David Wagner

20. apr. 2015 at 5:13 p.l. (Nädala autor 2015) (, , )

David_WagnerSaksa moodsa kirjanduse meister David Wagner esineb kirjandusfestivali Prima Vista eelõhtul, 5. mail kell 17.30 Tartu Ülikooli Raamatukogu konverentsisaalis ja 7. mail kell 17.30 Eesti Rahvusraamatukogu väikeses konverentsisaalis.

David Wagner on sündinud 1971 Andernachis Reinimaal. Ta on õppinud kirjandusteadust ja kunstiajalugu nii Bonnis, Berliinis kui ka Pariisis ning elab vabakutselise kirjanikuna Berliinis.

Wagner sai tuntuks oma esikteosega, 2000. aastal ilmavalgust näinud romaaniga „Minu öösinised püksid“ („Meine nachtblaue Hose“). 2009. aastal ilmus Wagneri supermarketi-romaan “Neli õuna” (“Vier Äpfel”), mille järel kriitikud kiitsid autorit kui argielu mütoloogi ja tervapilgulist vaatlejat. Wagneri esseekogumikud “Mis värvi on Berliin” (“Welche Farbe hat Berlin”, 2011) ja “Müüripark” (“Mauer Park”, 2013) on moodsa Berliini teejuhid edasijõudnutele.

2014. aasta lõpus ilmus Wagneri värskeim raamat “Siinpool ja sealpool. Kaks saksa lapsepõlve” (“Drüben und drüben”), mis on kirjutatud kahasse põlvkonnakaaslase Jochen Schmidtiga. Wagner kirjeldab oma lapsepõlve Lääne-Saksamaa linnakeses ja Schmidt Ida-Berliinis. Lapsepõlvekirjeldused (magamistoast koolivaheaja reisideni) lõpevad aastaga 1989, mil langes Berliini müür.

David Wagneri enim tõlgitud ja tähelepanu pälvinud raamatu “Elu” (“Leben”, 2013) andis 2014. aastal välja kirjastus Hea Lugu Piret Pääsukese tõlkes. Raamat võitis ilmumise järel Leipzigi raamatumessi auhinna ning 2014. aastal kuulutati “Elu” Pekingi raamatumessil aasta parimaks tõlketeoseks. See on elutark ja liigutav lugu 30. aastates mehe elu ja surma piiril balansseerimisest, armastusest ja surmast, elutahtest ja tänapäeva meditsiini võimalustest.

Raamatu motoga “”Kõik oli täpselt nii ja ka hoopis teisiti” annab autor lugejale mõista, et tegu on mõneti autobiograafilise teosega, aga võrdusmärki autori ja peategelase vahele panna ei saa. Peategelane on põdenud poisieast alates autoimmuunhepatiiti, pärast 30. eluaastat on haigus arenenud nii kaugele, et tema elu võib päästa ainult maksa siirdamine.

Wagner kirjutab sellest, milliseid küsimusi esitab endale inimene, kelle elu saab päästa ainult teise inimese surm. Teema on raske, kuid raamatut on kerge lugeda, sealt ei puudu isegi huumor. Elu haigusega kirjeldatakse täpselt, kuid distantseeritult ja isegi irooniliselt.

Kriitikud tõstavad esile Wagneri keelelist virtuoossust, lihtsat ja köitvat stiili ning kiidavad tema meisterlikke kirjeldusi ja mõjusaid detaile. Wagneri mõjutajana nähakse suurmeister Marcel Prousti. Wagneri teoste lugemise teevad nauditavaks kerge huumor ja kummaline melanhoolia.

Katkend: Elu, OÜ Hea Elu 2013, tlk Piret Pääsukese, lk 86-94.
Transa lükkab mind taas mööda koridore, marliribaga kokku seotud kapi- ja seifivõti on mul padja all. Ma võiksin need endale just nagu sõbrapaela ümber randme siduda või siis kanda neid kaasas nii nagu Iraani lapssõdurid, need, kes pidid minema Iraani-Iraagi sõtta, odavad, plekist lõigatud võtmed ketiga kaelas rippumas. Nad pidid uskuma, et need võtmed avavad paradiisiväravad. Mulle meenub see nüüd, ema jutustas seda mulle siis, kui käis esimene lahesõda. Küllap tahtis ta nõnda mõista anda, kui hea on minu elu. Kümne- või üheteistaastasena ma sellest igatahes aru ei saanud.

84

Pean minema magnetresonantstomograafi. Taas kord tahetakse vaadata maksa, koihammustusnekroosi ja varju kudedes, mitte veel väga suurt punkti, mille kohta B mulle ühel päeval ütles, et viimases korrapäraselt teostatud ultraheliuuringus olevat maksakoes mingi anomaalia leitud. See võib olla hepatotsellulaarne kartsinoom, sõnas ta, päris kindlalt ei saavat seda kahjuks väita – nõnda tsirroosist kahjustatud maksa puhul, nagu minul on. Nüüd siis veel ka maksavähk? Ma ei tahtnud seda uskuda.
Nüüd leban raamil, mis liigub rööbastel, ja sõidan ümarasse avausse, sõidan justkui puusärk krematooriumi põletusahju, sõidan šahti, toru sisse. Kiirgust tunda ei ole – see polevat ohtlik, ütleb rõõmsameelne punakasblond arst, tegu olevat vaid pulseeriva elektriväljaga, mis sunnib keha veemolekulidel oma poolusi üha uuesti paika panema, see minimaalne liikumine annab siis infot, mida saab muundada piltideks. Ahah.
Ma laman ahjus ja küpsen, varsti olengi valmis. Täitsa mõistetav, et on patsiente, kellele selline kitsikus ei meeldi ja kelles see klaustrofoobiat tekitab, nende jaoks on olemas väike punane hädanupp. Mu käeveeni voolab kontrastaine ja ma küsin endalt, kas arst saab tomograafiga ka minu mõtteid lugeda, võib-olla näeb ta oma ekraanilt, mis mu tähelepanu köidab, mis mind liigutab, mida ma mõtlen, mida ma tunnen. Kas ta teab nüüd, kui suurepäraseks, kui erutavaks, kui oivaliseks ma teda pean? Kui väga meeldivad mulle tema rõõmsameelsus, hele nahk, juuksed ja tedretähnid? Äkki ta võiks mulle, kaalutlen ma siis, omistada paar originaalset mõtet ja teistsuguse mineviku? Uue operatsioonisüsteemi, uue teadvuse? Või teeb ta parasjagu minust koopiat ja salvestab selle, et siis kõike seda, millest ma koosnen, kõiki neid hajevil mälestusi ja kummalisi tundeid hiljem analüüsida? Hinnata, kas üleüldse tasub minu elu pikendada?

85

Kusjuures see on juba ometi otsustatud, mind on juba evalveeritud. Siinsamas kliinikus selgitati välja, kas see keha, milles ma olen, suudab transplantatsiooni üle elada. Rohkem kui kahe nädala jooksul valgustati mind igast kandist läbi, vaadati sisse igast mu kehaavausest, mind endoskopeeriti, sonografeeriti, kompuutertomografeeriti, magnetresonantstomografeeriti. On olemas röntgenpildid värativeenist ja maksaveenidest, mis tehti selleks, et siirdamispäeval, sellel X-päeval, mil kirurgid avavad kõhuseina, teaksid nad, kus ja kuidas tuleb lõigata. Luutihedust mõõdeti, toimus hambaarstide konsiilium, kõrva-nina-kurgu ja psühhosomaatiline konsiilium. See oli ilmselt kulukas, näidata mind siin kliinikus igale spetsialistile ette, ma rändasin ühest osakonnast teise, kõikidele viisin oma keha näha.
Mulle meenub uroloog, kes uuris mu eesnääret, digitaal-rektaalselt, mis kenad sõnad persesse topitud sõrmede kohta. Uroloogilisest seisukohast ei ole midagi transplantatsiooni vastu, ütles ta, peale selle sain teada, et mul olevat munandid kui pildiraamatus. Vägev.
Mulle meenub kardioloog, nooremapoolne teadustööga tegelev arst, kes leidis südame ultraheliuuringus ühe vea, väikese ebaregulaarsuse mu südamelöökides, misjärel kirjutas mulle välja südamehaige kaardi, mida pidin sestpeale kaasas kandma. Siiski pehmendas ta diagnoosi sõnadega, et minu juures nägevat ta peaaegu kõike, paljude patsientide puhul peab ultraheli kõigepealt läbi paarikümnesentimeetrise rasva tungima, ilma kaitsva rasvakihita on nimelt võimalik rohkem näha ja peaaegu alati midagi leida.
Mulle meenub psühholoog, kellele tunnistasin, et ma ei tea alati, miks ma peaksin üldse ennast opereerida laskma, võib-olla, ütlesin talle, on juba nii ette nähtud, et minu elu ei kesta kaua, et ma saan nimelt vaid lühemaks ajaks jääda. Loomulikult tahan oma tütre jaoks edaspidigi olemas olla, igatahes enamasti, lisasin ma, kuid sageli tundub mulle, et see on vaid trikk, lapsetrikk, millega püüan end veenda jääma. Mäletan veel, et hakkasin tol hetkel nutma, selles väikeses arstikabinetis, ka tema akna taga seisis kastanipuu. Ta kirjutas mulle välja antidepressandi, ühe selektiivse serotoniini-blokeerija, ravimi, mida ma vahel võtsin ja siis jälle mitte, kuna kujutasin endale ette, et vajan depressiooni.
Ja mulle meenub kohtumine anestesioloogiga, kes seletas mulle, mis juhtub X-päeval. Ma kuulasin teda korralikult, vaatasin sellal, kui ta rääkis, rebitavate lehtedega kirjanduslikku kalendrit ta kirjutuslaual, selle päeva lehel oli pilt Peter Handkest. Kui teile helistatakse, siis ei tohi te enam midagi süüa, haigla auto või – sõltuvalt sellest, kus te parasjagu viibite – helikopter tuleb teile järele ja viib teid kliinikusse, osakonda 21i, kui kõik kulgeb komplikatsioonideta, siis kestab operatsioon tõenäoliselt kuus või seitse tundi, võib-olla ka kauem.

86

Võib-olla ka kauem. Kes teab. Ma silmitsesin hädanuppu, aga miks ma peaksin seda vajutama? Ma meenutan ju üksnes seda rohkem kui kaks nädalat kestnud eksamit, mille ma lõpuks sooritasin, ilma et oleksin selleks õppinud, selleks midagi teinud – ma sain lihtsalt läbi. Siis tõmbab rõõmsameelne, punakasblond arst mu torust välja ja ütleb: „Läbi.”

87

Ühe allkirja pidin veel saama. Kirurg-demiurg, transplantatsioonikliiniku boss tahtis minuga kohtuda ja vestelda, mind üle vaadata ja hinnata, enne kui omalt poolt alla kirjutan. Ta seisis mu vastas, välimuselt terve, päevitunud, mingil määral sportlikult mõjuv, kuuekümnele lähenev mees, silmitses mind ja ütles: „Teist ei jää üldse muljet kui inimesest, kellele peaksin uue maksa siirdama, te näete selleks liiga terve välja.” Nõnda sõnastas ta täpselt selle, mida ise ka mõtlesin. Kas ma ei tundnud ennast mitte liiga hästi? Kas ma ei võiks mitte niimoodi edasi elada? Siis aga vaatas ta minu haiguslugu, nägi näitusid, muutis oma arvamust ja jättis hüvasti, tal polevat palju aega.
Õige varsti peale seda, mälestusväärsel pärastlõunal, istusin ma üksi kuskil poolhämaras akendeta ruumis transplantatsioonikliiniku büroo kõrval. Minu ees laual oli kuhi pabereid, leping kolmes eksemplaris, kõik leheküljed tihedalt teksti täis. Istusin seal ja pidin allkirja andma. Pidin sellega kinnitama nõusolekut, et ühel päeval, võimalikult ruttu, võib-olla viie nädala, võib-olla kuue kuu, võib-olla kahe nädala pärast – võib-olla üldsegi mitte, kuna olen enne ära surnud – lõigatakse üks elund välja ja pannakse teine, uus asemele; aga mida tähendab „uus”, uued elundid on alati kasutatud elundid, surnute elundid, mõtlesin ma ja püüdsin lugeda lepingu teksti, see aga ei õnnestunud, ma nägin vaid tähti ja sõnu, kuid ei saanud pihta, kuidas need kokku kuulusid või mida pidid tähendama. Ma libistasin pilgu üle teksti, märkasin, et teen ainult näo, justkui loeksin, hoidsin aga sulepead käes.
Olin teadlik selle olukorra absurdsusest: millal, mõtlesin ma, saab üks inimene allkirja andes otsustada võimaliku edasielamise üle? Paaril korral on tulnud mul allkirjastada üüri- ja ostulepinguid, olen juba korduvalt notari juures käinud, nüüd aga, mõtlesin ma, on tegemist millegi enamaga. Oma allkirjaga võiksin ehk osta endale eluaastaid, teadmata, kas ja kui palju ning millises vääringus ja millal pean sellise pikendamise eest maksma. Ja taas valdas mind see hirm: juhul kui operatsioon õnnestub, võiksin ma saada terveks, mitte olla enam piisavalt haige, mitte enam olla see, kes ma olin. Tundsin, et käsi on niiske, peaaegu märg, kas ma higistasin nii tugevasti? Ei, mu käsi oli sinine, tinti täis. Sulepea, mida olin aastaid kaasas kandnud, sulepea, milleta ma iial kodunt ei lahkunud, oli tinti välja ajanud, just nimelt sel pärastlõunal. Kas ta ei tahtnud allkirja anda?

88

Hommik, lõuna, õhtu, öö. Päevane õde, öine õde, visiit, valvearst. Hommikusöök, lõunasöök, õhtusöök, laupäeviti ühepajatoit, pühapäeviti visiiti ei toimu. Rohkem pole mul ajaga midagi teha, siin valitseb üheaegsus. Siin on lava, kus nad tantsivad: lõuna-aafriklanna, Julia, kes ei saanud heroiinist lahti, Katja, kellega ma kraana otsast alla hüppasin, meditsiinitudeng loengust. Mis etendus see on? Ballett?
Kõik, mis oli, sellel tantsuplatsil, miski ei asetse enam minu ees või taga, kõik tantsivad siin läbisegi, siin lauldakse mulle, vägev ooper, siin laulan mina, kõik on käeulatuses ja ometigi tabamatu.

89

Ma olen taas ootelehel, kogun ooteaega. Iga päevaga suureneb tõenäosus surra, iga päevaga on päev surmale lähemal. Kuid iga päevaga, see on selle ootelehe iroonia, suureneb ka võimalus ellu jääda – ainult et keegi teine peab enne surema. Ja ma tean juba: kui sina ei sure, siis suren mina.

90

Aga ma ei mõtle sellele sugugi iga päev. Ma ei mõtle sellel, et X-päev võib suvalisel ajal saabuda. Õhtuti, kui heidan voodisse, ja hommikuti, kui ärkan, ei mõtle ma alati sellele, mul pole üldse mingit tahtmist kogu aeg sellele mõelda, ent ma tean, et ühel päeval või ööl telefon võib-olla heliseb. Kas ma tahan, et sa sureksid? Ei, ma ei taha, et sa, kus iganes sa parajasti ka oled, auto alla jääksid. Või läbi akna vastu puud lendaksid. Ma ei taha, et su peas lõhkeks veresoon, ma ei taha, et sa ükskõik mil moel elu kaotaksid. Tegelikult mitte. Sellest hoolimata rebin ajalehest surmakuulutusi välja, kogun neid, pistan need, ühe mapi vahele. Mapi peale on kirjutatud „Kui lapsed magasid”.

Linke
http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/5b77df92-6b23-4eae-9a3b-17d3df3ac8b9
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2014/11/10/david-wagner-elu/
http://www.sueddeutsche.de/kultur/leben-von-david-wagner-ein-fremdes-flirren-1.1624702

Püsiviide Lisa kommentaar

Mariusz Szczygieł

5. mai 2014 at 1:10 p.l. (Nädala autor 2014) (, )

Mariusz Szczygieł esineb 6. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogus ja 8. mail kell 16 Tallinna Keskraamatukogus. Autoriga vestleb tõlkija ja kirjastaja Hendrik Lindepuu, jutuajamist tõlgib ja katkendeid ”Gottlandist” loeb näitleja Marius Peterson. Reportaažimeistri külaskäik Eestisse saab teoks koostöös Poola Vabariigi Suursaatkonna ja Poola Raamatu Instituudiga.

MariuszSzczygielMariusz Szczygieł (s. 1966)  õppis Varssavi Ülikoolis ajakirjandust ja politoloogiat ning on tänaseks juba 25 aastat seotud ajalehega Gazeta  Wyborcza. Ta on töötanud saatejuhina televisioonis ning viinud Varssavi ülikoolis läbi  autoriseminare ja õpitubasid.

Szczygieł on avaldanud julgeid tekste subkultuuridest, homoseksuaalidest ja  narkootikumidest. Tema lood on olnud teravmeelsed, avanud inimsaatuste ootamatuid tahke ja sünnitanud poleemikat. Szczygiełi esimene raamat ilmus 1996. aastal ja sisaldas reportaaže üleminekust kommunismilt kapitalismile. Tänavu ilmus  2-köiteline Poola reportaažiantoloogia pealkirjaga ”100/XX” (1800 lk!), milles Szczygieł tutvustab sadat poola 20. sajandi reporterit ja nende tekstide paremikku.

Rohkem kui kümmekond aastat tagasi hakkas Szczygieł huvituma tšehhi kultuurist ja õppis ära tšehhi keele. 2006. aastal ilmus Tšehhis tõeliseks bestselleriks saanud  kogumik ”Gottland”, mis koosneb viieteistkümnest isikuloolisest reportaažist ja annab pildi Tšehhi 20. sajandi ajaloost. Tšehhi arvustajad on raamatu kohta ka öelnud, et Szczygiełil õnnestus lõhkuda mustvalge vaade minevikule ja olevikule ning et raamat on peegel, mida nad ise ei oleks suutnud endi ette asetada.

Szczygiełi kangelasteks on maailmakuulsa jalatsifirma asutaja Tomáš Bat’a, Goebbelsi armuke olnud näitlejanna Lída Baarová, maailma suurima Stalini mälestussamba looja Otokar Švec, Kundera poolt ”muusikaidioodiks” tituleeritud Karel Gott jpt. Szczygiełi reportaažid meenutavad pigem esseed või jutustust, tähelepanu väärib nende suurepärane stiil ja ülesehitus. Nagu tõeline kirjanik loob ta üksikute inimeste lugudest haarava 20. sajandit hõlmava Tšehhi panoraami.

Szczygieł on tänaseks 15 keelde tõlgitud raamatu “Gottland” eest saanud palju auhindu, neist üheks  olulisemaks võib pidada European Book Prize’i, mille ta pälvis 2009. aastal.

KATKEND: “GOTTLAND”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2014

Tragöödiakütt

Eduard Kirchberger sündis Prahas 1912. aastal.

Samal ajal ja samas linnas sündis esimene kubistlik skulptuur, mis kujutas inimpead.

Neil kahel faktil pole teineteisega mingit pistmist.

Esimene osa. Praak

Ühiskond tuleb ära võõrutada.

Võimud otsustavad likvideerida kõik selle, mis pakub lihtsat rõõmu.

Ellu kutsutakse likvideerimiskomiteed. Need peavad igalt poolt võimalikult kiiresti kõrvaldama seiklus-, kriminaal-, armastus-, spiooni-, õudus- ja ulmeromaanid. Ühesõnaga – kõik, mis on teist sorti.

Komisjonid otsivad läbi raamatukauplusi, trükikodasid ja kirjastusi, erilist tähelepanu pööratakse antikvariaatidele. Rekvireeritakse lugematul hulgal „Ettevaatamatuid neiusid” ja „Tulekahjusid metropolis”. Et need, kes eelistavad odavate romaanide petlikke illusioone, ei leiaks enam kusagilt pääseteed.

Ersatsi surm peaks saabuma loomulikul teel koos kapitalismi surmaga 1948. aasta veebruaris. Nõnda ometi ei juhtu. 1950. aastal kuulutataksegi siis, et igasugune köögikatade lugemisvara avaldamine on riigivastane tegu.

[—]

Aktsiooni ajal kasutatakse määratlust „kirjanduslik praak”.

Protokollid on täis nimetusi nagu „väärtusetu praak”, „mõttetu praak”, „ameerika praak”, „nüri praak”, „sentimentaalne praak” jms. Ajakirjandus selgitab, et praak on kodanlik viis kasumit saada. Kapitalism söödab seda töölistele ette, et neid nüristada.

[—]

 

Pavel Janáček koos Michal Jarešiga uurisid enam kui saja sõjaeelse ersatskirjanduse autori elukäiku.

Peaaegu mitte kellelgi neist ei õnnestu uues süsteemis enam kirjanikuna funktsioneerida.

Paljud kirjanikud püüavad unustada omaenda minevikku. „Kui minu raamatud kõrvaldati raamatukogust kui väärtusetu praak, kadus igasugune tööisu ja nüüd püüan pühkida mälust oma kirjanduslikud patud,” selgitab kirjandusinstituudile 1960. aastatel Marie Kyzlinková, „Hella südame” autor. Pärast pattude mälust kustutamist on ta üksnes ja ainult raudteeinspektori koduperenaine.

Paljud jäävad alatiseks kõrvalekõrjutuks. Kommunistid ei hooli nende lubadustest, et nad tahavad saada nüüd paremateks kirjanikeks. Jova Patočková kinnitab kirjas Informatsiooniministeeriumile: „Minu raamatus „Vaimustatu otsib varju” võidutseb laitmatu iseloomuga neiu. Sotsialistina pean ju teadma, milline näeb välja tavaline elu. Oma raamatus vastandan töösse positiivselt suhtuvale neiule mineviku naise: laisa, lodeva, koketeeriva.

Ministeerium ei usu Patočkovát ega anna luba romaani avaldada, autor lülitatakse avalikust elust välja.

On vaid üks kirjanik, kes likvideerib enda ja astub uuena iseenda asemele.

Kõigepealt on tema nimi Eduard Kirchberger.

Pärast Karel Fabián.

Need on kaks täiesti erinevat autorit.

Muutus võtab aega kolm aastat. Sotsialistlikud kirjandusleksikonid ei maini Fabiáni minevikku.

Uues kehastuses on isegi allkiri teistmoodi käekirjaga.

 

Esimene kirjutab vaimudest, koletistest, nõidadest, revolvritest ja mõrvadest. Teine kirjutab töölistest, partisantidest, kommunistidest ja rahvavaenlastest.

Esimesel hirmutavad lahtikaevatud hauad, kus lebavad väljarebitud südametega naised. Teisel hirmutavad ekspluataatorid, kes rikastuvad tööliste arvel.

Esimene paisutab viirastusi. Teine – plaani täitmist.

Esimene on võlutud saladuslikest koobastest, kaljusse raiutud pühakodadest ja keldritest, kus elavad deemonid. Teine – kui räägib mingist keldrist –, siis on see Ameerika imperialismi käsilaste peakorter.

 

[—]

 

Teine osa. Põhjus

Kas muutus oli tema jaoks valulik?

Kas inimene, kes teeb kõik, et meeldida totalitaarsele valitsusele, püüab samal ajal meeldida kõigile?

Kas ta armastab lipitseda?

Kas ta üldse oskab mingis olukorras öelda „ei”?

Kas tema uus mina saab tähtsamaks kui ta ise?

Karel Fabiánilt küsitakse, mida ta tegi enne sõda. Ametlikes elulugudes mainitakse „publikatsioone”. „Ma ei omista neile mingit väärtust,” lisab ta kohe, ehkki Kirchbergeri jutustused olid äärmiselt menukad.

Süsteem peab teadma tema metamorfoosist. Miks on siis kommunistid tema muutuse vastu sallivad, samal ajal kui sajad autorid on avalikust elust välja lülitatud?

„Ja just see on kõige huvitavam. Ehk uurite seda,” julgustab mind Pavel Janáček.

Eduard Kirchberger/Karel Fabián suri 1983. aastal, möödas on juba kakskümmend kaks aastat. Ma otsin tema tuttavaid, ajan arhiivides jälgi.

Üks tema kahest tütrest elab Saksamaal. Endine ajakirjanik Bratislavast, emigreerus 1980. aastal. Nad teesklesid mehe ja pojaga, et sõidavad Šveitsi puhkama. Ta räägib: „Kogu tee olime hoolsad, et rääkida autos vaid tühja-tähja. Et režiim ei taipaks midagi, kui on paigaldanudki autosse pealtkuulamisseadmed.”

Kõik temas hakkas mõranema, kui ta oli pealt näinud lennukatastroofi – inimesi täis lennuk kukkus Bratislava lähistel veehoidlasse. Lennuk kukkus nina ees vette, tagapool istuvad inimesed lämbusid. Keegi ei teadnud, kuidas neid sealt välja aidata. Kaldal oli rahvamass, miilitsad kiskusid inimestel filme fotoaparaatidest välja. Kui ta tagasi toimetusse tuli, küsis peatoimetaja, miks kuradi pärast ta üldse sinna läks ja ega keegi temalt dokumente ei küsinud. Naine ütles, et tahab sellest kirjutada. „Unusta ära,” kuulis ta vastuseks. „Pea meeles, meil lennukid alla ei kuku.”

„Kui mu isa kuulis, et põgenesin riigist,” räägib tütar edasi, „kaotas ta kõnevõime. Ta oli ju tagunud mulle oma kommunistlikke vaateid pähe. Hea, et ta oli siis juba pensionil ega kirjutanud enam, sest muidu oleks tal olnud suuri probleeme.”

Teise tütre, pensionile jäänud kontoritöötaja, leian Prahast. Tema ei emigreerunud. Vaatab parajasti laenutatud õudukat. Lapselaps toob talle ühe filmi päevas.

Tütar on kõik need aastad emaga elanud. Kahjuks on Fabiáni abikaasa just kuu aega tagasi surnud. Ja enne ära põletanud kõik oma mehe märkmed. Tütar küsib: „Ma tegelikult olen ise samamoodi uudishimulik. Muutus selleks Fabiániks, et ellu jääda?”

Uues süsteemis kasutab K.F. oma annet nii: „Meie metallurgiakombinaadid – see on riigi magu. Kivisüsi on tema süda. Elekter, aur ja gaas aga veri.”

1949. aasta – majanduses algab viisaastak. Ja viisaastakuplaani kohaselt hakkavad kõik paremini riides käima, saavad hästi toidetud ja elavad toredasti, kellelgi ei ole enam mingeid eksistentsiaalseid muresid. K.F-ist saab Praha nädalalehe Květen reporter. Tema debüüt on nädalalehe viimasel leheküljel, aga varsti on tema reportaažid avalugudeks. „Viisaastak sajandite vastu” – on ühe pealkiri. Ta tõuseb peatoimetaja soosingusse.

Ühes oma tekstidest küsib K.F.: „Mida tähendavad pesumasin, elektripadi ja elektripudel lapsele?”

Ja vastab ise: „Need on viisaastaku teenrid.”

Artiklis „Probleemid kivisöega” rõhutab ta, et tänapäeval pole perekonna vundamendiks mitte laps, vaid kivisüsi. „Kivisüsi on leib. Kivisüsi on maja. Kivisüsi on maapealne paradiis.”

Juba viisaastaku kolmandal kuul ütleb K.F-i reportaažis tekstiilivabrikust sealne kaadritöötaja, kes on vaimustuses uuest süsteemist: „Elame muinasjutuliselt.” „Ja kõik on nii head,” lisab raamatupidaja. „Pole enam halbu ja valelikke inimesi.”

K.F. peaks olema 1949. aastal kõige õnnelikum kirjanik. Sest tema avaldab Tšehhoslovakkia esimese sotsrealistliku romaani.

Selle pealkiri on „Lugu elektrijaamast”, see ilmub Tšehhoslovakkias kommunismi võidu esimeseks aastapäevaks.

Ainult et E.K. oli veel kaks päeva enne kommunistide võimuletulekut antikommunist.

Enne sõda avaldab ta ajalehes Národní listy. See oli Rahvusdemokraatide häälekandja, üks tähtsamaid kodanlikke väljaandeid. 1937. aastal, pärast Tšehhoslovakkia rajaja, filosoofi ja presidendi Tomáš Garrigue Masaryki surma, keda kommunistid aina mustama jäävad, kirjutab E.K. pühendusluuletuse, milles lubab, et demokraatia ja Masaryki eest on ta valmis valama verd ja andma oma elu.

Pärast sõda ilmub E.K. välja Liberecic.

Ta naeratab aina, aga kinnise suuga.

Ta töötab pangas, jutustusi avaldab sotsiaaldemokraatide nädalalehes Stráš severu. Tšehhoslovakkia on kolm aastat pärast sõda viimane nõukogude bloki demokraatlik riik. Parlamendisaadikutest on vaid nelikümmend protsenti kommunistid, teisel kohal on parlamendis rahvussotsialistid, kolmandal rahvaliitlased ja neljandal sotsiaaldemokraadid. Stráš severu peatoimetaja on parlamendisaadik dr Josef Veverka.

Kui 20. veebruaril 1948 astuvad tagasi kaksteist mittekommunistlikku ministrit, kes olid kommunistidega loodud koalitsioonivalitsuses (millega algab viiepäevane Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei täielik võimuhaaramine, mida nad hiljem hakkavad nimetama Võidukaks Veebruariks), siis kirjutab E.K. oma peatoimetajale kirja:

„Kulla Josef, kirjutan Sulle, et Sa oleksid nüüd tugevam kui kunagi varem. Kui ma kuulsin, mis toimub Prahas, siis kardan, et Sind võidakse iga hetk vahistada. Nüüd näen ma enda ümber nõrgukesi, kes keeravad ennast vasakule üksnes seepärast, et „neil on ju pered”, aga õnneks ei ole need inimesed meie ridadest.

Sellepärast kirjutan Sulle, Josef, et mulle võid alati loota, nagu ka kõigile, keda siin Liberecis oled üles kasvatanud. Oleme valmis vangi minema, sest me teame, et kommunism on totalitarism, ja me võitleme totalitarismi vastu, ükskõik, mis vormis see ka ei esineks. Ehk püsib kommunism aastakese, aga lõpuks saabub vabadus, sest sellised on loodusseadused.

Võid neid sõnu uskuda, need purskusid siin kabinetis justkui iseenesest.”

Hommikul vara paneb ta kirja peatoimetaja lauale, kes seda kunagi ei loe. Tund hiljem saab Stráš severu peatoimetajaks kommunist, kes annab ümbriku edasi Julgeolekule.

Kirja viimased sõnad on: „Seepärast käärime käised üles ja astume võitlejate ridadesse. Seda on väärt minu kahe tütre vabadus. Sinu E.K.”

Ainult et varsti pärast seda kirja anub E.K. kommuniste, et need ta parteisse võtaksid.

Ta kinnitab: „Pärast Võidukat Veebruari mõtisklesin esimest korda kommunismist. Minu jaoks on kommunism evangeeliumiks.”

E.K. rõhutab: „Ma kinnitan, et ma ei taha Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei käest mingeid hüvesid ega hakka ka kunagi tahtma. Mul ei ole isiklikke huvisid, siin ei mängi rolli hirmumotiiv ega külm kalkuleerimine, mis on nii paljusid parteisse ajanud. Ma tulin oma järeldustele iseseisvalt. Ma ei tea, kuidas te otsustate minu puhul, aga kui te mind vastu ei võta, siis põlgate ära hea tahtega inimese.”

Ta selgitab oma kirja dr Veverkale: „Mulle räägiti Veverkast ja ma tundsin talle kangesti kaasa. Ööl, kui kirjutasin selle saatusliku kirja, töötasin peaaegu hommikuni „Tragöödiaküttide” kallal, jõin palju musta kohvi ega suutnud uinuda. Tegin lahti konjakipudeli ja jõin veidi ülemäära. Kahjuks sattusin härdasse meeleollu ning pidin otsima oma kaastundele objekti. Asjaolude õnnetul kokkulangemisel meenus mulle dr Veverka. Ma mõtlesin siis, et tal on pere, et kindlasti oleks ta tahtnud saada ministriks jne. Istusin kirjutusmasina taha ja tippisin selle lohutuskirja. Ma mõistan, et see paistab uskumatuna, ometigi juhtuvad kirjanikega öösiti igasugu kummalised asjad.”

[—]

(„Tragöödiakütte” ei sünni kunagi, tõenäoliselt ei pannud ta sellest ridagi paberile.)

E.K. läheb kaasa üleüldise suundumusega.

Üks Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei peamisi ideolooge Václav Kopecký oli üllatunud, et parlamendis hääletavad kommunistlike seaduste poolt nagu üks mees ka mittekommunistlikud saadikud, isegi mittedemokraatliku konstitutsiooni poolt 9. mail 1948. „See oli lausa ebameeldiv,” kirjutab ta aastate pärast, „sest selline olukord jättis sundimise mulje. Kommunistid isegi palusid mõnelt saadikult, et nad hääletaksid vastu või oleksid kas või erapooletud, andsid neile garantii, et nendega ei juhtu midagi – kõik asjata. Viimane kui üks hääletas poolt.”

E.K. lisab oma parteissevõtmise palve lõppu, et ta pole kodanlase perest, et tema isa oli teenija, pärast kontoriametnik, vanaisa aga kingsepp.

 

Ainult et kohe pärast oma armastuse puhkemist kommunismi vastu põgeneb E.K. sotsialistlikust riigist.

Kommunistid ei varja, et õiendavad arved, kellega vaja. Julgeolek hakkab kohe jälgima ministreid, kes tagasi ei astunud. Endine justiitsminister (demokraat Prokop Drtina) üritab enesetappu. Välisminister (Jan Masaryk, Tomáš G. Masaryki poeg) leitakse oma akna alt kiviplaatidelt, pea lõhki. Ühed arvavad, et ta hüppas ise, et näidata oma leppimatust režiimiga. Teised, et režiim lasi ta neljanda korruse aknast välja visata.

Kedagi ei lubata enam riigist lahkuda.

Üks koomik esineb piirivalvuritele ja põgeneb koos perega Saksamaale komejandi vaheajal. Parajasti ei valva keegi piiri, kõik ootavad teist vaatust. Rahvussotsialistide noortesektsiooni juht põgeneb Praha-Pariisi rongi restoranvaguni lae ja katuse vahel. Sotsiaaldemokraatide liider ja tema naine panevad selga suusariided ning suusatajaid teeseldes pääsevad Austriasse. Endine Tšehhoslovakkia suursaadik Bulgaarias pääseb üle piiri suures raamatukastis, mille Mehhiko suursaadik deklareerib kui isikliku pagasi.

E.K-l pole ikka vastust, kas TKP ta vastu võtab. Keegi pangas ütleb talle, et selle Veverka kirja eest võidakse ta arreteerida, sest ta ründas kirjas Tšehhoslovakkia rahvast. Ta hakkab Libereci ja Praha kioskitest kokku ostma tulemasinakive. Ta teab, et need oleksid Saksamaal maksevahendiks. Ta veenab pagema ka maksuametnikust kolleegi, kelle juurde peidab tulemasinakivid. Ta pihib kolleegile, et kui ta ei põgene, siis tapab end ära. Nutab.

Nad põgenevad päeval, kui E.K. tuleb pangast ja näeb oma maja ees miilitsaautot.

Berliinis räägib ta ülekuulajatele, et tema riigis valitseb punane terror, et korralik inimene ei ole võimeline elama kommunistlikus põrgus.

 

Ainult et kahe kuu pärast tuleb ta tagasi.

Ajakirjanduses ilmub järjejutuna tema hoiatusromaan. Ta kasutab pseudonüümi František Navrátil (perekonnanimi tähendab tagasipöördumist).

Loo võib kokku võtta nii: öösel ujuvad nad sõbraga üle Neisse jõe Saksamaale, et sealtkaudu Londonisse pääseda. Nad roomavad soos, on tundide viisi põllul pikali. Navrátilil tõuseb kolmekümne üheksa kraadine palavik, aga kusagil ei anta talle lonksugi vett enne, kui ta on näidanud dokumente. „Võib-olla sellepärast, et meil pole millegagi maksta. Inimesed Läänes tuleb ära osta.”

Iga lugeja jaoks on kohe selge, miks Navrátil tagasi pöördus. Saksamaal pole ühtki pagulaslaagrit, mida tegelased külastanud poleks. Kusagilt ei saanud nad mingit abi, mitte leivakäärugi. „Me aitame vaid neid, kes on meile kasulikud,” kuulevad nad vastuseks abipalvetele. „Kui räägid nendega ideaalidest,” kinnitab ta lugejatele, „hakkavad nad kaastundlikult naerma. Neil pole ideaale, nad mõtlevad ainult rahast.”

Näljast nõrkedes jõuavad nad jalgsi Hamburgi. Eeslinnas näevad nad läbi akna, kuidas üks abielupaar tülitseb. „Kuidas võivad tülitseda inimesed, kellel on oma laud, oma põrand, oma lagi ja oma keel? Inimene on ikka idioot.”

Järjejutt nädalalehes Květen meeldib võimudele nii väga, et Navrátil loeb selle ette ka raadios. Pärast avaldab põgenemisloo laiendatud variandi romaanina „Põgeneja”.

„Ma arvan, et ta pidi seda kirjutama,” räägib täna tütar. „Ta tuli meie juurde tagasi, sest ema ei saanud üksi hakkama, ja isa kartis hirmsasti karistust. See raamat oli lunastuskirjaks kannatustest, mis võisid teda tabada.”

 

Ainult et režiim oli kuulutanud põgenejatele välja amnestia (mida tütar ei teadnud, sest ta oli siis väike tüdruk) ja neid ei ähvardanud miski. E.K. kasutabki just seda amnestiat ära.

Tšehhoslovakkiast põgenevad isegi lapsed. Näiteks ühe kuu jooksul pärast Võidukat Veebruari saab Budějovice Julgeolek piiril kätte kaheksa poissi. Euroopa ajakirjandus kirjutab põgenemistest ja võimud peavad tegema näidisamnestia. E.K. tulevased piinad on seega anulleeritud.

 

Ainult et amnestiale vaatamata tahab E.K. kommunistlikku võimu leebe kohtlemise eest veel eriliselt tänada. Ta pakub Julgeolekule koostööd.

Kõigepealt räägib ta põgenemisest kolleegile, see kannab sellest ette Siseministeeriumisse. Varsti kutsutaksegi kirjanik ministeeriumisse major Bedřich Pokorný juurde. Ameerika Hääl nimetab majorit „punaseks timukaks”, timukas ise ütleb oma uurimismeetodite kohta „nööpnõelad ja kruvikeerajad”. Major sõbruneb suure lüürilise luuletaja František Halasiga ja suudab näiteks pidada loengu prantsuse maalikunsti mõjust tšehhi maalikunstile.

Pokorný tassib ministeeriumisse kümneid ajakirjanikke, kes peavad kuulama E.K. lugu põgenemisest. Jutustus on muljetavaldav.

„Siis ma mõistsin, et olen teinud poliitilise vea,” tunnistab hiljem K.F. „Just seepärast, et pärast minu tagasipöördumist käitusid rahvavõimu organid koos major Pokornýga minuga väga korralikult.”

Just eriülesannete osakonna juhataja asetäitja Pokorný pakub talle välja, et ta kirjeldaks põgenemist ja naasmist.

Pokorný pakub ka, et ta kirjutaks eraldi raamatu ja filmistsenaariumi temast, Julgeoleku majorist. Majoril on juba ka pealkiri valmis mõeldud – „Ma tulin, et tulistada”.

E.K. näeb temas oma eestkostjat. „Tihti õhtuti,” ütleb ta hiljem, „saatis major mulle auto järele ja me arutasime marksismi küsimusi, milles ta oli mulle heaks õpetajaks.”

(Varsti arreteerib Julgeolek oma majori. Selle eest, et ta kasutab ülekuulamistel gestaapolikke meetodeid ja lubab Julgeolekusse tööle endiseid gestaapo kaastöölisi. Karistus: kuusteist aastat vangistust.)

Enne seda aga lubas major E.K-l kolida perega Prahasse ja pakkus talle tööd nädalalehes Květen. Varsti kirjutab E.K/K.F. seal viisaastakust.

Siis pakub E.K. – lisaks sellele, et ta juba lubas kirjutada majorist raamatu – spontaanselt välja, et värbab toimetustest veel paar informaatorit.

Ainult et kohe hiljem räägib ta kõigile, et on agent ja tahab luua agendivõrku.
(Kui ta arreteeritakse – riigisaladuse reetmine –, siis on tal varuks vaid üks seletus: „Ma tahtsin tunda end paremana kui need, kellele seda rääkisin.”)

Ainult et ühest asjast ei räägi ta üldse: kuu aega pärast Saksamaalt tagasipöördumist kaebab ta ühe naise peale, hävitades sellega ta elu.
Žofia V. on rikas lesk,  kellel on Vltava kaldal Rahvusteatri kõrval kõrguv kivimaja, kus ta võttis sõja ajal vastu SS-i kõrgeid ametikandjaid. Kuna liiguvad kuulujutud, et K.F. on Lääne agent, siis otsib lesk ise ta üles ja palub abi põgenemisel. Ta tahaks Tšehhoslovakkiast kaduda lähima kuu jooksul. Lesk arvab, et on kavalam kui Ida L., kellest parajasti kirjutatakse ajakirjanduses, et ta peeti kinni üle kolme kilo kahekümnedollariliste kuldmüntidega, mis olid marlisidemega ümber rindade seotud.
K.F. lubab talle oma abi ja sõidab majorile ette kandma.
Pokorný lausa hüppab rõõmust, et leebe suhtumine K.F-i tasus ära, et tegemist on suure asjaga, mis toob talle kuulsust. Järgmisel hommikul võetakse Žofia V. vahi alla.

Ainult et samal õhtul läheb K.F. naist hoiatama.
Nad kohtuvad kohvikus. „Mul olid süümepiinad,” tunnistab mees hiljem, „ja soovitasin tal pageda otsemaid, mitte kuu aja pärast. Naine ütles, et tal pole veel piisavalt ehteid ja väärisasju kokku kogutud ning lahkus. Justkui poleks üldse teadvustanud tõsiasja, et homme pannakse ta kinni.”
Naine arreteeritakse koidikul. Nädal hiljem võtab ta arestikambris mürki ja sureb.

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Klaus-Peter Wolf

24. apr. 2014 at 2:39 p.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Klaus-Peter Wolf on tänavu kirjandusfestivali Prima Vista külaline.

Tema kohtumine lugejatega toimub 9. mail kell 16.30 TÜ Raamatukogu konverentsisaalis. Esitletakse kriminaalromaani ”Ida-Friisi veri” eestikeelset tõlget. Kirjanikuga vestlevad TÜ õppejõud Reet Liimets ja tõlkija Piret Pääsuke.
Lauludega elavdab kohtumist kirjaniku abikaasa Bettina Göschl.

Menukas saksa  kirjanik ja stsenarist Klaus-Peter Wolf (sünd 1954) on  produktiivne autor, kes on välja andnud üle 60 raamatu lastele, noortele ja täiskasvanutele ning kirjutanud teist sama palju stsenaariume (tele)filmidele. Wolfi laste- ja noorteraamatud on leidnud laia vastukaja ning kriminaalromaanid saanud bestselleriks. Wolfi näol on tegemist tõelise rahvakirjanikuga, kellele on edu toonud lugejate siiras poolehoid.

Eesti kirjandussõpradele ei ole Wolf tundmatu. 1990. aastal ilmunus temalt “Rock’n’roll ja ridamaja”, mille vaimukalt jutustatud lood on naerutanud juba mitme põlvkonna lugejaid. Eesti keelde on tõlgitud ka Wolfile tuntuse toonud varasem romaan kriminaalsest noortekambast “Purgiõlu ja frikadellid” (2003) ning noortekrimka “Nohik” (2011).

Kirjanikule tuntusele on kindlasti kaasa aidanud tema stsenaariumide põhjal vändatud filmid. Wolf on kirjutanud stsenaariume saksa kultussarjadele  „Kuriteopaik“ („Tatort“)  ja „Politseikutse 110“ („Polizeiruf 110“) ning stsenaristi kätt on tunda ka tema kriminaalromaanides.

Kümmekond viimast aastat elab Wolf Põhjamere ääres Nordenis ja  on  pühendunud  Ida-Friisi-aineliste kriminaalromaanide kirjutamisele. Põhjamere rannik, mõõnameri, hooajal suvitajatega täituvad saared on Wolfi Ida-Friisi krimisarja tegevuspaik. Aastatel 2007–2014 on sarjas ilmunud kaheksa romaani, neis kõigis juhib juurdlust komissar Ann Kathrin Klaasen. Sarja teine raamat “Ida-Friisi veri”  ilmus äsja eesti keeles (väljaandja kirjastus Atlex).

Wolf on kirglik lugude jutustaja, kelle kirjanduslik kreedo on maksimaalne tõepärasus: ladusad dialoogid ja usutavad karakterid, põnevuse loomine, reaalsuse ja fiktsiooni meisterlik sidumine. Selle kõige taga peitub aga tõsine töö. Nimelt on Wolfile iseloomulikud hämmastavad ja julged meetodid oma raamatute jaoks materjali kogumisel: ta olnud mootorratturite jõugu liige ja asutanud naistevahendamisfirma, et tundma õppida miljööd ja siduda elulähedus oma tekstidesse.

Klaus-Peter Wolf sündis 1954. aastal Ruhri tööstuspiirkonnas Gelsenkirchenis. Tema kirjutamisanne avaldus varakult. Juba 8-aastaselt pani ta kirja ja müüs koolikaaslastele esimesed lood, 14- aastaselt ilmusid esimesed jutud trükist ja koos gümnaasiumi lõpetamisega tuli esimene kirjandusauhind. Wolf on õppinud ülikoolis mõned semestrid juurat, töötanud evangeelses noortekodus, lasknud tegevjuhina pankrotti kirjastuse ja aidanud Nicaraguas rajada trükikoda. Ta on kuulunud kommunistlikku parteisse ja astunud pärast Nõukogude Liidu külastamist sealt pettunult välja.

Klaus-Peter Wolfi raamatuid on tõlgitud 24 keelde ja müüdud üle 8 miljoni eksemplari.

Klaus-Peter_Wolf

Katkend: “Rock`n`roll ja ridamaja”, Eesti Raamat 1990, lk 160-165.

Ta viskas avatud luulekogu minu ette lauale ja osutas sõnatult avatud lehekülgedele. Ma kulutasin peaaegu pool tundi, et aru saada, mis oli juhtunud. Võtsin telefoni sülle ja püüdsin kirjastusse helistada. Ma ajasin kolm korda numbri segamini, panin siis toru hargile ja palusin Barbaral valida. Samal hetkel helises telefon, ning toru otsas oli minu kättesaamatu kirjastaja.

Ma tõmbasin sügavalt hinge, võtsin nõuks mitte mingil juhul ärrituda, vaid otsekohe nõuda laialiveo ärakeelamist. Vea võis veel heaks teha – kõik pidi uuesti laotama ja trükitama.

“Klaus-Peter! Ime on sündinud! Kujuta ette, üks sinu vaenlasi, suur kriitik Knut Schneider-Möllendorf, helistas just kirjastusse. Ta on vaimustatud! Ah, mis ma räägin, vaimustatud on vähe öeldud, see mees on täiesti endast ära! Ta ütles sõna-sõnalt: nüüd Wolf lõpuks näitas, milleks ta on võimeline. Ta ütles, et andestab sulle kogu jama, mis sa viimastel aastatel oled kokku soperdanud. Ka Balzac kirjutas mõnisada idiootlikku romaani, et ära elada, aga pani ometi vahetevahel kirja ka mõne suurteose. Kuule, Klaus-Peter, see on sinu läbimurre!”

Ma ei saanud üldse aru, mis oli juhtunud, ning küsisin:

“Mis läbimurre! Millisest minu raamatust sa üldse räägid?”

“Noh, sinu uuest luulekogust! Kuule, hei, see on üsna kena kirjanduslik uuendus! Schneider-Möllendorf ennustab sulle tõelist kirjandusauhindade sadu. Ta tahab ainult intervjuu võtta ja ulatusliku kriitilise artikli jõuluväljaande lisasse kirjutada. Ta ütleb, et see on aasta parim raamat. Sellest väljaandest ei saa keegi mööda minna!”

“Kas Schneider-Möllendorf oli purjus? ”

“Jajah, sa ei suuda seda veel uskuda. Aga asjaolud on sedasi, Klaus-Peter. Lisaks lugejatele hakkab nüüd sind ka kriitika armastama.”

“Hm, ah, kas sa oled seda luulekogu üldse näinud?”

“Muidugi mitte. Sa tead, et ma selliste pisiasjade pärast ei muretse. Sellest tuleb autoritega ainult tüli. Selleks on mul toimetaja. Aga, vanapoiss, seda luulekogu ma loen! Kui ma ka täna-homme ei jõua… võib-olla puhkusel olles, eks näe! Ma olen alati sinusse uskunud. Kas ma oleksin muidu sulle pidevalt avanssi andnud? Ja näed nüüd, mul oli õigus. Sa oled end maksma pannud. Lõpuks!”

“See, et Schneider-Möllendorfil on parajasti keskea kriis või on ta kangeid narkootikume nautima hakanud, ei tähenda veel läbimurret. Pealegi, mida sa Schneider-Möllendorfilt tahad? Minu raamatuid ostetakse hästi ka temata.”

“Jah, aga see võtab nüüd hoopis teise ulatuse. Rahale tuleb lisaks ka au. Nad teevad sinust parima kirjaniku. Nad puistavad su kirjandusauhindadega üle ja veavad sind välismaal ringi kui meie lootustandvat järelkasvukirjanikku. Mees, vanapoiss, küll mõnel ikka veab! Kui sa vaid teaksid, kuidas ma sind kadestan!”

“Kuule, me peame selle asja kohe selgeks tegema. Tegemist on arusaamatusega. Juhtus nimelt nii: minu tütar…”

“Ära ole nii tagasihoidlik! Sa oled sellega lõpuks hakkama saanud, lõpuks ometi! Ah jaa, ja siis on veel siin kaks järelepärimist raadiost, kes tahavad sinuga intervjuud teha. Ühe ööprogrammi jaoks, kus sa peaksid oma luuletusi ette lugema. Vahele mängivad nad rockmuusikat ja ajavad sinuga juttu. Mees, mees, ma ütlen sulle, see raamat hakkab võimsalt sisse tooma. Teised tahavad saadet kella kuue ja seitsme vahel. Uute tendentside üle saksa kirjanduses. Sellisel teemal poleks sind varem iialgi rääkima kutsutud!”

“Kuue ja seitsme vahel hommikul ei kuula ükski inimene diskussiooni. See on lollus.”

“Jajah, ta ei suuda sellest üldse aru saada. Meie geenius! Aga mul pole rohkem aega. Ma oleksin ise veel hea meelega läbi astunud, et sind isiklikult õnnitleda, aga sa näed ju, kuidas need asjad on. Meie, kirjastajad, näeme päevad läbi vaeva, et teil, autoritel, hästi läheks! Ole siis terve, vanapoiss, ja ära lolliks mine! Loodetavasti kirjutad sa peagi uue, niisama kõva luulekogu!” Ta pani toru hargile.

Minu vastustest ja küsimustest oli Barbara väga hästi aru saanud, millest jutt käis, ja lisas:

“See Schneider-Möllendorf teeb su pihuks ja põrmuks, loodetavasti on see sul selge. Sa oled tema jaoks nagu juhuslikult suhukukkunud suutäis. Ta paneb sind suurima heameelega pannile. Nii-öelda kirjanduslikku surmaohet ohkama. Nüüd saab ta lõpuks tuua näite teesile, mida ta juba aastatid korrutab.”

“Millisele teesile?”

“Et sa oled nõdrameelne. Ning tegelikult pole sulle vaja kirjastajat, vaid psühhiaatrit.”

Arvatavasti oli Barbaral õigus. Ma olin kutu. Võib-olla õnnestuks mul veel natuke raha kirjastuselt välja pressida, et sellega mõni putka avada. Minu talenti veenda inimesi tegema asju, mida nad tegelikult üldse ei taha, saaks võimaluse korral ka rahategemiseks kasutada. Võib-olla võiks mõne kindlustusfirma juures…

“Sina kindlustusagendina – sellest ei tule midagi välja, Klaus-Peter. See toob sulle ainult õnnetust.”

Olin valmis uluma. Vaatasin veel kord luulekogu kolmandat lehekülge ja nutsin end siis Barbara rinna kohal tühjaks. Ta lubas mind järgmistel päevadel telefonikõnede eest kaitsta.

Ütlesin ära kõikidest kohtumistest lugejatega, lasksin Barbaral end välja vabandada, tuues põhjuseks kõva gripi. Loomulikult teadsin, et ma ei või igaveseks ajaks tagasi tõmbuda, eriti nüüd, mil mind lausa saatanliku mõnuga kutsuti kohtumistele, intervjuudele ja diskussioonidele.

Kuigi ma ka telefoni ei võtnud, kuhjusid sellest hoolimata minu ette ikkagi üha suuremad kirjakuhjad, mis panid südame valutama, kuni ma neid avasin.

Keegi Alois Schmidt Oberstdorfist ähvardas mind Bayerni tarbijate kaitse ühinguga, kuna tema arvates on lugejal ka teatud õigused, ja neid võib esitada ka luulekogule.

Kui mul oleks vaid olnud julgust Alois Schmidtile öelda, kui õiged nõudmised tal minu arvates on…

Väga austatud härra Wolf,

Käesolevaga teeme teile ettepaneku tulla meie ülikooli kirjandusteaduslikule seminarile. Teeme ettepaneku, et loeksite kõigepealt kakskümmend minutit oma tekste ning diskuteeriksite pärast seda üliõpilastega. Honorariks pakume 1000 marka pluss sõidukulud esimeses klassis. Kas olete nõus?

P.S. Kui soovite, võib meie jaama raamatukaupluses pärastlõunal korraldada ka autogrammitunni. 

 

        Pettunud lugejate sõimukirjade kõrval leidsin posti hulgast kaksteist sellist küllakutset.  Igaühes pakuti mulle honorare, mis olid kaks-kolm korda suuremad pakkumistest, mida olin saanud veel paar nädalat tagasi. Minu kirjanduslik allakäik tähendas kogu perele majanduslikku tõusuaega. Sellest hoolimata ei saanud ma peast seda kioski-ideed. Ma ei tahtnud üliõpilaste ette ilmuda, mul polnud tahtmist lasta end rahvaülikoolide kirjanduslikes klubides mõnitada.

Siis ilmus kõige tähtsamas kirjanduslikus nädalalehes terve lehekülje pikkune artikkel minu uuest luulekogust. Pealkiri: “Kirjandus on surnud, elagu kirjandus!”.

Ma ei julgenud seda lugeda, mängisin parem Monaga haiglat. Mina olin patsient, tema oli kirurg, samal ajal võttis Barbara kõheldes artikli ja puhkes lõpuks heledalt naerma. Ta ei suutnud pidada, luges mulle aeg-ajalt mõne rea ette, tsiteeris sõna-sõnalt ning pühkis seejuures naerupisaraid.

“Nad pole sellest aru saanud, Klaus-Peter, nad pole sellest tõepoolset aru saanud! Nad peavad seda äravussitud luulekogu suureks kirjanduslikuks sünnitiseks. Uuenduseks, mida kõik on oodanud. Kuula vaid: ”Täiesti mõttevabas maailmas võtsid autorid endi ülesandeks edaspidi otsida mõtet, väljapääsu. Wolf paljastab oma uues raamatus selle kui mõttetu, valeliku tegevuse. Kui maailmal pole enam mingit mõtet, siis pole ka kirjandusel enam mingit mõtet. Ümbritseva keskkonna hävitamise loogiline tulemus on nüüd kirjanduse hävitamine, jah, koguni keele hävitamine. Tema luuletused on apokalüptilised loitsud, virgutavad terviklikud kunstiteosed, mis on visuaalsuses Wieni dadaistide algatatu järjekindlalt lõpule viivad ning  ei jäta seejuures arvestamata ameerika autorite cut-up-tekste.

Kas sellega algab uus ajastu kirjanduses? Kas kirjandus lööb käega raamatule? Keeldub järjekindlalt audiovisuaalsetest meediumidest ning läheb selle asemel üle muuseumi valdkonda? Kas kirjanduse väljapanekud muuseumides on edaspidi mõeldavad? Kas muuseumisaali jahe ümbrus on nendele keelepildikollaažidele sobivam kui kahe raamatukaane ahtus?

Sellele uuele kirjandusele on iseloomulik kõigi selgituste puudumine. Ei eessõna ega järelsõna anna lugejale võimalust paigutada neid tekste juba olemasolevatesse lahtritesse, neid unustada. Nad kuulutavad ette kaduvat tsivilisatsiooni.”

Retsensendi tegi kurvaks vaid see asjaolu, et pidi tulema triviaalkirjanik, laia lugeja jaoks kirjutaja, olmeautor, et näidata: möödas on sõbralike luuletuste, armsa norimise ja tundeeluliste nõuannete andmise aeg.

Sellesama postiga sain esimest korda ilma nõudmata kirjastajalt tšeki.


Tõlkeid eesti keelde

“Rock`n`roll ja ridamaja”, Eesti Raamat 1990
“Purgiõlu ja frikadellid”, Kirjastuskeskus 2003
“Nohik”, Koolibri 2011

 

Linke
http://www.klauspeterwolf.de/

http://de.wikipedia.org/wiki/Klaus-Peter_Wolf

http://www.krimi-couch.de/krimis/klaus-peter-wolf.html

Püsiviide Lisa kommentaar

Mihhail Veller

9. apr. 2014 at 2:20 p.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Mihhail Veller (1948) – nii Moskvas kui Eestis elav vene keeles kirjutav kirjanik, rahvuselt juut. Sündinud Ukrainas sõjaväelase perekonnas. Vellerit on tõlgitud paljudesse keeltesse, ta on tõusnud Venemaal kümne loetavama kirjaniku hulka.

Tartu kirjandusfestivali Prima Vista külastab hinnatud vene kirjanik Mihhail Veller.
Veller esineb 8. mail Tartu Ülikoolis loenguga
“Inimkonna mõte ja funktsioon universumi evolutsioonis” („Смысл и функция человечества в эволюции Вселенной“), kus tema vestluspartneriks on kirjanik Hannes Varblane. Loeng toimub koostöös Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonnaga.

9. mail kell 17.30 linnaraamatukogu saalis kirjanik Mihhail Velleri kohtumine lugejatega “Armastus ja kirg maailma kirjanduses” (vene keeles)

Mihhail Velleri raamat


Katkend: “Legendid 2”
, Hermes 2006 lk 70-76.
Kuberneri hetk
“On ainult MiG – sa temast kinni ei hoia”

                                                               Laul nõukogude kinofilmist.

 

Tuhande üheksasaja üheksakümne esimese aasta novembri lõpus määrati Boriss Nemtsov Nižni Novgorodi kuberneriks. Kuu hiljem lagunes Nõukogude Liit.

Noorele mehele, kes polnud veel kolmekümnesekski saanud, oli see määratu suur ülendamine. Poliitilise pasjansi suurmeister Jeltsin oskas valida ja tegi seda sageli – alati ühesuguse tulemusega. Kuidas nüüd öeldagi, ühel heal päeval ärkas Nemtsov kuulsusena. Erinevalt paljudest teistest vähem energilistest ja perspektiivikatest meestest, kes oleksid eelistanud üldse mitte ärgata.

Iga kuulsa mehe eluloos on läbimurdepunkt, kus läbi argipäevase kesta esimest korda nokitakse lahti auk, mis tähistab eluraja algust. Noor Napoleon, jälgides rahvasummast, kuidas Louis XVI rõdult teatas troonist loobumisest, nähvas mõtlematult: ”Tühiasi! Ainult pataljon grenadere puudub, et neid kelme linnaväravateni punuma sundida!”. Nemtsovile oli niisuguseks punktiks esimene hommik sõjaväes, kui ta sai kuulsaks üles ärkamata. Juhus kui fortuuna suudlus, saatusesõrm.

Noorsõdur Nemtsov keeldus äratussignaali peale üles tõusmast. See ei olnud protestiakt – lihtsalt ta ei ärganud üles. Teda raputati ja kontrolliti: hingas, viinahaisu ei tundunud olevat. Kohale traavis õpperühma ülema asetäitja ja tardus poosi, mis võetakse enne “desertööri mahalaskmist”. Pikka kasvu roosapõskne Nemtsov tõsteti vertikaalasendisse ja kergitati silmalauge.

Mürkmadu, kes tapab silma sülitades, oleks raevunud seersandiga võrreldes tundunud kui Vivaldi muusika. Sülitamise lõpetanud, mõtles seersant välja hukkamisviisi. Reamees Nemtsov, kui tal oli raske tõusta, peab ülejäänud kuus kuud õpperühmas edasi liikuma paterdava hane kombel, neljakäpukil. Niimoodi paterdava hane kombel tuleb tal peldikusse marssida, mida peab edaspidi koristama, ja kööki, kus toimkond teda ennast “koristab”, aga üle päeva käima kiirrännakutel.

Reamees Nemtsov tükati ärkav teadvus joonistas talle silmade ette Maresjevi õnneliku saatuse ja kuullaagritel veereva vankri eelised (kui arvestada teisi edasiliikumise viise).

Sõjaväes ärkamine ei paku üldse meeldivaid elamusi.

Mitte esimest aastat ei õpetanud seersant noorsõduritele teenistuse olemuse mõistmist, aga alluva keha kannatusi jälgides ei unustanud ta kristluse olemust – surematu hinge piina – selleta pole komandöri õnn täielik. Ega siis inkvisitsiooni leiutaja asjata alustanud sõjaväes stažeerimisest. Piinamine lootusega rikastab suuresti tundeelu, nii karistataval kui ka kasvatajal.

“Nemtsov, sul on võimalus inimese kombel kõndida ja kogu teenistuse ajal hommikuvõimlemise ajal magada, kui sa kord juba magada armastad.”

Rühm tardus. Nemtsov ärkas lõplikult.

“Kui sa kangil minust rohkem kätekõverdusi teed. Ei tee, siis käid neljakäpukil!”

Seersant oli lüheldast ksavu, kuivetu ja treenitud. Nemtsov kahetses, et oli ärganud.

“Platsile… sammu… marss!”

Seersant tegi vetruva hüppe, haaras kangist kinni ja tõmbas lõua üle kangi. Rühm loendas:

“Kakskümmend üks, kakskümmend kaks!”

“Olge lahke!”

Nemtsov rippus õhus nagu märklaud-siluett.

Suurtest, pikakasvulistest inimestest võimlejaid ei saa. Koos massi kasvuga kasvab selle tõstmiseks vajalik jõupingutus, progressioonis.

“Viis… Kuus…”

Kang rappus.

Kaheteistkümnenda kätekõverduse ajal läks ta näost siniseks. Kuueteistkümnenda juures valgusid silmad verd täis nagu saatanal. Kahekümnenda juures tõmblesid jalad ägedalt nagu poodul. Suu vahutas. Seersandi nägu muutus. Ta tegi kakskümmend seitse kätekõverdust ja kukkus siis prantsatades betoonile. Sellel päeval nööpis tal riideid kinni koikunaaber. Sööklas ta ei söönud, sest käed ei tõusnud.

Hiljem, arvatavasti soovist seersanti kiita ja kujutada teda sõnapidajana, rääkis Nemtsov, et mees oligi tal lubanud hommikuvõimlemise ajal magada – lubage lahkesti, kuid see tähendas juba tulevase professionaalse poliitiku iseloomujoonte avaldumist: nagu möödaminnes rõhutada oma erilisust ja kujutada elu vajalikes värvides. Sõduri unistused on lihtsad.

Nüüd peaks teil selge olema, kuidas kuberneriks saadakse. See tähendab, et olukord muutub, kuid tahtejõud käsib pingutada, nii et ragiseb. Muidu kogu ümbruskond ei ragise.

Niisiis, pikk on tee Tipperarysse, võtab aega mis võtab, raudsaapadki kuluvad ja omandavad poliitilise paindlikkuse raudsed karakterid: Nemtsov sabus Nižnisse, et esitleda end ametisse astumise puhul.

Fanfaarid jäid teele toppama. Nižni Novgorod on Venemaa süda ja talumehed võtsid võimu vastu malakatega. Malakatega tagusid nad vitriinid puruks. Mahe helin.

Võimul tekkis asja vastu huvi. Kas rahval läks kohtumisrõõmust mõistus segi? Või tähendab see gladiaatorivõitlust Novgorodi moodi? Või aknapesijate vandenõu? Millest kisa? Ehk pole neile juba ammu suitsutundi lubatud?

Just nii, kandis vastuvõtjate kaaskond ette: juba ammu. Lubage siis! Ei saa. Linnas on sigaretid otsas. Nagu näete, tubakamäss. Demokraatia on võitlus suitsumehe õiguste eest.

Esimese kuu töötas energiline kuberner varustajana. Hommik algas nõupidamisega selektorside kaudu, siis sõitis ta ise kontrollima ja tuld saba alla tegema. Sabadest polnud puudus, õhtuks väsis käsi ära.

Kui sigaretid müügile tulid, kadus viin. Kui viin müügile tuli, kadus leib. Statistiliselt keskmise inimese söömahimu võib nullida ka kõige paremad poliitilised plaanid. Sihukest rahvast on kergem maha tappa kui toita. Kui müügile tuli leib, kadus Nõukogude Liit. Kuberner sai hinge tõmmata.

President õnnitles televiisoris vaba rahvast uue, 1992. aasta puhul. Nõutu rahvas jõi ja hakkas pidutsema. Toimus vaba rahva kohtumine vabade hindadega. Kohtumine lõppes viimaste võiduga: hinnad kerkisid kolmkümmend viis korda. Sellelt kõrguselt nad lihtsat inimest enam ei näinud. Kinnitust leidis poeedi prohvetlik ettekuulutus, et vabadus tuleb alasti. Alasti siis alasti, pole hullu, aga paluks ikka mõõdukalt, porutšik!

Lendas siis Jeltsin oma kõige nooremast kubernerist rõõmu tundma. Ta kohtus pensionäridega ja tunnetas õhus nähtamatut poomisnööri. Tsaar käskis hindu alandada, aga vastutajad kohalt maha võtta. Nemtsov sai juustesse esimese halli karva.

Erilise küünilisusega paistis silma kaupluste erastamine: enampakkumine korraldati Partei Poliithariduse majas. Gaidar lendas vaatemängu nautima. Väljakul suruti ta miitinguliste vahele, kes kandsid plakateid: “Käed eemale nõukogude kaubandusest!” Saali trügiva reformaatori ülikond tõendas kaubanduses müüdavate munade ja tomatite madalat kvaliteeti.

Lenini väljakut kasutati autojuhtidele veoautode müümiseks. Esimesel erastatud veoautol emigreerus maailma proletariaadi juht ise: sündmus võis purustada isegi malmist südame.

Loomulikult ei saadud läbi ka ilma juutideta. Nemadki kutsuti kohale otse New Yorgist, et organiseerida alternatiivne erataksode park.

Üksnes neutronpomm võis väiksema kaose tekitada, mis sarnanenuks lihtsa pogrommiga hullumaja köögis.

Kuberneri õpetatud majandusnõunik kommenteeris olukorda sedaviisi: “Praegu on veel väljatöötamise staadiumis teooriad ebastabiilsetele, tasakaalustamata turbulentsetele majandussüsteemidele.”

No teate, sihukesest turbulentsist kukuvad pommituslennukid taevast alla. Sel kombel on võimalik elegantselt üle minna sõjaväelennundusele.

Nižni Novgorodis oli kolm kaitsetööstuse tehast. Te vaidlete vastu, et kus neid ei olnud! Aga Novgorodi tehased said vabamajandustsooni staatuse. Mõnikord võrdub meie ettekujutus mõistest vabadus käsuga: “Päästke end, kes suudab!” Päästmise all peetakse muidugi silmas vargust. Seetõttu oli tehastes palju lihtsam varastada raha, mida niikuinii ei olnud. Tehased alustasid suurtes kogustes kastrulite, arvutite ja Lääne suvilaomanikele alumiiniumlabidate vorpimist.

Varem oli üks tehas tootnud MiG`e. Püüdis neid praegugi toota. Suurepärastel lahingulennukitel avastati ainult üks puudus, millel turumajanduse tingimustes oli hävitav mõju kogu Venemaa lennundusele: nende eest ei tahtnud keegi maksta, kuid jätame õpetlastelt leivakannika üle löömata: majandusteooriat turbulentsetele süsteemidele, nagu me juba mainisime, ei ole maailmas veel olemas.

Ent lepingute osakond, keda kannustas hirm oma töökoha pärast, tuhnis maad ja sonkis paljakuid kõigis suundades. Osakond mõjus sööbivalt potensiaalsete tellijate maksale ning korraldas neile Kaspirovski meetodil kollektiivse ja individuaalse hüpnoosi seansse. Kuni kaevas välja tellimuse Indiast! Indialasi veendi, et just MiG`id ei hirmuta lehmi ja viivad joogad nirvaanasse. Ei tea, kas meie poisid olid fakiiride juures stažeerimas käinud või selgitati neile tagasipõrke reeglit, aga leping sõlmiti!

India on vaene maa, aga häda õpetab ka koeralt konti ära võtma. Pressiti avanss välja. Avanss haihtus hetkega õhku. Elada oli parem, elada oli lõbusam.

Tähtaeg jõudis kätte, indialased hakkasid MiG´ide ootuses taevasse vaatama. Mõistatasid taevamärke. Taevast kukkus alla linnurooja ja säras Tiibet.

Indialased kohendavad turbanit ja helistavad Venemaa relvastuskoondisse. Helistavad tehasesse. Paluvad tõlkidel selgitada arusaamatuid sõnu. Süvenevad meie süsteemi – süsteem on tõepoolest turbulente! Helistavad kubernerile, kes kõige eest peaks vastutama, nagu neile selgitati.

Teinekord võib Nemtsov liigse sõna öelda. Tehases arvatakse seda siiamaani.

Eraldi  asuvat majandustsooni oli kirutud – vannutud ja maksustatud. See tõotas suuresti kaasa aidata kubermangu õitsengule.

Tehas esitas kalkulatsiooni, aga selle kalkulatsiooni järgi olid kõik talle võlgu, kaasa arvatud Looja, kes oli midagi andmata jätnud. Aritmeetika alatus on juhtkonna alati marru ajanud.

Kujutage endale ette palverändurite koor ooperist “Aida” , kes laulab mustlasromanssi: me puistame teid üle kullaga, ainult enne pistke sellesse augukesse nelikümmend rohelisi Ameerika rublasid täis topitud sidrunit. Ja nemad viskavadki augukesse lahtise käega! Joo põhjani!

Jeltsin armastab Nemtsovi. Ja Nemtsov küsib raha. Armastus hakkab virtuaalset kuju omandama. Justkui oleks olemas, aga raha justkui ei ole.

Kell tiksub. Kalendris pööratakse lehti. Tehase töömehed plagistavad hambaid. Indialased siputavad valgetes aluspükste sarnastes puhvpükstes jalgu, kuberner vihub Novgorodi parketil tšetšotkat tantsida, president on suvilasse istuma jäänud ja töötab dokumentidega, teda sealt välja urgitseda on raskem kui rähnil peeglist tõugu peegelpilti.

Just samal ajal hakkavad kõik regioonid riigis tarbijaid üldisest elektrivõrgust välja lülitama, et kokku hoida. Vooli võnkesagedus langeb 50 hertsilt 48 hertsini, aga sellise sageduse juures jäävad aatomielektrijaamad, mis toodavad kolmandiku kogu oblasti elektrienergiast, seisma. Niisiis, et katastroofi vältida, lülitab Nemtsov pooled katlamajad võrgust välja, torud hakkavad lõhkema, teda ennast ajab taga rahvas, unistades ta tükkideks rebida.

Seejärel ühildab ta geniaalselt linnast põgenemise plaani rünnakuga presidendile, püüdes seejuures maksimaalselt säästa aega. Ta kihutab sõjaväelennuväljale ja käsib end Moskvasse sõidutada.

Tol ajal presidendid veel ei lennanud hävitajatel Su-25. Nemtsovist sai pioneer. Kuigi pool aastat varem oli Bush-seenior alustanud lendu presidendiametisse mereväe ründelennukil. Üldiselt ei ole sügavuti uuritud Ameerika mõju noorreformaatoritele, kuidas ajakirjanikud ka poleks püüdnud.

Kes kunagi pole kamandanud lennupolku, sel on võimatu endale ette kujutada, kui raske on maha kanda puruks kukkunud kuberneri. Lenduril, kes on istunud kaasaegsesse hävituslennukisse, tõuseb pulsisagedus üle saja viiekümne, vererõhk üle kahesaja. Käsku kuulnud komandöri päästis infarktist ainult lennuettevalmistus.

“Ma ei tohi, härra kuberner…” punnis ta hämmeldunult vastu.

Ta saigi kohe loa, kuhu oli lisatud mitmesuguseid veidraid ilusõnu.

“Te olete liiga pikka kasvu…” märkis komandör hämmeldunult. Standardne hävituslennuk on arvestatud standardsele lendurile, kelle pikkuseks on sada seitsekümmend viis sentimeetrit, kuigi esineb ka ülekasvulisi.

“Ma surun põlved krõnksu,” lubas Nemtsov ja meenutas nooruspäevi sõjaväes. “lasen neljakäpukile.”

“Neljakäpukile pannakse mind,” vastas komandör süngelt, mõeldes oma karjäärile.

“Kütus, toitained, kaks korterit ohvitseridele,” pareeris Nemtsov.

Korteri eest on ohvitser valmis MiG´il lendama ka pea alaspidi. Isegi ilma MiG´ita.

Hakati otsima skafandrit, ülekoormust leevendavat ülikonda, mis vastaks kasvule. Nemtsov silmitses närviliselt kella ja näppis telefoni. Jeltsin on Kremlis, kuid ei jää sinna kauaks.

“Ainult ärge laske tal juua,” röökis ta taktitult telefonitorru, justkui oleks vali hääl aidanud nõuannet täita.

/…/

Moskvas maanduti kahekümne minuti pärast.

 

Looming eesti keeles

“Ülesõiduhobu”,  LR 1984

“Nevski prospekti legendid”, 1999; Fontes 2005

“Nulltund”, L&P 2002

“Legendid 2”, Hermes 2006

 

Linke

Mihhail Veller: elavatest on palju huvitavam kirjutada, kui surnutest, Eesti Päevaleht 9.11.2009, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/mihhail-veller-elavatest-on-palju-huvitavam-kirjutada-kui-surnutest.d?id=51182452

Edukaim Eesti juurtega vene kirjanik on sisenenud õigest uksest, Põhjarannik 23.03.2011,
http://pr.pohjarannik.ee/?p=389

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Anti Saar

23. dets. 2013 at 11:26 e.l. (Nädala autor 2013) (, , , )

Anti Saar (1980) – eesti kirjanik ja tõlkija

Foto: Margus Ansu / Postimees

Foto: Margus Ansu / Postimees

Anti Saar on kirjandusfestivali Prima Vista 2007. aasta kirjanduspreemia “Esimene samm” (ilukirjanduslik debüüt perioodikas)

16. oktoobril kell 10.30 Karlova-Ropka harukogus
Lastel oli külas kirjanik Anti Saar, raamatu “Kuidas meil asjad käivad” autor

Katkend: “Kuidas meil asjad käivad”, Tänapäev  2013, lk 74-81.

Peatükk kaheksa, mis räägib sellest, kuidas meil päkapikud käivad

Päkapikud käivad meil talviti, jõulude ajal. Siililegi selge – on siis keegi suvel päkapikke näinud? Nojah, õigust öelda ei ole mina neid näinud ka talvel, aga mis sest – kui ikka kõik meie rühma lapsed just jõulukuu alguses rääkima hakkavad, et mida päkapikk kellelegi toonud on, ei saa ju kahtlust olla, et nad mõne lapse juures suviti käiksid. Suviti pole ju lundki! Ja kui jäätisepulga suurustes suuskades, millega päkapikud Lapimaalt meile saabuvad, pole minu meelest midagi imelikku, kui peopesa suurust jalgratast, millega nad suvel võiksid sõita, ma endale küll ette ei kujuta. Päkapikud on ju nii tillukesed! Isegi meie poole kolmene Joonas oleks nende kõrval hiiglane!

Meie päkapiku nimi on Toits ja mina olen temaga tuttav juba mitu head aastat. Ja nagu ikka, hakkasin ma ka viimati Toitsi ootama juba jupp aega enne jõulukuu algust. Küsisin emalt igal õhtul, mitu päeva on veel jäänud ja kas ei võiks sussi proovi pärast juba aknalaua peale panna. Isa aga näitas mulle gloobuselt, kus kandis päkapikud umbes elavad. Ja see tegi mind rõõmsaks, sest ma märkasin, et meie juurde on neil mööda maakera ainult allamäge liuelda – nii ei väsita väiksekesed ennast pika suusasõiduga ära.

Viimaks jõudiski jõulukuu kätte. Esimese detsembri hommikul juhtusime isaga kahekesi kodus olema. Ema ja Joonas olid sõitnud Peedule ahje kütma, sest vanaema ja vanaisa olid omakorda sõitnud Pärnusse sanatooriumi.

Eelmisel õhtul olin ma sussi ilusti aknalauale sättinud. Olin talle ühe puuhalugi alla pannud, et suss ikka selgelt üle aknaraami õue ära paistaks. Ja ka oma väikse taskulambi olin sussi juurde põlema jätnud. Nii nägi mu aken öö läbi välja nagu mõni kaubamaja vitriin ja polnud karta, et Toitsil mu tühi suss märkamata jääks.

Aga hommikul, kui ma ärgates pidžaama väel aknale ruttasin, oli suss minu suureks kurvastuseks tühi mis tühi – sama tühi kui eelmisel õhtul. Ma oleksin peaaegu nutma hakanud. Võib-olla hakkasingi, ma enam hästi ei mäleta. Läksin isa juurde, kes alles voodis ringutas, ja ütlesin õnnetult:

“Toits on mu ära unustanud või surnud. Mul ei ole enam päkapikku.”

Nüüd, kui isa mul ruttu ümbert kinni võttis ja mind kallistas, hakkasin ma juba kindlasti nutma. Ja tõesõna, isegi praegu, kui ma sulle kirjutan ja oma suurt kurbust meenutan, tükivad mulle pisarad silma.

Isa hakkas mind kiiresti lohutama ja ütles, et on kindel, et Toits pole ei surnud ega mind unustanud ja et tema tulemata jäämisele leidub tingimata mingisugune seletus.

Aga mina nutsin edasi: “Ta on surnud! Jääkaru lõi ta käpaga maha ja sõi ära!” (Olin ühest loomafilmist näinud, et just nii jääkarud oma saagiga teevad.)

“Ole ikka,” rahustas mind isa, “või nüüd jääkaru Toitsisugust habemesse kasvanud pusa tahab. Kas sa sussi ikka panid aknale? Tule näita.”

Ja me läksime lastetuppa kardina taha ning ma näitasin isale, missuguse kena vitriini olin ma Toitsi vastuvõtuks üles seadnud.

“Selge pilt!” hüüdis nüüd isa. “Päkapikud ju kardavad valgust! See lamp siin on küll täitsa ülearune asi. Ime, et tal patareid veel tühjaks pole saanud.”

“Aga ma ju kartsin, et Toits muidu ei näe,” nuuksusin ma tasa.

“Ära seda küll karda, kullake,” ütles isa. “Minu tead on päkapikud nagu mutid, nemad näevad pimedas kõige paremini. Niisugune ere valgus hoopis hirmutab neid.”

Isa jutu peale jätsin ma nutu, aga olin ikkagi terve päeva ärevil. Lasteaias selgus, et päkapikud oli käinud juba kõigil, isegi Oliveril, kes on hirmus riiukukk ja lööb isegi tüdrukuid ja kasvatajaid ja remondimees Alarit.

Õhtul jõudsid Peedult tagasi ka ema ja Joonas ja ka neile rääkisin ma oma hommikusest murest. Ja ka nemad arvasid, et küllap see taskulamp oli, mis Toitsi mu sussist eemale hoidis. Õigemini arvas seda minu ema – Joonas on alles tobuke ja ei tea päkapikkude silmanägemisest midagi. Ja pealegi oli temal Peedul päkapikk juba käinud.

Sel õhtul ma siiski taskulampi enam lauale ei pannud. Ja kujuta ette, Toits tuligi! Ta tõi mulle lego advendikalendri – sellise, millel on kakskümmend neli luuki ja igaühe taga kotike klotsidega, millest saab kokku panna mõne mehikese või aardelaeka või kuusepuu. Kui rõõmus ma selle üle olin!

Ja kalendri oli Toits toonud Joonalegi, selle luukide taga olid šokolaadikujukesed. Aga oma sussi seest leidsin ma veel kirja Toitsilt endalt, milles ta vabandas, et polnud eelmisel õhtul minu juurde jõudnud. Ja tead sa mis, mitte taskulambi, vaid hoopis tuisuhoo pärast, mis oli ta juba peaaegu mu aknaplekilt otse Raekoja platsi kuuse otsa pühkinud. Vaene mehike, kui raske pidi tal olema sealt okkalise puu otsast alla tulla! Kirja lõpus aga seisis:

IKKA USTAVALT SINU PÄKAPIKUMEES TOITS

Ta kirjutas “ustavalt”, saad aru? See tähendas, et ta polnud mind üldsegi unustanud ja armastas mind endiselt. Joonast armastab Toits muidugi ka ja see teeb mu teinekord natuke kadedaks. Aga ma usun, et mind armastab ta ikka tsipake rohkem, sest meie sõprus on tükk aega vanem.

Üldiselt, nagu teada, toovad päkapikud lastele komme ja piparkooke ja šokolaadimedaleid ja muud säärast kraami. Ja Kenneti oma toob talle koguni mänguasju. Aga Kennetil on ka väga rikkad vanemad ja küllap sellepärast on ka tema päkapikk teistest rikkam. Reedeti, kui meil on rühmas mänguasjapäev, mis tähendab, et iga laps võib kodust ühe oma mänguasja kaasa võtta, on Kennetil alati kaasas kõige ägedamad asjad: legoninjad ja Transformerid ja puldiautod – alati uued ja erinevad. Aga ta lubab ka teistel nendega mängida ja see on tore. Ükskord oli Kennetil kaasas isegi puldiga helikopter, aga pärast seda, kui Hugo oli sellega söögitädil prillid viltu lennutanud, võttis kasvataja selle kahjuks enda kätte.

Aga minul ja Joonal on oma päkapiku, selle Toitsiga , ikka eriliselt vedanud. Sest vaata, ka tema toob meile mõnikord kommi, aga nii umbes ülepäeviti hoopis värvimispilte ja labürinte ja vihjemänge. Joona jaoks tähendab see “ülepäeviti” muide, et üle-üle-ülepäeviti. Tema nimelt on veel nii väike, et arvab, et pärast lõunauinakut algab alati uus päev. Ja sellepärast jookseb ta alati ka pärast päevaund akna juurde oma sussi kontrollima. Ja ei saa aru, miks päkapikk talle midagi toonud ei ole. Nii et tema jaoks käib Toits meil üldse ainult ülepäeviti.

Aga kuhu ma jäingi? Ah jaa, värvimispiltide, labürintide ja vihjemängude juurde. Värvimispildi leian ma sussi seest harilikult laupäeval või pühapäeval. Siis ei tule mul lasteaeda minna ja ma võin pildi värvimisega tegelda kas või terve hommikupooliku. Küllap teab Toitski, et see võtab ilmatu aja! Need pildid, mis ma korralikult ära värvida viitsin, saadan ma Toitsile tagasi. Selleks on meil Joonaga omaette postkast, mille me ema abiga kingakarbist tegime. Oma äravärvitud pildid pistab sinna ka Joonas. Aga ma loodan, et Toits neid minu omadega segi ei aja, sest Joonas on alles väike ja rohkem sikerdab kui värvib.

Teine tore asi, mida päkapikk meile toob, on labürindid. Labürindid on lõppägedad, ma armastan neid juba pisikesest peale! Mõne pikema bussi- ja rongisõidu ajal joonistab isa neid mullekuhjade kaupa ja mina muudkui lahendan neid järgemööda.

No oletame, et me reisime rongiga Tallinna. Siis joonistab isa meid, mind ja ennast, kahe kriipsujukuna labürindi algusesse. Aga labürindi lõppu joonistas ta Vana Tooma. See on see plekist mees, kes Tallinna raekoja torni otsas seisab. Ja sellal kui rong sõidab sirgelt ja sujuvalt, on meie tee labürindis käänuline ja sõlmiline ja täis ristmikke, millel tuleb valida, mis suunas edasi minna. Ja enamik teeotsi ei juhatagi Vana Tooma juurde, vaid lõpeb tupikus või toob koguni tagasi algusse. Päkapikk Toitsi labürindi tegelaseks on tavaliselt tema ise. Ja mei Joonaga tuleb ta aidata erinevatest kohtadest – kas siis Lapimaalt või suure metsa tagant või Raekoja platsi kuuse otsast – meie lastetoa aknale. See on õudselt vahva, võib-olla vahvamgi kui piltide värvimine!Aaga kõige vahvam, sa ei arva ära, on vihjemäng! Viitsiks Toits meile neid ainult tihemini korraldada!

Looming

“Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin”, 2006

“Nemad kaks”, 2008

“Tekste siledast ruumist”, 2009

“Kuidas meil asjad käivad”, Tänapäev  2013

Tõlkeid eesti keelde

Frederic Beigbeder. Armastus kestab kolm aastat. Tallinn, 2008

Fred Vargas. Elus või surnud. Tallinn, 2008

Henri Loevenbruck. Koperniku sündroom. Tallinn, 2008

Georges Perec. Mõelda/liigitada ja teisi tekste. Tallinn, 2008

Philippe Claudel. Brodecki raport. Tallinn, 2010

Daniel Pennac. Nagu romaan. Tallinn, 2010

Frederic Beigbeder. 17,90 €. Tallinn, 2011

Katrina Kalda. Eesti romaan. Tallinn, 2011

Fred Vargas. Ei mingit asu. Tallinn, 2011

Georges Perec. Ruumiliigid. Tallinn, 2011

Georges Perec. Elu, kasutusjuhend. Tallinn, 2012

André Breton. Nadja. Tallinn, Loomingu Raamatukogu, nr 9-10, 2013

Linke

Jaan Ala “Saare universaalne kirjandus”, Postimees 16.12.2013,
http://www.postimees.ee/2632670/saare-universaalne-kirjandus

Püsiviide Lisa kommentaar

Olga Tokarczuk

6. mai 2013 at 12:33 p.l. (Nädala autor 2013) (, , )

9.mail kell 17.00 on Tartu Linnaraamatukogu saalis ja 10. mail kell 17.00 on Tallinna Keskraamatukogu rõdusaalis kohtumine poola kirjaniku Olga Tokarczukiga. Esitletakse Tokarczuki romaani „Päeva maja, öö maja“ eestikeelset tõlget. Kirjanikku intervjueerib tõlkija Hendrik Lindepuu. Katkendeid raamatust loeb ja vestlust tõlgib näitleja Marius Peterson.

tokarczuk

Kauaoodatud visiit: üks kaasaja tuntumaid ja armastatumaid Poola proosakirjanikke Olga Tokarczuk osaleb tänavusel kirjandusfestivalil Prima Vista.
Tema teoseid on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde. Tokarczuk on pälvinud peaaegu kõik Poola tähtsamad kirjanduspreemiad ning hinnatud ühtaegu nii kriitikute kui lugejate hulgas.

„Päeva maja, öö maja” kujutab ühe Sudeetide väikelinna (mis on olnud Preisi, Tšehhi, Austria-Ungari ja Poola linn) ning selle ümbruskonna lugu läbi kireva tegelaskonna: XIV sajandil elanud pühak – Kristuse näoga neiu; kaks sajandit hiljem tema elulugu kirjutav munk, kes kõhkleb oma soolises identideedis; tänapäevastest tegelastest on siin täiskuu ajal libahundiks muutuv ladina keele õpetaja; joodik, kes arvab, et tema sees elab lind; pangas töötav naine, kes kuuleb unenäos talle armastust avaldavat häält ning läheb selle hääle allikat otsima jpt. Tokarczuki teostes on palju selliseid asju, mida oleme harjunud pidama üleloomulikeks: kriitikud on Tokarczuki proosat iseloomustanud sõnapaariga „mütoloogiline realism”. Eesti keeles on temalt varem ilmunud jutukogu „Maailma kõige inetum naisterahvas” (LR 2005) ja romaan „Algus ja teised ajad” (2012).

Tõlkija ja kirjastaja Hendrik Lindepuu on üks teenekamaid Poola kultuuri vahendajaid Eestis. Poola kirjanduse tähtteoste tõlkimise eest pälvis ta 2009.a. Kultuurkapitali kirjanduspreemia. Poola riiklikud autasud: Poola Vabariigi Kuldne Teeneterist (2005) ja Poola Vabariigi Teenete Ordeni Rüütlirist (2009).

Kohtumised toimuvad Kirjandusfestivali Prima Vista raames ning nende kaaskorraldajaks on Poola Vabariigi Suursaatkond Tallinnas, Tartu Linnaraamatukogu ja Tallinna Keskraamatukogu.

Katkend: “Algus ja teised ajad”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2012, lk 115-

Genowefa aeg

Genowefa keha tardus liikumatuks nagu savipott. Ta pandi ratastooli. Nüüd oli ta jäetud teiste armule. Teda tõsteti voodisse, pesti, upitati istuma, kanti rõdule.
Genowefa keha oli üks ja Genowefa ise oli teine. Ta oli kehasse suletud, kinni pandud, vaikima sunnitud. Ta sai liigutada vaid sõrmeotsi ja nägu, aga ei osanud enam naeratada ja nutta. Kandilised ja karedad sõnad kukkusid ta suust nagu kivikesed. Sellistel sõnadel ei olnud võimu. Vahel proovis ta pahandada Adelkaga, kes oli löönud Antekit, aga tütretütar ei teinud temast väljagi. Antek peitis end vanaema seeliku sisse ja Genowefa ei saanud midagi teha, et teda varjata või kasvõi kallistada. Ta vaatas abitult, kuidas suurem ja tugevam Adelka kisub vennakest juustest, ja temas tõusis viha, mis küll kohe vaibus, sest sel polnud mingit väljapääsu.
Misia rääkis emaga palju. Ta lükkas ema tooli kööki soemüüri äärde ja muudkui lobises. Genowefa kuulas teda hajameelselt. Tütre jutt tüütas teda. Ta tundis järjest vähem huvi, kes olid ellu jäänud ja kes langenud, talle ei läinud korda missed, Misia sõbrannad Jeszkotlest, uued moodused vekkida herneid, raadiouudised, mida Misia alati kommenteeris, tütre mõttetud kõhklused ja küsimused. Genowefa eelistas keskenduda sellele, mida Misia teeb ja mis kodus sünnib. Ta nägi ju tütre kolmandat korda kasvavat kõhtu, seda, kuidas jahu pudenes põrandale, kui Misia sõtkus makaronitainast, kärbse uppumist piima, pliidile unustatud ahjuroobi punakat hõõgumist, kanu, kes püüdsid esikus saabastelt nööre pealt kiskuda. See oli konkreetne, käegakatsutav elu, mis kaugenes temast päev-päevalt. Genowefa nägi, et Misia ei saa hakkama selle suure majaga, mille nad olid talle kingituseks andnud. Nii sai ta endast välja pigistatud mõned laused ja veenis tütart, et see võtaks teenijatüdruku. Misia tõi siis Ruta majja.
Rutast oli kasvanud kaunis neiu. Teda vaadates pitsitas Genowefal südant. Ta passis hetki, kui mõlemad, Misia ja Ruta, seisid kõrvuti – siis võrdles ta neid teineteisega. Ja – kas keegi siis ei märganud? – nad olid nii sarnased. Kaks varianti ühest ja samast. Üks oli lühem ja tõmmum, teine pikem ja täidlasem. Ühel olid silmad ja juuksed kastanpruunid, teisel meekarva. Peale selle oli kõik sama. Vähemalt nii tundus Genowefale.
Ta vaatas, kuidas Ruta peseb põrandat, kuidas lõigub suurt kapsapead, kuidas sõtkub saviastjas juustu. Ja mida rohkem ta Rutat vaatas, seda kindlam oli. Vahel, kui kodus pesti pesu või koristati, ja Michał oli hõivatud, käskis Misia lastel vanaema metsa viia. Lapsed kandsid ratastooli ettevaatlikult välja, aga pärast sireli taga, kui neid majast enam ei nähtud, kihutasid mööda Maanteed, lükates enda ees ratastooli kangestunud ja majesteetliku Genowefaga. Seejärel jätsid nad ta lahtitulnud juustega ja käed abitult rippumas üksinda metsaveerde, aga ise jooksid metsasalusse seeni või marju korjama.
Ühel sellistest päevadest nägi Genowefa silmanurgast, et metsast tuleb Maanteele Tähk. Genowefa ei saanud pead liigutada, tal jäi üle vaid oodata. Tähk tuli tema juurde ja tegi uudishimulikult tiiru umber tooli. Ta kükitas Genowefa ette ja vaatas talle otsa. Nad mõõtsid teineteist pilguga. Tähk ei meenutanud enam seda tüdrukut, kes oli tulnud paljajalu mööda lund. Ta oli tüsedam ja suurem. Tema paksud juuksepalmikud oli nüüd valged.
“Sa vahetasid mu lapse ära,” ütles Genowefa.
Tähk hakkas naerma ja võttis Genowefa jõuetu käe oma sooja pihku.
“Võtsid tüdruku ära ja jätsid mulle poisi. Ruta on minu tütar.”
“Kõik noored naised on vanade naiste tütred. Aga sulle ei ole vaja enam ei tütreid ega poegi.”
“Ma olen surnud. Ma ei saa liikuda.”
Tähk võttis Genowefa abitu käe oma käte vahele ja suudles seda.
“Tõuse ja mine,” ütles Tähk.
“Ei,” sosistas Genowefa ja raputas pead. Ta taipas alles hetk hiljem, et oli suutnud pead liigutada.
Tähk puhkes naerma ja hakkas minema Alguse poole.
Pärast seda kohtumist ei tahtnud Genowefa enam rääkida. Ta vastas ainult “jah” või “ei”.Ta kuulis kord, kuidas Paveł sosistas Misiale, et halvatus ründab ka moistest. “Olgu nii,” mõtles Genowefa, “halvatus ründab minu moistest, aga nii või teisite olen kusagil veel olemas.”
Pärast hommikusööki viis Michał Genowefa maja ette. Ta lükkas ratastooli aiaäärsele muruplatsile, ise istus pingile. Ta võttis välja suitsupaberi ja mudis pikalt tubakat sõrmede vahel. Genowefa vaatas Maanteele ja silmitses siledaid sillutisekive, mis paistsid kaugelt nagu tuhandete maasse kaevatud inimeste peanupud.
“Ega sul külm ei ole?” küsis Michał.
Genowefa raputas pead.
Siis sai Michałil suits tõmmatud ja ta läks oma toimetusi tegema. Genowefa jäi oma tooli ja vaatas Papugowa aeda, liivast põlluvaheteed, mis keerutas kollaste ja roheliste laikude vahel. Pärast vaatas oma sääri, põlvi, puusi – need olid sama kauged ja samamoodi temale kuulumatud nagu liiv, põllud ja aiad. Tema keha oli haprast inimmaterjalist tehtud kujuke.
Teda pani imestama, et saab veel liigutada sõrmi, et oli veel mingi tunne kahvatute käte sõrmeotstes, mis polnud juba kuid tööd teinud. Ta käed lebasid surnud põlvedel, ja ta mudis sõrmedega seeliku volte. “Ma olen keha,” ütles ta endale. Ja Genowefa kehas kasvas nagu vähk, nagu hallitus, pilt inimeste tapmisest. Tapmine põhineb selle, et võetakse õigus liikuda, elu on ju liikumine. Tapetud keha tardub paigale. Inimene on keha. Ja inimese kõikide kogemuste algus ja lõpp on kehas.
Ühel päeval ütles Genowefa  Michałile:
“Mul on külm.”
Michał tõi talle villase rätiku ja kindad. Genowefa liigutas sõrmi, aga ei tundnud neid enam. Ta ei teadnud, kas need liiguvad või mitte. Kui ta tõstis pilgu Maanteele, siis nägi, et surnud on tulnud tagasi.  Nad liikusid mööda Maanteed Czernicast Jeszkotlesse nagu suur protsessioon, nagu Częstochowa palverännak. Aga palverännakuga käivad ikka kaasas jutumelu, kurblikud laulud, kaeblikud litaaniad, sammude krudin kruusal. Siin valitses vaikus. Neid oli tuhandeid. Nad astusid ebaühtlases rodus. Nad liikusid jäises vaikuses, kiirel sammul. Nad olid hallid, veretud.
Genowefa otsis nende hulgast Elit ja Szenbertite tütart imikuga, aga surnud liikusid liiga kiiresti, et ta oleks saanud neid korralikult silmitseda. Alles hiljem märkas ta Serafini poega, ent üksnes seetõttu, et ta möödus naisest lähedalt. Pea sees haigutas tal suur pruun auk.
“Franek,” sosistas Genowefa.
Surnu pööras pea ja astumist aeglustamata silmitses teda.
Ta sirutas naise poole käe. Tema huuled liikusid, aga Genowefa ei kuulnud ainsatki sõna.
Ta nägi neid terve päeva, õhtuni välja, ja rongkäik ei tahtnud lõppeda. Nad liikusid ka siis, kui Genowefa oli sulgenud silmad. Ta teadis, et ka Jumal vaatab neid. Ta nägi Jumala nägu – see oli must, kohutav, armiline.

Linke
Tutvustus Prima Vista kodulehel
http://www.kirjandusfestival.tartu.ee/prima-vistal-saab-kohtuda-olga-tokarczukiga

Püsiviide Lisa kommentaar

Paul Maar

7. märts 2013 at 1:00 p.l. (Nädala autor 2013) (, , , , , , )

Paul Maar

Foto: Jörg Schwalfenberg

Tartu kirjandusfestivali Prima Vista ja Goethe Instituudi kutsel külastab Eestit saksa lastekirjanduse elav klassik Paul Maar.  Ta kohtub lastega 3. aprillil kell 13 Tartu Linnaraamatukogu saalis. Kirjaniku juttu tõlgib ja talle esitab küsimusi Kristel Kaljund.

5. aprillil esineb Paul Maar Tallinnas. Festivali Saksa kevad raames näidatakse ka filmi “Das Sams” / “Laupa”(2001) –  16. aprillil kl 13.30 Tartus kinos Cinamon ja 18. aprillil samal ajal Tallinnas kinos Artis.

Paul Maari tunneb tema kodumaal arvatavasti iga laps, ka nende vanemad on  Maari raamatutega üles kasvanud. Paul Maari raamatute tegelased Sams (e. k. Laupa) ja koer Bello on saksa laste jaoks sama tähtsad kui koeratüdruk Lotte või Naksitrallid eesti laste jaoks ning Karlsson ja Pipi Pikksukk nii rootsi kui kogu maailma lastele. Eesti keeles on ilmunud kuulsa Samsi-sarja esimese raamat “Nädal täis laupäevi”.

Katkend: “Nädal täis laupäevi”, Atlex 2010, tõlkinud Käbi Stolovitš, lk 47-52.

Kõlaritest kostis gongilöök ja naisehääl ütles: ”Ärge unustage Hollandi juustu kaasa võtmast! Meie sooduspakkumine: Hollandi juust.”
“Juust! Mis asi see veel on?” ajas Laupa silmad suureks.
“Sa ei tea, mis on juust?” küsis müüja imestunult.
Laupa raputas pead.
“All, toiduainete osakonnas lebavad laua peal sellised suured punased kerad. See on juust, väikseke,” selgitas müüja.
“Kerajuust!” hüüdis Laupa, jooksis eskalaatori juurde ja sõitis alla.
Kohe pärast seda kostis alt vali karjatus, siis sõitis Laupa uuesti üles, käes hiiglaslik juustukera.
“Maitseb hästi,” hüüdis ta juba kaugelt ja lõi hambad juustu sisse.
Müüja tormas tema juurde, haaras tal juustest ja rebis juustu ära.
“See on puhas vargus,” karjus ta. “Sa ei saa ometi juustu lihtsalt kaasa võtta.”
“Aga see naine üleval ju ütles, et me ei tohi unustada seda kaasa võtmast,” kaitses end Laupa ja osutas lakke, kust hääl kõlaritest kostnud oli.
“Lollus! Ta mõtles, et seda peaks ostma,” pahandas müüja.
“Sellest ta aga ei rääkinud,” mossitas Laupa.
“Aitab nüüd! Juustu eest makstakse või ma kutsun politsei,” ähvardas müüja härra Taskuõlut.
“Ärge karjuge nii. Ma maksan teie juustu kinni,” rahustas teda härra Taskuõlu. “Väiksekene on nimelt esimest korda kaubamajas ega tunne reegleid.”
“Kui te maksate, siis loomulikult unustan ma juhtumi,” ütles müüja ja asetas juustukera tooli peale. Ta proovis veelkord naeratada. “Lõppude lõpuks on meie juures klient kuningas. Nüüd aga paneme poisi lõpuks riidesse.”
“Kes on kuningas?” küsis Laupa.
“Klient!” selgitas müüja.
“Kes see klient on?” uuris Laupa.
“Igaüks, kes meie juurest midagi ostab, on klient.”
“Siis olen mina ka klient?”
“Aga muidugi!”
“Isa, kuule, ma olen kuningas!” karjus Laupa vaimustunult. “Ma tahan omale krooni.”
“Ära räägi lollusi! Sa paned mütsi pähe, nagu iga korralik poiss,” ütles müüja ja läks ees ühe riidevarna juurde.
Laupa oli jälle midagi uut avastanud. Rõivaosakonna ees ühe leti peal lebasid kauboikaabud ja indiaani peaehted. Ta pani endale värvilistest sulgedest krooni pähe, kargas ringi ja karjus: “Müts meeldib mulle, isa. Seda tahan ma endale!”
“Seda kantakse ainult karnevalil,” ütles müüja, võttis talt sulekrooni ära ja viskas tagasi laua peale.
“Aga kui see talle ometi meeldib?” väitis härra Taskuõlu vastu.
“Poiss vajab midagi korralikku,” ütles müüja. “Küll me juba sobiva leiame.” Siis haaras ta vastu tõrkuval Laupal tugevasti käest kinni ja tõmbas ta riietusruumi. “Ma soovitaksin kõigepealt seda ülikonda, härra,” ütles ta seal ja näitas härra Taskuõllele läikivast riidest tumepruuni ülikonda. Laupale ütles ta: “Hüppa sisse, poiss!”
Laupa jäi pulksirgelt seisma ega liikunud paigast.
“Kas sa vahetaksid riided, poiss?” küsis müüja ärritunult, naeratas aga kohe pärast seda härra Taskuõllele.
“Niimoodi mind ei kõnetata,” ütles Laupa.
“Kuidas siis veel?”
“Kuningale üteldakse “majesteet”,” selgitas Laupa väärikalt.
“Ära nüüd häbematuks muutu, poiss,” vastas müüja ja tõstis ähvardavalt nimetissõrme.
“Võib-olla proovite parem midagi “majesteediga”,” segas härra Taskuõlu vahele. “Teate, väikseke usub nimelt kõike, mida talle räägitakse.”
“Kas te mõtlete seda tõsiselt,” küsis müüja ja võttis oma lillelise taskurätiku ülemisest jahitaskust ja tupsutas laupa. Siis võttis ta end kokku ja ütles:
“Kas majesteet prooviks ülikonda selga?”
Laupa seisis ikka veel pulksirgelt ja ütles: “Mul pole mõtet seda selga panna. See on liiga suur.”
“Sa võid mind uskuda, kallis poiss, et see ülikond on paras,” ütles müüja ärritatult. “Ma olen siin töötanud juba neliteist aastat ja ajapikku on välja kujunenud silmamõõt.”
Laupa hakkas ülikonda selga ajama. Samal ajal kui ta seda selga pani, hingas ta hästi aeglaselt välja ja hoidis siis hinge kinni. Nii muutus ta peenikeseks kui piitsavars. Püksid ja pintsak rippusid ta ümber nagu hernehirmutisel.
“See on liiga suur,” ütles härra Taskuõlu.
“Võib-olla on see tõepoolest natuke suurevõitu,” pidi müüja nõustuma. Ta tuli ühe tumesinise väiksema ülikonnaga tagasi ja ulatas selle Laupale.
“Nii, proovi seda selga, see on kindlasti paras!” ütles ta sealjuures.
“Kuidas seda üteldakse?” küsis Laupa korrale kutsuvalt.
Müüja pulbitses vihast.
“Pange see selga, majesteet,” parandas ta ennast.
Laupa tegi seda. Ta hoidis veel ikka hinge kinni.
“Kas selles ülikonnas tohib ka sisse hingata?” küsis ta süütult.
“Aga loomulikult, majesteet. Milline rumal küsimus,” vastas müüja.
Laupa hingas sügavalt sisse, tema paks punnkõht paisus, käis pauk ja tema tumesinine ülikond oli kaheks tükiks rebenenud.
“Halb materjal,” ütles Laupa. “See pole kandmiseks, äärmisel juhul söömiseks.”
“Mida sa küll selle ülikonnaga tegid?” küsis müüja ehmunult. Teist korda tõmbas ta oma ilusa taskurätikukese välja ja pühkis sellega üle lauba.
“Mitte midagi,” ütles Laupa. “Ma hingasin vaid sisse.”
Müüja vaatas ringi ja peitis rebenenud ülikonna paberikorvi. Kohe pärast seda tõi ta uue ülikonna. Sel korral tumerohelise.
“Siis, majesteet, proovige parem seda,” ütles ta hädiselt ja ulatas selle Laupale.
Too pani selle selga ja küsis: “Kas selles ülikonnas võib ka sisse hingata?”
“Ei, majesteet, jumala pärast mitte,” hüüdis müüja ahastades.
Just sel hetkel läks mööda osakonnajuhataja. Ta oli müüjast palju paksem, tal oli seljas veel peenem ülikond ja ta kandis kahte paksu sõrmust ning tumedaid sarvraamidega prille. Ta kuulis müüja hüüatust ja astus uudishimulikult ligemale.
“Kas meil on kõrge külaline?” sosistas ta ja osutas proovikabiinile. Enne kui müüja vastata jõudis, pistis Laupa pea välja ja hüüdis: “Ei, ta hüüab mind alati “majesteediks”.”
“Sind?” küsis osakonnajuhataja ja ajas silmad pärani.
“Ta keelas mul ka sisse hingata,” jätkas Laupa.
“Kas see on tõsi?” hüüdis osakonnajuhataja.
“Peale selle viskas ta ühe rebenenud ülikonna paberikorvi,” lisas Laupa. Osakonnajuhataja kummardus, soris paberikorvis ja tõmbas poolikud püksid välja.
“Uskumatu,” hüüdis ta. “Ütleb väikestele lastele “majesteet”, keelab neil sisse hingata ja käristab ülikondi katki! Te lähete otsekohe närviarsti juurde ja lasete end kontrollida!”

Paul Maarist
Paul Maar sündis 1937. aastal Baierimaal ja elab Lõuna-Saksamaal tänaseni. Ta on õppinud kunstiajalugu ja maalikunsti ning esialgu töötaski ta kunstiõpetajana, kirjutades samal ajal juba sahtlisse lugusid. Tema esimesed raamatud ilmusid 1960ndate teisel poolel. Paul Maari sõnul avastas ta lastekirjanduse alles tänu oma lastele, sest ise laps olles ta seda nautida ei saanud. Maari lapsepõlve varjutas sõda ja tema isa pidas lugemist ajaraiskamiseks. Täna on Maar üks edukamaid ja mitmekülgsemaid saksa laste- ja noorteraamatute autoreid: ta kirjutab, illustreerib ja tõlgib ning on mitmete  filmistsenaariumide ja näidendite autor. Paul Maar on pälvinud arvukalt auhindu, sh ka  Saksa noorsookirjanduse auhinna kogu loomingu eest ning tema nime kannab Saksamaal 14 kooli.

Paul Maari loomingust
Paul Maar on virtuoosne sõnakunstnik, kes sageli mängib keelega ning vormib võlurina tähtedest ja mõistetest üllatavaid lugusid ja riime. Sõnamänge ei ole lihtne tõlkida, aga ometi on Maari raamatud ilmunud rohkem kui kahekümnes keeles ja ta on kohtunud lastega maailma kõigil kontinentidel. Maar on kirjutanud ja illustreerinud umbes  50 laste- ja noorteraamatut, mitmed neist on jõudnud kinolinale ja teatrilavale.

Paul Maari raamatute tegelastest on kahtlemata kõige populaarsem Sams, eesti keeles Laupa (Sams on tuletatud sõnast “Samstag”, mis eesti keeles tähendab laupäeva, Laupa on vastavalt tuletis laupäevast). Sams ehk Laupa on tulipunaste juuste ja kärssninaga sukeldumisülikonnas olend, kes oma välimuselt meenutab ehk pisut Karlssoni. Ta on  häbematu ja ninatark tegelane, kes armastab luuletada ja suudab täita soove. Esimene Samsi-raamat ilmus 1973. aastal ja tõi kirjanikule kuulsuse. Samsi-sari koosneb kokku 7 raamatust, neist viimane “Sams im Glück (“Laupal veab”) ilmus 2011. aastal. Samsist on tehtud arvutimäng ja kolm filmi, kusjuures filmivõtted toimusid Maari kodulinnas Bambergis.

Paul Maar on loonud teisigi põnevaid tegelasi nagu  koerast inimeseks moonduv härra Bello või idamaistest seiklustest unistav Lippel, ta on kirjutanud kunstmuinasjutte ja päris realistlikke noorteromaane. Täiskasvanud lugeja jaoks on Maar mõnikord poetanud oma teostesse vihjeid kirjandusklassikale, näiteks E.T.A. Hoffmannile.

Lingid
http://taheke.delfi.ee/taheke/intervjuud/paul-maar-toeline-staar.d?id=64495704

http://www.atlex.ee/show_book.php?type=book&bid=517

http://www.epl.ee/news/kultuur/porsanaoga-paharet-ajab-saksa-tadikesi-ulakustega-hulluks.d?id=51287346

http://www.dassams.de/paul-maar/biographie/

http://www.oetinger.de/bilderbuecher-kinderbuecher-sachbuecher/sams/details/mitwirkend/7706989/17128/3180/Autor/Paul/Maar.html

http://www.oetinger.de/bilderbuecher-kinderbuecher-sachbuecher/titel-paul-maar.html

http://en.wikipedia.org/wiki/Paul_Maar

Katkend Samsi-filmist
http://www.youtube.com/watch?v=eqTYRj8JVaY

Püsiviide 1 kommentaar

Grigori Oster

8. mai 2012 at 1:20 p.l. (Nädala autor 2012) (, , )

Grigori Oster (1947) – vene lastekirjanik.

Rahvusvahelisel kirjandusfestivalil Prima Vista

10. mail 18.30 „Harjutusi peale ja sabale“ – Grigori Osteri kahjulike nõuannete meistriklass TÜ Raamatukogu kohvikus Gaudeamus
Modereerib Olga Einasto, harjutusi sooritatakse vene ja eesti keeles.
11. mail 15.00 „Äkki õnnestub!“ – Grigori Osteri (Venemaa) kohtumine noorte lugejatega Tartu Linnaraamatukogu noorte- ja lasteosakonnas, konkursi „Kahjulikke nõuandeid“ finalistide autasustamine
Osaleb „Kahjulike nõuannete” eestindaja Leelo Tungal, modereerib Ädu Neemre. Üritus on eesti ja vene keeles.
12. mail 12.00 Grigori Oster: Muinasjutud pisiasjadega ja kasulikud nõuanded üliõpilastele TÜ peahoone auditooriumis 128
Modereerib Roman Leibov, PhD; üritus on vene keeles.

Grigori Oster sündis 1947. aastal Odessas sadamamehaaniku perekonnas ning mehe lapsepõlv möödus Jaltas. Juba 16-aastaselt hakkas ta kirjutama luuletusi. Pärast keskkooli teenis Oster kolm aastat Põhjalaevastikus. 1982. aastal lõpetas ta Moskva Maksim Gorki nimelise kirjanduse instituudi dramaturgia erialal ning oli selleks ajaks kirjutanud neli nukunäidendit.
Oster on ülemaailmselt tuntud eelkõige mitmete animasarjade stsenaristina, nagu “Harjutused sabale”, “38 papagoid” jt, mille aegumatud tegelased – arukas pärdikutüdruk, prillidega elevant, sportlik papagoi ja boamadu – on võlunud aastakümneid nii noorema kui vanema vaatajaskonna südameid.

Luuletusi G. Osteri “Kahjulikud nõuandede” Raamat sõnakuulmatutele lastele, Avita 2006 , lk 18-19. Tõlkinud Leelo Tungal.

Ei, ärge pange plikasid
te iial tähele!
Ei maksa lasta mööduda
neil kunagi heast peast.
Neid nurga tagant ehmata,
jalg ette torka ka,
et taipaksid nad jalamaid,
et neid ei märka sa!
Kui plikat näed, siis kiirusta
keelt näitama, mis muud.
Ja ärgu mõelgu: temasse
sa oled armunud!

Kui käib kodusõda vali
isa-emaga sul, laps –
alla andes ema vali:
vange ju ei võta paps!
Muide, välja uuri enne,
kas ka ema seda teab:
Punane Rist vangi peput
pühaks, puutumatuks peab!

Kui sa vägivalda maa pealt
hävitada tahaksid,
ja seejuures ihkad olla
kõige tähtsam asjamees,
astu julgelt meie kannul
mööda vana kena rada.
Ja kui soovid võime lasta
sinul käia kõige ees!

Ei, ära nõustu teistega
sa mingi hinna eest!
Kuid neid, kes sinuga on nõus,
argpüksteks nimeta.
Siis igaüks sind armastab
ja austab selle eest.
Ja kõikjal on sind ootamas
mustmiljon sõbrameest!

Siis, kui prussakad te köögis
mööda lauda marsivad,
põrandatel korraldavad
hiired õppelahinguid,
oleks aeg vist korraks jätta
rahuvõitlus pooleli –
oma väed siis hoopis sõtta
korraloojatena vii!

Tere tulemast põrgusse!, Varrak 2010, Kummitav koristaja, lk 28-31.

Ühte kooli siginesid suvevaheajal, kui kedagi majas polnud, kuradid. Kui kätte jõudis esimene september, hiivasid kuradid koolimaja seinale plakati “Tere tulemast põrgusse!” ega lubanud õpetajaid sisse, aga õpilasi, vastupidi, kutsusid klassidesse õppima, ainult et mitte lugemist ja matemaatikat, vaid kõiksugu võlukunsti ja nõidusi.
Hoolimata sellest, et õpetajad ja direktor keelasid isegi kooli ustelelähenemise, jäid mõned vanemate klasside õpilased kuradeid uskuma ja astusid sisse. Kuid pidid seda kohe kibedasti kahetsema, sest kuradid võtsid nad pantvangi, kuhjasid kooli ukse ette õpetajalauad ja nõudsid, et kõik ülejäänud õpilased koos lapsevanemate, õpetajate ja direktoriga laoksid lillekimbud hunnikusse ja kõnniksid koolist kakssada meetrit eemale. Muidu tuleb kohe plahvatus või midagi veel hullemat.
Mõned lapsevanemad, eriti need, kes olid esimese klassi lapsed kooli toonud, hakkasid kooli direktorile soovitama miilitsa eriüksuse väljakutsumist, kes oskab pantvange vabastada, kuid direktor ütles, et miilitsamehed lõhuvad oma automaatidega vaid aknad ära, aga teha ei suuda midagi. Sellistel puhkudel, ütles direktor, tuleb kutsuda mitte automaatidega mehed, vaid preester lähimast pühakojast. Et ta teeks koolile ristimärgi. Kolm korda. Vaat sihukest kuradid tõesti kardavad.
Õnneks osutus, et lähim pühakoda ei asunud kaugel. Kui kuradid nägid, et koolile läheneb preester, küünitasid nad ennast akendest välja ja karjusid, et sedasi pole aus, sest meie maal on kirik riigist lahus, kool aga kirikust lahus, ja preestreid ei tohi kooli lähedale lasta.
Kuid preester ei hakanud kuradeid kuulama, astud koolile tihedasti ligi, tõstis käe ja tegi talle ristimärgi. Ja samal hetkel varises plakat “Tere tulemast põrgusse” koolimaja seinalt alla, aga ennast aknast välja küünitavad kuradid hakkasid lõhki minema ja ära kaduma. Üks teise järel. Kuni said kõik otsa. Viimseni.
Kui kooli välisuksed õpetajalaudadest vabastada õnnestus, võisid õpilased ühes õpetajatega koolimajja sisse minna ja õppetööga pihta hakata. Kuid neid vanemate klasside õpilasi, kes kuradeid uskuma jäid ja nende juurde pantvangi langesid, koolist ei leitudki. Kui palju ka otsiti. Kadunud kooliõpilaste õnnetud vanemad vaatasid üle kõik klassid ja kemmergud, õpetajate toa, direktori kabineti. Kiikasid igasse salanurka, laskusid keldrisse, ronisid isegi pööningule. Kõik asjata. Nähtavasti võtsid kuradid kõik vanemate klasside õpilased kadumise ajal endaga kaasa.

Õuduste kool, Varrak 2010, Kummitav koristaja, lk 42-47.

Ühe kooli kõige ülemisel trepil, seina peal, hakkas igal öösel ära kaduma veritsev kiri. Kõik sai alguse sellest, et üks viienda klassi poiss tõi kooli punase värvi pihusti, tõusis viimasele korrusele ja kirjutas sinna, seina peale, suurte punaste tähtedega oma lemmikjalgpallimeeskonna nime. Väga ilus tuli. Eriti kui kaugelt vaadata. Nagu oleks selle koha peal toimunud mõne paksu mehe pahaendeline mõrv.
Nagu iga normaalne inimene, läks viienda klassi poiss järgmisel päeval kuritööpaika, et oma veritsevat kirja lugeda, ja nägi, et sein ülemise korrusetrepi kohal on täna täiesti puhas ja tühi, kiri aga kadunud.
Alguses mõtles viienda klassi poiss, et kirja kustutas kooli koristaja, kuid siis meenus talle, et praegu pole nende koolis mingit koristajat. Eelmine oli olnud väga vana ja hiljuti surnud, uut aga pole veel leitud, kuna kooli koristajatel on hästi väike palk.
Siis hakkas viienda klassi poiss mööda kooli ringi käima ja kõigilt pärima, kes see ülbik on, kes tema kirja ära kustutas. Viienda klassi poisil tuli jälle oma punane pihusti kätte võtta ja taas kirjutama asuda. Sama asja. Sama seina peale.
Aga järgmisel hommikul selgus, et ka uus veritsev kiri on samuti kadunud. Nagu poleks teda olnudki. Mitte kunagi.
Sellest ajast peale läkski nii. Iga päev maalis viienda klaasi poiss hoolikalt ühte ja samasse kohta ühe ja sama veritseva kirja, järgmisel hommikul aga kadus see taas. Sein oli jälle puhas ja tühi. Lõppude lõpuks tüdis viienda klaasi poiss säärasest korralagedusest täiesti ja otsustas välja uurida, kes teda nii julmalt mõnitab.
Viienda klassi poiss peitis ennast oma kirja lähedale ära ja asus seda valvama. Lõppes viimane tund, kool jäi täitsa tühjaks, aga viienda klassi poiss ei läinud koju, seisis kannatlikult nurga taga trepil ja ootas, mis juhtuma hakkab.
Koolis läks aegamisi pimedaks. Tuli öö. Tõusis kuu ja tema külmad kiired, mis läbi kitsaste trepiakende kooli tungisid, valgustasid astmeid roheka säraga.
Viienda klassi poisil hakka kõhe. Tal oli iga minutiga aina jubedam ja jubedam. Nüüd ta kahetses, et ta oli kooli jäänud ja ennast sellesse koledasse loosse kaduvate kirjadega mässinud. Viienda klassi poiss tahtis koju joosta, kuid oli hilja, sest tema selja tagant kostis raudse kolksatuse heli. Poiss pööras ennast ringi ja tardus õudusest soolasambaks.
Trepist ujus üles pikka kasvu valges surilinas vanaeide kummitus. Viienda klassi poiss vaatas hoolikamalt ja tal läksid jalad nõrgaks. Valge vanaeide nägu osutus tuttavaks. Viienda klassi õpilasest ujus treppe mööda puutumata mööda koliseva ämbri ja hõljuva surilinaga kooli vana koristaja, kelle kohta poiss teadis täpselt, et see memmeke on juba surnud.
Koristaja kummitus lähenes aeglaselt veritsevale kirjale, mis paistis kuuvalgel täiesti mustana, võttis ämbrist kaltsu ja pühkis ühe viipega kirja seinalt maha.
Seejärel pöördus kummitus ruttu viienda klassi õpilase poole ja sõnas kumiseval hauatagusel häälel, mis kandus kajana mööda tühja koolimaja laiali:
“Kui sina, röövel, veel kord kooli seina mäkerdad, ei kisu ma sul lihtsalt kõrvu küljest, vaid võtan su endaga kaasa. Teise ilma. Ja sa hakkad seal, hauataguses maailmas, igavesti ämbriga ringi hulkuma ja seintelt kõigi roimarlikult piinatute ja süütult tapetute verd pühkima. Selle kaltsuga siin.”

Looming: tõlkeid eesti keelde
Kahjuliku nõuanded, Avita 2006
Õuduste kool, Varrak 2010
Pifi seiklused , Ersen 2000
Pifi uued seiklused, Ersen 2000
Linke
Raimu Hanson “papagoi kergitab kirjandushuvi”, Postimees 08.05.2012, http://www.tartupostimees.ee/833362/papagoi-kergitab-kirjandushuvi/

Püsiviide Lisa kommentaar

Wolf Biermann

25. apr. 2012 at 9:22 e.l. (Nädala autor 2012) (, , )

Kirjandusfestivali Prima Vista külalisena esineb Wolf Biermann 7. mail 2012  Tartu Uuest Teatris kontserdiga „Kes ohtu pelgab, saab ses hukka“.  Elava klassiku staatuses poeet  ja ühiskonnakriitik esitab esitab kl 19 algaval kontserdil viie aastakümne jooksul loodud laule, kontserdi juhatab sisse akadeemik Peeter Tulviste.

Barlachi laul
Saksa keelest tõlkinud Märt Väljataga

Ah, ema, aken kinni löö,
sest taevas tõotab kurja,
seal taamal seisab pilvemüür,
et langeda me turja.

Eelaimus on meil paha,
suur häda ootab meid,
näe, taevast langeb maha
hulk inglikorjuseid.

Ah, ema, pane kinni uks,
teel rotiparv on siia,
ees näljased ja taga need,
kes söönud üleliia.

Eelaimus on meil paha,
suur häda ootab meid,
näe, taevast langeb maha
hulk inglikorjuseid.

Ah, ema, sulge silmad nüüd,
on vihm ja rotid juba
saand sisse igast unund praost,
neid peagi täis on tuba.

Eelaimus on meil paha,
suur häda ootab meid,
näe, taevast langeb maha
hulk inglikorjuseid.
1963
(Ajakiri Vikerkaar, 4/5, 2012)

Ja juba kaldale jõudnud
Saksa keelest tõlkinud Märt Väljataga

Ja juba kaldale jõudnud,
kuid istudes paadis veel,
me nägime, kuidas taevas
nii kaunilt peegeldus veel,
ja pirnipuus lendas kalu
ja vagusi vajudes
üks lennuk ujus järves
ja purunes pajudes,
jah, pajudes.

Mis saab küll me unistustest
sel lõhkirebitud maal?
Ei kasva kinni haavad
nii kehva sideme all.
Mis juhtub me sõpradega,
mis sinu ja minuga?
Ma laseksin meeleldi jalga
ja meeleldi jääksin ka,
jah, jääksin ka.
1976
(Ajakiri Vikerkaar, 4/5, 2012)

Ballaad preisi Ikarosest
Nele Meikari proosatõlge saksa keelest
1
Seal, kus Friedrichstraße vaikselt
Sammud üle vee seab
seal kõrgub Spree kohal
Weidendammi sild. Ilusti
Näed seal preisi kotkast
kui mina seisan rinnatisel

seisab seal siis too preisi Ikaros
hallide rauast valatud tiibadega
ta käed on nii valusad
ta ei lenda ära – ta ei kuku alla
ta ei löö end puhevile – ta ei vaju sorgu
Spree kohal rinnatisel

2
Okastraat kasvab aeglaselt sisse
Sügavale nahka, rinda ja jalga
ajju, hallidesse ajurakkudesse
Vöötatud traatpaeltega
On meie maa kui saar
mille ümber möllavad tinajad lained

seisab seal too preisi Ikaros
hallide rauast valatud tiibadega
ta käed on nii valusad
ta ei lenda ära – ta ei kuku alla
ta ei löö end puhevile – ta ei vaju sorgu
Spree kohal rinnatisel

3
Ja kui sa tahad ära, pead sa minema
Olen juba paljusid näinud jalga laskmas
meie poolikult maalt
Mina jään kindlalt siia, kuni see vihatud lind
Minusse külmalt oma küünised lööb
ja kisub mind üle serva

Siis olen mina too preisi Ikaros
hallide rauast valatud tiibadega
minu käed on siis nii valusad
siis lendan kõrgusse – siis kukun alla
löön end pisut puhevile – siis vajun sorgu
Spree kohal rinnatisel

1976
(Kontserdi kavavihik)

Hauad
Saksa keelest tõlkinud Peeter Tulviste

Ma Kreetal kalmistu leidsin
Kus juhi ja isamaa eest
Hulk Saksa sõdureid magab
Künkas, kust mööda viib tee
Künkal kollaseid  viinapuid vohab
Need on rosinaviinapuud
Veiniks liiga magusad marjad
Neid toppisin täis oma suu

Formenteral elavad surnud
Autode kalmistu kõrval
On end mugavalt sisse seal seadnud
Olen tundnud siin kerget õõva
Nagu sõdurid raskeis relvis
Nii  surnud lebavad seal
Valmis igavikku sööstma
Rüüstatud autode peal

Kus inimest otsin ka haudu
heameelega vaatamas käin
Barcelonas on surnute elupaik
Võiks ütelda supermodern
Nad lebavad üürikasarmuis
Kivilaegastes üksteise peal
Ja vaatavad akendest merele
Nagu telekat vaatasid kord

Moskvas nunnade kalmistul
Igaühel on kivi ja pilt
Nii mõrvaritel kui ohvritel
Siin põrmu  ahistab põrm
Nad neavad ägavad trügivad
Ja kratsivad üksteist verele
Ja verist mulda täis suuga
Kisavad millegi järele

Olen rohinud mõnegi haua
Söönud närtsinud lilli neilt
Ühe juudi kivi Prahas
Võtnud enese hingele
Surnud elavad oma elu
On vaikne ja selge neil jutt
Isegi nende eluvaled
Räägivad lõpuks tõtt

Ma tean, et surnud on elus
Nad ootavad külalist
Ja kes nendest külmalt möödub
Kuuleb needmist ja kirumist
Mitte mina!  Mu isa kivi
Seisab kõikjal. Mina ei pea
Seda otsima kaua. Ma tean:
Kus korstnast näeb suitsu
mu isa haud on seal

1980
(Kontserdi kavavihik)

Elust ja loomingust

Luuletaja, laulja ja laulukirjutaja Wolf Biermann sündis 1936. aastal Hamburgis kommunistidest vanemate lapsena. 1953. aastal siirdus ta 16-aastasena Ida-Saksamaale. Biermann õppis Berliinis Humboldti ülikoolis ja töötas Brechti teatris Berliner Ensemble. Luuletusi ja laule hakkas ta kirjutama alates 1960. aastast.

Berliini müüri ehitamise järel sai Wolf Biermannist SDV poliitilise režiimi terav kriitik.1965. aastal kehtestasid SDV võimuorganid luuletajale totaalse esinemis- ja avaldamiskeelu. Tema luuletused ja laulud ilmusid Lääne-Saksamaal, idas levisid need illegaalselt koopiatena käest kätte.

1976. aasta novembris Lääne-Saksamaal toimunud kontserdireisi ajal võtsid võimuorganid Biermannilt SDV kodakondsuse ja ta pöördus tagasi sünnilinna Hamburgi. Kodakondsuse äravõtmine Biermannilt kutsus esile protestilaine nii idas kui ka läänes ja seda peetakse Ida-Saksamaa poliitilise režiimi allakäigu alguseks.

Oma eeskujude ja mõjutajatena on Ida-Saksamaa ilmselt kõige kuulsam teistimõtleja nimetanud François Villoni,  Heinrich Heinet, Bertolt Brechti ja helilooja Hanns Eislerit.

Biermann on kunstnik, keda on raske raamidesse panna – temas on ühendatud kannatav poeet ja  võitlushimuline laulik, suurepärane kõnemees ja kloun. Oma arvamust pole ta kunagi vaka all hoidnud ja on oma kriitiliste esseedega julgelt sekkunud ühiskonna ellu. Nii oli see ka hiljuti ilmunud Günter Grassi luuletuse „See, mida tuleb öelda“ ilmumise järel. Biermann on muu hulgas saksa keelde tõlkinud Shakespeare’i sonette, Bob Dylani poeemi, aga ka kolm eesti rahvalaulu.

Biermanni sulest on ilmunud üle kahekümne raamatu, salvestatud heliplaatide arv on umbes sama suur. Tema luulekogud kuuluvad Saksamaa enimmüüdute hulka.  Wolf Biermanni kõige kuulsam, omal ajal rahvalaulu staatusesse tõusnud laul „Julgustus“ (Ermutigung) on jõudnud nii kirikuraamatutesse kui ka kunagise kasutütre Nina Hageni viimasele plaadile „Volksbeat“.

Wolf Biermanni on pärjatud paljude Saksa kirjandusauhindadega, sh ka kõige mainekama Georg Büchneri auhinnaga (1991). 2007. aastal omistati Wolf Biermannile Berliini linna aukodaniku tiitel, aasta hiljem sai temast Berliini  Humboldti ülikooli audoktor.

Valik luulekogusid ja tõlkeid:

Fliegen mit fremden Federn, Hoffmann und Campe 2011 (tõlked)
Heimat. Neue Gedichte, Hoffmann und Campe 2006
Das ist die feinste Liebeskunst. 40-Shakespeare-Sonette, Kiepenheur & Witsch 2004
Paradies uff Erden – ein Berliner Bilderbogen, Kiepenheur & Witsch 1999
Affenfels und Barrikade, Kiepenheur & Witsch 1986
Der Preussische Ikarus, Kiepenheur & Witsch 1978
Deutschland, ein Wintermärchen, Wagenbach  1972
Die Drahtharfe, Wagenbach, 1965

Valik heliplaate:
DVD: Das Kölner Konzert, 13. November 1976, 1976 / 2011
In diesem Lande leben wir,  2011
Heimkehr nach Berlin Mitte, 2007
Brecht, deine Nachgeborenen, 1998
Im Hamburger Federbett, 1983
Liebeslieder, 1975
Chausseestrasse 131, 1968
Valik linke:
Koduleht: http://wolf-biermann.de

http://www.sueddeutsche.de/kultur/wolf-biermann-im-gespraech-ich-hatte-todesangst-im-westen-1.1188860

http://www.spiegel.de/kultur/gesellschaft/0,1518,445880,00.html

http://www.welt.de/kultur/literarischewelt/article13717797/Wolf-Biermann-abgestuerzt-ins-Weiterlebenmuessen.html

http://www.youtube.com/watch?v=vNOpOODFfoU&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=IuAcYKHNDTo

http://www.youtube.com/watch?v=7A-awdO1DdE&feature=relmfu

http://www.youtube.com/watch?v=JxROodJLw7E

Püsiviide Lisa kommentaar

« Previous page