Mihkel Mutt

9. jaan. 2017 at 9:28 e.l. (Mihkel Mutt, Nädala autor 2017) (, , , , )

Foto: Annika Haas, Delfi

Foto: Annika Haas, Delfi

Mihkel Mutt (1953) – eesti kirjanik, esseist ja kriitik.

Katkend: Eesti ümberlõikaja, Fabian 2016, lk 19 – 25.
„Kas ma tohiksin teid siin täiendada,” ei suutnud Janosz Securitate y Gasset end tagasi hoida. „Idaeurooplastel esineb grupi ja individuaalse enesehinnangu vahel kummaline vastuolu. Grupihinnang on neil enamasti väga kõrge, seevastu indiviidi tasandil on hinnang madal.” (Ta oli kirjutanud sel teemal bakalaureusetöö.) „Ma olen näinud uhkeid neegreid – vabandust, mustanahalisi -, aga uhke idaeurooplane oli mulle seni tundmatu mõiste. Ja ma oleksin tõtt-öelda üllatunud, kui …”
Ograc van der Velde muheles vaevumärgatavalt, aga kuna avalikult säärast ebakorrektsust heaks kiita olnuks võimatu, piirdus muisutava kommentaariga:
„Siiski, näiteks poolakate juures võib märgata individuaalset uhkust, mõnede teiste puhul samuti, ungarlastel, tšehhidel, isegi leedulastel. Ja mis puutub kollektiivsesse uhkusesse, siis see on pigem üleväärsuse ilming, mitte tõeline väärikus. See on hüpertrofeerunud tundlikkus: miks te mind ei tunnusta, kas te peate mind ikka veel idaeurooplaseks? Mulle meenub, et üks nende presidente hüüatas hiljuti mingis intervjuus, et nähtavasti peetakse baltlasi ikka veel idaeurooplasteks, kellele võib puru silma ajada. Nojaa, pärast seda oli isegi neile, kes olid selles juba kahtlema hakanud, täiesti selge, et nad on ikka idaeurooplased edasi.”
Kelner möödus nende lauast ja heitis küsiva pilgu. „Kordame,” lausus van der Velde ning jätkas.
„Idaeurooplased on löödud veidra pimedusega. Nad tahaksid olla lääne parempopulistidega ühes mestis, aga nad näevad nende juures ainult seda, mis neile meeldib. Neile imponeerib vastavate parteide tõrjuv suhtumine immigrantidesse. Nad ei saa aru, et needsamad parempopulistid on nende endi suhtes sama vaenulikud, kuigi nad seda taktikalistel kaalutlustel välja ei näita. Nad peavad idaeurooplasi teise sordi kodanikeks. Paremateks küll kui Lähis-Idast või Aafrikast tulnud migrante, aga ikkagi kuuluvad nad perifeeriasse ja kõlbavad üksnes teenijarahvaks. Mõelge, siin on mingi sarnasus Hitleriga. Näiteks baltlased tahtsid teda venelaste vastu välja mängida, aga ei mõistnud, et natside all olnuks neil veelgi vähem tulevikku loota. Venelaste all kaotasid nad kümnendiku oma rahvastikust, natsidega oleksid kaotanud vähemalt poole. Kui 1991. aastal ei oleks lagunenud Nõukogude Liit, vaid Suur-Saksamaa, siis polnuks meil Baltikumist kedagi Euroopa Liitu võtta, sest need rahvad oleks olnud hullemas seisus kui praegu udmurdid või komid Siberis. Tõde vaatab neile näkku, aga nemad ei näe. Euroopa parempopulistid on ju Kremliga ühes voodis. Aga kui Putin on baltlaste verivaenlane, siis Lääne-Euroopa nuiameestele ja -naistele nad oma südames – sest avalikult nad ei julge – aplodeerivad, kuna nood on oma valitsuste migratsioonipoliitika vastu. Idaeurooplased ei taha mõista, et mõne tuhande põgeniku murendav mõju nende ühiskonnale on suhteliselt väike võrreldes selle kasuga, mis nad saavad, kui nad säilitavad Euroopa juhtriikidega head suhted.”
„Vabandust, aga kas teie isiklikult peate idaeurooplasi teise järgu kodanikeks?” küsis noorem mees. Taas oli vanemal härral põhjust vaevumärgatavalt muiata. Niisugusele küsimusele ei saanud ju otse vastata. Ta alustas kaugemalt.
„Nagu paljudel teistelgi, oli minu elu suurim pidupäev siis, kui müür varises. Olen sellest ajast saadik liigutatult, heldimuse ja hardusega jälginud Ida-Euroopa rahvaid. Kui naljakad nad on, ilma et nad seda ise teaksid. Neis on koguni midagi piibellikku. Aga nende vaev on nagu Sisyphosel. Peaks olema selge, et see rong, mille pealt neid pool sajandit tagasi maha kisti, on vahepeal väga kiiresti sõitma hakanud. Loomulikul teel nad järele ei jõua. Sellele rongile võib paar üksust juurde haakida – nii nagu luksuslikule esimese klassi karavanile võib mõned kõvade puunaridega vagunid lisada – , ja nõndaviisi koos edasi tormata. Kiirus on sama, ainult et ühest vagunist teise ei koli. Ka kõik need abifondid ja kvoodid ei tee imet. Mõelge ise, kui analoogiline protsess ei ole täiel määral õnnestunud endiste lääne- ja idasakslaste vahel, hoolimata nende ühisest ajaloost ja kultuuripärandist, tohututest majandushoobadest ja – mis peamine – vähemasti algul eksisteerinud suurest entusiasmist, siis kuidas peaks see olema võimalik ülejäänud Lääne ja Ida-Euroopa vahel, kus sääraseid eeldusi on märksa vähem?” Ida-Euroopa elu ei tõuse tervikuna kunagi samale tasemele kui vanades maades. Aga teate, paradoksaalsel kombel liigutab mind sel puhul, et keegi ei ütle, mismoodi asjad on. Just selles väljendubki Euroopa suur solidaarsus! Ühed ei tunnista, et nad on kehvemad ega saa kunagi vanadega võrdseks – see on nende panus solidaarsuspakti. Teised aga teevad näo, et nad ei olegi paremad ning et Ida-Euroopa on kõige kiuste nendega võrdne. Selles hoiakus väljendub nende solidaarsus.”
„Kui kaval, ja kui ilus!” õhkas Janosz.
„Jah, selles on tõesti midagi religioosset,” lausus van der Velde mõtlikult. Korraga tõmbus ta pingule ja ta silmadesse ilmus iseäralik helk, nii et kaasvestleja koguni võpatas kergelt. Aegamisi, nagu raiudes lausus van der Velde teema lõpetuseks:
„Kui need uued riigid painutavad end Brüsseli alla, siis on neil õigus oma folkloorile. Keskvõim koguni soosib seda. Ja kui need riigid räägivad oma kuulsusrikkast minevikust ja võitlusest iseseisvuse eest, siis Brüssel pigistab silma kinni ja isegi naeratab armulikult. Aga vähemgi soov eralduda toob kaasa halastamatu kättemaksu.”

Päike rippus üsna madalal. Turistid olid selleks korraks päevaprogrammis ettenähtud vaatamisväärsused ära näinud ja valgusid lõbujanuselt tänavaile. Härrad Grote Markti taga olid tellinud kolmandad joogid, noorem õlle kõrvale ka väikse kopstoot`i.
Jutt keerles endiselt põgenike ümber. Y Gasset ütles, et on kuulnud neid võrreldavat antiikaja barbaritega. Vanem härra noogutas tõsiselt:
„Ma tean. Muide, selle kohta ilmus hiljuti üks tähelepanuväärne kirjutis. Ma saadan sulle lingi. See on akadeemik Aristotelyevi artikkel … ma ei mäleta täpselt… mingites toimetistes…”
„Mis on Saksamaa seisukoht?” tahtis tulevane abi teada. „temast ju kõik algas. Mida Saksamaa õieti taotleb?”
Ograc van der Velde keerutas pöidlaid, mis oli tema juures ülima keskendumise tunnus. „Jah, Saksamaa on põgenikeprobleemi puhul Ida-Euroopa kõrval teine oluline tegur. Saksa vastavat retoorikat me teame. Omaaegse natside põhjustatud massipõgenemise heastamine ja nii edasi. Samuti teame, et süütunne on Saksamaal muutunud mugavushoiakuks. Endale tuha pähe raputamine vabastab kohustusest maailma asjades kaasa rääkida. Aga praegu on tegemist millegi muuga. Saksamaa lootis, et ka teised maad võtavad põgenikke vastu. Üldist hoiakut arvestades polnud see ootus sugugi ebaloogiline. Solidaarsus on ju võlusõna. Aga mis oli selle lootuse salajasim motiiv? Saksamaa muidugi teadis, kuidas on lood enamiku Euroopa riikide majandusega. Loomulikult ta teadis, et põgenikud toovad neile riikidele suhtelisest suurema lisakoormuse kui Saksamaale. Aga sellele vaatamata võtavad nad põgenikud vastu, hambad ristis, sest nad ei saa ju kehvemad olla! Nii järgivad nad oma retoorikat ja… murravad kaela. Ei, mitte lõplikult. Aga ega nad ei tõuse ka. Stagnatsioon süveneb, elujärg muutub kehvemaks, ühiskond ebastabiilsemaks.
Vaatame korraks põgenike struktuuri. Neis on oma pingerida. Mul on tunne, et esiteks lootis Saksamaa – jällegi igati õigustatult – riibuda koore. Kehvemad oleksid sattunud teiste riikide sotsiaalabi kaela. Teiseks oleksid sakslased oma süsteemsuse ja põhjalikkusega suutnud need pagulased sakslasteks teha. Ma tean küll, et türklastega nad ei ole seda teinud. Aga nad õpivad oma vigadest, ja kui nad oleksid natukegi vähem hirmul kõikvõimalike totalitarismiilmingute ees, siis nad paneksid ka oma türklased paika. Pean silmas nende lõimumist ühiskonda. Mis oleks olnud tagajärg? Konkurentmaade elanike arv väheneb ja vananeb, majandus stagneerub. Sakslastel aga rahvaarv suureneb ja majandus üha õitseb. Saksamaa oleks selle põgenikejamaga oma liidripositsiooni kindlustanud, oleks saanud veel suuremaks, lausa maailmariigiks. Seda, mida Saksamaa ei saavutanud sõdadega, oleks ta nüüd saavutanud vaikimisi, nagu iseenesest ja veel suure osa maailma silmis moraalseid plusspunkte kogudes.”
Ta pidas mõne hetke pausi ja jätkas:
„Muidugi on see spekulatsioon. Siin on mitu kihti. Kõige all on rahvuspoliitiline alateadvus. Ma ei tea, kas sakslased tõepoolest niimoodi mõtlevad. Nad ise ka ei tea ega tunnistaks seda mingi hinna eest. Ma ei söandaks Angelalt iialgi selle kohta küsida. Nüüd võivad nad teha näo, et midagi säärast pole uneski kavatsetud. Saksamaa sai targemaks. Ta ei eeldanud, et ajaloo vari on nii pikk ja temavastased eelarvamused nii tugevad. Saksamaa võib tsiteerida kasvõi uut pühakirja, aga teised ei lähe liimile. Pigem ütleb üks osa Euroopast solidaarsusest lahti, kui Germaaniat usaldab. Aga Saksamaa tuleb sellest olukorrast ikkagi paremini välja kui teised!” Ograc oli öelnud viimased sõnad rõhuga, otsekui tundepuhangus. Ta tõstis klaasi: „Joome õige Püha Liidu terviseks! Need olid alles mehed!”
kusagil lõi tornikell.
„Mul on õhtul vastuvõtt, peaksin vahepeal natuke puhkama,” vabandas noorem mees eufemistlikult.
„See on mõistlik,” noogutas vanem arusaavalt. „Minulgi on aeg.”
„Aga olge hea, saate mulle see link, mis ta oligi – Archimedved?”
„Aristotelelyev,” parandas teda Ograc kätt ulatades.
Sel hetkel helises tema telefon.
Viisakalt astus teine paar meetrit eemale.
„No näed, ongi,” lausus Ograc tusaselt. „Mingi jama idaeurooplastega. Ma ütlesin…”
Ta nägi, et ka üks sõnum on tulnud.

„If you prick us, do we not bleed? if you tickle us, do wenot laugh? if you poison us, do we not die? and if you wrong us, shall we not revenge?”*

„Keegi piinab mind Shakespeare`iga,” mõtles ta. „Tuleb välja selgitada.” Tema number oli salastatud.

* Kui te torkate meid, kas meist ei voola verd? Kui meid kõditate, kas me ei naera? Kui meid mürgitate, kas me ei sure? Ja kui teete meile ülekohut, kas me ei tohigi siis kätte tasuda? – Shakespeare, „Veneetsia kaupmees”, III vaatus, I stseen (tlk Georg Meri).
Looming
“Fabiani õpilane”, Tallinn, 1980
“Mehed”, Tallinn, 1981
“Französisch”, Tallinn, 1981
“Hiired tuules”, Tallinn, 1982; kordustrükid 2001 ja 2009
“Keerukuju”, Tallinn, 1984
“Näärivana” ,Tallinn, 1986
“Kõik on üks ja seesama” (esseed ja artiklid). Tallinn, 1986
“Kallid generatsioonid”, Tallinn, 1986
“Vana Fabiani nutulaul” , Tallinn, 1988
“Kerge meel”, Tallinn, 1989
“Kolm korda Aasias”, Tallinn, 1990
“Pingviin ja raisakass”, Tallinn, 1992: kordustrükk 2013
“Rahvusvaheline mees” , Tallinn, 1994; kordustrükk 2009
“Üleminekuaeg”, Tallinn, 1995
“Inglismaa päevik”, Tallinn, 1995
“Meedia, mu meedia”, Tallinn, 1996
“Muti tabloid”, Tallinn, 2000
“Progressiivsed hiired”, Tallinn, 2001
“Elu allikad” , Tallinn, 2002
“Väärikusest” , Tallinn, 2001
“Eestlusest” (essee). Tallinn, 2002
“Kõik roosid ma kingiksin” (näidendid). Tallinn, 2004
“Sise ja väli” (esseed ja artiklid). Tallinn, 2003
“Kõrtsikammija”, Tallinn, 2005
“Siseemigrant. Novellid Rui taevalike kommentaaridega”, Tallinn, 2007
“Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused”. Tallinn, 2009
“Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv”. Tallinn, 2009
“Mälestused III. Sitik sügab. Kooliaeg”. Tallinn, 2010
“Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool”. Tallinn, 2010
“Mälestused V. Päikesepoolel”. Tallinn, 2011
“Mälestused VI. Elukott”. Tallinn, 2011
“Kooparahvas läheb ajalukku” (romaan). Tallinn, 2013
“Õhtumaa Eesti. Kultuuripublitsistikat ja kirjandusartikleid”. Tallinn, 2014
„Eesti ümberlõikaja” , Fabian 2016

Püsiviide Lisa kommentaar