Siegfried von Vegesack
Siegfried von Vegesack (1888-1974) baltisaksa päritolu saksa kirjanik ja tõlkija.
Vegesack sündis Lobergi mõisas Valgamaal. Enne Esimest maailmasõda käis ta mitmes ülikoolis, sealhulgas ka Tartus. Ta lõpetas Tartu ülikooli 1912. aastal ajalookandidaadina. Tema juhendajaks oli tuntud ajaloolane Theodor Schiemann ning tema uurimus käsitles Wolter von Plettenbergi aegsete Liivimaa saatkondade Venemaa-missioone aastatel 1494–1497. Ajaloolast temast siiski ei saanud, Esimese maailmasõja alguses ta abiellus ning asus 1915. aastal elama Rootsi. 1916. aastal töötas ta lühikest aega Berliinis Balti Asjade Komisjonis, ent 1917 ostis ta endale Weißensteini lossi Baieris ning hakkas tegutsema kirjaniku ning tõlgina. Peamiselt tõlkis ta vene kirjanikke, sealhulgas oli ta Vladimir Nabokovi esmatutvustaja sakslastele.
Baltisaksa kultuur on lahutamatu Eesti kujunemisloost. „Balti tragöödia“ on romaanitriloogia, mis jutustab baltisakslaste traagilise loo siin maal. Siegfried von Vesensacki „Balti tragöödia“ ilmus 1935. aastal.
Katkendid: Siegfried von Vegesack „Balti tragöödia“, Eesti Päevaleht 2009, lk 465 – 467, 470-472.
Juba Volmari maapäeval on lätlased Lätimaa autonoomiat nõudnud, nüüd nõuavad nad sõltumatut Läti riiki. Läti Maapäeva Nõukogu valib kuberneriks lätlase – Peterburi ajutine valitsus nimetab venelase. Riia linnasaadikute koosolek ei suuda kuidagi otsusele jõuda, keda siis ikkagi tuleks kuberneriks pidada, lätlast või venelast – kuni Iskostreli esindaja teatab, et nelikümmend tuhat läti kütti nõuavad kuberneriks lätlast, ja sellega on küsimus otsustatud. Üks vene linnasaadik tahab rääkida vene keeles, mille peale talle märku antakse, et ta ei ole enam Venemaal, vaid Lätis, ja peab sellepärast läti keeles rääkima. Üks läti ajaleht nõuab juba vene keele, „selle politseinike ja vangivalvurite keele“ väljajuurimist Riias.
„Lätlased on nüüd küll hulluks läinud,“ lausus Peetrike nördinult, „need matsid – ja omaenda riik! Endal küünealused veel mustad, ja juba tahavad kuberneri või veel parem presidenti! Noh, sakslased teevad sellele suurusehullusele kiirelt lõpu, ja kui me juba ka Saksamaa alla kuulume…“ Peetrike takerdus. Onu Rembert seisis avatud uksel. Ta oli viimaseid sõnu kuulnud. Oma pahura naeratusega küsis ta:
„Mis siis?“
Peetrike kogeles: „Siis, siis… noh siis oleme meie need, kes määravad!“
Naeratus onu Remberti näol tardus. Tema hallid silmad vahtisid liikumatult Peetrikesest läbi, kuhugi tühjusesse, ja tema hääl värises: „Sa arvad siis, et sakslased peaksid sellepärast tulema, et meie saaksime venelaste asemel lätlasi rõhuda? Aga mina ütlen sulle: kui see peab olema saksa sõdurite ülesanne – siis oleks parem, kui nad üldse ei tuleks.“
Peetrike vaikis. Onu Rembert käis ärritunult edasi-tagasi; mansardkorruse salong oli nii väike, et ta sai mõlemas suunas ainult paar sammu teha. Tema parem jalg lohises kergelt järele ja halvatud käsi rippus lõdvalt kuuetaskus, kõrge selg oli kumeras. Aga tema vananenud pea oli ikka veel püsti: rüütel ilma mõõga ja kilbita, kuid paindumatu oma rüütellikus meelestatuses.
Ja maailmakodanik onu Jegor, kes oli balti aadli privileegide üle alati nalja heitnud ning ootas kõike head venelastelt – kummaline, just tema oli napilt enne revolutsiooni Siberisse saadetud! Mitte keegi, ka mitte ta ise, ei teadnud põhjust. Tema vana teener, kelle ta oli lahti lasknud, oli ilmselt tema peale kaevanud, miski ei aidanud: vanad Peterburi sidemed ütlesid üles, maamarssali püüdlused osutusid kõik asjatuks. Kui siis viimaks audients tsaari juurde juba silmapiiril oli, puhkes revolutsioon. Uue valitsuse üldisest poliitilisest amnestiast olid aga kõik baltlased välja jäetud. Nüüd istus onu Jegor, kelle ainus poeg oli Venemaal langenud, Tomskis pagenduses. Ja rüütel onu Rembert oli jäänud.
Uus sõjaminister Kerenski tuli Riiga, et passiivseks muutunud kaheteistkümnendat armeed pealetungile kannustada.
Tippametnikud ja kindralid korraldavad talle raudteejaamas piduliku vastuvõtu. Sedamaid läheb ta rindele , laseb ühel rügemendil ette astuda ja peab neile hoogsa kõne. Siis kutsub ta rivist ühe sõduri välja ja küsib, kas see on nüüd valmis vaenlase vastu minema.
„Ei, härra sõjaminister!“ vastab sõdur valjuhäälselt.
Piinlik vaikus. Kerenski on nii pahviks löödud, et ei tea, mida öelda. Seal seisab see tedretähnilise näo ja punnsilmadega volask tema ees, mingi lihtsõdur, ja julgeb talle, sõjaministrile „ei“ öelda! Viimaks küsib Kerenski süngelt:
„Ja miks siis?“
„Sest ma ei tea, mille pärast me tegelikult sõda peame!“ vastab sõdur külmavereliselt. Ja tema taga seisab terve pikk viirg vaikivaid sõdureid, ja nende taga armee, terve sõjavägi, tuhanded, miljonid – kõikidel rinnetel, kõikides kaitsekraavides, ja veel suurem sõjavägi lamab juba mulla all ning on igaveseks vaikinud. Kõigi nende eest küsib lihtne vene sõdur sõjaministrilt: miks me sõda peame?
Peterburis puhkevad uued rahutused. Räägitakse teisest revolutsioonist. Esimest korda ilmub lagedale salapärane sõna „bolševiki“. Keegi ei tea, mis kummalised inimesed need on ja mida nad õieti tahavad. Nende juht, keegi Lenin, olevat Saksamaa kaudu Šveitsist Peterburi tulnud, ta elavat tsaari armukese palees ja pidavat oma rõdult iga päev kihutuskõnesid ajutise valitsuse vastu. Teda naerdakse välja – aga ta võidab poolehoidjaid. Teda tehakse maha – aga järjest enam minnakse tema poole üle. Tal keelatakse kõnelemine ära – aga tema sõna levib ka ilma paberita nagu nähtamatu mürk, haarab töölishulgad, jõuab koguni rindele. Veel õnnestub valitsusel mäss veriselt maha suruda, aga juht lipsab minema, mürk immitseb põranda alt üha edasi.
/…/
Nad tulevad
Lõpuks algab Galiitsias kindral Brussilovi juhtimisel „Kerenski“ pealetung“. Kõikidel rinnetel puhkeb uuesti sõda, kihutab järjest ägedamalt, järjest uute tehnikasaavutustega üle puruks tambitud maa. Sõda möllab edasi.
Aga kaugete metsade taga Lobergis on ikka veel sügav rahu. Oleandripuukesed õitsevad verandal, pärnapuulehestikus sumisevad mesilased, isegi kured on üle kõikige võitlevate vägede taas koju naasnud ja klõbistavad alleel nokka. Ka Christof on kodus tagasi. Rügemendis on olukord järjest talumatumaks muutunud, soldatite nõukogu valitses, ja kes ohvitseridest endale punast paela rinda ei pannud, võeti lihtsalt maha. Lõpuks oli rügemendiülem, korralik venelane, Christofile puhkuse andnud: „Rõõmustage, et siit minema pääsete! Kes teab, kui kaua see veel kestab! Kiievis notiti koguni kuuskümmend ohvitseri maha!“
Oma läbielamistest Christof eriti ei rääkinud, aga üht-teist sai Aurel siiski teada. Kui esimesed revolutsiooniteated Peterburist rindele jõudsid, asusid kaardiväelased kohe teele, et kaitsta tsaari. Ka Pihkva tragunid, kes olid tollal reservis, liitusid Pavlovgradi husaaridega. Jäises pakases ratsutati päevad ja ööd läbi lõputute lumekõrbede, jõuti lõpuks Minskisse, kus lehvisid juba kõikjal punalipud, hõivati linn, rekvireeriti mõned rongid, mis parajasti jaamas seisid, ja põrutati põhja poole. Aga kaardivägi jäi hiljaks. Daugavspilsis kuulsid nad täiesti arusaamatut asja: ülemjuhataja kindral Russki oli sundinud tsaari, kes oli sõitnud Pihkva peakorterisse oma armeelt kaitset saama, tagasi astuma.
„Omaenda kindral!“ Christof oli seda rääkides ikka veel endast väljas. „Mina pole, jumal tänatud, kunagi sellest tsaarist eriti vaimustatud olnud, ta oli vilets ja nõrk mees. Aga sellegipoolest: tol ööl oleksin selle kindrali maha kõmmutanud, oleksin tsaari eest püssitoru ette astunud. Aga me jõudsime liiga hilja kohale.“
Vene kindral oli tsaari reetnud – saksa ohvitser oli tahtnud teda päästa! Aureli mõtted läksid tollele hommikule linnagümnaasiumis, kui vene direktor revolutsionääride nõudel kooli sulges ja saksa gümnasistid spontaanselt tsaarihümni laulma hakkasid.
„Aga kõige võikam asi, mis ma kogu sõjas nägin,“ jätkas Christof natukese aja pärast, „oli divisjonikindral vürst Trubetskoi, kes, punane lint rinnas, sõnnikuhunnikul seisis ja kaebleval häälel oma sõduritele seletas, et tegelikult olevat ta alati vabaduse poolt olnud! Ja kui paljud – ohvitseridest kuni kõrgemate kindraliteni välja – avastasid äkki oma punase südame. See tõekspidamiste puudumine, see lakeilikkus ja lömitamine – on kõige vastikum! Siis pistab igaüks endale punase lindikese rinda ja lõugab marseljeesi. Tõelised revolutsionäärid, kes juba aastaid selle idee nimel võitlevad ja surevad, peaksid ometi seda rämpsu põlgama! Jah, nüüd olen ma vähemasti sellest sigadusest pääsenud. Tsaar on tagasi astunud – vandest olen nüüd vaba.“
Linke:
http://www.bayerischer-wald-verein.de/archiv/archivbaywald/1988/01/vegesack.htm
http://www.lesekost.de/deutsch/vegesack/HHL121.htm
http://www.lesekost.de/deutsch/vegesack/HHL121V.htm
Jaan Undusk Eesti lugu: Siegfried von Vegesack „Balti tragöödia“, Eesti Päevaleht 30.01.2009, http://www.epl.ee/artikkel/456982
Andres Ehin
Andres Ehin (13.03.1940) eesti luuletaja ja tõlkija Andres Ehin on Tartu kirjandusfestivali Prima Vista 2009 patroon
8. mai kl 19.00 – 21.40 Pargiraamatukogu platsil Laulvate kirjanike kontsert
Kontserdi avab festivali patrooni Andres Ehini melodeklamatsioon, löökriistadel Brian Melvin, kitarril Mart Soo. Luulet loeb Asko Künnap, kitarril saadab Heikki Kalle. Luulet loevad ja laulavad Kristiina Ehin, Marje Ingel, Merca, Jaan Pehk ja Aapo Ilves. Saatemuusikutena teevad kaasa Janek Kesselmann ja Meelis Kommedant.
Foto: Varje Sootak
Luuletusi: Andres Ehin „Udusulistaja“, Varrak 2008
TÄHESAJUST HULLUNUD KOERAD
koerad hauguvad öö läbi
millest haugute koerad
lülitan sisse elektroonilise nudina
mis koerakoori inimkeelde tõlgib
tahan seda litat kes mu aia taha hunniku tegi
haugutakse unistavalt tahan pasteedivõileiba
tahan konti mis tilgub leiget üdi
lollakad ärge vahtige olümpiamänge
vaadake parem mind oma imelist krantsi
olen ainult 30 senti pikk ja hüppan üle 170-sendise aia
ma polegi koer olen sabaga täht mu koon pole koon
mu karv pole karv ja mu sitt on tegelt tähetolm
aga teie tobud panite mu ketti
USSIMAARJAPÄEV
ussimaarjapäeval pannakse
ussitapmismatar kerisele ja visatakse leili
selle leiliga viheldakse haiget last
kes saabki terveks
ussimaarja päeval kaovad rukkiussid
vaenuköied piksepenid
loogaheitjad tuhaussid kapsakitsed
mis on sel kõigel pistmist
neitsi maarja ja tema sünnipäevaga
küsige seda esivanemate vaimudelt
aga küllap tahab püha neitsi
ikka ja jälle sündida
ussidest vabasse maailma
*
täna tantsin
tionüüsuse naisega kukaraatsat
tiunüüsus ise on lääbakil
teda närivad närilised
tema kõrval õllevaatide vahel
püherdavad jõuluvananääritaat
valgurikkad lumepiigad
päkapikud pöialpoisid
ja härjapõlvlased
kolmekarbiline üksiktigu
lohiseb üle tiunüüsuse
suure vaanvalge silmamuna
isegi teosammul marssimiseks
pole ta suuteline
voonakesed tõusevad õhku ja kepslevad end
üheksanda taeva valgevillpilvedeks
SÄÄRAST AASTAT POLE ENNE OLNUD
sääraseid jõule pole enne olnud
maa mere all värises
hiidlaine pühkis minema terveid linnu
maakera telg nihkus paigast
jõulurahust sai jõuluahastus
sääraseid jõule pole enne olnud
mitme maa rannad surnukehi täis
kõiki laipu ei jõuta põletadagi
nood pehkivad paduvihma käes
maakera telg nihkus paigast
maa tiirleb nüüd kiiremini ümber telje
ööpäev läks lühemaks
masendus mustemaks
ainult kalad ja elevandid teadsid seda ette
2005. aasta jõulukuul
Eesti keeles ilmunud luulekogusid:
Hunditamm, (1968)
Uks lagendikul, (1971)
Luba linnukesel väljas jaurata, (1977)
Vaimusõõrmed, (1978)
Tumedusi rüübatan, (1988)
Täiskuukeskpäev, (1990)
Teadvus on ussinahk, (1995-1996)
Alateadvus on alatasa purjus, (2000)
Paluteder ja mutrikorjaja, (2004)
Udusulistaja, (2008)
1994 Loomingu aastaauhind
1996 Kultuurkapitali kirjanduse sihtasutuse aastapreemia (luule) luulekogu (“Teadvus on ussinahk”) eest
2001 Eesti Vabariigi kultuuripreemia koondkogu “Alateadvus on alatasa purjus” eest
2002 Valgetähe teenetemärgi IV klass
2003 Juha Liivi luuleauhind luuletuse “***sügaval maa all elavad…” eest.
Romaanid:
Rummu Jüri mälestused 1996
Seljatas sada meest 1998
Linke:
Veiko Märka „Sürrealistlik professor Andres Ehin“, Eesti Ekspress, Areen 7.06.2007
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/0DF7D886818EDDDAC22572F00058ABAE
Marin Laak „Andres Ehin „Udusulistaja““ Luulet 2004-2007, Eesti Ekspress, Areen 19.12.2008
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/B598FFAF6D1461A1C225751D004CBDA6
Hasso Krull „Andres Ehin „Paluteder ja mutrikorjaja““, Eesti Ekspress, Areen 26.02.2004
https://blog.ekspress.ee/viewdoc/24731CC161A42155C2256E3F00563182
Margus Mikomägi „Kolm paari ja üksainus hingus“, Maaleht 28.11.2002
http://www.maakodu.ee/index.php?old_rubriik=5782&old_art=20651&old_num=790
Andres Ehin „Venelaste identiteet“, Raadio Ööylikool
http://www.ylikool.ee/et/13/andres_ehin
Nädala autor 