Jānis Joņevs

29. juuni 2018 at 12:00 e.l. (Janis Jonevs, Nädala autor 2018) (, )

Läti kirjaniku Jānis Joņevs (1980) romaan “Jelgava 94” viib lugeja 90ndate aastate alternatiivkultuuri maailma, mis tiirleb heavy metal`i ümber. Autor kombineerib selle loo rääkimiseks ühe nooruki päevikuväljavõtted dokumentalistlikult täpsete katkenditega, mis kirjeldavad Läti teise iseseisvusaja algust. “Jelgava 94” on 1990ndate generatsiooni portree, kes otsib iseenda identiteeti. See on puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada „üheks neist”.

Katkend: Jelgava 94, Randvelt Kirjastus ja Jānis Joņevs 2017, tlk Mikk Grīns, lk 146 – 153. 

– Stay brutal!
Need olid nemad – Kārlis, Vend, Surm, Zombi, Urb ja Võiku. Lapse taktitusega hülgasin ma oma Võõra Kooli sõbrad, äkki viskasin ühe „Sees näeme!” ja jooksin üle tänava, mitte eriti hästi mõistes, kes ma olen – suure vennaskonna liige või kohale kutsutav peni, plõksiv lurjus või vene väike õbluke. Teisel pool teed jooksin ma ronima üle lumehange, kuni Zombi ja Urb mind kinni püüdsid ja piinasid. Ma isegi mõtlesin – võibolla polegi hullu, võibolla on lakkamatu lolluste kokkukeeramine minu saatuse poolt määratud teene, sõbrad armastavad mind niikuinii. Mind tõsteti pärast vahesündmust lumes püsti ja mulle ulatati 0,7-ne hea Merkursi pudel (Merkurs – brändilõhnaline ja peaaegu viinakangune alkohoolne jook), juba selgelt rohkem kui pool joodud, ja Võiku pakkus ka võileivapoolikut (nii oli ta nime saanud – alati oli tal pakkuda midagi hamba alla).
– Sisse! Sisse!
Ja me läksime sisse.
Sissepääsu juures ootas esimene tõestus sellest, et vana Kaader oli parem – siin pidi ostma pileti, üks latt.
Aga sees oli fantastiline. Kõrgete astmetega rauast trepid viisid sügavale maa alla, kus põrkusime vastu punkriust, millel oli suur ringjas käepide nagu allveelaevadel. Sees oli isegi telekas, kui nüüd keegi ihkas pursuilikku kodust hõngu. See püüdis mu pilku, kuna näitas lakkamatult armastusstseene detailsete lähiplaanidega. Selle žanri filmid polnud tollal sugugi nii tihti nähtud. Ju siis soovisid Kaadri korraldajad, et külastajad saaksid osa võtta kõige paremast. Silmanähtavalt saksakeelseid dialooge ja ohkeid polnud küll kuulda, sest maa-alust ruumi täitis hiigelkõlaritest voogav metal. See paik oli vana pommivarjend, mis loodetud eesmärke polnud kunagi täitnud. Nüüd oli ta meie varjupaigaks ümbritseva maailma vaikuse eest. Betooni püütud kitsus tundus rohkem täidetud kui hertsogi tantsuruumid ja suitsupilved panid mõtlema paradiisist maa all. Näis, et siin müüdi isegi õlut, kui nüüd oli kedagi nii lolli, et ta polnud ise midagi kaasa võtnud. Nagu näiteks mina. Aga mul olid sõbrad. Näete, nemad. Mõlemad vennad lõid laupu metallist seina vastu. Muidugi, tegelikult nad ainult teesklesid ja lõid jalaga häält, aga tehnika oli neil lihvitud ja nägi loomulik välja. Urb võttis Võikult ära viimase võiku. Zombi ja Poolik jälgisid huviga filmi televiisori ekraanil. Surm jooksis DJ-puldi peale tormi. Ma vaatasin ümberringi – mis siin veel oli? Ennäe, seal seisis Loviise, tavaline solvunud ilme näol. Ma ütlesin talle oma pilguga:
– Näed? See on minu kamp. Me oleme forever eternally stay heavy brutal, aga sa oled koolikott.
Ta ütles oma pilguga vastu:
– Ma ei usu sind.
Ma ei osanud midagi vastu öelda ja pöörasin pilgu ära. Tema kõrval seisis see teine tüdruk, ebatavaline olend erekollaste juustega ja pruunide silmadega. Tema ei öelnud nende silmadega mulle midagi, ta ei vaadanud mulle otsagi. Loviise astus lähemale ja karjus midagi kõrva. Siin oli tõesti väga vali.
Vahel harva pääses maki juurde Ugo ja pani mingi oma pungi käima, aga põhiliselt kõlas puhas metal: väheke trash`i, väheke doom`i, aga põhiliselt death`i. Suurim hitt tollal oli Cannibal Corpse tükk „Zero the Hero”. Kohe kui see käima läks, hüppasid kõik lava juurde (mingit lava siin küll ei olnud) headbang`ima külg külje kõrval. Oli isegi kombeks panna käsi kõrvalseisjatel ümber õla. Selline vennalik žest, sealjuures ka lihtsam jalul püsida. Ma osalesin ka selles, vaatamata sellele, et selline lähedus on mulle väga raske olnud. Muuseas, tüüp minu vasakut kätt hoidis käes mingit avatud jooki, mis loksus rütmis üle mu põse. Ma jätsin peenetundeliselt midagi ütlemata, ainult raputasin pead ühises rütmis ja tundsin selgesti, kuidas minu vaesed väikesed ajud loksuvad kolju sees ja maailm puistub kummalistesse mõtetesse – siin ma siis olen, mul on hästi, midagi muud mul pole vaja, kui vaja, kui hea, et meie maailm on kokku surutud. Pähe tuli ka Mileedi ja ma ütlesin talle – näed, sind pole siin, ja nii ongi hästi. Ma ei mõtle su peale. Näed, Kārlis on ka siin, mitte sinu juures. Tulin mõtte peale siinsamas koha peal kirjutada sonetti või miniatuuri. Aga milleks meile leebeid sõnu, kui ümberringi müristab metal. Iga kord, kui uus lugu tuli peale, tuvastasime me koos Surmaga selle valju häälega:
– Carcass!
– Entombed!
– BoltThrower! (pean möönma, et iga kolmandat laulu ma siiski ei tundnud ära ja lasin Surmal seda ise hüüda, selle müra sees ta ei kuulnud mu häält nagunii).
– Konkhra!
– Brutal Truth, ptüi, Brutality!
– Sepultura!
– Debiilik oled vä? Brujeria! (Siiski kuulis.)
Loviise seisis oma sõbrannaga sealsamas kõrval ja ma lootsin, et vähemasti üks neist kuuleb vähemasti osa meie referaadist. Ma vaatasin neile otsa ja karjusin Surmale kõrva, mis uut muusikat ma olen Börsilt saanud, ja ta karjus vastu, et andku kunagi kuulata. Mida siin küsida, mul on ju kaasas, siinsamas taskus! Kuhu ma oma tagi jätsin… Kuhugi siiasamma, jah, kindlasse kohta, põrandale vetsu juures.
Vetsule lähenedes kukkusin ma ühtäkki järsult ettepoole, tundes väga selgesti, et maa jalge all tõuseb. Aga süüdi polnud ka põrand ega korralik Merkurs või „Sisaliku naeratus”. Hullud vennad olid tualetti eraldavat seina niimoodi peksnud, et see kukkuski ja paiskus ümber. Üpris napp vahesein pommivarjendi jaoks. Käis mürts, nii et vähe polnud, ja kõigi silmarõõmuks paljastus vaade paarist pissuaaride juures toimetavast metallistist. Need ruttasid kõike jälle kokku pakkima, välja arvatud muidugi Zombi, kes sõgedas lustis kargas kõikide keskele, selline nagu ta oli, allalastud pükstega, ja mitte keegi, isegi tüdrukud, ei pöördunud ära, vaid sööstsid teda embama ja kaasa karglema. Mul lõi südameke võbelema nähes, kuidas just see asi inimesi võib võluda.
Tõmbasin kibeda mahvi ja vaatasin, kuhu Surm oli jäänud, aga ta oli virrvarri kadunud, nägin ainult lombakat Edmunsit ja paksu Kümpat, kes nokutasid seal sissepääsu juures. Vaatasin ninakalt minema, tõmbasin suitsu päris lõpuni ja otsisin tuhatoosi. See polnud muidu kohustuslik, aga ma tundsin end hästi peenelt ja sealjuures olin just näinud niinimetatud läti tuhatoosi, nimelt plastist topsi, mille põhjas näpu võtta vett. Äsja oli ju kellelgi meie omadest see käes olnud. Leidsin, seda hoidis Loviise ilus sõbranna, vankumatu keset möllu. Ma läksin tema juurde, naeratasin ja viskasin koni tuhatoosi. Ma ei kuulnud, mida ta ütles, siin oli liiga vali, aina naeratasin, sest mida halba võib nii kaunis olevus öelda. Ta ajas oma Merkursi värvi silmad pärani lahti otsekui näidisdemonstratsiooniks, siis tõstis oma klaasi – see polnud mingi tuhatoos, vaid tavaline plasttops, veel peaaegu täis mingit peenet kruvi. Olin läinud tüdruku juurde ja visanud koni tema kokteili sisse.
Ma ei tundnud etiketti kuigi hästi, aga mõistsin, et niimoodi teha pole õige. Ütlesin need sõnad, mida tänagi oleksin öelnud, aga mind polnud jälle kuulda. Ma taganesin tuikudes, lootuses, et paistan rohkem purjus, kui ma tegelikult tol hetkel olin. Mässisin end mingisse kaltsu. See oli mu tagi. Ilmselt oleksin pidanud neiule ostma uue kokteili. Aga viimase lati olin ma kulutanud ukse juures. Tõmbasin tagi selga. Äkki võiks talle mõne kasseti kinkida? Winterit anda ei võinud, see oli kohustuslik talvemuusika. Tristitiat anda oli ka kahju. Ma olin äsja hakanud kuulama seda eepiliselt omapärast pala. See saab olema tõeline muusika, mis kõlab ainult mulle, kellele on määratud teistele ainult liiga teha, olla üksnes kuri narr. Teen endale koju peas ja kuulan kassette.
Järsku haihtus metal. Ei tea, miks muusika kinni pandi. Keegi karjus:
– Aga kuula mind, miks sa mind ei kuula, ma mõtlen seda tõsiselt…
See oli kahtlemata mõeldud kellegi kõrva jaoks, sosistatud, vastavalt müra tugevusele, aga see jõudis nüüd kõigini. Kartsin tõsta pilku, et see ei tabaks sülitada saanud Võõra Kooli seltsivenda või tüdrukut kibeduse värvi silmadega. Tol hetkel süttisid tuled, tehes minust kutsika keset prožektori kiiri. Saali keskele ilmusid politseinikud. Päris mendid, kuskil kümme tükki, mustades riietes, kumminuiade ja püstolitega.
Ma ei karda ainult koeri, vaid ka inimesi mundrites. Tekkis tahtmine kinni haarata solvatud tüdruku ilusast küünarnukist, aga peatasin end. Vist pigem mitte.
Üks politseinik karjus:
– Kõik näoga vastu seina!
Aga kõik ei võtnud üldse neid kuulda, kõrvad olid metal`ist nürid, ja üldse võeti politseinikke vastu nagu kuradeid, keda kõik küll näevad, aga mida keegi ei usu. Ma küll kuulsin neid selgesti ja tahtsin väga neile kuuletuda, aga ma ei saanud seda enam teha. Vähemasti mitte seni, kuni teised polnud seda teinud. Või vähemasti keegi.
Politseinikud kordasid öeldut lahkelt ning asusid siis seda tegudega selgitama.
Mind ei tõuganud keegi, pöörasin ise ümber. Nad ajasid ka jalad harki, see mulle üldse ei meeldinud ja jalad lõid värisema, aga ma tundsin, et sünnib midagi imelist. Nad kontrollisid meid üle, otsides jumal teab mida (hiljem ma harjusin seda laadi otsivate, arglike puudutustega), aga keegi oli sellega juba harjunud ja hüüdis valju häälega:
– A mul on alukates uzi! Kontrollige mu alukaid, seal on uzi!
Mendid uzit siiski ei leidnud. Arutasid midagi omakeskis ja läksid siis minema. Nüüd me tundsime end täpselt nii, nagu peaks. Kõik vaatasid üksteisele otsa, naersid laginal, justkui oleks neid kinni peetud, ja hüüdsid: „Mineee!” Seekord oli tõesti midagi juhtunud. Nagu vanadel aegadel. Surm sööstis kohe vabaks jäänud DJ-puldi juurde. Kuid omanikud ütlesid, et pidu on läbi. Lülitasid tehnika välja ja hakkasid juhtmeid kokku kerima.
Väljas oli julmalt külm. Aga lund ei sadanud. Vaatasin ringi, linn seisis seal mõistatusliku ja kõiketeadvana. Lumehangedes sissepääsu juures märkasin tumedaid laike. Tilke, pritsmeid ja klompe. Ma esitasin lolli küsimuse:
– Mis see on?
Ja Kārlis ütles mulle:
– Veri.
Võiku seletas:
– Keegi saab alati molli.
Surm jäi mõtlema:
– Kes siis viimati peksa sai?
– Millal see viimati oli?
– Veel Villas…
– Keegi sai tookord?
– Võibolla ka mitte…
– Ei mäleta.
Nad ei mäletanudki seda, mille pärast ma olin kogu selle aja niimoodi muretsenud.
Ma ei tea, kes sellel korral peksa oli saanud. Esmaspäeval räägiti, et Kümpa bande olevat metalliste peksmiseks välja tirinud. Samas räägiti, et mendid olid kohale ilmudes ning ka lahkudes virutanud kõigile, keda sissepääsu juures nägid. Milleks üldse need mendid?
Vana iiri muistend räägib sellest, kuidas kuningatütar Deidre olevat näinud, kuidas kaarna nokast voolanud verd lumme, ning sellesse pilti armunud. Must, valge, punane. Külm, kuum, lendav. Minuga juhtus samamoodi. Aga see polnud ei Deidre ega minu veri. Meil lihtsalt oli tahtmine. Sellised juba on need kuningate järeltulijad.
Ma ei tea, kas süüdi oli värske õhk või pingelangus pärast stressi, aga lõpuks hakkasid mu kogu organismile mõjuma terve õhtu jooksul tarbitud joogid. Jalad ja keel läksid lõdvaks, aga hea oli olla. Mu kõrval kõndisid omad, ka neil kakerdas keel ja lällasid jalad, me tallasime lund, olime arktilisel ekspeditsioonil, leidnud varjupaiga üksilduse eest. Olla koos teistega on seesama, nagu olla ei kusagil, pead leidma oma üksilduse tee, millel kõndida koos teistega, ja me olime selle leidnud. Nad olid mulle andestanud minu kohutavad patud, nad olid mu vastu võtnud, see tõesti tähendas, et ma olen prints, ja ka tüdruk kollaste juuste ja pruunide silmadega oli mind kõnetanud, ja mõtted ei tüürinud sugugi Mileedi poole, Ma olin vaba. Ma olin õnnelik selle verise lume sees.
Zombo lisas:
– Aga äkki on mõni preili hoopis siin oma sideme puhtaks pühkinud.

