Aleksei Salnikov
Aleksei Salnikov on hetkel Venemaa paljutõotavaim kirjanik. Salnikov sündis aastal 1978 Tartus ning tema lapsepõlv on möödunud Tartus ja Uuralites. Ta on lõpetanud kaks kursust põllumajanduse akadeemias ning õppinud ühe semestri kirjandust Uurali Riiklikus Ülikoolis.
Ta on seni kirjutanud palju luuletusi ja neli romaani, millest üks on pühendatud ka Tartule. Tema romaani “Petrovid gripi küüsis”, kus muuhulgas on tsiteeritud Aino Perviku “Kunksmoori”, on nimetatud ebatavaliseks armastusromaaniks ning see pälvis 2018. aastal ühe Venemaa tähtsaima kirjanduspreemia, nn Rahvusliku bestselleri auhinna. “Petrovid gripi küüsis” on üks viimaste aastate kiidetumaid ja müüdumaid vene romaane, mille järgi teeb praegu filmi tuntud filmilavastaja Kirill Serebrennikov (see on esimene Serebrennikovi film pärast poolteist aastat kestnud koduaresti).
Septembris ilmus raamat eesti keeles kirjastuselt Tänapäev. Salnikovi romaan „Osakond“/“Отдел“ – must paroodia riigikaitseorganite töö kohta – pälvis samuti lugejate tähelepanu. Kriitikud nimetavad teda James Joyce’i ja Thomas Manni kirjandusliku traditsiooni jätkajaks, kuna romaani olmefaabulal on sügav mütoloogiline alltekst.
Tartu Kirjandusfestival Prima Vista / 2020 esinejad
Katkend: Petrovid gripi küüsis, Tänapäev 2019, tlk Erle Nõmm, lk 234 – 245.
Petrov vaatas poega, kellel oli pelmeenikott peas, ning tundis lisaks hirmule ja abitusele veel ka ärritust. See oli kohutav tunne, aga Petrovile näis osaliselt, et poeg etendab natuke liiga haiget, et kui ta oleks haige ja kannataks, siis ta lihtsalt lamaks sonides, Petrovil oli isegi kahju, et pojal pole ei iiveldust ega kõhulahtisust, et saaks anda ta arstide kätte ja seada kogu vastutuse tema tervise eest inimestele, kes meditsiinist midagi taipavad. Pelmeenikott muutis poja palaviku koomiliseks ja Petrovile tundus, et Petrov-noorem lollitab rohkem, kui haigus väärt on. Petrovil oli midagi puudu, et pojale täiel määral kaasa tunda, ta sai aru ainult sellest, kui ta ise kannatas, kui kondas kõikjal palavikuga ringi, tema, Petrovi tollane kannatus tundus Petrovile tõelisena, aga poja kannatus mitte. Petrov piinles, et ei ela poja kannatustele täiel määral kaasa ja seda kannatust oma kalkuse pärast elas Petrov üle tõeliselt. Ainult Petrovi enda haigus tundus Petrovile tõeline, aga Petrov-noorema haigus oli mäng, mida too osaliselt mängib ja on nii hoogu läinud, et võib selle mängu tõttu juba surra, aga peatuda ei suuda.
Petrov nägi end mingi rumala talistepüha näidendi või Pravoslavnaja Gazeta eelviimase lehekülje jutustuse peategelasena, ta oli seda kunagi lapanud, kui oli ämmal külas. Taolistes jutustustes istus, tõsi küll, alati miskipärast ema, mitte isa, sureva lapse voodiveerel: laps oli suremas, ema küsis “mille eest?”, siis ilmus ingel ja selgitas naisele, et laps oleks niikuinii sirgunud moraalseks värdjaks ja sattunud pärast põrgusse, aga nüüd päästis jumal ta; olid ka variandid, kus ingel näitas naisele pildikesi poja eeldatavast tulevikust, kus poeg jõi viina, suitsetas, keppis, s.t. tegi justkui asju, mida teevad peaaegu kõik inimesed, aga jumal vabastas lapse langusest tavalisse täiskasvanuellu ja tegi temast inglikese. Ema liigutasid ingli sõnad miskipärast alati ja ta hakkas tänulikult palvetama. Petrov nägi ennast selles jutustuses, talle tundus, et ta hoiab seda süžeed iseendaga nagu pappkarpi, nagu midagi muud polekski peale selle karbi, selle toa kolme inimese nukukujudega ja mängumööbliga, nagu poleks karbi ümber muud midagi peale pimeduse.
Et vabastada end sellest tundest, jõuetusest, ärritusest poja suhtes, läks Petrov magamistuppa ja kogedes hinges suurt pimedust, nagu poleks pilkasus karbi ümber mitte väljamõeldud, vaid tõeline, sukeldus Petrov sellesse pimedusse, hakkas telekanaleid vahetama. Nagu kiuste, oli üks telekanalitest retrolainel, näitas uuesti “Jane Eyre`i”, aga Petrov tabas just selle hetke, kus noor Jane jääb magama tuberkuloosihaigega sama teki all. Üldiselt meeldis romaan “Jane Eyre” Petrovile, sest võidutses õiglus kasuema ja tema tigedate laste suhtes, aga just see episood, kus verd köhiv sõbranna suri, ei olnud Petrovile praegu kuigi meeltmööda.
Petrov püüdis meelde tuletada, kui ta oli ise lapsena haige, kas temaga jännati samamoodi nagu Petrov-nooremaga, aga miskipärast ei mäletanud ta haigust ennast, vaid seda, kui hea oli haiguslehel olla, pärast peamist gripihoogu, kuidas ta ei käinud koolis ja tegeles kodus igasugu jampsiga, kuidas ta üksi jäi, kui vanemad tööle läksid, kuidas ta endale toitu soojendas, kuidas otsustas, et ei kuumuta piima pliidil, vaid joob seda külmalt, ja sai pärast nahutada, nii et võttis õppetundi arvesse ja jätkas külma piima joomist, aga järgides ema loogikat, kallas ta natuke piima kastrulisse ja pani tulele, et see pisut põhja kõrbeks. Talle meenus, kuidas ta tahtis nimme haigeks jääda, et mitte sõita koos teistega ekskursioonile Visimi, Mamin-Sibirjaki kodumaale, kuidas ta meelega lamas külma vett täis vannis, pärast istus veel rõdul aluspükste väel, aga ärkas järgmisel hommikul ehk isegi varasemast tervemana, nii et tuli varahommikul astuda koolibussi ja põrutada klassiga kakssada kilomeetrit linnast välja, et vaadata üle paar maamaja ja kuulata lugu kirjaniku elust, kellest Petrovil polnud sooja ega külma. Vähe sellest, et Visimi sõideti tohutu kaua, iga kahekümne minuti järel tehti veel peatus ka, sest ühel klassikaaslasel hakkas süda pidevalt läikima.
Lapsena ei hirmutanud Petrovi mitte niivõrd gripp, kuivõrd entsefaliidi kaitsesüst. Selle elas Petrov üle tõeliste piinadega, mida mäletas siiani. Kui kõik jooksid pärast kaitsesüsti ringi ja püüdsid üksteisele süstist valutaval kohal tugevamini vastu selga äsada, siis Petrovil oli tõeliselt halb. Tal ei valutanud mitte ainult abaluu all – teda piinas paar päeva kohutav peavalu, mis oli hullem kui palavik, köha ja nohu. Petrovi pea valutas iivelduseni, tal oli valus neelata, pilgutada ja isegi noogutada, talle tundus, et ta tunneb, kuidas aju ujub soojas puljongis koljus ja puudutab selle siseseinu.
Tundub, et Petrova oli samamoodi alla andnud nagu Petrov. Temagi tuli magamistuppa, hakkas seljast võtma oma süngeid asju ja riietuma öösärki ning määrima end käte ja näo öökreemidega.
“Kuidas tal seal on?” küsis Petrov. “Kuidas, kuidas. Vedeleb maas ja kõik,” vastas Petrova rõõmutult. “Mida teha?”
Nad alustasid imelikku võistlust, püüdes vastu pidada võimalikult kaua, et mitte kontrollida poja seisundit, ja asusid telekanaleid ümber lülitama, küsides teineteiselt, kas jätta telekanal mängima või klõpsutada edasi. Nad ajasid selle tegevuse saatel ka veel juttu, püüdes näida rahulikena, Petrov küsis naiselt, kuidas too iseennast tunneb. Petrova tundis ennast normaalselt ja küsis, kuidas tunneb ennast Petrov. Ka Petrovil oli kõik hästi. Mõnda aega õnnestus neil teeselda, et poega pole kodus, ja õnnestus mängida, et nad on mõlemad tasakaalukad ja midagi erilist ei toimu. Nad läksid selle mängu käigus kööki, kus Petrov keerutas käes sigaretipakki ja keelas endal rõdule suitsetama minemast, et mitte näha haiget poega. Esimesena andis alla Petrova ja tegi ettepaneku proovida aspiriini, mitte paratsetamooli. Petrov ütles, et lastele on aspiriin keelatud, kuigi kui ta ise oli laps, anti talle aspiriini ja midagi ei juhtunud.
“Oled sa veendunud, et see oli just aspiriin?” ei uskunud naine. “See ei mõju ju mao limaskestale hästi ja võib esile kutsuda ootamatu ajuturse.” “Ma pole enam milleski kindel,” tunnistas Petrov. “Ma pole isegi veendunud, et paratsetamool, mida me talle päev otsa anname, on ehtne. Võidi ju müüki paisata mingit libakraami sama hinnaga,” mainis Petrov kainelt. “Praegusel ajal võib igasuguseid asju juhtuda.”
Petrovid pistsid nina koduapteeki ja hakkasid otsima aspiriini, lootes, et karbis, mis oli jäänud ammustel aegadel Petrovi vanematelt, võib midagi veel alles olla. Karbis olid sinepiplaastrid, briljantroheline, kaaliumpermanganaat ajast, kui Petrov-nooremat oli vaja vannitada lahjendatud kaaliumpermanganaadiga, seal oli vanematest jäänud jood, mida keegi ei kasutanud, seal oli levomütsetiin, mille oli ostnud Petrov, kui ta oli veel koolipoiss ja õuekoer oli haigeks jäänud (muide, koer ei lasknud endale tabletti anda, kõigil ülejäänud päevadel nii lõbus ja lahke peni kõõritas kurjalt ja näitas hambaid, kui tal püüti suud avada), seal oli vatirull – väljast laialivalguv ja seest kõva kui puu, . Seal oli kolme liiki plaastreid – bakteritsiidne, rohelise ravimikihiga, mille kleepuv pool oli kaetud plastlehekesega, ja kaks isoleerpaelalaadset plaastrirulli – kitsas ja lai. Selles, et plaastreid ei saa kasutada isoleerpaelana, veendus Petrov juba varajases lapsepõlves, kui ta mässis käepidemeta kruvikeeraja otsa plaastrisse ja asus lahti võtma katkiläinud triikrauda, mis oli pistetud stepslisse. Apteegikarbis oli kaks kraadiklaasi, üks neist vanas kollaseks tõmbunud vutlaris, teine oli uus. Uus kraadiklaas osteti, kui arvati, et vana on kaduma läinud, aga see oli lihtsalt kadunud pilusse diivanipatjade vahel. Oli köharohi, mida Petrov oli võtnud kõigest kaks korda, aga selle vahendi maitse oli talle esimesel korral nii vastumeelt, et Petrov eelistas pigem köhida, kui seda rohtu võtta, teine kord oli paar päeva tagasi, kui Petrov suundus tööle; kui ta oli rohu siise võtnud, taipas ta, et rooli istuda ei tohi – ravimist jäi säärane lehk, et esimene ettejuhtuv liiklusmiilits oleks trahvi välja kirjutanud, isegi torukesega promille mõõtmata. Olid rohutilgad, aga Petrov oli pakendilt lugenud, et need tekitavad sõltuvust ja see hirmutas teda. Apteegis oli mitu Kuldtähe palsami metalltoosi, mis sarnanesid punastele tablettidele, ainult üks neist toosidest oli peaaegu täis, ülejäänud olid peaaegu tühjad, aga neid polnud ära visatud, sest mingi osa salvist oli seal siiski alles. Alles siis, kui Petrovil sündis laps, sai ta kogeda seda süütut sadistlikku naudingut – määrida haige poja ninaalune Kuldtähega kokku ja jälgida, kuidas too ei saa avada silmi, millest voolavad mentooliaurude tõttu pisarad. Peres polnud senini veel kellelgi probleeme närvide ja südamega, aga apteegikarbi põhjas olid nii korvalool, valokordiin kui ka palderjan. Vesinikülihapendit oli Petrovide apteegis kahte liiki – lahuse ja tablettide kujul.
Koduapteegis oli isegi selliseid imeasju nagu klofeliin ja glükoosiampullid, kahte tüüpi vitamiine Petrov-nooremale – valged plastpudelid suurte oranžide ja väikeste kollaste dražeedega. Aspiriini aga polnud. Petrov tegi ettepaneku minna apteeki. „Küll ma tean seda sinu käimist, pärast oota jälle kaks tundi,” vastas Petrova, katsudes magava poja otsaesist ja kirbutades rahulolematult kulmu. „Praegu on öö,” ütles Petrova isegi rõõmuga. „Käi siis sina ära,” tegi Petreov ettepaneku. „Kas sa ei karda mind üksi lasta?” „Lähme käime siis koos,” leidis Petrov vastuse. „Äkki juhtub midagi?” küsis Petrova. „Mis ettepanek sul siis on?” Petrov läks üle sosinale ja näitas sosinaga, et tõstab häält. „Võib-olla, ma ei tea,” hakkas ka naine Petrovi eeskujul sosistama. „Pesin eile su teksased ära, seal oli tablett. Ega see juhuslikult aspiriin pole? Torkasin selle köögis kuskile sahtlisse.”
„See on muidugi aspiriin, aga väga vana aspiriin, see on minuga ühevanune, vist peaaegu et seitsmekümnendatest,” sõnas Petrov. „Sa ju võtsid selle eile sisse ja pole midagi,” ütles naine. Petrov oli vastu, et anda vana aspiriini pojale, ta oli isegi valmis apteegis ära käima, kuigi tal polnud aimugi, kus on lähim ööpäevaringne apteek, kuid nad mõlemad, Petrov ja Petrova liikusid rääkides juba endale märkamatult köögi poole. „ma ei võtnud seda eile, vaid üleeile,” sõnas Petrov. „Ma jõin üleeile palju asju – teed ja justkui ka viina, see aspiriin võis kuidagi neutraliseerida, kui maos segunes, niipalju kui mina mäletan, ei aidanud see aspiriin eriti.” „Anname kõigepealt, vaatame, mis saab, pärast mõtleme, kas minna apteeki või mitte,” sõnas Petrova. „Jutt pole praegu üldse sellest, et tabletti anda, see tuleb kõigepealt üles leida, ma ei mäleta, kuhu ma selle toppisin.”
Petrov ronis miskipärast kohe nõudekappi, tema meelest tuli alustada sellistest kohtadest, kuhu Petrova ei saanud kindla peale tabletti panna, sest tavaliselt leitakse kadunud asju just taolistest paikadest. Nad vaatasid üle kõik köögipinnad, sest kadunud asi on tihti kõigile näha, ja alles siis hakati tuulama loogilistes kohtades nagu köögilaud, tööriistasahtel, nugade ja lusikate sahtel, kastrulisahtel, pannisahtel, kiigati maitseainete plekk-karbikestesse, mis olid rohkem nagu kujunduselemendid, karbikesest sildiga „Kurkum” leidsid Petrovid Petrov-noorema hoiupõrsa, kuhu ta pani peenraha, mis taskurahast üle oli jäänud, ja imestasid tema kavaluse üle. Nugade, kahvlite ja lusikate sahtlist leidis Petrov Petrova korterist pärit noa. „Ma tegin parajasti süüa, kui ta helistas ja tuli sinu juurde tormata, nii ma selle kotti torkasingi,” selgitas Petrova. „Miks sa ta nädala keskel minu juurde lasid?” ei saanud Petrov aru. „Tahtsime raamatukogus eelnääripidu korraldada, kavatsesin sinna isegi haiguslehel olles minna, ga siis muudeti kõik ära, mina olin poisi juba sinu juurde saatnud ja otsustasin üksi kodus istuda. Nii ma siis istusingi,” sõnas Petrova. „Kui sa magad kellegagi, siis ütle,” palus Petrov, ta ei tahtnud avastada, et Petrova läheb ootamatult mehele kellelegi teisele, ta soovis siiski mingit ennustatavust suhetes, et teada varakult, milleks end valmis panna. „Ole nüüd,” rehmas Petrova.
Petrova oli äärepealt tabletti leidmas oma kitli taskust, aga need oli pakenditükikesed paratsetamooli ümbert, millega ta oli päev otsa Petrov-nooremat söötnud, ja kuigi ta ütles: „Just, sinna ma toppisingi, kuhu siis veel,” olid taskus ainult väikesed nelinurksed, õrnalt krabisevad paberinutsakud, mis tundusid ereda köögilambi kumas väga valged.
Aspiriin oli külmkapi riiulil, Petrovi seljasalvide kõrval, mida Petrov ei kasutanud, sest need ei aidanud niikuinii, vaid ainult haisesid, ja Petrovgi hakkas nende pärast haisema nagu vanatoi. „Just,” tuli Petrovale vaimuvälgatus. „Askeldasin köögis, jõnglane palus suppi, kui sa olid magama jäänud.”
Nad pidasid haige voodi veeres nõu, kui palju sellest tabletist anda – terve või ainult pool. Üleüldse tundus kogu see idee Petrovile rumalana, tablett hallis paberis, mille servad olid justkui pakendi küljest ära näritud, äratas kahtlust. Ta oli juba peaaegu apteeki minemas, kavatses kingi jalga panna, aga Petrova hoidis tal varrukast kinni ja muudkui korrutas, et võiks proovida, ütles, et aspiriin on aspiriin, see pole piim ega saa hapuks minna. Siis ajasid nad Petrov-noorema üles ja sundisid teda tabletti sisse võtma. Petrov kallas pojale gaseeritud vett, aga Petrova ütles, et selletagi on mao limaskestale koormus, seepärast kallati Petrov-nooremasse gaseeritud vee asemel keedetud vett. Poeg kukkus tagasi, ta nagu ei ärganudki. Petrova torkas pojale jälle kraadiklaasi alla ja valvas kükitades diivani ees, et ta maha ei kukutaks. Petrov seisis kõrval nagu hobune lõa otsas, pööranud Petrova poole oma arusaamtu ilmega näo. „Hulluks võib minna, ei langegi,” ütles Petrova. Nad vahetasid pelmeenikoti otsaesisel uue paki vastu, aga soojaks muutunud ja sulanud koti viisid tagasi sügavkülma. Kuni nad köögi vahet käisid, oli poeg lükanud diivanikatte jalutsisse ning lamas, konksus ja külmetav, kuid ei ärganud üles. Ta tõi hingates kuuldavale sellist heli, nagu oleks oianud. See oli nõnda peen hääl, et sarnanes hiire halisemisele, kui hiirtel saanuks olla gripp ja nad võinuks pikalt kannatada. Petrovid katsid poja kinni, kuid tema ajas end kohemaid uuesti paljaks, nad kordasid katset mitu korda, aga poeg lükkas endalt kogu aeg diivanikatte pealt.
Suutmata seda kõike nikotiini abita vaadata, astus Petrov rõdule ja tegi suitsu, vaadates tühjaks jäänud öist hoovi, kus keset valgustamata mänguväljakut oli siiski sinaka valguse laik. „Ma ei suuda enam, ” kurtis Petrova. „Mina lähen magama. Kõik. Loodan, et kui ma üles ärkan, on kõik normaalne. Ma kukun juba lihtsalt jala pealt.” Sisuliselt tegi ta sedasama, mida Petrov tänavatel jalutades, aga aasida naise nõrkuse üle polnud ka Petrovil enam jaksu. „Muide, ta hakkas kergemini hingama, kui sa rõdule läksid,” sõnas Petrova. „Ehk peaks tuulutusakna rohkem lahti tegema? Hullemaks ju enam ei lähe. See tähendab, võib olla ka hullem, aga praegu on nii, mida me veel teha saame? Talle võib veel teki kõrvale jätta, kui külm hakkab, tõmbab peale.”
Ka Petrovil oli jõud otsas, aga kui Petrova poleks tunnistanud oma väsimust, poleks ta nõus olnud magama. Seegi oli muidugi omalaadne võistlus, mis viitas sellele, et Petrov ei erinegi nii väga oma vanematest ning ämmast ja äiast, nagu ta oleks tahtnud. (Siinkohal tegi Petrov endale pisukese allahindluse, ta justkui soostus võistlusel osalema, kogudes mingeid punkte, sest poeg on ikkagi poeg. Aga muus osas arvas Petrov, et tal pole vanematega midagi ühist, ta pidas vanemate põlvkonda mõttetuteks inimesteks, kellel on mingisugused pöörased arusaamad elust, sellest, et varem oli palju parem, õiglasem, turvalisem ja isegi külluslikum elu kui praegu; isa ei varjanud põlgust Petrovi töö vastu, ta rääkis, et püüd teenida raha, hoolimata sellest, kes Petrovi ees on – kas mõni õnnetu küüdipakkuja, kellel pole muud hinge taga kui auto ja mõned lapsed kaela peal, või ärimees, kellel on neid autosid palju -, ei lõpe Petrovi ega ka riigi jaoks hästi. Äi ei öelnud midagi, aga tundus arvavat sama.)
Petrov kustutas külalistoas tule ja läks magama, võtnud naise kaissu, aga too tõukas ta algul endast küünarnukiga eemale, sest Petrov siples kogu aeg, plaanides üles tõusta ja kontrollida, kuidas läheb Petrov-nooremal, ning kui ta hakkas magama jääma, pani Petrova tema peale mõlemad jalad, seejuures niisugusel uinumise hetkel, et Petrov võpatas naise puudutusest ja ärkas justkui otsekohe täiesti üles, valmis veel üheks rahutuks päevaks, ja oli Petrova peale tolle häbematuse pärast isegi kuri, temagi oleks tahtnud naisele küünarnukiga äsada, aga naise ülakeha oli tema küünarnukist liiga kaugel; Petrov hakkas tasahilju naise jalge alt välja libisema, mõeldes, et ei jää enam magama, tuleb üles tõusta ja veel üks suits teha, eks siis ole näha, kas heita pikali või mitte. Petrov küünitas telefoni järele, et kella vaadata. Selgus, et on alles pool kaks öösel, ja konnata mööda korterit ringi või istuda köögis on imelik ja igav. Selle mõttega ta muide uinuski, ärritunud ja pisut ärevil, mis ei takistanud tal ärgata neljakümne minuti pärast ja hiilida külalistuppa. Petrov naasis voodisse pettumusega, et midagi pole muutunud, kui välja arvata, et Petrov-noorem oli endale diivanikatte peale tõmmanud ja katnud jalad tekiga. Kuni Petrovi polnud, oli naine keeranud voodi teise serva, kahmates kogu teki endale ja jättes Petrovile ainult servakese, kuhu ta surus ettevaatlikult pool ülakeha ja ühe jala ja hakkas sättima pead padjale, et see ei vajuks ebamugavasse asendisse. Padi läks ruttu kuumaks ja Petrov keeras selle ringi, peljates naist äratada, aga too ei mõelnudki ärgata.
Mingi aja pärast (Petrov unustas kella vaadata, sest mäletas, et tal pole vaja kuhugi kiirustada, et ta on veel haige) tõusis ta valuga kaelas ja sooviga vett juua, seejuures torises Petrova, et ta on oma ringikondamise ja vähkremisega juba ära tüüdanud, aga Petrov mõtles, et käib öösel tihti joomas ja mingis telesaates räägiti justkui, et see on üks diabeedi tunnuseid. Petrov jõi vannitoakraanist vett ja vaagis, kas ta käib öösiti tihti joomas või mitte, ning jõudis järeldusele, et mitte päris, tal on sagedamini justkui mingid lunatismihood, kui ta näeb unes, et on ikka veel tööl ning ta käed on litoolised või õlised ja ta hakkab neid unes kuivatama lina äärega või roomab vannituppa käsi kraani all pesema, neid hoolikalt seebitades, ja ärkab alles siis lõplikult üles – unes oli valge, aga siin saabus koos ärkamisega ootamatu ehmatav pimedus. Kui Petrov mainis Pašale, et on kuutõbine, siis teatas too, et on samuti kuutõbine, et naine ärkas üks kord selle peale üles, et Paša oli tuulanud tema kosmeetikaasjades, otsides üheksandat mutrivõtit. „Nii mõjuvad psüühikale vist bensiiniaurud,” selgitas Paša.
Joonud isu täis, astus Petrov külalistuppa, haigutades ja sirutades ja venitades kaela, mille lülide vahele oli justkui munakivi kinni jäänud. Poeg oli endalt heitnud nii diivanikatte kui ka teki ja lamas selili, imelikult välja sirutatuna; ta näis lamades pikem ja täiskasvanum kui püsti seistes, toa poolhämaruses tundus tema nägu ebatervelt kahvatu. Tuuletõmbus oli tuulutusakna lahti lükanud, seepärast oli külalistoas väga külm, peaaegu nagu väljas, vähemalt nii tundus Petrovile, sest teda haaras sisemine külmus, kui ta nägi, kui kahvatu on poeg ja kui pikaks on ta veninud, nii et pidžaamapükste ja sokikummide vahe, mis ei ületanud tavaliselt sentimeetrit, küündis nüüd viie sentimeetrini, nagu oleks pidžaamapüksid muutunud ööga pidžaamaratsapüksteks. Petrov võttis pojal jalast kinni ja tundis isegi läbi soki, kui külm on poisi jalg, ta puudutas poisi otsaesist ja põske, aga needki olid täiesti külmad. Õudusest hakkas Petrov värisema. Ta ajas käe poja särgi alla, aga Petrov-noorema rind ja kõht olid külmad, roiete all polnud tunda südametukseid. „TÄITSA LÕPP,” mõtles Petrov, tõstes peopesa Petrov-noorema näo juurde, püüdes tunnetada tema hingamist, ka hingamist polnud tunda, siis mõtles Petrov veel kord: „TÄITSA LÕPP”. Ta ei teadnud, mida taolistel puhkudel teha. Viimati oli ta osalenud vanaema matustel, aga seal ei pidanud midagi tegema peale selle, et seista kirstu juures ja juua end peiedel täis.
Petrov seisis poja kohal, püüdes näha mingitki liikumist, näiteks joonistuse liikumist pidžaamapluusil, mis oleks tähistanud hingamist. Liikumist polnud üldse, valitses tihke vaikus, kõik oli täiesti tardunud nii Petrovi ümber kui ka tema sisemuses, ta oli justkui peitu pugenud, taipamata, mida teha edasi, seejuures oli vaja kiiresti kutsuda kiirabi ja selgitada, et nüüd on pojal midagi hullemat, kui gripi sümptomid.
Meeleheites raputas ta poega algul jäisest õlast, siis torkas sõrmega tugevasti vastu külge, püüdes teda äratada.
Poeg norsatas rahulolematult, ärgates justkui otsekohe ellu ja otsis krõnksu tõmbudes käega, millega end kinni katta. Petrovi südamelt ei langenud mitte lihtsalt kivi, südamelt langes lausa midagi laviinitaolist. Petrov lükkas poja otsiva käe alla tekinurga ja too tõmbas selle lihtsalt endale peale. Petrov istus, jahmunud äsja üleelatud õudusest, aga tema raske kujutlusvõime oli juba saanud impulsi ja kõik keerles veel, näidates Petrovi vaimusilmas peatsete matuste pildikesi.
Ta naasis vatistel jalgadel magamistuppa, kukkus voodile, pannes õõtsuna Petrova, kes oli samuti justkui surnud ega mõelnudki üles ärgata, ja lamas kaua, vahtides lakke; ta oleks tahtnud naise üles ajada ja rääkida sellest, mida ta just koges, sest see oli kujuteldamatu, see sarnanes üleelamiselt tuledes karusselliga, millel on kaunite rakmetega hobused. Talle tundus, et see on talle õppetund, et pole vaja surma saata joonistatud poissi, keda poeg peab endaks, et tuleb võimalikult kähku see lugu lõpetada päästva happy-end`iga ja mitte kunagi enam joonistada lugusid, kus on kasvõi ähmaselt pereliiget meenutav tegelane, et pole vaja muutuda noore Sergei sarnaseks, ja seepärast on mõte superkangelasest-naisest, kes õpetab päeval lapsi algkoolis, aga öösiti tapab igasuguseid kaabakaid, väga halb idee.
„Issand,” pomises Petrova uniselt, pööramata mehe poole. „Kas sa üldse jääd täna magama või mitte? Sa pead ta ju nääripeole viima, isegi palavikuga, saad ju aru.”
„Muide, tal pole palavikku,” vastas Petrov. „See on märkamatult langenud.”
„Ahah. Siis on hästi,” märkis Petrova.
Catherine Merridale
Foto: Mary Bernard
Catherine Merridale (1959) on Londoni Ülikooli ajalooprofessor, kes uurib Venemaa sotsiaalset, poliitilist ja kultuurilist ajalugu, rõhuga XX sajandil. Eesti lugeja tunneb Merridale’i tänu raamatule „Ivani sõda“ („Ivan’s War“, 2005, e k Tänapäev, 2007, tlk Maia Boltovsky), mis pälvis 2006. aastal USA sõjaajaloolaste ühenduse Arthur Goodzeiti nimelise preemia.
„Ivani sõda“ on erandlik teos, kuna keskendub tavaliste rindesõdurite tunnetele, kogemustele ja mälestustele, nende ettekujutlusele kangelaslikkusest ja kodumaast ning selliste kujutluste vastuolule tegelike olude ja üleelamistega. Merridale’i vaates pole Punaarmee enam pelgalt diviiside liikumine maakaardil, punaste lippude heiskamine varemetele ja elust suuremad kangelasteod, vaid tavaliste, ühtaegu idealistlike ja elukaugete, vaprate ja hirmul inimeste kooslus. „Ivani sõda“ räägib inimestest, kes püüdsid võimatutes tingimustes ellu jääda ning ellu jäänuna sõjast pääsemist ja oma edasist elu õigustada ja põhjendada.
Sel aastal ilmub eesti keeles Catherine Merridale’i kõige värskem raamat – käsitlus Kremlist: „Red Fortress: The Secret Heart of Russia’s History“ (2013) (e.k. “Punane kindlus : Venemaa ajaloo salasüda”, 2014).
Catherine Merridale esines Kirjanike Majas laupäeval, 31. mail kl 14.
Katkend: “Ivani sõda”, Tänapäev 2007, lk 268-272, tlk Maia Boltovsky.
Punaarmee edasiliikumine andis Stalinile mitmeid võimalusi oma ühtsuse ja vendluse poliitikat demonstreerida. 1943. aasta lõpuks oli peaaegu kogu Ukraina territoorium Nõukogude vägede valduses, ent üks osa sellest oli suutnud tagasivallutamist vältida. Hitler oli otsustanud Krimmi enda käes hoida. Seda mitte ainult selle tõttu, et poolsaar kujutas endast strateegilist ligipääsu Rumeenia õliväljadele; Krimm oli peale selle rabavalt kaunis paik. Sakslased olid kuulutanud selle Musta mere Gibraltariks, oma teiseks kodumaaks otsekohe pärast selle vallutamist. Poolsaare kahe aasta pikkuse okupatsiooni ajal olid nad isegi kavandanud kiirteed Berliinist otse Jaltasse ja räägiti, et Hitler oli mereäärse Livadia palee endale vanaduspäevade asupaigaks valinud. Kuna mõlemad vaenupooled tahtsid kindlalt seda ala oma valdustesse, käisid Krimmis sama rängad lahingud nagu igal pool mujal selles sõjas, ent see, mis järgnes vabastamisele, oli tuhandete poolsaare elanike jaoks veelgi julmem. Juba siis, kui Stalin rääkis nõukogude inimestest ja nende suurest kollektiivsest kangelaslikkusest, oli kümneid tuhandeid, kelle kohta need sõnad ei käinud.
Krimm vabastati 1944. aasta aprillinädalate jooksul. Nõukogude pealetungioperatsioon – mille käigus anti kooskõlastatud löök nii põhjast kui idast – oli ühtaegu nii julge, tõhus, kui inimelusid raiskav. Niisamuti oli see ka füüsiliselt ränk. Nagu Alexsander Werth märkis, pidid põhjast sissetungi esiridades liikuvad mehed kõledat ja udust Sivaši soist merelahte ületades “veetma tunde vööni või õlgadeni jäises ja väga soolases merevees – sool tungis igasse rakku ja põhjustas peaaegu väljakannatamatut valu”, kui nad paigaldasid üle abajate esimesi pontoone. Ent viimaks Krimmi kindlale pinnale jõudes liikusid nad kiiremini edasi. Kahe päevaga olid esimesed Punaarmee üksused jõudnud pealinna Simferopolisse, mis asub Krimmi sisemaa stepis. Samal ajal alustas Kertši lähistelt startinud grupeering kiiret sõitu lääne poole mööda lõunasse suunduvat rannikuteed, hõivates nii Kertši kui kui seejärel ka Feodossija sadama. Seejärel suundus nende tee üle teravatipuliste kaljude, mis varjasid Koktebeli kuurorti ja möödusid sealt edasi viinapuuistandustest ja päikeselistest kasemetsadest, nad kihutasid läbi tatarlaste kaluriküla Gurzufi, Jalta, Livadia, Alubka ning jõudsid viimaks Simferopoli enda äärelinna.
Krimmis oli kevad. Pärast talvist vindumist stepis oli see paik eksootiline. “Ma veetsin maipühad imeliselt,” kirjutas koju Vitali Taranitševi naise vend Fjodor. “Esiteks omistati mulle komandöri määratud ülesande täitmise eest Punatähe orden ja teiseks oli ärajoodud veini ja toreda seltskonna tõttu hästi lõbus.” Ta kirjutas tervelt nädal aega pärast pidu, ent lisas, et: “Saan töötamiseks piisavalt kaineks alles homseks ja jätkan vaenlase peksmist.” Nad ei joonud mitte ainult kohalikku veini. 1941. aastast alates olid kõrge auastmega saksa ohvitserid sageli Krimmis puhanud. Et nende puhkus mõnusam oleks, olis alluvad toonud parimat toodangut Elsassist, Champagne`ist ja Reini äärest. Hädaolukorras ei olnud mitte kellelgi aega seda evakueerida. Kui mehed saabusid paikadesse, kust sakslased olid kõigest mõne päeva eest lahkunud, oleksid Punaarmee ohvitserid nagu Fjodorgi võinud end soovi korral hea aastakäigu Rieslingusse uputada. Nagu paljud teised nõukogude sõjaväelased selle kampaania ajal, vandus ka see noormees, et tema tulevane kodu hakkab olema Krimmis.
Siiski polnud mahti puhkamiseks. Sevastopoli sadam oli endiselt vaenlase käes. Sedamööda, kuidas sisemaa miil miili järel Punaarmee kätte langes, saabus sellesse sadamalinna üha enam Wehrmachti üksuseid ja nende Rumeenia liitlasi. Mai alguses väljendas Saksa 17. armee juhataja Sevastopolis, Jaenicke, kahtlusi, kas tema üksused on küllalt heas vormis, et oodatavale Nõukogude rünnakule vastu panna. Ta vahetati välja ustavama natsi Allmedingri vastu. Hitler oli andnud käsu, mille kohaselt sadama käest andmine ei tulnud kõne allagi. See oli sõja alguses 250 päeva vastu pidanud ja nüüd anti korraldus teine piiramine välja kannatada. Linna valmisolekut testiti otsekohe. Nõukogude väed ründasid 5. mail, kaks päeva pärast Jaenicke kõrvaldamist.
Esimene rünnak tuli põhjast. 7. mail lähene steine pealetungilaine kuulsa Sapuni mäeaheliku poolt, mille nimi manab esile pildi kõrgendiku poole galopeerivatest vahus hobustest. Vähem kui saja aasta eest, kui briti ja prantsuse sõdurid olid Krimmi sõjas Todlebeni venelastega vastamisi seisnud, olid kogu ümbritsevas orus kajanud kahuripaugud, puhkeva lahingu tolmus ja suitsus vilksatanud siin-seal hetkeks sädelev-kuldsed palmikud või läikiv teras. Seekord värises maapind Katjuušade mürinast ja lennukite undamisest. Miinipildujatele järgnesid mehed. Mõned neist olid professionaalid ja mõned neist poisikesed, mõned olid kommunistid ja mõned närukaelad, “štrahvnikud”.
Aga suuremas osas ei meenutanud nad kuidagi neid 1941. aasta kehva varustuse ja nigela väljaõppega nekruteid. 1944. aasta mehed tundsid oma tööd ja olid selleks kampaaniaks korralikult varustatud. Nõukogude tööstus oli nende laskemoonavööd korralikult täitnud. Ameerika lend-lease kindlustas nad transpordi ja toidukonservidega. Laipade juurest korjasid varanduste otsijad käekelli, nuge, pastakaid ja Gilleti`i žiletiteri. Isegi nende saapad olid tol ajal sakslaste omadest paremad.
Sevastopoli sadamalinn ei pidanud nädalatki vastu. Realistlikum juhtkond oleks sinna jäänud Saksa üksused õigeaegselt ja enne nende kokkuvarisemist evakueerida, ent Hitler keeldus ikka veel oma kallihinnalist saaki loovutamast. Nüüd sattusid linna jäänud hirmunud, haavatud ja juhita mehed Nõukogude vägede pealetungi ees paanikasse. Mõnel õnnestus trügida üksikutele läände suunduvatele laevadele, kuna teised pöörasid purustatud sadamale selja ja andsid alla. Ülejäänud põgenesid mööda rannikut Hersoni muistse asunduse suunas. Selle kaljutipus asuvatest varemetest sai surmaväli. Nõukogude üksused püüdsid ellujäänud lubjakivikaljude vahele lõksu ja andsid nende pihta kõikvõimalikest relvadest tuld. Need, kes ei langenud hallis tolmus, hüppasid merre ja uppusid. Werth, kes jõudis kohale lahingu viimastel päevadel, nimetas seda paika võikaks. “Kogu ala mäevalli ees ja taga oli tuhandetest mürskudest üles küntud,” kirjutas ta, “ning Katjuušade miiniplahvatustest kõrbenud… Maapinnal vedeles sadu saksa püsse, tääke ja muid relvi ning laskemoona.” Sinna oli ka “laiali pudenenud tuhandeid paberitükke – fotosid, ülesvõtteid, passe, kaarte, erakirju – ja isegi üks Nietzsche teos, mida mõni natside üliinimene endaga lõpuni kaasas kandis.” Hinnangud on erinevad, aga on tõenäoline, et selles ühes lahingus hukkus või langes vangi vähemalt 25 000 inimest.
Krimmi vabastamine jõudis lõpuni 13. maiks, ent oli üks grupp nõukogude kodanikke, kes seda pikalt ei tähistanud. Tatarlased, rahvas, kes võis väita, et nende esivanemateks on sküüdid, goodid ja kreeklased, oli Krimmis elanud ja põldu harinud vähemalt 600 aastat. Asustatus venelastega, mille alguseks on 18. sajand, ei olnud neile kunagi õnne toonud. Nende traditsioonid, nagu ka keel, arhitektuur ja liberaalne islamiusk kaldusid enam türklaste poole Musta mere teisel kaldal. Nagu maarahvas kõikjal, vihkasid ka nende talupojad kolhoose ja 1941. aastal nägid mõned neist sissetungis võimalust soovimatu Nõukogude valitsuse ikke heitmiseks. Kuigi mitmed tuhanded tatarlased võitlesid Punaarmees, oli suur hulk mahajääjaid sakslasi kui vabastajaid tervitanud või vähemalt näinud neis alternatiivi stalinistlikule diktatuurile. Samal ajal oli väike osa Saksa vangilaagrites kinni peetud tatari sõdureid valinud ainsa ellujäämisvõimaluse ja astunud nõukogudevastasesse Tatarlaste leegioni. Vaid nädal pärast lüüasaamist Hersoni all maksis kogu tatarlaste kogukond selle eest kõrget hinda.
Tol 18. mai 1944. aasta öösel ärkasid tuhanded tatari perekonnad varahommikul enne päikesetõusu uksele koputamise peale. Ust avades leidsid nad, et nende külalised on relvastatud. Kuni Punaarmee oli sakslasi Krimmist välja ajanud, olid tuhanded NKVD sõdurid toodud tatarlaste poolt asustatud maa-asulatesse ja rannaküladesse. Nüüd andsid need julgeolekuväed korralduse kiiresti asjad pakkida, lapsed kaasa võtta ja viieteistkümne minuti pärast õues valmis olla. Paljud tatarlased olid näinud, kuidas natsid 1941. aastal üsna samamoodi talitasid, kui kohalikud juudid kokku aeti, igal süles hinnaline pappkast riiete ja toiduga. “Me arvasime, et saame kõik surma,” meenutasid selles öös ellujäänud. Asja iroonia seisnes selles, et seekord olid relvadega mehed kaaskodanikud Nõukogude riigist.
Veidi vähem kui 200 000 inimest ehk 47 000 perekonda, kellest suuremat osa juhtisid kas naised või vanad mehed, aeti sel ööl karjas jaama ja lukustati loomavagunitesse. See protsess käis efektiivselt ja kiirelt. Muidugi, NKVD üksustel oil kogemus juba olemas. Vagunid, millega tatarlasi itta veeti, olid just saabunud teiselt inimtranspordi missioonilt – viimane neist seisnes Tšetšeenia, Inguššia ja Kabardi-Balkaaria autonoomse vabariigi mägilaste küüditamises. See aktsioon, mille organiseeris NKVD pealik Lavrenti Beria, kulges sujuva rutiini järgi. Tunnistajate ütluste järgi olid veoautod ikka veel määritud viimati küüditatute väljaheidete ja kuivanud verega. Teel tehti peatusi, kui reisijatel vedas -,et kuuma, janu ja ülerahvastatud vagunites peagi möllava tüüfuse kätte surnute laibad välja visata. Arvati, et õhupuuduses ja haisvates vagunites suri umbes 8000 küüditatut. Ülejäänutel tuli Kesk-Aasiasse jõudes tühja koha pealt uut elu alustada. Seal ei võetud neid hästi vastu. Nende uued võõrustajad, nii kaasmoslemid kui ka nõukogude inimesed, uskusid mõnda aega, et kogu tatari rahvas on reeturid.
Mõned küüditatud olid tõesti kollaborandid, mõned olid tõepoolest natsirežiimi abistanud. Aga paljud olid pühendunud Nõukogude üritusele. Viimaste hulgas oli palju partisane, nende hulgas poliitohvitserid Ahmetov ja Issajev, kes mõlemad olid 5. partisanibrigaadi kuuludes abistanud Punaarmeed veel nii hiljaaegu kui 1944. aasta aprillis. Veoautodel oli ka vähemalt neli Nõukogude Liidu kangelast, kes kõik olid autasustatud oma vapruse eest 1943. aasta novembris Kertši juures toimunud Nõukogude dessandis. Seal olid ka endiselt rindel võitlevate sõdurite naised, vanemad ja lapsed, rääkimata langenud sõjameeste perekondadest. Sel ajal, kui Nõukogude sõdurid, Fjodor Kuznetsov nende hulgas, unistasid uuest elust Krimmis ning rõõmustasid, et olid sõjaväeelu abil leidnud koha, kus sõjajärgsetel aastatel õnnelikult elada, avastasid sama sõjaväe tatarlased peagi, et neil pole enam kodu.
“Metsas oli kolmekümne neljast eri rahvusest inimesi,” meenutas terve sõja Krimmis olnud naispartisan. “Suurem osa neist olid muidugi venelased, aga oli ka ukrainlasi, valgevenelasi, krimmitatarlasi, kreeklasi, armeenlasi, grusiine, slovakke, tšehhe ja Hispaania kodusõja veterane. Me ei teinud neil mitte mingisugust vahet.” “Nõukogude” kodakondsus oli see, millega ta end määratles ja mille üle ta veel ikka uhke on. Sel sildil oli poliitilises universumis, kus tema elas, kõige enam kaalu, selles sõnas olid koos vendluse-, võrdsuse-, ja kõikidele laieneva proletariaadi õigluse unistus. See sobis kokku ka valitsuse ametliku joonega, Sovinformbüroo propagandaga. Ent sõja lõpuks oli vähemusrahvustest välja valitud 1 600 000 nõukogude inimest, nende maine natsionalismisüüdistusega määritud ja – Nõukogude riigi nimel – küüditatud maadelt, kus olid elanud nende esivanemad. Mõne aastaga – kohe pärast võidu saavutamist – suri neist umbes kolmandik.
Nädala autor 