Piret Jaaks
Foto: Harri Rospu
Piret Jaaks (1980) on tuntud peamiselt näitekirjanikuna, kuid on kirjutanud ka lühiproosat, lasteraamatuid, stsenaariume ja kriitikat. Ta lõpetas Tartu Ülikooli teatriteaduse eriala (2003) ja kaitses Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teatrikunsti alal filosoofiadoktori kraadi dokumentaalteatri teemal (2022). Möödunud, 2023. aastal oli ta raamatuga „Härra Maru mustikapood” Tartu lastekirjanduse auhinna nominent.
Kirjastuses Varrak ilmus 2023. aastal Piret Jaaksi debüütromaan „Taeva tütred”, mille käsikiri pälvis samal aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel kolmanda preemia.
Lisaks esietendus hiljuti, 20. jaanuaril 2024. aastal Vanemuise teatri Sadamateatris tema ja lavastaja Marta Aliide Jakovski dokumentaalsete sugemetega draama „Lõpp”, mis põhineb vestlustel hingehoidjate ja surijatega.
Ajalooline romaan „Taeva tütred” viib meid I maailmasõja aegsesse Osmanite riiki ja põhineb baltisaksa päritolu Eesti misjonäri Anna Hedwig Bülli (1887–1981) elulool.
Anna Hedwig Büll sündis Haapsalus ning tema isa Theodor Büll oli Haapsalu kuulsa mudaravila omanik ja vahepeal ka Haapsalu linnapea. Pere elas majas, kus tänapäeval asub Iloni Imedemaa. Eesti päritolu misjonäri õppis nii Venemaal kui ka Saksamaal kuni peale seminari lõpetamist, 1911. aastal täitus ta soov minna tööle Türki, täpsemalt Marashi (praegu Kahramanmaraş ) orbudekodusse õpetajaks. Hedvig Büll läheb romaanis küll kaugele maale positiivse suhtumisega, ent aimab, et midagi võib seal ikkagi olla. Hiiliv kurjus viib ta armeenlaste genotsiidi sündmuste keskele. Temast saab läbi kristliku halastuse ja pühendumuse tuhandete armeenia laste päästja.
Haapsallu, Hedwig Bülli kunagisele kodumajale (praegune Iloni Imedemaa) paigaldati Armeenia-Eesti kultuuriseltsi eesvõtmisel 1989. aastal mälestustahvel ning 2014. aastal Promenaadi tänavale hatškar – Armeenia ristikivi.
Piret Jaaks isapoolne suguvõsa on samuti pärit Haapsalust, kus ta esmakordselt kuulis ka Hedvig Büllist, kelle eluloos hakkas ta nägema paralleele sellega, mis toimub Ukrainas.
„Ma hakkasin nägema Hedvig Bülli loos paralleeli sellega, mis toimub Ukrainas. Ma isegi ei tahaks detailidesse minna, sest me kõik oleme neid fotosid näinud, aga mulle tundus, et Hedvig Bülli lugu kannab seda vaimu, mis räägib vägivallast selle nurga alt, kuidas selle tõttu kannatavad tihti just naised ja lapsed,” sõnas Jaaks 23.01.24 saates „Plekktrumm”.
Katkendid: Piret Jaaks „Taeva tütred”, kirjastus Varrak 2023.
Lk 146.
Kuid seda mõtet ei jõudnud ta lõpuni mõelda, sest klassiruumist käis läbi vaikne kahin, kuna sisse astus keskealine naine, kes pidi olema õde Immelbach Frankfurdi misjonist. Naisel oli käes mustade kaantega raamatuke. Ta sammus kõnepuldi taha ja Hedvig vaatas seda tumedate juustega, peente näojoontega naist. Ta ei saanud esiotsa aru, mis on temast küll nii erilist, et Elfride temast nii suures vaimustuses oli ja pidas vajalikuks öelda, et Hedvig on temaga kohtudes õnnega koos. Naine heitis pilgu üle klassiruumi, vaadates järjest otsa igaühele, kes seal istus ja kahin vaibus kohemaid.
„Minul ei pea olema üks elu,” alustas naine. „Ma saan elada mitut nende inimeste kaudu, keda ma aitan.”
Hedvigi suu vajus poikvele. Naise hääl oli madal ja iga ta sõna selge nagu veetilk, mis langes ojakesse, et ühineda mõttejõe voogava lindiga, mida ta oli nii pingsalt otsinud.
„Ma ei pea saama tänusõnu. Taeva tütre tänu on see, kui palged on pisaratest kuivaks pühitud, kõhud leivaga toidetud ja käed palveks ristatud. Kui inimeste südames on rahu. Hetkekski on rahu. Selles hetkes leian oma tänumeele.”
Lk 155.
Hedvig haaras lehe pihku ja sammus otseteed õpetaja Engeli tuppa. Tema nägu pidi päris kaame olema, sest õpetaja Engel küsis ust avades: „Mis on juhtunud?”
„Kas see on toimunud kogu maailma silme all?” lausus ta õpetajale ja tõstis ajakirja tema silme ette. „Ma arvasin, et sellest teavad vaid need, kes kohapeal käinud, vähesed inimesed, ja ma arvasin, et nemad ei jaksa aidata. Aga siin on näha, et kõik on teada. Kõik räägivad sellest. Miks ometi midagi ei tehtud?”
Õpetaja Engel ei vastanud, pööras talle selja ja istus siis laua taha. Hedvig taipas, et tema käitumine oli olnud kohatu. Ta tundis, kuidas süütunne imbus kehasse ja mürgitas musta tindina temas pulseerivat vereringet.
„Miks midagi ei tehtud,” lausus õpetaja Engel mahedal häälel. „Mis te arvate, Hedvig, kes pidi midagi tegema?”
„Need, kellel on rohkem jaksu,” vastas ta siis.
Lk 206-207.
Hedvig ärkas, ta oli teki maha ajanud. Ta kiskus selle peale tagasi. Iga liigutus ajas leemendama ja jahutav higi tekitas omakorda külmavärinaid. Uus uni tuli taas pinnapealne ja unenägija ei suutnud teha vahet, kust algas ja lõppes see, mida võis tõeliseks pidada. Nii said lihtsa misjonäritoa seintest kirikuseinad ja ühtäkki viibis ta Haapsalu koguduses, kus õde seisis tema kõrval ja surus igavusest niheledes enda kasukat vastu tema palitut. Võis kuulda, kuidas keegi laps loeb kantsli ääres Gustav Suitsu luuletust, sedasama, mille read õde talle viimatises kirjas oli saatnud: „Eestis sajab… hääletut roosteudude märga…”* ja Hedvig tundis end nagu janune, kes surub huuled veeklaasile, nii hea oli kuulda kodumaa keelt. Ta sirutas käe välja, et otsida üles enda kõrval seisva õe sõrmed, kuid õde ei olnud enam seal. Ta oli roninud kirikupingi alla ja hoidis näppu suu peal, et Hedvig midagi ei ütleks. „Mul on külm. Tule ka peitu.” Õde otsis alati kõiges mängu, kas ka seekord?
* „Tuulemaa”, Noor-Eesti, 1913.
Lisaks lugemist ja kuulamist:
- Luuletus „Laul Eestist”, „Tuulemaa”, Noor-Eesti, 1913 https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:268335/243812/chapter/4
- Saade “Plekktrumm”, Piret Jaaks https://kultuur.err.ee/1609230435/piret-jaaks-vagivald-hiilib-lahemale-kaskude-ja-keeldude-kaudu
- Anna Hedvig Büll https://naine.postimees.ee/6709506/haapsalust-parit-hedwig-bull-paastis-tuhandeid-lapsi-genotsiidist-kuid-jai-elu-lopul-kodumaatuks
- Järjejutt. Piret Jaaks „Taeva tütred” https://jupiter.err.ee/1609184005/jarjejutt-piret-jaaks-taeva-tutred
Klaari Tamm
Tiit Aleksejev
Foto: Alar Madisson
Tiit Aleksejev (s 1968) on eesti kirjanik ja näitekirjanik. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo erialal, õppinud Oxfordi ülikoolis rahvusvahelisi suhteid, seejärel omandanud magistrikraadi keskaja ajaloost. Alates 2016. aastast on ta Eesti Kirjanike Liidu esimees. Tiit Aleksejev on pälvinud oma loomingu eest mitmeid tunnustusi (Loomingu aastapreemiad, Betti Alveri debüüdipreemia, Fr. Tuglase novelliauhind ja Euroopa Liidu kirjandusauhind) ning tema loomingut on tõlgitud kaheksasse keelde.
2019. aastal ilmus Tiit Aleksejevi ristisõja-ainelise romaanisarja kolmas raamat „Müürideta aed“, sarja eelmised romaanid on „Palveränd“ 2008 ja „Kindel linn“ 2011.
6. veebruaril 2020 kell 17.30 toimub Tartu linnaraamatukogu saalis
Kirjandusõhtu „Ajalugu ilukirjanduses“
Külas on ja vestlevad kirjanikud Tiit Aleksejev ning Meelis Friedenthal.
Katkend: „Müürideta aed”, Lugu esimesest ristisõjast. Varrak 2019, lk 39 – 47.
Ülejäänud sõjasulased on endiselt laua taga, nad on joonud, näib, et nad on purjus, aga mulje on petlik. Nende silmad on tähelepanelikud, relvad on käeulatuses, nad saadavad mind pilguga. Nad tunnevad, et midagi on valesti, aga nad ei saa aru, mis. Võimalik, et neile on antud minu kirjeldus, aga praegu olen ma teistsugune mees.
Ma kaalun kiiresti olukorda, millised oleksid mu võimalused nende vastu, mul ei ole mõõka ega jõudu, ma olen ainult viha, ainult vari, ainult räbalad.
„Kuidas on, püha isa? Kas kulus kogu õli ära?” küsib üks neist irvitades.
†
Väljas tänaval toetan end vastu kiviseina. Pimedus on laskunud, aga graniidist õhkub endiselt kuumust. Kostab kergeid samme, keegi tõttab minu poole. See on Galena, ta ulatab mulle peotäie hõberahasid.
„Milleks?” küsin.
„Kõik, mis mul on. Ma ütlesin neile, et sa pead tasu saama.”
„Mul pole seda vaja,” ütlen ta kätt hõbeda ümber rusikasse surudes. „Kus armeenlane on? Andronikos?”
„Ma ei tea. Ta läks hommikul välja ega ole tagasi tulnud.”
„Kui ta on surnud, siis hoiad seni maja, kuni ma tagasi olen.”
„Sa mõtled…”
„Ma mõtlen Andronikost,” ütlen kurjalt.
„Jah, isand,” ütleb ta tasakesi. „Millal sa tagasi oled?”
„Varsti,” ütlen iiveldust alla surudes.
„Meid hoiatati sinu eest. Et sa oled reetur ja kurjategija.”
„Ma olengi.”
„Kas sul öömaja on, isand?”
„Jah,” ütlen. „Mul on kõik, mis vaja. Mine ja hoolitse käskijanna eest.”
„Mul on tema pärast hirm, isand. Ma kardan, et see on tema… ”
Ka mul on hirm, tahaksin ma talle öelda. Aga ma ei ütle midagi, tõstan ainult käe, et ta lauset ei lõpetaks. Pea kohalt kostab sahinat, ma vaatan üles, läbi pimeduse laskub teistsugust pimedust, hing on kõrkjad tuules, ülestõusnud mässajad, allumatud mustatiibsed, tõustes, langedes, lõpuni minnes, linn on süttinud õlilampide ruudustik, igas kvartalis omaette hõõgus, omaenda väänduv metall, omaenda kuumus, puruks raksatavad tellised.
„Mida sa vaatad isand?” küsib Galena vaikselt.
Antiookia lõppu, mõtlen, aga ma ei ole selles kindel, ainult alguses võib kindel olla, lõpus mitte, kõik endine jätkub, ainult teistsuguse endisena.
Ma saadan ta majja tagasi.
†
Ja siis on oriendi öö, üksainus pime tunnel, müüritorn, kus me käsikaudu edasi liikusime, et see neetud linn ära võtta, mehed ohverdasid oma elu, nad usaldasid mind, ei ole mind seniajani jätnud, tummad ja külma pilguga, aga siis kostab raua kolksatus vastu kivi ja ma tean, et see hääl tuleb elavatelt.
Pööran end ringi, ma ei näe midagi, aga aiman kontuure, need kogunevad mu ümber, nad piiravad mind, nagu hagijad piiravad, normannid, mõtlen, nad on kavalamad, kui ma arvasin, nad lasid mind jälitada. Aga milleks? Nad oleksid võinud mind tappa või vangistada sealsamas, Andronikose katuse all… Kaks valikut, võidelda või põgeneda, mõlemaks olen nõrk. Sein kaitseb mu selga, nad kaaluvad ja hindavad mind, kähisev hääl, võib-olla küsimus, ma ei saa sõnagi aru. See on kurgupõhjast tulev korin, mille taga pole mõtet, nii häälitsevad mehed, kes on sattunud võitlusraevu või kes seisavad surma palge ees. Unes kõneldakse sedamoodi, kui on vaja deemoneid või luupainajaid peletada, põrguasukatel on oma keel, inimkõnet võtavad nad nõrkuse ja halinana. Tõmban selja tagant pistoda. Vastane on mu ümber ringi koondunud, ma tunnen nende lõhna, selles on lõkkesuitsu, kopitanud nartse, liisunud veini ja mädanenud haavu. Need ei ole normannid, vaid hoopis midagi muud. Antiookia, mõtlen, mis põrguväravad me siin küll oleme valla päästnud.
„Tulge!” ütlen ja nad tulevad. Pimedus läheb liikvele, varjukehad sööstavad edasi, hallikas kitsas tera sähvab mu poole, sähvan vastu, löök tabab kivimüüri, noatera alt lendab sädemeid, mind niidetakse jalust, relv pudeneb käest, pööran end ringi ja küünitan seda haarama, jalahoop paiskab selle eemale, tõmbun kõverasse ja kaitsen kätega pead. Päike, mõtlen, aga taevane basileus on kaugel eemal, teispoolsuse väljadel pole mõtet tema kaitset loota, kas see ongi siis kodu, mõtlen, see, millest Maria rääkis, pärast kõiki neid lahinguid surra nende nimetute ja näotute käte läbi, kuu tuleb pilve tagant välja, valgustab tahutud kive ja midagi sellest külmast helgist kandub pimedusesoppi, kuhu mind on surutud, näen näruse riidega kaetud käsivart, rusikat, sõrmi, nuga tõuseb mu kohale, tardub, langeb ja peatub poolel teel. Hetke pärast tabab mind jalahoop, tunnen, kuidas kellegi käed mu rüüd kobavad, ja siis kalduvad kiviseinad ettepoole ja langevad kokku.
†
Kostab kriiksatus, avan silmad ja näen hallil sillutiskivil punaseid sooni, need on nagu inimkehal, kui ihu on hallikas, ühest olekust teise minemas; hommikuvalgus, päike tõuseb, kogu mateeria muutub, pimedusele tõmmatakse piir, pimeduse ja sünguse kivist saab hommikukivi. Ma olen üksainus suur valu, aga ma olen elus, hingan sügavalt sisse ja valu hingab vastu, püüan end kividelt abi otsides püsti ajada, sõrmed libisevad krobelisel pinnal, ma ei tohi siia jääda, aeg, aeg, aeg, kolmest päevast esimene on ümber saanud. Vaarun kõrvaltänavast välja ja räntsatan põlvili, hõõguv juga paiskub põlvedest ülespoole, on tunne nagu oleks selgroog täidetud sulametalliga, ja ma ei saa aru, silme eest läheb punaseks, mustaks, siis uuesti punaseks, terve linn on valust ja hommikust ja üle kivide valguvast kuumalainest ruskjas, orient, mõtlen, siin nõrkadele ei halasta, kõik põleb ja mureneb kaks korda kiiremini kui mujal, isegi surm on siin kiirem kui läänes, langenud pühitakse jalust ja uued olendid tunglevad, et tühimikku täita, et ihaleda, paljuneda, järglasi anda ja omakorda langeda, need on nagu merelained, mis järgnevad üksteisele rütmiliselt, needsamad, millel palverändurite laevad pähklikoortena kõiguvad, mis vastu muulirahne taovad. Ja ma tean, et pean siit kvartalist kaduma, varsti on linnaelanikud liikvel, nad teatavad veriseks pekstud ja röövitud preestrist sinna, kuhu vaja, ja siis saab selgeks, et see ei olegi preester. Aga siis, kui Jumal on mind hüljanud, kui ta on mu alla sügavikku paisanud, kergitab ta mind uuesti ülespoole, mööda tänavat läheneb määrdunud kitoonis muulaajaja, te kõnnib vankrit vedava looma kõrval, ma astun talle tee peale ette.
„Püha, isa, mis…?” Sõnad sumbuvad ta suul, see pole tähtis, mida ta küsib või arvab.
„Vii mind Püha Anna kirikusse,” pomisen läbi ruskja udu.
†
Päikesest köetud kivi on selja vastas hea soe. Ümberringi on rahu, ainult kaljutuvide kluugutamine ja palveaega kuulutavad kellalöögid, aegamööda hääbuv helin, mis suubub vaikusesse ja palvesse, heli eesmärk ongi vaikus, mõtlen, vaikus on see, mis meid Jumala juurde juhatab. Püha Anna kirik on osa kunagisest kloostrist, uskmatud on selle müürid puutumata jätnud. Ainult sisemus on rüüstatud. Paljaks kistud… Aga aed, kus ma istun, on hooldatud. Seda ümbritseb luuderohtu kasvanud kivimüür… midagi, mis kaitseb… või hoopis varjab?… Püha Anna oli Neitsi Maarja ema, rohkem ma temast ei teagi. Läänes ei ole ma kuulnud ühestki temanimelisest kirikust või kloostrist. Tegi ta üldse midagi? Või piisas sellest, et ta olemas oli, et ta vere edasi andis.
Mina tahaksin poega… ma olen oma poega unes näinud… Maria saab terveks, ta ei näinud üldse nii haige välja… Ta on tugev, tugevam kui mina. Ta on normannitar…
Mustas rüüs aednik, vana soonilise kaelaga mees, kelle nägu moonutab pikergune Arm, puhastab teed. Ta näib kummaliselt tuttav, küllap keegi piiskop Adémari omadest, mõtlen, keegi, keda ma teenistusel näinud olen. Aednik nõjatab labidale ja paistab, nagu tahaks ta minu käest midagi küsida. Teen näo, nagu palvetaksin, ma ei taha, et ta mind kõnetaks. Ja ta ei teegi seda, vaid sammub edasi, hajub vaikusesse.
Pooleks murdunud samblatükkide vahel lebab hele kivi, mille pinnale on tahutud valgete teokarpide kujutisi. Ainult et need on liiga peened, see ei saa olla inimkäte töö. Ma uurin lähemalt, karbid ongi tõelised, mõnest muistse aja merest, kaks mateeriat on liitunud ning seeläbi täiuslikuks saanud, enamat ei suudaks ükski elav meister. Valgele kivile vilksatab must sisalik, tema silmad on nagu kaks sädelevat oonüksit, neis on kivistunud teokarbi aeg, pilk, mis meid jälgib. Maria! Sähvab läbi mu meelte, ja selsamal hetkel teeb sisalik üheainsa nõtke põike ja on läinud.
„Kuidas sa end tunned, sõjamees?” küsib vaikne hääl. Mu ees seisab isa Secundus.
†
Püha Anna kiriku sisustus on tagasihoidlik: altar, lugemispult ja kahest raudlatist liidetud rist. Ja vasest taotud seedripuu kujutis lugemispuldil.
„Ma kasvasin kõrgeks nagu seeder Liibanonil,” (Srk 24:13) ütleb isa Secundus, kui on mu pilgu tabanud.
„Kellest sa räägid?” küsin.
„Sinust,” ütleb preester.
Me hääled ringlevad võlvide all, need segunevad ja põrkavad kiviseintelt tagasi.
„Siin on ainulaadne kõla,” ütleb preester. „Õige koht, kus oma sõnu kaaluda.”
„Või vait olla,” ütlen.
„Jumala eest ei varja vaikusega midagi. Temas kõlab kõik vastu.”
Osutan seinale maalitud hallika inimfiguuri poole. „Kes see on?”
„Ma ei tea. See oli enne mind.”
„Keegi peab ju teadma? Keegi, kes siin kirikus varem teenis.”
„Nad said hukka.”
„Uskmatud?” küsin.
„Kristlased. Kui linna tungiti, siis ei tehtud vahet.”
„Pime oli,” pomisesin.
„Selle pimeduse vastu peaksimegi sõda pidama. Mitte uskmatute vastu.”
„Kui me Jeruusalemma vabastame, siis saab maailma valgust juurde.”
„ma tahaksin seda uskuda,” ütleb isa Secundus. Ta teeb ristimärgi ja astub näota seinamaalingu juurde. „Räägitakse, et see on Messias septentrionalis, põhjakaare messias. „Ja ma kutsun mõõga tema vastu kõigi oma mägede peale, ütleb Issand Jumal: ühe mõõk on teise vastu”” (Hs 38:21)
Kuulan ta häält, mis on moondunud võlvide all ringlevaks sosinaks.
„Mis see on?” küsin.
„Ettekuulutus,” vastab isa Secundus tõsiselt. „Ettekuulutus pühakirjast. Aga põhjakaare messias on legend. Nagu viimsepäeva keisergi. Ma ei tea, kust Lunastaja saabub, kas põhjast või lõunast. Ta tuleb nagu varas öösel, nii on pühakirjas öeldud ja nii ma usun.”
Öösel ja näota, mõtlen ma maalingut vaadates. Nagu lindprii.
„Mul on vaja, et sa mind tafuuride juhtidega kokku viiksid,” ütlen talle.
Preester kummardab ja korjab põrandalt üles terashalli udusule. Ta keerutab seda sõrmede vahel. „Miks sa arvad, et see mu võimuses on? Või et ma neid üldse tunnen?”
„sa ise ütlesid mulle.”
„Tõesti? Mida siis?”
Osutan seinal oleva Kohtumõistja poole. „Seda, et tema eest tõde ei varja.”
„Ja mida sa tafuuridest tahad?”
„Mul on sõnum nende kuningalt.”
„Kuningas on surnud,” ütleb isa Secundus. „Surnud mehel ei ole sõnumeid.”
„On küll,” ütlen. „Mina olengi sõnum.”
†
Me istume isa Secundusega kloostri söögitoas, mis on sama lage nagu kirik. Ainult plankudest kokku klopitud laud ja rohmakad istmed selle ümber.
„Sa oled näljane,” ütleb Secundus rahulolevalt ja täidab mu kausi teist korda. „Kuidas maitseb?”
„Minu arust ei olegi sel maitset,” ütlen, kui olen suutäie alla neelanud.
„Kloostri köök,” ütleb isa Secundus. „Veini?”
Ulatan talle peekri.
„Vein on parem,” ütlen. „See ei ole vist kloostrist?”
„Vagad inimesed annetavad meile,” ütleb isa Secundus ja teeb ristimärgi. Seejärel rüüpab ta pika sõõmu.
„ma ei saa sinust aru,” ütleb ta siis. „Sa näid olevat aus mees. Aga jätad midagi ütlemata.”
See on küsimus. Ja nüüd ootab ta vastust. Ta ei ütle: räägi ära ja ma toetan sind. Ta alles kaalub mind. Ja sa ise? Tahaksin ma küsida. Sa oled preester, aga sehkendad tafuuridega… lihtrahva põhjakihiga. Ja su peeker on täis kreeklaste veini. Sellist, mida ei ole isegi ülikutel. Säärase mehega on ohtlik avameelne olla.
Isa Secundus tõuseb püsti ja astub akna alla. „Kuula,” ütleb ta mulle. Väljast kostab sädistamist.
„Linnud on tagasi tulnud,” ütleb isa Secundus. „Nad ei karda enam.”
„Neil on nüüd, mida süüa,” ütlen talle.
„Nad saavad aru, et piiramine on läbi.” Ta murrab tüki leiba.
„Nad vajavad juhti,” ütleb ta siis.
Keda ta silmas peab? mõtlen. Linde?
„Kuningas ei määranud endale järeltulijat,” jätkab isa Secundus.
„Ja nüüd on kõik võrdsed… kõik need, keda ta enda ümber koondas. Ja siis tuled sina. Keegi, kes teab tema viimast tahet. Kes väidab, et ta seda teab…” Ta vangutab pead. „Sul läheb raskeks.”
„Kes neist oleks õige?” küsin temalt.
Ta mõtleb veidi. „Ma ei tea,” ütleb ta siis. „Aga keegi neist peab midagi tegema.”
„Saadad sa siis sõna või mitte?” küsin.
„Juba saatsin,” vastab ta rahulikult.
„Ma tahan, et sa mulle tafuuridest räägiks.”
„Milleks?” küsib preester. „Kas see muudaks sinu sõnumit?”
„Ei,” ütlen ma. „Ei muudaks.”
Loomingut
Novellid
Tartu rahu. Looming 1999/7.
Vahemered. Looming 2012/4
Romaanid
Valge kuningriik. Varrak 2006.
Palveränd: lugu esimesest ristisõjast. Varrak 2008.
Kindel linn. Varrak 2011.
Müürideta aed. Varrak 2019.
Näidendid
Leegionärid, Loomingu Raamatukogu, 2010/20.
Kuningad. Näidend aastast 1343. Loomingu Raamatukogu, 2014/1.
Imede aasta. Looming 2015/4.
SentiMentaalne valss. Looming 2017/10.
Tunnustused
Loomingu aastapreemia (1999)
Betti Alveri kirjandusauhind (2006)
Euroopa Liidu kirjandusauhind (2010)
Virumaa kirjandusauhind (2011)
Loomingu aastapreemia (2016)
Friedebert Tuglase novelliauhind (2019)
Malle Salupere
Foto: Kristjan Teedema/PM/Scanpix
Malle Salupere (1931) – eesti aja- ja kultuuriloolane.
Katkend: Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel, Tänapäev 2017, lk 141-149.
Kuidas eestlased end rahvaks laulsid
Eesti esimese laulupeo toimumise aasta 1869 peaks igal eestlasel raudselt meeles olema. Ka laulupidude ajalugu tundub olema läbi uuritud ja pärast seltsi 60. aastapäevaks (50. tähtpäev jäi sõdade ja revolutsioonide keerises tähistamata) välja antud koguteost „Vanemuine 1865-1925” ning R. Põldmäe kahe laulupeomonograafia ilmumist 1969 ja 1976, mis tõid käibesse palju uusi fakte ja teadmisi, peaks kõik selge olema. Peo eeldusi, ettevalmistusi ja toimumist on Põldmäe piisava põhjalikkusega kirjeldanud, kuid ajavaimust tingitud hinnangud ja rõhuasetused sunnivad nõustuma Vello Saluga, kes 2010 leidis, et laulupidude ajalugu vajab täiesti uut läbikirjutamist, koos nende tegeliku tähenduse ja kangelaste, eeskätt „rängalt laimatud Jannseni” esiletõstmisega, kelle „kinnisidee, jonn – oli kogu aeg l u u a E e s t i r a h v a s ”. Loomulikult vajaks see omaette uurimust, siin piirdume üldisemate vaatlustega ja mõnede käibemüütide korrigeerimisega.
Jannsen oli pärast kolmele baltisaksa laulupeole kaasaelamist valmis eesti laulupidu korraldama. Ka põhjus, milles ka kõige kahtlustavamale ülemusele mingi kurikaval tagamõte ei võinud viirastuda, oli valmis mõeldud. Nagu mäletame nõukogude ajast, oli alati kasulik (suur)üritused siduda mingi võimalikult riigitruu tähtpäeva või isikunimega. Seda taipas diplomaatiliselt andekas Postipapa, aga ei mõistnud need, kes teda selle eest tollal ja tänaseni on hurjutanud. Jannsen teadis niisama hästi kui teisedki kaasaegsed, mida tähendas 1819. aastal saadud „linnupriius”. Poolsajandi „priiusepüha” oli aga ettekääne, millele oli võimatu avalikult vastu seista. Tavalise laulupeo taotlus oleks ilmselt pikemata tagasi lükatud. Nagu näeme, püüti saksa ringkondades kaudselt siiski pidu põhja lasta; algul üritus toetanud Peterburi patrioodid ning Jakobson aga püüdsid seda teha ettekäändel, et pole põhjust rõõmupidu pidada, kuna „vabastamine” ei toonud rahvale mingeid kergendusi. Sealjuures on Jakobsoni etteheide Koidulale pärast peo toimumist, nagu poleks korraldajad „õppetud eestlaste” abi taotlenud, üdini silmakirjalik, sest juba idee algfaasis 30. jaanuaril 1867 oli Jannsen Jakonsonile laulupeoplaanist kirjutanud.
Jakobsoni vastus oli positiivne, nagu selgub Jannseni järgmisest kirjast, milles ta jagab oma nördimust teistelt adressaatidelt saadud vastuste kohta: „Need vaesed inimesed on ju sulased, pealaest jalatallani rippuvad, ei tohi midagi mõtelda, ei midagi tahta, kui… Võtku pagan! Värsked, rõõmsad, rahvuslised pidud, jah, need ei passi iga mehe kraami sekka.”
Vahest ei uskunud ka Jakobson ettevõtmise perspektiivikusse, aga rohkem abi pole temast olnud, pigem vastupidi.
Seevastu ei lasknud Jannsen end heidutada rahva leigusest, enamiku aadlike ja pastorite vastutöötamisest ning kaheaastasest venitamisest loaandmisega. Tema eesmärke on tõlgendatud mitmeti.
Jannsenit on peetud segakooride vastaseks, kuna laulupeole kutsuti ainult meeskoore. Kus Jannsen ka ei elanud, olgu Vändras, Pärnus ja esialgu Tartus, oli ta kõikjal asutanud segakoore ja nendega kontserte andnud. Aga tema peaeesmärk antud juhul oli üritusele loasaamine, nii ei saanud riskida sellega, et võimud, kes niigi pelgasid lihtrahva massikogunemisi, oleksid peo keelanud moraali ettekäändel. Selletagi tuli algatajal pidada tõelist võitlust ürituse avalike ja varjatud põhjalaskjatega, eeskätt kirikuringkondades, kus kahekeelsuse eredaks näiteks on Tartu Maarja kiriku pastor ja praost A. H. Willigerode (1816-1893), keda siiani peetakse üheks laulupeo organisaatoriks ja loasaamisele teetasandajaks. Laulupeo tegelik organisaator J. V. Jannsen, kelle suhtekorralduslikku andekust ei maksa alahinnata, surus selle populaarsete rahvaraamatute autori ja innuka koorimuusika arendaja peokomitee presidendiks kahel põhjusel: et julgustada inimesi, kellest suurem osa ikka veel pidas kiriku autoriteeti kõigutamatuks, ja teiseks, et sel kombel tema ja muude pastorite vastutegutsemist vähemalt piirides hoida, kuigi sai selle eest palju hurjutada. Pigem kasutas Willigerode oma sõprust tsiviilkuberner August von Oettingeniga selleks, et talle selgeks teha, kuivõrd ohtlik oleks niisugust matside kogunemist lubada, eriti ajal, mil olid veel meeles Pühajärve sõjad neljakümnendatel ja 1858. aasta Mahtra sõda, samuti 1864. aasta palvekirjade liikumine, mida saksa ringkondades püüti kujutada peaaegu mässuna. Pastorite sinoditel tegeldi küll aktiivselt peadtõstva eesti rahvusluse ohjeldamisega, aga näiteks 1868. aasta kirikumeeste augustisinodil pole ei praost Willigerode ega ka keegi teine laulupeost juttu teinud, küll on arutatud juubelipüha pidamist priiuse väljakuulutamise päeval 26. märtsil suurte pidustuste ja laulukooride esinemistega kõigis kirikutes. Sinoditel räägitut ei protokollitud kunagi täielikult, nii et küllap käsitleti ka eestlaste laulupeo takistamist. Kui selgus, et 1867 sisse antud taotlus polegi kubermangukantseleisse jõudnud, on Jannsen ise kuberner Oettingeri jutul käinud ning pärast Oettingeni väljavahetamist ka uue kuberneriga kohtunud. Koidula on meenutanud, et Willigerode oli veel mõni päev enne laulupidu Jannsenilt küsinud, mis saaks siis, kui saksa pastorid, tema nende hulgas, keelduksid avajumalateenistusel kõnesid pidamast. Jannsen ütles lihtsalt, et siis lauldakse ilma nendeta. Pärast laulupeo üle ootuste õnnestumist on Willigerode ise andnud positiivse ülevaate laulupeo käigust Neue Dörptsche Zeitungis, aga oma päevikusse kirjutanud: „18., 19. ja 20. juunil peeti suurt eesti laulupidu, mida ma „Neue Dörptsche Zeitungis” kirjeldasin. „Vanemuine” oli mind selle etteotsa pannud, kuna mul on rahva seas hea kuulsus, olgugi et ma olin ja olen „Vanemuise” vastane.”
Eespool tsiteeritud (vt lk 126) 1872. aasta F. W. S. kirja autor on tänini välja selgitamata, aga samu mõtteid on väljendanud ka seesama Willigerode, kelle kahekeelsusest Koidula juba 1868. aasta 11. mail oli Kreutzwaldile kirjutanud:
(E)nne olevat meil „maarahvas” olnud, nüüd ei olevat sellest küllalt, pidada eesti rahvas olema; enne olnud meil maakogudus, nüüd olla kogudus kahte jakku aetud, mõned olla endale ise „seltsi” teinud (vaene „Vanemuine”!!) jüripäevast saadik lõppenud veel kõik mõisa-orjus ära ja tuleval aastal saaksid endile vist (babüloni) torni taevani ehitama – – peab 50-aastast priiuse püha tähendama! (Vrd F. W. S. artiklit!) See on seesama mees, kes minu isale kord-korralt kirjutab: „Väga lugupeetud, kõrgesti austatud s õ b e r!” jne. Jne. „S ü d a m e s t t u l e v a s a u s t u s e s o t s e k o h e s e l t T e i e p o o l e h o i d e v W i l l i g e r o d e!” Missugune igapäevane mõistus sellest peab jõudma jagu saada!?”
Pärast laulupidu kirjutab ta:
Kui hästi pidu õnnestus, seda võib näha sest agarusest, miska nad tahaksid, vähemalt vait olemise läbi, seal kus nad seda rääkides teha ei julge, papa väärt tööd ja tegemist kahandada, mis peaaegu üksipäini oli selle kordamineku põhjuseks. Oli ju „peo president” kõige suurem peo vastane! Sest saaks pisukese raamatu, kui peaksin Teile jooni tõmbama kõikidest sündmustest, kõigest tulise võitluse ajast enne pidu, peo ajal ja pärast.
Jannsen suutis siiski kogu selle mängu juures head nägu ja suhteid säilitada ning surus Willigerode ka teise laulupeo aupresidendiks.
Priiusepäeva 26. märtsil 1869 tähistas Eesti Postimees juubelikohase erikujundusega ja avaldas ülevaate Tartus toimunud üritustest, koos üleskutsetega laulupeost osavõtmiseks, mille aasta algul väljaantud ametliku loa edasisaatmisega oli kusagil 20. veebruarini venitatud. Olgugi et peolaulud olid ammu trükivalmis, venitas nüüd vaimulik tsensuur (see oli vaimulike tekstide puhul nõutav) „sõber” A. H. Willigerode isikus oma allkirjaga 29. aprillini. Siis alles sai Tartu tsensor 5. mail trükiloa anda. Nii jõuti hädavaevalt peolaulud trükkida ja välja saata (muidugi oli seda poognakaupa juba varem tehtud). 13. märtsil on dateeritud Jannseni kiri Yrjö-Koskinenile, millega ta soomlasi laulupeole kutsub, kuna korraldamise luba pärast 19-kuulist ootamist äsja kohale jõudnud olevat. Pidu toimus ja läks kõigi kartuste kiuste hiilgavalt korda, tõestades 15 000-pealisele publikule, et e e s t i r a h v a s on olemas ja võimeline suuri asju korda saatma. Saksa kommentaatorid olid tõsises hämmingus eestlaste andekusest ja distsiplineeritusest, kuigi mõni oli esialgu läinud peole vaid nalja saama. Paljud ootasid „matsidelt” korrarikkumisi ja igasugu muid pahandusi, aga kõigi üllatuseks ei andnud need päevad politseile mingit lisatööd. Dörptsche Zeitungi kolmes numbris ilmus Schultz-Bertrami ülivõrdeis peokirjeldus. 9. mail oli samas kirjutanud laulu „Mu isamaa on minu arm” menukast meeskooriettekandest ühel kontserdil Peterburis ja ennustanud, et laulupeol kujuneb see laul epohhiloovaks.
Põldmäe on kaunis põhjalikult kirjeldanud majandusraskustega võitlemist laulupeo ettevalmistamise käigus ning kartust miinusesse jääda ja Koidula agarust selle ennetamiseks korraldatava loterii jaoks annetuste kogumisel. See ettevõtmine küll ebaõnnestus annetajate leiguse tõttu ja loterii jäi ära. Õnneks kattis piletimüük (hinnad 50, 30 ja 20 kop) ja muud üritused kuhjaga kõik väljaminekud ning andis ka märgatava ülejäägi – 909 rubla (kulusid oli veidi üle 1000 rbl). Seda tulu püüdis Willigerode oma käpa alla saada, kuid Jannsen kuulutas raha jaotamise otsustavalt Vanemuise seltsi siseasjaks, mida pastor püüdis vaidlustada väitega, et Vanemuine ei saa olla raha käsutaja, sest „lõpuks pole „Vanemuine” peo algataja, vaid Teie ise olete seda, ja Te olete peo mitte „Vanemuise” jaoks, vaid pigem „Vanemuise” peo jaoks ellu kutsunud, nagu Te ise mulle 1867 ütlesite” (kiri Jannsenile 15.VII). Hiljem oli Willigerode sunnitud taanduma ja vabandama, loobudes nõudmistest. Raha jaotati lõpuks kolme ossa, millest üks pidi jääma tulevase laulupeo reservi, teisega kavatseti toetada loodavat Kirjameeste Seltsi – selle üle rõõmustab Koidula kirjas Aspelinile eriti – ja kolmandaga sakste poolt tungivalt soovitud põllutöökooli, millest asja ei saanud.
Nii Laar kui ka varem Põldmäe on nimetanud liialduseks, nagu oleksid eestlased end sellel peol rahvuseks laulnud, see väide on aga täiesti põhjendatud. Muidugi oli maarahva enamus veel n-ö sügavas unes ja elas just nii, nagu elati Mats Traadi romaani „Puud olid, puud olid hellad velled” Palanumäel, kus polnud kuuldudki ei ajalehest ega laulupeost. Kreutzwald on 1862 ühes kirjas märkinud, et Tallinnas pole mõtet „Kalevipoja” müüki üritada, „sest rahvas nimetavat tühjaks jutuks kõike, millel pole usulist jumet ega kasulikkuseprintsiipi”. Ja riigisakslaste ettekujutust Balti provintsidest kirjeldab Mihkel Veske oma kirjas Jannsenile Leipzigist. Kiri on saksakeelne koos eestikeelse tervitusega, mille ta on palunud peo ajal ette lugeda. Tõenäoliselt seda ka tehti, kuigi kõigi tervitajate nimesid pole üheski allikas loetletud. Jannsenile kirjutab ta: „Enamasti peetakse siin Läänemereprovintse puht saksa või ülekaalukalt sakslastega asustatud aladeks, kes on vooruslikemad inimesed, eriti väheste põliselanike kohtlemise osas, kellele nad nii omakasupüüdmatult saksa kultuuri on kätte toonud ning neid kangelasliku ohvrimeelsusega kohutavate venelaste eest kaitsevad. Neid vaateid levitavad ühekülgsed kirjanikud, kes alati vaid s a k s a Läänemereprovintsidest räägivad ja vahel sekka ka eestlasi ja lätlasi mainivad.”
Eesti Postimehe kutsung oli juba innustanud ja julgustanud paljusid, nii et Jannsen võis oma üleskutsete peale pea igas lehenumbris teatada ikka uute kooride ja lauljate ülesastumisest, mis küll lõpuks ei küündinud loodetud tuhandeni, aga tõi siiski kokku impeeriumis seninägematu 800-liikmelise koori, kelle kogenematust ja vähest ettevalmistusaega arvestades oli kavva valitud võimalikult kergemad, kuid ikkagi tõsist harjutamist nõudvad viisid. Siiski on Jannsen oma põhjendatud kartusi peaproovil Maarja kirikus kirjeldanud nii:
Seesinane proov oli lauljate tuleproov. Ma tunnen üht väikest meest, kes oma viiekümnendate eluaastate sees veel iial nii surutud ja rõhutud kirikusse ei ole läinud kui sel päeval. (See oli ta ise.) Hirm ja lootus südames olid teineteise karvus kinni ja keegi ei teadnud öelda, kumbal õigus oli ehk kumba kätte pärast võit jääb. Pääle 800 laulja seisid kirikus: läheb asi hästi, siis au ja rõõm rahvale, läheb laul nurja – mis ju ime ep oleks olnud – siis oleks suurem süü kõik tema nõdra õlade peale langenud ja see oleks temale rahva pärast, keda ta nii hää meelega austaks, ütlemata raske ja valus olnud.
René Nyberg
Foto: Ilmar Saabas
Pika diplomaadikarjääri teinud René Nyberg (1946) kasvas üles kakskeeles peres Helsingis. Soome ja rootsi keele kõrval õppis ta juba väga noorelt selgeks ka saksa keele. Ta lõpetas Helsingi Saksa kooli ja magistrikraadi omandas Helsingi ülikoolis riigiteaduste erialal. Teda peetakse suurepäraseks välis- ja julgeolekupoliitika asjatundjaks. Aastal 2015 ilmus paljukiidetud teos Viimeinen juna Moskovaan (eesti keeles 2017, “Viimane rong Moskvasse”, tõlkija Piret Saluri), milles Nyberg seob omavahel ühte üldiseid sündmusi ja oma perekonna ajalugu. See on dramaatiline perekonnalugu, mis moodustab osakese Soome, Baltimaade ja Nõukogude Liidu ajaloost. See on lugu noore juuditari keelatud armastusest teiseusulise vastu 1930. aastate Helsingis – ja ühe teise noore juuditari ellujäämislugu sõjaaegses karmis tegelikkuses.
Vaata ka: https://kirjandusfestival.tartu.ee/
12. mail 2017 kell 15.00 IV korruse saalis
Vestlusring Soome, Baltimaade ja Venemaa suhetest ning ajaloost
Vestlusringis osalevad „Ülelahe suhteraamat. Uue ohu aastad“ autorid Kaja Kunnas ja Marjo Näkki ning teose „Viimane rong Moskvasse“ autor René Nyberg. Vestlust juhib Soome Instituudi juhataja Anu Laitila. Vestlus toimub soome ja eesti keeles.
Katkend: Viimane rong Moskvasse, Argo 2017, lk 54 – 65. Tlk Piret Saluri.
Kolm paradiisi ja üks põrgu
Veebruarirevolutsioon oli ühetähenduslikult Vene revolutsioon, aga juudid said sellega kõik, mida olid tsaarivalitsuselt asjatult nõudnud. Solženitsõn kirjeldab revolutsioonile osaks saanud toetust, tuues näiteks Ajutise Valitsuse niinimetatud vabaduse laenu obligatsiooni märkinute nimed 1917. aasta suvel. Nimekirjas on tähelepandav hulk juute ja venestunud sakslasi, aga Vene suurkodanluse esindajaid üldsegi mitte.
Ettekujutus nahkpintsakus komissarist on tugev. Slezkine`i järgi olid juudi komissarid täiuslikud kangelased, sest olid suutnud minevikust lahti öelda. Totaalse muutumise sümbol oli Lev Trotski. Ta oli venelane ja juut, kartmatu sõdur ja prillipapa. „Juut, kes istub ratsu selga, lakkab olemast juut, temast saab venelane.” Repliik on pärit Isaak Babeli 1926. aastal kirjutatud näidendist „Päikeseloojak”, mille tegevus toimub 1913. aastal, aga tsitaat peegeldab pigem Babeli kogemusi, mida ta kirjeldab samal aastal ilmunud raamatus „Ratsaarmee”.
Algselt oli juute menševike, pahempoolsete sotsialistide ja anarhistide seas suhteliselt rohkem kui bolševike hulgas. 1905. aastal arreteeritud revolutsionääridest oli 37 protsenti juudid. Bolševikud vajasid lojaalseid haritud ametnikke ja nendeks osutusid juudid, keda rekruteeriti hulganisti. Solženitsõn räägib juutide rahulolematusest pulbitseva „konstruktiivse geniaalsusega”. Selle jõuga tõrjus revolutsioonist toibuv Nõukogude Liit vana võimuaparaadi sabotaažikatse. Lenini sõnadega: „juudid saboteerisid saboteerijaid”.
„Suur siirdumine” linnadesse pärast revolutsiooni oli massiline. Miljon juuti kolis vana asustuspiirkonna küladest linnadesse ja iga viies neist Moskvasse. Solženitsõn tsiteerib kaasaegset anekdooti vanast juudist, kes kolib Ukrainast Berdõtšivist Moskvasse, sest ka tema tahab surra juudi linnas. Anekdoodi iva on Berdõtšivi võrdlemine Moskvaga, sest Berdõtšiv oli Vassili Grossmani järgi Ukraina kõige juudilikum linn. Antisemiitlikele mustasajalistele oli Berdõtšiv „juutide pealinn”.
Kommunismist sai noorte juutide tõeline usk, mis asendas pärast Teist maailmasõda sionismi. Nõukogude Liidus oli juudi mõjuvõim 1930. aastate lõpul oma tipus. 1939. aasta rahvaloenduse järgi oli kogu juudi põliselanikkonnast 40 protsenti ametnikud ja näiteks kõigist arstidest 27 ja inseneridest 14 protsenti olid juudid. Slezkine`i järgi oli salapolitsei NKVD üks kõige juutiderohkemaid Nõukogude organeid. Juutide suhteline osa eliidi seas oli kõigist etnilistest rühmadest kõige suurem. Solženitsõni kinnitusel ei olnud võõrapäraste nimede arvukus riigi juhtkonnas ajalooliselt uus. Üle kahesaja aasta oli Tsaari-Venemaa eliidi hulka kuulunud suguvõsasid, kellel olid saksa või balti nimed. Juutide roll sõjaeelses Nõukogude Liidus meenutas sakslaste staatust Vene tsaaririigis.
Solženitsõni suhtumise nii bolševikesse kui juutidesse otsustab talupoegade saatus. Ta pöördub selle teema juurde korduvalt tagasi, sest juutide saatus ei olnud tähtsaim küsimus Venemaal, isegi mitte pärast holokausti. Orlando Figes nimetab Venemaa tõeliseks revolutsiooniks sundkollektiviseerimist, mis muutis talupoegade elu täielikult. See oli ka katastroof, millest Venemaa iial ei toibunud. Solženitsõn ei salga oma antipaatiat Lenini suhtes, keda ta nimetab mestiitsiks, ja süüdistab bolševikke vene rahva hävitamises. 1920. aastad olid soodsad juutidele, aga traagilised vene rahvale. Juudid teenisid bolševike Moolokit. Sundkollektiviseerimine lõi juutidest pildi kui talupoegade vaenlastest. Ukrainas taheti kollektiviseerimist näha kui kättemaksu hmelništšinale ehk kasakate pealiku Bogdan Hmelnitski suurtele pogrommidele 17. sajandi keskel. 1930. aastate Nõukogude Liidus olid venelased ja juudid ainsad, kes ei olnud „etnilised”. Juudid olid kõige nõukogulikumad. Eriti nemad moodustasid oma kasti. Kolhoosi sunnitud talupoegade kontrollimiseks võttis Nõukogude Liit 1932. aastal kasutusse sisepassi süsteemi, mille viiendal real seisis „rahvus”. Kuid kolhoositalupoeg ei saanud isegi oma passi, sest tema oli kinnistatud maa külge nagu pärisori. See oli ainus vahend, et kontrollida linnadesse siirdumist. Alles Hruštšov andis 1963. aastal kolhoositalupoegadele sisepassi. Sisepassi viiendast reast kujunes juutidele ajapikku samasugune otsustav küsimus, nagu oli proletaarlase ankeet, millega 1920. aastatel diskrimineeriti aristokraate, vaimulikke, intelligentsi ja kodanlust.
Viies rida ehk rahvus tähendas uut tegurit. Kuni 1930. aastate lõpuni oli ükskõik, kas olid juut või venelane.
Solženitsõn tsiteerib inimõiguslast Lev Kopelevi, kes leiab, et Nõukogude Liidus ei olnud enne sõda „juudiküsimust”. 1930. aastate õhustik oli „absoluutselt vaba vaenust juutide vastu”. Hiljem tähendas märge „juut” verepärandi tunnistamist,, ja stigmat ehk irooniliselt nimetatuna „viienda astme invaliidsust”. Veel Lenini jaoks oli rahvus tagurlik igand. Stalini jaoks olid juudid „paberrahvas”, mis vältimatult assimileerub. Juudi päritolu Ilja Ehrenburgi vastus Moskvas 1948. aastal rahva liikvele ajanud Iisraeli esimesele suursaadikule Golda Meirile avaldati Pravdas – juudid ei ole rahvas, sest nad on „mõistetud (obretšenõ) assimileeruma”. Stalini tütar Svetlana Allilujeva tõdeb oma isa kohta, et ta oli „varem grusiin”.
Judofiilina tuntud Maksim Gorki leidis enne revolutsiooni, et kusagil mujal kui Venemaal ei vajata juute nii kibedasti võitlema „loiduse” ehk oblomovluse vastu. Aga kui „Juudas” Nikolai Buhharin nimetas venelasi näidiskohtuprotsessil oblomovlasteks, siis tõlgendati seda kui „suure vene rahva häbistamist”. Tuul oli pööranud.
Juba Tsaari-Venemaa esimene uuendusi ellu viinud peaminister Sergei Witte soovitas juutidel poliitikasse mitte puutuda – jätke see venelastele. Ka Trotski andis endale aru, et Venemaa ei ole küps aktsepteerima juudi soost juhti.
1937. aasta suure terrori ohvrite seas oli muidugi ka juute. Nad olid statistiliselt vähemuses, sest kui etniline rühm ei olnud puhastuse objekt, nagu olid poolakad, soomlased ja eriti lätlased. Koos suure terrori vaimse murrangu, bolševike „teise revolutsiooniga” maa muutus. Ühes sellega eliit uuenes ja ametitesse astusid pärast revolutsiooni kasvanud ja hariduse saanud, niinimetatud Brežnevi eakaaslased, kes ei olnud elanud ja isegi mitte reisinud väljaspool Nõukogude Liitu. Professor Timo Vihavainen leiab, et „tohutu pööre, mis toimus, kui naabermaa siirdus sotsialismi”, pälvis Soomes vähe tähelepanu. „Naiivsed pahempoolsed idealistid” koguni uskusid, et Nõukogude Liidus valitseb endiselt kultuuriline pluralism. Sama tähelepaneku teeb Snyder, kes arvab, et kulakute likvideerimist Euroopas ei märgatud.
Venemaad põhjalikult tundev saksa ajaloolane Karl Schlögel leiab, et Mihhail Bulgakov suutis kujutada suurt terrorit vahenditega, mida ajalooteadus kasutada ei saa. „Kõige kindla kaootiline hajumine” on Bulgakovil „reaalfantasism”. Tegemist on Bulgakovi meistriteosega „Meister ja Margarita”, kus maagiline on reaalse vastand ja näitelava on suure terrori aegne Moskva.
Schlögeli kirjeldatud Moskvas said kuju tänini kasutusel olevad rituaalid ja rutiinid. Ka linnakaardid ja telefoniraamatud kaovad, et siis 1990. aastatel üldiseks kasutamiseks tagasi tulla. Suured kangelased pälvisid New Yorgi ticker tape parade`i eeskujul vaimustatud vastuvõtu teel lennuväljalt või raudteejaamast Punasele väljakule. Ka matusetalitus kinnistus Lenini ja Kirovi matustel põhinevaks tseremooniaks, kus juhtkond ja rahvas Ametiühingute Maja sammassaalis avatud kirstus lit de parade`il lamava seltsimehega hüvasti jättis.
Stalinismi uus proletaarne eliit oli valdavalt venelased ja neile oli Nõukogude Liit riik, mis järgnes Tsaari-Venemaale. Natsionalismi ja sõja tõttu said juudid jälle tunda, et on juudid. Ehrenburgi ja Grossmani koostatud „Must raamat” juutide saatusest sõja ajal keelati 1948. aastal ära ja see avaldati alles perestroika aastatel. Nõukogude Liidu ametlik antisemitism aktiviseerus ja saavutas tipu süüdistusega nn arstide vandenõust 1952-1953.
Välisministri vahetamine 1939. aasta kevadel oli tähtis signaal. Juudi soost Maksim Litvinov, keda Goebbels kutsus Finkelsteiniks, astus tagasi ja tema asemel sai välisministriks Vjatšeslav Molotov, kes oli küll abielus tuntud juuditari, Nõukogude kalanduse rahvakomissari Polina Žemtšužinaga. Hiljem sattus naine Stalini põlu alla ja saadeti vangilaagrisse.
Slezkine`i kokkuvõte juutide käekäigust 20. sajandil on lugu kolmest paradiisist ja ühest põrgust: Ameerika, Palestiina ja Nõukogude Liit ning Hitleri Saksamaa.
Läti Venemaa ja Saksamaa haardes
Minu ema 1880. aastal sündinud isa Meier Tokazier (Tukatsier) ning tema viis venda ja õde lahkusid kõik oma kodulinnast Oršast Vitebski kubermangus praeguses Valgevenes. Poola esimese jagamisega oli see ala 1772. aastast kuulunud Vene tsaaririigile. Orša oli tähtis raudteesõlm ja Dnepri-äärne sadamalinn. Orša paiknes juutide asustusalal, aga oli hästiarenenud piirkond. 1887. aastal sündinud Marc Chagall (Moishe Segal) oli pärit naaberlinnast Vitebskist Daugava jõe kaldal.
Piirkond paiknes kolme suure jõe, Dnepri, Volga ja Daugava veelahkmetel. Kõik kolm jõge saavad alguse Valdai kõrgustikult. Mööda Daugavat või vahel ka mööda Neevat Laadoga ja Volhovi kaudu Ilmjärvele (Novgorod) purjetanud viikingid või vene keeles varjaagid tegid seal otsuse, üle millise maakitsuse oma laevad vedada. Viikingite idateed on kirjeldatud Vene varase ajaloo tähtsaimas allikas Nestori kroonikas. Purjetamine Dnepri kaudu viis Mustale merele ja sealt Konstantinoopolisse ehk „kreeklaste” juurde, mööda Volgat pääses ka Kaspia merele, Pärsia maailma ja Bagdadi kalifaadi võimupiiri.
Kaks Tukatsieri vendadest ja õde leidsid tee Peterburi, kaks Riiga, üks Helsingisse ja üks New Yorki. Nii veidralt, kui see ka kõlab, õe kohta ei ole mul enam muud informatsiooni kui see, et ta asus elama Peterburgi. Seevastu vendade saatused on teada. Vene revolutsioon katkestas läbikäimise Peterburiga ja Teine maailmasõda Riiaga, aga Teine maailmasõda avas ühenduse Leningradi ja Riia vahel. Vendade-õdede vanemad Zalman ja Hanna siirdusid 1923. aastal revolutsiooni jalust ära vanima poja Berli juurde Riiga.
Helsingis ja Riias elanud vendade ja nende vanemate läbikäimine jätkus kuni Teise maailmasõjani. 1932. aasta augustis võetud fotol naudivad keskealised rikastunud kaupmeestest abielupaarid Riia lähedal mererannas Jūrmalas suve.
Abram Zalmonovitš Tukatsier oli sündinud 1885. aastal ja oli oma Helsinki vennast viis aastat noorem. Tema Riias 1903. aastal välja antud elamisloale oli märgitud Oržanskii meštšanin ehk Orša väikekodanlane. Erinevalt vend Meierist oli ta väeteenistusest vabastatud. Ta oli esimese astme kaupmeeste gildi liige, mis juute puudutavate piirangute järgi lubas juutide asustusalalt lahkuda. Enam ei ole võimalik selgitada, kas Riiga elama asumist mõjutas siseminister von Plehwe 1903. aasta augustis Theodor Herzlile antud lubadus lihtsustada juutide siirdumist Riiga. Daugava suudmes asuv Riia oli tsaaririigi suuri linnu ning vilja- ja puidukaubanduse keskusi. Riia oli edasipüüdlikule kaupmehele loomulik siirdumiskoht.
Abram Tukatsier abiellus oma kauaaegse tööandja Tevel Žedaki tütre Lea Tevelevna Žedakiga. 1920. aastal astus Abram heeringa hulgikaupmehe Elias Birkhansi teenistusse. Abielupaar sai neli tütart: Maria ehk Mascha sündis 1913, Feiga 1918, Hasja 1918 ja Meri ehk Merchen 1923. Nimelt nende juurde saatis Meier Tokazier 1937. aastal oma vanima tütre Feige, et see leiaks endale juudist abikaasa.
Esimene maailmasõda laastas Lätit rängalt. Võrdlusobjekt läänerindel on Belgia varemeiks muutumine. Praeguse Leedu territoorium vallutati kohe sõja alguses, aga näiteks Eestisse jõudis sõda alles maailmasõja lõpuaegadel. Venemaa ja Saksamaa vaheline rindejoon jäi kaheks aastaks pidama Läti keskele Daugava jõele, kus see püsis kuni Saksamaa vallutas 1917. aasta septembris Riia ja okupeeris kogu Baltikumi.
Läti kaotas maailmasõjas kolmandiku elanikkonnast: 800 000 sõjapõgenikku läks Venemaale, Ukrainasse ja Eestisse, 60 000 meest langes Vene armee ridades. Kaotused pärast maailmasõda jätkunud vabadussõjas lisasid kannatusi. Idarinde maadest kannatas Läti kuus aastat kestnud lahingutes suhteliselt kõige rohkem. Juudid sunniti Kuramaalt ja Riiast lahkuma. Abram Tukatsieri äia ettevõte evakueeriti ja perekond siirdus 1918. aastal Riiast Harkovisse. Vanuselt eelviimase Hasja sünnilinnaks on märgitud Harkov Ukrainas 1918. aastal. Pärast sõda pöördus umbes 200 000 lätlast Venemaalt tagasi kodumaale. Ka Tukatsieri perekond naasis 1920. aastal Riiga. Suurim osa Vene armees teeninud lätlasi jäi vastupidi eestlastele Nõukogude Venemaale ja läks bolševike poolele, moodustades kuulsa Läti kütidiviisi, millest sai Punaarmee ustav eliitväekoondis. Läti kütid võitlesid soomusrongi koosseisus punaste poolel Mäntyharjul ka Soome kodusõjas.
Üleminekut bolševike poolele mõjutas ka valus mälestus karistusekspeditsioonidest, millega tsaarivõim pärast 1905. aasta revolutsiooni Lätis jälle karmil käel korra majja lõi. Karistussalgad mõrvasid kuue kuu jooksul umbes 8000 lätlast, rohkem kui kusagil mujal tsaaririigis.
1939. aasta oktoobris kiitis Stalin Läti välisministrile Vilhelms Muntersile Läti armeed, kes oli tema sõnade järgi parem kui Eesti oma, lisades: „Strelki (läti kütid) olid omal ajal head sõdurid.” Ka salapolitsei Tšekaa ja selle järglase NKVD ning sõjaväeluure GRU ridades oli juhtivatel kohtadel lätlasi. Valgete sõnul moodustasid revolutsiooni vundamendi juudi ajud, läti täägid ja vene tobud.
Läti ränk vabadussõda kestis kaks aastat. Rindejooned vaheldusid, positsioonid niisamuti. Lisaks punastele ja valgetele oli veel kolmas osapool, sakslased (Baltische Landeswehr), kes sõja käigus liitusid venelaste erinevate valgete vägedega. „Landeswehri sõjaks” nimetatud periood lõppes, kui lätlased koos Eesti vägede ja Soome vabatahtlikega (Pohjan Pojat) sakslased taganema sundisid. Niisiis sõdisid Soome valged endiste liitlaste sakslaste vastu!
1918. aasta novembris sõlmitud relvarahulepinguga Antanti riikide ja Saksamaa vahel määrati saksa väed bolševikeohu pärast jääma Baltikumi. See oli Lääneriikide Venemaa kodusõja käiku sekkumise algus. Saksamaa seisukohast olid kindralleitnant Rüdiger von der Goltzi juhitud vabatahtlike väed (Freikorps) osa kaitsest Punarmee vastu, kelle rünnak Poolale 1919. aastal ohustas Ida-Preisimaad. Kuramaa ja Ida-Preisimaa põhjaosa Memel (Klaipėda) olid kuni Leedu iseseisvumiseni piirinaabrid. 1921. aastal loovutas Läti Antanti vahendusel Palanga kaluriküla Leedule, kes sai nõnda väljapääsu merele.
Sakslased ei tahtnud mõista lätlaste ja eestlaste rahvuslikke pürgimusi. Taustal mõjutas sajanditepikkune pinge saksa aadlist (Ritterschaft) ja kodanlusest koosneva ülemklassi ja „mittesakslaste” (undeutsch) lätlaste ja eestlaste vahel. Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal oli pärisorjus lõpetatud alles 1816, 1817 ja 1819.
Ka luteri kiriku positsioon Eesti- ja Liivimaal erines oluliselt kiriku rollist Soomes. Luteri kirik Soomes oli rahvale lähemal ja kirikhärra astus konfliktide puhul sageli rahva poolele ning oli nende eestkõnelejaks ja läks isegi koos nendega Stockholmi „kuninga juurde”. Baltimaades oli kirik olnud sajandeid kohaliku aadli hoole ja kontrolli all. Kirikhärradeks enamasti sakslased, vahel ka kohalikest aadlisuguvõsadest.
1905. aasta revolutsiooni sündmused, mõisate põletamine ja röövimised ning neile järgnenud karistusekspeditsioonid moodustasid saksa aadelkonna ning läti ja eesti lihtrahva vahele ületamatu künnise. Soome autonoomia oli Osmo Jussila sõnade järgi haldusautonoomia, aga Balti provintsides rajanes autonoomia keisri seisustega antud eriõigustel, mida Aleksander III enam ei kinnitanud.
Sakslaste eesmärgid olid ka poliitilised. Georg von Rauch iseloomustas kindral von der Goltzi kui „isepäist meest, kellel on kõrgenenud poliitiline auahnus”. Von der Goltz tahtis puhastada Läti sotsialistidest, patsifistidest ja juutidest. Tal oli eesmärk asustada saksa uusasukaid „Balti hertsogiriiki”, mille rajamiseks oli Rittershaft 1918. aasta aprillis keiser Wilhelm II-lt luba palunud. Nagu Soome monarhistid, taotles ka Rittershaft dünastiaseost Preisi kuningakojaga. Von der Goltzi sõnavaras tähendab der Balte vaid baltisakslasi, mitte lihtrahvast. Tänapäeval nimetatakse baltlasteks kõigi kolme Baltimaa, ka katoliku Leedu elanikke, millest sai kolmas Baltimaa alles iseseisvumise käigus.
Omal ajal Soome kuningaks valitud Hesseni printsi pojapoeg jutustas 2007. aasta detsembris Soome suursaatkonnas Berliinis korraldatud seminaril, et tema vanaisa prints Friedrich Karl oli juba 1915. aastal teatanud oma õemehele keisrile, et on huvitatud Kuramaa hertsogi kroonist, kui niisugune riik uuesti asutataks. Wilhelm II reaktsioon oli olnud positiivne.
Läti vabadussõda lõppes 1920. aastal Nõukogude Venemaaga sõlmitud rahulepinguga. Saksamaale tagasi pöördunud vabatahtlikud, keda kutsuti pilklikult Baltikumer, sõdisid edasi, tehes võimuhaaramise katseid, mis panid Weimari vabariigi kõikuma, ja pidasid Saksamaale ränki, eriti tooreid tänavalahinguid. Von Rauch nimetas neid bandesid distsipliinita solbanikarjaks (Soldateska).
Kontrast Soomes valitseva olukorraga on tähelepanuväärne. Kindral von der Goltz oli valge Soome kangelane. Oma mälestustes võrdleb ta „haiglaselt saksavaenulikke” lätlasi soomlastega, kellest pidas lugu. Iseseisvunud Soomes 1918. aasta jaanuaris puhkenud punaste mäss, millest sai kodusõda ja vabadussõda, erines arengust Baltikumis mitmeti.
Bolševikud olid Baltikumis tähelepandavalt populaarsed. 1917. aasta novembris korraldatud Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel said bolševikud Eestis 72 protsenti häältest, samal ajal kui vastav arv kogu riigis oli ligikaudu veerand. Rauchi järgi ei äratanud bolševike riigipööre vastupanu ei Eestis ega ka mitte Lätis. Professor Andres Kasekampi ja Andrew Ezergailise järgi tulenes bolševike populaarsus Baltimaade kõrgel tasemel industrialiseerumisest, kibestumisest pärast 1905. aasta revolutsiooni ja lätlasi puudutanud deporteerimistest. Hääletajaid mõjutas ka bolševike lubadus talupoegadele maad jagada. Ühtaegu olid paljud eriti eesti talupojad pöördunud 1840. aastatel õigeusku lootuses, et õigeusklik tsaar neile maad annab.
Edvard Radzinski
Foto: Fortius
Edvard Radzinski (1936) on tuntud vene näitekirjanik, stsenarist ja biograaf.
Mitmed tema kirjutatud Venemaa ja Nõukogude Liidu poliitiliste murrangute keskmes asunud juhtfiguuride biograafiad „Stalin“ (Varrak, 2000); „Nikolai II: Venemaa viimane tsaar“ (Varrak, 2001); „Rasputin: elu ja surm“ (Varrak, 2002); „Napoleon: elu pärast surma“ (Varrak, 2003) ja „Aleksander II: Venemaa lootuse ja terrori vahel“ (Varrak, 2005, kõik teosed tõlkinud Margus Leemets).
Radzinski biograafiad paistavad silma emotsionaalsuse ja poeetilisusega ning julgusega käsitleda ajalugu eelkõige haaravate ja vapustavate lugude varasalvena, mis annab võimaluse esitada faktide kõrvale ja tegelikkuse ilmestamiseks põnevaid ja kujutlusvõimet toitvaid hüpoteese. Ajalool on omadus muutuda Radzinski käes dramaatiliseks jutustuseks. Ajalugu saab lugeda peaaegu nagu ilukirjanduslikku põnevuslugu, mida on võimalik ühtaegu jälgida ja interpreteerida. Aga eks Radzinskit lugedes võib ka veenduda, et reaalne elu on ilukirjandusest alati omajagu pöörasem.
Edvard Radzinski lugejatega kohtus kirjandusfestivali Head Read raames Kirjanike Maja musta laega saalis 28. mail 2015.
8. detsembril 2015 kell 19.00 toimub Nordea Kontserdimajas Edvard Radzinski autoriõhtu „Naiste riik”. Kunstifestivali „Jõuluõhtud” raames.
Katkend: Aleksander II, Varrak 2005, tlk Margus Leemets, lk 24-29.
Kaardiväe neljas retk paleesse
Millised kohutavad ja vägevad inimesed sellel sajandil elasid! Kas või see krahv Aleksei Orlov. Ta ei saanud kuulsaks mitte ainult tsaari tapmisega… Türklastega sõdimise ajal juhatas ta Vene laevastikku. Ceşma lahel süütas ta raevukas lahingus kogu Türgi laevastiku. See oli tolle sajandi kõige verisem merelahing.
Nad olid erilised inimesed. Ja meie kangelase vanaisa kartis neid õigusega.
Otse linna keskele rajas Paul Mihhaili palee, mida kaitsesid vägev müür, veega täidetud vallikraav ja kaardiväe valvemeeskond.
Aleksandri vanaisa ehitas küll sellise lossi, kuid ei suutnud ometi lõpuni taibata, kui ohtlik meie kaardivägi ikkagi on. Nagu tema õnnetu isa Peeter III, uskus ka Paul I isevalitseja võimu jõusse. Ta lausus uhkelt: „Venemaal on aristokraat see, kellega ma parajasti vestlen, ja on seda seni, kuni mina temaga vestlen.”
Kuid miljonite alluvate valitseja, hiiglasliku impeeriumi peremees unustas Ajaloo: tema isevalitsemine oli piiratud. Mitte põhiseaduse ega parlamendiga, vaid kaardiväelaste poomisnööriga. Ta oli unustanud oma ema avastuse.
Troonipärijana Gatšina lossis elades oli Paul moodustanud oma taskuväljaandes sõjaväe, nagu oli kunagi teinud ka tema tapetud isa Peeter III. Tema gatšinalased olid kasvatatud karmi preisi distsipliini abil. Ja seda gatšina distsipliini hakkas ta nüüd juurutama ka Katariina ärahellitatud kaardiväe juures. Ta karistas Katariina kaardiväelasi väiksemagi lohakuse eest, kas siis mundri väljanägemises või marssimises, peaaegu hullumeelse raevuga. Minnes paraadile või vahtkonnateenistusse, võtsid ohvitserid nüüd kaasa ka rahapataka. Sest üsna tihti saatis Paul I kaardiväelase, kes riviväljakul talle millegipärast ei meeldinud, otsemaid mõnda polku kusagil Venemaa äärealal. Kõige elitaarsemasse ratsakaardiväe polku oli jäänud vaid kaks ohvitseri neist 132-st, kes olid seal Katariina ajal teeninud! Kogu oma neli aastat kestnud valitsemisaja jooksul Paul otsekui maksis kaardiväelastele kätte oma isa hukkumise eest!
Kuid kaardiväes küpses juba vandenõu.
Kõige hirmsam oli see, et meie kangelase onu, hilisem Napoleoni võitja Aleksander osales selles vandenõus oma isa vastu. Vandenõulased hirmutasid teda kaardiväe paratamatu ja verise ülestõusuga, kui tema isa peaks edasi troonile jääma, ja sellega, ja et ka Aleksander ise võib hukkuda arulageda Pauli käe läbi. Kuid nad lubasid Aleksandrile, et isale ei tehta viga. Pauli sunnitakse kirjutama alla troonist loobumise aktile… Kuidas võis Aleksander seda uskuda, teades, milliseks kujunes Peeter III saatus! Nii et täpsemalt öeldes – Aleksander sundis ennast uskuma. Ja kõik läkski nii, nagu minema pidi.
Enne keisri tapmist kogunesid kaardiväelased lõbusale õhtueinele. Joodi kõvasti veini. Seal kõlasid juba ka jutud, milles kajas kaugema tuleviku kohutavaid märke. Näiteks ihukaardiväe polkovnik Bibikov (tema sugulane oli aidanud Katariina II troonile saada) avaldas arvamust, et pole mõtet vabaneda üksnes Paulist, et parem oleks „vabaneda kogu tsaariperest”. Teised vandenõulased teda tookord siiski ei toetanud.
Keskööl suundus Mihhaili palee salajase sissepääsu juurde kamp veiniuimas kaardiväeohvitsere. Nende seas olid ka Katariina Suure viimane armuke vürst Platon Zubov ja tema vend Nikolai. Neile näitas teed Pauli lemmikadjutant. Vandenõu juht oli krahv Pahlen – samuti keisri lemmik.
Vandenõulased tormasid paljastatud mõõkadega Paul I magamistuppa. Kuid magamistoas ei olnud kedagi… Nad taipasid õudusega, et Paul on põgenema pääsenud – nüüd on ka nende lõpp käes! Kuni teised ohvitserid paanikas olid, vaatas üks vandenõu juhte, pikk ja flegmaatiline kindral Bennigsen kaminale nõjatudes rahulikult toas ringi. Suure magamistoa nurgas oli kerge eemaldatav sirm ja selle alt hakkasid kindralile silma keisri paljad jalad. Kuuldes kaardiväelaste lähenemist, oli õnnetu Paul ennast sinna peitnud.
„Le voilà,” lausus kindral pilkavalt prantsuse keeles ja osutas käega sirmi poole. Kardiväelase tirisid vaese Pauli võidukalt välja.
Nagu despootidele omane, muutus too otsekohe haledaks ja abituks. Väikest kasvu, nöbininaga, valgetes aluspükstes ja pikkade varrukatega öösärgis, sarnanes ta hirmunud poisikesega. Ja kogu purjus kamp sööstis Paulile kallale. Ta püüdis saamatult vastu rabeleda, palus halastust, anus, et tal lubataks enne surma veel palvetada…
Kuid lihunikuga sarnanev hiiglasekasvu veiniuimas krahv Nikolai Zubov lõi kullast tubakatoosiga kõigest jõust Venemaa isevalitsejale vastu oimukohta. Paul kukkus pikali. Seejärel istus Zubovi prantslasest kammerteener keisri kõhu peale. Kaardiväelane Jakov Skarjatin võttis oma ohvitserisärbi ja sellega kägistasid nad Venemaa isevalitseja surnuks. Ja siis mõnitas joobnud kamp surnut – nad peksid ja togisid saabastega meie kangelase vanaisa elutut keha.
Läinud välja lossi valvavate sõdurite juurde, teatasid purjus mõrtsukad lõbusalt: „Keiser suri ootamatult ajurabanduse tagajärjel.” Ja sõdurid hüüdsid: „Hurraa keiser Aleksandrile!”
Paul riietati kaardiväemundrisse, tema kolmnurkne müts oli laubale nihutatud, et varjata häbiväärset tubakatoosiga antud löögi jälge. Ja alles seejärel lubati nutval keisrinnal mehega hüvasti jätta. Kuid kindral Bennigsen palus teda tungivalt „mitte venitada hüvastijätustseeniga, sest see võiks olla kahjulik Teie Majesteedi tervisele”.
Nagu tapetud Peeter III puhul, teatati ka nüüd, et keiser suri ootamatult, kuid rahulikult. Keisri surnukeha pandi hüvastijätuks Mihhaili palesse. Ent nagu kirjutas madam de Staël: „Venemaal on kõik saladus, kuid miski pole teadmata.” Peterburi avalikkus kiirustas ootamatult surnud valitsejale pilku heitma. Surnukeha oli vaatamiseks paigutatud väga osavalt. Tuntud kirjanik ja ajakirjanik N. Gretš on meenutanud: „Ma astusin Mihhaili palesse korda kümme, kuid suutsin näha vaid tema ratsasaabaste taldu ja tema nägu katva laia äärega kübara ranti. Niipea kui ma ukse juurde jõudsin, osutati järgmise ukse suunas: „Palun, astuge edasi!” ”
Nii sai meie kangelase onust, hilisemast Napoleoni võitjast keiser Aleksander I.
Uus keiser ei julgenud tsaaritapjaist kaardiväelasi puutuda.
Ning kui kaardiväelane Skarjatin kaarte mängis, riputas ta oma ohvitserisärbi seljatoele ja kõik mõistatasid, kas see ongi sama särp, millega kägistati surnuks uue keisri isa. Kindral Bennigsenist sai armeejuhataja sõjas Napoleoni vastu. Kui aga Aleksander häbimärgistas Napoleoni, nimetades teda „verejanuliseks koletiseks”, tuletas Bonaparte tsaarile pilkavalt meelde „tema väejuhi kangelastegusid tema isa magamistoas”.
Perekonna kummitus
Märtrina surnud Paul I nime ümbritsesid Romanovite perekonnas legendid. Gatšinas, Paul I lemmiklossis oli suletud uksega tuba. Seal hoiti Mihhaili paleest toodud voodit koos tekkide ja patjadega, mis oli määritud tapetud keisri verega. Ja teenrid väitsid, et on korduvalt näinud tapetud keisri kummitust, kes hulgub mööda Gatšina lossi saale. See kummitus olevat ilmutanud ennast alati just enne mingeid saatuslikke sündmusi.
Kui väike Aleksander käis uhkes Gatšina lossis, unistas ta, et näeb seal oma vanaisa kummitust. Ka viimase tsaari Nikolai II õde Olga on oma mälestustes kirjutanud, kuidas nad lapsepõlves koos Nickyga hulkusid Gatšina lossis, lootes ja kartes näha seda rahutut varju. Ka meie kangelase isa Nikolai olevat oma elu kõige hirmsamal päeval väidetavalt seda kummitust näinud.
Troon, mida keegi ei tahtnud
Mõrvatud keiser Paul I-sel oli neli poega.
Kaks vanemat, Aleksander ja Konstantin, olid sündinud aastase vahega. Kaks nooremat olid Nikolai (meie kangelase isa) ja Mihhail.
Erinevalt isast, väikesekasvulisest ja nöbininalisest Paulist olid Aleksander ja Nikolai lausa atleedid, nägusad ja õilsate näojoontega. Ka edaspidi sünnib Romanovite perekonnas pikakasvulisi nägusaid mehi. Pauli naine, viljakas Württembergi printsess (ta sünnitas Paulile kokku kaheksa last) tõi Romanovite peresse Württembergi soo ilu ja rühikuse.
Vanemate ja nooremate vendade vanusevahe oli peaaegu kakskümmend aastat ja nende haridustaset lahutas lausa kuristik…
Vanemad pojad – Aleksandri ja Konstantini – võttis Katariina II oma poja Pauli käest ära. „Parim vanaema” juhatas nende harimist ja kasvatamist juba väikelapseeast alates. Ta koostas ise nende jaoks lõbusa aabitsa, kirjutas neile muinasjutte ja konstrueeris nende jaoks rõivaid, „mis on tervisele kasulikud”.
Isegi lastekasvatuse muutis Katariina osavalt poliitiliseks ürituseks. Ta unistas sellest, et annab trooni vihatud poja Pauli asemel hoopis pojapoeg Aleksandrile, Konstantinist aga oleks pidanud saama taastatava Bütsantsi keisririigi valitseja, mille Katariina kavatses Türgilt endale vallutada ja mille pealinnaks oleks pidanud saama Konstantinoopol (sellele vihjas ka poisi nimi!). Venemaa pidi koos vabastatud Balkani slaavlastega looma maailma suurima riigi – slaavlaste impeeriumi. Kuid seda projekti suur keisrinna ja poliitik ellu viia ei jõudnud – teda tabas halvatus.
Kui kaardiväelased tapsid tema vihatud poja Paul I, täitus sellega ka „parima vanaema unistus”, tema lemmiklapselaps astus Venemaa troonile, temast sai keiser Aleksander I. Saatus kinkis Aleksander I-le võidu Napoleoni üle ja ülemaailmse kuulsuse.
Kuid mida vanemaks Napoleoni võitja sai, seda sügavamale mingisse musta melanhooliasse ta langes. Teda vaevas isa mõrvamine, osalemine vandenõus. 1819. aastal rääkis ta vend Konstantinile otsekoheselt: „Ma pean sulle ütlema, et olen väsinud, ma ei suuda enam valitsejaameti raskust kanda.” See tähendas, et Konstantin (vanuselt järgmine vend) pidi valitsejakrooni endale võtma.
Konstantin oli oma mõrvatud isa armastanud. Tema sarnanes Paulile, oli samasuguse nöbininaga ja heledate juustega. Ning oli sama äge ja oma vihas ohjeldamatu. Tema polnud suutnud kunagi seda märtsiööd unustada. Kohe pärast keisri tapmist tuli Konstantini tuppa tema vanaema kunagine armuke vürst Platon Zubov. Konstantin magas, kuid Zubov tõmbas tal jõhkralt teki pealt ning midagi seletamata käskis tal riidesse panna. Konstantin arvas, et teda viiakse hukkamisele. Kid ta viidi Mihhaili paleest Talvepaleesse, kus vandenõulased kuulutasid tema venna Aleksandri keisriks.
Konstantin ütles sel puhul ratsakaardiväelasele Sablukovile: „Minu vend võib hakata valitsejaks, kui ta seda soovib. Kui aga troon oleks mulle määratud, siis mina oleksin sellest keeldunud!”
Isa verega määritud troon tekitas temas õudust. Ja seepärast vastas Konstantin venna ettepanekule ka kohe, et on valmis „paluma temalt teise kammerteenri ametikohta, peaasi, et ta ei peaks tsaarina troonile istuma!” Ja ta kirjutas kähku valmis ametliku loobumiskirja: „Ma ei tunne endas selleks vajalikku annet, jõudu ega vaimu… jne.”
Vanuselt järgmine vend oli meie kangelase isa Nikolai. Tema jumaldas valitsevat keisrit, Napoleoni võitjat, ja austas ka Konstantini. Vanemate vendade auks pani ta oma pojale nimeks Aleksander ja Konstantin.
Kuid Nikolai polnud troonile astumiseks valmistunud. Teda oli koolitatud ainult rividrilli tegema ja seda oskas ta hästi. Suures Romanovite peres peeti Nikolaid „kroonumühkamiks”. Ja mis veelgi ohtlikum – mühkamiks pidas teda ka vägev kaardivägi. Kaardiväes teenisid sel ajal ka paljud pealinna intellektuaalid ning „mühkam Nikolai” põlastamine oli moeasi. Nii et keiser Aleksander teadis, kui ohtlik võib troon Nikolaile olla.
Väljapääsu aga polnud ning keiser Nikolai pöördus meie kangelase isa poole. Tsaar ei hakanud vaidlema, ta lihtsalt tegi teatavaks oma valitsejaliku otsuse: tema surma korral peab troonile astuma Nikolai.
Kuid keiser lisas: „See võib toimuda ka märksa varem. Ma mõtlen üha sagedamini sellest, et loobun oma kohustusest ja tõmbuda ilmaelust tagasi. Euroopa vajab noori riigivalitsejaid, kes on täis jõudu ja energiat, minust pole enam asja.”
Meie kangelase ema on kirjeldanud, kui kummaliselt nad keisri teatele reageerisid. „Me kuulasime valitseja sõnu nagu kaks raidkuju, silmad pärani ja suu kinni.” Nagu Konstantini, nii haaras ka Nikolaid hirm, kui talle krooni pakuti!
Ka tema kartis isa ja vanaisa verega määritud trooni!
Aleksandril tuli teda rahustada: „Kuid see hetk, mis teid nii väga kohutab, pole veel käes… selleni võib minna veel kümmekond aastat,” ütles ta lõpetuseks ja sõitis minema.
„Me olime kui välgust rabatud… Pisaraid valades ja nuuksudes võtsime vastu selle ooatmatu teate ja vaikisime… ” kirjutas meie kangelase ema.
Pisarad ja nuuksed kohutavast teadmisest, et tuleb hakata… riiki valitsema!!!
Nii sai teoks see suur vene kurioosum. Kogu maailmas võitlesid vennad krooni pärast, sooritades selle nimel isegi kuritegusid. Siin aga unistasid vennad vaid sellest, et suurriik teisele valitseda anda. Selline oli kaardiväe paleesse korraldatud retkede tulemus.
Looming
Koba apokalüpsis, Varrak 2015
Aleksander II, Varrak 2005
Napoleon, Varrak 2003
Rasputin, Varrak 2002
Nikolai II, Varrak 2001
Stalin, Varrak 2000
Linke
Kirjanduse aeg 3, HeadRead: Edvard Radzinski 28. 05.2015 Kirjanike maja,
http://etv2.err.ee/v/kultuur/kirjanduse_aeg/saated/7218ca8d-8f90-4a41-a54b-b41f213bcf4c
Andres Laasik „Edvard Radzinski mähkis Aleksandri kirjandusloosse”, Eesti Päevleht 3.06.2005, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/andres-laasik-edvard-radzinski-mahkis-aleksandri-kirjandusloosse?id=51012110
Alvidas Šlepikas
Foto: Sigita Matulevičienė
Alvydas Šlepikas (1966) on Leedus laialt tuntud avaliku elu tegelane – kirjanik, režissöör, näitleja, stsenarist ja kultuuriajakirjanik. Ta lõpetas 1992. a Leedu muusikaakadeemia draamanäitleja ja režissööri erialal ning on mõlemas ametis ka töötanud. Alates 1995. a on Šlepikas olnud ametis Leedu Kirjanike Liidu nädalahe „Literatūra ir menas“ juures, algul peatoimetajana, seejärel kirjandustoimetajana. Ta on ka on ühe populaarsema Leedu algupärase telesarja „Kutsumata armastus“ stsenarist, režissöör ja näitleja. Seriaali eest on teda pärjatud parima stsenaristi tiitliga.
Oma kirjanikudebüüdi tegi Šlepikas 1994. aastal. Ta on avaldanud luulekogud „Rahu sinu verele” („Taika tavo kraujui“, 1997) ja „Vaikuse lähenev…” („Tylos artėjantis“, 2003) ning novellikogu „Vihmajumal” („Lietaus dievas“, 2004). Ta on Leedu Kirjanike Liidu ja PEN keskuse liige.
Suurima tunnustuse tõi Šlepikasele romaan „Minu nimi on Marytė“ („Mano vardas – Marytė“, 2012), mis ilmub mai alguspäevil Tiina Katteli tõlkes kirjastuses Toledo ka eesti keeles. Raamat valiti lugejate poolt Leedu Aasta raamatuks, sellele omistati ka Leedu Kirjanike Liidu preemia. „Minu nimi on Marytė“ on raamat endise Ida-Preisimaa lastest, kes lindpriidena otsisid sõjajärgseil aastail pääsemist Leedust. Leedus on saksa orbude ehk „hundilaste“ teema viimase ajani olnud tabu. Teema oli liiga valus – kerjavad nälginud lapsed seadsid leedukad raske dilemma ette, sest saksa lapse aitamise või oma koju võtmise eest ähvardas Siberisse saatmine.
Kirjandusfestivali Prima Vista 2015 raames kohtus Alvydas Šlepikas meie lugejatega 6. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus ja 9. mail Prima Vista partnerlinnas Põlvas.
Katkendid:
Minu nimi on Marytė, Toledo kirjastus 2015, tlk Tiina Kattel, lk 7-11,48-55.
Otsekui pimedusest, otsekui varjude ja valguse mäng, otsekui mustvalge filmi kaadrid ilmuvad minevikukillud.
1946. aasta.
Talv.
Külm ja kohutav sõjajärgne talv, sünge aeg.
Sild ripub maa ja taeva vahel, kinnikülmunud Nemunase kohal, mida mööda nagu maanteed mööda kannab tuul lumetolmu, mõnel pool mustendab jää, valev nagu marmor. On külm, üle kahekümne kraadi Celsiuse järgi.
Ohtralt metallkonstruktsioone, need ristuvad nagu arusaamatu võrgustik, mille niitide vahel vilistab tuul. Sild on metallist, tugev, see ulub ja laulab tormide laule.
Koos tuulega on kuulda ka imelikku idamaist sõdurilaulu.
Läbi silla metalli on kauguses näha mingid tumedad liikuvad täpid.
Silla konstruktsioonidele on kleebitud plakateid, kuulutusi, ajalehti – need kuulutavad võitu, õhutavad mitte halastama, tapma, hoiatavad, et peab olema sõjalise juhtkonna luba.
Ühe plakati rebenenud serv laperdab tuules. Igatsev laul valjeneb.
Sillal on kaks valvesõdurit: laulev asiaat ja venelane. Venelane üritab süüdata isekeeratud pläru, aga tuul kustutab tikud, ta on tige. Teda ärritab ka pilusilma laul.
Teisel kaldal liikuvad tumedad täpid jõuavad ligemale: need on saksa lapsed, kes üritavad jäätunud Nemunast ületada. Neid on kuskil seitse…
Venelase kannatus katkeb:
Bljad, pea lõuad, tsurka.
Asiaat naeratab hetkeks, jääb mõneks ajaks vait ja ütleb vaikselt: tsurka, tsurka, ise oled sa tsurka.
Tuul vihiseb, aga kodumaa on kaugel, suits rebeneb, tikk murdub kalestunud käes.
Asiaat hakkab narma:
Hei, Ivan…
Ma pole Ivan, ma olen Jevgeni, Ženja olen.
Vaata, Ivan, saksa põnn jooksma…
Saksa lapsed jooksevad mööda jääd nagu põldpüüd, mõned väiksemad jäävad pisut maha.
Vene sõdur karjub: „Seis, tagasi, seis, kuulata käsku, seis, fašistlikud sead,” aga sild on kõrge, tuul kannab valvuri hääle minema, lapsed jooksevad edasi, nad näevad sillal kõõluvat inimest, ainult et ei saa sõduri kõnest aru.
Hei, Ivan…
Ma pole Ivan, tsurka…
Nad kusevad su peale, Ivan…
Maha löön su…
Rahune maha, lollike…
Venelane võtab granaadi, tõmbab rõnga ära ja saadab lastesalga poole teele. Mõlemad sõdurid kükitavad maha, poevad juhuslike kildude eest peitu, kõlab võimas plahvatus.
Plahvatuse hämu hajub:
plahvatusest tekkinud jääaugus sipleb laps, üritab välja pääseda, on külm, veest tõuseb auru. Teised lapsed jooksevad tagasi, püüdes põgeneda surma eest.
Plahvatuse raugedes saabunud täielikus vaikuses kostub kummaline heli, mis meenutab looma surmaeelset häält – see on kõrge ja otsatu: teine laps on raskelt haavatud, ta pöörleb kummaliselt selja peal, taob tõmblevate jalgadega jääd – temast tulebki, see kisa. Haavatu pööreldes voolab tema alla veri, mis värvib üha laiemalt lund ja jääd – värviplekk mustvalges maailmas.
Haavatu ja teise, jääaugus sipleva lapse vahel seisab surmani ehmunud, vast nii umbes kuueaastane põngerjas. Ta on justkui kivistunud, jalad ei kuula sõna, teda lõikab nagu noaga haavatu kriiskamine. Silmis on õud.
Selle lapse tunneme hiljem ära, see on väike Hans.
Asiaat tõstab püssi, sihib, ja laseb. Kisa vaikib, haavatu ei liiguta. Hans justkui ärkaks ja hakkab midagi karjudes jooksma, aga ta ei jookse kalda suunas, vaid mööda jõejääd kuhugi kaugusse. Tema tabamiseks kõlab veel paar lasku, aga Hans jookseb aina edasi.
Jooksjale pihta saamata vangutab asiaat pead.
Jääaugus supleb viimast jõudu kokku võttes laps.
Vene sõdur sülitab ja vaatab väikest, allpool jões vaevalt liigutavat poisikest.
Lapse pea vajub vee alla, veel hoiab jääservast käsi, lõpuks kaob ka see jää ja vee suppi.
Vene sõduril õnnestub lõpuks suits süüdata.
Tuul ulub.
Jälle kostub kurb, ürgne laul.
/—/
Viimased sõjakuud ja edaspidised sündmused rususid inimesi niivõrd, et oli raske ettegi kujutada, et kõik, mis mälu minevikust välja rebis,on tõsi. Näis, et mitte kunagi ei ole olnud rahu, rahulikke ja sooje kodusid, rammusat ja maitsvat toitu, sooja eluaset. Kõik varises nii kiiresti kokku, eriti inimsuhted. Keegi poleks uskunud, et nii rahulikult möödub surnutest – neil on ju juba ükskõik, neil pole ei külma ega valuta, poleks kunagi uskunud, et inimeste peale langeb osavõtmatus ja imelik, peaaegu orjalik lootusetus, segatud jõuetuse ja leppimissega, sooviga surra, uinuda. Eva nägi ise, kuidas Punaarmee sõdurite saabudes, vägistamiste, röövimiste ja tapatalgute alates läksid inimesed tagasi vaatamata otse Nemunasse, otse musta ja külmalt keerlevasse jõkke. Uputasid end. Perekonniti. Milline lootusetus ja südamekülmus pidi haarama neid surma minevaid inimesi… Läksid emad ja viisid lapsi. Vesi sulgus nende peade kohal, jõgi kandis nende kehasid mere poole. Lootusetuse jõe vesi ujutas üle ka ellujäänute südamed – igaüks mõtles, kuidas päästa oma pere, lapsed, kuidas ise alles jääda. Teiste – naabrite, tuttavate – üle polnud aega mõelda või nende pärast muretseda, igaüks enda eest.
Eva lamab laudadest lavatsil Brigita vastu liibununa ja meenutab oma pulmi, kuidas tutvus Marta, kohaliku tantsija ja kõvahäälse lauljaga. Evat kutsusid kõik berliinitariks ja vaatasid nagu veidrikku, maatöödega mitte harjunud siidikätt. Naabrite jaoks oli imelik, et Rudolf laenas raha ja ostis ei miskit muud kui pianiino oma noorikule. Kuid Martaga leidsid nad kohe ühise keele, palju asju oli vaja siin väikeses linnakeses selgeks õppida, Eva tahtis olla hea naine, tõeline perenaine, kuid ei teadnud alati, kuidas peaks käituma ühel või teisel puhul. Rudolfi isa popsutas piipu ja vaatas kissis silmil miniat natuke irooniliselt, kuid filosoofilise leplikkusega. See lohutas, aga tunda, et tema selja taga pidevalt räägitakse ja naerdakse, polnud meeldiv. Rudolf armastas teda, ta oli valmis naise nimel tegema kõike ja andestama talle kõik, aga Eva mõistis, et meest häirisid naljad tema väidetava laiskuse, hellitatuse kohta. Eva nuttis vahel öösiti, Rudolf rahustas teda, hiljem nad armastasid aina enam teineteist armastades. Rudolf toetas teda alati, kaitses ja õpetas – mitte pealetükkivalt ega etteheitvalt. Kuid ainult temast ei piisanud, ei saa ju elada inimeste hulgas nagu asustamata saarel üksnes oma Reedega. Eva ellu tuli Marta, kes viis Eva väikelinna naisteklubisse, tegi tuttavaks teiste sõbrataridega, õpetas, kuidas peaks hakkama saama noore naise maatöödega, palju peaks suhtlema ühe või teise naabriga, linnakese inimestega. Ja ainult tänu Martale Eva juurdus, justkui noor taim ajas juured kogukonna ellu. Martast sai otsekui õde.
Aga siis tuli sõda, mis haaras endale nende mehed, armastatud. Nemad, nagu ka kõik Saksamaa naised, pidid töötama rinde, võidu, reich`i, Hitleri heaks. Ja kogu selle aja Marta naeris, kogu see aeg ütles: kõik saab kohe läbi, me peame vastu, me elame üle. Kui Evat haaras rahutus ja lootusetus, kartus laste, enese, Rudolfi pärast, oli tema ainus rahusadam ja varjupaik Marta ning tema naer. Evat rõhus mõte: kui palju on ta mind aidanud, aga mina laman, kui tal ei oli võib-olla killukestki leiba, ainult need eilsed kartulikoored. Kui suutis need koju viia. Kui ei pudisenud laiali purjus vägistajate eest põgenemisel. Kui üleüldse jõudis koju. Aga mina laman siin ja mõtlen ainult endast, oma lastest. Marta aitas meid isegi siis, kui tal endal oli raske. Isegi siis, kui sisse tuli Vene sõjavägi, kui kõik aeti kodudest välja, kui võeti ära loomad, ei jäetud isegi lehma, et lapsed saaksid vähemalt piimagi juua. Kui kõik võeti ära, aeti ära, veeti ära. Isegi siis suutis Marta mingi aja mingil moel koos lastega pidada majapidamishoones, kuhu sattus, ka paari (isegi kaht, mitte üht, vaid kaht) kitse. Ja jagas piima Eva lastega.
Eva tõuseb.
Ta peab minema.
Ta peab Marta juurde minema.
Lähen, ütleb Eva, lähen, ei tohi lasta, et osavõtmatus võimust võtaks, ei tohi apaatiale alluda.
Kuhu sa lähed, küsib Lotta, kus sa lähed, puhka, Eva.
Vaja Marta juurde minna, vaja ta lastele süüa viia.
Sinu enda lastel pole midagi süüa, Eva.
Teda ajasid sõdurid taga, ta päästis mu, on vaja Marta juurde minna.
Ja mina tulen sinuga, ema, ütleb Renate.
Ära aja Heinzi üles.
Ja mina tulen, kas kuuled, ema, ma aitan sind, kas kuuled ema, ütleb Monika.
Jääge siia, tüdrukud, hoolitsege vendade eest, keetke kuuma teed, me läheme Lottaga.
Ja mina tulen, ema, ütleb Brigita.
Ainult määrime kõigil näod nõega kokku, ütleb Lotta.
Tuul, mis varahommikul oli raugenud, saab selle jõu tagasi, hakkab jälle puhuma, keerutama maadligi lumetolmu, puhuma seda väikeste keeristena külmunud sõjajärgse pori kohal. Hallis, rahutus taevas peksleb kolm musta lindu, kantud vaid neile teada olevast sihist.
Kühmus, vastutuult ja nii kiiresti kui võimalik liigub teed mööda kolm tumedat kookus kuju. Tee on sirge, silutud tahutud kividega, mööda seda on vaja minna mõnisada meetrit, siis pöörata vasakule, läbi endise villakraasimiskoja, sealt pole enam kaugel.
Näikse, nagu poleks peale lindude taevas, teel kõndivate naiste ja tuule maailmas enam midagi rohkem elavat. Pärast eilseid tulistamisi, hüüdeid, karmoškat, pärast imelikku, mõistetamatut käratsemist, mis tungis läbi talve jõuetusest, kõik otsekui puhkaksid väsinult. Minejatel ongi rahulikum, ja hea, et see tuul on lõikav, on jäine, et ajab sisse ära kõik, keda ei tahaks kohata.
Kauguses kostab mürin, mootori undamine. Naised tõmbuvad vaistlikult veel rohkem kühmu, kooku, et näeksid välja kui täiesti haiglased vanaeided, kes tudisevad mööda talvist külavaheteed.
Mürin läheneb. See on veoauto, mis roomab raskelt edasi nagu suur mardikas ja mis – tänu Jumalale – ei peatu, vaid veereb aina edasi. Minejad näevad, et kast on täis kangestunud, kuhugi veetavaid, sellisest sõidust peaaegu elutuid inimesi. Neid veetakse kuhugi töödele – paljusid aetakse praegu kaevikuid, kaitsekraave, sõjajäänukeid, sõjahaavu kinni ajama. Neid veetakse tõenäoliselt linnast välja.
Minejad jõuavad ristteele, pööravad vasakule – enam pole kaugel, siin ongi vana kraasikoda, edasi – palvemaja, aga turuplatsi kõrval, mõnest kõrgest paplist koosneva salu taga ongi Marta kodu. Või see, mis praegu on Marta kodu – endise majapidamishoone juurdeehitis.
Eva, Brigita ja Lotta lähenevad, märkavad korstnast tõusvat suitsu. See rahustab mõnevõrra – tähendab, kõik pole veel nii halvasti.
Lotta koputab, liigutab ust. Need oleme meie, ütleb Eva, omad.
Uks avaneb, saabunud naabreid vaatab pisarais Grete, Brigita sõbratar, Marta kaheteistaastane tütar. Tema nägu on paistes, selgelt on näha peksmise jäljed.
Naised mõistavad, et ka siin käis öösel külalisi, nad kiirustavad üle läve astuma, et ei laseks veel rohkem külma sisse.
Veidi eemal, leegitseva isetehtud kolde juures, puidust lavatsil, lamab kõikvõimalikuga kinni kaetud Marta. Tema kõrval kükitavad vaiksed lapsed – Heinzist mõnevõrra noorem Albert ja pisike Otto.
Brigita kallistab Gretet, Eva ütleb, me tõime teile külakosti, Heinz tuli Leedust tagasi, tõime natuke kartuleid, pekki ja leiba…
Marta lebab ja ei liiguta, Evale tundub hetkeks, et ta on surnud, kuid Grete võtab külakosti, läheb kiirelt ema juurde ja ütleb, tädi Eva tuli, tõi süüa, ema… Marta käsi tõuseb natuke ja kukub jälle jõuetult alla. Tema huulilt kostub vaikne, vaevukuuldav hääl.
Ta ütleb, lapsed… hoolitse laste eest…
Grete nutab, läheb, jagab lastele toitu, paneb kõrvale ka ema osa, poisid pistavad kiirustades kõik järjest kinni, peki, leiva ja isegi toored kartulid… Jätke, jätke homseks ka, ütleb Grete vaikselt.
Naabrinaised lähevad ligemale, Jumal hoidku Marta, lipsab üle Eva huulte. Marta pöörab pisut pead – kunagi nii ilusat, uhket, heleda kiharatekrooniga kaunistatud, ent nüüd jõletut pead. Teda on koletult pekstud, teda pole peaaegu võimalik ära tunda, ta on üleni paistes…
Ema, söö pisut leiba, ütleb Grete tasa läbi pisarate.
Sõdurid said sind kätte, küsib Eva.
/—/
Link
Raimu Hanson “Kirjandusfestivali külastab valusa raamatu autor Leedust”,
7. mai 2015 Tartu Postimees,
http://tartu.postimees.ee/3181175/kirjandusfestivali-kulastab-valusa-raamatu-autor-leedust
Catherine Merridale
Foto: Mary Bernard
Catherine Merridale (1959) on Londoni Ülikooli ajalooprofessor, kes uurib Venemaa sotsiaalset, poliitilist ja kultuurilist ajalugu, rõhuga XX sajandil. Eesti lugeja tunneb Merridale’i tänu raamatule „Ivani sõda“ („Ivan’s War“, 2005, e k Tänapäev, 2007, tlk Maia Boltovsky), mis pälvis 2006. aastal USA sõjaajaloolaste ühenduse Arthur Goodzeiti nimelise preemia.
„Ivani sõda“ on erandlik teos, kuna keskendub tavaliste rindesõdurite tunnetele, kogemustele ja mälestustele, nende ettekujutlusele kangelaslikkusest ja kodumaast ning selliste kujutluste vastuolule tegelike olude ja üleelamistega. Merridale’i vaates pole Punaarmee enam pelgalt diviiside liikumine maakaardil, punaste lippude heiskamine varemetele ja elust suuremad kangelasteod, vaid tavaliste, ühtaegu idealistlike ja elukaugete, vaprate ja hirmul inimeste kooslus. „Ivani sõda“ räägib inimestest, kes püüdsid võimatutes tingimustes ellu jääda ning ellu jäänuna sõjast pääsemist ja oma edasist elu õigustada ja põhjendada.
Sel aastal ilmub eesti keeles Catherine Merridale’i kõige värskem raamat – käsitlus Kremlist: „Red Fortress: The Secret Heart of Russia’s History“ (2013) (e.k. “Punane kindlus : Venemaa ajaloo salasüda”, 2014).
Catherine Merridale esines Kirjanike Majas laupäeval, 31. mail kl 14.
Katkend: “Ivani sõda”, Tänapäev 2007, lk 268-272, tlk Maia Boltovsky.
Punaarmee edasiliikumine andis Stalinile mitmeid võimalusi oma ühtsuse ja vendluse poliitikat demonstreerida. 1943. aasta lõpuks oli peaaegu kogu Ukraina territoorium Nõukogude vägede valduses, ent üks osa sellest oli suutnud tagasivallutamist vältida. Hitler oli otsustanud Krimmi enda käes hoida. Seda mitte ainult selle tõttu, et poolsaar kujutas endast strateegilist ligipääsu Rumeenia õliväljadele; Krimm oli peale selle rabavalt kaunis paik. Sakslased olid kuulutanud selle Musta mere Gibraltariks, oma teiseks kodumaaks otsekohe pärast selle vallutamist. Poolsaare kahe aasta pikkuse okupatsiooni ajal olid nad isegi kavandanud kiirteed Berliinist otse Jaltasse ja räägiti, et Hitler oli mereäärse Livadia palee endale vanaduspäevade asupaigaks valinud. Kuna mõlemad vaenupooled tahtsid kindlalt seda ala oma valdustesse, käisid Krimmis sama rängad lahingud nagu igal pool mujal selles sõjas, ent see, mis järgnes vabastamisele, oli tuhandete poolsaare elanike jaoks veelgi julmem. Juba siis, kui Stalin rääkis nõukogude inimestest ja nende suurest kollektiivsest kangelaslikkusest, oli kümneid tuhandeid, kelle kohta need sõnad ei käinud.
Krimm vabastati 1944. aasta aprillinädalate jooksul. Nõukogude pealetungioperatsioon – mille käigus anti kooskõlastatud löök nii põhjast kui idast – oli ühtaegu nii julge, tõhus, kui inimelusid raiskav. Niisamuti oli see ka füüsiliselt ränk. Nagu Alexsander Werth märkis, pidid põhjast sissetungi esiridades liikuvad mehed kõledat ja udust Sivaši soist merelahte ületades “veetma tunde vööni või õlgadeni jäises ja väga soolases merevees – sool tungis igasse rakku ja põhjustas peaaegu väljakannatamatut valu”, kui nad paigaldasid üle abajate esimesi pontoone. Ent viimaks Krimmi kindlale pinnale jõudes liikusid nad kiiremini edasi. Kahe päevaga olid esimesed Punaarmee üksused jõudnud pealinna Simferopolisse, mis asub Krimmi sisemaa stepis. Samal ajal alustas Kertši lähistelt startinud grupeering kiiret sõitu lääne poole mööda lõunasse suunduvat rannikuteed, hõivates nii Kertši kui kui seejärel ka Feodossija sadama. Seejärel suundus nende tee üle teravatipuliste kaljude, mis varjasid Koktebeli kuurorti ja möödusid sealt edasi viinapuuistandustest ja päikeselistest kasemetsadest, nad kihutasid läbi tatarlaste kaluriküla Gurzufi, Jalta, Livadia, Alubka ning jõudsid viimaks Simferopoli enda äärelinna.
Krimmis oli kevad. Pärast talvist vindumist stepis oli see paik eksootiline. “Ma veetsin maipühad imeliselt,” kirjutas koju Vitali Taranitševi naise vend Fjodor. “Esiteks omistati mulle komandöri määratud ülesande täitmise eest Punatähe orden ja teiseks oli ärajoodud veini ja toreda seltskonna tõttu hästi lõbus.” Ta kirjutas tervelt nädal aega pärast pidu, ent lisas, et: “Saan töötamiseks piisavalt kaineks alles homseks ja jätkan vaenlase peksmist.” Nad ei joonud mitte ainult kohalikku veini. 1941. aastast alates olid kõrge auastmega saksa ohvitserid sageli Krimmis puhanud. Et nende puhkus mõnusam oleks, olis alluvad toonud parimat toodangut Elsassist, Champagne`ist ja Reini äärest. Hädaolukorras ei olnud mitte kellelgi aega seda evakueerida. Kui mehed saabusid paikadesse, kust sakslased olid kõigest mõne päeva eest lahkunud, oleksid Punaarmee ohvitserid nagu Fjodorgi võinud end soovi korral hea aastakäigu Rieslingusse uputada. Nagu paljud teised nõukogude sõjaväelased selle kampaania ajal, vandus ka see noormees, et tema tulevane kodu hakkab olema Krimmis.
Siiski polnud mahti puhkamiseks. Sevastopoli sadam oli endiselt vaenlase käes. Sedamööda, kuidas sisemaa miil miili järel Punaarmee kätte langes, saabus sellesse sadamalinna üha enam Wehrmachti üksuseid ja nende Rumeenia liitlasi. Mai alguses väljendas Saksa 17. armee juhataja Sevastopolis, Jaenicke, kahtlusi, kas tema üksused on küllalt heas vormis, et oodatavale Nõukogude rünnakule vastu panna. Ta vahetati välja ustavama natsi Allmedingri vastu. Hitler oli andnud käsu, mille kohaselt sadama käest andmine ei tulnud kõne allagi. See oli sõja alguses 250 päeva vastu pidanud ja nüüd anti korraldus teine piiramine välja kannatada. Linna valmisolekut testiti otsekohe. Nõukogude väed ründasid 5. mail, kaks päeva pärast Jaenicke kõrvaldamist.
Esimene rünnak tuli põhjast. 7. mail lähene steine pealetungilaine kuulsa Sapuni mäeaheliku poolt, mille nimi manab esile pildi kõrgendiku poole galopeerivatest vahus hobustest. Vähem kui saja aasta eest, kui briti ja prantsuse sõdurid olid Krimmi sõjas Todlebeni venelastega vastamisi seisnud, olid kogu ümbritsevas orus kajanud kahuripaugud, puhkeva lahingu tolmus ja suitsus vilksatanud siin-seal hetkeks sädelev-kuldsed palmikud või läikiv teras. Seekord värises maapind Katjuušade mürinast ja lennukite undamisest. Miinipildujatele järgnesid mehed. Mõned neist olid professionaalid ja mõned neist poisikesed, mõned olid kommunistid ja mõned närukaelad, “štrahvnikud”.
Aga suuremas osas ei meenutanud nad kuidagi neid 1941. aasta kehva varustuse ja nigela väljaõppega nekruteid. 1944. aasta mehed tundsid oma tööd ja olid selleks kampaaniaks korralikult varustatud. Nõukogude tööstus oli nende laskemoonavööd korralikult täitnud. Ameerika lend-lease kindlustas nad transpordi ja toidukonservidega. Laipade juurest korjasid varanduste otsijad käekelli, nuge, pastakaid ja Gilleti`i žiletiteri. Isegi nende saapad olid tol ajal sakslaste omadest paremad.
Sevastopoli sadamalinn ei pidanud nädalatki vastu. Realistlikum juhtkond oleks sinna jäänud Saksa üksused õigeaegselt ja enne nende kokkuvarisemist evakueerida, ent Hitler keeldus ikka veel oma kallihinnalist saaki loovutamast. Nüüd sattusid linna jäänud hirmunud, haavatud ja juhita mehed Nõukogude vägede pealetungi ees paanikasse. Mõnel õnnestus trügida üksikutele läände suunduvatele laevadele, kuna teised pöörasid purustatud sadamale selja ja andsid alla. Ülejäänud põgenesid mööda rannikut Hersoni muistse asunduse suunas. Selle kaljutipus asuvatest varemetest sai surmaväli. Nõukogude üksused püüdsid ellujäänud lubjakivikaljude vahele lõksu ja andsid nende pihta kõikvõimalikest relvadest tuld. Need, kes ei langenud hallis tolmus, hüppasid merre ja uppusid. Werth, kes jõudis kohale lahingu viimastel päevadel, nimetas seda paika võikaks. “Kogu ala mäevalli ees ja taga oli tuhandetest mürskudest üles küntud,” kirjutas ta, “ning Katjuušade miiniplahvatustest kõrbenud… Maapinnal vedeles sadu saksa püsse, tääke ja muid relvi ning laskemoona.” Sinna oli ka “laiali pudenenud tuhandeid paberitükke – fotosid, ülesvõtteid, passe, kaarte, erakirju – ja isegi üks Nietzsche teos, mida mõni natside üliinimene endaga lõpuni kaasas kandis.” Hinnangud on erinevad, aga on tõenäoline, et selles ühes lahingus hukkus või langes vangi vähemalt 25 000 inimest.
Krimmi vabastamine jõudis lõpuni 13. maiks, ent oli üks grupp nõukogude kodanikke, kes seda pikalt ei tähistanud. Tatarlased, rahvas, kes võis väita, et nende esivanemateks on sküüdid, goodid ja kreeklased, oli Krimmis elanud ja põldu harinud vähemalt 600 aastat. Asustatus venelastega, mille alguseks on 18. sajand, ei olnud neile kunagi õnne toonud. Nende traditsioonid, nagu ka keel, arhitektuur ja liberaalne islamiusk kaldusid enam türklaste poole Musta mere teisel kaldal. Nagu maarahvas kõikjal, vihkasid ka nende talupojad kolhoose ja 1941. aastal nägid mõned neist sissetungis võimalust soovimatu Nõukogude valitsuse ikke heitmiseks. Kuigi mitmed tuhanded tatarlased võitlesid Punaarmees, oli suur hulk mahajääjaid sakslasi kui vabastajaid tervitanud või vähemalt näinud neis alternatiivi stalinistlikule diktatuurile. Samal ajal oli väike osa Saksa vangilaagrites kinni peetud tatari sõdureid valinud ainsa ellujäämisvõimaluse ja astunud nõukogudevastasesse Tatarlaste leegioni. Vaid nädal pärast lüüasaamist Hersoni all maksis kogu tatarlaste kogukond selle eest kõrget hinda.
Tol 18. mai 1944. aasta öösel ärkasid tuhanded tatari perekonnad varahommikul enne päikesetõusu uksele koputamise peale. Ust avades leidsid nad, et nende külalised on relvastatud. Kuni Punaarmee oli sakslasi Krimmist välja ajanud, olid tuhanded NKVD sõdurid toodud tatarlaste poolt asustatud maa-asulatesse ja rannaküladesse. Nüüd andsid need julgeolekuväed korralduse kiiresti asjad pakkida, lapsed kaasa võtta ja viieteistkümne minuti pärast õues valmis olla. Paljud tatarlased olid näinud, kuidas natsid 1941. aastal üsna samamoodi talitasid, kui kohalikud juudid kokku aeti, igal süles hinnaline pappkast riiete ja toiduga. “Me arvasime, et saame kõik surma,” meenutasid selles öös ellujäänud. Asja iroonia seisnes selles, et seekord olid relvadega mehed kaaskodanikud Nõukogude riigist.
Veidi vähem kui 200 000 inimest ehk 47 000 perekonda, kellest suuremat osa juhtisid kas naised või vanad mehed, aeti sel ööl karjas jaama ja lukustati loomavagunitesse. See protsess käis efektiivselt ja kiirelt. Muidugi, NKVD üksustel oil kogemus juba olemas. Vagunid, millega tatarlasi itta veeti, olid just saabunud teiselt inimtranspordi missioonilt – viimane neist seisnes Tšetšeenia, Inguššia ja Kabardi-Balkaaria autonoomse vabariigi mägilaste küüditamises. See aktsioon, mille organiseeris NKVD pealik Lavrenti Beria, kulges sujuva rutiini järgi. Tunnistajate ütluste järgi olid veoautod ikka veel määritud viimati küüditatute väljaheidete ja kuivanud verega. Teel tehti peatusi, kui reisijatel vedas -,et kuuma, janu ja ülerahvastatud vagunites peagi möllava tüüfuse kätte surnute laibad välja visata. Arvati, et õhupuuduses ja haisvates vagunites suri umbes 8000 küüditatut. Ülejäänutel tuli Kesk-Aasiasse jõudes tühja koha pealt uut elu alustada. Seal ei võetud neid hästi vastu. Nende uued võõrustajad, nii kaasmoslemid kui ka nõukogude inimesed, uskusid mõnda aega, et kogu tatari rahvas on reeturid.
Mõned küüditatud olid tõesti kollaborandid, mõned olid tõepoolest natsirežiimi abistanud. Aga paljud olid pühendunud Nõukogude üritusele. Viimaste hulgas oli palju partisane, nende hulgas poliitohvitserid Ahmetov ja Issajev, kes mõlemad olid 5. partisanibrigaadi kuuludes abistanud Punaarmeed veel nii hiljaaegu kui 1944. aasta aprillis. Veoautodel oli ka vähemalt neli Nõukogude Liidu kangelast, kes kõik olid autasustatud oma vapruse eest 1943. aasta novembris Kertši juures toimunud Nõukogude dessandis. Seal olid ka endiselt rindel võitlevate sõdurite naised, vanemad ja lapsed, rääkimata langenud sõjameeste perekondadest. Sel ajal, kui Nõukogude sõdurid, Fjodor Kuznetsov nende hulgas, unistasid uuest elust Krimmis ning rõõmustasid, et olid sõjaväeelu abil leidnud koha, kus sõjajärgsetel aastatel õnnelikult elada, avastasid sama sõjaväe tatarlased peagi, et neil pole enam kodu.
“Metsas oli kolmekümne neljast eri rahvusest inimesi,” meenutas terve sõja Krimmis olnud naispartisan. “Suurem osa neist olid muidugi venelased, aga oli ka ukrainlasi, valgevenelasi, krimmitatarlasi, kreeklasi, armeenlasi, grusiine, slovakke, tšehhe ja Hispaania kodusõja veterane. Me ei teinud neil mitte mingisugust vahet.” “Nõukogude” kodakondsus oli see, millega ta end määratles ja mille üle ta veel ikka uhke on. Sel sildil oli poliitilises universumis, kus tema elas, kõige enam kaalu, selles sõnas olid koos vendluse-, võrdsuse-, ja kõikidele laieneva proletariaadi õigluse unistus. See sobis kokku ka valitsuse ametliku joonega, Sovinformbüroo propagandaga. Ent sõja lõpuks oli vähemusrahvustest välja valitud 1 600 000 nõukogude inimest, nende maine natsionalismisüüdistusega määritud ja – Nõukogude riigi nimel – küüditatud maadelt, kus olid elanud nende esivanemad. Mõne aastaga – kohe pärast võidu saavutamist – suri neist umbes kolmandik.
Katrina Kalda
Katrina Kalda – eestlannast prantsuse kirjanik (s 1980)
Foto: Léo Delafontaine
Prantsuse Akadeemia tunnustas kirjanik Katrina Kaldat 5. detsembril 2013 Pariisis toimunud tseremoonia raames keelepreemiaga, mis on asutatud 1960. aastal ja millega igal aastal pärjatakse prantsuse või välismaa autoreid, kes on andnud olulise panuse prantsuse keele ja kirjanduse edendamisesse. (http://www.academie-francaise.fr/prix-du-rayonnement-de-la-langue-et-de-la-litterature-francaises)
Katrina Kalda pälvis keelepreemia prantsuse keele hea käsitlemise eest oma romaanides “Eesti romaan” ja “Jumalate aritmeetika” ja teenete eest prantsuse kirjandusele.
Kuna kümne-aastaselt Eestist Prantsusmaale kolinud Kalda debüütteos “Eesti romaan” (“Un roman estonien”, 2010) kirjeldab Eesti lähiajalugu, on meedia jõudnud nimetada Kaldat juba Sofi Oksase “vaimseks õeks”, “mantlipärijaks” jne, mis paistab pidavat paika vaid osaliselt.
“Jumalate aritmeetika” (2014): Noor eestlanna Kadri Raud on 1980. aastate lõpul koos emaga välja rännanud Prantsusmaale, kuid hakkab vanaema surma järel üha enam huvi tundma oma Eestisse jäänud suguvõsa heitliku mineviku vastu. Kadri päevikusissekannetega vahelduvad raamatus kirjad, mille on vanaemale saatnud tema Siberisse küüditatud sõbratar Liisi. Need ammused kirjad heidavad valgust ka Kadri pihtimustele. Kaks jutustajahäält segunevad, põimuvad ja kajastavad teineteist, andes tulemuseks perekonnaloo täis draamat ja siseheitlusi, värvikaid tegelasi, poeetilisi kirjeldusi ja mõrumaigulist huumorit.
Katkend: Katrina Kalda “Jumalate aritmeetika”, Varrak 2014, tkl Anti Saar, lk 79-84.
3. aprill 2010
Täna öösel taas üks õudne unenägu: alanud on sõda, ma põgenen. Lähen läbi metsa, üle mudaste küngaste, kõnnin teadmiseta, kus vaenlane asub. Märkan, et sügis on käes, lehed muutuvad kollaseks ja punaseks ja langevad maha. Liigun ikka edasi. Korraga on ümberringi lumi, kõikjal kuhu pilk ulatub, ning tumedad kogud, kes liiguvad edasi nagu minagi, kuid liiga kaugel, et võiksin nendeni jõuda või nendega kõnelda. Jõuan ühe tillukese, üleni lumme mattunud onni juurde. See nagu oleks minu kodu ja nagu ei oleks ka. Võin onnis olla vaid pikali asendis. Siin tulebki mul ilma relvadeta oodata, et lumi sulaks ja sõda lõpeks.
Ärgates oli uni ikka veel minuga ja moonutas mu ümbrusetaju. See oli üks neid unesid, mis löövad narmendama ja jäävad kauaks tegelikkuses edasi hargnema. Kulus terve hommikupoolik, enne kui hakkasin end taas mugavalt tundma. Seinakapid näisid olevat kasvanud. Kõik jälgis mind, miski ei olnud oma kohal. Mul ei õnnestunud leida kääre ega kohvipakki, mida olin oma arust just hetke eest näinud. Mu silmad vaatasid, ilma et oleksid näinud, ja mu nahk oli muutunud tundetuks. Teadsin, et piisab hetkelisest hajameelsusest, ja kogu see kummaline ruum, ümbruskonna pealetükkiv müra ja Pariisi taeva surnud valgus matab mu enese alla. Hakkasin nühkima köögikraanikaussi, praeahju ja pliiti, tühjendasin kapid, pühkisin need käsnaga puhtaks, viskasin vastikusega minema jahu-, pasta- ja riisipakid, milles uskusin olevat märganud toidukoide tiibu. Kui köök oli puhas, läksin koristama vannituba, seejärel magamistuba. Vahetasin välja rätikud ja linad, võtsin alla kardinad , et need valgendada viia, ning käisin lapiga üle kogu korteri, kandes hoolt, et ükshaaval saaks pestud iga parketiliist ja põrandaplaat. Oli keskpäev. Minu ärevus oli mõnevõrra taandunud, öine unenägu vähem esil – see hõljus värvituna, peaaegu läbipaistvana kuskil minu sees.
Istusin oma kirjutuslaua taha, kuid selle asemel et tööle hakata, jäin liikumatuks ja vaikseks, püüdes kindlaks teha vaheseinte tagant kostvaid hääli. Kus ma ka ei oleks, ikka on mul tunne, et keegi passib koridoris minu liigutusi ja tegusid. Olen õppinud sammude järgi ära tundma naabreid, kes trepist üles tulevad ja minu uksest mööduvad. Tundmatud hääled panevad mind palavikuliselt kuulatama. Mulle tundub, et Pariisis, isegi rikastes kvartalites, on kõigil korteritel lukud, mis krigisevad, ning torud, mis hakkavad kraani lahtikeeramise peale vilistama, sülgama ja urisema, uksed, mille alla jääb alati pragu, mis laseb läbi koridori kollakat valgust ja praesibulalõhna isemeisterdatud priimustelt, aknad, mis avanevad lärmakatele tänavatele, kust kostab poole ööni lakkamatult muusikat ja sõimu, joodikute jauramist ja klaasiklirinat. Öine müra katkeb vaid selleks, et algaks päevane müra: kõntsa kokku kaapiva tänavapuhastusmasina harjade motoriseeritud sahin, metroopeatuse poole jooksvate tööinimeste sammulaja, prügikastide kolksatused vastu majaseinu, kui prügivedajad need pärast tühjendamist hooletult käest heidavad, ning igavene hommikune vihm, mis muudab kogu kupatuse süngeks, niiskeks ja vastikuks.
Tuba, kus me Pariisis emaga elama hakkasime, oli täis seda müra, neid lõhnu ja valgusi, mille eest oli võimatu põgeneda ja mida ei saanud ignoreerida. Mitte midagi sellest ei olnud mulle tuttav. Eesti tänavad olid tol ajal mornid, külmad ja kesise valgustuse tõttu pimedad; lõhnatud, kuna puudusid välirestoranid; tühjad ja vaiksed, kuna autosid polnud kuigi palju ning jalakäijad olid tummad või rääkisid tasa, ikka kiirustades ühte või teise sabasse seisma. Kui buss peatuses inimesi maha puistas, kostis vahetevahel venekeelset vaidlemist, lapse nuttu või kummi kriuksatusi; siis, väga ruttu, kõik vaibus, inimhulk vajus laiali, pilgud põrnitsemas asfalti, ninad ja suud peidetud salli, käte otsas kõlkumas kilekotid või nöörist punutud paunad. Rõõmuhõisked ja valukriisked, armuoiged ja riiuhüüded ning joodikute lõpmatud ja häälekad monoloogid jäid enamasti koduseinte vahele; nende kuulmise eesõigus jäi naistele ja lastele.
Sellegipoolest pean ma tunnistama, et meie esimene peatuspaik Pariisis oli hele, puhas ja lõhnatu. See asus ühes 15. linnaosa majas, mille vestibüüli seinu katsid peeglid ja võltsmarmor, ruumid olid valged, kõrged ja mulüüridega ehitud, väikestelt rõdudelt aga, mida kaunistasid ilupuud, võis küünitades näha isegi Eiffeli torni. Kuid meie sealviibimine jäi lühikeseks. See väike võlumaa keset linna kuulus ühele umbes kuuekümneaastasele Pierre`i- nimelisele mehele, kes nimetas ennast Prantsuse filantroobiks ja väitis end olevat huvitatud Balti riikide saatusest. Ema oli temaga ühendust võtnud enne meie ärasõitu Eestist. Kohe meie saabumise õhtul pidasid ema ja härra Pierre söögilauas maha elava vestluse, mille käigus nad mõistsid üksmeelselt hukka Eesti okupeerimise, venestamispoliitika, Balti riikide rüüstamise nõukogude võimu poolt jms. Keset seda rahvusvahelist tippkohtumist otsustati mind korraga magama saata, nii et ma ei saanudki teada, mis järeldustele nad jõudsid või kuidas üldse õhtu lõppes. Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, istus ema mu voodiäärel. Eelmisel õhtul lahti võetud kohvrid olid uuesti kokku pakitud. Need ootasid ukse kõrval rivis. Ema kallistas mind; ta silmad punetasid ja näojooned olid pingul. Mingi jäikus tema olekus võttis minult julguse talle küsimusi esitada. Panin riided selga. Lahkusime omavahel sõnagi vahetamata sellest valgusküllasest korterist Eiffeli torni läheduses ning tema suuremeelsest omanikust. Läksime otsima mõnd odavat võõrastemaja. Selgus, et Nõukogude turisti jaoks, kes tolle riigi seaduste kohaselt tohtis maalt välja viia vaid väikese summa raha, oli Pariisis kõik liiga kallis. Kõik oma jõupingutused oli ema pühendanud sellele, et meid läbi raudse eesriide sada. Selle pärast, mis pidi järgnema, polnud ta muret tundnud. Viimaks juhatati meid Hôtel du Nord`i Faubourg-Poissonniėre`i tänaval. Hoidmaks kokku metroopiletite pealt, läksime sinna jalgsi, ema tarimas kaht kohvrit, mina oma koolikotti ja spordikotti. Faubourg-Poissonniėre`i tänav oli tegelikkuses palju pikem, kui tundus kaardi peal olevat. See läbis tervet linnaosa ja moondus sedamööda, kuidas jõudsime põhja poole. Kantkivifassaadide valevus asendus järk-järgult ebakorrapärasema tellis-, betoon- ja kiviarhitektuuriga. Aknad muutusid kitsamaks, mõnel seinal sibasid sisalikud. Üha rohkem nägime kõnniteedel rasvaseid pabereid, kahvaturohelisi ja –siniseid kilekotte ning idamaiste vaipade või eksootiliste roogade piltidega kaunistatud reklaamlehti, mis ma oleksin hea meelega üles noppinud, et neid hiljem omaette imetleda, kui ema seda ära keelanud poleks. Seniajani olin ma reklaami näinud üksnes Soome televisioonist, kus see oli mind huvitanud palju rohkem kui saated või multifilmid – see oli justkui tõotus, et ühel päeval saan ka mina nende kaugete aarete omanikuks. Märkasime kerjuseid, kes istusid pagaripoe ees, metroo sissepääsude juures, pangaautomaatide kõrval. Me olime harjunud ketendavate seintega ja tüüparhitektuuri nukra koledusega, kuid me polnud harjunud kerjamisega päise päeva ajal.Eestis oli mulle alati tundunud, et vaesed on vaid nood haleda väljanägemisega mutikesed, kes istusid lilleturul või selle lähedal lauakeste taga ja ootasid alandlikult, et keegi ostaks ära nende kaks-kolm kootud sokipaari või mõne sinilille- või lillhernekimbu. Need olid vaiksed ja häbelikud inimesed, kes sõid vaid kartuleid ja kadusid nii ruttu kui võimalik oma külma vee ja kuivkäimlaga kodudesse puupliidi äärde. Koolis oli mulle õpetatud, et kõik Nõukogude inimesed on võrdsed. Nii polnud ka sokimüüjatest tädikesi justkui olemas. Pariisis eksisteerisid nii rikkus kui vaesus kõrvuti ning polnud võimalik teeselda, et sa üht neist ei näe.
Hôtel du Nord`i juures kasvas Faubourg-Poissonniėre`ist välja terve Aafrika linnajagu. Põhja-aafriklased ja mustanahalised seisid salgakaupa halal-lia poe või kebabileti ees, mille taga pöörles vardale aetud liha, sellelt nõrgumas rasva ja hõngumas praetud lambaliha lõhna, mis mulle isu peale ajas. Mõned inimesed ootasid vürtspoodide ees, mille väliletid pakkusid tundmatuid puuvilju, teised astusid sisse telefonijaama, mida kaunistasid plakatid luidete taha loojuva päikesega. Naised olid mäsitud kirevatesse kleitidesse ja vedasid seljas lapsi, osa mehi kandis hõlsti ja pehmeid ilma kannataguseta kingi. Küsisin emalt sosistades, miks need inimesed sussidega õues käivad, kuid ema ütles, et oleksin vait. Ta vaatas otse enda ette, piidles möödujaid ja pigistas tugevasti oma kohvrite sangu. Ei mina ega ema polnud eales mustanahalist inimest näinud.
Looming
Eesti romaan, Varrak 2011, tõlge eesti keelde Anti Saar
Jumalate aritmeetika, Varrak 2014, tõlge eesti keelde Anti Saar
Linke
Marek Tamm: lapsepõlvelõimed, Postimees 04.02.2014, http://pluss.postimees.ee/2684666/marek-tamm-lapsepolve-loimed
Kaarel Kressa “Katrina Kalda: traumakirjandus pole minu tee, sest vastutus on suur”, Eesti Päevaleht 25.02.2011, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/katrina-kalda-traumakirjandus-pole-minu-tee-sest-vastutus-on-suur.d?id=51292495
Heili Sibrits “Katrina Kalda, uus Sofi Oksanen? ”, Postimees, 30.09.2010, http://www.postimees.ee/320367/katrina-kalda-uus-sofi-oksanen
Bill Bryson
Bill Bryson
William McGuire “Bill” Bryson (1951) – Ameerikas sündinud, kuid peamiselt Suurbritannias elanud ja ka praegu resideeruv kirjanik. Reisikirjanikuna alustanud ja ilma tõsisema teadusliku taustata on ta ometi suutnud köita väga laiahaardeliste, mahlakate käsitlustega nii Maast kui inimajaloost.
Katkend: Bill Bryson “Ringkäik kodumajas”, Pegasus 2011, tlk Henn Käämbre, lk 168-172.
Söögituba
/…/
Kuigi Ida-India Kompanii kutsusid ellu pipar ja vürtsid, oli selle peaeesmärgiks tee. 1696. aastal alandas William Pitt noorem tublisti teemaksu, asendades selle kardetud aknamaksuga (lähtudes loogilisest eeldusest, et aknaid on raskem peita kui teega hangeldamist). Mõju tarbimisele oli kiire. Aastate 1699 ja 1721 vahel kasvas teeimport sada korda, 13 000 tuhandelt naelalt 1,2 miljoni naelani, siis neljakordistus kolmekümne aastaga aastaks 1750. Teed larpisid töölised ja seda rüüpasid pepsilt leedid. Teed joodi hommikusöögi, lõuna ja õhtusöögi juurde. See oli kogu ajaloos ainus jook, mis ei kuulunud ühelegi klassile. Esmakordselt tekkis ühele joogile oma rituaalne aeg päeva jooksul: teeaeg. Teed oli kohvist hõlpsam kodus valmistada ja see suurendas ühe tarbeaine, suhkru müüki. Britid hakkasid jumaldama masusat piimaga teed enam kui ükski teine rahvas. Üle pooleteise sajandi oli tee Ida-India Kompanii kese, ja Ida-India Kompanii oli Briti impeeriumi kese.
Mitte kõik ei harjunud teega kohe. Poeet Robert Southey jutustab maanaisest, kes sai linnasõbralt kingituseks naela teed, sellal kui tee oli alles uudisasjaks. Naine ei osanud sellega muud peale hakata kui keetis selle katlas läbi, laotas lehed röstsaiale, pani võid ja soola peale ja pakkus sõpradele. Need nipsisid seda vapralt ja ütlesid, et huvitav küll, aga mitte päriselt nende maitsele vastav. Mujal aga oli suhkruga teel edu.
Britid on suhkrut alati armastanud; sedavõrd, et kui see Henry VIII ajal kättesaadavaks muutus, raputasid nad seda igale poole: munadele, lihale, isegi veini sisse, kühveldasid seda kartulitele, maitserohelisele, sõid lausa lusikaga, kui vaid said. Kuigi suhkur oli väga kallis, tarbiti seda, kuni hambad muutusid mustaks. Kui hambad ei läinud ise mustaks, siis võõbati need oma jõukuse näitamiseks mustaks. Tänu Lääne-India kasvandustele muutus suhkur järjest kättesaadavamaks. Leiti, et eriti hästi sobib see tee juurde.
Magus tee sai rahvuslikuks rahulduseks. Aastaks 1770 tõusis suhkru tarbimine per capita 20 naelani. Näib, et enamus sellest puistati tee sisse. (See näib olevat päris tubli hulk, kuid tänapäeval pistavad britid pinslisse 80 naela suhkrut nina peale, ameeriklased aga päris hullu koguse – 126 naela per capita.) Samuti kui kohvi, peeti teed tervistavaks, muuhulgas arvati, et see leevendab südamevaevusi.
Üks Hollandi arst, Cornelius Bontekoe, soovitas juua viiskümmend tassi teed päevas, äärmisel juhul koguni kakssada, et püsida heas konditsioonis.
Suhkur mängis suurt osa ka ühes vähem kiiduväärses ettevõtmises, orjakaubanduses. Pea kogu suhkur, mida britid pruukisid, oli toodetud Lääne-India kasvandustes orjatööga. Me kipume ikka siduma orjust USA lõunaosariikide kasvandustega, kuid tegelikult rikastus hulk inimesi orjuse arvel, eriti muidugi ärikad, kes vedasid 3,1 miljonit aafriklast üle ookeani, seni kui 1807. aastal inimkaubandus keelustati.
Teed ei jumaldatud üksnes Suurbritannias, vaid ka selle ülemere-asumaades. Ameerikas oli tee maksustatud, see oli osa vihatud Townshedi maksust. 1770. aastal tühistati see maks peaaegu täienisti – alles jäi ainult teemaks. See oli saatuslik eksisamm. Maks teele säilitati, et meenutada kolonistidele nende allumist kroonile, osalt ka selleks, et aidata Ida-India Kompanii välja sügavast äkki tekkinud august. Kompanii oli lootusetult suureks paisunud. See oli varunud 17 miljonit naela teed, päratu koguse riknevat produkti. Pealegi püüti põikpäiselt näidata, et kõik on korras, makstes osanikele dividende, mis polnud jõukohased. Varude vähendamiseta paistis pankrot olevat möödapääsmatu. Lootes kriisi leevendada, andis Briti valitsus kompaniile monopoli tee müügiks Ameerikas. Iga ameeriklane teab, mis seepeale juhtus.
16. detsembril 1773. aastal tungis umbes kaheksakümnene rühm mohikaanlasteks riietunud koloniste Bostoni sadamas Briti laevadele, murdis lahti 342 teekasti ja viskas nende sisu üle parda. See tundub keskmise vandalismiaktina. Tegelikult oli see Bostoni aastane teevaru, väärtusega 18 000 naela. Seega oli see tõsine süütegu, ja kõik osalised teadsid seda. Tol ajal ei nimetanus veel keegi seda Bostoni teeõhtuks, see hüüdnimi tekkis alles 1834. Jõugu käitumist ei saa nimetada ka heauskseks ülemeelikuseks, nagu ameeriklastele meeldib mõelda. Tegu oli lausa mõrvarlikult inetu. Kõige õnnetumaks selles loos osutus Briti tolliametnik John Malcolm. Tema oli hiljuti kodust Maine`is välja tiritud, üle tõrvatud ja kaetud sulgedega. See oli kohutavalt piinarikas karistus, sest kuum tõrv kallati palja ihu peale. Harilikult tõrvati jäikade pintslitega, mis olid juba iseendast valusad. Ühel juhul hoiti ohvrit pahkluudest ja suruti pea ees tõrvatünni. Tõrva peale visati peotäis sulgi, ohver talutati läbi linna, sageli peksti teda või poodi koguni üles. Nii et tõrvamine ja sulgedega katmine oli julm küllalt. Võime vaid kujutleda Malcolmi ahastust, kui ta tiriti väänlevana majast teist korda välja ja anti talle uus “jänki mantel”, nagu seda jubedust nimetati. Kui tõrv kuivas, tuli päevade viisi ettevaatlikult noppida ja kaapida, kuni tõrvast ja sulgedest pääses. Malcolm saatis tüki oma kõrbenud ja mustunud nahka Inglismaale koos palvega ta koju lubada. Tema soov täideti. Vahepeal lähenesid Ameerika ja Britannia halastamatult sõjale. Viieteistkümne kuu pärast kõlasid esimesed lasud. Tollane värsisepp on kirjutanud:
Mis õnnetus, mis jubedus
läks lahti väiksest teost?
Vaid pisut teed said mereveed
ja veri kastis kaldad need.
Samal ajal kui Britannia jäi ilma oma Ameerika asumaadest, tekkis teega muidki tõsiseid probleeme. Aastaks 1800 oli tee juurdunud Briti hinge kui rahvusjook, import oli kasvanud 23 miljoni naelani aastas. Praktiliselt kogu tee tuli Hiinast, tekitades suure ja kroonilise kaubanduse disproportsiooni. Osalt püüdsid britid probleemi lahendada, müües Indias toodetud oopiumi hiinlastele. Oopium oli 19. sajandil väga oluline äriobjekt, seda mitte ainult Hiinas. Britannias ja Ameerikas pruugiti tublisti oopiumi, sealhulgas naiste poolt, enamasti ravim paregooriku kujul või laudanumina. Oopiumi sissevedu Ühendriikidesse kasvas 24 000 naelalt aastal 1840 kuni vähemasti 400 000 naelani 1872. aastal. Põhitarbijad olid naised, palju anti seda ka lastele kui krupiravimit. Franklin Delano Roosevelti vanaisa Warren Delano ajas varanduse kokku just oopiumiäriga. Seda pole Rooseveltide perekond kunagi hõisates välja öelnud.
Hiina võimude lõputuks pahameeleks olid britid üliosavad veenma hiinlasi oopiumisõltlasteks hakkama. Ülikoolide turunduskursused peaks algama Briti oopiumiäri ajalooga. See oli nii vägev, et 1838. aastaks müüs Britannia Hiinasse oma viis miljonit naela oopiumi igal aastal. Paraku ei katnud see kulutusi tee sisseveoks Hiinast. Lahenduse võis anda ainult teekasvatus mõnes avarduva Briti impeeriumi soojas osas. Kuid probleemiks oli see, et hiinlased olid alati hoidnud teelehtede värskendavaks joogiks muutmise protsessi saladuses. Keegi väljaspool Hiinat ei teadnud, kuidas saada teetööstust käima. Siin sekkus tähelepanuväärne šotlane Robert Fortune.
1840ndail reisis Fortune kohalikuks makskeerunult kolm aastat Hiinas ringi, uurides välja, kuidas teepõõsast kasvatada ja teed toota. See oli riskantne ettevõtmine: kui ta oleks kinni võetud, oleks ta kindlasti vangi pandud, võib-olla hukatudki. Kuigi Fortune ei mõistnud ühtki Hiinas kõneldavat keelt, ütles ta enda alati tulevat mõnest kaugest provintsist, kus oli käibel teine dialect. Oma reisi tulemusena ei õppinud ta üksnes tee tootmise saladusi, vaid tõi Läände ka hulga väärtuslikke taimi, sealhulgas lehvikpalmi, kumkvaadi, mitu asaleade ja krüsanteemide liiki.
Tema juhtimisel hakati teepõõsast kultiveerima Indias tol kummmalisel saatuseaastal 1851, kui seal istutati 20 000 tuhat seemikut ja pistikut. Poole sajandiga, alates nullist 1850, kasvas teetootmine Indias 140 miljoni naelani aastas. Mis puutub Ida-India Kompaniisse, siis selle kuulsus lõppes õnnetult. Küllalt ootamatult tõi lõpu uue püssitüübi, Entfield P53 sisseviimine, just tee kultiveerimise alguses.
Püss oli vanamoeline, eestlaetav. Püssirohi oli rasvapaberist pakendites, mis tuli avamiseks katki hammustada. Kohalike sipoide (sõdurite) hulgas levis kumu, et pakkepaberi rasvatamiseks pruugiti sea- ja lehmarasva. See tekitas sipoides õudu, sest moslemite ja hindude meelest toob loomarasva tahtmatugi pruukimine kaasa igavese needuse. Ida-India Kompanii ametimehed võtsid asja tõsiselt. Mitu India sõdurit, kes olid keeldunud püssirohupakenditega tegelemast, anti sõjakohtu alla. Ähvardati karistada iga sõnakuulmatut. Paljud sipoid olid veendunud, et nende usku tahetakse asendada kristlusega. Õnnetu kokkusattumuse tõttu olid kristlikud misjonärid just siis hakanud Indias agaralt tegutsema. See puhus kahtlused eriti lõkkele. Tulemuseks oli sipoide ülestõus aastal 1857, kui kohalikud sõdurid ei kuuletunud oma Briti ülemustele, kellest paljud tapeti. Cawnpore`is ajasid mässajad ühte saali kokku kakssada naist ja last ja raiusid nad tükkideks. Teised süütud ohvrid visati kaevudesse uppuma.
Kui teated neist julmustest ulatusid brittide kõrvu, oli kättemaks nobe ja halastamatu. Ülestõus suruti maha ja mässajad hukati viisil, mis pidi lõpetama terrori ja esile kutsuma kahetsuse. Mõned lasti isegi kahuritest maha, nagu tihti kirjutatakse. Tohutu hulk lasti maha või poodi üles. Britannia oli vapustatud. Kohe pärast ülestõusu ilmus selle kohta üle viiesaja raamatu. Üldiselt nõustuti, et India on liiga suur maa ja probleem on liiga tõsine, et jätta seda ärimeeste kätte. Kontroll India üle läks Briti krooni kätte ja Ida-India Kompanii likvideeriti.
Linke
Kodulehekülg http://www.billbryson.co.uk/
Looming
“Kõiksuse lühiajalugu”, Teekond Suurest Paugust Inimeseni, Pegasus 2006, tlk Henn Käämbre.
“Ringkäik kodumajas”, Eraelu lühilugu, Pegasus 2011, tlk Henn Käämbre.
“Ei siin ega seal”, Reisid Euroopas, Tänapäev 2011, tlk Virgo Siil.
Inglise keeles
Reisikirjandus
The Palace under the Alps and Over 200 Other Unusual, Unspoiled and Infrequently Visited Spots in 16 European Countries (1985)
The Lost Continent: Travels in Small-Town America (1989)
Neither Here nor There: Travels in Europe (1991)
Notes from a Small Island (1995). (Adapted for television by Carlton Television in 1998)
A Walk in the Woods: Rediscovering America on the Appalachian Trail (1998) (Featuring Stephen Katz)
Notes from a Big Country (UK) / I’m a Stranger Here Myself (U.S.) (1999)
Down Under (UK) / In a Sunburned Country (U.S.) (2000)
Bill Bryson’s African Diary (2002) (travels in Africa for CARE International)
Walk About (2002) (Combined in one volume are Down Under and A Walk in the Woods)
Keel
The Penguin Dictionary of Troublesome Words (1984)
Made in America (UK) / Made in America: An Informal History of the English Language in the United States (U.S.) (1994)
The Mother Tongue: English and How It Got That Way (U.S.) / Mother Tongue: The English Language (UK) (1990) (Adapted for Journeys in English (2004) BBC Radio 4)
Bryson’s Dictionary of Troublesome Words (2002)
Bryson’s Dictionary for Writers and Editors (2008)
Teadus
A Short History of Nearly Everything (2003)
A Really Short History of Nearly Everything (2008) (Children’s version of 2003 book)
On the Shoulders of Giants (editor, 2009)
Seeing Further: The Story of Science, Discovery and the Genius of the Royal Society (editor, 2010)
Biograafia
Shakespeare: The World as Stage (2007)
Ajalugu
Icons of England (2008)
At Home: A Short History of Private Life (2010)
Doubleday One Summer: America 1927 (2013)
Memuaarid
The Life and Times of the Thunderbolt Kid
Aarne Ruben
Aarne Ruben (1971) – eesti kirjanik ja ajakirjanik.
Ta on kirjutanud romaane, mis baseeruvad Eesti 20. sajandi ajalool. Tema tuntuim teos on “Volta annab kaeblikku vilet”, mis räägib 1905. aasta Vene revolutsioonist, Leninist ja dadaistide liikumisest Zürichis.
Aastal 2000 võitis ta teosega “Volta annab kaeblikku vilet” Eesti romaanivõistlusel esimese koha.
Foto: Arno Mikkor /Delfi
Katkend “Karl Kiilaspea pärijad”, Kirjastus Fantaasia 2013, lk 85-89.
“Kus mu tasu on?” käratasin ma ülevaatajale. “Kas me siis tõesti selle töö eest ühtki teenarit ei saa?”
“Siin on sinu tasu!” röögatas see beerserk elajalikult ja äigas oma raudse piitsaga mulle vastu nägu, kus oli veel niigi punaseid ja paranemata arme. Kiristasin jõuetult hambaid: küll ma selle mehega veel arved õiendan! Kõik see käis tublisti üle mõistuse: külm, nälg, piinamine ja nüüd veel see peks ka!
Säärasest matsust ei olnud mulle veel küll ja ma hüüdsin norsemenni laevavanematele:
“Te veel maksate selle eest!” Alex katsus mind maha rahustada, et ma oma aadli-keevaverelisusega iseendale halba ei teeks.
Seepeale lubasid Põhjala laevavanemad mind kandilisse heeringatünni soolata.
“Ma ei karda teie ähvardusi heeringatest,” ütlesin ma nüüd juba palju vaiksemalt. “On olnud rändrüütleid, kes võidelnud merel hiidangerjatega, nagu sire Caradock ja sire Perceval.”
Nüüd on viimane aeg teile tutvustada erinevate põhjameeste liike ja laade. Kes on need suured tugevad mehed, kes meie maa rannikuäärseid külasid laastamas käivad ning kes piirasid isegi Pariisi? Viikingid on mehed kiiretel hobustel, kes valdavad ülihästi mõõga käsitlemise kunsti. On neid, kes söövad enne lahingut kärbseseent, et raevukamalt võidelda; siis ei halasta nad tavaliselt kellelegi, ka naiste ja laste asemel näevad nad üksnes võitlevaid kogusid, kes tuleb surmata. Neid kutsutakse beerserkideks.
Kuid Põhjala meeste hulgas on erinevaid nägusid, kes tuleks meelde jätta. On niinimetatud valged viikingid, kes tulevad meresaartelt pimedas pakaselises põhjaruumis, nendega läbi rääkida ei anna. Mustad viikingid on aga wendide naabrid ja osa neist elab ka Normandias. Neil on eriline viha Jumala teenijate vastu, keda nad tapavad ohtralt. Nemad kummardavad musta kaarnat ja kui nendega rääkida, miks on see nii, vastavad nad hambaid kiristades: igaüks peab ise oma saatanat kilbil kandma. Seega on nendega võimalik ka inimese moodi rääkida.
Frangid teavad kõiki liike ja laade viikingeid, sest meie rannikutel käib neid mitmeid. Kui üks laevavoor läheb, siis teine tuleb. Götalased ehk goodid jõuavad igale poole ja kui nad peaksid lahingus lüüa saama, meisterdavad nad suure paadi, panevad laibakuhila sellesse ja lükkavad ta siis merele. Nii matavad nad ainult oma surnuid, mitte võõraid, keda nad jätavad lihtsalt vedelema, hambad irevil. Tulevikku seletab nende juures völva või vulva nimeline selgeltnägija, kes kas istub lohuga kivil või kannab kaasas potte ja panne, millega ta siis suurt müra tekitab. See kõmistamine on vajalik selleks, et sõjajumal Odin sibülli ette ilmuks, ja sibüll väidab, et temal on sõjajumalaga otseside. On goodid võidelnud lahingus, siis olen neid kuulnud frankide põlevate majade vahel ringi lipates teisigi jumalaid hüüdvat, sest nende sõjamehed teevad kõike vaid kisa ja käraga, välja arvatud siis, kui on vaja hiilida. Nad tunnevad ka saatusehaldjaid ja kummardavad enne raskeid katsumusi amulette, mida siis pärast lahingut verega niisutatakse. Kuid nüüd aitab sellest jutust, sest siis võib kergesti jääda mulje, nagu ma viikingeid kiidaksin.
Nood norsemennid ütlesid meile, et meie laevasõit jõuab lõpuks välja paika nimega Tydes, mis meie keeli tähendab “hoovused”. See olevat üsna Jüüti poolsaare tipus. Seda kuulnud, panin ma käe oma endisele kannupoisile sõbralikult õlale: “Seal katsume põgeneda!” Aga kannupoiss oli juba nii tundetuks jäänud, et ei osanudki enam millegi üle rõõmustada. Palvetasin, et ta jaks ja tahe teda lõplikult maha ei jätaks. Ja mõtlesin endamisi Partalopale, Montsalvage`i krahvile, kes oli koos oma senjööriga Konstantsilinna all sõjakäigul. Kuid vaenlased Kreekas saavutasid selle, et kogu armee disarmeeriti, üksnes Partalopa ja ta rüütlid keeldusid pistodasid hõlma alt ära andmast ja see oli nagu väike võrdpilt meie praegusele olukorrale. Nemad tõmbusid ühele väikesele alleele ega lasknud kedagi ligi. Äravõetud relvadega rüütel pole ju enam rüütel, nagu nüüd meiegi.
Tydes osutus kala järgi lõhnavaks sadamaks ühes kõrvalises, kitsas, suuremate meretuulte eest kaitstud sadamas. Nüüd läksid kõik normannid maale, kõrtsidesse lõbutsema ja naistega aelema, sest mere-elu oli olnud väga üksluine. Meie alusele jäi vaid üks hellebardiga varustatud valvur. Õnnekombel juhtus aga nii, et paremas aerureas leidus üks vapper frank, keegi Richomeri-nimeline, kelle ahel oli ära kulunud ja ta tõmbas selle laevapõrandast lahti. Nüüd oli ta vaba ja sellesama ahelaga kägistas ta laevavalvuri ära, enne kui too häält teha jõudis. Nüüd püüdis ta vardja hellebardiga ka kõigi oma seltsimeeste ahelad katki raiuda, aga nii peen raud ei võta karmi ning jämedat ahelat. Richomer leidis, et ta peab maale minema ja sealt sepa kutsuma.
Mõne aja pärast naasis Richomer ühes taanlasest sepaga. Kuidas õnnestus Richomeril taani keelt oskamata sepp ära rääkida, jäi meile küll mõistatuseks. Kuid peamine, et sepp asus meie ahelate kallal otsekohe tegutsema. Pooled meie hulgast nägid kohe seda ülevat hetke, mil ori purustab ahelad, sest sepp virutas ahelatele raske haamriga, aga pooled jäid ikka vangi. Raskemate ahelate kohta ütles sepp midagi oma keeles ja näitas märkidega ja me saime aru, et siin tulise rauaga katkipõletamist tarvis läheb. Sel kombel olid pooled meist pääsenud, aga pooled ikka veel vangis. Nii pääses ka Alex, aga mina olin endiselt laeva küljes kinni.
Richomer võttis nüüd kõik endised orjad kokku – nende hulgas oli nii franke kui sakse – ja otsustati rünnata seda meremeeste küla, prassivad orjaperemehed hävitada ja võim eneste kätte võtta. Kaugemas tulevikus ka oma lipp maalinnale lehvima panna, endi hulgast komtuur valida ja kirikut ehitama hakata. Tydesesse pidi tulema kristlik linnriik.
Pidime sepale väga tänulikud olema, sest vähe sellest, et ta orjad päästis – ta jagas nendele ka mõõku ja nugasid. Orjad jagunesid kaheks rühmaks, kes pidid ründama kahte peamist sadamakõrtsi, kus peremehed libudega aega veetsid. Mina jäin laevale, jalg endiselt ahelas, tulemusi ootama. Ise veel mõtlesin, et paganlikest külakõrtsidest ei saa ju palju oodata. Kindlasti puudub nende ustelt veini saadaolevust tähistav pärjake “circulus vini”.
Tulemused saabusid kiiresti. Ootajad nägid tulekahjukuma küla kohal, tuul tõi meieni karjeid, taanikeelseid vandesõnu, mida me laevalgi olime sagedasti kuulnud, hobuste kabjaplaginat ja naiste kriiskamist. Tuli levis salakavalalt nagu madu ja kõik puidust sadamaehitised võtsid pikkamisi tuld. Peagi süttis meiegi laeva parras. Õudusega mõtlesin, et kuigi võisime ühest surmast pääsenud olla, ootas meid teine, kohutav tulesurm. Ometi tegi tuli seda, mida sepp oli tegemata jätnud: ta õõnestas tekitalad läbi ja laevatekk varises kokku, samal hetkel rõksatasid aga kõikide laeval viibijate ahelad lahti. Jäi küll üks ahel, aga seda võis käsitleda kui jalavõru, millest saab lahti kohe, kui peaksime esimest korda nägema viili või rauasaagi.
Meie ei saanud kuiva jalaga maale nagu meie sõbrad, vaid pidime sumama kaelani rannikuäärses roostikus, jääkülmas soolases merevees. Õnneks pakkusid arvukad tulekahjud meile kohe rannal enese soojendamise võimalust. Olime viiekesi, viimased laeval olnud mehed, kes lootuse ammu kaotanult nüüd selle taas leidsid.
Peagi nägin ma oma Alexit teed mööda tulevat. Ta habe sädeles tulekahjukuma paistel rasvatilkadest, ühes käes hoidis ta peaaegu särisevat hanekintsu ja teises korvi mahlakate pirnidega. “Isand, nüüd on pidusöök!” hüüdis ta ja lisas, et orjapidajad on une pealt viimseni tapetud, vaid vähestel õnnestus maalinna põgeneda. Meie toidulaual on nüüd küllus ja kui me oleme toidu ja söögiga veidi oma jõudu kosutanud ja end välja maganud, ründame ka linnust.
Tahtsin kannupoisile ütelda, et asjad ei ole nii head, kui nad välja paistavad, aga samal hetkel selgus, et salamõrtsukas oli mind jälitanud ja kusagilt sadamavintsi tagant lastud põlev nool tungis mu abaluusse.
Looming
luulekogu “Ajakirjanik”, Aarne Ruben 1994
romaan “Volta annab kaeblikku vilet”, Tänapäev2001
“Vares-Barbaruse valitsus”, SE JS 2001
“Elajas trepi eelastmel”, Tuum 2004
novellikogu “Lugusid Anveltist ja Kingissepast”, Eesti Keele Sihtasutus 2007
“Ärid kuuliaukudega majades”, Eesti Raamat 2009
“Viimne kohtupäev”, Eesti Raamat 2010
kriminaalromaan “Ilusast naisest ei saa head muumiat”, Randvelt Kirjastus 2011
rüütliromaan “Karl Kiilaspea pärijad”, Kirjastus Fantaasia 2013
Linke
Kaarel Kressa “Aarne Ruben suhtub riigikukutajatesse huumoriga”, Eesti Päevaleht 1.08.2009, http://www.epl.ee/news/kultuur/aarne-ruben-suhtub-riigikukutajatesse-huumoriga.d?id=51174608
Aarne Ruben “Aarne Ruben: väljaspoolt otsida pole tarvis, kõik on sees”, Postimees 14.05.2013, http://arvamus.postimees.ee/1234940/aarne-ruben-valjastpoolt-otsida-pole-tarvis-koik-on-sees/
Aarne Ruben “Mõtle sünergeetiliselt!”, Eesti Ekspress, 24.05.2011, http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/aarne-ruben-motle-sunergeetiliselt.d?id=46488161
Nädala autor 