Ljudmila Ulitskaja
Kõik siinviibivad inimesed, kes olid sündinud Venemaal, erinesid ande, hariduse ja lihtsalt inimlike omaduste poolest, kuid sarnanesid ühes asjas: nad oli, ühel või teisel moel, Venemaa maha jätnud. Enamik emigreerus seaduslikel alustel, mõned said tagasipöördumise keelu, kõige jultunumad hüppasid ära. Kuid just see sooritatud tegu lähendas neid. Nii erinevad kui nende vaated ka polnud või kuidas emigratsioonis nende elu ei kulgenud, sisaldus selles teos pöördumatu ühisosa: ületatud piir, ummikusse jooksnud elujoon, vanade juurte katkestamine ja uute kasvatamine võõral maal, mis oli teistsuguse koostise, värvi ja lõhnaga.
Nüüd, aastate möödudes, olid kehad koostist muutnud: nende vere ja lihaskonna moodustasid Uue Maailma vesi, selle uhiuued molekulid – need olid kõik vana, endise asendanud. Aegamisi muutusid reaktsioonid, käitumine ja mõttelaad. Kuid selle juures vajasid nad kõik ühtviisi õigustust, et nende toonane tegu oli õige. Mida keerulisemaks ja määramatumaks osutusid ameerika elu raskused, seda vajalikumad olid tõendid, et too samm oli õige. Teated Moskvast, sealse elu aina kasvavast nõmedusest, vaimunõtrusest ja kuritegelikkusest olid enamiku jaoks kõigi nende aastate jooksul, teadlikult või mitte, soovitud tõendiks selle kohta, et oli tehtud õige valik. Kuid keegi ei osanud aimatagi, et kõik, mis praegu toimus selles kauges, minevikust pärinevas, elust mahatõmmatud riigis – vajugu ta maa põhja! – puudutab nii valusalt… Selgus, et see riik istub neil veel lihas ja luus, ja mida temast ka ei mõeldaks, aga mõeldi mitut moodi, osutus side katkematuks. Mingi vere keemiline reaktsioon – lääge, hapu, hirmus…
Näis, et see maa eksisteerib vaid unenäos. Nad kõik nägid ühte4 ja sama und, ehkki erinevates variatsioonides. Omal ajal kogus Alik neid unenägusid ja koostas isegi vihiku, mida ta nimetas „Emigrandi unenägude seletajaks”. Sellise unenäo struktuur oli järgmine: ma satun koju, Venemaale, ja seal olen äkki lukus ustega ruumis või prügikonteineris või ilmnevad muud asjaolud, mis teevad Ameerikasse naasmise võimatuks – näiteks dokumentide kadumine, vangistus; aga ühele juudile oli unes ilmunud koguni tema õnnis ema ja sidunud ta nööriga kinni…
Selle unenäo naljakas erivorm ilmus Alikule enesele: ta oleks justkui Moskvasse saabunud, seal on helge ja imetore ning vanad sõbrad tähistavad tema tulekut mingis kohutavalt tuttavas ja räämas paljude tubadega korteris, ümberringi on tunglemine ja sõprade rüsin, siis aga tulevad kõik teda Šeremetjevo lennuväljale saatma, ja see ei sarnane enam sugugi endiste aastate hingelõhestavate ärasaatmistega, kus kõik lõppes alatiseks ja surmani. Ja juba on aeg lennukisse minna, kui äkki ilmub välja vana semu Saša Nolikov ja surub talle pihku mõned koerarihmad, mille otsas mässavad ja tantsisklevad armsad väikesed krantsid, kirjud, laikaverd ja rõngas sabadega – ja kaob ise minema. Kõik sõbrad on kusagile kadunud ja Alik seisab nendega penidega, ja pole kedagi, kellele see koerakari üle anda, ja juba teatatakse, et check-in NewYorki on lõppenud. Üks lennufirma töötaja astub tema juurde ja teatab, et lennuk on juba õhus… Ta jääb koos nende koertega Moskvasse, ja miskipärast on selge, et alatiseks. Ja ainuke mure on see, kuidas Ninka Manhattani ateljee üüri makstud saab. Ja sealsamas, unenäos, hakkas lõhnama lifti, katusealuse ja tuuldumatu kange tubaka järele…
Ljudmila Ulitskaja „Kui õige elaks inimese moodi” Postimees 04.05.2007,
http://www.postimees.ee/040507/esileht/arvamus/258658.php
Ljudmila Ulitskaja:
http://www.polit.ru/author/2007/05/02/ulickeston.html (vene keeles)
Autorist ja tema loomingust:
Juku-Kalle Raid „Elu ühetoalises korteris” Postimees 19.01.2007
http://www.postimees.ee/190107/esileht/kultuur/240049.php
Ilona Martson „Vene kirjanik Ljudmila Ulitskaja: Tahan harida kasvavat põlvkonda” Eesti Päevaleht 22.12.2006
http://www.epl.ee/kultuur/367632
Kalev Kesküla „Ljudmila Ulitskaja „Lõbus matus”” Eesti Ekspress, Areen 19.11.2006
http://www.ekspress.ee/viewdoc/A728AC2E045559F3C2257228005C1235
Nädala autor 