Erkki Koort

5. okt. 2021 at 1:44 p.l. (Erkki Koort) (, )

Erkki Koort (1975) – kirjanik ja julgeoleku ekspert. Töötanud nii kaitsepolitseis kui siseministeeriumis, ajalooliste seiklusjuttude „Kättemaks Kirumpääl”, „Veritasu Tartus” ja „Salakuulaja Vastseliinas” autor.
Erkki Koort pälvis 2021. aasta Bernard Kangro kirjanduspreemia.

Foto: Hea Lugu kirjastus

«Varasemalt mind Tartu kuidagi eriti ei köitnud,» tunnistas Koort raamatuesitlusel. «Siin olid küll lahedad agulid, aga kuna väga palju sellest Tartu kõigest vanemast osast on hävinud, siis ega ma sellest ka väga palju ei teadnud. Aga nüüd, selle raamatu kirjutamise käigus ma armusin vanasse Tartusse ära. See oli väga kihvt linn ja tegelikult on väga kurb, et suur osa sellest on hävinenud.»

Vanast Tartust on Koorti sõnul säilinud teatud toredad maamärgid nagu Toomkirik, Jaani kirik, natuke linnamüüri botaanikaaias ja nipet-näpet mujalgi, aga arvestades seda, et kunagi oli siiski tegu Lõuna-Eesti või ka Vana-Liivimaa keskusega, siis on see kant tema arust saanud ülekohtuselt vähe tähelepanu.
«Mulle kohutavalt meeldis vana Tartu ja see, kuidas see hakkas elama,» kirjeldas autor, et nautis kirjutades tekkivat tunnet. «Mulle meeldis ka seda nii-öelda üle kirjutada, kui ma kirjastusele viimase eksemplari saatsin.»

Vana piiskopilinna eluolu taas luues püüdis Koort ajalooliselt täpseks jääda ja detailidele rõhku panna. Kas või juba seetõttu, et varasemast selliseid käsitlusi ilukirjanduses väga ei ole.

https://raamatud.postimees.ee/6714614/erkki-koort-raamatu-kirjutamise-kaigus-armusin-vanasse-tartusse-ara

Katkend: Veritasu Tartus, Hea Lugu 2019, lk 266-273.

Järv

Pihkvalaste pealik tuli lodjale ja vaatas kõrgilt ringi, andes korralduse alistuda. Vambola teatas, et nad ei tee mingeid takistusi laeva läbivaatamiseks ja soovivad pärast seda oma teekonda jätkata toomaks kauplemiseks tulu kõigile, ka Pihkvale. Pealik vaatas teda üleolevalt ja andis korralduse rääkija surmata. Lähim sõjasulane lõi odaga Vambola suunas, kuid enne tabamist tungis ta kõrri Markuse pootshaak, mille ots läbistas kaela ning naelutas ründaja tüüri külge. Markus surus täiest jõust varrele, et pootshaaki kangina kasutada ja pressida pealik ühe kaaslasega parda ning pootshaagi vahele. Nood suutsid hädavaevu kõrvale põigata, kuid pealik kaotas tasakaalu ja kukkus. Tema kaaslane pistis ühe lodjasulase läbi, ent langes Vambola käe läbi, kes oli haaranud tüüri külge naelutatud mõõga. Surmatu vajus pealikule otsa, takistades tollel tõusmist. Hetkel, mil Vambola valmistus pealikule surmahoopi andma, tabas tema kätt nuga. Selle hoobi lõi vahis maganud lodjasulane. Hetkeks tardusid teised paigale, sest reetmine tundus uskumatu. Äraandja putkas hetke kasutades ründajate alusele. Vambola sihitud löök polnud küll pealikku tapnud, kuid läbistas tolle jala, muutes vastase liikumatuks.
Markuse pootshaak oli niitnud vette veel kolm lodjale ronida püüdnud ründajat, kes hulpisid nüüd lainetes, püüdes meeleheitlikult pinnal püsida. Tüüri asendi muutmine muutis ka aluste omavahelist paiknemist ning üks pihkvalane, kes parasjagu ronis parrastel, kukkus sinna vahele. Ta muljuti hetkega puruks, nii et mõlemad pardad said punaseks. Kolm järelejäänud pihkvalast tardusid ootamatusest ning Hannu visatud oda puuris ühe neist läbi. Meestest kaks kargas pealiku päästmiseks lodjale ja ühel neist läks korda lähim sulane tappa. Sellele vaatamata oli ülekaal juba lodjameestel ning mõlemad ründajad surmati. Kolmest vees hulpivast pihkvalasest kaks aeti samuti oda ja pookshaagi otsa. Need vajusid kaladele söögiks. Üks vette kukkunu oli juba selleks ajaks uppunud. Elus olid vaid haavatud pealik ja reeturist lodjasulane, keda Markus koos Hannuga otsima suundus. Nad liikusid pihkvalaste aluse pardal ettevaatlikult, sest ei võinud teada, kas seal peale reeturi veel kedagi on. Kambrisse vaadates välkus nuga, tõmmates haava Hannu kiiresti tõstetud käele. Reetur tormas lodjasulast tõugates välja ning püüdis üle parda vette karata, kuid libises ja kukkus kohe selle taha. Markus tormas pootshaagiga kiiresti ligi ning kuigi Vambola karjus, et löödagu raisk maha, püüdis tema põgeniku riietele konksu taha sättida. Rabelemisega juhtus aga nii, et konks jäi hoopis reeturi lõua alla kinni. Nüüd tõmmati kisendav ja valudes siplev mees voogudest poolest kehast välja. Too rippus nagu kala konksu otsas ning ainult röökis valust, veri värvimas järvevett.
Äraandja tõmmati pardale ja seoti kinni, kuigi mees oli juba haavast ja rippumiset oimetu ega oleks kuhugi läinud. Ka pihkvalaste pealik seoti kinni ja tassiti sajatustest hoolimata tema oma aluse pardale.
„Me ei või siia jääda,” ütles Markus Vambolale. Ta soovis asuda vangidega tegelema.
„Sul on õigus, võtame teise aluse järgi ja lähme kaldast eemale,” vastas Vambola, ise võitluses tekkinud haavale surudes. See ei tundunud kuigi sügav. „Too raisk tõi meid sihiga siia perve,” lisas ta, kui oli vaadanud ümbritsevat. „Nüüd kiiresti, mehed,” lisas lodjaomanik ja nood kuuletusid silmapilk. Pardad haagiti lahti ja teine laev võeti köie otsa. Hannu saatis peremees ühes teisega lodjale, jäädes ise koos Markusega pihkvalaste alusele, et saada vastuseid. Markus soovitas aluse kohe puhtaks küürida, sest kuivanud verd on raskem maha pesta. Head nõu hakati kohe täide viima ning esimese pihkvalase surnukeha lükati üle parda. Markus hüüdis midagi keelavalt ja õngitses pihkvalase pootshaagiga välja. Ta andis korralduse, et kõik laibad tuleb tuua tagumisele alusele.
