Ena Mets

22. märts 2021 at 9:30 e.l. (Ena Mets) (, )

Kirjanik Ena Mets
Autori pilt lehelt Soundcloud

Ena Mets (1981) – jutuvestja, kirjanik ja tõlkija.

  1. märtsil kl 17.30-19.00 Ena Metsa jutuõhtu „Loodus, minu kodu”
    Lugusid vestab jutuvestja, giid ja kirjanik Ena Mets
    Õdus õhtu, kus legendid ja elulood põimuvad sansula helidega.

Otseülekannet vaata siit: https://youtu.be/SbpfmA3MnAU

Jutuõhtu on järelvaadatav 1. – 14. aprillini Tartu Linnaraamatukogu YouTube’i kanalil: https://www.youtube.com/channel/UCer3yLroLlAPYr01ignlBzQ

Katkendid: „Ülestähendusi Montmartre`i mäelt. Elu ja imede pandeemia.”, Ena Mets 2020, lk 36; 66; 82; 94.

12.aprill „Karantiinis retked”

Kell on 6.35. Algab minu tuhande meetri reis.
Taevas on pilved. Pole täpselt teada, kus see päike täna hommikul on. Õhus on pinget.
Ma turnin ja võimlen igatpidi nagu alati, et saaks võimalikult hea vaate ja pildi hetkel, mil see kavalpea end pilvede vahelt näitab.
Kuskilt ilmub üks mitte just noor, hallide juustega härra. Ta järgib mu eeskuju ning asub samuti ronima. Jeerum, ma pole enda võimeteski kindel, nüüd pean veel hakkama teda ka kinni püüdma!? Ja seal me siis võistlemegi parima turnimispildi nimel.
Pärast saan teada, et ta on harjunud – ta on kunagi töötanud videoseinte tehnikuna. „Seal juba ei tohtinud kõrgust karta! Vahepeal oled mitme meetri kõrgusel maapinnast, kuskilt kinni hoida pole,” ütleb ta.
Tema nimi on Lionel. Olen teda kuskil juba näinud, aga kus? Tema mäletab hästi: „Tertre`i platsil ma nägin teid – tegite majaseinal olevast tekstist pilti.” Olen meelitatud, mina, kes pidas end lapsena alati halliks hiirekeseks.
„Praegu töötan linna jaoks – nende tänavapesumasinate peal. Minu töö on väga lahe! Mulle väga meeldib.”
Vaatan teda huviga. Mis selles töös nii ägedat on, et ta peab vajalikuks seda öelda? Päris haruldane. Ja ta vastab mulle:
„Ma saan tervet linna külastada! Ma võin käia tõesti igal pool. Nüüd, 16 aastat seda tööd teinud, tunnen Pariisi juba üsna hästi.”
Siis lisab ta juurde: „Ainuke viga on selles, et kui ma oma auto rooli istun, kipun liialt tee paremasse serva kalduma, vastu kõnnitee serva. Tööharjumus.”
Hmm.
Ja mina siin, Pariisi kohal – mul on ikka väga vedanud, et saan külastada tervet linna, jäädes oma lubatud kilomeetri raadiusse. Justkui oleksin ostnud kaasamüügiga reisi.
Vaadake ise! Eiffeli torn. Pantheon. Invaliidide kirik. Pompidou keskus. Montparnasse`i torn. Ja muidugi Sacré-Coeur. Tahate Pariisist veel midagi näha? Öelge ainult! Ma näitan teile.
Jalutan oma pisikeses Pariisis ja mõtlen Jules Verne`ile. Kusjuures, ta ei elanud minust kuigi kaugel! Lahe oleks temaga kohtuda. Minu terve Pariis on kilomeetri raadiuses, aga tema, tema reis maailma südamesse ja kakskümmend tuhat ljööd vee alla – ma võin kihla vedada, et ta sulges end oma koju, et sinna minna! Tema teadis hästi, et veel kaugemad paigad kui Pariis on veel lähemal kui tuhat meetrit.
Ja peale karantiini teame meie tema saladust. Saame rännata. Kaugemale. Lähemal.



26.aprill „Koolibri kombel”

Kell on 20.00 – lähen välja. Nii on, tuleb osata oma rituaalides ka pausi pidada – kasutan ühe sõbra mõttetera, olgu see siis kas või heaks vabanduseks. Täna hommikul mul lihtsalt oli vaja kaks tundi rohkem magada.
Õhtul loen üle oma ülestähendusi Montmartre`ilt ja olen natuke nõutu.
Helistan täna ühele sõbrale – naine, kelle elukogemus on minu omast palju pikem ja kes aitab kannatavaid-haigeid inimesi, kuid kes on ka inimestele toeks nende elu viimastel hetkedel, et aidata neil lahkuda rahulikuma meelega. Üks eriline hing, kes mindki saadab ja nõustab minu teel. Kirjeldan teda sageli minu šamaanina.
„Ena, asjad lähevad väga hulluks, kui karantiiniaeg ükskord lõppeb! Tänavaile tuleb vägivalda. Vaata, mis praegu äärelinnades toimub! Prantsusmaa on kogu olukorda väga halvasti hallata osanud,” ütleb ta mulle.
Vaikus.
„ja sina, kuidas sul läheb?” viin teema talle, kuna ta kipub alati rohkem teistele mõtlema.
„Tead, praegu mitte väga hästi. Kaotasin ühe lähedase sõbra, 97-aastane naine. Nad ei lubanud mitte kedagi viimastel päevadel tema juurde. See on üks väga kurb lahkumine, ebainimlik, mõeldamatu.”
Kõik see tõi mind natuke Maa peale tagasi. Ja ometi ei oska ma sellega midagi peale hakata.
Astun mööda oma tavapärast rada – seda, mida ma veel endiselt ei tunne nagu oma viit sõrme.
Kas ei ela ma natuke mingis illusioonis siin oma väikesel künkal? Kuulan kevadet, peagi suve, saadan päikest tema teekonnal, naudin Valguse Linna, ümbritsetuna kunstist linnajaos, kus on loodust, olgu või tuvid, kohtan inimesi, kes panevad mind naerma, kes kingivad mulle maski, püüavad mind pildile, inspireerivad mind. See, et ma kohtan inimesi, on juba iseenesest suur asi! Ometi kusagil neis majades, mida ma ei tunne, on inimesi, kes kannatavad, üksi. Pariisi müüridest väljas on inimkond, kes mässab. Juba puhtalt see karantiin ise on teatud elu illusioon. Mäng.
Kas pole terve mu elu natuke nagu see väike illusioonimägi? Olin saatjaks turistigruppidele, veetes kolmandiku oma aastast veerevas majakeses, minnes pidevalt ühest kohast teise nagu liblikas õielt õiele, tundes end mitte kunagi päriselt kuuluvana sellesse „päris elu” rütmi, mis on ometi justkui olemas seal, kus elavad inimesed.
„Ena, sinu maailm on väga ilus – aga see pole reaalsus!” ütles mulle kunagi üks kallis kolumbia sõber.
Olen kõhklev. Roberto Benigni „Elu on ilus” toimib ju ometi suurepäraselt! Tema teeb karmist reaalsusest muinasjutu ja see toimib, see teeb maailma ilusamaks – mitte ainult tema maailma, kõikide maailma!
Mulle on juba ette heidetud, et ma ei jälgi piisavalt meediat. Ükskord üritasin: lugesin läbi kõik aasta uudised kõikide Euroopa riikide kohta enne oma giidi hooaja algust, et olla kõigest täielikult teadlik. See tekitas tahtmise mitte kunagi enam giiditööd teha, mitte olla vastutav reisijatele reaalsusest rääkimise eest. Mitte selle reaalsuse, mitte sel moel. Ma pole kuigi andekas selle reaalsusega seal. Ma ei orienteeru selles. See tühjendab mind energiast ja väest, mida kasutan muidu maailma muutmiseks, endale omasel moel – koolibri ja võilille kombel (tahaksin vähemalt uskuda), „Elu on ilus” viisil.
Nii otsustan täna tänaval kõndides näha vaid sõnumeid armastusest, iga inimese kõige olulisemast baasvajadusest – kellegi tähelepanu, kohalolu, mõistmine, inimlik soojus, vahet pole, kes me oleme, vahet pole, kus me oleme, sees- või väljaspool müüre. Linnaringist sisse jäävat 2,4 miljoni inimese Pariisi nimetatakse intra muros ehk „seespool müüre”.
Täna pärastlõunal üks armas sõber, jutuvestja Philémon kirjutas kommentaari: „Minu ülesanne on olla leebe unistaja, väga leebe. Mõnikord raevus, sest teadlik sellest arulagedast võidujooksust kasumi ja tarbimise pärast. Ikka ja jälle tuleb taas metsastada ja armastada.”
Aitäh Sulle, Philémon!

4.mai „Tervendavad kurja lilled”

Täna hommikul kell 6.10 võtsin teid endaga üles mäele kaasa. Te ei usu?
Kuulake ise! Ja vaadake… kõrvadega. Päike on seal, kardina taga. Ta on häbelik. Ometi kujutan teda endale ette – seda on lihtsam teha silmad kinni, nii saan muuta enda tahtmist mööda kõike ümbritsevat.

http:// soundcloud.com/ena-mets/montmartre-paikesetous-4-mai-2020wav

Mitte kõik pole kaunis siin selles illusoorses Montmartre`i maailmas ja minu elus, millest jutustasin teile vaid haldjalugusid. On olnud ka vastuolulisi kohtumisi. Ma ei kavatse neid unustada ega kõrvale jätta, küll aga kasutasin neid nõnda, et see mulle midagi annaks…
Esimene kohtumine – või pigem mitte-kohtumine…
„Kuradi raisk! Täitsa lollakad ikka need inimesed, kes tuvisid toidavad! Nad pole mitte millestki aru saanud! Te ei saa mitte millestki aru, kuulete mind! Haiged inimesed… Need raisad annavad meile haigusi! Lõpp tuleb sellele teha! Tuvid tuleb ära hävitada! Karistust väärivad need inimesed! Kuradi haige, raisk!”
Ja ägedalt virutab jalaga ta suuri saiatükke trepil, minu lemmikpaigakeses. Noor mees, ehk kuskil kolmekümnene, turske ja musklites kehaga, rastapatsidega, kodust tulnud välja sportima. Ta neab kogu maailma, vaatab mind raevukalt. Palju vihkamist.
Teine kohtumine – eile õhtul teel päikeseloojanguni, nii et jäin hiljaks…
„Proovin neid raamatuid müüa. Mulle ei meeldi almust paluda! Mulle väga meeldib luule. Mul on ka üks tsitaadiraamat, aga varastati ära.”
Ta näitab mulle vihikut, kuhu ta on mõned tsitaadid üles kirjutanud.
„Ma kirjutan aeg-ajalt ise ka mõne rea. Needku Jumal surma, ärgu karistagu meid sellega, mõtlemata tema ohvritele. Kui mu hing oleks sinu hing, oleksin keelanud hašiši, millest vääritud kasu lõikavad.”

Kuulan teda. See paneb mind heldima. Tunnen ta valu.
„Baudelaire! Teate… Kurja lilled… Tegelikult pole üldse nii! Need on meie tervendamiseks! Need ei ole kurja lilled! See on tervendav! Täna öösel tuleb mul jälle tänaval magada, ilma söömata.”
„Naeratus tuleb alles hoida. Sest see on meil sees olemas ja keegi ei saa seda meilt ära võtta. Naeratada tuleb…”
Farid. Ehk umbes 45-aastane, normaalselt riides. Teda vaadates ei oskaks arvata, et tal pole kodu.
Äkitselt virutab ta oma raamatukoti vastu maad: „Teie ka ei osta mult midagi! Alati üks ja sama. Enne kohtasin üht meest. See oli samasugune – kuulas mind ära ja kõndis minema!” Ja ta lahkub, järsult, kibestunud etteheitva pilguga.
Näen temas võitlust. „Naeratus tuleb alles hoida,” on justkui mantra, mida ta endale korrutab, meeleheitlikult. Ja ometi – palju meelekibedust.
Võitlus. Lasta end kurjast kaasa viia – haavad, vihkamine, kibedus, meeleheide, vimm – või lasta kurjal meelde tuletada, kui oluline on talle mitte alluda, teda millekski muuks ümber muuta. Millist hunti ma toidan, igas hetkes, et kurja lilled muutuksid tervendavaks?
Minu enda võitlus tundub mulle nende kahe kohtumise kõrval lihtne.

……

10.mai „Või, suhkru ja kaneeliga pannkook”

Läksin täna meelega välja hilisel pärastlõunal, et näha, mis tänaval toimub.
Juba üle nädala on tänaval tunda karantiini lõppu. Täna aga oleks justkui pidu peetud enne, kui sõda läbi. Vein! Õlu! Grupitreeningud! Suguvõsade kokkutulekud! Sõbrad-sõbrannad ja kõige selle jagamine, mis viimase kahe kuu jooksul elus juhtunud on. Armastus ilma maskita. Nii on – inimesed naudivad võimalust! Mängud minu lapsepõlvest, kummikeks (!), ma ei teadnudki, et seda ka Prantsusmaal mängitakse ja veel tänapäeval!? Ei ole enam kedagi, kes kuskil üksi seljaga müüri vastu toetudes mediteeriks, mõtiskleks.
Kas jääb see lõbus seltskonnaelu kestma (või pöördume tagasi „normaalsusesse”)!? Hetkel naudime seda, sest ammu pole saanud. Natuke nagu see või-kaneeli-suhkru pannkook, mille tee peal leidsin (uskumatu – üks avatud baar) ja mida ma alati jälle Pariisi tulles korra süüa tahan. (Ma isegi ei tea, miks see minu jaoks Pariisiga seostub.) Täna sõin oma elu kõige maitsvama pannkoogi! Aga kui mul avatud pannkoogibaarid taas kõikjal ümber on, kas ma siis veel sellist naudingut tunnen?
Mis meile sellest karantiinist alles jääb? Kas midagi üldse jääb?
Pakun teile täna kuulamiseks ühe eksklusiivse intervjuu Abdeliga, kes kõikidele nendele küsimustele ehk vastab ;)
Abdel: „Tänavad on viimasel ajal kunsti tõsiselt täis, kas pole!?” Ta peatub, nähes mind fotokaga üht isemoodi armastuse kunstiteost pildistamas.
Mina: „Teie elate siin lähedal?”
Abdel: ”Jaa, kohe siin all,” osutab ta Émile-Goudeau platsi poole. „Aga ma pole kunagi näinud, mis see Montmartre päriselt on! Siin on turistid ja ma ei teagi… Nüüd teen iga päev oma tunnise tiirukese ja ma näen igasuguseid asju! Ja turistid on nüüd prantslased, eks ole! Turistid oleme meie, Mina töötan turisminduses ja teate, isegi kõige optimistlikumad prognoosid ütlevad, et enne jaanuari ei tule siia kedagi.
See karantiin muudab meid palju!
Nii palju on juba muutunud – kuidas me omavahel suhtleme, kuidas üksteist vaatame, kuidas maailma näeme, mina ise olen ka muutunud!
Ja kas teate, praegu ma näen iga päev samu inimesi – ma tunnen nad ära!”
Mina:”Ja te usute, et see nii jääbki! Et inimesed ütlevad üksteisele tere ikka edasi, isegi pärast?”
Abdel: „Ma loodan küll… (ta mõtleb hetke) Jah, ma arvan, et isegi kui autod uuesti tagasi tulevad ja kõik muu selline, siis meie oleme muutunud. Me näeme aega ja ruumi teistmoodi. Isegi kui aeg on alati sama, aeg ikka läheb samamoodi, näeme meie seda teisiti. Mõtleme rohkem sellele, mis on oluline.
Ja ruum ka. Ma jalutan ja ma ei kiirusta – ma näen arhitektuuri, ma näen, mis seal sees on. Ja teate, nüüd vaatavad inimesed taevasse! Ma varem kunagi ei vaadanud taeva poole, kui kodust välja läksin. Ja nüüd… ma näen taevast! Ja ma tõstan pilgu ja näen lahtisi aknaid ja inimesi! See on tõesti…”
Mina: „Ja te ütlete, et olete ise ka muutunud?”
Abdel: „Oo jaa, teate, ma olin varem väga kannatamatu inimene. Ma töötan hotellinduses ja mul on inimestega väga kerge kontakti saada, ma olin kogu aeg inimeste keskel. Ja siis jäi kõik see karantiini pärast järsult katki. Ma ütlesin endale küll, et ma ei ela seda iial üle – kaks kuud kodus. Aga ma ei tea… nüüd hommikuti ma isegi naudin, kui endale pikemalt hommikusööki valmistan. Ja mõnikord ma ei tee midagi, mõtisklen!” Natuke nagu häbenedes lisab: „Ja nii imelik kui see ka pole, see on mõnus. Ja ma hakkasin kitarri õppima rakenduste abil, teate? Ja ma õpin asju, mis mind kunagi varem pole huvitanud. Ja ma loen! Mul on vedanud, et mul on kodus päris korralik raamatute kollektsioon – on raamatuid, mida ma pole kunagi isegi puudutanud, ja nüüd… ja ma värvisin vannitoa ära ja …
On inimesi, kes lähevad homme tagasi tööle, aga mina, mul on praegu selline tunne, nagu poleks ma kunagi töötanudki. See kõik on nii kaugel! Teate neid valimisi, mis olid märtsis, kaks kuud tagasi – see tundub praegu ebareaalne, nagu mingi teine elu.
Väga raske saab see minu jaoks olema, kui ükskord tööle tagasi lähen.”
Soovime teineteisele head õhtut ja läheme kumbki oma teed.
Kella 20.30 ajal jõuan koju ja saan Abdelilt sõnumi: „Mul oli tunne nagu räägiksin üle pika aja esimest korda lihast ja luust inimesega. See oli nauding, nagu kutse elule.”

Loomingut
„Naeratava kuu inimesed”, Ena Mets 2015
„Ülestähendusi Montmartre`i mäelt. Elu ja imede pandeemia.”, Ena Mets 2020

Püsiviide Lisa kommentaar