juhatajana (1981–1984), ajalehe Eesti Maa kultuuritoimetajana (1994–1996) ning aastatel 1994-2018 ajakirja Hea Lapse peatoimetajana.
Alates 1979. aastast kuulub Eesti Kirjanike Liitu.
2018. aastal Leelo Tungla raamatute “Seltsimees laps ja suured inimesed” ja “Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed“ ainetel oli loodud film Seltsimees laps.

Katkend: Seltsimees laps ja suured inimesed. Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest, Tänapäev 2008, lk 151-157.

„Meeste juttu võiks ajada küll!” arvas ka Ratsasõidu-Jaan. „Mul sahvris asunikupudel olemas, siis pole seda hirmu, et külm ära võtab… Mis sina, Feliks, arvad?”
„Kus ma lapse jätan?” tegi tata kurva näo pähe.
„Lapse võtame kaasa, milles küsimus! Kui külm hakkab, siis teeme ratsasõitu, eks ju?” naeratas Ratsasõidu-Jaan mulle.
Muidugi olin ma kohe hakkamas! Ega siis iga päev saare peale saa!
Ratsasõidu-Jaan oli ikka üks vahva mees! Teised kutsusid teda küll Reemanni Jaaniks, aga see polnud pooltki nii peen nimi kui Ratsasõidu-Jaan – ja selle ilusa hüüdnime oli mees auga ära teeninud: veel kordagi polnud ta keeldunud mind turjale võtmast ja uhket sõitu tegemast! Eks tatagi võtnud mind vahel kukile, kuid nii uljast traavi kui onu Jaan ei viitsinud ta ilmaski lasta ja hirnumine ja kapjadega maa kraapimine ei tulnud talle üldse pähe. Ratsasõidu-Jaan oli alati mänguhimuline ja lisaks kõigele oli tal imetlusväärne oskus teha mitut asja korraga: näiteks võis ta ühtaegu minuga poodi ja tataga malet mängida ning seejuures veel lorilaule laulda ja paberossi toppida.
Enne emme äraviimist käisid meil tihti külalised: nii vahva oli koos emmega lauda katta ja pärast suurte inimestega juttu ajada! Aga viimasel ajal oli mul laua katmine meelest läinud, sõime tataga kahekesi „niisama” – see tähendas, et mõnikord ei hakanud me taldrikuid üldse määrimagi, võtsime härjasilma ja kartuleid otse pannilt ja vahel tegime tomatiräime konservile paari minutiga otsa peale.
Saarele minekuks pani tata suurde korvi laudlina, pooliku leivapätsi, soolatud või purgi ja pärgamentpaberisse mässitud hapukurgid. Ma polnud varem saarel käinud ja seepärast vahtisin puude vahel seisvat pikergust lauda ja pikki puupinke nagu ilmaimet. Kogu see mööbel oli otsekui maa seest välja kasvanud – nii nagu kõrged saare- ning vahtrapuud ning raagus põõsad, mis lauda ja pinke ümbritsesid. See väike saar jõe keskel oli mul ju iga päev silme ees olnud, aga et seal puude ja puseriti-võseriti põõsaste vahel seesugune „mängumaja” asus, sellest polnud mul aimugi. Üksainuke paat ju terve küla peale oligi – see seisis talvel meie maja ees kaldal, põhi püsti, ning suvel käisid mehed paadiga õngitsemas, mõrdasid panemas ja spinninguid viskamas. Kangesti mõnus tunne oli paadis istuda ja vaadata, kuidas tata aere liigutas – vee peal liikumine oli midagi erilist, peaaegu nagu lendamine! Oleksin tahtnud lõpmatuseni veepinnal liuelda, kuid tata tegi ainult ühe väikese jõetiiru ning juhtis siis paadinina vastu jõekallast.
Tata pühkis vatikuue varrukaga raod ja kuiva leheprahi laualt ning käskis mul lauda katta, kuni sõpradel järel ära käib. Leival oli korraga nii isuäratav lõhn, et ma ei suutnud vastu panna ja näksisin kannika otsast kaks hambatäit… siis veel kaks… ja siis veel ning veel… Oleksin vist kogu leivakontsu kinni pistnud, kui äkki poleks mu kõrvusse kostnud tasast krabinat: krõk-krõk-krõk!
Kas lombitagused agressorid? Neetud sõjaõhutajad? Või ehk hoopis Rootsi salaluure, kellest must mees oli ennist kõnelnud? Aga äkki hiilis uurija Varik ise mingil kombel saarele ja valmistus kõige hullemaks? Võib-olla sai ta minu paljaihulistest piltidest julgust ja tahab nüüd päriselt mu naba näha? Pärast hea häbimärgistada…
Tundsin, kuidas käsivarred tõmbusid kanaihule ja kintsudest jooksis läbi hirmujudin: kuhu see tata küll jäi? Äkki unustas ta mind ära või – mis veel hullem – leidis, et minusugusest pahast lapsest tuleks lahti saada? Las konutab saarel – ja asi ants!
Heitsin pingile pikali ja püüdsin järele mõelda: mida teha üksikul saarel, kuhu isa on su unustanud ja kus krõbistavad salapärased tegelased – agressorid, salaluurajad ja kes kõik veel? Kui hüüaks appi, kas siis tulevad komnoored mind päästma või saavad hoopis needsamad salaluurajad põõsastikus julgust juurde?
Eemal kostis veesolinat – lõpuks ometi jõudis tata tagasi.
„Tsst!” kuulsin kedagi ütlemas. „Ei maksa lärmi teha!”
„Mis sa pelgad!” tundsin kergendusena ära Ratsasõidu-Jaani rõõmsa hääle. „Selle saare peal enkavedee ei tegutse! Näe, viimne julgeoleku tegelinski lahkus vesiroti näol kalda poole ujudes!”
Lükkasin põõsaoksad laiali ning nägin, kuidas vesirott ujus, nina vee peal, kalda poole, saba sirgu ja jutt taga. Paat oli juba ninapidi saarele tõmmatud ja sealt nad kolmekesi tulidki – tata, Jaan ja onu Artur, kõigil vatijoped seljas ja tatal kitarr paelaga üle õla. Meestest hoovas nii palju lusti ja enesekindlust, et mul läks tuju kohe heaks.
„Mis enkavedee,” pobises onu Artur vaikselt. „Mul eit hakkas ajama, et kanade õrred tahavad parandamist – justkui homme ei oleks päev!”
„Las aga kanad kannatavad!” arvas Ratsasõidu-Jaan. „Selleks nad loodud ongi, et kannatada!”
„Seda minagi,” kinnitas onu Artur. „ Vaata, homseks võib see õlletilk, mis mul siis mannergus on, täitsa ära kanastada ja see on ju patt, kui toiduained raisku lähvad!”
Ratsasõidu-Jaan noogutas surmtõsiselt: „See poleks mitte ainult patt, vaid lausa riiklik kuritegu! Nõukogude produktide hukkalaskmise eest võib laagrisse sattuda!”
Lisaks plekkmannergus „õlletilgale ” pandi lauale kanamune, suitsupekki ja saia, ja minagi aitasin kaasa, et toiduained raisku ei läheks. Ega ma tavaliselt keedumunadest hoolinud, pekist kõnelemata – aga saare peal oli kõigil asjadel mingi eriliselt mõnus maitse! Suur söömine ajas mulle lõpuks une peale – mässisin ennast tata toodud vatiteki sisse ja toetusin tema selja najale. Tata selg võnkus kitarrirütmis ja aeg-ajalt sain talt küünarnukiga väikesi obadusi, kuid ega see und silmist ei peletanud. Häälilauluks laulsid mehed: „Nüüd see kann on Jaani käes, Õlleritsu Aadu. Näe, hakkab suu peal ajama, Õlleritsu Aadu! Joojoojoojoo, Õlleritsu Aadu!”
