Torgny Lindgren

18. dets. 2009 at 12:18 p.l. (Nädala autor 2009)

Foto:Wikipedia

Torgny Lindgreni (s 1938) raamatuid on tõlgitud enam kui 30 keelde ja ta on rahvusvaheliselt tuntumaid rootsi kirjanikke. Triloogia „Isa arm“ koosneb kolmest iseseisvast ja eri aegadel ilmunud romaanist: „Kumalasemesi“ (1995), „Mauk“ (2000) ja „Doré piibel“ (2005), mis moodustavad ühe terviku. Romaanides on ühiseid tegelasi, paiku motiive. Tõelus põimub väljamõeldisega ning nende piir on väga ähmane. On kordusi ja viiteid nagu Mahleri muusikas, mida Lindgren hindab. On sõnamängu ja elufilosoofiat ning tüüpe, kes oleksid nagu päris ja ei ole ka. Torgny Lindgren on ise rõhutanud, et tema triptühhon räägib eeskätt Jumala armust ja halastusest, mille kohta ei käi Piiblis ühtegi käsku. Tema kaastunnet äratavad tegelased on kui inimsuse proovikivid. Siin maailmas on inimeksistents väeti ja kaitsetu, kui teda ei tiivusta usk, lootus ja armastus.

 

Katkend: Torgny Lindgren „Isa arm“, Varrak 2009, „Doré piibel“ (2005), lk 387-392.

Aga mina olin aastate kuludes jõudnud selleni, et Jumal on tegelikult kõikide Gustave Doré piltide summa. Sul peavad kõik need pildid olemas olema.
Kõik pildid koos on Jumal. Nii lihtne see ongi.
Ma olin jõudnud selgusele, mis puudutas piltide ülemvõimu sõnade üle, ütlesin mina.
Ja just siis, kui ma niiviisi avasin talle oma südame, jutustas juhataja suurima usaldusega mulle, kuidas see juhtus, et ta oli meie juurde sattunud, kuidas temast oli saanud õppimisvõimetute kodu juhataja. See tulenes kõige lihtsamalt öeldes Jumalast.

Tema õpingud olid kulgenud eeskujulikult, ta oli õiendanud ülikoolieksamid ettenähtud ajal ja saanud suurepärased hinded. Ta ei olnud eriti palju viina joonud, küll aga ta oli hakanud piipu suitsetama, tema tubakamark oli „Krahv Gilbert Hamiltoni segu“.
Peamiselt oli ta õppinud teoloogiat, aga oli otsekui möödaminnes sooritanud ja lasknud õpinguraamatusse kanda ka ajaloo ja praktilise filosoofia eksamid.
Tema isa, kes samuti nagu Blaise Pascali isa oli väljapaistev maksujurist, maksis tema õpingud kinni.
Kui aeg oli käes, et ta pidi valima doktoritöö teema, arvas ta, et tal polnud mingit valikut. Viis aastat töötas ta oma uurimuse kallal, kaks aastat sellest õppis ja elas ta Pariisis.
Kuidas nii? küsisin mina. Miks sul ei olnud mingit valikut?
Ma usun, et see oli mu kutsumus, ütles tema.
Sellest sõnast pole ma õieti kunagi aru saanud, ütlesin mina. Kutsumus?
Instinkt, ütles juhataja, mis justkui tõmbab nimest ülespoole.
Pealegi, lisas ta, oli see minu isa tahtmine. Ta polnud kunagi suutnud unustada Pascali leiutatud arvutusmasinat.
Ja mulle meenus, et arvutusmasinat oli ka tolles raadiosaates, see oli maailmas esimene; ka Ingemar Hedenius ei olnud seda unustanud.

Mõnikord tunned ennast naeruväärse narrina, jah, peaaegu et lollina, kui ütled „raamat“. See on tegevus, mis avaneb lootusetusse õppimisvõimetusse.
Nagu nüüd selle raamatuga Piiblist.
Selle lausumise taga tundub peituvat ärritav ja tülikas üksindus. Ja hooplemine.
Aga ma oletan, et midagi naeruväärset ja piinlikku on ka raamatu kirjutamises. Tähtede ükshaaval paberile kandmises. Kui sul on igal hetkel omaenda kirjutus, omaenda eritis silme ees.
Paljud vanad mehed hakkavad vanaduses omaette rääkima, nad käivad ringi ja vestlevad valjult ja lihtsameelselt vaikusega. See on midagi samasugust.
Selle, mida ma lausun, paneb keegi teine hiljem kirja. Keegi ei oska absoluutse kindlusega otsustada, mida ma tegelikult olen lausunud ja mida see teine on üles kirjutanud. Kas ta on juurde pannud või moonutanud.
Nimelt kirjutamise kaudu hiilivad ligi ebakindlus ja isegi kahtlus. Võib-olla tuleks kõigest hoolimata siiski eelistada kirjutamisele lausumist, isegi kui esmapilgul võib see tunduda hajuvam ja põgusam?
Kui ma oskaksin kirjutada, kirjutaksin ma kiidulaulu aleksiale ja kirjaoskamatusele.

Oma sõnumites, ütleb Manfred Marklund, kirjeldan ma meie kodukanti nii ausalt ja kohusetruult, nagu ma oskan. Aga keegi võib ju tulla ja ütelda: Täpselt nii see küll ei ole. Sellepärast ütlen mina: Ma mõtlen kõik välja, kogu see kodukant on algusest otsani minu leiutis.
Manfred Marklund on kõige otsekohesem inimene, keda ma tean.

Juhataja oli minu mehhaanilisest plekk-Jeesusest tõelises vaimustuses, see oli ju vermitud ja kujundatud Doré joonistuste järgi. Aeg-ajalt me keerasime Jeesuse üles.
Mis õigust on ateistidel väita, tsiteeris juhataja Pascali, et surnuid ei saa üles äratada?
Mis on raskem, kas elu anda või uuesti ellu äratada.
Tegelikult, ütlesin mina, on see ju ainult mänguasi. Jäänus minu õnnelikust lapsepõlvest. Valmistatud ühes Nürnbergi vabrikus.
Jah, ütles juhataja. Nimelt see eksemplar.

Kui ta oli oma väitekirja valmis kirjutanud ja pannud sellele pealkirjaks „Tühjus ja Jumal Blaise Pascalil“, esitas ta selle ülikooli usuteaduskonnale, kaitses väitekirja ja ta promoveeriti. Kõik oli suurejooneline, võrratu edu, ta oli olnud õnnelik nagu laps oma esimese puukoorest laevukese üle.
Tema isa oli talle kinkinud verivärske aktsiaseltsi, mis pidi haldama kõiki sissetulekuid tema tulevastest ettekannetest, mis pidid käsitlema kord tühjust, kord Jumalat, kord neid mõlemat suurust üheskoos.
See oli nimelt tema hiilgava väitekirja tuum: loodusteadlasel Pascalil, kes olid omal ajal esimesi tühjuse uurijaid, oli teoloogina õnnestunud täita tühjus Jumalaga, või õigemini öeldes, ta oli näidanud, et need kaks on üks ja seesama: tühjus, see tähendab igaviku vaakum, on Jumal, meie Isa.
Aga veidi aega hiljem oli keegi ülipüüdlik rootsi tudeng Pariisis – kellest hiljem sai üks uusvaimse liikumise juhte – avastanud, et üks prantsuse teoloog, jesuiit, oli juba kirjutanud täpselt sama väitekirja kahjuks seitse aastat enne meie juhatajat. Nii-öelda sõna-sõnalt sama. Või mõte-mõttelt. Juhtub niisuguseid asju.
Juhatajat sunniti diplomit ja loorberipärga tagastama ning peenelt graveeritud kuldsõrmuse metalliväärtuse välja lunastama. Ja tema isa võttis tagasi aktsiaseltsi „Tühjus ja Jumal“, seda võis kõigest hoolimata kasutada maksude planeerimisel.
Seejärel oli juhataja meeleheitlikult tööd otsinud. Aga kes tahab tööle võtta inimest, kes – ehkki ta seda salgas, aga siiski – oli kõikide arvates tabatud pettuselt, eriti kui nõndanimetatud pettus puudutas midagi nii kahtlast nagu tühjus.
Lõpuks oli ta saanud selle töö siin meie juures.
Ja ega ta ei kurtnud. Ei, tegelikult tundis ta ennast meil päris hästi.
Kolmes üldpalatis ringkäiku tehes sai ta selgesti aru, kuidas see vahiteenistus sarnanes juhendamistegevusega dotsendi või professori ametis, mis tal algselt oli mõttes mõlkunud. Võib-olla oli tase pisut madalam. Aga Pascali käest oli ta õppinud, et tegelikult polnud sellel tähtsust. Tasemed on mateeria maailmas, mitte vaimuilmas.
Ta ei hoolinud enam kuigivõrd prantslasest, kes pealegi oli poolenisti itaallane, mehest, kes nii-öelda oli plagieerinud tema väitekirja mõni aasta enne seda, kui ta ise selle kirjutas. Aga sellegipoolest tahtis juhataja mõnikord minuga minu elust rääkida, minu vähenõudlikest, aga siiski nõudlikest harjumustest, minu isiklikust toast seal kodus.
Tegelikult sa ju ei kuulu siia, ütles ta. Oma keelega! Ja oma hämmastava haritusega! Sa ei peaks siin elama, vaid mõnes teises asutuses. Vaimuhaiglas.
Mitte minu haritus ei ole hämmastav, ütlesin mina. Vaid minu mälu.
Ja tihti, tihtipeale me pöördusime. Meie kummagi piibu kahte eri sorti suitsu mähkununa, tagasi ühe Pascali põhjapanevama mõtte juurde:
Meie maailmamõistmise möödapääsmatuks aluseks on numbrid, mitte kirjatähed. Üheselt mõistetavatest ja selgetest arvudest lähtudes võime ehk umbkaudu ja kobamisi hakata otsima eksistentsi, mille on üles ehitanud teised märgid, sealhulgas kirjatähed.
Aga me peame riskidest teadlikud olema.
Ja numbrid, ütles juhataja, neid sa ju ometi oskad lugeda ja kirjutada!
Ei, ütlesin mina. Kahjuks. Isegi mitte numbreid.

Loomingut eesti keeles:

Mao tee kalju peal, Perioodika 1987
Valgus, Eesti Raamat 1991
Batseba, Eesti Raamat 1993
Kumalasemesi, Perioodika 1996
Pistodaga Madonna. Pildiraamija Theodor Marklundi enda jutustus, Eesti Raamat 1998
Isa arm, Varrak 2009( triptühhon: Kumalasemesi, Mauk, Doré piibel)

Linke:

Gerda Kordemets „Jätab jälje“, Teater. Muusika. Kino, aprill 1999
http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Teater/99apr_t3.htm
(Torgny Lindgreni ja Priit Pedajase maagiline legendarism Eesti Draamateatris)

Sofia Joons „Elamus: Pölsan“, Eesti Ekspress, Areen 14.10.2004 http://195.250.160.49/viewdoc/5CB6D01023AE94A1C2256F2A00336ED7

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Triin Tasuja

9. dets. 2009 at 3:28 p.l. (Nädala autor 2009)

2009. aasta Betti Alveri kirjandusauhinna laureaatideks valiti Triin Tasuja ja Sandra Jõgeva.
Betti Alveri kirjandusauhinna tänavune žürii koosseisus Piret Viires (esimees), Toomas Raudam, Triin Ploom, Urmo Mets ja Igor Kotjuh otsustas ajavahemikus hingedepäevast 2008 hingedepäevani 2009 ilmunud debüütteoste eest antava 15 000-kroonise preemia jagada Sandra Jõgeva novellikogu «Draamapunkt» ja Triin Tasuja «Provintsiluule» vahel, teatas Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees Berk Vaher.
«Nii Jõgeva kui Tasuja on jõulised ja isikupärased noored naisautorid, kelle loomingus põimuvad eneseirooniline eluloolisus ja kriitiline suhe oma ajastu kultuurikeskkonda.“
Triin Tasuja „Provintsiluule“, Värske Raamat 2009/6
…luulekogu on arvatavasti ausamaid puberteedipiibleid uuemas eesti luules. Süüdimatu, ebakindel, rahmeldav – mis iganes märksõnu kasutada puberteedi kirjeldamiseks, Tasuja luulekogus on need kõik siiral ja iseenesestmõistetaval moel olemas. Võtkem Triin Soometsa temaatikad, Liisi Ojamaa romantika, Elo Viidingu agressiivsus ja Andra Teede lapselik ülbus – nendega ei ole sel raamatul väga palju seost. Puberteetlikkus ei ole Tasujal poeetiline raamistik, tema linnaromantika lähtub paekivise Tallinna vanalinna asemel hoopis tundmatust kolkast, tema agressiivsus ei ole ennastõigustav ja tema ülbus ei ole poos, vaid silmanähtav ja siiras kaitserefleks. Tasuja on andekas autor läbi teist laadi õnnestumismehhanismi – nagu loeks poolkogemata ühe kolkaplika salajast salmikut või nagu kohtuks temaga juhuslikult õhtuses bussipeatuses. Ja kuigi selle peatuse lähedal elab Andra Teede ning Tasuja võib-olla suitsetab Liisi Ojamaalt laenatud sigarette ning ehk kannab samasuguseid kontsaga kingi nagu Elo Viiding, jääb pärast vestlust pähe mõte: “Ta vist tõesti ongi selline,” nendib Priit Kruus.

Luuletusi: Triin Tasuja „Provintsiluule“, Värske Raamat 2009/6

Kui ma koolist ära jooksen ja räästad tilguvad

mõnikord reegleid tundmata neid rikun
kui põgenedes rahu leida püüan

Jooksin jälle koolist ära
sellel lörtsisel kevadpäeval
kui päike paistis
kõik tilkus ja peegeldus
sundis mu silmad kissi

kui keegi mult küsiks, miks läksin
õigustust, põhjendust mul poleks
vahalejäänu ju niikuinii olen:
hirmust mahakirjutamata konspektid
kõik need ausalt saadud kahed
ja hingest kirjatööd hindega „kolm“

lihtsalt pettun
ja kahtlen vahel
kas millekski muuks
kui mõttetuks vormiks
mind üldse on vaja

sellest jooksus päevast
ei muutu midagi
ainult mina püüan kasvada
mitte riigis, vaid betoonlinnas
kus kõik hävib
nii sundimatult igast reeglist
eal mõistmata mind hukka

rahulikult püüan olla
ilu ja hirmu piirimail
aga äärmustest olen ma pärit –
kuhu põgenen kui kahtlen?

Kuhu põgenen
kui eksinud olen ja
jälle teadmatu iseendast
ma kahtlen,
et pildid sinust
või kellestki teisest
mulle selgust võiks tuua

kui kahtlen valgena mustade seas –
kes kinnitab mu elujaatuse?
kui kaotada värvide kontrast
ja tunda, et siiski kõik on sama..

vabadusest ongi saanud miski
milles nagu polekski enam midagi kaotada

Ood gümnaasiumiaastatele

Peaksin tõesti väga tänulik olema
et olen jõudnud nii kaugele:
kaks nädalat viimase koolipäevani
uskumatu, et pole veel välja heidetud
su silmakirjalikust ja hävitavast rüpest
kus põhjuseta puudumisi alati olnud rohkem
kui tohiks
emotsionaalsust
alati rohkem kui tohiks
iseseisvat mõtlemist
alati rohkem kui tohiks
kuid mahakirjutamist ja pohhuismi
pole kunagi olnud liiga palju

Tänan kogu selle mõnituse ja terrori eest
mis on must teinud emotsionaalse hälviku
kes ei usu oma võimetesse
eriti suur tänu oma matemaatika õpetajatele
kes mulle alati öelnud on, et ma ei saa hakkama
ma ei ole väärt ja ma mõtlen valesti
sest sõja vaim ei rauge
ta kandub inimeselt inimesele
ja mina olen lihtsalt üks loll idioot
kellesse kogu see valu hallitama jätta
sest me oleme eestlased
me peame end koguaeg halvasti tundma

Mulle meeldis juba algkoolist saati
kuidas mulle heideti ette seda, kes ma olen
ei, ikka seda, milline ma välja nägin
ja nüüd tunnen ma ennast väga naiselikuna
(kui ma ainult hästi ette kujutan)
ja kogu see mõttetu stress ja
sellest tingitud jätkuv enesehävitus
teeb minust ju täisväärtusliku noore
haritud inimese, kas pole?

Mulle jääb alati meelde
kuidas sa oled arvestanud minu
kui indiviidiga
ja emmanud mind 45-minutiliste
raudsete trellidega
samuti meenutan mõnuga su numbritekujulisi suudlusi
mis oma keskmise summaga ütlevad mu
tõelise hinna
et igaüks teaks, mis maksab mu
fakte täistopitud targa
valge ida-eurooplase intelligents

Kui sind igatsema peaks
joon su terviseks ilmselt
tänava äärekivil odekolonni

sest öö kuulub armastajatele

mulle ei ole tundunud alastiolek
mujal kui sõnades
veel kunagi mugav
see on ehk mõnelegi naeruväärne kuidas
iseenda hinge ja keha üheksolemises on
võimalik kahelda
aga ma ei oska iseendale hinnangut anda
mis kuulata siis võõrast naeru

et mida rohkem ma muutun
seda vähem ma tunnen
nagu pohmakanutune lits rakvere hommik
kus tänavad pole ei rohkem ega vähem kui mina
ja oma koduses unetuses pole see esimene kord
taaruda sihitult oodates jõudmist millegi poole
mis oleks kodu

pohmakanutune lits rakvere hommik
päike ei raatsi välja tulla
silmad kipitavad pisaraid
istun bussijaamas:
vanad ja imelikud inimesed
mida kuradit ma eile tegin ja miks
polnudki nagu midagi kaotada
aga mu särgil on jälle magus lõhn
mida ma eitada ei raatsi
kuid kõik muu oma jõhkra reaalsusega
lihtsalt hirmutab mind
skeemid ei töötanud ootuspäraselt

ma arvasin, et olen lihtsam kui mingid kuradi tunded
Linke:

Piret Viires „Betti Alveri debüüdiauhind 2009“, Sirp 4.12.2009
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9848:betti-alveri-debueuediauhind-2009-&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3278

Värske Rõhk: http://www.va.ee/?leht=autor&iidee=168

Hasso Krull „Ainsuse esimese isiku anarhiline hääl“, Vikerkaar nr 9. 2009
http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4980

Raimu Hanson „Auhind jagunes kahele“, Tartu Postimees, 26.11.2009
http://www.tartupostimees.ee/?id=193110

Katrin Väli: Triin Tasuja „Provintsiluule“, Eesti Ekspress, Areen 3.07.2009
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/8A0F2CB4EBAFD713C22575E10036CEFB

Kaarel Kressa „Triin Tasuja on Andra Teede „kuri teisik“ paralleelmaailmast“, Eesti Päevaleht 16.04.2009, http://www.epl.ee/artikkel/468703

Püsiviide 1 kommentaar

Stephenie Meyer

23. nov. 2009 at 9:59 e.l. (Nädala autor 2009)

26. novembril kell 14 raamatukogu kohvikus Vaikne Nurgake linnaraamatukogu kirjanduskohvik: vaatluse all on Stephenie Meyeri “Videvik”.

Stephenie Meyer (1973) on ameerika kirjanik, kes saavutas ülemaailmse kuulsuse oma noorsooromaaniga  “Videvik”.   “Videviku” sarjas on ilmunud veel kolm romaani: “Noorkuu”, “Päikesevarjutus” ja “Koidukuma”. Stephenie Meyer hakkas kirjutama ka viiendat osa, mis jutustab “Videviku” lugu Edwardi silme läbi, aga kui see internetti lekkis, riputas solvunud kirjanik lekkinud peatükid oma kodulehele ja jättis raamatu pooleli.

meyer

Stephenie Meyer

Cheltenhami kirjandusfestivali 60. aastapäevaks koostas The Times’i meeskond nimekirja 60-st parimast raamatust viimase 60 aasta jooksul. Selles loetelus on 2005. aasta raamatuks kuulutatud “Videvik”.

Raamat on saanud üllatavalt palju vastukaja ühe noorsooromaani kohta  ja populaarsus kasvas ka pärast õnnestunud filmiversiooni. Paljud, kes filmi vaatamas käisid  (mina kaasaarvatud), läksid järgmisel päeval raamatupoodi ja ostsid lugemiseks kogu sarja.

Maailmas on suur “Videviku” buum. Andunud fännid koostavad veebilehti, lahkavad raamatuid ja otsivad näiteks oma sugupuust inimesi, kellel olid raamatutegelaste nimed. Filmis peaosalisi mänginud noored näitlejad ägavad fännide ja ajakirjanike väsimatu tähelepanu all.

Samas on ka palju neid, kes raamatut põlastavalt “pahnaks” nimetavad. Harry Potteri looja J. K. Rowling on öelnud, et selleks, et mõned inimesed raamatut armastaksid, peavad teised seda kõigest hingest põlastama (“for some people to love it, others must loathe it”).

Mis sellest siis bestselleri teevad?

  • Armastusloo muudab huvitavaks ja keeruliseks see, et armunud vampiirist noormees ihkab samal ajal meeletult neiu verd, sest see mõjub talle oopiumina. Ühelt poolt on peategelaste vahel tugev armastus, teiselt poolt peavad nad üksteise lähedal äärmiselt ettevaatlikud olema. Võib-olla tahaks igaüks olla Bella nahas ja kogeda seda, kuidas 17-aastase nägusa noormehe kehas olev saja-aastane üleloomulike võimetega vampiir teda kirglikult armastab? Mõned aastad tagasi näidati filmi “Meet Joe Black”, kus surm oli pandud Brad Pitti kehasse. Mõju ju enam-vähem sama…
  • Kahe maagilise maailma ja tavainimeste kooslus mõjub lummavalt. Meyer teeb vampiiride ja sarja järgmistes osades ilmuvate kujumuutjatega (libahuntidega) sama, mida Rowling tegi “Harry Potteris” nõidade ja võluritega – toob nad tänapäeva ja muudab nende maailma lugejale ihaldusväärseks.
  • Sarja igas raamatus on oma lugu või ülesanne, mis tuleb lahendada, ja esimeses kolmes raamatus jäetakse ka lahtisi niidiotsi, mis viimases osas kokku sõlmitakse.
  • Raamatus on soojad ja südamlikud inimsuhted: pereliikmed toetavad ja armastavad üksteist, koolis ei kiusata kedagi, vanemad armastavad lapsi, sõbrad veedavad üheskoos aega, õpetajad suhtuvad õpilastesse mõistlikult, vampiirid on küll rikkad ja ilusad, aga pühendavad oma elu õilsatele tegevustele jne.
  • Teises raamatus hakkab Bella armastust püüdma ka Jacob, kes osutub libahundiks. Kahe maagilise maailma alfa-isaste võitlus Bella pärast pakub nii mõnegi muheda stseeni.  Kuna Bellal on oskus endale kõiksugu õnnetusi kaela tuua, siis kuluvad mõlema supermehe ja kogu nende kaaskonna ühendatud jõud selleks, et teda elus hoida.
  • Lugu, mida raamat ja film jutustavad, on hästi välja mõeldud.

(Koostanud Krõõt Kaljusto-Munck)

Katke:

“Kes see punakaspruunide juustega poiss on?” küsisin ma. Piilusin silmanurgast sinnapoole ja poiss piidles mind endiselt, kuigi mitte nii ainiti kui ülejäänud õpilased – tema näol oli pettunud ilme. Ma pöörasin pea taas kõrvale.

“See on Edward. Ta näeb küll jumalik välja, aga ära hakka tema peale aega raiskama. Ta ei käi kohtamas. Nähtavasti pole ükski siinsetest tüdrukutest tema jaoks küllalt hea.” Jessica turtsatas – selge pilt, hapud viinamarjad. Mõtlesin, millal see poiss talle korvi oli andnud.

Hammustasin huulde, et naeratust varjata. Siis piilusin uuesti poisi poole. Ta vaatas parajasti kõrvale, aga tema põsk näis pisut pingul, nagu oleks temagi muianud.

Mõne minuti pärast tõusid kõik neli püsti ja hakkasid ukse poole minema. Nad liikusid ülimalt graatsiliselt – isegi too musklis mürakas. Kuidagi kõhe oli neid vaadata. See Edwardi-nimeline ei heitnud minu poole ainsatki pilku.

Ma istusin koos Jessica ja tema sõpradega laua taga kauem, kui oleksin seda üksinda teinud. Ma ei tihanud esimesel päeval tundi hilineda. Ühel mu uutest tuttavatest, kes mulle taktitundeliselt meelde tuletas, et tema nimi on Angela, oli järgmine tund bioloogia nagu minulgi. Vaikides jalutasime koos klassi poole. Tema oli ka üsna tagasihoidlik.

Kui me klassi astusime, suundus Angela ühe musta lauaplaadiga laua juurde, millesarnastega olin minagi harjunud. Angelal oli juba pinginaaber. Tegelikult olid kõik kohad hõivatud, peale ühe. Keskmises reas istujas tundsin ma ebaharilike juuste järgi ära Edward Culleni, kelle kõrval oli ainus veel vaba koht.

Õpetaja laua juurde end tutvustama ja paberilehele allkirja võtma minnes piilusin ma salamahti poisi poole. Kui ma temast möödusin, tõmbus ta oma kohal äkki pingule. Ta vahtis mulle otsa, silmis kõige veidram pilk – täis viha ja vaenulikkust. Jahmatusest pöörasin pea kiiresti kõrvale ja punastasin taas. Koperdasin vahekäigus ühe raamatu otsa ja haarasin tasakaalu leidmiseks lauaservast. Selle taga istuv tüdruk itsitas.

Ma märkasin, et tema silmad oli mustad – süsimustad.

Viited:
Peeter Helme. “Stephenie Meyer “Videvik”” Eesti Ekspress, 19.09.2008
Jaanika Palm. “September 2008: Stephenie Meyer. Videvik.”
Vesta Reest “Tundekasvatuslik teos mitte ainult lapsemeelsetele” Eesti Päevaleht, 05.09.2008
Priit Pullerits “Lummav vampiir võlub õrnemat sugu” elu24 17.12.2008
“Internetti riputatud raamatu mustand võttis kirjutamisrõõmu” Ärileht 10.09 2008

Stephenie Meyeri kodulehekülg. Siit on võimalik leida ka raamatutest välja jäetud katkendeid.

Püsiviide Lisa kommentaar

Haruki Murakami

13. nov. 2009 at 5:30 p.l. (Nädala autor 2009)

Haruki Murakami
Haruki Murakami (12.01.1949) – jaapani kirjanik. Vanemad olid kirjandusõpetajad. Murakami kasvas üles tihedas kontaktis Lääne kirjanduse, muusika ja popkultuuriga; need on tugevasti mõjutanud tema loomingut, mis erineb oma argise ja kõnekeelele lähedase stiili poolest traditsioonilisest Jaapani ilukirjandusest. On elanud Ameerika Ühendriikides ja töötanud õppejõuna. Murakami esikromaan “Kuula tuule laulu” ilmus 1979. aastal. Kokku on temalt ilmunud kümme romaani, arvukalt lühijutte ja tõlkeid. Murakami kirjanduslike mõjutajatena on nimetatud Jerome David Salingeri, Franz Kafkat ja Truman Capote`i.
Pärast Haruki Murakami romaani „Kafka mererannas“ ilmumist inglise keeles valiti teos New York Times`i poolt 2005. aasta kümne parima raamatu sekka. Aastal 2006 pälvis teos Franz Kafka Ühingu ja Praha linna poolt välja antava Franz Kafka preemia. 2009. aastal ilmus romaan “IQ84”.

Katkend: Haruki Murakami „Kafka mererannas“, Varrak 2008 lk 173-176.

Mitte ühegi näol ei peegeldunud piina. See oli Nakata-sani jaoks päästev õlekõrs. Mõned kassid olid ka suletud silmadega, kuid enamus neist vaatas avatud silmil ja hägusel pilgul kuhugi kaugusse.
        „Näib, et Goma-chani siin ei ole,“ ütles Nakata-san tuhmil häälel koerale. Köhatas siis ja pani külmkapi ukse kinni.
        Kohe kindlasti ei ole?
        „Jah kohe kindlasti mitte.“
Koer tõusis püsti ja juhatas Nakata-sani tagasi töötuppa. Töötoas ootas teda Johnnie Walker samas asendis nahast pöördtoolil istumas. Kui Nakata-san tuppa astus, tõstis Johnnie Walker käe mütsiservani, justkui saluuti andes, ja naeratas sõbralikult. Ja plaksutas siis kaks korda käsi. Koer väljus toast.
        „Mina olin see, kes kõigil neil kassidel kõri läbi lõikas,“ ütles Johnnie Walker. Võttis siis viskiklaasi kätte ja rüüpas ühe lonksu. „Ma kogun neid.“
        „Ah te siis teie, Džonni Vooker, oletegi see inimene, kes tühermaal mitu kassi kinni püüdis ja ära tappis?“
        „Just. Täpselt nii. Mina olengi see kuulus kassitapja Johnnie Walker.“
        „Nakata ei saa päris hästi aru. Kas võib ühe küsimuse küsida?“
„Otse loomulikult. Loomulikult,“ vastas Johnnie Walker ja hoidis viskiklaasi kõrgel õhus. „Küsi aga julgesti, mida aga tahad. Läheme edasi, vastame küsimustele. Kuid et – nii inetu, kui see ka pole – aja kokkuhoiu mõttes veidi jutuga ette rutata, siis tahad sa kõigepealt muidugi teada, miks ma kasse tapan, kas pole? Et miks ma peaksin kassipäid kollektsioneerima.“
        „Jah, just nii. Just seda Nakata teada tahabki.“
        Johnnie Walker pani klaasi lauale ja vaatas Nakata-sanile otsa.
        „See on suur saladus, nii et tavainimesele seda juba detailselt seletama ei hakka, aga teeme siis pealegi Nakata-sanile täna erandi. Nii et ei maksa seda siis mõtlematult välja lobiseda. Või noh, kui räägidki, siis vaevalt keegi seda usub.“
        Seda öelnud, Johnnie Walker itsitas.
        „Mõistad, ega ma neid kasse pelga lõbu pärast ei tapa. Nii haige ma peast ei ole, et kasse puhta lõbu pärast tappa. Või mis, nii palju pole mul vaba aegagi. Sest ega kasside kogumine ja tapmine nõuab ka omajagu aega ja vaeva. Mina tapan kasse selleks, et nende hingesid koguda. Kokkukogutud kasside hingedest teen erilise flöödi. Ja seda flööti puhudes kogun veel suuremaid hingi ja teen veel suurema flöödi. Lõpuks peaks kokku saama üks kosmilise suurusega flööt. Kuid kõigepealt tulevad kassid. Tuleb kasside hingesid koguda. See on kõige lähtepunkt. Kõikidel asjadel siin maailmas on kindel järjekord. Ühesõnaga, õige järjekorra pedantne järgimine on austuse märk. Hingedega töötamine on juba selline asi. See ei ole seesama mis ananassi ja meloni töötlemine. Kas pole?“
        „Jah,“ vastas Nakata-san, kuid kui briljantselt aus olla, siis ei saanud ta mitte mõhkugi aru. Flööt? Pikiflööt või põikflööt? Ja missugust häält see võiks teha? Ja mis kõige tähtsam, missugused need kasside hinged veel on? Need küsimused olid kaugelt üle Nakata-sani mõistmisvõime piiride. Ainus, mida tema mõistis, oli, et ta peab, maksku mis maksab, kolmevärvilise Goma-chani üles leidma ja tagasi Koizumide perekonnale viima. „No ja sina siis tahad igal juhul Goma endaga kaasa viia?“ ütles Johnnie Walker, just nagu oleks Nakata-sani mõtteid lugenud.
        „Jah, täpselt nii see on. Nakata tahab Goma-chani koju viia.“
        „See on sinu missioon,“ ütles Johnnie Walker. „Me kõik elame oma missiooni nimel. Otse loomulikult. Ja muuseas, ega sa vist kasside hingedest tehtud flööti kuulma juhtunud ei ole?“
        „Ei, ei ole.“
        „Otse loomulikult ei ole. Seda ju kõrvaga ei kuulegi.“
        „Ah et see on siis ilma helita flööt?“
        „Täpselt nii. Otse loomulikult mina kuulen seda. Kui mina seda ei kuuleks, siis poleks asjal mingit mõtet. Aga tavalise inimese kõrvu see ei kosta. Isegi kui sa seda flöödi häält kuuled, siis sa ise seda ei tea. Kui oled seda kunagi minevikus kuulnud, siis meelde tuletada ei suuda. Kummaline flööt. Kuid võib-olla Nakata-san isegi kuuleb seda flööti. Kui mul flööt siin praegu käepärast oleks, siis võiks järele proovida, kuid kahjuks praegu ei ole,“ ütles Johnnie Walker. Ja ajas siis näpu õhus püsti, just nagu oleks tal midagi meelde tulnud. „Nakata-san, kui aus olla, siis mul oli just plaanis ühel portsul kassidel pea maha võtta. Mõtlesin, et nüüd on lõikusaeg käes. Kõik kassid, keda sealt tühermaalt püüda andis, olen ma juba püüdnud, nii et aeg on edasi liikuda. See kolmevärviline Goma, keda sa otsid, on ka tänases lõikuses sees. Kuid otse loomulikult ei saa sa teda Koizumi perekonnale tagasi viia, kui tal kõri läbi lõigatakse, kas pole?“
        „Jah, täpselt nii,“ ütles Nakata-san. Otsast lõigatud kassi pead Koizumi-prouale viia ei saa. Võib juhtuda, et kui kaks pisikest tütart midagi niisugust näevad, ei suuda nad enam kunagi süüa.
        „Mina tahaksin Goma pea maha lõigata. Sina tahaksid, et ma ei lõikaks. Juhtub nii, et meie missioonid, meie kasud on konfliktis. Seda juhtub siin maailmas tihti. Ja siinkohal läheb kauplemiseks. See tähendab, kui sina, Nakata-san, ühte teatud asja teed, siis annan mina Goma sulle täie tervise juures üle.“
        Nakata-san tõstis käe ja silitas peopesaga oma lühikesi valgeseguseid juukseid. See žest tähendas, et ta on millegi üle sügavalt mõttes.
        „Kas see on midagi, millega Nakata hakkama saaks?“
        „Ma arvan, et selle teema arutasime me enne juba läbi,“ ütles Johnnie Walker valuliku naeratusega.
        „jah, just nii,“ tuli ka Nakata-sanile meelde. „Täpselt nii see on. Selle teema arutasime me enne juba läbi. Vabandust.“ 
           
Eesti keelde tõlgitud loomingut:
„Lõuna pool piiri, lääne pool päikest“, Eesti Raamat 2003
„Norra mets“, Varrak 2006
„Kafka mererannas“, Varrak 2008
 
Linke:
Haruki Murakami kodulehekülg
http://www.randomhouse.com/features/murakami/site.php?id=

Peeter Helme „Ärge kartke kujutlusvõimet“, Sirp 03.10.2008
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1091&catid=7&Itemid=9

Valner Valme „Murakami, tšutike teraapiline kirjandus“, Postimees 11.10.2008
http://www.postimees.ee/?id=40036

Jan-Jõgis Laats „Murakami nõuab lugejalt sihikindlust“, Eesti Päevaleht 14.11.2008
http://www.epl.ee/artikkel/448401

Janne Funk: Murakami Haruki maailm, Eesti Päevaleht 14.01.2006
http://www.epl.ee/artikkel/309555

Kadri Kõusaar – Nädala raamat: Haruki Murakami „Lõuna pool piiri, lääne poolpäikest“ Eesti Ekspress, Areen 17.04.2003
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/2E9BFBB2D0267D42C2256D020039AC1F

Murakami uus teos on meeletult edukas, Eesti Päevaleht 06.06.2009
http://www.epl.ee/artikkel/470523

Püsiviide 1 kommentaar

Mathura

28. okt. 2009 at 9:33 e.l. (Nädala autor 2009)

mathura

Foto: Mathura

Mathura (Margus Lattik) s. 1973 – eesti kirjanik ja kunstnik. Eesti Kirjanike Liidu ja rühmituse „Erakkond“ liige. Avaldanud 6 luulekogu, teinud arvukalt tõlkeid inglise ja hindi keelest. Kultuurkapitali ja Juhan Liivi luulepreemiate nominent ja Kultuurkapitali maakondliku aastapreemia laureaat. Mathura loomingut on tõlgitud vene, inglise, poola, rootsi, soome, albaania, hispaania ja hindi keelde.

22. oktoobril kell 18.00 IV korruse saalis kohtumisõhtu luuletaja Mathura’ga „Maa hing: reisimuljeid ja luuletusi“
Juttu tuleb reisist Guatemalasse ja lähiajal ilmuvast uuest raamatust, ettekandele tuleb luulet klaveri saatel ja ilma ning vaadata saab näitust „Kambium“.

Mathura Valik luuletusi,(http://www.hot.ee/mathura/Mathura%20Valik.pdf)

AVANEMINE
Kui punane päike on loojunud pelgupaika
rabajärve tumedas vees ja pimedus
täidab oma laiast peost
tühjusega
kõik metsad, õued ja aiad, siis
ei jäägi midagi muud kui kirjutada
üks laul, mis põleks kui kuiv kuusehalg
jahtunud ahju klaasukse taga,
praksudes kinnitust igale salajasele
tavalisele igatsusele, hõõguks kui
hooletusse jäetud süda mustal maal
kuni saabub südatalv ja murrab meele
uude ootamise ja kasvamise
aastaringi. Paljajalu jooksed kodutalu hallilt ukselt
üle õnnistava lume, läbi külma tähistaeva,
paljapäi ja paljakäsi; ei jäägi muud kui
laulda üks laul ilmakaare sätendaval
häälepaelal:
armastus on püha, armastus on jumalik,
armastus on armastus.
Hämaruses hajuvad varjud, koondub kallistus.
Hämaruses hajuvad varjud ja varsti ei näe enam
oma kättki. Küllap tunned siis end.

See luuletus pärineb kogust “Kaks tuulehoogu”. 2005. aastal kuulus “Avanemine” Juhan Liivi luulepreemia nominentide hulka.

PÜHAPÄEV
Selles linnas pole õhku.
Majade, garaažide, bensiinijaamade
ja parklate vahele voogab heitmejoana
närvigaas.
Me oleme valinud vangide kambri.
Me siiski püüame kasvada
ilusateks õiteks, ilusateks puudeks –
kirevateks õiteks, rohelisteks puudeks,
õunapuudeks ja kirsipuudeks,
vaarikavarteks,
muulikamarjadeks,
ent selles linnas pole õhku.
On vaid kumavad kuulutused,
see lõputu punane
külm sätendav sära, kallid kõrged peegeltornid
ja kõledad kojad.
Kõigi võimaluste poed on kogu aeg lahti,
et unustaksime oma ülejäänud võimalused,
oma meeldivamad mälestused,
et unustaksime, et me juured ei suuda end suruda läbi
bituumenmusta asfaldi ja pitsitava betoonpaneeli
ning kärbuvad iga päevaga,
iga öeldud ja ütlemata sõnaga, mis polegi enam meie,
vaid ajalehtede, televisiooni ja planguplakatite sõnad.
Et unustaksime, et me nahk ei tunne enam tuult,
me silmad ei näe enam Linnutee valgust,
me kõrvad ei kuule enam üksteise südame tukseid
ja elust sellisena nagu seda tunti
saab üha enam vaid ununev eepos
või ammugi aegunud rumal rahvalik laul.
Vaid hetkeks ühel pimedal peatunud pealelõunal
õrn hellitav helves langeb kergelt ja sundimatult
kargest kiirgavast pilvest
ja puudutab inimeste põski, niisutab nende huuli.
Siis jäädakse seisma ja tõstetakse pilk
ning silmad justkui tunneksid ära
üha kaugeneva kuma seletamatust ja sõnastamatust
maailmast kui omaenese unustatud särava palge.
Homme unustatakse jälle,
et selles linnas pole õhku.
Siis pole meid enam siin,
et tuletada seda kellelegi meelde.

“Kaks tuulehoogu” sisaldas mitu luuletust, mis olid pühendatud “Erakkonna” eri liikmetele. Osalt oli see katse luua teatud kirjanduslikku sidestust erakkondlaste vahel, teisalt oli see luuletamine, mis valis lähtepunktiks kellegi teise loomingu ja sealt ammutatud inspiratsiooni. Käesolev luuletus, “Pühapäev”, on pühendatud Kristiina Ehinile. Nimi “Pühapäev” on siinjuures mõistagi kahetähenduslik, nii soome keelde tõlkides tegi tõlk mu meelest ainuõige valiku, tõlkides pealkirja mitte kui “Sunnuntai”, vaid kui “Pyha päivä”.

MISSIOON
Pikaldases päikeseloojangus Säksijärvi rohked rõõmsalt kudrutavad
lainekesed mängivad mu mõtetega. Nad kutsuvad endaga, kuigi
tean, et see on juba teine novembri nädal ja olen külmetanud
liigsest pingest. Nagu igal õhtul on tänagi igas ilmakaares
erinevad värvid – olen siis nendega kääksuval purdel imekspandavalt
puutumatust säilitanud vee kohal. Kui helistaksin sulle siit kaugele Alpide
vahele, lihtsalt et jagada seda vallatut rahu, ma ütleksin tere
ja et ma olen ammu tahtnud öelda, et mu usk on neis
videvikes ja ses madalas taevas, mis üha madaldub teekonnal kaugemale
põhja poole ning mis üha pikendab varje, siis kui sügispäike ilmub
välja ühel justkui juhuslikult äraeksinud täiuslikul nädalavahetusel;
mu usk on ses, et olen sind ära tundnud siis, kui tunnen ära
su naeru; naeru, mis millekski ei kohusta ega kõnele samamoodi
nagu sõnad; mu usk on, et ma pole usklik ega vähemgi ateist. Jumal
on sügavam kui pöörduvad pühakud ja petetud pühendunud, kõrguvad
katedraalikuplid või klammerduv kaanon ning samas pimedus on
põhjalikum kui mälu puudumine paradiisist või soovimatus leida
oma elule mõte. Ma ei tunne seda kriiskavat jutlustajat: “Olge
päästetud!” Olge paremad kui teised, olge midagi muud kui te oskate
olla. Aga laps joonistab paberile õuna ja ütleb, et see on õun ning
see ongi reaalsus ta mahedas päevas. Jumal lõi usu ja inimene tegi
lunastusest isikliku mõjuvõimu. Ma tahan sulle rääkida hoopis
hooaja viimastest lindudest, keda ma ei tunne, ent kes lendavad läbi mu
tõstet silmade eest. Tahan rääkida sellest metsast, kuhu ma sattusin,
soojast samblasest kivist, millel istuda, hingata ja ehk mõelda loobumusest kui rajast
jätta religioon, mis motiveerib hirmuga, ning põletada ka see ajaleht
kultuuriga, mis hingab sisse raha ja välja poliitikat, olgu ookrivärvi
kangas ümber ihu või hoopis tumesinine T-särk kirjaga “Nurmijärvi”.
Hommikuks tekib ümmarguse järve äärele ühtlase ringina
õhkõhuke jää. See järv, see haugilomp, on savihall, teine ta kõrval
piprakollane nagu päikese uni. Märjad pehmed pärlid langevad nagu
kristallselged noodid taeva klaverilt ja neis ongi vastus. Sa oled kontideni
üllatunud mu häälest ja selles ongi vastus. Sa tead, et ma olen õnnelik ja see
ongi lahendus. Õnnelik nagu sinagi, sest sa sündisid kord ja selline sa olid
oma katkematus kohalolus. Me mõlema naerud segunevad.

See oli esimene luuletus, mille kirjutasin pärast “Kahele tuulehoole” järgnenud pausi, luuletus, millest algas raamatu “Kohalolu” sünd. Kirjutasin selle külaskäigul Soome; see oli ehk teravaimalt hetk, mil pettusin kõikvõimalikes religioossetes institutsioonides ja asusin otsima reglementeerimata tunnetuslikkust elu lihtsuses. Minu enda jaoks jäi see luuletus “Kohalolu” üheks võtmetekstiks, teatud verstapostiks kirjutamisest arvestamata oma seniseid kirjutamise tavasid ja struktuuri.

Loomingut:
Mathura „Poeesia valgel taustal“, Erakkond 2001
Mathura „Sõstramesi“, Erakkond 2003
Erakkond, CD, Tartu Erakkond 2004
Mathura „Kaks tuulehoogu“, Rapla-Ristna 2004
Mathura „Kohalolu“, Allikaäärne 2006
Mathura „Luuletusi Atitlani järvelt“, Allikaäärne 2008
Mathura „Inimene on rohi“, Allikaäärne 2008, Lelle

Lingid:
Mathura kodulehekülg http://www.hot.ee/mathura/mathura.html
Neli küsimust: Mathura, Eesti Ekspress 22.08.2008
http://195.250.160.49/viewdoc/619CA5D9E8F22555C22574A900320B95
Kalju Kruusa „Mathura muutumised“, Sirp 2.02.2007
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1318:mathura-muutumised&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3145
Sven Paulus „Mathura – eksootilistes maastikes rändaja“, telesaade Puutepunkt, 03.2006
http://www.vedur.ee/puutepunkt/?op=body&id=7&cid=199
Mihkel Kaevats „Mathura “Kohalolu““, Eesti Ekspress, Areen 14.09.2006 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/65E9EF5F3A7239CEC22571E60047347B
Kaarel Kressa „Mathura „Kohalolus“ on kohal kogu maailm“, Ärileht 23.09.2006
http://www.arileht.ee/artikkel/355955
Lauri Sommer „Ühiskonna ja looduse kiigelaual“, Vikerkaar nr 7/8, 2008
http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4788
Sven Vabari intervjuu Mathuraga „Filipiinidelt tagasi“, nov. 2005 kirjandussaatele Litter,
http://www.hot.ee/mathura/Inter1.html
Mathura – Arvustused ja uurimused,
http://www.hot.ee/mathura/Arvustused.html
Luuletus: Mathura , ETV saadete arhiiv 3.10.2009, 21.37
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=98457

Püsiviide Lisa kommentaar

Holger Kaints

16. okt. 2009 at 12:51 p.l. (Nädala autor 2009)

Foto: Vallo Kruuser/Eesti Ekspress

Foto: Vallo Kruuser/Eesti Ekspress

Kevadel välja kuulutatud Siugja Sulepea kirjandusauhinna esimene võitja on Holger Kaints (1957)  jutustusega „Lennukivaatleja“. Uus kirjandusauhind ( Karl-Martin Sinijärve, Jürgen Rooste, Asko Künnapi ja Peeter Helme loodud auhind) on mõeldud kahe ussimaarjapäeva vahel parima ja põnevaima kirjandusteose avaldanud autorile.

Katkend Holger Kaints „Lennukivaatleja“, Loomingu Raamatukogu 2009/13-15, lk 80-83
 
Kui ma turult tagasi jõudsin, nägin läbi raagus puuokste, et Valeri seisab oma hüti uksel ja viipab mulle käega. Panin koti ukse taha maha ja läksin tema juurde.
        „Nikita on kodus tagasi,“ teatas ta mulle. „Kõvasti läbi pekstud, käsi kipsis, aga elus!“
        Viisin toiduained tuppa ja läksin koos Valeriga Nikitat vaatama. Nikita verevalumitest ja plaastritest kirju nägu oli kui mitte õnnelik, siis rahulolev ikkagi, sest ta sai jälle olla tähelepanu keskpunktis. Ta rääkis üsna mahlakalt, kuidas ta, tühi plastmasspudel käes, oli käinud linnakus viina otsimas. Igor oli kogu valmistehtud laari endale sisse kaaninud ning, ise täis nagu tarakan, ei saanud sellestki aru, mida Nikita temast tahab, ehkki enamik inimesi käis tema juures ühe kindla sooviga. Siis oli ta Natalja juurde läinud, kes vahetevahel samuti mingit jooki piiritusest kokku segas. Kuid ka temal ei olnud Nikitale midagi anda. Mees oli veel kolmandassegi kohta õnne proovima läinud, aga tee peal oli talle alatult selja tagant kallale tungitud, käed valuvõttesse väänatud ja autosse topitud. Umbes viis minutit oli teda halbadel ja käänulistel teedel sõidutatud, nägu auto tagaistme polstrisse surutud, ja siis välja kistud. See oli üks mahajäetud tehasehoone tagune räpane plats, millest ta palju ei mäleta, sest kohe oli teda mitme mehega peksma hakatud. Mingil ajal kaotas Nikita teadvuse. Nikita ütles, et ta oli püüdnud ka ise vastu lüüa, nooruses oleks ta neist kindlasti võitu saanud, selles oli ta kindel. Ta oli püüdnud neile jalaga munadesse äiata, aga see ei läinud korda. Kui Nikita teadvusele tuli, sobitati tal parajasti just käeluud kokku. „See oli nii valus, et ma lihtsalt pidin üles ärkama,“ rääkis ta. „Ütlesin arstidele: ärge mind enam pekske!“
        Kohe, kui Nikita oli ära lapitud, hakati talt küsima, kas tal on haiguskindlustus ja kas tal on kaasa mõni isikukoodiga dokument. „Kui te puukuuri lähete puid tooma, kas teil on siis dokument kaasas?“ küsis Nikita vastu ja haiguskindlustuse koha pealt kuulutas: „Mul ei ole haiguskindlustust vaja, sest mu naine peab mind üleval, ainult viina pean ma ise ostma.“ Mõlema vastuse üle oli Nikital siiamaani hea meel ja ta naeris nagu poisike vihase näo üle, mida tema naine selle peale tegi. Lõpuks taheti Nikitalt lihtsalt nime teada. „Hruštšov,“ oli Nikita selle peale kostnud, Nikita Sergejevitš.“ Noor õde, ise venelanna, oli nime kirja pannud ja nii oligi asi jäänud.
        Nikita naist pahandas viimane seik kõige enam:
        „Sa oled ikka täielik jobu, kas sa mõtledki nüüd elu lõpuni  Nikita Sergejevitšina ringi käia? Nii ei anta sulle üldse mingit arstiabi. Kui sa lähed kipsi lahti võtma, küsitakse sult jälle nime ja siis võib-olla on seal mõni selline inimene, kes maailma asjadest natuke rohkem teab.“ 
        Nägu laia naeru täis, lõi Nikita käega.
        Õhtul, vastu hämarat, maandus minu pilgu all jälle üks lennuk „pikalt“. See oli võimas õhusõiduk, kere ja tiivad suurte ettesuunatud prožektoritega valgustatud, mistõttu pardanumbreid ei olnud valguskontrasti tõttu ka binokliga näha. Siiski tundus mulle, et olen umbes samasugust Briti transpordilennukit varem näinud.
        Jäin uuesti asjade üle mõtlema. Ma teadsin nüüd, et natuke lennuväljast eemal on sõjaväega valvatav objekt, mis väga tõenäoliselt võib olla üks neist kurikuulsatest salavanglatest, mida Euroopa rahuaktivistid otsivad. Kus on aga see lennuväli, kuhu need „pikalt“ laskuvad lennukid maanduvad ja kus tõenäoliselt salavange peale ja maha laaditakse? Seda ma veel ei teadnud. Järsku oleksin ma pidanud oma matka hoopis mööda lennuvälja aiaveert ette võtma? Aga lennuvälja maa-ala suuremaks tehtud ei ole, seda ma tean hästi. Sellest oleks siis linnakus kindlasti teada saadud, ehitustöid oleks nähtud. Ega seal tagapool palju tühja maad olegi. Varsti tuleb Tallinna ringtee ja edasi vist juba Lagedi asula. Võib-olla ma ei tohikski enne oma kirja ära saata, kui see mõistatus mul selge ei ole? Kirjutamine on nagunii takerdunud, sest iseseisvalt ei tule ma saksa keelega igatahes toime.
        Õhtul Stirlitzit lugedes tabasin end imestamast: kuidas üks venelane võis nii hästi saksa keelt osata, et ta kõik sakslased ilma vaevata ära pettis? Poolelu välismaal elanud, aga ikkagi? Praegu ei oska ükski mu tuttav venelane karvavõrdki saksa keelt; ka eestlased ei oska saksa keelt, olgugi et paljud on seda minu kombel kooli ajal õppinud.
        Hiljem asemel pikali lebades tuli mulle meelde, et meie naaberosakonnas töötas kuni tehase lõpuni üks Edmundi-nimeline mees, kelle perekonnanimi oli kas Saarsalu või Suursalu. Sel ajal keegi oma eluloost, eriti veel selle kahtlasevõitu seikadest, rääkida ei tahtnud. Aga niipalju on mul meeles, et mõnikord jutu sees Edmund Saarsalu või Suursalu mainis, et on noorena mõnda aega Saksamaal olnud. Sealt oli ta saksa keele soravalt suhu saanud. Ta ostis Ida-Saksa tehnika ajakirju ja luges neid. Ta oli üldse suur uue tehnika asjatundja, alati kõigega kursis, ja ma vestlesin temaga just selle tõttu sageli. Mina sain temaga tookord päris hästi läbi, aga me lävisime ainult töö juures. Tema töövälisest elust ei teadnud ma midagi, vähemalt praegu ei mäletanud, et oleksin teadnud, välja arvatud seda, et ta armastas vahetevahel napsitada (aga kui palju on neid, kes pole armastanud?). Ta oli minust mõni hea aasta vanem mees ja võib-olla pole ta üldse enam eluski. 
        Abi küsida on napsumehelt alati kergem: lubad teha pudeli ja saadki ta mesti. Hoopis keerulisem oli küsimus, kas Edmund võis olla niisugusesse saladusesse pühendatuna usaldusväärne. Mina olen suupruukimise kohapealt alati väga ettevaatlik. Ma ei rääkinud kunagi poliitilisi anekdoote ja hoian nüüdki keele parema meelega hammaste taga. Nuhke on ju alati olnud, nii enne kui ka nüüd; nüüd ehk veel rohkemgi, sest valitsusel on põhjust oma alamaid rohkem karta. Ja valitsejad, aga mitte ainult kõrged valitsejad, vaid ka väiksemad ülemused, on alati vihanud neid, kellele nad meelepärased ei ole. Minu (ja ka Edmundi) otsene ülemus tehases oli organiseerinud asjad nii, et kõik, mis tema kohta kollektiivis räägiti, kanti talle ette. Me ei saanud kaua aru, miks meie preemiad ja trükitööliste palgad nii palju erinevad, arvati, et peab ainult tema näo ees lipitsema. Aga kui üks tagasihoidlik ja väga akuraatne papi, keda keegi ei osanud keelekandjaks pidada, haiglasse sattus ja pärast pensionile jäi, oli ülemus nagu munas kana, sest ta ei leidnud uut informaatorit, ja valas lõpuks oma viha välja meie kõigi peale, käis julgeolekumeestele kaebamas „ebaterve õhkkonna“ üle, mis tootmisosakonnas valitseb.
        Asjaolu, et ka Edmund polnud nõustunud pärast pensionile saadetud vanapapit öördajaks hakkama, rääkis tema kasuks, ent täielikku usaldust ei saanud see loomulikult garanteerida. Mina aga olin olukorras, kus ma ei saanud ainult iseendale toetuda. Mul tuli leida keegi, kes mind tõlkimisel abistaks. Vastasel korral oleks tulnud ettevõtmine pooleli jätta. Loobumine aga oleks kõige tipuks tähendanud ka seda, et kogu senine jant ja kassi-hiire-mäng kapomeestega oleks olnud mõttetu. Nemad jälitaksid mind ikka, aga minul omalt poolt poleks millegagi vastata. Istusin kaua aega järjest hämarduvas ja lõpuks pimedas toas – polnud põhjust tõusta, et lülitini küünitada – ning lõpuks otsustasin, et hakkan järgmisel päeval Edmundit otsima.
        Teadsin, et see ei ole lihtne. Ma polnud Edmundit pärast töökoha kaotamist näinud.  Ma ei teadnud, kus ta elab. Siiski – oli mingi ähmane aimus või lihtsalt kujutlus, et ta tuli kuskilt Pelguranna või Pelgulinna poolt kandist. Aga see võis olla täiesti ekslik mäluvirvendus.
        Hommikul seadsin sammud jälle bussipeatusesse. Taas oli mu sihtkoht raamatukogu, aga seekord ei huvitanud mind mitte ajalehed, vaid telefoniraamatud.
        Ma ei salli uuema aja telefoniraamatuid. Iga kord, kui ma mõne sellise kätte võtan, valdab mind jõuetu raev. Kolmveerand või isegi rohkem telefoniraamatust on täis firmasid – mustmiljon meie väikese riigi kohta. Milleks on vaja, et ühe ja sama asjaga tegeleb kümme või veel rohkem firmat? Kas ühest või kahest ei piisa? Kõik nad on mõeldud ainult välja selleks, et lihtinimesi koorida. Alates ajast, kui Gorbatšov lubas hakata kooperatiive asutama, on majanduslik anarhia järjest tuure võtnud ja ületab nüüd juba igasugused mõistuse piirid.
Ilmunud loomingut:
Teekond mäetipu poole, Eesti Raamat  2003
Lennukivaatleja, Loomingu Raamatukogu 2009
 
Linke:

Kadri Karro „Holger Kaints lennukeid ei vaatle“, Eesti Ekspress, Areen 18.09.2009
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/804F992FF3C73A9EC2257631004EFA24

Kirjanduse ja keele ajaveeb: Maire Liivamets „Holger Kaints. Lennukivaatleja“
http://kirjandusjakeel.blogspot.com/2009/09/holger-kaints-lennukivaatleja.html

Nikolai Kunitsõni blogi „ Holger Kaints „Lennukivaatleja““
http://nikitheone.blogspot.com/2009/05/holger-kaints-lennukivaatleja.html

Jüri Kallas „Holger Kaints „Teekond mäe tippu““
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/single.asp?rets=25473

Kaarel Kressa „Kirjanikud laiendavad parnassi“, Ärileht.ee, 11.09.2009
http://www.arileht.ee/kultuur/477658

Püsiviide Lisa kommentaar

Jelena Skulskaja

24. sept. 2009 at 12:47 p.l. (Nädala autor 2009)

25. septembril 2009 kell 18.00 IV korruse saalis
Kirjandusõhtu: Külas on luuletaja, esseist ja kirjanduskriitik Jelena Skulskaja
. (vene keeles).

Foto: ERR

Foto: ERR

Katkend Jelena Skulskaja „Siilid udus: okkaline vaim ja tema võim: tekste 60ndate vene kultuuriloost“, KesKus 2006, lk 103-106.

(Edvard Radzinski. Dramaturg, keda segab teater.)

Ta oli 18-aastane, kui kirjutas näidendi „Naisest“ ja saavutas kohe näitekirjaniku kuulsuse. See oli peaaegu 50 aastat tagasi. Kuid mis kõige huvitavam – tema sõna jõud järjest kasvab, vallutab üha uusi ja uusi ruume, teda teatakse kogu maailmas, tema raamat Nikolai Teisest muutus Ameerikas  vene raamatute hulgas bestselleriks.
        Väikest kasvu, punapäine, kannab alati mütse, mille all kokku rehitsetud lapselikud lokikesed, tedretähniline, alati naeratab või itsitab – selline on Edvard Radzinski.
        Aastaid pärast esimest kirjutas ta näidendi, mille pealkirjastas „104 lehekülge armastusest“. See sai kuuekümnendike loomingus tõeliseks avastuseks. Pealkiri aga ei meeldinud mõnele: kuidas, sada neli lehekülge ja ainult armastusest! Armastusest võiks olla ainult üks episood, kõige tähtsam on ikkagi kodutehase käekäik, plaani täitmine ehitusel… Radzinskil seevastu oli üks väga suur episood voodis, kus peategelased teineteist tõeliselt armastasid, rääkides sinna juurde rumalusi ja nännutavaid tühiasju. Nad ei selgitanud välja teineteise parteilist kuuluvust ja mis kõige tähtsam – sattusid voodisse enne pulmi!!! Lõpus juhtus veel niisugune asi, et kangelannast stjuardessist kangelanne hukkus ja nõnda ei saanud paarike käsikäes vastu minna helgele homsele.
        Selles näidendis etendasid peaosi tolle aja parima teatri – Georgi Tovstonogovi juhitud Leningradi Suure Draamateatri näitlejad. Naise osas säras Tatjana Doronina, kena ja andekas blondiin, keda on aupaklikult nimetatud vene Marilyn Monroeks. Stjuardessi mängis ta ka selles filmis, mida vaatas kogu maa kümneid kordi pisaraisse uppudes. Lõpuks juhtus nii, et „104 lehekülge armastusest“ sai sillaks Venemaa suure mineviku ja pühadust teotava oleviku vahel.
        Palju aastaid hiljem rääkis Radzinski mulle, et tõmbas oma peakangelanna ja Dostojevski „Idioodi“ vahele teadliku paralleeli, püüdes kujutada inimlikku idealistlikku eneseohverdust.
        See film kajas vastu kõikjal; see sattus lõuna puhkemajadesse, vanglas ja armees loeti seda kirjandusena, mis annab inimesele vabastava impulsi. Endised vangid tulid selle filmi eest lausa Radzinskit tänama.
        Kaunitar Doroninast sai paljudeks aastateks Radzinski naine. Siis aga tuli aeg, kus filmile tehti suurepärane remake Renata Litvinovaga peaosas.  

Noorusaja kuulsus ei seganud Radzinskit lõpetamast tolle ajastu üht parimat ülikooli – Moskva ajaloo-arhiivindusinstituuti. Ajalugu kütkestas teda poeetiliste paralleelide, erutavate ennustuste ja kirjanduslike karakteritega. Ta kirjutas näidendi dekabristidest, täpsemalt – ühest dekabristist, Luninist. Nagu ajaloost on teada, marssisid dekabristid 14. detsembril 1825 senati väljakule sooviga viia seal läbi riigipööre. Hiljem aga reetsid nad Nikolai I käsul korraldatud põhjaliku uurimise käigus vangla kasemattides kõik oma kaasosalised, rääkisid keisrihärrale kõigist oma tegemistest. Ja oli ainult üks inimene, kellelt keegi ei saanud sõnakestki välja pigistada, kes ei reetnud lõpuni mitte kedagi. See mees oligi Nikolai Lunin.
        Niipea kui Radzinski alustas ajaloolistel teemadel kirjutamist, meeldis ta võimudele järjest vähem. Võimud ei olnud vaimustatud seesugusest individualismi ülistamisest, eriti arvestades autori veendumust, et eneses kindel olevas inimesega ei suuda riigimasin midagi teha, tal jääb üle ainult taanduda inimeses peituva jõu ees ja iseenda nõrkusest see inimene tappa. Radzinski au ja kuulsus aga olid juba nii suures mastaabis, et aparaadil ei olnud siin juba midagi ette võtta. Autori kergemeelsusele lootes anti tema näidend dekabristide ajastu asjatundjale, teadlasele Natan Eidelmanile, kes kirjutas sellele triumfeeriva, vaimustava järelsõna.
        „Ja ikkagi ei ole Eidelman tõeline kirjanik,“ itsitas Radzinki. “Tõeline kirjanik ei oleks hakanud nõndaviisi oma rivaali kiitma. Ei, Eidelman on teadlane ja uurija, sellepärast ta astuski selle sammu.“
        Tallinnas mängis seda rolli traagiline Evald Hermaküla, aga tema versioonis läks Lunin ise surma, igatsedes naise järele. Radzinski tahtis ka ise algul tulla seda versiooni vaatama, aga pärast mõtles ümber.
        „Ma armastasin seda oma näidendit väga,“ rääkis ta mulle. “a kui ma sinult kuulsin, et Hermaküla on suurepärase asjaga hakkama saanud, siis ma jäin sind uskuma ega tahtnud pettuda.“

Ta seletas: „Ma vihkan teatrit. Võiksin ju kõike ise teha, aga ei suuda pealt vaadata, kuidas nad joovad viina ja siis lähenevad üksteisele, rind ees, nagu mingid kodulinnud või tselluliitrindadega tenorid.“
        Kui Radzinski loeb ise oma tekste, siis on need peaaegu luuletused või sarnanevad nõia manamisega. Algas ju sellest teater ka Vana-Kreekas, kus autor ise oli oma tekstide ettekandja ja lavastaja. Olid ju metafoorid vanakreeka teatris süžeest tähtsamad ja Thespisele, keda peetakse vanakreeka tragöödia poollegendaarseks esimeseks autoriks, heideti samuti ette „keerutamist sõnadega“.
        Radzinskil juhtub samuti metafoor metafoori otsa. Kui tegelane lakkab armastamast, siis tunneb ta „puudri lõhna oma armastatu mullustel põskedel“, aga kui armub, siis tunneb ta kindlasti „lapseliku hingamise pilvekest ta huultel“. Ta kahetseb oma valu, meenutab, kuidas ta kodumaa on mattunud lumme ja kuidas tema elu „lendab linnuna läbi toa“. Ei, nii ei räägi tegelased, nii räägib autor, kes suudab petta oma poeetiliste kokkukõlade polüfooniat ja anda täispartituuri kogu oma tegelaste sümfooniaorkestri jaoks. „Ei, ma ei suuda kuulata muusikat… ma nutan nüüd kogu aeg. Ma olen õnnelik…  Ma armastan teid… „ Kui jälle mõni tema näidend lavastatakse, siis tunneb ta end Mozartina, kes läheb kõrtsi lootuses kuulda oma teost ka trahterimuusikute esituses.
        Edvard Radzinski rääkis mulle: „On poeete, kes maksavad oma luuletuste eest eluga, aga on ka poeete, kes panevad ainult etenduste ajaks maskid ette. On luuletajaid, kes lähevad elukindlustuseta köie otsa, aga on ka selliseid, kes üksnes teevad näo, et käivad kuristiku äärel, ise on aga endiselt kahe jalaga maa peal.“ Veel on ta jutustanud, et kuuekümnendikud õppisid hõbeajastu poeetidelt suurepäraselt, kuidas maske kanda, kuid neil on ka harjumus võtta maskid eest esimese ohu korral.
Seitsmekümnendate aastate lõpul tekkis võimalus piiri taha minna ja mitte tagasi tulla. Paljud kasutasid seda. Radzinski vaid naeris nende üle ja ütles, et ükskõik millise ühiskorrakorralduse ajal jõuab inimene varem või hiljem ikka talle määratud positsioonini. Ta enda näidendid etendusid edukalt paljudes maades, kuid Moskvas olid need keelatud ja nii ta siis pidigi kirjutama varjunime all stsenaariume teisejärgulistele detektiivifilmidele. Kuid ta ei sõitnud ikkagi ära. Ajuti isegi tundus, et ta ise organiseerib endale tupikut ja isoleeritust, et ta ise keelab aeg-ajalt oma näidendeid, et ažiotaaž  tõstaks veelgi tema populaarsust. Moskvas töötas temaga kuulus lavastaja Anatoli Efros, varjates ta tükkide paradoksaalsust, peaosi mängis tihti Olga Jakovleva, markeerides autori paradoksaalseid ütlusi lihtsa kõnekeelega.
        Näidendi „Võrgutaja Kolobaškin“ peaosaline rääkis, et elu on nagu tänava ületamine: selle esimesel poolel vaatad vasakule ja teisel paremale. Tahab ju inimene algul olla vasakpoolne, liberaalne, avastaja, progressist innustunu, elu teisel poolel aga igatseb ta rahu ja stabiilsust. Pärast mõnesid etendusi keelati see näidend ära. Peab ütlema, et see on üldse Radzinski lemmikmõte: Venemaal on kõik julged maksimaalselt neljakümnenda eluaastani, pärast aga muudavad oma veendumusi, muutuvad alalhoidlikuks ja hakkavad pidama klaperjahti neile, kel veel jätkub julgust midagi ütelda.
   
Eesti keeles ilmunud:
„Siilid udus: okkaline vaim ja tema võim: tekste 60ndate vene kultuuriloost“, KesKus 2006

„Vene rulett“, Eesti Kambodža Sõprusühing 2002
(esseed, ilmunud ajalehes Aktivist/KesKus 1999-2001)

Linke:

Jelena Skulskaja: maailm päästab headuse, Postimees 19.09.2009,
http://www.postimees.ee/?id=165769

Jelena Skulskaja: Teie ebameeldivused innustasid meid!, Postimees 15.06.2009
http://www.postimees.ee/?id=131699

Jüri Aarma „Jelena Skulskaja avab Patareis vene kultuuri piire“, Maaleht 7.05.2009
http://paber.maaleht.ee/?page=TeRa&grupp=artikkel&artikkel=14856

Jelena Skulskaja „Olen müstika looja“, 23.12.2008  Kalev.ee
http://arielu.ee/est/?news=973487&category=20

Arvo Pesti „Jelena Skulskaja „Siilid udus . Okkaline vaim ja tema võim“, Eesti Ekspress. Areen 14.09.2006
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/6DE6B61FDF0075E2C22571E200449BF4

Jelena Skulskaja „Essee: tahaks rääkida sellest, mida ma ei mõista“, Postimees 15.04.2006,
http://www.postimees.ee/150406/esileht/kultuur/198203.php

Kristi Eberhart, „Jelena Skulskaja: tahame hoida lavastuses Dovlatovi teksti ehedana“
http://www.veneteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=559&Itemid=43

Jelena Skulskaja „Venelasena Eesti Kirjanike Liidus“, Õhtuleht 6.10.1997
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=10450

Püsiviide 1 kommentaar

Dina Rubina

16. sept. 2009 at 7:05 e.l. (Nädala autor 2009)

dina_rubina24. septembril 2009 kell 14 raamatukogu kohvikus Vaikne Nurgake
linnaraamatukogu kirjanduskohvik: Vaatluse all Dina Rubina „Päikeselisel tänavapoolel“.

Dina Rubina (s 1953 Taškent) sündis kunstniku ja ajalooõpetaja perekonnas. Mõlemad vanemad olid Ukraina juudid, kes sattusid sõjakeerises Taškenti – ema sõjapõgenikuna Poltaavast ja isa noorukese sõjas osalenud leitnandina Harkovist, kes järgnes oma evakueeritud vanematele. Peale õpinguid konservatooriumis, töötas Rubina muusikaõppejõuna kohalikus kultuuriinstituudis, alustades varakult ka kirjandusliku tegevusega. Alustades jutustustega ja tõlgetega usbeki keelest, jõudsid ta proosatekstid peatselt ka teatrisse ja kinolinale.
Esimesest abielust, kirjaniku sõnul õnnetust, oli tal poeg, ja teisest, õnnelikust, tütar. Juba vabakutselisena, 80ndatel kolis kirjanik koos perega Moskvasse, kuid sealse eluga kohanemata, repatrieerus perekond 1990. aastal Iisraeli.
Dina Rubina on jätkanud viljakat kirjanduslikku tegevust, kirjutades siiani vene keeles. Samas on ta kogunud maailmas tuntust, teda on tõlgitud kaheteistkümnesse Euroopa keelde. Kirjanduslikult on teda kõrvutatud Dovlatovi, Iskanderi ja Shalom Aleichemiga. Tema mahlakas ja poeetiline proosa kannab endaga parimaid traditsioonilisi jooni nii vene ja kui ka juudi kirjandusest.
Katkend Dina Rubina „Päikeselisel tänavapoolel“ , Tänapäev 2008, lk 45-47
Katjal polnud oma nurka. Ta töötas kenafivabrikus ja üüris ühelt perekonnalt toanurka.
        Perekond – väsimatu vanamemm Lena, tema matemaatikaõpetajast tütar Lidia Kondratjevna ning tütrepojad Toljan ja Koljan olid majaomanikud: neile kuulus poole maja – tuba köök ja terrassiga eeskoda.
        Maja seisis kuldaväärt memme najal. Vanamoor oli metsikult energiline. Hommikul vara läks samaaegselt lahti pesupesemine, toidutegemine, uute padjapüüride õmblemine. Sealsamas segati ämbrisse lubjasegu ning Leena memm ronis ise, torganud seelikusaba vöövahele, jalgu hargitades taburetile ning võõpas esikulae kärmesti üle. Juhtus, et just sel kibekiirel hetkel kostis põiktänavast petrooleumimüüja hüüd, läbi plekkruupori kõlas see kui muezzini kutse. Aga minut hiljem veeres hoovi söeauto, söega köeti hollandi ahju, mis soojendas nii seda kui ka  teist majapoolt. Lena-memm jõudis kõike: lipata petrooli järele ja näidata, kuhu süsi maha kallata, sohvriga nägeleda ja petrooleumimüüjaga uudiseid vahetada…Tema elu tuksles ja pulbitses nagu paagis keedetav pesu.
        Peale selle varustas memm perekonda köögiviljadega, suure osa hoovist hõlmasid tema kartulivaod, porgandi- ja sibulapeenrad. Kaheteistkümneaastased tolgused Koljan ja Toljan pugisid vahetpidamata, haarasid kõike, mis silma ette sattus, ning kord panid kardina tagant pihta küpsised, mille Katja oli palgapäeval ostnud, et end pisut hellitada.
        Selle peale sõimas Leena-memm poisse imetlevalt ja laiutas Katja ees käsi.
        Memm andis tütrepoegadele kõik andeks, ema karistas karmilt. Kõige eest: hoovinurgas kemmergust leitud plärude eest, valetamise eest, tühjaks noolitud boršipoti eest, naabrite õunapuult õunte näppamise eest.
        Tuli pärast pikka tööpäeva kaamena koju, ampsas paar suutäit ja asus vihikuid parandama, istus südaööni – näost roheline, silmad põletikulised. Pojad olid juhitamatud, sellepärast andis ta neile lihtsalt tuupi. Need hakkasid juba vastu lööma, kisasid, veeretasid süüd teineteise kaela.
        „Miks sul, näru, suust suitsuhaisu tuleb?!“
        „Sellepärast et, emps…ma põletasin suus paberit…ai, ära löö ema, lase lahti!!! See on Toljani süü!“
        „Minu?! Sa ise, raisk, alustasid … Ai, ema!!! Mina ei teinud…. ma… kodutud said mu kätte… ja suitsetasid… ja puhusid suitsu mulle suhu! Ära löö-öö!!!“
        Memme hellitas, ema kolkis. Koljan ja Toljan visklesid nende kahe naise vahel ja läksid iga päevaga aina pöörasemaks.

Katja püüdis koju tulla nii hilja kui võimalik. Sõitis trammiga lõpp-peatusse, Šeihantauri kanti, ning kõndis veel veerand tundi jala, mööda valgustatud tšaihanaast, kus ükskõik mis ilmaga istusid vateeritud halattides usbekid hommikuni kurpatšidel, jõid teed kollase murdsuhkruga, sõid kakku peale; mööda mošeest, mööda kustuvast turuplatsist, kus oli ikka veel näha liikumist: keegi müüs viimaseid viinamarju ja arbuuse, paar-kolm joodikut vedeles vaata et vankrirataste all, koormasse kuhjatud melonid saatsid öösse sooja kollakat sädelust… Piki savimüüri, millele oli söega maalitud „Šurik lõi paksuperselise eide Ljovalt üle“, jalutas usbekist püssimees, kes valvas ei tea mida – basaari, mošeed või filmistuudio hoonet… Suvise vaikuses, mis tulvil rohu ja puude hõngu, jahtuva asfaldi ja trammirööbaste lõhna, hiiglasliku turukeha vürtside, küpsetiste, sõnniku aroome, oli kuulda konnade krooksumist, kilkide laulu ja basaari tagaõuele kinni  seotud eesli kauget hüüdu…
        …Sel ajal hakkas Katja tasapisi äri tegema. Kenafivabrik polnud teab mis tulutoov koht, kuid aeg-ajalt õnnestus pluusi alla peidetuna välja viia meeter-kaks langevarjusiidi, vastupidavat valget kangast siniste lärakatega – naised võtsid seda kleidiriideks.
        Riiet ostis vabrikutöölistelt kokku rõõmsameelne spekulant Firuzka, kelminägu, kes pikkis uljalt usbeki keelde venekeelseid roppusi.
        „Katka, sina, lits, ole vakka, ära tingi, džaljab!“
        Katja tingis meeleheitlikult, võitles iga kopika eest, mitte ainult sellepärast, et muutus iga päevaga ihnemaks, vaid ka sellepärast, et kõleda külmavärinaga istus tema hinges orvuvalu, ei olnud seal ruumi kellegi haletsemiseks ega kellegi armastamiseks. Tsehhis ei saanud ta lähedaseks kellegagi, ta ei vaevunud iialgi kellegi lugu ära kuulama ega tundnud kellelegi kaasa – leidis, et talle piisab tema enda loostki, tunneks siis keegi talle kaasa. Ta oli alati üksi. Polnud kedagi, kellele külla minna või kellega Karla-Marlal jalutada…
Lk 346-349

Kui paljusid inimesi olen ma pikkadele ja vähem pikkadele reisidele saatnud Taškendi kahekorruselisest lennujaamast – sellest kõledast hoonest, läbiimbunud melonilõhnast ja ummistunud kemmergute haisust, täis valjuhäälditest tulevat arusaamatut usbeki- ja venekeelset pominat. Kui paljudele lendudele olen ma ise hiljaks jäänud ning kui palju rahakotte ja pileteid on siin pätid mu tuttavate ja sõprade taskust näpanud, aga ka minu enda taskust, kui ma lendasin koos poja ja mehega Moskvasse – lõplikult ja tagasipöördumatult.
Taškent klammerdus mu mantlihõlma külge, taskut peaaegu küljest rebides, ning me olime sunnitud varastatud piletid veel kord kinni plekkima, ehkki istusime lennukis meie endi kohtadel, olles maksnud mu lapse- ja noorpõlvelinnast põgenemise eest topelthinna.
        Ent veel enne seda, kui lahkusin kaheksakümne neljandal Taškendist jäädavalt, jõudsin ma käia lennujaamas teiste ärasaatmistel – Ljonja Vološin, mu lapsepõlvesõbra Semjon Plotkini lähedane semu, lahkus Ameerikasse.
        See oli aeg, mil Semjon lavastas Taškendi muusikalise komöödia teatri näidendit, mille ma klopsisin kokku usbeki muinasjuttude ainetel, ning kord pärast proovi veenis mind lennujaama kaasa tulema: „Sadame Ljonka ära, sa ei kujuta ette, kui vapper inimene ta on, milline mehisus, ilma igasuguse loba ja poosetamiseta!“
        Ning sellal kui me trolliga mööda Šota Rustaveli prospekti loksusime, rääkis Semjon, et Vološin hoidis hulga aastaid oma keldris keelatud kirjandust, tol ajal kinni istunud inimõiguslase Ženja Goreliku raamatukogu. Ja teades, et tolle maja jälgitakse, jõudis päev enne läbiotsimist meeletu julgusega kõik põrandaalused trükised oma autoga ära viia. Ja tema vahva ema teadis kõike, teadis, nad mõlemad elasid Damoklese mõõga all! Või kuidas ta võitles väljasõiduvabaduse eest, kuigi ise oli palju aastaid väljasõiduõiguseta,  – käis Moskvas, võttis seal osa demonstratsioonidest, näljastreikidest… kuid pääses kuidagi terve nahaga, vingerdas välja, tal vedas hullupööra, ehkki nii mõnelgi korral kõndis ta päris serva peal… Aga võib-olla mängis oma rolli see, et Margarita Issajevna opereeris poolt Usbekistani, sealhulgas kõikide nende KGB-raiskade lapsukesi. Ja nüüd siis sõidab Ljonja ära… Õige kah, milleks siin passida! Seal ootab teda hiilgav tulevik. Ta on ju geenius, ehtne matemaatikageenius!

Ehtne geenius seisis nõutu näoga, ümbritsetuna tihedast saatjatesummast (ma ei olnud midagi seesugust veel näinud, ainult paraadidel ja pühadel), käsi embavalt ema õlgade ümber ja pilk otsimas kedagi peasissepääsu juurest. Ma tundsin ära Margarita Issajevna, kes oli umbes pooltel mu tuttavatel ja sõpradel mandleid ja adenoide lõiganud. Ta võpatas iga kord, kui valjuhääldi hakks midagi usbeki keeles pobisema, ning ütles närviliselt:
        „Ljonja, algab pardaleminek! Me jääme hiljaks, Ljonja!“
        Kuid üle peade kõrguv Ljonja vaatas muudkui lennujaama klaasuste poole.
        Ning järsku astus nendest ustest sisse noor pikk naine, pilgu aja pärast tundsin temas ära kunstnik Štšeglova, kellega meil olid kõige erinevamad ühised tuttavad ja sõbrad ning nüüd siis tuli välja, et ka Vološin… Ta peatus eemal samba juures ning Ljonja ruttas tema juurde; nad seisid minutijagu, mitte rohkem, lähestikku teineteise vastas ja rääkisid huuli peaaegu paotamata: mees – korraga hoobilt kahvatunud, piinatult naeratav, ühtelugu sarvraamis prille kohendav; naine – täiesti loppis näoga, päkkadel vetruvalt kerkiv ja laskuv, otsekui püüdnuks mehe näkku kiigata, näha seda uuest, ainult talle teadaolevast rakursist…
        Äkitselt keeras naine järsult ringi ja suundus väljapääsu poole.
        Mees ilmselt hüüdis midagi või tuli naisel endal tahtmine heita mehele veel üks pilk, igatahes enne hoonest välja astumist pöördus naine ümber ja mõlemad tõstsid nagu käskluse peale käed üles ja hoidsid neid sedasi liikumatult, otsekui andnuks läbi õhu midagi peaost pihku edasi…
        „Ljonja, rutem, algas pardaleminek!“ hüüdis Margarita Issajevna hüsteeriliselt.
 
Ning me kõik hakkasime reisijate ja saatjate summas liikuma – koos kohvrite reisikottide, pampude ja seljakottidega.
        Ühte reisijat, üsna purjus ja koperdavat onklit vedasid sõbrad, lükkasid tagant nagu hoogu andes, delegeerides teda oma jotade kamba poolt taevasse lendama. Ning pärastpoole jälgisid kõik piirde taga seistes, kuidas ta ronis trepiastmeid pidi üles, ühtelugu ümber pöördudes, käsi kokku põimides ja neid saatjatesumma poole raputades justkui öeldes: ma olen teiega, sõbrad!
        Viimaks õnnestus stjuardessil ta lennukisse toppida ning trapp ujus aeglaselt eemale. Kuid luuk jäi ikka veel lahti. Paari-kolme hetke pärast ilmus luugiservale ühtäkki ikka toosama joodik. Saatjateparv kangestus, kõik kukkusid läbisegi talle karjuma, et mingu ta otsekohe sisse. Kuid mees seisis lahtisel luugiserval edasi, lehvitas hüvastijätuks südamlikult ja õõtsus – üks liigutus ettepoole ja ta oleks välja kukkunud.
        Minut hiljem leidsid jokutama jäänud stjuardessid selle romantiku üles ja ja hakkasid vaata et nattipidi salongi tirima, ent tema rabeles aina lahti ja jätkas südantlõhestavat lehvitamist hüvastijätuks…
        Lõpuks lisandusid stjuardesside nõrgukestele kätele kellegi tugevad mehekäed, joobnu tõmmati salongi, äiati möödaminnes põikpäisuse eest ning uks pandi ometi kord kinni.
        Kõik tõmbasid kergendatult hinge, puhkesid naerma ja hakkasid laiali minema…
        Edu, edu teile uues kohas, kullakesed!      
Loomingut eesti keeles:

„Millal ükskord langeb lund?“, Eesti Raamat 1989
„Päikselisel tänavapoolel“, Tänapäev 2008
                
Linke:
 
Kodulehekülg:
http://www.dinarubina.com/english/biography.html
http://www.dinarubina.com/

http://www.allbookstores.com/author/Dina_Rubina.html

Vaapo Vaher „Elu mütoloogilises psühhoruumis“, Maaleht 29.01.2009
http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=14203

Püsiviide Lisa kommentaar

Carlos Ruiz Zafón

2. sept. 2009 at 2:23 p.l. (Nädala autor 2009)

carlos_ruiz_zafon

Carlos Ruiz Zafón (s 1964) on sündinud Barcelonas.  Kirjutanud mitmeid noorsooromaane. 2001. a  ilmunud „Tuule vari“ (La Sombra del Viento) on esimene täiskasvanutele mõeldud romaan, mis osutus rahvusvaheliseks bestselleriks. Tänaseks on see tõlgitud neljakümnesse keelde ja pälvinud mitmeid kirjandusauhindu. 2008. a ilmus Carlos Ruiz Zafóni uus romaan „Ingli mäng“. Kirjanik elab ja töötab Los Angeleses.
Katkendid: Carlos Ruiz Zafón „Tuule vari“, Varrak 2008 lk 126-128

„Julián läks Pariisi umbes 1918 või 1919. Isa tahtis teda sõjaväkke saata, mõistate? Ja ma arvan, at ema võttis vaesekese kaasa, et ta ära päästa. Härra Fortuny jäi üksinda pööningukorterisse.“
        „On teil aimu, kas Julián kunagi Barcelonasse tagasi ka tuli?“
       Majahoidja vaatas mulle vaikides otsa.
       „Te siis ei teagi? Julián suri Pariisis veel samal aastal.“
       „Kuidas, palun?“
       „Ma ütlesin, et Julián heitis hinge. Pariisis. Natuke aega pärast kohalejõudmist. Parem, kui ta oleks sõjaväkke läinud.“
       „Kust te seda teate, kui küsida tohib?“
       „Kust siis ikka, ta isa ütles mulle.“
       Noogutasin aeglaselt.
       „Arusaadav. Kas ta ütles ka, millesse Julián suri?“
       „Ausalt öelda, ega vanamees mulle täpsemalt ei rääkinud. Ükspäev, natuke pärast seda, kui Julián oli ära läinud. Tuli talle kiri, ja kui ma siis isalt küsisin, mis sellega teha, ütles tema, et ta poeg on surnud, ja kui talle veel peaks saabuma, siis visaku ma minema. Miks te mulle niiviisi otsa vaatate?“
        Härra Fortuny valetas teile. Julián ei surnud 1919. aastal.“
        „Mis te ometi räägite?“
        „Julián elas Pariisis vähemalt 1935. aastani ja tuli siis Barcelonasse tagasi.“
        Majahoidja nägu lõi särama.
        „Nii, et Julián on siis siin, Barcelonas? Kus?“
        Noogutasin, lootes, et see kannustab majahoidjat  mulle rohkem rääkima.
        „Helde taevas, … Mis rõõmsaid uudiseid te toote, ma mõtlen, kui ta praegugi elus on. Küll ta oli armas laps – tõsi küll, natuke kummaline ja elava kujutlusvõimega, aga temas oli midagi, millega ta su südame röövis. Sõdurit temast poleks saanud, seda oli kaugele näha. Minu Isabelakesele ta hirmsasti meeldis. Kujutage ette, üksvahe ma isegi mõtlesin, et äkki nad kunagi abielluvad ja puha, laste asi… Tohib, ma vaatan veel korra seda pilti?“
        Ulatasin talle uuesti foto. Majahoidja silmitses pilti, justkui oleks see talisman, tagasisõidupilet noorusaega.
        „Teate, see tundub rumal, aga mul on tunne, nagu oleks ta päriselt siin… ja see segane ütles, et ta on surnud. On ikka inimesi ilmas, tõesti. Ja mis Juliánist Pariisis sai? Kindlasti sai ta rikkaks. Mulle tundus alati, et kunagi tuleb Juliánist rikas mees.“
        „Mitte just päris. Temast sai kirjanik.“
        „Lugude kirjutaja?“
        „Midagi sinnapoole. Ta kirjutas romaane.“
        „Kas raadiosse? Oi, kui tore. Ega ma ei imesta, sest teate mis? Väiksest peast jutustas ta ümbruskonna lastele kogu aeg igasugu lugusid. Mõnikord suvel ronis minu Isabelake koos oma nõbudega õhtuti üles katuseterrassile teda kuulama. Nad rääkisid, et mitte ilmaski ei jutustanud ta sama lugu kaks korda. Tõsi küll, kõik lood olid surnutest ja vaimudest. Nagu ma ütlesin, oli ta kummaline laps. Ehkki, kui isa peale mõelda, siis tundub kummaline hoopis see, et ta täitsa peast põrunud ei olnud. Mis seal imestada, et naine ta lõpuks maha jättis, ta oli ikka  tõesti segane. Vaadake, mina ei topi oma nina teiste asjadesse. Ma lepin kõigega, aga see mees ei olnud hea inimene. Samas trepikojas ei jää lõpuks miski saladuseks. Teate, ta peksis oma naist. Alailma kostis trepikotta karjumist ja rohkem kui korra käis politsei kohal. Ma saan aru, vahel mees peab naisele kere peale andma, et teda austataks, ma ei ütlegi, et see ei peaks niimoodi olema, palju on ju ringitõmbamist ja tüdrukuid ei kasvatata enam nii nagu vanasti – aga ma ütlen, sellele meeldis naist niisama kolkida, saate aru, mis ma mõtlen? Vaese naise ainuke sõbranna oli nooruke Vicenteta neljandalt korruselt. Mõnikord põgenes ta Vicenteta juurde, et mees teda  rohkem ei kolgiks. Ja ta jutustas Vicentetale igasugu asju…“
        „Nagu näiteks…“
        Majahoidja ilme muutus usalduslikuks, ta kergitas kulmu ja piilus siia-sinna.
        „Näiteks, et poiss ei olegi kübarameistri poeg.“
        „Julián? Te tahate öelda, et  Julián ei olnudki härra Fortuny poeg?“
        „Nii ütles prantslanna Vincentetale. Kas viha või mine sa võta kinni mille pärast. Tüdruk rääkis mulle mitu aastat hiljem. Kui nad enam siin ei elanud.“
        „Ja kes siis Juliáni pärisisa oli?“
        „Seda ei tahtnud prantslanna kunagi öelda. Võib-olla ta ei teadnudki. Teate küll, missugused need välismaalased on.“
        „Ja kas te arvate, et sellepärast mees peksiski teda?“
        „Kes seda teab. Kolm korda tuli ta lausa haiglasse viia, kuulete: kolm korda. Ja selle vanal seal jätkus veel julgust rääkida, et naine ise on kõiges süüdi – et ta on joodik ja ise kukub kodus, nii kui pudelisse vaatab. Jutt või asi. See mees muud ei teinudki, kui tülitses kõigi naabritega. Ükskord ta kaebas, et mu kadunud abikaasa – rahu tema põrmule – olevat tema töökojas vargil käinud; tema jutu järgi olevat kõik lõuna poolt Murcia kandist tulnud inimesed ühed logardid ja varganäod, kusjuures meie oleme hoopis Úbedast…“
        „Kas te ütlesite, et te tundsite selle tüdruku ära, kellega Julián seal pildi peal on?“
        Majahoidja hakkas uuesti pilti uurima.
        „Teda ma pole küll kunagi näinud. Kenake.“ 
 
Lk 325-328
        Tegin silmad lahti ja astusin peaaegu pimesi trepist alla, sest küünlavalgus suutis ainult mõne sentimeetri pimedust hajutada. Alla jõudnud, hoidsin küünalt kõrgel ja vaatasin ringi. Ei leidnud ma mingit kööki ega kappi, mis oleks täis kuivi puid. Minu ees avanes kitsas koridor, mis lõppes poolringikujulise ruumiga, kust paistis kellegi seisev kuju, näol verepisarate vaod, silmad mustad ja põhjatud, käed tiibadena laiali, meelekohtadest võrsumas asteldest madu. Tundsin, kuidas mul käis kuklast läbi jäine judin. Mingil hetkel sain enesevalitsemise tagasi ja taipasin, et vaatan puust tahutud Kristuse kuju kabeli seinal. Läksin mõne meetri edasi ja olin silmitsi viirastusliku vaatepildiga. Vana kabeli ühes nurgas seisid hunnikus alasti naiste torsod. Märkasin, et neil pole käsi ega päid ning neid hoiavad püsti kolmjalad. Kõik nad olid ilmselgelt erineva kujuga ning polnud raske ära tunda erinevas vanuses ja erineva kehaehitusega naisi. Kõhu peale olid söega kirjutatud nimed: Isabel. Eugenia. Penélope. Ometi kord tuli loetud viktoriaanlik kirjandus mulle appi ning ma taipasin, et minu ees avanev vaatepilt oli jäänus ühest nüüdseks käibelt kadunud kombest, kaja neist aegadest, kui jõukad pered lasid teha kõigi pereliikmete mõõtudele vastavad mannekeenid, mida rätsepad kasutasid neile kleite või ülikondi õmmeldes. Kristuse karmist või ähvardavast pilgust hoolimata ei suutnud ma hoiduda kiusatusest sirutada käsi ja puudutada kuju, mis kandis  Penélope Aldaya nime.
        Tol hetkel tundus mulle, et kuulen ülemiselt korruselt samme. Oletasin, et Bea on juba kohale jõudnud ja käib nüüd mind otsides mööda maja ringi. Lahkusin suure kergendustundega kabelist ja läksin tagasi trepi poole. Hakkasin juba üles minema, kui märkasin koridori teises otsas keskkütteboilerit, mis näis olevat korras ja tundus tolles keldris üsna kohatuna. Mulle meenus, et Bea oli rääkinud midagi selle kohta, et kinnisvarafirma, mis Altayade häärberit aastaid müüa püüdis, oli võimalike ostjate meelitamiseks majas natuke uuendusi teinud, ehkki tulutult. Astusin lähemale, et seda kaadervärki põhjalikumalt uurida, ja nägin, et tegemist on radiaatoritest ja katlast koosneva küttesüsteemiga. Oma jalgade juurest leidsin mitu söeämbrit, vineerilaastusid ja mõned kanistrid, mis, nagu ma oletasin, sisaldasid petrooleumi. Tegin katlaukse lahti ja piilusin sisse. Kõik paistis korras olevat. Mõte, et mul võiks õnnestuda see masinavärk nii paljude aastate järel tööle saada, tundus küll veidi hullumeelne, kuid see ei takistanud mind katelt sütt ja puid täis ladumast ja neid korralikult petrooleumiga üle kallamast. Seejuures tundus mulle, et kuulen selja tagant päevinäinud puu naginat, ning vaatasin hetkeks selja taha. Mu silme ette tõusis kujutluspilt puu seest välja tõmmatud veristest asteldest ning pimedusse vaadates kartsin, et kohe ilmub mõne sammu kaugusel nähtavale toosama Kristuse kuju ja astub, koeralik irve suul, minu poole.
        Katel võttis küünlast heleda leegiga tuld, tuues kuuldavale metalse kärgatuse. Panin ukse kinni ja taganesin paar sammu, üha vähem veendunud oma plaani mõistlikkuses. Paistis, et katel ei tõmba hästi, ja otsustasin üles tagasi minna, et vaadata, kas mu tegevusest on ka mingit tegelikku kasu. Läksin trepist üles ja tagasi suurde saali, lootes, et leian eest Bea, kuid temast polnud jälgegi. Arvutasin mõttes, et minu siiajõudmisest pidi olema möödas peaaegu tund, ning hirm, et mu hämarate ihade objekt ei tulegi, muutus valusalt ehtsaks. Rahutuse eemale peletamiseks võtsin nõuks oma torumehetööd jätkata ja asusin otsima radiaatoreid, et veenduda, kas mu katse katlale elu sisse puhuda oli ka vilja kandnud. Kõik radiaatorid, mis ma leidsin, näisid olevat minu jõupingutuste suhtes täiesti ükskõiksed ja püsisid jääkülmad. Kõik peale ühe. Tolles väikeses vaevu nelja-viie ruutmeetri suuruses ruumis, mis näis asuvat täpselt katla kohal ja osutus vannitoaks. Oli natuke sooja tunda. Laskusin põlvili ja oma suureks rõõmuks tundsin, et põrandaplaadid on leiged. Niiviisi Bea mind leidiski, käpuli põrandal, kobamas põrandaplaate nagu narr, nõdrameelne naeratus näole tardunud.

Kui ma tagasi vaatan ja püüan taastada tol õhtul Aldayade häärberis aset leidnud sündmusi, paistab ainuke vabandus mu käitumisele olevat tõsiasi, et kaheksateistkümneselt, ilma osavuse ja erilise kogemuseta, võib vana vannituba tunduda paradiisina. Mul kulus ainult mõni minut Bea veenmiseks selles, et võiksime tuua elutoaks tekid ja sulgeda end sellesse tibatillukesse ruumi, ainsateks kaaslasteks kaks küünalt ja vannitoasisustus, mis sobinuks muuseumisse. Minu põhiline argument, soojus, veenis Beat üsna ruttu ja põrandaplaatidest õhkuv soe hajutas peagi ta algse hirmu, et mu pöörane ettevõtmine või maja põlema panna. Hiljem, kui ma teda värisevil sõrmil küünalde punakas hämaruses lahti riietasin, naeratas ta mulle ja otsis mu pilku, andes mõista, et ükskõik, mille peale ma ka ei tuleks, tuli tema selle peale varem, nii on see nüüd ja nii see jääbki.
        .        

Linke:
Anneli Saro „Carlos Ruiz Zafón Tuule vari“, Eesti Ekspress, Areen, 30.01.2009
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/9B3FEE57CD9A6EEDC225750800555231

Margus Haav „Raamatuarvustus: Raamat raamatutest“, Sakala 22.10.2008
http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=42728

Jan Kaus „Elusa raamatu varjus“, Sirp 03.10.2008,
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1090

http://en.wikipedia.org/wiki/Carlos_Ruiz_Zaf%C3%B3n

Kodulehekülg
http://www.carlosruizzafon.co.uk/

Gilbert Cruz, Intervjuu Carlos Ruiz Zafoniga Times`s, Time, 30.06.2009
http://www.time.com/time/arts/article/0,8599,1907807,00.html

Püsiviide Lisa kommentaar

Martin Walser

13. aug. 2009 at 4:42 p.l. (Nädala autor 2009)

Martin Walser (1927) – saksa kirjanik, arvukate kirjanduspreemiate omanik: Georg Büchneri auhind 1981.a ja Saksa raamatukaubanduse rahupreemia 1998.a.

Martin Walser

Martin Walser

Katkend Martin Walser „Armastav mees“, Eesti Raamat 2009, lk 31-33

Õnneks puhkes äike ja Ulrike sai temalt teada, et Seneca on kirjutanud: välgust tabatud inimesed lamavad maas, nägu ülespoole. Kui Ulrike imestas, kuidas ta nii paljusid asju teab, ütles Goethe, et selle teadmise välgutabamusest surnud inimeste kohta oli ta saanud kriminaalnõunik Grünerilt Egeris, keda ta külastavat igal aastal Weimarist Böömimaale sõites ja sealt tagasi tulles. Koos temaga olevat ta roninud ümbruskonna kõikide mäeharjade, küngaste ja mägede otsa ja sealt tähelepanuväärseid kivimeid kaasa toksinud. Kellelt veel kui mitte kriminaalnõunikult võis ta teada saada, et Louis XIV ajal oli keelatud šalmaide – vanaaegsete oboetaoliste puhkpillide – kasutamine, kuna šveitslased olevat seda kuuldes koduigatsusest surnud. Ja kui ta Grüneri juurde sisse astub, kõlab team esimene lause alati nii: Nii, mu hea sõber, missugused on teie uuemad leiud? Siis vastab Grüner: Kõik on Teie Ekstsellentsi teenistuses, ma olen ju teile kõige eest tänu võlgu. Ah, Ulrike, oleks meil ainult tegemist inimestega, kes on sulle kõige eest tänu võlgu!
Ja Ulrike: Mis sellest siis kasu on?
Võiks öelda, lausus Goethe, et kes mulle tänulik on, sellele olen mina nii tänulik selle eest, et ta on mulle tänulik, nagu team ei saa mulle kunagi olla.
Te tahate alati kõiki üle trumbata, ütles Ulrike.
Ainult sellepärast, et mind ei sa keegi üle trumbata, ütles Goethe.
Ainult sellepärast, et te teate: teie olete alati kõigist üle.
Ulrike, ütles Goethe, vaadake, kuidas ma saan teiega siin rääkida ja teie minuga, kas te mäletate veel, kuidas oli eelmisel aastal ja üle-eelmisel jäigas Karlsbadis, kas me seal saime kunagi nii teineteisega rääkida?
Marienbadis on midagi ameerikalikku, ütles Ulrike.
Goethe ei saanud sellest kohe aru.
Näete, kuidas avara aasa ümber, otse selle servas, seal, kus ürgmets algab, on üks hotell teise kõrval. Kolm, neli võimsat hotell, paigutatud otse keset rohelist kõnnumaad. Sest nelja aasta eest oli siin veel roheline padrik. See paistvat talle ameerikalikuna.
Klebesbergi palee, ütles Goethe, on juba iseenesest provokatsioon. Sada tuba kolmel korrusel, tore fassaad, hoone laius viiskümmend meetrit. Kas see saab hästi lõppeda?
Ekstsellents, kuigi miski peab hästi minema, siis see ka läheb hästi, ütles Ulrike rangelt õpetliku häälega. Õigupoolest Goethe häälega.
Goethe imestas. Ja küsis, et kui Ulrike nii räägib, keda tema, Goethe, siis rääkimas kuuleb.
Mind, vastas Ulrike. Aga nii nagu Goethe oli oma teadmised pikselöögist surnute ja Seneca kohta saanud Egeri kriminaalnõunikult, nii olevat tema kõik, mis käib Marienbadi kohta, saanud oma tulevaselt kasuisalt, krahv Klebelsbergilt, ja oma vanaisalt, parun Broesigkelt. Salanõunik peaks neid mõlemat kord õhtul rääkimas kuulma. Marienbad on Euroopa kõige rohelisem maanurk, kust Euroopa kõige rikkamad inimesed on alati Karlsbadi suundudes mööda sõitnud. Need teevad nüüd Marienbadis peatuse. Klebelsberg, kes oma põhiliselt ametilt on ikkagi Austria rahandusminister, ja Ulrike vanaisa Broesigke olevat rehkendajad. Ka vanaisa olevat siin ehitanud. Muide, ja seda ütles Ulrike ainult selleks, et Goethe teaks, vanaisa olevat oma perekonnas positsiooni poolest kõrgemale jõudnud kui vanuseliselt. Ulrike emaisa olevat preislaste suure kuninga Friedrichi ristilaps.
Ah, ütles Goethe, see on ilus sild: Friedrich Suure juurest ameerikalikku Marienbadi. Vanaisa rõõmustaks, ütles Ulrike, kui Goethe sooviks ühel päeval tema ristimistunnistust näha, selles oli ta kindel. Ja Goethe: Seda ma tahan tõepoolest näha. Ta olevat kunagi lasknud ühel oma romaanikangelasel romaani lõpus öelda, kuhu ta oma raha paigutaks, kui tal oleks võimalik valida, kas Venemaale või Ameerikasse, ja vastus oli: Ameerikasse. Ekstsellents, hüüdis Ulrike, vahetame teemat! Ja Goethe: Mis nüüd? Ulrike: Sest siis tahaks tema natuke Ameerikaga uhkeldada, Goethele polevat selles küsimuses midagi uut, ta on selle juba ammu lahendanud! Aga kahjuks ainult romaanis, ütles Goethe, ja seda väga melanhoolsel toonil. Ulrike sai muidugi aru, et Goethe oli uhke promeneerimise üle koos temaga. Ta taipas ka, et elava vestluse ja kõige selle juurde kuuluvate žestidega oli tähtis Marienbadi publikule näidata, et neid ei tohi segada. Goethe nautis seda, et Ulrike ilmus iga päev välja uue kleidiga, just nagu oleks tema need kleidid Ulrikele välja mõelnud. Tõenäoliselt tuid Ulrike kleidid kõik otse Viinist, ema sõbralt krahv Klebelsbergilt. Kõik Levetzow` naised olid elavamalt, tegelikult isegi vaimukamalt riietatud kui teised naised. Nendel polnud kunagi midagi seljas, mis oleks kandja selle riideeseme esitlejaks muutnud. Sellest oleks võinud tema minia Ottilie midagi õppida. Aga ta teadis nüüd juba: kui ta kirjeldas Levetzow` daamide sametit ja siidi, villaseid riideid ja karusnahku, reageeris Ottilie närvivapustusega, see tähendab, jäi haigeks või vihastas. Või juhtus nii üks kui teine. Ta oli just saanud kirja Ottilie õelt Ulrike von Pogwischilt, milles kirjeldati, kuidas Weimaris olukord on. Ta olevat kuulnud, kirjutas ta, et Goethe tõstvat tema nimekaimu eriliselt esile.Talle polevat vastuvõetav, et daami nimi on Ulrike. Kui Goethe Weimarist tagasi olles seda nime kuuleb, mõtleb ta alati kaugele, ilusale, armastusväärsele Ulrikele.

Eesti keeles ilmunud looming:

Lennuk maja kohal, Loomingu Raamatukogu nr 50, Perioodika 1965

Kõrvalhaak; Toalahing: dialoogid, Loomingu Raamatukogu 46/47, Perioodika 1978

Põgenev hobune, Loomingu Raamatukogu nr 31, Perioodika 1989

Luigemaja, Eesti Raamat 1994

Armastav mees, Eesti Raamat c2009

Viiteid:

Martin Walser – http://en.wikipedia.org/wiki/Martin_Walser,

http://de.wikipedia.org/wiki/Martin_Walser

Martin Walser 80 – kirjanik kui küsimärk, mitte punkt,
http://www.kriteerium.ee/kataloog.php?uID=80&lang=est

Martin Walser äratab taas avalikkuse pahameelt, Eesti Ekspress, Areen, 29.05.2002, http://paber.ekspress.ee/viewdoc/6A42C952DC50D3ECC2256BC700360B9E

Martin Walseri uudisteos ärritab juba enne ilmumist, Eesti Ekspress, Areen, 6.06.2002, http://paber.ekspress.ee/viewdoc/91C5447A6251DF85C2256BCE004112E2

Martin Walser: Eine Biographie, Krisostomus,
http://www.kriso.ee/cgi-bin/shop/20073390842.html?saadafly=1

Ave Tarrend „Armastuse fenomenoloogia“, vabaeuroopa.org, 30.07.2001
http://www.vabaeuroopa.org/Article.aspx?ID=991997C1-48CD-49C4-8AFA-34ECBDBBF4B8&m=7&y=2001

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »