Karl Martin Sinijärv

20. jaan. 2017 at 3:21 p.l. (Nädala autor 2017) (, , )

Foto: Sven Arbet

Foto: Sven Arbet

Karl Martin Sinijärv (1971) – eesti ajakirjanik ja luuletaja.

Luuletusi kogust „KMSX: kuidas öelda”, Näo Kirik 2016, lk 20; 24; 25; 35; 36-37; 42; 47; 49; 52; 53; 55.

Peas veidi logiseb täna.
Olen niigi nii paljudes asjades küllaltki oskuslik eksija,
alati ei mäleta, mis aasta käimas on,
või kas armsamal oli bipolaarne häire või anoreksia,
samuti võib, mõeldes toidule,
pilk raamaturiiulit mööda pekselda hoopis –
jep, see oli buliimia –
mida iganes. Lükkan rõduuksel kardinad eest,
lähen longin keldrisse, toon puuliimi ja
teen need riidekapi liistud korda,
vineer ripendab, sukki lõhub ja teinekord
isegi õhemaid pükse.
Hea rahulik päev, arvutit lahti ei tee, telefoni lahti ei tee,
ja asi ei ole ju aparaatides üksnes,
iseennast ei või lahti teha, vähemasti mitte igaühele
ega igal ajal, võibolla mõnele Kalamaja tüdrukule
või hämaraliigi saadikule ehk alati,
ja nendestki päästaks vaid rammusamat sorti hädavale,
udutule mis läidaks segasemas aegruumis
nii kuningale kui ka kodutule. Kindlasti aga sinukesele ja minale,
kui me hästihoolitsetud minevikud nirisevad
aimatavas lõkkekumas salarajaks sängi siidilinale.

´´´´
Sõber, tule, sinu õla najal tahan nutta,
jäta viin ja naised, õkva minu manu tõtta.
Sinu teise õla najal tahan jälle naerda,
tule ruttu, ära ütle, et sul pole aega.
Aita heita hellad lilled armastuse hauda,
aita leida lein ja vein ja katta peielauda.
Ööd on lühikesed veel, kuid pidu kestab pikalt.
Hästiröstit südame sain Kalamaya plikalt.
´´´

Ma olen kõigest kaja, aga sul on tõesti hääl.
Ma tajun, et me jalutame õhukesel jääl.
Me teeme samme häid ja teeme pahu ja mis sest.
Oma armastamisvajaduse rahuldamisest
võib teha kõrget kunsti, kuid instinktid madalad
meid sotsiopaatseis võrgustikes jahuks jagavad.
Saab jahust ökokrõpsusid või küpseb pulmatort,
on minu asi kindlustada, et vaid kõrgem sort

jääks lahetuulde puhuda, kui kõik on ükskord tuhk
ja väiksest müksust südamesse mäena kerkind muhk.
´´´´
sa panid mu põlema
hingasid mind sisse
tõmbasid mind

hindasid mu aroomi ja maitset
võtsid väikese lonksu
siis suurema
jõid ausa janu ja teisegi
joobusid minust
jäid pildituks
ahastus teinuks kassile au

sa neelasid mind ketaste kaupa
puuderdasid minuga nina
me käisime üheskoos reisidel
võõrad meil polnud ei pilved ei põrgu

olen sõltuvusttekitav
tervistkahjustav
keskpikas perspektiivis surmav
vana hea halb harjumus

palun jäta mind maha

´´´´

tahtsin kirjutada
kaur riisma pikkuse luuletuse
aga ei tulnud välja
kohe kui kaela kandma hakkas
kasvasid luuletusele kaur riisma vurrud
mis ei lisanud pikkust vaid pentsikust
aga size does matter you know
and style
kui oled kord
säherduse sihi seadnud
try walking in my shoes
muigas kaur koos dave gahaniga
ja kadus pilkasesse õhtusse
ei kosta ei samme ei kilkeid

mõtlesin siis kirjutada lihtsalt
eesti kõige pikema luuletuse
see peaks ju juba määratlusjärgselt
olema vähemalt kaur riisma pikkune kaa
aga nännännää-nännännää
tühjagi
vanarahvas tõmbas taskust kalevipoja
osutas tömbi kardulamullase pöidlaga
otse kirjandusmuuseumi suunas
kus janika kronberg valvab jakob hurda varvast
ja teisi pühi reliikviaid
kus keldrid on täis kuue tuhande aasta kuldvara
tõenäoliselt ka koltunud sügislehti
aga päris kindlasti lebab seal eesti kõige pikem luuletus
lootes et keegi teda kunagi läbi ei loe
või vähemalt lõpuni
mõnes kaalukategoorias lihtsalt ei võistelda
ainult kunnus võistleb kõigis
ja kõik võistlevad kivisildnikuga
kahjuks võidab alati sport

okei siis
tuleb teha eesti ja üleüldse kõige pikem haiku
kogenud värssmaakri käes kukepea:

kuus kilomeetrit
ja sada kakskümmend üks
meetrit pikk haiku

teadaolevalt on kuuesaja kuuekümne kuue meetri
maagiline piir seni ületamata
haikukirjutuses vähemalt
aga sama teadaolevalt astuskleb hämarikuvööndist avalile
tundmatuks jääda sooviv kolleeg
ja kirjutab naksti veel pikema:

mustmiljon aastat
üksteist kuud kolm päeva ja
minut pikk haiku

siin ei ole midagi õmmelda
kujutlusvõime piirideni on tee kauri luuletusest pikem
iga könn võib köhida nii pika haiku kui tahab
sonettidega pole mõtet proovima hakatagi
jürgen rooste uuendas sonetivormi põhjalikult
juba oma kõige esimeses raamatus
ta on nüüd määratud lõputa otsingule
´´´´
Miks, pärgli päralt, vaimust vaevat vaim
praevardas härgi keerutama pidi?
Triumfipärjun veel, ja rikkain rüin.
Vaim, küpsest rümbast kuuma kondilüdi
luristamas? Grillikapten vaim?
Ei mõttemõlk see häim, ei ülevaim,
vaid otse öeldes veidi idiootne.
Kuid, sõber, lootkem, et on aru peidus vardas
ning vaim ei seila öhe, varras pardas.
´´´´

Kristalselt
Meil on üks suur kristallist salaraja
ja keset saali museaal
ja nurgas raal, mil puudub traat
ja raali taga bürokraat,

kes on kui tubli automaat
ja vabal ajal tore taat
ning teab, et tema museaal
on tähtsaim ese Eestimaal.

Aga Eestimaa on lukku pandud,
Kalevipoeg on kammitsas,
ümber saali vohab sõge
eksponaat ja eksponõges.
´´´´

Härgamisi (dadaa)
Häda ajab härja üles,
Jupiteri kaa.
Tähesäras on hästi ülev
hädasid õiendadaa.

Väike veis ja vägev jumal
jäävad öös vestlemaa.
Sula luule kullakuma
katab magava maa.

Lumest, vihmast ja linnatahmast
taevani tõuseb bluus.
Vaimutoidule avaneb pahmast
tallava härja suu.

Imetabase hetke harda
öine ilmutus loob.
Jupiter ulatab vaimu ja varda.
Teadagi, mida teeb loom.
´´´´
Tao-tao
Tao trummi nii, et möirgab nahk
ja ole nagu lumesahk,
mis lükkab puhta puhtaks tee
nii rokile kui rokale.

Sa pista laulu sisse hing
ja tuliründ ja rütmid ning
üks väike kurikaval kratt.
Sa hoia ikka kõrgel latt,

et lati all saaks karelda
ja maailm, see saaks paremaks.
´´´´
Kui on
Kui sul on lugu, siis räägi ta ära.
Muidu ei lase ta magada.
Südamlik sõnum toob silmisse sära.
Jutud on selleks, et jagada.

Tõhusa sõnaga lõbusalt lajata,
targa ja teadjana tasaselt toeta.
Kui sul on lugu, siis tule ja pajata,
elamust elavatele poeta.
´´´´
Me küpsetame
Suure inimese taga
püüa näha seda last,
kes ta kunagi on olnud
ja mis nüüd on saanud tast.

Väikse inimese juures
vaata, kelleks kasvab ta
ja kas vahest nimelt sina
mõistad teda aidata.

Tulevik on alles tainas,
ahi alles soojeneb.
Et seal ahjus pole vesi,
kuumalt küpsetame me.

Loomingut
“Kolmring”, 1989
“Vari ja viisnurk”, 1991
“Sürway”, 1992
“Neli sada keelt”, 1997
“Poissmehe kokaraamat”, 2000
“Towntown & 28”, 2000
“Artutart ja 39”, 2002
“Krümitor 0671”, 2011
„KMSX: kuidas öelda”, Näo Kirik 2016

Püsiviide Lisa kommentaar

Paavo Matsin

20. okt. 2016 at 9:00 e.l. (Nädala autor 2016) (, , , )

Foto: erakogu

Foto: erakogu

Paavo Matsin (1970) – eesti kirjanduskriitik ja kirjanik. P. Matsin on “Sirbi” kriitikapreemia laureaat. Ta õpetab EBS Gümnaasiumis kunsti ja filosoofiat. Matsin on Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Gustav Meyrinki Seltsi liige. 2015. aastal ilmus tal varjunime Paša Matšinov all romaan “Gogoli disko”, mis pälvis Kultuurkapitali ilukirjandusliku proosa preemia ja Euroopa Liidu kirjandusauhinna.

28. oktoobril kell 18.00 saalis
Kirjandusõhtu: külas on Paavo Matsin, vestluskaaslaseks Kaspar Jassa
Paavo Matsin on tänavuse Euroopa Liidu kirjandusauhinna laureaat, tema raamatu „Gogoli disko“ valis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital 2015. aasta parimaks proosateoseks.

 

Katkend: Paša Matšinov „Gogoli disko”, Lepp ja Nagel 2015, lk 92 -100.

Paradiisiaias

Kittarist-ignorant-kvakuškamees Grigori Mansetovitš helistas koju taksofonist, mis asus jalgrattapoe kõrval. Ljuba kuulas teda vaikides. Sellest, et mehel on kellegagi suhe, oli ta juba mitu päeva tagasi aru saanud, kuid kõne oli ikkagi nagu välk selgest taevast. Jõudnud kaduvasse koju, istus Grigori nahkdiivanile ja varjas parema käega näo. Ljuba oli minemas komisjonipoodi, naine seisis mantli ja saabastega keset tuba ja peegeldus kord küljega, kord otsevaates kümnetelt kristallvaasidelt klaaskappides. Käsi, mis varjas Grigori nägu, ei peegeldunud kuskilt, vaid värises ja muutus üha väiksemaks ning läbipaistvamaks, näis, et ta odav muusikakooli hõbesõrmus veereb kohe-kohe kõhnaks jäänud näpult kakofoonse kolinaga maha. Ljuba oli valmis pannud kaks kohvrit, üks neist oli olnud pikalt kasutamata, seisnud kapiotsas ja lõhnas kergelt kassikuse järele. Ljuba oli toimuvast nii rabatud, et ei osanud eriti midagi öelda. Naine lahkus vaikides.
Grigori Mansetovitš Mansett tõusis ja vaatas meeleheitel pilguga toas ringi. Mõttekarusell töötas sedavõrd kiiresti, et ta ei osanud ühtki eset kaasavõtmiseks haarata. Ta seisis väikese poisina Tšehhi lõbustuspargi piletikioski ees ega suutnud valida hirmutavate ja vähemhirmutavate atraktsioonide vahel. Lõpuks võttis ta nagu nimme kõige otstarbetumad ja jaburamad esemed – seinalt karudega maalide vahelt kaks tääki, ühe Šveitsi, teine Norra päritolu, vihmavarjudekorvist metallkäepidemega jalutuskepi, mis imiteeris mõhklikku puuoksa, kodualtarilt libistas ta tasku uuri, mis tiksus toretseval metallvaagnal, ja sinise kiviga kuldse prossi, mida ta nooruses oli uisutamise ajal karvamütsi ees kandnud. Siis tuli talle mõistus pähe, järsku ja valusalt, nagu oleks pakasega lastekarusselli külge keele pannud ja ta loopis kapist kohvrisse pesu, sokke ning paar kikilipsu. Kitarr koos juhtmetega oli alati pakitud, ja ootas ukse kõrval jalutama viimist. Astunud väikese kodualtari ette, lõi ta paremalt vasakule risti ette, vaatas veel korra ringi korteris, kus oli veetnud enda elu õnnelikumad päevad, ning lahkus, vedades ebamugavaid kohvreid valusate põntsatustega trepist alla nagu oma olematuid lapsi.
Lumi oli järsku maha tulnud, Grigori seisis abituna maja ees, kohvrid jäid hange kinni ja kitarr kukkus valusalt vastu puusa. Kolmanda korteri vanamutt, kes alati kõigiga riidu kiskus, polnud lumelabidat kätte võtnud, sest arvas, et kui ta suvel miskit müstilist ja ainult talle teadaolevat majatagust hekki pügab, siis on tal õigus lumelükkamisest keelduda. Seda oligi moor koristustabeli alaserva kirjavigadega kirjutanud, hoolimata tõsiasjast, et valget ainet aina kuhjus ja kuhjus tema koristuspäevadel välisukse ette. Veel viimast korda vihastas Grigori Mansetovitš vanamoori peale, aga endalegi ootamatult andestas kohe härdalt ja tundis isegi muret, mis kogu elust siin nüüd lõpuks ilma temata saab.
Räbaldunud polstriga sinine takso viis ta liigagi kiiresti Katerina maja ette. Ta tõstis kohvrid esikusse ja otsustas enne uuest kodust väljumist käia kusel. Peldik oli hubane ja soe, ja mis eriti huvitav, kostis hirmsasti läbi. Teisel pool seina vidistasid päris meeldivalt ja paradiisiaialikult mingid puurilinnud. Kuid Grigori mõistis ruttu, et nii kui paradiisis oli pärimuse kohaselt kaks puud, hea ning kurja tundmise puu ja igavese elu puu, asustasid ka naaberkorterit vähemalt kaks salapärast elanikku või olevust.
Kõigepealt kostis õhukese seina tagant arusaamatut pobinat ja siis röökis keegi nii kõva häälega eesti keeles, et Mansetovitš lõi peaga ehmunult vastu poti kohal olevat peeglit.
„Kes see on?” osatas tundmatu naishääl kurjalt selles väljasurnud keeles. „Kes see on? Telekas ju käib, vaata, kuradi jobu!”
Mansetovitš kõikus kandadel. Üsna üllatunult kuulatas ta edasi, eesti keelt oli ta eelmise korra ajal koolis õppinud. Ilmselt oli tegu abielupaariga, kuigi mehe häält ei kostnud üldse.
„Plära, plära,” järas naine edasi. „Miks sul ükski asi siin elus meeles ei seisa? Kui aru ei saa ja midagi ei mäleta, siis käi siit teleka eest minema!”
Kuidas nad küll niimoodi sõimates suudavad koos elada? Eestlased… tõesti niisugused? Ljuba ei sõimanud kunagi, tegeles lihtsalt oma karude ja kristallidega ning jäi ajapikku üha võõramaks. Nii võõraks, et Grigori jälgis seda muutumist lapseliku imestusega nagu õigeusu papp, kes põlvitades ei suuda järsku pühakirjast õiget lehte ja peatükki leida, lappa siis palju tahes. Ta otsustas, et edaspidi tuleb võtta agressiivse naabrinaise sõnu isiklikumalt, et tuleb katsuda nende üle mõtiskleda ning otsida elu ja olemise sügavamat tähendust. Grigori sulges hoolikalt ukse ja jalutas äärmiselt aeglaselt kesklinna. Silmanurgast ja kõõritades tajus ta erilise valuliku selgusega, kuidas Viljandi oli talle täiesti võõraks muutunud. Aga see ei olnud huvitav ja uudishimu äratav teistsugusus, vaid vaikne valjenev paanika, midagi niisugust, mida ta oli kunagi tajunud turismireisil, kui oli üksi Buhhaaras ära eksinud ja sattunud vanalinnas tadžikke täis postkontori ette. Nii võis end ilmselt tunda inimene, kes lahkub kodunt väga harva, mõni kummaline Väike Mukk, kellest ainsaks elumärgiks on kord päevas korstnast tõusev suits. Tõesti, puudusid vaid kividega loopivad jõnglased ja talla alla kinnijääv liiga pikk riietus! Eriti üllatasid Grigorit puud kesklinnas, mis näisid härmatises seistes justkui aplodeerivat tema äsjalõppenud eluetenduse esimesele vaatusele. Jõudnud lõpuks järverestorani Vikerkaar, istus ta väsinult köögiukse kõrvale diivanile ja jõi äkitselt ja kiiresti, teadmata isegi, miks, ära kolm kanget Läti päritolu õlut. Grigori kõrvale istus varsti halva kuulsusega ehitusettevõtja. Ebameeldival tüübil oli käsil ohtlikult lahtise katusega objekt, kus sarikate vahel vuhises talvine tuul pläristada kileribasid. Ehitaja oli olnud viimseni solvunud, sest hooletusse jäetud maja juuksurisalongis, kus muidu oli mehele lõikust tehtud ikka tasuta, oldi täna vihasena keeldutud ja näidatud värsket läbijooksu salongi laenurgas. Selline inimlik kiirkohus oli teda, vabamüürlast ja suure pere toitjat, vapustanud, sest ta oli mees, kes üritas kõike edasi lükata jumaliku kohtuni. Ehitaja tellis bändipoistelt lugu „Vihm nutab raputades oma pikka mantlit” ja tantsis lõpuks üksinda fuajees nagu kurb emigrantlik kurg.
Hommikul äratas Katerina Grigori suudlustega, naine oli käinud juba duši all ja kandis nüüd peas suurt kokkukeeratud rätikut. Ljubaga võrreldes valitses uues kodus eestlaslik asjalikkus ja idamaine hoolitsus, võileivad tehti siin iidamast-aadamast ajast alati soojaks. Katerina hoolitsus oli nii suur, et tundus, nagu oleks hiljuti linnakest raputanud kullaröövi kogu saak toodud siia väikesesse korterisse ooperiteatri kõrvale, nii ülevoolavalt ja kindlameelselt hoolitseti nüüd Grigori nagu varastatud varanduse eest. Ka töökoht, järverestoran Vikerkaar, näis talle üha labasem ja vastuvõetamatum.
Ja jälle külastas Grigori tualetti. See oli armas, triibulise tapeediga õdus ruumike, mis seina tagant tuleva heli suhtes toimis imetlusväärse valjuhääldina, salapärase mängutoosina. Kuna kodunt kaasa võetud asjade hulk oli olnud väga väike ning needki oli Katerina paigutanud kohe ära kuhugi katusealusesse kamorkasse, siis oli Grigoril uue mänguasja üle väga hea meel. Esimest korda elus sai ta aru, kui õige oli klišeelik arusaam, et ühel hingel ei ole siinpoolsuses eriti midagi vaja. Kapp pintsakutega oli jäänud eelmisse ellu, vajunud varjusurma ja lõplikku kandmatusse, tal oli uues kodus vaid üks pintsak nagu põhikooli ajal ning üks lips, kuid rohkem ju inimene korraga selga panna ei saagi. Elu riidepuud võisid raske koorma all murduda, aga kui kapiuks oli korralikult suletud, siis ei olnud see üldse nii hull, kui oleks võinud arvata. Eelmise elu allakukkuvad üleriided sahisesid ta kõrvus üha summutatumalt. Sestap viis Grigori peldikusse isegi plekk-kruusi, et paremini paradiisiaia tarkusi kuulata. Kui vähe oli talle nüüd küll õnneks vaja! Ljuba ostetud maalide puutüvedele tardunud karupojad ja kristallist mets sektsioonkappide õhtuses pruunis hämaruses näisid kaugena ja võõrana. Eelmine kodu oli suletud nagu turmaliinist kapiuste taha.
Istudes potil enam-vähem nii, nagu Jumal teda loonud oli, asetas Grigori plekk-kruusi vastu seina, et ammutada sealt igavese elu vett. Vana usuteadusliku seminari legendaarne konksküsimus, mida armastas alati küsida Loenhardi õpetaja, vana müstik Nurja, nimelt, et miks inimesed ikkagi paradiisist välja aeti, ärkas sel hetkel kogu oma kohutavas ilus ellu. Leekmõõgaga ingel paradiisiväravas oli pandud tarkuse valvajaks ja inimese tõrjujaks pühalt allikalt, sest need väetid ja ülekäte läinud aiaelanikud olid söönud hea ja kurja tundmise puust, ning kui nad oleksid hammustanud ka veel teisest paradiisis kasvanud puust, igavese elu puust, oleksid nad jumalatega võrdsed. Sellepärast oli Jumal nad kõledasse maailma saatnud ning teinud neile nahkrõivad, vastupidava mootorratturirõivastuse, et nad elus kukkudes ja libisedes end marraskile ei tõmbaks. Ometigi oli Grigori oma kruusiga nüüd jälle siin, paradiisiväravas, tagasi, aegade ja tarkuse alguses ning tahtis vaid kuulatada ja mõtiskleda. Süda tagus, linnud laulsid ja telekas mängis, kuid keegi ei rääkinud. Siis, ootamatult, naeris keegi pikalt ja kurjalt-luksuvalt, nii et Grigori võpatas hirmunult ja läks tagasi kööki.
Ühel järgneval päeval palus Katerina Grigoril aidata naabril lund lükata. Kui mees jõudis tööga maja nurgani, nägi ta, et tema plekk-mängutoosi seina taga, kust oli kostnud huvitavaid hääli, ei olnud midagi. Mitte mingisugust kõrvalkorterit ei eksisteerinud! Tegu oli lumise välisseinaga, mille taga sirutusid valgest lumejahust välja vaid kaks raagus puud. Grigori katsus müüri käega, see oli vana, kulunud ja põlenud, keset seina oli vaid kinnimüüritud uksekoht. Kuidas oli see võimalik? Tol hommikul läks ta segaduses ja pettunult tuppa tagasi. Hääli ei saanud kuidagi olemas olla! Lahkuminek Ljubast oli mõjunud ilmselt rängemini, kui ta arvata oskas! Pühkinud pükstelt ja saabastelt lume, istus ta potile ja toetas pea värisevatele kätele. Ning kohe kuulis Grigori jälle hääli, need tabasid teda nagu piljardikii täpne löök! Kummaline küll, nüüd olid selle tagasihoidliku seinataguse lumise aianurga valinud diskreetseks nõupidamiseks koguni neli juudi rabi! Võis ette kujutada, kuidas nad seal lumes istusid, jalad piinlikult mantlisiiludele kokku tõmmatud!
Kõigepealt köhis üks eakas õpetlane pikalt ja näitas teistele ai-vai-kurtmise saatel lagunema kippuvat tasuta trammisõidu tõendit. See oli niisugune tavalise vanainimese jutt, mida ikka kuskil metroos aetakse. Kuid siis võeti üles vägagi salapärane teema.
„Kuulake mu jutt ära,” alustas sama sõidupileti-ulme-vanake, keda teised kutsusid rabi Akibaks. „Ma tean teie plaane, aga ei kiida neid heaks ja olen tulnud teid hoiatama, tahtsin ka käia möödaminnes muidugi turul. Karotše, paradiisiaedu on teadupärast kaks, ülemine hingedele ja siis alumine, kus oli ka Aadam oma esimese naise Lilithiga. Juudi lütseumist vast mäletate, et Lilith, esimene naine, oli targem maailma esimesest mehest ja igatpidi ülem temast. Nii tehti uus ja vagasem naine Aadamale, Eeva, tema enda kehast, küljeluust. Vaene mees aga jäi esimest kuldjuustega kaunitari igavesti igatsema! Ja teie, Viljandi aristotelesed, kujutage nüüd ette, et olete valmis tungima sisse niisugusse Jumala laboratooriumi? Šekhinahhi ja Hekhalotti? Sinna müstilise naiselikkuse ja kristallist taevapaleede maailma? Ja loodate sealt veel ka tagasi koju, siia Viljandisse, oma Juudi tänava portselankujukeste ja Mainakeste ning Ziinakeste juurde tagasi pöörduda? Pärast niisugust Moosese suudlust?”
Toru mulksus. Grigori surus kõrva kõvemini vastu plekk-kruusi.
„Ei tule mina teie hauasambale kivikest panema, kui nii lollid olete! Ei tule mina teist korda inglilt leekmõõka varastama, et teid, kuradi Viljandi fauste, jälle maailma tagasi kaubelda! Kas te tõesti ei saa aru, et inimene peabki surema igatsust tundes!”
Grigori Mansetovitš kuulas ja ta hinge tuli pakane. Talle tuli meelde hoiatuslugu neljast rabist, kes olid läinud paradiisi. Tagasi tuli neist tervena vaid üks – rabi Akiva, teised olid läinud kas hulluks või hukkunud. Tegemist ei olnud allegooriaga, seda vana juudi lugu tuli võtta otsese hoiatusena selle kohta, et keegi ei tohi tungida võõrasse maailma ettevalmistamata. Aga kas ei rääkinud vana tark mees just temast praegu oma ai-vai-tramburai-skaskas? Oli ta ju isegi läinud tõotatud maale, kus hõljusid ebamaised suudlused? Jätnud kõik ja tormanud ära kodunt. Aga kas inimese elu ei ole üks Egiptuse orjapõlv, mille jooksul ta peab vähemalt ühe puu paradiisiaeda istutama ja ühe püramiidi ehitama? Kas ei loobunud ta kõigest liiga kergekäeliselt, liiga sefiirses jazzirütmis? Nüüd ta juba kahetseski tehtut ja tundis ning nägi, kuidas silmade eest lõi mustaks ja ta ei näinud enam midagi peale oma armsa Ljuba.
Silmapilk lükati peldikuuks valla ja otsekui lumine roosipõõsas seisis mulgi-pikk-kuues rabi Akiva Grigori ees. Kummitus sirutas käe, lund kukkus isegi ukse kõrval olevasse väikesesse plekist ämbrisse, kus pühkimispaberit hoiti. Siis avastas Grigori end juba lumes ja kuulis, kuidas mitu inimest kiljudes põgenesid. Kuid mitte vana juut, kes pomises palveid ja kelle hääles tundis Grigori Mansetovitš ilmeksimatult justkui raadiodiktoris ära seinataguse rabi Akiba! Hoopis need teised rabid põgenesid mööda lumist tänavat.
Kogu maailm lõi Grigori silme ees lainetama, ta püsis hädavaevu püsti. Siis paisati ta suurde saali, kus troonil istus ingel Metatron. Grigori nägi teda ja kaotas samal hetkel usu maailma loojasse, Jumalasse, sest nägi kedagi teist paradiisitroonil istumas. Tema hinge ja vaimu oli löödud sellega parandamatu haav.

Looming
Doktor Schwarz: alkeemia 12 võtit, Lepp ja Nagel 2011
Sinine kaardivägi, Lepp ja Nagel 2013
Carolus Ernestus Baer, Koliibri 2013
Paša Matšinov „Gogoli disko”, Lepp ja Nagel 2015

Link
Valner Valme, Paavo Matsin: Viljandi on praegu nagu Eesti San Francisco, 14.03.2016 kultuur.err.ee, http://kultuur.err.ee/v/b83ef857-df8f-4799-a35d-158193b119be

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Janika Kronberg

24. märts 2014 at 11:34 e.l. (Nädala autor 2014) (, )

Janika Kronberg (1963) – eesti kirjandusteadlane ja kriitik, alates 2005 a. Eesti Kirjandusmuuseumi direktor.

Foto: Jaak Urmet

Foto: Jaak Urmet

Parimaks reisiraamatuks 2013 aastal tunnistati Janika Kronbergi esseedekogumik “Rännud kuue reisijuhiga”.

„Rännud kuue teejuhiga” jutustab eesti kirjanike reisidest Euroopasse, Ameerikasse ning eksootilisematesse maadesse. Lähema vaatluse all on Eduard Vilde Krimmi- ja Friedebert Tuglase Hispaania-reis, Henrik Visnapuu pagulasaastad, Ivar Grünthali turnee USA-sse, Karl Ristikivi retked Itaaliasse ja Kreekasse ning Karl Ast-Rumori ränd Indiasse ja Tseilonile ning pikem eluperiood Brasiilias.

„Ma pole kunagi tahtnud kirjutada tavapäraseid reisikirju ja ega ma seda vist õieti teha oskagi. Pigem olen tahtnud kirjutada eesti kirjanike reisidest selliseid lugusid, milles kultuurilugu põimuks mu oma kogemusega. Tunnustus auhinna näol näitab, et mingil määral on see isegi õnnestunud,” rääkis parima reisiraamatu autor Janika Kronberg teose sünniloost.

“Janika Kronbergi reisid on Eesti kultuurimaastikul täiesti unikaalsed. Ta ei reisi kunagi üksi, tema kaaslasteks või teejuhtideks on Eduard Vilde, Fridebert Tuglas, Hendrik Visnapuu, Karl Ristikivi ja mitmed teised kirjanikud ja kultuuritegelased. Nii on kam tema kirjutatud lugudes tegelikult mitu reisi üheskoos – varasemad ja kaasaegsed, raamatuist loetud ja isiklikult kogetud. Need on kirjanduslikud reisikirjad igas ja kõige paremas mõttes”. /Tiit Pruuli/

Katkend: Janika Kronberg  “Rännud kuue teejuhiga”, Kirjastus GoGroup 2013, lk 55-60.
Alpideni ja kaugemalegi. Hendrik Visnapuu ja tema muusa(de) radadel
Road-story

Kui palju inimese elus määrab juhus?

Kui Hendrik Visnapuu septembris 1944 üritab Tallinnast põgeneda Rootsi suunduva laevaga, siis viimasel hetkel meenub talle miski. Tõenäoliselt ununes maha kallis mälestusese – 1941 surnud abikaasa Ingi käevõru. Ta läheb seda otsima ja jääb sellest maha, olgu siis tema enda või sõprade süül, kellele ta hiljem oma kirjades teeb otseseid või aimatavaid etteheiteid. Rootsi asemel pääseb Visnapuu viimasel hetkel hoopis Saksamaale. Tema põgenemisteekond Tallinast ja Eestist lõpuks Saaremaal asunud Jaagarahu sadama kaudu on nagu järelejooks lahkuvale laevale, mis muudab oma nime ja sihtkohta.

Alles oli ta kutsunud eestlasi juurduma “kivisse raudasel ajal” või hüüdnud: “mulda juurdugem kui tammevõsud”. Nüüd tuli tal endal, Maarjamaa laulikul, siit minna, kodupinnalt lahti juurduda. Päris kindlasti mitte põhjuseta – teist nõukogude okupatsiooni poleks Visnapuu üle elanud. Vaevalt oleksid teda siis enam kaitsnud oma ustele-akendele kleebitud tüüfusehoiatused. Saatusekaaslase Juhan Jaigi teatel oli Visnapuu esimesel nõukogude okupatsiooni aastal just sellise vaimuka tembuga hoidnud oma asupaigast Tallinnas eemal võimalikud tülitajad. Maapao valinud Jaigi sõnad sobivad ka Visnapuu lahkumise põhjenduseks: “Ka Euroopa viletsaim elu on taevas Siberi parima kõrval. Ja ennem kannatan Saksamaal pool aastat pooltühja kõhtu, kui kodumaal pool tundi NKVD-hirmu.”

Lahti juurdumine aga ei tähenda vaimsusest loobumist. Poeedi mõte püsib endiselt kinni kodumaas, vaim virge ja sütitav puhutiste masendusmeeleolude kiuste. Või elab ta masendust läbi iseendas, kirjades lähedastele, luuletustes, mitte iial aga avalikes sõnavõttudes ja tegudes. Maapagu on tema teadlik valik ja ühtlasi paratamatus, sattumine sõda kaotavale ja laastatavale Saksamaale aga juhus. Ahastada pole mõtet, ahastada ei tohigi: Visnapuu mõistab, et teda on kaasmaalastele vaja ka Saksamaal. Vahest eriti just seal. Sest temaga võrreldavat autoriteetset ja ühtlasi sama tegusat rahvuslikku kirjanikku-ideoloogi Saksamaal eesti põgenike hulgas ei ole.

Ka see on juhus, mis 2008. aasta suvel ja sügisel annab võimaluse käia filmikaameraga, ja paar raamatut taskus teejuhiks, läbi mõned Hendrik Visnapuuga seotud kohad nii Euroopas kui Ameerikas. Juhus on see, et kui Eesti Vabariigi valitsus kavandab riigi juubeliaasta sündmusi, ütleb operaator Vallo Kepp õigel hetkel õiges kohas, et ta tahab teha filmi eesti ühe suurima isamaalauliku Hendrik Visnapuu pagulasteekonnast. Ja see ütlemine vormistatuna “projektiks” osutub piisavalt veenvaks.

Sellest hetkest muutub juhus paratamatuseks. Nüüd on tegemist tööga, mis tuleb ära teha. Filmi sobivaimaks tootjaks osutub oma põhikirjalises tegevuses pagulaskirjandusega seotud Karl Ristikivi Selts. Brita juhib meil autoga Alpideni ja üle nendegi Euroopa-retkel. Eesti Kirjandusmuuseumist saab laenata korraliku kaamera koos seda käsitseva Triinu Ojamaaga USA-reisil, sest meil on samal ajal asja ka Bloomingtonid toimuvale konverentsile. Et üle ookeani rännuks oleks mitu põhjust. Lõplik stsenaarium sünnib ülesvõetud materjali põhjal ja filmi monteerimiseks pakub hiljem abi Maido Selgmäe Eesti Rahva Muuseumist.

Geograafiliselt koosnebki Visnapuu jälil käimise retk kolmest osast:

Esiteks New York ja Long Island, kus Visnapuu elas oma viimaseil aastail, teiseks olulisemad Visnapuu peatuspaigad Saksamaal ja Austrias ning kolmandaks mõned kohad kodumaal. Niisiis kronoloogilist lugu põgenemisteekonnast ja elust võõrsil jutustava filmi episoodide ülesvõtmine saab teoks Visnapuu eluloost enam-vähem vastupidises järjestuses – seegi on muudest asjaoludest tingitud juhus. Kuid selles juhuses on tagasipöördumise sümboolset loogikat.

Selle teekonna rekonstrueerimisel on meile toeks nii Visnapuu kirjutamiskoha ja dateeringuga varustatud luuletused, aadressid kirjavahetustel kui ka Pedro Krusteni mälestusteraamat “Kaugelviibija käekõrval” (1957, 2006) ja Harald Peebu monograafia “Hendrik Visnapuu” (1989). Teel olles lisandub neile veel unikaalset materjali – kirjavahetusi, mälestusi ja fotosid -, mille eest suuresti võlgneme tänu Edla ja Maarja Krustenile Washingtonis ja mis nüüdseks on leidnud kindla hoiupaiga Eesti Kirjandusmuuseumis. Nii võib juhtuda, et seda teekonda kirjeldades, unustan raamatud sootuks ja langen uudse allikmaterjali, eriti aga hoopis maastiku lummusesse.

On muidugi selge, et igale poole me ei jõua ja sel pole ka mõtet. Loetlegem hakatuseks Visnapuu teekonna olulisemaid kohti Euroopas võõraste tähtede all, pretendeerimata ammendavusele: Ventspils (Vindavi), Gdynia (Gotenhafen), Berliin, Boosseni laager Oderi-äärse Frankfurdi lähedal, Geislingen an der Steige ja Sindelfingen Saksamaal ning Austria linnakesed või külad Altaussee, Bregenz Bodensee ääres, Feldkirch. Visnapuu lahkus Euroopast Saksamaa lääneosas Geeste jõe suudmes asuva Bremenhaveni sadama kaudu 9. oktoobril 1949.

Paljudes neis paikades pole muidugi loota ei Visnapuu jälgi ega märke eestlastest üldse. Ent urn 1951. aasta 3. aprillil surnud poeedi tuhaga asub veel mai algul 2008 meie teada endiselt New Yorgis Fresh Pondi kolumbaariumis. Meile on teada ka luuletaja pärija, Kanadas elanud vennapoja Herk Visnapuu kavatsus tuua see peatselt Eestisse ja panna Tallinna Metsakalmistul kodumulda. Esialgse kava kohaselt peabki see sündmus kajastuma filmis kulminatsioonina. Ettehaaravalt tuleb küll öelda, et tegelikkuses läheb teisiti ja kulminatsiooni meie lool ei ole. Vähemalt esialgu. Kuid sellest hoolimata püsib meis kindel veendumus, et Hendrik Visnapuu tagasitulek kodumaale saab ükskord toimuma. Poeet väärib laiemat tähelepanu ja mäletamist, kui seda võimaldab kaminasimss kuitahes lähedaste inimeste kodus, aga Maarjamaast kaugel.

Midagi veel sissejuhatuseks ehk reisimisest üldse. Põgenemisteekond on paratamatus elupäästmise nimel ja küüditamine on vägivald ning neil pealesunnitud liikumistel pole turismiga midagi pistmist. Ometi leidub põgenemistega seotud mälestustes küllaga reisikirjandusele iseloomulikku, võõrad paigad pälvivad täheruumi avastusliku iseväärtusena ja pealegi ei ole need alati seotud ainult sõjapurustuste ja muude otseste ajasündmustega. Kunagiste rahutute aegade rändurite jälgede ajamist rahuajal ja üle poole sajandi hiljem pole aga väär nimetada välitöödeks, mis erineb tavaturismist.

Lugesin kunagi legendaarse briti ränduri James Holmani (1786-1857) sõnu, et oma jalgadega näeb ta kõige paremini. Tajusin seda kujundina ja jäin nõusse. Sain alles hiljem aru, et mees oligi täiesti pime!

Sest samahästi tundub see lause kehtivat ka nägijate kohta.

Meil on nägemise jäädvustamiseks kaasas kaamera, aga järgnevate märkmete taotluseks on püüda sõnadesse seda, mis jääb kaamera taha.

Tallinn-Helsingi-Rostock

Enam kui ööpäevane merereis hakkab mind tasapisi veenma laevadel peetavate koolituste ja seminaride mõttekuses, ükskõik kui jaburad rahakulutamisviisid need varem on tundunud. Kuigi me ei järgi üksüheselt Saaremaa Jaagarahu sadamast esmalt Vindavi ja sealt Gotenhafenisse jõudnud Visnapuu mereteekonda, on Läänemeri ju seesama. Me asume nn lüürilises situatsioonis. Tüünel merel Helsingist Rostocki suundudes pole raske end maakaartide ja mälestuste toel teistesse aegadesse sisse kujutleda. Peaasi, et selleks on nüüd veidi aega. Võtkem aluseks teadaolevad faktid ja laskem nende toel fantaasial lennata.

Ma võtan kõigepealt ette maakaardi ja hakkan sellel näpuga liikuma piki Läänemere rannikut idast läände. Wisła suudmele avatud merelahes asuvad sadamalinnad Gdynia ja Gdansk, omal ajal vastavalt Gotenhafen ja Danzig, on nagu kokkukasvanud siiami kaksikud. Świnoujście (Swinemünde) on kriipspeeneks pigistatud huuled ja Szczecin (Stettin) on neelukoht. See on ideaalne ja tormide eest varjatudsadamakoht, hansalinn Tšehhist alguse saava ja ligi 900 kilomeetri pikkuse Oderi jõe suudmes Poola ja Saksa piiril. Piirijõeks sai Oder alles II maailmasõja järgsete lepetega. Ja Oderi-äärse Frankfurdini on siit maanteed umbes 160 kilomeetrit lõunasse.

Świnoujściest 170 kilomeetrit lääne poole jääb Rostock ja selle põhjapoolseim, Warnowi jõe suudmes asuv Warnemünde linnaosa omaaegse Ida-Saksa alal. Rostock raekojas keelati ära Russowi kroonika ja väidetavalt on kusagil selles linnas ka mälestustahvel Eduard Vildele. Miks, seda ma ei tea, sest Vilde vist siin ei elanud. Rostockist omakorda 150 kilomeetrit edasi, Lübeckist põhjas juba Lääne-Saksa alal on Travemünde. Jüüti poolsaare Läänemere-poolsesse külge jääb Kiel, sellest allapoole Elbe lisajõe Alsteri äärde aga Saksamaa suurim sadam Hamburg, kust pääseb Põhjamerele. Hamburgist linnulennult sadakond kilomeetrit läänes asub Bremerhaven, mille läheduses oli Grohni laager, kus peatus ka Visnapuu enne seda, kui ta General Jumperi pardal alustas kümme päeva kestnud ookeanireisi Uude Maailma.

Kui Visnapuu on Jaagarahu sadamas läbi häda mingile saksa miilitraalerile pääsenud, jõuab ta sealt ainult Vindavi, kus tuleb mõned päevad tegevusetult konutada. Siis saabuvad sadamasse kaks sõsarlaeva – Nautic ja Nordstern. Visnapuul vaeb: 6. oktoobril 1944 tunnistab ta Nautici pardal seistes torpeedotabamuse saanud Nordsterni kiiret uppumist, ta näeb kogu seda tohuvapohu, kuuleb uppujate karjeid ja elab kaasa päästjate tegevusele hirmu ja paanika õhkkonnas. Koos laevaõnnetusest pääsenutega randub Nautic Gotenhafenis (Gdynias) ja sealt algab põgenike tee maismaad mööda läände. Peaaegu Berliini-suunal ongi Boossen – koht, kus oli avatud läbikäigulaager põgenikele idast. See on Berliinist umbes 60 kilomeetri kaugusel.

Eric Soovere on teekonda läbi Vindavi Gotenhafenisse, sealt Stettinisse ja edasi jäädvustranud kaameraga. Paljude põgenike Saksamaa-teekonna kirjeldustes on Gotenhafen oktoobris 1944 puhas ja korrastatud linn, kuid Stettin juba purustatud varemeteväli. Rääkimata Berliinist, kuhu paljude põgenike tee edasi viis. Teele jäänud laagrid on enamasti primitiivsed barakid ja sõna “läbikäigulaager” seda tähendabki. Daamide juuksed lehkavad äädika järgi ja pakutavat toitu kutsutakse konnasupiks. Õlu on ersats ja kohv pole põrmugi parem. Idamargad vahetatakse siin küll riigimarkade vastu, kuid üht-teist on võimalik osta mõlemate eest. Hoopis olulisemaks valuutaks on aga sigaretid, mida saab vahetada kaalikate ja õunte, hiljem talvel ka kartulite ja veel hiljem kevadel värskete rediste vastu. Esialgu soosib 1944. aasta soe sügis põgenikke, kes üritavad läheneva idarinde eest minna nii kaugele kui võimalik läände või edelasse – Austria ja Šveitsi Alpide poole. Peaasi, et võimalikult kaugemale Nõukogude vägedest ja Tšehhimaast. Kartuleid saab korjata põldudelt lumesegusest mullast järelnoppimise käigus, aga see pole eriti tõhus saak. Nälg ja külm hakkab kõigil, ka kohalikel, ja kalorid on hoolikalt arvel. Kõikjal lüüasaanud ja laialijooksnud sõjaväe kasarmutes, klassiruumides, võimlates, raudteejaamades ja heinaküünides võib leida sõjapõgenikke. Varemete keskel käib elu edasi ja seal tuleb paljudel ka üle elada talv. Peamine aga on pääseda edasi lõunasse või läände, kus on väiksemad sõjapurustused ja võimalik jõuda liitlaste juurde. Rongid sõidavad aeglaselt ja kui mõni peatubki graafikukohaselt, siis on tegemist eelmise päeva rongiga. Pikkade peatuste ajal saab jaamapuhvetitest osta vaid limonaadi ja õlut. Kuni veel säilib mingigi kord, töötab põgenikke vedavates rongides ka välikööke, kus naised käivad vahetuste korras kartuleid koorimas. Mõnikord on väliköök samas lahtises vagunis, kus õhutõrjekuulipildujad, millest vajadusel antakse tuld vene lennukite pihta. Idas tungivad peale venelased, kelle eest kodumaalt ju põgeneti, ja kagus tabab mehi Tšehhi põrgu.

Link
Mari Peegel “Janika Kronberg: Ristikivi lugemine peaks ülendama hinge”, Eesti Päevaleht 18.04.2009,
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/janika-kronberg-ristikivi-lugemine-peaks-ulendama-hinge.d?id=51165891

Püsiviide Lisa kommentaar

Valdur Mikita

21. veebr. 2014 at 4:32 p.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Valdur Mikita (1970) – eesti kirjanik ja semiootik. Lõpetas Tartu Ülikooli bioloogina ja kaitsnud magistri- ja doktoritöö semiootikas.

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali (2013. aasta) aastaauhinna nominent

KATKEND: Lingvistiline mets, Grenader 2013, lk 32-36
Kolmas kirjaoskus
Tänapäeva teadvuseuuringud on jõudnud üsna ebahariliku mõtteni – teadvus ei vaja enamikku neist eeldustest, mida me tavaliselt inimestele omistame. Lihtsamalt öeldes: näib, et teadvus pole tingimata orgaanilise aine või närvisüsteemi privileeg, vaid pigem üks mateeria organiseerumise viise, mis võib teatud tingimustel realiseeruda. Teadvus võib selle seisukoha järgi olla ka robotitel, loomadel, taimedel või koguni nendest moodustatud liitsüsteemidel. Nii on teadvuseuuringud omamoodi uuel kujul tagasi jõudnud John Ecclesi veendumuse juurde, et teadvus on mateeria võluv lisamõõde, ajas ja ruumis piiritlematu substants, mille külge “aheldab” ennast inimene sel hetkel, kui ta midagi teadvustab. Ecclesi eluajalgi oli selline idee sedavõrd kummaline, et niisuguseid mõtteid võis endale lubada üksnes Nobeli preemia laureaat.

Tulles tagasi ühe oma ammuse idee juurde, võiks öelda, et inimene ei saa kõrvitsaga rääkida mitte seetõttu, et see oleks põhimõtteliselt võimatu, vaid probleemi olemus on puhtal kujul semiootiline. Mõlemad, nii inimene kui ka kõrvits, on kommunikatiivsed süsteemid, kuid me lihtsalt ei kohtu ühises keeleruumis. Meie keeled on konstruktiivseks vestluseks liiga erinevad. Kuid teadmised ümbritsevast maailmast on meid vähehaaval harjutanud mõttega, et vähemasti elusloodus pürgib aiva suurema integreerituse suunas. Usutavasti teevad meie lapselapsed kõrvitsaga rääkimises juba märkimisväärseid edusamme.

Kui ma oleksin kuri arvuti, kes tahaks ühes singulaarses arengupunktis inimesi maapealt minema pühkida, siis ma värbaksin endale taimedest sõjaväe. Taimed on piisavalt keerukad olendid, neile teadvusemoodulit külge pookida ei pruugi olla sugugi keerukam kui rauast ja ränist arvutile. Singulaarsuse hüpotees lähtub üldjuhul eeldusest, et teine teadvus on vaenulik ning üritab võitluses ressursside pärast inimest maa pealt tõrjuda. Kuid erinevad teadvused võivad hakata tegema ka koostööd ja selline mitme integreeritud teadvuse baasil tekkinud eluvorm võiks juba olla järgmine etapp universumi ettearvamatus evolutsiooniloos. Veel paarkümmend aastat tagasi toimus suurem osa inimestevahelist suhtlust lingvistilises keeleruumis, nüüd toimub 99,99% suhtlusest programmeerimiskeelte kaudu. Maakera kui kommunikatsioonisüsteem on väga lühikese aja jooksul totaalselt muutunud. Selle juba on “kaaperdanud” arvutid, kuigi rooliratas on veel inimese käes. Me ei märka lihtsalt seda muutust, see on nähtamatu. Kuid ajaloos on alati läinud nii, et keelemuutused toovad varem või hiljem kaasa ümberkorraldusi ka reaalses maailmas. Küsimus inimese saatusest taandub viimaks ikka küsimusele inimese kui orgaanilise substraadi kohanemisvõimest.

Aju näib olevat ehitatud tohutu varuga, inimese sisekõne võib muutuda väga suurtes piirides. Autokommunikatsiooni paindlikkus on võib-olla ainus eksistentsiaalne puhver, mis kaitseb psüühikat kollapsi eest. Küsimus inimese ellujäämisest taandub seega suurelt osalt autokommunikatsioonile. Mõtlemise meistriklass on minu nägemuses sisekõne plahvatuslik avardumine. Kommunikatsiooni ja autokommunikatsiooni erinevus on mõneti sarnane kõvasti ja vaikse lugemisega. Vaikselt lugemise jaoks oleks meil tarvis hoopis teistsugust (näiteks piltkirjal põhinevat) märgisüsteemi, foneetiline märgisüsteem on hääletult lugemise tarvis lihtsalt väga ebapraktiline.  Ideaalis võiks inimene kunagi tulevikus salvestada ühe ja sama raamatu näiteks “ettelugemise” kirjasüsteemis ning “vaikselt lugemise” kirjasüsteemis. Miks me seda juba praegu ei tee – küsimus on teistpidi ebapraktiline. Sellise märgisüsteemi juurutamiseks ja äraõppimiseks kuluks liiga palju aega. Ent pole võimatu, et mingil hetkel saab see siiski teoks.

Sisekõne ja väliskõne vahel valitseb osaliselt samasugune erinevatest märgisüsteemidest tulenev barjäär. Kui me kirjutame üles mõtte “kere on juba heledaks läinud, peaks midagi naha vahele pistma”, siis sisekõnes räägivad nõnda ainult skisofreenikud. Normaalne inimene surub selle lausungi kokku lühikeseks indeksiks, näiteks suvaliseks käskluseks “hüva!”, või kujutluspildiks ehk sisemise piltkirja märgiks (“aurav supipott”). Selline koodivahetus on inimese jaoks vaistlik ja kaasasündinud. Samuti ei kujutle vaimselt terve inimene oma sisekõnet vasakult paremale ja ülalt alla jooksva tekstina, vaid ruumiliselt pideva eideetilise vooluna, mille kõige puhtamaks esinemiskujuks on näiteks unenägu.

Selline indeksitest ja akronüümidest sisekõne on ka mitmiktajul põhineva metsakunsti mõistmise võti. Kui me kõnes väljendame oma rõõmu näiteks nii: “Ohoo, küll on täna ikka tore päev!”, siis sisekõnes võib selle seisundi märgiliseks väljundiks olla mis tahes käepärane tähelepanu köitev objekt, näiteks tuules kiikuv oks. Häälitsuste ja liigutuste abil saame oma emotsioone “jooksutada” mööda puid. Tavalisest tekstist eristab sisekõnelist ergastusseisundit selle improvisatsiooniline olemus. Inimene hakkab mõne objekti kaudu oma kogemusi organiseerima, teadmata, kuhu ta välja jõuab. See meenutab võib-olla natuke šamaani lendu maastiku kohal – ta ei saa kuidagi ette teada, kuhu see rituaal teda viimaks juhib. Kummaline on see, et lihtsad kõlamaalingutest koosnevad matkimishäälitsused või –liigutused on tegelikult suurepärased emotsionaalse seisundi suunajad. See on instinktiivne, seda ei pea õppima, kõik väikelapsed saavad suurepäraselt ennast väljendatud üksnes selle primitiivse märgisüsteemi abil. Hääl ja liigutused on kehale kõige lähemal, seetõttu on nende mõju ka inimesele kõige tugevam. Nende abil suunab sisekunstnik- šamaan oma autokommunikatsiooni, kasutades äratõukepunktina suvalise loodusobjekti kuju. Vormid mõjuvad inimesele. Minu arvates tuleks siinkohal visata tänapäeva kunstiteooria hetkeks prügikasti ja võtta omaks lihtne tõdemus, et sisekunst ongi kõige võimsam kunst. See loodusvägi kohiseb Eesti metsades ja meelitab enda juurde paleoliitilise lugemisoskusega inimesi.

Mulle näib, et Eesti muinasmaastikud on omamoodi paleoliitilise mõtteviisi reservuaar. Meil on olemas kakas tänapäeva maailmas haruldast asja: ürgloodus ja animistlik mõtteviis. Nende kahe ühinemispunktis võtab kuju mingi teine plaan, mis lubab maailma näha hoopis teise nurga alt.  Inimene on pisut väsinud kahest suurest tsiviliseeritud süsteemist, milleks on hellenistlik institutsionaalne kultuur ja kirjasõna. Kiri viib inimese juurest ära tema mõtted, kõrgkultuur kipub tihtipeale ära viima inimese hinge. Nende kahe laiutamise tulemusena on aja jooksul kaduma läinud midagi väga olulist, mis inimese puhtana hoiaks. Selle ülesleidmiseks tuleks tagasi minna arhailise inimese juurde. Usun, et Eestis võivad need kihid veel olemas olla. Inimese siseilm oli viimati kunsti objekt šamaanidel. Mets võiks ehk seda vana mõtteviisi taas meelde tuletada. Teatud mõttes on mets ainus tõeline Eesti Rahva Muuseum – püha kiri, milles on kõik sees. Mets võiks olla eestlase kolmas kirjaoskus, mitmiktaju kiirendi. Meie vana kultuur on puust ette tehtud ja niivõrd massiivne, et võib-olla just seetõttu pole me osanud seda lihtsalt tähele panna.

See kolmas kirjaoskus (tegelikult küll esimene) oli kunagi tõenäoliselt kultuuri keskne sümbolsüsteem. Kirja teke ja kultuurimuutused surusid selle tajuvormi perifeeriasse, kuid ei hävitanud siiski lõplikult. Minu arvates ligineb mitmiktaju hoopis teisi teid pidi sellelesamale arhailisele tajuvormile ja niipea, kui meil tekib piisavalt selge ettekujutus selle vana ja vägeva looduskeele olemusest, hakkab inimene seda taas suure naudinguga kultiveerima. Üks lonks värskendavat perifeeriat ravib inimese terveks nii mõnestki hingehädast. Lisaks näib mulle, et selle mõtteviisi kaudu on palju lihtsam mõista ka muistse inimese maailmapilti.

Kusagilt siit tuleneb põhimõtteline erinevus sisekõne suunitluses, kui omavahel võrrelda näiteks koolis käinud ja kirjatarkusest puutumata inimest. Kui kõne võib mõlema inimese puhul võrdlemisi sarnane, siis nende sisekõne kuulub ilmselt täiesti erinevatesse maailmadesse.  Võiks öelda, et kiri rikub paratamatult ära lapse sisekõne. Me loeme, kirjutame ja mõtleme kirjasüsteemi abil, mis oli kavandatud paar tuhat aastat tagasi tegelikult kirikliku liturgia teostamiseks. See, et sisekõne võib näiteks “joosta” ka puude peal, on tänapäeva inimese jaoks midagi ebaharilikku ja võõrast, sest tema mõtlemist jääb alatiseks mõjutama ahistav kujutelm foneetilise kirjasõna absoluutsest hegemooniast. Just see on põhjus, miks mulle sünesteesia nii kangesti meeldib – see tõmbab inimese lahti kirja küljest ja osutab “vabale maailmale”, kus puudub foneetilisel sisekõnel põhinev eneserepressioon. Minu arust tuleks kusagilt siit otsida põhjust, miks arhailise inimese sisekõnet valitseb hoopis teistsugune – maagiline sõna. Lõppkokkuvõttes on mis tahes psühhoteraapia taandatav võimele muuta radikaalselt oma sisekõnet.

Mõtlemise piirid on ilmselt samuti sisekõnelised. Leida üles autokommunikatsiooni haruldasi vorme on enda sees ringihulkumise üks paeluvamaid aspekte. Kõik hakkab pihta lihtsatest asjadest, mille peale on esialgu raske tulla – lahkuda visuaalsest ettekujutusest, kuidas kirjasüsteem on õpetanud meid maailma nägema ehk siis foneetilise teksti paigutumisest paberil. Sisekõnes võib tähenduse indeksiks olla näiteks täiesti vabalt mõni looduskuju ja ma olen sügavalt veendunud, et muistse inimese kultuurivaramusse kuulusidki säärased “loodusest laenatud” raamatud. Siin põgusalt kirjeldatud puuvõrasünesteesia on üks võimalikke sisekõnelisi tajuvorme, kuid neid võib olla ja ongi kindlasti palju rohkem. Fakt on aga see, et sellise arhailise teksti lugemise ja loomise mõnu võib olla määratu, katarsiseni küündiv kultuurikogemus.
Looming
Normid ja loov käitumine. Harjutustik tavatu mõtlemise arendamiseks” (väitekiri Tartu Ülikooli semiootika osakonnas, juhendaja Igor Černov) Tartu, 1994

“Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias” (dissertatsioon Tartu Ülikooli semiootika osakonnas) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000

“Äparduse rõõm: keele- ja kultuurimänge” Tartu: V. Mikita, 2000

“Rännak impampluule riiki” (illustratsioonid: Valdur Mikita) Tallinn, 2001

“Kirsiõieturundus: visioon alternatiivsest turundusest”,Fontese Kirjastus, 2004

“Metsik lingvistika: sosinaid kartulikummardajate külast” (kujundus: Maite Kotta), Grenader, 2008

“Teoreem”,HM, 2011 (kogumik kahest jutust “Jänesekapsa teoreem” ja “Nõia teoreem”)

“Lingvistiline mets”, Grenader, 2013

Linke
Sven Vabar, Valdur Mikita tontlikud kataloogid, intervjuu, Looming  5/2002, http://my.tele2.ee/svenvabar/intervjuud/valdurmikita.htm

Marek Tamm, Head eesti jutud, Varraku raamatublogi 27.09.2011, http://blog.varrak.ee/?p=4382

Valdur Mikita: Hurda tagasitulek ehk kuidas sokutada šamaanile nutitelefon, Postimees 1.01.2014, http://arvamus.postimees.ee/2647364/valdur-mikita-hurda-tagasitulek-ehk-kuidas-sokutada-samaanile-nutitelefon

Vahur Afanasjev, Areeni kaanelugu: Valdur Mikita, metsik isekirjutaja, Ekspress 24.01.2014, http://ekspress.delfi.ee/news/areen/areeni-kaanelugu-valdur-mikita-metsik-isekirjutaja.d?id=67661815

Püsiviide Lisa kommentaar

Katrina Kalda

5. veebr. 2014 at 4:20 p.l. (Nädala autor 2014) (, , , )

Katrina Kalda – eestlannast prantsuse kirjanik (s 1980)

Foto: Léo Delafontaine

Foto: Léo Delafontaine

Prantsuse Akadeemia tunnustas kirjanik Katrina Kaldat 5. detsembril 2013 Pariisis toimunud tseremoonia raames keelepreemiaga, mis on asutatud 1960. aastal ja millega igal aastal pärjatakse prantsuse või välismaa autoreid, kes on andnud olulise panuse prantsuse keele ja kirjanduse edendamisesse. (http://www.academie-francaise.fr/prix-du-rayonnement-de-la-langue-et-de-la-litterature-francaises)
Katrina Kalda pälvis keelepreemia prantsuse keele hea käsitlemise eest oma romaanides “Eesti romaan” ja “Jumalate aritmeetika” ja teenete eest prantsuse kirjandusele.

Kuna kümne-aastaselt Eestist Prantsusmaale kolinud Kalda debüütteos “Eesti romaan” (“Un roman estonien”, 2010) kirjeldab Eesti lähiajalugu, on meedia jõudnud nimetada Kaldat juba Sofi Oksase “vaimseks õeks”, “mantlipärijaks” jne, mis paistab pidavat paika vaid osaliselt.
“Jumalate aritmeetika” (2014): Noor eestlanna Kadri Raud on 1980. aastate lõpul koos emaga välja rännanud Prantsusmaale, kuid hakkab vanaema surma järel üha enam huvi tundma oma Eestisse jäänud suguvõsa heitliku mineviku vastu. Kadri päevikusissekannetega vahelduvad raamatus kirjad, mille on vanaemale saatnud tema Siberisse küüditatud sõbratar Liisi. Need ammused kirjad heidavad valgust ka Kadri pihtimustele. Kaks jutustajahäält segunevad, põimuvad ja kajastavad teineteist, andes tulemuseks perekonnaloo täis draamat ja siseheitlusi, värvikaid tegelasi, poeetilisi kirjeldusi ja mõrumaigulist huumorit.

Katkend: Katrina Kalda “Jumalate aritmeetika”, Varrak 2014, tkl Anti Saar, lk 79-84.

3. aprill 2010

Täna öösel taas üks õudne unenägu: alanud on sõda, ma põgenen. Lähen läbi metsa, üle mudaste küngaste, kõnnin teadmiseta, kus vaenlane asub. Märkan, et sügis on käes, lehed muutuvad kollaseks ja punaseks ja langevad maha. Liigun ikka edasi. Korraga on ümberringi lumi, kõikjal kuhu pilk ulatub, ning tumedad kogud, kes liiguvad edasi nagu minagi, kuid liiga kaugel, et võiksin nendeni jõuda või nendega kõnelda. Jõuan ühe tillukese, üleni lumme mattunud onni juurde. See nagu oleks minu kodu ja nagu ei oleks ka. Võin onnis olla vaid pikali asendis. Siin tulebki mul ilma relvadeta oodata, et lumi sulaks ja sõda lõpeks.

Ärgates oli uni ikka veel minuga ja moonutas mu ümbrusetaju. See oli üks neid unesid, mis löövad narmendama ja jäävad kauaks tegelikkuses edasi hargnema. Kulus terve hommikupoolik, enne kui hakkasin end taas mugavalt tundma. Seinakapid näisid olevat kasvanud. Kõik jälgis mind, miski ei olnud oma kohal. Mul ei õnnestunud leida kääre ega kohvipakki, mida olin oma arust just hetke eest näinud. Mu silmad vaatasid, ilma et oleksid näinud, ja mu nahk oli muutunud tundetuks. Teadsin, et piisab hetkelisest hajameelsusest, ja kogu see kummaline ruum, ümbruskonna pealetükkiv müra ja Pariisi taeva surnud valgus matab mu enese alla. Hakkasin nühkima köögikraanikaussi, praeahju ja pliiti, tühjendasin kapid, pühkisin need käsnaga puhtaks, viskasin vastikusega minema jahu-, pasta- ja riisipakid, milles uskusin olevat märganud toidukoide tiibu. Kui köök oli puhas, läksin koristama vannituba, seejärel magamistuba. Vahetasin välja rätikud ja linad, võtsin alla kardinad , et need valgendada viia, ning käisin lapiga üle kogu korteri, kandes hoolt, et ükshaaval saaks pestud iga parketiliist ja põrandaplaat. Oli keskpäev. Minu ärevus oli mõnevõrra taandunud, öine unenägu vähem esil – see hõljus värvituna, peaaegu läbipaistvana kuskil minu sees.

Istusin oma kirjutuslaua taha, kuid selle asemel et tööle hakata, jäin liikumatuks ja vaikseks, püüdes kindlaks teha vaheseinte tagant kostvaid hääli. Kus ma ka ei oleks, ikka on mul tunne, et keegi passib koridoris minu liigutusi ja tegusid. Olen õppinud sammude järgi ära tundma naabreid, kes trepist üles tulevad ja minu uksest mööduvad. Tundmatud hääled panevad mind palavikuliselt kuulatama. Mulle tundub, et Pariisis, isegi rikastes kvartalites, on kõigil korteritel lukud, mis krigisevad, ning torud, mis hakkavad kraani lahtikeeramise peale vilistama, sülgama ja urisema, uksed, mille alla jääb alati pragu, mis laseb läbi koridori kollakat valgust ja praesibulalõhna isemeisterdatud priimustelt, aknad, mis avanevad lärmakatele tänavatele, kust kostab poole ööni lakkamatult muusikat ja sõimu, joodikute jauramist ja klaasiklirinat. Öine müra katkeb vaid selleks, et algaks päevane müra: kõntsa kokku kaapiva tänavapuhastusmasina harjade motoriseeritud sahin, metroopeatuse poole jooksvate tööinimeste sammulaja, prügikastide kolksatused vastu majaseinu, kui prügivedajad need pärast tühjendamist hooletult käest heidavad, ning igavene hommikune vihm, mis muudab kogu kupatuse süngeks, niiskeks ja vastikuks.

Tuba, kus me Pariisis emaga elama hakkasime, oli täis seda müra, neid lõhnu ja valgusi, mille eest oli võimatu põgeneda ja mida ei saanud ignoreerida. Mitte midagi sellest ei olnud mulle tuttav. Eesti tänavad olid tol ajal mornid, külmad ja kesise valgustuse tõttu pimedad; lõhnatud, kuna puudusid välirestoranid; tühjad ja vaiksed, kuna autosid polnud kuigi palju ning jalakäijad olid tummad või rääkisid tasa, ikka kiirustades ühte või teise sabasse seisma. Kui buss peatuses inimesi maha puistas, kostis vahetevahel venekeelset vaidlemist, lapse nuttu või kummi kriuksatusi; siis, väga ruttu, kõik vaibus, inimhulk vajus laiali, pilgud põrnitsemas asfalti, ninad ja suud peidetud salli, käte otsas kõlkumas kilekotid või nöörist punutud paunad. Rõõmuhõisked ja valukriisked, armuoiged ja riiuhüüded ning joodikute lõpmatud ja häälekad monoloogid jäid enamasti koduseinte vahele; nende kuulmise eesõigus jäi naistele ja lastele.

Sellegipoolest pean ma tunnistama, et meie esimene peatuspaik Pariisis oli hele, puhas ja lõhnatu. See asus ühes 15. linnaosa majas, mille vestibüüli seinu katsid peeglid ja võltsmarmor, ruumid olid valged, kõrged ja mulüüridega ehitud, väikestelt rõdudelt aga, mida kaunistasid ilupuud, võis küünitades näha isegi Eiffeli torni. Kuid meie sealviibimine jäi lühikeseks. See väike võlumaa keset linna kuulus ühele umbes kuuekümneaastasele Pierre`i- nimelisele mehele, kes nimetas ennast Prantsuse filantroobiks ja väitis end olevat huvitatud Balti riikide saatusest. Ema oli temaga ühendust võtnud enne meie ärasõitu Eestist. Kohe meie saabumise õhtul pidasid ema ja härra Pierre söögilauas maha elava vestluse, mille käigus nad mõistsid üksmeelselt hukka Eesti okupeerimise, venestamispoliitika, Balti riikide rüüstamise nõukogude võimu poolt jms. Keset seda rahvusvahelist tippkohtumist otsustati mind korraga magama saata, nii et ma ei saanudki teada, mis järeldustele nad jõudsid või kuidas üldse õhtu lõppes. Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, istus ema mu voodiäärel. Eelmisel õhtul lahti võetud kohvrid olid uuesti kokku pakitud. Need ootasid ukse kõrval rivis. Ema kallistas mind; ta silmad punetasid ja näojooned olid pingul. Mingi jäikus tema olekus võttis minult julguse talle küsimusi esitada. Panin riided selga. Lahkusime omavahel sõnagi vahetamata sellest valgusküllasest korterist Eiffeli torni läheduses ning tema suuremeelsest omanikust. Läksime otsima mõnd odavat võõrastemaja. Selgus, et Nõukogude turisti jaoks, kes tolle riigi seaduste kohaselt tohtis maalt välja viia vaid väikese summa raha, oli Pariisis kõik liiga kallis. Kõik oma jõupingutused oli ema pühendanud sellele, et meid läbi raudse eesriide sada. Selle pärast, mis pidi järgnema, polnud ta muret tundnud. Viimaks juhatati meid Hôtel du Nord`i Faubourg-Poissonniėre`i tänaval. Hoidmaks kokku metroopiletite pealt, läksime sinna jalgsi, ema tarimas kaht kohvrit, mina oma koolikotti ja spordikotti.  Faubourg-Poissonniėre`i tänav oli tegelikkuses palju pikem, kui tundus kaardi peal olevat. See läbis tervet linnaosa ja moondus sedamööda, kuidas jõudsime põhja poole. Kantkivifassaadide valevus asendus järk-järgult ebakorrapärasema tellis-, betoon- ja kiviarhitektuuriga. Aknad muutusid kitsamaks, mõnel seinal sibasid sisalikud. Üha rohkem nägime kõnniteedel rasvaseid pabereid, kahvaturohelisi ja –siniseid kilekotte ning idamaiste vaipade või eksootiliste roogade piltidega kaunistatud reklaamlehti, mis ma oleksin hea meelega üles noppinud, et neid hiljem omaette imetleda, kui ema seda ära keelanud poleks. Seniajani olin ma reklaami näinud üksnes Soome televisioonist, kus see oli mind huvitanud palju rohkem kui saated või multifilmid – see oli justkui tõotus, et ühel päeval saan ka mina nende kaugete aarete omanikuks. Märkasime kerjuseid, kes istusid pagaripoe ees, metroo sissepääsude juures, pangaautomaatide kõrval. Me olime harjunud ketendavate seintega ja tüüparhitektuuri nukra koledusega, kuid me polnud harjunud kerjamisega päise päeva ajal.Eestis oli mulle alati tundunud, et vaesed on vaid nood haleda väljanägemisega mutikesed, kes istusid lilleturul või selle lähedal lauakeste taga ja ootasid alandlikult, et keegi ostaks ära nende kaks-kolm kootud sokipaari või mõne sinilille- või lillhernekimbu. Need olid vaiksed ja häbelikud inimesed, kes sõid vaid kartuleid ja kadusid nii ruttu kui võimalik oma külma vee ja kuivkäimlaga kodudesse puupliidi äärde. Koolis oli mulle õpetatud, et kõik Nõukogude inimesed on võrdsed. Nii polnud ka sokimüüjatest tädikesi justkui olemas. Pariisis eksisteerisid nii rikkus kui vaesus kõrvuti ning polnud võimalik teeselda, et sa üht neist ei näe.

Hôtel du Nord`i juures kasvas Faubourg-Poissonniėre`ist välja terve Aafrika linnajagu. Põhja-aafriklased ja mustanahalised seisid salgakaupa halal-lia poe või kebabileti ees, mille taga pöörles vardale aetud liha, sellelt nõrgumas rasva ja hõngumas praetud lambaliha lõhna, mis mulle isu peale ajas. Mõned inimesed ootasid vürtspoodide ees, mille väliletid pakkusid tundmatuid puuvilju, teised astusid sisse telefonijaama, mida kaunistasid plakatid luidete taha loojuva päikesega. Naised olid mäsitud kirevatesse kleitidesse ja vedasid seljas lapsi, osa mehi kandis hõlsti ja pehmeid ilma kannataguseta kingi. Küsisin emalt sosistades, miks need inimesed sussidega õues käivad, kuid ema ütles, et oleksin vait. Ta vaatas otse enda ette, piidles möödujaid ja pigistas tugevasti oma kohvrite sangu. Ei mina ega ema polnud eales mustanahalist inimest näinud.
Looming
Eesti romaan, Varrak 2011, tõlge eesti keelde Anti Saar

Jumalate aritmeetika, Varrak 2014, tõlge eesti keelde Anti Saar
Linke
Marek Tamm: lapsepõlvelõimed, Postimees 04.02.2014, http://pluss.postimees.ee/2684666/marek-tamm-lapsepolve-loimed

Kaarel Kressa “Katrina Kalda: traumakirjandus pole minu tee, sest vastutus on suur”, Eesti Päevaleht 25.02.2011, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/katrina-kalda-traumakirjandus-pole-minu-tee-sest-vastutus-on-suur.d?id=51292495

Heili Sibrits “Katrina Kalda, uus Sofi Oksanen? ”, Postimees, 30.09.2010, http://www.postimees.ee/320367/katrina-kalda-uus-sofi-oksanen

Püsiviide Lisa kommentaar

« Previous page