Taavi Eelmaa
Taavi Eelmaa (1971) on eesti näitleja. Taavi Eelmaa lõpetas 1996. aastal Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli 17. lennus näitlejana. 1996–2002 töötas ta Eesti Draamateatris. Alates augustist 2002 on ta Von Krahli Teatri näitleja.
2020. aasta Betti Alveri kirjanduspreemia laureaat luulekogu „Electraumur” eest.
Luuletusi kogust „Electraumur”, Kirjastus Verb 2020. Lk 7; 10; 18; 22; 43.
Lapsepõlvest.
Luhtunud armastusest.
Selgetest,
puhastest tunnetest,
mis poleks pidanud umbrohuks kuivama.
Aga nii nagu kuivav pesu
oleme meiegi lükitud vaimu nöörile päikese käes siplema.
Rõõmust
ja tuulest,
puhtuse laulust.
Isegi siis, jah,
eriti just siis,
kui lauast enam tõusma ei peagi, teame,
et katame kuivana igavest ihu.
Nii umbes mõtles Garry Kasparov
paari vaikse sekundi jooksul,
kui kaotas
Deep Blue`le
Halb vaim hülgas mu
aga head asemele ei tulnud.
Koht jäi tühjaks.
Ta pole aga kaugel –
haaramise kaugusel.
Nii nagu keha enamuses veest, koosneb
hea vaim nimeta igatsusest
ja alles siis soovist ja tahtest
mis küll kannavad, kuid ei põhjusta.
Soovid ja tahtmised hõljuvad hetkes, ajalikkuses
kasvatades nägemusi, kujutisi, sõnu. Need
kerkivad, kasvavad, kaovad ikka ja jälle,
liibuvad koorena korraks
kauni vana kinnismõtte ümber
mida teatava kohmetusega võib
Armastuseks nimetada.
Hea tahte, õnne nelja tuule ja
Fortunato suudluse kokkulangemisel võib
see koorik hingematvalt kaunis olla.
Nii õrn,
kerge naeruvääristada,
lihtne olematusse tõestada,
kasulik parem jampslikusse naerda, aga
sellest hoolimata ei keegi,
ei keegi
jää tema pöörisest puutumata.
Olgu see puudutus sinule õrn ja armas, mu kallis.
Ilma liigsete tähenduste
muude allhoovuste,
kasutute teadmiste,
päheõpitud sõnade sasipuntrata.
Puhas ja jäägita.
Nii nagu iseendaga
ei ole võimalik kunagi temaga
ära harjuda.
Temaga,
kes püsib koos kõigest
elegantse suurustamise, valge vale ja
kaminatule varal.
Tundub,
koos vaibuva tuulega, koos elamine
vaesestub targalt nagu hääbuva loomuse kõnekeel.
Mõned teemad ja mõisted
jäävad kaugele maha.
Surevad meeltest,
kergendavad neid, aeglustavad,
sunnivad rahulikult istuma.
Ämbritäis jäätunud vett
osmiku pehkinud seina ääres.
Tilkudes külmunud.
Nõnda
jäine aur ümbritseb
inimvaimu juursemaid kihte,
Vana Folkloori,
Mandragorat.
Puhast keelt,
tuhisemas varjuna mööda, kui hiigelsuur loom.
Mööda minust, mööda sellest avausest,
millest sihin olemise äärt.
Kirjeldamatut õrnust,
milles mälu tundlad
ulatuvad tagasi eostamisrõõmu ja
sünnisüü juurde.
Nii pisara
kui tema raskuse trummelduseni
inimesteks kärisenud kangal, mis
auruna pinguldub salakambrist, kaane alt,
üle talvise hommiku.
Pragisema kui jäälill.
Tere.
Tundsime teineteist pimedas ära sarnaste haavade järgi,
mille on õunasse löönud sarnased kihvad.
Tõde ei saabunudki, et jääda.
Ilmus sekundiks kaltsu alt, et saaksin anda sukale suud
ja rahus ärgata.
Tunded?
Mis on tunded?
Sapi köha?
Juure mullid?
Läige?
Millel?
Kilel, mis hoiab koos müdisevat sõgedust.
Mind selles loksumas, pea väljas Meistri poeskäigukotist.
Haua ja müüri vahel.
Ainus, mis meie sammumõõtu suunab, on mõlema poeskäija
pingutus
hoida oma südameleinade mandumist põlastuseks või vihaks.
Loobumise joovastuseks.
Võtta lõpu kergenduselt tema suur hetk,
noomiv hardus, tema moment.
Loobuda leinadest,
loobuda magusast,
loobuda headusest, nähes neid, kes pole nii head kui mina,
nii magusad,
kes ei leina nii, nagu mina,
loobuda matustest,
loobuda näost.
Tõsta selle asemele teemantmask.
Hoida meel kindel, ilme liikumatu
ja eneseväljendus isikupäratu.
Nagu ütleb hea nõuanne.
Vahetada väike hirm suure vastu. Suurima.
Iludest suurima,
valudest arusaamatuima,
õnnetustest õilsaima.
Voolata pargist paradiisi,
astuda peenralt aeda,
hirmude toast õuduste lossi.
MEGATON
Keedra lossi sulane Värten
on inimesekujuline membraan olemise ja mitteolemise vahel –
Illusioonist lahkuja plahvatus näivuse raami läbimas.
Selles plahvatuses ei ole olulisel ühtegi eelist,
ühtegi siduvat lepingut
ebaolulise ees.
Ainult aur kõige kohal,
vargsi, peaaegu nähtamatult,
Värtnat puudutades.
End igavesti edasi andes ja edasi liikudes
peatseks käepigistuseks.
Tunnustus
1998 – Eesti Teatriliidu meeskõrvalosatäitja auhind
2004 – Eesti Teatriliidu sõnalavastuste žürii eriauhind (koos Erki Lauri, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsaki ja Liina Vahtrikuga)
2006 – Ants Lauteri nimeline auhind
2008 – stipendium “Ela ja sära”
2009 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia (parim mängufilm “Püha Tõnu Kiusamine”)
2020 – Betti Alveri kirjandusauhind luulekogu “Electraumur” eest
Filmi-ja telerolle
2020, “Viimased” (mängufilm, režissöör Veiko Õunpuu), Pootsman Dieter
2019, “Jeesus juhatab sind kiirteele” (mängufilm, režissöör Miguel Llansó), purjus mees
2018, “Pank” (teleseriaal, režissöörid Marianne Kõrver, Jan-Erik Nõgisto, Juhan Ulfsak ja Rainer Sarnet), Pille isa
2018, “Portugal” (mängufilm, režissöör Lauri Lagle), Aare
2017, “November” (mängufilm, režissöör Rainer Sarnet), Ints
2016, “Päevad, mis ajasid segadusse” (mängufilm, režissöör Triin Ruumet), Pontu
2013, “Kohtumõistja” (mängufilm, režissöör Kadri Kõusaar), kohtunik
2012, “Puhastus” (mängufilm, režissöör Antti J. Jokinen), Jaan Berg
2011, “Idioot” (mängufilm, režissöör Rainer Sarnet), Lebedev
2009, “Mis su nimi on?” (lühifilm, režissöör Maria Avdjuško), mees
Teatrirolle
Semjon Semjonovitš Medvedenko (Tšehhovi Kajakas, 1995, diplomilavastus Draamateatris)
Woyzeck (Büchneri Woyzeck, 1996, diplomilavastus Draamateatris)
Smike (Dickensi ja Edgari Nicholas Nickleby elu ja seiklused, 1997)
Kiir (Lutsu ja Undi Täna õhta kell kuus viskame lutsu, 1998)
Song Liling (Hwangi M. Butterfly, 1999)
Lembit Pedajas (Ranneti Kadunud poeg, 2001)
Perdican (Musset’ Armastusega ei naljatleta, 2001)
Eddy (Mrożeki ja Undi Tango, 2002 Draamateatris)
eri rollid (Tormise Eesti ballaadid, 2004)
Sid Vicious (Raadi ja trupi Ainult võltsid jäävad ellu, 2004)
Pavel (Gorki ja Sarneti Ema, 2005)
Fotograaf, Metsmaasikas, Loomaarst, Ohverdaja jt (Paasilinna ja Smedsi Jänese aasta, 2005)
osaline (trupi Europiraadid, 2006, koostöös Showcase Beat Le Mot’ga)
Medvedenko (Tšehhovi ja Smedsi Kajakas, 2007)
Helmer ja Härra (Jelineki Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed, 2008)
Mees (Janseni ja Eelmaa Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud, 2009 Tartu Uues Teatris, ka lavastus koos Taavet Janseniga)
Arcita (Lille Indiate uurimine, 2009)
Jääger, Humbaba, Uta-Napišti jt (Jalaka ja Jüristo Gilgameš ehk Igaviku nupp, 2011)
Onu ja Tööline (García Lorca Lillede keel, 2012)
Jutustaja (Kane’i 4.48 psühhoos, 2013)
