Marek Krajewski

11. sept. 2020 at 6:07 e.l. (Marek Krajewski) (, )

Marek Krajewski (sdn 1966) on Poola krimikirjanduse lipulaev, tema romaane on tõlgitud kahekümnesse keelde. Kõige tuntum on romaanitsükkel jõhkrast ja hellast Breslau politseinikust Eberhard Mockist, kes armastab naisi ja alkoholi (seni on ilmunud üheksa raamatut). Krajewski on hariduselt klassikaline filoloog, lisaks doktorikraadiga. Klassikaliselt filoloogilt nõutakse täpsust ja detailiarmastust ning neid väärt omadusi näitab Krajewski ka krimikirjanikuna. Krajewski romaanides on palju musta huumorit, teda on nimetatud ka Poola Chandleriks.
/www.hlk.ee/

Katkend: Katk Breslaus, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Halliste 2020. Poola keelest tõlkinud H. Lindepuu. Lk 202 – 211.

Breslau, pühapäev 24. märts 1924, kell kuus pärastlõunal

Cornelius Wirth püüdis tõmmata otsustava piiri era- ja ametiasjade vahele. Ta ei lubanud, et need kaks tema elu sfääri mingiski punktis lõikuksid. Ta ei rääkinud kunagi oma kauaaegsele uudishimulikule armukesele ega tema veelgi uudishimulikumale alaealisele õele – keda ta ka uhkelt ülal pidas – igapäevastest keerukatest sündmustest, mis kaasnesid tema ametiga. Ta oli veendunud, et kuuleks nende peenehäälset kiljumist, kui paljastaks, millega ta argiselt ametis on. Ehkki nende positsioon tema elus ei andnud volitust mingiteks küsimusteks ja pretensioonideks, sallis ta, – ise ka ei teadnud, miks – tigeduse- ja hüsteeriapurskeid ning libises neist üle pomina ja ühesilbiliste vastustega, mis kumbagi naist ei pannud imestama ja kinnitas arvamust temast kui „tõelisest mehest”, kes on sõnaaher ja ajab oma asja. Ja ta oli sama kidakeelne, kui südameasjade kohta pärisid temalt need, kellega ta kõige meelsamini mõnusid nautis. Pealetükkivate prostituutidega, kes tahtsid teada, kui mitu korda „armas Corni” rahuldab oma armukest, oli ta vaikiv, kärsitu ja lõpuks tõukas endast sellised, kes muutusid liiga pealetükkivaks.

Sellepärast ei olnud ta sugugi rõõmus, kui tema patroon Eberhard Mock pakkus talle privaatseks kohtumiseks välja bordelle või väikseid hotelle, mis ei olnud midagi muud kui maskeeritud bordellid. Mock – erinevalt Wirthist – võttis neid pesasid oma koduna. Mock oli ju poissmees ja pordumajade alaline klient, peale selle ei olnud tal juba mitu head aastat ülalpeetavat, sest – erinevalt Wirthist – oli ta impulsiivne, tõrges igasuguse karjumise, kiljumise ja hüsteeria vastu, suhtus äärmiselt kahtlustavalt, kui keegi proovis teda n-ö enda omandiks teha. Lõbunaised ilmutasid seevastu sellist käitumist väga harva, enamasti aga üldse mitte. Seepärast armastaski Mock neid, aga ilma sügavate sentimentideta. Tihti õnnestus Mockil läbi tungida nende põlglikust ja vulgaarsest kaitserüüst; siis jõudis ta haiget saanud väikeste tüdrukute hella sisemusse, kes tahavad, et neid hoitaks ja kaitstaks. Loomulikult oli nende hulgas ka selliseid – tigedushetkel tõdes Mock, et need on isegi enamuses -, kes tema juures nurrusid kui kassipojad, aga pärast kahekordse tasu sissekasseerimist naersid selja taga tema sentimentaalsust. Ehkki Mock teadis seda, ei olnud tal kahju nendele osutatud hellusest, mille eest – siiralt, või mitte, tundeliselt või mehhaaniliselt – andsid nad talle mesimagusaid hetki, mida Napoleon nimetas „sõdalase puhkuseks”.

Niisiis, Mock määras Wirthile telefonitsi kohtumise kella kuueks pärastlõunal Ruudipärja hotelli. Ta tegi seda hetkel, kui raekoja kell lõi juba kolmveerand kuut. Wirth, kes oli parajasti oma naisukestega Dahnstrasse villas magustoitu nautimas, istus vandudes automobiili, käivitas mootori ja võttis paigalt nii tormakalt, et tema isiklik turvamees Heinrich Zupitza jõudis vaevu hüpata eksklusiivsesse Protosesse ja võtta sisse koht oma šefi kõrval.

Viis minutit pärast kuut olid nad juba nimetatud hotelli toas number 12 ja vaatasid uskumatul pilgul ja ääretu imestusega Mocki, kes mugavalt diivanil lösutas. Mock tõmbas sigarit, mõlema käe pöidlad olid veskitaskusse surutud. Voodi oli segamini, lina otsapidi põrandal, tekk mütsakus päitsis. Õhus oli veel odavat naisteparfüümi. Mocki ilme ja tema naeratus ütlesid neile paljutki. On teinud korraliku kepi, mõtles Wirth, ja nüüd järgneb pikk ja rumal jutt kruustangidest, mingid kreeka või rooma kõrvalepõiked, ja lõpuks šantaaž praktikas. Ja see peab olema pühapäeval! Grammafonimuusika ja ühise struudlisöömise asemel minu väikese hiirekese ja tema õega.

„Jah, jah,” naeratas Mock, justkui lugedes Wirthi mõtteid. „Õppida, kulla mehed, ikka ja aina õppida! Täna toimub järjekordne õppetund, kuidas kruustange kasutada. Tänased on loomulikud ja pigem improviseeritud. Mul ei olnud aega, et täpsemalt kontrollida, milline on mehe nõrk koht, keda me kohe näeme. Seepärast peame selle hella koha lokaliseerima ad hoc. Ma olen kindel, et tänane õppetund läheb libedalt, sest see toimub samasugustes tingimustes, kui eelmine. Odavas hotell-pordumajas. Selle teemaks on … Noh, mis, Wirth?”

„Nõrga punkti leidmine,” vastas Wirth tõrksalt.

„See oli sissejuhatus. Aga nüüd asja juurde!”

Mock, endiselt sigarit suus hoides, tõusis ja andis Wirthile ja Zupitzale märku, et need tuleksid temaga kaasa. Kui nad olid juba koridoris, kummardus Mock Zupitza poole ja sosistas talle midagi kõrva. Zupitza noogutas. Ta läks ukse juurde ja torkas muukraua lukuauku. Zupitza lükkas ukse paokile. Nad kuulsid ülimat rahuldust saava naise oigeid. Uks kääksatas. Oiged ei lakanud. Hoopis valjenesid. Sellega liitus isase madalahäälne nohisemine. Mock astus tuppa. Esiplaanil oli naise selg ja tagumik, mis rütmiliselt liikusid. Valged ja liigagi täidlased. Kaelal oli niiskusest krussis lühikeseks lõigatud juuksed. Mock kiskus oma pilgu – mitte ilma kahjutundeta – daami ümarustelt ja otsis pilguga mehe

nägu. Ta ei märganud seda. Viimane tema nähtav kehaosa oli rangluu, kõrisõlm ja lõug altvaates. Pea rippus üle voodiääre alla.

Mock andis oma kaaslastele märku, et need ei liiguks paigalt. Ise läks ta ümber voodi ja silmitses armastajaid. Kumbki neist ei märganud teda, sest mõlemal olid silmad kinni. Mock hüüatas, nii nagu lapsed, kui tahavad kedagi ehmatada, sigar endiselt suunurgas. Ta haaras mehel kõrvust, mehe nägu oli alaspidi olemisest verd täis valgunud.

„Hoidke teda kätest kinni,” hõikas Mock, ise pigistas kätega mehe põski, justkui tahaks oma kompanjonidele puust ja punaseks teha, mida tähendavad kruustangid.

Naine oli vakka ja vaatas hirmunult Mocki ja tema kaaslasi. Tema armuke püüdis Zupitza ja Wirthi haardest lahti rabeleda. Tagajärjetult vingerdas ta voodis, püüdes end kõhuli keerata. Mõneteistkümne sekundi järel andis ta alla. Ta lamas rahulikult ja sosistas: „Laske mind lahti, palun! Mul on valus!”

Sama tõhusalt oleks ta võinud oma ründajatelt halastust paluda Goethe „Haldjate kuningat” deklameerides.

„Ah või valus?” naerats Mock, surudes tema lõuga, nii et verd täis valgunud nägu oli järjest lähemal põrandale. „Aga enne ei olnud valus, või mis, Oschewalla? Enne oli hea. Õnnis, lausa õnnis olek! Mõjub teravalt, kui veri valgub pähe, mis? Selline fiku-miku meeldib sulle, oi, kuidas meeldib!”

„Laske lahti, palun!”

„Laske lahti!” kamandas Mock.

Oschewalla tõusis taarudes ja tõmbas püksid jalga. Ühel hetkel takerdus ta säärde kinni ja vajus raskelt voodile. Naine oli teki alla peitu pugenud. Isegi pea oli teki alla peitnud.

„Kas näed, kui hea ma sinu vastu olen?” Mock istus toolile ja pistis pöidlad vestitaskusse. „Lasin su lahti… Veri valgub pähe… Aga küll kõik rahuneb… Jah, jah, Otto, kõik läheb normi tagasi…” Seda öeldes patsutas ta lamajat põsele. „Aga ma võin olla veel parem. Ma võin sulle lubada edasist mõnu selle Willendorfi Venuse rüpes…”

„Mida ma pean tegema?” Oschewallal õnnestus lõpuks püksid jalga tõmmata ja ta istus voodi äärele.

„Vastama küsimusele,” muutus Mock ühtäkki tõsiseks. „Lihtsale küsimusele. Aga kõigepealt sissejuhatus. Mul ei olnud sinu vanglas igav. Ja kas tead, mispärast? Sest ma mõtlesin aina selle degenerandi viimastele sõnadele, kellel ma kongis kaela kahekorra keerasin. Kas ma pean neid kordama või mäletad neid järsku ise?”

„Ei mäleta.”

„Ta ütles: „Ta maksis mulle, Oschewalla maksis mulle sinu häbistamise eest!””Mock viskas kustunud sigari pesukaussi. „ma mäletan neid sõnu selgelt, aga ma ei mõista nende tähendust. Kas sa juba aimad, mida ma siin täna teen?”

„Jah, aiman.” Oschewalla pani endale särgi selga. „Aga mida ma vastutasuks saan, et sulle seda ütlen?”

„Rahu saad,” vastas Mock, „püha rahu. Ma lähen siit välja ja jätan rahule sinu ja sinu naisukese selles armupesas. Miks sa maksid Dziallasele selle eest, et ta mulle kere peale annaks, et ta häbistaks mind nõnda nagu kadunud Priesslit?”

„Ega ma ise maksnud,” vastas valvur rahulikult, „ma lihtsalt andsin talle kellegi teise raha edasi.”

„Kelle?”

„Kriminaalpolitsei ülema Heinrich Mühlhausi…”

Sügav vaikus võttis maad. Mock vaatas uurivalt Oschewallale otse silma sisse, pupillid paistsid tumenevat, samal ajal kui tema põsed heledamaks muutusid. Ta oleks võinud paluda Oschewallal nime korrata, aga polnud vaja. Sest kõlas nii nimi kui ametikoht. Senimaani oli olnud see nimi tema jaoks teeviit, selle nime kandjat ta austas ja sidus sellega oma helgemaid lootusi, see ilmus ajakirjanduses üllate omadussõnade saatel ja andis hingekosutust Breslau elanikele. Kuni tänaseni. Tänasest on selle nime kandja keegi, kes oma rahaga õhutas pervert Dziallase viha Mocki vastu, keegi, kes tahtis Mockist teha paaria, vanglaprussaka. Ta mitte ainult ei pidanud paluma korrata seda nime, vaid ta ka ei tahtnud seda teha.

Ta pööras sõnagi lausumata armukestepaarile selja ja suundus ukse poole. Wirth ja Zupitza läksid talle järele. Esimene neist tahtis irooniliselt küsida, mis uut liiki tangid need pidid olema, mida nad täna justkui tundma õppisid. Ta ei küsinud, sest midagi oli ta täna Mocki teoorist õppinud. Juba ammu oli ta märganud huvitavat reeglipärasust, aga alles nüüd mõistis märke ja prognoose. Kui Mock teeb pika sissejuhatuse, lõbustab end ladina maksiimidega ja antiigi huvipakkuvate seikadega, siis kruustangid toimivad kehvasti või ei toimi üldse. Kui – nagu nüüd pärast selle nime kuulmist – Mock vaikib, surub hambad kokku ja lahkub väga kiirel sammul, siis on see ilmne märk, et peatselt kasutab ta veelgi vägevamaid riistu. Ja te tema sihtmärk ei pääse tema eest. Ja et see saab olema valus.

Heinrich Zupitza õppis ka midagi sellest pärastlõunast. Senimaani ei teadnud ta, et erootilise galopi ajal „laksab kõvemini”, kui ratsul on pea rippu.

Breslau, pühapäev, 23. märts 1924,

õhtul kakskümmend minutit seitse läbi

Breslaus, nagu ikka paastu ajal, kõlasid kirikutes ja kontserdisaalides passioonid. Schlesisches Landesorchesteri muusikud või Orchester-Vereini koorilauljad, isegi asjaarmastajatest mees- ja naisansamblid, kellest ei olnud Sileesia pealinnas puudust, hülgasid selleks ajaks kergema ja isegi patriootliku repertuaari ja haarasid kannatuse, reetmise ja ristilöömise pateetiliste nootide järele. Kriminaalnõunik Heinrich Mühlhaus ei olnud eriline passioonlike oratooriumite austaja, kõik reekviemid äratasid temas vastumeelsust, ja hiioblikud kurtmised tõid suule haletseva muige. Seega rõõmustas ta ääretult, kui abonementkontserdil Lobe muusikateatris toimus kavas mingil põhjusel muutus ning Bachi „Johannese passiooni” asemel pidi tulema esitusele Mahleri Viies sümfoonia ja Beethoveni „Leonora” avamäng, ning dirigendiks oli Georg Dohrn.

Õhtu algas Mühlhausile üsna õnnetult. Tema abikaasa otsustas panna tänasele kontserdile pähe vanamoodsa suure kübara. Seda oleks võinud mõista, kui ta kunagi poleks käinud kontserdil ja kui tema mees ei oleks reeglitele tähelepanu juhtinud. Aga nii ju ei olnud. Kontserditel oli ta käinud juba kakskümmend aastat oma politseinikust mehega, kelle kohta oleks võinud kõike öelda, aga mitte seda, et ta ei pea kinni reeglitest ja eeskirjadest. Miks naine siis üldse peakatte järele käe sirutas, kui igal piletil ja kontserdikuulusel on juba peaaegu viiskümmend aastat märkus „austatud daamidel ei lubata ilmuda kontserdisaalidesse kübaraga”? See oli seletamatu, nagu ka see, et Mühlhausi ja tema abikaasa saali päästnud piletikontrollija ei juhtinud tähelepanu proua reeglitevastasele kübarale. Alles nende taga istujate sisistamine ja valjud märkused teadvustasid Mühlhausile piletikontrollija vea. Ta heitis pilgu kellale. Kontsert pidi algama kolme minuti pärast. Raiskamata aega selgitustele, võttis ta naisel kübara peast ja jooksis saali ukse poole, mõttes paludes, et garderoobis ei oleks liiga pikka järjekorda. Tema palveid võeti kuulda. Kui ta andis riidehoidjale oma žetooni, kuulis ta esimest kella. Igal abonemendil ja kuulutusel oli kirjas, et kontserdi ajal enam saali ei lasta, ta mäletas seda. Ta kiirustas pilguga riidehoidjat tagant, kui see otsis loiult palitut, et kübar õigesse riiulisse panna. Lõpuks sai Mühlhaus ka riiulinumbri ja siis kõlas teine kell. Ta pöördus ja tahtis saali kiirustada. Ent ta ei teinud seda. Ta tardus. Tema ees seisis Eberhard Mock koos kahe mehega, kelle süngeid nägusid oli Mühlhaus kusagil näinud. Üks nendest, pikka kasvu turske tüüp, hoidis kätt palitutaskus. Ja see tasku oli punnis mingist piklikust esemest. See võis olla püstolitoru ja võis olla ka täitesulepea. Mühlhaus oleks seda hõlpsasti teada saanud, kui ta oleks tõstnud kisa. Kuid ta vaatas mehele otsa ja loobus kisa tegemisest. Tema pähe ilmus absurdne mõte, et piletikontrollija ja tema oma naine olid nende meestega mestis. Tema kahtlustav politseinikumõistus lihtsalt ei võtnud omaks, et see oli täielik juhus, mis aitas Mocki. Ja just siis kõlas viimane, kolmas kell.

Püsiviide Lisa kommentaar