Jenny Erpenbeck
Jenny Erpenbecki autoriõhtu kirjandusfestivalil Prima Vista toimub 10. mail kell 17.00 Tartu Linnaraamatukogus, temaga ajab juttu TÜ õppejõud Hella Liira.
11. mail kell 17.30 esineb ta Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogus, vestluskaaslaseks kirjandusteadlane Aija Sakova.
Saksa kirjanik ja lavastaja Jenny Erpenbeck sündis 1967. aastal Ida- Berliini intellektuaalide perekonnas. Pärast õpinguid teatriteaduse ja muusikateatri režii erialal töötas ta Austria ja Saksamaa ooperimajades. Teater oli ka tema lävepakuks kirjandusse.
1999.aastal ilmunud esikteoses, jutustuses „Vana laps“ (Die Geschichte vom alten Kind), nähakse paralleele Kafka moonutatud maailmadega. Teos äratas saksa kirjandusruumis suurt tähelepanu ja on tõlgitud ka eesti keelde (Pegasus, 2009, tlk Sigrid Reili).
Debüütromaanis „Külaskäik“ (Heimsuchung, 2008) jutustab Erpenbeck loo ühest suvemajast ja selle elanikest läbi 20. sajandi, aga ennekõike on see raamat kodust, paiksusest, kõigest sellest, mis inimesi mingi koha, maastiku, kultuuri külge seob. Ka 2012. aastal avaldatud ja 2021. aastal eesti keeles ilmunud „Viimsepäeva õhtu“ (Aller Tage Abend, e.k. Gallus, tlk Terje Loogus) on rännak läbi 20. sajandi karmide sündmuste. Mõlemas romaanis on üksikisiku elusaatus paigutatud ajaloolisse konteksti ja sisse põimitud Erpenbecki enda perekonnalugu.
„Viimsepäeva õhtut“ on nimetatud kirjanduslikuks eksperimendiks. Erpenbeck kasutab peategelase elukäiku kujutades kirjanikule antud võimu lasta juhtuda võimatul – ta annab 20. sajandi algul Galiitsias sündinud lapsele viis erinevat elu ja laseb tal viis korda surra.
Erpenbecki värskeimat romaani „Kairos“ (2021) peetakse üheks kõige siiramaks ja paremaks romaaniks SDV allakäigust. Romaanis, mille tegevus toimub 1980ndate lõpus Ida-Berliinis, jutustab ta suure vanusevahega paari armastusloo, mille taustal arenevad müüri langemiseni viivad sündmused..
Arvukate kirjandusauhindadega tunnustatud Jenny Erpenbecki loomingut on tõlgitud 30 keelde. Tema teosed on kirjas pandud sugestiivses keeles, täiuslikult komponeeritud ja laia tõlgendusruumiga. Kriitikute hinnangul on ta üks saksa nüüdisaja erakordsemaid kirjanduslikke hääli, kelle loomingus sulavad harmooniliselt kokku mõistuse ja südame hääl.
Katkend:
Viimsepäeva õhtu, Gallus 2021. Saksa keelest tõlkinud Terje Loogus. Lk 79 – 86.
15
Kui ema ta südaöösel välja vahetab, ei ütle noorem tütar talle, et nägi äsja suurt õde koos ühe mehega. Nad olid temast hästi lähedalt mööda kõndinud, kuid polnud teda inimhulgas märganud. Ja tema, väike õde, polnud julgenud õde hüüda, õde oli olnud väga vaikne, vaadanud maha ega vahetanud sõnagi mehega, kes ta kõrval kõndis. Nii veedab siis õde öid, kui ta koju ei tule. Aastate eest, kui väike õde oli kord juhuslikult leidnud õe päeviku ja hakanud seda lugema, oli suur õde järsku tuppa tulnud, ta polnud hakanud karjuma ega löönud õde, kui nägi, mida see parasjagu tegi, vaid oli tal raamatu täiesti rahulikult käest võtnud ja öelnud:
Kas sa arvad, et ma rõõmustasin, kui sa sündisid?
