Hélène Grémillon

7. apr. 2017 at 10:26 e.l. (Helene Gremillon) ()

Foto: © Sipa/ Baltel

Väljakuulutatud esinemine kirjandusfestivalil Prima Vista jääb kahjuks ära.

Hélène Grémillon on kirjutanud kaks romaani, millest esimene, 2010. aastal ilmunud “Le Confident” ilmus 2016. aastal Eesti Raamatu Nüüdisromaani sarjas ka eesti keeles pealkirjaga “Usaldusalune”. See debüütromaan on võitnud viis kohalikku kirjandusauhinda ning tõlgitud 27 keelde. Raamat, mille keskmes on pariislanna Camille, põimib haaravaks jutustuseks kaks eri ajastut, teise maailmasõja ja 1975. aasta Pariisi, ning esitab erinevatest vaatepunktidest traagilise loo emaarmastusest, meeleheitest ja reetmisest. Praegu on autoril käsil raamatul põhineva filmistsenaariumi kirjutamine.

Autori teine romaan “La Garçonnière” (2013, tõlkes “poissmehekorter”) on juba tõlgitud või tõlkimisel tosinasse keelde. Selle psühholoogilise põnevusromaani inspiratsiooniks olid päriselt toimunud sündmused Buenos Aireses 1987. aastal.

Hélène Grémillon sündis 8. veebruaril 1977. a. Poitiers’s ning oli varakult huvitatud kirjandusest, milles sai ka esimese magistrikraadi. Hiljem lisandus magistrikraad ka ajaloos. Mme Grémillon on abielus prantsuse laulja Julian Clerciga (s. 1947) ning neil on 4-aastane poeg. Perekond jagab oma elu Londoni ja Pariisi vahel.

Lisainfo: Prima Vista korraldustoimkonna liige Annika Aas, tel 5266442, annika.aas@luts.ee
Katkend: Hélène Grémillon „Usaldusalune”, Eesti Raamat 2016, lk 171 – 178, tlk Sirje Keevallik.

Sophie pani lapse mulle sülle. Annie magas. Ta oli röövinud minult kõigi maailma sünnitajate lause: „Ma mäletan seda hetke surmatunnini.” Uudistasin Camille silmi, mis olid avatud, ent tuhmid. Seda ei saanud nimetada pilguks, aga minu jaoks tähendas see kogu mu tulevast elu. Istusin niimoodi kaua, Camille vastu rinda. Seda, mida ma kartsin kõige rohkem, polnud juhtunud, taevale tänu, ta ei sarnanenud Anniega.
Sulnid päevad järgnesid üksteisele ilma suuremate muudatusteta. Mõistagi pani Hollandi ja Belgia kapituleerumine muretsema ning Saksa vägede lähenemine hirmu tundma, aga ma elasin vaid väikese tütre lõhnapilves. See hoidis mind nii tugevasti endas, et välised sündmused minuni ei jõudnud. Sünni ime laienes kõikjale ja minule tundus, et see sõda lõpeb samuti mingi ime läbi. Kas polnud siis marssali tagasitulek juba piisavalt imeline?
Ime oli ka see, et ma vaatasin Annied hoopis teise pilguga. Saksamaa pealetung oli laiendanud mu vaenlaste ringi. Annie jäi küll sinna, aga mitte endisena. Sakslased olid osa mu vihast võtnud enda kanda. See on puhas matemaatika – mida rohkem on sul vaenlasi või neid, keda sa pead oma vaenlasteks, seda väiksem on viha iga üksiku vastu. Räägitagu mida tahes, aga viha nagu armastuski pole põhjatu.
Aga siis ma märkasin, kuidas Annie vaatab Camille`d, ja nägin temas ema, kel on laps. Kuidas ma võisin plaanitseda selle lapse äravõtmist? Kuidas võis tema arvestada lapse äraandmisega? Meie seisukohad olid nüüd hoopis erinevad nii teineteise suhtes kui ka omaenese varasema olukorraga võrreldes. Tema kirg maalimise vastu ja minu meeleheide viljatuse pärast jäid täiesti Camille olemasolu varju. Meie elud seiskusid, et teha ruumi tema omale, sellele ajastule, kus tegeleti ainult vastsündinu toitmise, mähkimise ja magama panekuga. See oli uskumatu aeg. Annie imetas Camille`d, sest mina ei saanud seda teha. Mina vahetasin mähkmeid ja äiutasin teda, see polnud Annie ülesanne. Minu meelest oli kõik korras.
Kui Annie oleks neil päevil mulle kõik üles tunnistanud, minult andeks palunud ja küsinud luba koos tütrega lahkuda, oleksin neil minna lasknud, ükskõik mis see ka mulle maksma poleks läinud. Seda on täna hea rääkida, aga ma vannun, et isegi tagantjärele, paljude aastate möödudes usun seda. Igas vaenus on alati mõned hetked, kus mil osapooled on ühel meelel, ja kui nad siis on teineteise suhtes avameelsed ega jätka vastastikust vihapidamist, võivad nad täiesti ootamatult jõuda leppimiseni.
Aga selle asemel Annie küsis, kas ma olen juba saatnud Paulile väikesed sokid.
Ma olin kudunud kaks sokipaari – sinise ja roosa – ja me olime kokku leppinud, saadan Paulile sündinu värvi. Anniele meeldis see väljend, ilmselt sellepärast, et värv näis olevat talle omasem kui laps.
Ma noogutasin, julgemata talle öelda, et just keelati ära pakkide saatmine rindele. Olukord halvenes iga päevaga, aga ma hoidsin Annied õndsas teadmatuses. See oli mulle saanud harjumuseks ja pealegi ei tahtnud ma, et tal rinnast piim kaoks. Sünnitus oli olnud raske ja Camille pidi kosuma.
Paulil oleks muidugi olnud roosa värvi üle hea meel, sest ta tahtiski tütart, kes ei pea kunagi sõtta minema, nagu ta sageli oma kirjades kordas. Mina unistasin poisist, sest ma arvasin, et siis oleks väiksem võimalus leida temast sarnasust Anniega… Iseäranis aga sellepärast, et poiss ei saa kunagi kannatama oma viljatuse pärast. Oma last tahetakse ju alati kaitsta halva eest.
Aga 3. juunil, kui sakslased pommitasid meie naabertänavaid, pidin Anniele teatama, et alanud on sõda.

„See oli enesehävituslik rünnak”, mis „annab tunnistust sakslaste meeleheitest”. Ja „selle teao naeruväärsuse tõenduseks viibib valitsus ikka veel Pariisis ega kavatse siit lahkuda”.

Ajalehtede kindlameelsed kolumnid olid mõjusamad kui minu parimad väljamõeldud valed. Ma ei selgitanud Anniele üksikasju ja ega ta neid minult küsinudki, sest ka tema oli täielikult hõivatud Camille hooldamisega.
Olin otsustanud, et ei lahku Pariisist, ükskõik mis ka ei juhtu, ja ma tegin seda. Isegi siis, kui Reynaud, valitsus ja kõik ministeeriumid argpükslikult pealinnast põgenesid, misjärel tänavaid ummistasid tuhanded paanikas pariislased.
Oli 10. juuni. Räägiti, et sakslased on lähemal kui viisteist kilomeetrit ja Itaalia on sõtta astunud. Peaaegu kõik minu tuttavad ja sõbrad olid põgenenud, paljud kutsusid mind endaga kaasa, et ma üksi oma beebiga siia ei jääks. Mind aga hirmutas vastupidine, minu meelest oli jube tarida imikut sellesse üksteisest üle tormavasse inimmassi.
Minu ainukesed reisid olid igapäevased jalutuskäigud Camille`ga. Ei olnud midagi hurmavamat nendest hetkedest, mil ma temaga kõndisin mööda tänavaid ja parke, puude all ja tuvide keskel. Kaubitsejad, kes polnud veel põgenenud, kummardusid vankri kohale, et sealt ammutada optimismi: ei saa ju kaotada sõda, kui jätkuvalt sünnivad lapsed. Teatanud mulle, et Ameerika Ühendriigid kuulutasid sõja Saksamaale või et Prantsuse väed asusid reservvägesid kaasates suurele vastupealetungile või et raskesti haige Hitler võib juhtimise üle anda Göringile, tõstsid nad pilgu vankrilt ja ütlesid armsasti: „See laps on täiesti teie nägu.” Kõik need eksiarvamused rahustasid mõlemaid pooli, sest just neid tahtsid kõik uskuda.
Tänaval olijad tuletasid mulle meelde loomi, kes iga hinna eest põgenevad, kuigi nende saatus on määratud. Ma paratamatult põlgasin neid, sest minu meelest olid nad argpüksid.
Ja ühel päeval nägin ka seda meest.
Tundsin ta kohe ära, vaatamata habemele ja pulstunud juustele, ma tundsin tema tõrksat olekut. Ta näoilme oli samamoodi kinnine, kui sel päeval, mil teda kohtasin, ja pea samamoodi kõrgilt püsti. „Lurjused!” „Kaabakad!” „Pätid!” Need solvavad hüüatused tõmbasid mu tähelepanu väikesele vangide salgale, kes seisid teisel pool tänavat Piémonti kohviku ees ja keda möödujad niimoodi sõimasid. Kolm valvurit olid ilmselt siin joonud rohkem kui tarvis ja vastasid toorelt vangidele, kes klaasi vett palusid:
„Kui teil on janu, siis kusege ja jooge!”
„Astuge edasi, raipekari!”
Ka nemad põgenesid sõja eest, neid viidi ühest vanglast teise. Ootasin, kuni salk minuni jõudis, ja pidasin kinni kõige taga kõndiva valvuri. Küsisin, kas tal on raha vaja. Valvuril läks silm särama, aga ta vaatas mind vaikides ja ootas, et teada saada, milles asi. Mul oli kaasas 200 franki, andsin need temale ja palusin, et ta selle vangi vabastaks. Ta lausa rebis rahatähed mu käest ja seletas, et pärast paistab, kuidas läheb ja kes ta vabastab, kui mitte tema, siis sakslased, seega ükskõik… Ta röhatas, enne kui maha sülitas.