 

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Māra Zālīte

20. juuli 2015 at 12:23 p.l. (Nädala autor 2015) (, )

Foto: HeadRead

Foto: HeadRead

Māra Zālīte (1952) on Läti luuletaja, näitekirjanik ja Läti kirjanduselu üks olulisemaid isikuid. Ta oli 1989. aastast kuni 2000. aastani Läti kõige mõjukama kirjandusajakirja „Karogs“ ja samanimelise kirjastuse peatoimetaja, pärast seda aga töötas Läti Autorite Assotsiatsiooni presidendina. Oma ilukirjanduslikku tegevust alustas Zālīte 1970. aastatel, mil tema luule käsitles toonaste noorte elutunnetuslike probleeme ja võõrandumist. Hiljem taandus ühiskondlik närv tema luulest ning väljenduslaad muutus filosoofilisemaks. Luule kõrval hakkas Zālīte kirjutama draamasid, sidudes kokku ajakajalisi ja ajatuid teemasid, ammutades nii ajaloost kui kaasajast. Tema dramaturgihaare on lai, tema kõige tuntum teos on 1988. aastal kirjutatud rokkooper „Lāčplēsis“, milles Zālīte kasutas talle omasel moel nii mütoloogilisi kui ajaloolisi motiive ja sidus seda parasjagu valitseva poliitilise olukorraga. Māra Zālīte kohtus lugejatega 29. mail 2015 Kirjanike Liidu musta laega saalis, kus temaga vestles kriitik ja tõlkija Igor Kotjuh.

Katkend: Viienäpu, Randvelt Kirjastus 2015, tlk Hannes Korjus, lk 34-38, 170-172.

