Hasso Krull

23. juuli 2012 at 3:06 p.l. (Nädala autor 2012) (, )

Hasso Krull

Hasso Krull (1964) – eesti luuletaja, esseist ja tõlkija.
Katkend: “Jumalanna pesa”, SA Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 19-20, 2012 lk 62-64.

Müüt ja ajalugu
Marija Gimbutas oli möödunud sajandi arheoloogias erandlik isiksus. Tema raamatute populaarsus ületab mäekõrguselt enamikku arheoloogilisi tutvustusi või teatmikke, rääkimata teaduslikest käsitlustest. Kuigi Gimbutase töid on palju kritiseeritud ja akadeemilistes uurimustes välditakse isegi nendele viitamist, ei ole huvi sellest kahanenud, vaid pigem vastupidi: Gimbutasest on saanud nüüdse jumalanna-liikumise ja matriarhaadi-uuringute nurgakivi.
Tegelikult alustas Marija Gimbutas hoopis folkloristina. Ühes elu lõpul antud intervjuus (3.X 1992) on ta öelnud:”Minu sündimise ajal oli Leedu veel pooleldi paganlik. Jumalannadega puutusin sageli otseselt kokku. Lapsepõlves olid nad kõikjal minu ümber. Jumalanna Laima võis mõnikord öösiti hüüda ja aknast sisse vaadata. Ta ilmub alati, kui keegi sünnitama hakkab ja vanaema ettevalmistusi teeb. Vanaema asetab jumalanna rättidele ande, tema jaoks pannakse kudumistöid, sest tema koob elu, ta ketrab.” Varsti hakkas Gimbutast aga huvitama arheoloogia, ja pärast Leedust põgenemist 1944. aasta suvel kaitses ta Tübingeni ülikoolis väitekirja Leedu muinaskalmetest. 1958 ilmus Gimbutasel juba Ameerikas raamat “Muistne sümboolika leedu rahvakunstis”, ja 1967 alustas ta esmakordselt väljakaevamisi Lõuna-Euroopas. 1974. aastal oligi Gimbutasel piisavalt palju materjali, et panna kokku “Muinas-Euroopa jumalannad ja jumalad”: sellest sai tema peateos, mida hilisemad tööd on ainult mõnevõrra täiendanud.
Kuna Gimbutase tööd seisnevad põhiliselt pildimaterjali koondamises, kõrvutamises ja seletamises, ei saa tema põhiseisukohti lihtsalt ümber jutustada. Arheoloogilise materjali süstematiseerimisel lähtus Gimbutas ühest peamisest hüpoteesist: ta oletas, et Muinas-Euroopa religioon ja mütoloogia koondusid ümber ühe Suure Jumalanna kuju, kellega on seotud kogu noorema kiviaja visuaalne sümboolika. Hiljem, indoeurooplaste tulekuga, muutus eurooplaste kultuur patriarhaalseks, kuis siiski säilis osaliselt ka vanemaid kihistusi, mida näitab ennekõike rahvakunsti ornament. Arusaam, et indoeuroopa kultuur levis Euraasia steppidest lainetena lääne poole umbes 4500-2500 e.m.a., asendades Muinas-Euroopa vanema kultuuri, lähtub nn. Kurgaanide hüpoteesist, mille Gimbutas esitas juba 1956. aastal. Seda hüpoteesi kritiseeriti ägedalt 1980. aastatel, kuid praegu on enamik arheolooge ja keeleteadlasi väljarännu-idee juurde tagasi pöördunud. “Ajavahemikus 4200-3900 e.m.a. põletati Doonau alamjooksul ja Ida-Bulgaarias maha üle 600 tell-asula… Metsad ei taastunud enam…3800. aasta paiku ilmunud kultuurid ei kasutanud kodurituaalides enam järjekindlalt naise kujukesi… Mahajäetud asulate hulk ja paljude pikaajaliste traditsioonide välkkiire katkemine käsitöö, kodurituaalide, kaunistamiskommete, kehaornamentide, majapidamise, elukorralduse ja ökonoomia vallas lubab oletada, et see polnud järkjärguline areng, vaid järsk ja tõenäoliselt vägivaldne lõpp.” Niisugune nägemus mõistagi toetab minevikku projitseeritud utoopiat. Muinas-Euroopa võis enne indoeurooplaste tulekut olla suhteliselt rahumeelne ja võrdõiguslik emajärgne ühiskond, mille patriarhaalne süsteem küll purustas, aga mida saab siiski taastada arheoloogiliste leidude ja hilisemate jälgede põhjal.
Suure Jumalanna kujutelm, mis asub kesksel kohal niihästi Marija Gimbutase kui Robert Gravesi käsitlustes, on ühtaegu nende tugevus ja nõrkus. Tugev külg on kindlasti see, et suure mütoloogilise ja arheoloogilise materjalihulga koondamine ühe põhimotiivi ümber tekitab esmakordselt võimaluse samastuda ajaliselt või ruumiliselt väga kaugete kultuuridega, tundes korraga hingesugulust isegi kiviaja inimestega. Lineaarne ajalookäsitlus pole enam esmatähtis ja muutub lihtsalt müütilise äratundmise taustaks: üks ja seesama algne jumalanna näib erineval kujul toimivat kõikjal, ühendades inimeste maailma samaks kosmoseks. Seletamatud ja kummalised mütoloogilised motiivid satuvad uude valgusse, osutudes arusaadavaks; muinasleidude imelikult tuttavad mustrid muutuvad läbipaistvaks. Kujutelma nõrkus on aga ilmselgelt selles, et ta on projitseeritud ajaloolisele taustale, mis sedavõrd suuri abstraktseid üldistusi ei luba. Nii ongi Suure Jumalanna  ajaloolisust vaidlustatud, juhtides tähelepanu jumalannakujude suurele varieeruvusele vanades usundites; pole ka põhjust arvata, et kõik arheoloogide leitud naisefiguurid alati kujutaksid jumalannat. Veel vihasemalt sõdivad Suure Jumalanna müüdi vastu need, kelle silmis ajalooline tõde ongi ainus healoomuline väärtus ning müüdid üksnes takistavad oleviku selgepilgulist hindamist. Niisugusel seisukohal on Cynthia Eller, kelle meelest selline müüt kahjustab feministlikku kriitikat:
“Müüdid püüavad maailma korrastada, talle tähendust anda. Sellepärast eelistavad müüdid teemasid, mis on valulised või seletamatud või mõlemat korraga. Väidan, et sooline ebavõrdsus on valuline, niihästi naistele kui meestele, ja seepärast kerkibki see müütides ikka ja jälle esile. Tõepoolest, patriarhaalses ühiskonnas koheldakse naisi ebaõiglaselt, selle mõistmiseks ei pea olema moraalne geenius. See võib häirida isegi inimesi, keda on kasvatatud usus, et sooline ebavõrdsus on loomulik, vältimatu ja õiglane. Ebavõrdsust on vaja kuidagi seletada. Arvan, et matriarhaalne müüt ongi niisugune seletuskatse, mis püüab soolise ebavõrdsuse valulist ebamäärasust mõtestada.”
Elleri ägedus on teatava maailmapildi raamides mõistetav. Ometi jääb lahtiseks küsimus, kas müütiline mõtlemine feminismi tõepoolest kahjustab või mitte. Ilma müütilise mõõtmeta ühiskonnakriitika võib samuti olla viljatu, või mis veel halvem – tekitada soovitud muutuste asemel kibestumist ja meeleheidet. Seepärast tulebki Elleri paatosesse suhtuda ettevaatusega. Ühes asjas on aga Cynthia Elleril kindlasti õigus: Suure Jumalanna kujutis on kindlasti müüt, lummav ja ligitõmbav müüt, mis paigutab eelajaloolisse minevikku mitmekihilise tulevikulubaduse.
Luule
1986 “Mustvalge”, Eesti Raamat
1988 “Pihlakate meri”, Eesti Raamat
1993 “Luuletused 1987–1991”, Vagabund
1995 “Swinburne”
1997 “Kaalud”, Vagabund
1999 “Jazz”, Vagabund
2001 “Kornukoopia: sada luuletust”, Vagabund
2004 “Meeter ja Demeeter”, Vagabund
2006 “Talv”, Tuum
2009 “Neli korda neli”, Eesti Keele Sihtasutus
2012 “Veel ju vist”, Eesti Keele Sihtasutus
Esseekogud
1996 “Katkestuse kultuur”, Vagabund
2000 “Millimallikas”, Vagabund
2006 “Loomise mõnu ja kiri”, SA Kultuurileht, LR 5-6.
2009 “Paljusus ja ainulisus”, Eesti Keele Sihtasutus
2012 “Jumalanna pesa”, SA Kultuurileht, LR 19-20.
Tõlked
1993 Georges Bataille. “Madame Edwarda” ja “Silma lugu”
1995 Jacques Derrida. “Positsioonid”
1995 Paul Valéry. “Härra Teste”
1997 Jean Cocteau. “Oopium: mürgi mõju lahtumise päevik; Ingel Heurtebise; Eiffeli torni noorpaar”
1998 Gilles Deleuze ja Félix Guattari. “Kafka. Väikese kirjanduse poole”
1999 Pierre Bourdieu. “Televisioonist”
2002 Sujata Bhatt. “Rebane ja ingel”
2003 Slavoj Žižek. “Ideoloogia ülev objekt”
2003 Allen Ginsberg. “Ameerika” (koos teiste tõlkijatega)
2004 “Vembuvana. Jänes. Winnebago triksterilood”
2010 “Kärgatav Kõu. Ühe indiaanlase autobiograafia”
Tunnustus
1998 Kultuurkapitali esseistikapreemia raamatu “Katkestuse kultuur” eest
2002 Kultuurkapitali luulepreemia “Kornukoopia: sada luuletust” eest
2004 “Meeter ja Demeeter” nimetati Kultuurkapitali luulepreemia kandidaadiks.
2005 Balti assamblee kirjanduspreemia raamatu “Meeter ja Demeeter” eest
2006 Juhan Liivi luuleauhind luuletuse “Sõlm” eest
2006 Ivar Ivaski mälestusfondi stipendium
2007 Kultuurkapitali esseepreemia  “Loomise mõnu ja kiri”
2007 “Talv” oli üks kuuest Kultuurkapitali luulepreemia kandidaadist
2007 “Talv” pälvis esimese Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna.
2010 Kultuurkapitali luulepreemia raamatu “Neli korda neli” eest
Linke
Intervjuu Sven Vabarile “Healoomuline multi-kulti üleküllus”, Vikerkaar 12, 2004, http://my.tele2.ee/svenvabar/intervjuud/hassokrull.htm
Lauri Sommer “Tehted numbrites, keeles ja elus”, Eesti Päevaleht 27.02.2009,
http://www.epl.ee/news/kultuur/tehted-numbrites-keeles-ja-elus.d?id=51160431
Jürgen Rooste “Krulli maailm”, Postimees 30.05.2009, http://www.postimees.ee/125629/krulli-maailm/

Püsiviide Lisa kommentaar