Nädala autor

Leelo Tungal

25. märts 2019 at 12:01 p.l. (Nädala autor 2019) (lapsepõlv, Leelo Tungal)

Foto: http://blogi.rahvaraamat.ee/intervjuu/kirjanikud-koolis-leelo-tungal/

Leelo Tungal (1947) – eesti kirjanik. Sündis Tallinnas Ruila kooliõpetajate perekonnas. Tungal lõpetas 1962. aastal Ruila 8-klassilise kooli, 1965. aastal Tallinna 42. Keskkooli ja 1972 Tartu Ülikooli.
Ta on töötanud eesti keele õpetajana, ajakirjade Pioneeri ja Tähekese nooremtoimetajana (1972–1975), Eesti Riikliku Nukuteatri kirjandusala juhatajana (1981–1984), ajalehe Eesti Maa kultuuritoimetajana (1994–1996) ning aastatel 1994-2018 ajakirja Hea Lapse peatoimetajana.
Alates 1979. aastast kuulub Eesti Kirjanike Liitu.
2018. aastal Leelo Tungla raamatute “Seltsimees laps ja suured inimesed” ja “Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed“ ainetel oli loodud film Seltsimees laps.

Katkend: Seltsimees laps ja suured inimesed. Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest, Tänapäev 2008, lk 151-157.

„Meeste juttu võiks ajada küll!” arvas ka Ratsasõidu-Jaan. „Mul sahvris asunikupudel olemas, siis pole seda hirmu, et külm ära võtab… Mis sina, Feliks, arvad?”
„Kus ma lapse jätan?” tegi tata kurva näo pähe.
„Lapse võtame kaasa, milles küsimus! Kui külm hakkab, siis teeme ratsasõitu, eks ju?” naeratas Ratsasõidu-Jaan mulle.
Muidugi olin ma kohe hakkamas! Ega siis iga päev saare peale saa!
Ratsasõidu-Jaan oli ikka üks vahva mees! Teised kutsusid teda küll Reemanni Jaaniks, aga see polnud pooltki nii peen nimi kui Ratsasõidu-Jaan – ja selle ilusa hüüdnime oli mees auga ära teeninud: veel kordagi polnud ta keeldunud mind turjale võtmast ja uhket sõitu tegemast! Eks tatagi võtnud mind vahel kukile, kuid nii uljast traavi kui onu Jaan ei viitsinud ta ilmaski lasta ja hirnumine ja kapjadega maa kraapimine ei tulnud talle üldse pähe. Ratsasõidu-Jaan oli alati mänguhimuline ja lisaks kõigele oli tal imetlusväärne oskus teha mitut asja korraga: näiteks võis ta ühtaegu minuga poodi ja tataga malet mängida ning seejuures veel lorilaule laulda ja paberossi toppida.
Enne emme äraviimist käisid meil tihti külalised: nii vahva oli koos emmega lauda katta ja pärast suurte inimestega juttu ajada! Aga viimasel ajal oli mul laua katmine meelest läinud, sõime tataga kahekesi „niisama” – see tähendas, et mõnikord ei hakanud me taldrikuid üldse määrimagi, võtsime härjasilma ja kartuleid otse pannilt ja vahel tegime tomatiräime konservile paari minutiga otsa peale.
Saarele minekuks pani tata suurde korvi laudlina, pooliku leivapätsi, soolatud või purgi ja pärgamentpaberisse mässitud hapukurgid. Ma polnud varem saarel käinud ja seepärast vahtisin puude vahel seisvat pikergust lauda ja pikki puupinke nagu ilmaimet. Kogu see mööbel oli otsekui maa seest välja kasvanud – nii nagu kõrged saare- ning vahtrapuud ning raagus põõsad, mis lauda ja pinke ümbritsesid. See väike saar jõe keskel oli mul ju iga päev silme ees olnud, aga et seal puude ja puseriti-võseriti põõsaste vahel seesugune „mängumaja” asus, sellest polnud mul aimugi. Üksainuke paat ju terve küla peale oligi – see seisis talvel meie maja ees kaldal, põhi püsti, ning suvel käisid mehed paadiga õngitsemas, mõrdasid panemas ja spinninguid viskamas. Kangesti mõnus tunne oli paadis istuda ja vaadata, kuidas tata aere liigutas – vee peal liikumine oli midagi erilist, peaaegu nagu lendamine! Oleksin tahtnud lõpmatuseni veepinnal liuelda, kuid tata tegi ainult ühe väikese jõetiiru ning juhtis siis paadinina vastu jõekallast.
Tata pühkis vatikuue varrukaga raod ja kuiva leheprahi laualt ning käskis mul lauda katta, kuni sõpradel järel ära käib. Leival oli korraga nii isuäratav lõhn, et ma ei suutnud vastu panna ja näksisin kannika otsast kaks hambatäit… siis veel kaks… ja siis veel ning veel… Oleksin vist kogu leivakontsu kinni pistnud, kui äkki poleks mu kõrvusse kostnud tasast krabinat: krõk-krõk-krõk!
Kas lombitagused agressorid? Neetud sõjaõhutajad? Või ehk hoopis Rootsi salaluure, kellest must mees oli ennist kõnelnud? Aga äkki hiilis uurija Varik ise mingil kombel saarele ja valmistus kõige hullemaks? Võib-olla sai ta minu paljaihulistest piltidest julgust ja tahab nüüd päriselt mu naba näha? Pärast hea häbimärgistada…
Tundsin, kuidas käsivarred tõmbusid kanaihule ja kintsudest jooksis läbi hirmujudin: kuhu see tata küll jäi? Äkki unustas ta mind ära või – mis veel hullem – leidis, et minusugusest pahast lapsest tuleks lahti saada? Las konutab saarel – ja asi ants!
Heitsin pingile pikali ja püüdsin järele mõelda: mida teha üksikul saarel, kuhu isa on su unustanud ja kus krõbistavad salapärased tegelased – agressorid, salaluurajad ja kes kõik veel? Kui hüüaks appi, kas siis tulevad komnoored mind päästma või saavad hoopis needsamad salaluurajad põõsastikus julgust juurde?
Eemal kostis veesolinat – lõpuks ometi jõudis tata tagasi.
„Tsst!” kuulsin kedagi ütlemas. „Ei maksa lärmi teha!”
„Mis sa pelgad!” tundsin kergendusena ära Ratsasõidu-Jaani rõõmsa hääle. „Selle saare peal enkavedee ei tegutse! Näe, viimne julgeoleku tegelinski lahkus vesiroti näol kalda poole ujudes!”
Lükkasin põõsaoksad laiali ning nägin, kuidas vesirott ujus, nina vee peal, kalda poole, saba sirgu ja jutt taga. Paat oli juba ninapidi saarele tõmmatud ja sealt nad kolmekesi tulidki – tata, Jaan ja onu Artur, kõigil vatijoped seljas ja tatal kitarr paelaga üle õla. Meestest hoovas nii palju lusti ja enesekindlust, et mul läks tuju kohe heaks.
„Mis enkavedee,” pobises onu Artur vaikselt. „Mul eit hakkas ajama, et kanade õrred tahavad parandamist – justkui homme ei oleks päev!”
„Las aga kanad kannatavad!” arvas Ratsasõidu-Jaan. „Selleks nad loodud ongi, et kannatada!”
„Seda minagi,” kinnitas onu Artur. „ Vaata, homseks võib see õlletilk, mis mul siis mannergus on, täitsa ära kanastada ja see on ju patt, kui toiduained raisku lähvad!”
Ratsasõidu-Jaan noogutas surmtõsiselt: „See poleks mitte ainult patt, vaid lausa riiklik kuritegu! Nõukogude produktide hukkalaskmise eest võib laagrisse sattuda!”
Lisaks plekkmannergus „õlletilgale ” pandi lauale kanamune, suitsupekki ja saia, ja minagi aitasin kaasa, et toiduained raisku ei läheks. Ega ma tavaliselt keedumunadest hoolinud, pekist kõnelemata – aga saare peal oli kõigil asjadel mingi eriliselt mõnus maitse! Suur söömine ajas mulle lõpuks une peale – mässisin ennast tata toodud vatiteki sisse ja toetusin tema selja najale. Tata selg võnkus kitarrirütmis ja aeg-ajalt sain talt küünarnukiga väikesi obadusi, kuid ega see und silmist ei peletanud. Häälilauluks laulsid mehed: „Nüüd see kann on Jaani käes, Õlleritsu Aadu. Näe, hakkab suu peal ajama, Õlleritsu Aadu! Joojoojoojoo, Õlleritsu Aadu!”
Seda laulu polnud ma enne kuulnud, kuid silmad vajusid vägisi kinni, nii et lõppu ei jõudnudki ära kuulata. Läbi une kuulsin veel, kuidas tata alustas „Ma tahaksin kodus olla…”, ja seejärel tuli mitu veel pooltuttavat laulu. Kui aga silmad jälle lahti tegi, oli laulupidu otsa saanud ja onu Artur pajatas naerusel häälel: „Nojah, külarahvas aeti koolimajja kokku ja see rajooni agitaator laulis nigu üks ööbik: kuda ikka kolhoosikord toob Ruilasse õnne ja õitsengut ja rahvaste sõprust. Et viie aasta pärast kasvavad siin juba viinamarjad ja arbuusid, mida seltsimees Mitsuurin praegast meie kliima jaoks aretab.”
„Ma kuulsin, et seltsimees Mitsuurin olla hiljuti käeluu murdnud,” pistis Ratsasõidu-Jaan Arturi jutu vahele. „Ta olla nimelt enda aretatud maasika otsast alla kukkund, he-he-hee!”
„Nojaa,” ütles onu Artur, kui seltsimees Mitšurini maasika üle sai juba küllalt itsitatud, „ega meil siin on ka varsti ohtlik elada – igal sammul vedelevad inimese pea suurused viinamarjad! Ja siis ütles see agitaator veel, et Ruilas hakkavad käima trollibussid ja tramvaid ja kommunistid hakkavad rahvale tasuta riideid jagama! Viin voolab täitsa jumalamuidu ja lehmi lüpstakse elektriga! Ise hüüdis oma jutu peale: aplaus, seltsimehed! Aga keegi peale tema ei plaksutand.”
„Vaat kus matsid!” kihistas Ratsasõidu-Jaan. „Ei oska elektrilehmi hinnata!”
„Nojaa, ja lõpuks ütles see mees:”Seltsimehed, kas teil küsimusi on? Julgemini, seltsimehed!” jätkas onu Artur. „Eks siis Talkopi Liisi tõust püsti ja küsind:” Kas kudagid saaks koloosi sealauta ühe uue ämbri – ma paergast toidan sigu oma ämbriga?” Ossa poiss, kus siis see agitaator sai vihaseks, karjus: „Provokatsioon! See on kodanlik propaganda! Selle eest tuleb teil veel vastust anda!” Liisi pani jooksuga padavai kodu poole! Vaata, kui viivad teise veel Siberisse!”
„No kes siis kolhoosi sigu söödab, kui kõik Siberisse viiakse!” naeris Ratsasõidu-Jaan ja pöördus siis tata poole: „Sa, Feliks, jäid äkki nii vaikseks, et ei tunne sind mitte äragi! Ära muretse – tõde tõuseb, vale vaob! Ükskord ikka…”
„Kurat!” kuulsin tatat äkki täiesti võõral häälel hüüdmas. „Ma lähen kasvõi Stalini enda juurde! See on ikka kurat teab mis!”
„Tead, ma kuulsin kuskilt, et Stalin on tegelikult hobune!” lausus Jaan. „Tema ema olla mehkeldanud Prževalskiga – tead ju küll seda metshobuse tõugu – prževalski hobune! Nii et vägagi võimalik, et Jossif Vissarionovitš on hobuse poolvend, he-he-hee!”
„Ää aa lolli juttu – hobune on tark loom! Persevalsi hobuseid ma küll põle näind, aga ega nad nii lollid ikka ei saa olla kui see vana vunts!” Põrutas onu Artur.
„Oh jah,” leidis tata jälle oma hääletooni üles. „Rahvasuu on teadagi väsimatu! Lenin ehk Uljanov olla tegelikult eesti mees – Hull Jaan olla ta isa nimi, a emake olla selle Jaaniga tuttavaks saand meie esimesel laulupeol Tartus…”
„Ajaliselt klapib!” teatas Ratsasõidu-Jaan rõõmsalt. „Laulupidu oli 1869, Volodja sündis 1870!”
Nüüd oli minulgi aeg oma teadmisi näidata. Hea ikka, et raadio majas: kust ma muidu oleksin ajakohaseid laule õppinud!
„Suurel tamme oksal
halja aasa kohal
kaks nii kaunist kotkast
vestles omavaa-aahel…” lasin minagi laulu lahti. See oli ilus nukker viis – soovikontsertidel tellisid kotkalaulu paljud seltsimehed. Küllap nad istusid õhtuti oma raadioaparaatide juures ja ümisesid kaasa – täpselt nii nagu minagi.
Mehed vaatasid mind suuril silmil – märkasin, kuidas nende suud hakkasid vaikselt tõmblema. Küllap hoidsid pisaraid tagasi, sest mehed ju ei nuta… Eks see olnud ka ilus kurb viis, eriti see koht, et „Lausus: „Peagi suren,” esimene kotkas,”kõik mu tööd ja hooled annan üle sulle!”
Aga kui ma olin jõudnud ridadeni „Üks neist kotkaist Lenin, teine kotkaist Stalin”, pahvatasid kuulajad täiest kõrist naerma. Ratsasõidu-Jaanil olid pisarad silmis küll, aga suu lõkerdas naerda, mis kole: „Geni-aalne! Kust sa küll sihukese laulu võtsid!”
„Ahhaa!” kostis äkki kaldalt tädi Armiida pahane hüüd. „Seal te, päevavargad, siis peesitategi! Leeluke, on onu Artur ka seal?”
„Põle siin kedagid!” põristas onu Artur ja tõstis hoiatades näpu mu näo ette.
„Siin on lööktööliste nõupidamine, palume parteitutel mitte segada!” hõikas Ratsasõidu-Jaan lõbusalt.
„Ats, marss koju!” ei teinud tädi Armiida teda kuulmagi.
Jaan võttis vaikselt lauluotsa üles ning onu Artur ning tata ühinesid temaga:
„Poissmehe elu on priius, naisemees on tihti riius! Parem hobust varastada, kui üht neiut armastada…”
Mehed kõhistasid naerda ja lasksid õlletoobil ringi käia.
„Ats, aitab jauramisest,” hüüdis tädi Armiida kannatamatult. „Kohe läheb pimedaks ja sul kõik õrred parandamata!”
„Eit, ära sega – kuulsid ju, et nõupidamine!”
„Siis jäägi sinna!” karjatas tädi Armiida. „Mina sind enam tuppa ei lase, mine lauta kanaõrrele! Kodu kõik meestetööd tegemata, tema jaurab saarukse peal! Vaata kui kutsun miilitsa! Las panevad sind ajalehte, et laaberdab ringi ja tööd ei tee!”
„Loll jutt suhu tagasi!” põrutas onu Artur. „No eks sa kutsu miilitsapoiss kohale – a ütle, las võtab mängukaardid kaasa, meil siis neli kätt koos!”
Tata ja Ratsasõidu-Jaan itsitasid vaikselt ja pühkisid suunurkadest õllevahtu.
„Oota, ma lähen räägin Helvile ära, kuda ta isa joob ja laaberdab nagu viimane tolgus!” hüüdis tädi Armiida.
„Las Helvi tuleb ka siia!” sosistasin onule. Helvi oli Arturi ja Armiida ilus ja tark tütar – ta meeldis mullegi, sest kuigi oli juba suur tüdruk, käis koolis, kandis loodotška-kingi ja puha, viitsis ta vahel ikka ka minuga mängida.
„Ähh!” lõi onu Artur käega. „Naised ja lapsed on üks nuhtlus siin ilma peal!”
Oli näha, et Helviga ähvardamine kahandas Arturi uljust mitme kraadi võrra.
„Ei aita laste nutt ega naiste kisa,” meenus mulle tata ütlemine, mille ka tädi Armiidale valjul häälel teatavaks tegin, „raha saab maha joodud!”
„No nii! Kas see on mõni lastejutt?” viskas tata mulle väga pahase pilgu ja hakkas kitarri kotti toppima. „Nüüd kohe marss koju magama! Istud toas ja hoiad pissipoti sangast kinni!”
Pidu oligi lõppenud. Mehed kustutasid paberossid ja panid asjad kokku.
Tata oli miskipärast mu peale kangesti pahane – ta ei vaadanud enam minu poolegi, kuigi mul oli raske oksarisu vahel kõndida, vatitekk ümber.
Suured inimesed on tõesti imelikud! Tata ei lausunud mulle terve õhtu jooksul enam ainsatki sõna – ei paadis ega ka tuppa jõudes. Teised olid ju kõik naernud raha mahajoomise jutu peale – aga tema sai kurjaks…
„Head ööd, pläraläraleenu!” ütles ta mulle head-ööd-musi andes. Aga nalja polnud ta näos ollagi! Mõtlesin, et ehk oleks targem hakata hoopis Ratsasõidu-Jaani lapseks. Paras siis tatale!

Luuleraamatud
“Karune lugu” (Kunst, 1975)
“Koera elu” (Eesti Raamat, 1976)
“Mooni avastamine” (Eesti Raamat, 1978)
“Hundi lugemine” (Eesti Raamat, 1978)
“Väike ranits” (Eesti Raamat, 1982)
“Tere-tere” (Eesti Raamat, 1985)
“Sul on teha mehetöö” (Eesti Raamat, 1987)
“Vana vahva lasteaed” (Eesti Raamat, 1988, valikkogu)
“Minu kodu” (Printest, 1991)
“Ema abilised” (Eesti Raamat, 1991)
“Aastaring” (Printest ; Koolibri 1992)
“Tondu” (Tiritamm, 1993)
“Põrsas Pamp” (Monokkel, 1993)
“Põrsapõli” (Monokkel, 1994)
“Palju õnne sünnipäevaks!” (Kupar, 1994)
“Tubli lapse tunnikell” (Kirilille Kirjastus, 1996)
“Päkapiku pähklikott” (Ramona, 1996)
“Kõik on emadele kallid” (Kunst, 1996)
“Kassileegu” (Koolibri, 1996)
“Küll on hea!” (Kirilille Kirjastus, 1998)
“Marjajuur lume all” (Prisma Prindi Kirjastus, 2000)
“Tema amet” (Ilo, 2001)
“Sampo värviraamat” (Sampo, 2001, 2002, 2003)
“Kirjad jõuluvanale” (Sild, 2001)
“Pururikas laps” (Sild, 2002)
“Kõige ilusam ema” (Tänapäev, 2002)
“Väike jõulusoov” (Tänapäev, 2004)
“Lepatriinu faksiga” (Ilo, 2004, valikkogu)
“Salajutt” (TEA Kirjastus, 2006)
“Lätikeelne jäätis” (Tuum, 2006)
“Koer tunneb koera” (Tänapäev, 2006, valikkogu, jutud ja luuletused)
“Sabaga päike” (TEA Kirjastus, 2007)
“Чем измерить озорство? / Kuidas mõõta põngerjatempe?” (Издательство КПД, 2009) vene ja eesti keeles
“Loomabeebits” (Tammerraamat, 2009)
“Kama üks ja kama kaks” (Menu Kirjastus, 2009)
“Jõuluajal juhtuvadki imed” (Tammerraamat, 2009)
“Tragi tüdruk Kata” (Tammerraamat, 2011)
“Liisbeti päev” (Tammerraamat, 2011)
“Südasuvi” (Tammerraamat, 2012, valikkogu)
“Meie koduloomad” (Tammerraamat, 2012)
“Porgand töötab porgandina” (Tammerraamat, 2013)
“Vanaema on meil nõid” (Tammerraamat, 2014)
“Konn kobrulehe all” (Tammerraamat, 2015)
Proosa
“Neitsi Maarja neli päeva” (Eesti Raamat, 1980); (Eesti Ekspressi Kirjastus, 2008)
“Pool koera” (Eesti Raamat, 1983)
“Kirju liblika suvi” (Eesti Raamat, 1986)
“Kartul, lehm ja kosmonaut” (Eesti Raamat, 1986)
“Kristiina, see keskmine” Sarjast: Minu esimene raamat (Eesti Raamat, 1989); (Tänapäev, 2008 ja 2014)
“Pille, Madis ja teised” (Eesti Raamat, 1989)
“Barbara ja suvekoerad” (Eesti Muusikafond, 1992)
“Humanitaarmõrv Bestoonias” (Monokkel, 1993; pseudonüümiga Lola Fiaccola)
“Vampiir ja pioneer” (Koolibri, 1993)
“Vaesed jõulud, rikkad jõulud” (Koolibri, 1993)
“Barbara ja sügiskoerad” (Huma, 1994)
“Nagu kass ja koer” (Kupar, 1995); 2. täiendatud ja uuesti trükitud pealkirjaga „Mustamäe sussimurdja” (TEA Kirjastus, 2009)
“Ema Luule jõulukaardid” (Ilo, 1995)
“Krutski linna lood” (Kupar, 1997)
“Kollitame! Kummitame! ehk Kollikooli kasvandike juhtumisi tänapäeval” (Hotger, 1997)
“Varesele valu” (Avita, 2002)
“Juku, Kalle ja kotermann Tallinnas” (Huma, 2002)
“Appi, appi, Triibu-Liine ehk Metsik kassistamine Vana-Inimlas” (Ilo, 2002)
“Siri Siiriuselt” (Tänapäev, 2003)
“Anna ja Aadama lood” (Avita, 2003)
“Siil Felix ja päkapliks Kerli” (Varrak, 2004)
“Väike draakon ja päkapikud” (Kalev, 2005)
“Siil Felix ja sekelduste sügis” (Varrak, 2005)
“Siil Felix ja kriminaalne loomaaed” (Varrak, 2005)
“Hernetont Ernestiine” (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005)
“Koer tunneb koera” Sarjast: Minu esimene raamat (Tänapäev, 2006)
“Seltsimees laps ja suured inimesed” (Tänapäev, 2008)
“Naljatilgad lähevad laulupeole” (Menu Kirjastus, 2009)
“Mustamäe sussimurdja (=Nagu kass ja koer)” (TEA Kirjastus, 2009)
“Miriami lood” (Eesti Päevaleht, 2009)
“Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed” (Tänapäev, 2009)
“Jõuluvana, kes kartis lapsi” (Tammerraamat, 2010)
“Sinilillega lumememm” (Ajakirjade Kirjastus, 2013)
“Raha-haa-haa” (Tammerraamat, 2014)
“Puudel Pedro ja igatsustasu” (Petrone Print, 2014)
“Jänesepoeg otsib sõpra” (Tammerraamat, 2015)
“Maimetsa laste lood” (Tänapäev, 264 lk, 2015)

Püsiviide Lisa kommentaar