/…/
Olemuse avastanud Major rahunes. Peab võtma. Major ei paku enam teistele. Ta võtab Ema ette.
– Anda! Ütle oma isanimi, – käib Major peale.
– Edmundovna, – sosistab Ema nuuksudes.
– Anda Edmundovna! Kas sa kardad mu paguneid? Jaa, sa kardad! Aga ära karda! Sa oled ilus naine!
– Jätke mu naine rahule, – Isa oli püsti tõusnud.
– Istu, piimahabe! Anda Edmundovna! Kas sa kardad mu medaleid? Need pole ordenid, ei, need on kõigest sitased medalid! Näen, et sa kardad! Aga ära karda! Nende medalite all on mul, tead, mis? Ei oska ära arvata? Süda! Seal on mul süda! Joome! Selle tšarka joome Maima terviseks! Maima oli mu eesti pruut! Viisteist aastat tagasi! Kuula, Anna Edmundovna! Mai-ma! Mai-ma! Ulun nagu hunt ta järele – Mai-ma! Aga isanime ei tea ning tookordki ei teadnud, ei leidnud nimekirjast üles, et maha tõmmata! Saanuksin seda teha, aga ei võinud, säh sulle, ilma isanimeta. Seepärast ütlengi, et isanimi on tähtis. Äkki Maima sõidab ka koju? Rehabiliteeriti?
Major pärib Emalt. Klammerdub Ema kätte. Kust Ema võiks teada? Laura ei tea samuti, kust Laura võiks teada.
– Selge, et sõidab, ning temalgi on keegi neetud koerapoeg käekõrval, keegi John, jebitvojumatj, ma ei paneks koeralegi sellist nime. Ning tegi talle samuti selliseid nakerjaid, sihukesi pätajalgu. Las sõidab, ega mul kahju pole, las sõidab, bljadj, las sõidab. Mai-ma! Mai-ma! – Major ulub nagu hunt ning materdab rinda, nii et medalid klirisevad.
– Hei, sina! – Major võtab Isa käsile. – Võtame ilusate naiste terviseks! Joo, John Adolfovitš, joo, Fritz Hansovitš, ha-ha-ha! Proosit! Anda Edmundovna, joo sinagi, davai, davai!
Niita tuleb kasteheina! Ehh! – Major kummutas klaasi ühe sõõmuga kurku.
Isa joob samuti ühe klaasi tühjaks. Ema joob samuti klaasi tühjaks! Põhjani. Mida Laura nende kolme purjus täiskasvanuga peale hakkab?
– Rehabiliteeritud, raiped, rehabiliteeritud. Rehabiliteeritud, lurjused, kõik rehabiliteeritud! Süütud nagu voonakesed? Priid nagu taevalinnud? Õnnelikud nagu põrsakesed? Mõelda vaid. Koju sõidavad, reod! Kas see on õiglane? Kas see on aus? Aga mina, millal mina koju saan? Millal? – Major, pea sorgus, räägib põrandasse. Nuuksub, ägab, ninast tilgub tatti, kisendab lakke, tahab jalule ajada, veel midagi Isale ja Emale öelda, ning Laurale, ning Maimale, üritab revolvrit kabuurist välja koukida, aga ei tule välja, lõpuks vajub ta kere istmel lodakile.
– Tänu Jumalale! Ta oleks võinud meid maha lasta! – Ema vabiseb ikka veel.
– Maha lasta? – pärib Laura kahtlevalt üle.
– Ei, ei, ta andis sulle ju kompveki. – Ema võtab oma sõnad tagasi. Kuidas võib sõnu tagasi võtta, arutleb Laura.
– Kas ma turakas ei oleks võinud keelt hammaste taga hoida, pidin ma neist viieteiskümnest aastast rääkima? Leidis kellele südant puistada – julgeolekumajorile? Anda, ma olen viimane lollpea! Anna andeks! See on minu süü. Milleks oli üldse vaja rääkida? Tal on nagaan. Võibolla ära võtta? – Isa taarus.
– Ei, ei, hulluks oled läinud, või? Ta on täis kui orikas! Džonni, ta magab nagu surnu ega mäleta midagi, ei ööd ega mütsi. Ta läheb Uralskis välja. Ole palun rahulik.
Kui Laura ärkas, Majorit enam kupees ei olnud. Laura kõht valutab, seepärast, et kogu sõidu kestel on kõht kinni olnud. Laura tahab kakale, aga siis tuleks kemmergusse minna, Laura kannatab. Ning Laura on jälle unes Seda Last näinud.
– Me oleme Uuralitest üle saanud, – Ema on elevil.
– Me oleme Euroopas, Laura, – Isa on uhke.
Laurale on need võõrad ja tühipaljad sõnad! Mingisugused Uuralid, mingi Euroopa. Nagu see Moskvagi, mingi Moskva kuskil.
Laurale jäävad paljud sõnad vaid kõlksudeks. Sõnad, mis on ainult väljast, aga seest ei ole. Sõna, millel on sisemus, millel on maitse ja lõhn, sõna, millel on värv ja täielikkus, selline sõna on Laurale Lätimaa.
– Kas Lätimaa on veel kaugel?
– Nüüd on lähemal.
– Kui lähedal?
– Palju lähemal.
– Kui palju lähemal? – Laura jätkab samas vaimus ning jätab kohe ka järele.
Hea küll, olgu. Laural on, mida teha. Laura sööb Majorilt saadud kompvekki ning pärast keerab kommipaberi hoolikalt kokku. Sööb aeglaselt, aeglaselt ning keerab aeglaselt, aeglaselt kokku. Kus kompvek? Kas Laura pole ärevuses märganud, et sööb seda? Seda pole kuskil. Laura otsib kortsus linadest, kuni häbi kütab ta nagu hirmsa kuumalainena ta higistama paneb, häbi! Häbi vajub Laurale peale nagu kivid mäelt, häbi! Linad on üleni pruuniks määrdunud. Laura on voodisse kakanud! Jäle, jäle! Linad on kõik ropased, tumepruunid ja helepruunid. Laura on ennast täis kakanud, suur tüdruk, Laura poeb alandusest pimedasse nurka, õudne. Mida Vagunisaatja ütleb? Ta karjub üle terve vaguni! Laura sureb häbi pärast ära, sureb ära! Ahastus murrab end huulte vahelt südantlõhestava karjena välja.
– Ema! – Laura hingeldab hirmunult, ning Ema mõistab, mida ta on mõelnud. – Laps, see on kõigest šokolaad. Laurake, see on ju komm! Kõigest ära sulanud, sooja käes laiali valgunud, näe, kommipaber on väikesteks tükkideks rebenenud. Kõik on korras, pole midagi, rahune ometi. See on komm. Kullakene! Mu vaene väikseke! See on ülessulanud kompvek, kõigest kompvek. Nuusuta! No kas tunned, oled rahunenud?
– Lätimaal ostame jälle. Palju, palju. Lätimaal me ostame palju. Palju kompvekke ostame, palju paremaid, ära nuta tühipalja kommi pärast. Selle jobu käest ei oleks pidanud midagi võtma. – Isa rahustab Laurat.
– Isa ei taipa mõhkugi! Tühipalja kommi pärast? Laura ei nuta tühipalja kommi pärast! Ja ongi parem, et midagi ei mõika! Muidugi, linad ei haise kaka järele, linad lõhnavad šokolaadi järele. On ikka vahe.
Rahunenud Laura avastab, et Major on vormimütsi maha unustanud. Ripub seal, kuhu pandudki. Selle võiks Taadile viia! Sellist mütsi küll Taadil pole! Rukkilillesinine on ilus värv. Taadile meeldiks. Kas Isa endale tahaks seda mütsi? Ei, ta viskab selle aknast välja. Miks?
Siseneb vissis Vagunisaatja. Huulevärv on hävinud, kulmukaared kadunud, silmad punnis.
– Kas seltsimees Major ei jätnud oma furaškat kupeesse?
– Tõesti ei tea, aga eks otsige, – ärgitab Isa.
– Ei tea, millise furaška? – imestab Ema.
– Mis asi see furaška on? – usutleb Laura.
Vagunisaatja virutab kupeeukse tigedalt kinni.
– Njura, – ütleb Ema.
– Igatahes, – ütleb Isa.

Puudujääk ja Francis

ISA POLE VEEL ikka korraliku töö peale saanud. Oli küll juba algust teinud, aga siis tuli puudujääk välja. Isal ei olnud enam kütust, mida traktoristidele ja haakijatele põllule vedada.
See GSM, see kütusepunkt oli ühel päeval tühi. Isal polnud midagi vedada. Ülemus kihutas bobikuga kohale. See Orden Rinnas, Kere Vinnas. Seda ei saa olla, laseb kisa lahti, seal oli terve kuunorm, kuhu Isa kütuse pani? Isa vedas traktoristidele ja haakijatele. Palju küsisid, niipalju vedaski. Kütust, õli, määrdeaineid. Küsigu ülemus traktoristidelt, kuhu need kõik panid! Võib-olla on traktoristid ja haakijad kogemata rohkem pruukinud? Ei, traktoristid ja haakijad pole midagi kogemata rohkem pruukinud, küll isa on ise midagi kõrvale sokutanud. Kolhoosi vara.
Isa seletab, et ta pole midagi ei kõrvale ega taha sokutanud. Isal pole kolhoosi vara tarvis! Kõige vähem kütust. Kas ülemus arvab, et Isal on kuskil põõsastes Tšaika peidus? Või Pobeda? Ei, ülemus arvab, et Isa on selle bensiini maha joonud. Avoti-talus käib ju ilmlõpmata üks joomine?
Ah, et sedaviisi, ütleb Ema.
Kas ülemus arvab, et Isa joob bensiini? Et külalised jõid bensiini? Ülemus on täitsa sooda! Isa ja külalised jõid napsi, ainult Francise toodud napsi! Kes see bensiini joob? Laura teab ja võib minna ja ülemusele kõik ära rääkida!
– Ole kuss oma jutuga! – Isa katkestab Laura sõnatulva ning räägib Emale edasi. Isa puistab südant. Sealt pudenevad äsjane solvumine ja vanad hädad. Isa tahab näidata, et ta on võitleja, aga Laura näeb, et võitleja on haavatud. Kas Ema veab Isa lahinguväljalt minema?
Kirjutagu Isa lahkumisavaldus! Omal soovil.
Ema arvab, et ega kirjutamisest ei pääse. Ei, Isa ei tee seda, see oleks ülestunnistus, et ta on milleski süüdi. Isa ei lase end sedaviisi süüdistada! Et lausa vargaks kutsutakse!
Siis on jälle see Orden Rinnas, Kere Vinnas. Ärgu Isa mõelgugi nina püsti ajada, ärgu ülbitsegu, muidu läheb veel hullemaks.
– Kui Liepa poleks sõna kostnud, poleks ma sinusugust siberimeest võtnudki! Olete kõik ühe puuga löödud! Sihukestel pole ausate tööinimeste kollektiivis kohta, pangu lahkumisavaldus lauale! – kisab see ülemus. Igavene pärdik! Orden Rinnas, Kere Vinnas. Tuleb seltsimehelik kohus, ja ärgu Isa lootkugi, et keegi Isa eest välja astub!
Kas tõesti mitte ühtegi ei leiduks, mitte ühtegi neist paljudest külalistest, neist südamlikest Lame inimestest? Isa ei usu seda.
– Džonni, pane see neetud avaldus lauale, sa pead seda tegema.
– Aga miks? Ma pole ju bensiinitilkagi võtnud? Ma ju tean, kes võttis, aga ma pole ju mingi stukatš. Kes võttis? No, kes võttis, kas sa siis ei näe, et kõik varastavad, kuidas jõuavad? Ega keegi ei varasta, lihtsalt võtavad. Seda ei kutsuta enam varastamiseks, ei, see pole varastamine, ainult võtmine. Lihtsalt võetakse, sest nüüd on kõik ühine. Kolhoosis on kõik meie oma. Minu oma on meie oma ja sinu oma on meie oma. Isa ei tea, mida teha. Kas öelda ülemusele tõtt näkku, et ülemus ise võttiski ja leidis nüüd lolli, kelle kraesse kõik ajada? Isa on selles veendunud, aga tõestada ei saa. Küll ta on õnnetu!
– Džonni, sa oled kõige ausam inimene maailmas, aga seekord tuleb taganeda. Ma armastan sind väga. Me saame hakkama.
– Mina ka, Anda, veel rohkemgi.
Ema on haavatu tapaväljalt minema kandnud. Võib-olla Isa ei jätkakski ülemusega vägikaikavedamist, aga siis tuleb sõnum Francise kohta.
Francis on Tukumsis end üles poonud. Tal olnud õnnetu armastus. Suured inimesed räägivad mingist kirjast. Mida see tähendab – end üles poonud? Laura eriti ei taipa, keegi ei seleta midagi, aga Francis enam külla ei sõida. Ema viskab kõik alustatud tööd nurka. Peab Tukumsisse sõitma! Ema ei usu, et Francis… Ei, see ei saa olla Francis! Francis ei oleks ealeski sedasi teinud! Ei! Peab Tukumsisse sõitma!
Ei, Ema ei sõida Tukumsisse Francise juurde! Isa kisab nagu hull Ema peale. Isa sõidab, aga Ema kaasa ei võta. Ema on kõiges süüdi!
Kuidas sa võid nii rääkida, kas oleks parem olnud, kui oleksime Francisega sind salaja petnud? Jah? Kas nii oleks parem olnud? Kelleks sa mind pead? – Ema kisab läbi pisarate. Ema kisab veel sedagi, et armastab Isa, mitte Francist! Milles on Ema süüdi, milles?
– Džonni, kas sa ei armasta mind enam! – Ema on vapustatud.
– Kuidas ei armasta? Andesta! Aga Francis? – Isa nutab. Laiad õlad rappuvad pisaraist. – Miks sa ta välja ajasid, miks?
– Miks sa mind süüdistad, miks? See on alatu! Kas sul häbi pole! – Ema taob rusikatega vastu Isa rinda. Isa pigistab Ema käsi nii tugevasti, et ta kiljatab valust – ai, ai!
Ai, ai! Laura südamesse lõikab läbitorkav valu. Laural on samuti õnnetu armastus, kui Isa ja Ema nõndaviisi tülitsevad. See pole mingi nadi vaidlus. See pole mingi tühipaljas nääklus, see tüli on ohtlik, väga sügav. Mõlema silmad on sügavad nagu kaevud. Laura armastus on väga õnnetu selle tüli pärast, sest Laura armastab mõlemat ühtemoodi! Laura ei tea, kummal õigus ja kelle poolt ta on, ta ei tahagi seda teada. Laura pole kellegi poolt. Aga kui inimene pole kellegi poolt, siis jääb see inimene üksi. Üksinda ilma peale. Täiesti üksinda. Ai, ai!

Püsiviide Lisa kommentaar

Guntars Godinš

6. nov. 2013 at 3:55 p.l. (Nädala autor 2013) (, , , )

Guntars Godiņš (1958) on läti luuletaja ja eesti kirjanduse tõlkija.

Luuletusi Guntars Godiņši luulekogust “Öö päike”, Huma 2000, lk 19, 20, 54, 88, 89.

Tee eksides endasse läheb
meie sooni pidi kui veri.
Nimeta seda Risti teeks,
kus tuul otsib taevakaari,
kus silmad, vaadanud tühjaks,
veel tagasitulekut ootavad,
kus liblikaid ja unenägusid
taga kihutab mõistus
ja valgus kratsib minema varju
nagu kurjuse või sonimise.
Selguse pärast voolavad veed ja otsivad rahu.
Selguse pärastpaluvad palvetajad ja hommikud,
selguse pärast tee, endasse eksides,
läinud on oma rändajasse.

Mu teadmatuse õigeks mõistab tee,
kuigi ma seda ei käi.
Vihma tee aknaklaasil,
kõrre tee tuules.

Leek noolib mu sõrmi,
teadmatu valust.
Hetkel olen leegi tee.

See maja on suur ja tühi,
ometi õhukeste seinte taga öiti
kuulen: keegi hingab.
Õhk tulvil käijaid.
Kuhu jääb hingus,
kui pole, kes seda hingaks?

Hingused,
poolhingused eeskoja nurkades.
Kriiksuv põrand –
see on parim õigustus.

Hommik seletab
öö saladusi valgustades.
Päikese tee on
tolmukübemete tants.

Ikka imestan
valguse täpset seletust
tundmatu maailma ääres.
See, mis öösel meenutab öökulli,
osutub puu otsas rippuvaks kaltsuks.

Sulen silmad
ja taas olen alguse pimedas ruumis.
Mitmes kord juba sündinud,
õpin kõndima, kõnelema,
hingan sisse vihmaväljade rõskust.

Tunnete laineid
rullub üle tiigi rahusa lauba.
Täna kindlasti jõuan
selguse randa.

Uks avaneb,
aga kedagi pole.

Jälle istun toolile.
Millest mõtlesin enne?
Sõrmed närvlikult trummeldavad.
Episoodid,
lõpmatus hetkeliste katkestustega.
Katkematus mälukaotustega.
Film on käigupealt kleebitud tervik,
mis variseb põrandale
valgeteks hetkehelmesteks

Linnutee,
mida mööda linnud iial ei lenda,
Päikesevärav,
millest läbi päike iial ei lähe.
Juhuslikud sõnad,
müüri peal kasvanud puu,
valge vares,
lapse unenägu.

Ja kõik pöörleb vastupäeva.
Mets seisatab ladvul
järve mõranend peeglis.

Pole õiget ja ebaõiget teed,
on ainult
minu, sinu, tuule või sõna
valik.

Uks avaneb,
aga kedagi pole.

Ei mäleta, mis keeles ma räägin,
mis maal ma elan.
Olen lukustanud end tuppa
vaatega loojangusse.
Teo filosoofia kasteses rohus
on nii sarnane minu omale.
Kärbeste surmatants
minu ükskõiksuse varjus,
päevade veski tiirlemine
minu keeldumusmäel.
Mu kodu on minu kindlus
metsistund ääremaal –
aukliku katusega, mõranend sammastega,
legendidesse mähkunud, kadestatud,
nagisevate treppidega kummituslik
kindlus.

Kui palju õhtuid on surnud siin minu kätel.
Kui palju hommikuid on siin ärganud
minu mõtete tuhas.

Ometi olen õnnelik,
(teadmata, mis keeles
ja mis maal).
Pilvede ankruketid on liiga lühikesed,
tühjad paadid söövad karjamaal nagu lambad
ja kuulavad tuult poolest sõnast.
Nähtamatud sillad viivad üle kuristiku –
sõnade sillad, helide sillad, lõhnade sillad.
Peaasi mitte vaadata alla
seal, sõltumuskeerise
alistuspunktis.

Kõrge kurbuse kardinad
hõljuvad minus.
Ei tea, kuhu vaadata.
Taevas ikka on tühjem
su silmadest.
Eriti suvetaevas.
Sügis küll väheke värvib end,
ja siis hakkab pakitsema,
siis hakkab hõõgama,
järelejätmatult pärib nähtamatu hääl:
miks ainult see on õige tee?
miks just järve vastaskaldale
päikene ikka loojub?
miks sulged ikka laud,
kui puudutan neid
oma põlenud huultega?
Kas seal, oma suures pimeduses
oled sa üksi?

Mõtted varjavad mind kõige eest.
Olen vaid riided:
hallid püksid ja ruuduline särk,
mis ma hommikul selga panin.
Tunnen, kuidas
mu särgikrae vastab
su tühistelegi küsimustele,
kuidas varrukad viipavad, näitavad,
embavad või siis tõukavad eemale,
kuidas püksisääred sulle kuulekalt järgnevad.
Tegelikult olen ma ise
Pariisis, Päikeseloojangus, Peeglis,
selles Peeglis, mis ei peegelda midagi,
ainult kõneleb minuga
vaiksel hämaral häälel.

Tunnustused

2005 Valgetähe IV klassi teenetemärk

2010 Eesti-Läti ja Läti-Eesti tõlkeauhind

Luulelooming eesti keeles

“Öö päike”, tõlkinud autor, Doris Kareva ja Ita Saks, Huma 2000

Tõlked

Kanteletar (soome rahvalaulud ja ballaadid) 1993. a. “Nordik”;

Jāns Kaplinskis. (Jaan Kaplinski). Kas ko ēd un kurš kuru apēd. (Kes mida sööb, kes keda sööb) ( koos R. Karmaga) 1993. a. “Egmont Latvia”;

Emīls Tode (Emil Tode). Robežvalsts (Piiririik) 1995. a. “Preses Nams”;

Tā mainās gadalaiki. Somu dzejas izlase. (Nii muutuvad aastaajad. Soome luule antoloogia: P. Saarikoski, *P. Haavikko, E. L. Manneri, V. Kirstinä ja A. Melleri luule) 1997.a. “Nordik”;

Arturs Alliksārs (Artur Alliksaar). Nebūtība varētu arī nebūt (Olematus võiks ju ka olemata olla) 1998.a. “Minerva”;

Pauls Ēriks Rummo (Paul-Eerik Rummo). Nosūtītāja adrese (Saatja aadress) 1998. a. “Minerva”;

Hando Runnels (Hando Runnel). Sarkano vakaru purpurs (Punaste õhtute purpur) 1998. a. “Minerva”;

Dorisa Kareva (Doris Kareva). Fraktālija (Fraktalia) 1998. a. “Minerva”;

Tenu Ennepalu (Tõnu Õnnepalu). Saules vergi (Päikese orjad) 1998. a. “Minerva”;

Jāns Kaplinskis (Jaan Kaplinski). No putekļiem un krāsām. Dzejoļu izlase (Tolmust ja värvidest, luule antoloogia). 2001. a. “Daugava”;

Igauņu tautasdziesmas (Eesti rahvaluuled). Ozols auga debesīs.(Tamm kasvas taeva’essa). 2002. a. “Nordik”;

Ilmars Lābans (Ilmar Laaban). “Putnu mistiskais mugurkauls” (Lindude müstiline selgroog). 2003.a. “Neputns”;

Matss Trāts (Mats Traat). “Haralas dzīvesstāsti” (Harala elulood). 2005.a. “Nordik”.

Juris Kronbergs. Maa-alune luule. (Tõlge läti keelest eesti keelde koos Livia Viitoliga). 2007. a. “Loomingu Raamatukogu”;

Jaan Kaplinski. Någonsttans vid världens kant. (Tõlge eesti keelest rootsi keelde koos Juris Kronbergsiga). 2007. “Ariel Skrifter”;

Contra & (:)kivisildniks. Abi labi (Contra ja (:)kivisildniku luuletused). 2009. a. “Jāņa Rozes apgāds”;

Jāks Jērīts (Jaak Jõerüüt). CD (luulekogu) 2009. a.“Mansards”;

Vīvi Luika (Viivi Luik). No smaga prieka (Rängast rõõmust, luulekogu) 2009. a. “Mansards”;

fs. Skumju vairs nav (Kurbust enam ei ole, luulekogu). 2009. a. “Mansards”;

Jāns Kaplinskis (Jaan Kaplinski). Acs (romaan Silm). 2010. a. „Mansards”;

Andruss Kivirehks (Andrus Kivirähk). Lote no izgudrotāju ciema (Leiutajateküla Lotte). 2010. a. „Zvaigzne ABC”;

Andress Ehins (Andres Ehin). Pakārtais ievārījums (Poodud moos,), 2010. a. „Mansards”;

Urvi Grosfelde (Urvi Grossfeldt) Maija ielas peles (Mai tänava hiired), 2011. a. „Zvaigzne ABC”;

Tomass Transtremers (TomasTranströmer).Dzeja (luule antoloogia, tõlge rootsi keelest läti keelde koos Juris Kronbergsiga).2011.a. „Mansards”;

Linke

Ardo Kaljuvee “Parim tõlkija on Guntars Godinš”, Eesti Päevaleht 5.03.2011, http://epl.delfi.ee/news/eesti/parim-tolkija-on-guntars-godins.d?id=51292920

“Andres Ehinilt luulekogu lätlastele”, Postimees 4.02.2011,

http://www.postimees.ee/383548/andres-ehinilt-luulekogu-latlastele

Jutusaade. Guntars Godinš, 23.08.2009 eetris, http://arhiiv.err.ee/vaata/jutusaade-jutusaade-guntars-godins

Püsiviide Lisa kommentaar