Juha Hurme

5. mai 2021 at 1:50 p.l. (Juha Hurme, Nädala autor 2021) (, )

Juha Hurme (1959) – soome teatrilavastaja ja kirjanik. Mitmete Soome teatrite asutaja ja eestvedaja. Ülikoolis õppis bioloogiat. Ta loomeportfellis on pea viiskümmend lavastust ja hulgaliselt teatritekste. 2017 aastal pärjati Hurmet Finlandia kirjandusauhinnaga romaani „Neem” eest.

Romaan „Neem” võtab meile jutustada soome rahva ajalugu ehk nn soomeliku vaimsuse kujunemiskäiku ja tagamaid. Autor Juha Hurme alustab Suurest Paugust ja rändab läbi 14 miljardi aasta kuni 19. sajandi esimese kümnendini, et näidata kui mitmekesisest ainesest koosneb ühe rahva iseolemine. Lugeja ees on terve maailma suvaliste rõhuasetustega kultuurilugu.

Kirjastus Varrak, 2021

 

Katkend: Neem, Varrak 2021, soome keelest tõlkinud Tiiu Kokla. Lk 193-201.

Üheksas peatükk

Makjavellism. Kopernik. Agricola. Ei prigu ole pahasta tehtud. Montaigne. Olaus Magnus.

Me maa oli hansakaubandusele vaatamata vaene ja selleks ka jäi. Kasinus tekitas Neemel ja ulatuslikumalt kogu Rootsi riigis võrdsust ja vabadust. Lääne-Euroopas ostsid ainuvalitsejad lojaalsust feodaalülikutelt, jagades neile suuri maatükke ehk lääne ühes talupoegade, -tütarde, hobuste ja kariloomadega. Rootsis selliseks süsteemiks võimalust ei olnud, kuna kõlbulikku viljakat maad ja elavat inimjõudu pistiseks ei jätkunud. Nõnda siis säilitasid talupojad iseseisvuse ja maksid makse otse kroonule ja kirikule. Neemel kujunes keskajal välja vaid väike, rälssi`ks nimetatud kõrgklass. Sõna rälssi tuleb rootsikeelsest sõnast frälsa, mis tähendab vabadust. Täpsemalt maksuvabadust, mille asjaomased lunastasid seeläbi, et varustasid kroonut relvastatud ratsamehega. Seega oli vaid rikastel võimalik aadlikeks saada. Tõsi küll, vaeste sõbra Jeesuse tegijanimi frälsare, päästja, tuleb samast sõnast.
Tasub meeles pidada Neeme elanike vähest hulka, et osata ette kujutada eluolu 900 aastat tagasi ja sellest edasi. 12. sajandil elas Neemel kõige rohkem 50 000 inimest, põhiosa neist rannavööndis, peamiselt edelas ja läänes, ning veel mõningad alet põletavad või ringirändavad tuhanded sisemaal ja põhja pool. Neeme ühinemine Rootsiga pakkus uusi elamisvõimalusi ja rahvaarv kasvas järgnevatel aastasadadel kiiresti.

14.ja 15. sajandil raputasid Rootsit võimuvõitlused. Iga parajasti võimulolev kunn tahtis teha kuningakrooni päritavaks, ent konkureerivad suguvõsad nurjasid säärased projektid, liitudes isekeskis või siis saksa hansavürstidega. 14. sajandi Neemel siirduti natukeseks ajaks Bo Jonssoni aega. Riigi rikkaimaks meheks arvatud Bo Jonsson Grip sahkerdas Rootsi näiliseks kuningaks sakslase Mecklenburgi Albrechti, kelle selja taga ta võimuohje sikutas, haarates iseäranis Neeme oma valdusse ja kontrolli alla.
Kui Albrecht 1389. aastal mängust välja löödi, ühinesid paljud tema pooldajaist Läänemere mereröövlite ja kaaperdajate ehk vitaalivendade lindprii jõuguga. See kartmatu ja vägivallastki kohkumatu, esmajoones saksa päritolu jõuk pidas 1390. aastate lõpuni ka osa Neeme linnustest oma hirmuvalitsuse all, kuni peakaagid hukati ja nende tegevus soikus. Ojamaalt juhitud vitaalivendade lipukiri oli võimas: nad pidasid end „Jumala sõpradeks ja kõikide vaenlasteks”!
Vitaalilurjuste juhttroika kõige paeluvam kuju oli magister Wigbold, Oxfordi ülikoolis õppinud intellektuaal. Vitaalivendadega on olnud võimalik tutvuda isegi Twitteri ajaloolise rollimängu kaudu: „Valluta hansalaev – prindi oma #piraat-lauamäng!”
Põhjala bossid läksid Hansa poliitilise võimu pärast närvi ja astusid pärast Bo Jonssoni surma omavahel liitu lõunast ähvardava ohu vastu. Rootsi, Taani ja Norra ühinesid Kalmari uniooniks 1397 ja valisid uniooni kuningaks teismelise Eriku Pommerist. Tegelikult oli võim aastani 1412 siiski Eriku vanaema õe Taani printsessi Margrete käes. Egas naist võinud ju otse ja avalikult kuningaks panna.

Tahan hetkeks soojusega mõelda Margrete peale, kellest sai 1390ndail umbes neljakümnesena Taani, Norra ja Rootsimaa tõeline juht, üks Põhjala tugev naine ilma igasuguste Birgitta Birgersdotteri pühaduseta. Elegantne ja uljas tegu siin selles habemike vanameeste Põhjalas… Nõndaks, see hetk selleks, võin jätkata.
Talupoegade koorem oli segastes oludes kasvanud, maakad tõstsid 1360ndatel Neemel ja 1430ndatel Rootsi poolel mässu. Too teine mürgel pani Raseborgi ehk Raasepori linnuse ülemuse rüütel Otte Bogwischi paluma 1434. aastal Tallinna raelt laenuks suurtükke ja mõnd konsultanti, kes oskaks neid kasutada! See on Neeme ajaloos esimene märge tulirelvade kohta. Tulirelvade purustusjõud sundis fortifikatsioonimeistreid vahetama algsed puust konstruktsioonid kivikonstruktsioonide vastu.
Kalmari unioon oli omamoodi ühispõhjamaise eliidi klubi, ja see osutus kunstlikuks moodustiseks, mis püsis tülitsedes ja suisa sisemiselt sõdides vormiliselt koos aastani 1521. Uniooniaeg ei olnud Neeme seisukohalt midagi hullu. Kui Taani ennast 15. sajandil uniooni etteotsa upitas, said Neeme poliitilised tegijad mänguruumi juurde, mistõttu selle nii poliitiline kui ka majanduslik kaal Rootsi osana kasvas. Aastast 1362 said Österlandeti seisuste esindajad hääletada Rootsi kuningavalimistel.

Neeme katoliku kiriku elujõulisim aeg langes poliitiliselt segase 15. sajandi algupoolde, mil ehitati suurem osa keskaegseid kivikirikuid. Ehitusmeistrid palgati Lüübeki, Hamburgi ja Danzigi hansalinnadest, see tõi Neeme kirikutesse euroopalikku stiili, mis ühendati kodukootud, juba pronksiaja kivikalmetes kasutatud looduslikest kividest müüri ladumisega. Ahvenamaale oli kivikirikuid kerkinud juba 13. sajandi lõpul. Kirik ostis kirikute ehitamiseks ja kaunistamiseks rahvalt abi ja toetust valuutaga, mille väärtus tagati igaveseks: vastavalt abi suurusele anti annetajatele indulgentse ehk patuhüvitust.
Kiriklik kombetalitus oli pidulikult müstiline. Preester, kantor ja eri astme abivaimulikest ning teini`dest kokku pandud koor korraldasid kogu salapärase performance`i. Kogudus ei laulnud, laulmist juhatas kantor, kelle tunnusteks olid hõbesau ja purpurmantel, vähemasti Turu toomkirikus, kehvemates kirikutes midagi sinnapoole. Kirikuhoone ise oma piltide ja võluvahenditega äratas aukartust juba ainuüksi suurusega. Tavalise rahva karvastele kõrvadele kõlas ladinakeelne kirikulaul mõistagi taevaliku märguandena.
Keskaegseid kirikuid kaunistati värvikate piltidega, mille kõige muu kõrval esines ka muusikaga seonduvaid motiive. Reformatsiooni vingatsid hävitasid suure osa neist taiestest ülelupjamisega. Midagi jäi ometi alles või suudeti hiljemini luterliku vandalismi alt välja koorida. Rymättylä kirikus puhub kurat tuld purskavat pasunat, juhatades patust kogudust põrgusse. Naabervalla Taevassalo kirikus rokib torupillimängija täiega, endal seakärss ees. Lohja kirikus maalile põlistatud kirikhärra, kuulnud taevast rõõmusõnumit, keerutab hoogsalt jalga.
Hip-hip-hurraa, sai ülikoolgi asutet Uppsalaa, ja nimelt 1477! Kuid sellest oli esialgu kasu vaid pool aastasada, põhjusel, mis selgub hiljem.
Idast hakkas tuul puhuma samal aastal, kui Moskva suurvürstiriik tampis puruks Novgorodi ja tugev Venemaa asus muutma Läänemere alade riigimustrit. Savo aleviljelejad ja oravapüüdjad olid rahulikult trüginud üle Pähkinäsaari ebamäärase piirjoone esmajoones Moskva maksualaseks arvatud karjalaste maakamarale. Rootslased lasid pidevate piiritülide tõttu ehitada 1470ndail Savo südamesse kindluse, mis sai Põhja-Euroopa tuntuima sõdalaspühaku, aastal 1030 sõjas langenud viikingikuninga Olav Haraldssoni järgi nimeks Olavinlinna. Moskva vaatevinklist asetses see va väärusuliste kindlustis häbematult Venemaa territooriumil, nii et kokkupõrked Österlandeti ja ühtaegu Rootsi idapiiril jätkusid kogu 15. ja 16. sajandi kuni Täyssinä rahu uue piiritõmbamiseni aastal 1595.
Too nimetatud varjaagipealik Olav Haraldsson sai pärast surma ja pühakuks kuulutamist üle kogu Euroopa hämmastavalt kuulsaks. Minagi olen saanud oma teise ristinime temalt! Peale Savo kindluse nimetati tema järgi veel Turu dominiiklaste klooster ja sadu vagasid ehitisi terves Euroopas. Ristisõdijad püstitasid isegi Palestiinasse temanimelise kabeli, tapnud enne maha kõik paikkonna asukad.
Peale idaprobleemide oli Rootsi hädas Taaniga, kes üritas 16. sajandi alguses uuesti kogu uniooni enda kätte haarata. Taani oli kõva pähkel, lausa ülekaalukalt põhjapoolsest naabrist ees. Loendagem kasvõi linnu. Taanimaal oli 1500. aastal sada linna, kuna Rootsi riigis leidus 25 linna, millest seitse asus Neeme käärul. Taanlasest unioonikuningas Christian II tegi tõelise tembu 1520, tungis Stockholmi ja võttis pea maha 82 rootsi aadlikul, keda pidas oma võimule ohtlikuks. Ka Neemel lasid taanlased ehk jüüdid näidustuseks mõnel maksuvabal isandal samal põhjusel pea pakule panna.
Noor rootsi aadlimees Gustav Eriksson organiseeris Lõuna-Rootsi talupoegade vastuhaku jüütide vastu. Mäss laienes peagi üleriigiliseks. Augusti 1521 valiti Gustav Eriksson Vasa Rootsi riigihoidjaks ja kaks aastat hiljem kroonita ta Rootsi kuningaks. Taanlased panid vastu veel Neeme aladel, ent sügisel 1523 alistati nad Viiburis lõplikult.
Neeme maksuvabad aadlisuguvõsad olid ennustanud võitja õigesti, seisnud tugevasti Gustav Vasa seljataga ja lõikasid taas uuest poliitilisest olukorrast kasu. Gustav Vasa demonstreeris Neemel oma jõudu ja uusi usupuhastusvõtteid, andes 1528. aastal käsu Turust kagusse jääv Kaarinas asetseva Kuusisto katoliku piiskopilossi, keskaja tähtsa kultuurikeskuse, maatasa teha. Rammumeeste punt asus asja kallale, ja ega sinna kivi kivi peale jäänud. Võib vabalt vaatama minna. Seal need varemed on siiani.
Kuna edaspidi tuleb juttu sõjast ja vägivallast Neemel, kulub ära meenutada, et tulirelvad olid 16. sajandil tulnud, et jääda. Peale suurtükkide ka harkpüssid ja teised käsirelvad täiustusid ning levisid kiiresti. Tehnika arenes ka rahumeelselt. Omalaadne eeltööstuse isa Neemel on Raasepori lossiülem, Gustav Vasa käsknik ja rüütel Erik Fleming, kes 1530. aastail lasi Halikkosse ehitada veejõul töötava saeveski ning Siuntiosse sepapaja ja rauamaagi- kõrgahju.
Oma surmani (1560) Rootsi kuningatroonil püsinud Gustav Vasa toestas oma võimu vahenditega, mis pärinesid justkui otse itaalia reaalpoliitikauurija Niccolò Machiavelli (1469-1527) teosest „Valitseja”. Ja see polnud sugugi juhus. Linköpingi piiskop, tuntud Taani vaenaja Hemming Gadh oli Machiavelli mõtetega tutvunud ja küttis Gustav Vasat üles jõupoliitilisteks vägitegudeks nagu sparringus. Gustav Vasa tugev Monarhia kiirendas kolme Läänemere piirkonnas madistanuid rahvusvahelise võrgustiku määndumist: Kalmari unioon ja Hansa Liit lagunesid ning Rooma juhitud katoliku kirik oli sunnitud Põhjalast taanduma.
Panen ette, et kuulaksime nüüd pisut Machiavelli vaimukaid ja üldkehtivaid juhtnööre, enne kui kultuuripoliitilises aegruumis edasi ruttame:

