Jelizaveta Aleksandrova-Zorina

10. aug. 2017 at 10:46 e.l. (Nädala autor 2017) (, )

Jelizaveta Aleksandrova-Zorina (1984) on vene kirjanik ja publitsist. Tema debüütromaan „Väike inimene” pälvis 2012. aastal muuhulgas maineka NOS (Novaja Slovesnost) auhinna. See on armutu pilguheit korruptsioonist läbinäritud Venemaa äärealade ellu. Raamat räägib indiviidi ja kuritegeliku süsteemi vahelisest konfliktist – süsteemi ohvrist, lihtsast insenerist, kes peab ebaõigluse eest asotsiaalide ja saamide sekka põgenema, kuid kellest kujuneb ühiskonna äärealadel tõeline kättemaksja. Teose tegevustik leiab ast Koola poolsaarel, põhjapolaarjoone taga asuvas väikelinnas, mis meenutab kangesti Aleksandrova-Zorina enda lapsepõlveolustikku. Publitsistina ja blogijana on Aleksandrova-Zorina tuntud kui Putini režiimi kriitik. Ta on muuhulgas loetlenud ühes Gazeta.ru artiklis üles viisteist Venemaa administratsiooni propagandanippi, alustades maailma mustvalgeks jaotamisest „meieks” ja „nendeks” ning lõpetades otseste vandenõuteooriatega. Aleksandrova-Zorina juhib ka raamatuiportaali thankyou.ru kirjandusosa.
(HeadRead kirjandusfestivali 2017 kataloog)

Katkend: Väike inimene, Tänapäev 2017, tõlkinud Jüri Ojamaa, lk 213 – 221.

 

Patrullautode sireenid huilgasid kõrvulukustavalt, autod andsid läbi rahvahulga trügides signaali. Politseinikud hüppasid masinatest välja. Ljutõi tõstis käed, näidates, et tal ei ole relva. Kuid politseinikud ei liikunud paigast, nad vahtisid Ljutõid ammuli sui, siis aga andsid talle teed ja lasksid ta edasi. Saveli ei riskinud tükk aega käsi alla lasta, aga siis astusid politseinikud veel kaugemale. Ljutõi tegi neile kummarduse ja läks neist ettevaatlikult mööda, vaatas veel tükk aega tagasi, kartes, et talle tungitakse selja tagant kallale.
Väljakul oli rahvast palju nagu mõnel pidupäeval. Suveverandal trügisid baarikülastajad, turvamehed ja ettekandjad, nood surusid ümmargusi kandikuid ehmunult vastu rinda. „Lase mind maha või mina lasen sinu!” kõlas kõrvus Mogila naer.
Ljutõi pilk jäi pidama lauale, mille taga oli tol õhtul istunud bandiit, ja jälle valdas teda tunne, et kõik see oli aset leidnud tema kujutluses.
Peegelvitriinist möödudes Ljutõi peatus. Tal olid jalas lühikesed katkised püksid, jalgade ümber kileräbalad, seljas sviiter, mis rippus tema kõhnal ritvpeenel kehal nagu kalts. Habe oli räpane nuustik, viltune nina lebas põsel otsekui magades.
Ljutõi vaatas tütre poole ja nägi, et too oli surunud taskurätiku näole, talumata isast tulevat haisu.
Mees ei suutnud end talitseda ja silitas tütre pead, tütar põrkas jälestades eemale ja hakkas nutma. Inimesi laiali tõugates trügis tema juurde Pitšugin. Ta oli Ljutõi ilmumisest kuulnud naabrinaiselt, kes lõugas uudist akende all, otsekui müütaks ta ajalehti; korteri ust lukustamata oli Pitšugin trepist alla jooksnud ja käigult särgi kinni nööpinud. Uurija oli kihutanud mööda tänavaid, kuid vastutulijad osutasid igaüks ise poole nagu rikkis kompassid ja sireenide undamine kostis linna igast otsast, nii et ta oli sattunud lõplikult segadusse ega olnud lootnudki enam Ljutõid leida. Kuid möödasõitnud patrull seletas, et Ljutõi seisab keskväljakul, ja Pitšugin tormas sinna.
„Te peate tõtt rääkima!” haaras ta Ljutõil õlast kinni, kuid mõned paljaksaetud peaga poisid tõukasid ta eemale. „Ljutõi! Ljutõi, kas te kuulete mind?” karjus  Pitšugin. „Te peate rääkima tõtt!”
Bandiidid ei lasknud teda sammugi võrra edasi ning iga kord, kui uurija püüdis Ljutõile läheneda, haarasid nad tal käte alt kinni või sulgesid tal tee, õlg õla vastas seistes surusid ta tagasi rahva sekka.
Enda ümber vaadates nägi Ljutõi, et teda ümbritses igalt poolt inimsumm otsekui läbipääsmatu kuusemets, mis teda ahnelt pilkudega torkis.
„Ljutõi, kas sa nägid, kuidas Mogila maha lasti?” karjuti talle.
„Kas sa peitsid end metsas?”
„Kas sa kardad?”
Püüdes kaitsta meest küsimuste eest, tõrjus Ljutaja ligipressivaid inimesi:
„Jätke järele, kas te siis ei näe, et tal on halb!”
Ljutõil virvendas silme ees, puurivad pilgud torkisid nagu nõelad, näod sulasid üheks vormituks laiguks ja talle tundus, et karjuvad suud tahavad teda hammustada. Ta vankus, vajus ettepoole ja pidi äärepealt kukkuma, rahvasumm andis ohkides teed.
Tema juurde jooksid politseinikud, võtsid tal käte alt kinni ja Ljutõi lõdvestus, nagu oleks tema selgroog välja tõmmatud. Jalad ei kuulanud sõna, pea vajus rinnale, kael oli justkui kahekorra käänatud. Rahvahulga käratsemises kuulis Ljutõi saami naiste laulu, lauljad hüppasid ühelt salmilt teisele nagu linnud okstel.
„Laske läbi! Andke teed!” karjus priske seersant, kes jooksis Ljutõi ees. „Laske läbi!”
Ljutõid fotografeeriti, torgates mobiiltelefone talle näkku, sirutati käsi ette ja püüti teda puudutada, kuid tema räpase keha talumatu hais sundis vastikustundega nägu ära pöörama ja nina kinni pigistama. Inimesi muudkui tuli lakkamatu vooluna juurde, nii et kui Ljutõi jõudis politseijaoskonnani, oli tema selja taha kogunenud pea aegu terve linn.

Savelit juhiti mööda pikki koridore, kus tuhmid lambid vilkusid nagu vandenõulased ja varjud hiilisid nagu vargad käsi hõõrudes nende kannul. Usaldanud end saatuse hoolde, ei mõelnud Ljutõi mitte millestki, ei kahetsenud ega kartnud, läks kuulekalt saatja kannul nagu koer rihma otsas.
Nahaga vooderdatud kabinetis lõhnas konjaki, raha ja katkirebitud protokollide järele, seinal rippusid Ülemuse ja Trebenko portreed, nood vaatasid Ljutõid ängistaval pilgul. Politseiülem võttis kapist hägusa seguga pudeli ja klaasid, nagu seda oli teinud Trebenko, kui Ljutõi tema garaaži lävele tuli, ning üle Saveli selja jooksid sipelgad. Nad jõid klaase kokku löömata, kiigates portreede poole, ning siis, laskmata Ljutõil suud avada, keeras politseinik ajalehe lahti ja luges ette sarimõrvar Karimovi loo, mis oli tähelepanu äratanud ka väljaspool linnakese piire. Ljutõi meelekohad olid tinased, talle näis, et linn ja inimesed ja politseiülema kabinet kangastuvad talle unes ning Karimovi kohta kuuldu on haige kujutluse mäng.
„Me teame, et teid hirmutati, sunniti linnast põgenema,” ütles politseinik, nagu oleks kõik kõige paremas korras, ning pani ajalehe käest, „aga ega naasklit kotti pista, nagu öeldakse… Ühesõnaga, mõrtsukas on arreteeritud, teile aga osutame vajalikku abi, ärge muretsege, ravige end, taastuge…”
Politseinik avas akna, et õhutada Ljutõi järele lehkavat kabinetti.
„Kas mõrtsukas tunnistas üles?” küsis Saveli ettevaatlikult, torganud kõik viis sõrme juustesse.
„Aga muidugi!” laiutas politseiülem käsi. „Tunnistas kõik üles ja kahetseb tehtut!”
Ljutõi tõstis pilgu Trebenkole ja talle näis, et polkovnik kissitas silmi.
„Oli hea inimene!” tabas politseinik tema pilgu. „Aus, äraostmatu. Võtame tema mälestuseks!”
Valanud klaasid täis, jõid nad need ühe sõõmuga tühjaks ja pühkisid huuled varrukaga puhtaks. Ljutõil hakkas näljast ja joodud konjakist süda pööritama, ta tõmbas põuest välja toidupaki, mille talle oli andnud saami naine, ning pistis aplalt suhu keedetud kala. Murdnud kakust pala, ulatas Saveli selle politseinikule, kuid too naeratas sunnitult ja vehkis kätega.
„Aitäh, ma sõin just lõunat.”
Ljutõi viidi väikesesse täissuitsetatud tuppa, kus unine operatiivtöötaja andis talle mingid paberid, neile pilkugi heitmata kirjutas Ljutõi neile alla.
„Me kirjutasime siin teie eest, et teid aidata. Niisama, tühipaljad formaalsused. Aga enne kohut lugege kodus igaks juhuks läbi…” Operatiivtöötaja ulatas Ljutõilr allkirjastatud ütluste koopiad.
Jõudnud kabineti ukse taha, keerutas Ljutõi paberirulli käes ega teadnud kuhu minna. Jalad ei kuulanud sõna, teda äkki vallanud hirm pitsitas nagu mõrtsukas kõri ega lasknud hingata. Istunud seina ääres seisvale toolile, vajus ta lonti, langes joobnu teadvusetusse olekusse, kuni ärkas selle peale, et koristaja talle märja kaltsuga vastu nägu lõi.
„Kas sa saad siit minema!” kihutas ta Ljutõi välja ja pühkis tema järel tooli üle. „Välja, välja!” lõugas ta ja tõstis käe. Saveli pani jooksu. Ta eksles mööda korruseid ja istus nurka maha, haaras kätega peast kinni, kuid joodud alkoholi mõjul lippasid mõtted laiali nagu pimedad kassipojad. Otsinud toidupaki välja, pistis Ljutõi nina vastu hästi lõhnavat leiba, mille vana saami naine oli teinud vihmaveega, ja hakkas nutma, meenutades karjakasvatajate lahkeid nägusid.
„Kust see hais tuleb?” pigistas nina kinni näitsik, kes oli nurga tagant välja ilmunud, pakk dokumente käes. „Miks sa siin istud?” hüüdis ta Ljutõile, käed risti rinnal.
Saveli ulatas talle operatiivtöötajalt saadud paberid, kuid vattpehme keel ei kuulanud sõna, abitult mõmises ta midagi vastuseks.
Naine koputas ühe kabineti uksele ja kutsus abiväge.
„Vaadake, kes teil siin istub!” noogutas ta kahe paksukese poole, kes olid kabinetist pea välja pistnud.
„Nonoh, lase siit jalga,” tonksas üks Ljutõid jalaga, „tõuse püsti ja kao minema!”
„Neetud prükkar, nüüd haiseb siin terve nädala!” ei rahunenud naine maha ja tegi endale paberitega tuult.
Teine paksuke krimpsutas nägu ja haaras Ljutõil kraest kinni:
„Hakka astuma, muidu pistame su kuuks ajaks pokri!”
„Seda tal vaja ongi, et antaks süüa ja sätitaks magama!” pahandas naine. „Mina saadaks nad saja kilomeetri kaugusele välja, elagu siis metsas, kui inimeste seas ei oska!”
Ljutõi taarus trepi poole, paksuke tõukas teda jalaga tagant, nii et Saveli ei püsinud püsti ja veeres trepist alla. Kõrvades kohises, silmade ees virvendas ning Ljutõi läks kuhu jalad viisid. Ta toetus vastu seina, et mitte kukkuda, ning ust märkamata vajus kuhugi kabinetti. Läbi sigaretisuitsu paistis vaevu laud, mille ümber istusid operatiivtöötajad ja viinapudelit tühjendades vaidlesid elavalt.
„Terekest, tüdrukud!” ajas pikk noormees Ljutõid nähes käed laiali. „Kao minema, kullake, kao minema!” tõukas ta Ljutõid heasüdamlikult toast välja ja pani üksmeelse naerulagina saatel ukse tema järel kinni.
Korrapidaja, kes oli kunagi Ljutõi jaoskonnast välja löönud ja veennud teda linnast põgenema, ei tundnud räpases alkoholi järgi haisevas prükkaris meest ära ja pistis ta kambrisse, kus olid end vastu seina surunud veel kolm purjus hulkurit, nood võtsid saatusekaaslase vastu naeru ja huilgamisega. Pistnud paberid põue, heitis Ljutõi põrandale pikali ja tundis äkki ära prügimäel elavad hulgused. Haaranud tema kohale kummardunud prükkaril rinnust kinni, tõmbas Ljutõi ta endale lähemale:
„Kus on punase peaga naine? Punapea?”
Prükkar tõukas Ljutõi eemale ja vajus tema kõrvale pikali, kaks ülejäänut kargasid appi.
„Punase epaga naine?” küsis Saveli, haarates prükkareil jalgadest, mehed ei püsinud püsti ja kukkusid talle peale, nii et kui korrapidaja ukseluugist sisse vaatas, nägi ta maas rabelevate kehade hunnikut.
„Nonoh, kasige nurkadesse laiali!” ta astus kambrisse ja lõi ühele jalaga vastu külge. „Nurkadesse laiali, ütlesin ma!” Lahutanud kambris prükkarid üksteisest, lõi ta ukse kinni.
„Punase peaga naine?!” hüüdis Ljutõi, kuid hulgused keerasid torisedes talle selja, ajasid end puhevile nagu varblased. Katkilöödud huulest tuli verd, Ljutõi sülitas mädaneva hamba põrandale, tõmbas end kerra ja jäi magama. Joobnud inimese sügavas unes tungisid talle raevuka summana kallale mälestused, mis peksid vastu põski, sülitasid näkku, rebisid riideid puruks, tirisid igaüks ise suunas. „Tapa mind või ma tapan sinu!” kordas Mogila ühtejärge, puurides teda takjana klammerdunud pilguga. „Kuhu põgeneda? Pole vaja kuhugi põgeneda!” täitis Trebenko klaase, peites sisselöödud pea vormimütsi alla, aga Sevrjuga oli tõmmanud endal surilina lõuani nagu teki ja nuttis justkui väike laps.
Ljutõi ärkas koridorist kostva karjumise peale. Väikesesse trellitatud aknasse ilmus sinna vaevalt ära mahtuv politseiülema nägu.
„Idioodid!” karjus ta oma alamate peale. „Ta lamab ju siinsamas!”
Lukk ragises, kambrisse jooksid politseinikud, kes haarasid Ljutõil kätest ja jalgadest ning vedasid ta välja nagu koti.
„Ma mõtlesin, et ta on jälle põgenenud,” ohkas ülemus ja pühkis higist laupa, aga korrapidaja laksutas keelt ja vahtis suuri silmi Ljutõid, tundmata temas ära ehmunud ja segaduses meest, kes oli kolm kuud tagasi tulnud jaoskonda end üles andma.
„Ma olen Saveli Ljutõi, kes laskis Mogila maha!” helises korrapidaja kõrvus, kuid ta lõi salaja risti ette ja kihutas halvad mõtted peast, pannes need oma tormilise kujutlusvõime arvele.

Vastuvõtuosakonnas oli külm, arst oli mähkinud end kitsevillast rätikusse ja soojendas käsi vastu teekruusi. Raadio kähises ja turtsus, nagu oleks ta külma saanud, muusika uppus raadiolainete mürasse, kollatõbine sanitar haigutas, lõi suule risti ette ja surus kõrva vastu valjuhääldajat.
„Mitte kuraditki pole kuulda!” kopsas ta raadio pihta ja tõmbas pistiku välja.
Ljutõi istus kušetil, jalad rippu, ning kuulatas tekkinud vaikust. Kell tiksus valjult, koridoris sagivad haiged oigasid, arst lõi jalaga takti meloodia rütmis, mida keegi peale tema ei kuulnud. Ljutõilt võeti ära põue peidetud toidupakk ja pisteti kaenla alla kraadiklaas, talle tehti süst, mis pani rinna kuumama, ning ta visati kanderaamile.
„Viige ta siit kiiremini ära!” kamandas naine ja sanitarid viisid Ljutõi jalad ees välja.
„Ta ei ole ju surnud!” pahandas operatiivtöötaja. „Viige nagu kord ja kohus!”
Ljutõid vastu uksepiita lüües keerati kanderaam ümber, tassiti tagasi ja viidi mees välja pea ees.
„Kuhu te ta toote? Meil ei ole ruumi!” karjus meditsiiniõde ja seisis teele risti ette. Ta sulges osakonna ukse, pani käed puusa. „Need neetud prükkarid on ära tüüdanud! Viige surnukuuri!”
Kanderaami taga tõtanud politseinik võttis välja ametitõendi ja avas selle naise nina all:
„Astuge aga kõrvale!” lükkas ta ukse lahti, läks sammukese eemale ja laskis sanitaridel minna enda ees. „Viige sisse!”
Valge kahliga kaetud vannituba meenutas surnukuuri. Läbitilkuv pesunõu lörises, oli tunda ravimite ja kloori lõhna. Pannud kanderaami põrandale, kiskusid sanitarid Ljutõil riided seljast, krimpsutades haisu pärast nägu.
„Jumal hoidku, mis imelooma te olete küll toonud!” lõi priske naissanitar Savelit nähes käsi kokku, mees aga kohmetus ja tõttas end kätega kinni katma.
„Pole hullu, Ljusja, pesed puhtaks ja soendad üles ning ongi igati asine mees!” naeris sanitar omamehelikult, näpistades naist rinnust. Ta hakkas Ljutõi habet ja pulstunud juukseid maha lõikama, sanitar võttis taskust näpitstangid ning asus toimetama mehe küüntega, mis olid pikad ja kollased nagu linnu küünised.
„Kas see olid sina, keda kogu linn otsimas käis?” küsis naine Ljutõilt. „Vaene mees, vaene mees,” vangutas ta pead.
Siis pöördus ta sanitaride poole ja hüüatas:
„Mis tast taga aeti? Näete ju isegi, ta ei tee kärbselegi liiga!”
Võtnud Ljutõilt kaenla alt kinni, tõstsid sanitarid ta vanni ja hakkasid teda voolikust veega uhama, naine aga kääris käised üles ja hõõrus teda koreda nuustikuga, puistates räigeid sõnu, mis ajasid nina kihelema.
Ljutõile pandi selga pidžaama, millele oli sinise värviga peale maalitud inventarinumber, mees tõsteti ratastooli ja viidi läbi koridori, kuhu olid kogunenud uudishimulikud haiged vaatama Saveli Ljutõid. Talle anti omaette palat, kus olid korralikult üles tehtud voodid ja uks käis väljastpoolt riivi. Öö läbi, laskmata Ljutõil magada, õiendasid tema ümber arstid ja meditsiiniõed, tilguti asendati tablettidega, sanitaride asemel tulid politseinikud, kes käisid kikivarvul ja vaatasid teda huviga. Ljutõil oli palavik: kord oli tal kuum, siis jälle külm, tema kohale kummardunud viirastused olid nagu ümberringi sekeldavad sanitarid, nad võtsid üksteisel kätest kinni ja kõikusid justkui kuutõbised. Antonovi katkirebitud kõrist tuli verd, punaste juustega kerjuseit oli üleni tahmane ning Ljutõile näis, et naise etteheitva pilgu all vajub ta keset aset laiali nagu plastiliin tules. Ta püüdis voodist tõusta, et kutsuda abi, kuid ärkas samal hetkel üles ning teda ümbritsevad meditsiiniõed sisistasid ta peale ja surusid mehe uuesti pikali, toppisid teki servad tema alla.
Süstal tõmmati unerohtu täis ja sanitar süstis teda märkamatult, nagu oleks herilane nõelanud. Ljutõi vajus sügavasse unne, milles sündmused ja inimesed läksid segamini, olnust sai mitteolnu ja veri muutus värviks ning ainult Mogila hääl kumises kogu öö ta kõrvus:
„Väike inimene väikeses linnas…”

Püsiviide Lisa kommentaar

Jean Philippe Toussaint

31. juuli 2017 at 12:37 p.l. (Nädala autor 2017) (, , )

J P Toussaint

By Madeleinesantandrea (Own work) [CC BY-SA 3.0 (http://creativecommons.org/licenses/by-sa/3.0)%5D, via Wikimedia Commons

Jean- Philippe Toussaint (1957) on prantsuse keeles kirjutav belgia kirjanik, fotograaf ja filmimees. Tema loomingut on tugevalt mõjutanud 1950. aastate prantsuse „uue romaani” ideed. Tõlkija Triinu Tamm on Toussaint`i kirjanduslikke taotlusi iseloomustades kirjutanud, et autorit huvitavad sündmuste asemel inimeseks olemise kõige üldisemad probleemid, sestap on Toussaint`i tegelased „pidevais eksistentsiaalseis otsinguis, nende hirmud, ängid, tahtmised ja püüdlused küünitavad argielust kõrgemale, neid painavad suured küsimused inimeseks olemisest ja oma kohast maailmas”. Samas on Toussaint`i lähenemine kirjutamisele eelarvamustevaba, ta on kirjutanud näiteks üsna palju sellisest esmapilgul triviaalsest asjast nagu jalgpall – 2006. aastal avaldas ta lüürilise lühiessee „La Melancolie de Zidane”, mis ammutas Prantsuse legendaarse jalgpalluri Zinedine Zidane inetust karjääri lõpust 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalis, kus ta lõi peaga Itaalia koondise mängijat. „2016. aastal ilmus aga Toussaint`i essee „Jalgpall”, kus ta endale omase elegantsiga oma jalgpalliarmastust analüüsib. Eesti keeles on võimalik lugeda nelja Toussaint`i teost, sealhulgas kaht värsket tõlget – omaenda kirjanikukreedot sõnastavat poeetilist esseeraamatut „Tung ja kannatlikkus” (tlk Triinu Tamm, LR 2017) ning Toussaint`i magnum opuse, nn Marie-tsükli teist romaani „Põgenemine” (tlk Leena Thomasberg, Varrak 2017).
(HeadRead 2017 kirjandusfestivali kataloog)

Katkend: „Põgenemine”, Varrak 2017, lk 94 – 103, tlk Leena Tomasberg.

