Sirje Kiin

4. okt. 2018 at 9:53 e.l. (Nädala autor 2018) (, , )

Foto: err.ee/autori erakogu/Vallo Kruuser

Sirje Kiin (1949) – eesti kirjandusteadlane, kirjanik, ajakirjanik ja tõlkija.

Katkend: Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest, Hea lugu 2018. lk 149-159. „Kirjanikud omavahel” raamatusarjast.

Sirje Sinilind ALIAS Juhan Kristjan Talve

Teekond põranda alt põranda peale

Kui Eesti poliitilise põgeniku Ilmar Talve ja Karjala põgeniku, viiburlanna Liisa Karvinen-Talve esikpoeg 26. novembril 1951 Stockholmis sündis ja isa läks poja sündi kirikuraamatusse kirja panema, ütles Rootsi vaimulik, et poiss tuleb isa päritolumaa järgi panna kirja kui Nõukogude Liidu kodanik, sest Eestist tulnud poliitilisi põgenikke loeti Rootsis pärast sõda Nõukogude Liidu kodanikeks. Ilmar Talve ütles pastorile, et kuulge, kuidas te võite ühele väikesele lapsele niimoodi teha. Te olete ise vaimulik ja NSVL on ateistlik riik. Kas te sunnite väikse lapse vägisi ateistliku riigi kodanikuks? Argument oli tõsine, vaimulik lõi käega ning registreeris lapse ema järgi Soome kodanikuks. Kolm aastat hiljem sai eesti-soome perekond Rootsi kodakondsuse.
Niisiis on tänane juhlakalu elik eesti keeli „piduriist” (naljatades päevakangelane) ajaloo tahtel olnud Nõukogude Liidu, Soome, Eesti ja Rootsi kodanik. See nelja riigi kodanik saabus okupeeritud Eesti NSV-sse esmakordselt 1. novembril 1976. Igaks juhuks ei öelnud ta isale enne reisi, et läheb NSVL-i territooriumile, kus teda oleks põhimõtteliselt võidud toona kehtinud korra kohaselt juba piiril arreteerida kui NSVL-i kodanikku, kes ei ole käinud näiteks kohustuslikus armeeteenistuses. Rootsi riik ei taganud põgenike perekondadele mingit diplomaatilist kaitset. Koos Rootsi passiga tuli eestlastele kiri, et hoolimata Rootsi kodakondsusest peab NSVL neid edasi oma kodanikeks ja kui nad sõidavad NSVL-i, ei saa Rootsi pakkuda neile mingit diplomaatilist kaitset.

Juhan, kes oli tegelikult otsustanud mitte sekkuda millessegi, millest võiksid probleemid tekkida, oli juba järgmisel hommikul teel salajasele kohtumisele põrandaaluse opositsiooniga. Kindlal kellaajal tuli saabuda teatud bussipeatusse. Kontakti vahendaja näitas, kellega pidi kohtuma, kuid keelas ilmutamast mingeid tundmise märke. Justkui juhuslikult istusid nad sama bussi peale ja sõitsid Mustamäele, kus võeti takso, sõideti risti-rästi läbi Mustamäe ning mindi lõpuks ühte kaheksanda korruse täiesti tühja korterisse, kus oli ainult üks pappkast. Juhan ja mees, kes oli saabunud Lõuna-Eestist isegi oma naise teadmata Tallinnasse temaga kohtuma, istusid pappkasti otsas, tõmbasid kolhoosniku Priimat ja Juhan sai esimese poliitilise ülevaate Eesti olukorrast Eesti pinnal, kokku oma kolm tundi. Ta vestluspartner palus Juhanil korrata olulisemaid seiku, et kontrollida, kas need olid Juhanile õigesti meelde jäänud. Ning see informatsioon, mis puudutas Mart Nikluse äsja toimunud arreteerimist, oli sama nädala lõpus juba Raadio Vaba Euroopa uudistes. Kui nad korterist välja tulid seisis trepikoja ukse ees KGB hall Volga, mees autos suitsetamas. Juhan ja tema uus tuttav hakkasid astuma ja Volga sõitis neil paarsada meetrit umbes kahe meetri kaugusel järel, kuid keeras lõpuks siiski minema. KGB tahtis näidata, et neil hoitakse silma peal. Mees, kellega Juhan kohtus, oli Jüri Adams.

Raadio Vaba Euroopa oli alates 1976. aastast ligi 20 aastat Soome kindlustusjuristi Juhani teine töö. Selle aja jooksul kogunes kaugelt üle tuhande lehekülje tema enda raadiokommentaare, muud tekstid sellele lisaks. Üks raadiotöö väikseid mõnusid oli näiteks see, et Müncheni kaudu sai ingliskeelse tõlke Moskva raadio samahommikusest saatest selleks, et seda juba õhtuses saates kommenteerida. Või lugeda Los Angeles Timesi homset juhtkirja. Nõukogude ajal ja enne internetiajastut oli läänes raske teada saada, mida Eesti NSV televisioon näitas. Selleks otsiti Helsingis kontaktisik, kes salvestas Eesti TV saateid ja saatis need videokassettidena Münchenisse. Olgu siinjuures mainitud, et Raadio Vaba Euroopa / Vabadus polnud toona ja pole praegugi mingi väike asutus. 1980. aastate keskpaiku töötas seal umbes poolteist tuhat inimest, kes esindasid kommunistliku maailma rahvaste kogu spektrit. Seal tegutses muuhulgas ka Raadio Vaba Afganistan, kus Toomas Hendrik Ilvese vend Andres kirjutas kommentaare puštu keeles.
Raadiotöö nõudis kiiret tegutsemist, kommentaar pidi olema vahel tunni ajaga valmis. Juhan on lugenud neid telefonitsi Münchenisse lindile mh ka Turu restorani Hämeenportti baarileti all. See on sama baarilett, mille telefonile helistas president Lennart Meri 1992. aasta sügisel, et pakkuda Juhanile üht diplomaatilist tööd, nimelt Eesti Vabariigi suursaadiku ametit Soomes. (Põhjused, miks see ega mitmed teisedki kõrgelennulised ettepanekud – Raadio Vaba Euroopa Eesti talituse juht, EV õiguskantsler, EV valitsuse teabeteenistuse asejuht jne – teoks ei saanud, väärivad kord omaette lugu.)
Soome-Rootsi kindlustusfirma Verdandi (nüüd Veritas) tegevjuht vaatas aastaid läbi sõrmede, kuidas Juhan oma juristi-tööajast pidevalt Eesti asja ajas: tõlkis, kommenteeris, kirjutas, toimetas, vahendas, otsis teavet ja andis seda edasi, 1980. aastail iga päev Vaba Euroopa eestikeelsete saadete toonasele juhile Toomas Hendrik Ilvesele, aga 1990. aastail omamoodi halli kardinalina ka EV suursaadikuile, välisministrile ja president Lennart Merile. Kord, kui ülemus märkas Juhani töökabinetis jälle uut ja võimsat printerit, ütles ta väikse iroonilise soomerootsi huumoriga rootsi keeles: „Ahaa, näha on, et Eesti asi edeneb!”

Mina kohtusin Juhan Talvega esmakordselt 1980. aasta suvel Turus rahvusvahelisel fennougristika kongressil. Kohtumine toimus 20. augusti hilisõhtul toonases Ikituuri hotelli restoranis, praeguses Caribias. Selle ajaloolise kohtumise juures viibisid tunnistajatena järgmised isikud: tagasihoidliku „juristi”-rinnasildiga varustatud valgete juuste ja valgete kulmukarvadega turske „fenno-ugri spetsialist” Rein Sillar (kellest sai, nagu hiljem selgus, ENSV KGB viimane ülemjuhataja), ENSV Teaduste Akadeemia välisosakonna töötaja Aare Raid, kes oli tõenäoliselt KGB teenistuses, Soome ülikoolides eesti keelt õpetanud Toivo Kuldsepp (kes oli, nagu hiljem selgus, pikaaegne Tartu KGB kaastööline) ja välis-eesti katoliku preester (kes oli, nagu hiljem selgus, „Vatikani agent”). Proffide seltskonda oli ära eksinud ka viies isik, Rein Veidemann, kellest sai hiljem vaid Tartu ja Tallinna ülikooli kirjandusteaduse professor.

Olin enne Turusse tulekut Juhani olemasolust teadlik, sest olin tõlkinud soome keelest mõned tema kriitilised artiklid Eesti olude kohta – olime neid sõprade hulgas käsikirjaliselt levitanud. Juhani artiklid jõudsid minuni estofiilidest soome literaatide kaudu. Need tekstid sisendasid meile usku ja lootust, et vähemalt mõned inimesed vabas Läänes meid siiski mõstavad ja toetavad.

Juhan jõudis mu nädalase Turus viibimise jooksul kinkida mulle seitsme kohvri- ja kotitäie jagu väliseesti poliitilist ja ilukirjandust, nii et lahkudes olin raske valiku ees, mida võtta või jätta, sest kogu see kraam oli toona karmilt keelatud kirjandus. Viimasel hetkel otsustasin riskida kogu täiega. Kõik seitse kotitäit roiskuvat kapitalismi õõnestavat, lehkavat propagandat õnnestuski rongiga läbi Leningradi Tallinna sõites kaasa tuua. Meie vagunist otsiti seekord läbi vaid üks ilmsüütu, täiesti apoliitiline kirjandusdoktor Arne Vinkel.

Algas aastatepikkune poliitiline kirjavahetus ja koostöö. Saatsime Rein Ruutsooga, minu toonase abikaasaga Soome turistide ja giidide abil Juhanile Turusse infot okupeeritud Eesti olukorra kohta, vastu saime teateid ja tõendeid vaba maailma vabast toimimisest, millest andsid tunnistust eeskätt raamatud-ajakirjad, aga ka säärased NSVL-is tundmatud tuhanded pisiasjad nagu aspiriin ja muud arstirohud, maiseained, kohv, lutipudelid, kirjutusmasinatähed ä, ö, ü, ja õ, ning mis eriline ime – toimivad tööriistad. Kapitalistliku poliitökonoomia algkursuse omandas mu poeg Sören maast madalast Juhani kingitud Monopoli-mänguga. Aafrika geograafiat õppis ta lauamänguga „Aafrika täht”, mis sai muide tänavu (st 2001.a) 50-aastaseks. Meie konspiratiivne kirjavahetus Juhan Talvega kestis kaheksa aastat – 1980-1988-, kuni külma sõja lõpuni. Poliitiline sõnumi- ja pakivahetus toimus peaasjalikult käsiposti teel. Olid mõned eriti vaprad püsikirjakandjad: Virgi Jalakas, Kaisu Lahikainen, Salla Taavetti – olgu nad tänatud -, kuid kasutasime ka hulgaliselt juhukullereid. Mõni neist võttis teadlikult riski, mõni aga ei teadnudki, mis liiki kirju ta vahendas. Mõned Soome tuttavad ja väliseestlased keeldusid avamata kirju ja keelatud kirjandust Läände kaasa võtmast.

Juhanil leidus ka häid sõpru, kes n-ö laenasid konspiraatoritele oma neutraalset postiaadressi Helsinkis. Näiteks Helsingi pangajuht Olli-Pekka Mikkola, keda samuti on põhjust tänada, sai aastaid oma postkasti hunnikute viisi eesti- ja ingliskeelset poliitkirjandust nii ENSV-st kui ka Turust – tema kodu toimis ajuti otsekui Soome Posti salajane harukontor. Variaadressi kasutamine oli vajalik sellepärast, et kontakti pidamine poliitiliselt aktiivse väliseestlasega oli KGB silmis topeltkuritegu, võrreldes punase propagandakirjanduse saatmisega mõnele pealtnäha süütule soomlasele.

Meie konspiratsioonitöö üks ohtlikumaid momente oli 1980. aasta sügisel, mil Eestis toimusid noorsoorahutused ning eesti haritlased kirjutasid venestamisvastase nn 40 kirja, mille Juhan kohe soome keelde tõlkis. Kuid Suomen Kuvalehti ei julgenud seda avaldada. Tagasilükkav vastus kõlas: „Teie artikkel on väga huvitav, aga ei sobi praegu meie avaldamisplaanidesse.”

Põrandaaluse koostöö riskantseim seik oli seotud ühe teise, märksa jõhkrama dokumendiga, mille olemasolu põhjustas tegelikult nii noorsoomässu kui 40 kirja. Nimelt andis NSVL Ministrite Nõukogu 13. oktoobril 1978 välja salamääruse, mis kohustas kõikide liiduvabariikide komparteide keskkomiteesid välja töötama spetsiaalse venestamisabinõude plaani. EKP Keskkomitee büroo täitis Moskvast tulnud käsu 22. detsembril 1978, koostades eriti salajase otsuse ja ürituste plaani, mida näidati ainult partorgidele, kes said seda lugeda vaid paariks tunniks allkirja vastu. Seitsme lehekülje pikkune dokument sisaldas 40-punktilist meetmete plaani Eesti NSV lõplikuks ja tõhusaks venestamiseks (vt lähemalt Sirje Kiini, Rein Ruutsoo ja Andres Tarandi raamatust „Neljakümne kirja lugu”, Olion 1990, lk 167-178).

Heliloojate Liidu toonane partorg Raimo Kangro söandas siiski karmile keelule vaatamata anda salamääruse teksti paariks tunniks majast välja – selle aja jooksul õnnestus Rein Ruutsool ja minul Tallinnas Kiire tänaval (praegune Väike-Ameerika) see dokument kodusel köögilaual ära pildistada. Filmirull jäi ootama üle piiri viijat. Septembris 1980 saabus Tallinna Kirjanike Liidu kutsel Eino Leino Seura paarikümneliikmeline delegatsioon. Pidasime seekord paremaks, et võimalikult juhuslikult valitud üleviija ei teaks, millega on tegemist – teadmine olnuks lihtsalt liiga ohtlik. Lõikasin ilmutatud filmirulli väikesteks tükkideks, peitsin tihedalt ühe nahkkaantega märkmiku kaane vahele, pakkisin märkmiku pisikingituseks ning palusin ühel Turu ülikooli kirjandusteadlasel – Irmeli Niemil – väikse kingituse Juhan Talvele üle anda. Kirjutasin eraldi saadetud käsipostikirjas Juhanile, et uuri seda märkmikku hoolega. Kirjandusteadlane, kes ei teadnud paraku surmani, mida ta toona üle piiri viis, sai õnneks viperusteta Soome. Juhan uuris märkmikku hoolega ning leidis nahkkaante vahelt fotonegatiivid. Juhani vend tegi Turu Brahenkatu koduköögis negatiividest loetavad suurenduskoopiad. Juhan mõistis, et tegu on venekeelse ülisalajase dokumendiga, mille olemasolust oli ta varem minult küll kuulnud, kuid mille NSV Liidust väljatoimetamise ja Läänes avaldamise eest oleks võinud Eestis vangi minna kõik ta sõbrad. Seetõttu käsitles Juhan koopiaid kõigi konspiratsioonireeglite kohaselt. Ta pani paberid ümbrikku kinnastatud kätega ning palus üht Stockholmi suunduvat sõpra postitada kiri Arlanda lennuväljal. Ka postitamiskoht oli läbimõeldud. Saatja aadressita kiri oli adresseeritud Lundis elavale väliseesti poliitikule ja ajakirjanikule Andres Küngile. Nimetu saatja jäi ootele, kuid nädalad läksid ja mitte midagi ei juhtunud. Mõne aja pärast helistas Juhan kärsitult Küngile, kuid kuulis, et viimane on pikemat aega Lõuna-Ameerikas. Nagu hiljem selgus, oli ta siiski juba tegutsenud.

Vahepeal arenesid Eestis sündmused omasoodu. Noorsoorahutused ja 40 kiri põhjustasid üliäreva sisepoliitilise olukorra. 40 kirja autoreid kuulati üle ja otsiti läbi, nii et pidasime liiga riskantseks samaaegset salamääruse avalikustamist Läänes. Helistasin Juhanile ja ütlesin talle läbi lillede koodkeelt kasutades, et „tibude kasvatamine tuleb peatada” ehk peatage avalikustamine mõneks ajaks, kui võimalik. Juhan helistas Stockholmi Eesti Päevale peatoimetajale Juhan Koklale ning küsis, kas neile on taoline dokument laekunud. Määrus oli aga juba eesti keelde tõlgitud ning leht oli trükis. Avalikustamist ei õnnestunud enam peatada. 15. novembril 1980 Rootsi Eesti Päevalehes ilmunud EKP Keskkomitee büroo venestamisteemaline salaotsus loeti ette paljudes keeltes Müncheni Vabaduse Raadios ja Raadio Vaba Euroopas, kust see omakorda levis kogu maailma pressi. See oli komparteile säärane hoop, millest nad ei toibunud oma kuulsusetu lõpuni. Veel 1989. aastal kuulsin oma kõrvaga, kuidas šovinistliku Interrinde miitingul Tallinna linnahalli juures üks Moskvast saabunud kõnepidaja karjus hüsteeriliselt eesti kommunistide peale, süüdistades neid alatus reetmises, kuna just nimelt keegi eesti kommunist pidi olema see, kes tolle eriti tähtsa salamääruse Läände sokutas. Paraku varises NSV Liit enne kokku, kui saladuse reetja selgus.

Kõikvõimalikest meievahelise salaposti meetoditest väärivad märkimist vanamuusikaansambli Hortus Musicus juhi Andres Mustoneni pillikastid, Soome töötanud eesti keele õpetaja Virgi Jalaka televiisorikast, kirjanik Raimond Kaugveri õõnes puujalg jpt. 1984 saabus nahakreemi HTH pudelis Tallinna üks minitrükis, kellegi Priidu alias Juhan Talve avalik kiri EKP ideoloogiasekretärile Rein Ristlaanele. See oli äratrükk rootsieesti ajalehes Teataja ilmunud kirjutisest. Kreemipurki topitud teksti pesemise ja kuivatamisega nägin kurja vaeva (hea sõber võinuks minitrükise kaitseks kondoomi kasutada). Kirjas kritiseeriti teravalt Eesti venestamispoliitikat. Kirja autorsus tekitas EKP ladvikule pikka aega peavalu, igatahes kuulas KGB toona üle kõik mu Priidu-nimelised tuttavad alates näitlejast-lavastajast Priit Pedajasest ja lõpetades luuletaja Priidu Beieriga. Pole teada, kas salapärase Priidu toimik sai ENSV KGB-s lahendatud või mitte, enne kui nad 1991 olid sunnitud oma avaliku tegevuse Eestis lõpetama.

Raamatud
“Kersti Merilaas” (monograafia, 1989)
“Mis Sinust saab” (luulekogu, 1989)
“40 kirja lugu” (poliitilise lähiajaloo analüüs, 1990) (koos Rein Ruutsoo ja Andres Tarandiga)
“Neljänkymmenen kirje”. Otava 1990. (Koos Rein Ruutsoo ja Andres Tarandiga)
“Hirme ja arme” (artikli- ja esseekogu, 1993)
“Eesti Kongress: siis ja praegu” (Eesti Kongressi ajalugu, 2000) (koguteose koostaja Eve Pärnaste)
“Kõik sõltub kultuurist” (artiklikogu, 2003)
“Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt” (Uurimuslik biograafia.) Tallinn, Tänapäev 2009.
“Marie Underi Euroopa-reisid.Kuuskümmend üks kirja tütardele 17.X 1918 – 13.V 1930” Tallinn, Go Group ja Eesti Kirjandusmuuseum 2010.
“Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005–2009” Tammerraamat 2011.
“Marie Under. Elu ja luule” (uurimusliku biograafia 2. täiendatud ja täpsustatud trükk) Tallinn, Tammerraamat 2011.

Püsiviide Lisa kommentaar