Julian Barnes

8. juuli 2019 at 11:12 e.l. (julian Barnes, Uncategorized) ()

Julian Barnes (1946) – inglise kirjanik ja tõlkija. Hariduselt filoloog ning töötanud aastaid sõnaraamatu leksikograafina, ajakirjanduses kirjandustoimetaja ja filmikriitikuna, on ta nüüd ennast täielikult pühendanud kirjandusloomingule.

Foto: © Ellen Warner

Julian Barnes on hinnatud ja auhinnatud inglise prosaist ja esseist. Tema esimene romaan „Metroland“ ilmus 1980. aastal, praeguseks on Barnesi sule alt ilmunud kolmteist romaani, millest kolm on avaldatud ka eesti keeles. „Maailma ajalugu 10½ peatükis“ („A History of the World in 10½ Chapters“, 1998, eesti k Hotger 2002, tlk Tõnis Leemets) on postmodernistlikus voolusängis liikuv fantaasiarikas ja humoorikas fragmentaarium elust ja surmast, kus lisaks inimlikule vaatepunktile on võimalik sisse elada ka Noa laevale püüdlevate puukoide mõttemaailma. „Kui on lõpp“ („The Sense of an Ending“, 2011, eesti k Varrak 2013, tlk Aet Varik) käsitleb mineviku usaldusväärsust, sõpruse vastupidavust ning muutuvuse möödapääsmatust. Teos võitis maineka Bookeri auhinna, millele on kandideerinud mitmed teisedki Barnesi teosed. „Aja müra“ („The Noise of Time“, 2016, eesti k Varrak 2018, tlk Aet Varik) peaks pakkuma huvi kõigile lähiajaloo huvilistele, eriti neile eestlastele, kellel veel isiklikke mälestusi Nõukogude Liidust. Romaan käsitleb tuntud helilooja Dmitri Šostakovitši elu stalinistliku režiimi ähvardava pilgu all. Barnes tabab nii ajastu absurdi kui ka inimese isiklikke üleelamisi – ühelt poolt kompromisse ja hirmu, teisalt aga mikroskoopilist kangelaslikkust. Lisaks manab teos silme ette ajatumaid üldinimlikke paradokse: eks me kõik kipume kujutlema ennast oma elust suuremaks ja samas elama ennast oma kujutlustest väiksemaks.
https://headread.ee/uritus/julian-barnes/

Katkend: Aja müra, Varrak 2019, tlk Aet Varik. Lk 102 – 108.

„Jah, ma nõustun isiklikult nende seisukohtadega.”
„Kas te olete isiklikult nõus Lääne muusika pagendamisega Nõukogude kontserdisaalidest?”
See võimaldas talle pisut rohkem manööverdamisruumi, ning ta vastas: „Kui muusika on hea, siis seda mängitakse.”
„Kas teie isiklikult olete nõus sellega, et Nõukogude kontserdisaalides on keelatud Hindemithi, Schönbergi ja Stravinski teosed?”
Nüüd tundis ta, kuidas higi mööda kõrvataguseid voolab. Korraks tõlgi poole pöördudes kujutles ta põgusalt marssal Tuhhatševskit, kes sirutas käe sulepea järele.
„Jah, mina olen sellega isiklikult nõus.”
„Ja kas te olete isiklikult nõus tänases kõnes väljendatud hinnanguga Stravinski muusikale?”
„Jah, ma nõustun selle hinnanguga isiklikult.”
„Ja kas teie isiklikult jääte nõusse vaadetega, mida teie ja teiste heliloojate muusika kohta on väljendanud minister Ždanov?”
Ždanov, kes oli teda 1936. aastast taga kiusanud, tema töid ära keelanud, teda naeruvääristanud ja ähvardanud, kes oli võrrelnud tema muusikat asfaldipuuri ja liikuva gaasikambriga.
„Jah, ma nõustun isiklikult esimees Ždanovi väljendatud vaadetega.”
„Tänan teid,” ütles Nabokov ja vaatas saalis ringi otsekui aplausi oodates. „Nüüd on kõik täiesti selge.”
Ždanovi kohta ringles Moskvas ja Leningradis üks paljuräägitud lugu: lugu muusikatunnist. Gogol oleks osanud sellest lugu pidada; tõtt-öelda oleks see koguni võinud tema sulest pärineda. Pärast keskkomitee 1948. aasta otsust oli Ždanov lasknud kogu maa juhtivad heliloojad oma ministeeriumi kokku kutsuda. Mõnes versioonis ainult Dmitri Dmitrijevitši ja Prokofjevi, mõnes aga kogu patustajate ja bandiitide karja. Nad juhatati suurde tuppa, kus poodiumil seisid kõnetool ja klaver. Suupisteid ei pakutud: ei olnud viina, mis hirmu nüristaks, ega võileibu, mis rahustaksid kõhtu. Mõnda aega lasti neid oodata. Siis ilmus Ždanov koos kahe alluvaga. Ta istus kõnepuldi juurde ja silmitses sealt Nõukogude muusika kahjureid ja sabotööre. Ta pidas neile järjekordse loengu nende nurjatusest, pettekujutlustest ja tühisusest. Ta selgitas, et juhul kui nad ennast ei paranda, võib nende mäng hämarate asjadega veel väga halvasti lõppeda. Ja siis, sel hetkel, kui heliloojad olid püksi pasandamas, sooritas ta coup de théâtre`i. Ta astus klaveri juurde ja demonstreeris neile meistriklassi. See – ta tümitas ebakõlasid, nii et klahvid prääksusid ja röhkisid – on dekadentlik, formalistlik muusika. Aga see – ja ta mängis nutust uusromantilist viisikest, mis sobinuks mõnes filmis saateks stseenile, kus varem nii ülbena paistnud tütarlaps lõpuks ometi möönab oma armastust – see siin on nõtke, realistlik muusika, mida igatseb rahvas ja nõuab partei. Ta tõusis, tegi pilkava poolkummarduse ja saatis nad käeviipega minema. Kogu maa heliloojad väljusid pikas rodus, mõned ennast parandada tõotades, teised aga häbis norgus päi.
Muidugi polnud midagi sellist iial toimunud. Ždanov oli neile epistlit lugenud, nii et neil kõrvad virtsavett jooksid, ent ta oli liiga tark, et lasta oma prisketel sõrmedel sel moel klaviatuuri teotada. Sellegipoolest kogus lugu iga järjekordse ümberjutustamisega mõjukust, kuni mõned väidetavad kohalviibinud hakkasid kinnitama: jah, tõepoolest, täpselt nii see oligi. Ja osa Dmitri Dmitrijevitšist soovis, et see kõnelus Võimuga, milles Võim valinuks upsakalt oma vastase relvad, oleks tõepoolest sündinud. Kummatigi sai see lugu peagi osaks toona ringelnud usutavate müütide repertuaarist. Tähtis polnud mitte see, kas mõni konkreetne lugu on faktiliselt õige, vaid pigem see, mida lugu sümboliseeris. Ent mida enam üks lugu ringleb, seda rohkem settib sellesse tõde; nii oli ka selle looga.

Teda ja Prokofjevit oli koos rünnatud, koos alandatud, koos ära keelatud ja keelu alt vabastatud. Ent Dmitri Dmitrijevitši meelest ei saanud Sergei Sergejevitš kunagi päriselt aru, mis toimub. Ta polnud arg ei elus ega muusikas, kuid nägi kõike – isegi Ždanovi hullunud ja hävitavaid rünnakuid intelligentsi vastu – kui isiklikku probleemi, millele kusagil on olemas lahendus. Siin on muusika ja siin on ka tema enese konkreetne anne; seal asuvad Võim ja bürokraatia ning poliitiline muusikateooria. Küsimus oli üksnes selles, kuidas kohanduda nii, et ta edaspidigi saaks olla tema ise ja oma muusikat kirjutada. Või teiste sõnadega: Prokofjev oli täiesti võimetu mõistma toimuva traagilist mõõdet.

Veel midagi head seoses New Yorgi reisiga: tema frakk oli õnnestunud. See oli tal hästi seljas istunud.

Kui lennuk Reykjaviki kohale laskus, kaalus ta, kas tuleb kutsuda stjuardess ja
paluda temalt bensedriini-inhalaatorit. Vaevalt see enam midagi muudaks.

Oli väike võimalus, mõtiskles ta, et Nabokov tundis mingil kaalutletud moel talle tema katsumuses kaasagi, kui püüdis teistele delegaatidele selgitada selle avaliku maskeraadi tõelist olemust. Aga kui nii, siis oli ta kas kinnimakstud veiderdaja või poliitiline imbetsill. Selleks, et demonstreerida vabaduse vaegust Stalini konstitutsiooni päikese all, ohverdas ta rõõmuga üksikisiku elu. Sest seda ta ju tegi: kui te ei soovi aknast välja hüpata, siis miks mitte pista pea silmusesse, mille olen teie jaoks valmis pannud? Miks mitte kõnelda tõtt ja surra?
Üks Waldorf Astoria ees piketeerija oli kandnud plakatit kirjaga „ŠOSTAKOVITŠ – ME SAAME ARU!”. Aga kui vähe nad taipasid, isegi Nabokovi-sugused, kes olid mõnda aega Nõukogude võimu all elanud. Ja kui rahulolevalt pöörduvad nad tagasi oma mugavatesse Ameerika korteritesse, meel rõõmus, et on sel päeval vooruse ja vabaduse ja maailma rahu nimel tublisti tööd teinud. Nad ei teadnud suurt midagi ja neil polnud ka kujutlusvõimet, neil vapratel Lääne humanistidel. Nad saabusid Venemaale innukate väikeste rühmadena, varustatud hotelli-, lõuna- ja õhtusöögitalongidega; nad kõik olid saanud Nõukogude valitsuse lubatähe, kõik olid varmad kohtuma „tõeliste venelastega”, et teada saada, „mida nad tegelikult tunnevad” ja „millesse nad tegelikult usuvad”. Mida neile mitte mingil juhul ei tohtinud öelda, sest see polnud paranoia, kui arvasid teadvat, et igas grupis on mõni informaator ja et sama kohusetruult annavad kõigest aru nende giidid. Üks niisugune grupp oli kohtunud Ahmatova ja Zoštšenkoga. See oli Stalini järjekordne trikk. Te olete kuulnud, et mõningaid meie loomeinimesi kiusatakse taga? Mitte sugugi, see on ainult teie valitsuse propaganda. Te soovisite kohtuda Ahmatova ja Zoštšenkoga? Vaadake, siin nad on – küsige nendelt, mida iganes soovite.
Ja see Lääne humanistide rühm, vankumatu oma sinisilmses Stalini-vaimustuses, ei mõistnud muud küsida Ahmatovalt, mida ta arvab peasekretär Ždanovi märkustest ja NLKP Keskkomitee resulutsioonist, kus teda hukka mõistetakse. Ždanov oli öelnud, et Ahmatova mürgitab oma luule mädaneva ja roiskuva meelsusega Nõukogude noorsoo teadvust. Ahmatova tõusis püsti ja vastas, et tema meelest olid nii peasekretär Ždanovi kõne kui ka keskkomitee resolutsioon sisult täiesti õiged. Ja osavõtlikud külalised olid lahkunud, lõunatalongid pihku pigitatud, ning korrutanud üksteisele, et Lääne pilt Nõukogude Venemaast ei ole muud kui kuritahtlik väljamõeldis; et loomeinimesi ei kohelda mitte üksnes hästi, vaid neil on koguni lubatud astuda konstruktiivsesse kriitilisse dialoogi võimu kõige kõrgemate instantsidega. See kõik tõestas veel kord, et Venemaal hinnati kunsti hoopis kõrgemalt kui nende enda dekadentlikel kodumaadel.

Ent veelgi vastikumad olid talle need kuulsad Lääne humanistid, kes sõitsid Venemaale ja kinnitasid nende asukatele, et nood elavad paradiisis. Malraux, kes ülistas Valge mere kanalit, mainimata kordagi, et paljud ehitajad pidid sealsel sunnitööl oma elu jätma. Feuchtwanger, kes Stalini ees lipitses ja ütles end mõistvat, et näidisprotsessidel on demokraatia arengus oluline osa. Laulja Robeson, kes poliitmõrvadele häälekalt aplodeeris. Romain Rolland ja Bernard Shaw, kes olid ta meelest seda jälestusväärsemad, et neil jätkus uljust imetleda tema muusikat, tegemata samas väljagi sellest, mismoodi Võim teda ja kõiki teisi loomeinimesi kohtles. Ta keeldus Rollandiga kohtumast, tuues ettekäändeks haiguse. Ent neist kahest oli Shaw siiski hullem. Nälg Venemaal? küsis ta retooriliselt? Lollus, mina olen seal sama hästi süüa saanud nagu igal pool mujal maailmas. Just tema oli see, kes ütles: „Mind te sõnaga „diktaator” ei hirmuta.” Ja nii pidas see kergeusklik narr Staliniga sõprust ega näinud midagi. Ja tõepoolest, miks oleks tema pidanud diktaatori ees hirmu tundma? Inglismaal polnud diktaatoreid nähtud Cromwelli päevist peale. Dmitri Dmitrijevitši oli sunnitud saatma Shaw`le oma Seitsmenda sümfoonia partituuri. Tiitellehele, oma allkirja kõrvale, oleks ta pidanud lisama nende talupoegade arvu, kes samal ajal nälga surid, kui näitekirjanik end Moskvas nuumas.
Siis olid veel inimesed, kes taipasid veidi rohkem, kes toetasid sind, kuid pidid samal ajal sinus pettuma. Kes ei taibanud ühtainsat lihtsat tõde Nõukogudemaa kohta: et seal oli võimatu tõtt kõnelda ja ellu jääda. Kes kujutlesid, et nemad teavad, mismoodi Võim toimib, ning tahtsid, et sa selle vastu astuksid – nii nagu nemad sinu asemel enda meelest oleksid teinud. Teiste sõnadega, nad himustasid sinu verd. Nõudsid märtreid, et tõestada režiimi nurjatust. Aga märter pidid olema sina, mitte nemad. Ja kui palju märtreid neil tarvis oli, et tõestada režiimi ehtsat, koletislikku, kõike elusalt õgivat kurjust? Rohkem, ikka rohkem. Nad tahtsid, et loomeinimene oleks gladiaator, kes avalikult metselajatega võitleb, veri liiva voolamas. Just seda nad nõudsid, Pasternaki sõnadega: „Vaid ehtsat hukku jäägitut.” Dmitri Dmitrijevitš kavatses säärastele idealistidele pettumuse valmistada, niikaua kui vähegi võimalik.
Mida nad ei mõistnud, need isehakanud sõbrad, oli see, kui väga nad Võimuga sarnanesid: kui palju sa ka ei andnud, nad tahtsid ikka rohkemat.
Kõik olid alati tahtnud temalt alati rohkemat, kui ta suutis anda. Ometi oli muusika ainus, mida ta neile anda oli tahtnud.
Kui see kõik vaid nii lihtne oleks.

Kujutletavates kõnelustes, mida ta vahel nende pettunud toetajatega pidas, selgitas ta neile alustuseks ühte väikest elementaarset tõsiasja, millest nad päris kindlasti olid täielikus teadmatuses: et Nõukogude Liidus on võimatu osta noodipaberit, kui sa ei ole heliloojate liidu liige. Kas nad teadsid seda? Muidugi mitte. Aga, Dmitri Dmitrijevitš, oleksid nad kahtlemata vastanud, kui asi on nõnda, siis te saate ju ometi tavalist valget paberit osta ning pliiatsi ja joonlauaga ise sinna noodijooned tõmmata? Nii lihtsalt teid ju ometi heidutada ei saa?
Väga hea, võiks ta siis vastata, alustame siis teisest otsast. Kui sind on kuulutatud rahvavaenlaseks, nagu see temaga kord oli juhtunud, siis määrib ja nakatab see kõiki sinu ümber. Perekonda ja sõpru, loomulikult. Aga ka dirigenti, kes on mõne sinu teose mängukavva võtnud või seda soovitanud; keelpillikvarteti liikmeid, kontsertsaali, kus su teos on ette kantud, olgu see saal kui tahes tilluke; isegi publikut. Kui sageli tema karjääri jooksul oli juhtunud, et dirigent või solist viimasel minutil esinemise ära ütleb? Mõnikord loomuliku hirmu või mõistetava ettevaatuse tõttu, mõnikord aga Võimult saadud vihje peale. Igaüks Stalinist kuni Hrennikovini välja võis keelata mõne tema teose esitamise kogu maal, nii kauaks kui neile sobis. Nad olid juba hävitanud tema karjääri ooperiheliloojana. Tema varases nooruses olid paljud arvanud – ja tema ise nendega nõustunud -, et tema parimad teosed saavad olema just selles žanris. Ent pärast seda, kui nad olid mõrvanud „Mtsenski maakonna leedi Macbethi”, ei olnud ühtki tema ooperit enam lavastatud; nii jäid kõik pooleli olnud ooperid lõpetamata.
Aga, Dmitri Dmitrijevitš, te võite ju ometi kirjutada salaja, oma korteris: võiksite oma muusikat ise levitada, nii et seda mängitaks sõprade seas; seda saaks ju Läände toimetada nagu luuletajate ja romaanikirjanike käsikirju? Jah, tänan teid, suurepärane idee: tema uus, Venemaal keelatud muusika kantakse ette Läänes. Kas nad suudaksid kujutleda, missuguse märklaua see temast teeks? See oleks suurepärane tõend sellest, et ta üritab Nõukogude Liidus kapitalismi taastada. Aga te võiksite ikkagi muusikat kirjutada. Jah, ta võiks ikkagi kirjutada muusikat, mida ei kanta ette nüüd ega ka tulevikus. Ent muusika on mõeldud selleks, et teda kuulataks ajajärgul, mil see on loodud. Muusika ei ole nagu Hiina munad: see ei muutu paremaks, kui see lõpmata paljudeks aastateks maha matta.
Aga, Dmitri Dmitrijevitš, nüüd te olete pessimistlik. Muusika on surematu, muusika kestab igavesti ning seda vajatakse alati, muusika suudab öelda kõike, muusika… ja nii edasi. Ta toppis kõrvad kinni, kui nad talle tema kunsti olemust selgitasid.

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Alan Alexander Milne

6. veebr. 2017 at 11:27 e.l. (Nädala autor 2017) (, , , )

Alan Alexander Milne sündis 1882. aastal Londonis. Hariduse sai tulevane kirjanik Londoni Westminster School`is ja Cambridge Trinity College`is, kus ta õppis matemaatikat. Varajased kirjanduslikud katsetused algasid juba ülikooliajal, mil ta kirjutas üliõpilaslehtedele. Peale ülikooli lõpetamist pühendus ta oma tegelikule kutsumusele, kirjandusele. 1915. aastal, olles I Maailmasõja ajal armeeteenistuses, kirjutas ta oma esimese näitemängu, esimene kirjanduslik edu saabuski näidenditega. Kirjanik abiellus 1913. aastal Dorothy Selincourt`iga, nende poeg Christopher Robin sündis 1920. aastal. Oma poja kasvamist jälgides sai A.A. Milne tõuke Puhhi-lugude kirjutamiseks, “Karupoeg Puhh” ilmus 1926. a ja “Maja Puhhi salu servas” 1928. a. Raamatutes on fantaasiarikkalt kirjeldatud kirjaniku poja Christopher Robini ja tema mänguasjade tegemisi ja seiklusi. “Puhhiga” kaasnes juba kirjaniku laialdane tuntus. Hästi väljajoonistunud karakterid ja humoorikas poeetiline maailmapilt loovad erakordselt vitaalse maailma. Kirjanik suri 1956. aastal.

Katkend: Karupoeg Puhh. Maja Puhhi salu servas, Tänapäev 2014, lk 54-65, tlk Valter Rummel, värsid Harald Rajamets.