„Miks just tema?”
„Sest ta on vana.”
„Siin on teisi vanu mehi ka.”
„Sest ta on minu tütre vanaisa nägu.”
Osutasin vankrile, mille kiigutamist jätkasin, nagu mitte miski ei suudaks seda katkestada. Ta vastas: „Siis küll,” kehitas õlgu ja astus raha taskusse surudes edasi. Ma ei jäänud vaatama, kas ta vana mehe vabastab, ma olin teinud seda, mis mulle tundus õiglane, edasine polnud minu võimuses. Oli 6. juuni. Mul oli tunne, et olen oma võla tasunud.
Tahtsin väga öelda Anniele, et ta isa on vaba, aga siis oleksin pidanud juba ammu teatama, et isa on vangis, mida ma ei suutnud. Ta oleks tahtnud minna ema juurde, ma poleks saanud teda tagasi hoida ja oleksin pidanud jätma hüvasti oma lapsega. Küll aga tegin ma Jacques`ile ülesandeks valvata, et vanal naisel millestki puudus poleks. Ta ütles, et keegi noor poiss käib seal peaaegu iga päev. Tundsin, et olen vähem süüdi, sest vana naine ei olnud täiesti üksi.
Olen nõus, et käitusin halvasti. Aga teisest küljest see naine ei näinud oma tütart väga armastavat, sest ta ei kirjutanud oma lapsele kogu selle aja jooksul ühtki kirja. Tegelikult ei üllatanudki see mind, sest ta poleks iialgi tahtnud rikkuda oma tütre suhteid „rikkuriga”, sest ilmselt lootis nii või teisiti sellest kasu lõigata. Pole midagi eemaletõukavamat vaeset vanemast, kui mängus on raha.
Sophie luges mulle moraali, teatades, et on asju, mida elus tohib teha, ja asju, mida ei tohi. Ja mis ma ütleksin, kui ühel ilusal päeval käitutaks samamoodi minu tütrega? Annie võlud ei köitnud mitte ainult mehi, nagu ma väga hästi teadsin, vaid minagi sattusin nende kütkesse ja mulle tundub, et ka Sophie armastas teda väga. Aga Sophie oli mulle täiesti ustav. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas ta võis mind selles ettevõtmises toetada, sest siin oli kõike, mida ta jälestas: pettus, reetmine, vargus.
Soovitasin tal põgeneda, sest olukord oli muutumas tema jaoks ohtlikuks. Rääkisin juutidest, kes koos teistega lahkusid. Ma ei mõistnud neid hukka, sest olin ajalehtedest lugenud artikleid, mis ei tõotanud neile midagi head. Need, kes räägivad, et ei teadnud tollal midagi koonduslaagritest, valetavad. Aga Sophie ei võtnud mind kuulda. Ta ei lahkuvat enne, kui härra on tagasi, ta olevat lubanud minu eest hoolitseda, ja ta peab oma sõna! Ja pealegi olevat ta prantslane, ja kui prantslastel olevat vaja sakslastele käru keerata, siis on ta selleks valmis! Ainult et ma peaksin teda kutsuma Marieks, nagu Pariisis kutsutakse kõiki teenijannasid, ja vaadatagu tema nina, see on ju üsna väike ja armas nagu bretoonidel. Ta jäävat sakslastel täiesti kahe silma vahele. Ma poleks tohtinud tema jutu üle naerda ja teda uskuma jääda, ma oleksin pidanud andma talle käsu jalamaid teele asuda. Lõpuks jäid ju hoopis temal paljud asjaolud kahe silma vahele.
Nad nõudsid sisselaskmist 1942. aasta ühel jaanuarihommikul, väga vara, kaks Saksa politseinikku tsiviilriietuses. Ja nende tavapärane etendus leidis aset minu silme all. See polevat arreteerimine, vaid lihtne formaalsus, pärast mida ta väga tõenäoliselt saab koju tagasi, aga nad soovitavad tal siiski oma asjad kaasa võtta. Sellal kui Sophie asju pakkis, jälgisid politseinikud teda teraselt, ja kui ta tualetti läks, hoidis üks neist jalga ukse vahel, et ta end sinna lukustada ei saaks. Ma pole siiani aru saanud, kuidas nad ta leidsid. Ma ei lubanud teda juba mitu kuud oma väikest bretooni nina uksest välja pista, käisin ise sisseoste tegemas ja lasksin tal kodus tegelda majapidamise ja Camille`ga. Ta ei avanud isegi ust, kui helistati. Keegi pidi ta ju üles andma kui juuditari, ilmselt keegi naine, kes teda tundis.
Ta kallistas Camille`d enne lahkumist. Ta silmis olid pisarad, kui ta lapsele helli sõnu kõrva sosistas, aga ta hoidis end tagasi ega puhkenud nutma. Ta surus last nii tugevasti vastu rinda, et üks politseinikest küsis minult äkki:
„On see ikka teie laps, proua?”
See küsimus, mida ma kogu aeg olin kartnud, oli esitatud nii ebakohasel ajal ja nii raskel hetkel, et ma puhkesin närviliselt naerma. Sophie vaatas arusaamatuses minu poole.
„Ma naeran, Marie, sellepärast, et see härra palub mul kinnitada, et Camille ei ole teie tütar.”
Sophie näo üle libises heasoovlik naeratus ja sellisena jäi mulle temast viimane mälestus.
Just tema tuli mulle ütlema, et Pariis on kuulutatud „avatud linnaks”, et ta oli näinud igale poole kleebitud sellekohaseid plakateid. Keegi ei teadnud täpselt, mida see tähendab, aga kõik mõistsid, et see on halb märk. Tundsime, et midagi kohutavat on tulekul. Oli 1940. aasta 12. juuni. Käisid kuulujutud, et kohe saabuvad sakslased.
Järgmisel õhtul, kui vannis olin, läks elekter ära ja kõik mattus pilkasesse pimedusse. Käsikaudu kobades jõudsin Annie toani, et veenduda, kas kõik on korras. Annie magas ja Camille nohises oma hällis. Hakkasin ükshaaval lahti tõmbama kummuti sahtleid, et küünlaid leida, sest varsti oli aeg järjekordseks imetamiseks ja Annie pidi ometi midagi nägema. Sorisin asjades, kuni arvasin ühe leidvat taskurättide alt. Aga see oli küünlast külmem ja metallist. Mitte suurem kui laste mänguasi. Ma mäletan, et karjatasin tahtmatult ja tõmbasin selle riideesemete alt välja.
Nii et siis nende armulugu tuli veel kord päevavalgele. Kas see ei lõpe kunagi?
„Jätan sulle selle püstoli kui lubaduse, et tulen su juurde tagasi…”
„Jätan naisele, kes on mulle kõige kallim, eseme, mis on mulle kõige kallim…”
Kogu öö püüdsin ette kujutada tõotusi, mida Paul võis lausuda, kui selle väikese Deringeri enne sõtta minekut Anniele jättis.

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar