Triin Soomets

7. märts 2014 at 2:16 p.l. (Nädala autor 2014) (, )

Foto: Liis Treimann

Foto: Liis Treimann

Triin Soomets (1969) – eesti kirjanik.

Üks omapärasemaid eesti luuletajaid, võimsa metafoorika ja isikupäraseste keelemängudega. Ta luuletused on pälvinud kahel korral Juhan Liivi preemia (Juhan Liivi luuleauhinna 2000. aastal luuletuse “Sulle ma kingiksin sydame …” ja 2009. aastal “Surm ei möödu meist” eest).  2010. a. määrati talle Ivar Ivaski stipendium, esinenud paljudel rahvusvahelistel luulefestivalidel, lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogina.

Luuletusi : “Toormaterjal”, Verb 2004, lk 22, 24, 27, 30, 33, 57.

magusad ussitand õunad
õõtsuvad kirglikult
poolraagus oksal
vihm jahutab kuumi põski
lehkavaid, hõõguvaid hämaras
nad vaatavad yksisilmi loojangu sulatusahju
need õunad lähevad otseteed taevasse

***
häbi ummistab poore
määrib seeliku
näritud kyynega tõmbab sukkpyksid katki
parandada ei tohi
klaari näoga vaadata sulle silma
kus selle häbi ots
algus oli lapsepõlves

***
hämarus hiilib linna
kyyned hakkvad läikima
peeglid ei näita tõtt
ainus toetuspunkt pysib
sõrmuse mustas silmas
kaheteistkymnendas sõrmes

***
kusagilt kodu ei leia
hämarus leiutab lõkse
laseb läbi ja ringi käia
tegelikkust ja tekste

käseb vaadata enda näkku
kysib meeletuid makse
kusagilt kodu ei leia
koiduni oma maailmajakku
keelab käsikaudu kõrvalteid käia

Toormaterjal

oma käega saetud lepad
noored, sihvakad
lõhutud logiseva kirvega


kuvvass pysib yheteistaastase tydruku käes kindlalt
vahel lõhub käsi
aga see on tyhine
juunilõpu kuumus
lepavõsa
lyhike kleit (ema õmmeldud)
nr 46 kummikud (pruunid, jalanuki kohal auk, ei tea kelle omad)
paljad jalad kummikutes
tyykad nõgesed malts
sirgete leppade kohal särav taevas
lepa koor on veel lahti nagu mõni muugi asi
muu võimalus
pika pimeduse, mitme suve taga
vanaema taga: “Sae` nu sae`, kis tu sis iks muu tii”
tydruk valib leppa, mis oleks sirge, millest jõud yle käiks ja
mis poleks liiga pikk

et traatidesse ei kukuks
pihk tyve ymber ei ulatu, muidu oleks parem hoida,
kui kukub
parm paljal reiel, oksaraod kummikus
pähepudenevad putukad, lõõskav päike
sahisedes vabaneb killuke sinist yleval
kuhu nähtamatu lennuk tõmbab valge joone
kaheksakymnendad on alles alanud
isa on suvi otsa linnas ja kirjutab väliskommentaare
nyyd ei joo ta surmani tõesti tilkagi
sygisel on ta tumepruun, sest sai telemajast
vahel aega Pirital käia
emal algab juulis puhkus ja selleks ajaks
peab aed valmis olema
helendavast lepast aed
lepatyvi: jämedam osa juppideks saagida ja lõhkuda logiseva kirvega
peenem osa koorida sest sellest saavadki
aialipid, mis ymbritsevad mu lapsepõlve
oranžide pihkudega iga kepike hoitud
kooritud vanaema pussiga
nyri serviisinoaga on isegi parem
koor hakkab juba kinni minema
päike kõrvetab
astun kummikutest välja ja raputan raagudest tyhjaks
sygisel olen klassis köielronimises parimate seas
köis õõtsub nagu lepp ega rebi reitelt nahka maha
yhtki putukat ei roni ta keermete vahelt kehale
päike kõrvetab
vanaema istub vilus
ykski puuleht ei liigu
enne kui katkiste rakkudega paremas peos
kindlalt pysiv käsisaag teeb esimese tõmbe
vahel on leppade all peidus marjapõõsas
lindude kylvatud ytleb vanaema
need sõstrad on imelikult magedad
varsti võtan jälle pussi sest iga aialipp
tuleb pealt kumeraks lõigata
kui lõikan näppu jookseb helepunast verd
oranžiks tõmbuvale siledale jahedale puule
vahel vajutan huuled ymber palja oksa
paju maitse on parem
mõned pulgad on pajust aga pajusid pole
või on liiga lyhikesed, liiga kõverad
aed öösel helendab imelikult
piir – mille vahel
mitte igatsus vaid kohusetunne
vastutus
reedel tuleb ema
see ongi kõige põhjus ja mõte
vanaema on öelnud: kui te pole head lapsed
mis siis ema ikka tuleb
nyyd tean et emad armastavad ka halbu lapsi
et emad ei armasta ka häid lapsi
kaheksakymnendate alguses ma seda ei tea
ma raiun leppa
esimese menstruatsioonini on kolm aastat
kuvvass logiseb kirvesilm näeb kahtlane välja
esimese suudluseni kuus aastat
riidas on igal halul oma koht, ytleb vanaema
armastuseni igavik
ja riit pysib
aed hakkab sulguma
väravad on tegemata
need teeb vanaema
taob jämedamad postid maasse
needki tuleb koorida
et mädanema ei läheks
ja pealt kumeraks lõigata
et vihm maha voolaks
iga viimane kui post
soojadest rakkus lapsekätest hoitud
see aed pysib neliteist aastat
vanaema ja isa lähevad teisele poole
aed pysib
riigikord muutub
aed pysib
armastus
aed pysib
lõpuks põletan seda tykikaupa
ta pole kusagilt mädanend
maa sees olnud otsad natuke pehkind
see yheteistaastane lyhikese kleidiga tydruk
suured katkised kummikud jalas
on kinni
nende suveöös kumavate, siis halli värvi leppade taga
aia suletuses
saag ikka veel käes
vanaema puss valge puhveti ylemises sahtlis
väike vend mänguautot järel vedamas
kirves pakul kylili
kõvaks kuivanud kasepakku ei jaksa
teda kinni lyya
pärast ei saa kättegi
lepp pehme puu
kuivab ruttu põleb ruttu
sooja suurt ei anna
aed saabki ema puhkuse alguseks valmis
ema toob kohukesi, komme ja limonaadi
ring sulgub
tydruk astub kummikutest välja ja raputab raagudest tyhjaks
toast kostab naeru vanaema tõmbab välisukse kinni:
“kärblase tuleva tuppa”
õhtune päike kõrvetab tydruku turja
kuuri taga seisavad lepad, ladvad traatides
tydruk paneb sae puuriida peale pikali
kus igal halul on oma koht
peseb kaevu juures oranžid ja valusad käed
ja ootab et keegi teda tuppa hyyaks

***
1972. aasta augustiööl
tõmbas vanaisa Lõuna-Eestis lõkke ääres lõõtsa
floksid helendasid nahkhiired lendasid
suured inimesed naersid ja tantsisid
ja keegi andis suurest kapast koduõlut
natuke
tähti langes lõõtspill hõiskas
ja kolmeaastane tüdruk
seisi äkki täiesti yksi kohutava ilu serval
kõik käeulatuses
kõigeks liiga väike
ta ei saanudki tagasi
ta ei teadnudki et kogu ta igatsus hiljem
on taandatav sellelesamale atribuutikale
ja kes teab mis tegelikult juhtus
mille ta kaotas – siiruse syytuse hinge
aga kui ta sai suureks ja kuristikku enda sees kyllalt
kirjeldanud
ei kartnud taseda enam
õppis vormistama valu
siiraks ei õppinudki

Looming

“Sinine linn”, Eesti Raamat, 1990
“Randmes unejanu”, T. Soomets, 1994
“Janu masinas” , T. Soomets, 1994
“Pidurdusjälg”, Tuum, 1999
“Soon”, Tuum, 2000 (valikkogu)
“Kaardipakk” , Näo Kirik, 2001 (ühiskogu, kaasautorid Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv ja Elo Viiding)
“Leping nr 2: luuletusi 2000-2003”, Tuum, 2004
“Toormaterjal”, Verb, 2004
“Kaamose kiuste”, Verb, 2004 (ühiskogu, kaasautorid Ülar Ploom, fs, Jan Kaus, Leelo Tungal, Kristiina Ehin, Jürgen Rooste, Doris Kareva, Karl Martin Sinijärv ja Lauri Kitsnik)
“Väljas”, Tuum, 2006
“Kaardipakk Kaks”, Näo Kirik, 2006 (ühiskogu, kaasautorid Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv ja Elo Viiding)
“Varjatud ained”, Tuum, 2009
“Miks sul pole saba?”, Päike ja Pilv 2012
“Asjade omadused”, Verb 2013
“Unerong”, Päike ja Pilv 2013

Linke

Triin Soomets: kuidas puuleht mul järel käis, Eesti Päevaleht 14.05.2013, http://epl.delfi.ee/news/arvamus/triin-soometsa-elamus-kuidas-puuleht-mul-jarel-kais.d?id=66122194

Triin Soomets: viisakas on endast välja minna, Postimees, (arvamus) 19.02.2011, http://arvamus.postimees.ee/390872/triin-soomets-viisakas-on-endast-valja-minna

Püsiviide Lisa kommentaar

Marcin Świetlicki

23. jaan. 2014 at 4:35 p.l. (Nädala autor 2014) (, , , )

marcin

Marcin Świetlicki (1961) on poola keskmise põlvkonna tuntumaid ja omanäolisemaid kirjanikke. Juba tunnustatud luuletajana debüteeris ta 2006. aastal romaanižanris  ning seda väga edukalt – “Kaksteist” tunnistati samal aastal Poola parimaks kriminaalromaaniks ning muutus kultusraamatuks. “Üksteist” on viimane osa meistri triloogiast ning see sai maineka Gdynia kirjandusauhinna. Meister püüab jaanuarikuises tuulises Krakowi eeslinnas lahendada mõne aasta tagust Doktori surma mõistatust. Ning meistril pole ikka ID-kaarti, mobiili, autojuhilube ega pangakontot. Luuletajana on Marcin Świetlicki saanud ohtrasti Poola kirjandusauhindu, eesti keeles on ilmunud ka tema luulevalimik “Profaani laulud”.

Katkend: “Üksteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2011. lk 182 – 188.

Pani Jola jõi nendega paar pitsi.

Ta rääkis meestele, et ta mitte ainult ei tööta siin baarileti taga, vaid tal on ka laialdased huvid ja unistused, eelkõige osaleb Krakowis ühes poeetilis-tantsulises projektis.

Meister protesteeris kohe, palus, et naine ei kasutaks sõna “projekt”, sest kõik muudkui räägivad projektidest, aga meister oli lugenud hiljuti üht kriminaalromaani, kus nii nimetati koletut pedofiilide organisatsiooni.

Palus siis, et naine ei kasutaks sõna “projekt”, sest meistri jaoks on sel sõnal halb maik, aga naine ei saanud eriti aru, mida meister tahab, kasutas edasi sõna “projekt” ning ei teinud väljagi, et meister tegi iga “projekti” juures kohutava grimassi.

Nad istusid siis ja rääkisid igasugu projektidest, kogu aeg meeles pidades, et noorem Morales oli tapetud, aga veel olid nemad siin ilmas, isegi vanem Morales elavnes veidi ja moraalitses malbelt, veel ei rääkinud nad igavikulistest asjadest, veel pidasid kuidagimoodi vastu.

Nad istusid selle viina juures kolmekesi, naise kohalolek muutis meeste kombeid pehmemaks, aga pärast ilmusid baari uued kliendid ja seltskondlik pani Jola pidi kahjutundega leinalauast lahkuma.

Peied olid tõepoolest originaalsed.

Iga veidi aja pärast tuli keegi, avaldas kaastunnet, jõi koos nendega või siis ka mitte ning läks minema.

Aga meister ootas, ta teadis, et peab jõudma kätte õige hetk. Ta kahtlustas, et Morales püüab selle möödapääsmatu hetke saabumist edasi lükata. Aga meister oli kannatlik.

“Nii kaua juba tunneme teineteist…” ütles mingil hetkel Morales meistrile, “nii kaua juba tunneme teineteist, et peaksime sina peale üle minema.”

Meistril polnud vähimatki kavatsust seda teha, aga Morales ei küsinud üldse tema arvamust. Haaras meistri embusse, suudles põskedele, Moralese hirmus märjad suudlused kutsusid meistris esile vastikusvärinad, nad hakkasid sinatama.

See tähendab – Morales hakkas sinatama.

Sel hetkel otsustas meister joomisega tagasi tõmmata, sest kui ta oleks suutnud kokku arvutada, palju ta täna joonud oli, siis ohohoo. Päev oli selline, et võis tõesti palju juua, aga mingi piir on ikkagi olemas, ta otsustas siis tagasi tõmmata, istus sama täis pitsi taga, ta pidi Moralesele mitu küsimust esitama, niisiis ootas ta õiget hetke.

Lõpuks, kui olukord oli rahulikum, kui kõik olid avaldanud seda, mida neil avaldada oli, kui kõik olid ära joonud selle, mis neil ära juua oli, kui lokaal hakkas tasapisi tühjenema, õnnestus meistril esitada esimene küsimus:

“Täna sain teada, et Doktor oli kuidagi seotud teie isa surmaga, ma ei teadnud enne sellest midagi, kuidagi oli see mul kahe silma vahele jäänud, kas te võite mulle öelda, kuidas sellega oli?”

Morales pigistas peos pitsi.

Pits purunes tillukesteks kildudeks.

“Isa mälestuseks!”

“Isa mälestuseks!” nõustus meister rutuga.

“Aga mida sa teada tahad?”

“Ma sõidan siia juba ammu, et Doktori kohta midagi teada saada… ta oli ju minu sõber…”

“Aga mitte minu!” kähvas Morales. “Ta ei tahtnud aidata minu perekonda!”

“Olen teilt Doktori kohta mitu korda küsinud, aga te pole mulle midagi öelnud…”

“Sest see ei ole sinu asi!”

“Aga ma tean juba üht-teist ja tahaksin teada, milline on see teie vaatepunktist.”

Morales pigistas huuled kokku ja oli tükk aega vait.

“Löö risti, et sa kellelegi ei räägi!”

Meister proovis risti ette lüüa.

“Jumalaema hakkaks oksele, kui näeks sellist ristimärki. Noh, aga vähemalt üritasid,” ütles Morales.

Ja pärast, meistri poole vaatamata, hakkas rääkima:

“Hea küll, kuula tähelepanelikult, milline alatu inimene oli see sinu sõber. Minu kadunud isa läks neli aastat tagasi haiglasse. Ta oli terve mees, oleks võinud veel elada. Seitsmekümne seitsme aastane, see pole mingi vanus. Meie suguvõsas on palju pikaealisi, vanaisa elas üheksakümneseks! Midagi oli minu kadunud isal südamega lahti. Mina seda asja ei tunne, aga räägivad, et polnud midagi tõsist. Ta läks haiglasse teisipäeval, mina lähen kolmapäeval kadunud vennaga teda vaatama, aga seal öeldakse, et surnud. Kuidas surnud? Operatsioonilaual surnud. Kuidas operatsioonilaual? Milleks talle see operatsioon? Kes selle välja mõtles? Aga peaarst olla öelnud, et tuleb kohe operatsioon teha. Me läksime vennaga närvi, nutsime, tülitsesime kõigi nende muidusööjatest arstide ja õdedega. Me ei saanud midagi teada. Meid muudkui saadeti ühest kohast teise. Aga selle peaarsti juurde meid isegi ei lastud. Kuni mõni aeg pärast isa matuseid sõitis meie juurde üks sümpaatne jurist Krakowist ja ütles: “Pan Żółwiński, isik, kes tahab anonüümseks jääda, informeeris meid, et vaat see peaarst tegi ravimisel vea. Aga veel ei saa tõestada, et peaarst tappis teie isa. Aga on selline arst, teie naaber, kes teab kõike, ta oli operatsiooni juures, ta võib tunnistada. Ent see ajab vastu, ei taha tunnistada. Ainult tema tunnistustest sõltub, kas te võidate kohtus, sest mina võin juristina nii teha, et teie isa surma eest makstakse kätte, et halba peaarsti karistatakse ja võimalik on ka mingi päris kopsakas kahjutasu. Mina toetan teid, aitan teid, niipalju, kui saan, sest ka mina tahan karistada süüdlast, kes tappis teie isa. Aga teie minge Doktori juurde ja paluge teda tunnistada, et see oli peaarsti süü. ” Mina pole raha järele nii ahne, kui minu kadunuke vend, aga õiglus tuli jalule seada. Läksime siis vennaga selle teie Doktori juurde, aga tema ütles, et mõistab meie südamevalu, aga ta pole suuteline ütlema, kas peaarst oli süüdi või mitte. Käisime tema juures mitu korda, aga tulutult. Ta oli viisakas, võttis meid hästi vastu, aga ütles, et ei saa midagi teha. Pärast ei näinud me teda tükk aega, kõik jäi soiku,  kaotasime juba lootuse. Ühel päeval ütlesin vennale, et protsesside ja kahjutasudega me isa ellu eui ärata, mina andsin juba alla, aga mitte minu vend. Tema sõitis muudkui Krakowi vahet, tutvus mingite inimestega, pidas nendega nõu, palju aitas meid nendes asjades Stiilse omanik, tal oli palju tuttavaid arste ja juriste. ” Tema ütles, et kui meile kuulub tapetud isa eest kahjutasu, siis kuulub see meile õigusega. Kuni ühel päeval sõidab siia jälle see Krakowi jurist, ütleb, et tuleb kohtuprotsess, et see peaarst ei tapnud üksnes meie isa, vaid ka teisi patsiente, et ta oli alkohoolik ja võttis altkäemaksu, ja ka poliitiliselt polnud päris õige, et on juba tõendusmaterjal, ja ka meediaväljaanded teavad ja varsti kirjutatakse kõmuline lugu sellest peaarstist- litapojast, kelle peas ei olmud kõik korras, ja ka Doktor nõustus lõpuks tunnistusi andma. Selline äkiline muutus. Vend hakkas isegi selle loodetud summa peale võlgu võtma. Paar nädalat elasime selles lootuses, et õiglus võidutseb, kuni siia sõidab Doktor, vend kohtab teda ja tänab, et tunnistab meie kohtuasjas, aga Doktor ütleb: “Ma ei tunnista, seal ei olnud midagi, keegi ei tapnud kedagi, isa oli juba vana, süda ei pidanud operatsioonile vastu, keegi ei teinud mingit viga.” No kuidas nii? Kord tahab tunnistada ja siis jälle ei taha? Oi, mu vend-kadunuke läks närvi, läks hirmus närvi. Mina pole nii äkiline nagu tema, proovisin teda rahustada, aga tulutult. Ta oli Doktori peale jube tige. Mina proovisin teda rahustada, aga ta muudkui marutas…”

Meister katkestas Moralese pika jutustuse:

“Aga ma kuulsin, et eile läksite vennaga tülli… kas ikka selle asja pärast?”

Sel hetkel muutus Morales jälle Hyde-Moraleseks.

“Küll ma juba tean, kelle käest sa seda kuulsid!” kiristas ta hambaid ja tõusis toolilt. “Ma löön selle lita maha! Kuulas meid pealt! Ta vihkab mind ja minu venda!”

“Ja ma tean, mille pärast. Just täna sain teada,” teatas meister.

Morales kiristas jälle hambaid ja näitas jahmunud meistrile ust, röökides:

“Jutul lõpp! Oleme juba küllalt lobisenud! Käi välja! Lõpp!”

*

Meister tõusis. Jättis Moralesega jahedalt hüvasti, kummardas elegantselt baarileti taga seisvale pani Jolale.

Ta läks välja. Ta enesetunne polnud sugugi halb. Nagunii kõik Stiilses olijad mõtlesid endamisi: “On juba küllalt joonud, eks siis lähebki minema.”

Ta polnud joonud juba üle poole tunni. Morales ei märganud, et meister istus aina sama täis pitsi taga, meister ei joonud, sest ei tahtnud enam juua. On olemas mingi piir. Istus ja kainenes. Kuni sai peaaegu päris kaineks. Tal oli palju üle järele mõelda. Sai kaineks. Ja ta otsustas välja minna. Mida ta ka tegi.

Väljas oli tihe udu. Kogu päeva tuul, siis vihmake, nüüd tihe udu. Nähatavasti järgneb sellele rahe. Või siis hakkab lund sdama.

Mingi ehmunud kana põikles meistri eest kõrvale. Ja kadus udusse.

Meister vaatas kanale järele. Aga udust ilmus nähtavale hoopis väikest kasvu inimene. Astus udust välja, ja aeglaselt, jalga jala ette asetades lähenes meistrile.

Ta nägi välja nagu oleks välja ilmunud minevikust. Nagu oleks udus mingi uks minevikku.

Hall, väike, väga siniste silmadega, nägu krimpsus nagu õunanäss.

Üle õla oli tal voodilinast kokkuseotud hall komps.

Kusagil oli meister temast juba kuulnud, ah jaa, hommikul rääkis temast Morales, aga vanake oli ju ringi käinud aastate eest, hiljem kadunud.

Deliirne nägemus. Kindlasti deliirne nägemus. Mida muud oligi meistril oodata. Aga miks polnud see üldse ähvardav ja painav?

Arglikult naeratas ta sellele deliirsele nägemusele, mida muud võis ta teha? Aga nägemus ei naeratanud vastu. Puuris vaid oma siniste silmade pilgu meistri näkku.

Meister kannatas selle pilgu välja.

Vanamees ei peatunud, läks aina edasi, väga väikeste tippivate sammudega.

Meister otsustas riskida. Meister sai tihti sellistel puhkudel tundmatutelt liitlastelt äkitselt paraja portsu absurdset julgust.

Kõige enam osutub see illusiooniks, haihtub, kaob, nii nagu ikka tavaliselt.

Meister otsustas riskida ja pöördus viirastuse poole:

“Tere õhtust.”

Nägemus noogutas.

“Kuhu te siis ka lähete?”

Nägemus noogutas jälle. Nähtavasti oli see tumm nägemus. Meister ei teadnud, mida veel vanamehelt küsida, ütles siis ainult:

“Kaitsku teid jumal!”

Ainult sellise loosungi jõudis ta meelde tuletada, aga see polnudki kõige hullem. Ta oleks võinud ka midagi sobimatut lausuda. Viirastuslik vanamees ei reageerinud, ei vastanud, üksnes tatsas edasi.

Pöördus siis hetkeks ringi ja ütles meistrile väga vaikselt:

“Valgus on surnu majas, valgus!”

Ja siis astus udu sisse.

Kadus udusse.

Meister seisatas, jäi mõttesse ja pani suitsu ette.

Mis täna veel toimub?

Toimuvad halvad ja head asjad.

Kas halvad saavad karistatud ja head tasutud?

Raske öelda.

Teada oli vaid, et tuleb veel veidi naeru ja palju nuttu.

Looming

(Henrik Lindepuu tõlkes)

“Profaani laulud” (luulevalimik; tõlkija järelsõna), Hendrik Lindepuu Kirjastus,  2009

“Kaksteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus,  2009

“Kolmteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2010

“Üksteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2011

Püsiviide Lisa kommentaar

Andrei Ivanov

11. jaan. 2013 at 12:32 p.l. (Nädala autor 2013) (, )

Foto: Rene Suurkaev/ EPL

Foto: Rene Suurkaev/ EPL

Sündinud Tallinnas aastal 1971. Lõpetas Tallinna pedagoogilise instituudi. Elas pikalt Taanis. Avaldanud oma proosat nii eraldi raamatutena kui ka Venemaal ja New Yorgis ilmuvates kirjandusajakirjades. Ivanovi tuntuim romaan „Hanumani teekond Lollandi” (2009) on ilmunud Venemaal suures tiraažis ja seda on tunnustanud suurte meediaväljaannete kriitikud.
Auhinnad: romaan „Hanumani teekond Lollandi” pälvis möödunud aastal kultuurkapitali vene kirjanduse preemia ja jõudis idanaabrite mainekaima kirjandusauhinna Vene Bookeri finalistide hulka. „Peotäis põrmu” võitis välismaal kirjutavate venekeelsete autorite Vene preemia konkursil teise koha.

Katkend “Hanumani teekond Lollandile”, Varrak 2012, lk 176-180.

Ivan rääkis, et oli Mihhaili juures õpipoisiks olnud, kui too ahjude ja kaminatega tegeles; nad olid ehitanud kaminaid mingitele vene uusrikastele, pannud kokku firmakaminaid kivihaaval.
“See nõuab nutti,” rääkis Vanja, “milline kivi millise kõrvale käib, siin on vaja teadmist. Kõik on ju erinevad, erilisel viisil tahutud, marmorist ja jumal teab millised. See pole niisama lihtne. Siin on tarvis kogemusi!”
Maksti hästi, kuid tööd polnud alati saada. Mitte igaüks ei saanud endale niisugust kaminat lubada, liiati veel meistrit tellida. Eriti veel sellist meistrimeest nagu Mihhail, mis sa nüüd! Mõnikord tuli tööd pikalt oodata. Isegi nälga kannatada. Siis sai tehtud tellimuse peale remonti; mõnikord lihtsalt söögi eest, sest ei hakka ju pensionäre koorima.
“Mihhail on õnnis mees,” rääkis Ivan, “paneb tapeedi seina ega võta mutikeselt raha, kuid sööb, kui too midagi ette tõstab.”
Seejärel oli neil Moskvas oma lihaputka, peaaegu et kauplus…
Kõik see oli mõistagi vale; ma ei uskunud selle Vale-Ivani, vale-tsaaripoja ühtegi sõna; ta mõtles selle kõik välja ja ta polnud üldsegi mingi Ivan. Ma ju kuulsin, kuidas Mihhail sisistas oma naise peale, kui too oli Ivani kogemata Gavrilaks kutsunud, ja vedas oma kaasa tuppa, kus oma poolteist tundi sisendas talle arvatavasti konspiratsiooni järgimise distsipliini. Sellest ajast peale katsus naine teiste juuresolekul üldse suu kinni hoida.
Võib-olla tal oligi lihaputka, kuid kindlasti mitte Moskvas; võib-olla oligi putka kusagil Krementšugis, või isegi mitte putka, vaid ta raius kusagil turul kopikate eest lihakeresid, oligi kogu putka.
Ta pajatas endast ka, kuid vähe, palju vähem kui oma vanemast seltsimehest, sellest suure kõhuga heategijast. Ivani kohta ei olnud meil sisuliselt midagi teada. Või kui midagi oligi, siis ähmaselt, laialivalguvalt, ja see teadmine oli sedavõrd ebausaldusväärne, et tundus pigem väljamõeldis olevat. Oli teada, et isa jättis neid maha, kui Ivan oli alles pärispisike; isa purjutas ja prassis ning kukkus kord nii hullusti jooma, et jäigi kadunuks. Nad elasid erinevates linnades – ema tahtis muudkui edasi rännata, muudkui otsis midagi. Ivan sigitati Komsomolskis (isa kandis seal karistust) , sündis Pionerskis, millest ta mäletas ainult põuatuulest vinguvaid öid, aknaluuke peksvat tormi, ümberringi undavat steppi, surmavaikuses kuud, verikollast kuuketast, mis lapse kujutluses sulas alati kokku viiekopikalise mündiga. Tema ema oli vabakutseline ajakirjanik. Ta kirjutas artikleid, kuid sagedamini lihtsalt trükkis ümber kellegi teise kirjutisi või pildistas või üldse vaid ilmutas kellegi materjali; iseseisvust talle ei antud ja tal ei õnnestunud ka ligi hiilida tsunftile, kus jagati õigusi iseseisvusele. Teda hoiti ainult sellepärast, et talle polnud kunagi vaja eraldada aparatuuri või laborit, mida polnud nagunii kuskilt võtta. Ta hankis kõik ise ja trükkis enda ja teiste fotosid. Veel oli tal annet päiseid välja mõelda. Oh, ta mõtles välja sihukesi pealkirju, et kõik üksnes laksutasid vaimustusest keelt. Tal paluti sageli hallile andetule leheloole pealkiri mõelda. Ta luges kirjutise läbi ja tulistas pikemalt mõtlemata pealkirja. Teised vaid ahhetasid. Ta ise oli sellest, et tema artikleid läbi ei lastu, niivõrd väsinud, et ütles: pealkiri on palju tähtsam kui lugu ise. Seetõttu olid kõik teiste kirjutatud lood, millele ta pealkirju pani, peaaegu tema omad. Veel oli ta arvamusel, et kõik nõukogude ajalehtede ja ajakirjade artiklid on kirjutanud sama käsi. Ja kui oligi nii, siis võis pealkirja ikkagi muuta. Kui sarnased need artiklid ka polnud, kuid mõnikord sattus sekka ka mõni asjalik. Ivan ei mäletanud, et ema oleks artikleid üldse läbi lugenud, kuid oli kindel, et pealkirjadest lasi ta silmad üle. Veel rääkis ema, et lehelugusid pole üldse vaja tervenisti kirjutada; enam polnud vaja neid välja mõelda, igaks nõukogude elu puhuks on juba kirjutatud kuhjaga šabloone; üht ja sama kirjutist võis üha uuesti trükki lasta, muutes vaid natuke nimesid ja nimetusi ning mõeldes välja uue pealkirja.
“Uued pealkirjad on kõik, mida tänapäeva nõukogude ajakirjanikud vajavad!” nii rääkis Ivani ema.
Ta ei jäänud kuskile kauaks pidama. Ta ei püsinud paigal. Kõige kauem elasid nad Jermakis, kus Ivan käis koolis kuni viienda klassini. Tal oli seal koguni kasuisa, onu Sjoma, invaliid. Alati habemetüüka ja nohuse ninaga, alati alkoholi järele lehkav. Ta ei laaberdanud ringi ega läinud kaugele. Teda leidis alati hõlpsalt üles. Kraaniga õllevaadi juurest. Irtõši laugelt kaldalt. Kus kasvasid karulauk ja oblikad, roostetasid vanad autokered, kus Vanja mängis sõpradega tankiste. Kus mõni päikesest rammestunud joodik võis uinuda vanal autoistmel. Ka onu Sjoma magas seal mõnikord, tõstnud ainsa jala ja kaks karku purukslöödud aknast välja. Mõnikord võtsid lapsed tema kargud, pistsid autoakendest välja ja mängisid, et need on kuulipildujad.
Onu Sjoma jõi nii palju õlut, et sai isegi hüüdnimeks Paeluss. Kuid kõik valasid talle. Tal oli purk, mida ta hoidis alati käepärast. Ja kõik, kellel kahju polnud kallasid. Sõnadega “meie lugupidamine kangelasele-stahhaanovlasele”. Või lihtsalt “meie kangelasele”. Ta ei joonud end käpuli, päris segi, deliiriumi, ta lihtsalt kakerdas oma karkudel vaikselt ringi; ta oskas isegi oma pensioni alles hoida ning kulutada mõistlikult Ivanuška või tema ema peale. Nad ei elanud üldse mitte halvasti, kulgesid rahulikult ja tasaselt, kuid siis tüdis ema kõigest sellest ära. Juhtus nii, et ta tutvus toimetuses sissesõitnud reporteriga, kel polnud väikese kõrvalhüppe vastu midagi nagu gastrolööridel ikka. Ja ema kaotas pea. Aga kui too sell minema sõitis, kurvastas ema väga, vabanedes sellest hüüdega “Kuradile, mul on teie Jermakist kurgumulguni!” , pakkis kohvri, võttis Ivanuška kaasa – ja bussi peale.
Nad sõitsid kogu Liidu risti-põiki läbi. Ema pildistas igal pool kõike! Õhtuti ladus ta fotosid laiali nagu ennustaja kaarte ning paigutas neid pikkade peente sõrmedega ringi ning Ivan, Ivan oli ka tema kõrval. Nad veetsid sedasi tunde, istusid, vaatasid ülesvõtteid ja lobisesid, tundmata isegi nälga. Nad rändasid läbi kõik metsastepid ja kiltmaad, Ivan sai sõita kõigi transpordiliikidega, alustades jõgede kuivanud jõesängides Kazbeki poole timpivast eeslist ja lõpetades legendaarsete kõrbekaevude juurde astuva kaameliga! Ivan nägi kõike! Ta nägi isegi, kuidas süüakse tooreid kalu, rappimata! Iga vabariigi kohta hoidis ta erilisi mälestusi, mis olid tardunud ema tehtud fotodel. Mälestused olid alles, fotod mitte. Kogalõmis puges ema külje alla järjekordne seikleja; ta töötas ehitusel, põikas paariks-kolmeks kuuks läbi ja oli see aeg emale meheks, aga Ivanile karistuseks kätekõverduste ja kõhulihaste harjutuste näol. Seejärel sõitis mees minema, muutudes sellekssamaks kellegi teise jaoks – teadmata kus. Aga ema kees vihast ja otsis talle asendust, mehkeldas üha uute ja uute gastrolööridega ning uputas oma südamevalu järjest sügavamale samagonni sisse. Ja see viis juba deliiriumini. Ta neelas isegi mingeid tablette. Ja suitsetas mingite imelike tüüpide seltsis mingisugust sodi. Nad elasid kellegi taadi juures. Aga taati tabas üha sügavam infantiilne meeltesegadus. Algul korjas ta muudkui pudeleid, seejärel pakendeid, siis nöörijuppe, seejärel naelu ja klaasikilde, korke ja traati, mida iganes. Ta tegeles sellega nii tõsiselt, korrastas oma keldrit ja kuuri nii põhjalikult, paigutas seda kõike riiulitele ja karpidesse nii korralikult, et keegi ei osanud temas hullu kahtlustada. Ta oli kõigi meelest tavaline vanamees, kes kaldus omaette pomisema, kokkuhoidlik ja korraarmastaja olema. Seepärast olid kõik väga üllatunud, kui vanamehel käis äkki peas kõps ära.

Eesti keeles ilmunud
„Tuhk” ja „Minu Taani onuke”, Loomingu Raamatukogu 2010, 7/8, tõlkinud Ilona Martson ja Jaan Ross.
„Peotäis põrmu”, Varrak 2011, tõlkinud Ilona Martson.
“Hanumani teekond Lollandile”, Varrak 2012, tõlkinud Veronika Einberg.

Linke
Andres Laasik “Andrei Ivanov: olen emigratsioonis oma mineviku suhtes”, Päevaleht 7.01.2012 http://www.epl.ee/news/arvamus/andrei-ivanov-olen-emigratsioonis-oma-mineviku-suhtes.d?id=63743568
Eneken Laanes “Andrei Ivanov ja rahvusülene (eestivene) kirjandus”, Sirp 08.03.2012 http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14278:andrei-ivanov-ja-rahvusuelene-eestivenekirjandus&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3384
Sehkendamine, blogi http://sehkendaja.wordpress.com/2012/01/13/3-andrei-ivanov-peotais-pormu/
Janar Ala “Andrei Ivanov: kirjanik ei saa olla kirjutamata”, ERR.uudised 9.12.2012,
http://uudised.err.ee/index.php?06267832
Tallinna Ülikooli kirjanduspreemia võitsid Andrei Ivanov, Heli Allik ja Lauri Kitsnik, Tallinna Postimees 18.03.2012 http://www.tallinnapostimees.ee/405180/tallinna-ulikooli-kirjanduspreemia-voitsid-andrei-ivanov-heli-allik-ja-lauri-kitsnik/

Püsiviide Lisa kommentaar

« Previous page