Viies Peatükk
Kus Notsu kohtab Elevantsi
Ühel päeval, kui Christopher Robinmilne-and-son, Puhh ja Notsu omavahel mõnusasti juttu puhusid, sõi Christopher Robin suu tühjaks ja lausus otsekui muuseas: „Tead sa, Notsu, ma nägin eile Elevantsi.”
„Noh, ja mis ta tegi?” küsis Notsu.
„Ah, vantsis teine niisama ringi,” vastas Christopher Robin. „Ega ta mind vist ei näinudki.”
„Mina nägin ükskord ka üht,” teatas Notsu. „Ma vähemalt arvan, et see ta ikka oli. Aga mine sa tea, võib-olla ei olnud ka.”
„Mina kah nägin,” lausus Puhh, ise samal ajal mõistatades, mismoodi üks Elevants küll välja võib näha.
„Ega neid ikka naljalt nii tihti näe,” lisas Christopher Robin otsekui mokaotsast.
„Ei, nüüd igatahes mitte,” kinnitas Notsu.
„Eriti sel aastaajal,” arvas ka Puhh.
Siis vadistasid nad jälle millestki muust, kuni Puhhil ja Notsul oli viimati aeg käes koju minna. Nad läksid koos. Esialgu, kui nad kõmpisid mööda teerada, mis viis ümber Saja Aakri Metsa, ei rääkinud nad teineteisega suuremat, aga kui nad oja juurde jõudsid, siis teineteist ilusasti kivisid mööda üle vee aitasid ja viimaks jälle külg külje kõrval üle kanarbikunõmme vantsisid, hakkasid nad sõbralikult maast ja ilmast juttu puhuma. Notsu piiksus oma tillukese häälega: „Kui sa, Puhh, ikka taipad, mis ma sellega öelda tahan”, mille peale Puhh kostis: „Just sedasama, Notsu, tahtsin mina ka öelda.” Ja siis ütles Notsu omakorda: „Aga teisest küljest, Puhh, ei tohi me unustada, et …” , mispeale Puhh arvas: „Täitsa tõsi, Notsu. Ei tea, kuidas ma selle küll võisin ära unustada?” Ja siis äkki, just sel hetkel, kui nad Kuue Männi juurde jõudsid -, heitis Puhh pilgu selja taha, et näha, kas mõni võõras neid viimati pealt ei kuula, ja teatas kangesti piduliku häälega:
„Tead sa, Notsu, ma otsustasin midagi.”
„Oi! Mida sa siis otsustasid, Puhh?”
„Ma otsustasin Elevantsi kinni püüda.”
Puhh oli seda öeldes mitu ja mitu korda pead noogutanud ja ootas nüüd, et Notsu hüüaks: „Kuidas?” , „Puhh, sa ei suuda!” või midagi muud seesugust, aga ei tulnud Notsult i-d ega a-d. Notsu nimelt kahetses parajasti, et tema ise selle haruldase mõtte peale polnud tulnud.
„Ma teen seda lõksu abil,” jätkas Puhh, kui oli veel natuke aega oodanud. „Aga see peab üks Kaval Lõks olema, ja sina, Notsu, pead mind selles asjas aitama.”
„Oi, Puhh!” hüüdis Notsu, nüüd juba jälle päris rõõmsalt. „Muidugi aitan ma sind!… Aga kuidas me seda teeme?” – „Jaa,” kostis Puhh, „just selles asi ongi, et kuidas?” Mispeale nad istusid üheskoos maha, et seda asjandust välja mõelda.
Puhhi esimene mõte oli, et nad kaevavad ühe Kole Sügava Augu ja et Elevants tuleb ja langeb sinna sisse ja …
„Aga miks?” küsis Notsu.
„Aga miks?” imestas Puhh.
„Miks ta sinna auku langeb?”
Puhh hõõrus käpaga nina ja ütles siis, et noh, Elevants võib ju lihtsalt niisama ringi jalutada, mõnd laulukest ümiseda ja üles taeva poole vahtida, kas sealt mitte vihma tulema ei hakka, ja niiviisi ta siis ei märkagi seda Kole Sügavat Auku, enne kui on juba poolest saadik sees … Aga siis muidugi on juba hilja.
Notsu kostis seepeale, et jah, see on üks väga hea Lõks küll – aga mis siis saab, kui vihma juba sajabki?
Puhh hõõrus jälle nina ja ütles, et selle peale pole ta üldse mõelnud. Aga siis äkki lõid ta silmad särama ja ta hüüdis, et noh, kui sajab, siis vaatab Elevants muidugi üles taeva poole ja arutab, kas ei hakka juba selgeks minema, ja niiviisi ta siis ei märkagi seda Kole Sügavat Auku, enne kui on juba poolest saadik sees … Aga siis muidugi on juba hilja.
Notsu ütles selle peale, et see punkt peaks nüüd selge olema ja et tema meelest on see tõepoolest üks Hirmus Kaval Lõks.
Puhh oli kangesti uhke, kui seda kuulis, ja talle näis, et see Elevants on neil juba niisama hästi kui käes. Ainult üks asi oli veel vaja välja mõelda: kuhu pidid nad selle Kole Sügava Augu kaevama?
Notsu arvas, et kõige parem oleks kaevata otse sinna paika, kus Elevants parajasti on – kõige rohkem pool sammu temast ettepoole -, ja just enne seda, kui ta sinna sisse lendab.
„Aga siis ta ju näeb, et me seda auku kaevame,” ütles Puhh.
„Kus ta`s näeb, kui taevasse vahib?”
„Aga kui juhtub alla vaatama? Siis võib tal ju Kuri Kahtlus tekkida?” arvas Puhh. Tükk aega arutas Puhh mõttes oma plaani. „Jah, ega see asi nii lihtne olegi, kui ma esiotsa arvasin,” lausus ta viimaks nukralt. „Eks vist sellepärast ongi neid Elevantse nii kole harva kinni püütud.”
„Eks vist jah,” arvas ka Notsu.
Nad ohkasid ja ajasid end püsti, ning kui olid teineteise kasukast paar astelpõõsa okast välja kiskunud, toetasid taguotsad uuesti maha, ja Puhh pomises kogu aeg endale nina alla: „Oeh, kui ma vaid oskaksin midagi välja mõelda!” Sest hingepõhjas oli ta täiesti veendunud, et üks Väga Tark Pea püüaks kinni igasuguse Elevantsi, kui ta ainult teaks, kuidas seda asja õigesti korraldada.
„Aga kuule,” ütles ta äkki Notsule, „oletame, et sina tahad mind kinni püüda. Kuidas sa siis seda teeksid?”
„Noh,” vastas Notsu, „mina teeksin seda niimoodi. Kaevaksin su jaoks ühe Lõksu ja paneksin sinna Lõksu sisse Purgitäie Mett. Sina muidugi tunneksid mee lõhna, läheksid sellele Lõksu sisse järele ja …”
„Jah, läheksin sellele järele ja … ” jätkas Puhh õhinal, „ainult hästi-hästi ettevaatlikult, et endale mitte haiget teha, ja kui ma siis Meepurgi juurde jõuan, limpsiksin kõigepealt natuke äärest, ise aga teeksin niisuguse näo, nagu seal rohkem polekski; siis kõmbiksin natukese eemale ja arutaksin seda asja, pärast aga tuleksin uuesti tagasi ja hakkaksin limpsima otse purgi keskelt, ja siis … ”
„Jajaa, tean juba, ära näe rohkem vaeva. Seal sa siis oled ja sealt ma su ka kinni püüan. Aga esimene asi, millest nüüd vaja mõelda, on see, mida üks Elevants ülepea armastab. Mina arvan, et tõrusid. Mis sina arvad? Muretseme neid kohe ilmatu hulga … Kuule, Puhh, ärka üles!”
Puhh, kes oli magusale unedemaale rännanud, ärkas võpatades ja ütles, et Mesi on Lõksu jaoks hoopis kavalam, kui Tõrud. Notsu aga arvas teisiti, ja nad pidid selle küsimuse üle juba peaaegu vaidlema hakkama, kui korraga tuli Notsule pähe, et kui nad Lõksu tõrusid panevad, tuleb ju temal neid tõrusid otsida, aga kui nad sinna mett panevad, siis annab Puhh seda oma varudest, ja sellepärast ütles ta: „Hästi, olgu siis pealegi mesi,” – täpselt samal ajal, kui Puhhile seesama mõte pähe kargas ja ta just öelda tahtis: „Hästi, olgu siis pealegi tõrud.”
„Niisiis, mesi,” kordas Notsu mõtlikult, otsekui oleks see küsimus nüüd lõplikult otsustatud. „Mina kaevan augu, sina aga lähed ja tood mee.”
„Olgu,” vastas Puhh ja kõmpis minema.
Niipea, kui Puhh koju jõudis, läks ta otsejoones toidukapi juurde, ronis tooli peale ja tõi ülemiselt riiulilt ühe hästi suure purgi alla. Selle peale oli hästi suurte tähtedega MEZI kirjutatud, aga et asjas päris kindlat selgust saada, võttis Puhh siiski paberi pealt ja uuris purgi sisu lähemalt. Paistis küll päris ehtsa mee moodi olevat. „Aga mine sa tea,” jäi Puhh mõttesse. „Mulle justkui tuleb meelde, et onu ütles kord, nagu oleks ta täpipealt sama värvi juustu näinud.” Niisiis pistis Puhh keele korra prooviks purki ja limpsas ühe hästi suure limpsu. „Jah,” tunnistas ta natukese aja pärast, „on küll mesi. Selles pole enam mingit kahtlust. Mesi mis mesi, kaanest põhjani kohe, seda peab ütlema. Kui ainult mõni untsantsakas pole ehk naljapärast sellele juustu põhja pistnud. Võib-olla on siiski tark katsuda veel natuke kaugemalt … lihtsalt niisama igaks juhuks, sest äkki Elevantsid ei armasta ka juustu nagu minagi … Oeh! Oli ikka õigus küll. Mesi mis mesi, päris põhjani välja kohe.”
See asi nüüd põhjalikult kindlaks tehtud, haaras Puhh purgi kaenlasse ja viis selle Notsu juurde. Notsu kõõritas oma Kole Sügavast August üles ja küsis: „Noh, kas said?” – „Sain jah, ainult et see purk enam päris täis ei ole,” kostis Puhh ja viskas selle alla Notsule. „Ega ei ole jah,” kinnitas Notsu. „On see kõik, mis sul järele on jäänud?” küsis ta siis ja Puhh vastas: „Jah”, sest nii see asi ka tõesti oli. Niisiis pani Notsu selle purgi sinna Augu põhja ja ronis ise välja ning üheskoos seadsid nad nüüd sammud jälle kodu poole.
„Noh, head ööd siis, Puhh,” ütles Notsu, kui nad Puhhi maja juurde jõudsid. „Homme hommikul kell kuus saame Mändide juures kokku ja vaatame, kui palju neid Elevantse meie Lõksu on läinud.”
„Kell kuus, Notsu. Ahjaa, ega sul ei juhtu natuke nööri olema?”
„Ei. Milleks sulle seda on vaja?”
„Et neid koju vedada.”
„Oo! … Minu arvates tulevad nad ikka ise, kui ainult vilistada.”
„Mõned tulevad, mõned ei tule. Elevantse ei või iial teada. Noh, head ööd siis!”
„Head ööd!”
Ja Notsu tippas oma LÄBIKÄIGU KUSTI maja poole, samal ajal kui Puhh tegi juba ettevalmistusi magamaminekuks.
Mõni tund hiljem, parajasti siis, kui öö hakkas juba tasahiljukesi minema hiilima, ärkas Puhh äkki mingisugusest imelikust tühjusetundest. Seda tunnet oli Puhh varemgi tundnud ja ta teadis, mida see tähendab. See oli nälg! Niisiis tatsas ta oma toidukapi juurde, ronis toolile, küünitas käpa ülemisele riiulile ja leidis sealt – tühja koha!
„Tore lugu küll,” arutas Puhh. „Ma ju ometi tean, et mul oli seal veel terve purk mett. Terve purk ääreni täis ehtsat mett, ja peale oli veel kirjutatud MEZI, et ma teaksin, mis see on. Tõesti imelik lugu.” Ja ta hakkas edasi-tagasi tatsama ja mõttes arutama, kuhu see purk küll võis kaduda, ise endamisi üht pominat pomisedes. Umbes niimoodi kõlas see:

Imelik! Siin oli mesi,
hoidsin seda salakesi;
lugedagi sildil ju
oli MEZI

Kes sõi ära purgist mee mul?
Üsna tühi on nüüd see mul,
muudkui puhtaks pühi suu
salakesi!

Ta oli selle pomina juba kolm korda algusest lõpuni läbi ümisenud, kui talle äkki midagi meelde tuli. Muidugi! Ta oli selle purgi ju Kavalasse Lõksu pannud, et Elevantsi kinni püüda!
„Sa sinder küll!” kirus Puhh. „Vaat, mis tähendab, kui tahad Elevantside vastu lahke olla!” ja ta ronis voodisse tagasi.
Aga uni ei tulnud. Mida rohkem Puhh katsus magama jääda, seda vähem see tal korda läks. Ta proovis Lugeda Lambaid, mis mõnikord on päris hea viis magamajäämiseks, aga et see ei aidanud, siis katsus ta lugeda Elevantse. Kuid nüüd läks asi hoopis hullemaks, sest iga Elevants, keda Puhh luges, kihutas otsejoones tema meepoti juurde ja pistis kõik nahka. Mitu-mitu minutit vaevles Puhh seal niiviisi vaikselt piineldes, aga kui siis juba viiesaja kaheksakümne seitsmes Elevants mokki limpsis ja endamisi kiitis: „Väga hea mesi! Ei mäleta, et oleksin kunagi paremat saanud”, ei suutnud Puhh enam kannatada. Ta kargas voodist välja ja kihutas kõige otsemat teed Kuue Männi juurde.
Päike alles põõnas oma voodis, aga taevas Saja Aakri Metsa kohal helendas juba, mis näitas, et varsti hakkas ta ärkama ja heidab peagi teki pealt. Hommikuhämaruses paistsid Männid hirmus üksildaste ja kõledatena, Kole Sügav Auk aga veelgi sügavam, kui ta tegelikult oli, ja Puhhi meepurk selle põhjas näis üksnes mingi salapärase varjuna. Aga kui Puhh lähemale läks, tundis ta nina ilmeksimatult, et see seal oli siiski mesi, ja eelolevat söömaaega ette nautides hakkas ta juba keelega mokki noolima.
„Tohoo tonti!” kirus Puhh, kui oli nina purki pistnud. „Elevants puha nahka pannud!” Siis aga pidas natuke aru ja lisas: „Oh ei, ma ju ise. Ära unustasin.”
Jah, suurema osa oli ta tõepoolest ise ära limpsinud, aga päris purgi põhja oli siiski veel tsipake alles jäänud. Niisiis pistis Puhh pea korralikult purki ja kukkus limpsima …
Varsti ärkas ka Notsu. Ja niipea, kui ta ärkas, hüüatas ta endamisi: „Oo!” siis aga vapralt: „Jah!” ja siis veelgi vapramalt: „Täpselt nii!” Aga tegelikult ei tundnud ta end kuigi vaprana, sest ainus sõna, mis ta peas tantsu lõi, oli „Elevants”.
Mismoodi küll üks Elevants välja peaks nägema?
On ta Metsik?
Kas ta ikka tuleb, kui vilistada? Ja kui tuleb, siis missuguste kavatsustega?
Kas talle üldse meeldivad Notsud?
Ja kui meeldivad, kas ta siis vahet ka teeb, missugused Notsud nimelt?
Kui oletada, et ta on Notsude vastu Kuri, kas aitab siis seegi, et ühel niisugusel Notsul on vanaisa, kelle nimi on LÄBIKÄIGU KUSTAV?
Mitte ühelegi neist küsimustest ei osanud vaene Notsu vastata – ja ometi pidi ta juba umbes tunni aja pärast minema vaatama esimest Elevantsi oma elus!
Muidugi oli seal ju ka Puhh, ja kahekesi on ikka Palju Julgem. Aga mis siis, kui Elevantsid on Hirmus Kurjad mitte ainult Notsude, vaid ka Karude vastu? Kas poleks targem peavalu teeselda ja täna hommikul sinna Kuue Männi juurde minemata jätta? Aga mis siis, kui äkki tuleb just kangesti ilus ilm ja Lõksus pole ühtki Elevantsi? Ja tema, Notsu, peab terve hommiku, asja ees, teist taga, sängis lesima! Mis peaks ta küll tegema?
Ja siis äkki tuli Notsule pähe Kangesti Tark Mõte: ta läheb hästi vaikselt Kuue Männi juurde, piilub hästi-hästi ettevaatlikult seda Lõksu ja vaatab, kas seal on Elevants või ei ole. Ja kui on, läheb ta voodisse tagasi, aga kui ei ole, siis muidugi ei lähe.
Ja niisiis lippaski Notsu välja. Algul ta arvas, et kindlasti pole seal Lõksus Elevantsi ega midagi, aga siis jälle, et mine sa tea, ja mida lähemale ta jõudis, seda kindlamini ta uskus, et on, sest ta ju kuulis, kuidas see seal hirmsasti elevantsitas.
„Oh heldeke, oh heldeke, oh heldeke!” pomises Notsu endamisi ja tal oli kange tahtmine ära joosta. Aga kuna ta juba kord nii lähedal oli, siis arvas ta, et peaks ikka kas või silmanurgastki piiluma, mismoodi üks Elevants välja näeb. Ja nii ta siis hiiliski üsna Lõksu äärde ning piilus alla …
Seal alla aga oli Puhh juba tükk aega ametis sellega, et katsus meepurki peast maha sakutada. Ent mida rohkem ta purki sakutas, seda kõvemini see tal kinni kleepus. Kord kostis purgist „Tont võtaks!”, kord jällegi „Oi, appi!”, enamasti aga ainult „Aih!” ja „Oih!”. Puhh proovis purki millegi vastu lüüa, aga kuna ta ei näinud, mille vastu ta seda lõi, siis ei aidanud seegi suuremat. Ta katsus ka Lõksust välja ronida, kuid ta ei näinud midagi muud peale purgi (ja sedagi mitte eriti palju), siis ei leidnud ta muidugi ka teed. Viimases hädas tõstis ta pea tükkis purgiga üles ning päästis valla valju Kurbuse- ning Meeleheitekisa – ja seda just sel hetkel, kui Notsu alla auku piilus.
„Appi! Appi!” karjatas Notsu. „Elevants! Kohutav Elevants!” Ja ta põgenes augu juurest nii kähku, kui jalad võtsid, ise aina kisendades: „Ko-ko-hu-ut … E-e-le-vants! … E-ehu-tav Kole-vants!” Ja seda kisa ja põgenemist ei jätnud Notsu enne, kui viimaks Christopher Robini maja juurde jõudis.
„Mis nüüd lahti, Notsu?” päris Christopher Robin, kes hakkas parajasti üles tõusma.
„Ele…” kogeles Notsu, ise nii kõvasti hingeldades, et suutis vaevalt rääkida. „Ele … Ele … E … Elevants!”
„Kus?”
„Se-seal,” pudistas Notsu jalaga viibates.
„Mismoodi ta välja nägi?”
„Nagu … nagu … Tal oli nii suur pea, mihukest sa pole kunagi näinud, Christopher Robin … Suur kohutav asi nagu … nagu … ei tea mis. Kole suur, noh, nagu … ee … ma ei tea kohe … nagu mingi kole suur miski. Nagu purk.”
„Hästi,” kostis Christopher Robin kingi jalga pannes. „Kohe tulen ja vaatan. Lähme!”
Notsu ei kartnud enam, kui tal Christopher Robin kaasa oli, ja nii nad siis läksidki …
„Ma juba kuulengi teda. Kas sina ei kuule?” küsis Notsu ärevalt, kui nad Augu lähedale jõudsid.
„Midagi ma kuulen küll,” vastas Christopher Robin.
See oli Puhh, kes tagus seal pead vastu puujuurt, mille ta oli lõpuks leidnud.
„Näed sa, seal ta ongi!” hüüdis Notsu. „ Kas ta pole kohutav?” Ja ta haaras kõvasti Christopher Robinil käest.
Christopher Robin aga puhkes äkki naerma. Ta naeris, naeris ja naeris. Ja sel ajal, kui ta veel ikka naeris, käis Elevantsi pea prauhti vastu puujuurt, purk lendas kildudeks ja lagedale tuli – Puhhi pea …
Alles nüüd nägi Notsu, kui Rumal Notsu ta oli olnud. Ja tal hakkas nii häbi, et ta otsekohe koju jooksis ja peavaluga voodisse puges. Christopher Robin ja Puhh aga läksid üheskoos hommikueinet võtma.
„Oi, Karuke,” ütles Christopher Robin, „kuidas ma sind küll armastan!”
„Mina sind kah!” vastas Puhh.

Karupoeg Puhh. Maja Puhhi salu servas, Tänapäev 2014, tlk Valter Rummel, värsid Harald Rajamets.
The complete Winnie-the-Pooh : containing Winnie-the-Pooh and The house at Pooh Corner / A. A. Milne ; illustrated by E. H. Shepard, London, DEAN 2009

Püsiviide Lisa kommentaar