Leelo Tungal

25. märts 2019 at 12:01 p.l. (Leelo Tungal, Nädala autor 2019) (, )

Leelo Tungal (1947) – eesti kirjanik. Sündis Tallinnas Ruila kooliõpetajate perekonnas. Tungal lõpetas 1962. aastal Ruila 8-klassilise kooli, 1965. aastal Tallinna 42. Keskkooli ja 1972 Tartu Ülikooli.
Ta on töötanud eesti keele õpetajana, ajakirjade Pioneeri ja Tähekese nooremtoimetajana (1972–1975), Eesti Riikliku Nukuteatri kirjandusala juhatajana (1981–1984), ajalehe Eesti Maa kultuuritoimetajana (1994–1996) ning aastatel 1994-2018 ajakirja Hea Lapse peatoimetajana.
Alates 1979. aastast kuulub Eesti Kirjanike Liitu.
2018. aastal Leelo Tungla raamatute “Seltsimees laps ja suured inimesed” ja “Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed“ ainetel oli loodud film Seltsimees laps.

Katkend: Seltsimees laps ja suured inimesed. Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest, Tänapäev 2008, lk 151-157.

„Meeste juttu võiks ajada küll!” arvas ka Ratsasõidu-Jaan. „Mul sahvris asunikupudel olemas, siis pole seda hirmu, et külm ära võtab… Mis sina, Feliks, arvad?”
„Kus ma lapse jätan?” tegi tata kurva näo pähe.
„Lapse võtame kaasa, milles küsimus! Kui külm hakkab, siis teeme ratsasõitu, eks ju?” naeratas Ratsasõidu-Jaan mulle.
Muidugi olin ma kohe hakkamas! Ega siis iga päev saare peale saa!
Ratsasõidu-Jaan oli ikka üks vahva mees! Teised kutsusid teda küll Reemanni Jaaniks, aga see polnud pooltki nii peen nimi kui Ratsasõidu-Jaan – ja selle ilusa hüüdnime oli mees auga ära teeninud: veel kordagi polnud ta keeldunud mind turjale võtmast ja uhket sõitu tegemast! Eks tatagi võtnud mind vahel kukile, kuid nii uljast traavi kui onu Jaan ei viitsinud ta ilmaski lasta ja hirnumine ja kapjadega maa kraapimine ei tulnud talle üldse pähe. Ratsasõidu-Jaan oli alati mänguhimuline ja lisaks kõigele oli tal imetlusväärne oskus teha mitut asja korraga: näiteks võis ta ühtaegu minuga poodi ja tataga malet mängida ning seejuures veel lorilaule laulda ja paberossi toppida.
Enne emme äraviimist käisid meil tihti külalised: nii vahva oli koos emmega lauda katta ja pärast suurte inimestega juttu ajada! Aga viimasel ajal oli mul laua katmine meelest läinud, sõime tataga kahekesi „niisama” – see tähendas, et mõnikord ei hakanud me taldrikuid üldse määrimagi, võtsime härjasilma ja kartuleid otse pannilt ja vahel tegime tomatiräime konservile paari minutiga otsa peale.
Saarele minekuks pani tata suurde korvi laudlina, pooliku leivapätsi, soolatud või purgi ja pärgamentpaberisse mässitud hapukurgid. Ma polnud varem saarel käinud ja seepärast vahtisin puude vahel seisvat pikergust lauda ja pikki puupinke nagu ilmaimet. Kogu see mööbel oli otsekui maa seest välja kasvanud – nii nagu kõrged saare- ning vahtrapuud ning raagus põõsad, mis lauda ja pinke ümbritsesid. See väike saar jõe keskel oli mul ju iga päev silme ees olnud, aga et seal puude ja puseriti-võseriti põõsaste vahel seesugune „mängumaja” asus, sellest polnud mul aimugi. Üksainuke paat ju terve küla peale oligi – see seisis talvel meie maja ees kaldal, põhi püsti, ning suvel käisid mehed paadiga õngitsemas, mõrdasid panemas ja spinninguid viskamas. Kangesti mõnus tunne oli paadis istuda ja vaadata, kuidas tata aere liigutas – vee peal liikumine oli midagi erilist, peaaegu nagu lendamine! Oleksin tahtnud lõpmatuseni veepinnal liuelda, kuid tata tegi ainult ühe väikese jõetiiru ning juhtis siis paadinina vastu jõekallast.
Tata pühkis vatikuue varrukaga raod ja kuiva leheprahi laualt ning käskis mul lauda katta, kuni sõpradel järel ära käib. Leival oli korraga nii isuäratav lõhn, et ma ei suutnud vastu panna ja näksisin kannika otsast kaks hambatäit… siis veel kaks… ja siis veel ning veel… Oleksin vist kogu leivakontsu kinni pistnud, kui äkki poleks mu kõrvusse kostnud tasast krabinat: krõk-krõk-krõk!
Kas lombitagused agressorid? Neetud sõjaõhutajad? Või ehk hoopis Rootsi salaluure, kellest must mees oli ennist kõnelnud? Aga äkki hiilis uurija Varik ise mingil kombel saarele ja valmistus kõige hullemaks? Võib-olla sai ta minu paljaihulistest piltidest julgust ja tahab nüüd päriselt mu naba näha? Pärast hea häbimärgistada…
Tundsin, kuidas käsivarred tõmbusid kanaihule ja kintsudest jooksis läbi hirmujudin: kuhu see tata küll jäi? Äkki unustas ta mind ära või – mis veel hullem – leidis, et minusugusest pahast lapsest tuleks lahti saada? Las konutab saarel – ja asi ants!
Heitsin pingile pikali ja püüdsin järele mõelda: mida teha üksikul saarel, kuhu isa on su unustanud ja kus krõbistavad salapärased tegelased – agressorid, salaluurajad ja kes kõik veel? Kui hüüaks appi, kas siis tulevad komnoored mind päästma või saavad hoopis needsamad salaluurajad põõsastikus julgust juurde?
Eemal kostis veesolinat – lõpuks ometi jõudis tata tagasi.
„Tsst!” kuulsin kedagi ütlemas. „Ei maksa lärmi teha!”
„Mis sa pelgad!” tundsin kergendusena ära Ratsasõidu-Jaani rõõmsa hääle. „Selle saare peal enkavedee ei tegutse! Näe, viimne julgeoleku tegelinski lahkus vesiroti näol kalda poole ujudes!”
Lükkasin põõsaoksad laiali ning nägin, kuidas vesirott ujus, nina vee peal, kalda poole, saba sirgu ja jutt taga. Paat oli juba ninapidi saarele tõmmatud ja sealt nad kolmekesi tulidki – tata, Jaan ja onu Artur, kõigil vatijoped seljas ja tatal kitarr paelaga üle õla. Meestest hoovas nii palju lusti ja enesekindlust, et mul läks tuju kohe heaks.
„Mis enkavedee,” pobises onu Artur vaikselt. „Mul eit hakkas ajama, et kanade õrred tahavad parandamist – justkui homme ei oleks päev!”
„Las aga kanad kannatavad!” arvas Ratsasõidu-Jaan. „Selleks nad loodud ongi, et kannatada!”
„Seda minagi,” kinnitas onu Artur. „ Vaata, homseks võib see õlletilk, mis mul siis mannergus on, täitsa ära kanastada ja see on ju patt, kui toiduained raisku lähvad!”
Ratsasõidu-Jaan noogutas surmtõsiselt: „See poleks mitte ainult patt, vaid lausa riiklik kuritegu! Nõukogude produktide hukkalaskmise eest võib laagrisse sattuda!”
Lisaks plekkmannergus „õlletilgale ” pandi lauale kanamune, suitsupekki ja saia, ja minagi aitasin kaasa, et toiduained raisku ei läheks. Ega ma tavaliselt keedumunadest hoolinud, pekist kõnelemata – aga saare peal oli kõigil asjadel mingi eriliselt mõnus maitse! Suur söömine ajas mulle lõpuks une peale – mässisin ennast tata toodud vatiteki sisse ja toetusin tema selja najale. Tata selg võnkus kitarrirütmis ja aeg-ajalt sain talt küünarnukiga väikesi obadusi, kuid ega see und silmist ei peletanud. Häälilauluks laulsid mehed: „Nüüd see kann on Jaani käes, Õlleritsu Aadu. Näe, hakkab suu peal ajama, Õlleritsu Aadu! Joojoojoojoo, Õlleritsu Aadu!”
Seda laulu polnud ma enne kuulnud, kuid silmad vajusid vägisi kinni, nii et lõppu ei jõudnudki ära kuulata. Läbi une kuulsin veel, kuidas tata alustas „Ma tahaksin kodus olla…”, ja seejärel tuli mitu veel pooltuttavat laulu. Kui aga silmad jälle lahti tegi, oli laulupidu otsa saanud ja onu Artur pajatas naerusel häälel: „Nojah, külarahvas aeti koolimajja kokku ja see rajooni agitaator laulis nigu üks ööbik: kuda ikka kolhoosikord toob Ruilasse õnne ja õitsengut ja rahvaste sõprust. Et viie aasta pärast kasvavad siin juba viinamarjad ja arbuusid, mida seltsimees Mitsuurin praegast meie kliima jaoks aretab.”
„Ma kuulsin, et seltsimees Mitsuurin olla hiljuti käeluu murdnud,” pistis Ratsasõidu-Jaan Arturi jutu vahele. „Ta olla nimelt enda aretatud maasika otsast alla kukkund, he-he-hee!”
„Nojaa,” ütles onu Artur, kui seltsimees Mitšurini maasika üle sai juba küllalt itsitatud, „ega meil siin on ka varsti ohtlik elada – igal sammul vedelevad inimese pea suurused viinamarjad! Ja siis ütles see agitaator veel, et Ruilas hakkavad käima trollibussid ja tramvaid ja kommunistid hakkavad rahvale tasuta riideid jagama! Viin voolab täitsa jumalamuidu ja lehmi lüpstakse elektriga! Ise hüüdis oma jutu peale: aplaus, seltsimehed! Aga keegi peale tema ei plaksutand.”
„Vaat kus matsid!” kihistas Ratsasõidu-Jaan. „Ei oska elektrilehmi hinnata!”
„Nojaa, ja lõpuks ütles see mees:”Seltsimehed, kas teil küsimusi on? Julgemini, seltsimehed!” jätkas onu Artur. „Eks siis Talkopi Liisi tõust püsti ja küsind:” Kas kudagid saaks koloosi sealauta ühe uue ämbri – ma paergast toidan sigu oma ämbriga?” Ossa poiss, kus siis see agitaator sai vihaseks, karjus: „Provokatsioon! See on kodanlik propaganda! Selle eest tuleb teil veel vastust anda!” Liisi pani jooksuga padavai kodu poole! Vaata, kui viivad teise veel Siberisse!”
„No kes siis kolhoosi sigu söödab, kui kõik Siberisse viiakse!” naeris Ratsasõidu-Jaan ja pöördus siis tata poole: „Sa, Feliks, jäid äkki nii vaikseks, et ei tunne sind mitte äragi! Ära muretse – tõde tõuseb, vale vaob! Ükskord ikka…”
„Kurat!” kuulsin tatat äkki täiesti võõral häälel hüüdmas. „Ma lähen kasvõi Stalini enda juurde! See on ikka kurat teab mis!”
„Tead, ma kuulsin kuskilt, et Stalin on tegelikult hobune!” lausus Jaan. „Tema ema olla mehkeldanud Prževalskiga – tead ju küll seda metshobuse tõugu – prževalski hobune! Nii et vägagi võimalik, et Jossif Vissarionovitš on hobuse poolvend, he-he-hee!”
„Ää aa lolli juttu – hobune on tark loom! Persevalsi hobuseid ma küll põle näind, aga ega nad nii lollid ikka ei saa olla kui see vana vunts!” Põrutas onu Artur.
„Oh jah,” leidis tata jälle oma hääletooni üles. „Rahvasuu on teadagi väsimatu! Lenin ehk Uljanov olla tegelikult eesti mees – Hull Jaan olla ta isa nimi, a emake olla selle Jaaniga tuttavaks saand meie esimesel laulupeol Tartus…”
„Ajaliselt klapib!” teatas Ratsasõidu-Jaan rõõmsalt. „Laulupidu oli 1869, Volodja sündis 1870!”
Nüüd oli minulgi aeg oma teadmisi näidata. Hea ikka, et raadio majas: kust ma muidu oleksin ajakohaseid laule õppinud!
„Suurel tamme oksal
halja aasa kohal
kaks nii kaunist kotkast
vestles omavaa-aahel…” lasin minagi laulu lahti. See oli ilus nukker viis – soovikontsertidel tellisid kotkalaulu paljud seltsimehed. Küllap nad istusid õhtuti oma raadioaparaatide juures ja ümisesid kaasa – täpselt nii nagu minagi.
Mehed vaatasid mind suuril silmil – märkasin, kuidas nende suud hakkasid vaikselt tõmblema. Küllap hoidsid pisaraid tagasi, sest mehed ju ei nuta… Eks see olnud ka ilus kurb viis, eriti see koht, et „Lausus: „Peagi suren,” esimene kotkas,”kõik mu tööd ja hooled annan üle sulle!”
Aga kui ma olin jõudnud ridadeni „Üks neist kotkaist Lenin, teine kotkaist Stalin”, pahvatasid kuulajad täiest kõrist naerma. Ratsasõidu-Jaanil olid pisarad silmis küll, aga suu lõkerdas naerda, mis kole: „Geni-aalne! Kust sa küll sihukese laulu võtsid!”
„Ahhaa!” kostis äkki kaldalt tädi Armiida pahane hüüd. „Seal te, päevavargad, siis peesitategi! Leeluke, on onu Artur ka seal?”
„Põle siin kedagid!” põristas onu Artur ja tõstis hoiatades näpu mu näo ette.
„Siin on lööktööliste nõupidamine, palume parteitutel mitte segada!” hõikas Ratsasõidu-Jaan lõbusalt.
„Ats, marss koju!” ei teinud tädi Armiida teda kuulmagi.
Jaan võttis vaikselt lauluotsa üles ning onu Artur ning tata ühinesid temaga:
„Poissmehe elu on priius, naisemees on tihti riius! Parem hobust varastada, kui üht neiut armastada…”
Mehed kõhistasid naerda ja lasksid õlletoobil ringi käia.
„Ats, aitab jauramisest,” hüüdis tädi Armiida kannatamatult. „Kohe läheb pimedaks ja sul kõik õrred parandamata!”
„Eit, ära sega – kuulsid ju, et nõupidamine!”
„Siis jäägi sinna!” karjatas tädi Armiida. „Mina sind enam tuppa ei lase, mine lauta kanaõrrele! Kodu kõik meestetööd tegemata, tema jaurab saarukse peal! Vaata kui kutsun miilitsa! Las panevad sind ajalehte, et laaberdab ringi ja tööd ei tee!”
„Loll jutt suhu tagasi!” põrutas onu Artur. „No eks sa kutsu miilitsapoiss kohale – a ütle, las võtab mängukaardid kaasa, meil siis neli kätt koos!”
Tata ja Ratsasõidu-Jaan itsitasid vaikselt ja pühkisid suunurkadest õllevahtu.
„Oota, ma lähen räägin Helvile ära, kuda ta isa joob ja laaberdab nagu viimane tolgus!” hüüdis tädi Armiida.
„Las Helvi tuleb ka siia!” sosistasin onule. Helvi oli Arturi ja Armiida ilus ja tark tütar – ta meeldis mullegi, sest kuigi oli juba suur tüdruk, käis koolis, kandis loodotška-kingi ja puha, viitsis ta vahel ikka ka minuga mängida.
„Ähh!” lõi onu Artur käega. „Naised ja lapsed on üks nuhtlus siin ilma peal!”
Oli näha, et Helviga ähvardamine kahandas Arturi uljust mitme kraadi võrra.
„Ei aita laste nutt ega naiste kisa,” meenus mulle tata ütlemine, mille ka tädi Armiidale valjul häälel teatavaks tegin, „raha saab maha joodud!”
„No nii! Kas see on mõni lastejutt?” viskas tata mulle väga pahase pilgu ja hakkas kitarri kotti toppima. „Nüüd kohe marss koju magama! Istud toas ja hoiad pissipoti sangast kinni!”
Pidu oligi lõppenud. Mehed kustutasid paberossid ja panid asjad kokku.
Tata oli miskipärast mu peale kangesti pahane – ta ei vaadanud enam minu poolegi, kuigi mul oli raske oksarisu vahel kõndida, vatitekk ümber.
Suured inimesed on tõesti imelikud! Tata ei lausunud mulle terve õhtu jooksul enam ainsatki sõna – ei paadis ega ka tuppa jõudes. Teised olid ju kõik naernud raha mahajoomise jutu peale – aga tema sai kurjaks…
„Head ööd, pläraläraleenu!” ütles ta mulle head-ööd-musi andes. Aga nalja polnud ta näos ollagi! Mõtlesin, et ehk oleks targem hakata hoopis Ratsasõidu-Jaani lapseks. Paras siis tatale!

Luuleraamatud
“Karune lugu” (Kunst, 1975)
“Koera elu” (Eesti Raamat, 1976)
“Mooni avastamine” (Eesti Raamat, 1978)
“Hundi lugemine” (Eesti Raamat, 1978)
“Väike ranits” (Eesti Raamat, 1982)
“Tere-tere” (Eesti Raamat, 1985)
“Sul on teha mehetöö” (Eesti Raamat, 1987)
“Vana vahva lasteaed” (Eesti Raamat, 1988, valikkogu)
“Minu kodu” (Printest, 1991)
“Ema abilised” (Eesti Raamat, 1991)
“Aastaring” (Printest ; Koolibri 1992)
“Tondu” (Tiritamm, 1993)
“Põrsas Pamp” (Monokkel, 1993)
“Põrsapõli” (Monokkel, 1994)
“Palju õnne sünnipäevaks!” (Kupar, 1994)
“Tubli lapse tunnikell” (Kirilille Kirjastus, 1996)
“Päkapiku pähklikott” (Ramona, 1996)
“Kõik on emadele kallid” (Kunst, 1996)
“Kassileegu” (Koolibri, 1996)
“Küll on hea!” (Kirilille Kirjastus, 1998)
“Marjajuur lume all” (Prisma Prindi Kirjastus, 2000)
“Tema amet” (Ilo, 2001)
“Sampo värviraamat” (Sampo, 2001, 2002, 2003)
“Kirjad jõuluvanale” (Sild, 2001)
“Pururikas laps” (Sild, 2002)
“Kõige ilusam ema” (Tänapäev, 2002)
“Väike jõulusoov” (Tänapäev, 2004)
“Lepatriinu faksiga” (Ilo, 2004, valikkogu)
“Salajutt” (TEA Kirjastus, 2006)
“Lätikeelne jäätis” (Tuum, 2006)
“Koer tunneb koera” (Tänapäev, 2006, valikkogu, jutud ja luuletused)
“Sabaga päike” (TEA Kirjastus, 2007)
“Чем измерить озорство? / Kuidas mõõta põngerjatempe?” (Издательство КПД, 2009) vene ja eesti keeles
“Loomabeebits” (Tammerraamat, 2009)
“Kama üks ja kama kaks” (Menu Kirjastus, 2009)
“Jõuluajal juhtuvadki imed” (Tammerraamat, 2009)
“Tragi tüdruk Kata” (Tammerraamat, 2011)
“Liisbeti päev” (Tammerraamat, 2011)
“Südasuvi” (Tammerraamat, 2012, valikkogu)
“Meie koduloomad” (Tammerraamat, 2012)
“Porgand töötab porgandina” (Tammerraamat, 2013)
“Vanaema on meil nõid” (Tammerraamat, 2014)
“Konn kobrulehe all” (Tammerraamat, 2015)
Proosa
“Neitsi Maarja neli päeva” (Eesti Raamat, 1980); (Eesti Ekspressi Kirjastus, 2008)
“Pool koera” (Eesti Raamat, 1983)
“Kirju liblika suvi” (Eesti Raamat, 1986)
“Kartul, lehm ja kosmonaut” (Eesti Raamat, 1986)
“Kristiina, see keskmine” Sarjast: Minu esimene raamat (Eesti Raamat, 1989); (Tänapäev, 2008 ja 2014)
“Pille, Madis ja teised” (Eesti Raamat, 1989)
“Barbara ja suvekoerad” (Eesti Muusikafond, 1992)
“Humanitaarmõrv Bestoonias” (Monokkel, 1993; pseudonüümiga Lola Fiaccola)
“Vampiir ja pioneer” (Koolibri, 1993)
“Vaesed jõulud, rikkad jõulud” (Koolibri, 1993)
“Barbara ja sügiskoerad” (Huma, 1994)
“Nagu kass ja koer” (Kupar, 1995); 2. täiendatud ja uuesti trükitud pealkirjaga „Mustamäe sussimurdja” (TEA Kirjastus, 2009)
“Ema Luule jõulukaardid” (Ilo, 1995)
“Krutski linna lood” (Kupar, 1997)
“Kollitame! Kummitame! ehk Kollikooli kasvandike juhtumisi tänapäeval” (Hotger, 1997)
“Varesele valu” (Avita, 2002)
“Juku, Kalle ja kotermann Tallinnas” (Huma, 2002)
“Appi, appi, Triibu-Liine ehk Metsik kassistamine Vana-Inimlas” (Ilo, 2002)
“Siri Siiriuselt” (Tänapäev, 2003)
“Anna ja Aadama lood” (Avita, 2003)
“Siil Felix ja päkapliks Kerli” (Varrak, 2004)
“Väike draakon ja päkapikud” (Kalev, 2005)
“Siil Felix ja sekelduste sügis” (Varrak, 2005)
“Siil Felix ja kriminaalne loomaaed” (Varrak, 2005)
“Hernetont Ernestiine” (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005)
“Koer tunneb koera” Sarjast: Minu esimene raamat (Tänapäev, 2006)
“Seltsimees laps ja suured inimesed” (Tänapäev, 2008)
“Naljatilgad lähevad laulupeole” (Menu Kirjastus, 2009)
“Mustamäe sussimurdja (=Nagu kass ja koer)” (TEA Kirjastus, 2009)
“Miriami lood” (Eesti Päevaleht, 2009)
“Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed” (Tänapäev, 2009)
“Jõuluvana, kes kartis lapsi” (Tammerraamat, 2010)
“Sinilillega lumememm” (Ajakirjade Kirjastus, 2013)
“Raha-haa-haa” (Tammerraamat, 2014)
“Puudel Pedro ja igatsustasu” (Petrone Print, 2014)
“Jänesepoeg otsib sõpra” (Tammerraamat, 2015)
“Maimetsa laste lood” (Tänapäev, 264 lk, 2015)

Püsiviide Lisa kommentaar

Aleksander Müller

5. aug. 2013 at 9:32 e.l. (Nädala autor 2013) (, , )

myller

Aleksander Müller (1947-2013) – muusik ja luuletaja. Müller oli ansamblite Kontrastid, Jüngrid ja Suuk liige, aastast 1977 tegutses sooloartistina.

Katkend “Jumal, kes oli näinud koeri”, Jumaliku Ilmutused 2011. lk 12-19.

Sissejuhatuse asemel, ehk veidikese iseendast /…/ Inimesed on juba kord niisugused, et ei tule pähe kassilt küsida, et järsku neile ei meeldi tubakasuitsu lõhn.

Aju on nagu veisemagu. Kõigepealt ahmib ta sisse ja alles siis hakkab maäletsema. Nõukaajal oli vist veel Hruštšovi sula, kui ilmusid kohalikus Tartu lehes “Edasi” fotod, et mida kõike on veisemagudest leitud. Seal oli naelu rehatükke, lahtisi taskunuge ja tinasõdureid. Ainult plastmassist lillekesi ja mobiiltelefone ei olnud. Neid tol ajal ei tehtud.

Mina olevat juba sünnist saadik olnud väga nutikas poiss. Voorimehel, kellega mind sünnitusmajast koju toodi, olnud kimmel ruun. Mina vahtinud kogu aeg hobuse tagumikku, nuhutanuid ninaga võõrastavat talveõhku ja lalisenud: “Uuh! Uuh!” Kui ma oleksin näinud midagi Raimond Valgre sarnast kusagilt aknast välja niisutatavat, oleksin öelnud kindlasti: “Frank Zappa!”

Lapsepõlvest on mul veel mälestus rongisõidust. Mulle kui poisslapsele pakkus huvi, et iga rongi viimase vaguni avatud tamburis seisis püssimees. See lõbu kestis arvatavasti aastani 1953. Siis hakkasid puhuma teised tuuled.

Kohe-kohe saingi kooliealiseks. Mäletan fotot, kus ma, lapsuke, koolimüts peas, ise sittuva koera nägu, ja õnnelikud vanemad – seisime meie natsionaliseeritud maja trepil.  Ehk ei meeldinud mulle seljas olev ranits? Ja keset seda kõike mina koolitee algul, ise sihukese näoga, mille täiskasvanud manavad endale ette surnuaial kääbaste juures.

Algaski sovietiõndsus, millest mind siiamaani oli mõneti mööda veetud. Eks taheti minust koolis vormida ettenähtut, aga neil, raibakatel, ei läinud see korda. Olgugi et kõrval oli abikool, see “lollikeste” jaoks, kui pole nii nagu kõik, siis marss abikooli lollide manu. See oli hirmutav küll. Olid ju needsamused kogu aeg silma all.

Kõigil pedagoogidel oli oma südamekesed ja viigipüksid kallid, keegi ei tahtnud pahandusi mõne rikutud lapse pärast. Tänu sellele, et mu isa noorem vend oli hävituspataljonis (kuhu ta arvatavasti põgenes oma buršipõlves tehtud võlgade pärast) ja hiljem ka laskurkorpuses ning arvatavasti seotud ka NKVDga, pääses meie pere 1949. aastal küüditamisest.

Vanuigi on mälestustes nagu sügislehtedes mõnus jalgadega sobrada. Aga ikka on teadmine: tuleb lumi, tuleb viina võtta, hoolimata tõest, et lõõgastus on petlik. Tol ajal olid levinud nn “krapid”, reproduktorid, kust tuli juhtme kaudu ainult üks raadioprogramm. Selle sisu nii jutu kui ka muusika poolest oli nagu totalitaarsel riigil ikka kombeks.

Meeles on mingi tütarlastehäältega lauldud laul: “Lenda kirjake, lenda kaugele, üle metsade-mägede maa!” Tihtilugu oli aadressiks ainult number.

Ülikooli astumiseks pidi teadma Maksim Gorki artiklit või esseed “Vladimir Iljitš Lenin”. See oli Gorki “Kogutud teostes”. Võtsin muidugi raamatukogust ja lugesin kõik läbi. Seda mida Gorki Leninist kirjutas, ma küll ei mäleta, aga see-eest on meeles kuidas Peškov koos Lev Tolstoi ja Tšehhoviga oli Capril. Tolstoi oli küsinud: “Anton Pavlovitš, kas teie ka nooruses palju hoorasite?” Semstvoarst jäänud krahvihärrale vastuse võlgu. Mökutanud ainult enda kitsehabet.

Valetatakse, ja veel kuidas! Näiteks seda, et raske on vanaks saada, aga kerge on vana olla. Hoopis vastupidi! Me kõik arvatavasti teame, kuidas krahvihärra tõetundmiseni jõudis. Vene keeles on ju olemas termingi: “tolstovka”. Ehkki ma pole veel jõudnud tõetundmiseni, eu kahetse ma midagi, ehkki olen praegu üle kuuekümne vana tarikas. Peaaegu pime, tasakaaluhäiretega ja jäsemed tõrguvad teinekord aju käsklusi vastu võtmast. Mõnikord ajab vihale, aga siis mõtled, et siin ilmas tuleb ju kõige eest maksta.

Kunagi hääletasin Võrumaal esimese abikaasa vanemate juurest Läti piiri äärest Tallinna. See juhtus olema jaanipäeva hommikul. Kuna liiklus oli peaaegu olematu, jäin mingi bussipeatuse juurde jalgu puhkama. Seal istus kohalik külamees, oli mõistlik vana. Pakkus hansat ja hakkasime arutama võro ja eesti keele üle. Küsisin, kuidas on Stalin võro keeli. Vastus oli lühike: “Verrev pini.”

Millegipärast tuli mulle meelde lorilaul varajasest lapsepõlvest:

“Kas mäletad seda suhkrusaia,
mida mulle eila lubasid
ja pärast ise ära sõid?”
Kas te mäletasite seda suhkrusaia, mida luba-
site,
site,
site,
site,
site.

Jumal, kes oli näinud koera. Nüüd jääb üle, kuhu liigitaksin enda – kas jumalate või koerte hulka. Pigem juba koerte hulka. Ja sealt ka Pasolini. Pier Paolo Pasolini oli Itaalia poeet ja filmirežissöör, muide ka homoseksualist. Mind kas õnneks või õnnetuseks pole selle hälbega õnnistatud.

Kui olete selle raamatukese läbi lugenud, arvan, et teil hakkab sellest halvem. Aga kas jätab ükskõikseks? Lõpetaksin siinkohal katkendiga Charles Baudelaire`I luulest:

Ah eluihk elupikk
selle tõttu mind polnudki kauaks
ja mu põhjatuks hauaks
saab hääletu kuristik.

Luuletusi kogust “Vilus on jahe”, Umara 2001, lk 85, 84, 80, 81, 65, 60.

Kena on

Küll on kena
juhhei niisama
hingest alla lasta
mõmm, mõmm, juhhei niisama
hingest alla lasta.

Oi kuidas säravad
jää ja lumi vasta
mõmm, mõmm, säravad
jää ja lumi vasta.

Kes pole tulnud
neid pole olnud
seda polnudki.

Nokturn

Ja ma näen
põhjatut helki su silmade kaevudest
kerkimaks sidumaks välimist sellega mis toimub su
sees
siis ma laulan

Ja ma näen
kahte kumerust sinu rindade leekivatipulist
kumerust
kerkimaks sidumaks välimist sellega
mis toimub su sees
ja ma laulan

Ja ma tunnen seda pürgimust, sinu tumedakäharset
niiskumas sidumaks välimist sellega
mis toimub su sees
ja ma laulan

Ja ma tean mis su nimi on
öö sinu nimi on
olen su sees tume õis sinus
sidumaks välimist sellega mis
toimub su sees
kõik mus  laulab

Supilinna metsakohin

Tule tagasi, tule tagasi,
tule tagasi, plika, tule Supilinna tagasi.

Ootab krutskimees
metsakohis sees
süles kirju kass
nurgas lõbus koeranäss.

Õues põõsad ja puud
sume augustikuu
taevas kuu kui meest juust
tusk kui pruulit augustikuust.

Pudelis kohisev mets
meenub iga tõik
süles kirju kass
kuid mälestus on ilgelt võik.

Puude kohinas jalaast kruusal
kobrutab mälestus pääs
tule tagasi plika, häh,
tule Supilinna tagasi.

Televiiser

Supilinna vahetasin televiiseri vasta
nüüd pää on täis kõiksugu paska
maksas mootorrattahiired
põrnas levivad x-kiired
Supilinna vahetasin televiiseri vasta

Paneelmajas mul nüüd blond beipe
igal õhtul ajab silmist sisse seepe
pärast võtab kuuma vanni
hiljem voodis lutsib mmkommi
paneelmajas mul nüüd blond beipe.

Supilinnas laguneb veranda
kass ja koer on tänavale läinud
oleks seda ette näinud
poleks agulist ma läinud
televiiseri urbanismi mutta.

peterson läks riiga

bach tuli pastlais
mozart säärikuis
kokkusaamiskohaks
oli kääriku

bachile pastlad kaela
mozartile säärikud
laske aga hangest alla
suusad on määritud

tuhkur on nagu suhkur
reegel on nagu keegel
kesklinnas vastu muhku
eriti saab reedel

laupäeval lapsed on laisad
limavad diskoteeki
helge tulevik paistab
keegi ei satu seeki
ei ole tuhka päeva
seespool midagi pole
kunagi ütles Artur
kestma jääb kaunis
kestma jääb kole

vaim vajab oinast või suurt sorti lammast
kus hää oleks proovida välkuvat hammast

suur hing vajab väiksemat velle ja nutab
limav saatus teeb mõttetuks telje mis ruttab

röövik mõnele valesti antud on nimeks
temast liblikas saab lollpeade imeks

Looming

“Vilus on jahe” Möödunud sajandi luulet,   Umara, 2001
“Mülleri jutlused. Karupunne ja poeese”, Umara, 2006
“Sokk bordellis ja teisi karupunne”, Umara,  2008
“Jumal, kes oli näinud koeri”, Ji 2011
Plaadid
CD “Kuhtumised iseendaga” (1996)
CD “”Live” 1997 “Vanemuise” kontserdisaal” (1998)
Retrospektiivne CD “Suuk 1976” (1999)
CD “Ehk seni parimad?! Võib ju niimoodi ka!” (2006)
kogumik “Laulvad kirjanikud” (2007)

Linke

Raimu Hanson “Suri Aleksander Müller”, Tartu Postimees 4.07.2013, http://www.tartupostimees.ee/1289754/suri-aleksander-muller
Margus Kiis “Soolo”, ajakiri Muusika,  http://muusika.kul.ee/2004-10_aleksandermyller.html

Püsiviide Lisa kommentaar