Thilo Sarrazin

8. jaan. 2014 at 2:36 p.l. (Nädala autor 2014) (, , , )

Thilo Sarrazin (1945) – saksa poliitik, kirjanik ja endine Saksamaa Bundesbank`i (keskpanga) juhatuse liige.

thilo sarrazinSarrazini raamat oli 2010 aastal augustis ilmumise järel Spiegeli bestselleritabeli tipus 21 nädalat, kõigutades oma sõnumiga Saksa ühiskonna alustalasid. Vallandunud poleemika viis algul Sarrazini seisukohti kahtluse alla seadnud Angela Merkeligi avaliku väljaütlemiseni 2010 aastal, et multi-kulti poliitika on Saksamaal läbi kukkunud. Sellest ajast alanud poliitiline debatt ei näita vaibumise märke, mis on viinud isegi Sarrazini vastaste administratiivmeetmeteni. Kõik need asjaolud on pigem kasvatanud selle ühiskondlik-poliitilise raamatu edu, mis on detsembrist 2013 ka eesti lugejate laual.

Katkendid: “Saksamaa käib maha”, Hea Lugu 2013, tlk Janno Toots, lk 245-248; lk 286-290.

Lääne inimese pilk ei suuda eristada, millist islamit pooldab 15-17 miljonit Euroopa muslimit. Õieti keegi ei tea, mis jutlusi peetakse mošeedes. Kindel on see, et tegemist on äärmiselt suletud religiooni ja kultuuriga, mille pooldajad vaevu huvituvad neid ümbritsevast läänelikust õhtumaast – kui just tegu ei ole materiaalsete hüvedega.

Saksa endise liidukantsleri Gerhard Schröderi kirjutis, mis valmis Šveitsi rahvaküsitlusel otsustatud minarettide keelamise reaktsioonina, näitab, milliseid illusioone võib endale luua, ehkki nii vastutaval ametikohal on see lubamatu. Schröder arvab nii:

– Peame tunnistama, et islamist on saanud meie ja Euroopa ühiskonna osa.

Kommentaar: ei, me ei pea. Peame tunnistama, et meie seas elavatel muslimitel, nii nagu katoliiklastel, vabakiriku liikmetel ja Jehoova tunnistajatel on õigus usuvabadusele. Ei midagi rohkemat ega vähemat.

– Islam ei ole poliitiline ideoloogia, vaid rahumeelne religioon. Seda õpetab koraan.

Kommentaar: koraan õpetab ka vastupidist, see ju ongi probleem islamiga.

Arusaama valgustatusest ei tohi kasutada eraldamiseks.

Kommentaar: just seda tohibki! Suhtumine õhtumaisesse valgustusse paneb asja paika.

– Suhtumine moslemiriikidesse peab muutuma. Türgi on põhimõtteliselt demokratiseerunud.

Kommentaar: meie õigus ja kohustus on vaadata moslemiriike lääneliku pilguga ning mõõta meie normidega.

Kaks päeva hiljem avaldas saksa-türgi sotsiaalteadlane Necla Kelek Schröderi viltusele loetelule väga teravas stiilis vastuse. Erinevalt Schröderist tunneb ta Türgit ja islamit:

–         Islam on tuhat aastat pidanud läänega püha sõda, alates Toursi ja Poitiers` lahingust kuni Viini piiramiseni Suleiman I juhtimisel.

–         Islam on usk ühte jumalasse. Tema õpetus ei tunne kiriku ja riigi eraldamist. Üksikud muslimid on valgustatud, islam mitte.

–         Valgustatuse universaalsus tähendab, et mitte kõik kultuurilised ja religioosed erinevused ei ole aktsepteeritavad, muidu peaks ka sundabielu heaks kiitma.

–         Erdogani Türgi demokratiseerimises on küsimärke. Tema valitsemisajal tõrjutakse naised taas kõrvale, koduseinte vahele. Vaid iga neljas Türgi naine töötab, enne Erdogani võimuletulekut tegi seda iga kolmas.

Necla Kelek võtab kokku: “Ka Schröder ei taha mõista, et islam on süsteem ja mitte ainult usk ühte jumalasse. Jälle peaksid ennast muutma eurooplased ja Euroopa meedia ja vaatlema muslimeid “teise pilguga”. Vaid läänele suunatud nõudmistega ründab endine kantsler selja tagant islami valvuritega vaidlevaid sekulaarseid muslimeid.”

Usuvabadus –  ja koos sellega ka mõttevabadus – on islamis paremal juhul õrn taimeke, mis siin ja seal viljatust pinnasest pea välja pistab. Neue Zürcher Zeitung`i ühes ja samas artiklis kombineeriti kaks uudist. Esimene uudis: Türgi peaminister Erdogan hindas Šveitsi referendumi otsust keelustada minaretid “kui märki Euroopa silmnähtavast rassistlikust ja fašistlikust suhtumisest”. Islamofoobia olevat sarnaselt antisemitismiga kuritegu inimkonna vastu. Teine uudis: Euroopa Komisjon kritiseerib oma värskeimas väljaandes, et Türgis toimuvad endiselt rünnakud usuvähemuste vastu. Lisaks puuduvat õiguslik raamistik, milles kõik mittemuslimid ja alaviidid saaksid vabalt tegutseda ja oma vaimulikke koolitada.

Türgis on põlistel kristlikel kogudustel keelatud uute kirikute ehitamine. 30 aasta eest suletud kiriklike kõrgkoolide taasavamine on keelatud. Varakeskaegne Väike-Aasia oli üdini kristlik piirkond. Esimese maailmasõja eelõhtul oli praeguse Türgi elanikest siiski veel 25% kristlased. Pärast 1,5 miljoni armeenlase ja mitmesaja tuhande arameakeelse assüürlase genotsiidi Esimeses maailmasõjas ning 1,5 miljoni Kreeka õigeuskliku  massiküüditamist pärast Esimest maailmasõda on kristlaste osakaal langenud 0,2%-ni.

Ka parima tahtmise juures ei saa Türgit nimetada usulise sallivuse etaloniks. Riigi peaministri mõõdutundetu või üleolev keelekasutus on kõike muud kui sallivuse ere näide. Aastasadade jooksul viidi Türgi kristlikud kirikud sunnitult sekulaarse, pluralistliku enesetunnetuseni. Islamis puudub igasugune enesetunnetus tänase päevani. Peaaegu kõigis islamimaades – Egiptusest Malaisiani – tugevneb surve kristlikele vähemustele ja seda kuni ehtsa tagakiusamiseni ja füüsiliste ähvardusteni välja. Nagu ka piibel, on koraan üsna sünge ja vastuoluline, kuid seejuures ilmekas ja ajakohane. Koraani suurade tekstide väidetav absoluutne tõde võib vastavalt lähtearusaamadele ja tekstikatkendi oskuslikule valikule viia täiesti erinevate järeldusteni. Ka terrorismi õigustamiseks sobivaid suurasid on piisavalt. Neist võib tuletada uskumatute suvalise, ka kõige halvema kohtlemise õigustuse. Muuhulgas võib uskmatuid vajadusel petta ja neile valetada.

Kui õige poleks ka lähenemine, et ikka ja jälle tuleb igaühega rääkida, niisama naiivne on arusaam, et institutsionaliseeritud dialoog meie muslimitest migrantidega võib mõjutada islami üldist puhastumist valgustatuse mõttes. Kõigi Euroopa riikides muslimitest migrantidega ohtralt peetavate islamikonverentside kohta ütleb Christopher Caldwell pilkavalt: “All country pursue roughly the same strategy for assimilating Islam, elevating Muslim pressure groups to pseudo-govermental status and declaring that doing so will produce an Islam that reflects the values of Europe rather than vice versa.

Mitte kõik, mis kannab dialoogi nime, ei ole dialoog. Saudi Araabia kuningas Abdullah soovib väidetavalt kultuuridevahelist dialoogi, aga samaaegselt ka šariaadi eksporti. Ning paljukiidetud mauride Andaluusias ei olnud sallivuse traditsioon väga arenenud: muslimitest valitsejad talusid küll juutidest ja kristlastest vähemusi, kuid nende liikmed olid teise klassi kodanikud, kes said usuvabaduse suure peamaksu eest.

/…/

 Sotsiaalriik ja integratsioon

Erinevalt Saksamaast pole Türgis ega teistes muslimitega riikides põhitoetusi ega sotsiaalabi. Kes jõuab mingil moel Saksamaale või mõnda teise Euroopa riiki ning saavutab seal legaalse staatuse, see tagab endale tööl käimata sotsiaaltoetuste näol sissetuleku, mis on palju suurem sellest, mida ta sünnimaal tööga teeniks. Sissetulek on veelgi suurem, kui tegemist on pereinimesega. Migrantide kodumaal on rahalisel kujul  peretoetused täiesti tundmatud.

Klassikalistes immigratsiooniriikides nagu USA, Kanada ja Austraalia midagi sellist ei ole. Alles aastaid pärast riigis elades saab USA-s õiguse sotsiaalabile, mis on aga Saksa põhitoetusega võrreldes väga kasin ja mida antakse ainult viie aasta jooksul. Kes rändab sisse USA-sse, olgu legaalselt või illegaalselt, peab uskuma oma võimetesse. Saksamaale sisserändajatele on tagatud majanduslik kindlustatus – sõltumata oma jõust ja toimekusest.

Võib oletada, et Saksamaal on immigrandid rahulolevad ja USA-s rahulolematud, aga tegelikult on see täpselt vastupidi: USA-s küsiti sisserännanutelt, et kui kaua kestis, et nad tundsid end riigis “mugavalt” ja “kogukonna liikmena”. 77% arvates kestis see vähem kui viis aastat. Vaid 5% ütles, et nad ei ole end USA-s kunagi koduselt tundnud. Seevastu väidab 58% Türgi päritolu inimestest, et nad ei tunne end Saksamaal teretulnuna; 78% ei leia, et Angela Merkel oleks nende kantsler.

Selle seletus on lihtne: USA-sse läheb vaid see, kes usub endasse. Kui ükskõik millisel arengutasemel ühiskonda õnnestub omal jõul intergreeruda, siis tuntakse saavutuse üle uhkust ja ollakse tänulik ühiskonnale, kes andis selleks võimaluse. Kes saab midagi aga kingitusena, on parimal juhul pealiskaudne ja enamjaolt tänamatu. Kingi saaja tunnetab, et teda ei respekteerita ega võeta piisavalt tõsiselt. Kaitsmaks oma mina, areneb temas negatiivne suhtumine heategijatesse. Need on elementaarsed psühholoogilised mehhanismid, millest hoidumine on vaevu võimalik. See seletab näiteks osaliselt ka paljusid idasakslasi närivat rahulolematust, mille kutsub esile Saksamaa taasühinemine. Neile kukkus liiga palju niisama sülle ja omal jõul ei tehtud piisavalt, mistõttu tuntakse end nüüd ebaõiglaselt kohelduna. USA, kus sisserändajaid majanduslikult ei toetata, saab endale aga paremad immigrandid, kes kõigele lisaks integreeruvad kiiremini:

Mass immigration may be hard to combine with a generous welfare state, but this argument applies more to Europe than to America. In America it is hard for an able-bodied male adult to do anything more than subsist on welfare. So immigrants work, which means they are seldom much of a drain on the public purse, and they have no choise but to assimilate. People who work together have to get on with each other so they generally do.

Because immigrants have to work, America does not have ghettos full of permanently jobless and alienated male immigrants, as in France, for example. This is why immigrants rarely riot. They are too busy earning a living.”

 

Klassikalistesse immigratsiooniriikidesse suundub palju rohkem võimekaid sisserändajaid, kuna ülejäänud ei näe endale seal võimalusi. Nendes riikides kehtib teistsugune sotsialiseerumismudel, sest töötul puudub põhitoetuse ja sotsiaalvõrgu ahvatlus. Lisaks sellele ei peeta neis riikides imelikuks sisserändajate sorteerimist majanduslike ja sotsioloogiliste kriteeriumide põhjal. Austraalia immigratsiooniametnikud kasutasid aastakümneid viitsada sõna hõlmavat dictation test-i, millega sõeluti välja kõik, kes ei osanud korralikult inglise keelt ja kellel puudus teatud haridustase.

Loomulikult kujunevad ka USA-s välja teatud rahvuste, keelte ja rahvusrühmade paralleelühiskonnad. Aga need on laadilt hoopis teistsugused, kuna igaüks peab oma leiva ise välja teenima ja seda ka teeb. Mingil ajahetkel niisugused ühiskonnad tavaliselt lagunevad; kui mitte, siis pole hullu midagi, sest kõik on pühendunud valitsevale kultuurile. Samas tekivad Saksamaal sotsiaalsüsteemi toel suured etnilised kolooniad. Ligi 30% abikaasade juurde kolivatest isikutest tuleb intergratsioonikursuste  maksust vabastada, kuna nende riigis elavad partnerid elatuvad sotsiaaltoetustest.

Saksa sotsiaalriigi valed stiimulid avalduvad eeskätt migratsioonitaustaga perekondade puhul. Neid on põhitoetuse saajate seas keskmisest rohkem. Kui migratsioonitaustata abivajajate leibkonnas on keskmiselt 1,8 inimest, siis sisserännanute peredes on neid 2,8. Põhitoetust saavad migrantide leibkonnad on oma elatustasemega selgelt rohkem rahul kui need, kellel ei ole migratsioonitausta. Nad saavad endale ka rohkem lubada. See on arusaadav: perekonna suuruse tõttu saavad nad sageli kuus 3000 eurot ja rohkem toetusi. Seda on palju rohkem sellest, mida saaks madala hariduse ja puuduliku keeleoskuse tõttu tööturul ning tunduvalt rohkem sellest, mida saaks kunagi sünnimaal teenida. Kui lisaks tuleb veel nn musti otsi, siis seda parem.

Teadlaste abstraktseid järeldusi kinnitavad Astrid-Sabine Busse vahetud kogemused. Busse juhatab Neuköllni pikapäevaalgkooli, kus käib 654 õpilast, kellest 80% on migrandid ja 80% kehvade sotsiaalsete oludega perekondadest. Direktor kurdab araablaste massilise lisandumise üle:

Nad hoiavad lihtsalt omaette. Meil ei pea ju enam üldse integreeruma. Kvartal võetakse lihtsalt üle ning lastakse ennast poputada. Ma näen ju toidutoetuste teadetest, kui palju raha on neil peredel tegelikult, kõik sotsiaalabist; kui perekonnas on palju lapsi, siis saadakse kuus 3000-3500 eurot. Taheti teha saadet vaesuses elavatest migrantide lastest. Kinnitasin, et meie algkool ei sobi, sest pakkuda oleks vaid vaeseid tööinimesi; kuivõrd kooli köögitööliste brutopalk on 7 eurot tunnis …, aga inimesed, kes ei tööta ja saavad rohkem… Kas teate, kui palju sotsiaalabi saavad minu kooli lapsevanemad? 400 000 eurot!”

Süsteem on perversne. Ükski araabia perekond, kelle lapsed käivad Neuköllni algkoolis, ei saaks USA-s punast krossigi. Sellepärast ei ela nad seal, vaid Saksamaal. Seevastu India itimehed lähevad pigem USA-sse. Saksa sotsiaalriigi priskete toetustega tõmmatakse ligi sisserändajate kehv seltskond. Toetuste süsteem tasustab kõrgelt nende viljakust ja meelitab seetõttu ligi homsete migrantide alamkihti. Hea majanduslik hoolekanne viib selleni, et integreerumiseks puudub igasugune surve. Astrid Busse juhitud pikapäevaalgkooli araablastest poistest saavad homsed noored vägivallatsejad, samas kui kooli tüdrukud abielluvad varakult, saavad palju lapsi ning kindlustavad pere sissetulekut suuremate toetuste näol.

Saksa sotsiaalriigi tagatud igakülgne hoolitsus meelitab ligi muslimitest migrante ning õõnestab samas kõiki integratsioonipüüdlusi. Ajalehe Die Zeit toimetaja Stefanie Flamm kirjutas loo migrantidest, kes käivad regulaarselt Berliini Tiergarteni pargis grillimas. Ta lõpetas artikli sõnadega: ”Need on rahutuks tegevad küsimused, mis tekivad (seal pidevalt vedeleva ja koristamata) prügi kõrval: kuidas on võimalik, et pärast enam kui 20-aastast Saksamaal viibimist ei tea Mehmet ja Aysu Henki peale Tiergarteni põõsaste ühtegi teist kohta, mis neile meeldib? Et Rayani perekonnas pole kellelgi alalist töökohta? Et Rayan on abielus mehega, kes peab talle ütlema, kuidas olla, kuigi too ei oska isegi linnakaarti lugeda. Kas tegemist on probleemiga, mida ainuüksi “grillivalvurite” abil lahenda ei saa?”

Suhtumisega, mida muslimitest migrandid võivad vabalt kultiveerida Saksa sotsiaalriigis, käiksid nad oma kodumaal alla. Kui nad meile saabusid, olid nad suures osas harimata ja võhiklikud, aga võimalik, et valmis oma panust andma. Kuna Saksa sotsiaalriik tagab neile rohkem toetusi, kui nad kunagi suudaks teenida tööga, siis korrumpeeruvad nad süstemaatiliselt, kuigi mitte just päris vastu tahtmist.

Heinz Buschkowsky räägib türklannast juuksurist, kes viis oma äri Neuköllnist ühele Berliini peatänavatest, Kurfürstendammile. Neuköllni põhitoetuse saajate seast ei leidnud ta enam peaaegu kedagi, kes oleks piisavalt kvalifitseeritud ja samas valmis töötama kollektiivlepingujärgse kindla kuupalga eest.

Uta Pasche kirjutab türgi tüdrukutest, kes osalesid Hammis töötajate heategevuslikus väljaõppes. Ta tsiteerib nende õpetajat: “Tüdrukud tahavad vaid mööda saata pulmadeni jäänud paar aastat ega mõtle elukutsevalikule.” Kõige meelsamini töötavad nad igasugust väljaõpet omamata mõnes triikimisfirmas. Türgit külastades kogevad inimesed seda, et sealsete eakaaslaste silmis ei maksa vanurite hoolekandekoolituse paberid eriti midagi. Üheksanda klassi poisile torkab silma, et Türgis on õpilased auahnemad ja tahavad rohkem õppida. Saksamaale naaseb ta teadmisega: “Türgis ei tule töötamata toime. Saksamaal on ka töötamata kindlustatud hea ninaalune.”

Seega ei pea olema sotsiaalteadlane, et aru saada, mis on muslimitest migrantidega Saksamaal valesti. Need vähesed, kes elus edasi jõuavad, kannatavad kaasmaalaste madala prestiiži tõttu. Paljud neist lahkuksid, kui avaneksid võimalused kodumaal. Saksamaale jäävad ja suure hulga lapsi soetavad need, kes moodustavad negatiivse valiku.

Pensionil olev õpetaja Christa Ludwig Bonnist oletab: “Ilmselt on koolijuhtidel, kultuuriministritel ja ka suurel osal poliitikutest hirm nõuda hariduskaugetelt kihtidelt kehtivate seaduste ja eeskirjade järgimist, kuivõrd see võiks meedias tekitada pahameeletormi. Samas jätavad nad unarusse omavastutuse ja eneseabi põhimõtted, mis on lõpuks demokraatia aluseks.” On vaja pingutamis-, aga meie toetame ja tasustame võrkkiige-kultuuri.

Nihat Sorgec juhatab Berliini Kreuzbergi hariduskeskust (BWK), mis pakub peamiselt migratsioonitaustaga noortele ametialast ettevalmistust ja õpet neile, kes ei suuda pärast üldhariduskooli lõpetamist läbida väljaõpet või leida õpipoisi kohta. Sorgec tuli 1972. aastal Türgist 15-aastaselt Saksamaale ja õppis linnaraamatukogus käies ja seal lugedes ära saksa keele. Nüüd proovib ta noori migrante veenda, et elus sõltub edu või ebaedu peamiselt inimesest endast. Ta rõhutab: “Mõne türgi organisatsiooni hädaldamismentaliteet ei tule kasuks. Seega viitab ta sellele, et paljudele on ettekäändeks väide, nagu puuduksid niikuinii igasugused võimalused.”

Linke

Tiit Matsulevitš “Vana kuld: Multikulti on läbi kukkunud, hüüab vaikiva enamuse hääl Thilo Sarrazin”, (intervjuu), Eesti Ekspress 27.11.2013, http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/valisuudised/vana-kuld-multikulti-on-labi-kukkunud-huuab-vaikiva-enamuse-haal-thilo-sarrazin.d?id=65197544

What did the Thilo Sarrazin really say? New English Review
http://www.newenglishreview.org/blog_direct_link.cfm/blog_id/29416

Raamatud

“Saksamaa käib maha : Ohtlik mäng oma riigiga”, Hea Lugu 2013, tlk Janno Toots

“Europa braucht den Euro nicht : wie uns politisches Wunschdenken in die Krise geführt hat”, München Deutsche Verlags-Anstalt 2012

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar