Karin Erlandsson

20. mai 2019 at 9:46 e.l. (Karin Erlandsson, Nädala autor 2019) (, )

Foto: Bengt Oberger/Wikipedia

Karin Erlandsson (Soome / Rootsi) (snd 1978) on soomerootsi kirjanik. Soomes, Pohjanmaa maakonnas Uusikaarlepyy linnas sündinud Erlandsson elab nüüdseks juba aastaid koos perega Ahvenamaal ning töötab sealses rootsikeelses ajalehes Nya Åland kultuuriajakirjanikuna. Ka oma ilukirjandust kirjutab ta rootsi keeles.
Karin Erlandsson esines Prima Vista festivalil 2019, 9. mail kell 13.30 Tartu Linnaraamatukogu saalis. Kirjanikku intervjueeris tõlkija Kadri Okas.

Katkend: Pärlipüüdja. Legend Silmaterast, Sinisukk 2019, lk 138-142; 179-181. Tlk Kadri Okas.

Tuulevaikus ja muinasjutt

Nälg ei ole ohtlik, aga janu piinab mind. Kurk kõrvetab neelates ja ma lakun veel kord purjekangast, et oma huuli niisutada.
Pean mõtlema muule kui janule.
Kuigi see raamat oli meil kodus olemas, lugesime me harva. Me raiusime puid ja mängisime täringumängu. Saadan aega mööda, lugedes muinasjuttu, mida ei mäleta end varem lugenud olevat.

Muinasjutt pärlilausujast

Oli kord mustade juuste ja siniste silmadega tüdruk. Ta oli osav pärlipüüdja ja kui tema käis sukeldumas, oli paat pärleid täis. Kõik rannalviibijad olid hämmastunud ja küsisid:
„Kuidas sa nii palju pärleid leiad?”
Mustade juustega tüdruk oli väike ja ei taibanud oma võimet saladuses pidada.
„Ma kuulen pärleid,” vastas ta. „Ma tean, kus nad on.”
Teised pärlipüüdjad palusid tüdruku abi ja ta aitas neid hea meelega. Tüdruku kodulinnast sai peagi piirkonna rikkaim. Lapsed võisid igal õhtul meesaia süüa ja pärlipüüdjad ehitasid uusi maju.
Ühel tormisel õhtul ei tulnud mustajuukselisele tüdrukule und. Ta teadis midagi, mida teised pärlipüüdjad ei teadnud: pärlid olid otsa saanud.
Rannal oli vaikne, ta ei kuulnud punaste laulu, kollaste itsitamist ega siniste urinat.
Tüdruk istus neeme tippu ja vaatas tormisele merele. Kuulda polnud mitte ühtegi pärlit ning tüdruk ohkas nii sügavalt, et hammaste vahelt läbi läinud õhust tekkis vilin.
Nõrka vilinat polnud tormis peaaegu kuuldagi, kuid tüdruk kordas seda, sest talle tundus, et pärlid vastasid talle kusagilt kaugelt.
Ta vilistas tormis üht viisi ja pärlid vastasid talle kohe. Pärlid tulid suurest merest ja jäid tema rannale. Punased, kes laulsid, kollased, kes itsitasid ja sinised, kes urisesid.
Kui torm oli vaibunud ja koitis uus päev, olid tüdruku huuled väsinud. Rannal oli nii palju pärleid, et teised pärlipüüdjad ärkasid neilt peegelduva päikese peale. Nad olid tüdruku võime üle üllatunud ning hakkasid teda kutsuma pärlilausujaks.
„Keegi teine ei suuda pärleid enda juurde meelitada,” ütlesid nad. „Keegi teine ei suuda panna kõiki meres leiduvaid pärleid enda juurde tulema.”
Pärlilausuja elas oma perega selles külas, kuni ühel hommikul oli ta kadunud.
„Ta otsib uusi pärleid,” ütlesid teised ja ootasid.
„Peagi meelitab ta enda juurde rohkem pärleid,” ütlesid nad ja ootasid.

Muinasjutt ei ole läbi, aga ma jätan lugemise pooleli ja vahin sõnu:
„Pärlid tulid suurest merest ja jäid tema rannale… Nad kutsusid teda pärlilausujaks.”
Tüdruk muinasjutust teeb sama asja mis Sirtski.
Ta meelitab pärleid enda juurde.
Muinasjutt kirjeldab Sirtsu võimet.
Muinasjutu pärlipüüdja vilistas ja Sirts kasutab sarve, aga see on sama asi.
Sirts on pärlilausuja.
Kas Iberis teab seda?
Ma lehitsesin raamatut edasi ja tagasi, aga rohkem ei kirjutata pärlilausujast midagi. Samuti pole sõnagi selle kohta, mis sai mustade juustega tüdrukust.
Löön raamatu pauguga kinni, nii et plaksatus kajab üle vee. Vahet pole, mul pole mingit pärlilausujat vaja, olen ise parim.
Ma ei usu muinasjutte. Ma poleks uskunud, et pärlilausujad on olemas, kui ma poleks näinud, mida Sirts oskab.
Minu ainus lootus on sarv.
Iberis teab küll palju, kuid sarve kohta ta ei teadnud ja see on minu käes. Sirts ei suuda ilma oma sarveta pärleid ligi meelitada.
Öö laskudes soojus kaob. Mu hambad plagisevad ja kui ma püüan huuli niisutada, on keel kuiv. Vaatan nii kaua üles kuu poole, et näen silme ees täppe. Täpid meenutavad pärleid, milleni ma ei ulatu.
Panen silmad kinni ja kuulen Sirtsu naeru. See kostab nii selgelt, et tõusen istuli. Naer vaikib, aga niipea kui nõjatun uuesti ja silmad kinni panen, on naer tagasi. See kõlab täpselt nagu ikka, nagu kellamäng.
Seekord ei ava ma silmi, vaid jään lebama. Sirtsul on lõbus, võib-olla jookseb ta teiste lastega randa, võib-olla õpetab ka Nilot sukelduma.
Ankrukett koliseb pimeduses, aga Sirtsu naeru on selgelt kuulda. Mõtlen, et ei tea, kas ta teab, et tema kohta on olemas muinasjutte.
Kui ma leian silmatera … siis…
Mõtlen Sirtsu tuttidele, mõtlen, kas Iberis hoolitseb selle eest, et need oleksid parajalt pingul, nii et juuksed ei langeks Sirtsule silma.
Päike tõuseb vee kohale ja ma olen nii kurnatud, et ei jaksa tõusta. Merevett ei tohi juua, ma tean seda, siiski vahin sügavusse, nagu muutuks see iga hetk tassitäieks pirnimehuks.
Raamat vedeleb paadipõhjas, räbaldunud ja narmendav, sarv selle kõrval on Sirtsuta kasutu.
Ka täna pole tuult. Silmatera, viin selle pidulikus rongkäigus läbi metsa merele, rahvas seisab randades ja näeb mind tulemas, trubaduurid kirjutavad minust laule ja kirjanikud koostavad mu elulooraamatu. Inimesed juubeldavad, inimesed peavad juubeldama, muud ma ei igatsegi. Seda pean ma saama.
Kui ma vaid leian silmatera.
Kui ainult Iberis Sirtsule liiga ei tee, ma ei taha, et Sirtsu halvasti koheldaks.
Raputan pead, ma ei taha Sirtsu peale mõelda, Ta on kadunud ja tal pole mingit pistmist minu unistustega Silmaterast.
See on minu viimane mõte enne uinumist. Uni on katkendlik, mulle tundub kogu aeg, et Sirts istub minu ees ja naerab. Kuulen unes tema häält. Ta räägib vahet pidamata ja unes ei tõsta ma tema vaigistamiseks kätt, vaid kuulan ja noogutan tema jutu peale.
Kui ärkan, on koidik käes ja kuu taevas kahvatumaks tõmbunud. Päike on tõusmas. Võib-olla näeb Silmatera välja nagu päike?
Ma ei tohiks siin lebada, ma peaksin lahkuma. Ma ei saa jääda tuult ootama, ma pean edasi minema.
Ma pean leidma Silmatera.
Proovin seda kõvasti öelda.
„Ma pean leidma Silmatera.”
Mu kurk on nii kuiv, et suudan vaid sosistada. Ma tean seda sellegipoolest. Ma pean leidma Silmatera.
Selle mõtte jõul tõmban ankru üles ja võtan aeru. Olen nii kurnatud, et see tundub kui tinast ja iga kord, kui pean tõstma aeru teisele poole paati, lööb pilt mu silme ees kõikuma. Lõpuks ma enam ei jaksa.
Võtan hauskari ja heidan paadi põhjale kõhuli, liigutan kühvlit vees edasi-tagasi. Ma ei tea, kuhu ma teel olen, tean vaid, et pean edasi minema, pean põhja poole saama, jõe juurde. Pean leidma Silmatera.
Lõpuks ei jõua ma isegi hauskariga aerutada. Jään lamama, käsi paadist väljas.
Iga sentimeeter mu kehast põleb päikese käes. Tundub, nagu oleks janu mulle levinud naha alla ja kui ma panen põse vastu paadipõhja, krabiseb nahk nagu oleks see pärgamendist.
Paat kiigub edasi-tagasi, päike loojub läände ja ma näen Sirtsu … ei, Silmatera … Sirtsu … enda ees, tema ilmet, kui ta esimest korda sarve puhus. Ta nägi rõõmus välja, nagu oleks ta leidnud midagi täiesti uut.
Tahan talle öelda, et just seda ta tegigi, et juhtus midagi haruldast, kui ta, just tema, sarve puhus.

/…/

Kus on Sirts?

Hoian vetikatest nii kõvasti kinni, et sõrmenukid valutavad, juga tahab mind kogu aeg endaga kaasa tõmmata. Olen valmis selleks, et Sirts visatakse iga hetk jälle vette tagasi. Iberis ei anna alla, ta sunnib Sirtsu sukelduma, kuni ta leiab pärli … või upub.
Külm vesi muudab mu jalad kangeks. Ta peab varsti tulema, muidu pean pinnale tõusma ja uue plaani välja mõtlema.
Annan alla, kui mu käsi on nii tuim, et suudan ennast vaevu kinni hoida. Iberis on Sirtsu kusagil mujal vette sundinud, ta ei tule enam siia.
Tõmban ennast joast eemale, aga see on raske. Kui liiguksin jõevooluga samas suunas, läheks liikumine kiiremini, aga praegu olen teel vastassuunas ja juga ei taha minust lahti lasta. Tõmban ja tõmban ja iga edasi astutud sammu kohta tõmbab juga mind pool sammu tagasi.
Lõpuks pean alla andma. Mul jääb üle vaid loota, et ma ei tõuse pinnale otse Iberise ees.
Pinnale tõustes vahutab vesi mu näole nii lähedal, et esialgu ma ei näe, kus ma olen. Siis mõistan, et olen teisel pool saart. Olen saarele ringi peale teinud. Päike on looja läinud ja kõrgel enda kohal näen ma Octopodat.
Põtkin vees jalgadega ja kuulan. Kus nad on?
Saarel kasvav puu sirutab oma pikad oksad jõe kohale ja ma haaran ühest oksast kinni. Juga tõmbab mind endiselt, ent mitte sama tugevasti kui saare teisel küljel.
Iberise häält kuuldes võpatan.
„Meil pole selleks aega.”
Nad tulevad saare sellele küljele, kus viibin mina. Kuuvalguses on Iberise juuksed valgemad kui kunagi varem ja tema silmad on nagu valged pärlid. Sirts lonkab tema kõrval, ta on nii väsinud, et suudab vaevu kõndida.
„Sa pead siin vette minema.”
„Ma tahaksin pigem …”
Sirtsu hääl on tuhm, aga ma naeratan pimeduses. Ta tahab sukelduda samas kohas, kus ennegi, ta teab, et olen tulnud teda päästma.
„Ainult see külg on veel läbi otsimata. Kohe vette!”
„Aga …”
Sirts ei jõua lauset lõpetadagi, kui Iberis juba ta jalaga jõkke tõukab. Sukeldun siis, kui Iberis vaatab ikka veel Sirtsu järel liuglevat köit. Seekord on asi lihtne, ma tean, kus Sirts on.
Tõmban ennast vetikatest edasi ja püüan teha kiiresti. Seekord ei ripu Sirts köie otsas, ta proovib hõljuda ja vaatab ringi. Siiski märkab ta mind alles siis, kui olen talle nii lähedal, et võin talle käe ümber panna. Ta võpatab, siis paneb ta pea mulle õlale ja ma hoian temast kõvasti kinni.
Tänu köiele ei saa juga meid kaasa tõmmata, jõe vool on nagu häll, mis meid edasi-tagasi kiigutab.
Suured kalad põrkavad vastu mu keha ja ma mõtlen, et peaksime millalgi tagasi tulema ja kala püüdma.
Peaksime istuma rannal ja vaatama üle saare, võib-olla ehitama köistee ja sõitma sellel edasi-tagasi lihtsalt sellepärast, et see on lõbus.
Nii me teeme, kui me ainult selle siin üle elame. Ma loen raamatust ette ja me naeratame, et muinasjutud on tõsi.
Panen silmad kinni ja tunnen Sirtsu rasket keha enda vastas. Ta on nii väike ja hingeldab kapuutsi all. Peame kiiresti üles minema, ma ei tea, palju tal jõudu alles on.
Minu plaan on vabastada köis Sirtsu kõhu ümbert ja siduda see millegi suure ja sama raske ümber kui Sirts, võib-olla mõne kivi või oksa ümber. Siis arvab Iberis, et Sirts on köie otsas ja me pääseme põgenema. Aga kõigepealt pean leidma midagi, mille ümber köis siduda.
Sirts lebab minu ja veepinna vahel, köis siugleb üles rannale nagu madu. Vesi on sogane ja ma koban pimeduses enda ees, et miski mulle kätte jääks.
Ei midagi.
Tõmban ennast vetikate abil edasi ja põtkin jalgadega ning äkitselt tabavad mu jalad midagi kõva. Kükitan ja katsun käega järele, olen maandunud otse kivile.
See on nii raske, et vool ei vii seda kaasa, ja piisavalt kerge, et saame köie sellele ümber siduda. Osutan kivile ja tõmban köiest, nii et Sirts liigub minu poole.
Sõlm Sirtsu piha ümber on kõvasti kinni ja märg, tõmban ja rebin seda, aga see ei taha lahti tulla. Kardan kogu aeg, et Iberis tõmbab köiest ja Sirts kaob.

Püsiviide Lisa kommentaar