„Viskame järve, küll kalad koristavad.” Vambola vaatas Markusele imestunult otsa, püüdes parrast puhastada verest. „Mis neist seie tarida, pärast kasi seda ka veel?”
„Ega sa ometi arva, et selle aluse enesele saad jätta?” päris Markus vastu.
„A kus ma ta siis panen? Jätan triivima vä? Ei, ma panen ta raha teenima,” teatas Vambola kindlalt. Tal oli ju ühe lisalodja soetamine eelmisel aastal just ebaõnnestunud.
„Sa tahad edaspidigi Pihkvas käia?”
„A egas ma sellega käi. Selle aluse paneme kenasti mujale sõitma või müüme kaugemal maha.”
„Ei, jutud liiguvad ja jõuavad ka Pihkvasse,” oli Markus kindel.
„Mida sa siis teha tahad?”
„Alustuseks kuulame vange, kaeme aluse läbi ning siis kõneleme,” võttis Markus kokku.
Alus võeti lodjale köiega järele ning tõusnud tuult ära kasutades liiguti kiirelt järvele tagasi. Markus nägi nüüd ka põhjust, miks nad pihkvalasi aegsasti märganud ei olnud. Nende alus oli seisnud ühe metsase maanina varjus ja seda nägi alles siis, kui oldi kaugemal järvel. Ennetamaks sarnaseid üllatusi pandi üks sulastest vahti pidama, et keegi uuesti ligi hiilida ei saaks. Lodi otsiti läbi, aga midagi märkimisväärset seal polnud. Ka pihkvalaste rõivad kaeti läbi ning kõik vähegi väärtuslik koguti pauna, et see hiljem meeste vahel ära jagada. Ajal, mil Markus laipu tekilt varju lohistas, leidis Vambola uued köied. Ta ei tahtnud midagi kuulda sellest, et peaks needki loovutama. Seda kõike saatsid nii reeturi oiged kui pealiku sajatused, viimane needis tuld ja hävingut.
Viimaks oli aeg sealmaal, et asuda vangistatuid küsitlema. Nood mõistagi ei soovinud kõnelda. Aastate jooksul oli Markus õppinud inimesi veenma. Pihkva vangikongis ja Kirumpää keldris veedetud hetked ning aastad sõjasulasena olid nii mõndagi õpetanud. Nad alustasid reeturist, sest too tundus olevat rääkimiseks küps. Pealegi veritses pootshaagi tekitatud haav nii palju, et temaga tuli kiirustada. See polnud sugugi kerge, sest mees rögises. Tema vastused olid väga vaiksed, kui sealt peale korina ja vere üldse tuli. Seda kõike segas aga pealiku karjumine ja sajatamine. Seepärast haaras Markus tal turjast ja vedas kaugemale, tünnide varju.
Markus naasis pealiku kisa saatel, mispeale Vambola vaatas talle küsivalt otsa. Viimane kehitas vaid õlgu ning ütles, et too on enesega sedavõrd ametis, et enam ei taha kuulata. Mehe kisa kaikus üle vee ja igaks juhuks pandi talle suhu nöör, mis pea tagant kokku köideti. Mine tea, kes liikvel on. Vahest on kusagil teinegi alus, samuti võib kisa kosta kaldale.
Kõik see oli reeturit niivõrd kohutanud, et tema keelepaelad pääsesid valla. Nii rääkis ta välja, et pihkvalaste pealik oli ta kaks suve tagasi kõrtsis vahele võtnud ja käskinud kinni pidada. Teda ei viidud vangikongi, vaid kuhugi küüni, kus peksti ja ähvardati, sunniti ööseks järvele jäävaid lotje Pihkva randa tooma. Meeskonnad tapeti, alused aga müüdi pärast väikest ümberehitust mõnele Pihkva või Novgorodi kaupmehele maha.
Pihkvas ei tohtinud keegi sellest tulusast ärist teada ning iga kord, kui mõni suurem puistamine või reeturite otsimine oli, tuli see jõugule kasuks. Tema sai oma osa ega nurisenud üldse. Nii sokutas ta ennast üha uuesti ja uuesti lotjadele, kuigi mõnigi kord imestati, kuidas tema pääses, kui kogu ülejäänud meeskond uppus. Viimaks tuli ta mõttele sellistel puhkudel öelda, et ta tegelikult üldse sõitmas polnudki. Rööviti nii Tartu kui Pihkva aluseid ning Vambola meenutas, et oli kord tõesti arvanud nägevat sõbra lotja, mida peeti uppunuks. Mehe jume oli kahvatu ning ta vajus külili, haavast nõrguv veri oli moodustanud laudadele kaunis suure loigu.
Järsku tabas Markus, et pealik on jäänud vait, ei sajata ega püüa enam karjuda. Hoiatades Vambolat, haaras ta pootshaagi, et vaatama minna, milles asi. Pealik oli kusagilt saanud noa ning pusis parasjagu köite kallal, millest osa juba katki lõigatud. Nähes vangistajat, püüdis ta jalule karata ja tulijat noaga rabada. Kuid väitsega pootshaagi vastu ikka ei saa ning peagi lamas pealik vereloigus.
„Mis tast maha tapsid?” küsis liginev Vambola.
„Mida sa küsinuks?” uuris teine, olles pootshaagi järvevoogudesse torganud.
„Noh, seda, kas meie sulane või see reetur tõtt kõneles.”
„Me poleks midagi rohkemat kuulnud.”
„Ma küsinuks kahe lodja kohta, mis möödunud suvel kadunuks jäid,” ei andnud Vambola järele.
„Vaevalt, et ta järge pidas.”
„Ikkagi, mis nüüd saab, kui me enam küsitleda ei saa…”
„Nüüd saab järv nad omale,” vastas Markus kuivalt ning võttis lähima köie, et pealik ümber masti siduda.
„Mis tast enam seod, ta ju koolnu, egas tema enam kuhugi lähe?” imestas Vambola. Ilmselgelt oli ta häiritud ka sellest, et teine väärt köit niiviisi raiskab.
„Et vesi neid välja ei annaks,” lausus Markus, jätkates Vambola meelehärmiks köie jupitamist.
„Ära siis seda uut köit lõika, võta laeva köitest,” ei pidanud mees viimaks vastu. Markus vaatas teda korraks ja lõikas jälle jupi.
„Too siis mulle,” lausus ta, kui laevnik ahastas.
Viimaks said laibad laeva külge seotud ning vähegi kasutatav kraam lodjale ümber kantud. Markus läks veel viimast korda pihkvalaste alusele, raiudes selle põhja kaks auku. Vesi tulvas kiiresti sisse ja vajutas lodja viltu. Oli veel võimalus laev süüdata, kuid seda ei julgetud teha, sest suitsusammas paistnuks sellise ilmaga kaugele kätte.
Veel enne, kui nad vaateväljast eemale jõudsid, vajus neid rünnanud alus koos meeskonnaga järve. Pardalt leitud kraam jagati omavahel ära ning oma osa pandi kõrvale ka hukkunud lodjasulaste peredele. Vambola manitses kõiki sellest loost mitte kunagi mitte kellelegi kõnelema ja võttis meestelt vande. Asjad korraldatud, austati tapetuid lodjasulaseid ja anti kehad järvele, sest Tartusse viimist poleks selliste ilmadega teha kannatanud.
Tartus kaldasse sõites sadas vihma, mis polnud küll tihe, kuid leotas kiiresti märjaks. Sellisega ei saanud kaupa maha võtta. Hannu jäi lodjale, kõik teised läksid maale, kuid Vambola nõudmisel lubasid hommikul kohal olla. Kaldad olid inimtühjad. Kaugemal märkas Markus seismas üht kogu, kes, oodanud ära nende maale tulemise, majade vahele kadus. Peatselt sai ta teada, miks mees sellise ilmaga kaldapealsel konutas. Õhtul astus tema juurde kapuutsiga mees, kes lauast kiiresti möödudes sosistas: „Veretornis, täna öösel.” See mees pidi olema keegi Curpati käsilastest. Endamisi aru pidades, kas minna või mitte, mõtles ta läbi asju, mis ühe või teise otsuse kasuks kõnelesid. Lõpuks kaldus ta ikka mineku poole, sest oht õe perele oli liiga suur.
„Rahu olgu sinuga, Markus. Kus sa ometigi jälle olid? Käisid taas Pihkvas?” uuris kõrtsi astunud Pent heatujuliselt, prantsatades ise Markuse lauda. Siis jäi ta lauanaabrile otsa vaatama ning kummardus üle laua lähemale: „Miks kurb? Lõbus peab olema. Tahad, otsin sulle piiga?”