Ma vaatasin Marie`d, kes seisis üksi selles võõras kirikus oma isa kirstu vastas – täiesti liikumatut Marie`d, kes täitis kogu ruumi, küllastas selle oma pineva kohalolekuga, Marie`d, kes seisis tikksirgelt oma isa kirstu ees rõivais, mis paistsid lähemal ja täpsemal silmitsemisel olevat ei rohkemat ega vähemat kui ratsakostüüm – valge särkpluus, liibuvad ratsapüksid ja mustad põlvedeni ulatuvad nahksaapad – Marie seisis ratsakostüümis oma isa kirstu ees, pilk karm, külm, tume, ja vaatas preestrit allasurutud, visa valuga, raevuka ja meeleheitliku valuga, huuled kokku pigistatud, justnagu oleks tal olnud ratsapiits peos, nagu oleks ta olnud valmis teda lööma, andma talle sähvaka näkku, peksma kiriku läppunud õhku, ja siis turgatas mulle ehmatusega pähe, kui väga ta sarnaneb oma isaga, kui palju temas on oma isa leppimatust, tema iseloomutugevust ja kangekaelsust, ja ma sain nüüd aru, suutsin ette kujutada, kuidas tema peas oli võinud idaneda see veider mõte tulla isa matusele ratsakostüümis. Küllap oli ta hommikul ärganud koidu ajal, sest ta teadis, et matusebüroo mehed tulevad surnu järele varavalges, et nad on juba kaheksa paiku Rivercinas ja ta riietab end isa auks suure hoolega, tegi end ilusaks, sättis soengu, meikis, ja kui Maurizio oli matusebüroo neljale halli rõivastunud kujule aiaväravasse vastu läinud, ei olnud tema nendega sõnagi vahetanud, ta oli majja lipsanud, ta ei tahtnud juures olla, kui surnu ära viiakse, kirst vaevaliselt trepist alla kantakse, läbi aia toimetatakse ja matuseautosse tõstetakse, aga kui see oli ärasõiduks valmis, autouksed pauguga kinni löödud, oli Marie tagasi, istus hobuse seljas ja ootas matuseautot valduse sissesõidutee otsas. Ta oli saduldanud isa mära, ja talle nii omase arutu teatraalse hulljulge ja bravuurika žestina oli tema, kes ta muidu iial sadulasse ei istunud, kes ta polnud vilunud ratsutaja, saatnud surnukirstu ratsa Rivercinast Portoferraioni, et avaldada viimast austust oma isale, ta oli juhtinud surnuvankrit Elba saare tühjadel teedel kõik need kaksteist kilomeetrit, mis lahutasid Rivercinat Portoferraiost, aga kuna ta muidu kunagi sadulasse ei istunud, sest ta polnud vilunud ratsutaja, oli ta lasknud hobusel sammu astuda kogu selle kaheteist kilomeetri pikkuse tee, sikutades ohje, et teda tagasi hoida, laskmata matuseautot endast mööda, sundides juhti enda sabas sõitma, mootor madalal käigul, et looma mitte ehmatada, ta oli läbinud niimoodi varahommikusel tunnil Elba saare teed pika musta matuseautoga tema järel ja vaikse tasase päikeses sädeleva merega taamal all. Matuserong nihkus aeglaselt aurava hobuse, hommikukaste ja surma hõngus. Marie istus tikksirgelt sadulas, laitmatult puhas särkpluus seljas, vaatas uhkelt ja väärikalt otse enda ette, pilk sädelemas, kulges päikesepaistes kõikvõimsuse ja ajatuse tundes. Matuserong liikus aeglaselt viinamägede ja makjate vahelt läbi, möödus keisriaegse Rooma villa varemetest, mille müürijupid kõrgusid päikesest põlenud väljal, mustavad ja ajahambast puretud mosaiigitükid kõrges rohus, põldmarjaväätides, maasikapuu- ja pistaatsiaokstes. Peagi lähenes matuserong linnale, teed muutusid laiemaks ja liiklus tihedamaks, Marie aga ei valinud sadamasse minekuks lühemat teed, mis viis üle põldude, ta jäi maanteele, mis oli nüüd neljarealine, must tumendatud klaasidega matuseauto endiselt tema järel, nüüd ei püüdnud see temast enam mööda sõita, ka tema oli taltsutatud, ohjes hoitud, järgnes talle sammu mootori tasasel surinal, ja nii oli ta linna saabunud, saates hobuse seljas oma surnud isa Portoferraio tühjadel tänavatel, piki viale Alcide Gasperit, via Cariolit, üle viale Alessandro Manzoni, kus mõned üksikud kohvikukülastajad olid välja kõnniteele tulnud, et saata pilguga matuserongi ja vaadata, kuidas see sadama poole kaugeneb. Marie oli läinud üle piazza Citti jakeeranud via Vittorio Emanuele II-le tõenäoliselt just samal hetkel, kui mu laev oli Portoferraios silmapiirile kerkinud, ja ilmselt oli ta mind laevatekil seismas näinud, mind, kes ma olin nagu temagi teel Portoferraiosse tema isa matustele, ja meie mõlema mõtted olid korraks kohtunud austuses ja valus, olid ühinenud ja emmanud üksteist taevasinas.

Ma ei tea, millal Marie märkas, et ma olen kirikust lahkunud – sest ma ei olnud enam kirikus – , kas see oli jumalateenistuse ajal, kui ta korraks ringi keeras, et mind pilguga otsida, ja leidis äkitselt eest vaid tühja koha seal marmorsammaste vahel, kus ma veel mõni hetk varem olin seisnud, vahetult rabava, ebanormaalse tühjuse, külma, tumma, äreva tühjuse – või märkas ta mu puudumist alles hiljem, kui kirikuuksed missa lõppedes taas avati ja valgus tulvas kirikusse, päikesevalgus voogas laia lainena hämarasse ruumi ja ujutas üle kiriku viirulise marmorpõranda. Võimalik, et ta hakkas mu puudumise pärast muret tundma alles siis, kui nägi, et ma ei tule tema juurde kirstu kõrvale, kui teised missalised kirikuesisel väljakul laiali pudenesid, või veelgi hiljem, alles siis, kui ta kirikus käärkambri trepil kaastundeavaldusi vastu võttis, vaevu kuulates teda embama tulnud inimeste lohutussõnu ja otsides meeleheitliku pilguga üle nende õlgade mind, aga ta ei leidnud mind kirikus, ja kallistas siis pikalt, tugevalt Mauriziot, ainsat, kes teda armastas ja mõistis.

Marie oli läinud surnuaiale jala, talutades mära ratsmeidpidi enda kõrval, preester ja valges albas kooripoiss olid teda saatnud. Hobune laskis vaguralt juhtida end läbi Portoferraio tänavate, sõõrmed niisked, kõrvad liikumas, erksad ja valvel. Surnuaed oli linnast kahe kilomeetri kaugusel, kõrgemal mäenõlval, see oli külakalmistu, kus polnud rohkem kui paarkümmend hauda. See paiknes kaljutee ääres järsu teekäänaku taga, sissepääsu ees oli roostes raudvärav, mille raskelt käivad tiivad olid valla, matusebüroo mehed olid need lahti teinud ja ootasid matuserongi surnuaiamüüri ees. Nad ootasid seal kolmekesi vaikuses, seljas tuhmhallid ülikonnad, sinised triiksärgid, mustad lipsud ees, ühel vanemal töötajal oli peas hall vormimüts, millel ilutsesid matusebüroo nime kuldsed põimunud esitähed, ja kaks nooremat, päikeseprillid ees, sõnatud, tõsised, triiksärgi ülemine nööp lahti ja lips lõdvemale lastud, kes vaatasid pealt, kuidas matuseauto väravast sisse tagurdamisel vaevaliselt manööverdas ja kuidas selle rattad kruusas pöörlesid, et läbida veel viimased meetrid kiviklibust mäenõlvakut. Juht oli pea aknast välja pistnud ja teised töötajad juhendasid teda nappide viibetega. Matuseauto sõitis tagasikäigul mööda surnuaia ainsat teed ja aeglustas avatud hauale lähenedes, näis korraks kõiges pikkuses jõnksatavat, kere hõõgumas soojas õhus, ning jäi lõpuks seisma majesteetliku ja ebaproportsionaalsena, pikk must limusiin, mis hiilgas küpresside all tüüne mere taustal. Marie, kes polnud veel surnuaeda sisenenud, ilmus korraga künkaharjal nähtavale, tuli maantee suunast, punane ämber käes. Marie oli enne surnuaeda sisenemist mära ühe teeäärse puu külge kinnitanud. Ta oli mäenõlvast alla läinud ja hobusega läbi makja ekselnud, kriipides reisi ja käsivarsi sealt läbi tungides, oli sidunud nii hästi-kurjasti, kui sai, ratsmed ja oheliku ühe metsiku oliivipuu ümber, oli siis tuldud teed tagasi läinud ja surnuaialt ämbri võtnud, selle surnuaiamüüri külge kinnitatud kraanist vett täis lasknud. Siis oli ta ämbriga tagasi hobuse juurde läinud, talle juua andnud, otse ämbrist – hobune larpis aplalt juua -, et looma janu kustutada.

Napp tosinkond inimest olid surnuaial kohal, kui matusebüroo töötajad kirstu matuseautost välja tõstsid. Nad vinnasid selle ettevaatlikult õlgadele ja asetasid valmiskaevatud hauaaugu kohale. Surnuaiamüüri taga, teiselpool vaikivat küpresside rida, paistis meri, määratu suur ja sinine, siin-seal mõni üksik valendav puri ja vahused viirud, mille lõbusõidulaevad oma kiilus merre lõikasid, justkui üürikesed haavad mere ihus. Preester seisis üksinda haua ees, roheline stoola kaela ümber, ütles viimased jumalagajätusõnad enne kirstu hauda langetamist. Marie astus aeglaselt lähemale ja puudutas veel viimast korda kirstu, katsus seda peopesaga, tundis sõrmede all lakitud puidu siledat puudutust. Siis astusid matusebüroo mehed ligi ja kirst kadus igaveseks tema silmist.

Marie läks eemale, ta oli üksi. Võib-olla oli ta palunud Mauriziol hobuse tagasi Rivercinasse viia, või oli ta selle ülesande kellelegi teisele usaldanud, aga surnuaiast tuli ta tagasi üksi ja jalgsi. Ta kõndis päikesepaistes kuutõbisel sammul mööda väikest rannaäärset teerada linna poole, silmad udused, ta oli nüüd palju kurvem, nüüd, kui polnud enam tarvis matuseasju korraldada, polnud vaja midagi otsustada, kui ta ei pidanud midagi tegema ega kuhugi minema. Kindlasti ei andnud ta veel endale aru, aga tohutu ja mõistetamatu valu, mis paiskab ta praegu tühjusesse, passiivsusesse ja masendusse, hakkas tasapisi moonduma mingiks ebamääraseks ärevuseks, mille fookuses oli minu puudumine. Tema mõtted koondusid minu kadumisele missalt, püüdsid seda seletada ja mõista, leida sellele põhjendusi, et pääseda oma valu tõelistest põhjustest. Tema hingevalu süüdlaseks sain mina, kes ma piinasin teda ka siis, kui ma midagi ei teinud – minu paljas kohalolek tekitas talle kannatust, ja minu puudumine veel enam -, mina, kes ma polnud kohal, kui ta mind vajanud oli, kes ma polnud Pariisis, kui ta oli oma isa surma teate saanud, ega Elba saarel, kui ta sinna jõudes oli pidanud üksi korda ajama kõik praktilised matuseküsimused, ja kes ma, olles lõpuks täna hommikul kirikusse ilmunud, olin sedamaid sealt kadunud, enne kui oleksin jõudnud temaga rääkida, mõne sõnagi vahetada, teda tervituseks suudelda, teda oma käte vahele suruda ja jagada tema valu, kes ma jätsin ta oma juuresolekust ilma selsamal hetkel, kui olin seda lubanud, selles mulle nii omases brutaalses tunnete polaarsuses.

Marie oli jõudnud Portoferraiosse ja kõndis läbi inimtühja linna sadama poole. Ta kõndis sihitult, ta ei teadnud, kuhu õieti, läks ebatasastel sillutuskividel komistades tänavaid pidi alla ja märkas võreaedade taga majaesistes tillukestes mere poole vaatavates aedades lilli, bugenvilleaid, oleandreid, tokkroose. Tänavad olid tühjad, siis-seal mõni üksik kontseptuaalne valge T mustal taustal, mõistetamatu ja hingelõikav, suletud tubakapoe sildil. Marie oli lootnud, et ta leiab mu kohe, et ma istun mõne purskkaevu jalamil või kirikutrepil, ilmun tema ette mõnel tänavakäänakul, siis oli ta mu otsimisest loobunud, oli jäänud selle ärevusega südames, ebamäärase, raske, rõhuva, ajapikku aina kohuva ärevusega, kuni küsis endal täielikus peataolekus, kas ta oli mind üldse kirikus näinud, kas olin see üldse mina, keda ta täna hommikul kiriku marmorsammaste vahel oli silmanud, või ehk oli ta näinud seda, mida tahtis näha, oli näinud vaid viirastust, ja et tegelikult olin ma ikka veel Hiinas, või teel tagasi, ja olin Elba saarel vaid mõtetes.

Jälle asus Marie mind palavikuliselt otsima, seisatas baariakende ees ja puuris, kätega silmi päikese eest kaitstes, pilgu hämarusse, et näha, kas ma olen ehk seal sees. Läks siis jälle edasi, kõndis läbi hoovide ja tühje kaste ja mädaseid juurvilju täis turuplatside, kus nüüd peremehitsesid tuvid ja kassid. Minu puudumine oli talle veel üks lisanduv haav, nähtamatu valu, haaramatu äng, lõputuna sees keerlev ärevus. Ta kõndis edasi ja jälle tuldud teed tagasi, uitas üle päikesepaisteliste väljakute, jaburad mõtted käisid tal peast läbi, ta mõtles kadumisest ja hirmust ja surmast, ja lubas üleerutuses, et kui ta mind vähem kui tunni aja sees üles leiab, astub ta kuhugi kirikusse sisse ja veenab preestrit,  et see valju kellamänguga meie taaskohtumist pühitseks.

Marie`l oli palav, tal oli janu, ta astus baaridesse sisse ja jõi seal leti ääres ekspressot, ta jõi, pilk hägune, mõnikord lõpuni ka leigevõitu vee, mida kohvi kõrvale serveeriti. Ta polnud juba kaks päeva midagi söönud, ta oli võimetu midagi alla neelama midagi peale jäätise, ta tellis endale jäätise jäätise järel, mis kustutasid tema janu ja tekitasid uut. Ta kutsus baarmeni ukse kõrval trooniva suure lahtritega jäätisekasti juurde ja asus pikalt valima, näidates näpuga üht või teist jäätisesorti, kõhkles lõputu aja, muutis meelt, kui baarmen oli juba jäätisepalli vahvlisse asetanud, laskis ta selle välja võtta ja teise sordiga asendada, palus maasika asemel pistaatsiat, mõtles siis uuesti ringi, ega teadnud enam isegi, alustas vestlust baarmeniga (e la stracciatella, è buona la stracciatella?), kes ootas, kulp käes (tal oli lausa inglikannatus), küsis lõpuks baarmenilt nõu, kuid ei võtnud seda kuulda, olles niiviisi korraks tema ise, võimatu, kordumatu, vastupandamatu.

Marie tuli kohvikust välja ja sõi oma jäätise lõpuni, see sulas päikese käes ja sulas ta randmetele, sundides teda seisatama, et torbikut kallutada ja selle äärt limpsides tilkumist piirata. Mõned aastad tagasi oli Marie loonud kleidikollektsiooni sorbettjäätistest, mis voolasid mööda mannekeenide kehasid ja segunesid nende ihul peenete, tubakablondide ja vanaroosade niredena. Sellest efemeersest kollektsioonist oli saanud üks tema emblemaatilisemaid teoseid, kevad-suvi Arcimboldo laadis, jäätised, sorbetid, granita`d, frulato`d ja frapeed sulasid modellide paljal ihul, valgusid nende õlgadelt ja niuetelt alla, ajasid neil ihu kananahale ja rinnanibud külmast kikki. Marie oli ühendanud alasti ihud ja nähtamatud kangad, oli kasutanud vaheldumisi koostisaineid ja kangasorte, suhkrut, piima, jahu ja siirupit, pisut musliini, väheke läbipaistvat siidi, kuldniiti ja gaaskangast, et sorbetid kehal püsiksid, kõik see oli üks värvide ja ihutoonide pillerkaar, mango, sidrun, mandariin, virsik, melon, mille lõpuks tulid verevamad ja äikeselisemad toonid, mis kandsid endas suvelõpunukrust, traagilised sorbetid, tumedad ja loojanguvärvilised, violetsed ja mustad, mustsõstar, põldmari ja mustikas.

Lõpuks jõudis Marie vanasse sadamasse, astus järsult väikese katusealuse passaaži varjust valusasse päevaheledusse, mis sadama sillutusplaatidelt vastu peegeldus (ta tahtis päikeseprillid ette panna, kuid sai siis aru, et tal olid need juba ees). Pimestavas valguses silmi pilgutades hakkas ta mööda kaid astuma. Mõned jahid olid päikeses, sildapidi pontooni külge kinnitatud punavalgete poide vahel, mis sadamaala piirasid. Ta seisatas, et vaadata üht tüüpi, kes end oma laeval kastmisvoolikust dušitas, kogukas ja karvane mustade aluspükste väel kuju, kes seebitas rõõmsalt oma karvast keret ja pükstealust. Tema naine võttis tema vastas laevatekil päikest, lamas liikumatult nagu marmorkuju, üks jalg põlvest kõverdatud ja käsi päikese kaitseks silmade ees, kõhnunud, vanaldane, aga noorusliku välimusega naine, kelle keha pingestatud plastikas ja sulava vahakuju liikumatuses mõjus nagu hüperrealistlik kunstiteos. Marie vaatas neid korraks ja läks siis edasi. Vanas sadamas oli natuke rohkem elu, kohvikud olid avatud, valgest kangast päikesevarjud terrasside kohal välja tõmmatud, siin-seal mõned turistid, kes sõid pokaalidest jäätist, mida kaunistasid kahvatust volditust paberist päikesevarjud. Suveniiripoekesed olid lahti, seal müüdi ujumislesti ja -maske, mitmevärvilisi rannalinu. Marie oli jõudnud kaldapealse lõppu, umbteele, mis suubub Linguella arheoloogiamuuseumi ette. Ta võttis aeglaselt päikeseprillid eest ja tegi ringi enda ümber, otsides mind silmadega. Aga kus ma olin?

Püsiviide Lisa kommentaar

Helena Läks

20. juuni 2017 at 9:00 e.l. (Helena Läks) ()

Helena Läks (1987) on eesti luuletaja, toimetaja ja kirjastaja.
Õppinud Tartu Ülikoolis filosoofiat ja usuteadust.
Debüütkogu “helena läks”, mis ilmus 2010. aasta lõpul, arvati 2010. aasta Eesti 25 kauneima raamatu sekka ning kuulus ka 2011. aasta Betti Alveri luulepreemia nominentide hulka. See on tugevalt eksperimenteeriv ja paljude kriitikute arvates ka mässumeelne raamat, mis paigutas Läksi “vihaste noorte naisluuletajate” sekka. Läksilt on ilmunud luulevalikuid Müürilehes, Värskes Rõhus, Vikerkaares ja Loomingus, lisaks intervjuusid, artikleid, muusika- ja kirjanduskriitikat.
Alates 2015. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige.
2017. aastal pälvis Värske Rõhu kirjanduspreemia luule kategoorias luuletsükli “yo autor so marginaalne” eest.

Luuletusi kogudest:
„helena läks”, Verb 2010, lk 10, 12, 14, 16, 28, 33.
Korrosioonikihk, Verb 2014, lk 11, 17, 31.

sex is on!

deliktiline üldvastutus aheneb allikaiseloomulikus riskisfääris
zavoodi kriimilmelises soditsoonis on kõik nii marlboro ja
ploomisiider

kui lotman oleks lumelaudur me langeksime ühes emolumehelvestega
kirjastuse ahtakesse semiosfääri
kultuuripärandit tradeerimata

raseerimata põsed vastu krohvist kimbatust
me oleme nii sametiselt saamatud
otsekui sokrates oma mustade silmaalustega oleks mänginud
käsipalli golfiklubis

pöördu kellegi poole!
aga teeme nii, et see ei oleks (:) kivisildnik
hõbepaber rinnahoidja vahel ajab lümfinümfid jooma

zavood pool kaheksa
sex is on!

ex nihilo

muudkui kummuli kaheksasse saavad veeretet
minaolensitapeakonstateeringud
kui aeg saab õigeks ei muutu miskit
vaid ostan uue sulgboa mille ebemed satuvad su ninasõõrmeisse
just siis kui pead kõnet viimseile püstiseisjaile

liiklus on aeglane ka neile kes oskavad sooritada
en passanti erootikamalelaual
kas ülemäära palju küsit vastutulek suureillusioonitaidjamehelt

üksteist meest istuvad parsil
keegi käratab valjuhääldist:
kasi välja

üks jääb alles ülejäänud lähevad heina kaarutama
kelle tahe on vabam
tekib küsimus

kas puänt on alati vägistatud suurest innust luua lõpetatus
meie soiste sumpamiste kurdmäestikel

kui toon tuletikud ehk siis vaibub kihk toota rinnapiima
sellest mis ei ole teaduslikult tõestet veel

ei
vaid tulelõõmas vastne kodutus

Oled roninud Joosua puu otsa
Lõdvestu
Puhka

vaheta keha nyyd

Just äsja tulid läbi Kõrkjamere ja oksendasid välja kaks
miljonit millimallikat
sest ka sulle läks vett suhu
öeldagu mis tahes
Ja su paljunäinud silmi ürasid valguskiired, mis peegeldusid
kuldvasika üüratult tagumikult
Ja manna, see manna…
nad ei saanud kunagi küll,
ega ju?

vaheta keha nyyd

Sa tunned vajadust oma habet sügada
Oh,
kui nad vaid teaks, see pole pooltki nii pikk kui t-särkidel, kus nad sind
kujutavad
ja sulle ei meeldi valge värv
Sulle ei meeldi imelikud hõlstid
Sulle ei meeldi, et sind peetakse flegmaatiliseks tüübiks
sandaalides
Ja sulle ei meeldi viiruk ja mürr

INRI

INRI

INRI

INRI

kohtume paradiisis,
puhka nüüd

mjöllnir

mulle meeldib rongiga sõita
kui ei istu mu kõrval ulmeliselt purjus kõõksuvat dressides
meest
kui ei istu vastasistmel mulle ja kõõksuvat meest stiilsete
mustade kohvrite tagant piidlevaid kaht rootsi naist
mingis kokkuleppelises koledaksminekueas
püüdlemises lugeda minust ja kõõksuvast mehest välja vist
mõnd eesti ühiskonna aksioomi(?)

see mees on nii nõme
ausõna
kuid tal on iggy popi t-särk ja ta lõhnab nagu mannapuder

hommikune ja moosiga

ma mõtlen et see mees on ikkagi oma
need skandinaavlased ei lõhnaks ealeski mannapudruselt
ja ma mõtlen kas mul peaks olema häbi
patsutades mõtteliselt õlale minu taustsüsteemi jagavat jobu
paisates mõtteliselt ümber nende kauge külma pilguga
naiste kohvrid

üks neist
naeratab mulle
ütleb lingua puras et ta on norrast ja kõik kohvrid
need on täis joonistustarbeid narva lastekodulastele
nad teevad sõbrannaga heategevust
muidugi ei formuleeri ta charity
ja nüüd annab
uh üks koledaksminekueas daamidest mulle tahvli norra
šokolaadi ja ma loodan et ma selle kätte lämbun

nägin öösel unes et vihkasin kõiki oma sõpru
ja siis sõid suurte mütsidega vampiirid nad kõik ära
täna kohtasin üht sõpradest
mul oli tema ees väga häbi oma alateadvuse pärast

bussisõit on mulle alati laastav ja sestap piilun aknast
harilikult mahemõrvarlikul pilgul välja
a kui välismaa turistibuss mööda sõidab (50-0 kmmhaa) teen
teen ikka korraks naerunäo pähe
ei taha asja eest teist takka eestlaste mainet rikkuda

pärast seksi loen viplala lugusid ja muumitrolle sest
tõenäoliselt jäin rasedaks ja parem on juba aegsasti
ettelugemisskilli süvendama hakata

ma pole enam viis nädalat oma toast väljas käinud
sest mul on siin päris palju igaksjuhuksasju mida pole
esialgu veel vaja läinud
aga mis on praegu blokeerinud mu tee ukseni
ma arvan et nii on hea sest ma püsin kodus ja hädadest eemal
mu süda on kerge

aga igaks juhuks kui juhtute mu majast mööduma
vaadake kas välisuks on ikka kinni
ma ei taha et keegi millestki valesti aru saaks

ärkan vanaema kõrval tema sängis seinapool
kare tapeet vastu kõhtu
tulin siia nagu hale jõmpsikas ma pagesin oma voodist sest
pöetud peaga silmadeta poiss tahtis mind ära lämmatada

vaatan magavat vanaema ja rahunen juba
kui tunnen kellegi külma nimetissõrme oma kõrva taga ja siis
näen tühje silmakoopaid

ärkan voodis üksi
padi on põrandal
tekk ka
selsamal päeval teel raamatukokku näen eemal sind
oled juuksed maha püganud ja silmakoobastes virvendab rõõm
minutaolekust

Luuletusi kogust Korrosioonikihk

LOHISTAB MÄHIB VAKATAB

öised algavad lumesajud on nii harvad kui neid kogeda
teispool ahjusooja tagasi peegeldavat akent
võiks öelda
sa sammud oma õhetavate põskede valgel
tihedas lumesajus ja tunned kuidas hing sus
jälle värahtab sest kedagi teist ei ole tänaval
sina oled seal ainsana
ainsana iseendas lumiselt tõeliselt
sinu sammudes on kogu närbunud looduse viimane
väärikus
ükskõik kaua sa sel teel oled olnud ja mida sa
päevapoliitikast arvad
alati on viimaks kusagil üks uks mille avad
enne mida ehk seisatad või teed trepil suitsu ja mõtled
et hommikul ärgates katab kogu su nkodutänavat paks lumi
millele keegi sulle tundmatu esimesed jäljed lohistab
võiks öelda
sa astud uksest sisse ja soojus vajub sulle peale
mähib endasse ja vakatab

võib vist öelda et oled pisut kurb et end jälle
argiselt tunned
et tuba on soe ja näed aknast kuidas õues
vist päris külm on

võib öelda küll

sa peaksid sagedamini õues käima
mu laps

TEMA SILMADE SEES ON SULAVAD LIUSTIKUD…

tema silme sees on sulavad liustikud
mis ütlevad: me tuleme sulle varsti külla
veereme trepi alla lesime su voodil
suudleme su külmi varbaid
aga meie oleme külmemad
meie suust tuleb rahu
külmem kui me ise
ole tasa me teame kuhu tulla

tema silmade sees on kõik joogid
mille kunagi ümber olen ajanud
rõõmurummid igavuseõlled
ohmikskamitteveinid heimisteedkonjakid
liitrite viisi lugusid mille kohta ütlen ununenud
sest neid oleks valus rääkida

need silmad ei luba endasse uppumissurra
nad nõuavad igavest truudust
selleks peab elama

TÕTLIK TOORES JA ILMALE VALLA

tõtlik toores ja ilmale valla
nii oleme tulnud nii tullakse veelgi
ja tuldi kui sõna käis siidpaelu pidi

kes oskab ilmatarkusele sõrme peale panna
on küllap surnud auku aetud ja tagasi tulnud
ja vajutanud oma pehkinud pöidlaga läbi
kõikide elust värisevate südamete

kelle silm näeb
kelle kõrv kuuleb
kelle suu oskab edasi rääkida
(kas mina võiksin teada
kui kaugele sa päriselt ulatud)

ulatan käe
teadmata kes sellest haarab
ja kuidas
kas hammaste või lugupidamisega

ulatan käe
sest kes on tulnud
tahab alati midagi saada

kes on tulnud
see saabki

oma paljaste pihkude järgi
pöidlaga läbi
elust väriseva südame

Linke
Katrina Helstein”Helena läks fragmentaarsuse vastu”, Sirp 24.03.2011.
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/helena-laeks-fragmentaarsuse-vastu/
Kadri Naanu „Vähem on rohkem”, Sirp 19.06.2014
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-06-19-18-05-11/

Püsiviide Lisa kommentaar

Tuomas Kyrö

7. juuni 2017 at 6:00 p.l. (Tuomas Kyrö)

Tuomas Kyrö (1974) on soome kirjanik. Ta on kirjutanud romaane, följetone, kolumne, joonistanud karikatuure ning koomikseid. Kadri Jaanits on eesti keelde tõlkinud tema romaani “Kerjus ja jänes” (Tänapäev, 2012) ja “Kõike head, toriseja!” (Varrak, 2017).

Katkend: “Kõike head, toriseja!” Varrak, 2017, tlk Kadri Jaanits, lk 159 – 169.

Järgnevatel päevadel meelitati mind venitusriistapuudele, neid oli nii mehaanilisi kui elektri jõul töötavaid. Keeldusin harjutustest, sest teadsin väga hästi, mis aitab kogu keha hädade vastu. Selja peal kõndimine. Küsisin hommikust ringkäiku teinud tohtrilt, kas ma võiksin saada rahvapensioniametist toetust oma kuueaastase pojatütre palkamiseks. Tema kand oleks just õige suurusega abaluude vahele.
„Me ei saa koduseid ravivõtteid soovitada,” vastas tohter. „Me järgime täpset taastusraviprogrammi ja te võite sellega ka ise tutvuda. Teie seljale ei tohi mingil juhul rakendada välist jõudu ega survet.”
Just neid tuligi rakendada.
„Lihtsamini öeldes on tegemist infovahetuse häiretega teie aju ja jalgade vahel. Homme magnettomograafia, lisaks mõned neuroloogilised uurimused…”
Infovahetuse häire oli õige, aga see asus tohtri aju ja minu kaine mõistuse vahel.
„Ja-jah. Iseenesest on muidugi hea, et te ei ole huumorimeelt kaotanud.”
Arst oli otsustanud, mis mul viga on, aja edasi tehti nii, nagu tema ütles. Hommikuti alati samad mälutestid, kus küsiti, kas ma tean, kes ma olen ja kus viibin, kui palju on kuus korda kuus ja kas ma teen vahet paremal ja vasakul.
On ikka suur vahe küll, kas istud oma kodus kiiktoolis mitte midagi tehes või lamad haiglas voodis samamoodi mitte midagi tehes. Taastusravihaiglas veedetud õhtud olid minu elu kõige pikemad.
Vahele tuli ka üks hea päev. Minia tõi mulle minu oma riided, mis poeg oli posti pannud. Ta oli minu palvet tõsiselt võtnud ja tegi kodus usinalt tööd. Käis iga päev oma ema toitmas, oli arved maksnud ja kavatses ka vihmaveerenne puhastada.
Pükste taskus oli rahakott ja ma sain tagasi maksta kohvikuvõlad ja anda pojatütrele jäätiseraha.
Üksildaste päevade ainuke tegevus oli maitsetute toitude söömine ja pikajuukselisega kemplemine. Alati, kui ma televiisuri sisse lülitasin, lülitas pikajuukseline selle välja.
„Ma ei usu sellesse,” selgitas pikajuukseline.
Millesse?
„Televisiooni.”
Ega uudised ei ole televisioon ega usuküsimus, vaid lihtsalt uudised. Millesse too pikajuukseline õieti usub?
„Universaalsesse hinge.”
Eks muidugi.
„Kõik religioonid tulevad algselt samast tüvest.”
Muidugi tulevad, kõigi nende aluseks on ühed ja samad muinasjutud. Just selle pärast me peamegi vaatama uudistesaateid, et teada, mis on tõsi ja mis muinasjutt. Kui vaadata ainult vägivalla vilme, karamellireklaami ja muusikatinistamist, siis mida võib sel moel maailmast teada saada?
„Kergem on, kui ei tea kõike. Infot on nii meeletult, et me upume selle sisse.”
Eks põhiasju peab inimene ikka teadma. Küsisin, mis on viietuhande meetri Soome rekord ja kus see joosti. Ja kes oli selle jooksu neljas.
Lülitasin teleka sisse.
Pikajuukseline tõmbas stepsli seinast. See poiss ajas juba peaaegu hirmu peale. Kui ma asja hooldajaga jutuks võtsin, soovitas too meil rahumeelne lahendus leida.
Õhtul läks esimene unetund raisku, sest ma pidin mõtlema, kuidas saaksin uudiseid näha. Ärkasin kell 4.27 ja teadsin, mida tuleb teha. Kutsusin öise vahetuse õe ja teatasin, et mul on telefoni vaja.
Juba järgmisel päeval tõmbas hästikasvatatud vurle tooli minu voodile lähemale ja küsis murelikult, mis minuga juhtus. Rääkisin lühendatud versiooni kirstust kukkumisest ja lääne meditsiinist, mis ei usu jalakanna ravivasse jõudu jalgade halvatuse ravis. Hästikasvatatud vurle arvates tasus proovida kõike võimalikku, millest tundub abi olevat. Ta uskus kindlalt minu paranemisse. Siis võttis hästikasvatatud vurle kotist sületeleviisuri.
„See on eelmise aasta mudel.”
Aitäh. Saadan tagasi, kui siit välja saan. Hästikasvatatud vurle ütles, et annab sületeleviisuri mulle päriseks, sest ta sai kooli lõpetamise puhul uue. Läinudaastane mudel on tema jaoks juba möödapääsmatult vana, aga mulle võib veel asjaks olla.
Kui ma noor olin, sai Luukkoise Pentti kooli lõpetamise puhul kunsthambad. Minu nooruses tuli uus mudel välja üks kord inimpõlve jooksul.
Traktorid ja raadiud pidasid vastu terve eluea, aga tänapäeval tuleb seadmest uus versioon välja selsamal hetkel, kui oled lõpuks eelmise kasutamise selgeks saanud. Hästikasvatatud vurle turtsatas ja ütles, et talle meeldivad igal juhul selged arvamusavaldused. Ta ütles, et installeeris sülearvutisse kõik vajalikud programmid.
Kas see tähendab teise kanali uudistemagasini aastast seitsekümmend ja üheksa? Või Nopose Paavo reportaaži Grenoble`i talveolümpialt? Ehk on isegi see helikopterilt vilmitud uudislugu „Kodumaa ülevaatest”, kus vilksatab korraks ka meie koduküla?
„Oota korra. Uudised on selle ikooni all. Aga kõigepealt võtame videoühenduse… ”
Hästikasvatatud vurle toksis midagi sületeleviisurisse ja andis selle siis mulle. Eks ma olin imestunud küll, kui sülearvutist vaatas vastu perenaise nägu.
Püüdsin säilitada tõsist ilmet, sest minu eas ei imestata enam millegi üle. Küsisin hästikasvatatud vurlelt, millal ta oli jõudnud Kuusikotis käia, sest meie kanti ei eksi pealinna noored muidu kui eksikombel. Ja kas hästikasvatatud vurlel oli ka videokaamera, millega ta oli käinud ja kõik üles võtnud. Siis ilmus ekraanile poja väheke naeratav sihverplaat.
„Halloo, isa. Kas sa saad juba kõndida? Kas sind ravitakse… Või valutab kuskilt… ”
Vaatasin hästikasvatatud vurle poole, et kuhu ma peaksin rääkima.
„Halloo… kas sa kuuled? Nägu on näha. Kuuled või?”
Mina ei ole seal, vaid siin. Kus pagana päralt see hästikasvataud vurle teadis, et perenaine oli just Kuusikotis?
„Seda oli lihtne välja uurida,” ütles hästikasvatatud vurle. „Kohaliku lehe võrguväljaandes oli sinu arvamusartikleid. Nii muhedad.”
Ma kirjutasin küll pseudonüümi all.
„Tundsin stiili kohe ära. Sa kirjutad samas rütmis nagu sa räägid.”
Küsisin sületeleviisuri kaudu pojalt, kas ta on perenaisele kehakinnitust pakkunud. Ekraanile ilmus pilt taldrikust, kus olid pooleks lõigatud kartulid ja siis kahvel, mis kartuleid peenestas. Küsisin, kas testamendipaber ja sulepea on alles. Poeg näitas ka neid kaamerasse. Palusin posti panna, aga poeg ütles, et tuleb homme linna. Siis saan kõik vajaliku kätte.
„Aga olgu, me peame nüüd edasi sööma. Tead ise, kuidas isu võib ühtäkki lihtsalt otsa saada. Head ööd!”
Mitte ei saanud aru, kuidas oli võimalik perenaisega sadade kilomeetrite kauguselt ühendust võtta. Vanasti oleksin pidanud kirjutama Karppo Hannule (Hannu Karppo (1942) – Soome raadio- ja teleajakirjanik) ja paluma, et ta teeks reportaaži oma järgmise aasta saatesse. Ja mina ei oleks olnud ainuke, kes Hannule kirja või postkaarti saadab, oleksin võinud jääda saba lõppu ootele.
Eks minu silmad on näinud sedagi aega, kui info liikus täpselt sama kiiresti kui inimene. Ei olnud meie külas autot enne neljakümnendaid ega telefoni enne, kui Ruuttaise Kalevi ja tema perenaine Vilma selle riistapuud aastal kuuskümmend ja null endale muretsesid. Sai teist mitmel õhtul vaatamas käidud, aga ega ta kunagi helisenud, sest kellelgi polnud Ruuttaistele asja. Nelja aasta pärast pandi lihunikule ka telefon sisse, siis nad hakkasid üksteisele helistama. Meile muretseti telefon alles siis, kui perenaine ilmtingimata nõudis.
„Päris metsik,” ütles hästikasvatatud vurle.
Suitsusignaal on päris hea leiutis ja ma oleksin hea meelega näinud, et see oleks laialdaselt kasutusele võetud, aga selle jaoks on vaja mägesid. Kuidas sa saadad suitsusignaale taeva poole, kui igal pool on mets. Inimene ei saaks aru, kui tuli tähtis teade või on metsas tuli lahti.
Rindelt pidi leinasõnumit kaua ootama, elasime mitmeski talus teadmatuses, sest kirjad ja langenud saadeti valesse külasse ja valedele peredele. Valimistulemustes ei saanud enne raadiu tulekut kunagi kindel olla. Yleisradio esimest jaama olen usaldanud ja Lindi Arvi aegset televisiooni. Konkureerivasse programmi hästi ei uskunud. Rönka läheb sedamööda paremaks, kuidas juustesse tuleb halli, aga on veel niipalju noor poiss, et ei taipa tetektiivilugude kirjutamist ära lõpetada.
Tänapäeval on juba vastsündinutel ja paneelmajade töötutel kõik seadmed ja riistapuud. Ja Süda-Soome taadikõbil taastusravihaigla voodis.
Palusin hästikasvatatud vurlel näidata, kuhu ma pean vajutama, et uudiseid näha.
„Ekraanile ei maksa vajutada,” ütles ta ja liigutas minu nimetissõrme õrnalt mööda sülearvuti ekraani. „Ainult libista.”
Enam polnud tarvis pikajuukselisega vaielda. Vaatasin teki all möödunud ja tulevasi uudistesaateid ja veel oli seal igasugu tokumentaalvilmisid. Näiteks Helmut Kohlist, kes sõi end paksuks, aga võttis Saksamaa ühinemist tõsiselt. Selle töö käigus võttis ta natuke isegi alla. Vaatasin ka Rumeenia revolutsiooni, mida ma olin üks kord juba näinud. Vahepeal luges Toivose Kari, siis jälle Lindi Arvi.
Vatijopedes rahvas sõidutas karvamütsiga tiktaatori koos prouaga soomusvagunis kuhugi keldrisse. Seal korraldati säärane korteriühistu mõõtu kohtuistung, misjärel kuri mees ja tema proua lasti tagaõues maha. Siis öeldi, et vabadus võitis. Nüüdseks on teada, et endised võimukandjad hüppasid partei tähtsatelt toolidelt suurvirmade tähtsatele toolidele ja tavalise inimese pudrusilma jätkus võid ikka sama vähe.
Pärast Rumeeniat jäi kuulama president Risto Ryti sõjajärgset kõnet. Ega temagi käsi kuigi hästi ei käinud, kui võrrelda ratsakeigariga, kes popsutas samal ajal Šveitsis sigarit, kui Risto sõja süüdlasena karistust kandis. Eks ta ole ikka ebaõiglane küll, et sõja tegelikud alustajad mõistavad rahuliku juristi vangi, kuhu mees peab jätma tervise. See tegi kohe tuju halvaks, nii et libistasin end ajaloos edasi.
Leidsin kergejõustiku Euroopa meistrivõistlused aastal seitsekümmend ja üks. Kukkose Anssi tegi sellise reportaaži, et pisar tuli silma, kuigi püüdsin küll, et ei tuleks. Publikut oli staadionil nagu ääreni täis pajas kartuleid.
„Ma ei usu sporti,” ütles pikajuukseline.
Sättisin sületeleviisuri nii, et me mõlemad nägime. Käskisin pikajuukselisel jälgida, kuidas Jürgen Haase ja Väätaise Juha tagasirgel rebivad, nagu oleks kurat kannul. Kellele see ka ei mõju, on tundetu olend. Panin tähele, et pikajuukseline elas iga ringiga jooksule järjest rohkem kaasa ja lõpuks tuli isegi hooldaja vaatama, et mis seal kolmandas palatis nii kangesti hõisatakse. Tal oli see jooks meeles, oli siis veel Nõukogude Liidu kodanik, kuigi pidas end rohkem leedukaks. Ütles, et oli soomlase poolt, sest kellegi teise silmad ei säranud nii nagu temal. Ütlesin, et hiljem särasid need silmad vägijooke nähes, aga ma olen nõus selle andeks andma.

Ühel õhtul rääkis hästikasvatatud vurle mingist kaarditeenusest. Mul oli Eskortis ka Soome teede kaart aastast üheksakümmend ja viis, see ajab asja väga hästi ära. Alati, kui teedevõrk muutus, tegin hariliku pliiatsiga parandusi.
„Kindel see, aga vaata korraks seda.”
Tahvelteleviisuri ekraanilt paistis minu kodutee. Küsisin, millal ta oli jõudnud seda pildistada ja kas minu poeg on jälle liini teises otsas. Hästikasvatatud vurle rääkis internetivirmast, mis pildistab üles kõik maailma teed ja kopeerib kõik maailma raamatud. Ei tea, mispärast peaks keegi midagi säärast tegema? Hästikasvatatud vurle oletas, et põhjuseks on reklaamirahade voogude suurenemine, aga tema arvates polnud see tähtis. Kõige tähtsam oli see, et mina võisin haiglavoodis ringi reisida.
Pilt lähenes minu kodule, nii et garaažist paistis Eskorti tagaots, aga numbrimärk oli uduseks tehtud. Mitte ei ärata selline asi usaldust, kuigi oli ka omamoodi tore, nagu need aerofotod, mida seitsmekümnendatel võis oma krundist teha lasta.
Liikusin nooli puudutades oma kodukülas ringi.
Aastaaeg oli teine, aga väga vanad need pildid ei saanud olla, sest ühe alajaama kapil oli kleeps kirjaga „Jeesus tuleb”, mis ilmus sinna alles kolm suve tagasi. Hästikasvatatud vurle näitas mulle oma kodukante, ema korterit korrusmajas ja isa eramut.
Õhtul läks hästikasvatatud vurle koju ja mina välismaale.
Palusin pikajuukselisel, kes luges oma voodis paksu võõrkeelset raamatut, öelda ühe linna nimi.
„Ää, Vladivostok.”
Venemaal on korstnad punase-valgetriibulised, mitte ei tea, mispärast. Tänavaid ei sillutata ja asfaldist kasvavad läbi killustik ja taimed. Yrjänä arvates ei olnud süüdi mitte selle maa elanikud, vaid riigi suurus. Mis meil viga oma väikese riigi eest hoolitseda.
Palusin pikajuukselisel öelda veel ühe linna nimi.
„Forssa.”
Seal olid Venemaaga võrreldes laiemad tänavad ja autojuhid jäid punase tule taga seisma. Võib-olla käiksin siiski parema meelega Vladivostokis kui Forssas. Pikajuukseline ütles, et on alati tahtnud Forssas ära käia, aga nüüd oleks rahul, kui saaks omal jalal haigla ukselt Töölö lahe äärde kõndida.
Mind ahvatlesid veel suuremad külad. Need, mille kohta ma lapsena entsüklopeediast lugesin: New York, Hong Kong ja Buenos Aires.
Pärast õhtusööki põikasin veel Jeruusalemma ja Šanghaisse. Eks pilvelõhkujate suurest hulgast ole näha, et hiinlane on viimastel aastatel hästi teeninud nende tehastega, mis Euroopast sinna koliti. Sellist asja märkasin veel, et maailm on igas kandis ise värvi ja ise valgusega. Palju on ühesuguseid taimi, näiteks kasvab Jeruusalemma küngastel mõnel pool ilmselgelt kuuski ja mände, ainult et sihvakamaid. Vähema veega peavad läbi saama kui Süda-Soomes või ammugi siis juba vihmametsas.
Jäin magama enne, kui jõudsin maailma kõige põhjapoolsemasse linna Norramaal.

Püsiviide Lisa kommentaar

Christine Dwyer Hickey

24. mai 2017 at 2:27 p.l. (Christine Dwyer Hickey)

Iiri kirjanik Christine Dwyer Hickey on praeguseks on ta avaldanud kaheksa romaani, ühe lühijuttude kogumiku ning täispika näidendi. Praegu jagab ta oma aega Dublini ja Itaalia vahel. Ta on võitnud mitmeid auhindu ning avaldanud oma loomingut erinevates kogumikes ja ajakirjades üle maailma.
Muuhulgas on Hickey õpetanud loovkirjutamist Trinity College’is, aga enne seda jõudis ta koos abikaasaga advokaadibüroo asutada, töötada ka näiteks eradetektiivina (mis on tema sõnul märksa igavam kui võiks arvata!) ning kasvatada kolme last. Kirjanikuks saamist lükkas ta enda sõnul aastaid edasi, ehkki kutse on tugev, sest kartis, nagu paljudki inimesed, läbikukkumist. Nüüd aga kirjutab distsiplineeritult neli tundi päevas, kuus päeva nädalas, ega kujuta ette, et võiks midagi muud teha. Kirjutamisest on saanud talle viis elu mõtestamiseks.
Hickey suudab kirjutada rasketel, liigutavatel või isegi südantlõhestavatel teemadel, muutumata seejuures melodramaatiliseks. Lugejad saavad tema raamatute maailma näha otse tegelaste vaatepunktist ning nendega suhestuda, toimuv muutub seeläbi reaalsemaks. Üks korduv teema tema raamatutes on katkine perekond. Sellega tegeleb ka romaan “Nääps” (Tatty), mis festivali ajaks Petrone Prindi poolt ka eestikeelsena välja antakse, samuti on perekonna allakäiku käsitletud tema Dublini triloogias. Teine põhiline teema autori loomingus on linnaelu üksildus.

Iiri kirjaniku Christine Dwyer Hickey kohtumine lugejatega ja raamatu „Nääps“ (Petrone Print 2017) esitlus toimus Tartu Linnaraamatukogu saalis 11. mail 2017 kell 18. Külalisega vestles TÜ dotsent Raili Marling.

Katkend: Nääps, Petrone Print 2017, lk 131 – 140. Tõlkinud Tiina Tarik.

1972

Kui oled koolis, mõtled sa kodust. Sellest, mismoodi kaminatuli talvel üle terve seina hüpleb. Või sellest, kui lesid kõhuli, vahid telekat ja ootad, et toidulõhnad köögist välja roomama hakkaksid. Ütled: See on lambaliha, ja seal on praekartulid, see on rooskapsas, see on hernepuder; ja varsti – aahhh – Bisto lihakaste, mis kõike seda katab. Teeb kõik pruuniks ja läikivaks ja nämmaks.
Koolis ei ole telekat. Ja kunagi ei tea, mida sa lõunaks saad, kuni oled jõudnud järjekorras päris etteotsa. Kui need pole just krõbekartulid, siis võib kuulda, kuidas kartulisosin mööda rivi edasi sahiseb.
Ja koridorides on kogu aeg üks ja see sama lõhn, nii et pole mõtet õhust tõendusi nuuskida. Lakk ja keedukartulid. Dettoli puhastusvahend ja miski, mis lõhnab juustuselt. Peale reede, siis on õhus kalalehk. Ja sa tead, et lõunaks on kala; ja sa tead, missugune see on – oranž, soomustega, keskelt kõvasti kokku murtud. Aga see tuleb kasuks, kui kala taskusse pistad või taskurätiku sees varukasse torkad – niimoodi suured tüdrukud talle ütlesid.
Kui mõni suur tüdruk peidab kala varrukasse, on tema pärast hirm nahas, juhuks kui ta jääb vahele kohe või, veel hullem, pärastpoole, kui ta selle tualetist alla loputab või püüab sööta seda kassile, kes seda samuti kunagi ei söö, aga mõnikord tassib selle suus minema, nagu kavatseks selle hilisemaks jätta.
Pärast kala tulevad hautatud õunad ja munakaste, mida ta oleks hea meelega esimesel päeval proovinud, kui üks tüdruk ei oleks talle lauas rääkinud, et see on pilgeni täis kellegi sülge, kes töötab köögis ja keda kutsutakse Ilastaja Lydiaks.
Kui sa töötad köögis või pesed põrandaid, kutsutakse sind majateenijaks. Kui sa pole just nunn – siis kutsutakse sind õeks, aga sa ei näe niimoodi välja kui teised nunnad. Käsivartele on küünarnukist allpool seotud nöörid, mis hoiavad varrukaid üleval, ja nunnarüüsse on sätitud pikk põll. Su käed on muhklikud ja põletusjälgedega.
Juhtivate nunnade käed on alati muhklikud ja valged.
Kodus ei ole sul sellest midagi, kui kõht on tühi, sest sa tead, et kulub veel vaid natuke aega ja su suu on täis empsi mahlakat toitu, mis toob su kõhtu nii mõnusa tunde. Aga koolis on küll. Sest sul on kõht alati tühi ja jääb kogu päevaks tühjaks. Kui tegu pole just päevaga, mil sa misjonijaamas peast segi lähed ja endale roosat popkorni ja vahukommihiirekesi sisse topid. Siis on sul kaua aega tunne, nagu hakkaks kuum vesine okse su kurgust kerkima ja suhu valguma.
Või kui ei ole pühapäev, mil sa sööd teeajal täitsa omaette ära terve viilu leiba võiga.
Sa sirutad oma taldriku ette ja õhtusöök tuleb sinu poole üles noist suurtest hõbedastest plaatidest, mis tulises rasvases vees hulbivad. Plarts-plarts-plarts, suurest hõbedasest lusikast. Ja isegi kui sa tahaksid seda süüa, sest su kõht on nii tühi, ei saa sa seda teha , sest teised tüdrukud lauas võivad ütelda: Uuhh, ära ütle, et sa kavatsed seda sööma hakata.
Seda ruumi, kus te õhtust sööte, kutsutakse reflektooriumiks.

Kodus on sul vaja arvestada ainult paari väikese toa ja paari lühikese sekundiga, mis kulub ühest toast teise jõudmiseks. Ja ei mingeid treppe. Aga koolis pead sa arvestama nii paljude tubadega: kus nad kõik asuvad, kui kaua sul kulub järgmisesse tuppa jõudmiseks ja kõik need hullud nimed, millega neid kutsutakse. Ja sajad erinevad trepid.
Mõnda nime ta juba teab, sest luges nende kohta Malory Towersi raamatutest. Nagu seda, et tuba, kus sa magad, kutsutakse dormitooriumiks.
Välja arvatud siis, kui sa räägid prantsuse keelt – siis pead sa magama paigas, mida kutsutakse puudlitubadeks.
Aga hispaania tüdrukutel ei olegi oma magamistuba. Nemad peavad olema kõigi teiste seas, sest nad vadistavad vahetpidamata. Nõnda nad ei õpigi inglise keelt ära. Hispaania tüdrukud on koolis kõige pentsikumad. Nad suudlevad oma pöidlaid, kui risti ette löövad; missal kannavad nad uhkeid musti loore. Kui kuulata neid üheskoos rääkimas, siis kõlab see nii, nagu pardid prääksuksid liiga kiiresti. Nad ei jaga kunagi teistega oma šokolaadikreemi, mida nad purgist leivale määrivad nagu musta võid.
Siin on stuudio, kus maalitakse pilte. Ja kunstnikust nunn näitab sulle, kuidas maalida puid. Aga ta ütleb, et enne kui sa saad puid maalida, pead neid tundma õppima. Fööniksipargis. Ta laseb sul nende pahklikku nahka hõõruda ja nina nende lehtedesse suruda. Ta ütleb, et iga puu on omaette isiksus, iga puu on iseenda peremees. Siis pead sa tegema nimekirja nende kõikidest ilusatest värvidest.
Mitte ainult rohelised ja pruunid toonid, ütleb ta, roheline ja pruun on ainult väike osa!
Ta läheb täitsa elevile, kui puudest räägib, ta käed sirutuvad taeva poole ja silmad hakkavad vahel niimoodi läikima, et sa kardad, et ta hakkab nutma.
Siis seisab Olivia Butler kunstnikust nunna selja taha, teeb seal nägusid ja koputab endale vastu pead.
Siin on õppetuba koduste ülesannete tegemiseks ja kaks suurt puhketuba selleks ajaks, kui oled õhtust söönud. Valge tuba on mängude või peotantsu harjutamise jaoks. Pruun tuba on selle jaoks, et puude pilte üles riputada või kirjad kokku koguda. Klassivanem astub tooli peale ja tõmbab kotist välja ühe ümbriku teise järel. Ta hüüab kellegi nime, siis tõstab kirja pea kohale ja sa näed sekundiks nurgas olevaid eredaid marke, kuni keegi tuleb ja kirja ära napsab.
Meretagused tüdrukud saavad kõige paremaid kirju: õhukesed valged ümbrikud, sinised ja punased triibud äärte ümber. Või siis need rohelised, mis tuleb lahti voltida, sest kiri ja ümbrik on ühel ja samal paberilehel. Mehhiko kirjadel on punasest vahast pitser, mis tuleb erilise noaga lahti murda. Iiri kirjad on enamasti täiesti tavalised.
Tema ei saa kunagi kirju.
Korruste kaupa treppe iga nurga taga, mõni, lai ja pikk, läheb viis korrust ülespoole. Ja sa võid korraliku liu saada, kui liugled viis korrust alla mööda nii pikka käsipuud, kõigi käänakute ja pöörakutega. Aga sa pead siis olema üks julgetest tüdrukutest ja suutma mitte kõigest kõrist karjuma pista. Või muidu jääd vahele.
Siin on teisigi treppe – väikesed pimedad trepid kössitavad kabeli taga, ja seal magavad vanad nunnad. Ja kui sa kunagi sinna keset ööd hiiliksid ja lukuaugust sisse piiluksid  – nagu rääkis üks tüdruk nimega Cassandra -, võid näha neid magamas, igemeid täis suu pärani ja kõik hõredate juustega pead, mis näevad välja nagu golfipalli kujuga närimiskummid, lebavad mustast kivist tehtud patjadel.
Kõige kitsamad trepid viivad muusikakongidesse. Siis oled sa maja kõige-kõige kõrgemas tipus ja seal on aken, millest sul pruugib ainult välja astuda ja juba oledki katusel, pea ringi käimas. Ainult et see on nüüd kinni naelutatud, kummituse pärast.
Kummitus oli kunagi majateenija. Ja ta heitis end katuselt alla, sest sa teada, et ta saab lapse, ja ta polnud isegi abielus. Jessica McLynn ütles, et see on kõige halvem asi, mida üldse võib teha – saada laps, kui sa pole isegi abielus. See on suur surmakas. Ja endalt elu võtmine on samuti. Surmakas tähendab seda, et Jumalal ei ole valikut, ütles Jessica; isegi kui talle see üldse ei meeldi, peab ta sind otseteed põrgusse saatma.
Muusikakongid oleks väga hirmutav koht, kuhu sõnumit viia, siis peaksid üksinda kikivarvul kõndima mööda seda pikka koridori. Isegi kui oled trepi jalamil ja vaatad üles, kuulates allapoole hõljuvaid helisid, on see piisavalt hirmutav. Kõik need plõnksud ja plõnnimised, kiiksatused ja kääksatused. Torinad ja vingumised, mis võiksid kuuluda lapskummitusele.
Ja kõrge kriiskav hääl, mis võiks olla tema empsi kummituse oma.
Emps saab uue tita. Aga mitte veel niipea. Ja temal on abikaasa, nii et see laps ei ole patt. Aga iga kord, kui Nääps näeb muusikakongidesse viivaid treppe ja kuuleb kõiki helisid, mis sealt tulevad, mõtleb ta empsile ja tema titale ja sellele, mis siis saab, kui nad peaksid surema, ja kas neist saaksid siis kummitused ja kuhu nad sellisel juhul läheksid?

Kui oled koolis, mõtled issile, sellele, kuidas ta oma naljakaid nalju jutustab ja riimi seab. Või sellest, kuidas te tema autoga kuhugi sõidate, täitsa omavahel. Või isegi sellest, kuidas teda kõigi teistega jagada, kui olete kõik autosse kokku litsutud.
Nagu tookord mere ääres, kui vihma muudkui sadas ja pubi ei olnud veel lahti, nii et emps ostis kõigile krõbekartuleid autos söömiseks. Siis laulsid emps ja iss koos ühte naljakat laulu ja see oli nii tore, paremgi kui liivaämbrid ja labidad; istusid äädikaaurudest soojas autos, sõid kartuleid ja vaatasid välja. Tühja randa ja tühja merd. Ja vihm tegi liiva tumepruuniks ja lõhkus merele augud sisse ja tagus vastu auto katust ja pritsis aknad üleni laiguliseks, muudkui vihm ja vihm ja vihm. Ja see laul, mida emps ja iss laulsid.
Ta meenutab seda mõnikord öösel, kui püüab ennast uinuma panna.

Pikas dormitooriumis. Kus igaühel on omaenda väike toake. Omaenda kraanikausiga, omaenda riidekapiga, omaenda rohelise nahkistmega taburetiga ja voodiga seina ääres, villakas voodikate üle pehme vorstikujulise padja tõmmatud.
Talle meeldib tema toakene väga – see, et ta näeb välja täpselt samasugune kui kõigi teiste omad; kõik ta asjad on paika seatud ja keegi ei puutu neid kunagi, nii et midagi ei lähe katki ega kaotsi. Ja talle meeldib, kui värisev nunn tuleb ülevaatust tegema, tõmbab pika sõrmega üle tualettlaua, voodialuse, riidekapi pealse, põrandaliistu serva. Kontrollib, kas tolmu on, ja kas ta näeb oma värisevat nunnanägu kraanidelt peegeldumas. Kontrollib veelkord, et kas sa keerasid oma linaservad sisse, panid oma riided hommikuks valmis – tuunika alla, seda puhtana hoidev kittel peale, sokid ja kingad kenasti kõrvuti rohelise nahkistmega tabureti all. Ja veel meeldib talle see aeglus, millega värisev nunn talle näitab, mismoodi midagi teha, nii et ta ei unusta midagi ja saab alati kõik selgeks, see tähendab, et tal ei tule temaga kunagi pahandusi.
Ta on alati raudselt viimane, kes magama jääb, kuulates teiste tüdrukute hingamist, püüdes ära arvata, kes on see norskaja või kes pöörab teki all raamatulehte; kellel sumiseb transistorraadio padja all ja sõrmed tantsivad tema viisi järgi vaheseina peal.
Siis tõuseb ta vahel üles, et aknast välja vaadata, kuni ta silmad liiga ära väsivad, et midagi näha.
Jaanuar ja veebruar: kõige pimedamad aknad, justkui must läikiv peegel; tema näo vari; lõpuklasside plokist paistva märja valguse laigud.
Märtsi aknad on ämblikuvõrguna hallid, enne kui pimedus hakkab läbi imbuma, iga päevaga veidike hiljem. Kuni lihavõteteni jääb aken päevasel ajal eredaks.
Tema toakese aknast avaneb vaade taluõuele. Võib kuulda, kuidas loomad lohinal lähevad ja pruuskavad, püüdes end ööseks magama seada. Võib kuulda, kuidas talumees endamisi vilistab, kui kraabib luuaga mööda õue, justkui kratsiks suurt tsemendist selga. Kui aken avada, saab tunda suurte valgete lehmade piima ja pissi lõhna. Või seakaka teravat haput lehka.
Üle õue, lõpuklasside plokis, paterdavad suured tüdrukud oma kogukates öösärkides akendest mööda. Mõnikord võib kuulda nende itsitavaid hääli; seejärel võib näha, kuidas sigaretisuitsu hallid hõljuvad ussid õpetajate toa aknast välja hiilivad.
Aga kõige parem aken on see, mis asub tualettide kõrval. Ja sellest saab näha üle müüri otse Fööniksiparki. Sa võid armastada puid sel moel, nagu kunstnikust nunn sulle näitas: kõiki nende erinevaid kujusid, sadu värvitoone. Aga hämaruses hakkavad nad kõik ühtmoodi välja nägema, ja siis jääb ainult üks värv.
Kui pimedus on maad võtnud, jäävad ainult nende varjud.

Mõnikord võid öösiti kuulda kedagi nutmas. Enamasti tuleb nutmist ette pühapäeva öösiti või esimesel ööl pärast koolivaheaega. Ja kõige rohkem tuleb nutmist ette uutel tüdrukutel. Kui uus tüdruk öösel nutab, peab magamistoanunn minema tema toakesse, paluma tal vapper olla ja kõiki palveid lugeda.
Paar kuud tagasi oli tema uus tüdruk, aga ükski magamistoanunn ei pidanud kordagi tema toakesse minema.
Naabertoakese tüdruku nimi on Rosemary. Tal on kahvatulillat tooni lapiline nägu ja ta kätel on samasugune lapiline kahvatulilla nahk. Kui ta käsivart sügab, lendleb ta kitlile hõbedasi naharaasukesi. Ta ütleb, et see tuleb sellest, et tal on südames auk. See paneb Nääpsu aru pidama, kas auk südames tähendab sedasama mis murtud süda ja kas sellepärast nutabki Rosemary kõige kõvemini.
Mis sa nutad? sosistab Nääps talle läbi vaheseina.
Ma olen koduigatsusest haige, ütleb ta.
Koduigatsusest? Mida see tähendab?
Ma igatsen oma mampsi järele, ütleb ta. Ma tunnen temast nii väga puudust.
Nääps püüab mõelda, mida tähendab koduigatsuse haigus ja mispärast see inimest nutma paneb. Kui emps raevu läheb, võib ta hüüda: See maja ajab mul südame pahaks! Olen sellest oksendamiseni tüdinud!
Aga ta teab, et see ei saa sama asja tähendada.
Siis püüab ta mõelda, mida tähendab tunda mampsist nii suurt puudust, et see ajab öösel nutu peale. Ainult et temal ei oleks mampsi, kellest puudust tunda, temal oleks hoopis emps.
Vanas rohelises koolis oli kõigil emm, emps või emme. Aga uues koolis on peaaegu igalühel mamps või mamma. Peale välismaa tüdrukute, kellel on Mama. Ja see kõlab kõige paremini, kui nemad seda ütlevad. Maa-maa, see kõlab nii peenelt.
Ta suleb silmad ja püüab kujutada empsi. Kui kena ta vehel välja näeb, kui ta on viimase peal riides ja on valmis välja minema, ja kui äge laulja ta on , kui tal on hea tuju. Ja seda korda, kui ta laskis Nääpsul end suure õunakoogi tegemise juures aidata. Ja seda korda, kui ta Nääpsu öökinno kaasa võttis – ainult nemad kahekesi, täitsa omapead bussis.
Ta suudab empsi päris hästi kujutleda, aga ta ei ole kindel, kas see tähendab, et ta tunneb temast puudust.
Rosemary nutab. Rosemary nutab. Ja see toob Nääpsule alati selle küsimuse pähe.
Küsimus puudutab empsi.
Kas emps igatseb vahel minu järele? Kõlab see küsimus.
Kas emps tunneb kunagi minust puudust?

Püsiviide Lisa kommentaar

René Nyberg

10. mai 2017 at 7:55 e.l. (Rene Nyberg)

Foto: Ilmar Saabas

Pika diplomaadikarjääri teinud René Nyberg (1946) kasvas üles kakskeeles peres Helsingis. Soome ja rootsi keele kõrval õppis ta juba väga noorelt selgeks ka saksa keele. Ta lõpetas Helsingi Saksa kooli ja magistrikraadi omandas Helsingi ülikoolis riigiteaduste erialal. Teda peetakse suurepäraseks välis- ja julgeolekupoliitika asjatundjaks.  Aastal 2015 ilmus paljukiidetud teos Viimeinen juna Moskovaan (eesti keeles 2017, “Viimane rong Moskvasse”, tõlkija Piret Saluri), milles Nyberg seob omavahel ühte üldiseid sündmusi ja oma perekonna ajalugu. See on dramaatiline perekonnalugu, mis moodustab osakese Soome, Baltimaade ja Nõukogude Liidu  ajaloost. See on lugu noore juuditari keelatud armastusest teiseusulise vastu 1930. aastate Helsingis – ja ühe teise noore juuditari ellujäämislugu sõjaaegses karmis tegelikkuses.
Vaata ka: https://kirjandusfestival.tartu.ee/

 

12. mail 2017 kell 15.00 IV korruse saalis
Vestlusring Soome, Baltimaade ja Venemaa suhetest ning ajaloost
Vestlusringis osalevad „Ülelahe suhteraamat. Uue ohu aastad“ autorid Kaja Kunnas ja Marjo Näkki ning teose „Viimane rong Moskvasse“ autor René Nyberg. Vestlust juhib Soome Instituudi juhataja Anu Laitila. Vestlus toimub soome ja eesti keeles.

Katkend: Viimane rong Moskvasse, Argo 2017, lk 54 – 65. Tlk Piret Saluri.

Kolm paradiisi ja üks põrgu

Veebruarirevolutsioon oli ühetähenduslikult Vene revolutsioon, aga juudid said sellega kõik, mida olid tsaarivalitsuselt asjatult nõudnud. Solženitsõn  kirjeldab revolutsioonile osaks saanud toetust, tuues näiteks Ajutise Valitsuse niinimetatud vabaduse laenu obligatsiooni märkinute nimed 1917. aasta suvel. Nimekirjas on tähelepandav hulk juute ja venestunud sakslasi, aga Vene suurkodanluse esindajaid üldsegi mitte.
Ettekujutus nahkpintsakus komissarist on tugev. Slezkine`i järgi olid juudi komissarid täiuslikud kangelased, sest olid suutnud minevikust lahti öelda. Totaalse muutumise sümbol oli Lev Trotski. Ta oli venelane ja juut, kartmatu sõdur ja prillipapa. „Juut, kes istub ratsu selga, lakkab olemast juut, temast saab venelane.” Repliik on pärit Isaak Babeli 1926. aastal kirjutatud näidendist „Päikeseloojak”, mille tegevus toimub 1913. aastal, aga tsitaat peegeldab pigem Babeli kogemusi, mida ta kirjeldab samal aastal ilmunud raamatus „Ratsaarmee”.
Algselt oli juute menševike, pahempoolsete sotsialistide ja anarhistide seas suhteliselt rohkem kui bolševike hulgas. 1905. aastal arreteeritud revolutsionääridest oli 37 protsenti juudid. Bolševikud vajasid lojaalseid haritud ametnikke ja nendeks osutusid juudid, keda rekruteeriti hulganisti. Solženitsõn räägib juutide rahulolematusest pulbitseva „konstruktiivse geniaalsusega”. Selle jõuga tõrjus revolutsioonist toibuv Nõukogude Liit vana võimuaparaadi sabotaažikatse. Lenini sõnadega: „juudid saboteerisid saboteerijaid”.
„Suur siirdumine” linnadesse pärast revolutsiooni oli massiline. Miljon juuti kolis vana asustuspiirkonna küladest linnadesse ja iga viies neist Moskvasse. Solženitsõn tsiteerib kaasaegset anekdooti vanast juudist, kes kolib Ukrainast Berdõtšivist Moskvasse, sest ka tema tahab surra juudi linnas. Anekdoodi iva on Berdõtšivi võrdlemine Moskvaga, sest Berdõtšiv oli Vassili Grossmani järgi Ukraina kõige juudilikum linn. Antisemiitlikele mustasajalistele oli Berdõtšiv „juutide pealinn”.
Kommunismist sai noorte juutide tõeline usk, mis asendas pärast Teist maailmasõda sionismi. Nõukogude Liidus oli juudi mõjuvõim 1930. aastate lõpul oma tipus. 1939. aasta rahvaloenduse järgi oli kogu juudi põliselanikkonnast 40 protsenti ametnikud ja näiteks kõigist arstidest 27 ja inseneridest 14 protsenti olid juudid. Slezkine`i järgi oli salapolitsei NKVD üks kõige juutiderohkemaid Nõukogude organeid. Juutide suhteline osa eliidi seas oli kõigist etnilistest rühmadest kõige suurem. Solženitsõni kinnitusel ei olnud võõrapäraste nimede arvukus riigi juhtkonnas ajalooliselt uus. Üle kahesaja aasta oli Tsaari-Venemaa eliidi hulka kuulunud suguvõsasid, kellel olid saksa või balti nimed. Juutide roll sõjaeelses Nõukogude Liidus meenutas sakslaste staatust Vene tsaaririigis.
Solženitsõni suhtumise nii bolševikesse kui juutidesse otsustab talupoegade saatus. Ta pöördub selle teema juurde korduvalt tagasi, sest juutide saatus ei olnud tähtsaim küsimus Venemaal, isegi mitte pärast holokausti. Orlando Figes nimetab Venemaa tõeliseks revolutsiooniks sundkollektiviseerimist, mis muutis talupoegade elu täielikult. See oli ka katastroof, millest Venemaa iial ei toibunud.  Solženitsõn ei salga oma antipaatiat Lenini suhtes, keda ta nimetab mestiitsiks, ja süüdistab bolševikke vene rahva hävitamises. 1920. aastad olid soodsad juutidele, aga traagilised vene rahvale. Juudid teenisid bolševike Moolokit. Sundkollektiviseerimine lõi juutidest pildi kui talupoegade vaenlastest. Ukrainas taheti kollektiviseerimist näha kui kättemaksu hmelništšinale ehk kasakate pealiku Bogdan Hmelnitski suurtele pogrommidele 17. sajandi keskel. 1930. aastate Nõukogude Liidus olid venelased ja juudid ainsad, kes ei olnud „etnilised”. Juudid olid kõige nõukogulikumad. Eriti nemad moodustasid oma kasti. Kolhoosi sunnitud talupoegade kontrollimiseks võttis Nõukogude Liit 1932. aastal kasutusse sisepassi süsteemi, mille viiendal real seisis „rahvus”. Kuid kolhoositalupoeg ei saanud isegi oma passi, sest tema oli kinnistatud maa külge nagu pärisori. See oli ainus vahend, et kontrollida linnadesse siirdumist. Alles Hruštšov andis 1963. aastal kolhoositalupoegadele sisepassi. Sisepassi viiendast reast kujunes juutidele ajapikku samasugune otsustav küsimus, nagu oli proletaarlase ankeet, millega 1920. aastatel diskrimineeriti aristokraate, vaimulikke, intelligentsi ja kodanlust.
Viies rida ehk rahvus tähendas uut tegurit. Kuni 1930. aastate lõpuni oli ükskõik, kas olid juut või venelane.
Solženitsõn tsiteerib inimõiguslast Lev Kopelevi, kes leiab, et Nõukogude Liidus ei olnud enne sõda „juudiküsimust”. 1930. aastate õhustik oli „absoluutselt vaba vaenust juutide vastu”. Hiljem tähendas märge „juut” verepärandi tunnistamist,, ja stigmat ehk irooniliselt nimetatuna „viienda astme invaliidsust”. Veel Lenini jaoks oli rahvus tagurlik igand. Stalini jaoks olid juudid „paberrahvas”, mis vältimatult assimileerub. Juudi päritolu Ilja Ehrenburgi vastus Moskvas 1948. aastal rahva liikvele ajanud Iisraeli esimesele suursaadikule Golda Meirile avaldati Pravdas – juudid   ei ole rahvas, sest nad on „mõistetud (obretšenõ) assimileeruma”. Stalini tütar Svetlana Allilujeva tõdeb oma isa kohta, et ta oli „varem grusiin”.
Judofiilina tuntud Maksim Gorki leidis enne revolutsiooni, et kusagil mujal kui Venemaal ei vajata juute nii kibedasti võitlema „loiduse” ehk oblomovluse vastu. Aga kui „Juudas” Nikolai Buhharin nimetas venelasi näidiskohtuprotsessil oblomovlasteks, siis tõlgendati seda kui „suure vene rahva häbistamist”. Tuul oli pööranud.
Juba Tsaari-Venemaa esimene uuendusi ellu viinud peaminister Sergei Witte soovitas juutidel poliitikasse mitte puutuda – jätke see venelastele. Ka Trotski andis endale aru, et Venemaa ei ole küps aktsepteerima juudi soost juhti.
1937. aasta suure terrori ohvrite seas oli muidugi ka juute. Nad olid statistiliselt vähemuses, sest kui etniline rühm ei olnud puhastuse objekt, nagu olid poolakad, soomlased ja eriti lätlased. Koos suure terrori vaimse murrangu, bolševike „teise revolutsiooniga” maa muutus. Ühes sellega eliit uuenes ja ametitesse astusid pärast revolutsiooni kasvanud ja hariduse saanud, niinimetatud Brežnevi eakaaslased, kes ei olnud elanud ja isegi mitte reisinud väljaspool Nõukogude Liitu. Professor Timo Vihavainen leiab, et „tohutu pööre, mis toimus, kui naabermaa siirdus sotsialismi”, pälvis Soomes vähe tähelepanu. „Naiivsed pahempoolsed idealistid” koguni uskusid, et Nõukogude Liidus valitseb endiselt kultuuriline pluralism. Sama tähelepaneku teeb Snyder, kes arvab, et kulakute likvideerimist Euroopas ei märgatud.
Venemaad põhjalikult tundev saksa ajaloolane Karl Schlögel leiab, et Mihhail Bulgakov suutis kujutada suurt terrorit vahenditega, mida ajalooteadus kasutada ei saa. „Kõige kindla kaootiline hajumine” on Bulgakovil „reaalfantasism”. Tegemist on Bulgakovi meistriteosega „Meister ja Margarita”, kus maagiline on reaalse vastand ja näitelava on suure terrori aegne Moskva.
Schlögeli kirjeldatud Moskvas said kuju tänini kasutusel olevad rituaalid ja rutiinid. Ka linnakaardid ja telefoniraamatud kaovad, et siis 1990. aastatel üldiseks kasutamiseks tagasi tulla. Suured kangelased pälvisid New Yorgi ticker tape parade`i eeskujul vaimustatud vastuvõtu teel lennuväljalt või raudteejaamast Punasele väljakule. Ka matusetalitus kinnistus Lenini ja Kirovi matustel põhinevaks tseremooniaks, kus juhtkond ja rahvas Ametiühingute Maja sammassaalis avatud kirstus lit de parade`il lamava seltsimehega hüvasti jättis.
Stalinismi uus proletaarne eliit oli valdavalt venelased ja neile oli Nõukogude Liit riik, mis järgnes Tsaari-Venemaale. Natsionalismi ja sõja tõttu said juudid jälle tunda, et on juudid. Ehrenburgi ja Grossmani koostatud „Must raamat” juutide saatusest sõja ajal keelati 1948. aastal ära  ja see avaldati alles perestroika aastatel. Nõukogude Liidu ametlik antisemitism aktiviseerus ja saavutas tipu süüdistusega nn arstide vandenõust 1952-1953.
Välisministri vahetamine 1939. aasta kevadel oli tähtis signaal. Juudi soost Maksim Litvinov, keda Goebbels kutsus Finkelsteiniks, astus tagasi ja tema asemel sai välisministriks Vjatšeslav Molotov, kes oli küll abielus tuntud juuditari, Nõukogude kalanduse rahvakomissari Polina Žemtšužinaga. Hiljem sattus naine Stalini põlu alla ja saadeti vangilaagrisse.
Slezkine`i kokkuvõte juutide käekäigust 20. sajandil on lugu kolmest paradiisist ja ühest põrgust: Ameerika, Palestiina ja Nõukogude Liit ning Hitleri Saksamaa.

Läti Venemaa ja Saksamaa haardes

Minu ema 1880. aastal sündinud isa Meier Tokazier (Tukatsier) ning tema viis venda ja õde lahkusid kõik oma kodulinnast Oršast Vitebski kubermangus praeguses Valgevenes. Poola esimese jagamisega oli see ala 1772. aastast kuulunud Vene tsaaririigile. Orša oli tähtis raudteesõlm ja Dnepri-äärne sadamalinn. Orša paiknes juutide asustusalal, aga oli hästiarenenud piirkond. 1887. aastal sündinud Marc Chagall (Moishe Segal) oli pärit naaberlinnast Vitebskist Daugava jõe kaldal.
Piirkond paiknes kolme suure jõe, Dnepri, Volga ja Daugava veelahkmetel. Kõik kolm jõge saavad alguse Valdai kõrgustikult. Mööda Daugavat või vahel ka mööda Neevat Laadoga ja Volhovi kaudu Ilmjärvele (Novgorod) purjetanud viikingid või vene keeles varjaagid tegid seal otsuse, üle millise maakitsuse oma laevad vedada. Viikingite idateed on kirjeldatud Vene varase ajaloo tähtsaimas allikas Nestori kroonikas. Purjetamine Dnepri kaudu viis Mustale merele ja sealt Konstantinoopolisse ehk „kreeklaste” juurde, mööda Volgat pääses ka Kaspia merele, Pärsia maailma ja Bagdadi kalifaadi võimupiiri.
Kaks Tukatsieri vendadest ja õde leidsid tee Peterburi, kaks Riiga, üks Helsingisse ja üks New Yorki. Nii veidralt, kui see ka kõlab, õe kohta ei ole mul enam muud informatsiooni kui see, et ta asus elama Peterburgi. Seevastu vendade saatused on teada. Vene revolutsioon katkestas läbikäimise  Peterburiga ja Teine maailmasõda Riiaga, aga Teine maailmasõda avas ühenduse Leningradi ja Riia vahel. Vendade-õdede vanemad Zalman ja Hanna siirdusid 1923. aastal revolutsiooni jalust ära vanima poja Berli juurde Riiga.
Helsingis ja Riias elanud vendade ja nende vanemate läbikäimine jätkus kuni Teise maailmasõjani. 1932. aasta augustis võetud fotol naudivad keskealised rikastunud kaupmeestest abielupaarid Riia lähedal mererannas Jūrmalas suve.
Abram Zalmonovitš Tukatsier oli sündinud 1885. aastal ja oli oma Helsinki vennast viis aastat noorem. Tema Riias 1903. aastal välja antud elamisloale oli märgitud Oržanskii meštšanin ehk Orša väikekodanlane. Erinevalt vend Meierist oli ta väeteenistusest vabastatud. Ta oli esimese astme kaupmeeste gildi liige, mis juute puudutavate piirangute järgi lubas juutide asustusalalt lahkuda. Enam ei ole võimalik selgitada, kas Riiga elama asumist mõjutas siseminister von Plehwe 1903. aasta augustis Theodor Herzlile antud lubadus lihtsustada juutide siirdumist Riiga. Daugava suudmes asuv Riia oli tsaaririigi suuri linnu ning vilja- ja puidukaubanduse keskusi. Riia oli edasipüüdlikule kaupmehele loomulik siirdumiskoht.
Abram Tukatsier abiellus oma kauaaegse tööandja Tevel Žedaki tütre Lea Tevelevna  Žedakiga. 1920. aastal astus Abram heeringa hulgikaupmehe Elias Birkhansi teenistusse. Abielupaar sai neli tütart: Maria ehk Mascha sündis 1913, Feiga 1918, Hasja 1918 ja Meri ehk Merchen 1923. Nimelt nende juurde saatis Meier Tokazier  1937. aastal oma vanima tütre Feige, et see leiaks endale juudist abikaasa.
Esimene maailmasõda laastas Lätit rängalt. Võrdlusobjekt läänerindel on Belgia varemeiks muutumine. Praeguse Leedu territoorium vallutati kohe sõja alguses, aga näiteks Eestisse jõudis sõda alles maailmasõja lõpuaegadel. Venemaa ja Saksamaa vaheline rindejoon jäi kaheks aastaks pidama Läti keskele Daugava jõele, kus see püsis kuni Saksamaa vallutas 1917. aasta septembris Riia ja okupeeris kogu Baltikumi.
Läti kaotas maailmasõjas kolmandiku elanikkonnast: 800 000 sõjapõgenikku läks Venemaale, Ukrainasse ja Eestisse, 60 000 meest langes Vene armee ridades. Kaotused pärast maailmasõda jätkunud vabadussõjas lisasid kannatusi. Idarinde maadest kannatas Läti kuus aastat kestnud lahingutes suhteliselt kõige rohkem. Juudid sunniti Kuramaalt ja Riiast lahkuma. Abram Tukatsieri äia ettevõte evakueeriti ja perekond siirdus 1918. aastal Riiast Harkovisse. Vanuselt eelviimase Hasja sünnilinnaks on märgitud Harkov Ukrainas 1918. aastal. Pärast sõda pöördus umbes 200 000 lätlast Venemaalt tagasi kodumaale. Ka Tukatsieri perekond naasis 1920. aastal Riiga. Suurim osa Vene armees teeninud lätlasi jäi vastupidi eestlastele Nõukogude Venemaale ja läks bolševike poolele, moodustades kuulsa Läti kütidiviisi, millest sai Punaarmee ustav eliitväekoondis. Läti kütid võitlesid soomusrongi koosseisus punaste poolel Mäntyharjul ka Soome kodusõjas.
Üleminekut bolševike poolele mõjutas ka valus mälestus karistusekspeditsioonidest, millega tsaarivõim pärast 1905. aasta revolutsiooni Lätis jälle karmil käel korra majja lõi. Karistussalgad mõrvasid kuue kuu jooksul umbes 8000 lätlast, rohkem kui kusagil mujal tsaaririigis.
1939. aasta oktoobris kiitis Stalin Läti välisministrile Vilhelms Muntersile Läti armeed, kes oli tema sõnade järgi parem kui Eesti oma, lisades: „Strelki (läti kütid) olid omal ajal head sõdurid.” Ka salapolitsei Tšekaa ja selle järglase NKVD ning sõjaväeluure GRU ridades oli juhtivatel kohtadel lätlasi. Valgete sõnul moodustasid revolutsiooni vundamendi juudi ajud, läti täägid ja vene tobud.
Läti ränk vabadussõda kestis kaks aastat. Rindejooned vaheldusid, positsioonid niisamuti. Lisaks punastele ja valgetele oli veel kolmas osapool, sakslased (Baltische Landeswehr), kes sõja käigus liitusid venelaste erinevate valgete vägedega. „Landeswehri sõjaks” nimetatud periood lõppes, kui lätlased koos Eesti vägede ja Soome vabatahtlikega (Pohjan Pojat) sakslased taganema sundisid. Niisiis sõdisid Soome valged endiste liitlaste sakslaste vastu!
1918. aasta novembris sõlmitud relvarahulepinguga Antanti riikide ja Saksamaa vahel määrati saksa väed bolševikeohu pärast jääma Baltikumi. See oli Lääneriikide Venemaa kodusõja käiku sekkumise algus. Saksamaa seisukohast olid kindralleitnant Rüdiger von der Goltzi juhitud vabatahtlike väed (Freikorps) osa kaitsest Punarmee vastu, kelle rünnak Poolale 1919. aastal ohustas Ida-Preisimaad. Kuramaa ja Ida-Preisimaa põhjaosa Memel (Klaipėda) olid kuni Leedu iseseisvumiseni piirinaabrid. 1921. aastal loovutas Läti Antanti vahendusel Palanga kaluriküla Leedule, kes sai nõnda väljapääsu merele.
Sakslased ei tahtnud mõista lätlaste ja eestlaste rahvuslikke pürgimusi. Taustal mõjutas sajanditepikkune pinge saksa aadlist (Ritterschaft) ja kodanlusest koosneva ülemklassi ja „mittesakslaste” (undeutsch) lätlaste ja eestlaste vahel. Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal oli pärisorjus lõpetatud alles 1816, 1817 ja 1819.
Ka luteri kiriku positsioon Eesti- ja Liivimaal erines oluliselt kiriku rollist Soomes. Luteri kirik Soomes oli rahvale lähemal ja kirikhärra astus konfliktide puhul sageli rahva poolele ning oli nende eestkõnelejaks ja läks isegi koos nendega Stockholmi „kuninga juurde”. Baltimaades oli kirik olnud sajandeid kohaliku aadli hoole ja kontrolli all. Kirikhärradeks enamasti sakslased, vahel ka kohalikest aadlisuguvõsadest.
1905. aasta revolutsiooni sündmused, mõisate põletamine ja röövimised ning neile järgnenud karistusekspeditsioonid moodustasid saksa aadelkonna ning läti ja eesti lihtrahva vahele ületamatu künnise. Soome autonoomia oli Osmo Jussila sõnade järgi haldusautonoomia, aga Balti provintsides rajanes autonoomia keisri seisustega antud eriõigustel, mida Aleksander III enam ei kinnitanud.
Sakslaste eesmärgid olid ka poliitilised. Georg von Rauch iseloomustas kindral von der Goltzi kui „isepäist meest, kellel on kõrgenenud poliitiline auahnus”. Von der Goltz tahtis puhastada Läti sotsialistidest, patsifistidest ja juutidest. Tal oli eesmärk asustada saksa uusasukaid „Balti hertsogiriiki”, mille rajamiseks oli Rittershaft 1918. aasta aprillis keiser Wilhelm II-lt luba palunud. Nagu Soome monarhistid, taotles ka  Rittershaft dünastiaseost Preisi kuningakojaga. Von der Goltzi sõnavaras tähendab der Balte vaid baltisakslasi, mitte lihtrahvast. Tänapäeval nimetatakse baltlasteks kõigi kolme Baltimaa, ka katoliku Leedu elanikke, millest sai kolmas Baltimaa alles iseseisvumise käigus.
Omal ajal Soome kuningaks valitud Hesseni printsi pojapoeg jutustas 2007. aasta detsembris Soome suursaatkonnas Berliinis korraldatud seminaril, et tema vanaisa prints Friedrich Karl oli juba 1915. aastal teatanud oma õemehele keisrile, et on huvitatud Kuramaa hertsogi kroonist, kui niisugune riik uuesti asutataks. Wilhelm II reaktsioon oli olnud positiivne.
Läti vabadussõda lõppes 1920. aastal Nõukogude Venemaaga sõlmitud rahulepinguga. Saksamaale tagasi pöördunud vabatahtlikud, keda kutsuti pilklikult Baltikumer, sõdisid edasi, tehes võimuhaaramise katseid, mis panid Weimari vabariigi kõikuma, ja pidasid Saksamaale ränki, eriti tooreid tänavalahinguid. Von Rauch nimetas neid bandesid distsipliinita solbanikarjaks (Soldateska).
Kontrast Soomes valitseva olukorraga on tähelepanuväärne.  Kindral von der Goltz oli valge Soome kangelane. Oma mälestustes võrdleb ta „haiglaselt saksavaenulikke” lätlasi soomlastega, kellest pidas lugu. Iseseisvunud Soomes 1918. aasta jaanuaris puhkenud punaste mäss, millest sai kodusõda ja vabadussõda, erines arengust Baltikumis mitmeti.
Bolševikud olid Baltikumis tähelepandavalt populaarsed. 1917. aasta novembris korraldatud Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel said  bolševikud Eestis 72 protsenti häältest, samal ajal kui vastav arv kogu riigis oli ligikaudu veerand. Rauchi järgi ei äratanud bolševike riigipööre vastupanu ei Eestis ega ka mitte Lätis. Professor Andres Kasekampi ja Andrew Ezergailise järgi tulenes bolševike populaarsus Baltimaade kõrgel tasemel industrialiseerumisest, kibestumisest pärast 1905. aasta revolutsiooni ja lätlasi puudutanud deporteerimistest. Hääletajaid mõjutas ka  bolševike lubadus talupoegadele maad jagada. Ühtaegu olid paljud eriti eesti talupojad pöördunud 1840. aastatel õigeusku lootuses, et õigeusklik tsaar neile maad annab.

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Hans Platzgumer

20. apr. 2017 at 1:47 p.l. (Hans Platzgumer) (, , )

Foto: Chris Nils Laine

Kirjandusfestivalile Prima Vista tuleb austria kirjanik, muusik ja helilooja Hans Platzgumer, kelle viimase romaani „Serval“ („Am Rand“, 2016) annab Piret Pääsukese tõlkes välja Tartu kirjastus Toledo. Platzgumer esitleb oma romaani tõlget 9. mail kell 17.00 Tartu Linnaraamatukogus, kandes muu hulgas live-kuuldmänguna oma muusika saatel ette ühe peatüki romaanist. Koostöös Austrias Suursaatkonnaga toimub 11. mail kell 16 Eesti Rahvusraamatukogus kirjaniku teine kohtumine lugejatega.

„Serval“ on suure sisemise intensiivsusega teos 40ndates eluaastates Lõuna-Tirooli päritolu mehest, kes ärkab varahommikul, et tõusta mäe tippu, panna seal kirja oma lugu ning teha pimeduse saabudes viimane samm. Lapsepõlvest peale on peategelane lähedalt kokku puutunud surmaga ja nüüd on ta ise valiku ees.

Kirjaniku stiil on täpne ja napp, oma lihtsuses lummav. Platzgumer kirjutab tõsistel, eksistentsiaalsetel teemadel kergesti loetavas stiilis, aga aeg-ajalt lõikab nagu noaga, mängides lugeja füüsilise taluvuse piiril. Romaan valiti 2016. aastal Saksa raamatuauhinna pikka nimekirja, st 20 aasta parima saksakeelse romaani hulka.

Hans Platzgumer sündis 1969. aastal Innsbruckis ja pühendas oma elu esimese poole muusikukarjäärile. Kodulinn Alpides tundus noorele Platzgumerile liiga väike ja konservatiivne ning ta põgenes sealt esimesel võimalusel. Pärast vahepeatusi Viinis ja Berliinis, leidis ta end juba enne 20ndat eluaastat New Yorgist, kus asutas bändi „HP Zinker“, millega tõusis (alternatiivroki lavadel) rockstaari staatusesse.

Pärast rännuaastaid tuli Platzgumer Euroopasse tagasi. Ta on teinud erinevates koosseisudes punk-, rock- ja elektroonilist muusikat, loonud teatri- ja kuuldemängumuusikat ning kaks ooperit. Platzgumeril on Viini muusikakõrgkooli diplom elektroakustika alal, ta on õppinud ka klassikalist kitarri ja mängib mitmeid instrumente. Tema heliloominguga on välja antud üle 60 albumi.

Platzgumeri kirjanikutee sai alguse kuuldemängu jaoks kirja pandud lugudest, mis kirjeldasid tema muusikuelu kohati uskumatuid episoodide. Loogilise jätkuna ilmus 2005. a. autobiograafiliste sugemetega romaan „Expedition“ underground-muusiku retkest läbi New Yorgi keldrite. Sestpeale on kirjutamine Platzgumerit üha enam köitnud – teda paeluvad tõsised, eksistentsiaalsed teemad ja ta leiab, et just kirjandus on see žanr, mis võimaldab suuri teemasid käsitleda.
Platzgumeri üks suur teema on surm, mis tema jaoks on elu loomulik osa. Surm on tema romaanikangelaste truu saatja: surmaga kohtutakse juba õrnas eas, surma võib-olla isegi igatsetakse, surma saabumisele aidatakse kaasa, tehakse valikuid, kus kaalukausil elu ja surm. Inimese käitumise ja valikute eetilisus, vastutuse võtmine on samuti Platzgumeri loomingu läbivad teemad.

Hans Platzgumerit huvitavad äärmuslikud olukorrad, hall tsoon elu ja surma vahel, piirisituatsioonid, milles avaldub inimese tõeline olemus. Huvist ekstreemsituatsioonide vastu kõnelevad juba tema kirjandusteoste tegevuspaigad: maavärina järgne Los Angeles („Korridorwelt“), Tšernobõli surmatsoon 25 aastat pärast katastroofi („Elefantenfuss“), Araabia kevade aegne Liibüa („Trans-Maghreb“), Arktika („Weiss“), aga miks ka mitte Bocksbergi mäetipp viimases romaanis, kus on kõigest samm kuristikuni.

Linda Jahilo

Katkend: Serval, lk 118 – 126. Tlk Piret Pääsuke.

/…/
Guido Seroner jäi ellu, kuid viis nädalat pärast õnnetust näis, nagu püüaks ta ikka veel endast puhastusvahendit välja pressida. Mulle surus end pähe mõte, kas poleks olnud parem, kui Guido polekski enam meelemärkusele tulnud; kui kiirabi poleks tulnud, teda poleks elustatud, teel esmaabikliinikusse talle maoloputust tehtud, poleks üldse püütud päästa seda, mis Guidost veel päästa andis. Kuid talle ei kingitud kiiret surma. Teda kärutati ühest haiglast teise, opereeriti korduvalt. Eemaldati keelelt ja kurgust kahjustatud limaskesta osad, kõrisõlmest sügavad koekihid. Kasutuskõlbmatuks muutunud söögi- ja hingetoru lõikudest möödaminekuks paigaldati tehistorud, mille kaudu sai teha kunstlikku hingamist ja Guidot toita. Tema atleetlik keha talus seda kõike. Ta paranes kiirelt lõikustest, tõrkus trotslikult möödapääsmatule saatusele allumast.
Alles aegamisi, pärast seda, kui ta haiglast välja lasti ja koju sai, jõudis võitleja teadvusse, milline saab olema ta edasine elu. Igapäevane toitmine spetsiaalse sondi kaudu kestis viis tundi. Guido oli juba silmnähtavalt kaalu kaotanud ja kaotas veelgi, kuni jõudis kriitilisest piirist allapoole ja teda tuli nädal aega veenisiseselt toita. Tulevikus kordub see rütm üha uuesti ja uuesti. Kord kuus pidi Guido täisnarkoosis laskma oma söögitoru venitada – valulik, pikaajaline protseduur. Ja lähemas tulevikus seisis ees järgmine, otsustav operatsioon, mille käigus pidi eemaldatama kas kõrisõlm või söögitoru. Ta pidi otsustama, kumba ta edaspidises elus tagasi tahab, kas võimet rääkida või süüa.

Ma külastasin Guidot peaaegu iga päev, kuid hakkasin tundma vastikust selle jõuetuse vastu, mida need külaskäigud minus tekitasid. Ma püüdsin tundeid varjata, püüdsin näida optimistlik ja olukorras midagigi positiivset leida. Enamasti aga istusime, Guido ja mina, lihtsalt vaikselt kõrvuti, põrnitsesime telekat ja vaatasime, kuidas aeg tiksub. Üks spordisaade teise järel libises me silme eest mööda. Guido ei tahtnud midagi muud vaadata, midagi muud teha.
Ta oli läinud üle sellele, et pani enamasti kirja, mida mulle öelda tahtis. Simon Wheeldon on ikka veel tugev, andis ta mulle lugeda. Mul oli raske teeselda vaimustust jäähoki kõrgliiga üle. Millise operatsiooni kasuks ta mõtleb otsustada, küsisin ma. Kõrisõlm, kirjutas Guido. Võib-olla. Ega see suurt muuda. Ma noogutasin kohmakalt.
– Kas see oli offside? küsisin ma, ilma et oleks vastust oodanud. See käib nii kähku, et seda ei suuda üldse näha.
Vahelduse eest hoolitsesid Guido haiglasviibimised. Meie spordisaadete jälgimise katkestasid söögitoru venitamisprotseduuri, kuid need vaid lükkasid edasi otsustamist, millal pidi kogu ta hingamis- ja toitumissüsteem ümber korraldatama. Need andsid Guidole veel aega, mitte rohkem, aega, millel ta tahtis lasta mööduda, kuni see on möödas. Just nagu oleks pidanud lonks Römerquelle pudelist jääma tema elu viimaseks aktiivseks tegevuseks.
Vahetevahel ajasin Guido eest ametiasju. Suure kergendusega sulgesin enda järel ta korteri ukse, nii hea oli mõneks ajaks pääseda surnud maailmast. Tagasipöördumine pärast seda, kui asi oli aetud, tegi mu haigeks. Mõnikord jalutasin ma mõttetuid ringe ümber kvartali, ennem kui suutsin tema maja ukse avada.
– Kõik on tehtud, ütlesin ma pingutatult positiivse tooniga.

Tuli välja selgitada tema ülejäänud elu finantseerimine. Guido jäi töövõimetuks ja tal polnud kedagi, kes oleks teda ülal pidanud. Juhtum pidi läbima veel ühe otsustava instantsi, kuni selgub, millist laadi hooldust Guido üldse võiks saada. Teda ennast ei paistnud see kõik üldse kõigutavat. Ta distantseeris end sellest ja elas nii, nagu ennegi – tulevikule mõtlemata. Ainult et seda, mis tal nüüd oli, ei saanud enam tegelikuks eluks nimetada. Ma tabasin end mõttelt, et järgmise operatsiooni ajal võiks miski viltu minna ja enam ta narkoosist ei ärkaks. Guidost ei saanud aru, kas ta lootis midagi sarnast. Kõik oli talle ükspuha, peale kergejõustikuvõistluste, rattasõitude või golfimängude, mida telekas näidati.
– Vau, ütlesin ma. Lendas see alles kaugele.
Ma ei taibanud golfist suurt midagi, kuid isegi mina nägin, et šotlase löögist läks pall kaugele üle sihtmärgi. Kahjuks näidati vabalevikanalitel, mis Guido teleris olid, harva jalgpalli ja mitte kunagi karatet.
Vahel võtsin kaasa spordiajakirju, Champions League, Wrestling, prooviks isegi Õngitsemise, kuid Guido ei ilmutanud eriti huvi. Selle asemel jälgis ta kriketipartiisid, mis olid armastatud Rahvaste Ühenduse maades ja venisid ilma nimetamisväärsete kõrgpunktideta päevast päeva. Võib-olla sobisid nad uue ajatunnetusega, millesse Guido oli vajunud. Mõistmine, mida ma ilmutasin mõne wicket keeper`i, batsman`i või bowler`i vastu, kes suutis anda kriketipallile kiirenduse sada kilomeetrit tunnis, kõlas küüniliselt. Me hindasime kriketitaktikaid ja statistikat, mis näitas, kui sageli oli striker pallist mööda löönud. Minu kommentaarid ja mittemidagiütlevad küsimused, mida esitasin, tekitasid minus vastikust. Pealiskaudsus, millesse olime libisenud, kuna me ei talunud tegelikkust, näis sama pöördumatu kui Guido sandistumine. Peagi rääkisin ma temaga justkui mõne vaimuhaigega ja vihkasin ennast selle pärast. Kas ta on söönud, maganud, küsisin ma toonil, millega räägitakse väikelastega. Kas see või too mängija tohib astuda üle selle või tolle joone, küsisin ma. Iga säärase lausega rebisin ma Guidost järgmise tükikese inimväärikust. Ma alandasin teda üha enam. Ühe leeliselonksuga oli tema elult röövitud igasugune sisu. Nüüd aitasin mina tema eksistentsi jäänuseid veel rohkem õõnestada.

Aeg-ajalt tuli külla keegi tema neljast vennast. Guido vennad ei vaevunud eriti varjama, et haige külastamine oli nende jaoks tüütu kohustus. Üksnes viisakus, sest tugevaid peresidemeid polnud Senoneritel kunagi olnud. Isa oli paljude aastate eest surnud, ema oli vana ja haige ning märgistatud vaimsete võimete kaotusest. Niipea, kui tema kohale ilmus, sai Guido korterist haigepalat, ning ta vajas rohkem hoolitsust kui õnnetuseohver. Ta ajas poegade nimed segi, vahel arvas ka mind nende sekka. Sageli paistis mulle, et ta ei tea, kus parajasti viibib. Peagi aga istus ta, nagu me kõik, televiisori ees ja vahtis virvendavaid pilte. Osavõtmatult põrnitsesime kõik sealpoolsesse maailma.
Guido sõbratarid, kellega ta oli enne õnnetust läbi käinud, ennast näole ei andnud. Vaid üks töökaaslane, keda mina iial polnud enne näinud, astus vahetevahel läbi, üks jugoslaavlane, halliseguse habeme ja väikeste torkivate silmadega. Ta elas Dornbrinis ning meie asunduse Merano kambaga polnud tal midagi pistmist. Niipalju kui mina aru sain, oli ta töötanud koos Guidoga ehitusel ja õnnetust pealt näinud. Detailsemalt teada saada oli keerukas, kuna ta saksa keel oli vaevu mõistetav. Minu jaoks oli see peaaegu koomiline, kui keerukalt ja segaselt ja rõhutatult sõbralikult ta rääkis. Miks ta küll ikka ja jälle külla tuli? Mida ta Guidost tahtis? Minu küsimused tõrjus ta naeratades: Nix verstehen Deutsch. Justkui oleksin need talle tüütud. Iga saamata vastusega kasvas minus kahtlus, et ta on Guido saatuses kaassüüdlane. Kas tema valas mineraalveepudelisse leelist? Kas saab teda selle eest vastutusele võtta? Ent isegi siis, kui seda oleks võimalik tagantjärele tõestada, mida muudaks see veel Guido olukorras? Sel mehel võis olla – võib-olla ma kujutasin seda ka ette – must südametunnistus, kuid raha või kehtivat kindlustust tal kindlasti polnud. Kõige parem, kui ta võimalikult kiiresti kaoks. Guido jaoks polnud enam olemas tulevikku ja mineviku meenutamine oli valus. Töökaaslane rebis oma külaskäikudega üksnes ikka ja jälle vanad haavad lahti, ma pidin Guidot tema eest kaitsma.
Kui ta ühel päeval taas ukse taga seisis, andsin talle selgelt mõista, et tema külaskäik pole soovitud. Ma ei lasknud teda sisse. Guido ei taha sind enam näha, ütlesin ma. Saad aru? Sina enam mitte tulema! Ta ei vastanud ja püüdis paokil ukse vahelt silmata Guidot, kes nii nagu ikka diivanil istus. Hüvasti, ütlesin ma, kannatus otsas, lühidalt, järsult, täiesti selgelt. Ma peletasin jahmunud mehe minema, poleks talle enam midagi vastanud, kui ta olekski veel midagi küsinud. Niipalju suutsin end valitseda, et ei virutanud ust ta nina ees kogu jõust kinni. Mul läks korda töökaaslane välja jätta, ise aga jäin sisse koos sellega, mis Guidost järel oli. Surusin lauba nii tugevasti ukse vastu, et surve tegi haiget. Hingasin sügavalt sellesse valusse, püüdsin minema hingata kõik, mis oli juhtunud. Ma tõmbasin läppunud õhku läbi nina sügavale kehasse ja surusin läbi suu välja, kuni pea hakkas pööritama. Rindkere ähvardas plahvatada, ma tahtsin, et see plahvataks, tahtsin, et lõpuks ometi miski plahvataks ja muudaks seda, mis paistis olevat muutumatu.
Mokusō, kõlab karates käsklus lühikeseks hingamismeditatsiooniks, millega end sisimas kogutakse. Mokusō. Ütlesin seda vastu ust nõjatudes omaette valjult ja sulgesin silmad. Nii, nagu sensei Kaneyama oli õpetanud, püüdsin ma endas kuhjunud agressiooni mitte võitlustehnikaks suunata, vaid piksevardana põrandasse juhtida. Ma kuulsin, kuidas Guido töökaaslane ukse taga ootas ja mõne aja pärast trepist alla läks. Kuulsin välisust tema järel lukku langemas. Ta ei tule enam tagasi. Vähemasti seda ma teadsin. Vähemasti seda olin saavutanud.

Vaatasin üle õla elutuppa Guido poole. Ta polnud vahejuhtumi peale reageerinud. Otsekui ei puutuks see temasse. Nii nagu vanahärra Gufler istus ta liikumatult televiisori ees. Võib-olla oli ta juba surnud ja hakkas mumifitseeruma? Võib-olla peaksin talle kõrvaklapid pähe panema, korterist lahkuma ja tulema tagasi aasta pärast?
Kulus mõni minut, enne kui suutsin end kokku võtta. Siis läksin tagasi elutuppa ja istusin Guido kõrvale. Ma lülitasin teleri välja. Äkitselt, esimest korda selle aja jooksul, mil Guido elutuba oli muutunud surma ootetoaks, muutus see ruum vaikseks. Nüüd, mil televiisori lärm ja helendus olid lõppenud, levisid silmapilkselt kõike katma brutaalne vaikus ja pimedus.
Guido liikumatult mu kõrval. Vaakum meie vahel. Guido pöördub minu poole ja vaatab mulle silma. On tunne, nagu teeks ta seda esimest korda. Lõpuks ometi sa mõistsid, ütleb see pilk, mis tungib minust läbi.
– Me peame rääkima, ütlen ma.
Guido silmad püsivad minul, puurivad mind. Ma ei tõmbu kõrvale, vastupidi, ma hoian neist kinni, lõpuks ometi olen ma leidnud midagi, millest saan kinni hoida.
– Nii ei saa see edasi minna, ütlen ma. Me peame midagi ette võtma.
Guido ei pilguta silmi. Kes pilgutab, sellel on hirm surma ees, lugesin kuskilt. Ka mina ei pilguta silmi.
– Me peame midagi tegema.
Must auk meie ümber. Guido taipab, mida ma öelda tahan. Lõpuks ometi ta märkab, lõpuks ometi olen ma temani jõudnud, lõpuks olen ma teda mõistnud. Ma hoian tema pilgust kinni. Ma ei lase enam lahti, nüüd, kui ta on silmad avanud. Ma tunnen, kui kaua on Guido seda hetke oodanud. Tema silmad nõustuvad. Tema peaaegu märkamatu, kehatu noogutus. Ta pöörab pilgu minult ära. Ei lase sel libiseda kustunud ekraanile, vaid fikseerib diivanile, millel me istume. Justnagu aegluubis tõstab ta käe ja vajutab kõnekanüülile.
Os, ütleb ta.
See ei kõla mingil moel nii, nagu mäletan seda karatetrennist, kuidas me seda täiest jõust karjusime, millal iganes seda meilt oodati. Os! Ent kuigi Guido hääl on nii nõrk, kostab sellest sõnast tunduvalt suurem veendumus, kui ma seda iial enne kuulnud olen. Os. /…/

Lingid:
http://www.platzgumer.net/
Hans Platzgumer loeb viimasest raamatust „Serval“ („Am Rand“)

https://www.youtube.com/watch?v=0w8n148qWi0 (videoga)

Intervjuud saksa keeles:

Muusikalingid:


http://www.platzgumer.net/CONVERTIBLE/growing_of_things/

Viimane CD „Miniaturen“
http://www.konkord.org/konkord086/
http://www.konkord.org/hans-platzgumer-videoclips-miniaturen/

Püsiviide Lisa kommentaar

Hélène Grémillon

7. apr. 2017 at 10:26 e.l. (Helene Gremillon) ()

Foto: © Sipa/ Baltel

Väljakuulutatud esinemine kirjandusfestivalil Prima Vista jääb kahjuks ära.

Hélène Grémillon on kirjutanud kaks romaani, millest esimene, 2010. aastal ilmunud “Le Confident” ilmus 2016. aastal Eesti Raamatu Nüüdisromaani sarjas ka eesti keeles pealkirjaga “Usaldusalune”. See debüütromaan on võitnud viis kohalikku kirjandusauhinda ning tõlgitud 27 keelde. Raamat, mille keskmes on pariislanna Camille, põimib haaravaks jutustuseks kaks eri ajastut, teise maailmasõja ja 1975. aasta Pariisi, ning esitab erinevatest vaatepunktidest traagilise loo emaarmastusest, meeleheitest ja reetmisest. Praegu on autoril käsil raamatul põhineva filmistsenaariumi kirjutamine.

Autori teine romaan “La Garçonnière” (2013, tõlkes “poissmehekorter”) on juba tõlgitud või tõlkimisel tosinasse keelde. Selle psühholoogilise põnevusromaani inspiratsiooniks olid päriselt toimunud sündmused Buenos Aireses 1987. aastal.

Hélène Grémillon sündis 8. veebruaril 1977. a. Poitiers’s ning oli varakult huvitatud kirjandusest, milles sai ka esimese magistrikraadi. Hiljem lisandus magistrikraad ka ajaloos. Mme Grémillon on abielus prantsuse laulja Julian Clerciga (s. 1947) ning neil on 4-aastane poeg. Perekond jagab oma elu Londoni ja Pariisi vahel.

Lisainfo: Prima Vista korraldustoimkonna liige Annika Aas, tel 5266442, annika.aas@luts.ee
Katkend: Hélène Grémillon „Usaldusalune”, Eesti Raamat 2016, lk 171 – 178, tlk Sirje Keevallik.

Sophie pani lapse mulle sülle. Annie magas. Ta oli röövinud minult kõigi maailma sünnitajate lause: „Ma mäletan seda hetke surmatunnini.” Uudistasin Camille silmi, mis olid avatud, ent tuhmid. Seda ei saanud nimetada pilguks, aga minu jaoks tähendas see kogu mu tulevast elu. Istusin niimoodi kaua, Camille vastu rinda. Seda, mida ma kartsin kõige rohkem, polnud juhtunud, taevale tänu, ta ei sarnanenud Anniega.
Sulnid päevad järgnesid üksteisele ilma suuremate muudatusteta. Mõistagi pani Hollandi ja Belgia kapituleerumine muretsema ning Saksa vägede lähenemine hirmu tundma, aga ma elasin vaid väikese tütre lõhnapilves. See hoidis mind nii tugevasti endas, et välised sündmused minuni ei jõudnud. Sünni ime laienes kõikjale ja minule tundus, et see sõda lõpeb samuti mingi ime läbi. Kas polnud siis marssali tagasitulek juba piisavalt imeline?
Ime oli ka see, et ma vaatasin Annied hoopis teise pilguga. Saksamaa pealetung oli laiendanud mu vaenlaste ringi. Annie jäi küll sinna, aga mitte endisena. Sakslased olid osa mu vihast võtnud enda kanda. See on puhas matemaatika – mida rohkem on sul vaenlasi või neid, keda sa pead oma vaenlasteks, seda väiksem on viha iga üksiku vastu. Räägitagu mida tahes, aga viha nagu armastuski pole põhjatu.
Aga siis ma märkasin, kuidas Annie vaatab Camille`d, ja nägin temas ema, kel on laps. Kuidas ma võisin plaanitseda selle lapse äravõtmist? Kuidas võis tema arvestada lapse äraandmisega? Meie seisukohad olid nüüd hoopis erinevad nii teineteise suhtes kui ka omaenese varasema olukorraga võrreldes. Tema kirg maalimise vastu ja minu meeleheide viljatuse pärast jäid täiesti Camille olemasolu varju. Meie elud seiskusid, et teha ruumi tema omale, sellele ajastule, kus tegeleti ainult vastsündinu toitmise, mähkimise ja magama panekuga. See oli uskumatu aeg. Annie imetas Camille`d, sest mina ei saanud seda teha. Mina vahetasin mähkmeid ja äiutasin teda, see polnud Annie ülesanne. Minu meelest oli kõik korras.
Kui Annie oleks neil päevil mulle kõik üles tunnistanud, minult andeks palunud ja küsinud luba koos tütrega lahkuda, oleksin neil minna lasknud, ükskõik mis see ka mulle maksma poleks läinud. Seda on täna hea rääkida, aga ma vannun, et isegi tagantjärele, paljude aastate möödudes usun seda. Igas vaenus on alati mõned hetked, kus mil osapooled on ühel meelel, ja kui nad siis on teineteise suhtes avameelsed ega jätka vastastikust vihapidamist, võivad nad täiesti ootamatult jõuda leppimiseni.
Aga selle asemel Annie küsis, kas ma olen juba saatnud Paulile väikesed sokid.
Ma olin kudunud kaks sokipaari – sinise ja roosa – ja me olime kokku leppinud, saadan Paulile sündinu värvi. Anniele meeldis see väljend, ilmselt sellepärast, et värv näis olevat talle omasem kui laps.
Ma noogutasin, julgemata talle öelda, et just keelati ära pakkide saatmine rindele. Olukord halvenes iga päevaga, aga ma hoidsin Annied õndsas teadmatuses. See oli mulle saanud harjumuseks ja pealegi ei tahtnud ma, et tal rinnast piim kaoks. Sünnitus oli olnud raske ja Camille pidi kosuma.
Paulil oleks muidugi olnud roosa värvi üle hea meel, sest ta tahtiski tütart, kes ei pea kunagi sõtta minema, nagu ta sageli oma kirjades kordas. Mina unistasin poisist, sest ma arvasin, et siis oleks väiksem võimalus leida temast sarnasust Anniega… Iseäranis aga sellepärast, et poiss ei saa kunagi kannatama oma viljatuse pärast. Oma last tahetakse ju alati kaitsta halva eest.
Aga 3. juunil, kui sakslased pommitasid meie naabertänavaid, pidin Anniele teatama, et alanud on sõda.

„See oli enesehävituslik rünnak”, mis „annab tunnistust sakslaste meeleheitest”. Ja „selle teao naeruväärsuse tõenduseks viibib valitsus ikka veel Pariisis ega kavatse siit lahkuda”.

Ajalehtede kindlameelsed kolumnid olid mõjusamad kui minu parimad väljamõeldud valed. Ma ei selgitanud Anniele üksikasju ja ega ta neid minult küsinudki, sest ka tema oli täielikult hõivatud Camille hooldamisega.
Olin otsustanud, et ei lahku Pariisist, ükskõik mis ka ei juhtu, ja ma tegin seda. Isegi siis, kui Reynaud, valitsus ja kõik ministeeriumid argpükslikult pealinnast põgenesid, misjärel tänavaid ummistasid tuhanded paanikas pariislased.
Oli 10. juuni. Räägiti, et sakslased on lähemal kui viisteist kilomeetrit ja Itaalia on sõtta astunud. Peaaegu kõik minu tuttavad ja sõbrad olid põgenenud, paljud kutsusid mind endaga kaasa, et ma üksi oma beebiga siia ei jääks. Mind aga hirmutas vastupidine, minu meelest oli jube tarida imikut sellesse üksteisest üle tormavasse inimmassi.
Minu ainukesed reisid olid igapäevased jalutuskäigud Camille`ga. Ei olnud midagi hurmavamat nendest hetkedest, mil ma temaga kõndisin mööda tänavaid ja parke, puude all ja tuvide keskel. Kaubitsejad, kes polnud veel põgenenud, kummardusid vankri kohale, et sealt ammutada optimismi: ei saa ju kaotada sõda, kui jätkuvalt sünnivad lapsed. Teatanud mulle, et Ameerika Ühendriigid kuulutasid sõja Saksamaale või et Prantsuse väed asusid reservvägesid kaasates suurele vastupealetungile või et raskesti haige Hitler võib juhtimise üle anda Göringile, tõstsid nad pilgu vankrilt ja ütlesid armsasti: „See laps on täiesti teie nägu.” Kõik need eksiarvamused rahustasid mõlemaid pooli, sest just neid tahtsid kõik uskuda.
Tänaval olijad tuletasid mulle meelde loomi, kes iga hinna eest põgenevad, kuigi nende saatus on määratud. Ma paratamatult põlgasin neid, sest minu meelest olid nad argpüksid.
Ja ühel päeval nägin ka seda meest.
Tundsin ta kohe ära, vaatamata habemele ja pulstunud juustele, ma tundsin tema tõrksat olekut. Ta näoilme oli samamoodi kinnine, kui sel päeval, mil teda kohtasin, ja pea samamoodi kõrgilt püsti. „Lurjused!” „Kaabakad!” „Pätid!” Need solvavad hüüatused tõmbasid mu tähelepanu väikesele vangide salgale, kes seisid teisel pool tänavat Piémonti kohviku ees ja keda möödujad niimoodi sõimasid. Kolm valvurit olid ilmselt siin joonud rohkem kui tarvis ja vastasid toorelt vangidele, kes klaasi vett palusid:
„Kui teil on janu, siis kusege ja jooge!”
„Astuge edasi, raipekari!”
Ka nemad põgenesid sõja eest, neid viidi ühest vanglast teise. Ootasin, kuni salk minuni jõudis, ja pidasin kinni kõige taga kõndiva valvuri. Küsisin, kas tal on raha vaja. Valvuril läks silm särama, aga ta vaatas mind vaikides ja ootas, et teada saada, milles asi. Mul oli kaasas 200 franki, andsin need temale ja palusin, et ta selle vangi vabastaks. Ta lausa rebis rahatähed mu käest ja seletas, et pärast paistab, kuidas läheb ja kes ta vabastab, kui mitte tema, siis sakslased, seega ükskõik… Ta röhatas, enne kui maha sülitas.
„Miks just tema?”
„Sest ta on vana.”
„Siin on teisi vanu mehi ka.”
„Sest ta on minu tütre vanaisa nägu.”
Osutasin vankrile, mille kiigutamist jätkasin, nagu mitte miski ei suudaks seda katkestada. Ta vastas: „Siis küll,” kehitas õlgu ja astus raha taskusse surudes edasi. Ma ei jäänud vaatama, kas ta vana mehe vabastab, ma olin teinud seda, mis mulle tundus õiglane, edasine polnud minu võimuses. Oli 6. juuni. Mul oli tunne, et olen oma võla tasunud.
Tahtsin väga öelda Anniele, et ta isa on vaba, aga siis oleksin pidanud juba ammu teatama, et isa on vangis, mida ma ei suutnud. Ta oleks tahtnud minna ema juurde, ma poleks saanud teda tagasi hoida ja oleksin pidanud jätma hüvasti oma lapsega. Küll aga tegin ma Jacques`ile ülesandeks valvata, et vanal naisel millestki puudus poleks. Ta ütles, et keegi noor poiss käib seal peaaegu iga päev. Tundsin, et olen vähem süüdi, sest vana naine ei olnud täiesti üksi.
Olen nõus, et käitusin halvasti. Aga teisest küljest see naine ei näinud oma tütart väga armastavat, sest ta ei kirjutanud oma lapsele kogu selle aja jooksul ühtki kirja. Tegelikult ei üllatanudki see mind, sest ta poleks iialgi tahtnud rikkuda oma tütre suhteid „rikkuriga”, sest ilmselt lootis nii või teisiti sellest kasu lõigata. Pole midagi eemaletõukavamat vaeset vanemast, kui mängus on raha.
Sophie luges mulle moraali, teatades, et on asju, mida elus tohib teha, ja asju, mida ei tohi. Ja mis ma ütleksin, kui ühel ilusal päeval käitutaks samamoodi minu tütrega? Annie võlud ei köitnud mitte ainult mehi, nagu ma väga hästi teadsin, vaid minagi sattusin nende kütkesse ja mulle tundub, et ka Sophie armastas teda väga. Aga Sophie oli mulle täiesti ustav. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas ta võis mind selles ettevõtmises toetada, sest siin oli kõike, mida ta jälestas: pettus, reetmine, vargus.
Soovitasin tal põgeneda, sest olukord oli muutumas tema jaoks ohtlikuks. Rääkisin juutidest, kes koos teistega lahkusid. Ma ei mõistnud neid hukka, sest olin ajalehtedest lugenud artikleid, mis ei tõotanud neile midagi head. Need, kes räägivad, et ei teadnud tollal midagi koonduslaagritest, valetavad. Aga Sophie ei võtnud mind kuulda. Ta ei lahkuvat enne, kui härra on tagasi, ta olevat lubanud minu eest hoolitseda, ja ta peab oma sõna! Ja pealegi olevat ta prantslane, ja kui prantslastel olevat vaja sakslastele käru keerata, siis on ta selleks valmis! Ainult et ma peaksin teda kutsuma Marieks, nagu Pariisis kutsutakse kõiki teenijannasid, ja vaadatagu tema nina, see on ju üsna väike ja armas nagu bretoonidel. Ta jäävat sakslastel täiesti kahe silma vahele. Ma poleks tohtinud tema jutu üle naerda ja teda uskuma jääda, ma oleksin pidanud andma talle käsu jalamaid teele asuda. Lõpuks jäid ju hoopis temal paljud asjaolud kahe silma vahele.
Nad nõudsid sisselaskmist 1942. aasta ühel jaanuarihommikul, väga vara, kaks Saksa politseinikku tsiviilriietuses. Ja nende tavapärane etendus leidis aset minu silme all. See polevat arreteerimine, vaid lihtne formaalsus, pärast mida ta väga tõenäoliselt saab koju tagasi, aga nad soovitavad tal siiski oma asjad kaasa võtta. Sellal kui Sophie asju pakkis, jälgisid politseinikud teda teraselt, ja kui ta tualetti läks, hoidis üks neist jalga ukse vahel, et ta end sinna lukustada ei saaks. Ma pole siiani aru saanud, kuidas nad ta leidsid. Ma ei lubanud teda juba mitu kuud oma väikest bretooni nina uksest välja pista, käisin ise sisseoste tegemas ja lasksin tal kodus tegelda majapidamise ja Camille`ga. Ta ei avanud isegi ust, kui helistati. Keegi pidi ta ju üles andma kui juuditari, ilmselt keegi naine, kes teda tundis.
Ta kallistas Camille`d enne lahkumist. Ta silmis olid pisarad, kui ta lapsele helli sõnu kõrva sosistas, aga ta hoidis end tagasi ega puhkenud nutma. Ta surus last nii tugevasti vastu rinda, et üks politseinikest küsis minult äkki:
„On see ikka teie laps, proua?”
See küsimus, mida ma kogu aeg olin kartnud, oli esitatud nii ebakohasel ajal ja nii raskel hetkel, et ma puhkesin närviliselt naerma. Sophie vaatas arusaamatuses minu poole.
„Ma naeran, Marie, sellepärast, et see härra palub mul kinnitada, et Camille ei ole teie tütar.”
Sophie näo üle libises heasoovlik naeratus ja sellisena jäi mulle temast viimane mälestus.
Just tema tuli mulle ütlema, et Pariis on kuulutatud „avatud linnaks”, et ta oli näinud igale poole kleebitud sellekohaseid plakateid. Keegi ei teadnud täpselt, mida see tähendab, aga kõik mõistsid, et see on halb märk. Tundsime, et midagi kohutavat on tulekul. Oli 1940. aasta 12. juuni. Käisid kuulujutud, et kohe saabuvad sakslased.
Järgmisel õhtul, kui vannis olin, läks elekter ära ja kõik mattus pilkasesse pimedusse. Käsikaudu kobades jõudsin Annie toani, et veenduda, kas kõik on korras. Annie magas ja Camille nohises oma hällis. Hakkasin ükshaaval lahti tõmbama kummuti sahtleid, et küünlaid leida, sest varsti oli aeg järjekordseks imetamiseks ja Annie pidi ometi midagi nägema. Sorisin asjades, kuni arvasin ühe leidvat taskurättide alt. Aga see oli küünlast külmem ja metallist. Mitte suurem kui laste mänguasi. Ma mäletan, et karjatasin tahtmatult ja tõmbasin selle riideesemete alt välja.
Nii et siis nende armulugu tuli veel kord päevavalgele. Kas see ei lõpe kunagi?
„Jätan sulle selle püstoli kui lubaduse, et tulen su juurde tagasi…”
„Jätan naisele, kes on mulle kõige kallim, eseme, mis on mulle kõige kallim…”
Kogu öö püüdsin ette kujutada tõotusi, mida Paul võis lausuda, kui selle väikese Deringeri enne sõtta minekut Anniele jättis.

Püsiviide Lisa kommentaar

Nikolai Baturin

6. märts 2017 at 1:43 p.l. (Nikolai Baturin)

Foto: Elmo Riig

Foto: Elmo Riig

Nikolai Baturin (1936) – eesti kirjanik.
Tema mõlemad vanemad on pärit peipsivenelaste seast – suguvõsa isapoolne liin on pärit Alatskivilt Nina külast, emapoolne vanaisa Varnjast ja vanaema Mustveest. Mulgimaale tulid Nikolai Baturini esivanemad juba tsaariajal. Arumetsas oli Baturinitel suur tare-tüüpi maja. Praeguse Kaluri talu Kalbuse külas, kus kirjanik elab, jõudis isa vanaisal üles ehitada aidata enne Siberisse saatmist. Pärast isa äraviimist hakati elama vanaisa juures Kaluri talus.
Oma lapsepõlve on ta kunstilisel moel edasi andnud romaanis “Kartlik Nikas. Lõvilakkade kammija”.
Nikolai Baturini koolitee sai alguse Viljandi 2. mittetäielikus keskkoolis Saksa okupatsiooni ajal, mil ta oli kaheksa-aastane. Hiljem õppis ta 2. keskkoolis ehk praeguses Viljandi maagümnaasiumis. 1952–1955 õppis ta Vana-Võidu loomakasvatustehnikumis, 1963-1965 Tallinnas 8. töölisnoorte keskkoolis.
Seejärel teenis ta viis aastat NSV Liidu mereväes, töötas kuus aastat Siberis geoloogiaekspeditsiooni liikmena ning oli viisteist aastat elukutseline kütt Siberi taigas.
Samal ajal kirjutas Baturin luulet, proosat, näidendeid, filmistsenaariume, esseistikat jm. Ta on ka oma raamatuid ise illustreerinud ning oma näidendeid lavastanud. Tema teoseid on tõlgitud vene, ukraina ja leedu keelde.
Baturin on Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1973.
Katkend: Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse, Menu 2016, lk 77 – 84.

Euroopa-Ulm

Suurkhaan ja talle alluvad khaanid avastasid üsna varsti, et kord juba kotis olnud vaenlase väehulgad on mõne aja pärast taas vabaduses. Neilt tuli võtta võimalus kaotuseks …
… tuli vallutada Euroopa.
Ent siiamaani ei näinud Suurkhaan ega ta piilurid teoreetilist ega praktilist müüriauku Euroopa ajalooliselt kõvas seinas; kõik mäsu ja mõõgaragin, mis sealt kostis, kostis koduseinte vahelt – kahanes loomulikult nagu õllevaht vahiülema vurrudelt.
Aga sealpool oli kindla võidu pretensiooniga pooltundmatu Mongoolia, kelle täisnimigi Dai Ön Yehe Monggul Ulus võrdus maagilise draakoni nimega.
Mida ei teata, see ka ei peata. Vahiülem, pühkinud vurrud, tellis teise kruusi õlut ja vaatas loorispilgul kaugel linnamüüri taga lainetavat heina – see ulatus rinnuni hobustele, kes silmapiirist silmapiirini ulatuvates tumedates viirgudes lähenesid aeglaselt Euroopa müüridele. Sõdurid istusid sadulas sirgelt, rinnaturvised helkisid nagu peeglid hämaras ruumis. Piigiotsad mitte ei liigahtanudki ning laiateralised mõõgad püsisid mõõgavöö varjus puhkeasendis. Ei midagi hirmuäratavat peale selle, et mongolite müriaadiline armee liikus helitute lainetena Euroopa peale …
… vahtmeister laskis laadijal tuua veel ühe õlle. Pilt paranes oluliselt: mongolid kadusid.
„Hea veel, et ei andnud kahurist häirepauku: oleks asjata hirmutanud müürijalameil mängivaid lapsi, seganud kuninga keskpäevaund ja pürjelite kaardimängupartiisid.” Müürisakme kohal laulis lõoke, lausa kruvis oma lauluga end taevasinasse, allpool majakarniisidel kudrutasid tuvid ja kogu pilt oli igati rahustav. Vahtmeister sooritas lühikese mõttelise hoovõtu ja käsutas:
„Laadija, lükka kahuritoru puhtaks … õllevaht, kes toda teab, tõuseb vurrudesse, sealt silmi – mine ja loe siis mongoleid.”
Vahtmeister lõpetas monoloogi naeruturtsatusega.
Salaaia-Unelm

Ükskõik mis unistus või unelm värvib elu tumedamad küljed jagu heledamaks. Zarema tundis, vaimusilmas ka nägi teda, oma unelmat, valmiskujul: tornide, veejugadega; lillelõhna ja lehesahinaga. See viirgus ta ellu nagu päikesekiir läbi sudu. Elada sõjas, sõja põhjal. Unelm võimaldas elada rahus, rahu põhjal. Salaaia idee ei olnud veel küps, ehkki oli juba teostusele lähedal nagu liblikale nukkumine. Võimalik, et ta rajab Aia sõjakoledustes põrutada saanud inimvaimu taastamiseks. See oleks nagu laatsareti pikendus.
Praktilisest küljest oli Salaaed peaaegu valmis. Purskkaevu õu ja lilledesse uppunud niššide tänav olid valmis vastu võtma esimesi külastajaid või esimesi haigeid, kuid veemuusika instrumentaariumi montaaži hilinemise tõttu võiksid viimased veel oodata.
GIARDINO SEGRETO keskmeks oli ringikujuline ennastvihmutav klump …
… mille kohal kõrguses sädeles salaaia klaaskuppel, kuhu parasjagu paigaldati viimaseid klaase. Keskne klump nagu tuuleroos, mis andis korraga kätte kõik ilmasuunad. Võib-olla peitub siin esimene salaaia saladus: alusta oma rännakut siit. Ent võib-olla arhitekt tajus, et teadvustatud saladused lakkavad olemast saladused, ega andnud endiselt lootust sattuda nii lihtsalt saladuse jäljele. Ent ühel hetkel ta siiski pidi tulema äratundmisele, et idee on lõpetatud, sellele pole midagi lisada, pole midagi ära võtta.
Siis ta avastas salaaia uksed; võimalik, et salaaia arhitekt tajus siin ohtu pingutada mõnes suunas üle ja otsustas piirata oma fantaasiat.
Sündmust ei afišeeritud, ruuporipoisikesed ei teatanud sellest väljakutel. Igaüks, kes tuli, see astus sisse ja otsis oma saladust.
Suurkhaan külastas salaaeda üksinda, oli seal nädalapäevad ja väljus sealt rõõmsana, otsekui oleksid paljude purskkaevude veed maha uhtnud paljude lahingute süngust.
Suurkhaan ja Jaluspoiss, üks neist ei näidanud üles kadedust, teine ahtust. Ühtses rütmis traavisid nad kõrbe suunas.
Kes iganes Mongoolias juhtus Salaaeda külastama, see tõi sealt kaasa mõne teate enda kohta. Ükski asi polnud nii lõplikult kasin, elu ennekõike, et seda mitte jätkata.

Maaväring

Müristas. Kauge kumu veeres üle kõrbe, võimendus mägedes ning jäi nagu pikemalt õhku rippuma. Jaluspoiss, kes sammutas noorhobuseid, kiirustas etteotsa, sest varsad olid müristamise suhtes pelglikud ja võisid laiali joosta.
„Kodu, kodu, keraskaelad!”

Taas kõmahtas, jaluspoiss hüppas sadulast ja toetus käega maha … ehkki ta nägi seda juba loomadelt: hoossed hirnahtasid ja põtkisid maad.
Maaväring!
Ta hüppas neist kiireimale hobusele ja häälitas karja enese järel. Taas kostis kõmahtus, eelmisest valjem. Jaluspoiss hüppas sadulast ja silis soolaku maalõhesid, need laienesid silmanähtavalt. Maa nagises tasa. Ta hüppas sadulasse ja kihutas kuis hoosse jalad võtsid tallide poole. Nüüd juba võngatas maa ning hobuste samm läks segi.
Senistest valjem kõmahtus; võngatas maa, hobused taarusid …
… ja kauguses varisesid esimesed majad.

…………………………………………………………………………………………………………………………………….

Järgnevalt ei kostnud valjemaid kõminaid ja põrandad jäid seisma. Seekord pääsesime kergemalt. Jaluspoiss pühkis mütsiga laupa ning järsku karjatas ja pani jooksu talli poole, kus taiplik tallimees polnud hobustelt sadulaid maha võtnud. Ta võttis hobuselt välja viimase. Veelkord veendus ta: lõplikult kokkuvarisenud hooneid oli üksikuid …
… nende hulgas Giordino Sergreto. Hiiglaslik klaaskuppel oli alla kukkunud tuhandesse kildu, mis moodustas keset aia vohavat rohelust üheainsa, ent lummalise iluga – s i l m a.
Tihedatest veekardinatest ja paksust haljusekihist polnud läbi tunginud tolmuteragi. Jaluspoiss, jätnud hobuse, tormas katastroofipaigale, mis oli jahmatavalt, tarretavalt kaunis. Õnnetus oli endast kõmina ja maavõngetena märku andnud ning rahvas Salaaiast jõudnud viimastel hetkedel väljuda. Kadunud oli üksinda Salaaia Haldjas …
… Zarema. Ehkki varemed kisti käsitsi laiali ning sõdurid ja töömehed rehitsesid klaasikuhila kildhaaval läbi – Giardino Segreto perenaist ei leitud. Kõrbest ilma hobuseta ei lahku keegi. Kõik hobused olid alles. Otsiti mägedes ja kõrbes: päästetute hulgas Zaremat ei olnud.
Otsekui taevasse võetud.
Oli vahest seda väärt!
Vaat kui varastati!
Vargad väringu ajal istuvad urus.
Rahvas arutles mitut moodi, arutelu otsitavat välja ei toonud.
Samal ajal kutsuti kokku sõjanõukogu, kus moodustati otsingusalgad, kelle hooleks jäi Mongoolia territooriumi järelvaatus. Suurem väeosa saadeti Turkestani, et läbi otsida Ottomani suguvõsa valdused. Eraldi luuresalk saadeti Euroopa maile ning Türki. Tulutult. Zaremat ei leitud kusagilt, kui kaua ja kaugelt teda ka ei otsitud. Paljudes peades tekkis mõte, kas polnud Zarema, Giardino Segreto perenaine ja haldjas, ka salaaia kaduma läinud saladus. Seda võimalust võeti üsna tõsiselt ning paljudel, nende hulgas ka Suurkhaanil, nende otsinguvalu vaibus. Ainus, kes isekeskis vandus Zaremat mitte ainult otsida, vaid ka leida, oli Jaluspoiss. Ta arutles:
„Kui asi kaob, kukub sügavasse vette või kõrgesse rohtu, ei ole teda võimalik kuulda ega näha, ning asi jääbki kaotsi. Inimene ei kao kunagi jälgi jätmata; alati jääb maa peale kui mitte tema jälg, siis tema aura, Vaimu kiirgus, mille järgi otsida ja võimalus leida, ükstapuha kui palju selleks aega kulub, ükskõik kui sügaval kaotsis ta oli. Ma tunnen Zarema vaimu kiirgust, ta ei katke hetkekski. Tähendab, ma pean ta leidma.”
Jaluspoiss ei küsinud luba, ei rääkinud sellest kellelegi, saduldas kaks hobust ning ühel täiskuuööl asus ta kaljumägede kaudu teele. Mägedes oli teepõhi kõvem ega jätnud jälge, sest jälitajad pidid tulema. Ja nad tulid. Jaluspoiss silmas neid kaljupõskede vahelt. Tolmupilve järgi võis neid olla sadakond. Oli juunikuu, jääliustike sulamise aeg, ning aastaringi silmapaistmatu oja oli muutunud kobrutavaks mägijõeks. Jaluspoiss, ilma et tal oleks aega pikemalt mõelda, juhtis hobused külma kiirevoolulisse jõkke. Tugev vool ja keeritsad haarasid nad oma valdusse ja kandsid allavoolu. Ratsanik silis hobuste külgi ning rääkis nendega lahkelt.
„Kui peame jäitele vastu, mõned tunnid veel, oleme pääsenud. Muidu lastakse mind hobusevarguse eest madudeauku, mõistad mind, Zarema!” Hobune noogutas oma nime kuuldes pead. Kas tulle – või vette, nad olid mongoli hobused!
Vähem kui paari tunni möödudes ühel liivikul nad võtsid kaldasse, hobused raputasid endalt vee ja püherdasid liival kuivaks. Jaluspoiss vaatas kiirel pilgul nad üle; ühe rinnanukk veritses, teised kaks lonkasid jalga. Küllap olid riivanud kuskil kaljunukki. Ka ta enese säärekate oli lõhki, verevoolmed küljes. Valu viitas, et jalg võis suuremat viga saada. Ravitsemisele said nad mõelda vaid peale päevatõusu kui oli selge, et jälitajad olid tagant läinud, kasutades mägedesse viivat teed. Nii see oli: jälitajad jäljelt maha raputanud …
… pööras Jaluspoiss otse tulitavasse kõrbesse. Elupika kõrbes uitajana ta tundis ja usaldas seda katsumuste rada. Päevaveerul kaotas ta teadvuse …
… ja ärkas vahest puhteajal seotud säärega, tagaajajate tihedas ringis. Nad pidasid omavahel tuliselt nõu temalt kahte hobust nõudes … sellepärast, et ühe hobusega pole keegi kõrbet läbinud. Jaluspoiss ütles, et võtku kolm hobust. Nii nad tegidki: mähkisid kolme hobuse ohelikud käe ümber ja traavisid minema; kõige viimane poetas ta kohal joogiplasku, justkui oleks käest libisenud. Ja hõikas üleõla: „Lähed kagusse!”

………………………………………………………………………………………………………………………………………….

Kaamelikari

Ta puhkas, kuni tähed taevasse ilmusid, ja nurkas nende järgi kagusse. Ta läks, kuni öö sai läbi ja hommikusudust tuli välja suur kaamelikari. Eespool silmas ta karjuselõkke suitsu ja peagi karjuseid. Nad olid kahekesi, kuid pidanuks olema kolm-neli.
„Kui jääd meile karjuseks, süüa-juua saad. Ellu jääd. Mõtle.”
Mõtlematagi selge`t jään neile karjuseks.
Neil oli joodi ja lillkivi, millega ravitsesid jala kiiresti ja hästi.
Nädala pärast, kui ta oli teinud lambanahasiilule lähima asustatud kõrbeala kaardi …
… võttis ta keskööl mõlemad karjuse hobused ja ratsutas neil läände. (Karjuste pärast muret tundmata: neil oli ratsaloomi üle saja.) Ta lootis võetud suunal kohata rohkem inimesi, kellelt küsida Zarema kohta. Ehk lasta kanda end mõne laeva munsterrolli ja nõnda avardada oma otsinguringi veelgi. (Meri annab kõige sagedamini välja aardeid, ka siis kui nood on inimesed.) Itaalias kohtas ta igas linnas oma Giardino Segretot, kuid mitte Zarema nimelist türklannast aednikku.
Lõpuks ta väsis rännakutest ja asjasse mittepuutuvate inimeste tülitamisest, ja rohkem kui kunagi igatses ta leida vaikse koha, vagusate inimestega ja inimestesarnaste taimedega. Toda GIARDINO SEGRETOT, ta teadis, ei leia ta enam kunagi.
Ühel rännakul sattus ta paika, mis niiväga sarnanes tolle rahu ja varjupaigaga, millega kohtus talle esimesel rännakul Euroopas. See oli vaikne õnnis paik suure järve ääres, kus sahises pilliroog ja kalad lehitsesid oma sabade laiu raamatulehti.

Romaanid
“Leiud kajast” (1977)
“Noor jää” (1985, 2009)
“Karu süda” (1989)
“Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija: lapsepõlvemartüürium” (1993)
“Mõrv majakal” (1993)
“Ringi vangid” (1996)
“Apokalüpsis Anno Domini” (1997)
“Kentaur” (2003 helisalvestis kassettidel 2005, esitas Hans Kaldoja)
“Sõnajalg kivis” (2006)
“Delfiinide tee” (2009)
“Lendav hollandlanna” (2012)
“Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse” (2016)

Luulekogud
“Maa-alused järved: luuletusi 1963–1967” (1968)
“Väljadelt ja väljakutelt” (1972)
“Kajokurelend: luuletusi mulgi murden” (1975)
“Galerii” (1977)
“Lüürakala” (1978)
“Poolusevaikus. Vaikusepoolus. Talvitusluuletusi 1979–1980” (1980)
“Laiuvad laaned, kauguvad kõrved: ladvajutte, võravesteid lastele ja lapselikele” (1981, proosapoeem)
“Sinivald: luuletuse mulgi murden, 1963–1983” (1990)

Filmistsenaariumid
“Suvetuisud” (1992)
“Karu süda” (seriaal, 7 osa, 1993)
“Mõrv majakal” (1994)
“Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija” (1999)

Link
Ilmar Palli „Nikolai Baturin: just üksinduses täituvad süda ja hing sisuga” Maaleht, 31.07.2008, http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/elu/nikolai-baturin-just-uksinduses-taituvad-suda-ja-hing-sisuga?id=23958251
Berk Vaher, Nikolai Baturin – sõnavabaduse rüütel, Sirp 22.01.2016,
http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/nikolai-baturin-sonavabaduse-ruutel/

Püsiviide Lisa kommentaar

Mehis Heinsaar

22. veebr. 2017 at 9:19 e.l. (Mehis Heinsaar) (, )

Mehis Heinsaar (1973) on eesti kirjanik.
Tema esimene tosin eluaastat möödus Tallinnas ja järgmised seitse kuni keskkooli lõpetamiseni Karksi-Nuias. 1992–2000 kestsid õpingud Tartu Ülikoolis (lõpetas eesti kirjanduse erialal).
Tema trükidebüüdiks oli luuletus “Kõne minu põrmu kõrval” 1994. aastal kogumikus “Ilmre: luulevõistluse “Kuldne kaseleht ’93” paremik ja teisi luuletusi Eesti Luuleliidu liikmetelt”. Esimeseks avaldatud proosapalaks sai groteskne nägemuspilt “Keeristorm Tartus”, see ilmus samuti Postimehes 14. jaanuaril 1997. Järgnesid avaldamine Vikerkaares 1997 ja Loomingus 1998 ning üsna pea sai kirjanik tunnustuse osaliseks: Tuglase novelliauhind anti talle aastal 2000. Teist korda võitis ta sama auhinna 2002. ja kolmandat korda 2010. aastal. Ta on avaldanud jutukogumikud “Vanameeste näppaja”, “Härra Pauli kroonikad” ning “Ebatavaline ja ähvardav loodus”. Paljud novellid on ilmunud varem ajakirjanduses, novelle on ilmunud ka hiljem.
Mehis Heinsaar on kuulunud Tartu NAK-i ja Erakkonda.
2001. kirjandusaastal tõusid Heinsaarelt ilmunud teosed kirjandusaasta suursündmusteks. “Vanameeste näppaja” sai Betti Alveri auhinna parima debüüdi eest. “Härra Pauli kroonikad” pälvis Eesti Kultuurkapitali proosapreemia.
Heinsaar jõudis 2005. aasta märtsis lõppenud romaanivõistlusel romaaniga “Artur Sandmani lugu” esikümnesse. Samal aastal Eesti Kirjanike Liidu korraldatud novellivõistlusel märgiti ära tema novell “Hingus”.

9. märtsil 2016 kell 18.00 IV korruse saalis
Kirjandusõhtu: külas on Mehis Heinsaar, temaga ajab juttu Maia Tammjärv.
II ja III korruse fuajees on avatud näitus Mehis Heinsaare viimase raamatu “Unistuste tappev kasvamine” illustratsioonidest, kunstnik Marge Nelk.

Katkend: Unistuste tappev kasvamine, Menu 2016, lk 15-23.

Kuu teine külg

On palav varasuvine ennelõuna. Aruküla kultuurimaja juhatajal Tõnu Tenderil matab rinnus hinge, kuigi kõik aknad on pärani lahti.
Tuult pole ollagi. Lapsed mängivad sovhoosiajal ehitatud majade vahel õuemurul ja Tõnu silmitseb neid kadedal pilgul. Lapsed on vabad, neid ei kammitse miski, olgu ilm milline tahes. Millal tema, Tõnu, ennast viimati lapsena tundis? Kes seda enam mäletab.
Kaugel akna taga, teispool suuri ja väiksemaid elamuid, paistab kuuskede rivi. Helesinises taevalaotuses lõõmav päike kallab oma uimast valgust rongijaamast saabuvate inimeste, aiamaal taimi kastvate naiste ja kulumaa peale. Miskipärast tundub Tõnule kõik äkki kollakalt kaame, justkui oleks maailm kollatõbiseks muutunud. Toas kisub üha umbsemaks ja mingi uimasus imbub pähe … Ei. Peab välja minema! Kultuurimaja juhataja paneb suitsupaki pintsakutaskusse ja läheb õue.
Et pääseda võimalikult ruttu eemale unise aleviku roidumusest, kõnnib Tõnu kiirel sammul kahekordsete majade vahel edasi, lehvitab kooliõele, kes peseb aknaid, siis tuttavale rahvatantsurühmast, kes tõttab rongi peale, ja jõuab aiamaadele. Seal kohtab ta mitmeid inimesi, kellega on sunnitud viisakuse pärast tühja loba ajama. Üks vana sõber kutsub teda koguni vastvalminud kasvuhoonesse õlleliiku jooma, mispeale Tõnu virila näoga lausub, et see täna kuidagi võimalik ei ole. Väikeste põllulappide vahel edasi liikudes jõuab mees viimaks lagedale põllule, kus juba kergemalt ja vabamalt hingata võib, kuid sealgi kiirustab Tõnu edasi. Ta tahab alevi täna kaugele seljataha jätta.
Vastu tulevad metsatukad, noor kuusik ja seejärel madal, soine lepik. Närviliselt ümisedes ragistab Tõnu üle ja ümber mahalangenud puude, jäädes kingadega sageli mutta kinni. Viimaks, olles võserikust hingeldades välja roninud, jõuab mees lagendiku servale. Ta silme ees laotub nüüd laiali kõrgemat küngast ümbritsev metsistunud heinamaa, kus kasvab läbisegi madalaid männikasve, angervaksu ja pajupõõsaid.
Tõnu seisatab ning tõmbab hinge. Kiire kõndimine on ta olemist vähe vabamaks ja hingamist kergemaks teinud, kuid meeleraskus püsib ikka veel peas. Ta tõmbab pakist välja sigareti. Esimene tundub hõredavõitu, mees surub selle pakki tagasi ja valib uue.
„Kas nõndasamuti ta siis möödubki, see mu elu teine pool?” mõtiskleb Tõnu. Kunagi ammu oli selle üle mõelda nii ahvatlev ja mõnus: kauge, salapärane tulevik terendamas kusagil eespool nagu kuu tagumine, senitundmatu külg, mida enne pole võimalik näha, kui ise kord kohal oled.
„… ja olen ma nüüd siis kohal? Olen ma siin, kurat võtaks, oma eluga rahul?”
Reedel pidid naine ja poeg pealinnast talle külla tulema ning see teadmine valmistab talle rõõmu. Samas … kas säärane visiitelu vormis külaskäimine, uued leppimised ja uued tülid, ongi see kauaoodatud kuu teine külg? Või kas peab oma pead selliste asjadega üldse vaevama? Las olla nagu on … Kusagil Tõnu mälusopis suikusid ülikooliaastad. Justkui läbi udu meenuvad mingid seiklused, kaunitarid, kellega ta pöörastel pidudel hullanud oli. Meenub soov minna matkama Lätti, Haanjast allapoole, seal, kus algavad Aluksne kõrgustikud. Räägitakse, et Aluksne linnast minevat edasi kitsarööpmeline raudtee. Aga mis linna see sealt edasi läheb? Valmierasse või Siguldasse? Seda ta enam ei tea …
Süütamata sigaret käes, silmitseb Tõnu Tender kergelt väsinuna, vidukil silmadega päikest.
„Pärismaalane, päris maalane … Lõpuks ometi on minust saanud pärismaalane, kes elab ja toimetab siin ilmas ringi nagu kala või loom.”

Tõuseb tuul. Roheline ja kõrge hein hakkab lainetades õõtsuma, meenutades Tõnule septembrikuist merd. Pilved katavad kinni päikese, ümberringi hõljub kummaline, piimjas valgus, mida enne polnud. Ilm kisub imelikuks.
Taamal, heinamaa vasemas servas näeb Tõnu läbi lepiku lagendikule tungimas hiiglaslikku, tumedat tormihoogu, mis keerleb mühinal ümber iseenese. Mees teab, et selliseid nähtusi kutsutakse keeristuulteks ehk trombideks, rahvakeeli tuulispasaks, ja neid kohtab Eesti aladel võrdlemisi harva. Seetõttu äratab asi temas huvi. Kultuurimaja juhataja süütab sigareti ja väsimus temas taandub. Ta jääb huviga silmitsema maastiku muutumist. Tume, noort metsa maadligi koolutav keeristuul kannab enese tuigerdava ja pilvepiirini ulatuva pöörisega ühes kõikvõimalikku prahti, juurikaid ja põõsaid. Mida lähemale tuulispask jõuab, seda ebatavalisemaks ja ähvardavamaks vaatepilt muutub, äratades Tõnus mingi kummalise, rõõmuseguse hirmu. Vihane ja metsik tromb rühib justkui joobnuna mööda järsku heinamaanõlva üles, haarates enesega ühes kõik, mis teel ees, jäädes siis künkaharjal ühe koha peale tiirlema.
Keereldes teraval vilinal ja meeletul kiirusel ümber iseenese seesmuse, matab raevunud torm kogu ümbruskonna sel kombel tumeda tolmupilve sisse. Liiv ja õhkupaisatud muld varjutavad Tõnu silme eest mõneks ajaks kogu vaatevälja. Tuulispask pillub mehe riided ja silmnäo mullaga kokku, tuul lükkab ta koguni istuli, kuid kultuurimaja juhatajale valmistab see lõbu. Üle hulga aja tunneb ta taaskord joovastavat hirmu ja vaimustust ning jääb naerusui ootama, mis edasi saab.
Ühel hetkel tormihoog vaibub. Läheb veel tükk aega enne kui tolm vähehaaval hajub ja Tõnu künka otsas korraga väikest puust majakest näeb … Eemalt paistab majake igati osavalt okstest ja kõverakspainutatud puutüvedest kokkupõimitud ümar moodustis olevat. Osmikul on aken, millele on ette tõmmatud päris ehtsad, valged pitskardinad. Tol ja tuul on lõplikult hajunud ning rahulik päikseline ilm taas võimust võtnud, kallates oma kuldset valgust üle kõige.
Vaadeldes kummalist maja, paneb Tõnu äkki tähele, et osmiku korstnast tõuseb õhku sinine, vaevumärgatav suitsujuga. Järelikult … järelikult peab keegi seal hurtsikus praegu sees olema ja ahju kütma! Sellele mõeldes tõuseb Tõnule lausa kananahk ihule, kuid mitte kõhedusest, vaid pigem hämmingust, et looduses vahel asjad ka nõndaviisi laabuda võivad. Sest ei saanud ju kahtlust olla selles, et majakese ehitas sinna üles tuul … Enne polnud seal üleval ju midagi. Aga kas tuul tõi siis enesega ühes ka inimese, kes seal hurtsikus nüüd ahju kütab?
Tõnu seisab veel tükk aega ühe koha peal, püüdes harjuda mõttega, et see seal künka otsas nüüd tõepoolest ikka päris maja on ja mitte viirastus, kustutab siis suitsu ja rühib mäenõlvast üles. Osmikuni jõudnud, pühib ta matil jalgu, hingab sügavalt sisse ja koputab siis pajuvitstest, papitükkidest ja sindlilaastudest kokkupõimitud uksele. Keegi ei vasta. Ometi on seestpoolt kuulda kellegi vaikset askeldamist. Tõnu koputab veel korra. Ja avab siis aeglaselt ukse.

Kultuurimaja juhataja paneb kohe tähele, et majake koosneb ühest toast. See tähendab, et rohkem ruume seal pole. Osmiku sein on nii väljast kui seest kokku põimitud jämedatest vitstest, peentest, painduvatest puutüvedest ning põõsastest. Okste ja tüvede vahelised suuremad praod on aga kinni vooderdatud sambla ja punase saviga. Kõik see tekitab Tõnus mulje, justkui oleks ta sisenenud hiiglaslikku linnupessa.
Laeks ja tundub, et ühtlasi ka katuseks on osmikul kuus juurtega maast kistud leppa, vahekohad kaetud erinevat mõõtu pilbaste, kuuse- ja männiokstega. Tuhandetest väikestest katuse- ja seinapragudest paistab sisse päike, muutes nõnda maja seestpoolt heletumedaks ja värelevaks valgusemänguks. Ümmarguses seinas on kaks klaasideta akent, läbi mille hõljutab tuul kord sisse, kord välja lumevalgeid kardinaid. Ruumi keskel asetseb maakividest ja savist üles ehitatud pliit, mille all praksub rõõmsalt tuli. Ühel leeaugul on sinine kann, kus keemas vesi, teisel pann, millel küpsemas munaroog. Sealsamas kõrval seisab pikka kasvu naine, kes vaatab üksisilmi Tõnu poole.
Mees võpatab ehmunult, kogudes end aga peagi, kuna naine silmitseb teda rahulikult, ilma vaenuta.
Naisel on tihedad ja sassis tumepruunid juuksed, seotud kanepise nööriga lohakasse patsi. Tema kael ja kõrged põsesarnad on kaetud roosa õhetusega ning laubal võib näha higipiisku. Jääb mulje, nagu oleks ta alles hiljuti jooksnud. Naine keerab omletil puust laastuga teise külje, läheb siis riiuli juurde ja toob lauale kaks valget tassi. Noad, kahvlid ja taldrikud on laual juba varem, nagu oleks siin teatud külalist oodata. Naine valab tassidesse piima ja asetab siis taldrikutele isuäratavalt lõhnava roa.
Silmanurgast võõrustajat edasi piieldes täheldab Tõnu, et naine on paljajalu, seljas aga on tal punakaspruun kleit, millel siniste kurgedega muster. Kui naine laua kohale kummardub, paistab kleidikaelusest kaks väikest ja pruuni rinda, millest võib järeldada, et rohkem rõivaid naisel seljas ei ole. Korraga vaatab naine ukselävel seisvale Tõnule teravalt otsa, justkui andes mõista, et lõpetagu ta juba kord see jõllitamine ja asugu sööma. Siis meenub Tõnule, et tal on kõht tühi. Isegi väga tühi. Et ta pole õigupoolest peale hommikuse kohvi veel täna midagi söönudki. Omlett on läbi praetud murulaugu ja seentega ning maitseb tõesti hea. Et naine on enesele tõstnud poole väiksema portsjoni kui külalisele, lõpetab ta söömise varem, asudes seejärel väikeste lonksudega piima jooma. Söömise vahepeal vilksamisi naise poole piiludes imetleb Tõnu naise suuri helepruune kuldse varjundiga silmi. Need on sügavad ja salapärased nagu vaiksed rabajärved. Mehele tundub hetkeks, et neis silmades peegelduvad kõik saladused, mida elu eneses üldse peita võib. Ta ei julge neisse silmadesse kauem vaadata. Terava joonega punase suu kohal on naisel heledad udemed. Kulmudki on heledad ja kõrged.
Ta on ilus. Ja kummaline. Puudutada teda oleks ilmselt ohtlik.
Seinapragude vahelt puhub sisse kerge tuul, kandes naise poolt Tõnu sõõrmeisse mingit tuttavat, maguskirbet lõhna, ometi ei meenu mehele, mis lõhn see täpsemalt on.
Kui külaline söömise lõpetab, valab naine sinisest kannust valgetesse tassidesse välja kohvi. Juba esimese lonksu järel mõistab Tõnu, et see on lihtne, sigurist ja rukkist kokku segatud kohv. Sellist kohvi oli ta viimati päris noorena, nii kolmkümmend aastat tagasi joonud. Küll see maitses hea!
„Mis su nimi on?” söandab Tõnu viimaks küsida.
Naine ei vasta.
„Ehitasid sa selle siin tõesti ise?”
Tõnu küsib veel üht ja teist, kuid taipab siis, et naisele vist ei meeldi rääkida. Võib-olla meeldib talle rohkem kuulata.
„Aga millest ma peaksin talle rääkima?” mõtleb Tõnu.
„Minu nimi on muide Tõnu,” alustab ta siis kõheldes, „ja ma elan siinsamas lähedal, Arukülas. Töötan seal kultuurimaja juhatajana. See tähendab, et ega ma seal tegelikult midagi suurt juhatagi, kõik teavad ju niigi, mis neil vaja teha on, nii et suurema osa ajast olen seal omaenda rahvatantsuringi juhendamisega hõivatud. Eelmisel sügisel mõtlesime muide välja päris uue rahvatantsu, millele panime nimeks „Maamees otsib naist”. Võitsime sellega Virumaa taidlusfestivalil isegi teise koha. Olete ehk kuulnud midagi sellest?”
Tõnule tundub, et säärane jutt on naisele igav ning mõtleb, mida veel huvitavat rääkida. Aga talle ei tule pähe muud kui noodsamad mõtted, mida ennist läbi metsa rühkides mõeldud sai. Äkki rääkida siis nendest?
„Tead, ma ennist seal väljas mõtlesin, et olen viimasel ajal nii pagana tuimaks ja ükskõikseks muutunud. Noorena ma ei olnud selline. Ma ei tea isegi, kas see on hea või halb. Ega ma mingit suurt kurbust selle pärast ka ei tunne, aga imelik on sedasi elada. See on umbes selline tunne, nagu kõnniksid maapinna asemel sügaval järve põhjas, kus nähtavus pole eriti hea. Ainult kollane hämu ümberringi. Ja mis kõige imelikum, ma olen viimasel ajal isegi nagu ära harjunud sellise kala moodi elamisega, see on saanud mulle koduseks ja isegi rõõmustab hinge. Kas pole imelik?”
Tõnu vilksab naise poole vaadata, et näha, kuis ta jutt mõjub, ning talle tundub, et naine nüüd tõepoolest kuulab teda. See annab mehele indu juurde.
„Ja siis tuli mulle ennist selline mõte ka, et inimese elu teine pool on nagu kuu tagumine külg. Sest vaata, kui sa oled noor, mõtled sa selle elu teise poole kohta igasugu asju välja, kujutledes sinna kõiksugu sündmusi sisse, et kuidas sa siis elama hakkad ja mis huvitavad mõtted sul kõik saavad olema ja nii edasi. Aga siis tuleb lõpuks välja, et see kõik on vale. Et ühel heal päeval, mis tegelikult jõuab kätte kaunis ruttu, oled sa lihtsalt kohal. Ja sind nagu ei huvitagi enam, kuidas seal teisel pool õieti olla on – see tähendab nüüd siis siinpool juba. Sa lihtsalt elad sellist ilma suuremate mõtete ja sündmusteta elu ning ongi kõik. Samas ei pruugi see elu kurb olla, sugugi mitte. Vahepeal paneb lausa imestama, kui vähesest inimesele tegelikult piisab … Ja ometi muudab selline olukord kuidagi ebamääraselt rahutuks. Miks see nii on, ma ei tea. Kas teie teate?”
Tõnu tõstab taldriku kohalt pilgu, kuid teisel pool lauda ei istu enam kedagi. Naine on vahepeal uuesti toimetama asunud.

/…/

Loomingut
“Vanameeste näppaja” (lühijutud), Tuum 2001
“Härra Pauli kroonikad” (lühiromaan juttudes). LR 2001, nr 31/32
“Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa”, Tuum, 2005
“Rändaja õnn” (lühijutud), Verb 2007
“Sügaval elu hämaras” (luuletusi 1992–2008), Verb 2009
“Ebatavaline ja ähvardav loodus” (lühijutud), Menu 2010
“Härra Pauli kroonikad” , Menu 2011
“Ülikond” (jutte 2003–2013), Menu 2013
„Unistuste tappev kasvamine”, Menu 2016

Linke
Indrek Koff, Heinsaar nagu Heinsaar ikka, ainult täitsa teistmoodi, Sirp 16.07.2014,
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-07-16-19-00-15/
Mehis Heinsaar: Keemik oma alkeemialaboris, Keskus, mai 2012,
http://kes-kus.ee/mehis-heinsaar-keemik-oma-alkeemialaboris/

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »