Jean Philippe Toussaint

31. juuli 2017 at 12:37 p.l. (Nädala autor 2017) (, , )

J P Toussaint

By Madeleinesantandrea (Own work) [CC BY-SA 3.0 (http://creativecommons.org/licenses/by-sa/3.0)%5D, via Wikimedia Commons

Jean- Philippe Toussaint (1957) on prantsuse keeles kirjutav belgia kirjanik, fotograaf ja filmimees. Tema loomingut on tugevalt mõjutanud 1950. aastate prantsuse „uue romaani” ideed. Tõlkija Triinu Tamm on Toussaint`i kirjanduslikke taotlusi iseloomustades kirjutanud, et autorit huvitavad sündmuste asemel inimeseks olemise kõige üldisemad probleemid, sestap on Toussaint`i tegelased „pidevais eksistentsiaalseis otsinguis, nende hirmud, ängid, tahtmised ja püüdlused küünitavad argielust kõrgemale, neid painavad suured küsimused inimeseks olemisest ja oma kohast maailmas”. Samas on Toussaint`i lähenemine kirjutamisele eelarvamustevaba, ta on kirjutanud näiteks üsna palju sellisest esmapilgul triviaalsest asjast nagu jalgpall – 2006. aastal avaldas ta lüürilise lühiessee „La Melancolie de Zidane”, mis ammutas Prantsuse legendaarse jalgpalluri Zinedine Zidane inetust karjääri lõpust 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalis, kus ta lõi peaga Itaalia koondise mängijat. „2016. aastal ilmus aga Toussaint`i essee „Jalgpall”, kus ta endale omase elegantsiga oma jalgpalliarmastust analüüsib. Eesti keeles on võimalik lugeda nelja Toussaint`i teost, sealhulgas kaht värsket tõlget – omaenda kirjanikukreedot sõnastavat poeetilist esseeraamatut „Tung ja kannatlikkus” (tlk Triinu Tamm, LR 2017) ning Toussaint`i magnum opuse, nn Marie-tsükli teist romaani „Põgenemine” (tlk Leena Thomasberg, Varrak 2017).
(HeadRead 2017 kirjandusfestivali kataloog)

Katkend: „Põgenemine”, Varrak 2017, lk 94 – 103, tlk Leena Tomasberg.

Ma vaatasin Marie`d, kes seisis üksi selles võõras kirikus oma isa kirstu vastas – täiesti liikumatut Marie`d, kes täitis kogu ruumi, küllastas selle oma pineva kohalolekuga, Marie`d, kes seisis tikksirgelt oma isa kirstu ees rõivais, mis paistsid lähemal ja täpsemal silmitsemisel olevat ei rohkemat ega vähemat kui ratsakostüüm – valge särkpluus, liibuvad ratsapüksid ja mustad põlvedeni ulatuvad nahksaapad – Marie seisis ratsakostüümis oma isa kirstu ees, pilk karm, külm, tume, ja vaatas preestrit allasurutud, visa valuga, raevuka ja meeleheitliku valuga, huuled kokku pigistatud, justnagu oleks tal olnud ratsapiits peos, nagu oleks ta olnud valmis teda lööma, andma talle sähvaka näkku, peksma kiriku läppunud õhku, ja siis turgatas mulle ehmatusega pähe, kui väga ta sarnaneb oma isaga, kui palju temas on oma isa leppimatust, tema iseloomutugevust ja kangekaelsust, ja ma sain nüüd aru, suutsin ette kujutada, kuidas tema peas oli võinud idaneda see veider mõte tulla isa matusele ratsakostüümis. Küllap oli ta hommikul ärganud koidu ajal, sest ta teadis, et matusebüroo mehed tulevad surnu järele varavalges, et nad on juba kaheksa paiku Rivercinas ja ta riietab end isa auks suure hoolega, tegi end ilusaks, sättis soengu, meikis, ja kui Maurizio oli matusebüroo neljale halli rõivastunud kujule aiaväravasse vastu läinud, ei olnud tema nendega sõnagi vahetanud, ta oli majja lipsanud, ta ei tahtnud juures olla, kui surnu ära viiakse, kirst vaevaliselt trepist alla kantakse, läbi aia toimetatakse ja matuseautosse tõstetakse, aga kui see oli ärasõiduks valmis, autouksed pauguga kinni löödud, oli Marie tagasi, istus hobuse seljas ja ootas matuseautot valduse sissesõidutee otsas. Ta oli saduldanud isa mära, ja talle nii omase arutu teatraalse hulljulge ja bravuurika žestina oli tema, kes ta muidu iial sadulasse ei istunud, kes ta polnud vilunud ratsutaja, saatnud surnukirstu ratsa Rivercinast Portoferraioni, et avaldada viimast austust oma isale, ta oli juhtinud surnuvankrit Elba saare tühjadel teedel kõik need kaksteist kilomeetrit, mis lahutasid Rivercinat Portoferraiost, aga kuna ta muidu kunagi sadulasse ei istunud, sest ta polnud vilunud ratsutaja, oli ta lasknud hobusel sammu astuda kogu selle kaheteist kilomeetri pikkuse tee, sikutades ohje, et teda tagasi hoida, laskmata matuseautot endast mööda, sundides juhti enda sabas sõitma, mootor madalal käigul, et looma mitte ehmatada, ta oli läbinud niimoodi varahommikusel tunnil Elba saare teed pika musta matuseautoga tema järel ja vaikse tasase päikeses sädeleva merega taamal all. Matuserong nihkus aeglaselt aurava hobuse, hommikukaste ja surma hõngus. Marie istus tikksirgelt sadulas, laitmatult puhas särkpluus seljas, vaatas uhkelt ja väärikalt otse enda ette, pilk sädelemas, kulges päikesepaistes kõikvõimsuse ja ajatuse tundes. Matuserong liikus aeglaselt viinamägede ja makjate vahelt läbi, möödus keisriaegse Rooma villa varemetest, mille müürijupid kõrgusid päikesest põlenud väljal, mustavad ja ajahambast puretud mosaiigitükid kõrges rohus, põldmarjaväätides, maasikapuu- ja pistaatsiaokstes. Peagi lähenes matuserong linnale, teed muutusid laiemaks ja liiklus tihedamaks, Marie aga ei valinud sadamasse minekuks lühemat teed, mis viis üle põldude, ta jäi maanteele, mis oli nüüd neljarealine, must tumendatud klaasidega matuseauto endiselt tema järel, nüüd ei püüdnud see temast enam mööda sõita, ka tema oli taltsutatud, ohjes hoitud, järgnes talle sammu mootori tasasel surinal, ja nii oli ta linna saabunud, saates hobuse seljas oma surnud isa Portoferraio tühjadel tänavatel, piki viale Alcide Gasperit, via Cariolit, üle viale Alessandro Manzoni, kus mõned üksikud kohvikukülastajad olid välja kõnniteele tulnud, et saata pilguga matuserongi ja vaadata, kuidas see sadama poole kaugeneb. Marie oli läinud üle piazza Citti jakeeranud via Vittorio Emanuele II-le tõenäoliselt just samal hetkel, kui mu laev oli Portoferraios silmapiirile kerkinud, ja ilmselt oli ta mind laevatekil seismas näinud, mind, kes ma olin nagu temagi teel Portoferraiosse tema isa matustele, ja meie mõlema mõtted olid korraks kohtunud austuses ja valus, olid ühinenud ja emmanud üksteist taevasinas.

Ma ei tea, millal Marie märkas, et ma olen kirikust lahkunud – sest ma ei olnud enam kirikus – , kas see oli jumalateenistuse ajal, kui ta korraks ringi keeras, et mind pilguga otsida, ja leidis äkitselt eest vaid tühja koha seal marmorsammaste vahel, kus ma veel mõni hetk varem olin seisnud, vahetult rabava, ebanormaalse tühjuse, külma, tumma, äreva tühjuse – või märkas ta mu puudumist alles hiljem, kui kirikuuksed missa lõppedes taas avati ja valgus tulvas kirikusse, päikesevalgus voogas laia lainena hämarasse ruumi ja ujutas üle kiriku viirulise marmorpõranda. Võimalik, et ta hakkas mu puudumise pärast muret tundma alles siis, kui nägi, et ma ei tule tema juurde kirstu kõrvale, kui teised missalised kirikuesisel väljakul laiali pudenesid, või veelgi hiljem, alles siis, kui ta kirikus käärkambri trepil kaastundeavaldusi vastu võttis, vaevu kuulates teda embama tulnud inimeste lohutussõnu ja otsides meeleheitliku pilguga üle nende õlgade mind, aga ta ei leidnud mind kirikus, ja kallistas siis pikalt, tugevalt Mauriziot, ainsat, kes teda armastas ja mõistis.

Marie oli läinud surnuaiale jala, talutades mära ratsmeidpidi enda kõrval, preester ja valges albas kooripoiss olid teda saatnud. Hobune laskis vaguralt juhtida end läbi Portoferraio tänavate, sõõrmed niisked, kõrvad liikumas, erksad ja valvel. Surnuaed oli linnast kahe kilomeetri kaugusel, kõrgemal mäenõlval, see oli külakalmistu, kus polnud rohkem kui paarkümmend hauda. See paiknes kaljutee ääres järsu teekäänaku taga, sissepääsu ees oli roostes raudvärav, mille raskelt käivad tiivad olid valla, matusebüroo mehed olid need lahti teinud ja ootasid matuserongi surnuaiamüüri ees. Nad ootasid seal kolmekesi vaikuses, seljas tuhmhallid ülikonnad, sinised triiksärgid, mustad lipsud ees, ühel vanemal töötajal oli peas hall vormimüts, millel ilutsesid matusebüroo nime kuldsed põimunud esitähed, ja kaks nooremat, päikeseprillid ees, sõnatud, tõsised, triiksärgi ülemine nööp lahti ja lips lõdvemale lastud, kes vaatasid pealt, kuidas matuseauto väravast sisse tagurdamisel vaevaliselt manööverdas ja kuidas selle rattad kruusas pöörlesid, et läbida veel viimased meetrid kiviklibust mäenõlvakut. Juht oli pea aknast välja pistnud ja teised töötajad juhendasid teda nappide viibetega. Matuseauto sõitis tagasikäigul mööda surnuaia ainsat teed ja aeglustas avatud hauale lähenedes, näis korraks kõiges pikkuses jõnksatavat, kere hõõgumas soojas õhus, ning jäi lõpuks seisma majesteetliku ja ebaproportsionaalsena, pikk must limusiin, mis hiilgas küpresside all tüüne mere taustal. Marie, kes polnud veel surnuaeda sisenenud, ilmus korraga künkaharjal nähtavale, tuli maantee suunast, punane ämber käes. Marie oli enne surnuaeda sisenemist mära ühe teeäärse puu külge kinnitanud. Ta oli mäenõlvast alla läinud ja hobusega läbi makja ekselnud, kriipides reisi ja käsivarsi sealt läbi tungides, oli sidunud nii hästi-kurjasti, kui sai, ratsmed ja oheliku ühe metsiku oliivipuu ümber, oli siis tuldud teed tagasi läinud ja surnuaialt ämbri võtnud, selle surnuaiamüüri külge kinnitatud kraanist vett täis lasknud. Siis oli ta ämbriga tagasi hobuse juurde läinud, talle juua andnud, otse ämbrist – hobune larpis aplalt juua -, et looma janu kustutada.

Napp tosinkond inimest olid surnuaial kohal, kui matusebüroo töötajad kirstu matuseautost välja tõstsid. Nad vinnasid selle ettevaatlikult õlgadele ja asetasid valmiskaevatud hauaaugu kohale. Surnuaiamüüri taga, teiselpool vaikivat küpresside rida, paistis meri, määratu suur ja sinine, siin-seal mõni üksik valendav puri ja vahused viirud, mille lõbusõidulaevad oma kiilus merre lõikasid, justkui üürikesed haavad mere ihus. Preester seisis üksinda haua ees, roheline stoola kaela ümber, ütles viimased jumalagajätusõnad enne kirstu hauda langetamist. Marie astus aeglaselt lähemale ja puudutas veel viimast korda kirstu, katsus seda peopesaga, tundis sõrmede all lakitud puidu siledat puudutust. Siis astusid matusebüroo mehed ligi ja kirst kadus igaveseks tema silmist.

Marie läks eemale, ta oli üksi. Võib-olla oli ta palunud Mauriziol hobuse tagasi Rivercinasse viia, või oli ta selle ülesande kellelegi teisele usaldanud, aga surnuaiast tuli ta tagasi üksi ja jalgsi. Ta kõndis päikesepaistes kuutõbisel sammul mööda väikest rannaäärset teerada linna poole, silmad udused, ta oli nüüd palju kurvem, nüüd, kui polnud enam tarvis matuseasju korraldada, polnud vaja midagi otsustada, kui ta ei pidanud midagi tegema ega kuhugi minema. Kindlasti ei andnud ta veel endale aru, aga tohutu ja mõistetamatu valu, mis paiskab ta praegu tühjusesse, passiivsusesse ja masendusse, hakkas tasapisi moonduma mingiks ebamääraseks ärevuseks, mille fookuses oli minu puudumine. Tema mõtted koondusid minu kadumisele missalt, püüdsid seda seletada ja mõista, leida sellele põhjendusi, et pääseda oma valu tõelistest põhjustest. Tema hingevalu süüdlaseks sain mina, kes ma piinasin teda ka siis, kui ma midagi ei teinud – minu paljas kohalolek tekitas talle kannatust, ja minu puudumine veel enam -, mina, kes ma polnud kohal, kui ta mind vajanud oli, kes ma polnud Pariisis, kui ta oli oma isa surma teate saanud, ega Elba saarel, kui ta sinna jõudes oli pidanud üksi korda ajama kõik praktilised matuseküsimused, ja kes ma, olles lõpuks täna hommikul kirikusse ilmunud, olin sedamaid sealt kadunud, enne kui oleksin jõudnud temaga rääkida, mõne sõnagi vahetada, teda tervituseks suudelda, teda oma käte vahele suruda ja jagada tema valu, kes ma jätsin ta oma juuresolekust ilma selsamal hetkel, kui olin seda lubanud, selles mulle nii omases brutaalses tunnete polaarsuses.

Marie oli jõudnud Portoferraiosse ja kõndis läbi inimtühja linna sadama poole. Ta kõndis sihitult, ta ei teadnud, kuhu õieti, läks ebatasastel sillutuskividel komistades tänavaid pidi alla ja märkas võreaedade taga majaesistes tillukestes mere poole vaatavates aedades lilli, bugenvilleaid, oleandreid, tokkroose. Tänavad olid tühjad, siis-seal mõni üksik kontseptuaalne valge T mustal taustal, mõistetamatu ja hingelõikav, suletud tubakapoe sildil. Marie oli lootnud, et ta leiab mu kohe, et ma istun mõne purskkaevu jalamil või kirikutrepil, ilmun tema ette mõnel tänavakäänakul, siis oli ta mu otsimisest loobunud, oli jäänud selle ärevusega südames, ebamäärase, raske, rõhuva, ajapikku aina kohuva ärevusega, kuni küsis endal täielikus peataolekus, kas ta oli mind üldse kirikus näinud, kas olin see üldse mina, keda ta täna hommikul kiriku marmorsammaste vahel oli silmanud, või ehk oli ta näinud seda, mida tahtis näha, oli näinud vaid viirastust, ja et tegelikult olin ma ikka veel Hiinas, või teel tagasi, ja olin Elba saarel vaid mõtetes.

Jälle asus Marie mind palavikuliselt otsima, seisatas baariakende ees ja puuris, kätega silmi päikese eest kaitstes, pilgu hämarusse, et näha, kas ma olen ehk seal sees. Läks siis jälle edasi, kõndis läbi hoovide ja tühje kaste ja mädaseid juurvilju täis turuplatside, kus nüüd peremehitsesid tuvid ja kassid. Minu puudumine oli talle veel üks lisanduv haav, nähtamatu valu, haaramatu äng, lõputuna sees keerlev ärevus. Ta kõndis edasi ja jälle tuldud teed tagasi, uitas üle päikesepaisteliste väljakute, jaburad mõtted käisid tal peast läbi, ta mõtles kadumisest ja hirmust ja surmast, ja lubas üleerutuses, et kui ta mind vähem kui tunni aja sees üles leiab, astub ta kuhugi kirikusse sisse ja veenab preestrit,  et see valju kellamänguga meie taaskohtumist pühitseks.

Marie`l oli palav, tal oli janu, ta astus baaridesse sisse ja jõi seal leti ääres ekspressot, ta jõi, pilk hägune, mõnikord lõpuni ka leigevõitu vee, mida kohvi kõrvale serveeriti. Ta polnud juba kaks päeva midagi söönud, ta oli võimetu midagi alla neelama midagi peale jäätise, ta tellis endale jäätise jäätise järel, mis kustutasid tema janu ja tekitasid uut. Ta kutsus baarmeni ukse kõrval trooniva suure lahtritega jäätisekasti juurde ja asus pikalt valima, näidates näpuga üht või teist jäätisesorti, kõhkles lõputu aja, muutis meelt, kui baarmen oli juba jäätisepalli vahvlisse asetanud, laskis ta selle välja võtta ja teise sordiga asendada, palus maasika asemel pistaatsiat, mõtles siis uuesti ringi, ega teadnud enam isegi, alustas vestlust baarmeniga (e la stracciatella, è buona la stracciatella?), kes ootas, kulp käes (tal oli lausa inglikannatus), küsis lõpuks baarmenilt nõu, kuid ei võtnud seda kuulda, olles niiviisi korraks tema ise, võimatu, kordumatu, vastupandamatu.

Marie tuli kohvikust välja ja sõi oma jäätise lõpuni, see sulas päikese käes ja sulas ta randmetele, sundides teda seisatama, et torbikut kallutada ja selle äärt limpsides tilkumist piirata. Mõned aastad tagasi oli Marie loonud kleidikollektsiooni sorbettjäätistest, mis voolasid mööda mannekeenide kehasid ja segunesid nende ihul peenete, tubakablondide ja vanaroosade niredena. Sellest efemeersest kollektsioonist oli saanud üks tema emblemaatilisemaid teoseid, kevad-suvi Arcimboldo laadis, jäätised, sorbetid, granita`d, frulato`d ja frapeed sulasid modellide paljal ihul, valgusid nende õlgadelt ja niuetelt alla, ajasid neil ihu kananahale ja rinnanibud külmast kikki. Marie oli ühendanud alasti ihud ja nähtamatud kangad, oli kasutanud vaheldumisi koostisaineid ja kangasorte, suhkrut, piima, jahu ja siirupit, pisut musliini, väheke läbipaistvat siidi, kuldniiti ja gaaskangast, et sorbetid kehal püsiksid, kõik see oli üks värvide ja ihutoonide pillerkaar, mango, sidrun, mandariin, virsik, melon, mille lõpuks tulid verevamad ja äikeselisemad toonid, mis kandsid endas suvelõpunukrust, traagilised sorbetid, tumedad ja loojanguvärvilised, violetsed ja mustad, mustsõstar, põldmari ja mustikas.

Lõpuks jõudis Marie vanasse sadamasse, astus järsult väikese katusealuse passaaži varjust valusasse päevaheledusse, mis sadama sillutusplaatidelt vastu peegeldus (ta tahtis päikeseprillid ette panna, kuid sai siis aru, et tal olid need juba ees). Pimestavas valguses silmi pilgutades hakkas ta mööda kaid astuma. Mõned jahid olid päikeses, sildapidi pontooni külge kinnitatud punavalgete poide vahel, mis sadamaala piirasid. Ta seisatas, et vaadata üht tüüpi, kes end oma laeval kastmisvoolikust dušitas, kogukas ja karvane mustade aluspükste väel kuju, kes seebitas rõõmsalt oma karvast keret ja pükstealust. Tema naine võttis tema vastas laevatekil päikest, lamas liikumatult nagu marmorkuju, üks jalg põlvest kõverdatud ja käsi päikese kaitseks silmade ees, kõhnunud, vanaldane, aga noorusliku välimusega naine, kelle keha pingestatud plastikas ja sulava vahakuju liikumatuses mõjus nagu hüperrealistlik kunstiteos. Marie vaatas neid korraks ja läks siis edasi. Vanas sadamas oli natuke rohkem elu, kohvikud olid avatud, valgest kangast päikesevarjud terrasside kohal välja tõmmatud, siin-seal mõned turistid, kes sõid pokaalidest jäätist, mida kaunistasid kahvatust volditust paberist päikesevarjud. Suveniiripoekesed olid lahti, seal müüdi ujumislesti ja -maske, mitmevärvilisi rannalinu. Marie oli jõudnud kaldapealse lõppu, umbteele, mis suubub Linguella arheoloogiamuuseumi ette. Ta võttis aeglaselt päikeseprillid eest ja tegi ringi enda ümber, otsides mind silmadega. Aga kus ma olin?

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar