David Mitchell

18. juuni 2012 at 10:12 e.l. (Nädala autor 2012) ()

© Leo van der Noort

David Mitchell (1969) – inglise kirjanik.

„Varikirjas“ pälvis John Llewellyn Rhys Prize’i, mis antakse parimale inglise kirjandusteosele, mille autor on alla 35-aastane, samuti oli romaan Guardiani parima debüüdiauhinna nominent. „Pilveatlas“ omakorda valiti kandideerima Man Bookeri auhinnale. Ainuüksi eesti keelde tõlgitud teosed annavad selgelt edasi Mitchelli loomingu põhilised motiivid ja probleemid: maailma elementide ja lugude omavaheline seotus ja sellest võrsuv saatuse ja juhuse temaatika, ebaõigluse olemus ja küsimus, kuidas ebaõigluse valitsedes ellu ja enda vastu ausaks jääda. See võimaldab aga Mitchellil kaaluda üksisiku võimet ja võimalust maailma mõjutada või isegi muuta. Samuti väärib tähelepanu Mitchelli mahukate ja mastaapsete romaanide kihiline ja astmeline ülesehitus – tema lood koosnevad lugudest, mis võivad üksteisest nii ajas kui ka ruumis väga kaugel asetseda, kuid mis on ometi mingil kummalisel moel omavahel selgelt seotud. (http://headread.ee/?page_id=532)
D. Mitchell viibis külalisena kirjandusfestivalil HeadRead 30. mai – 3. juuni 2012.

Katkend “Varikirjas”, Varrak 2011, tlk Aet Varik, lk 122-126.

Jõudsin templi juurde ja kuulsin voolava vee häält. Templis oli purskkaev, mida valvas kaks draakonit. Persse hügieen, mul on janu. Jõin, kuni tundsin, kuidas vesi kõhus loksub. Vähemalt ei sure ma veepuudusse. Tahtsin näo ja käed sellesse jahedasse, selgesse vette kasta ning võtsin randmelt Rolexi ja seadsin selle draakoni nina peale, kiskusin särgi seljast ning langetasin purskkaevu nii suure osa oma kerest kui vähegi võimalik. Avasin vee all silmad ning märkasin lainesabrude kõhualuseid, millel mängis päikesehelk.
        Kuhu nüüd? Minu ees oli sile tee ja okkaline tee. Ma valisin sileda tee, mis viis mind kahekümne meetri kaugusele, reoveeaugu äärde. Pöördusin tagasi draakonite juurde ja asusin järsakust üles ronima. Mul oli juba hoopis parem olla. Otsekui oleks minu keha lakanud gripiga võitlemast ning alistuks nüüd selle tahtele.
        Rada muutus üha järsemaks. Aeg-ajalt pidin käed appi võtma, et ülespoole rabeleda. Puid oli siin tihedamalt, need olid siin soomustega kaetud ja niisked, ning valgusekübemed, mis teerajale langesid oli teravad ja kirkad nagu laserikiired. Võtsin pintsaku seljast ning annetasin selle põldmurakapõõsale. Pintsak oligi juba rebenenud. Ehk hakkab see meeldima mõnele mööduvale mungale või pakku pääsenud põgenikule. Õhk oli täis häälest ära lindude vidinaid ja silmi.
        Aeg kaotas mu käest.
        Heitsin pilgu Rolexile ja mulle meenus, et olin selle draakoni nina peale jätnud.
        Krahmasin juurest, et end üles tõmmata, kuid see jäi mulle pihku ja ma uperpallitasin paar jardi allapoole. Kuulsin raksatust, kuid ajasin ennast püsti nagu mees muiste. Olemine oli taevalik. Tundsin ennast surematuna.
        Kõrgemal lasus majasuurune kaljurahn, kuid mina sööstsin üles nagu mõni teismeline, , ning peagi uurisin ma oma valdusi mäetipult. Aeglaselt laskuv 747 maandus väärikalt, undamise hambuline tera saagis pärastlõuna tükkideks. Lehvitasin inimestele. Lennuki sabal välgatab päike. Tema on minuga koos, ka tema lehvitab ja hüpleb üles-alla. Küll on tore kellelegi rõõmu teha, isegi kui teda päriselt olemas ei ole. “Ma meeldin talle.”
        Toatüdruk seisis alasti peegli ees ning hoidis enda ees Katy suvekleiti. Kui see talle meeldib, proovib ta seda selga. Kui see talle sobib, paneb ta selle Katy Louis Vuittoni kotti. Kui mitte, rändab see kõrvaleheidetus rõivaste hunnikusse.
        Ma hõljusin, vaid niuete ränk surve aheldas mind voodi külge. “Kellele sa meeldid?”
        “Väikesele tüdrukule.”
        “Mis väikesele tüdrukule?”
        “Sinu väikesele tüdrukule. Kes siin elas. Mina meeldin talle. Ta igatses õde, kellega mängida.”
        Tuul mängles kergelt kardinates. Hiinlased on ikka kuradi hullud.

Kui Katy viimati helistas, ei olnud ta purjus. Ma pidasin seda halvaks märgiks.
        “Tere, Neali telefonivastaja. Siin Katy Forbes, Neali lahus elav abikaasa. Kuidas sul läheb? Küllap on sul käed-jalad tööd täis, sest Neal ei suvatse ju ometi toru tõsta ega kellelegi helistada. Ma tahan, et sa ütleksid Nealile, et minust on nüüd saanud kuningate väärilise residentsi uhke omanik kirde-Londonis, et meil on siin kõigi aegade kõige vihmasem suvi ja kõik kriketivõistlused jäävad vihma tõttu ära. Ütle talle ka, et ma käin kaks korda nädalas doktor Clune`i juures seansil ning ta teeb minuga tõesti imet. Ütle talle, et Archie Goode hakkab minu advokaadiks, ning et lahutuspaberid peaksid nädala jooksul temani jõudma. Ütle talle, et ma ei kavatsegi tal kõri läbi lõigata, ma tahan ainult seda, mis õigusega mulle kuulub. Ja lõpetuseks ütle talle, et me jõuaksime sõbralikule kokkuleppele tublisti lähemale, kui ta vaevuks oma laiska tagumikku vähe liigutama ning minu barokktooli mulle kätte toimetaks. Ta teab, et see on üks väheseid pärusesemeid, mis mulle midagi tähendab. Head ööd.”

Võti Neal Brose`i mõistmiseks peitub tõsiasjas, et ta on lahterdaja, eraldaja, lahutaja. Ühes lahtris toatüdruk, teises Katy, järgmises on mu väike külaline. Ka Cavendish Hongkongil on oma lahter ja arvel number 1390931 samuti. Igas sahtlis elab Neal Brose, kes tegutseb täiesti sõltumatult naaberlahtrite Neal Brose`idest. Nii see mul käib. Ka mu tulevik on ühes lahtris, aga sellesse ma praegu ei vaata. Ma ei usu, et mulle meeldiks see, mida ma seal näen.

Pentsik lugu küll, aga toatüdrukul on õigus. Kui ma koju jõudsin ja ka toatüdruk mind ees ootas, oli õhkkond hoopis teistsugune. Pigem Summutatud Sibelius kui Äikseline Wagner. Kui ta oleks olnud päris, kujutlesin ma, siis oleks ta istunud laua all ja vadistanud oma nukkudega. Niisugustel puhkudel jättis ta meid omaette ja kardinad püsisid paigal. Või siis kuulsin ma tema tõtakate jalgade suudlusi elutoa marmorpõrandal.
        Kui toatüdrukut ei olnud, oli toas tunda etteheidet ja mahajäetust. Sama lugu oli, kui ma ärireisidel käisin – ükskord tuli mul Kantonisse sõita, on see vast paras perseauk – ja kui ma tagasi jõudsin, oli tal minu peale nii hing täis, et ma olin sunnitud esikus seisma ja kehatuma õhu ees vabandama.

Rada enam ülespoole ei viinud, lõppes mäeharjal. Nägin kampripuude kohal Buddha pead – väga lähedal, ulatasin seda peaaegu puudutama. See oli tõesti üks Suur Buddha. Plaatina keerlemas sügavsinisel rattal. Puudest olid saanud unenäopuud. Varikassist kassivari.

Mu nahk surises. Surematus mõõnas. Küllap küpsetab see lõõsk mu peekoniks. Tundub, et üks varbaküüs on murdunud, tajusin kingas midagi märga ja sooja. Tundsin, kuidas mu elundid kokku vajuvad; need toimisid veel, kuid üha aeglasemalt, otsekui väsinud ujujad.

Miks on seal üleval kuu, kõrgel sinu kohal, oo Buddha? Valge ja sinisena möiratab ta päikesepaiste ääretul ääsil. Kuu, kuu – kuu nagu umbluu.

Astusin olnud ja tulevasse sajandisse. Inimesed, turismigrupid, parkla, suveniiriletid, reklaamitahvlid, piletikioskite ümber tiirlevad inimesed – ainult britid ja slaavlased oskavad järjekorras seista – mootorrattad… Siin ja ometi mitte siin. Nad on valel pool vedelikust helenduvat seina. Otsekui mitmekeelne vadin kõrvaltoast.
        Buddha huuled olid lopsakad ja kiseteadvad. Ta oli üha midagi ütlemas, kuid ei kõnelnud ometi iial päriselt. Tema poolsuletud laugude all varjab end saladus, mis on maailmal vajaka.
        Kuu teadis seda nalja. Uus, vana, uus, vana. Kui ma nüüd tolle vana prükkariga kokku juhtuksin, ütleksin talle: andke andeks, aga mul ei ole teie jaoks ülearust aega. Mitte minutitki. Isegi mitte armetut kümmet sekundit.

Mõtlesin, et kas too jaapani poiss ka mõnes siinses baaris saksofoni mängib, kusagil Keskuses või Kowloonis. Tahaksin teda kuulda. Tahaksin vaadata, kuidas tema tüdruk teda vaatab. Seda tahaksin ma kohe väga. Ma ei usu küll enam, et see kunagi teoks saab. Ma tahaksin nendega juttu ajada ja küsida, kuidas nad kohtusid. Ma tahaksin poisilt džässi kohta küsida, ja seda ka , miks John Coltrane nii kuulus on. Nii palju asju teada saada. Tahaksin temalt küsida, miks ma Katyga abiellusin, ja kas ma tegin õigesti, kui ma lahutuspaberitele allkirja andsin ja need posti panin. Kas Katy oli nüüd lõpuks õnnelik? Kas ta oli kohanud kedagi, kes teda armastab ja kellel on piisav spermaprotsent? Kas temast saab õrn ja tark ema või pole ta keskealisena muud kui alkost läbiimbunud kottis parm? Kas Huw Llewellyn võtab Andrei Gregorski vahele või võtab Andrei Gregorski vahele Huw Llewellyni? Kas laevandusmagnaat härra Wae annab oma äri mõne teise firma hoolde? Kas Manchester United tuleb maailmameistriks? Kas küpsisekoletise hambad kukuvad suust? Kas jõuluks tuleb maailma lõpp?

 Looming:
„Varikirjas“ „Ghostwritten“, 1999, Varrak, 2011, tlk Aet Varik      
„Pilveatlas“ „Cloud Atlas“, 2004, Varrak, 2006, tlk Aet Varik
“number9Dream”, 2001
“Black Swan Green”, 2006
“The Thousand Autumns of Jacod De Zoet”, 2010

Linke
Ametlik kodulehekülg: http://www.thousandautumns.com/
Valner Valme intervjuu “David Mitchell: olen võitnud loterii üks triljoni vastu”, Postimees 29.05.2012, http://www.postimees.ee/857830/david-mitchell-olen-voitnud-loterii-uks-triljoni-vastu/
Aet Varik “Uutmoodi vanamoodne David Mitchell”, Looming nr 7, 2010, http://www.looming.ee/?archive_mode=article&articleid=418
Lühiintervjuu Untitled Booksis http://www.untitledbooks.com/features/how/david-mitchell/
Jan Kaus “Ühe tilga võrra parem ookean”, Sirp 22.09.2006, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3851:he-tilga-v-rra-parem-ookean&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3127

Püsiviide Lisa kommentaar