Lev Tolstoi

5. dets. 2018 at 1:44 p.l. (Nädala autor 2018) (, , , , )

Lev Tolstoi

Lev Nikolajevitš Tolstoi (1828-1910) – Lev Tolstoi sündis Tula lähedal Jasnaja Poljanas vanast aadlisuguvõsast pärit mõisniku pojana. Tema ema suri 1830. ja isa 1837. aastal. Tolstoi koos vendade-õdedega kasvas üles sugulaste juures.
Aastatel 1844–1847 õppis Kaasani ülikoolis orientalistikat ja juurat, kuid jättis ülikooli pooleli ning naasis kodukohta. Aastatel 1851–1856 teenis ta ohvitserina Kaukaasias, 1854–1855 võttis osa Krimmi sõjast. Aastal 1859 avas Lev Tolstoi Jasnaja Poljanas kooli talulastele.
Aastal 1862 abiellus ta nimeka Moskva arsti 18-aastase tütre Sofia Behrsiga. Neil oli 13 last, kellest viis suri juba lapsepõlves. Tolstoil oli ka üks abieluväline poeg.
1901. aastal Tolstoi haigestus tõsiselt ja pidi palju aastaid veetma Krimmis.
10. novembril 1910 lahkus Lev Tolstoi salaja Jasnaja Poljanast. Tal ei olnud kindlat tegevusplaani. Reisil olles Tolstoi külmetas ja haigestus kopsupõletikku ning suri 20. novembril 1910 Rjazani kubermangus Astapovos jaamaülema majas.
Lev Tolstoi maeti 23. novembril 1910 Jasnaja Poljanasse. Tema sarka tulid saatma tuhanded talupojad üle kogu Venemaalt.

Katkend: Elada praegust hetke, päevikud 1909-1910, Johannes Esto Kirjastus, 2018, tlk Rainis Toomemaa, lk 279 – 284.

10. mai.

Kell on 9 õhtul. Tõusin märksa parema enesetundega, ehkki magasin vähe. Mõtted hakkasid liikuma ja tegin varahommikul ülestähendusi. Pärastpoole jalutasin, ihu nõrkusest kõndisin hädavaevu, aga mõtted on ergud, tähtsad, vajalised, mõistagi minu jaoks. Selge ettekujutus sellest, millise kuju peab võtma teos „Ei ole ilmas süüdlasi” ja veel midagi. Üldine vestlus, siis Tšertkoviga talle vastumeelsest ning kehvast Gradovski kirjast.

Ikka selgem ja selgem on meie maailma inimeste nõdrameelsus. Ratsutasin ilusti ühes Jegoriga Izvekovosse. Jätsin Andrjušaga hüvasti teadmisega meie vastastikusest teineteise mittemõistmisest, ja sellest on kahju. Jah, unustasin taas kord kohendasin eessõna. Näib, et lõplikult. Hingel on nüüdki hea, kuid hommikul oli hämmastav. Üles märkida:

1. Mida kauem elan, seda vähem taipan ainelist maailma ja vastuoksa, seda enam ja enam tunnen seda, mida mõista ei suuda, ent saab üksi tunnetada.

2. Pääsemine meie elu viletsusest on üks, ja ainult üks: meie elu täielise ogaruse möönmine ja täieline lahtiütlemine sellest.

3. Meie aja kristlik ideaal on täieline kõlbeline puhtus. Abielu pidamine millekski pühaks, isegi heaks on ideaalist lahtiütlemine. Kristlik pühitsus, kui pidada võimalikuks pühitsemise usulist akti, saab olla vaid üks: pühitseda ennast täieliseks karskuseks, aga mitte kuidagi lubatavaks seksuaalvahekorraks, ja tõotada ei tule mitte truudust abikaasale, vaid kummalgi pool üht: karskust, mis kaasneb eneses truuks jäämist ühele.

„Kuid mis siis inimesesoost saab?” – Ei tea. Tean üksi seda, et inimese jaoks pole loomade võitlusseadus mitte üksi kohustuslik, vaid, ümberpöördult, kehtib võitlemist eitav armastuseideaal, niisamuti tean, et loomale sünnis soojätkamisseadus ei maksa inimesele, vaid kohustuslik on sugulise karskuse äraspidine ideaal. Ent mis sellest välja tuleb? – Ei tea. Kuid tean kindlalt, et järgides oma olemuse kõrgemaid pürgimusi: armastust ja karskust, midagi peale hea sündida ei võta.

4. Enesetapud ei saa jääda toimumata, kui inimestel pole kusagil pidet leida, kui neil teada pole, kes nad on ja milleks elavad, olles seejuures veendunud, et seda teada pole võimalik.

5. Järgneb pikk ärakiri taskuraamatust, mis käib „Enesetapmise” juurde.

6. Väga oluline: Kuidas küll „loomise” mõte on inimese peadesse istutatud, nõudes vastuseid küsimustele, kuidas on maailma ajas tekkinud, maailma loomine (Darwin), teine samasugune küsimus kurjuse päritolust (Aadama patt, pärilikkus). Ent nii üks kui ka teine on jäme ebausk. Maailma pole tekkinud, vaid mina olen, ja kurja pole olemas, vaid jällegi mina olen.

/Edasine ärakiri taskuraamatust on tehtud V. G. Tšertkovi käega./

Iseenesest mõista ei suutnud inimesed oma elu ära rikkuda, tehes olemuselt heast inimelust halva. Nad suutsid pelgalt seda, mida nad ka on teinud – ajutiselt laostada praeguste põlvede elujärje, kuid tõid niiviisi tahtmatult ellu kaasa selle, mis seda nobedalt edasi viib. Kui nad oleksid saatnud ja saadaksid korda suure kurja inimeste kõlbelise palge areligioosse rikkumisega, käib nende endi, nende põlvkonna jaoks kahjulike väljamõeldistega kaasas see, mis kõiki inimesi ühte seob. Nad laostavad inimesi, kuid laostavad kõiki: nii hindusid, hiinlasi kui ka neegreid – kõiki. Keskaja teoloogia või Rooma porduelu kahjustasid pelgalt oma rahvast, väikest osa inimkonnast, aga praegu muudavad elekter, raudteed, telegraaf, trükisõna kõlvatuks kõiki. Kõik võtavad omaks, ei saa omaks võtmata jätta kõike seda ning kannatavad ühtviisi, on sunnitud oma elu ühtviisi muutma, kõik on seatud silmitsi paratamatusega muuta oma elu põhilist – elumõistmist – religiooni.

Masinad, et mida teha? Telegraafid/-fonid, et anda edasi mida? Koolid, ülikoolid, akadeemiad, et õpetada mida? Koosolekud, et arutada mida? Raamatud, ajalehed, et levitada sõna millest? Raudteed, et sõita kelle juurde, kuhu?

Kokku kogutud ja ühele võimule alistatud miljonid inimesed selleks, et teha mida? Haiglad, arstid, apteegid selleks, et pikendada elu, aga pikendada seda misjaoks?

Miljonid kannatavad ihu ja hingega sellepärast, et need, kes võimu enda kätte kahmanud, võiksid takistamatult väärduda. Selleks puhuks on religioonivale, teadusevale, uimastamine purjujootmise ja kasvatamisega, ja kus sellestki on vähe – toores vägivald, türmid, surmamõistmised.

Jumala pärast, isegi mitte Jumala, vaid iseenda pärast, tulge mõistusele. Saage ometi aru kogu oma elu sõgedusest. Ütelge kasvõi tunnikeseks lahti noist pisiaskeldustest, millega olete hõivatud ja mis teile sedavõrd tähtsaina heiastuvad: kõik teie miljonid, vara kokkukraapimised, ettevalmistused tõurastamisteks, teie parlamendid, teadused, kirikud. Pöörake kasvõi tunnikeseks kõrvale kõigest sellest ning heitke pilk oma elule, peaasi, iseendale, oma hingele, mis elab säärase ebamäärase, lühikese ajavahe selles kehas, ulge mõistusele, pöörake pilk endale ja elule enda ümber ning saage aru kõigest oma ogarusest, tundke õõva selle üle. Tundke õõva ja otsige sellest hõlpu. Kuid otsidagi pole teil midagi. See on teist igaühel enda hinges. Tulge pelgalt mõistusele, taibake, kes te olete, ja pärige enestelt, mis teil täpselt vaja on. Ja vastus ise, üks ja ainumas kõigi jaoks, ilmud teie ette. Vastus on selles ainsas usus, mis teile, meie ajale kaasa sündinud, usus Jumalasse ja avali saanud, mitte avali saanud, vaid meie hinge istutatud Tema seadusesse – armastuse, tõelise armastuse, vaenlasearmastuse seadusesse, sellesse, mida on pidanud tunnistama kõik maailma suured õpetajad, ja mis nii määratletult, päevselgelt on väljendatud usus, mida me tahame uskuda ja arvame, et usume. Tulge vaid tunnikeseks mõistusele, ja teile on selge, mis on elus tähtis, ainutähtis – mitte see, mis väljaspool, vaid üksi see, mis meie sees, mis meile on oluline. Saage üksi sellest aru, et teile midagi, mitte midagi tarvis ei ole peale ühe, päästa oma hing, et vaid seeläbi päästame maailma. Aamen.

Kõik johtub kõigi usuta hingitsevate inimeste kõige jubedamast, hukutavamast ja enim laiali lagunenud ebausust – ebausust, et inimesed saavad elu korraldada – hea veel kui enda jagu, aga kõik korraldavad teiste perekondade, seisuste ja rahvaste elu. Hirmuäratavalt hukutav on too ebausk selle poolest, et kogu inimesele endale täiustamiseks antud hingejõu pillab ta selle peale, et korraldada enda elu, vähe sellest – teiste inimeste elu.

11. mai.

Taas kord unisus ja nõtrus. Veidi liigun, midagi ei tihkaks kirjutada. Kuid jalutades tegin, näib, olulisi märkmeid ja, Jumal tänatud, polnud tige ega aldis patustama. Tšertkov kirjutas mulle ümber eessõna ja vaatas selle läbi. Ei tahaks sellega end siduda. Kui Jumal käsib, kirjutan, hakkan kirjutama: „Hullumeelsus” ja „Ei ole ilmas süüdlasi”. Ratsutasin Mongolil. Kiri Sašalt. Siin olid Abrikosovid – armas Hrisanf. Üles märkida. Praegu tuleb üles tõusta, minna voodi juurde taskuraamatu järele – raske on ennast üles ajada. Kirja panna:

1. Kurjuse ebausk. Kurja ei ole olemas. Elu on hüve. Kuri – hüve puudumine – üksi eksimineku, vea tunnustäht. Aeg pelgalt selleks ongi, et me saaksime oma vigu kaeda ja neid heaks teha, et meil oleks rõõm (kõrgeim hüve) oma vigu parandada. Kui me aga oma vigu ei paranda, siis teeb selle töö ära surm, minnes mööda meie tahtmistest.

Jah, elu on hüve, kurja ei ole olemas. On vaid meie eksisammud: üleüldised ja meie isiklikud. Ning meile langeb osaks rõõm neid aja kaasabil mitte üksi parandada, vaid ka õppida inimkonna poolt läbi käidud kogemustest.

12. mai. Kui olen elus, olukord on ikka enam ja enam tarviline.

/12. mai/

Elus. Hommikul käisin jalutamas ja mõlgutasin kenasti. Aga pärastpoole nõrkus, ei teinud midagi. Üksi lugesin: „Religioonist”. Tundsin ära miskit uut Hiina usundi kohta. Võrsutab mõtteid. Käisin Bulgakoviga ratsutamas. Kodus on mõnedel asjaoludel raske olla. Kirjake Sašalt. Jutuajamised poepidaja ja urjadnikuga. Paberile panna:

1. Kui hõlpsalt võtavad üksikinimesed ja rahvad omaks selle, mida nimetatakse tsivilisatsiooniks, tänapäeva tsivilisatsiooniks! Käi läbi ülikool, puhasta küünealused, kasuta rätsepmeistri ja juuksuri teenuseid, matka piiri taha ja ongi valmis kõikse tsiviliseeritum inimene. Aga rahvaste jaoks: ikka rohkem raudteid, akadeemiaid, vabrikuid, dreadnoughtè, kindlusi, ajalehti, raamatuid, parteisid, parlamente – ja ongi valmis kõikse tsiviliseeritum rahvas. Seepärast inimesed sirutavadki käe tsivilisatsiooni, aga mitte vaimuvalguse järele – nii üksikinimesed kui ka rahvad. Esimene on kerge, ei nõua pingutust ja tingib heakskiidu; aga teine, ümberpöördult, nõuab hoogsat pingutust, ei kutsu esile heakskiitu ning enamik põlgab ja vihkab seda, sest teeb avalikuks tsivilisatsioonivale.

2. Kurjaks nimetame me seda, mis meile, meie kehale on vastukarva: tige koer, hobune, vastik sulg (ei kirjuta), kuri tool lapse jaoks, mille vastu ta ennast ära lõi, tige inimene, kuri Jumal.

3. Invasioonioht purustab Idamaa usulise tardumuse. Militarismi päevselge kasu.

13. mai.

Tallele panna:

1. Ütelda seda, et enamik inimesi ootab tööd nagu armuandi, et oleks selge, kui kohutav on meie elu nii kõlblusetuse kui ka rumaluse poolest.

2. Meditsiinis seesama, mis kõigis teadustes: läks ilma kontrollita liiga kaugele; vähestel on teada tarbetud peensused, aga rahva hulgas pole terveid arusaamu hügieenist.

3. Kuipalju ka ei püüaks elada näoga üksi Jumala poole, ei suuda. Ei märgi, et tunnen muret inimeste hinnangu pärast, ei märgi, et armastan neid, et tunnen neid kaheldamatult ja tagasihoidlikumalt omasoodu, niisamuti kui tunnen oma keha, ehkki nõrgemalt ja teisiti. (Õige.)

Magasin palju ja, nagu ikka sellisel puhul, ärkasin väga nõrgana. Jalutasin pisut, olin haiglas vastuvõtul. Huvitav. Jälle ei kirjutanud miskit. Jutlesin hästi kooliõpetajatega. Saabusid Tanja kasupojad – pole hullu. Õhtul oli kena. Kõnelesin Dušani ja Bulgakoviga.

Üles märkida:
4. Et kuri on ebausk, mis kõige ilmsemalt on näha sellest, et surma loetakse kurjaks. Enda kohta tean, et see kuri pole.

Teoseid
“Sõda ja rahu”
“Anna Karenina”
“Kaukaasia vang”
“Kasakad”
“Aabitsajutte”
“Jutte väikestele”
“Kreutzeri sonaat”
“Ülestõusmine”
“Ivan Iljitši surm”

Püsiviide Lisa kommentaar