„Siinkohal kerkib küsimus, ons vürstile kasulikum olla armastatud või kardetud. Sellele võib vastata, et kõige parem oleks olla mõlemat. Ent kuna neid omadusi on raske ühendada, siis tasub vürstil valida kardetu positsioon.
[- – -] Kardetud vürsti alamad omakorda on kuulekad karistuste kartusest, ja see hirm ei kao iial.”

Pilt maailmast ja maailmaruumist hakkas tasapisi, ent möödapääsmatult muutuma. Kolumbus oli põrganud Ameerika otsa aastal 1492, üritades Hiinasse ja Indiasse jõuda, ja Vasco da Gama oli samal kümnendil põrutanud ringiga vastupäeva ümber Aafrika sinna õigesse Indiasse. Magalhãesi flotill purjetas ümber maakera 16. sajandi alguses, ja prantslased sõitsid 1523. aastal ümber Nordkapi. Poola astronoom Mikołaj Kopernik, ladinapäraselt tuntud kui Nicolaus Copernicus, esitas esimest korda aastal 1512 oma nägemuse Maast kui planeedist, mis tiirleb ümber Päikese. See pommuudis hakkas mõjuma üsna pikkamööda, sest ainult õige vähesed taipasid Copernicuse arvestustest üldse midagi. Johann Gutenbergi arendatud liikuvate trükiplaatide abil kindlustas trükikunst 15. sajandi keskpaigast alates selle, et igasugust sõna sai nüüd paljundada ja levitada täiesti uues jõudlusega.
Euroopa esimese süüfiliseepideemia puhkemine 1494. aastal Napoli ümberpiiramise ajal annab omakorda tunnistust uute aegade saabumisest. Prantslased ja itaallased läksid Napolis omavahel raksu. Eks siis hakati uut laadi nuhtlust hiljem Prantsusmaal nimetama itaalia tõveks ja Itaalias prantsuse tõveks.
Itaalia arstil Gerolamo Gardanol õnnestus veidi hiljem 16. sajandil oma diagnoosis eristada süüfilist tripperist, mis on palju vanemat, vahest juba antiikset päritolu. Ennekõike on Gardano läinud ajalukku liigendvõlli ehk kardaanvõlli leiutajana. See andekas matemaatik uuris õpinguaastatel ka tõenäosusarvutust, kuna finantseeris oma arstiteaduse stuudiumi hasartmängudega. Ta leiutas kompleksarvud, otsides kolmanda astme võrrandi nullpunkte. Need on arvude abstraktsed üldistused, mille reaalosale liidetakse imaginaarosa, mis on omamoodi absurd: negatiivse arvu ruutjuur. Kompleksarvus on matemaatikakunst oma parimal kujul, intellektuaalne mäng, millel siiski on hämmastavalt tugev seos reaalsusega. 20. sajandil õpiti meie reaalsuse põhjapanevaima taseme kirjeldust, kvantmehaanikat, kõige käepärasemalt esitama kompleksarvudega.
Üht-teist toimus ka fantaasia vallas. Saksa munk Martin Luther tegi radikaalse ümberhindamise tõelisuse olemusest ning inimese ja Jumala vahekorrast ja avalikustas selle aastal 1517. Luther protestis paavstikultuse vastu ja rõhutas iga patuse isiklikku suhet Jumalaga. Seega tuli pühad tekstid tõlkida rahvakeeltesse. Usin ja osav kirjanik Luther kasutas ära uut trükitehnikat ja levitas agarasti sünget rõõmusõnumit, mida nimetatakse reformatsiooniks ehk usupuhastuseks.
Luther inimesekäsitlus on rabav: „Inimene on kärnane ja kõlvatu kott, täis ila, märga ja mäda, läga ja soppa, lehka, haisu ja kõiksugu saasta.” Koleda elu ainus eesmärk on teispoolsuses. Ja sinna jõuavad kõik üpris kähku pärale, enamik praepannile küpsema ja vähesed valitud luterlased igavesse õndsusse lösutama, sest Lutheri rehkenduste järgi on maailma lõpp iga hetk käes. Luther tundis Copernicuse hüpoteese, kuna tolle õpilane Joachim Rheticus oli neid talle vahendanud, ent tema tegi need maatasa kui midagi täiesti võimatut, piiblivastast.
Kahtlemata olid Lutheril ka omad toredad ja inimlikud küljed. Ta oli kõva õllesõber ja armastas rasvast rooga. Pealegi tarvitas see keelegeenius oma jutlustes ning iseäranis vindistes lauakõnedes mahlakaid rahvatarkusi, vanasõnu ja teravmeelsusi. Sõna Furz ehk peer kuulukse olnud tema eriline lemmik. Luther, pöörane inimkeha sajataja, hülgas tsölibaadi ja nais nobedasti kloostrist jalga lasknud nunna, kellega koos sai neid kähku palju. Luther koera nimi oli Tölpel, Tölp. Peremees esitles teda meeleldi, ise kerges svipsis, õhtusöögile kutsutud külalistele kui näidet Jumala loomistöö otstarbekusest, arvates, et koerad ja teisedki meeldivad jumalaloomad pääsevad taevariiki hõlpsamini kui inimesed.
Mõraneva Hansa Liidu bossid olid asunud Gustav Vasa poolele, sest uskusid, et temast on nende äritehingutele vähem tüli kui Taani Christian II-st. Gustav Vasa suutis Hansalt laenatud rahadega oma armeed rahastada ja säilitas sel kombel sõltumatuse Rootsimaa aadlikest. Aga laen tuleb tagasi maksta.
Gustav Vasa kiindus Lutheri teoloogiasse, kuna see õigustas teda röövima katoliku kiriku omandit võlgades Rootsi riigikassasse ja võtma kiriku juhtimist kuninga kontrolli alla. Päris kõike ei pidanud Hansalegi tagasi maksma, sest Gustav Vasa hoogustas oma poliitikaga kogu kaubaliidu lagunemist. Ta lõpetas ka kloostrite ja linnades gildide tegevuse ja vehkis sisse nendegi vara ning vähendas kiriku pidulikke sündmusi, mis tähendas muu hulgas seda, et kunstmuusika esitamine siirdus kirikust ja lihtrahva hulgast õukonda. Suur protestantlik luud pühkis 1530. aastail hoolega. Reformaatorliku kirjutaja raport oli lühike ja jõnk: „Rauma kloostri mungad kihutati pahatahtlike riugastega pahatahtliku saatuse hoolde.” Naantali birgitiinid tegid ruttu piiskop Agricolaga kompromissi ning lubasid „jätta pühakute appikutsumise ja muu seesuguse ebausu”. Viimase nunna surm 1591 pani kloostritegevuse seisma 395 aastaks, kuid 1986 naasid birgitiinid Turgu Ursininkatule. Soovitan soojalt kasutada nende võõrastemaja nii ööbimiseks kui ka koosolekupaigaks.
Perekonnaringis oli Gustav Vasa kummatigi üsna tolerantne. Tema teine naine, kümme last sünnitanud Margareta Lejonhufvud, jäi elu lõpuni katoliiklaseks. Kogu reform oli poliitiline abinõu, millele rahvas vastu pani. Kes see siis ikka tahab oma usku muuta! Rahvas märkas pealegi varsti oma kukrus, et kroonu maksustas kõvemini kui kirik. Ent Gustav Vasa hoidis ohjad pingul, ja nii pidi usk ikkagi muutuma hakkama, saavutades alles aastakümnete jooksul laiemat toetust ja vaimse sisu.
Oh häda, katoliku kiriku poolt toetatud Uppsala ülikool jäi muutunud olukorras kroonu ülal pidada. Gustav Vasat säherdune raharaiskamine akadeemiliste harakate peale ei huvitanud põrmugi ja ülikooli tegevus soikus ligi sajaks aastaks.
Rootsi läks tegelikult üsna stabiilselt ja rahulikult luteri usku üle. Neeme poistest olid ühed Soome esimesed luterlased Lutheri käe all Wittenbergi ülikoolis õppinud Petro Särkilax ja Mikael Olavsson. Särkilax sõlmis esimese vaimulikuna Rootsi riigis abielu ja tõi 1524. aastal oma sakslasest naise turukatele uudistada. Särkilax suri noorelt, nii et Neeme usupuhastaja ülesanded jäid tubli Mikael Olavssoni kiitsakatele õlgadele. Mikael võttis endale Pernaja talupojast isa ameti järgi nimeks Maaharija. Mikael Maaharija ehk ladina keeli Agricola.

Püsiviide Lisa kommentaar