„Ei, pole tuju.”
„Ega siis selleks ole tuju vajagi. Piiga ise teeb tuju, nii et pärast ei tunne ennast äragi – meel rõõmus ja hingamine lahti. Noh? Mis sa puhid?” ei jätnud Pent. Ta piidles juba kõrtsis ringi, justkui otsides tõesti mõnda piigat. Ta keeras ennast tagasi Markuse vastu ning jäi mõttesse. Siis keeras ennast uuesti kõrtsitoa poole ja tema pilk peatus ühel kogul, kes oli sisenenud mõni hetk enne teda. „See pole nüüd küll võimalik,” lisas ta lauast tõustes ja kogu juurde kõndides. Markus nägi, kuidas Pent lauda istus ja mehed midagi sosinal rääkisid. Tundus, et teine ärritus, et teda segati. Viimaks tuli Pent tagasi, endal nõutu nägu ees, ja istus.
„Otsin sulle piiga?” irvitas Markus õlut rüübates. Kuid ta oli irvitamisega nii ametis, et ajas endale osa õlles rinnale. Tavaliselt oleks Pent sellise asja peale naerma pahvatanud, kuid nüüd oli vait, vaadates teisele tõsiselt otsa.
„Nüüd ei taha mina piigat,” vastas ta vaikselt ja justkui äraolevalt.
„Nägid vanakurja?”
„Ei, nägin oma usuvenda. Istub seal uksealuses lauas nagu mingi … ma ei teagi mis.”
„Mis ta siin teeb?” imestas ka Markus. Kõrtsi ei tõstnud mungad tavaliselt kunagi jalga, kui, siis väga mõjuva põhjusega.
„Ma, ma ei tea, ta ei öelnud. Maigutas suud nagu koger kuival,” lausus munk pead kätele toetades ning sügavalt ohates.
„Mis sa sellepärast ikka muretsed?” arvas Markus. Siis asus järama lauda antud käntsakat, mis koosnes suuremalt jaolt kondist ja kamarast.
„Kuule, muidugi rõhub see mind. See usuvend ei tuleks kõrtsi ka siis, kui see oleks eelnevalt pühitsetud vette kastetud,” lausus Pent nägu tõstes. „Nüüd istub aga sääl lauas ega kõnele sõnagagi. Sai isegi kurjaks, kui ma ligi läksin.”
„Tahad, et mina küsiks?”
„Ei taha. Ta ei räägi oma usuvennagagi sõnagi. Sa peaks vähemalt piiskop olema, et sinuga kõneldaks,” lõi Pent käega. Markus tunnistas, et piiskopi mõõtu ta kuidagi välja ei anna.
„Võta nüüd lonks õlut ja ära tee pikki mokki,” püüdis kõrtsiline Penti lohutada ning lükkas kõrtsmiku toodud kannu talle lähemale. Teine vaatas seda ja võttis viimaks sõõmu. Tundus küll sedamoodi, et õllekapp pidi olema pooltühi.
„Meelehärm läinud?” uuris Markus.
„Tundub, et see jook on tõesti imet tegeva väega.”
„Siis on hästi, Tiidrik on ka läinud,” lausus Markus. Selle peale pöördus teine kohe vaatama veendumaks, et too on tõesti kadunud.
„Läinud jah. Miks sa ütlesid, et Tiidrik?”
„Ise ütlesid, et vend…” oli Markus üllatunud.
„Usuvend, usuvend,” venitas Pent, kuid sellega pääses nende jutt justkui kännu tagant. Pent muutus järjest lõbusamaks, kummutades ühe kannu teise järel. Markuse küsimuse peale vastas ta lihtsalt: „Tulin hiljem ja pean nüüd järele võtma.” Kuna Pendi jutt oli sarnaselt õllejoomisega alguses samuti kängus olnud, tegi ta sellegi nüüd kuhjaga tasa. Viimaks teatas munk, et peab nüüd tagasi minema, ning läks tagaruumi riideid vahetama.
Markus toetas selja vastu seina ja sättis end mugavalt istuma, et enne Veretorni minekut veel üks õlu võtta. Siis kahmas ta oma asjad ja kummutas kannu tühjaks. Vaadanud väljas hetkeks ringi, libises mees öösse. Ta asus teele Riia värava poole, et sealtkaudu linna siseneda. See kulges takistusteta ja ta jäi sinna ühte müüriorva ootama. Peatselt nägi ta Penti samast väravast tulemas, kuid too ei läinud sugugi piiskopilossi suunas, vaid pööras linnamüüriga piirnevale tänavale. Seal sisenes ta majja, kust Markus oli teda varemgi väljumas näinud. Mõnda aega oodanud, asus varitseja teele Veretorni suunas.

Püsiviide Lisa kommentaar