Võib-olla.
Kas mäletad veel klaaskuulikesi, millega sa alati mängisid?
Jaa.
Kas mäletad veel, kui ma ütlesin, et sa peaksid proovima neid alla neelata?
Võib-olla.
Mis sa arvad, miks ma seda tahtsin?
Ei tea.
Kas mäletad müüri kutsar Simoni maja taga?
Jaa.
Kas mäletad veel, kui ma ütlesin, et sa peaksid proovima sealt alla hüpata?
Võib-olla.
Mis sa arvad, mida ma tookord tahtsin?
Ei tea.
Kui sa veel ükskord seda vihikut puudutad, ei ole sa enam mu õde. Kas saad aru, mida ma öelda tahan?
Jaa.
Ja nüüd oli siis vaikiv õde ühe vaikiva mehe kõrval mööda tänavat kõndinud, ilma et ta oleks teadnud, et väike õde teda nägi. Selline avalik koht võis täpselt nagu avatud raamat tuua isegi keset ööd päevavalguse kätte midagi, mis polnud kellegi teise asi, ja sellises suures linnas nagu Viin ei olnud võimalik vältida, et keegi seda luges. Ta oli seisnud täpselt viis tundi järjekorras, selleks et õde saaks homme süüa lehma udarat ja hoida hinge sees ning samamoodi ema ja isa. Õde omakorda läheb homme sel ajal kui tema, väike õde, on koolis, koos emaga Viini metsa puid tooma, tundide kaupa marsib ta koos emaga külmas metsas ja veab palehigis porist vettinud puitu, selleks et ta väike õde ja loomulikult ka tema ise ja ema ja isa kodus ära ei külmuks. Ja ometi võib-olla, et seesama õde, kui ta teaks, et väike õde nägi, kuidas ta ühe mehe kõrval läbi öise Viini kõndis, sooviks ta surma ja seekord võib-olla edukalt. Kui palju selliseid rindejooni on ühe inimese elus, mis võivad maksta su elu? Väga vaevarikas oli võita kõiki lahinguid, milles surma ei saa.
16
Siis aga jääb mees, olles vaevu ta kõrvale pikali heitnud, magama, mehe ihu soojus lebab tema ihu soojuse kõrval, aga mees ei puuduta teda öö jooksul kordagi, isegi mitte unes. Terve öö kuuleb ta meest enda kõrval hingamas, teab aga iga hingetõmbega üha kindlamalt, et pole mõtet kätt tema järele sirutada. Nutt, mis tal 7031 ärasõidust saati on kurgus pitsitanud, pääseb nüüd lõpuks valla, aga hoopis teistsuguse nutuna: nutt surnud sõbranna pärast muutub veel kõris armukadedusnutuks surnu pärast, kurbusenutust saab vihanutt armastatud mehe pärast, kes küll kutsus teda endaga sängi jagama, kuid nüüd keeldub teda lohutamast kaotuse pärast, mida ise taga leinab. Millalgi öö lõpu poole nutab ta veel üksnes häbist. Ta on saanud nüüd lõpliku vastuse küsimusele, mida ta – kui see oleks olnud tema teha – poleks esitanud veel niipea ja võib-olla üldse mitte kunagi. Vastuse, mida ta poleks iial kuulda tahtnud, nimelt et mees on küll sõbralik, kuid teda siiski ei armastata, et mehe lein surnu pärast on sügav ja tõeline, samal ajal kui tema enda kahepalgelisele olemusele ei ole maailmas midagi võrdset. Kui ükskõikne oleks ta olnud isa, ema ja sõprade hukkamõistu suhtes, kui vaid mees oleks mõelnud samamoodi nagu tema, kuid kaotuse tõttu on ta nüüd pöördumatult hukka mõistetud. Magades andis mees talle lootust ja magades tallas ta ka põrmu. Üksildasemana kui kunagi varem tõuseb ta hommikuhämaruses magaja kõrvalt püsti, mitte keegi, kes teaks, mida ta lootis, ei sooviks temaga enam tegemist teha, ta ise peab taluma oma ihu, mis oli teda sedamoodi eksiteele viinud. Kui ta oleks õhtul koju läinud, nagu ta alguses tahtis, poleks kodutee olnud midagi enamat kui astumine, jalg jala ette. Nüüd aga teab ta, mida tähendab see, kui tagasiteed enam ei ole. Ta otsib oma asjad kokku ja lahkub korterist meest äratamata.
17
Millalgi vastu hommikut ta lõpuks, aga millal küll, ma ei tea, kell kuus või kell seitse? Ma ei tea. Kas ta nuttis? Ma ei usu. Ainult imestasin, et ta ei tahtnud üles tõusta, ta oli ka kell 9 veel, terve esmaspäeva voodis, silmad kinni, aga ometi ei maganud. Ja ei söönud midagi. Ja isegi mitte kohvi. Päev otsa ainult pikali. Ta ütles, et tahab olla pikali ja mitte üles tõusta. Ah, tõesti. Teisipäeval ka ei tulnud metsa. Mitte üks inimene maailmas. Kolmapäeval Mizzilt mune, aga ta ei tahtnud enda oma. Ja siis, järgmisel ööl, juuksed maha. Just. Ma ei läinud isegi malet mängima, tõesti arvasin, et nüüd on Steinhofi minek. Mina ka. Ilusad juuksed. Aga reedel tundus ta jälle parem. Jaa, nii mulle näis. Hästi rahulik. Laupäeval sadas lund, siis tuli esimest korda alla. Panin talle veel mantli ümber, ütles all, et tal hakkab pea lumesadu vaadates ringi käima. Mina ütlesin: ära siis vaata. Ja ma ütlesin: söö midagi korralikku, siis seisad varsti jälle jalul. Ja siis tegi suu lahti ja lasi lumehelvestel suhu sadada. Tõsi. Ma veel naersin. Mina ka.
Ja siis saabus pühapäev.
18
Pühapäeval tahab suurem tüdruk, jumal tänatud, lõpuks ometi natukeseks jalutama minna. Kas sa lähed sõbranna juurde?, küsib ema. Jah, ütleb tema. Samal ajal kui ema ta selja taga ust kinni paneb, kuuleb ta veel, kuidas see hõikab isale: aga natukene kummaline on see küll, et ta sõbranna ei käinud teda ü h t e g i korda külastamas, kas sa ei leia? Jah, ja kuidas ta oleks saanudki, äkki 7031-ga? Vanemad on ise süüdi, et nad omaenda tütrest nii vähe teavad. Kas keegi on temalt kunagi küsinud, kas ta üldse soovis endale õde või kas Viin talle esimese külaskäigu ajal tõesti nii hästi meeldis, et ta tahtis siia kohe elama kolida? Kui lütseumi käsitööõpetaja nimetas tema suure hoolega õmmeldud nukukleiti räpakaks ja lohakaks, sai talle selgeks, et ka aastaid hiljem oli ta Viinis võõras ja ka jääb alatiseks võõraks. Ta mäletab veel, kuidas vanaema vahetult pärast Galiitsiast põgenemist elas nende juures, paar päeva oli köögis lõhnanud nii nagu vanasti pirnikompoti ja haala järele, aga kui toiduvarud, mida vanaema oli kaasa toonud, otsa said, oli ema otsinud vanale naisele kohe teise korteri ja keelanud tütardel teda külastada. Kui armsad on sinu hooned, Issand Sebaot. Alles siis oli ta aru saanud, et tegelikult on ta ka ise juudi päritolu, kuid isa käis tema ja õega ikkagi igal pühapäeval kristlikul jumalateenistusel, et koos teiste ametnike ja nende peredega istuda riigiteenistujatele mõeldud pinkidel. Juba üle kümne aasta on isa oma kolleegidele rääkinud, et ta abikaasa ei ole väga hea kõndija ja käib seetõttu kodule lähemal asuvas kirikus, ja nii on isa juba üheksandale palgaastmele tõusnud, aga ka üheksanda palgaastme ametnikul pole mingi kunsttükk kõngeda täpselt samasuguses viletsuses nagu Schönbrunni loomaaia ahvid, kaamelid ja eeslid. Kas ta oli oma nurjunud armastust sõbranna ees varjates nüüd ka ise niisama ükskõikne ja valelik nagu ta vanemad? Ja ka temal polnud mingit kasu sellest, et ta hoidis tõde enda teada, sest nii väljaöelduna kui ka mitte väljaöelduna oli tõde ikkagi olemas ja tegi iga päev seda, mis oli ta ülesanne. Landstraẞer Hauptstraẞe, Arenbergpark, Neulinggasse, mis Margareteni linnaosa kandis muutub Gusshausstraẞeks ja veel hiljem Schleifmühlgasseks, lõpuks Margaretenstraẞe – paberileht, millele ema oli kirjutanud vanaema aadressi, lebas köögisahtlis.
19
No nii, hakkame minema.
Hakkame minema.
Igal pühapäeval sõitis ta Viini metsa puid tooma. Sõitis trammiga Rodauni või Hackingi lõpp-peatusse, koos paljude teistega, kes samuti nagu tema tassisid käes korve ja seljas seljakotte ja räätsi ja läks sealt metsa, et korjata hagu, võib-olla murda siin-seal ka mõni oks, mis polnud liiga raske.
Nõbu aitab söega, tore oleks.
Müts, mantel ja kindad.
Hästi.
Õhtul tagasi sõites pidi ta vahel laskma ühe või kaks trammi mööda, enne kui õnnestus end pressida mõnda täiskiilutud vagunisse, seepärast pidi ta sageli seisma üle tunni pimedas peatuses ja külmetama, samal ajal kui teised inimesed istusid või seisid valgustatud trammis ja metsast kogutud oksarisu turritas välja seljakottidest ja korvidest nende peade kohal.
Nüüd veel korv.
Ja seljakott.
Selline trammivagun paistis väljastpoolt nagu akvaarium: kui tramm liikuma hakkas või pidurdas, kõikusid inimesed koos haokubudega uduste klaaside taga edasi-tagasi nagu üksainus suur organism.
Ah, kinni jäi.
Milline ikaldus.
Saapad.
Nüüd tuleb jälle ülevalt välja.
Ah, schvachkeit, küll on viletsus.
Nii.
Ta oli juba varem vahel mõelnud, et häda muudab inimesed üksteisega üha sarnasemaks, kõik liigutused, käte- ja sõrmeliigutusteni välja, üha ettearvatavamaks. Kui ta kohtus metsas teiste kütet otsivate inimestega, nägi nende küürutamist, okste tükeldamist, kuivanud lehtede maharaasimist – see kõik oli täpselt nagu ta enda küürutamine, okste tükeldamine ja lehtede raasimine. Kui mitte miski peale nälja ja külmetamisega võitlemise polnud enam oluline, lülitusid kõik inimesed sarnasele liigutuste ja tegevuste säästurežiimile, mis oli neile ühine võib-olla juba sest ajast, kui nad olid loomad, sellal kui kõik see, mis inimesi üksteisest eristas, oli järsku selgelt äratuntav kui luksus.
Nüüd on korras.
Ah, nüüd oleks ma peaaegu võtme ära unustanud.
See oleks küll lugu olnud.
20
Tuleb vaid kõndima hakata, siis muutub tänav, mille nimi on koos maja- ja korterinumbriga paberile kritseldatud, teeks: majad paremal ja vasakul, ilm külm ja niiske, sammude kaja lumes ja lörtsis, teised inimesed, kes tahavad üht või teist või peavad midagi tegema, tee viib sind mööda võõrastemajadest, mis on hädapärast valgustatud, poodidest, mille vaateaknad on peaaegu tühjad või ruloodega täiesti kinni kaetud. See maja, kus vana naine elab, on madal, kivist ingel valvamas sissepääsu kohal. Kui armsad on sinu hooned, Issand Sebaot. Kui vanaema oli pärast põgenemist Viini jõudnud ja elas esimestel päevadel tütre juures, jutustas ta vanemale lapselapsele kahest inglist, kes kuulutasid Lotile ette Soodoma hävingut ja päästsid ta. Need inglid olid olnud nii ilusad, et Soodoma elanikud oleks nad heameelega tükkideks rebinud ja alla neelanud, oli vanaema öelnud. Shain vie die zibben velten. Ilusad nagu seitse maailma. Nüüd, kui vanem tüdruk lingile vajutab ja proovib meenutada, kuidas vanaema seda lauset ütles, tundub see võõrapärane, nii et ta ei tea, kas ta seda mitte unes ei näinud. Nii ilusad. Väravamaja haiseb ja on pime, ühe esimese korruse ukse kohale on kinnitatud plekist silt korterinumbriga. Akendest, mis trepikojast õue poole avanevad, on mitmed juba purunenud ja puitplaatidega asendatud. Ilus mees, ah, ta huuled, ninasõõrmed, ripsmed. Kas ilul pole kunagi olnud mingit muud mõtet, kui ässitada kõiki, kes tahavad seda endale saada, üksteise vastu ja lasta neil lõpuks ilu endi vahel – või kui see ei õnnestu, siis iseennast – lõhki rebida? Ta annab kella ja koputab ka uksele, aga keegi ei tee lahti. Lapsena oli ta läinud raekoja ette ja nõudnud sõja lõpetamist. Nüüd seisis ta keset omaenese sõda, milles tal – eemal pommidest, granaatidest ja mürgigaasist – oli siiski lõputult raske elada üle terve päev hommikust õhtuni ja öö takkaotsa.
21
Mida me siis, taeva päralt, pühapäeva õhtul tegime?
Neljateistkümnest inimesest, kes 1898. aastal välgu ohvriks langesid, said kaks välgutabamuse siseruumis, kaks puu all, üks tee ääres krutsifiksi all, kus ta varju otsis, ja seitse lageda taeva all, (nende seas kaks põllul töötanud viljakoristajat). Kahel juhul ei saanud ma täpsemaid asjaolusid välja selgitada. Laufenis Sanni jõe ääres tabas välk naist, kes kandis seljal kõblast. Naine halvati ja ta seljale jäi kõplakujuline märk.
Ema pani pühapäeva õhtul, kui suurem tüdruk oli välja läinud, noorema tütre kingadele uusi paelu. Isa laotas pühapäeva õhtul, kui suurem tüdruk oli välja läinud, toimikud köögilauale laiali ja hakkas lugema. Väiksem tüdruk tegi pühapäeva õhtul, kui suurem tüdruk oli välja läinud, matemaatikaülesandeid. Siis tõi ema külmast salongist õmblustarbed ja hakkas sukki nõeluma. Siis proovis isa, kas ta näeb prillidega paremini lugeda kui ilma, ta lükkas prillid alla ja vaatas üle serva, siis lükkas prillid jälle üles ja ütles lõpuks: seda kirja pole sugugi nii lihtne lugeda. Siis pani väiksem tüdruk puid juurde. Puud sisisesid, kuna nad olid nii märjad. Ema ütles: mine pese käed puhtaks, muidu määrid vihiku ära. Väiksem tüdruk pesi ämbris käsi. Ema hammustas niidi katki. Isa pööras toimikus lehte. Väiksem tüdruk pühkis käed kleidi sisse kuivaks ja istus tagasi laua taha. Ema otsis õmbluskarbist teist värvi niiti. Isa pani prillid kõrvale ja luges edasi. Väiksem tüdruk kastis sule tindipotti ja lahendas oma rehkendust. Ema köhis. Isa pööras jälle toimikus lehte.
Linke:
https://www.lovelybooks.de/autor/Jenny-Erpenbeck/
https://www.newyorker.com/culture/persons-of-interest/jenny-erpenbeck-is-keeping-time
https://jupiter.err.ee/1608575719/head-lood
https://readingwide.com/2019/08/10/interview-with-jenny-erpenbeck/
Nädala autor 