Kristel Vilbaste
Kristel Vilbaste (1965) – loodusajakirjanik ja kirjanik.
Ta lõpetas Kilingi-Nõmme Keskkooli ja Tartu Riikliku Ülikooli bioloog-geneetikuna.
Töötanud 1992–1999 ajakirja Eesti Loodus zooloogiatoimetajana. 1999–2003 oli loodusuudiste agentuuri Roheline Värav asutaja ja toimetaja. Propageerinud õuesõpet Eesti Televisiooni 32-osalise saatesarja “Õpiõu!” kaasautorina (koos Mikk Sarvega). 2006–2014 Eesti Päevalehe iganädalase looduskülje kirjutaja. Teinud kaastööd ka muudele Eesti väljaannetele.
Katkend:
Eesti allikad, Varrak 2013. Lk 18 – 31.
Allikate sügavus
Kui sügavad on tegelikult praegu Eesti allikad, ei oska vist keegi öelda. Kuid just allika sügavust proovib iga allikale tulija silmaga hinnata, ning mitte ainult silmaga. Kindlasti olete näinud allika kallastel arvukalt latte ja tokke, võib-olla on tulnud endalgi tahtmine mõni neist allikasse susata, et ikka üle mõõta … Saula Siniallikate juures oli 1938. aastal koguni terve hunnik haavalatte. Või võtame lood koopaallikatest, mille mõõdunöör teisele poole maakera välja ulatus. Muidugi ei maksa niisama latti allikasse toppida, vanarahvas arvas, et siis haarab veteema sellest kinni ja tirib mõõtja sügavikku.
Huvitav on see, et 1936. aasta ankeedis ei palutud allikauurijatel mõõta allika sügavust. Ametlikult on allikate sügavust ühtse metoodika järgi uurinud ainult Ülo Heinsalu. 24. juulil 1975. aastal mõõtis ta Sopa allika sügavuseks 4,8 meetrit. Sopa allikas on Heinsalu ja Anatoli Kuptsovi ühises artiklis kinnitanud Eesti sügavaimaks allikaks. 2012 aasta suvel mõõdeti Sopa allika sügavuseks lihtsate meetoditega aga ainult kolm meetrit. Väga sügavaks peetud Laiuse allika soos on Mati Ilomets 1979. aastal turbalasundi paksuseks mõõtnud 11 meetrit, mis võib mitteametlikult olla ka selle allika sügavus, kuigi rahvapärimus räägib naljatamisi koguni 26 meetrist. Siiski jääb ka Laiuse allika ametlikult mõõdetud sügavus alla 4 meetri.
Allikate arv
1936.aasta ankeetküsitluse põhjal registreeriti veidi üle 3700 allika. Kuid kuna tagasi saadeti 80% ankeetlehtedest, siis on Gustav Vilbaste hinnanud allikate arvuks 4500 allikat.
Ülo Heinsalu on artiklis „Eesti allikad ja nende kaitse” kirjutanud, et oletatavasti kõigub allikate arv Eestis 5000 – 15 000 vahel. Kevadel, kõrge põhjaveeseisu ajal on neid kõige rohkem, suvel paljud allikad kuivavad. Ja mitmed seni registreeritud allikad on tegelikult allikarühmad, kust põhjavesi voolab maapinnale mitmes või koguni mitmekümnes kohas. Allikate üldarvu hulka tuleks loendada ka veekogude põhjas – jõgedes, järvedes ja meres leiduvad allikad. Raamatus „Eesti järved” (1968) nimetatakse neid rohkem kui viiekümnes kohas. Mereallikaid pole eriti palju registreeritud, kuid neid leidub näiteks Allikalahes Hiiumaal ja Salajõe lahes. Üks eriti põnev, ka talvel merejäält jälgitav allikas asub Kõinastu saarevahi Mari-Liis Pae sõnul Kõinastu Vesiru astangu all. Allikateks võib kaudselt lugeda ka torusid pidi voolavaid arteesiakaeve, neidki on selles raamatus ära toodud.
Allikaelustik
Allikate ja põhjavee iseloomust sõltub väga oluliselt mingi paiga taimestik ja sellest omakorda ka loomastik. Allikate läheduses on taimestik väga lopsakas ja paljusid juba kuivendatud allikapaiku võib üles leida just pajude, mustsõstarde, toomingate ja teiste lehtpuude järgi.
Allikavesi on meil enamasti väga lubjarikas ja nii võib allikate kallastelt leida lubjalembeseid taimi, pääsusilmi, võipätakaid ja käpalisi. Väga sageli on allikate ümber ka väike soolapike, millel kasvab nii haruldasi taimi, et näiteks Viidumäel on nende kaitseks koguni looduskaitseala moodustatud. Väga sageli on allikaümbrus tihedalt kaetud ojamailase roomavate võrsetega. Üks omapärane taim, mis meil Eestis vaid liivakoobaste allikate juures kasvab, on tähkjas rapuntsel.
Allikavesi on nii külm, et enamasti seal midagi kasvada ja elada ei taha. Aga kui suuremates allikajärvedes keegi siiski elab, siis võib läbi selge vee jälgida iga tema liigutust. Eriti põnev paik on näiteks Äntu Sinijärv, kus võib vaadelda järvekarbi ja haugi tegemisi. Nii, et nad ise sellest arugi ei saa.
Allikatega on väga tihedalt seotud kaks linnuliiki, mida me enamasti mujal ei kohtagi. Need on jäälind ja vesipapp. Jäälindu on peetud allikate pärliks ehk indikaatoriks, nagu teadlased tavatsevad öelda. Vesipapp aga olevat allikaojade kuningas. Vesipapp tuleb Eestisse ainult talvituma ja harrastab kalapüüki just allikalistel ojadel-jõgedel, mis ei külmu. Jäälind teeb suvel allika kohale liivakiviseina pesa ning ta ei lenda ära ka talvel.
Ja muidugi on allikad olnud väga olulised inimestele. Allikatest ja allikalistest veekogudest on iidsetest aegadest saadik saadud väga head ja karastavat vett, ilma et oleks tulnud kaevu kaevata. Seetõttu on allikate levik tugevasti mõjutanud asulate kujunemist Eestis. Vanasti, kui kaevude kaevamine või puurimine oli raske, püüti talud, külad ja mõisad rajada üsna allikate juurde, et vesi oleks käepärast. Sõna „allikas” sisaldub mõnegi asula nimes. Aga allikad on sünnitanud ka arvukalt lugusid.
Allikate pärimuslik uurimine
Allikate kohta on pärimuslikku ainet kogutud juba umbes 150 aastat, sama kaua on ka lugusid meie rahvaluule arhiivi talletatud. Allikatele pöörasid oma töödes suurt tähelepanu nii Jaan Jung kui ka Matthias Johann Eisen. Eiseni mitmes kordustrükis ilmunud raamatus „Esivanemate ohverdamised” on allikatele pühendatud koguni eraldi peatükk.
Ning loomulikult on allikatest juttu sadades muinasjutu- ja muistendiraamatutes, ent sealsetes lugudes on sageli raske aru saada, millise konkreetse allikaga on tegemist. Seda lünka püüdis 1936. aastal täita Gustav Vilbaste, kes saatis laiali oma allikate-ankeedi ning avaldas Loodusevaatlejas üleskutse saata allikate kohta käivaid pärimuslugusid. Osa laekunud lugusid avaldati Loodusevaatlejas.
Pärastsõja-aastatel tegid allikate uurimisel väga tänuväärset tööd Eesti Looduskaitse Selts ja selle kodu-uurijad. Koostati matkaradu, mille teejuhtides on ära toodud ka allikalood. Väga palju avaldati materjali ka ajakirjanduses ja raamatutes. Hea kokkuvõte on koobastes paiknevate allikate lugudest koostanud Ülo Heinsalu oma raamatus „Eesti NSV koopad”.
Väga palju põnevat leidub 1980ndate algul allikaid uurinud Toomas Tamla diplomitöös ja selle baasil koostatud artiklis „Kultuslikud allikad Eestis”.Tamla on oma töös käsitlenud 416 allikat.
Praegu tegelevad teiste hiiepaikade kõrval ka allikatega Tartu Ülikooli arheoloogiakabinet Heiki Valgu juhtimisel. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kohapärimuse töörühm Mari-Ann Remmeli juhtimisel, Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus Ahto Kaasiku juhtimisel, Tallinna Ülikooli maastiku ja kultuuri keskuse töörühm eesotsas Marju Kõivupuuga ning Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi folkloristikaosakonna juhataja Mare Kõiva.
Kõik nad tegelevad nii olemasoleva arhiiviteabe koondamise kui ka välitöödega. Korraldatakse ühisprojekte, väga põhjalikult uuritakse konkreetsete piirkondade pühapaiku. Hetkel ei ole läbi uuritud kihelkondade arv väga suur. Valmib ka suur asutustevaheline andmebaas. Avaldatud on artikleid ja peetud konverentsiettekandeid.
Eraldi väärib mainimist Mall Hiiemäe aastatepikkune töö, ta on allikatest kirjutanud hea loodusetundja vaatevinklist. Allikate ohvriandidest on kirjutanud Estre Oras. Viimasel ajal on Juuru kihelkonna allikaid põhjalikult uurinud ja neist kirjutanud Jüri Metssalu.
Allikal käimine
Allikal käidi peamiselt kahel põhjusel – esiteks oli vaja vett igapäevatarviduseks. Vett saadigi vanal ajal peamiselt allikatest, mille puhtusest sõltus inimese tervis. Tervise hoidmiseks viidi allikatel läbi ka taigasid, mis pidi rahvauskumuse kohaselt tagama hea käekäigu.
Kes iganes allikalt joonud, teab, et see polegi nii lihtne – kaldal tuleb leida kandev koht, sest allika perved on sageli libedad ja porised. Küllap seepärast ongi viimaste sajandite jooksul olulisematele veeallikatele ehitatud rakked. Varem olid need puust, kuid selliseid allikarakkeid on säilinud väga vähe. Seejärel tulid kivist raketised, paealadel on need paekivist, mis oli väga hea ladumismaterjal, lõunas aga peamiselt põllukividest. Ümmargustest põllukividest raketise ladumine oli suur kunst, sest kui seesugune kivikuhi allikasse vajus, siis võis kogu vee väljavoolu koht kaduda.
Hoopis hilisemad on aga betoonraketised. Esimene tsemenditehas rajati Eestisse 19. sajandi lõpul, sellest ajast on kaevurõngaid ka allikatele paigaldatud. Eriti hoogu läks allikate betooniga kindlustamine 1950ndate ja 1960ndate paiku, varem oli betoon lihtsalt kallis. Kolhoosiaegadel on aga väga paljud allikad kas hävitatud, melioratsiooniga kuivendatud ja kivikuhi peale lükatud või betoonrõngaste ja betoonkaanega karjakaevuks surutud. Viimasel kümnendil on külaseltsid või mittetulundusühingud taastanud suurel arvul allikaid, nende juurde on rajatud laudteed.
Joogivesi
Tõelise rahvaallika juurde viib aga mullale tallatud jalgtee. Nii on see igal pool üle Eesti. Kindlateks tunnusteks, et allikavesi juua kõlbab, on see, kui rada kaunistavad mõnusad porilombid, mis on tekkinud maha läigatanud veest, ja see, et allika juures on joogikruus või -kann.
Allikalt joomiseks on muidugi kõige parem peopesa. Tihedalt kokkusurutud sõrmedega ja veidi kumeras hoitud peopesa on nagu tass, sellesse mahub tubli sõõm head selget allikavett, just esimese janukustutuse jagu. Peost vee joomise komme hakkab noorema põlvkonna hulgas kaduma ja üsna sageli kohtab juba lapsi, kes allikale jõudes veeammutamisvahendi järgi ringi vaatavad – vanemad ei ole neile peost joomist kas õpetanud või pole seda lihtsalt vaja olnud. Eestis ei ole väga palju allikaid, kust saab lausa ämbriga vett ammutada. Enamasti on vee kogumiseks vaja mingit nõu. Kuremäe allikal on selleks kolmeliitrised plekist konservipurgid, mis pika traadi või toki otsa pandudja millega igaüks saab endale vett kogumisnõusse ammutada. Enamasti on aga allikal liitrine kann või 200 ml joogikruus. Mõned allikad – nagu Kuremäel või Nõmmeveskil – on veevõtmise lihtsustamiseks torusse aetud, seal pole muud, kui nõu alla sirutada ja anum täita.
Ka varasemal ajal tuli ämbritäis vett enamasti kopsikuga kokku korjata. Ja allikalt ei tuldud mitte ühe ämbriga, vaid ikka kahega. Sest vett kulus vanal ajal ühes majapidamises palju – loomad joota, söök teha, pesu pesta ja saunavettki läks igal nädalal hulganisti vaja. Künklikul teerajal kippus aga käe otsas tassitud ämbrist peaaegu kolmandik maha läigatama. Seepärast olid kasutusel kaelkoogud. Need olid olemas igas majapidamises, enamasti kusagil ukse kõrval naela või nagi otsas. Kaelkoogud olid isevärki kõver alla kahemeetrine puulook, mille mõlemas otsas kettide küljes konksud või kinnitid. Kui kaks ämbrit vett täis, siis kükitas inimene nende vahele, haakis ämbrisangad konksude külge ja tõusis tasakaalu säilitades püsti. Jalaraputus ei olnud siis enam nii tuntav, mõni komistamine pani vaid ämbrid konksu otsas kiikuma.
Eelmisel sajandil oli peaaegu iga talu maal vähemalt mingisugune arvestatav veevõtukoht. Majad ehitatigi alguses just allikate ligi. Hiljem, kui inimasustus tihedamaks läks, hakati kaevama kaeve, sest igal pool lihtsalt allikaid polnud. Linnades aga olid veevedajad, kes hobuvankrile pandud tõrtega vee inimesteni toimetasid.
Tänapäeval oleme muidugi harjunud sõitma allikale autoga. Ning on terve hulk inimesi, kes on veendunud allikausku ja toovadki oma igapäevase joogivee lähikonna allikast, kusjuures lätteni võib olla isegi 60 kilomeetrit. Peipsi ääres elades olime hädas kaevuveega. Ainus kristallselge veega kaev oli asunud külas mahajäetud talus ja seegi oli sisse varisenud. Peipsi vesi aga pressis üleujutustaegadel sisse kõikidesse kaevudesse, joogivett tarisime algul Mustvee linnakaevudest, kuni need europrojekti raames suleti. Ei jäänud muud, kui tuua joogivett poest viieliitriste nõudega. Kuni ühel päeval arvutasin välja, et Kuremäelt kanistritega vee toomine tuli isegi odavam ja tea, kas kuskilt kaugelt toodud poevesi oligi väiksema ökoloogilise jalajäljega. Lisaks sain iga kahe nädala tagant allikal käies ka erilise looduselamuse.
Joogivett pole ilmselt siiski hea pikemat aega plastpudelis säilitada. Ehkki ükski uuring pole seda tõestanud, ei käi puhas allikavesi ja plastpudel kokku. Plastpudelisse võetud vesi tuleb kiiresti ära tarbida. Vanasti säilitati allikavett klaaspudelites ja seda võis juua ka aastate pärast.
Terviseveed
Terviseallikate vett tarvitati harilikult kohapeal. Enamasti oli tavaks mitte juua vett otse allikast, vaid seda tuli kõigepealt mingisse anumasse võtta. Tartu lähistel on teada eriti täpne kirjeldus, et vee jaoks peab olema niisugune anum, et 9×9 võtmisega saab liitri vett. Kindlasti tuli ravivee võtmisel ja manustamisel allikale midagi annetada.
Raviallikatelt viidi pudeliga vett päris kaugele, nii on Kuusalu allika vett pärimuse järgi viidud Venemaalegi. Haigele ravivee viimine polnud niisama lihtne, tervekstegev mõju usuti olevat vaid sellisel veel, mis oli toodud mõnest kuulsaks saanud allikast. Ning vesi tuli kohale toimetada kinnises pudelis, mis oli mässitud riidesse, et valgus ligi ei pääseks.
Silmaravi
Silmade ravimine allikatel on üle Eesti hästi tuntud. Toomas Tamla uurimuste põhjal moodustavad kõigist Eesti ravi- ja tervisevee allikatest rohkem kui 2/3 just silmaallikad. Enamasti raviti sellistel allikatel lisaks silmahaigustele ka maa-aluseid ehk kõikvõimalikke maast saadud nahahaigusi. Silmaallikad olid enamjaolt väikesed ning praegusajaks on väga paljud neist kuivanud. Allikavett kasutati silmade raviks eriliste protseduuride abil. Läänemaa silmaallikatel olevat allikast taldrikuga vett ammutatud, võetud siis taldrikult käega vett ja lihtsalt silmi niisutatud. Kuid on ka teateid, et tuleb kogu silmnägu vette panna. Niisamuti aitas allikalt viidud veega pesemine.
Levinuim on teadlaste seletus, et silmi parandas kindlasti kas või see, kui suitsutarest tulnud inimene neid külma puhta veega pesi. Aga vaevalt et ainuüksi suitsust kibelevate silmade pärast allikale mindi, mindi ehk ikka siis, kui silmanägemine suisa kaduma hakkas – silmade ülepingutamise tulemusena või vanadusest. Või ka siis, kui silmad pidevast suitsuses õhus viibimisest kuivama kippusid ja pisarad neid enam niisutada ei suutnud. Nii kadus ka silmade loomulik kaitsevõime ja igasugustel haigusetekitajatel oli vaba tee. Veel hiljaaegu olid kasutusel silmaloputusnõukesed, mille abil silmi vees hoidmisega raviti. Ja kindlasti oli vanasti sama efekt ka allikaveega silmade loputamisel või näo vees hoidmisel. Muu vesi selleks ei kõlvanud, ainult bakterivaba allikavesi. Mida puhtam allikas, seda parem, ja küllap leiti üles ka sellised allikad, milles mingeid silmaraviks kasulikke mineraalseid mikroelemente leidus. Aja jooksul said tõelisteks silmaallikateks just need, millest kuuldi abi olevat. Kuigi on viiteid, et silmaallikas peaks voolama põhja või päikesetõusu poole, leidub siiski lätteid, mis seda nõuet ei järgi.
Nädala autor 