Rein Veidemann

25. jaan. 2019 at 1:14 p.l. (Nädala autor 2019, Rein Veidemann) (, , , , )

Foto: TERJE LEPP

Rein Veidemann (1946) – eesti kirjandusteadlane, ajakirjanik, kirjanik ja õppejõud. Õppinud aastail 1954–1965 Pärnu 1. 7-klassilises koolis ja Pärnu 1. Keskkoolis ning seejärel aastail 1969–1974 Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust. Veidemann debüteeris kirjanduskriitilise kirjutisega aastal 1971. Aastast 1984 filoloogiakandidaat väitekirjaga “Eesti nõukogude kirjanduskriitika 1958–1972”. Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1981

28.01.2019 kell 17.30 toimub linnaraamatukogu saalis
Rein Veidemanni romaani „Piimaring“ esitlus
Kirjanik kõneleb raamatu saamisloost ja näitab slaide omaaegsetest piimaringidest. Raamat müügil kirjastuse hinnaga. „Piimaring“ (EKSA, 2018) on viimane osa autobiograafiliste sugemetega romaanitriloogiast „Wiik“ (eelmised kaks: „Lastekodu“, 2003 ja „Tund enne igavikku“, 2012), milles autor jäädvustab ühe „elluastuja“ loo kaudu ilukirjanduslikult 1960-ndate keskpaiga maaelu Eestis.

Katkend: Piimaring, EKSA 2018, lk 178-184.

Toomas ohkab, paneb raamatud, klade ja kont kaasa võetud väikese lauakella portfelli. Kohe toob ka sanitar tema enda riided. „Pidžaama ja kitli võite jätta voodi peale,” ütleb too ja lahkub niisama märkamatu varjuna, nagu tuligi. Toomas riietub ettevaatlikult, püksirihma jätab koguni pükstele peale panemata, torgates sellegi portfelli. Istub siis uuesti taburetile.
„Aga sa panid tähele, Andreas,” osutab ta, „et teist korda meie rindeõde ei mõõtnud mind kui seltsimeest. Tunnistas mu vaimuliku ametit. Ikkagi lugupidamine.”
„Laupäeval tuleb siis Kase Heldur matta… Matused rõhuvad mind kõige enam,” ohkab Toomas. „Minult oodatakse lohutamatu leina trööstimist, mis tähendab nutma panemist. Olen seljataga kuulnud ütlemisi, et minusuguselt noorelt hingekarjaselt ei saavatki oodata „armsat matmist”. Ei saa rääkida tõtt, et see õnnetus hüüdis tulles… Eks ma siis meenuta, et Heldur oli surres sama vana või noor kui Jeesus Kristus, ja et noorusele vaatamata on ta siiski osa oma elutööst teinud – ja kaev õues jääb teda mäletama, ja vesi, mis sinna imbub ja mida sealt ammutatakse on mõneski mõttes püha allikas, kuhu on ohverdatud… seekord lausa looja ise.”
„Aga tuleb aegu,” ohkab Toomas veelgi sügavamalt, lausa südamest, „kus seista tuleb kirstu kõrval, kus vanemate ainus laps lebab surnuna. Kogu lootus, armastus ja hool on läinud temale, või veel rängem, kui seesama armas poeg või tütar on suureks ja tubliks kasvanud. Ja ühtäkki ei ole teda enam… Mida ma siis ütlen nendele inimestele?”
Toomas kogub end. Ta on juba haiglast lahkumiseks püsti tõusnud. Näha ja tunda on, et ta tahab Andreasele jätta mingit sõnumit. Nõnda ta ütleb: „Elu on habras. Surma ei saa teha olematuks. Aga surm ei võta kaasa olnut… Kaduvad on õigupoolest ainult võimalused, mis on loomiseks või kogemiseks. Kui oled ühegi võimaluse teoks teinud, siis ei ole see enam kadunud, pigem möödunud. Ja möödunut ei saa teha olematuks.”
Toomas ulatab Andreasele hüvastijätuks käe. „Ma olen mõistnud, et piimaringile sattudes oled sinagi sellesse mööduvuse- kaduvuse keerisesse haaratud. Ära siis ainult iseend sellesse unusta. Õnnistagu sind Jumal!”
Toomas Aval, pikk noor mees, armistuva haavaga kõhus, avab veidi vimmakalt – muidugi, hooles sellesama haava pärast – palatiukse, vaatab korraks tagasi Andrease poole ja sõnab: „Ehk kohtume veel. Jõua kõrgele ja kaugele!”
Üksi palatisse jäänud, meenub Andreasele äkki sealtsamast piiblist loetud uskmatu Tooma lugu. Piibli-Toomas oli olnud umbusklik selle suhtes, mida teised jüngrid räägivad ristil surnud Jeesuse ilmumisest. Jeesuse ilmumine – seejuures sellesama torkehaavaga rinde all – veenab Toomast ning ajaloos „uskmatuks” kutsutuks saab esimene, kes ütleb Jeesuse kohta, et ta on Jumal. Kas tema, Andreaski, ei kohtunud täna inimesega – temalgi ju armistuv lõikushaav küljes -, kes on valmis vastama igale kahtlejale, seejuures talle endalegi, et tõekogemus, asugu see kasvõi paralleelsirgete igavikulises kokkupuutepunktis, on siiski võimalik, ja selle tõe nimi on Jumal.
Nii kaugele ei julge Andreas siiski mõelda. Ta väristab kuuldust õlgu, heidab voodile ning hakkab sirvima Veronika toodud naisteajakirju, kõigepealt neid, mis veel Eesti Naise nime all ilmunud. Viiekümne esimese aasta oktoobrinumbris, kus kahte lehekülge pealistava loosungi „Nõukogude inimeste töövaimustus on suureks panuseks rahuüritusse” all raporteerivad nõukogude naised erinevatelt kutsealadelt – kolhoosnikud, kangrud, õpetajad – Suure Stalini auks saavutatud väärikatest töövõitudest, leiab Andreas teiste hulgas loo Pärnu I ööpäeva-lastesõimest.
Üks ajakirjanik kirjutab seal noorest kasvatajatädist Maria Koitlast. See on ju minu ema neiupõlvenimi, ei usu Andreas oma silmi ning ahmib kirjutatut endasse. Noorukene Maria – eks ema olnudki sel ajal alles kahekümne kuue aastane, kes üksi kasvatavat lasteaias käivat poega, hoolitsevat sõimes kaks vahetust järjest korraga kümne kolme-neljakuuse beebi eest, kelle emad samal ajal ennastohverdavalt töötavad kogu nõukogude ühiskonna hüvanguks. Maria enda kangelaslikkuse näiteks tuuakse juhtum, kus kohaliku lennuväepolgu ohvitseri naise pisipoeg, kellest tulevikus võib kasvada väärikas järeltulija Stalini ürituse elluviimisel, imes suure lutiga pudelist piima endale kõhtu niisuguse innuga, et mingi osa sellest oli sattunud hingamisteedesse. Laps oleks võinud lämbuda, kui Maria Koitla poleks oskuslikult tegutsenud ja lapse elu päästnud. Ajakirjanik oli olnud tunnistajaks, kui ohvitseri naine oli tänuks otsustava käitumise eest toonud Mariale lend-lease`i programmi raames lenduritele mõeldud Ameerika šokolaadi. Ja kuigi Maria ei oska vene keelt ja ohvitseri naine eesti keelt, olid mõlemad teineteist emmanud, mis tunnistavat seda, et emade vaheline mõistmine ja sõprus ületavad ka keeletõkked.
Ema ei olnud Andreasele sellest juhtumist rääkinud ja kas ta üldse teadis, et niisugune lugu Eesti Naises ilmus ja veel samal kuul, kui Andreas ise viieseks sai. Ei olnud Andreas näinud ega söönud lend-lease`i šokolaadi, küll aga mäletab, kuidas ta emaga koos seisab varahommikul Pärnus Räämal asuva linavabriku poe ukse taga pikas järjekorras, oodates poe avamist, et kätte saada sinisesse paberisse pakitud peasuhkru kamakas, mille küljest lahti toksitud tükkidega sai teha muidu mõrult maitsenud teed magusamaks.
Aga surmatunnini jääb Andreas mäletama oma viiendat sünnipäeva ennast. Ikka viirastub talle aeg-ajalt üks mustades traksidega põlvpükstes ja linavalge laubatukaga poiss, kes istub sel nii tähtsal päeval Pärnus Kirsi tänava rohelise töölismaja ühisköögi söögilaua otstarvet teeniva madala nõudekapi ääres. Poiss istub seal oma ema vastas, ema, kelle ruugeid juukseid ehib lauba kohal kõrguv vesilaine ja kelle valgest sitsist pluusi ning tuhkhalli seelikut katab kannikesemustriga põll; Andreas istub seal niisama põnevil, nagu oli ta äsja istunud akna all taburetil, kuulamas Toomas Avala juttu kommunismist ja kristlusest.

Ja see poiss oli õnnelik emalt saadud kingituse üle, milleks oli pudel limonaadi ja pakk sidruniküpsiseid, mida ta jalgu kõigutades ja vastu kappi kobistades isukalt krõbistab; ja ta tunneb endal ema hella pilk, nii hella, nagu talle iial enam tunda polnud antud; ja ta mäletab ema nutmas, karge talvepäeva värvi silmad veekalkvel; miks ometi, kui ta poeg end õnnelikuna tunneb? – mis sest, et kingituseks polnud mänguautot või jalgratast või mõnd rõivatükki – need ei jää hiljem tulemata -, õnnelik ollakse just selles hetkes ja nende võimaluste keskel, mida elul pakkuda.
Seda, oma viienda eluaasta kingitust, tühjaks joodud rohekassinist limonaadipudelit, kummuli kuusirpi meenutava sildiga „Limonaad” kaelal, hoiab Andreas aastaid, kuni see Räämalt südalinna kolimisega 1962. aastal kaotsi läheb. Ja Andreasele tähendab see ühtlasi lahkumist lapsepõlvest.

Järgmisel päeval pärast Toomase lahkumist pääseb ka Andreas haiglast Pärnusse kodusele ravile. Talle üllatuseks pakutakse linnasõiduks sedasama Piima-Kaarli autot, millega ta peaaegu nädala eest kraavi oli sõitnud. Olev oli õnnetusepäeval pärast koduskäiku ning vasikate jootmist töökojast vajalikud remonditarbed ja pudeli pidurivedelikku ühes võtnud ning kohapeal auto pidurisüsteemi korda teinud. Nii oligi olnud, et pidurisüsteemi štutser oli lahti keeratud, järsust tõmbamisest oli ka käsipidur kinni kiilunud. Töökojas oli aga auto poritiib tagasi painutatud, esituli ära vahetatud, uus tahavaatepeegel kinnitatud ning kapotikaas saanud uue kronšteini. Piimaauto oleks võinud uuesti ringile saata.
Andreasest endast sõitjat pole. Olev tuleb ka autot linna viima. Rooli taha istudes ütleb ta, et sai kabiingi puhtaks tehtud, Andrease lõuahaavast tekkinud vereplekid põrandalt ära pühitud.
„Peab ikka loll olema see, kes käivitusvändal laseb lahtiselt põrandal tolkneda,” seletas Olev põlglikult. „Istmetagusel seinal ju klambrid vända hoidmiseks olemas.” „Hakka või arvama, et keegi lausa pahatahtlikult sättis vända põrandale ja tühjendas peasilindri pidurivedelikust,” lisab ta.
Nad sõidavad mõnda aega vaikides linna poole.
„Epp jäigi ühest neerust ilma,” tähendas Olev. „Raske lõikus olevat olnud, vereülekanne ja puha… on siiamaani toibumispalatis… tea, kas pääsebki juurde.” Auto ja Andrease linnaviimisel oligi olnud Olevil see lisamõte, et läheb ka haiglasse, Eppu vaatama.
„Sai ta su enne ikkagi kätte?” uurib Olev, aga näha on, et ei ootagi Andreaselt sellele kinnitust. „Eks ma ütlesin ju sulle, et saatuslik naine… näed siis, oleks võinud sind koguni hauda viia.”
„Epp ütles, et ta tuleb su juurde tagasi, laseb sul vaid mõnda aega põdeda,” poetab Andreas vabandavalt.
„Tema on see, kes nüüd põdema jääb,” sõnab Olev leplikult. „Kus ta pääseb, toon ta haiglast enda juurde, aeg tal maatüdrukuks tagasi saada, meiereis endas kah laboranti vaja, ei pea ju ainult autoga ringi tuuritama.”
Andreas uudistab veel, kes nüüd nädal otsa tema järel piimaringi sõitnud.
„Ah, et tea ta nime,” rehmab Olev. „Aga naljakas on see, et sohver on naine, selline jõmmkärakas, nagu kuulitõukaja, püksid kah jalas ja jope seljas…. Ise rebib kannud kasti ja võtab proovid. Täitsa eit kohe… Ei noh, võib-olla arvatigi baasis, et mehi ei või enam saata, noori poisse seda enam… ” Olev pilgutab Andreasele silma. „…rikuvad naised ära ja keeravad piima ka tuksi.”
„Sul on nüüd igatahes pikk sinine leht kindel… sõjaväkke minekuni välja,” teatab Olev, peatudes Andrease kodumaja ees. „Mis ma ütlen Epule, kui ma teda vaatama pääsen?”
Andreas kehitab õlgu. Ta ronib ettevaatlikult autoistmelt tänavale, vasak käsi endiselt tugirätikuga kaelas. Tunneb siiski, et mingi sõna peaks ta Epule saatma, aga see ei tohiks olla Eppu või Andreast ennast haletsev. Siis torkabki talle pähe, mida talle sõjakomissariaadist mõne nädala eest sõjaväeteenistuse kutset üle andes keegi ohvitser oli öelnud, et kui talle eeskujuliku teenistuse eest tänu avaldatakse, siis tuleb vastata: „Teenin Nõukogude Liitu.”
„Ütle talle…” sõnab Andreas kergendatult „Ütle Epule…, et ma avaldan talle tänu eeskujuliku teenistuse eest piimaringil.”
„Selge, ütlen… ja tean ka, mida ta vastama peab, olen kah kroonus käinud,”sähvab Olev ja tõmbab autoukse klõmmides kinni.
„Oota!” hüüab Andreas. Olev avab uuesti ukse. „Mis on?”
„Vaata, kas bardatšokis on alles üks seep,” nõuab Andreas. Olev avab auto paneelil oleva laeka ja võtab sealt välja veekindlaks vahatatud paberisse pakitud seebi „Veronika”.
„Mis ajast see siin on? Niisugust seepi pole ma näinudki,” imestab Olev. „Lõhngi veel küljes.”
Jah, see on eestiaegne seep, lõhnabki eesti aja järele,”
nõustub Andreas. Olev ei päri enam, miks ja kellele see mõeldud. Tal hakkab kiire. Auto vaja baasi viia ja siis haiglasse Epu juurde minna. Nõnda lükkab ta käigu sisse ja läheb sujuvalt liikvele, möödudes hetke pärast platsikesest, kuhu Andreas piimaringile minnes oli auto jätnud. Piimaringile, mis ühest päevast oli veninud nädalapikkuseks.

Loomingut
Lastekodu, Eesti Keele Sihtasutus 2003
Tund enne igavikku, Eesti Keele Sihtasutus 2012
Arkaadia öö, Eesti Keele Sihtasutus 2014
Lausungid ja pausid, Eesti Keele Sihtasutus 2016
Piimaring, EKSA 2018

Püsiviide Lisa kommentaar