Ardi Liives
(31.08.1929-9.12.1992)
Näitekirjanik ja prosaist, sündinud Tallinnas orkestrandi pojana. Lõpetas TRÜ 1953. a õigusteaduskonna juristina. Töötas Õhtulehe toimetuses 1953-62, hiljem kutseline kirjanik Tallinnas. Liives alustas näidendite kirjutamist juba koolipoisina ja sai juba esimeste tööde eest võistlustel auhindu („Uus elu” 1946 ja lastenäidend „Aastatepikkune tee” 1949). Tuntud on veel libreto operetile „Ainult unistus”, kust on pärit ka populaarne Helend Peebu poolt kuulsaks lauldud „Kerjuse laul”. Juba kunstinõudlikumad oli komöödia ennast imetlevast näitlejast „Robert Suur” 1957 (lav 1957 Vanemuises) ja psühholoogiline draama „Uusaasta öö” 1958.a. Väga menukaks kujunes komöödia „Viini postmark” Draamateatris ja ka filmina 1967. a Tallinnfilmis. Laiemalt on tuntud jantlik komöödia „Kallimast kallim” 1966. a. ja 1969. a Draamateatris esietendunud „Monolisk”. Ardi Liivese näidendid ja kuuldemängud olid väga edukad tolleaegsetes idablokimaades.
Vaapo Vaher. “Imelaps, kellest ei saanud geeniust. Esseistlik monograafia Ardi Liivesest”.
Eesti Keele Sihtasutus. 2007. Lk 217-218.
„Monolisk”
Kuid Liives oli uskumatult visa frukt. Seitse aastat pärast „Prohveti” fiaskot, olles vahepeal haavu lakkunud ja maailma peale urisenud, kirjutanud nii draamasid kui lustmänge, pöördus ta jonnakalt tagasi groteski juurde. Räägiksin ka selle näitemängu saatuse siin „Kuradi” ja „Prohveti” sabas kohemaid ära. Ardi ise on loo kohta ka lühidalt aru andnud: „”Monolisk” sündis soovist proovida veel kord jõudu satiirilise komöödia kallal. Kahe varasema satiiri saatus /”Kurat seinal” ei jõudnud üldse lavale ja „Millest vaikis prohvet” läks lavalt ruttu minema) ei olnud siiski tapnud lootust leida õige käsitlus/—/ ja ka õieti mõistmist. Kaudselt andsid tõuke mõningad ärplemised meie tolleaegses kirjanduselus ja tähelepanekud isikuist, kes oskasid enda ümber kriitikavälise õhkkonna luua. Idee ausambast, mida Abakus hakkab südamerahuga linna keskväljakule ehitama, tuli nagu välk päise päeva ajal trammipeatuses. Ja kui üks kriitik hiljem väitis, et elava inimese seismine ausambana polevat üldse originaalne, siis tõestab see veel kord, et ei ole midagi uut päikese all. Näidendi esialgne nimi oli „Provints”. Alles hiljem tekkis mõte luua sõnavärdjas, mis iseloomustaks Abakuse loomingut ja otseselt mitte midagi tähendaks. Ja nii tekkiski „monumendi”, „obeliski” ja „mono-„ ristsugutamisel „Monolisk”. Abakuse isevärki nime leidsin juhuslikult “Õigekeelsuse sõnaraamatut” sirvides.”
Lugu ise sujub umbunud väikelinnas, kus valitsevad nürimeelne bürokraatia, kuulujutud, pisikarjerism aj alalhoidlik passiivsus, kus ametnikud väldivad riskantseid iseotsustusi, haaravad õhust kõrgelt läkitatud direktiive ja loovivad ametliku konjunktuursuse ohutus loksvees. Sinna provintsinurka ilmub äkki keegi Abakus, kes lükkab oma töömehekäru keset linnaväljakut ja asub südamerahuga sillutist lõhkuma. Selgub, et mehel on plaanis sinna püstitada monument – iseendale.
Pealegi, see pole tavaline ausammas, vaid monolisk! Tundmatu novaatorlik kunstitöö. Tüüp nimega Abakus ja ta sanktsioneerimata veider idee löövad kohaliku üksluise rutiini ja inimsuhted pahempidi, sünnitavad peataoleku ja sagimise, linnakese naeruväärsuselt langeb viimanegi hilp.
Õigustatult vedas Sergei Levin ühel Draamateatri aruelul „Monoliskist” kõneldes avaraid paralleele Gogoli „Revidendi” ja Hlestakovi saabumissituatsiooniga. Sünkroonkriitikas meenutati taas Majakovski „Lutikat” ja „Sauna”, ka Sergei Mihhalkovi satiiri „Ausammas iseendale” , mis kümmekond aastat tagasi oli läinud ka Draamateatris. Mõni haistis jälle ka Dürrenmatti, ükski kriitik ei soovinud aga märgata provintsilinna satiirilise kujundi taga üksust nimega – Eesti NSV. Oma väiksuse ja tublidusega koketeerivat bürokraatlikku ja tölplaslikku pesa, kus täitmisvalmilt oodatakse telefonitirinaid pealinnast(näidendis mainitakse otsesõnu Moskvat), samas püütakse väljapoole paista avangardsena, olla „suurepäraselt kursis maailma standarditega”. Abakuse avalik avantürism leiab ametnike seas õhevil poolehoidu pärast seda, kui pealinnast olla antud märku – tema tegemistesse suhtuda „täie tõsidusega”. Ehkki varsti selgub, et salapäraseks märguandjaks oli Abakus ise.
Muidugi, sedavõrd totaalset ENSV kriitikat ei tohtinukski ükski arvustaja näidendist avastada. See pööranuks mitte dramaturgi, vaid kriitiku enda vastu, sest ainuüksi mõte, et sotsialistlik Eesti võimaldabki end seesuguse absoluutsusega kõverpildistada, olnuks vastaline. Näidend oli küllastunud läbinisti eitavast paatosest, sarkasmist ja sapist. Valitsesid groteskne tinglikkus ja karikatuursed skeemtegelased. Reet Reiljan hoiatas publikut: „Ärgem otsigem sellest groteskist positiivse ja negatiivse vastuseadet (näidendi positiivne kuju Tim ei ole esitatud lausa negatiivsete tegelaste vastu võitlema, ta on lihtsalt meenutus, et normaalsed inimesed on ka olemas).”
Ent meenutagem ka Liivese enda tunnistust, et kaudse tõuke näidendi kirjutamiseks andsid talle „mõningad ärplemised meie tolleaegses kirjanduselus”. Üheks selliseks pidas ta näiteks tolmukeerutusi Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängu” ümber. Ardi ei arvanud „Tuhkatriinut” geniaalseks teoseks. Sootuks irooniliseks muutis teda aga Tartu sotsioloogide-psühholoogide-filosoofide sügavmõtteline „Tuhkatriinu” glorifitseerimine, ent ka kunstilähedaste manuliste ja kultuurifilistrite ohkiv püherdamine Rummo näidendi aupaistes. Liives ise ei olnud põlvkonna-inimene, teda ei kergitanud kirjandusse mõttekaasluse lainehari. Generatsioonide ängid jäid talle võõraks. Seepärast ei mõistnud ta ka Tartu teatriuuendajate kirglikku, kollektiivset transi piiril hüsteeriat. Sõnaohter teoreetiline mula selle ümber näis talle silmakirjaliku erudiitse lollitamisena. Tartlaste kehalisus, röökimishimu ja hävitusiha ning mäng hulluse peale tundus talle moetsirkusena.
Ilmar Palli „Kes kasvab läbi kivi…”, Maaleht 12.12.2007
http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=10940
Rein Veidemann „Trükikuum”, Eesti Päevaleht 24.11.2007
http://www.postimees.ee/241107/esileht/ak/297523.php
Veiko Märka „Imelaps bibliograafi raudses haardes” Eesti Ekspress, Areen, 14.12.2007
http://www.postimees.ee/241107/esileht/ak/297523.php
Jan Kaus „Kadunud aega leidmas” Sirp, 07.12.2007
Link loomingule kataloogiotsingu kaudu:
http://ester.utlib.ee/search*est/aliives+ardi&Submit2=otsi/aliives+ardi/1%2C7%2C111%2CB/browse
Nädala autor 