Joel Haahtela

5. nov. 2012 at 9:25 e.l. (Nädala autor 2012) (, , )

Joel Haahtela (1972) – kuulub kaasaegse soome kirjanduse parimate autorite hulka, Olvi kirjanduspreemia laureaat (”Tule ristteele seitsmeks” eest) ja Finlandia kirjandusauhinna nominent (“Elena”).

15. novembril kell 15.00-17.00 kohvikus Lutsu Juures Linnaraamatukogu kirjanduskohvik: Joel Haahtela “Liblikakoguja”
Üritus toimub Põhjamaade raamatukogunädala raames.

Katkend: “Liblikakoguja”, Hea Lugu  2012, tõlkinud Hille Lagerspetz,  lk 126-129.

Ma rääkisin naisele, et Henri Ruzicka oli tulnud Garda järve äärde liblikate kannul. Kolm aastat varem oli ta põgenenud Ida-Saksamaalt läände. Ma ütlesin, et ma ei ole küll asjatundja, aga kui ma olen Henri Ruzicka kirjutustest õigesti aru saanud, oli tema eriliseks sooviks leida liblikas nimega Parnassius phoebus, kes kuulus haruldasse apollo liiki, mida võib kohata veidi üle kilomeetri kõrguses. Rääkisin, et Henri oli oma elu jooksul koostanud ka silmapaistva liblikakogu, mis oli juhuse tahtel nüüd minu, ja ma ei teadnud, mida sellega pihta hakata. Samal ajal, kui ma seda kõike naisele rääkisin, lähenes meile leti taga kelner ja jäi vargsi kuulama. Kui ma olin lõpetanud, pani kelner rätiku letile ja sõnas: the butterfly man.
Vaatasin meest, kes lähenes seitsmekümnele, kuid nägi ikka veel nooruslik välja. Ma küsisin, kas ta tundis meest, kellest ma olin rääkinud, ja kelner ütles, et arvatavasti tundis, sest ta oli teenindanud hotellis üle viiekümne aasta, ja kuigi ta pidi möönma, et ta ei mäletanud päris kõiki külalisi, keda oli olnud tuhandeid, oli palju neist ometi meelde jäänud. Ma ütlesin talle, et mees nimega Henri Ruzicka oli peatanud hotellis 1963. aasta augustis ja elanud toas number 27. Kelner palus foto enda kätte. Ta uuris seda mõnda aega ja ütles siis, et tegemist on kindlasti the butterfly man`iga. Ja peale selle, jätkas ta, te eksisite ennist, kui mainisite, et härra Ruzicka tuli siia liblikate pärast. Ta tuli siia muudel põhjustel.
Kell lähenes keskpäevale ja terrassil ei olnud veel kedagi. Naine mu kõrval vaikis. Küsisin kelnerilt, kas ta võiks rääkida, miks Henri Ruzicka oli 1963. aastal siia tulnud. Kelner istus oma taburetile ja ütles, et mees oli tulnud oma ema pärast. Ta ütles, et mäletab neid sündmusi, sest need seostusid ühe varasema sündmusega, ja tema oli isiklikult sellest härra Ruzickaga vestelnud. Kelner rääkis, et ta oli asunud hotellis tööle 1937. aastal. Ta oli siis seitseteist. Ta mäletas seda suve hästi, sest sama suve augustis oli juhtunud kurb õnnetus. Üksik naine oli saabunud hotelli ja kogu aja jooksul ei olnud ta oma toast peaaegu lahkunudki. Kelner mäletas, et oli käinud aeg-ajalt mingeid pisiasju korraldamas, oli viinud tuppa hommikusöögikandiku, juhusliku pärastlõunatee, ajalehti, mida, nii talle tundus, naine ei lugenud. Naine oli vahest neljakümnene, ja kelner ei teadnud, kust ta oli tulnud. Ta rääkis saksa keelt ja mingil määral itaalia keelt. Kui kelner tema tuppa läks, istus naine tavaliselt rõdul ja vahtis järvele.
Kelner ütles, et ühel õhtul oli ta naise toast mööda läinud ja teda oli pannud imestama, et uks oli praokil. Ta oli koputanud, kuid keegi ei vastanud. Ta astus sisse ja leidis naise poolpaljalt põrandalt, ja ta oli surnud. Kelner kutsus abi, aga midagi ei olnud enam teha: naine oli lamanud surnuna juba varasest pärastlõunast saadik. Keegi ei mäletanud, et oleks teda sel päeval näinud, naine ei olnud ka hommikul kedagi oma tuppa kutsunud. Eelmisel õhtul oli ta vestibüülist läbi kõndinud, aga kelner ei teadnud, kust ta oli tulnud või mida ta oli teinud. Hiljem õhtupoolikul vaatas arst naise üle ja tõdes, et tegemist oli enesetapuga. Varsti leidsidki nad vannitoast rohupudeli, mis oli tühi. Põrandale kukkudes oli naine vigastanud oma käsivart, kust oli natuke verd voolanud. Kui naine oli ära viidud, oli tema veel tuppa jäänud. See olukord oli teda hirmutanud, ent samal ajal ka ligi tõmmanud, sest ta ei olnud varem oma elus surnud inimest näinud. Ta ei suutnud aru saada, mis oli juhtunud, sest ta oli ette kujutanud, et inimesed, kes tulevad hotelli, on õnnelikud. Miski ei rikkunud nende hingerahu, nii et neil ei olnud muud teha kui oma paatides, oma kostüümides ja paviljonides aega surnuks lüüa.
Hiljem samal õhtul oli hotelli direktor käskinud tal koristaja ära oodata, omamoodi vahti pidada ja kõrvalisi inimesi eemale peletada. Oodates oli ta naise asjad ühte kasti kokku korjanud, ja kuna keegi neid ei küsinud, olid need tema kätte jäänud. Aeg-ajalt märkas ta kasti oma toanurgas, aga ta ei võtnud sellega midagi ette, ta ei julgenud seda puudutada. Või ehk ootas ta, et midagi juhtuks, keegi otsiks naist, ärataks ta veel ellu.  Ehk oli see ka teatud süütunne, ta ei olnud kindel. Aga aastatega ta unustas selle loo.
Kelner vaikis. Terrassile tuli paar külastajat, noor abielupaar, kes võttis istet meist eemal sammaste kõrval. Sel ajal hommikupoolikust oli terrass poolvarjus, kitsas valgusriba jagas põranda pooleks. See valgustas piirde ääres kasvavaid palme ja võrestikule toetuvaid oleandreid. Toksisin sõrmega lauda. Naine mu kõrval oli suitsu põlema pannud. Tema kohv oli puutumata, suits tõusis aeglaselt lae poole, hajus tuulde. Kui kelner oli abielupaari juurest tagasi tulnud ja nende tellimuse täitnud, ütles ta: see kõik on väga ebatavaline, te peate sellest aru saama. Neil ei olnud kombeks oma klientidest rääkida, aga kuna kõik olid nüüd surnud, siis oli teine lugu.
Kelner rääkis, et hulk aega pärast seda, kui ta oli kogu sündmuse juba unustanud, tuli hotelli mees, kes hakkas naise kohta küsimusi esitama. Mees tegutses vaikselt. Päeviti rändas ta ümberkaudsetes mägedes, aga õhtuti naasis restoranisaali ja esitas vargsi küsimusi. Ja kuna kelner oli üks neist kolmest, kes olid tollal hotellis töötanud, juhatati mees peagi tema juurde. Mees tahtis teada, mis oli naisega 1937. aastal juhtunud, mida ta oli seal hotellis teinud, kust ta oli tulnud, kellega kohtunud, ja lõpuks, kuidas ta oli surnud. Kelner ütles, et enamikule mehe küsimustest ei olnud tal vastust, sest tema mäletamist mööda oli naine enamasti rõdul istunud ja järvele vahtinud. Ta oli rääkinud mehele enam-vähem sama, mis meile, kuigi mehe küsimused olid palju üksikasjalikumad ja ta oli tahtnud teada, millises asendis oli naine lamanud, kui ta leiti, mis ilme tema näol oli, kas silmad olid kinni või lahti, kas tal oli midagi käes, ja mis paistis olevat kõige tähtsam: kas naine oli maha jätnud kirja või sõnumi, või midagi muud.
Kelner rääkis, et tal oli olnud väga kahju, sest naine ei olnud jätnud endast maha midagi, mis oleks lugu selgitanud. Tal oli öelda ainult seda, et arst oli kahtlustanud kurbmängu ajendina õnnetut armastust, aga sel kahtlusel ei olnud tema arusaamist mööda usaldusväärset alust, nii et see oli üsna kehv oletus. Lõpuks oli palunud kelner mehel hiljem enda juurde tulle, sest tema valduses oli ikka veel kastitäis naise asju, mida ta oli aastaid oma kapinurgas säilitanud.
Ühel õhtul olid nad siiski kõik läbi vaadanud: ajalehed, mis olid naise surmahetkel tema toas olnud, tema riided, tühi klaaspudel, kus olid olnud ravimid, kaks raamatut, mille pealkirja ta oli unustanud, naise sõidupiletid Genfist Veronasse. Ühe raamatu vahel oli vana abielutunnistus, mida mees oli väga kaua uurinud ja siis taskusse pistnud. Asju ei olnud väga palju, neid oli kahjuks väga vähe, aga mees vaatas need hoolega läbi. Ta uuris kõiki ajalehti, raamatuid lehekülghaaval, otsides ükskõik millist sõnumit, märki, ükskõik mida. Ta sõrmitses riideid, mis olid hakanud juba kollaseks tõmbuma. Viimaks palus ta kääre ja lõikas selle hommikumantli küljest, mis oli naisel põrandale kukkudes seljas olnud, vereplekiga tüki. Siis pani mees riidetüki taskusse ja palus kelneril kõik hävitada. Lõpuks oli mees teda tahtnud, kus toas oli naine elanud, ja kelner oli talle näidanud tuba number 27, mis oli sel õhtul juhuslikult tühi. Mees avaldas soovi oma asjad sinna tuppa toimetada, ja tema tegi selle mehe heaks kõik, sest naine, kes oli surnud, ütles kelner, oli siiski olnud tema ema.

Looming
Kaksi kertaa kadonnut. Otava, 1999
Naiset katsovat vastavaloon.  Otava, 2000
Tule risteykseen seitsemältä. Otava, 2002
Elena. Otava, 2003
Perhoskerääjä.  Otava, 2006, “Liblikakoguja”, Hea Lugu (Areeni Bestseller) 2012
Lumipäiväkirja. Otava, 2008
Katoamispiste.  Otava, 2010
Traumbach. Otava, 2012

Linke
Peeter Helme “Psühhiaatrist kirjanik, kes oskab seletada unenägusid”, intervjuu, Eesti Ekspress 9.08.2012, http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/psuhhiaatrist-kirjanik-kes-oskab-seletada-unenagusid.d?id=64793504
Ylen aamu –TV,  2.02.2012  http://areena.yle.fi/tv/1435931
Juhani Branden “Joel Haahtela: Traumbach”, Aamulehti 3.01.2012 http://www.aamulehti.fi/Kirjat/1194713146333/artikkeli/joel+haahtela+traumbach.html

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar