Marju Kõivupuu
Marju Kõivupuu (1960) on eesti filoloog, kultuuriloolane, kirjanik ja folklorist.
1986.aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina. Aastatel 1990–1993 õppis Tartu Ülikooli aspirantuuris ning 1995–1999 Eesti Põllumajandusülikooli doktorantuuris. 2002. aastal kaitses Marju Kõivupuu doktoritöö surmakultuuri suundumustest Võrumaa matusekombestiku näitel.
Katkend: Eesti mütoloogia algajale, Tänapäev 2023, lk 107-115
INIMENE JA KODU
Hing
„No ütle, Imelik, kuda ma pean hinge eest hoolt kandma? Ja kus see hing üleüldse on? Kuda kantakse hinge eest hoolt?”
Läbi aegade on inimkonna suurimateks mõistatusteks jäänud sünd ja surm – hinge saamine kehasse ning lahkumine kehast. Filosoofia ajaloos on hing mitmeti käsitatud mõiste, enamasti on see sama mis psüühika ja teadvus, sealhulgas eneseteadvus.
Ürgne kujutelm hingest kui elu andvast ja kandvast algest, mida leidus kõikjal – inimeses, loomades, looduses -, on ka eesti rahvausundis üldlevinud fenomen. Tõsi, külaühiskonnas valitsenud arusaamade kohaselt asus inimese hing hierarhiliselt siiski natuke kõrgemal redelipulgal kui näiteks (kodu)loomade oma – tõpral on toss, öeldi inimpõlvi tagasi. Arvatavasti on loodusjõududel (äike, tuul, vesi jne), millest inimene sõltus, olnud omakorda rohkem hingejõudu kui inimesel.
Rahvauskumuse järgi asus üks hing kogu kehas, kuid oma hinged olid ka üksikutes elundites, mõnes väekamad kui teises; hing oli ka inimese varjus ja tema peegelduses, hinguses, samuti nimes. Keeleteadlase Haldur Õimu (snd 1942) arvates pesitseb eestlaste hind südame piirkonnas, sest sellistes väljendites nagu „kogu hingest” ja „hing on raske” täidab hing südame rolli.
Paljudes eesti väljendites võib sõna „hing” asendada sõnaga „süda”, ilma et tähendus muutuks. Väljendites „hing aimab halba”, „hing igatseb” või „hing on ärevil” peegeldab hing inimese sisemaailma tundmuste ja tahte alal; ütlus „silm(ad) on hinge ja/või südame peegel” omakorda osutab silmade ning inimeste emotsioonide, mõtte- ja tahtemaailma seostele.
ANIMISM
1867.aastal pidas Edward Burnett Tylor (1832-1917) Londonis Inglise Kuninglikus Seltsis kõne religiooni algupärateooriast, mille kohaselt varaseim usund põhinebki loodusobjektide, nähtuste ja olendite hingestatusel. Ladinakeelse nimetuse animus – hing – järgi hakati uut õpetust nimetama animismiks. Animistlikele kujutelmadele on iseloomulik partikulaarsus – suure hulga erifunktsiooniliste vaimude ja hingede eristamine, kellega suheldakse kui võrdne võrdsega vastavalt elus ette tulevatele mitmesugustele olukordadele. Animism on ka algupärateooria, mille kohaselt on ta olnud varaseim usund (religiooni vorm), mis esineb juba paleoliitikumis.
Kuigi animismi idee püstitas Herbert Spencer (1820 – 1903), peetakse animismi teooria rajajaks ja mõiste kasutusele võtjaks briti antropoloogi Edward Burnett Tylorit, kes oma 1871. aastal ilmunud teoses „Primitiivne kultuur” väitis, et animismi võib leida kõikides usundites, eriti nende varasematel arengujärkudel.
PEEGEL
Peegel (lõunaeesti varòkaetus, ese, mis näitab inimese varju) on usundis ja mütoloogias maagiline ese, võluvahend, mis võimaldab inimesel suhelda ka teispoolsusega. Peeglit on kasutatud meediumina ennustamisel, teda seostati surmaga: peegel on värav teispoolsusse. Peegli purunemine sümboliseeris ebaõnne (niipalju õnnetuid aastaid, kui mitu kildu) või halvemal juhul koguni surma. Katkist, mõranenud peeglit ei ole peetud mõistlikuks kodus hoida. Kui majas oli surnu, oli kombeks katta peeglid kinni, et hing saaks kehast rahulikult lahkuda. Kuid tänapäeval soovitatakse lisaks peeglile kinni katta kõik ekraaniga esemed: telerid, kuvarid. Viimane on kombeks iseäranis rahvapärases õigeusus, kus 40 päeva pärast surma on olulise tähtsusega, sest hing viibib siis veel elavate juures, ning elavad peavad omalt poolt tegema kõik, et lahkunu hing ei satuks teel teispoolsusse kurjade hingede meelevalda. Maagilise tähtsusega on rahvapärases õigeusus eriti esimesed üheksa surmajärgset päeva: surnu hing käib sel ajal pühakute hingede abiga Issanda ees kummardamas. Tänapäeval, kui elutempo on kiirenenud, püütakse vähemalt üheksa päeva reeglist kinni pidada. On usutud, et lahkunu hinge peegeldus peeglis võib kahjustada elavaid inimesi ning lahkunu hing võib tõmmata elava inimese teispoolsusse. Kui elav inimene näeb surnud inimest peeglis, on see märk, et tal endal pole ka kaua elada jäänud. Peeglimotiivi kui maagilist silda siin- ja sealpoolsuse vahel kasutab näiteks kirjanik Indrek Hargla oma „Süvvahaua” sarjas.
Vanakreeka filosoofi Aristotelese (384 eKr – 322 eKr) järgi on kõigil elusolenditel hing: taimedel on eriline kasvav või kasvatav hing (anima vegetativa), loomadel loomne ja tundlik hing (anima sensitiva) ja inimestel ratsionaalne hing (anima ratsionale).
Arvatavasti on hinge mõiste algselt olnud seotud hingamise, puhumise ja tuulega. Vanas Testamendis puhub Jumal esimesele inimesele hinge sisse nina kaudu. Eesti keeles ütleme hingeline ja mõtleme elusolendit, inimest.
Samuti on läbi aegade usutud keha elustava hinge eksistentsi jätkumist mingil muul moel. Kalmete, kalmistute ja hukkumispaikade seotus kividega on tuntud tänini kogu maailmas (vrd näiteks megaliidid, püramiidid, mälestuskivid jne). Samamoodi on peetud eri usundites hinge sümboliks ja uueks eluasemeks puid, allikaid, ja teisi loodusobjekte. Nii nagu kalmesse/kalmistule on maetud lahkunu maised jäänused, asub kivisse, puusse või allikasse inimese surematu hing.
Eesti vanema põlve folklorist ja usundiloolane Oskar Loorits, toetudes Wilhelm Wundti (1832-1921) jt toonaste usundiuurijate seisukohtadele ning lähtudes teoreetilisest eeldusest, et rahvauskumuste kohaselt asub hing igas elavas olendis ning juhib kogu elutegevuse protsessi, süstematiseeris muinaseestlaste hingekujutelmad kehahingeks (asub kogu kehas), elundihingeks (hing asub ka üksikutes elundites, veres, juustes ja küüntes), varihingeks (olendi varjul on ka hing); hing on olemas ka peegelduses, hingetõmbes, hinguses (vrd läänemeresoome sõna „hing”) jne.
Kehast ajutiselt lahkuv hing (irdhing) võis näiteks magamise, haiguse või näiteks minestuse ajal nähtamatuna või nähtavalt lahkuda kas inimese enda, erilise hingeolendi (tuulispask, luupainaja, virmalised) või hingelooma (mardikas, mesilane, liblikas) kujul.
Surm tähendas hinge jäädavat lahkumist kehast (vrd ütlus „heidab hinge”), misjärel võis hing iseseisvalt (kummitus, kodukäija) edasi tegutseda (külastas näiteks hingede ajal oma kunagist kodu) või siirduda (irdhing) mõnda teise olendisse (looma, lindu) või loodusobjekti (puusse, allikasse, kivisse). Ristipuude fenomenis on aastatuhandete jooksul konserveerunud arusaamad puust kui lahkunud hinge uuest asupaigast.
Looritsa väitel on indoeurooplaste eeskujul eesti rahvausu hingekujutelmad dualistliku iseloomuga: headele, abistavatele hingedele vastanduvad pahatahtlikud, kahju, haigusi ja õnnetust toovad hinged.
Paljudes usundites võib hing siirdhingena rännata või ümber sündida (reinkarnatsioon).
Hingedepäev, hingedeaeg
Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati hingedepäev ehk usklike surnute mälestuspäev pühana 1006. aastal ja seda tähistatakse sealtmaalt 2. novembril. Kirikuloost on teada et hingedepäeva hakati pühitsema Prantsusmaal Cluny kloostri abti Odilo eestvõttel 998. aastal. Olemuselt haakub hingedepäev 1. novembril pühitsetava pühakutepäevaga, mida hakati pidama 9. sajandil. Sellele järgnev „lihtsate” hingede mälestamise püha saigi alguse inimlikust soovist meenutada-mälestada ühel kindlal kuupäeval ka kõiki neid surnuid, keda kirikuisad ei ole pühakuks kuulutanud. Hingedepäeva kristlik sisu, selle tähtsus ja tähendus seisneb surnute mälestamises ning nende eest palvetamises.
Mitmel pool Euroopas oli hingedepäeval kombeks küpsetada hingekakku ehk hingeleiba. Selle saamiseks käisid lapsed perest peresse, laulsid ja lugesid kaku annetaja surnud sugulase eest palve. Mõnel pool on see vana tava veel tänini üsnagi elujõuline.
Alates 1990ndatest alguse saanud hingedepäeva tähistamine 2. novembril on kogunud ka eestlaste hulgas üha enam populaarsust. Sel päeval süüdatakse akendel ja kui vähegi võimalik, siis ka lähedaste kalmudel küünlad, et meenutada lahkunuid, olla mõttes nendega, sest paljudel juhtudel on lähedased maetud Eesti eri nurkades asuvatele maakalmistutele, kuhu jõudmiseks kulub teinekord tunde. Ka on tuhastusmatus toonud kaasa uue kombe puistata lahkunu tuhk kuhugi loodusesse, nii et lähedastel polegi kalmuküngast, kus mälestusküünal süüdata. Kirikutes korraldatakse sel päeval jumalateenistusi, sageli koos armulauaga. Hingedepäeval pole üldjuhul heaks tooniks korraldada kärarikkaid meelelahutusüritusi, küll aga temaatilisi kontserte nii kirikutes kui erinevates kontserdisaalides.
Kui kirikutraditsioonis oli hingedepäev kinnistatud ühele kindlale kuupäevale, siis eesti ja teistegi rahvaste vanemas traditsioonis saame rääkida pikemast perioodist, kus pöörati lahkunud esivanematele tavalisest rohkem tähelepanu – see on hingedeaeg. Eestlased on tähistanud hingedeaega sügistalvisel perioodil, kui vegetatsiooni- ehk taimede kasvuperiood lõppes ja algasid öökülmad. Hingedeaeg kestis orienteeruvalt mihklipäevast (29. september) simunapäevani (28. oktoober) või koguni mardipäevani (10. november). Kuid hingi oodati „koju käima” ka pikkade aastavahetuspühade (jõulud-näärid) ehk talvistepühade aegu. Kuna meie kalendripärimust pandi kirja suuresti alates 19. sajandist, peegeldab see rahvakalendrit niisugusena, nagu see oli välja kujunenud 19. ja 20. sajandi vahetuseks, siis on arvatud, et varasematel sajanditel võis hingedeaeg eelneda vahetult jõuludele või peetigi seda hoopis novembris. Kui mingite märkide järgi võis arvata, et hinged on tulnud kodu käima enne või pärast kindlaks määratud hingedeaega, siis nähti selles halba ennet, pahatahtlikku koduskäimist. Lõuna-Eestis Mulgimaal on lapsed 19. ja 20. sajandil käinud hingede ajal õhtuti ringi hingesantidena, valgesse rõivastatult akende taga vaikselt uludes perest peresse. Andeid nad ei palunud, kuid neile jagati toidukraami, mida pandi surnute mälestamise ajal lauale – käkke, pähkleid, ube ja herneid. Kui vana see komme on, võime vaid oletada. Võimalik, et see on seotud hingede ürgse ärasaatmise kombega, mille juurde kuulus rääkimisest hoidumine ning tundeid ja meeleolusid väljendati vaid häälitsuste kaudu.
Kui inimpõlvi tagasi elasid eelläinud põlved edasi elavate mälestustes ja lugu(laulu)des, siis praegusaja arenenud tehnika on teinud lahkunud lähedaste mäletamise-mälestamise juba suhteliselt lihtsaks: nad on koos meiega fotode, heli- ning videosalvestuste vahendusel. Ning nende hingeliste hulka, keda sel päeval meenutada, oleme nüüdisajal arvanud ka oma lemmikud, karvased ja sulelised sõbrad-pereliikmed, kelle mälestuseks süüdatakse samuti küünal nig poetatakse lauale nende lemmiktoitu.
Surm
Teaksin surma tulema,
ea otsassa olema –
ma´ p teeneks suvela tööda,
kõrt ei kõigella nädalal.
Teeksin surma sukesida,
Külma kalmu kinda` aida,
miska võin mullas magada,
alla mulla hoogadagi.
Parem on mullas kui murulla,
parem on hauas kui arulla,
Seevõrs mullassa pahema,
ase ahlb on hauassagi –
kes toob mullale õluta,
söödile sialihada,
kalmule kanamuneda.
H II 65 (33). Simuna khk, 1895.
Bioloogilisest ja meditsiinilisest aspektist on surm (mors) organismi elutegevuse lakkamine (exitus letalis). Surma võivad põhjustada vananemine (loomulik ehk füsioloogiline surm), rasked haigused (patoloogiline surm) ning õnnetused ja vägivald (vägivaldne surm).
Teadust, mis uurib surma põhjusi ja arengumehhanisme, nimetatakse tanatoloogiaks (< kr thanatos – surm+logos -õpetus) ehk surmaõpetuseks. Tanatoloogia tegeleb surma, suremise ja surija kohtlemise bioloogilise, meditsiinilise, sotsiaalse ja eetilise külje üldkäsitlusega, hõlmates hinnangut ka eutanaasiale (kr eu-hea + thanatos – surm), paranemislootuseta haigele tahtlikult surma esilekutsumisele.
Filosoofiliselt võime küsida: kas surm on moment või protsess? Kui vastata küsimusele raku tasandil, siis on see protsess, sest erinevad rakud tulevad hapnikupuudusega erinevalt toime. Surma tuvastamise akti kohaselt on inimene surnud, kui on lakanud täielikult ja pöördumatult kõik tema peaaju või vereringe funktsioonid.
Surma mõistet võib vaadelda eri tasanditel: surm kui empiiriliselt tajutav sündmus, surm kui kirjeldatav nähtus, surm kui elu lõpphetk või surnudolemine kui seisund. Erinev on ka üksikteaduste ja filosoofia lähenemine surma problemaatikale. Filosoofiliselt mõistetakse surma all individuaalse elutsükli lõppemist, usundiliselt hinge lõpplikku lahkumist kehast ja siirdumist teispoolsusesse või ümbersündi uude kehasse või olekusse.
Teadmisega, et elu on ajalik, on tulnud inimkonnal läbi aegade leppida ning tulla selle teadmisega ka toime. Nii surmahirm kui igavese elu otsingud on kuulunud iidsetest aegadest inimeseks olemise juurde. Inimese suhe surmaga on leidnud endale püsiva koha surmaennetes, surmaga seotud uskumustes, müütides ja muinasjuttudes. Erinevad religioonid püüavad vastata küsimustele, mis saab inimesest pärast tema tema siitilmast lahkumist, kas ta elab edasi oma lähedaste mälestustes, laste geenides või on veel mingeid muid võimalusi – näiteks reinkarnatsioon ja taaskehastumine arvukates maailma usundites. Sellised mõtteviisid pakuvad lohutust ja erinevaid võimalusi surmaga leppimiseks.
Surm on ka inimeste loodud abstraktne mõiste või kujutlus. Surma sümboliseeriv Vikatimees, musta kapuutsiga lehvivasse hõlsti riietatud või ilma selleta kujutatud inimskelett, kellel vikat ülal, on tuntud peaaegu kõigi maailma rahvaste juures. Arvatavasti pärineb selline surmasümbol antiikmütoloogiast, kus surma sümboliseeris ajajumal Chronos (mitte segi ajada titaan Kronosega), kes isikustas ajatsükli lõppu ja vanadust ning kelle tunnusesemed on luukere, vikat ja liivakell – kõik on ka tänapäeval tuntud ja kasutatud surmasümbolid.
Raamatud:
2009 – “Hinged puhkavad puudes”
2011 – “101 Eesti pühapaika”
2013 – “Igal hädal oma arst, igal tõvel ise tohter. Sissevaade Eesti rahvameditsiini”
2015 – “Eestlase eluring”
2017 – “Estonian Heritage” (ilmunud inglise keeles, kaasautor Riin Alatalu)
2017 – “Loomad eestlaste elus ja folklooris”
2018 – “Pärimusaabits lastele ja suurtele”
2023 – „Eesti mütoloogia algajale”
Nädala autor 