Stephen King

20. sept. 2022 at 11:41 e.l. (Stephen King) (, , , )


Foto: VillardSipaREXShutterstock

Stephen Edwin King (1947) USA ulme- ja õuduskirjanik. Paljud Stephen Kingi teosed on ka ekraniseeritud. Tema romaanidel põhinevad filmid “Roheline miil”, “Shawshanki lunastus”, “1408”, “Carrie” ja paljud teised.

Katkend:

Kirjutamisest, Mälestusteraamat ametioskustest, Hea Lugu 2018. Tõlkinud Jüri Kolk, lk 183-190.

Räägime nüüd natuke dialoogist, meie programmi kuuldavast osast. Dialoog on see, mis annab meie osatäitjatele nende hääle, ja see on otsustav nende iseloomude määratlemisel – ainult et see, mida inimesed teevad, ütleb meile selgemalt, millised nad on, ja kõne on kahtlane: ainult see, mida inimesed räägivad, annab tihti nende iseloomu teistele edasi viisil, millest nemad, – rääkijad – midagi ei aima.
Te võite mulle otsesõnu jutustada, et teie peategelane, Mistuh Butts, ei õppinud koolis hästi, õigupoolest ei käinudki kunagi eriti koolis, aga te võite anda sama edasi – ja tunduvalt elavamalt – tema kõne abil … ning üks hea ilukirjanduse peamisi reegleid on see, et ei tasu kunagi rääkida midagi, mida te saate hoopis näidata:

“Mis sa arvad?” küsis poiss. Ta sirgeldas pilku tõstmata oksaraoga tolmus. Tema joonistus võis kujutada palli või planeeti või olla lihtsalt ring. „Arvad, et Maa käib ümber Päikese, nagu nad räägivad?”
„Ma ei tea, mis nad räägivad,” vastas Mistuh Butts. „Ma`i ole kunagi seda uurind, mida seeh või teineh ütleb, sest igah ütleb esi asja kuni su pea hakkab lõpuks valut`ma ja sa`i taha inam süvva.”

„Mida tähendab „süvva”?” küsis poiss.
„Sa`i jäta ka kunagi oma küsimist!” röögatas Mistuh Butts. Ta kahmas poisilt oksarao ja murdis selle pooleks. „Isu süvva on su kõhus kui on aeg pugida! Vähem sa haige! Ja inimesed räägivad, et mina olen tohmus!”
„Oh, söögiisu, isu süüa,” lausus poiss rahulikult ja hakkas jälle joonistama, nüüd sõrmega.

Hästi komponeeritud dialoog näitab, kas tegelane on terane või juhm (Mistuh Buttsi ei saa tingimata pidada idioodiks ainult sellepärast, et ta ei saa öeldud „söögiisu”, me peame teda veidi kauem kuulama, enne kui selle kohta otsuse langetame), aus või ebaaus, lõbus või üks vanadest kuivikutest. Head dialoogi, sellist, mida kirjutavad George V. Higgins, Peter Straub või Graham Green, on rõõm lugeda, halb dialoog on surmav.
Kui rääkida dialoogist, on kirjanike oskused väga erisugusel tasemel. Teie oskusi selles vallas saab arendada, aga, nagu üks suurmees kunagi ütles (tegelikult oli see Clint Eastwood): „Inimene peab oma piire tundma.” H. P. Lovecraft oli õudusjutugeenius, aga kohutav dialoogikirjutaja. Paistab, et ta teadis seda ise ka, sest miljonitest sõnadest, mida ta kirjutas, on dialoogi vähem kui viis tuhat sõna. Järgnev lõik raamatust „Värv kosmosest” („The Color Out of Space”), milles surev farmer kirjeldab tulnukate kohalolu, kes on just vallutanud tema kaevu, näitlikustab Lovecrafti probleeme dialoogiga. Kuulge, inimesed lihtsalt ei räägi nii, isegi mitte surivoodil:

„Tühjus … tühjus … värv … see kõrvetab … külm ja märg … aga see põletab … see elas kaevus … ma nägin seda … nagu suits … justnagu eelmise kevade lilled … kaev hiilgas öösi … kõik elus … imes elu kõigest välja … kivis … see pidi tulema selle kivi seest … mürgitas siin kõik … ei tea, mis see tahab … see ümmargune asi, mille kolledžimehed kivist välja kaevasid … see oli sama värvi … just sama nagu lilled ja taimed … seemned … ma olen näinud, sel nädala kõik mädaneb … see taob su mõistuse maatasa ja siis võtab su … kõrvetab su ära … see tuleb mingist paigast, kus asjad ei ole nagu siin … üks neist professoritest ütli nii …”

Ja nii edasi ja nii edasi, hoolikalt konstrueeritud väljajätteliste infopurtsatustena. Raske on öelda, mis täpselt Lovecrafti dialoogil viga on, kui mitte arvestada ilmselget: see on pingutatud ja elutu, tulvil maakate kõnepruuki („see tuleb mingist paigast, kus asjad ei ole nagu siin”). Kui dialoogiga on kõik korras, siis tunneme selle ära. Kui ei ole korras, tunneme samuti – see hakkab kõrva peale nagu halvasti häälestatud muusikariist.
Lovecraft oli – niipalju kui teada – nii snobistlik kui ka piinavalt häbelik (ta oli ka ohjeldamatu rassist, tema lood on täis pahelisi aafriklasi ja sedasorti salaplaane sepitsevaid juute, kelle pärast mu onu Oren alati pärast nelja või viit õlut muretsema hakkas), selline kirjanik, kes peab tohutut kirjavahetust, aga saab teistega kohtudes nendega halvasti läbi – kui ta elaks praegu, asuks tema eksistentsi teravik tõenäoliselt eri interneti jututubades. Dialoogi kirjutamine on oskus, mille õpivad kõige paremini selgeks inimesed, kes naudivad teistega rääkimist ja nende kuulamist – eriti kuulamist, nad korjavad üles eri aktsente, rütme, dialekti ja eri inimrühmade slängi. Lovecrafti-taolised üksiklased kirjutavad seda tihti halvasti või hoolikusega, mis on omane inimestele, kes kirjutavad mõnes keeles, mis ei ole nende emakeel.
Ma ei tea, kas praegusaegne romaanikirjanik John Katzenbach on üksildane või mitte, aga tema romaanis „Harti sõda” („Hart`s War”) leidub meeldejäävalt kehva dialoogi. Katzenbach on sedasorti romaanikirjanik, kes ajab loovkirjutamise õpetajad hulluks; suurepärane loojutustaja, kelle kunst on rikutud enesekorduste (parandatav viga) ja dialoogiga, mis on täiesti puine (viga, mida ilmselt ei anna parandada). „Harti sõda” on krimiromaan, mille tegevustik toimub teise maailmasõja sõjavangide laagris – kena mõte, aga Katzenbachi käes muutub see problemaatiliseks, kui tal olukord tõeliselt kuumaks läheb. Siin räägib kolonelleitnant Phillip Pryce sõpradega vahetult enne seda, kui sakslased, kes liitlaste lennuväelaste vangilaagrit valvavad, ta ära viivad – mitte tagasi kodumaale saatmiseks, nagu nad väidavad, vaid arvatavasti selleks, et ta metsas maha lasta.

Pryce kahmas uuesti Tommyst kinni. „Tommy,” sosistas ta, „see ei ole juhus! Miski ei ole nii, nagu paistab! Kaeva sügavamalt! Päästa ta, semu, päästa ta! Rohkem kui kunagi varem usun ma nüüd, et Scott on süütu! (…)
Te peate nüüd ise hakkama saama, poisid. Ja pidage meeles, ma ootan teilt, et te elate selle üle. Jääte ellu! Mis ka juhtub! „
Ta pöördus tagasi sakslaste poole. „Hästi, Hauptmann,” ütles ta ootamatult, ebatavaliselt rahuliku otsustavusega. „Ma olen nüüd valmis. Tehke minuga, mida tahate.”

Kas Katzenbach ei saa aru, et iga rida kolonelleitnandi tekstist kas on klišee neljakümnendate lõpu sõjafilmist või püüab ta seda samamoodi teadlikult kasutada, et kutsuda lugejates esile kaastunnet, kurbust ja võib-olla ka nostalgiat. Ükskõik kumba pidi see ka on, see ei tööta. Ainus tunne, mida see lõik äratab, on teatud kannatamatu uskmatus. Te jääte imestama, kas mõni toimetaja on seda üldse näinud, ja kui on, siis mis peatas tema sinise pastaka. Arvestades, et Katzenbach on muus silmapaistvalt andekas, kipub tema läbikukkumine siin tugevdama mu arvamust, et hea dialoogi kirjutamine on samavõrd kunst kui oskus.
Paljud head dialoogikirjutajad paistavad lihtsalt olevat sündinud täpse kõrvaga, just nagu mõni muusik ja laulja tabab nooti täiuslikult või peaaegu täiuslikult. Siin on lõik Elmore Leonardi romaanist „Võta vabalt” („Be Cool”). Võite võrrelda seda Lovecrafti ja Katzenbachi lõikudega eespool ning te märkate, et siin esineb täiesti aus vestlus, mitte puine monoloog:

Chili … Kui Tommy küsis: „Kas sul on kõik kombes?” vaatas ta jälle üles.
„Kas tahad teada, kuidas mul naistega on?”
„Ma mõtlen su äri. Kuidas see läheb? Ma tean, et „Kutsuge Leo” oli edukas, suurepärane film, suurepärane. Ja kas tead, mis veel? See oli pealegi hea film. Aga selle järg – mis selle nimi oligi?”
„”Kao ära.””
„Jajah, nii just läkski, enne kui mul oli võimalus seda näha – see kadus.”
„Selle esimene linastusnädal ei olnud nii edukas, seepärast tuli stuudio tagant ära. Ma olin kohe alguses järje tegemise vastu. Aga see tüüp, kes Toweris tootmisosakonda juhtis, ütles, et nad teevad filmi igal juhul, kas minuga või minuta. Ma mõtlesin: hüva, kui mina tuleksin välja hea looga …”.

Kaks kutti söövad Beverly Hillsis ja me teame kohe, et nad on mõlemad tegudeinimesed. Nad võivad olla teesklejad (aga võib-olla ei ole), ent nad võluvad meid Leonardi loo kontekstis otsekohe, tegelikult võtame nad avasüli vastu. Nende jutt on nii tõeline, et osalt tunneme seda süütundega segatud rõõmu, mis tabab inimest, kellele jääb paar fraasi kõrvu ja siis hakkab ta võõrast, huvitavat jutuajamist pealt kuulama. Saame kätte ka arusaamise tegelastest, ehkki ainult uduse pildi. See on romaani alguses (tegelikult teisel leheküljel) ja Leonard on proff. Ta teab, et ei pea kõike korraga ära tegema. Ometi saame midagi ka Tommy kohta teada, kui te veenab Chilit, et „Kutsuge Leo” ei ole ainult suurepärane, vaid ka hea.
Võiksime endalt küsida, kas selline dialoog on tõetruu või truu ainult teatavale mõttele elust, kindlale stereotüüpsele kujutisele Hollywoodi tegelinskitest, Hollywoodi lõunasöökidest ja kokkulepete sõlmimisest Hollywoodis. See on õigustatud küsimus ja vastus on: võib-olla on õige teine. Ometi kõlab see dialoog õigesti, parimal tasemel (ja ehkki „Võta vabalt” on üsna hea meelelahutus, on see Leonardi parimast kaugel), Elmore Leonard suudab luua teatavat tänavapoeesiat. Oskus, mida on sellise dialoogi kirjutamiseks vaja, tuleb aastatepikkuse harjutamisega, see kunst sünnib loomingulisest kujutlusvõimest, mis teeb kõvasti tööd ja naudib seda.
Nagu ka kõigi teiste kirjutamise tahkude puhul on hea dialoogi kirjutamise alus ausus. Ja kui te olete aus sõnades, mis tulevad teie tegelaste suust, avastate, et teid tabab päris kõva kriitikatulv. Ei möödu nädalatki, kui ma ei saaks vähemalt üht maruvihast kirja (enamasti tuleb neid rohkem kui üks), mis süüdistab mind ropendamises, kitsarinnalisuses, homofoobias, mõrtsukalikkuses, labasuses või nimetab mind otsesõnu psühhopaadiks. Enamikul juhtudest ajab mu kirjasaatjatel vere keema dialoog: „Kaome siit Dodge ist kus kurat” või „Ma ei salli siin nõgisid” või „Mida sa enda arvates teed, sa kuradi pede?”
Mu ema, puhaku ta rahus, ei kiitnud sellise keelepruugi labasust heaks, ta nimetas seda lollide keeleks. See ei takistanud teda ometigi karjatamast „Oh perse!”, kui ta kõrvetas saia ära või virutas pildi jaoks naela seina lüües haamriga pöidla pihta. See ei takista enamikku inimesi, ei kristlasi ega paganaid, midagi sarnast (või isegi veel värvikamat) ütlemast, kui koer plüüsvaibale oksendab või kui auto tungraua pealt alla sajab. Oluline on rääkida tõtt, sellest sõltub nii palju, nagu William Carlos Williams peaaegu ütles, kui ta sellest punasest mänguautost kirjutas. Kombekuse Leegionile ei pruugi meeldida sõna „pask” ja see ei pruugi teile endalegi väga meeldida, aga mõnikord te lihtsalt ei pääse sellest – ükski laps ei ole jooksnud ema juurde ja öelnud, et tema väike õde „tühjendas ennast” just vanni, aga „sittus” on, ma kardan, väga tõenäoline sõnavalik (väikestel naasklitel on lõpuks ju suured kõrvad).
Te peate dialoogi kirjutades tõtt rääkima, kui tahate, et selles oleks kajavus ja usutavus, mida „Harti sõjal”, ehkki heal lool, kahjuks napib – ja see tõde peab ulatuma selleni välja, mida ütlevad inimesed, kui löövad haamriga pöidla pihta. Kui asendate sõna „persse!” fraasiga „no tere talv!”, sest te mõtlete Kombekuse Leegionile, siis rikute kirjaniku ja lugeja kirjutamata lepingut – teie lubadust rääkida väljamõeldud loo abil tõtt selle kohta, kuidas inimesed räägivad ja käituvad.
Teisest küljest ei pruugi üks tegelastest (näiteks peategelase vanatüdrukust tädi) tõesti haamriga pöidla pihta virutades öelda „persse!”, vaid „no tere talv!”. Te saate aru, millist väljendit kasutada, kui oma tegelast tunnete, ja me saame rääkija kohta teada midagi, mis muudab ta elavamaks ja huvitavamaks. Jutu tuum on selles, et igal tegelasel tuleb lasta vabalt rääkida, mõtlemata, kas Kombekuse Leegion või Kristlike Naiste Lugemisklubi selle heaks kiidab. Teisiti käituda on nii argpükslik kui ka ebaaus ja, uskuge mind, kahekümne esimese sajandi lävel ei ole Ameerika ilukirjanduse kirjutamine intellektuaalselt argade jaoks. Siin on karjakaupa isehakanud tsensoreid ja ehkki neil võivad olla erisugused eesmärgid, tahavad nad kõik üldjoontes sama: et teie näeksite maailma nii nagu nemad … või peaksite vähemalt suu nendel teemadel, mida te näete teistsugusena. Nad võitlevad status quo eest. Nad pole tingimata halvad inimesed, aga ohtlikud – juhul kui juhtute uskuma mõttevabadusse.
Tegelikult nõustun emaga: ropendamine ja labasus on lollide ja sõnasuutmatute keel. See tähendab enamasti, leidub ka erandeid, kaasa arvatud värvikad ja elavad igapäevased ütlemised. Drive-in is saad igal juhul lüpsta; mul on nii kiire, et vesi perses keeb; ükskõik kummast otsast junni nuusutada – need väljendid ja teised nendesarnased, ei sobi küll külalistetuppa, aga need on tabavad ja teravad.

Eesti keeles ilmunud teosed
“Surmahotell”, 1. ja 2. osa, Katherine 1994
“Raamatukogupolitseinik”, Kupar 1995
“Salaaken, salaaed”, Kupar 1996
“Carrie”, Katariina 1997
“Misery”, Elmatar 1998 (sarjas “Öölane”)
“Tulesüütaja”, Ersen 1998
“Kõik on mõeldav”, Pegasus 2003
“Laskur”, Pegasus 2006 (Tume torn, I osa)
“Kolm saatusekaarti”, Pegasus 2007 (Tume torn, II osa)
“Ahermaad”, Pegasus 2007 (Tume torn, III osa)
“Misery”, Eesti Päevaleht 2007
“Võlur ja klaas”, Pegasus 2008 (Tume torn, IV osa)
“Mobla”, Pegasus 2008
“Udu”, Fantaasia 2008
“Calla hundid”, Pegasus 2009 (Tume torn, V osa)
“Lisey lugu”, Pegasus 2009
“Susannah’ laul”, Pegasus 2009 (Tume torn, VI osa)
“Tume torn”, Pegasus 2010 (Tume torn, VII osa)
“Pärast päikeseloojangut”, Pegasus 2012
“Isemoodi aastaajad”, Fantaasia 2012
“Lemmikloomasurnuaid”, Pegasus 2013
“Carrie”, Skymarket 2013
“Härra Mercedes”, Ajakirjade Kirjastus 2015
“Mis hundi suus, see hundi oma”, Ajakirjade Kirjastus 2016
“Valve lõpp”, Ajakirjade Kirjastus 2017
“Hiilgus”, Ühinenud Ajakirjad 2018
“Kirjutamisest. Mälestusteraamat ametioskustest”, Hea Lugu 2018
“Lemmikloomasurnuaid”, Pegasus 2019
“Öine vahetus”, Fantaasia 2019
“Instituut”, Hea Lugu 2020
“Draakoni silmad”, Fantaasia 2021
“Hiljem”, Hea Lugu 2021

Püsiviide Lisa kommentaar