Seda laulu polnud ma enne kuulnud, kuid silmad vajusid vägisi kinni, nii et lõppu ei jõudnudki ära kuulata. Läbi une kuulsin veel, kuidas tata alustas „Ma tahaksin kodus olla…”, ja seejärel tuli mitu veel pooltuttavat laulu. Kui aga silmad jälle lahti tegi, oli laulupidu otsa saanud ja onu Artur pajatas naerusel häälel: „Nojah, külarahvas aeti koolimajja kokku ja see rajooni agitaator laulis nigu üks ööbik: kuda ikka kolhoosikord toob Ruilasse õnne ja õitsengut ja rahvaste sõprust. Et viie aasta pärast kasvavad siin juba viinamarjad ja arbuusid, mida seltsimees Mitsuurin praegast meie kliima jaoks aretab.”
„Ma kuulsin, et seltsimees Mitsuurin olla hiljuti käeluu murdnud,” pistis Ratsasõidu-Jaan Arturi jutu vahele. „Ta olla nimelt enda aretatud maasika otsast alla kukkund, he-he-hee!”
„Nojaa,” ütles onu Artur, kui seltsimees Mitšurini maasika üle sai juba küllalt itsitatud, „ega meil siin on ka varsti ohtlik elada – igal sammul vedelevad inimese pea suurused viinamarjad! Ja siis ütles see agitaator veel, et Ruilas hakkavad käima trollibussid ja tramvaid ja kommunistid hakkavad rahvale tasuta riideid jagama! Viin voolab täitsa jumalamuidu ja lehmi lüpstakse elektriga! Ise hüüdis oma jutu peale: aplaus, seltsimehed! Aga keegi peale tema ei plaksutand.”
„Vaat kus matsid!” kihistas Ratsasõidu-Jaan. „Ei oska elektrilehmi hinnata!”
„Nojaa, ja lõpuks ütles see mees:”Seltsimehed, kas teil küsimusi on? Julgemini, seltsimehed!” jätkas onu Artur. „Eks siis Talkopi Liisi tõust püsti ja küsind:” Kas kudagid saaks koloosi sealauta ühe uue ämbri – ma paergast toidan sigu oma ämbriga?” Ossa poiss, kus siis see agitaator sai vihaseks, karjus: „Provokatsioon! See on kodanlik propaganda! Selle eest tuleb teil veel vastust anda!” Liisi pani jooksuga padavai kodu poole! Vaata, kui viivad teise veel Siberisse!”
„No kes siis kolhoosi sigu söödab, kui kõik Siberisse viiakse!” naeris Ratsasõidu-Jaan ja pöördus siis tata poole: „Sa, Feliks, jäid äkki nii vaikseks, et ei tunne sind mitte äragi! Ära muretse – tõde tõuseb, vale vaob! Ükskord ikka…”
„Kurat!” kuulsin tatat äkki täiesti võõral häälel hüüdmas. „Ma lähen kasvõi Stalini enda juurde! See on ikka kurat teab mis!”
„Tead, ma kuulsin kuskilt, et Stalin on tegelikult hobune!” lausus Jaan. „Tema ema olla mehkeldanud Prževalskiga – tead ju küll seda metshobuse tõugu – prževalski hobune! Nii et vägagi võimalik, et Jossif Vissarionovitš on hobuse poolvend, he-he-hee!”
„Ää aa lolli juttu – hobune on tark loom! Persevalsi hobuseid ma küll põle näind, aga ega nad nii lollid ikka ei saa olla kui see vana vunts!” Põrutas onu Artur.
„Oh jah,” leidis tata jälle oma hääletooni üles. „Rahvasuu on teadagi väsimatu! Lenin ehk Uljanov olla tegelikult eesti mees – Hull Jaan olla ta isa nimi, a emake olla selle Jaaniga tuttavaks saand meie esimesel laulupeol Tartus…”
„Ajaliselt klapib!” teatas Ratsasõidu-Jaan rõõmsalt. „Laulupidu oli 1869, Volodja sündis 1870!”
Nüüd oli minulgi aeg oma teadmisi näidata. Hea ikka, et raadio majas: kust ma muidu oleksin ajakohaseid laule õppinud!
„Suurel tamme oksal
halja aasa kohal
kaks nii kaunist kotkast
vestles omavaa-aahel…” lasin minagi laulu lahti. See oli ilus nukker viis – soovikontsertidel tellisid kotkalaulu paljud seltsimehed. Küllap nad istusid õhtuti oma raadioaparaatide juures ja ümisesid kaasa – täpselt nii nagu minagi.
Mehed vaatasid mind suuril silmil – märkasin, kuidas nende suud hakkasid vaikselt tõmblema. Küllap hoidsid pisaraid tagasi, sest mehed ju ei nuta… Eks see olnud ka ilus kurb viis, eriti see koht, et „Lausus: „Peagi suren,” esimene kotkas,”kõik mu tööd ja hooled annan üle sulle!”
Aga kui ma olin jõudnud ridadeni „Üks neist kotkaist Lenin, teine kotkaist Stalin”, pahvatasid kuulajad täiest kõrist naerma. Ratsasõidu-Jaanil olid pisarad silmis küll, aga suu lõkerdas naerda, mis kole: „Geni-aalne! Kust sa küll sihukese laulu võtsid!”
„Ahhaa!” kostis äkki kaldalt tädi Armiida pahane hüüd. „Seal te, päevavargad, siis peesitategi! Leeluke, on onu Artur ka seal?”
„Põle siin kedagid!” põristas onu Artur ja tõstis hoiatades näpu mu näo ette.
„Siin on lööktööliste nõupidamine, palume parteitutel mitte segada!” hõikas Ratsasõidu-Jaan lõbusalt.
„Ats, marss koju!” ei teinud tädi Armiida teda kuulmagi.
Jaan võttis vaikselt lauluotsa üles ning onu Artur ning tata ühinesid temaga:
„Poissmehe elu on priius, naisemees on tihti riius! Parem hobust varastada, kui üht neiut armastada…”
Mehed kõhistasid naerda ja lasksid õlletoobil ringi käia.
„Ats, aitab jauramisest,” hüüdis tädi Armiida kannatamatult. „Kohe läheb pimedaks ja sul kõik õrred parandamata!”
„Eit, ära sega – kuulsid ju, et nõupidamine!”
„Siis jäägi sinna!” karjatas tädi Armiida. „Mina sind enam tuppa ei lase, mine lauta kanaõrrele! Kodu kõik meestetööd tegemata, tema jaurab saarukse peal! Vaata kui kutsun miilitsa! Las panevad sind ajalehte, et laaberdab ringi ja tööd ei tee!”
„Loll jutt suhu tagasi!” põrutas onu Artur. „No eks sa kutsu miilitsapoiss kohale – a ütle, las võtab mängukaardid kaasa, meil siis neli kätt koos!”
Tata ja Ratsasõidu-Jaan itsitasid vaikselt ja pühkisid suunurkadest õllevahtu.
„Oota, ma lähen räägin Helvile ära, kuda ta isa joob ja laaberdab nagu viimane tolgus!” hüüdis tädi Armiida.
„Las Helvi tuleb ka siia!” sosistasin onule. Helvi oli Arturi ja Armiida ilus ja tark tütar – ta meeldis mullegi, sest kuigi oli juba suur tüdruk, käis koolis, kandis loodotška-kingi ja puha, viitsis ta vahel ikka ka minuga mängida.
„Ähh!” lõi onu Artur käega. „Naised ja lapsed on üks nuhtlus siin ilma peal!”
Oli näha, et Helviga ähvardamine kahandas Arturi uljust mitme kraadi võrra.
„Ei aita laste nutt ega naiste kisa,” meenus mulle tata ütlemine, mille ka tädi Armiidale valjul häälel teatavaks tegin, „raha saab maha joodud!”
„No nii! Kas see on mõni lastejutt?” viskas tata mulle väga pahase pilgu ja hakkas kitarri kotti toppima. „Nüüd kohe marss koju magama! Istud toas ja hoiad pissipoti sangast kinni!”
Pidu oligi lõppenud. Mehed kustutasid paberossid ja panid asjad kokku.
Tata oli miskipärast mu peale kangesti pahane – ta ei vaadanud enam minu poolegi, kuigi mul oli raske oksarisu vahel kõndida, vatitekk ümber.
Suured inimesed on tõesti imelikud! Tata ei lausunud mulle terve õhtu jooksul enam ainsatki sõna – ei paadis ega ka tuppa jõudes. Teised olid ju kõik naernud raha mahajoomise jutu peale – aga tema sai kurjaks…
„Head ööd, pläraläraleenu!” ütles ta mulle head-ööd-musi andes. Aga nalja polnud ta näos ollagi! Mõtlesin, et ehk oleks targem hakata hoopis Ratsasõidu-Jaani lapseks. Paras siis tatale!

Luuleraamatud
“Karune lugu” (Kunst, 1975)
“Koera elu” (Eesti Raamat, 1976)
“Mooni avastamine” (Eesti Raamat, 1978)
“Hundi lugemine” (Eesti Raamat, 1978)
“Väike ranits” (Eesti Raamat, 1982)
“Tere-tere” (Eesti Raamat, 1985)
“Sul on teha mehetöö” (Eesti Raamat, 1987)
“Vana vahva lasteaed” (Eesti Raamat, 1988, valikkogu)
“Minu kodu” (Printest, 1991)
“Ema abilised” (Eesti Raamat, 1991)
“Aastaring” (Printest ; Koolibri 1992)
“Tondu” (Tiritamm, 1993)
“Põrsas Pamp” (Monokkel, 1993)
“Põrsapõli” (Monokkel, 1994)
“Palju õnne sünnipäevaks!” (Kupar, 1994)
“Tubli lapse tunnikell” (Kirilille Kirjastus, 1996)
“Päkapiku pähklikott” (Ramona, 1996)
“Kõik on emadele kallid” (Kunst, 1996)
“Kassileegu” (Koolibri, 1996)
“Küll on hea!” (Kirilille Kirjastus, 1998)
“Marjajuur lume all” (Prisma Prindi Kirjastus, 2000)
“Tema amet” (Ilo, 2001)
“Sampo värviraamat” (Sampo, 2001, 2002, 2003)
“Kirjad jõuluvanale” (Sild, 2001)
“Pururikas laps” (Sild, 2002)
“Kõige ilusam ema” (Tänapäev, 2002)
“Väike jõulusoov” (Tänapäev, 2004)
“Lepatriinu faksiga” (Ilo, 2004, valikkogu)
“Salajutt” (TEA Kirjastus, 2006)
“Lätikeelne jäätis” (Tuum, 2006)
“Koer tunneb koera” (Tänapäev, 2006, valikkogu, jutud ja luuletused)
“Sabaga päike” (TEA Kirjastus, 2007)
“Чем измерить озорство? / Kuidas mõõta põngerjatempe?” (Издательство КПД, 2009) vene ja eesti keeles
“Loomabeebits” (Tammerraamat, 2009)
“Kama üks ja kama kaks” (Menu Kirjastus, 2009)
“Jõuluajal juhtuvadki imed” (Tammerraamat, 2009)
“Tragi tüdruk Kata” (Tammerraamat, 2011)
“Liisbeti päev” (Tammerraamat, 2011)
“Südasuvi” (Tammerraamat, 2012, valikkogu)
“Meie koduloomad” (Tammerraamat, 2012)
“Porgand töötab porgandina” (Tammerraamat, 2013)
“Vanaema on meil nõid” (Tammerraamat, 2014)
“Konn kobrulehe all” (Tammerraamat, 2015)
Proosa
“Neitsi Maarja neli päeva” (Eesti Raamat, 1980); (Eesti Ekspressi Kirjastus, 2008)
“Pool koera” (Eesti Raamat, 1983)
“Kirju liblika suvi” (Eesti Raamat, 1986)
“Kartul, lehm ja kosmonaut” (Eesti Raamat, 1986)
“Kristiina, see keskmine” Sarjast: Minu esimene raamat (Eesti Raamat, 1989); (Tänapäev, 2008 ja 2014)
“Pille, Madis ja teised” (Eesti Raamat, 1989)
“Barbara ja suvekoerad” (Eesti Muusikafond, 1992)
“Humanitaarmõrv Bestoonias” (Monokkel, 1993; pseudonüümiga Lola Fiaccola)
“Vampiir ja pioneer” (Koolibri, 1993)
“Vaesed jõulud, rikkad jõulud” (Koolibri, 1993)
“Barbara ja sügiskoerad” (Huma, 1994)
“Nagu kass ja koer” (Kupar, 1995); 2. täiendatud ja uuesti trükitud pealkirjaga „Mustamäe sussimurdja” (TEA Kirjastus, 2009)
“Ema Luule jõulukaardid” (Ilo, 1995)
“Krutski linna lood” (Kupar, 1997)
“Kollitame! Kummitame! ehk Kollikooli kasvandike juhtumisi tänapäeval” (Hotger, 1997)
“Varesele valu” (Avita, 2002)
“Juku, Kalle ja kotermann Tallinnas” (Huma, 2002)
“Appi, appi, Triibu-Liine ehk Metsik kassistamine Vana-Inimlas” (Ilo, 2002)
“Siri Siiriuselt” (Tänapäev, 2003)
“Anna ja Aadama lood” (Avita, 2003)
“Siil Felix ja päkapliks Kerli” (Varrak, 2004)
“Väike draakon ja päkapikud” (Kalev, 2005)
“Siil Felix ja sekelduste sügis” (Varrak, 2005)
“Siil Felix ja kriminaalne loomaaed” (Varrak, 2005)
“Hernetont Ernestiine” (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005)
“Koer tunneb koera” Sarjast: Minu esimene raamat (Tänapäev, 2006)
“Seltsimees laps ja suured inimesed” (Tänapäev, 2008)
“Naljatilgad lähevad laulupeole” (Menu Kirjastus, 2009)
“Mustamäe sussimurdja (=Nagu kass ja koer)” (TEA Kirjastus, 2009)
“Miriami lood” (Eesti Päevaleht, 2009)
“Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed” (Tänapäev, 2009)
“Jõuluvana, kes kartis lapsi” (Tammerraamat, 2010)
“Sinilillega lumememm” (Ajakirjade Kirjastus, 2013)
“Raha-haa-haa” (Tammerraamat, 2014)
“Puudel Pedro ja igatsustasu” (Petrone Print, 2014)
“Jänesepoeg otsib sõpra” (Tammerraamat, 2015)
“Maimetsa laste lood” (Tänapäev, 264 lk, 2015)

Püsiviide Lisa kommentaar

Kalju Kruusa

11. märts 2019 at 3:25 p.l. (Kalju Kruusa, Nädala autor 2019) (, )

Foto: Maike Tubin

Kalju Kruusa (1973) – eesti luuletaja ja tõlkija.

Kalju Kruusa on Kultuurkapitali 2019. aasta kirjanduse sihtkapitali luule aastapreemia nominent.

Luuletusi kogust „Kümme kükki”, Kirimiri 2018, lk 7-8; 15; 20-22; 35-36; 50-51; 55.

lume- ja luulehelbed

Lumehelbed koosnevad
jääkristallikestest
õhuniiskus võtab
kristallide kuju
ja need liituvad
suuremateks tükikesteks
veetilgad on teatavasti
väga sarnased
aga lumehelveste

kuju on ainukordne
luulehelbed tekkivad
inimkogemuse
kristalliseerumisest
sõnade ja lausete kujule
ja saavad luule
vormis ainukordseks
aga lugeja käes
võivad nad sulada
kuna inimkogemused
on väga sarnased

„Lume see me ühise” luulekogumiku
eessõna osana 2010, luuletuseks
millalgi hiljem Pääskülässä

Hiiliva lapsevankriissi tee

Tegelikult juhivad iga hiiliva lapsevankriissi teed
Nõmme aedade kurjad keenjused
(Vyi vähemalt kurjad tublid ja usinad)
((vyi kurjad keskpärasused))
(((Kui mitte kurjad aktiivsed lollid)))
((((et mitte öelda kurjad agressiivsed kasulikud idioodid))))

Nõmme aedasid valvavad koerad on kurikuulsad
Mida kurjemad
seda kyvemini ja kaugemale kuulsamad

Ükski kuri koer ei ole kuulus
ainult oma aias
ainult oma tänavas ja kvartalis

Igal yigel lapsevankriissil
tulgu hiilida alati teed
kurjusekollete vahelt
Kuigi kahju ta on
et vankriraja valikul tuleb ennast
ümbritseval kurjusel juhtida lasta

2010 ja 2017, Pääskülässä

Jyulukuuse all

Midagi jyulukuuse taolist
on meil olnud peaaegu igal aastal
Tavaliselt oleme soovidele vastavalt
saanud terve puu vyi myne oksa
maalt sugulastelt
Vahel oleme segastel asjaoludel juhtunud
saama mitu kuuske korraga
Sel aastal sugulaste kaudu kuuske ei paistnud saavat
ja ise jalamehena kuuske metsast välja ei tassi
Meeli ryymuks pidi kuusk kindlasti olema
ja Elli arvas et peaksime kuuse ostma

Jyuludeks pidime maale minema

jyulueelse nädala veetsime kingitusi otsides ja tehes
ja puu ostsime varakult valmis
Pääsküla poe eest
Saime isegi allahinnatu
oli teisel ladvast midagi murdunud
aga meile just sellisena sobiv
Tahtsime kuuse panna laua peale
et Meeli teda ümber ei saaks ajada
Tegu oli kyige käharama kuusega
mis meil kunagi olnud on
Maksis 25 (kakskümmend viis) eurot
Ise mytlesime kas järgmisel aastal üldse enam
mingit sissetulekut on
Ellil töölepingut ei pikendatud
ja mul oli viimati selline asi kakskümmend aastat tagasi
kui öövalvurina töötasin
Kel on leping alati olnud
need ei saa niikuinii aru
Maal olles saime viiruse
Linna tagasi tulles
jäime kyik kordamööda haigeks
ja üldse kiskus nii kurvaks

Kuusele pilku heites oli nii hale ja kahju
Täna viskasime kuuse välja
Kuusk oli korteri teises otsas Meeli toas
Otsustasime et ei hakka seda uksest välja vedama
muidu pärast korista okkaid
parem viskame sealt samast aknast alla
Oli juba videvik väljas
kruvisin kuuse jala küljest lahti
tassisin ta ettevaatlikult akna juurde
Elli tegi akna lahti
ja ma lasin ta okste sahinal aknast välja
kuni hoidsin teda latva pidi käes rippumas
ning kujutledes homse Õhtulehe lööpi
SULERÜÜTEL VISKAS KUUSEGA NAABRIL SILMA PEAST VÄLJA
vyi midagi sarnast
vaatasin me kolmanda korruse
otsaaknast alla
ega keegi inimene ei jyuaks
kuusele ette jääda
siis lasin lahti
Kuusk kukkus lumisele teele
kogu ta okkastik tuli ühe ropsuga lahti
ja kuuse kujuliselt maha hunnikusse
ja kähar kuusepuu ise
vupsas vetruvalt üles
ja lendas üleni raagusana

mitu meetrit eemale aia äärde
Ses hüppes oli midagi
Tomasi di Lampedusa „Gepardi” koeranahka meenutavat

Sama kuusk otsekui vabanenuks
oma okaste koormast

Pärast vaatasin mitu korda aknast alla
Veidi valendaval lumel oli okastest
kähara kuuse tume kujutis
mis meenutas korjust
Kujutlesin
kuidas homme kükitame kuuse all
vaatame kuidas päev kujuneb

2013 ja 2014 Pääskülässä

MEELI kord on olla noor

2013 Pääskülässä

Ma ei jää kunagi pinsile

Ma ei jää kunagi pinsile
kuigi tõusuteel olev Eesti mehe keskmine eeldatav eluiga
ületab samuti tõusuteel olevat pensioniiga praeguseks oma tubli
seitsme aastaga
Võib juhtuda et saan vanaks

Aga pinsile ei saa
Ilmselt tuleb mul oma eestimaine vara maha müüa
et saadud raha eest kuhugi mujale kuhugi piisavalt vaesesse
kohta kolida
samas rahulikku ja mitte liiga palavasse
ja eelistatavalt usuleigesse
Seega näiteks
poliitilis-klimaatilis-seismiliselt kuumadesse Bhutanisse ega
Nepalisse ilmselt mitte
aga kargele ja sündmustevaesele Mongolimaale meeleldi

Tuleksin kodunt puude tagant metsast välja
laotaksin oma kondid sinitaeva alla rohtlasse laiali
Juba noorukieas on musse sügava jälje jätnud
Abe Kōbō „Luitenaine” ja Dino Buzatti „Tatarlaste kõrb”
Jŏuaksin eluĕhtul üle minna mongoli keelele (монгол хэл)
ning lähemale kõrbele ja mägedele

2015 (ja hiljem) Pääskülässä

avalikust raamatukogust

ühes Tanikawa Sjuntarou luuletuses
mida tŭlkisin
on Thomas Mannile omistatud
tsitaat armastuse kohta
osundust huupi saksasse tagasi ümber panna proovides
tegin guugeldades katseliselt kindlaks
et see pärines „Lottest Weimaris”

oma kăige paremate tanikawatsustega
laenasin raamatukogust eestikeelse tŭlke
et tsitaat üles otsida
ja kasutada juhust teha tutvust weltliteratur`i väärtteosega
istusin kodus selg vastu sooja radikat
akna alla maha
tegin läikiva sitikmusta kaanepaberiga
kalingurköites raamatu erutava naksuga lahti
ja hakkasin tasahaaval lappama
jättes teose enese hooleks
kas ta suudab mind vŭluda
kutsumani mind ennast kaanest kaaneni lugema
văi piirdun lehekülgedest pŏiki üle libisemaga
algus oli nii ja naa
järjest uusi lehti avades järsku avastasin
ehmatusega et raamatu teljelt pudeneb välja
pisikesi satikaid

olen viimasel kümnendil
raamatute isiklikust kojuostmisest
peaaegu loobunud
ja korrapäraselt raamatukogu
uudiskirjanduse riiulit kamminud
sealt pole aastate jooksul kunagi satikaid saanud
aga paljude armastavate lugejate käest
kätte käinud lemmikutega
on nüüd korraga sellised lood

igaks juhuks panin raamatu tasakesi kinni
ja jäin mĕtlema
kas tasub edasi lugeda
kas on olemas ja kas tuleks kasutada
mingeid kaitsevahendeid
kas mingite pisikeste putukate kiustegi
ikkagi lugeda edasi lugeda

2015 Pääskülässä

Loomingulisi plaane

 

Loomingulisi plaane on
Loomeplaanid muudkui kuhjuvad
Üks loomingulisem kui teine
Neid on juba lausa jalaga segada
Ei viitsi nimetama hakatagi
Samahästi vŏiks neid nimetada
möödunud aastate
tegemata jäänud töödeks

Raha mul jalaga segada ei ole
aga ma ei lase ennast sest segada
Siingi on mul olemas plaanid
Plaan a ja plaan b
tegelikult terve plaanide tähestik

täielik plaanimajandus
Plaanitavate plaanide hulk
on eksponentsiaalselt kasvav
Taotluste esitamise tähtajad lähenevad
plaanide tähe all
Plaane on rohkem
kui ladina tähestikus tähti
Ilmselt peab terve Unicode`i tarvitusele vŏtma

Ega peale plaanide muud teha jŏuagi
Elan loominguliselt raisatud elu.

2015 Pääskülässä

luule
1999 Meeleolu
2004 Treffamisi
2008 Pilvedgi mindgi liigutavadgi
2010 Tühhja
2013 ing ∙ veri ∙ tee
2015 Äädikkärbsed
2017 Ühe inimese elu (pooleli)
2018 Kümme kükki

tunnustused
1999 Betti Alveri auhind luulekogu “Meeleolu” eest
2006 Ajakirja Looming luule aastaauhind
2009 Tallinna Ülikooli kirjandusauhind ilukirjanduslike tõlgete eest
2009 Gustav Suitsu stipendium luulekogu “Pilvedgi mindgi liigutavadgi” eest
2012 Kultuurkapitali luulepreemia luulekogu “Tühhja” eest

Püsiviide Lisa kommentaar

Kerttu Rakke

22. veebr. 2019 at 1:16 p.l. (Kerttu Rakke, Nädala autor 2019) ()

Foto: Viktor Burkivski

Kerttu Rakke (1970) – eesti kirjanik. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogina, hiljem õppis Eesti Humanitaarinstituudis semiootika magistrantuuris. Töötanud reklaamiagentuurides korrektori ja copywriterina, teinud kaastööd paljudele ajakirjandusväljaannetele.
Kerttu Rakke on kuulutatud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nominendiks teose „Häbi” eest.
https://www.kulka.ee/uudised/selgusid-kultuurkapitali-kirjanduse-aastapreemiate-nominendid

Katkend: Häbi, Mitu Juttu 2018, lk 41-46.

Nadka vaatas maailma muutumist kõrvalt, nagu ta ikka tegi. Uudishimulikult, sekkumata. Tema elus oli vähe muutunud. Põhiliselt töö ja kodu, ristsõnad, televiisor ja meelelahutuslikud romaanid, mõnikord jalutuskäigud. Valjal ja Viktoril oli tegemist palju, neil polnud enam ammu aega jalutamas käia. Nadka käis üksinda. Muidugi ta teadis, et kui noorel naisterahval ei sobi üksinda restorani minna, võib ka niisama jalutamist valesti tõlgendada. Aga seda ju vaid juhul, kui jalutaja oleks olnud väljakutsuvalt riides või käituks ühemõtteliselt, mõtles Nadka. Pealegi ei tekkinud tal jalutades kunagi ühtki intsidenti. Keegi ei tülitanud teda, keegi peaaegu ei märganudki teda.

Nadka riided olid küll moekad, aga tagasihoidlikumas stiilis kui teistel. Tema seljas nägid kõik riided nagunii välja nagu iseenda koopiad, nagu oleksid nad kombeõpetuse tunnis riielda saanud ja seepeale igasuguse seksikuse minetanud. Riided ei kaunistanud Nadkat, nagu ei kaunistanud Nadka ka neid, kuigi Nadka kõndis alati sirge seljaga, nagu vaja, isegi kontsadel kõndides.

Valja ja Viktor elasid hästi, mõlemad olid oma karjääriredelil edasi astunud. Viktor kamandas mitut osakonda ja sõitis välismaa autoga, Valja aga oli kaadriosakonna juhataja. Lisaks oli tal turul oma kiosk, kus naabrinaine müüjana töötas – nagu ta kunagi öelnud oli, võttis ta kauplemist endiselt nagu hobi. Valja ise leti taga ei seisnud, mängis prouat ja käis Viktorile peale, et nad peaksid endale suurema korteri soetama. Kaubatarnijaid oli tal palju. Piirid olid enam-vähem lahti ja inimesed käisid ise kaubareisidel, ja mitte ainult Venemaal, aga ka Poolas, kus sai hea hinnaga Türgi kaupa. Moeröögatused, nagu neoonvärvilised liibuvad retuusid, mustast „kortsutatud” krimpleenist seelik ja polosärgi kaelusega pastelltoonides kampsunid, olid just sealt pärit. Nadkal olid need kõik olemas. Neoonvärvides retuuse, tõsi küll, ei pannud ta kordagi jalga.

Ja siis tuli putš, suur pauk, millest alates kõik aina kiiremini muutuma hakkas. Eestlased tegidki oma riigi ja Moskva andis neile selleks loa. Ja mitte ainult eestlastele. Paljud endised liiduvabariigid ütlesid Nõukogude Liidust lahti. Paljudes käis juba enne kodusõda, mõnes algas nüüd ja käis veel aastaid. Eestit see kõik õnneks ei puudutanud.

Nadka isiklikus elus toimus samuti muutus. Anja, ainuke sõbranna moodi töökaaslane, kes tal oli, jäi üksinda. Haige vanatädi, keda tüdruk hooldas, suri, ning nüüd oli Anjal palju vaba aega, millega ta midagi peale ei osanud hakata. Nadka ja Anja hakkasid koos kinos ja videosaalides käima, jalutasid mere ääres ja botaanikaaias, arutlesid loetud raamatute ja televisiooni vallutanud seebiseriaalide üle ja rääkisid teineteisele oma saladusi, nagu oleksid nad alles kolmeteistaastased.

Oma suurimat saladust – segaseid mõtteid Sergeiga seoses – Nadka muidugi ei avaldanud. Aja jooksul oli ta aru saanud, et tegemist polnudki mingi saladuse ehk sündmusega, mida peaks salajas hoidma, vaid ajutiste rumalate mõtetega. Ja rumalad mõtted, kui neist on lahti saadud, ei vääri ju meenutamist? Kunagi ju arvati, et Maa on lapik – ei pea ju praegu nutma sellepärast, kui rumalad inimesed siis olid?

Ka teistest meestest ei rääkinud Nadka Anjale, sel lihtsal põhjusel, et tal polnudki kellestki rääkida. Muidugi oli üks või teine noormees talle elu jooksul silma hakanud, aga kellegagi ei läinud asi paari sõna vahetamisest kaugemale, keegi polnud hakanud Nadkal peas kummitama nagu Sergei, kuna kedagi teist poldud talle meheks pakutud.

Anja tunnistas, et talle on üks tehase mehaanikuid juba aastaid väga meeldinud. Nadka süvendas Anja tundeid, öeldes, et tema arust vaatab ka see noormees Anjat hoopis teistsuguse pilguga kui teisi.

„Miks ta siis minuga ei räägi, kuhugi ei kutsu?” kurvastas Anja.
Valja kaudu, kellel oma ameti tõttu olid kõikide inimeste andmed kättesaadavad, sai Nadka teada, et mehaanik, kes Anjale meeldis, oli abielus. Ta kaalus terve päeva, kas Anjale üldse seda öelda, sest see võib teda kurvastada. Nadka oli kindel, et tema tunneks end küll kurvana ja petetune, ent pidi endale tunnistama, et sooviks pigem tõtt teada, kui asjata unistada. Aga Anja polnud üldse pettunud.

„Missugune õilis mees,” ohkas Anja. „Ei taha abielu rikkuda ja teistele haiget teha, sellepärast hoidubki armastusest.”

Nadka oli temaga nõus.

„Mis sest, et meie armastus võiks olla tõeline,” ohkas Anja vaiksemalt ning nuuksatas: „Võib-olla on ta oma abielus õnnetu?”

Nadka kallistas Anjat. Pikalt arutasid nad, kuidas asjad ilmselt on ja kuidas edasi käituda. Lahenduste otsimisel olid neile eeskujuks näited, mis saadud raamatutest, seebiseriaalidest ja tehases kuuldud elukogenud naiste juttudest, ehk siis suur sasipundar emotsioone, aga ei ühtki reaalset retsepti. Nende mõlema õnneks tulid nad võimalikku häbi välistavale lahendusele: lasta kõigel rahulikult kulgeda, vaadata, mis saab. Mitte üheski romantilises loos pole kangelane valinud tüdrukut, kes talle ise kaela hüppab.

„Meestele tuleb aega anda,” ütles Anja targa näoga ja Nadka oli temaga nõus. Mõne kuu pärast lahkus mehaanik tehasest ja kolis kogu perega Venemaale tagasi.

„Ta ilmselt ei suutnud taluda, et peab kogu aeg mind nägema ja midagi ette võtta ei saa,” oli Anja kindel ning Nadka oli taas temaga nõus.

Kord kutsus Nadka Anja endale külla. Anja oli vaimustunud, kui ilus kodu Nadkal oli. Õigemini – Valjal ja Viktoril. Aasta tagasi oli tehtud siin remont, mille käigus olid kõik toa uksed välja vahetatud. Nüüd olid need kõik moodsad, ülevalt kaares. Nadka teadis Viktori jutust, et eritellimusel tehtud uksed olid olnud päris kallid, samuti võttis uksepiitade kaardesse seadmine aega. Elutoas jäi Anja lummatult seisma.

„Nagu televiisoris!” ohkas ta. Siin vaimustas teda kõik: suur sektsioonkapp, rasked volangidega kardinad ning kollasest klaasist kellakujuliste lampide ning rotangist ventilaatoriga lühter lae all. Uhked pehmed vaibad olid nii seintel kui põrandatel, tugitool ja diivan suured, kõrge seljatoega, nii et sinna istudes vajusid justkui pehmesse patja. Kõige krooniks oli toanurgas suur televiisor, hiiglasliku ekraani ja kopsaka tagumikuga Finlux. See polnud lihtsalt televiisor, see oli välismaine värviteleviisor, millel oli kümnete nuppudega pult.

„Anna andeks, aga ma ei kutsu sind endale mitte kunagi külla,” ütles Anja. „Minu kodu pole pooltki nii uhke.” Nadkal oli sellest küll kahju, aga ta mõistis Anjat. Pole vastikumat tunnet, kui millegi pärast häbeneda, teadis ta.

Nadka väike tuba oli lihtsam, aga ka siin oli näha Valja suurejoonelist kujundusstiili. Karvane tiigripildiga voodikate ja taas rasked volangidega külgkardinad. Nurgas oli ovaalne puitraamiga peegel ja selle all väike sahtlitega laud, kus Nadka hoidis oma isiklikke asju ja kosmeetikat.

Seinal oli pilt neljast kaarte mängivast koerast, mille ümber oli kuldne nikerdustega raam. See pilt, tegelikult plakat klaasi all, aga mitte maal, oli kunagi Viktorile kingitud, aga Viktor ei hoolinud sellest üldse. Valjagi ei hoolinud pildist, aga kuna pildiraam oli ilus ja seda võis teinekord mõne päris maali jaoks vaja minna, siis jättis ta pildi alles ja riputas Nadka toa seinale. Nadkale ei meeldinud see pilt samuti, ent ta sisendas endale, et meeldib. Tal oli lihtsalt kahju neist asjalike nägudega koertest, kes olid välja mõeldud selleks, et inimestele naeru ja rõõmu tuua, aga tegelikult ei meeldinud kellelegi. Nadka pakkus neile nii-öelda varjupaika.

„Oi, kui vahva pilt!” ütles Anja koeri nähes.

„Sulle meeldib see? Kas tahasid endale?” küsis Nadka.

„Tõsiselt räägid? Sa annaksid selle pildi mulle?”

„Ainult pildi, mitte raami,” ütles Nadka. Ta võttis pildi seinalt, eraldas raamist ning ulatas Anjale. Anja oli pisarateni liigutatud, keeras pildi rulli ja palus ajalehte, et see pildi ümber keerata.

Ka Nadka oli pisarateni liigutatud. Kui hea meel tal oli, et pentsik pilt ometi endale õige peremehe leidis! Sellise, kes hoolib.

Valja tuli koju ja tervitas neid toauksel. Nadka tutvustas Anjat Valjale. Siis turgatas talle pähe hirmus mõte: aga mis siis, kui Valja on pildi osas ümber mõelnud, äkki ta siiski tahaks seda säilitada?

„Valja, ma kinkisin selle koertega pildi Anjale, tohtis, eks?”

„Mis koertega… Ah selle? – Muidugi! – Ja sulle tõesti meeldib see?” pöördus ta üllatunult Anja poole.

„Ma nägin kunagi sellist pilti ühes filmis. Muidugi mulle meeldib see!” oli Anja rõõmus.

„Nadka, sul on kindlasti palju asju veel, mida sa ise ei kasuta – näiteks riideid. Näita neid Anjale, ta on sinuga sama kasvu, äkki talle meeldib midagi?” pakkus Valja ja eemaldus ukselt: „Ma teen teed, tulge varsti kööki!”

Anja ja Nadka vahetasid pilgu. Kuidagi tobe tunne oli äkitselt kellelegi oma asju näidata. Ja veel selleks, et see neist midagi endale valiks! Muidugi käis Nadka Anjast paremini riides, aga seni polnud neil omavahel sellest juttugi olnud, et kes mida kusagilt ostab. Selliseid jutte räägiti töö juures küll, naised jagasid ikka üksteisega infot uuematest, parematest ja soodsamatest ostukohtadest. Aga Nadka ja Anja polnud selles osalenud ning omavahel polnud neil riietest kunagi juttu olnud.

„Noh,näita siis,” ei seganud Anjat uus olukord. Nadka läks riidekapi juurde. Ta ei pidanud kaua mõtlema: need riided, mida ta ei kandnud, olid eraldi ühe riiuli peal. Nadka tõstis riiuli voodi peale tühjaks.

„Tõesti? Nii palju on sul asju, mida sa ei vaja?” imestas Anja.

„Valja ju hoolitseb minu eest, toob riideid proovimiseks koju, ma ei pea isegi poodi minema! Ja mõnikord ta kingib mulle asju,” rääkis Nadka ja tal oli kummaline end kuulata. Kui ta oma elu kirjeldas, kõlas see kui uhkeldamine! Seda ta nüüd küll ei tahtnud.

Anja valis Nadka riiete seast päris mitu asja välja. Nadka üllatuseks ja heameeleks olid need sellised riided, mida ta ise kohe kindlasti selga poleks pannud ja nii ei olnud tal kahju neid ära anda. Näiteks meeldisid Anjale needsamad neoonvärvi retuusid, mis paar aastat tagasi kõva moeröögatus olid. Nadka südametunnistus piinas teda natuke, sest sõbrana oleks ta ju pidanud ütlema, et asja moest läinud riiete kandmine ei näidanud head maitset. Aga Anja oli uute asjade üle nii õnnelik, et Nadka ei raatsinud tema rõõmu rikkuda.

Pärast lühikest ühist teejoomist läks Anja minema.

„Noh, palju raha said?” küsis Valja.

„Mis raha?” ei saanud Nadka aru.

„Tasuta andsid oma riided ära?”

„Need olid juba moest väljas,” õigustas Nadka.

„Mis sellest! Tema ju tahtis neid!”

„Vabandust, ma üldse ei mõelnud sellele,” ütles Nadka. Mõned neist asjadest oli Valja talle kinkinud. Nüüd oli ta kingitud asjad lihtsalt ära andnud, nagu ei hooliks ta kinkijast üldse.

„Teinekord teata mulle ette, kui sa kavatsed külalisi kutsuda,” ütles Valja. „Sa ju näed, et me ei ole ka ise viimastel aastatel külalisi eriti kutsunud. Pole vaja, et inimesed näevad, kuidas me elame. Lähevad veel kadedaks ja mis kõik veel. Kodu peab olema koht, kus sul on hea olla. Sellepärast pole meil kodus telefonigi.”

Nadkale meenus, missuguse imetlusega oli Anja nende elutuba vaadanud. Võib-olla oli tõesti parem, kui ta Anjat enam külla ei kutsuks.

Looming
“Let’s go” (jutustus, Vikerkaar 11/1989)
“Kalevipoeg” ( 2000)
“Seitse päeva” (2000)
“Mitu juttu” (2001)
“Kolmas printsess” (2001)
“Iluasjake” (2002)
“Susanna ja mina” (2002)
“Kordustrükk” (2003)
“Kodu keset linna” (seriaalistsenaarium, 402 seeriat 2003–2006, pluss 456 seeriat 2007–2010,
“Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud” (2007)
“Rahatuulutaja” ( 2009)
“Seitse aastat seebiselt” (2010)
“Pimedusest välja” ( 2015)
“Ott ja Pilts” ( 2016)
“Küpsiseparadiis 2 ehk maskid & maskotid” (2017)
“Häbi” (2018)

Püsiviide Lisa kommentaar

« Previous page · Next page »