Thomas Glavinic

5. juuni 2012 at 12:01 p.l. (Nädala autor 2012) ()

© picturedesk.com

Thomas Glavinic (1972 Graz) – austria kirjanik, praegu elab Viinis.

Kirjutab 18st eluaastast alates. Enne esimese romaani ilmumist (ta oli siis 26) oli juba 8 romaani sahtlisse kirjutanud. Oli kohalik malegeenius. Proovis kanda kinnitada provintsis, oli taksojuht ja talupidaja, aga kirjanikukarjäär algas Viinis.

„Öötöö“ oli Glavinici läbimurdeteos. Enne seda ilmunud nelja romaani oli märganud küll kriitika, aga lugejamenu ja läbimüük tuli „Öötööga“.  Sellest alates on Glavinic kahtlemata üks tähtsamaid, innovatiivsemaid ja põnevamaid oma põlvkonna kirjanikke.

„Öötööle“ järgnes teistest erinev kirjanikuromaan „Das bin doch ich“. See on  justkui kirjaniku autoportree, ta esineb seal oma nime all, teised tegelased ka, aga samas siiski ka fiktsioon. Suhteliselt  helge, koomiline raamat neurootilisest kirjanikust, kirjanduselust laiemalt. „Öötöö“ ilmus üheaegselt Kehlmanni “Maailma mõõtmisega“. Ja Glavinicile teeb muret , et tema romaani müügiedu oli sõbra omast  väiksem, kirjanduskriitikud olid rahulolematud, et saksa raamatuauhinna longlisti ei jõudnud jne. Väga julge ja aus raamat.

Kõige lühemalt võiks Glavinici romaane (mõne erandiga) nimetada kurjadeks muinasjuttudeks, moodsateks õudusmuinasjuttudeks, filosoofilisteks trilleriteks. Tal on täiesti äratuntav käekiri:  raamatust raamatusse vahelduvad julged eksistentsiaalsed süžeed, nali, iroonia, mängukihk ja mängulust, põiked metafüüsikasse, tasandid teispool reaalsust, teispool tunnetamise piiri  ja hirm kui inimese pärisosa (kodumaa nagu ta ütleb).
Öötöö” kuulub nende kurjade muinasjuttude ritta, aga kindlasti ka “Soovide elu” ja värske romaan “Lisa”. Piisab õige lühikesest sisukirjeldusest, et sellest aru saada: “Soovide elu” algab nii, et peategelane Jonas (muide nii “Öötöö” ja paar aastat hiljem ilmunud “Soovide elu” peategelased on Jonas ja Marie) kohtub tundmatuga, kes lubab täita Jonase kolm soovi. Jonas on igati normaalne tüüp, 35 aastane, abielus, 2 lapse isa, peab armukest. Ühel päeval pärast seda kohtumist on ta naine vannis surnud. Kas inimese soovid ikka on ta kontrolli all? Raamatu lõpp on apokalüptiline – saarele, kus Jonas ja Marie puhkavad, läheneb hiidlaine. Romaani “Lisa” lähtesituatsioon on järgmine: Arvutimänge programmeeriv mees on pagenud koos väikese pojaga mägimajja, sest tal on põhjust arvata, et tema jälil on sarimõrtsukas, kes on mitmes Euroopa riigis ja isegi Aafrikas korda saatnud väga erinevaid kuritegusid alates süütust tsemendivargusest kuni inimese elusalt matmise, elusalt keetmisega. Igalt poolt on leitud ühe naise DNA-d, keda uurija nimetab Lisaks. Peategelase korterisse on sisse murtud ja sealt on leitud Lisa DNA.
Ja nüüd ta siis istub mägedes üksildases majas, joob, manustab kokaiini ja räägib internetiraadiosse oletades, et tal on kuulajaid.

Katkend: “Öötöö”, Varrak 2011, 125- 129

        Ettevaatlikult andis ta gaasi. Tagaratas hakkas vänderdama, kuid stabiliseerus siis taas. Jonas lisas kiirust. Ta nägi telki ja võttis suuna sellele.
        Kokkupõrkel tekkinud heli oli üllatavalt vaikne. Maast välja rebitud kinnitusvaiad lendasid ta peast mööda. Pealistelgi üks nurk jäi jalatoe külge kinni, lohises mõned meetrid kaasa. Vettinud rohus oli tal tükk tegemist, et vältida kukkumist. Mopeedi üle uuesti kontrolli saavutanud, pidurdas ta.
        Ta vaatas tagasi. Udu oli nii tihe, et telgist ei olnud mitte midagi näha. Isegi rattajäljed kadusid vihmas – nii kiiresti, et ta nägi, kuidas need kitsamaks ja kitsamaks muutusid, kuni järele jäi vaid aimatav jälg. Ta pühkis jaki varrukaga nägu. Tundis hetkeks märja naha lõhna.
        Ta sõitis tagasi telgi juurde. Seda ei olnud. Ta tiirutas ringi, kuid ei leidnud midagi. Nüüd ei teadnud ta enam täpselt, millises muruplatsi osas ta asub. Tema mäletamist mööda pidi paadilaenutus jääma selja taha, paadilaenutusplats paremale, kadunud laagriplats pooleldi vasakule. Ta sõitis parkla suunas. Tema üllatuseks ilmusid udust välja riietuskabiinid. Nüüd ta teadis vähemalt, kus ta viibib. Tee parkimisplatsile leidis ta ilma raskusteta. Opelit ta ei näinud. Ta sõitis mööda asfaldile märgitud jooni, mis juhatasid maanteele.
        Ta tõmbas pea õlgade vahele ja küüru selga. Rahustavalt ühtlase kiirusega eemaldus ta supelrannast. Tal oli tunne, et iga hetk võib teda selja tagant haarata üks käsi. Hirm kadus, kui udu hakkas hajuma. Peagi olid näha teeäärsed puud, lõpuks ka lilledega kaunistatud külalistemajad, millest tee mööda viis.
        Ta mõtles, et peaks mõnest majast hankima kuivad riided ja võib-olla ka midagi vihma kaitseks. Kuum tušš oleks samuti ära kulunud. Ja kui ta ei taha end ära külmetada, siis võimalikult kiiresti. Kuid mingi nähtamatu jõud sundis teda gaasi põhjas hoidma.
        Attersee asulas tungis ta sisse ühte silmatorkamatusse kohvikusse kõrvaltänavas. Mopeedi ei jätnud ta maja ette seisma, vaid vedas tuppa ja toetas vastu plüüsriidega  kaetud pinki. Kui keegi teda tõesti taga ajas, siis nii kaotab see jälje.
        Ta tegi teed. Aurav tass käes, astus ta akna juurde. Ta varjus kardina taha, nii et teda väljaspoolt näha ei oleks. Tassi puhudes põrnitses ta lompi, mis laius üle terve tänava ja mille vihm muutis vahutavaks veekoguks. Ta vaevalt tundis oma nina ja kõrvu. Ta oli kuni aluspüksteni läbi ligunenud. Jalge alla vaibale kogunes aeglaselt veeloik. Ta värises, kuid ei liikunud paigast.
        Ta tegi endale veel ühe tassi teed. Masendavalt väikesest tagatoast, mida ilmselt kasutati köögina, otsis ta midagi söödavat. Ta leidis mõned konservikarbid. Ühes mitte eriti puhtas potis, mille ta asetas kaasaskantavale keeduplaadile, soojendas ta üles kaks konservi. Ta sõi ahnelt. Kohe pärast einet võttis ta uuesti sisse koha akna all.
        Kell klaasidega vitriinkapi kõrval näitas keskpäeva, kui ta end püsti ajas. Sildiga ukse kaudu, mis viis tualettide juurde, jõudis ta trepijalamile. Ülemise korruse korter ei olnud lukustatud. Ta asus sobivat riietust otsima. Ilmselt oli siin elanud üksik naisterahvas. Tühjade kätega läks ta trepist alla.
        Ta jättis menüütahvlile sõnumi koos kuupäevaga, seejärel avas kohviku ukse, pani mopeedi käima ja sõitis tänavale. Vihm peksis näkku. Ta vaatas vasakule, paremale. Ei mingit liikumist. Ainult vihm, mis langes teravate piiskadena lompidesse.
        Spordipoest hankis ta endale kiivri, mis pidi kaitsma mitte niivõrd maantee ohtude, kuivõrd ilma eest. Ta pani selga ka kogu keha katva läbipaistvast kilest vihmakeebi. Märjaks saanud riideid see enam kuivaks ei teinud, ja ta oli valmis tungima mõnda teise korterisse, et läbiligunenud rõivastest lahti saada. Ent tema soov siit kandist kaduda oli veelgi suurem.
        Taolisi üksildasi päevi oli ta ka varem kogenud: sadas lakkamatult, udu laotus põldude kohale, tänavatele, majade vahele – ilm oli aastaaja kohta liiga külm. Väljas ei liikunud keegi, kes just ei pidanud. Ta oli selliseid päevi armastanud, lesides kodus televiisori ees, ja neid vihanud, kui oli saatuse tahtel sunnitud välja minema. Ent siin mägede, karmide okaspuude, mahajäetud hotellide ja tühjade lastemänguväljakute keskel – siin oli tal tunne, et maastik võtab ta enda haardesse. Ja kui ta ei kiirusta, ei pääse ta enam minema.
      Maanteel sõitis ta maksimaalse kiirusega. Tal oli kohutavalt külm, et tähelepanu kõrvalejuhtimiseks luges ta endale ette kõik lasteluuletused, mis vähegi meelde tulid. Deklameerimisest peagi enam ei piisanud ning ta hakkas laulma ja karjuma. Aeg-ajalt nöörisid külmavärinad kõri kinni ja ta suutis vaid kraaksuda. Rütmiliselt hüples ta sadulal üles-alla. Tal oli palavikutunne.
        Sel moel jõudis ta Attnang-Puchheimi. Ta tormas esimesse ettejuhtuvasse majja. Kõik korterid olid lukustatud. Ta proovis siseneda ühte eramusse. Ka siin tal ei vedanud. Vihmast tilkudes surus ta kogu keharaskusega vastu lukustatud ust. See oli täispuidust ja lukk oli uus.
        Kuigi aknad olid üsna kõrgel, tõstis ta püssitoru, et klaasid puruks lasta. Samal hetkel märkas ta teisel pool tänavat väikest ilma akendeta maja. Lompidele tähelepanu pööramata jooksis ta sinna. Uks oli maja tagaküljel.
        Ta katsus kinki. Uks oli lahti. Ta pobises tänusõnu.
        Ilma paremale või vasakule vaatamata suundus ta vannituppa. Ta lasi kuuma vee vanni. Seejärel rebis ihult märjad riided. Need olid nii läbi ligunenud, et kukkusid valju plärtsatusega põrandaplaatidele. Ta keeras vannilina ümber keha. Ta lootis, et siin majas leidub meesteriideid.
        Sünge maja. Ainult põhjapoolsel küljel avanesid aknad umbrohtu täis aeda. Ta vajutas kõiki lambilüliteid millest möödus. Paljud ei töötanud.
        Samal ajal, kui vesi vannitoas pahises, pööras ta teekotikesi otsides kogu köögi pahupidi. Ta otsis läbi kõikvõimalikud kapid, kallas sahtlid põrandale tühjaks, kuid leidis vaid selliseid kasutuid asju nagu kaneel, vaniljepulber, kakao, mandlilaastud. Kõige suurem riiul oli kuni tagumise nurgani täis koogivorme. Tundus, et majaelanikud olid toitunud ainult küpsistest.
        Ühest riiulist, mis oli esialgu tähelepanuta jäänud, leidis ta paki supikuubikuid. Ta oleks eelistanud teed. Ta pani vee keema ja kui see mulisema hakkas, pudistas viis kuubikut potti.
        Vannivee peal ootas teda vahumägi. Ta keeras kraani kinni. Supipoti asetas ta niiskele lapile vanni serval. Ta võttis vannilina ümbert ja laskus vannivette. See oli nii tuline, et ta surus hambad kokku.
        Ta vaatas lakke.
        Ümberringi prigises vaht.
        Ta kõverdas põlved, libistas end peadpidi vee alla. Ta tõmbas kätega paar korda läbi juuste, tuli jälle pinnale. Ta tegi kohe silmad lahti, vaatas igasse suunda. Raputas kõrvad tühjaks ja kuulatas. Ei mingit muutust. Ta laskus tagasi vette. 
        Lapsena oli ta armastanud vannis käia. Hollandstraßel vanni ei olnud, ja nii sai ta seda mõnu nautida vaid tädi Lena ja onu Reinhardi juures. Väljast kostsid hääled, mida tädi Lena nõusid koristades tekitas, ja tema istus säravvalges vannis ning nuusutas erinevate seepide ja aroomikuulikeste lõhna. Kõik oli talle tuttav, isegi šampoonipudelite läbiligunenud etiketid tundis ta iga kord uuesti ära ja pidas neid oma sõpradeks. Kõige suuremat rõõmu valmistas aga talle vannivaht. Miljonid tillukesed mullid, mis näisid helkivat miljonites värvitoonides. See oli kõige ilusam asi, mida ta eales näinud oli. Tal oli veel hästi meeles, kui vähe ta hoolis plastpartidest ja laevukestest, silmitses aga unistava pilguga vahtu, tundes südames mõistatuslikku soovi. Nii, mõtles ta, võiks välja näha Jeesuslaps.

Looming
„Carl Haffners Liebe zum Unentschieden“ 1998
                              („Carl Haffneri armastus viigi vastu“, maleromaan)
„Herr Susi“  2000 (“Härra Susi”)
„Der Kameramörder“  2001 (“Kaameramõrvar”)
                      (minajutustaja sunnib  kaks last enesetapule ja filmib neid seejuures)
„Wie man leben soll“ 2004 (“Kuidas peaks elama”)
„Die Arbeit der Nacht“ 2006   (“Öötöö”)
 “Öötöö”, Varrak 2011, tlk Terje Loogus.
„Das bin doch ich“  2007 (“See olen ometi mina”)
„Das Leben der Wünsche“ 2009  (“Soovide elu”)
„Lisa“ 2011
„Unterwegs im Namen des Herren“ 2011 “(Teel Jumala nimel”)

Linke
Lugemissoovituse blogi “Öötöö”, http://lugemissoovitus.wordpress.com/2012/05/10/thomas-glavinic-ootoo/

Advertisements

Püsiviide 1 kommentaar