Fernando Aramburu
Fernando Aramburu Irigoyen (sündinud 1959 San Sebastiánis) on hispaania romaanikirjanik, ajakirjanik, luuletaja ja esseist. Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 30 keelde.
By Aramburu – Own work, CC BY-SA 4.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=38403588
Fernando Aramburu on lõpetanud hispaania filoloogia Zaragoza ülikoolis (1982).
Alates 1985. aastast elab ta Saksamaal, kus ta andis pikka aega immigrantide järeltulijatele hispaania keele tunde. Aastal 1996 avaldas ta romaani “Fuegos con Limón”, mis põhineb tema noorusaja kogemustel Grupo CLOC-iga. 2006. aastal võttis ta oma juturaamatus “Los peces de la amargura” vaatluse alla terrorirühmituse ETA põhjustatud kahju.
2009. aastal loobus ta õpetajaametist, et pühendada end üksnes kirjandusloomingule. 2011. aastal võitis ta Tusquets de Novela preemia teose “Años lentos” (2012) eest.
2016. aastal avaldas ta romaani “Isamaa” (“Patria”), milles naaseb “Los peces de la amargura” teoses käsitletud ETA terrorismi temaatika juurde; romaan sai kriitikalt ja avalikkuselt suure tunnustuse ja selle eest pälvis Aramburu 2017. aastal Premio de la Crítica, Premio Nacional de Literatura ja Premio Francisco Umbral al Libro del Año auhinnad. Eesti keelde jõudis teos Toledo kirjastuselt 2020. aasta detsembris, romaani tõlkis Maria Kall.
Katkend: Isamaa. Toledo Kirjastus, 2020. Hispaania keelest tõlkinud Maria Kall. Lk 230 – 237.
Streigipäev
Ühes Madriidi hotellis oli õhtusöögi ajal tapetud Herri Batasuna rahvasaadik, kolmekümne ühe aastane Josu Muguruza. Niisiis üldstreik. Suurtes linnades kujunes osavõtt leigeks. Väikestes ei olnud pääsu. Täielik seisak (poed, baarid, töökojad) või valmistu tagajärgedeks. Künka tipust märkas Txato mitut oma töötajat värava juures, kus rippus sama plakat, mis varasematel kordadel. Mehi oli kolm. Kõrvarõngaga Andoni ja veel kaks. Kõik teised olid koju jäänud. Üks helistas eelmisel õhtul ning Txato, kellel oli kõrini helistajatest, kes ähvardasid ja sõimasid – fašistist ekspluateerija, litapoeg, võid testamendi valmis teha – kahtles, kas võtta toru või mitte. Lõpuks ta võttis, mine sa tea, äkki Nerea helistab Zaragozast, kuid ei. Üks töötaja tahtis talle viisakalt teada anda, et tema hea meelega tuleks tööle.
„Kui sa tahad tööle tulla, miks sa seda siis ei tee?”
„Vaadake, teised…”
Varahommikul värava ees autost väljudes Txato juba teadis, miks need kolm seal valvet peavad. Külm, härmatisega kaetud rohi ja jõe kohale kerkinud hommikuudu, mis madalamatesse kohadesse jääb hõljuma tundideks. Txato vaatas mehi umbusklikult.
„Mis toimub?”
Andoni, metsiku ilmega, lõug väljakutsuvalt püsti:
„Täna tööd ei tee.”
„Kes ei tee tööd, ei saa ka palka.”
„Eks me näe, kes kaotajaks jääb.”
„Me kõik jääme kaotajaks.”
Kord oli Txato püüdnud ülbitsejast lahti saada, pealekauba oli mees keskpärane mehhaanik ja laiskvorst. Andoni rebis vallandamisteate ülemuse silme all tükkideks ega vaevunud seda lugemagi. Mõni tund hiljem ilmus ta tagasi kahe saatjaga, kes tutvustasid end LAB-i ametiühingu esindajatena. Ähvardused paisusid nii ränkadeks, et Txatol ei jäänud üle muud, kui jõhkard, kelle pelk kohalviibimine tal vere keema ajas, tööle tagasi võtta.
Kolm streikijat soojendasid end metallvaadi ääres. Vaadis põlesid lauad, oksad, kaikad. Txato heitis neile ette, et nad olid võtnud vaadi, mis ei kuulunud neile. Laudadest rääkimata. Kehvas valguses, päike alles künka taga, heitis tuli nende nägudele punast helki. Txato: ühiskonna peale vihaste meeste metsikud näod, tohmanid, kes hammustavad kätt, mis neid toidab. Bittori:
„Jah, kuid kes juhiks ilma nendeta sinu autosid, kes sul neid parandaks?”
Ta palus/nõudis, et nad eemaldaksid tünni, sest tahtis avada värava. Andoni kordas karmilt, kategooriliselt, et täna tööd ei tee. Teised kaks püsisid vakka. Kas piinlikkusest? Ülemusel tee ära lõigata ei ole naljaasi. Ning ninamees Andori selja taga lükkasid nad, pilgud maas, vaadi kõrvale.
Ninamees vihastas:
„Mida te teete?” Kas ta siis ise ei näe? Ning Andoni pressis raevunult – või vihkamisega? – hammaste vahelt: „Olgu, aga täna ei sõida sisse ega välja mitte ükski veok.”
Txato sulgus kabinetti. Kaela sirutades võis ta aknast näha kolme mehe piketti. Külmaga võitlemiseks mehed hüplesid ja puhusid kätele. Pahvisid auru, ajasid juttu, tegid suitsu. Närukaelad. Nende pead on täidetud loosungitega. Manipuleeritavad pärdikud, kes ihkavad käsku täita. Ja kui tänulikud nad tundusid, kui ta nad tööle võttis! Bittori:
„Sa võta firmasse kohalikke, et palgaraha mujale ei voolaks.”
Tollele neetud Andonile andis ta tööd nimelt sellepärast, et mingit tuttavad palusid Bittorit ja lipitsesid, et palun seda ja teist. Oleks ta hinges aimanud!
Txato helistas aega viitmata klientidele, et neile olukorrast teada anda. Et tal on väga kahju ja saagu nad palun aru. Hiljem, rahulikumalt, kuid niisama pahaselt, helistas ta veel mitmesse kohta, tegi päevaplaanis muudatusi, leppis kokku uued kuupäevad, pidi tühistama (sa sinder!) tähtsa tellimuse, juhendas veokijuhte, kes pidid samal päeval saabuma, et nood pargiksid autod mõnele vabale kohale tööstuspolügoonil. Ning kui Txato märkas, et kolmele end värava juures sisse seadnud streikijale oli lisandunud veel kaks, muuhulgas mees, kes oli eelmisel õhtul viisakalt helistanud, näis talle korraga, et see ei saa enam nõnda jätkuda, ma pean midagi ette võtma, need tüübid ei saa mulle oma tahet peale suruda.
Ta helistas ja uuris välja, et bussid streigi tõttu ei sõida. Poole kümne paiku tellis Txati takso. Ta tõmbas selga lambanahkse jaki, jättis lambi põlema, et arvataks, et ta viibib endiselt kontoris, ning väljus hoonest jõe poole avaneva tagaukse kaudu. Veidi maad eemal enne silda algab jalgrada, mis viib maanteele. Takso tuli vähem kui viie minutiga. Enne kella kümmet väljus ta San Sebastiáni Amara linnaosas.
Üllatus: ukse avas see naine, keda Bittori ei kannatanud. Ütles, et ta on lihtlabane (ta rõhutas sõna „lihtlabane”) meditsiiniõde. Poja sõbranna/kolleegi/armsama ametit mainides kirtsutas ta nina ja tõmbas suunurga veidi viltu.
„Käigu ikka arstid arstide ja õed õdedega.”
Ning ta kukkus naist arvustama: et riietub maitsetult, on ennast täis, lõhnastab end üle. Bittoril oli raske varjata vimma, mida ta tundis Aránzazu vastu esimesest hetkest peale. Ning tema vastumeelsus üha kasvas ja lähenes põlgusele, kui ta sai teada, et naine on lahutatud ja Xabierist vanem.
„Kas sel poisikesel on vaja teist ema või? Kas ta ei näe, et see kavalpea püüab tema positsiooni ja palka ära kasutada?”
Txatol oli ükskõik. Kui see naine on tema poja valik, siis talle sobib.
Ta ei oodanud aga, et kohtab teda Xabieri korteris.
„Kas ma segan?”
„Ei. Tulge edasi.”
Txato küsis poja järele. Kohe tuleb, ta on duši all. Aránzazu ise oli paljajalu ja napis riides. Kas nad elavad koos? Txatol ükskõik. Tema teooria: lapsed olgu õnnelikud; kõik muu on teisejärguline. Aga Bittori:
„Sina tahad, et nad oleksid õnnelikud selleks, et nad su rahule jätaksid.”
„Ja kui ongi nii, mis siis?”
Kostis fööni surinat, naisel olid varbaküüned lakitud tumepunaseks ning seinal võis näha õlimaali San Sebastiáni lahega, autorik keegi Ábalos. Xabier oli korduvalt veennud isa kunsti investeerima, kuid mina ei mõista sest tuhkagi, kulla poeg.
Txato küsis naiselt, kas haiglas on samuti streik.
„Streik? Minu teada mitte.” Ning kui Xabier valges hommikumantlis elutuppa astus: „Kas sina oled midagi streigist kuulnud?”
„Ei.”
„Aga sinu isa töölised ei tulnud täna tööle.”
Txato noogutas. Isa ja poeg embasid teineteist ning Xabier, kes lõhnas lõhnavee järele, ütles sarkastiliselt:
„Täna õhtul on mul lõikus. Lootkem patsientide tervise huvides, et lõikuse ajal ei marsi operatsioonisaali streikijate pikett.”
Isa ei naernud nalja üle. Vastupidi, ta kortsutas kulmu, vaatas karmilt, vaikis tõsiselt.
„Mis lahti, aita?”
„Ei midagi.”
Aránzazu – naiselik intuitsioon – teatas, et tema lahkub, et nad saaksid omavahel rääkida. Andku nad talle viis minutit, et temal ei kulu riietumiseks rohkem. Xabieril venis üle huulte tobe:
„Aga…”
Txato pani ette / palus, et nad kohtuksid kahekesi nurga peal baaris, kus ta poega ootab. Baaris ei olnud aga rahu, liiga palju kõrvu ning lisaks ei tahtnud Xabier midagi võtta. Nõnda kõnniti esiteks ühel tänaval, siis teisel. Puid ja rahu otsides jõudsid nad Paseo del Árbol de Gernikale ning et juttu jätkus, kõnniti María Cristina sillani ja tagasi.
„Parem, kui ama ei tea, et ma siin käisin. Pea meeles, põhilisega on ta kursis. Üksikasjad jätan enda teada. Ma ei taha, et ta muretseks probleemide pärast, mida annab ehk lahendada, sellepärast tahtsingi rääkida sinuga isekeskis. Sa oled ajudega mees. Kindlasti oskad sa mulle nõu anda.”
„Muidugi, aita. Milles asi?”
„Olen meie linnas kehva seisu sattunud.”
„Ära ütle, et sind on jälle hakatud grafititega solvama.”
„Viimasel ajal on mind rahule jäetud. Võimalik, et nad on aru saanud, et ma ei olegi miljonites suplev ärimees, nagu nad arvasid. Või on äkki hiljutised läbirääkimised vaigistanud nende jätiste aplust.”
„Missugused läbirääkimised? Minule ei ole sa midagi rääkinud.”
„Kas sa tahad, et ma avaldaksin selle ajalehes? Vahendaja kaudu taotlesin kohtumist Prantsusmaal. Mõte oli selgitada neile minu rahalist olukorda, et nad teaksid, et olen teinud investeeringuid, ja paluda ajapikendust või võimalust maksta osakaupa. Olen kuulnud, et teised teevad nii ja need tõprad tulevad vastu, kui näitad, et tahad maksta.”
„Varem olid sa selle vastu.”
„Poolt ma ei olegi, nad on meid mudasse tampinud, aga mida siis teha? Lasta end pantvangi võtta?”
„Mis nad sulle ütlesid?”
„Ma läksin kohtumisele. Jõudsin täpselt kohale, sa tunned mind. Mulle ei meeldi lasta end oodata. Hoopis minult tuli oodata. Üle pooleteise tunni. Mitte kedagi ei tulnud. Teatavasti pärast seda, kui GAL neid jahtima hakkas, on nad ülimalt ettevaatlikud. Võimalik, et mõni tsiviilriietes politseinik järgnes mulle, ilma et ma arugi oleks saanud, ja nemad tundsid ta ära. Palusin uut kohtumist. Nemad keeldusid. Kuradi sead! Nüüd ma jälle mõtlen, et neil oli võimalus näha minu head tahet ja sellepärast ei käi nad mulle praegu pinda ja teevad kibedaks kellegi teise elu. Kuid midagi pean ma ette võtma, Xabier. Meie linnas olen ma liiga nähtaval. Täna hommikul panid kolm idiooti minu ettevõtte seisma. Anna kannatust. Mu oma töötajad otsustavad, kas töö käib või mitte. Mul pole vähimatki kahtlust, et mõni neist kannab organisatsioonile ette iga minu sammu. Kas mäletad Andonit, Sotero vennapoega? Tema on kõige hullem. Ta on tõeliselt halb inimene.”
„Miks sa teda lahti ei lase, mida sa ootad?”
„Ükskord lasen, siis kui olukord rahuneb.”
„Vaata, aita, ettevõtjana ei või sa end segada töölisklassiga. Ma ei poolda klassivahesid, aga mis teha. Iga tüüp, kellele sa ei meeldi või kes sind kadestab, püüab sulle kahju teha. Ta ei pea isegi vaeva nägema, sest sa oled tal käeulatuses. Võib-olla käid sa iga päev tema uksest mööda. Teie ama`ga peaksite elama kuskil mujal ja käima linnas ainult külas või tööl. Ah et nemad sodivad seinu? Sodigu terviseks. Sind ei ole seal nägemas … Ja kes seinu sodib, on valmis mistahes õelaks tembuks.”
„Mina läheksin, aga su ema …”
„Küll läheks ka ama. Ta on sellele mõnikord vihjanud. Olen ise kuulnud. Probleem on selles, et te ei suhtle omavahel.”
„Sestsaadik, kui ma loobusin rattasõitudest ja kaardimängust baaris, veedame koos rohkem aega kui kunagi varem. Väljas me peaaegu ei käi. Mina lähen kodust tööle ja töölt koju ja tema on loobunud meie linnas poes käimisest.”
„See pole kellegi elu.”
„Valikut ei ole. Võiks olla hullem. Mu isa võitles sõjas Franco vastu. Tal purustati jalg ja ta istus kolm aastat vanglas.”
„Kas su ettevaatusabinõud on piisavad?”
„Selle koha pealt võid rahulik olla. Kui keegi tahab mulle halba teha, peab see toimuma linnast väljas. Linnas on mul silmad ka selja taga.”
„Kuidas siis jääb? Oled sa linnas kehvas seisus või mitte?”
„Kehvas. Hea meelega viiksin firma kuhugi rahulikumasse kohta. La Riojasse, Zaragozasse, aga see on keeruline. Peaaegu kõik kliendid on meie piirkonnast. Ei möödu nädalatki, kui mõnel ei läheks vaja kiiret teenust. Ikka päris kiiret. Ja kui sa ise mujal oled, mismoodi sa siis reageerid? Helistavad teise transpordifirmasse ja palju õnne.”
„Teine võimalus oleks, et paned püsti harukontori ja vähehaaval viid kogu firma üle.”
„Selleks peaks olema äripartner, keegi usaldusväärne isik, kes mulle seal töölised otsiks või siinsel äril silma peal hoiaks. Ma ise ei saa kahes kohas olla. Mulle sobiks lihtsam lahendus, mis ei võtaks nii palju aega.”
„Pane firma kinni, müü maha ja ela säästudest.”
„Hull peast! Firma on minu elu.”
„Sel juhul näen ma ainult üht lahendust. Kui oled nõus, aitan teil otsida korteri ja tulete elama San Sebastiáni. Suures linnas oleksite rohkem kaitstud. Mis vahet sul on, niikuinii käid autoga tööl.”
„Korter tähendaks suurt väljaminekut. Mulle näib, et sinu ema ei …”
„Kas tahad, et ma otsin korteri või ei?”
„Hea küll, otsi. Eks hiljem paista.”
Julio Llamazares
Hispaania kirjanik Julio Llamazares on sündinud 1955. aastal Leóni provintsis Vegamiáni külas, mis jäi hiljem koos veel kaheksa külaga suure veehoidla alla, nii et üle kolme tuhande inimese kaotas kodu. Llamazarese raamatuid on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde, eesti keeles on tema loomingust 2007. aastal Mariliin Vassenini tõlkes ilmunud „Kollane vihm” („La lluvia amarilla”), mis on kirja pandud ühe Püreneede küla viimase elaniku monoloogina. „Kuidas vaadata vett” ilmus hispaania keeles 2015.aastal. Mõlemas raamatus on olulisel kohal juured ja linnastumine, mälu ja moderniseerimine. Llamazares on looduslähedane ja lüüriline, kuid ei soovi maaelu kuidagi eriliselt õilistada ning peab end pigem jälgijaks ja jäädvustajaks kui võitlejaks.
Katkend: Kuidas vaadata vett, Toledo kirjastus 2020, tõlkinud Madis Kuuse ja Mari Laan. Lk 97 – 106.
Virginia (tütar)
Kui ma olin kümneaastane, võttis isa mind ükskord kaasa Leóni oma venna Juani juurde, tema oli ainus, kes siia provintsi jäi. See oli aasta pärast asunduse kolimist ja nende esimene kohtumine pärast seda, kui vend Ferrerasest lahkus.
Onu Juanist mäletan ma raevu juhtunu pärast, tuima ja meeleheitlikku viha, mis pani teda – lahkumisele eelnenud päevadel – tegema selliseid asju nagu viskama jõkke kõike, mida ta ei saanud kaasa võtta: ader, ike, suuremad tööriistad, isegi heinavanker (ta tiris selle öösel üksi kohale, kui teised magasid), et keegi neid endale ei saaks, ja lahkuma Ferrerasest naabritega hüvasti jätmata, justkui nemad oleksid süüdi. Meiega ta jättis hüvasti; lõppude lõpuks olime ta perekond. Vaene onu Juan! Kui järele mõelda, siis millist ängi ta võis tunda, kui pidi lahkuma oma kodukülast ja pealegi veel üksinda, sest ta oli jäänud poissmeheks. Leónis võttis ta meid vastu oma kodus, uksehoidjakorteris ühes kesklinna hoones, kuhu keegi onupoeg Vegamiánist, kes oli juba tükk aega Leónis elanud, talle uksehoidja koha oli otsinud (talle, kes ta oli läbi ja lõhki põllumees!). Kodu oli segamini, nagu ühelt üksi elavalt mehelt võiski oodata, aga kõige rohkem äratas mu tähelepanu see, et seal oli väga vähe mööblit: laud ja kolm tooli elutoas, diivan, väike televiisor ja kaks voodit magamistubades, ühes neist magasime tol öösel meie isaga. Milleks mul rohkem mööblit vaja? Oli vastus, mis ta isale andis, kui see küsis, miks ta nii kasinalt elab.
Õhtul enne magamaminekut meenutasid isa ja Juan tuttavaid, kelle elutee oli teistsuguse käänaku teinud: lähedasi nagu nende vend Nemesio ja õde Balbina (mõlemad on juba surnud) ja Ferrerase naabreid, kellest nad rohkem midagi polnud kuulnud, kuni ühel hetkel jäid mõlemad vakka ja istusid nii tükk aega, märkamata, et mina neid silmitsen. Siis nägin ma esimest ja ainukest korda elus oma isa silmis pisaraid.
See pilt on mulle nii palju kordi silme ette tulnud ja see liigutab mind alati. Näha oma isa nutmas, või õigemini pingutamas, et pisaraid tagasi hoida – teda, kes ta vaevalt oma tundeid välja näitas, läks mul tol õhtul sedavõrd hinge, et see liigutab mind endiselt ja veelgi enam sellistel päevadel nagu täna, kus tema kuju on kõikjal. Sellest alates, kui meile öeldi, et ta on suremas, on aina kerkinud mu silme ette pilt temast – mitte pilt aparaatidega ümbritsetud surmaagoonias vanast mehest haiglavoodis, kes enam midagi ei väljenda, ega ka ükski neist, mida ma viimasena nägin: hooldekodu aias Palencias viimane kord, kui ma teda külastasin; meie asunduse kodu köögis päev enne sealt lahkumist, ja nii edasi, vaid too vana pilt Leónis, kui ta oma venna Juani kodus arutas koos sellega sugulaste ja teiste Ferrerase elanike asukoha ja elukäigu üle, kellest paljudest nad polnud enam midagi kuulnud. Nad olid laiali pillutatud üle terve riigi (mõni koguni välismaale), jätmata endast ühtegi jälge.
Ma usun, et see tegigi isale kõige rohkem haiget. Eraldatus sugulastest ja sõpradest, paljudega neist kontakti kaotamine ka kirja teel (telefone tollal asunduses polnud, ainult baaris oli telefoniautomaat) oli talle kõige valusam ja vaevas teda õieti viimaste eluaastateni. Veel elu lõpul küsis ta endalt (või kelleltki, kes võis mingil põhjusel midagi teada) aeg-ajalt, mis oli saanud sellest või tollest inimesest, kellest ta polnud kuulnud midagi sest ajast, kui ta kodukülast lahkus, või kellega ta oli palju aega tagasi ühenduse kaotanud. Näib, et oli neid, kes eelistasid katkestada igasuguse läbikäimise endiste naabritega ja alustada uut elu nullist, et mitte meenutada seda, mille nad olid pöördumatult kaotanud. Minu perekond, vastupidi, hoidis alati ühendust nendega, kellega võimalik, eriti nendega, kellega sidus sõprus, ja seda oli näha eile isa ärasaatmisel kirikus, kus oli palju rahvast kaugemalt, enamik neist oli tulnud siit Leóni provintsist. Kui rahul oleks ta olnud, kui oleks saanud neid näha, ja kui kurb samal ajal!
Sest enamik olid juba eakad. Isegi need, kes paistsid nooremad, olid juba üsna vanad. Sellepärast et siinsetest ei ole kedagi, kes oleks saanud hiljem sündida, sest just nii palju on möödunud sellest, kui külad üle ujutati. Nii et kõik, kes me elus oleme, oleme sellest east vanemad, ja iga korraga jääb meid mõistagi vähemaks. Ja veel vähem on neid, kes olid juba täiskasvanud, kui see juhtus, ja kes kogunesid kirikusse oma vana Ferrerase naabri ärasaatmisele. Pärast tuli mõni meie poolt läbi, aga suurem osa pöördus tagasi Leóni provintsi või sinna, kust nad olid tulnud (isegi Madriidist oli kohale sõidetud), pikemalt viivitamata ja tundes kindlasti, et neid on iga korraga vähem, ja mis veel hullem, nad on vanemad ja üksteisele võõramad. Sest paljud polnud kohtunud aastaid, mõni isegi sellest ajast, kui nad siit orust lahkusid. Ja see taaskohtumine nii palju aega hiljem ja nii võõras kohas (isegi meie jaoks on asundus tänini võõras) pidi neis tekitama vastuolulisi tundeid, veelgi enam, kuna tegemist oli hüvastijätuga. Taas kord, seni viimasega. Sest nagu ema ütles, kohtuvad nad nüüd veel ainult matustel.
Kuigi minu mälestust mööda pole see mitte alati niimoodi olnud. Esimestel aastatel käidi veehoidla juures ja kohtuti endiste naabritega, olgu juhuslikult või kokkulepitult, ja mõni küla, nagu Vegamián, tähistas pühakupäeva seal lähedal, kus vanasti (mõni teeb seda siiani, räägitakse), ja kui mitte kõik, siis osa inimesi pidas omavahel sidet niikaua kui võimalik. Aga vähehaaval see kõik kadus. Aastate möödumine ja vanemate inimeste surm, kes olid kõige rohkem mälestustele truud, tõi kaasa ühenduste katkemise ja keegi ei tulnud enam eriti siia tagasi, või siis ainult omaette ja peaaegu salaja. Sest ühest hetkest ei olnud see kõik enam nende oma. Vastupidi, tundus nagu uued omanikud (veehoidja haldajad ja karjakasvatajad, kes nüüd ümberkaudseid karjamaid kasutavad) ei vaadanud nende siinviibimisele hästi, mitte et nad oleksid siinsele paigale ohuks olnud, vaid kuna nad tuletasid meelde seda, mida teised ei tea või tahtlikult eitavad. Ja see häirib siinset rahu. Tegelikult kui nad meid praegu näeksid ja avastaksid, milleks me oleme täna siia tulnud, siis see neile kindlasti ei meeldiks. Nad ei ütleks midagi, sest nad ei saa, aga kindlasti see neile ei meeldi. Kõik, millel on pistmist selle koha ajalooga, tekitab neis ebamugavust, mitte sellepärast, et keegi neilt enam selle kohta aru hakkaks pärima, vaid sellepärast, et see võib häirida nende inimeste südametunnistust, kes ei tea (või ei taha teada), mida üks veehoidla tegelikult tähendab.
Isegi sellega me häirime. Ja ometi pole isa tänaseni kordagi siia tagasi tulnud ega tõstnud elu seeski häält ei selle vastu, mis siin juhtus, ega selle vastu, mis teda Palencias ees ootas, tollel mudasel tühermaal, mis asundus toona oli, kui me Ramiro veoautos kohale jõudsime. Kui palju kordi olen ma meenutanud seda sõitu, viimati täna hommikul siia tulles! Külad, tuvilad, niisutuskanalid, teed on samasugused nagu toona, ja samal ajal nii teistmoodi… ja sama on maanteega. Kõik on tollest päevast palju muutunud, nagu ongi loomulik. Kui meie oleme muutunud, kui mina ei ole enam see laps, kes vaatas külasid, millest me teel tasandiku poole läbi sõitsime – veoauto kabiinist, kus me koos selle omanikuga istusime: ema, Teresa, Augustín ja mina (isa ja José Antonio sõitsid kastis ja valvasid, et midagi maha ei kukuks), kõik nii kokku pressitud kui võimalik -, siis kuidas oleks saanud mitte muutuda maantee, mis nüüd on peaaegu kiirtee ja pealegi autosid täis. Kui meie siit lahkusime, siis kohtasime kogu teekonna jooksul vaevalt tosinat, või vähemalt mulle jäi selline mulje.
Ja ometigi on maastik sama mis tol päeval. Seesama lõputu ookerkollane tasandik kuni Sahagúnini ja ja sealt veel edasi, needsamad niisutatavad põllud Esla ja Porma ääres, needsamad karjamaad mägede suunas kerkival kaldapealsel ja needsamad lubjased kaljud, mis pärast Bońari läbimist mägede vahele jõudes taevasse ja silmapiiri lõikuvad. Neljakümne viie aastaga on maailm palju muutunud, meie oleme palju muutunud, aga maastik on üsna samasugune, välja arvatud muidugi siin üleval. Paisu betoonmüüri taga, mille olemasolugi annab juba teada, et teisel pool midagi muutub, moodustab veehoidla tohutu veemass ainsa muunduse maastikus, mis muus osas on tuhat aastat samasugune püsinud. Või kümme tuhat aastat. Või aastatuhandeid… Maailma loomisest peale on see piirkond püsinud ühesugusena, kuni ühel ilusal päeval keegi otsustas selle täielikult teiseks muundada.
Ja see tal õnnestus, tõepoolest. Aga samuti õnnestus tal lisaks jõe vangistamisele ja koguni siinse kliima muutmisele (räägitakse, et sellest ajast kui pais kinni pandi, on rohkem udu ja lund sajab vähem kui enne, ei tea, kas niiskuse pärast), hävitada paljude inimeste elu või vähemalt muuta seda väga oluliselt. Kes teab, kuidas oleks läinud näiteks minu oma, kui seda ehitust poleks olnud, ja samamoodi minu õe ja vendade oma. Minu vanemate elu aga muudeti halvema poole, see on selge, mitte majanduslikus mõttes, seda mitte, küll aga hingelises. Vanemate jaoks oli juurtest lahti rebimine, mille veehoidla põhjustas, lisakoorem paguluse juures, mida nad kandsid kogu elu suure valuga. Ema näitas seda alati välja. Isa, kuigi ta seda varjas, kandis seda oma sisemuses ja meie, kes me tema kõrval olime, teadsime seda.
See valu ilmselt sundiski teda vastu võtma otsust tulla tagasi niipea kui võimalik, ja seda ta täna teebki, olgugi juba tuhana ja mälestusena. Tuha neelab veehoidla, kuid mälestus jääb selle pinnale hulpima ja võtab meid, kes me teda tundsime, vastu iga kord, kui tuleme tagasi siia paika või möödume lähedalt nendest mägedest, mille vahel tema hing edasi elab. Nii nagu tema esivanemate hinged, kes on ka minu esivanemad, need mehed ja naised, kes ehitasid meie mälu üks põlvkond teise järel, ja kelle pärijad meie, täna siin viibijad oleme. Me kõik. Kaasa arvatud minu lapsed, kelle jaoks see maastik on juba minu kujutelm ja kelle jaoks siin elasid tegelased teisest ilmast, millest vanaema lugusid jutustas, kui nad väiksena tal külas käisid, ja millest nad vaevalt aru said, sest need lood olid nii kauged või sest nad ei pööranud talle piisavalt tähelepanu. Ja ometi ma rõhutasin alati, et nad seda teeksid, mitte ainult lugupidamisest vanavanemate kui vanemate inimeste vastu, vaid sellepärast, mida neilt on õppida. Ma kardan, et mul õnnestus see ainult pooleldi, ja ma kahetsen, et see ei õnnestunud, kuigi see pole ainult minu süü.
Meil kõigil on süü. Kui mina näiteks olin nende vanune, ei kuulanud ma samuti oma vanaema, kes jutustas perekonnalugusid, Ferrerasest ja Utrerost, mis oli tema koduküla ja nüüd on hunnik varemeid teisel pool veehoidlat (selle maju isegi ei erista enam kauguses), ja hiljem kahetsesin. Eriti siis, kui juba asunduses elades püüdsin tema lugusid meenutada ja enamik ilmus mu ette katkisena, ilma lõputa või ilma alguseta või minu tollasest tähelepanematusest auklikuna. Ema aitas mõne neist taastada, isa aga oli alati liiga hõivatud, et minuga tegeleda. Ja kui ei olnud, siis teeskles, et ei mäleta neid jutte ja inimesi, kes sundisid teda minema tagasi aega, mille ta tahtis lukustada mälestustesse selle valu pärast, mida see talle valmistas. Hiljem juba, kui abiellusin ja lahkusin, lukustasin enda aja tolles majas, need oludest hoolimata õnnelikud aastad, mil me kõik elasime asunduses, enne kui meie, lapsed, laia maailma läksime, mis juhtus õige varsti, sest kasvasime peagi suureks. Olgugi et esimesena lahkusin mina – kuigi olen kolmas laps -, sest ma läksin õppima Palenciasse nunnade internaati, kus lapsepõlv mu hoobilt maha jättis.
Sellepärast olin lõpuks mina see, kes perekonnaga kõige vähem koos elas. Eesõiguse eest õppida, mida ei Teresal ega Tońol ei olnud (kui nemad oleksid võinud õppida, ei läinud asjad kodus nii hästi), pidin lahkuma asundusest ja sellega koos ka vanematest, õest ja vendadest. Kuidas ma neist puudust tundsin ja kuidas ma igatsesin selle värskelt eimillestki ehitatud asula järele, mis minu jaoks ometi oli maailma parim! Ja eelkõige, kuidas ma igatsesin ema-isa järele ja eriti selle mehe järele, kellega me siin täna hüvasti jätame ja kes minu jaoks oli alati eeskujuks oma aususe ja töökusega. Sest muuga on nagu on, aga tööd tegi ta terve elu nagu ei keegi teine, isegi siis, kui ta enam õieti ei jaksanud. Et aidata Augustíni, kuni tema jätkas, või, kui vend lõpuks loobus, suutmata vaadata söötis põldusid pärast seda vaeva, mis ta oli näinud – tema ja terve perekond -, et neid vilja kandma panna.
Igatahes võib ta rahus puhata. Pärast kogu seda võitlust, pärast kogu seda töötegemist ja silmitsi seismist saatuselöökidega, millest mõni oleks olnud lõplik löök igaühele, kellel pole tema mehisust, võib ta siia tagasi tulla, teades, et on elanud oma elu väärikalt, end kellegi ees alandamata ega kelleltki midagi palumata. Kõik, mis ta saavutas, saavutas ta oma töö ja higiga, ja selle kõik andis ta meile, oma neljale lapsele, kes me praegu siin oleme, ootamata midagi vastutasuks; isegi vanadusaastatel, kui haigus teda juba ründas ja surus uduilma, millest ta enam tagasi ei tulnud. Vähemalt see on õppetund, mis ta mulle andis. Kõigi nende aastate jooksul, neljakümne ühe aasta jooksul, mis on möödunud minu kodust lahkumisest, olen püüdnud seda jälgida, et mitte vajuda teise uduilma, nukrusesse, mis on mind sellest ajast piiranud. Isegi laste sündimine ei pannud mind unustama oma vanemaid ja toda asulat, mille tema ja teised nendesugused keset Palencia provintsi elutut kõnnumaad eimillestki üles ehitasid.
Ainus, mis mulle valu teeb, on see, et ma talle seda kunagi ei öelnud, et ta läks teadmata, mida ma tema vastu olen tundnud kogu selle aja, mil füüsiline kaugus lahutas meid ka emotsionaalselt, et ma ei saanud talle eluajal teada anda seda, mida ta praegusel hetkel ehk juba teab: et laste kõrval on ta olnud minu jaoks kõige tähtsam inimene, ja et ta ema kõrval on ta olnud kõigist kõige vapram. Eriti alates tollest õhtust Leónis, kui ma nägin teda pisaraid tagasi hoidmas, nii nagu praegu mina
Enrique Vila-Matas
Foto: Hugo Fernandes
Vila-Matase (1948) kohta hispaania kirjanduskaanonis, mille mõõdupuu jaoks on tema looming ilmselt liiga lahterdamatu, pole tänapäevalgi kerge määratleda. Küll aga avastati Vila-Matas õige pea Mehhikos ja Euroopas. Teda on nimetatud kõige euroopalikumaks, omanäolisemaks, kummalisemaks ja geniaalsemaks autoriks. Tänaseks on Vila-Matas avaldanud üle kolmekümne raamatu: romaane, jutukogusid, esseistikat, heterogeenset päritolu tekstide kogumikke (kroonikad, biograafilised märkmed, ajalehekolumnid). Ta on kujunenud hispaania kirjanduse visiitkaardiks maailmas, olles üks tõlgitumaid hispaania autoreid ja oodatumaid külalisi festivalidel, raamatulaatadel ning ülikoolides. Teda on tunnustatud arvukate kodumaiste ja rahvusvaheliste kirjandusauhindadega, nende seas Ladina-Ameerika tähtsaim auhind Rómulo Gallegos, Hispaania Kuningliku Akadeemia preemia, Médicis étranger (parim võõrkeelest tõlgitud teos Prantsusmaal 2002), Formentori preemia.
Vila-Matas kirjutab põhiliselt kirjutamisest, lugemisest, raamatutest ja kirjarahvast. Tema raamatud on omamoodi autobiograafilises võtmes lugemiskroonikad, mälu metakirjandus, millesse on poetatud harjumatul moel kombineeritud kirjanduslikke tsitaate, parafraase, mida autor kasutab enesereflektsiooni, mälu ja unustuse radadel liikudes süntaksina. Kirjandusloome küsimused on tihedas seoses inimese eksistentsiaalse rännaku, elukogemuse särava ja loova analüüsiga.
Rutt Sepp „Autorist”
Katkend: Pariisile ei tule iial lõppu, SA Kultuurileht, LR 35-38, 2014. Lk 88 – 93, tlk Kai Aarelaid.
56
Igavese une kurtuses oleme kuulsusest priid. Marcel Proust
Aga surematus? Kas surematus ei tähendanud siis midagi? Seda ei olnud Marquerite oma nõuannete nimekirja lisanud. Miks? Kas ei pea siis kirjutama võimalikult auahnelt, pürgima selle poole, et luua meistriteos, teos, mis oleks surematu? Miks ta ei olnud mulle soovitanud auahnust? Kas ta arvas, et ma ei küüni iial surematuseni? Kindlasti oli ta jätnud selle lisamata lihtsalt tervest mõistusest, samamoodi polnud nõuannete hulgas vaistu, annet, elutarkust ega tundlikkust. Sellest aru saades ma rahunesin. Kuidas ta olekski mulle surematust soovitanud? Aga ikkagi oli mul kummaline mõru järelmaik. Alati, kui ma teda nägin, tundsin end surelikuna. Ükskord mainisin seda Raúlile. Mu jutt ei paistnud teda sugugi üllatavat. Ta muutus mõtlikuks ja mina jäin ootama, mida ta mulle ütleb. Kui natuke aega mööda oli läinud ja ta ikka veel mõtles, küsisin, millest ta mõtleb. „Sellest, et meie nimede sära lõpeb me hauakividel,” vastas ta.
57
Iseloom vormub pühapäeva pärastlõunati. Ramón Erder.
Pühapäeva pärastlõunati tundsin end alati väga üksikuna. Samas kui meie kvartal tegi läbi suure muutuse, täitus võõrastega, äärelinnast ja provintsist saabunud külalistega, kes uudistasid tülpinult legendaarse Saint-Germaini suletud poodide vaateaknaid. Polnud mingit võimalust kohvikutes mõnd tuttavat kohata, ja igal pühapäeval võttis minu üle võimust sügav kurbus, kogu päeva ootasin saabuvat esmaspäeva, kui kõik jälle enam-vähem normaalseks muutub. Nii mõnelgi pühapäeva pärastlõunal läksin Saint-Germaini bulvari apteegi keldrikorrusel asuvasse raamatupoodi raamatuid vaatama. Mõnikord, justkui peaksin õigustama seda, et ma seal nii kaua aega surnuks lõin – fazer horas, tunde (parajaks) tegema, ütlevad portugallased – , ostsin lõpuks mõne taskuraamatu, mis mu nädalaeelarve lõhki ajas. M igavlesin ja ma teadsin seda, vaatasin samu raamatuid kümme, kakskümmend korda.
„Elu on lühike ja ometi me igavleme,” ütles Jules Renard.
Mõnel pühapäeval oli mul tunne, et teen seal tunde parajaks selleks, et võiksin naasta Barcelonasse ja jutustada, et elasin Pariisis. Ühel pühapäeval, hilisel pärastlõunal, kui oli näha, et varsti hakkab lund sadama, märkasin tolles keldripoes, et mind vaatab üks tuttav Barcelonast, psühhiaater Alicia Roig. Arvasin, et ta on aru saanud, et mul on igav, ja ennekõike, et ma olen üksi ega tea, mida Pariisis peale hakata. Püüdsin end ära peita, ent taipasin, et sellest pole kasu, sest ta oli mind juba märganud. Nägin, kuidas ta lähemale tuleb ja punastasin. „Sa eladki nüüd vist Pariisis?” küsis ta sõbralikult. Olin täiesti veendunud, et ta on mu üksindust ja igavlemist tähele pannud. Punastasin veelgi enam. „Vabandust, mind oodatakse, ma arvan, et pean minema,” ütlesin järsul ja teraval toonil. – „Ainult arvad, et pead?” küsis tema naeratades. Ostsin ühe taskuraamatu ja lasin selle ära pakkida, nagu see oleks kingitus. Ostsin esimese mis ette juhtus, ja tema pani imeks, et mind huvitab Afanasi Golopupenko looming. Mul polnud aimugi, kes see kirjanik on. „Hakkab vist lund sadama,” ütlesin ja lahkusin.
See kohtumine oli tabanud mu hella kohta. Natuke hiljem, kui oli juba pimedaks läinud ja olin tagasi oma katusekambris, varisesin lõplikult kokku. Kummargil „Õpetatud mõrvari” masinakirjas lehekülgede kohal, purskasin nutma. Tundsin end üksikuma ja hüljatumana kui eales varem. Väikesest aknast sisse paistev kuu peegeldus toa peeglis, mis oli sinna kahtlemata pandud selleks, et luua võlts ja väga pariislik illusioon, nagu oleks tuba suurem, kui ta tegelikult oli. Kuu pimestas mind ja paistis tahtvat, et ma aknast välja vaataksin, et näha, kas lund sajab. Tõusin püsti, jätsin oma öise kirjutuslaua sinnapaika. Vaatasin välja ja nägin, et Pariisi kohal langeb lund. Silmitsesin tükk aega seda tüünet, aeglast, vaikset vaatemängu. Kui lume monotoonsus hakkas muutuma väljakannatamatuks, tuli mulle meelde, et keegi olevat kunagi mõelnud, kui monotoonne oleks lumi, kui Jumal ei oleks loonud vareseid.
58
Ühel talvisel õhtupoolikul, kui ma katusekambris kirjutasin, oli mul tunne, et „Õpetatud mõrvari” tegelaskuju Elena Villena seisab mu selja taga ja dikteerib, mida ma tema kohta ütlema pean. Kuulsin, kuidas ta täiesti selgesti ütles: „Ma ei ole lesbi.” Pöörasin ümber ega näinud teda, aga mulle paistis, et ta oli sekundi murdosa varem haihtunud. „Vaat nüüd jääd sa igavesti lesbiks,” ütlesin talle. Vastust ei tulnud. Mulle meeldis mõelda, et mul oli piisavalt mõjuvõimu, et takistada oma tegelaste mässamist, teadis, et see, mis oli juhtunud Unamunoga „Udus” ja millest me koolis nii palju olime kuulnud, ei saaks ega tohiks juhtuda minuga. Ausalt öeldes meeldis mulle kirjanikuks olemise juures kõige rohkem vabadus, mida tajusin oma katusekambri üksinduses. Vabadus, mis oli vägagi kaugel patriarhaalsest ja autoritaarsest pere- ja poliitikamaailmast, mis minust Barcelonasse maha oli jäänud. Mitte selleks ei olnud minust Pariisis kirjanikku ja vaba meest saanud, et tuleks mingi näitsik, kelle ma lõpuks ise olin välja mõelnud, ja oma kapriiside ja käsutamisega kõik kihva keeraks.
Nii et esimesest hetkest peale oli mulle selge – ja see iseenesest on imelik, sest esimesest hetkest peale ei tundu mulle mitte miski selge -, et kirjanikud peavad teatava vaimse jõupingutusega oma tegelastest nii-öelda üle sõitma, mitte laskma neil endast üle sõita. Kinnitasin endale, et peamiselt oli see distsipliini ja ka heade kommete küsimus ning eelkõige miski, mis on seotud lugeja usaldusega meie suhtes. Ja ma usun, et mul oli õigus. Sest öelge, daamid ja härrad, kas teie ei kaotaks usaldust minu vastu ja kas teile ei tundus kaootiline, kasvatamatu ja kohutavalt tüütu, kui näiteks Marquerite Duras naaseks äkitselt teisest ilmast ja kõnniks meie hulgas ja kaebaks selle üle, mida kõike ma tal siin öelda lasen, ja käsiks mul oma auto esitule ometi kord ära parandada ja nõuaks tagatipuks minult teab mitme kuu maksmata üüri, ja mina vabandaksin tema ees ja parandaksin esitule ära ja tasuksin võla?
Niisiis, oma esimese raamatuga õppisin – ennekõike vaistlikult – mitte laskma oma tegelastel end valitseda, aga mis kõige tähtsam, kui ma üldse midagi Pariisi õppisin, siis – ja ma ei püüa siin sugugi irooniline olla – oli see masinakiri. Enne katusekambrit polnud ma pidevat ja monotoonset tippimist kuigi palju harjutanud. Mis stiili puutub, siis oma esimese raamatu järel mul seda ikka veel polnud, see on tõsi. Enam-vähem samamoodi kui Pariisi saabudes. Olin endiselt üsna stiilitu, vaatamata mu jõupingutustele piibu ja masendusega. Ehkki kahtlustasin, et lugejaid tappes ei leia ma kunagi kedagi, kes mind armastaks, ei taibanud ma päriselt, et lugejaid ei ole tarvis tekstuaalselt tappa, ja stiil võib seisneda just nimelt neile elu andmises, mitte nende tapmises, uute lugejate väljamõtlemises ja võimalikult selgelt ja lihtsalt nende poole pöördumises, isegi kui see, mis ma öelda tahtsin, oli ülimalt kummaline.
Mul kulus tükk aega, et mõista – kui ma seda üldse olen mõistnud -, milleni oli jõudnud Stendal „Parma kloostrit” kirjutades: ta otsustas, et õige tooni leidmiseks ja selleks, et lugejad saaksid täpselt aru, mida ta jutustada tahab, olgu see siis nii kummaline kui tahes, peab ta aeg-ajalt lugema mõne lehekülje tsiviilkoodeksit. „Kui ma pole selge,” kirjutas ta, „põrmustab see kogu minu maailma.”
59
Kuna katusekorruse trepimademel oli imepisike ja jäle ühiskäimla ning dušši polnud, võtsin ma igal nädalal, rätik kaenlas, ette pika metroosõidu ühissauna Austerlitzi jaama juures: just sellesse jaama saabusid juhtumisi kõik rongid minu kodulinnast ja seetõttu oli mul päris suur hirm, et põrkan seal kokku mõne äsja Pariisi saabunud sõbra või tuttavaga. Vähesed asjad hirmutasid mind rohkem kui see, et keegi neist mind märkab, ühesõnaga – näeb mind äkitselt mu tagasihoidliku saunarätikuga ja saab teada, kui ebaidüllilistes oludes valmistun ma Pariisis saama Hemingway-suguseks suureks kirjanikuks. See, mida ma kõige rohkem kartsin, ühel päeval loomulikult juhtuski. Kuulsin oma nime hüütavat, vaatasin ringi ja nägin Antonio Miród, kes on praegu kuulus moedisainer ja toona Barcelonas, Rambla de Cataluňal asuva hubase rõivaäri „Groc” omanik.
Õnneks ma tulin just pesemast, mitte ei olnud teel sinna. „Mis sa siin teed, ise nii pestud ja kammitud?” küsis ta minult. Vastamine võttis mul natuke aega, aga enda meelest tegin seda kavalalt. „Mul on kohtamine,” ütlesin ja pilgutasin silma. „Sa nuga. Oled sina ikka ettenägelik. Rätik kaasas ja puha,” ütles tema.
Need pikad metroosõidud sauna kuulusid alati absurdimaailma, eelkõige tagasitee katusekambrisse, mis oli nii naeruväärne pärast tulutut pesu, sest metroosõidu järel jõudsin ma koju niisama räpasena, kui olin olnud sealt lahkudes. Ja kõige tipuks pelgasin ma alati, et keegi ootab mind ukse taga ja näeb, kuidas ma tulen selle haleda rätikuga, endal nägu kriim peas.
Sest õigupoolest käisid ümbruskonnas elavad sõbrad vahel tõesti tere ütlemas, teised uudishimutsemas ja mõned, Barcelonast tulijad, püüdsid ööbima jääda – mida ma tavaliselt ei lubanud. Nooruke Petra kuulus viimaste hulka. Tema puhul tegin erandi ja lubasin tal jääda. Ei saa öelda, et mul naisi jalaga segada oleks olnud ja tema külaskäik oli kui taeva kingitus. Olin temaga Barcelonas mitu korda maganud, õigupoolest oli ta olnud mu viimane pruut enne Barcelonast lahkumist (olin seda saladuses hoidnud, sest ta oli töölisklassist ega olnud eriti ilus). Minu meelest oli ta lausa hirmuäratavalt inetu, aga just see mind üles küttiski. Ja tõsiasi, et ta oli Barcelona kõige kaugema äärelinna vabrikutööliste tütar, küttis mind veel rohkem üles, muuhulgas sellepärast, et erinevalt mu enda ühiskonnaklassi kuuluvate tüdrukutega magamisest ei olnud mul temaga seoses nii suurt hirmu suhtelise või totaalse seksuaalse põrumise ees. Temaga ei olnud ma voodis nii pinges ja vaoshoitud, ma sain armastajana uusi asju õppida ja mul oli alati see eelis, et kui ma olukorra kõrgusel ei ole, ei saa mitte keegi minu suhtlusringkonnas sellest teada ja ma võin oma seksuaalse ebakindlusega rõõmsalt edasi elada.
Nooruke Petra koputas mu uksele ja hetk hiljem jalutas mu ees alasti ringi, varjates oma kehaga Virginia Woolfi suure foto, mille ma olin ühest Prantsuse ajakirjast välja lõiganud ja plakatina seinale riputanud. Istusin põrandal madratsi peal, millel ma ka magasin, ja silmitsesin Petrat tükk aega. Mul oli tunne, nagu oleksime lõbumajas, ehkki ma sain õige varsti aru, et see polnud tõsi, sest filmides nähtud lõbumajades viis ääretu peeglitega kaetud ruum alasti naisekeha peaaegu pühalikku kaugusse, samas kui katusekambri nelja kitsa seina vahel mõjus alastuse lähedus, porgandpalja Petra ligidus lausa rünnakuna, ehkki huvitava rünnakuna, ja see erutas mind väga.
„Sa võid mõlemaks ööks jääda,” ütlesin talle. Petra tahtis jääda ainult kaheks ööks, sest ükskõik, kuidas see välja paistab – väitis ta mulle -, ei olnud ta lahkunud Barcelonast selleks, et Pariisis minu jälgi ajada, ta oli lihtsalt töökoha leidnud ja kõik. Paari päeva pärast oli tal juba oma katusekamber: ta hakkab andma hispaania keele tunde ühe proua tütrele aadressil Malesherbes`i bulvar 25, kus ta oli võetud tööle vastutasuks toidu, ulualuse ja mõne frangi eest. See kõlas paraja väljamõeldisena, hispaania keele tundide asi tundus üsna uskumatu, vägagi tõenäoliselt oli ta palgatud hoopis teenijaks ja sellepärast oligi tal oma chambre de bonne ehk teenijatuba, omaenda katusekamber nagu mul.
Kahe päeva pärast läks ta mu katusekambrist minema. Leppisime kokku, et järgmisel reedel lähen talle tema imelisse uude elamisse külla. Nii juhtuski. Reedel, kui väljas oli vastik ilm, võtsin vastu ööd ette lõputult pika ümberistumisega metroosõidu, et magada Petraga tema chambre de bonne`is Malesherbes`i bulvaril. Aga ma olin pahas tujus, sest samaks reedeks oli mulle laekunud palju ahvatlevam kutse linna teise otsa Paloma Picasso juurde, kus pidi toimuma pidu Pariisi kunstinimeste koorekihiga.
Algul läksin Petra juurde kavatsusega jõuda mõlemat asja. Hispaanias oli postitöötajate streik ja ma ei olnud isalt juba kakskümmend päeva rahakaarti saanud. Mul polnud taskus frankigi ja Paloma Picasso ja tema sõpradega kohtumine pakkus mulle huvi, sest ma lootsin, et sealtkaudu võin ma saada vähemalt kutseid teistele tema sõpruskonna pidudele, mis oleksid mind aidanud vee peal püsida, sest seal sai tasuta süüa. Külaskäik Petra chambre de bonne`i oli tõeliseks tüliks kaelas. Läksin sinna lõhestunult, kahe õhtuveetmisvariandi vahel kahestunult, olles otsustanud teha mõlemat.
Petra ja Picasso. Neid kahte niivõrd erinevat elamist lahutas tunniajane sõit öises metroos.
Loomingut
Dublinesk, Toledo Kirjastus 2014, tlk Triin Lõbus.
Pariisile ei tule iial lõppu, SA Kultuurileht, LR 35-38, 2014, tlk Kai Aarelaid.
Nädala autor 