Rasa Bugavičute-Pēce
Rasa Bugavičute-Pēce (s 1988) on Läti dramaturg ja kirjanik, kelle originaalnäidendeid, dramatiseeringuid ning libretosid lavastatakse nii Läti suuremates ja väiksemates teatrites kui ka väljaspool Lätit. Näiteks Eestis, aga ka Leedus, Venemaal ja Iisraelis. Bugavičute-Pēce kirjutab ka filmi-, teleseriaalide, raadiolavastuste ning kontsertide stsenaariume.
Eesti keeles on temalt ilmunud raamat „Poiss, kes nägi pimeduses” (tõlkinud Contra) (Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab). Samuti saab tema loominguga tutvuda Vaba Lava lavastuse „Mul oli nõbu” kaudu.
Raamatu „Poiss, kes nägi pimeduses” pani Rasa Bugavičute-Pēce ka näidendivormi. Raamatu esitlus toimus Läti rahvusteatri fuajees vahetult enne samanimelise lavastuse esietendust. Loo aluseks on autori abikaasa enda isiklik kogemus. Kirjaniku sõnutsi pole aga tegemist dokumentaalse looga. Nii raamatus kui ka lavastuses segunevad tema abikaasa ja ta enda lapsepõlv ning autori kogemus emana. Siiski on näidendis osi, mida raamatus ei kohta.
Alates 2015. aastast töötab Rasa Bugavičute-Pēce Liepāja teatri koosseisulise dramaturgina.
Ja nagu ta ise iseenda kohta ütleb – ta on naine, ema, tütar, lapselaps ja sõber.
Rasa Bugavičute-Pēce koduleht: http://www.rasaraksta.lv/
Katkend:
Poiss, kes nägi pimeduses, Kirjastus Mina Ise 2021, tõlkinud Margus Konnula. Lk 77-84.
Pärast kõnet õpetajaga kutsub ema mind enda juurde.
„Jēkabs, kas selle joonistuse saatis sulle Mattias?”
„Mida?” ei saa ma alguses aru.
„Selle pildi kahest pimedast inimesest augus saatis sulle Mattias?!” küsib ema juba hääle värinal.
„Millises augus? See oli ring, mis oli tegelikult järvena mõeldud – ma ei saanud alguses aru, aga… ”
„Jēkabs, kui ma esitan sulle küsimusi, sa vastad neile!” kisendab ema, seepärast olen ma vait. „Ma just rääkisin õpetajaga, kes kirjeldas seda joonistust mulle kõigi peensusteni, ja mul on ainult üks küsimus – kas need oleme meie isaga? Mida see Mattias sulle veel kirjutab ja miks on teile kirjutamiseks sellist salakeelt vaja? Te kardate, et keegi loeb teie kirju? Mida sa veel meie eest varjad? Kõigepealt keeldud sa minuga koos kooli minemast, sest sul on häbi – ma tean ju! Siis sa väldid minuga rääkimist, aga nüüd… kuidas sellest kõigest aru saada?!” Ema räägib veel midagi, aga kõik tema sõnad sulavad üheks tohutuks sasipusaks ja ma ei suuda seal eristada algust ega lõppu, mulle tundub, et ta räägib millestki, mis on minust nii kaugel kui kaugel üldse võib olla! Tahan mõelda Laurisest ja tema tobedast joonistusest, millega ei ole mul mingit pistmist, ja kuni mu pähe kihutab ema sõnade torm, sorteerin ma hoopis selle olukorra kõiki plusse ja miinuseid. Võib-olla on tõesti kasulikum, kui Mattiasest saab see paha? Pärast kogu seda sisutut arusaamatust saan emalt rihmaga mööda peput. Valus on. Ja nüüd on diivani ots ainuke koht, kus ma saan enam-vähem mugavalt istuda, just seal, kus on kõige rohkem ära istutud, sest see on ema koht telefoni kõrval.
Istun ja kuivatan pisaraid, samas kõlab telefonihelin. Ema on keelanud mul Mattiasega kirjavahetust pidada ja ähvardanud, et kui ma tema sõna ei kuula, räägib ta Mattiasest memmele ja see räägib Mattiase vanematega – kas ma tõesti seda tahan? Vaimusilmas näen, kuidas memm sõimab transformerite peret ja kuigi see paistab naljakana, tunnen ennast neetult kurvalt ja nutan Mattiase pärast, keda ei ole üldse kunagi olemas olnudki.
„Võta telefon vastu!” kisab ema köögist. Endiselt vihane. Kui ta mulle naha peale annab, siis järgmine faas on selline, et ta on vihane enda ja kogu maailma peale ega taha kellegagi rääkida. Normaalses olukorras oleksin oodanud, et ema tuleb ja tõstab ise telefonitoru, sest üleüldse helistab meile ainult Daina-tädi, kelle uus sõber sellestsamast elust on hea järje peal – ta ajab handsat ja kaupleb üle kogu valla salasigarettidega ja vallas hinnatakse teda kõrgelt. Minu jaoks kõlab see kõik hästi! Aga kui ema hääl on sellest isale rääkides põlglik, siis isale teeb see pigem nalja. Mina olen jätkuvalt segaduses ja valusa tagumikuga.
„Halloo?” vastan otsustava häälega nagu vaid endast välja pigistada suudan.
„Jēkabs, sina?” Mulle helistab Lauris! Selline julgus. Kuni ma sisse hingan, et talle öelda, et tema, väike raipenägu kaitsevärvi pükstes, on minu jaoks surnud, jätkab ta: „Kas saad siis tulla?”
„Kuhu?” ei saa ma aru hetkeni kui ta on mulle aeglaselt ja asjalikult, kuigi ka liiga kirglikult ja äkiliselt ära seletanud. Inimesed keset ringi/auku, kellel on XX ja XX silmade asemel, oleme meie – mina ja Lauris, kes nädalalõpul ujuvad järves. Tema vanemad on nõus. Lauris, Lauris! Mis imelik inimene sa küll oled?! Mul ununeb pisut, et tagumik kipitab ja tahan selle peale naeratada, et olen uskumatul kombel väljamõeldud sõbra kaudu jõudnud tõeliseni.
Ema ei taha mind muidugi kuhugi lasta, sest olen pahandust teinud, pean karistust kandma, lisaks on mul tagumiku peal reetlikud triibud, aga tuleb ette kordi, kus isa kaitseb mind!
„Kas sul on kahju või? On poisil sõber siin, unustab selle Salacrīva sahmija!” pomiseb isa köögis nii, et ma kuulen kõike. „Me oleme kõik tolles kandis sulitempudega sina peal!” püüab isa naljatleda ja laskub värvilistesse mälupiltidesse, mispeale paneb ema talle õela pilkenime. Viimaks küsib isa emalt, kuidas ta kavatseb Laurise vanemate kutsest keelduda, ja ema kannatab vaikides. Siis ta nõustub tingimusel, et tema ise Salacrīvasse ei sõida, sest olgu muuga, kuidas on, aga „sinu ema” (ta ütleb seda erilisel toonil) järele ta igatsenud ei ole.
Laupäeval kell kümme olen ma juba söönud hommikused vorstileivad ja pannud hoolikalt kotti kõik vajaliku – ujumispüksid, rätikud, sukeldumisprillid, kuivad alukad. Mattiase kausta (mille ma kavatsen järve uputada), küpsisekoti ja ema keedetud mahajahutatud tee plastpudelis. Nii on odavam. Seljas on kõige lahedam minu T-särkidest, jalas šortsid ja ees päiksekad. Pole lugu, et koridoris Laurist ja tema vanemaid oodates ei ole neil mingit mõtet – ma hoian päiksekaid ees, sest see annab märku minu absoluutsest valmisolekust seiklusteks.
„Tule, ma pildistan sind!” ütleb isa ja astub koridori. Ma ei taha praegu pilti teha! Ma tahan Laurise ära oodata ja ujuma minna. Mu isa pildistab ja ise ka ilmutab – seda õpetas talle minu vanaisa. Ja nagu seesama minu isa ütleb – mis hästi selgeks õpitud, seda nii lihtsalt ei unusta! Samas tahab ta, et mul jääksid lapsepõlvest mälestused. Kui olin päris väike, salvestas ta lindi peale ka minu koogamist. Salvestuse kinkivat ta mulle, kui mul endal lapsed on. Teab, millal see veel juhtub, tahan ma teada ja lähen turri.
„Ma ei taha…”
„Siin ei käi jutt tahtmisest, vaid vajadusest,” nii ütleb isa alati, kui ma ei taha mõnda asja, aga tema arust on seda ikka vaja. Samas olevat tal vaja memme juubeliks uus film aparaati panna ja ma ei unustaks, kes mulle selle nii hea puhkepäeva korraldas. Hästi. Lähen suurde tuppa ja seisan sektsiooni kõrvale.
„Ei, tule ikka rõdule, seal on ilusad lilled!” otsustab isa veel korrigeerida. Kujutan hetkeks ette, et naabrid võivad mind näha ja üldse tobe, aga siis saan aru, et õues näevad päikeseprillid peas loogilisemad välja, seega olgu. Ma avan rõduukse ja seisan lillepottide vahele, mis omatehtud riiulitele sätitud.
„Kas sa naeratad?” küsib isa.
„Mhmh,” mõmisen.
„Linnuke lendab välja!” Isa vajutab nupule. Kui olin väike, siis oli mul kombeks hetkedel, kui „linnuke lendas”, fotoaparaadile selg keerata – kuidagi üldse ei tahtnud, et fotokast lendaks välja vares ja mu silmad välja nokiks.
„Mõni kaader on seal veel!” ütleb isa rohkem endale ja läheb kööki ema pildistama. Meil on päris palju pilte emast köögis. Osal on ta hästi näha, osal ainult poolenisti, osal liikumisest udune, aga just pildid, kus ema on köögis, on mulle kõige armsamad. Ja veel need, kus ma olen täitsa pisikesena ühika hoovi peal. Ma olin väga naeratav laps! Nii ma mõtlen ja tõmban lauba murelikult kortsu, sest Lauris ei ole veel kohal, kuigi kell on juba kümme läbi.
„Mulle tundub, et nüüd on küll kohal!” pomiseb isa köögist – keegi on hoovi sõitnud. Ema ei taha minuga endiselt rääkida, aga enne kui ma uksest välja kargan, puistab mulle välkkiirelt järele reegleid: Laurise vanemate arvelt midagi mitte süüa, midagi liigset mitte küsida, roppusi mitte rääkida, parem üldse vähem rääkida, et kedagi ära ei pahandaks, ja jätta hea mulje, kui ma üldse tahan veel kunagi kuhugi saada, ja sügavale vette mitte minna, sest mis ujuja mina ka olen – kogu see väljasõit on viga.
„Tšau!” hõikan ma vanematele, rebin välisukse lahti ja torman alla. Täpselt välisukse ees pidurdan natuke ja väljun sealt võimalikult rahulikult ja mehiselt. Lauris on juba jõudnud Fordist välja hüpata ja astub mulle võimalikult rahulikult ja mehiselt vastu, et me saaksime võimalikult rahulikult ja mehiselt kätt suruda. Ja siis võib selle rahu ja mehisuse kõrvale heita – Lauris jookseb Fordi juurde tagasi, mina tema järel, kusjuures jõuan esimesena Fordi ukse lahti tõmmata ja ennast tagaistmele sättida. Tervitan Laurise vanemaid ja ootan oma koti külge krampudes, millal jõuame viimaks lõpppunkti – järve äärde. „Järv” on üldse üks ilus sõna. Kusjuures sukeldumisprillid, mis vedelevad kotis küpsiste kõrval, on täiesti uued (nende proovimine kodus, riputades end vannis poolest saati vette ja pistes pea vee alla, ei lähe arvesse) – need andis Daina mulle veel lahti pakkimata, kui kolis oma uue elukaaslase juurde. Eelmine ei olnud jõudnud neid lahti kiskuda, enne kui diabeet ta silmad ära sõi.
Kõigist kõige keerulisem protsess – ujumispükste jalgatõmbamine. Kabiine ei ole, põõsad on mõttetud, samas on siin palju inimesi, sest mai on sel aastal tõesti väga soe juhtunud. Laurist aitab muidugi tema ema – võtab rätiku, viskab talle ümber puusade ja hoiab otstest kinni, tõotades pühalikult vähemalt seitse korda, et ta ei vaata, kuidas Lauris püüab hoolikalt koogutades võimalikult kähku ümber riietuda. Laurise isa pakub ennast mulle appi, aga ma ütlen, et kõik on hästi ja kui ta keerab rahumeeli tagumiku meie poole, tõmban ilma igasuguse rätikuta välkkiirelt alukad jalast ja ujukad jalga, mähin oma rätiku enda ümber, saades sellise imeliku seeliku. Siis õngitsen alukad ära ja siis, püüdes ühe käega rätikut hoida, üritan ujumispüksid jalga tõmmata. Need korjavad ennast liiva, heina ja okkaid täis, aga vigiseda ei tasu ega pole ka aega, – vesi uhab niigi kõik minema. Laurise ema riietub ümber kleidi all. See on üks veider protsess, aga näeb välja asjalikum ja mugavam kui rätikuga. Olgu mis on, võtan kotist sukeldumisprillid ja me Laurisega jookseme juba vette. Ei saa öelda, et jube soe oleks, aga prillid teevad oma – need meelitavad. Ma loputan klaasid hoolega üle, et täis ei higistaks ja tõmban prillid silmadele. Lauris teeb sama ja nüüd olemegi selles kohas, kus saab sukelduda ja nii me teemegi. Kõigepealt tungib järvevesi ninna, siis kõrvadesse, juuksed muutuvad kergeks, keha kiheleb õrnalt ja ma avan silmad. Tahaks vaimustusest kiljuda, aga ei saa, seepärast teen ma kaks kiiret käeliigutust, mis vees muidugi aeglustuvad ja rõõm on saanud hääle – mul on sukeldumisprillid, mis toimivad. Ja kaldal ootavad mind ees küpsised. Elu on ilus.
Möllame vees lõputult kaua. Laurise ema viipab kaldalt ja hüüab, et meil on kindlasti huuled juba sinised, aga meie vaid naerame ega tee väljagi. Kui meil Laurisega on näppudel nahk juba küllalt kortsus, tormab vette ujuma veel terve kamp poisse. Mingid neli. Ja siis nad näitavad meile uut mängu, mille peaeesmärk on sukelduda, ujuda teise juurde nii, et ta ei märka ja siis tõmmata tal ujukad maha. Jumalasta kaif – alguses ma tõmban ujukad maha Laurisel, siis tõmbab üks teistest kuttidest Laurisel, siis tõmban mina ujukad maha Laurisel, siis tõmbab Lauris ujukad maha minul, siis tõmban mina ujukad maha ühel teistest kuttidest, siis tõmbab üks teistest kuttidest ujukad maha Laurisel ja siis läheb mul kogu arvestamine sassi, sest me vaid sukeldume ja tõmbame ujukaid maha ja siis hüppame veest üles ja naerame, siis kohendame ujukaid ja sukeldume jälle. Ma ei tea, mis see õieti on, aga hasart on midagi pidurdamatut ja üllatavat, ja ma olen täiesti ja lõplikult veendunud, et tahan olla see, kes on tõmmanud teistel kõige rohkem kordi ujukaid maha. Vetrun vastu maad ja plartsatan vette. Siinsamas ühe korraliku, võib-olla kahe korraliku käetõmbe kaugusel näen jalgu. Kaks tõmmet? Ei, mulle on küllalt ühest, seepärast tõmban hoolikalt ja liigun lainena (Laurise isa just näitas meile, kuidas peab sukelduma nagu kala, liigutades kogu keha lainena, siis läheb kõik kiiremini edasi), aga ma teen kuidagi nii äkilise tõmbe, et löön parema käega endale vastu prille ja vesi hakkab klaasi taha imbuma. Satun natuke segadusse, aga peatuda on juba natuke hilja, sest ujukad juba siinsamas! Seepärast panen jalad põhja ja küünitan end ära tõugates ujukate poole, haaran neist kinni ja tõmban, viskudes kohe ka veest välja, valmis naeratama oma kõige võidukamat naeratust maailmas! Õhk, piisad, mis voolavad juustest, naeratus üle terve näo, ehkki ei näe enam mitte kuraditki, seepärast tõmban prillid silmade eest, kõrvadest voolab vaikselt vesi välja, mis laseb järsku kuulda Laurise naeru ja miskit müstilist sisinat Laurise suunas. Mingi võõra onu erepunane nägu ja pahameelest punnis silmad, lisaks veel kondised sõrmed minu õlga puuritud. Mis toimub?
No mis toimub – ma olen mingil võõral vanamehel ujukad maha tõmmanud. Ja ta ei mõista üldse mängu olemust, vaid röögib kõigest kõrist, tirides mind õlgapidi veest välja. Ma ei saa peaaegu midagi sellest aru, mida ta lõugab, raputades mind Laurise isa ees, kes on päikese käes uimaseks jäänud ega ütle üldse midagi. Oleks see vanamees vait olnud, ei oleks isegi keegi teada saanud, et ta just palja riistaga vees seisis. Aga tema lõugab! Lollakas. Nüüd teavad kõik, et mina olen see kohutav olend, kes tõmbas tal ujukad maha, kusjuures ta lendab täiesti põhjendamatult peale Laurise isale. Sellepärast on mul kõige suurem häbi, sest tema ei ole ju midagi halba teinud! Ta ei ole isegi minu isa! Ja kuigi Laurise vanemad saadavad kisakõri minema ja ütlevad mulle, et ma ei muretseks, korjame ikkagi mõne hetke pärast kodinad kokku ja laseme järve äärest jalga, sest kõik inimesed rannas jõllitavad ja vangutavad etteheitvalt pead. Tobedad. Aga veel tobedam on see, et pahameeles viskan oma prillid mitte lihtsalt kotti, vaid kotti küpsiste juurde, mis nüüd on ligunenud, lagunenud ja mittesöödavad.
„Oleks tal viisakat mõõtu asjapulk olnud, ei oleks ta mingit lärmi tõstnud,” ütleb pärast Laurise isa, kui me juba autos istume ja koju sõidame. Laurise ema naerab väsinult, Lauris naerab valjusti – asjapulk.
Üheks lühikeseks hetkeks mõtlen ümber, et oleks parem sõitnud memme sünnipäeva tähistama ja öelnud, et Mattiasel on tuulerõuged, aga järgmisel hetkel taipan, et ei, elus sõber on ikkagi parem – isegi kui see on Lauris.
Rvīns Varde
Rvīns Varde (s 1985) on kirjanik, linnufotograaf, telesaate „Zaļgalvis“ saatejuht. Ta teeb transkribeerimistööd ajakirja Rīgas Laiks juures ning ütleb naljatledes, et on ka hea anekdoodivestja ja mitmete teiste ametite pidaja. Seega justkui Läti oma Hunt Kriimsilm.
Vardele meeldib koguda teiste inimeste mõtteid ja meenutusi ning nende üle mõtiskleda. Olgu nendeks inimesteks siis teistsuguse kultuuritausta, mõttemaailma või erinevate professioonide esindajad. Kõik need kogemused on kahtlemata jätnud oma jälje ning andnud talle inspiratsiooni tema enda tekstide loomiseks. Üheks selliseks väljundiks on Varde debüütteos „Mis siin toimub“ („Kas te notiek“), mille eest pälvis ta 2020. aastal Läti kirjanduse aastapreemia LALIGABA (Annual Latvian Literature Award).
Vardel on kirjanikuna väga hea silm erinevate detailide osas. Tal on võime end ilmekalt ja kaasa mõtlema panevalt väljendada. Samal ajal pakuvad tema tekstid omalaadset meelelahutust.
Vardega juhtub alatihti midagi huvitavat. Kui tahate, et teilgi oleks põnev, siis Varde soovitaks kindlasti käia ringi avali silmi. Eriti ehk tänavatel ja looduses – ühes märkab tema inimesi, teises linde.
Esimene võõrkeel, milles Varde debüütteos ilmus, oli just eesti keel. Tõlkijaks Ilze Tālberga.
Prima Vista 2021
Katkendid: Mis siin toimub, Kirjastus Mina Ise 2020, lk 6; 9; 11; 12; 23; 27; 41; 44; 83; 119.
Eile pidin ootamatul põhjusel kuldtähe palsami topsikut avama. Kui lootuses katkiläinud peeglit kokku liimida kleepisin selle hoopis kõhu külge, purunes järjekordne illusioon. Seetõttu ma seekord ei kiirustanud, uurisin punast kettakest igast küljest ja leidsin, et see on tahtlikult kujundatud nii, et igaüks võiks ennast mitte ainult haigena, vaid ka jõuetuna tunda. Siis meenus, et mulle kingiti tööriistakomplekt, mis on aeg pakist pidulikult välja võtta. Ühed tangid püüdsid topsikust kinni haarata, just nagu suu haaraks lambipirni, jõudes oma võimete piirini. Teised tangid plaanisid kaane lahti tõmmata, kuid needki lõgistasid korduvalt tulutult nagu krokodilli lõuad, mille vahelt on rooruik plehku pannud. Lõpuks saabus soodne tähtede seis ja oli tunne, et midagi läheneb. Seda ei saanud isegi silmaga märgata, kuid topsik pahvatas välkkiirelt lahti, ja üks paar tange painutas kaane sissepoole nagu kärbsepüünise lehed, kuid teine demonstreeris üllatunud minule võidukalt eukalüptikämbukest. Koaalakaru lõhn täitis kogu toa, kus panin tööriistad aeglaselt ja aupaklikult kasti tagasi. Pärast seda painutasin isegi kaane tagasi, see saavutas oma esialgse kuju, kuid jääb sellegipoolest igavesti vigaseks ega saa sujuvalt veereda sinna, kuhu tahab. Otsustasin, et tuleb maja ehitada, sest nüüd oskan ma kõike.
—-
Ühel ööl sattusin intervjuule külmaverelise meesterahvaga, kes kuni 1990. aastateni vastutas Valgevenes hukkamiste eest. Tema alluvuses oli tosin inimest, kelle missioon oli salajane, isegi nende elukaaslastel polnud aimu väikese lisatasuga haltuuradest. Sageli lõikasid süüdimõistetud väljastatud paberitest välja sõna „surmanuhtlus”, keeldusid seda vastu võtmast, kuid kohtuotsust kuuldes kusesid end tihtipeale täis. Üks torkas endal silmad välja, lootes, et siis teda maha ei lasta, teised kaks poosid end üles. Maha lasti metsas, öösel, seejärel maeti maha. Pandi põlvili, et oleks kergem pihta saada, ja tulistati. Sageli ütles arst, et on vaja rohkem. Siis tõmmati silmus kinni, et veereks auku. Mees olnud pärast esimest sellist tegevust üllatunud, kui palju on inimesel peas verd, polnud kolm ööd maganud, kuid siis harjunud ära. Eriti oli tal kahju noortest, kuid ta pidas süüdimõistetuid pooladekvaatseks, kui need on kord juba suutnud igasuguseid julmusi toime panna. Enamik neist oli vait, ei hakanud vastu. Ta ütles, et riik mõistis süüdi, kuid tema vaid täitis otsust. Ja siis jäin magama, kuid unes lasti millegipärast ka mind maha.
—-
Eile olin trammis justkui füüsikaseaduste demonstratsioonil. Kui tramm pidurdas ja helises rahulolematult nagu puurimismasin, üritas igaüks haarata kinni lähimast esemest, isegi kui see oli kellegi reis või hiiglaslik ruuduline kott. Siis võttis tramm hoo sisse, pannes kõik nõjatuma vastu reit või kotti just nagu vastu patja. Kunagi ütles üks naine valijate massist Gorbatšovile: „Te olge lihtsalt inimestele lähemal.” Kuid tema laiutas käsi ja vastas: „Kas saabki veel lähemal olla?” Samamoodi oli ka trammis: võis sukelduda võõra naise lõhnavasse salliriffi või hõõruda ninasid üksteise vastu nagu maoorid. Just siis lõhkusin kogemata e-talongi, mis oli külma tõttu muutunud hapraks nagu pensionäri puus. Pilet oli juba ammu luitunud nagu Novgorodi kasetoht, kuid nüüd otsustas see ka katki minna. E-talong pole ju mingi etalon, kuid üks prantsuse luuletaja ütles kord, et baleriinil ei õnnestu kunagi vihmapiisa kombel tilkuda.
—-
Vaateaknasse vaadates näed lisaks käteta mannekeenile ka muidugi ja ennekõike oma peegeldust. Seda võimalust ei tohiks mööda lasta, millal veel selline avaneb, mis. Naine kõnnib sõltumatult, sest tal kõlab kõrvaklappides sõltumatu muusika. Seejärel on ta jälle sõltuv. Temast kiirgub ükskõiksust, kuis sees on midagi hoopis vastupidist. Tundub, et tal on ükskõik, kuidas ta välja näeb, kuid see on saavutatud tohutu vaevaga – see, et ta niimoodi välja näeb. Ja iga vaateaken kinnitab ja rõhutab seda.
Lihtne on minna tülli, kasvõi viinerite pärast. Need olid minu omad, aga sa ütlesid, et need pole head. Et need pole õiged, et neid tuleb praadida, mitte aga keeta, nagu sina praegu tahad. Ja üleüldse on need libedad. Kõik, läksime tülli. Isegi mitte niimoodi, aga siiski. Hea, et keegi selles süüdi ei pole, ka need viinerid mitte. Need kõige vähem. Maaliinibussis sõitis mees mustikaämbriga. Lapitud kampsunil askeldas roheline ussike – selline, kes otsib tuge keha esiosale, kompab ringi. Laps olles naersin selle üle. Keegi ütles: „Ega ta diskoteeki ei lähe, pole hullu.” Diskoteegis – seal on küll kõik tõsine. Sinna peab sobima. Kohe, kui astud üle läve, ja ongi nii. Diskoteek on nagu puuderdatud parukaga kohtunik, kes ei pea isegi midagi ütlema. Hea, kui teel diskoteeki satub ette mõni vaateaken, et jõuda laitmatu välimuse faasi.
—-
Koperdades mööda Riia kesklinna remondikaevikuid ja brustvereid, tundes krokside õhutusavades külma ja andestamatut sügist, mis vaigistab linde ja valmistab kõike letargiliseks uinakuks, jälgides üleskaevatud asfaldi peale astujaid kui käputäit kiirustavaid olendeid, hakkasin nägema hoopis midagi muud. Kuidas peagi astun tahmaga kaetud rongist välja ja sumpan põlvini mustikapuhmastes, saades oma laubaga jagu ämblikuvõrgu niitidest, siis ületan raiesmiku ja sukeldun tõelisse varjulisse tihnikusse, kus päikesekiired on erandiks, kus sinu külaskäike talutakse, kus vaikselt kasvavad seened. Ja sinna jään mõneks ajaks, oodates kohtumist mõne kohaliku asukaga, kes mind nähes üllatub. Et teda jäädvustada. Pärast seda saabub õhtupoolik ja tundub, et kohe läheb põõsas kahte lehte laiali ja keegi tuleb. Või tundub mõni metsaäär järsku, ilma selge põhjuseta, hirmutav. Ja öösel kuulen müstilist lärmi, puude hõõrumist üksteise vastu, lindude nukraid hüüdeid, mis mind korraga hirmutavad ja õnnistavad. Siis panen hommikul jalga niisked saapad, mille sisse on öösel teod roomanud, ja olen seal samblas nagu üks konn, lastes tuule kohinal puulatvades end uimastada, rohelusel end kõigi raasukestega alla neelata, pihlakamarjade tulukesel ärritada silmi ja kärbseseentel hõisata tummalt vaiksel rõõmuaasal. Pärast seda olen jälle teiega.
—-
„Rvīns, minu elus on mind kõige enam alt vedanud just budistid, kuid oma sõna on kõige paremini pidanud pätid. Mõtle sellele.” Nii ta ütles. Siis küsis, kas ma olen usklik. Tõmbasin taskust välja Uue Testamendi, sest üritasin tollal aru saada, mis seal toimub. Ta noogutas heakskiitvalt. See on nagu naabrinaisega tervitamine – see on indulgents terveks eluks, tõend, et oled mõistlik inimene ja üldse mitte narkomaan. Hakkas rääkima astroloogiast. Küsisin, kuidas seda tema õigeusuga seostada saab. Uh, saab ikka, aga kõik on nii keeruline, et peaks rääkima nagu Fidel Castro oma kõige pikemas kõnes – seitse tundi järjest.
Naine tänavalt küsis minult: „Kas keegi on teile öelnud, et Jeesus armastab teid?” Arvatavasti. Kuid vastasin: „Teate, mis siin praegu toimub? Toimub teie usk ühte raamatusse ja kõik.”
Endine klassivend, kellel polnud esihambaid, ütles lõpuaktusel, et tema äri läks luhta, siis hakkas ta jooma, kuid nüüd on ta leidnud jumala. Kui tore on jumalat leida. Sa muudkui kõnnid ja kõnnid ja siis leiadki selle nagu kadunud rahakoti.
Kui sa ise kaotad oma rahakoti, on see kahtlemata märk. Kuidas saabki teisiti olla? Jumal on otsustanud sind õpetada, tal pole muidugi muid asju teha. Mõtle sellele.
—-
Sellele päikesepaistelisele päevale näkku vaadates meenus mulle, kuidas mitu aastat tagasi puhusid saatuse tuuled mind Hollandisse kurke korjama. Elasime toas mitmekesi, töö algas jumalast vara, enne päikesetõusu. Kuid oli üks inimene, kellel ei vedanud üldse. See oli kaasmaalane nimega Aldis, kes tuli raha teenima, samal ajal kui tema naine ja laps kodus passisid. Selgus, et tööagentuur oli temaga olnud halastamatu, talle tööd ei antud. Tahtnud kord tualetipoti alust silikooniga täita, määris ta käed vastava ainega ära, ja selle asemel, et joosta lahusti järele või lihtsalt midagi ette võtta, istus maha ja vahtis abitult enda käsi. Ja sellest hetkest sai tema süda täis. Hakkasid kõlama tekstid: „Tahaks mõne auto alla jääda.” Istudes teist kuud ilma tööta, jälgides iga päev karastunud tüüpe, kes pigistasid alkoholi ja ketaste tarvis temalt välja kogu olemasoleva raha, oma abitule olukorrale mõeldes, sattus ta meeleheitesse. Lõppude lõpuks aeti meid töölt minema, kuid Aldis, kes oli kogu selle aja teises linnas elanud, jäi täiesti üksi. Meil õnnestus nõusse saada üks hollandlane, kes tõi ta enda juurde, kuid ise pidime lahkuma. Mäletan, et kutsusime takso, mina ööbisin lennujaamas, Aldisel jäi Läti bussi oodata kolm ööpäeva. Väljas 0°C. Raha pole. Ja siis tuli appi minu õde, kes ostis talle interneti kaudu tolleks samaks ööks pileti. Et pilet füüsiliselt kätte saada, lepiti kokku, et see trükitakse välja Rotterdami Hiltoni hotellis ja Aldis suundub otsejoones bussile. Pole mõtet mainidagi, et ta istus taksosse, tänupisarad silmis, kusjuures hotellis teave pileti kohta kuidagiviisi takerdus ja ta seisis vähemalt minut aega vastuvõtulaua taga, mõeldes, et teda on väga peenelt alt veetud ja et temast saab nüüd Rotterdami kodutu. Ta sõitis siiski Lätti. Mina ööbisin lennujaamas, mis oli sama pisike nagu Raskolnikovi tuba. Lennujaama ümber laiusid tumedad väljad, võõrad ja ebameeldivad, kõrb. Kolm korda paluti mind oma passi näidata. Ööpäev hiljem lendasin kahe propelleriga lennukis kurkide juurest minema. Aga Aldis? Aldis lahutas. Huvitav, kuidas tal praegu läheb.
—-
Mul on poolkatkine vihmavari, selline nagu sõjaveteran. Ja eile unustasin selle kohvikusse. Siis mõtlesin, et säh sulle, ma olen sinust niigi tüdinenud. Läksin siiski järele. Täna sain muidugi aru, et käitusin õigesti. Sest jälle sajab. Ja mõtlesin, miks me kogu aeg vett kaela saame. Näiteks mina käitun niimoodi kartuliga. Äkki meid valmistatakse millekski? Näiteks silmade väljalõikamiseks, jämeda soolaga ülepuistamiseks ja küpsetamiseks? Teisalt, las uhab, las vuhab, las pehastab ja puhastab, las luhal kalake lööb lupsu, et ei jääks maailma midagi kuiva, isegi vatitupsu. Siis ei tee me enam vahet ei märjal ja kuival, siis erinevus kaob ja sellest saab norm.
Eile pidin palju transpordivahenditega sõitma, tõugeldes kõhtudega, nagu seda teevad sigimist soovivad lonthülged. Inimesi, keda päev on uhmris purustanud nagu eri värvi pipraid, ei saanud vältida, mistõttu pidin vaatama nende dekolteid, hambaid, ninasid, sõrmuseid, sõrmi, küüsi, kotte, klaase, koeri. Üks kassapidaja vajutas nuppe pikkade liimitud küüntega ja tal oli ripsmetesse töödeldud mingi väike kerakujuline metallitükike. Näituse avamiselt välja tulles jäin maha trollist, mis käib üks kord nädalas nagu kauplusauto. Linna peale oli veerenud hämarus, tuli kõndida mööda kaldapealset, kuid hakkas sadama ja tuul tervitas jalakäijat nagu langevarjurit, kes kord suu lahti teinuna ei suuda seda enam sulgeda ja jälgib oma põskede värisemist. Ent ma ei kõndinud vertikaalselt, vaid kaldu, nagu koer, kes õpib (või ei õpi üldse) rihma otsas käimist. Üks rekajuht oli silla juurde sõitnud, põrganud auto laubaga selle vastu ja saanud alles siis aru, et läbi ei pääse. Kõik peatusid ja ootasid, mida ta teeb. Too hakkas tasapisi tagasi veerema, kuid küllap tundis end süüdi ja väsinuna, unistas padjast või sellest, kuidas talvel vaarikamoosipurke avab. Veel vedas, vihm oli tuulega kokku leppinud, et nad murravad puid, kuid need ei andnud alla. Kuidas teisiti võtta keha higistamist ja seejärel külmetumist, kui mitte janunemisena haiguse järele. Lõpuks läks täiesti pimedaks ja unistus omandas teised vormid.
—-
Olin majast välja minemas, kõndisin välisukse juurde, aga siin on selline pimedus nagu keldris, nii et kartulil ja kärnkonnalgi ei teeks vahet. Väljastpoolt aga kõlab ühtäkki võtme kribin ja ma tean, mis nüüd juhtuma hakkab. Kord varahommikul ilmusin ühele võõrale nina ette, siis oli mul küll pikk habe, aga ta hüüdis valjult: „Issand jumal!” Ja üks tüdruk küsis mind nähes: „Ema, kes see on?” Sellepärast ma teadsin, mis juhtuma hakkab, kui uks avaneb ja me ninapidi kokku põrkume. Mul on veel mustad päikeseprillid nagu mustad augud, ja tulija pole kohe kindlasti Hawking, et neist mitte ehmuda. Köhatada? Karjuda täiel häälel? Krooksuda? Tuleb ju teda hoiatada. Kuid võti pöörleb järeleandmatult, tuues hirmu lähemale. Ja siin see on! Tüdruku muretu nägu nagu Hans Holbeini maalilt on kümnendiksekundiga õudusest haaratud. Midagi suurt ja rohelist varitseb teda pimedusest. Ma ütlen kärmesti, et teadsin tema ehmatuse lähenemisest, kuid olin jõuetu, nagu me kõik siin elus. Ta hakkas naerma. Maailma on päästetud.
Inga Gaile
Inga Gaile (1976) – läti kirjanik ja lavastaja. Inga Gaile on avaldanud nii luulet, näidendeid kui ka proosat. Mullu ilmus Gaile esimene eestindus, autori debüütromaan „Klaas“ („Stikli“, 2016, e k Loomingu Raamatukogu 2018, tlk Aive Mandel). Algselt avaldati teos romaanisarjas „Meie. Läti, XX sajand“, mis võimaldas Läti kirjanikel käsitleda oma kodumaa lähiajalugu. Gaile fookuses on 1930. aastad, täpsemalt Kārlis Ulmanise valitsemisperiood. Selline taust peaks muutma „Klaasi“ eesti lugejatele eriti köitvaks, sest Ulmanise ja samal ajal Eestit valitsenud Konstantin Pätsi loodud poliitiliste õhkkondade vahel on omajagu sarnasusi. Samas võib eesti lugejale mõjuda valgustavalt ja ehmatavaltki toonases Lätis levinud rahvusliku puhtuse ideaal, mis mõjutab tugevalt ka „Klaasi“ süžeed ja romaani tegelaste käekäiku. Romaanis mainitud Rahva Elujõu Uurimise Instituut pole autori groteskne nali, vaid fakt – nagu on fakt ka puhtusetaotlusega kaasnenud steriliseerimisseadus, mis hakkas kehtima 1938. aastal. Ent „Klaas“ pole kõnekas ainult ausa sissevaatena Läti lähiajalukku, vaid ka kõneka psühholoogilise loona psühhiaatriakliinikus töötava arsti ja tema patsiendi vahelisest armastusest. Sestap on „Klaas“ sugestiivne lugu tunnete ja kommete ning hirmu ja iha vastuolust, aga ka meeste ja naiste vahelise läheduse võimalusest.
https://headread.ee/uritus/inga-gaile/
Katkend: Klaas, SA Kultuurileht 2018, Loomingu Raamatukogu, lk 56-57; 60-63. Tlk Aive Mandel.
Too latatara astub majast välja, mina istun kaevu juures, ta tuleb minu juurde ja küsib, mis mu nimi siis ka on. Magdalēna Cīrule, ütlen mina. Mis omapärane nimi, ütleb ta, siin neis paigus. Kes siis minu isa ka on? Minu isa on minu isa, ütlen mina ja imestan ise ka sellise julguse peale. Aga kust sa pärit oled, küsib ta minult. Ma ei pea vastu. Ma tahan peitu minna. Ta on Rēzeknes. Ah või Rēzeknes. Ja mis siis mind ka kodust nii kaugesse kanti on toonud, kuidas see siis juhtus.
Mulle ei meeldi, et mind küsitletakse. Ma tahan, et ta jätaks mind rahule. Mulle ei meeldinud ka see, mida ta toas rääkis. Aga sina ei saa valida, mida inimesed räägivad, Magda. Kui olin ise lahke piiga, kui olin ise lahke piiga, olid teised minuga lahked, kui olin vaenu vaaritaja… vaenu vaaritaja. Magda, iseennast pead sa vaatama, tema silmas näed pindu, aga enda omas palki ei näe. Magda, poleks sa ise vallaline ja lapseootel, poleks sa nii ihar, poleks sa tema ees jalgu laiali ajanud, hoor, kas siis oleks sul häbi öelda toredale ausale naisterahvale, kes sa oled. Ta ei ole tore. Ta ei ole tore. Jah, muidugi ei ole ta tore, sul ju sobib niimoodi mõelda, et oma hooramist välja vabandada. Näed, ta jooksis majast välja ja jättis oma väikese lapse diivanile magama. Mis siis, kui see maha kukub. Ennekuulmatu, Magda, peaks ta preagu maha kukkuma, siis on need sinu nõiamõtted, mis ta sealt diivanilt tõukavad.
„Noh, kus siis su isa on?”
„Surnud,” pigistan vaevaga suust. Noo, Magda, lihtsalt hiilgav. Ja kus siis mu mees ka on? Ma ei vasta. Mida on mul vastata? Otsin paopaika. Ma olen mesilane, kes lendab oma mesipuu poole, põsed mett täis, ja pean mööda pääsema igaühest, kes püüab mind takistada. Siis lõpuks tuleb Mārtiņš ja ütleb, et Ilze kutsub mind.
Õhtul tuleb vihm peale. Arvan, et see läheb mööda, aga ei, hall vajub üle kõige nagu kalev üle küüru. Võtan nõuks minna lehmi ja Iisist ära tooma. Lähemale jõudes näen, et seal ta seisab, surunud end mära kõhu ligi. Läbimärg, lühikesed juuksed peadligi, Ilzelt laenatud lühikesed püksid näivad sajus mustad, valge särk hall ja vastu keha liibunud. Kullapai, mida sa siin ometi teed, pärin. Ta kohkub. Tõmbab näo hobusest eemale ja esimest korda märkan tema silmi. Pilk on sügav ja selge. Mitte arutuse raasugi. Pöörab end aga siis kohe kõrvale. Ei tegevat ta miskit. Lähme koju. Pead sooja saama. Pead end hoidma. Ta langetab pea veel madalamale. Kumeras kael on kaunis nagu noorel sälul. Saad sa üksi mindud? Kas ma saadan sind? Näen, kuidas ta iga mu küsimuse peale üha enam heitub.
Jään vakka ja seisan. Vihma sajab. Ei ole kuigi külm. Piisad voolavad vastu nägu, voolavad kuue alla, voolavad maha mööda mu rippus käsi. Ta ütleb midagi. Ma ei kuule, mida. Kummardun. Ütle, kullake, veel kord. Tei tle knagi. Tle? Kas sa mõtled ei tule? Sa ütled, et ta ei tule? Kes, kullapai? Ta vajub õlgadest veel enam kühmu, kui üldse võimalik. Kes ei tule kunagi? Kārlis. Kārlis? Kārlis. Kārlis ei tule kunagi. Mida on mul öelda? Keegi ju ei küsigi mult midagi. See polnud küsimus. Lähme koju, Magda pai, ütlen ma ja astun lähemale. Ta tõmbub eemale, siis keerab ringi ja komberdab maja poole. Paljajalu, ise üleni vettinud. Kargab mullamättalt mullamättale nagu märg, kummaliselt lookas ritsikas, kel ümmargune õllekõht.
Sauna ei saa kütta, sest sellise ilmaga pole tõmmet. Ilze kuivatab ta ära ja otsib teised riided selga. Lähen suitsu tegema. Ilze hõikab mulle, et valagu ma teele vesi peale. Seejärel seisan katuse all ja tõmban suitsu. Kurat, mõtlen, kas tüdruk räägib „meie Kārlisest” , ja kui nii, kas on see lihtsalt kujutlus ja kinnisidee arstist, kes on teda palju aidanud? Ilze tuleb välja. Seisatab mu kõrval. Magda ütles, et Kārlis ei tule kunagi. Oli Iisise juures. Ilze ohkas mõrult.
Lehmad, ütleb ta järsult, ja läheb tagasi tuppa. Sammun läbi hallideks siiludeks rebeneva vihmakanga lehmade ja Iisise järele. Rohumaa kõrval peatun pärna all ja löön rusikaga vastu puud. Lehmad, ütleb ta , lehmad, lehmad.
/…/
Magda, kas laps on tõesti Kārlise oma?
Missugune laps?
Laps, keda sa kannad?
Magdalēna tahaks maa alla vajuda, ta üritab eristada väikeseid putukaid rohus. Aga siis kihvatab temas miski nii tugevalt, et ta saab vihaseks, tõstab pea, ja turtsatab naerda. Ilzel on mesilasevõrk peas. Ilze ei saa algul aru, puhkeb aga siis samuti naerma.
Ma kasvatan mesilasemasid.
Ta sõlmib peakatte lahti. Tema nägu selle all on higine. Ta tõmbab peoga üle otsaesise.
Kuidas see juhtus?
Mis juhtus?
Et sa saad lapse?
Kas Ilze ei tea, kuidas selline asi juhtub?
Magdalēna teab, et on jäme, ta saab aru, et on ebaviisakas, ta teab, et ei sobi olla jäme oma armastatud mehe ema vastu, aga ta ei saa sinna midagi parata. Ta ei suuda hingata, ta ei suuda olla normaalne ja lihtsalt öelda: jah, see on Kārlise laps. Ta ei suuda. Miski temas on murdunud. Miski temas on nii tundlik, et ta teab iga inimese ootusi enne, kui see rääkima hakkab, ja ta täidab need ootused meeleldi. Aga seekord ta ei saa. Ta ei saa maha salata iseennast ega seda, kes on temas. Ta ei suuda öelda Ilzele: ei, see ei ole sinu poja laps, ma hoorasin sanitariga, kuigi just need sõnad tooksid sellele naisele kergendust.
Mõlemad vaikivad, Magdalēna vaatab üle paisuva kõhu maha, Ilze vaatab, kuidas Mārtiņš väljub majast ja läheb Iisist tooma. Homme on laadapäev, Mārtiņš läheb mett ja võid müüma. Ööbib võõrastemajas. Tahab esimeste seas olla, et saaks hea kauplemiskoha. Iisis on ette rakendatud, pakid ja pütid on vankrile kuhjatud. Mārtiņš vaatab mõlema naise poole ja tõstab hüvastijätuks käe. Magdalēna viipab vastu. Ilze ohkab ja vangutab aeglaselt pead. Mārtiņš seisatab silmapilguks, justkui kaaludes, kas sõita või mitte sõita, istub siis vankrile ja kaob ühes Iisisega saareallee pehmesse hämarusse.
Riiga tagasi pöördusin talvel. Ja see ajas mulle nutu peale. Mulle ajas nutu peale Riia pehmus, see, kuidas linn mind vastu võttis, justkui sülle. Ilma kisa-kärata, ilma kulla ja karrata, ilma Michigani rututa, ilma Müncheni lärmi ja undrukuteta. Olin kaks aastat ära olnud, olin näinud maailma, olin saanud Läti parimaks, võib-olla ainsaks anatoomiaspetsialistiks, aga kindlasti esimeseks Läti antropoloogiks. Mulle tuli nutt peale, sest olin kodus. Olin maal, mis oli minusugusele elamiseks kõige parem koht: ilma keeristormide ja kõrbeteta, ilma veritasu ja hävitava kireta. Koht, kus pinnas on viljakas, koht, kus olla, kus kasvada ja areneda, kus töötada, kus saada tubliks inimeseks, luua õnnelik pere, kasvatada häid, haritud, tasakaalukaid lapsi.
Olin maailma näinud. Olin seisnud kusagil hotellitoas, vaadanud aknast välja ja tundnud end kirgliku öö järel täiesti tühjana. Minu selja taga voodis oli lebanud pooleldi linaga kaetud ilus noor naine. Tore naine.
Või siis mitte, tore ta küll ei olnud. Ta oli lärmakas, kuumavereline, tuline, isegi toores. Tore ta ei olnud. Ta töötas professor Rankini sekretärina ja tahtis meditsiini õppida. Ta kuulus segarassi. Kohe esimesest päevast, kui teda nägin, hakkas ta mulle närvidele käima. Ta istus professori kabinetis oma laua taga ja temas oli kõike liiga palju. Liiga eredaks võõbatud huuled, liiga sügav dekoltee, liiga sirgjooneline silmavaade. Ta rääkis liiga valju häälega ja oli liiga tahumatu. Kui ta end unistama unustas, võinuks temast terve roosade elevantide pataljon mööda joosta, ilma et ta neid oleks märganud. Ühesõnaga, armusin temasse esimesest silmapilgust. Võib-olla oli siin oma osa ka tema nahavärvil – olin ju lõppude lõpuks ju kaua tudeerinud ja uurinud eri rassi inimeste anatoomiat, aga praktikas, igapäevaelus olin kokku puutunud üksnes valge rassi esindajatega, ja järsku oli mu ees elav eksemplar. Nahk oli tal vaevumärgatavalt pruun – ta oli mulatitari ja valge mehe tütar.
Hakkasin nägema unenägusid. Enne ja ka pärast seda nägin neid harva, nagu praegugi. Neis Ameerika unedes kihutasin rongidega siia-sinna või vihisesin liaanidesse klammerdudes läbi õhu. Ühes unenäos ujusin nagu palk mööda jõge ega suutnud pääseda kaldale, kus minuga kõrvu kappas must kaharalakaline hobune. Nii unes kui ka ilmsi mulle kangastunud nägemused olid selged ja üheselt mõistetavad ning mina, kes ma muidugi teadsin Sigmund Freudi töid unenägudest, ei näinud põhjust, miks mitte lubada, poeetiliselt väljendudes, oma kirehobusel ses jões kümmelda. Pean küll tunnistama, et Freudi vastavat tööd ma lugenud polnud, ent olin kuulnud, et rongid, liftid ja hobused viitavad eerosele.
Polnud muidugi välistatud, et saan korvi, nagu seda meie keeli väljendatakse, sellest noorelt naiselt, keda professor Rankin vajas minu arvates endale vabamõtleja ja eelarvamustele vilistava inimese maine loomiseks.
Aga ma olin võõrsil. Ja see andis mulle julgust. Väga palju julgust. Möödapääsmatus rääkida võõras keeles sulges mu häbitunde isa veimevakka, mis kinni tõmmatud punavalge Lielvārde vööga ja pitseeritud minu verepiisakdega. Ma olin noor, nutikas ja edukas. Minus pulbitses energia. Alberts Krīvmanis, me saadame teid stažeerima. Ameerikasse. Ja nüüd ma siis olingi Ameerikas. Ja Ameerikas tundsin ma end kindlalt. Siin ei saa mitte keegi teada, kui tüdruk mulle ära ütleb. Kui ta peakski mulle ära ütlema, leian otsemaid mõne teise. Kui ta peakski mulle ära ütlema, ei saa kodus keegi teada.
Niisiis alustasin pealetungi. Šarmantselt, või nii mulle vähemalt näis, pilkasin teda ja ignoreerisin. Leebe üleolekuga viitasin puudustele tema töös, mille kohta ei pidanuks mul tegelikult üldse midagi öelda olema, sest tema oli professori sekretär ja mina stažeerisin professori juures assistendina. Ja siis ühtäkki, sellal kui mina häbematult tema ümber tiirlesin ja otsustavaks löögiks valmistusin, võttis tema kätte ja kutsus mind kohvile. Ootamatust pöördest hämmeldunud, lükkasin kutse tagasi. Mis põhjustas mulle omajagu unetuid öid, sest, nagu ma nüüd märkasin, oli talle tähelepanu pöörama hakanud ka germanistikaosakonna kirjandusprofessor, kes oli küll abielus, aga keda üldiselt peeti väga kena välimusega meheks ja kes oli kuuldavasti välja andnud luulekogu.
Mind päästis jõulupidu. See polnud õieti mingi pidu, vaid salaviski joomine professori kabinetis, kuhu olin palutud ka mina kui nutikas, viisakas ja kena inimene. Kena inimene ma olengi. Olen alati olnud ja usun, et see on minu missioon – olla kena ja aidata inimestel elada rahulikku ja harmoonilist elu. Olgu kuidas on, igatahes olin kutsutud sellele kinnisele üritusele, kus joodi puhast viskit ja lahjendati seda naljadega kuiva seaduse ja selle kehtestajate aadressil.
Jānis Joņevs
Läti kirjaniku Jānis Joņevs (1980) romaan “Jelgava 94” viib lugeja 90ndate aastate alternatiivkultuuri maailma, mis tiirleb heavy metal`i ümber. Autor kombineerib selle loo rääkimiseks ühe nooruki päevikuväljavõtted dokumentalistlikult täpsete katkenditega, mis kirjeldavad Läti teise iseseisvusaja algust. “Jelgava 94” on 1990ndate generatsiooni portree, kes otsib iseenda identiteeti. See on puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada „üheks neist”.
Katkend: Jelgava 94, Randvelt Kirjastus ja Jānis Joņevs 2017, tlk Mikk Grīns, lk 146 – 153. 
– Stay brutal!
Need olid nemad – Kārlis, Vend, Surm, Zombi, Urb ja Võiku. Lapse taktitusega hülgasin ma oma Võõra Kooli sõbrad, äkki viskasin ühe „Sees näeme!” ja jooksin üle tänava, mitte eriti hästi mõistes, kes ma olen – suure vennaskonna liige või kohale kutsutav peni, plõksiv lurjus või vene väike õbluke. Teisel pool teed jooksin ma ronima üle lumehange, kuni Zombi ja Urb mind kinni püüdsid ja piinasid. Ma isegi mõtlesin – võibolla polegi hullu, võibolla on lakkamatu lolluste kokkukeeramine minu saatuse poolt määratud teene, sõbrad armastavad mind niikuinii. Mind tõsteti pärast vahesündmust lumes püsti ja mulle ulatati 0,7-ne hea Merkursi pudel (Merkurs – brändilõhnaline ja peaaegu viinakangune alkohoolne jook), juba selgelt rohkem kui pool joodud, ja Võiku pakkus ka võileivapoolikut (nii oli ta nime saanud – alati oli tal pakkuda midagi hamba alla).
– Sisse! Sisse!
Ja me läksime sisse.
Sissepääsu juures ootas esimene tõestus sellest, et vana Kaader oli parem – siin pidi ostma pileti, üks latt.
Aga sees oli fantastiline. Kõrgete astmetega rauast trepid viisid sügavale maa alla, kus põrkusime vastu punkriust, millel oli suur ringjas käepide nagu allveelaevadel. Sees oli isegi telekas, kui nüüd keegi ihkas pursuilikku kodust hõngu. See püüdis mu pilku, kuna näitas lakkamatult armastusstseene detailsete lähiplaanidega. Selle žanri filmid polnud tollal sugugi nii tihti nähtud. Ju siis soovisid Kaadri korraldajad, et külastajad saaksid osa võtta kõige paremast. Silmanähtavalt saksakeelseid dialooge ja ohkeid polnud küll kuulda, sest maa-alust ruumi täitis hiigelkõlaritest voogav metal. See paik oli vana pommivarjend, mis loodetud eesmärke polnud kunagi täitnud. Nüüd oli ta meie varjupaigaks ümbritseva maailma vaikuse eest. Betooni püütud kitsus tundus rohkem täidetud kui hertsogi tantsuruumid ja suitsupilved panid mõtlema paradiisist maa all. Näis, et siin müüdi isegi õlut, kui nüüd oli kedagi nii lolli, et ta polnud ise midagi kaasa võtnud. Nagu näiteks mina. Aga mul olid sõbrad. Näete, nemad. Mõlemad vennad lõid laupu metallist seina vastu. Muidugi, tegelikult nad ainult teesklesid ja lõid jalaga häält, aga tehnika oli neil lihvitud ja nägi loomulik välja. Urb võttis Võikult ära viimase võiku. Zombi ja Poolik jälgisid huviga filmi televiisori ekraanil. Surm jooksis DJ-puldi peale tormi. Ma vaatasin ümberringi – mis siin veel oli? Ennäe, seal seisis Loviise, tavaline solvunud ilme näol. Ma ütlesin talle oma pilguga:
– Näed? See on minu kamp. Me oleme forever eternally stay heavy brutal, aga sa oled koolikott.
Ta ütles oma pilguga vastu:
– Ma ei usu sind.
Ma ei osanud midagi vastu öelda ja pöörasin pilgu ära. Tema kõrval seisis see teine tüdruk, ebatavaline olend erekollaste juustega ja pruunide silmadega. Tema ei öelnud nende silmadega mulle midagi, ta ei vaadanud mulle otsagi. Loviise astus lähemale ja karjus midagi kõrva. Siin oli tõesti väga vali.
Vahel harva pääses maki juurde Ugo ja pani mingi oma pungi käima, aga põhiliselt kõlas puhas metal: väheke trash`i, väheke doom`i, aga põhiliselt death`i. Suurim hitt tollal oli Cannibal Corpse tükk „Zero the Hero”. Kohe kui see käima läks, hüppasid kõik lava juurde (mingit lava siin küll ei olnud) headbang`ima külg külje kõrval. Oli isegi kombeks panna käsi kõrvalseisjatel ümber õla. Selline vennalik žest, sealjuures ka lihtsam jalul püsida. Ma osalesin ka selles, vaatamata sellele, et selline lähedus on mulle väga raske olnud. Muuseas, tüüp minu vasakut kätt hoidis käes mingit avatud jooki, mis loksus rütmis üle mu põse. Ma jätsin peenetundeliselt midagi ütlemata, ainult raputasin pead ühises rütmis ja tundsin selgesti, kuidas minu vaesed väikesed ajud loksuvad kolju sees ja maailm puistub kummalistesse mõtetesse – siin ma siis olen, mul on hästi, midagi muud mul pole vaja, kui vaja, kui hea, et meie maailm on kokku surutud. Pähe tuli ka Mileedi ja ma ütlesin talle – näed, sind pole siin, ja nii ongi hästi. Ma ei mõtle su peale. Näed, Kārlis on ka siin, mitte sinu juures. Tulin mõtte peale siinsamas koha peal kirjutada sonetti või miniatuuri. Aga milleks meile leebeid sõnu, kui ümberringi müristab metal. Iga kord, kui uus lugu tuli peale, tuvastasime me koos Surmaga selle valju häälega:
– Carcass!
– Entombed!
– BoltThrower! (pean möönma, et iga kolmandat laulu ma siiski ei tundnud ära ja lasin Surmal seda ise hüüda, selle müra sees ta ei kuulnud mu häält nagunii).
– Konkhra!
– Brutal Truth, ptüi, Brutality!
– Sepultura!
– Debiilik oled vä? Brujeria! (Siiski kuulis.)
Loviise seisis oma sõbrannaga sealsamas kõrval ja ma lootsin, et vähemasti üks neist kuuleb vähemasti osa meie referaadist. Ma vaatasin neile otsa ja karjusin Surmale kõrva, mis uut muusikat ma olen Börsilt saanud, ja ta karjus vastu, et andku kunagi kuulata. Mida siin küsida, mul on ju kaasas, siinsamas taskus! Kuhu ma oma tagi jätsin… Kuhugi siiasamma, jah, kindlasse kohta, põrandale vetsu juures.
Vetsule lähenedes kukkusin ma ühtäkki järsult ettepoole, tundes väga selgesti, et maa jalge all tõuseb. Aga süüdi polnud ka põrand ega korralik Merkurs või „Sisaliku naeratus”. Hullud vennad olid tualetti eraldavat seina niimoodi peksnud, et see kukkuski ja paiskus ümber. Üpris napp vahesein pommivarjendi jaoks. Käis mürts, nii et vähe polnud, ja kõigi silmarõõmuks paljastus vaade paarist pissuaaride juures toimetavast metallistist. Need ruttasid kõike jälle kokku pakkima, välja arvatud muidugi Zombi, kes sõgedas lustis kargas kõikide keskele, selline nagu ta oli, allalastud pükstega, ja mitte keegi, isegi tüdrukud, ei pöördunud ära, vaid sööstsid teda embama ja kaasa karglema. Mul lõi südameke võbelema nähes, kuidas just see asi inimesi võib võluda.
Tõmbasin kibeda mahvi ja vaatasin, kuhu Surm oli jäänud, aga ta oli virrvarri kadunud, nägin ainult lombakat Edmunsit ja paksu Kümpat, kes nokutasid seal sissepääsu juures. Vaatasin ninakalt minema, tõmbasin suitsu päris lõpuni ja otsisin tuhatoosi. See polnud muidu kohustuslik, aga ma tundsin end hästi peenelt ja sealjuures olin just näinud niinimetatud läti tuhatoosi, nimelt plastist topsi, mille põhjas näpu võtta vett. Äsja oli ju kellelgi meie omadest see käes olnud. Leidsin, seda hoidis Loviise ilus sõbranna, vankumatu keset möllu. Ma läksin tema juurde, naeratasin ja viskasin koni tuhatoosi. Ma ei kuulnud, mida ta ütles, siin oli liiga vali, aina naeratasin, sest mida halba võib nii kaunis olevus öelda. Ta ajas oma Merkursi värvi silmad pärani lahti otsekui näidisdemonstratsiooniks, siis tõstis oma klaasi – see polnud mingi tuhatoos, vaid tavaline plasttops, veel peaaegu täis mingit peenet kruvi. Olin läinud tüdruku juurde ja visanud koni tema kokteili sisse.
Ma ei tundnud etiketti kuigi hästi, aga mõistsin, et niimoodi teha pole õige. Ütlesin need sõnad, mida tänagi oleksin öelnud, aga mind polnud jälle kuulda. Ma taganesin tuikudes, lootuses, et paistan rohkem purjus, kui ma tegelikult tol hetkel olin. Mässisin end mingisse kaltsu. See oli mu tagi. Ilmselt oleksin pidanud neiule ostma uue kokteili. Aga viimase lati olin ma kulutanud ukse juures. Tõmbasin tagi selga. Äkki võiks talle mõne kasseti kinkida? Winterit anda ei võinud, see oli kohustuslik talvemuusika. Tristitiat anda oli ka kahju. Ma olin äsja hakanud kuulama seda eepiliselt omapärast pala. See saab olema tõeline muusika, mis kõlab ainult mulle, kellele on määratud teistele ainult liiga teha, olla üksnes kuri narr. Teen endale koju peas ja kuulan kassette.
Järsku haihtus metal. Ei tea, miks muusika kinni pandi. Keegi karjus:
– Aga kuula mind, miks sa mind ei kuula, ma mõtlen seda tõsiselt…
See oli kahtlemata mõeldud kellegi kõrva jaoks, sosistatud, vastavalt müra tugevusele, aga see jõudis nüüd kõigini. Kartsin tõsta pilku, et see ei tabaks sülitada saanud Võõra Kooli seltsivenda või tüdrukut kibeduse värvi silmadega. Tol hetkel süttisid tuled, tehes minust kutsika keset prožektori kiiri. Saali keskele ilmusid politseinikud. Päris mendid, kuskil kümme tükki, mustades riietes, kumminuiade ja püstolitega.
Ma ei karda ainult koeri, vaid ka inimesi mundrites. Tekkis tahtmine kinni haarata solvatud tüdruku ilusast küünarnukist, aga peatasin end. Vist pigem mitte.
Üks politseinik karjus:
– Kõik näoga vastu seina!
Aga kõik ei võtnud üldse neid kuulda, kõrvad olid metal`ist nürid, ja üldse võeti politseinikke vastu nagu kuradeid, keda kõik küll näevad, aga mida keegi ei usu. Ma küll kuulsin neid selgesti ja tahtsin väga neile kuuletuda, aga ma ei saanud seda enam teha. Vähemasti mitte seni, kuni teised polnud seda teinud. Või vähemasti keegi.
Politseinikud kordasid öeldut lahkelt ning asusid siis seda tegudega selgitama.
Mind ei tõuganud keegi, pöörasin ise ümber. Nad ajasid ka jalad harki, see mulle üldse ei meeldinud ja jalad lõid värisema, aga ma tundsin, et sünnib midagi imelist. Nad kontrollisid meid üle, otsides jumal teab mida (hiljem ma harjusin seda laadi otsivate, arglike puudutustega), aga keegi oli sellega juba harjunud ja hüüdis valju häälega:
– A mul on alukates uzi! Kontrollige mu alukaid, seal on uzi!
Mendid uzit siiski ei leidnud. Arutasid midagi omakeskis ja läksid siis minema. Nüüd me tundsime end täpselt nii, nagu peaks. Kõik vaatasid üksteisele otsa, naersid laginal, justkui oleks neid kinni peetud, ja hüüdsid: „Mineee!” Seekord oli tõesti midagi juhtunud. Nagu vanadel aegadel. Surm sööstis kohe vabaks jäänud DJ-puldi juurde. Kuid omanikud ütlesid, et pidu on läbi. Lülitasid tehnika välja ja hakkasid juhtmeid kokku kerima.
Väljas oli julmalt külm. Aga lund ei sadanud. Vaatasin ringi, linn seisis seal mõistatusliku ja kõiketeadvana. Lumehangedes sissepääsu juures märkasin tumedaid laike. Tilke, pritsmeid ja klompe. Ma esitasin lolli küsimuse:
– Mis see on?
Ja Kārlis ütles mulle:
– Veri.
Võiku seletas:
– Keegi saab alati molli.
Surm jäi mõtlema:
– Kes siis viimati peksa sai?
– Millal see viimati oli?
– Veel Villas…
– Keegi sai tookord?
– Võibolla ka mitte…
– Ei mäleta.
Nad ei mäletanudki seda, mille pärast ma olin kogu selle aja niimoodi muretsenud.
Ma ei tea, kes sellel korral peksa oli saanud. Esmaspäeval räägiti, et Kümpa bande olevat metalliste peksmiseks välja tirinud. Samas räägiti, et mendid olid kohale ilmudes ning ka lahkudes virutanud kõigile, keda sissepääsu juures nägid. Milleks üldse need mendid?
Vana iiri muistend räägib sellest, kuidas kuningatütar Deidre olevat näinud, kuidas kaarna nokast voolanud verd lumme, ning sellesse pilti armunud. Must, valge, punane. Külm, kuum, lendav. Minuga juhtus samamoodi. Aga see polnud ei Deidre ega minu veri. Meil lihtsalt oli tahtmine. Sellised juba on need kuningate järeltulijad.
Ma ei tea, kas süüdi oli värske õhk või pingelangus pärast stressi, aga lõpuks hakkasid mu kogu organismile mõjuma terve õhtu jooksul tarbitud joogid. Jalad ja keel läksid lõdvaks, aga hea oli olla. Mu kõrval kõndisid omad, ka neil kakerdas keel ja lällasid jalad, me tallasime lund, olime arktilisel ekspeditsioonil, leidnud varjupaiga üksilduse eest. Olla koos teistega on seesama, nagu olla ei kusagil, pead leidma oma üksilduse tee, millel kõndida koos teistega, ja me olime selle leidnud. Nad olid mulle andestanud minu kohutavad patud, nad olid mu vastu võtnud, see tõesti tähendas, et ma olen prints, ja ka tüdruk kollaste juuste ja pruunide silmadega oli mind kõnetanud, ja mõtted ei tüürinud sugugi Mileedi poole, Ma olin vaba. Ma olin õnnelik selle verise lume sees.
Zombo lisas:
– Aga äkki on mõni preili hoopis siin oma sideme puhtaks pühkinud.
Māra Zālīte
Foto: HeadRead
Māra Zālīte (1952) on Läti luuletaja, näitekirjanik ja Läti kirjanduselu üks olulisemaid isikuid. Ta oli 1989. aastast kuni 2000. aastani Läti kõige mõjukama kirjandusajakirja „Karogs“ ja samanimelise kirjastuse peatoimetaja, pärast seda aga töötas Läti Autorite Assotsiatsiooni presidendina. Oma ilukirjanduslikku tegevust alustas Zālīte 1970. aastatel, mil tema luule käsitles toonaste noorte elutunnetuslike probleeme ja võõrandumist. Hiljem taandus ühiskondlik närv tema luulest ning väljenduslaad muutus filosoofilisemaks. Luule kõrval hakkas Zālīte kirjutama draamasid, sidudes kokku ajakajalisi ja ajatuid teemasid, ammutades nii ajaloost kui kaasajast. Tema dramaturgihaare on lai, tema kõige tuntum teos on 1988. aastal kirjutatud rokkooper „Lāčplēsis“, milles Zālīte kasutas talle omasel moel nii mütoloogilisi kui ajaloolisi motiive ja sidus seda parasjagu valitseva poliitilise olukorraga. Māra Zālīte kohtus lugejatega 29. mail 2015 Kirjanike Liidu musta laega saalis, kus temaga vestles kriitik ja tõlkija Igor Kotjuh.
Katkend: Viienäpu, Randvelt Kirjastus 2015, tlk Hannes Korjus, lk 34-38, 170-172.
/…/
Olemuse avastanud Major rahunes. Peab võtma. Major ei paku enam teistele. Ta võtab Ema ette.
– Anda! Ütle oma isanimi, – käib Major peale.
– Edmundovna, – sosistab Ema nuuksudes.
– Anda Edmundovna! Kas sa kardad mu paguneid? Jaa, sa kardad! Aga ära karda! Sa oled ilus naine!
– Jätke mu naine rahule, – Isa oli püsti tõusnud.
– Istu, piimahabe! Anda Edmundovna! Kas sa kardad mu medaleid? Need pole ordenid, ei, need on kõigest sitased medalid! Näen, et sa kardad! Aga ära karda! Nende medalite all on mul, tead, mis? Ei oska ära arvata? Süda! Seal on mul süda! Joome! Selle tšarka joome Maima terviseks! Maima oli mu eesti pruut! Viisteist aastat tagasi! Kuula, Anna Edmundovna! Mai-ma! Mai-ma! Ulun nagu hunt ta järele – Mai-ma! Aga isanime ei tea ning tookordki ei teadnud, ei leidnud nimekirjast üles, et maha tõmmata! Saanuksin seda teha, aga ei võinud, säh sulle, ilma isanimeta. Seepärast ütlengi, et isanimi on tähtis. Äkki Maima sõidab ka koju? Rehabiliteeriti?
Major pärib Emalt. Klammerdub Ema kätte. Kust Ema võiks teada? Laura ei tea samuti, kust Laura võiks teada.
– Selge, et sõidab, ning temalgi on keegi neetud koerapoeg käekõrval, keegi John, jebitvojumatj, ma ei paneks koeralegi sellist nime. Ning tegi talle samuti selliseid nakerjaid, sihukesi pätajalgu. Las sõidab, ega mul kahju pole, las sõidab, bljadj, las sõidab. Mai-ma! Mai-ma! – Major ulub nagu hunt ning materdab rinda, nii et medalid klirisevad.
– Hei, sina! – Major võtab Isa käsile. – Võtame ilusate naiste terviseks! Joo, John Adolfovitš, joo, Fritz Hansovitš, ha-ha-ha! Proosit! Anda Edmundovna, joo sinagi, davai, davai!
Niita tuleb kasteheina! Ehh! – Major kummutas klaasi ühe sõõmuga kurku.
Isa joob samuti ühe klaasi tühjaks. Ema joob samuti klaasi tühjaks! Põhjani. Mida Laura nende kolme purjus täiskasvanuga peale hakkab?
– Rehabiliteeritud, raiped, rehabiliteeritud. Rehabiliteeritud, lurjused, kõik rehabiliteeritud! Süütud nagu voonakesed? Priid nagu taevalinnud? Õnnelikud nagu põrsakesed? Mõelda vaid. Koju sõidavad, reod! Kas see on õiglane? Kas see on aus? Aga mina, millal mina koju saan? Millal? – Major, pea sorgus, räägib põrandasse. Nuuksub, ägab, ninast tilgub tatti, kisendab lakke, tahab jalule ajada, veel midagi Isale ja Emale öelda, ning Laurale, ning Maimale, üritab revolvrit kabuurist välja koukida, aga ei tule välja, lõpuks vajub ta kere istmel lodakile.
– Tänu Jumalale! Ta oleks võinud meid maha lasta! – Ema vabiseb ikka veel.
– Maha lasta? – pärib Laura kahtlevalt üle.
– Ei, ei, ta andis sulle ju kompveki. – Ema võtab oma sõnad tagasi. Kuidas võib sõnu tagasi võtta, arutleb Laura.
– Kas ma turakas ei oleks võinud keelt hammaste taga hoida, pidin ma neist viieteiskümnest aastast rääkima? Leidis kellele südant puistada – julgeolekumajorile? Anda, ma olen viimane lollpea! Anna andeks! See on minu süü. Milleks oli üldse vaja rääkida? Tal on nagaan. Võibolla ära võtta? – Isa taarus.
– Ei, ei, hulluks oled läinud, või? Ta on täis kui orikas! Džonni, ta magab nagu surnu ega mäleta midagi, ei ööd ega mütsi. Ta läheb Uralskis välja. Ole palun rahulik.
Kui Laura ärkas, Majorit enam kupees ei olnud. Laura kõht valutab, seepärast, et kogu sõidu kestel on kõht kinni olnud. Laura tahab kakale, aga siis tuleks kemmergusse minna, Laura kannatab. Ning Laura on jälle unes Seda Last näinud.
– Me oleme Uuralitest üle saanud, – Ema on elevil.
– Me oleme Euroopas, Laura, – Isa on uhke.
Laurale on need võõrad ja tühipaljad sõnad! Mingisugused Uuralid, mingi Euroopa. Nagu see Moskvagi, mingi Moskva kuskil.
Laurale jäävad paljud sõnad vaid kõlksudeks. Sõnad, mis on ainult väljast, aga seest ei ole. Sõna, millel on sisemus, millel on maitse ja lõhn, sõna, millel on värv ja täielikkus, selline sõna on Laurale Lätimaa.
– Kas Lätimaa on veel kaugel?
– Nüüd on lähemal.
– Kui lähedal?
– Palju lähemal.
– Kui palju lähemal? – Laura jätkab samas vaimus ning jätab kohe ka järele.
Hea küll, olgu. Laural on, mida teha. Laura sööb Majorilt saadud kompvekki ning pärast keerab kommipaberi hoolikalt kokku. Sööb aeglaselt, aeglaselt ning keerab aeglaselt, aeglaselt kokku. Kus kompvek? Kas Laura pole ärevuses märganud, et sööb seda? Seda pole kuskil. Laura otsib kortsus linadest, kuni häbi kütab ta nagu hirmsa kuumalainena ta higistama paneb, häbi! Häbi vajub Laurale peale nagu kivid mäelt, häbi! Linad on üleni pruuniks määrdunud. Laura on voodisse kakanud! Jäle, jäle! Linad on kõik ropased, tumepruunid ja helepruunid. Laura on ennast täis kakanud, suur tüdruk, Laura poeb alandusest pimedasse nurka, õudne. Mida Vagunisaatja ütleb? Ta karjub üle terve vaguni! Laura sureb häbi pärast ära, sureb ära! Ahastus murrab end huulte vahelt südantlõhestava karjena välja.
– Ema! – Laura hingeldab hirmunult, ning Ema mõistab, mida ta on mõelnud. – Laps, see on kõigest šokolaad. Laurake, see on ju komm! Kõigest ära sulanud, sooja käes laiali valgunud, näe, kommipaber on väikesteks tükkideks rebenenud. Kõik on korras, pole midagi, rahune ometi. See on komm. Kullakene! Mu vaene väikseke! See on ülessulanud kompvek, kõigest kompvek. Nuusuta! No kas tunned, oled rahunenud?
– Lätimaal ostame jälle. Palju, palju. Lätimaal me ostame palju. Palju kompvekke ostame, palju paremaid, ära nuta tühipalja kommi pärast. Selle jobu käest ei oleks pidanud midagi võtma. – Isa rahustab Laurat.
– Isa ei taipa mõhkugi! Tühipalja kommi pärast? Laura ei nuta tühipalja kommi pärast! Ja ongi parem, et midagi ei mõika! Muidugi, linad ei haise kaka järele, linad lõhnavad šokolaadi järele. On ikka vahe.
Rahunenud Laura avastab, et Major on vormimütsi maha unustanud. Ripub seal, kuhu pandudki. Selle võiks Taadile viia! Sellist mütsi küll Taadil pole! Rukkilillesinine on ilus värv. Taadile meeldiks. Kas Isa endale tahaks seda mütsi? Ei, ta viskab selle aknast välja. Miks?
Siseneb vissis Vagunisaatja. Huulevärv on hävinud, kulmukaared kadunud, silmad punnis.
– Kas seltsimees Major ei jätnud oma furaškat kupeesse?
– Tõesti ei tea, aga eks otsige, – ärgitab Isa.
– Ei tea, millise furaška? – imestab Ema.
– Mis asi see furaška on? – usutleb Laura.
Vagunisaatja virutab kupeeukse tigedalt kinni.
– Njura, – ütleb Ema.
– Igatahes, – ütleb Isa.
Puudujääk ja Francis
ISA POLE VEEL ikka korraliku töö peale saanud. Oli küll juba algust teinud, aga siis tuli puudujääk välja. Isal ei olnud enam kütust, mida traktoristidele ja haakijatele põllule vedada.
See GSM, see kütusepunkt oli ühel päeval tühi. Isal polnud midagi vedada. Ülemus kihutas bobikuga kohale. See Orden Rinnas, Kere Vinnas. Seda ei saa olla, laseb kisa lahti, seal oli terve kuunorm, kuhu Isa kütuse pani? Isa vedas traktoristidele ja haakijatele. Palju küsisid, niipalju vedaski. Kütust, õli, määrdeaineid. Küsigu ülemus traktoristidelt, kuhu need kõik panid! Võib-olla on traktoristid ja haakijad kogemata rohkem pruukinud? Ei, traktoristid ja haakijad pole midagi kogemata rohkem pruukinud, küll isa on ise midagi kõrvale sokutanud. Kolhoosi vara.
Isa seletab, et ta pole midagi ei kõrvale ega taha sokutanud. Isal pole kolhoosi vara tarvis! Kõige vähem kütust. Kas ülemus arvab, et Isal on kuskil põõsastes Tšaika peidus? Või Pobeda? Ei, ülemus arvab, et Isa on selle bensiini maha joonud. Avoti-talus käib ju ilmlõpmata üks joomine?
Ah, et sedaviisi, ütleb Ema.
Kas ülemus arvab, et Isa joob bensiini? Et külalised jõid bensiini? Ülemus on täitsa sooda! Isa ja külalised jõid napsi, ainult Francise toodud napsi! Kes see bensiini joob? Laura teab ja võib minna ja ülemusele kõik ära rääkida!
– Ole kuss oma jutuga! – Isa katkestab Laura sõnatulva ning räägib Emale edasi. Isa puistab südant. Sealt pudenevad äsjane solvumine ja vanad hädad. Isa tahab näidata, et ta on võitleja, aga Laura näeb, et võitleja on haavatud. Kas Ema veab Isa lahinguväljalt minema?
Kirjutagu Isa lahkumisavaldus! Omal soovil.
Ema arvab, et ega kirjutamisest ei pääse. Ei, Isa ei tee seda, see oleks ülestunnistus, et ta on milleski süüdi. Isa ei lase end sedaviisi süüdistada! Et lausa vargaks kutsutakse!
Siis on jälle see Orden Rinnas, Kere Vinnas. Ärgu Isa mõelgugi nina püsti ajada, ärgu ülbitsegu, muidu läheb veel hullemaks.
– Kui Liepa poleks sõna kostnud, poleks ma sinusugust siberimeest võtnudki! Olete kõik ühe puuga löödud! Sihukestel pole ausate tööinimeste kollektiivis kohta, pangu lahkumisavaldus lauale! – kisab see ülemus. Igavene pärdik! Orden Rinnas, Kere Vinnas. Tuleb seltsimehelik kohus, ja ärgu Isa lootkugi, et keegi Isa eest välja astub!
Kas tõesti mitte ühtegi ei leiduks, mitte ühtegi neist paljudest külalistest, neist südamlikest Lame inimestest? Isa ei usu seda.
– Džonni, pane see neetud avaldus lauale, sa pead seda tegema.
– Aga miks? Ma pole ju bensiinitilkagi võtnud? Ma ju tean, kes võttis, aga ma pole ju mingi stukatš. Kes võttis? No, kes võttis, kas sa siis ei näe, et kõik varastavad, kuidas jõuavad? Ega keegi ei varasta, lihtsalt võtavad. Seda ei kutsuta enam varastamiseks, ei, see pole varastamine, ainult võtmine. Lihtsalt võetakse, sest nüüd on kõik ühine. Kolhoosis on kõik meie oma. Minu oma on meie oma ja sinu oma on meie oma. Isa ei tea, mida teha. Kas öelda ülemusele tõtt näkku, et ülemus ise võttiski ja leidis nüüd lolli, kelle kraesse kõik ajada? Isa on selles veendunud, aga tõestada ei saa. Küll ta on õnnetu!
– Džonni, sa oled kõige ausam inimene maailmas, aga seekord tuleb taganeda. Ma armastan sind väga. Me saame hakkama.
– Mina ka, Anda, veel rohkemgi.
Ema on haavatu tapaväljalt minema kandnud. Võib-olla Isa ei jätkakski ülemusega vägikaikavedamist, aga siis tuleb sõnum Francise kohta.
Francis on Tukumsis end üles poonud. Tal olnud õnnetu armastus. Suured inimesed räägivad mingist kirjast. Mida see tähendab – end üles poonud? Laura eriti ei taipa, keegi ei seleta midagi, aga Francis enam külla ei sõida. Ema viskab kõik alustatud tööd nurka. Peab Tukumsisse sõitma! Ema ei usu, et Francis… Ei, see ei saa olla Francis! Francis ei oleks ealeski sedasi teinud! Ei! Peab Tukumsisse sõitma!
Ei, Ema ei sõida Tukumsisse Francise juurde! Isa kisab nagu hull Ema peale. Isa sõidab, aga Ema kaasa ei võta. Ema on kõiges süüdi!
Kuidas sa võid nii rääkida, kas oleks parem olnud, kui oleksime Francisega sind salaja petnud? Jah? Kas nii oleks parem olnud? Kelleks sa mind pead? – Ema kisab läbi pisarate. Ema kisab veel sedagi, et armastab Isa, mitte Francist! Milles on Ema süüdi, milles?
– Džonni, kas sa ei armasta mind enam! – Ema on vapustatud.
– Kuidas ei armasta? Andesta! Aga Francis? – Isa nutab. Laiad õlad rappuvad pisaraist. – Miks sa ta välja ajasid, miks?
– Miks sa mind süüdistad, miks? See on alatu! Kas sul häbi pole! – Ema taob rusikatega vastu Isa rinda. Isa pigistab Ema käsi nii tugevasti, et ta kiljatab valust – ai, ai!
Ai, ai! Laura südamesse lõikab läbitorkav valu. Laural on samuti õnnetu armastus, kui Isa ja Ema nõndaviisi tülitsevad. See pole mingi nadi vaidlus. See pole mingi tühipaljas nääklus, see tüli on ohtlik, väga sügav. Mõlema silmad on sügavad nagu kaevud. Laura armastus on väga õnnetu selle tüli pärast, sest Laura armastab mõlemat ühtemoodi! Laura ei tea, kummal õigus ja kelle poolt ta on, ta ei tahagi seda teada. Laura pole kellegi poolt. Aga kui inimene pole kellegi poolt, siis jääb see inimene üksi. Üksinda ilma peale. Täiesti üksinda. Ai, ai!
Guntars Godinš
Guntars Godiņš (1958) on läti luuletaja ja eesti kirjanduse tõlkija.
Luuletusi Guntars Godiņši luulekogust “Öö päike”, Huma 2000, lk 19, 20, 54, 88, 89.
Tee eksides endasse läheb
meie sooni pidi kui veri.
Nimeta seda Risti teeks,
kus tuul otsib taevakaari,
kus silmad, vaadanud tühjaks,
veel tagasitulekut ootavad,
kus liblikaid ja unenägusid
taga kihutab mõistus
ja valgus kratsib minema varju
nagu kurjuse või sonimise.
Selguse pärast voolavad veed ja otsivad rahu.
Selguse pärastpaluvad palvetajad ja hommikud,
selguse pärast tee, endasse eksides,
läinud on oma rändajasse.
…
Mu teadmatuse õigeks mõistab tee,
kuigi ma seda ei käi.
Vihma tee aknaklaasil,
kõrre tee tuules.
Leek noolib mu sõrmi,
teadmatu valust.
Hetkel olen leegi tee.
See maja on suur ja tühi,
ometi õhukeste seinte taga öiti
kuulen: keegi hingab.
Õhk tulvil käijaid.
Kuhu jääb hingus,
kui pole, kes seda hingaks?
Hingused,
poolhingused eeskoja nurkades.
Kriiksuv põrand –
see on parim õigustus.
Hommik seletab
öö saladusi valgustades.
Päikese tee on
tolmukübemete tants.
Ikka imestan
valguse täpset seletust
tundmatu maailma ääres.
See, mis öösel meenutab öökulli,
osutub puu otsas rippuvaks kaltsuks.
Sulen silmad
ja taas olen alguse pimedas ruumis.
Mitmes kord juba sündinud,
õpin kõndima, kõnelema,
hingan sisse vihmaväljade rõskust.
Tunnete laineid
rullub üle tiigi rahusa lauba.
Täna kindlasti jõuan
selguse randa.
Uks avaneb,
aga kedagi pole.
Jälle istun toolile.
Millest mõtlesin enne?
Sõrmed närvlikult trummeldavad.
Episoodid,
lõpmatus hetkeliste katkestustega.
Katkematus mälukaotustega.
Film on käigupealt kleebitud tervik,
mis variseb põrandale
valgeteks hetkehelmesteks
Linnutee,
mida mööda linnud iial ei lenda,
Päikesevärav,
millest läbi päike iial ei lähe.
Juhuslikud sõnad,
müüri peal kasvanud puu,
valge vares,
lapse unenägu.
Ja kõik pöörleb vastupäeva.
Mets seisatab ladvul
järve mõranend peeglis.
Pole õiget ja ebaõiget teed,
on ainult
minu, sinu, tuule või sõna
valik.
Uks avaneb,
aga kedagi pole.
…
Ei mäleta, mis keeles ma räägin,
mis maal ma elan.
Olen lukustanud end tuppa
vaatega loojangusse.
Teo filosoofia kasteses rohus
on nii sarnane minu omale.
Kärbeste surmatants
minu ükskõiksuse varjus,
päevade veski tiirlemine
minu keeldumusmäel.
Mu kodu on minu kindlus
metsistund ääremaal –
aukliku katusega, mõranend sammastega,
legendidesse mähkunud, kadestatud,
nagisevate treppidega kummituslik
kindlus.
Kui palju õhtuid on surnud siin minu kätel.
Kui palju hommikuid on siin ärganud
minu mõtete tuhas.
Ometi olen õnnelik,
(teadmata, mis keeles
ja mis maal).
Pilvede ankruketid on liiga lühikesed,
tühjad paadid söövad karjamaal nagu lambad
ja kuulavad tuult poolest sõnast.
Nähtamatud sillad viivad üle kuristiku –
sõnade sillad, helide sillad, lõhnade sillad.
Peaasi mitte vaadata alla
seal, sõltumuskeerise
alistuspunktis.
…
Kõrge kurbuse kardinad
hõljuvad minus.
Ei tea, kuhu vaadata.
Taevas ikka on tühjem
su silmadest.
Eriti suvetaevas.
Sügis küll väheke värvib end,
ja siis hakkab pakitsema,
siis hakkab hõõgama,
järelejätmatult pärib nähtamatu hääl:
miks ainult see on õige tee?
miks just järve vastaskaldale
päikene ikka loojub?
miks sulged ikka laud,
kui puudutan neid
oma põlenud huultega?
Kas seal, oma suures pimeduses
oled sa üksi?
…
Mõtted varjavad mind kõige eest.
Olen vaid riided:
hallid püksid ja ruuduline särk,
mis ma hommikul selga panin.
Tunnen, kuidas
mu särgikrae vastab
su tühistelegi küsimustele,
kuidas varrukad viipavad, näitavad,
embavad või siis tõukavad eemale,
kuidas püksisääred sulle kuulekalt järgnevad.
Tegelikult olen ma ise
Pariisis, Päikeseloojangus, Peeglis,
selles Peeglis, mis ei peegelda midagi,
ainult kõneleb minuga
vaiksel hämaral häälel.
Tunnustused
2005 Valgetähe IV klassi teenetemärk
2010 Eesti-Läti ja Läti-Eesti tõlkeauhind
Luulelooming eesti keeles
“Öö päike”, tõlkinud autor, Doris Kareva ja Ita Saks, Huma 2000
Tõlked
Kanteletar (soome rahvalaulud ja ballaadid) 1993. a. “Nordik”;
Jāns Kaplinskis. (Jaan Kaplinski). Kas ko ēd un kurš kuru apēd. (Kes mida sööb, kes keda sööb) ( koos R. Karmaga) 1993. a. “Egmont Latvia”;
Emīls Tode (Emil Tode). Robežvalsts (Piiririik) 1995. a. “Preses Nams”;
Tā mainās gadalaiki. Somu dzejas izlase. (Nii muutuvad aastaajad. Soome luule antoloogia: P. Saarikoski, *P. Haavikko, E. L. Manneri, V. Kirstinä ja A. Melleri luule) 1997.a. “Nordik”;
Arturs Alliksārs (Artur Alliksaar). Nebūtība varētu arī nebūt (Olematus võiks ju ka olemata olla) 1998.a. “Minerva”;
Pauls Ēriks Rummo (Paul-Eerik Rummo). Nosūtītāja adrese (Saatja aadress) 1998. a. “Minerva”;
Hando Runnels (Hando Runnel). Sarkano vakaru purpurs (Punaste õhtute purpur) 1998. a. “Minerva”;
Dorisa Kareva (Doris Kareva). Fraktālija (Fraktalia) 1998. a. “Minerva”;
Tenu Ennepalu (Tõnu Õnnepalu). Saules vergi (Päikese orjad) 1998. a. “Minerva”;
Jāns Kaplinskis (Jaan Kaplinski). No putekļiem un krāsām. Dzejoļu izlase (Tolmust ja värvidest, luule antoloogia). 2001. a. “Daugava”;
Igauņu tautasdziesmas (Eesti rahvaluuled). Ozols auga debesīs.(Tamm kasvas taeva’essa). 2002. a. “Nordik”;
Ilmars Lābans (Ilmar Laaban). “Putnu mistiskais mugurkauls” (Lindude müstiline selgroog). 2003.a. “Neputns”;
Matss Trāts (Mats Traat). “Haralas dzīvesstāsti” (Harala elulood). 2005.a. “Nordik”.
Juris Kronbergs. Maa-alune luule. (Tõlge läti keelest eesti keelde koos Livia Viitoliga). 2007. a. “Loomingu Raamatukogu”;
Jaan Kaplinski. Någonsttans vid världens kant. (Tõlge eesti keelest rootsi keelde koos Juris Kronbergsiga). 2007. “Ariel Skrifter”;
Contra & (:)kivisildniks. Abi labi (Contra ja (:)kivisildniku luuletused). 2009. a. “Jāņa Rozes apgāds”;
Jāks Jērīts (Jaak Jõerüüt). CD (luulekogu) 2009. a.“Mansards”;
Vīvi Luika (Viivi Luik). No smaga prieka (Rängast rõõmust, luulekogu) 2009. a. “Mansards”;
fs. Skumju vairs nav (Kurbust enam ei ole, luulekogu). 2009. a. “Mansards”;
Jāns Kaplinskis (Jaan Kaplinski). Acs (romaan Silm). 2010. a. „Mansards”;
Andruss Kivirehks (Andrus Kivirähk). Lote no izgudrotāju ciema (Leiutajateküla Lotte). 2010. a. „Zvaigzne ABC”;
Andress Ehins (Andres Ehin). Pakārtais ievārījums (Poodud moos,), 2010. a. „Mansards”;
Urvi Grosfelde (Urvi Grossfeldt) Maija ielas peles (Mai tänava hiired), 2011. a. „Zvaigzne ABC”;
Tomass Transtremers (TomasTranströmer).Dzeja (luule antoloogia, tõlge rootsi keelest läti keelde koos Juris Kronbergsiga).2011.a. „Mansards”;
Linke
Ardo Kaljuvee “Parim tõlkija on Guntars Godinš”, Eesti Päevaleht 5.03.2011, http://epl.delfi.ee/news/eesti/parim-tolkija-on-guntars-godins.d?id=51292920
“Andres Ehinilt luulekogu lätlastele”, Postimees 4.02.2011,
http://www.postimees.ee/383548/andres-ehinilt-luulekogu-latlastele
Jutusaade. Guntars Godinš, 23.08.2009 eetris, http://arhiiv.err.ee/vaata/jutusaade-jutusaade-guntars-godins
Nädala autor 