Heinrich Böll

26. jaan. 2009 at 11:00 e.l. (Nädala autor 2008)

Heinrich Theodor Böll (21.12.1917-16.07.1985). Saksa kirjanik, 1972. Nobeli kirjanduspreemia laureaat.
Heinrich Böll sündis Kölnis katoliiklikus peres. Peale osalemist II maailmasõjas ja viibimist interneeritute laagrites alustas B. oma sünnilinnas kirjanduslikku tegevust. 1947-48 ilmusid esimesed lühijutud. Bölli loomingu läbivaid teemasid on Teine maailmasõda ja selle pärand sakslastele. B. teoste peategelaseks on nn väike inimene, kes peab tulema toime sõjast raputatud Saksamaal oma põlvkonna painete ja kõhklustega. 

Heinrich Böll „Ametisõidu lõpp”, Varrak 2008. Lk 136-138.
Katkend

   Tunnistaja professor Büreni ülesastumine vaid nõrgalt valgustatud saalis väärinuks mitte ainult suuremat, vaid suurt publikut; ühes detailis Büreni ülesastumise kirjeldamisel esines hiljem ka vastuseis kirjanduslikult väga huvitatud Aussemi ja sellistest peensustest vähem hooliva Hermese vahel, kes vaidles vastu Aussemi kirjeldusele Büreni ülesastumisest kui täpsest „minnalaskmisest”, esitades väite, et „minnalaskmise” mõiste välistavat iga varjundi mõistest „täpsus”; sellele väitis Aussem vastu, et just minnalaskmine vajavat täpsust ja täpsus minnalaskmist, mis nähtub sellisest mõistest nagu „uljus” – sõnas „uljas” olevat minnalaskmist ja täpsust, ning kui ta ei nimeta Büreni esinemist „uljaks”, siis sellepärast, et mõiste tundub talle liiga kulunud; tema jääb selle juurde, et Büreni esinemist iseloomustanud täpne minnalaskmine. Ilmselt polnud ükski kohalolija peale Hermese, kes oli Büreniga seda käimasolevat asja juba mõne korra arutanud, professorit tunnistajaks kutsudes sugugi oodanud, et saab näha sellist nähtust nagu Büren; koguni Gruhlid paistsid esimest korda uudishimu tundvat. Büren kandis väga avarat hernekollast kordpintsakut, ja kuna Hermes oli talle öelnud, et on vist parem lips kaela panna, siis kandis ta samuti hernekollase särgi juurde üsna jämedat, kaela ümber seotud keerdnööri, nagu neid jõulu ajal kasutatakse kingituste pakkimiseks; ta püksid olid spinatirohelised, kingad väga lõdvalt põimitud naharibadest, peaaegu sandaalid, seevastu ta tumedad juuksed olid pügatud sõnaselge kodanlikkusega; samuti oli tal habe aetud; ta pruun ja heas tervises nägu, kus Agnes Halli hilisemail sõnul olid „armsad koerasilmad”, peaaegu säras lahkusest, kui ta kähedal häälel oma isikuandmed teada andis: kolmekümne nelja aastane, abielus, seitse last, kaebealustega ei otseses ega kaudses suguluses. Hermese lühida palve peale ütles ta, et oli siin arutusel olevat „sündmust” täpselt uurinud, saanud näha kõiki selle kohta antud ütlusi, kaasa arvatud tema jaoks tähtsaimat, proovireisija Erbeli oma, millest ta olla justsama kuulnud härra jurist Hermese käest, et üliväga tähtsad üksikasjad, mille Erbel oli lasknud protokolli kanda, olla tänase protsessi käigus leidnud kinnituse ühe politseiametniku suu läbi; selles kirjeldatud ülimalt huvitavaid elemente; kas ta tohib kaebealustele küsimuse esitada. Kui Stollfuss ütles, et tohib, küsis Büren, kelle näost ei kadunud kordagi rõõmus meel, noorelt Gruhlilt, kuidas oli ta tekitanud selle muusikalise heli, mida proovireisija Erbel oli kirjeldanud osalt ragina, osalt trummeldamisena ning „peaaegu ilusana”. Gruhl juunior sosistas kõigepealt Hermesega, enne kui püsti tõusis ja ütles, et ta ei saa saladust reeta, kuna see on üks väheseid stiilielemente, mida ta kavatseb edasi arendada, tal olevat sellest laadist rohkematki plaanis; juba olla ta uurinud vanarauaplatsil „vedurikatelde mõõtu” vanade katelde järele, et aja ja võimaluse tulles kontserti anda. Kirjeldatud ja talle materiaalse kahju tekitamisena süüks pandud sündmus olnud üksnes „esimene küll kordaläinud eksperiment”, mida ta kavatsevat jätkata. Kui Stollfuss palus tal usaldada kõigi kohalolijate, ka pealtvaataja preili Halli saladuse hoidmise kohustust ja mitte keelduda „härra professorile” informatsiooni andmast, ütles Gruhl enda kindla olevat, et „tunnistaja Bürenil” liigub meeles midagi plagieerivat, nagu kunstnike seas kombeks; ka selle peale ei kaotanud Büren oma rõõmsat meelt, möönis, et ta uudishimu pole päris altruistlik, kuid andis Gruhlile mõtelda, et tema, Büren, esindab täiesti teistsugust kunstivoolu ja ta lubab Gruhlile pidulikult, et ei reeda saladust väljapoole kohtusaali. Taas pidas Gruhl jununior nõu kaitsjaga, kes palus eesistujat, et too laseks Gruhl juuniori ütluse protokolli kanda ja „annaks sellele niiviisi omamoodi autoriõiguse märgi”. Väga heas tujus Stollfuss palus Aussemil Gruhli ütlus protokolli kanda. Gruhl juunior, kelle kahtlustus oli taas taganenud rõõmsameelsuse ees, ütles nüüd, et neid hääli tekitanud ta köhakommide ja osalt ka koorevenistega, tähendab, tumedamaid hääli köhakommide, heledamaid koorevenistega, ja ta kallanud kõigepealt mõlemad kanistrid autosse tühjaks, siis mulgustanud need, täitnud köhakommide, täpsemalt koorevenistega, uuesti kinni kruvinud, tuli, äga tuli andnud siis soovitud efekti; varasemad katsed hapude kommide ja niinimetatud vähikaeltega, mida ta teinud suures konservipurgis, olla nurjunud, sest see värk sulanud üles ja valgunud lödiks, selle asemel, et „muusikat teha”. Ta eksperimenteerinud ka kitsesõnniku ja lihtsate katkimurtud suhkrutangidega – tulemust saavutamata. Prokurör, kes ei kaotanud ainult kannatust, vaid hakkas ka vihaseks minema, sest oma hilisemat tunnistust mööda „haaras teda kahetsus, et ta oli lasknud neil Reini rebastel endale selle protsessi kaela määrida”, küsis nüüd Bürenilt, kas too on korraline või erakorraline professor. Büren, kel siin pääses suust peaaegu alp naerukihistamine, et ta pole ei seda ega teist, vaid akadeemiaprofessor lähedal asuvas suurlinnas, tema töölepingul on peaministri allkiri, ta ei kanna seda lepingut küll alati kaasas ega keha ligi, aga seda saab päris kindlasti „kodunt kätte leida”; tal on koguni õigus pensionile ja – sedagi teatas ta jälle naeru kihistades – viimasel doktorivalimisel olla temast küll veel „üle mindud”, aga ta olevat kindel, et järgmisel korral saab ta „ehtsa šansi”. Tema skulptuurid, lisas ta, seisavad, „oodake,” ja luges näppude peal vaikselt iseendaga rääkides seitsmeni, „seitsmes muuseumis, ja neist kolm välismaal. Teate mis, ma olen tõepoolest ametnik,” ütles ta prokurörile ikka veel heatujuliselt naeratades.

Loomingut:
Heinrich Böll „Ametisõidu lõpp”, Varrak 2008
Heinrich Böll „Klouni silmaga”, Eesti Päevalehe Raamat , esmak eesti keeles 1968.
Heinrich Böll „Doktor Murke kogutud vaikimine”, LR, Perioodika 2001
Heinrich Böll „Katharina Blumi kaotatud au”, LR, Perioodika 1995
Heinrich Böll „Piljard kell pool kümme”, Eesti Raamat 1994
Heinrich Böll „Kaitsjata kodu”, Monokkel 1993
Heinrich Böll „Iiri päevik”, LR, Perioodika 1987
Heinrich Böll „Jällenägemine puiesteel”, LR, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus 1958

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Epp Petrone

26. jaan. 2009 at 10:58 e.l. (Nädala autor 2008)

27. novembril 2008 kl 14.00 linnaraamatukogu kirjanduskohvikus Epp Petrone „Roheliseks kasvamine”

Epp Petrone (1974) on eesti ajakirjanik, kirjastaja ja blogija.
Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust. Epp Petrone on töötanud ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Ta on töötanud TV 3-s, saadete “Kahvel”, “Robinsonid” ja “A4” toimetajana.

Epp Petrone „Roheliseks kasvamine”, Petrone Print 2007,
Katkend 
Vabandust, mul on oma kilekott…
New York, juuli 2005

Iga kord, kui poes käin, tahab müüja pakkida kõik mu kaubad kilekottidesse, ikka ühte kaks toodet ja teise kaks toodet ja kolmandasse kaks toodet. Need on mõeldud kaubakärusse viskamiseks ja auto juurde sõidutamiseks, sest ega siis normaalne inimene jala poes käi – ja paljudel on kodus kottide autost külmkappi toimetamiseks olemas spetsiaalne käru, kuhu siis kilekotilaadung uuesti visatakse.
   Olen katsunud seal müüja juures hästi kiiresti kätsatada: „Vabandust, mul on oma kotid kaasas!”
   Vahel lisan ka poolnaljatoonil juurde: „Mul on kodus niigi palju kilekotte, tahan keskkonda hoida!”
   Vähemasti kõõrdpilgu osaliseks saan alati. Enamasti jätab müüja solvunud ilmel kaupade ladumise pooleli ja ütleb: „No pange siis ise nii, nagu, teie tahate.” On ka juhtunud, et müüja, suur mustanahaline tädi, jätkab oma kottide võtmist, käratades vastuvaidlemist mittelubaval jämedal häälel: „Ei, meil on oma kotid!” Ise vist mõeldes: „On ikka loll küll, ei tea, kuidas oma vanu kilekotte prügisse visata!”
   Nüüd olen aru saanud, et paremini toimib nende jaoks see, kui mul on oma suur seljakott. Annan selle kiiresti kassas müüjale üle ja ütlen: „ Kilekotte pole vaja, mul on niimoodi lihtsam.”
   Seda võtavad nad kuidagi leebemalt kui keskkonnakaitselist lisavabandust. Sest mugavus –  sellest saavad ameeriklased aru. Ütlevad omaette: „Nojah, see tegelane on millegipärast ilma autota poodi tulnud ja nüüd peab ta jalgsi kuidagi selle seljakotiga koju saama, vaeseke.”

Kilekotitasandilt edasi…
Tartu oktoober, 2007
 
Eelmiste ridade kirjutamisest on möödas umbes kaks aastat. Sattusin hiljuti lugema keskkonnateadlikuks muutuva inimese faasidest. Kõige esimesena toodi ära „kilekotitasand”. See on aeg, kui hakkad märkama kilekottide ja plastpakendite vohamist enda ümber ja andunult selle vastu võitlema. Kilekotitasandilt saavad alguse suured asjad. Näiteks kirjeldas praegune üks juhtivaid maailma keskkonna(aja)kirjanikke Julia Hailes aastal 1989 Briti ajalehes Today oma kolumnis järgmist juhtumit. Tal tekkis tüli poemüüjaga – Julia ei tahtnud võtta kilekotti ja müüja kutsus kohale mänedžeri. Suure kemplemise peale õnnestus kliendil siiski lahkuda ilma kilekotita ja ta kirjutas sellekohta üleriiklikus ajalehes retoorilise loo. Mõni aeg hiljem trükkis seesama poekett, Mark & Spencer, oma kilekottidele: „Palun taaskasuta seda kotti ja hoia keskkonda.” Julia Hailes kirjutas uue loo: miks pakuvad poed ainult kilekotte? Poekett vastas tegevusega, tuues müüki ka riidekotid.
  
Loomingut:
Õun ära süüa? (koos Dagmar Reintamiga), Pegasus 2007
Minu Ameerika: pihtimusi ja reportaaže, Petrone Print 2007 
Minu Ameerika 2: ülestähendusi unelmatemaalt, Petrone Print 2007 
Meestest, lihtsalt (koos Dagmar Lambiga), Petrone Print 2007
Roheliseks kasvamine,  Petrone Print 2007
Kust tuli pilv? , Petrone Print 2008

Linke autorist ja tema loomingust:

Mari-Leen Albers „Epp Petrone kuivatab käsi juustesse!” Õhtuleht, 31.01.2008,
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=264699

Artikleid Naistemaailm.ee-s
http://www.naistemaailm.ee/artikkel.php?autor=Epp+Petrone

Kadri Kõusaar:  Epp Petrone „Roheliseks kasvamine”, Eesti Ekspress, Areen, 17.01.2008
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/17EC17023DE85967C22573CA004E487D

Krister Kivi: Epp Petrone „Minu Ameerika”, Eesti Ekspress, Areen, 21.06.2007,
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/EF3C99F9E2F6EC1AC22572F700328A7A

Artikleid ajakirjas Eesti Naine
http://www.eestinaine.ee/artikkel.php?autor=Epp+Petrone

Püsiviide Lisa kommentaar

Maimu Berg

26. jaan. 2009 at 10:57 e.l. (Nädala autor 2008)

Maimu Berg (sünd. 1945) eesti kirjanik, kriitik ja poliitik. Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli 1968. eesti filoloogina ja 1986. ajakirjanikuna.Tuntud kirjanik ja tõlkija räägib oma armastusest Põhjala vastu ja soome kirjanduse grand old lady`st Eeva Kiplist.

14. novembril 2008, kl 17.30 Tartu Linnaraamatukogu kohvikus „Vaikne Nurgake”
„Kohtumine kirjanik Maimu Bergiga”

Katkend:  Maimu Berg „Kirjutajad. Seisab üksi mäe peal”. Eesti Raamat, 1987, lk 222-224.

Toomkiriku suured sünged varemed paistavad kaugele üle terve Tartu linna. Miks ehitati siia, südamaale, nii võimas pühakoda? Kas oli sakslaste hirm kohaliku rahva ees tõesti nii kange, et nad oma vägevust ja üleolekut hiigelhoonega pidid kinnitama? Või oodati siia külla Jumalat ennast? Kui suur võis see kirik veel siis olla, kui tal tornid alles olid ja üle poole Liivimaa paistsid?
    Aga kui Jaak üles mäkke jõuab, muutuvad varemed otsekui väiksemaks, isegi kodusemaks. Seesama punane telliskivi, mis talle Jakobi kiriku seinu meelde tuletab. Ja elavad klaasitud aknad Toomkiriku kooripoolses otsas. See oli professor Morgensternil suurepärane mõte siia raamatute ja tarkuse tempel ehitada! Vernunft ja Offenbarung ühe katuse all! Üks täies elujõus ja ligitõmbav, teine, ehk küll võimas ja hirmuäratav, aga siiski varemetes.
     Jaak kobab taskus kindralsuperintendant Sonntagi kirja Morgensternile. See on soovituskiri ja peaks Jaagule julgust andma professori ja ülikooli raamatukogu direktori palge ette ilmuda. Aga ometi tunneb noormees imelikku värinat põlvedes, mida ta ehk ainult siis tundis, kui väikese poisina Jakobi kiriku torniluugil rippus ja otse alla vaatas. Või on see tänane värin külmast? Igatahes ei lähe Jaak veel raamatukokku, vaid kõnnib ümber varemete, puudutab sõrmedega siit-sealt telliskive, mis äsjase käreda külma järel on härmas, kirjutab härmatisele oma nime – Christian Jacob Petersohn, siis nühib selle kuuevarrukaga ära ja kirjutab lihtsalt Jaak. Kuidas peab ta professor Morgensterni ette astuma?  Kas kui Christian Jacob Petersohn, Riia noormees, kes tuli Tartusse ülikooli õppima nagu paljud teised enne teda – ei millegi poolest eriline, ei halvem ega parem? Või trotsliku eesti poisina, ilma päritolu ja nimeta, lihtsalt Jaaguna? Kõige õigem oleks jääda iseendaks, aga see on ka kõige raskem. Sest iseendas on Jaak tegelikult kahtlemas, kõigele oma trotsile ja enesekindlusele vaatamata.
    Mõned üliõpilased tulevad talle siin vastu ja silmitsevad teda, põgus muie suunurgis või silmades. Nad on kenad ja tähtsad oma mundrites, nööbid sätendamas, sinisest kalevist kuubedel säramas kuldsed tikandid. Puudub ainult mõõk puusal – selle on uus kuraator Lieven kahevõitluste kartusel ära keelanud. Eemalt tuleb veel üks noormees, ilus, kõrgi hoiakuga ja upsakas, kannused kõrgete saabaste küljes, keep hooletult üle sinise tudengikuue visatud. Noormees heidab Jaagule üheainsa kõrgi pilgu, hetkeks kerkib ta vasak kulm.
     „Tühisus,” mõtleb Jaak ja tõmbab oma kulmud trotslikult kortsu ning suundub otsustavate sammudega ülikooli raamatukogu ukse poole.
     „Noorhärral vedas,” ütleb raamatukogu vana valvur, „Härra direktor Morgenstern läks just praegu oma kabinetti. Minge üles teisele korrusele, paremat kätt.”
      Jaak läheb mööda kivitreppi üles, pöörab paremale ja satub otse vastamisi Apollon Musagetesega, keda ümbritsevad Zeusi ja Mnemosyne kipstütred. Ta valib neist välja oma lemmiku – Erato, see on suurerinnaline ja kitsapuusaline, ahvatlevate ümarate õlgadega, õhuke rüü rinna alt kokku tõmmatud, lokk langemas väikesele kõrvale. Erato vaatab oma tühjade kipssilmadega Jaagule ükskõikselt vastu.
       „Aita sina mind,” sosistab Jaak. „Kosta minu eest.” Erato heldib, naeratab julgustavalt, ta tühjadesse silmadesse ilmub elav pilk ning ta põskedel helkleb tõusva jaanuaripäikese roosakas valgus. Jaagule meenuvad Franzéni read, mida ta hiljuti oma päevaraamatusse kirjutas: 
                                    „Ingen Erato på Tules fjällar
                                     Gratierna böd till dans.”

Ja ta naeratab vastu Eratole, kes ometi on sattunud siia kaugele põhja, Thule tundrutele.
       Johann Simon Carl Morgenstern on umbes neljakümne viie-viiekümneaastane mees, ilusate, oma tõule iseloomulike tugevate ja kindlate näojoontega ja väljendusrikka pilguga. See, kuidas ta aeglaselt, peaaegu võrgutavalt oma lauge kergitab, annab Jaagule märku, et väärikas professor on edev. Aga ka Morgensternile ei jää tähele panemata tema ees seisva noormehe uuriv, pigem trotslik kui alandlik pilk, väljakutsuvalt lihtne rõivastus (võib-olla on see küll kehvusest) ja halvasti lõigatud ja hoolitsemata juuksed.
       „Härra professor Morgenstern,” algab noormees alandlikumalt, kui tema hoiakust või pilgust oleks võinud eeldada. „Lubage, et ma teile ühe kirja edasi annan härra kindralsuperintendant Carl Gottlob Sonntagilt Riiast.”
       „So-oh!” naeratab Morgenstern pisut pilklikult. „Kas noorhärra on tema magnifitsentsi kuller?”
       „Päriselt just mitte, õigemini, ühtpidi kuller ja teistpidi abipaluja. Christian Jacob Petersohn on minu nimi,” Jaak taipab alles nüüd kummardada, teeb aga seda elegantsi ja kergusega, mis Morgensterni üllatab. „Veidrik,” mõtleb Morgenstern, „noor radikaal. Üks järjekordne Freidenker, kelle see Sonntagi ja Grave ratsionalism on peakese segi ajanud.” – „Kus on siis see härra Sonntagi kiri,” pöördub ta noormehe poole. See ulatab kiiresti kirja, millel Morgenstern näeb kindralsuperintendandi tuttavat pitserit. Aeglaselt arutab Morgenstern kokkumurtud paberi lahti ja loeb. Tema ilmest pole märgata, millist muljet soovituskiri talle avaldab. Kui ta uuesti silmad tõstab, on neis endist viisi seda heatahtlikku pilget, millega Morgenstern noormeest ennegi vaatas. „Õieti pole minul teiega suurt midagi peale hakata, härra…” Morgenstern silmitseb kirja, leiab sealt otsitava nime „härra Petersohn,” ütleb ta kiiresti. „Ma anna teid härra Andersile üle. Võib-olla saab ta teile nõu anda, mõne korteri soovitada või midagi taolist. Siis minge viige oma paberid ülikooli sisse, tehke seda juba täna – mida varem, seda parem. Ja pange end nende loengutele kirja, mis teile vajalikud on. Te tahate teoloogiks saada?” Peterson kummardab vastuseks. 

Looming:
„Kirjutajad. Seisab üksi mäe peal.”,  Eesti Raamat 1987
„On läinud: lugusid ja muinasjutte”, Eesti Raamat 1991.
„Ma armastasin venelast. Nemad”, Kupar 1994; Tänapäev 2004.
„Mina, moeajakirjanik”, Huma 1996.
„Ära”, Tuum 1999.
„Tants lahkunud isaga: vaated Eesti ellu”, Kirilille Kirjastus 2003.
„Rokokoo daam. Minu elu temaga. Vanad lood”, audioraamat CD, Pärnu 2005.
„Unustatud inimesed”, Tuum 2007.

Tõlked:
Päivi Setälä „Keskaja naine”, 1995.
Päivi Setälä „Antiikaja naine”, 2001.
Martti Turtola „President Konstantin Päts”, 2003.
Max Jacobson „XX sajandi lõpparve”, kaastõlkija Joel Sang, Vagabund 2005.
Päivi Setälä „Renessansiaja naine”, 2005.
Martti Turtola „Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939-1940”, 2008.
Jouko Turkka „Connecting people”, 2001.
Martti Turtola „Kokkola”, 2006.
Reko Lundan „Suurema kurbuseta”, 2007.

Linke:
Maimu Berg: Tee jõukuse paradiis?, Eesti Päevaleht, 10.01.2007.
http://www.epl.ee/artikkel/369352
Maimu Berg: läänes ei juleta või taheta näha kommunistidel suurt süüd, Eesti Päevaleht, 8.05.2007,
http://www.epl.ee/artikkel/384984
Toomas Hussar „Maimu Berg „Unustatud inimesed””, Eesti Ekspress, Areen, 5.04.2007.
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/96C4802F821ACB7DC22572AB00378A83
Maimu Berg: Meie soomlased – heas ja kurjas, Delfi, 7.12.2007
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=17636751
Maimu Berg „Klassikud seebiks – miks ka mitte! Teater.Muusika.Kino
http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/0075.htm

Püsiviide Lisa kommentaar

Jean-Maria Gustave Le Clézio

26. jaan. 2009 at 10:56 e.l. (Nädala autor 2008)

Tänavune, 2008. aasta Nobeli kirjanduspreemia anti prantsuse kirjanikule Jean-Marie Gustave Le Cléziole.

Sündinud 13. aprillil 1940 Nice’is Prantsusmaal.
Alustas kirjutamist 7-aastaselt, sai kuulsaks 23-aastaselt oma debüütromaaniga «Protokoll», mida autasustati Renaudot’ preemiaga.
On avaldanud ligi 30 raamatut, sh novellid, romaanid, esseed, tõlked, lisaks kirjutanud arvustusi ja raamatute eessõnu.
1994. aastal tegi prantsuse kirjandusajakiri Lire küsitluse, kust ilmnes, et 13 protsenti lugejaist pidas teda suurimaks elavaks prantsuskeelseks autoriks.
Eesti keeles on ilmunud kaks Le Clézio raamatut: «Diego ja Frida: Mehhiko kuulsa kunstnikepaari Diego Rivera ja Frida Kahlo elu ja armastuse lugu» Sirje Keevalliku tõlkes ja «Kõrb» Kristiina Rossi tõlkes. 

Katkend:  „Kõrb”, lk 301-303.

Saabus surm. Ta alustas lammastest ja kitsedest, ka hobustest, kes jäid pundunud kõhu ja harali jalgadega jõesängi lebama. Siis jõudis järg laste ja raukade kätte, kes sonisid ega jõudnud enam üles tõusta. Neid suri nii palju, et neile tuli teha haud, pärijõge allapoole, punase tolmuga kaetud künkale. Nad kanti ära koiduajal, ilma tseremooniata, vanadesse riidetükkidesse mässituna, ja nad jäeti lihtsasse, kiiruga uuristatud auku, millele asetati siis paar kivi, et metsikud koerad neid välja ei kraabiks. Surmaga samaaegselt saabus ka šergii-tuul. See hakkas iiliti puhuma, mähkides mehed oma kõrvetavatesse voltidesse, pühkides maa pealt kogu niiskuse. Nour hulkus koos teiste lastega iga päev jõesängis, otsides krevette. Ta seadis ka üles rohupaeltest ja oksaraagudest valmistatud püüniseid, et püüda jäneseid ja hüpikhiiri, aga tihti jõudsid rebased temast ette.
   Nälg näris mehi ja tappis lapsi. Sellest ajast saadik, kui rändurid punase linna alla jõudsid, ei olnud nad kuskilt toitu saanud, ja tagavarad hakkasid otsa lõppema. Iga päev saatis suur šeik oma sõjamehed linnamüüride ette, et paluda toitu ja maad oma rahvale. Aga auväärsed kodanikud muudkui lubasid ja ei andnud midagi. Nad olevat ise nii vaesed, ütlesid nad. Vihma polevat sadanud, põud olevat maa kõvaks muutnud ja viljavarud olevat otsas. Mõnikord läks suur šeik oma poegadega linna kindlusemüüride alla, et paluda maad, viljaseemet, mõnd palmitukka. Aga neil endilgi polevat küllalt maad, ütlesid auväärsed kodanikud, Jõelähtest kuni mereni välja olevat viljakad maad ära võetud, ja kristlaste sõdurid külastavat ühtelugu Agadiri linna, nad võtvat kõige suurema osa saagist endale.
     Iga kord kuulas Ma el-Aïnine auväärsete kodanike vastust sõnagi lausumata, siis läks ta tagasi oma telki jõesängis. Aga nüüd ei paisunud tema südames enam ei viha ega kannatamatus. Surma igapäevased külaskäigud ja kõrvetav kõrbetuul olid pannud ta jagama oma rahva meeleheidet. Näis, nagu oleks piki tühje jõekaldaid ekslevad või oma ulualustes kükitavad inimesed seisnud silmitsi kindla teadmisega, et nad on hukka mõistetud. Need punased maatükid, need punased põllud, need kidurad terrassid, kuhu oli istutatud oliivi- ja apelsinipuid, need hämarad palmisalud, kõik see oli neile võõras, kauge, nagu miraažid.
       Meeleheitest hoolimata tahtsid Larhdaf ja Saadbou linna rünnata, aga šeik oli niisuguse vägivalla vastu. Kõrbe sinised mehed olid praegu liiga väsinud, liiga kaua olid nad kõndinud ja nälginud. Enamik sõdureist oli palavikus, skorbuudihaiged, nende jalad olid kaetud mädanevate haavadega. Isegi nende relvad olid kasutamiskõlbmatud.
       Linnaelanikud hoidsid kõrbeinimeste eest kõrvale ja väravad jäid kogu päeva suletuks. Neile, kes olid söandanud kindlusemüüridele ligineda, oli vastatud püssipaukudega: see oli hoiatus.
       Viimaks, kui ta mõistis, et enam pole midagi loota, et nad surevad kõik üksteise järel jõe kõrvetavas sängis halastamatu linna kindlusemüüride all, andis Ma el-Aïnine märku asuda teele, põhja poole. Seekord ei palvetatud, ei lauldud ega tantsitud. Üksteise järel, aegamisi nagu haiged loomad, kes sirutavad oma liikmeid ja ajavad end tuikudes püsti, lahkusid sinised inimesed jõesängist, nad asusid uuesti teele tundmatusse.  Nüüd ei näinud šeigi väesalk enam endine välja. Nad kõndisid ühes vooris koos meeste ja loomadega, kurnatud nagu nemadki, riided räbaldunud, pilk palavikuline ja tühi. Võib-olla ei uskunud nad enam, et sel pikal rännakul on mingi mõte, võib-olla jätkasid nad teed lihtsalt harjumusest, viimsel võhmal, iga hetk kokku kukkumas. Naised astusid, ettepoole kaldus, nägu varjatud sinise kattega, ja paljudel polnud last enam ühes, sest see oli jäänud Soussi oru punasesse mulda. Voor oli piki tervet orgu välja veninud ja päris selle lõpus tulidki lapsed, raugad, haavatud sõdurid, kõik need, kes käisid aeglaselt. Nour oli nende hulgas, juhtides pimedat sõdurit. Ta ei teadnud enam sedagi, kus ta perekond on, see oli kadunud kuhugi tolmupilve. Ainult mõnel sõduril oli veel ratsaloom alles. Nende keskel sõitis suur šeik oma valgel kaamelil, mantlisse mässituna.
        Keegi ei rääkinud sõnagi. Igaüks kõndis omaette, nägu mustunud, vaadates palavikulisi silmi ainiti küngaste punast mulda lääne pool, et leida rada, mis läheb üle mägede pühasse Marrakechi linna. Nad astusid pead ja kukalt piitsutavas valguses, mis paneb liikmed valust värisema, kõrvetab keha kuni keskpaigani välja. Nad ei kuulnud enam ei tuult ega kõrbet kraapivat inimeste sammukaja. Nad kuulsid veel ainult oma südame häält, oma närvide häält, valu, mis vingub ja krigiseb trummikilede taga.

Eesti keelde tõlgitud looming:

„Päev, mil Beaumont tegi tutvust oma valuga”, (kogumikust) „Prantsuse novell”, Eesti Raamat, Tallinn 1973, tõlkinud Merike Riives.

„Kõrb”, Eesti Raamat, Tallinn 1990, tõlkinud ja järelsõna Kristiina Kross.

„Diego ja Frida. Mehhiko kuulsa kunstnikepaari Diegi Rivera ja Frida Kahlo elu ja armastuse lugu”, Kirjastus Kunst, Tallinn 2007, tõlkinud Sirje Keevallik.

Linke:
„Nobeli preemia sai Jean-Marie Gustave Le Clézio”, Postimees, 9.10.2008
http://www.postimees.ee/?id=39598

Triinu Tamm „Värske nobelist Le Clezio tuli mässates”, Postimees, 10.10.2008
http://www.postimees.ee/?id=39710

Kaarel Kressa ”Uus nobelist: prantslane Jean-Marie Gustave Le Clézio”, Eesti Päevaleht, 24.10.2008
http://www.epl.ee/artikkel/444518

http://www.huffingtonpost.com/2008/10/09/le-clezio-wins-nobel-lite_n_133209.html

Püsiviide Lisa kommentaar

Hando Runnel

26. jaan. 2009 at 10:54 e.l. (Nädala autor 2008)

15. oktoobril 2008 kell 12.00 Annelinna raamatukogus
Kohtumine luuletaja Hando Runneliga „Mõtelda on mõnus…”

Hando Runnel (24.11.1938) – luuletaja ja esseist

Katkeid: Hando Runnel „Jooksu pealt suudeldud”, Ilmamaa, Tartu 1998

/…/ Suudelda või luuletada On meelde jäänud mõni ilus ütlus kunsti kohta. Üks kaunim, mida tean, on põhimõtteliselt säärane: kui näed kaunist naist, tahad teda suudelda, kui näed kauni naise pilti, tahad seda järgi joonistada. Vaevalt saab lühemalt ja selgemalt määratleda esteetilist fenomeni, ära näidata elu ja kunsti vahekordi, nende täielikku erisust lähte poolest: kes teeb kunsti, ei suudle, kes jääb suudlema, ei saa teha kunsti! – Kunsti tegemine tähendab objekti seadmist mingisugusele distantsile, elulises mõttes kättesaamatusse kaugusesse, raami sisse, sordiini alla, ideaalsusesse. Lüürik, kes luuletades lähtub kõige enam oma isikust ja isiklikust elamusest, peab oma luulendatavat elu ja elamust ning iseennast pidevalt endast ära tõukama, eemaldama, objektiveerima, võõrandama – distantseerima. Luuletaja, kes unustab oma luuletajaks-oleku ning koputab tüdruku uksele, et saada temaga kokku kõigi meelte vallas, hävitab mingis mõttes ühe oma luulekuju, kuivõrd ta purustab esteetilise vahemaa, toob ideaalkuju sealpoolsusest ehk luuleilmast siiasamma, reaalsusesse. Kas või ajutiselt. – Ära koputa, öeldakse sulle, sest kunst ei kopeeri ega imiteeri elu, ta jäljendab olevat kunsti, olevat luulet, nende kujundeid, see o n tema ontoloogiline põhi ja pidevus! Elust võetud kujusid ei saa ta otseselt imiteerida, need on teisest ainest, „lihast” ja „verest”, need peab enne allutama suurele muundamisele, metamorfoosile, tõstma nad reaalelust esteetilisse ruumi, distantsi taha. See muundamisvõime on kunstnikuandes kõige igatsetum, kõige haruldasem võime. Terra imperfecta Kaks päeva ei olnud aega mitte midagi mõtelda – tegin tööd. Aga ajud olid enne seda mõtlema harjunud ning nõudsid ikka oma: öösel une ajal ajasid nad omi asju, mõtlesid midagi – öö oli täis intellektuaalset unenägemist. Aga meelde ei jäänud ühtki mõtet ega seika. Ainult unenäo lõpp, mis jäi minekuga hiljaks, libises unenäost välja, jäi siiapoole ja jäi meelde. See väheke suurest mõtlemisest, ülejääk. Keegi nagu lausus või lugesin ise mingeid õhus hõljuvaid, säälsamas hääbuvaid ridu. Maa ilma taevata on maa ase; taevas ilma maata on taevas. See sõna ei olnud a s e, ent ta oli üks selline sõna, mille abil anti mõista, et maa ilma taevata on alles maa e e l d u s ega ole veel päris maa. On vähem kui maa – väärikuse mõttes. Midagi niisugust nagu maa-alune või „põrgu” alles. Aga taevas on taevas alati, kas tema juures maad on või pole. Kui lõunalauda hüüti, juhtus jälle nagu hommikul ärkamise ajal: üks olek viibis ja libises teise oleku sisse. Kui jalad juba liikusid, kui suu juba tundis toitude mõnu, püsis vaimus veel raamat, mida just olin sirvima hakanud ja kus nimetati Aquino Thomast, kes öelnud: teener on isandast olenev, isand on ainult ta ise; loodu on loojast olenev, kuid loodu loojat ei muuda. Olin hämmastunud: kaks korda sel päeval öeldi mulle ühte ja sedasama valemit, kaks korda järjest juhatati mõtteile, mida mus eneses polnud. Ning imelik, et uni käis ilmsuse ees.

Loomingut:
“Maa lapsed” (1965)
“Laulud tüdrukuga” (1967)
“Avalikud laulud” (1970)
“Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks” (1972)
“Miks ja miks” (luuleraamat lastele, 1973)
“Mõru ning mööduja” (1976)
“Mere ääres, metsa taga” (luuleraamat lastele, 1977)
“Kodu-käija” (valikkogu, 1978)
“Punaste õhtute purpur” (1982)
“Mõtelda on mõnus” (luuleraamat lastele, 1982)
“Ei hõbedat, kulda” (essee- ja kriitikakogumik, 1984)
“Juturaamat” (proosaraamat lastele, 1986)
“Laulud eestiaegsetele meestele” (1988)
“Mõõk ja peegel” (esseed, 1988)
“Aja lugu” (laulukava, 1988)
“Taadi tütar” (luuleraamat lastele, sisaldab laule, 1989)
“Isamaavajadus” (poliitilise publitsistika valimik, 1991)
“Oli kevad, oli suvi” (1992)
“Juhan Luiga ja vene küsimus” (1993)
“Üle Alpide” (1997)
“Haruldused” (1998)
“Jooksu pealt suudeldud” (artiklite ja esseede kogumik, 1998)
“Küüni täitmine” (näidend, koos Madis Kõivuga, 1998)
“Mõistatused” (2000)
“Omad” (2002)
“Õpetussõnad” (2003)
“Suureks saamine: laste laulud ammu ja homme” (lasteluule ja lastelaulude valikkogu, 2004)
“Sinamu” (2005)
“Viru veri ei värise. Armastuse laulud” (2006)
“Armukahi” (2008)

Hando Runnel koostajana:
“Valguse riie ei vanu” (Kalju Lepiku luulekogumik)
“Kui meil veel püksa ei olnud. Jaan Lattik.”
“Eesti kirjanduslugu. Gustav Suits.”
“Minu elu. Konstantin Päts.”
„Läbi äreva vere”. Pühendusteos Hando Runnelile. Koostanud ja toimetanud Mart Orav. HRS, Tartu 1999

Linke artiklitele ja arvustustele:
Hando Runnel „Öö oli õrn”, Postimees, 19.05.2007
http://www.postimees.ee/190507/esileht/ak/261548.php

Hando Runnel „Sõnast ja vabadusest”, Postimees, 8.09.2007 http://www.postimees.ee/090907/esileht/ak/281747.php

Peeter Olesk „Hando Runnel. Maaomane laps”, Järva Teataja, 24.11.2007 http://www.jt.ee/251107/esileht/20007399.php

Peeter Olesk „Hando Runnel. Teised ja mina”, Järva Teataja, 22.07.2008 http://www.jt.ee/220708/esileht/20009475_1.php

Aapo Ilves „Hando Runnel „Armukahi””, Eesti Ekspress, Areen, 18.04.2008 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/A729412F19BCF6AAC225742800431207

Peeter Künstler „Runnel ja luulemasin”, Sirp, 20.06.2003

Ivar Sild „Nädala raamat: Hando Runnel „Suureks saamine””, Eesti Ekspress, Areen, 26.08.2004 http://195.250.160.49/viewdoc/93448D748257AF05C2256EF9002BA688

Püsiviide Lisa kommentaar

Andrei Hvostov

26. jaan. 2009 at 10:53 e.l. (Nädala autor 2008)

Andrei Hvostov (s. 10.07.1963) ajakirjanik, esseist ja kirjanik. Lõpetanud TÜ ajaloolasena, töötab ajakirjanikuna Eesti Ekspressis.
Andrei Hvostov on 2007. aasta Tuglase novellipreemia laureaat novelli „Sinised mäed” eest (Looming 2007, nr 6).

Andrei Hvostov „Võõrad lood”, Tänapäev 2008
Lk 65-67

Kodus vajus isa norinal magama, proovimata köögis askeldavale emale lähenemiskatseid teha, nagu tal oli mõnikord juua täis peaga kombeks. Ema katsus murelikult Julia laupa, pani ta diivanile pikali ja kattis soojalt kinni. Tüdruk magas sügavalt paar tundi. Ärgates oli peavalu läinud. Väikesest toast kostis endiselt isa vägevaid norsatusi, magamistoast ema õmblusmasina vurinat. Ema õmbles Juliale kleiti lasteaia lõpupeoks. Julia torkas nina magamistoa uksevahelt sisse ja ütles, et tal on peavalu täitsa ära läinud ja et ta vaatab korraks õue. Kleidi puhvvarrukatega hädas ema noogutas vaid lühidalt, andes pead tõstmata korralduse, et Julia paneks mantli selga, bareti pähe ja botikud jalga, sest õhtu on juba käes. Koridoris kohmitsedes avastas Julia, et sokid on tal jälle ei tea kuhu kadunud. Pärast hetkelist arupidamist tiris tüdruk sokkide asemel jalgade otsa kindad, ühe sinise ja teise punase, sest lõppude lõpuks, mis vahe seal on. Enne kui uksest välja lipsata, kuulatas Julia väikeset toast kostvaid korsatusi – nagu oleks seal lesinud kaheteistkümnepäine lohe Zmei Gorõnõts ise; Julia andis endale tõotuse, et ei hakka enam kunagi ukse vahelt piiluma magavat isa.
Väljas oli vihmajärgset värskust. Julia keksles katlamaja poole, oletades, et selle taga võis midagi toimuda. Katlamaja oli läbi kogu linna ulatuva pankranniku serval, kohalikus keeles nimetati seda „obrõv”, ja kuigi see sõna lubab oletad püstloodis paeklinti, oli „obrõv” tegelikult üpriski lauge, puid täis kasvanud kallak. Aga see oli hästi kõrge kallak, vonklevate radade, arvukate peidukohtade ja iseeneslikult tekkinud väikeste prügimägedega, mis sisaldasid hinnalist kraami: tõrva- ja karbiiditükikesi, värvilist traati; akude tinaplaate, mis pudistati konservikarpi, et siis lõkke kohal üles sulatatuna valada mullast või savist tehtud valuvormidesse; autode sisekumme, millest lõigati kummiribasid kadade tarvis; siin ehitati onne, mängiti peitust, tehti kiikesid, prooviti ära esimesed suitsud – obrõv, see oli laste kuningriik.

Katlamaja taga toimuski midagi, aga juba eemalt paistis, et see „midagi” ei olnud lõbus. Trobikond lapsi seisis ringis ja vaatas ehmunult maha, laste pilgud olid naelutatud millelegi nii väikesele, et Julia ei saanud eemalt vaadates aru, mis asi see on. Keegi nuuksus. See oli Dimka, nüüd juba ilma paguniteta, seljas kunagi Vitjokile kuulunud peetud palitu, millel olid alati pooled nööbid puudu; Dimka nuttis täiesti varjamatult, kartmata, et keegi hakkab teda narrima. Asjaolu, et Dimkal lasti rahulikult pillida, võis tähendada ainult ühte – siin oli juhtunud mingi tõeline õnnetus.
Julia trügis laste vahelt läbi, et näha, mida nad kõik nii kangestunult vaatavad.
Suure takjalehe peal lebas kassipoeg. Dimka kassipoeg Partisan, tundis Julia ehmatusega ära. Musta-valgekirju kassihakatis, kelle Dimka oli mõned nädalad tagasi kaheksanda maja Aljona Rudenkolt saanud ja ema vastuseisust hoolimata endale jätnud. Takjalehel lamav Partisan oli keskelt justkui pooleks löödud, kõhust ripnesid siniroosad soolikad, tagakäppade ja saba juures paistis verist sitta. Kõige kohutavam oli see, et ta oli elus – Partisan tõstis aeg-ajalt pea ja näugus nõrgalt.
„Mis see on!?” sosistas Julia Õudusega. Kõrval seisnud Aljona Rudenko luristas nina ja seletas siis: „Dimka isa prõmmis uksega… läksid emaga riidu, ta ei pannusd tähele, et Partisan on ukse vahel, lõi ukse jõuga kinni ja …” Aljona ei suutnud edasi rääkida. Kõik oli niigi selge.
Partisan tõstis pea ja tegi järjekordse näu. Tema ümber seisnud laste kõrvades kõlas see etteheitena, lausa süüdistusena. Midagi tuli ette võtta, aga mida? Julia teadis loomariigisaadetest, et on olemas veterinaarid, tõelised loomaarstid, mitte mõni
muinasjutuline doktor Valuson (dr. Aibolit oli Nõukogudemaa dr. Dolittle), aga ta polnud kunagi kuulnud, et nende linnas oleks selline olemas.
„Kas keegi teab kedagi, kelle ema on arst?” sosistas Julia ahastusega.
„Keška ema on vist medõde, aga me ei tea, kus ta elab, kusagil kaugel…” piiksus keegi.
Aljona kummardus ja üritas takjalehega pühkida Partisanist välja voolanud verd ja sitta vähemaks.
Julia oli kuulnud kiiret surma toovatest süstidest, aga kust nad pidid midagi niisugust saama…nad olid kõigest trobikond lootusetusetundes kangestunud lapsi kusagil katlamaja taga, neid võis aidata ainult ime.
/…/

Loomingut:

„Mõtteline Eesti”, Vagabund 1999;
(Eesti Ekspressi Kirjastus 2005)
„Lombakas Achilleus”, romaan, Eesti Ekspress Kirjastus 2004
„Henrik” (näidend 12 pildis), Loomingu Raamatukogu 2006/20, SA Kultuurileht
„Projektijuht Posse”, Loomingu Raamatukogu 2008/6, SA Kultuurileht
„Võõrad lood”, Tänapäev 2008

Linke autori artiklitele ja tema loomingu arvustustele:

Andrei Hvostovi artikleid: (EÜS-I veebiprojekt säilitamaks EÜS-I liikmete tekste)
http://www.sirvilauad.ee/?q=taxonomy/term/35&page=1

Rebekka Lotman „Mihkel Mutt ja Andrei Hvostov said Tuglase novellipreemia”, 29.02.2008
http://www.postimees.ee/030308/esileht/kultuur/314751.php

Andrei Hvostov: „Uus on hästi unustatud vana”, Sirp, 7.03.2008,
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=272:andrei-hvostov-uus-on-h-sti-unustatud-vana&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3196

Kalev Keskküla „Andrei Hvostov „Projektijuht Posse” ”, Eesti Ekspress, Areen, 11.04.2008
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/CCE60C4B579B7637C225741E0028BC38

Erkki Bahhovski Oma või võõras” „Hvostov: erinevalt Laarist ma tunnistan, et olen ideoloog”, Postimees, 14.06.2008
http://www.postimees.ee/140608/esileht/ak/336716.php

Andres Langemets:  Andrei Hvostov „Võõrad lood” Eesti Ekspress, Areen, 4.07.2008
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/4C52BF084574A2F0C2257475004F4765

Kaarel Tarand „Vanad arved”, Sirp, 18.04.2008
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=481:vanad-arved&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3202

Ülo Mattheus „Ideoloog Hvostovi eestlasteta ajalugu”, Sirp, 1.08.2008
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=824:ideoloog-hvostovi-eestlasteta-ajalugu&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3213

Andrei Hvostov „Ääremärkusi Mattheusile, peaaegu evangelistile”, Sirp, 15.08.2008
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=886:rem-rkusi-mattheusele-peaaegu-evangelistile&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3215

Lauri Vahtre „Tahaks, aga Jakobsoni vaim segab”, Sirp, 9.04.1999

Andrei Hvostov „Meie sisemine Putin”, Eesti Ekspress, 6.12.2007
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/83AE8D6F3DD7EF08C22573A80033AFE8

Alo Raun „Hvostov: eristagem ideoloogid ajaloolastest”, Postimees, 4.10.2007
http://www.tarbija24.ee/051007/esileht/siseuudised/287343.php

Erkki Bahhovski: Hvostovi ilukirjanduslik rünnak Eesti ajaloo alusmüütidele”, Postimees, 4.08.2006
http://www.hip.ee/040806/esileht/kultuur/211800.php

Andrei Hvostov „Tundes sind, tundes mind…”, Eesti Ekspress, 9.06.2005
http://195.250.160.49/viewdoc/483B8ACCDBAAB62FC225701500426225

Margit Tõnson „Paberile pääsenud suur sugutung ja märjad unenäod”, Eesti Päevaleht, 21.01.2005
http://www.epl.ee/?artikkel=283337

Piret Tali „Andrei Hvostov – eestlane. Intellektuaalse pornoromaani autor.” Eesti Päevaleht, 29.01.2005
http://www.epl.ee/?artikkel=283985

Kati Murutar „Kas Andrei Hvostovil pole kellegagi filosofeerida?”, Pärnu Postimees,  22.06.2005
http://www.parnupostimees.ee/230605/esileht/kultuur/10056842.php

Püsiviide Lisa kommentaar

Heljo Mänd

26. jaan. 2009 at 10:53 e.l. (Nädala autor 2008)

Heljo Mänd (11. veebruar 1926 Narva) – eesti lastekirjanik

Vallo Kruuser

Katkend: „Toomas Linnupoeg”, TEA Kirjastus, Tallinn 2008, (esmatrükk 1968)

„Toomas Linnupoeg on armunud”

Maia tundis Toomas Linnupoja pilke oma kuklal, kuigi Maia istud samuti esimeses pingis nagu Toomas Linnupoeg, ainult keskmises reas. Toomas Linnupoeg oleks palju meelsamini tulistanud Maia silmi, kuid Maia püüdis kangekaelselt terve päeva Toomas Linnupoja poole mitte vaadata. Just püüdis, sest tegelikult ei vihanud Maia Toomas Linnupoega sugugi. Ei, ei! Ta polnud isegi Toomas Linnupojale pahane. Vastupidi. Maiale hoopis meeldis Toomas Linnupoeg, kuigi ta avalikult seda ei tunnistanud. Maia ei vaadanud Toomas Linnupojale ainult sellepärast otsa, et ta ei teadnud, kuidas vaadata. Ja-jaa. See on päris tõsi, sest Toomas Linnupoeg oli kutsunud teda kevadvaheajal…
…kohtamisele.
Kohtamine pidi toimuma pühapäeval täpselt kell viis müürilehtede tahvli all, aga Maial oli paar päeva varem olnud väike palavik ja ema ei lubanud teda välja. Nõnda, ema liigse ettevaatlikkuse tõttu ei saanudki Maia kohtamisele minna. Nüüd ei teadnud Maia, kuidas   Toomas Linnupojaga käituda, sest ta polnud kunagi varem jätnud kohtamisele minemata, niisamuti nagu ta polnud kunagi varem seal käinudki. See oli olnud tema esimene võimalus. Aga kui inimene ei tea, kuidas käituda, siis on parem, kui ta üldse ei käitu.
Ent kuidas võis Toomas Linnupoeg Maia hingevõitlust aimata? Toomas Linnupojal oli Maia käitumisest ainult üks järeldus, loogiline järeldus: ta on Maia silmis miinuste poole peal ja peab oma positsioone tugevasti parandama. Sellepärast astus Toomas Linnupoeg pärast tunde riidehoius Maiale lähemale, ja söandamata küll tarvitada sõna „kohtamine”, läks äkkrünnakule:
„Miks sa ei tulnud?”
Maia oli Toomas Linnupoja pealekäratamisest rabatud ega osanud midagi öelda. Ta hakkas ripsmeid pilgutama ja ütles esimese pähetuleva lause:
„Aga miks sina täna hilinesid?”
„Mul olid raudselt objektiivsed põhjused,” vastas Toomas Linnupoeg, vaatas Maia silmadesse ja küsis ülepakutud põnevusega: „Kas tahad, ma räägin sulle?”
Kuna Maial oli ikka veel raskusi sellega, kuidas üks tüdruk peab käituma, ütles ta:
„Võib kah.”
Kui nad kooliväravast tänavale jõudsid, võttis Toomas Linnupoeg kõigepealt Maia portfelli enda kätte, sest ta oli viisakas poiss. Õigemini küll kaval poiss, sest nõnda oli tal parem Maiat koju saata. Kuna Maia oli korralik õpilane, siis oli ta portfell kaunikesti raske, ta kandis nimelt alati kõiki vajalikke raamatuid kaasas, vihikutest rääkimata. Ja ka sussikott oli ta portfellis. Täna lisandus kõigele veel paks moežurnaal, mille Maia oli ema seljatagant salaja näpanud ja koolis teistele tüdrukutele näidanud. Kokkuvõttes oli Maia portfell poole raskem kui Toomas Linnupoja oma, aga Toomas Linnupoeg oli spordipoiss ja tal oli naljaasi kanda kaht portfelli. Vähemalt ta käitus nõnda, nagu oleks see naljaasi.
Niisiis, Toomas Linnupoeg ja Maia läksid mööda tänavat ja naersid. Õigemini Toomas Linnupoeg rääkis ja Maia naeris ja vastupidi – Maia rääkis ja Toomas Linnupoeg naeris.
Toomas Linnupoeg jutustas Maiale oma hilinemise loo.
Siis hakkas ta tembutama ja ütles:
„Mina olen nüüd ka Murjan.”
„Kes sa oled?” küsis Maia.
„Mina olen nüüd ka Murjan, sest ma tassin su koolikotti ja kui sa tahad seda kätte saada, pead mulle kompveki suhu pistma. Paremalt poolt.
Ent Maia naeris vastu:
„Milleks ma sulle kompveki põske pistan? Mina ei hiline ju kuhugi.”
Maia niisugune vastus tegi Toomas Linnupoja ütlemata õnnelikuks. Ta luges sellest välja, et Maia ei kiirusta koju ja neil seisab ees tore hulkumine mööda tänavaid.
/…/

Autorist:

Madis Jürgen „Heljo Mänd: Minu seltskond on mu mõtted ja raamatud”, 07.03.2008, Eesti Ekspress,
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/EBEA7B0F16C4ABA5C2257402003FD381

Jaanus Kulli „Kirjanik Heljo Mänd: “Minu vanaema ei armastanud muinasjutte jutustada.”, SL Õhtuleht, 26.03.2008
http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=272579

Epp Petrone „Heljo Mänd „Elu roheline hääl” ja Leelo Tungal „Seltsimees laps”, Eesti Ekspress, Areen, 16.05.2008
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/4F9773268761C092C2257444002D1CF3

Eda Post „Heljo Mänd mändide vahelt”, Eesti Päevaleht, 04.02.2006
http://www.epl.ee/?artikkel=311359

Jaanus Kulli „Heljo Mänd: «Noortelt saan ma oma rõõmu ja see hoiab mind püsti.”, SL Õhtuleht, 04.02.2006
http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=191167&q=eksamitel

Tiina Siimets „Mis puust on Heljo Mänd?”, Pere ja Kodu, 03.2006
http://www.perekodu.ee/artikkel.php?id=8932

Anneli Lepp „Heljo Mänd kirjutab jutud elust maha”, Postimees, 11.02.2006
http://www.postimees.ee/130206/esileht/191650.php

Heili Sibrits „Heljo Mänd: Vananemine on kartus uuenduste ees”, Kroonika, 27.02.2001,
http://www.kroonika.ee/artikkel.php?id=3357

Loomingut:

Luule:
“Oakene”, Eesti Riiklik Kirjastus, 1957
“Vikerkaare all”, Eesti Raamat,  1965
“Mere taga, metsa taga”, Eesti Raamat,  1969
“Pillerpall”, Eesti Raamat, 1973
“Rohupäike”, Eesti Raamat, 1986
“Homme on kaugel”, Eesti Raamat, 1989

Proosa:
“Koer taskus” , Eesti Raamat, 1967
“Toomas Linnupoeg” TEA kirjastus, 2008, (esmatrükk 1968)
“Miks sa vaikid?” Eesti Raamat, 1969
“Väikesed võililled” Eesti Raamat, 1983
“Karu-aabits”, Koolibri, 2004 (esmatrükk 1971)
“Roosa muinasjutt”, Eesti Raamat, 1990
“Mõmmi, Sabata krokodill ja teised”, Eesti Raamat, 1980
“Umbjärv”, Eesti Raamat 1985
„Elu roheline hääl”; Eesti Ekspressi kirjastus, 2007

Püsiviide Lisa kommentaar

Alessandro Baricco

26. jaan. 2009 at 10:52 e.l. (Nädala autor 2008)

28. augustil 2008 kell 14 -16 raamatukogu kohvikus Vaikne Nurgake Linnaraamatukogu kirjanduskohvik:
Vaatluse all on tänapäeva itaalia kirjaniku Alessandro Baricco romaan „Siid”.
Külas on teose tõlkija Anne Kalling.

© Chico De Luigi

Foto: © Chico De Luigi

Alessandro Baricco on sündinud Torinos 1958.a. ta on avaldanud kaks romaani, „Raevu lossid” (Castelli di rabbia, 1991 ja Tascabili Bompiani, 1994), mille eest pälvis Selezione Campiello preemia ja prantslastelt välismaalastele omistatava Medicis`preemia, ning „Ookean meri”(Oceano mare, 1993), mis pärjati Itaalia tähtsaima kirjanduspreemia Viareggio preemiaga. Temalt on veel ilmunud monoloog teatrile „Kahekümnes sajand” (Novecento, 1995) ja essee kõrgmuusika seostest tänapäevaga pealkirja all „Hegeli hing ja Wisconsini lehmad” (L`anima di Hegel e le mucche del Wisconsin, 1992). Lugu „Siid” ilmus esmatrükis 1996. a. Rizzoli kirjastuse vahendusel ning on Alessandro Baricco esmatutvustuseks Eestis.

Katkend „Siidist”, lk 58-59.
Juuli lõpul sõitis Hervé Joncour koos naisega Nizzasse. Nad seadsid end sisse ühes väikeses villas mere kaldal. Nii oli soovinud Hélène, veendunud, et puhkus vaikses kõrvalises paigas aitab hajutada kurvameelsust, mis näis olevat vallanud tema mehe. Ometi oli tal jätkunud oidu serveerida oma tahtmist kapriisina, andes armastatud mehele võimaluse see talle andestada. Nad veetsid kolm nädalat lihtsas laitmatus õnnes. Päevil, mil kuumus veidi järele andis, laenutasid nad tõlla ja lahutasid meelt ümbruskonna avastamisega: tõusid küngastele peitunud küladesse, kust meri laius nende ees nagu värvilisest paberist teatridekoratsioon. Vahetevahel käisid nad isegi linnas mõnel kontserdil või seltskondlikul üritusel. Ühel õhtul osalesid nad mingi itaalia paruni kuuekümnendal sünnipäeva peol, mida tähistati piduliku õhtusöögiga “Šveitsi hotellis”. Nad olid juba magustoidu juures, kui Hervé Joncour pilgu juhuslikul Hélène`ile tõstis. Naine istus teisel pool lauda ühe võluva inglise aadliku kõrval, kelle frakirevääril ilutses kummalisel kombel väikestest sinistest lilledest kroonike. Hervé Joncour nägi teda Hélène`i poole kummardumas ja naisele midagi kõrva sosistamas. Hélène puhkes naerma, seejuures väga meeldivalt, naerdes aga kallutas end kergelt inglise aadliku poole, nii et riivas juustega mehe õlga: tema liigutustes puudus igasugune kohmetus, need olid sooritatud pigem segadusseajava täpsusega. Hervé Joncour langetas pilgu taldrikule. Tal ei jäänud seejuures märkamata, et tema hõbelusikat pigistav käsi ilmselgelt väriseb. Hiljem, juba suitsetamisruumis, läks Hervé Joncour liigsest alkoholi pruukimisest tuikuval sammul ühe mehe juurde, kes istus laua taga ja vaatas ainiti enda ette, juhm nägu peas. Ta kummardus mehe poole ja lausus aeglaselt: „Pean teile ütlema midagi tähtsat, monsieur. Me oleme kõik vastikud. Oleme kõik toredad, kuid s e l l e g i p o o l e s t vastikud.” Mees oli tulnud Dresdenist. Ta kauples vasikanahkadega ja mõistis halvasti prantsuse keelt. Ta puhkes lärmakalt naerma, noogutades nõusoleku märgiks korduvalt pead: näis, et ta ei kavatsegi järele jätta. Hervé Joncour jäi koos naisega Rivierasse septembrikuu alguseni. Nad lahkusid väikesest villast kahetsusega, sest olid tundnud nende seinte vahel kergendust teadmisest, et armastavad teineteist.

Eesti keeles ilmunud:
Antonio Tabucchi. Tunnistaja Pereira lugu (originaalpealkiri Sostiene Pereira, tlk Malle Talvet). Varrak 1997.
Alessandro Baricco. Siid (originaalpealkiri Seta, tlk Anne Kalling). Varrak 2002.
Alessandro Baricco. Ookean meri (originaalpealkiri Oceano mare, tlk Tiina Randviir). Varrak 2005.
Alessandro Baricco. Veretult (originaalpealkiri Senza sangue, tlk Anne Kalling). Pegasus 2005.
Alessandro Baricco. Novecento (tlk Vahur-Paul Põldma). Pegasus 2008.

Loomingust:
Rebekka Lotman „Baricco: Luuletaja, kes kirjutab romaane”, Postimees, 27.01.2006 http://www.postimees.ee/280106/esileht/kultuur/190107.php

Peeter Helme „Alessandro Baricco „Siid””
http://www.kriteerium.ee/kataloog.php?uID=92&lang=est

Eva Koff „Kõigi aegade tipp”, Teater.Muusika.Kino
http://www.temuki.ee/arhiiv/2004/03/04mar_t06.htm

Triin Tael „Vahur-Paul Põldma – tõlkis raamatu, lavastas etenduse, ise mängib ja üksi” SL Õhtuleht, 5.04.2008 http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=274130

Veiko Märka „Alessandro Baricco Novecento” Eesti Ekspress, Areen, 25.05.2008 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/5843B58A3EF9F44EC225742F00399706

Mele Pesti, Triin Tael „Elamus: Alessandro Baricco „Siid””, Eesti Ekspress, Areen, 7.01.2004 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/B9543AAADD71EE7FC2256E1200631F02

Püsiviide 2 kommentaari

Jaan Tätte

26. jaan. 2009 at 10:51 e.l. (Nädala autor 2008)

Jaan Tätte (sünd 24.03.1964) – eesti näitekirjanik, näitleja, teatrilavastaja ja laulja

Laulutekste Jaan Tätte raamatust „Laulud”, Tänapäev 2002

KUI PÄEV LÄHEB TEELE

Kui mu ukse taga peatud,
võiksid seda praotada.
Küllap näeksid – juba kaua
tahan rõõmu jaotada.
Tead ju küll,
ainult sulle , ainult täna
oskan südant paotada.

Kas sa tead, et juba ammu
pole sa siin kambris käind?
Akna taga mitmeid kordi
raagus puu on lehte läind.
Aga näib:
nagu sina, nii ka kevad
polegi siit ära käind.

Kui päev läheb teele,
öö tuleb alla,
täidab me toad ja jälle on,
ja jälle on silmad kinni ja valla.
Vaikus on käes, on käes, me käes.

Mis päev tuleb eile,
kus oli homme,
kadunud lõpp ja algused.
Kui hommik on käes, et lahku meid viia,
pole meid siin, pole siin, pole siin.

Kui mu ukse taga peatud,
julge seda paotada.
Kõik mu üksi oldud päevad
võin su ette laotada.
Tead ju ka,
milleks kõike, milleks kohe
leida ja siis kaotada.

NÄRVID

Ei ma taha, aga aastas korra ikka lähen närvi,
kui ma lahe kohal kogunemas märkan linnuparvi.
Oh, haned, ärge trügige parvedesse veel –
just jõudsid minna soojaks südamed ja mereveed.

Ei ma taha, aga aastas korra ikka lähen närvi,
kui ma metsatukas kaskesid näen vahetamas värvi.
Oh, pardid, ärge trügige parvedesse veel –
just jõudsid minna soojaks südamed ja mereveed.

Ei ma taha, aga aastas korra ikka lähen närvi,
kui ma uduloori õhkamas näen jõgesid ja järvi.
Oh, kured, ärge trügige parvedesse veel –
just jõudsid minna soojaks südamed ja mereveed.

Ei ma taha, aga aastas korra ikka lähen närvi,
kui saab selgeks, et on lähenemas suve viimne tärmin.
Oh, luiged, ärge trügige parvedesse veel –
just jõudsid minna soojaks südamed ja mereveed.

VILSANDI LAUL

Selle metsa taga ei ole mets, on meri –
mu oma väike kodulaht.

Kuidas elate, mu kallid,
pikad haisvad adruvallid,
kiviaia jupid hallid?
Kuidas elate, mu kallid,
pikad haisvad adruvallid,
ämblikute võrgusallid?

Sügis on kollaste lehtede kuu,
torm on eriliselt tugev tuul.
Vihmapärleis sätendab huul,
käes on teine sügiskuu.

Kuidas elate, mu kallid,
pikad haisvad adruvallid,
mere soolases tallis?

TAHAN LENNATA

Vahel on nagu tahaksin midagi muud –
mitte seda, mis minule antud.
Ma ei ütle, et tahaksin päikest ja kuud,
tahan kuube, mis pole veel kantud.

Tahan naist, kes on kuum nagu lõunamaa öö,
tahan kirge, mis minu jaoks laetud.
Ma ei nõua, et oleks tal vooruslik vöö,
tahan hästi, et asi saaks aetud.

Tahan rännata sinna, kus jalg pole käind,
tahan korrakski ära siit minna.
Ma ei mõtle, et oleksin kõrbesse läind,
tahaks näha või suuremat linna.

Tahan piiluda vett, mille kallast ei näe,
ma ei mõtle, et hullaksin laintes.
Tahan korraks ta sisse vaid torgata käe –
kas tõesti ta soolaselt maitseb?

Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt.
Tahan lennata, aga näe, kardan kokkupõrget.
Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt.
Tahan lennata, – kuid kes lendab, peab olema
minust ju väiksem ja nõrgem.

Tahan proovida jooki, mis purju teeb pää.
Ma ei mõtle, et täis tahaks juua.
Tahan tunda, kas tõesti see surin on hää,
Et sellele ohvriks end tuua.

Tahan tunda, mis tähendab tõeline torm,
ma ei mõtle, et roniksin masti.
Võiks puhuda tuul kasvõi mütsi mu peast –
ka see oleks pagana hästi.

Tahan eksida mõnikord tuttavalt teelt,
tahaks kohata musta kassi.
Ma ei mõtle, et sohu peaks uppuma teelt,
aitaks sellest, kui uksed läeks sassi.

Vahel on, nagu tahaksin midagi muud,
mitte seda, mis minule antud.
Ma ei ütle, et tahaksin päikest ja kuud –
tahan kuube, mis pole veel kantud.

Tunnustused:
1996 Eesti Kultuurkapitali Näitekunsti Sihtkapitali poolt algatatud ühekordne loomestipendium
Eesti Näitemänguagentuuri 1997. aasta näidendivõistluse II preemia näidendi eest “Ristumine peateega”
1997 Kultuuripreemia “Suur vanker” – parim laulutekstide autor
1999 Kultuuripreemia “Suur Vanker” – parim näitekirjanik
2001 Valgetähe V klassi teenetemärk
Eesti Näitemänguagentuuri 2001. aasta näidendivõistluse II preemia näidendi “Palju õnne argipäevaks!” eest
Festivali Draama 2001 tekstiautori ja meesnäitleja preemia
2002 Eesti Näitemänguagentuuri aastapreemia
2002 Balti Assamblee kirjanduspreemia

Loomingut:
„Laulud”, Tänapäev 2002
“Näidendid”, Tallinna Linnateater, 2002 (näidendid „Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest”; „Sild”; „Palju õnne argipäevaks!”; „Tere!”)
„Näidendid II”, Tallinna Linnateater, 2008 (näidendid „Kaev”; „Meeletu”; „Latern”; „Kaotajad”)
“Kuhu kuningad kadusid?”, 2005 (kirjutanud koos Kati Murutariga)

Muusikaalbumid
“Majakavahi Armuhüüd” (2000; koos Marko Matverega)
“Mine mine” (2001)
“Olemine” (2004; koos Marko Matverega)
“Laulude õhtu “Vana kuub”” (2005; koos Marko Matverega)

Autorist:
Urmas Vahe „Jaan Tätte: Näidendikirjutaja hirmsaim hetk on esietendus”, SLÕhtuleht, 7.06.2008,
http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=282606

VE: Tätte, Jaan – vabahärra
„Igatsus ja kohalejõudmine”
http://www.virumaa.ee/discuss/msgReader$9654?mode=topic&y=2008&m=1&d=7

Mariann Joonas „Jaan Tätte magab mandril ainult telgis” – elu24,
http://www.elu24.ee/?id=26608

Anniki Leppik, „ Jaan Tätte: “Ma ei arva, et kogu elu peab tegema ühte ja sama. On vaid üks elu ja tasub katsetada erinevaid asju.””, Pärnu Postimees, 26.10.2007
http://www.parnupostimees.ee/261007/artiklid/10079442_1.php

Jaan Tätte näidendist tehakse film, Postimees, 9.05.2006
http://www.postimees.ee/090506/esileht/meelelahutus/200914.php

Raul Vinni „Jäneseküla Jaan Tätte ilma mereta olla ei saa”, Oma Saar, 26.04.2008,
http://www.omasaar.ee/index.php?content=artiklid&sub=20&artid=6964

NaisteMaailm.ee „Vilsandi vaht Jaan Tätte külvab porgandeid”, 30.05.2008
http://www.ajakirinaised.ee/artikkel.php?id=10449

Postimees.ee „Muusik Jaan Tätte pürib Vilsandi saarevahiks”, 5.07.2007,
http://www.tarbija24.ee/170108/esileht/siseuudised/270531.php

Birgit Püve „Vilsandi mees Nigeri jõel – Jaan Tätte”, Eesti Ekspress, 1.03.2006,
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/DCAA0D63B1D37E30C225712300542E49

Püsiviide Lisa kommentaar

Elo Viiding

26. jaan. 2009 at 10:50 e.l. (Nädala autor 2008)

Elo Viiding – luuletaja, prosaist. Sünd 20.03.1974. Lõpetas Eesti humanitaarinstituudi teatri erialal.
„Tehkem selgeks oma asukoht maailmas, kehtestagem kõigepealt oma sisemaailma piirid, ja seda ka igapäevases suhtluses Teise ja Võõraga – rahvaga, inimesega – ükskõik millises eluvaldkonnas me ka ei tegutseks; hoidkem oma hinge läveesine korras ka kümnetonnise, obsessiivselt ülepäeva müriseva tolmuimeja või muruniidukita. Küll siis avanevad ka piirid.” (Elo Viiding)

Elo Viiding „Püha Maama”, Tuum 2008
Katkend, „Vana võitleja” lk 82-84.

/…/
Ma olen kõikide mälestuste ohver, isanda ja minu ühised mälestused on minu ainuke toit, slaidid minu isanda ebamugavast, jäledast, talumatust ja hingeohvriterohkest elust.
Kõik minevikuogad, ainsagi erandita, on minusse, pehmesse ja vastuvõtlikku nõelapatja kinnitunud. Nüüd peaksin ma rahulduma oma isanda väikeste jalutuskäikudega metsas, need peavad mulle andma natuke elujõudu, et ta saaks hingata selles maailmas, kus teda ja mind veel mõnda aega piinata kavatsetakse; kopsud peavad saama küll õhku, aga meeltesse pevad need käigud jätma ängistustunde.
Mu isand ei armasta mind. Kõik, mida ta minust teab, on üksnes see, et ma talle haiget teen. Ta ei tunne mind, ei tahagi tunda, olen talle ristiks kaelas. Aga ta ei peagi tundma, sest siiski me piinleme koos, ja ühises piinas teineteisele selja pööranuna oleme lahutamatud, oleme armastajad. Nagu ma ütlesin, pole elu mu isandat hästi ja õiglaselt kohelnud. Orvuks jäämine varases lapsepõlves, eakaaslaste nöökimine ja ümbritsevate täiskasvanute hingelise kapseldumuse ning ebaküpsuse tõttu mahavaikitud lapselein; pimedad nooruspäevad, hulk luhtunud inim- ja intiimsuhteid, kiskjalikud kired, kiivad kolleegid, suured õnnestumised ja veel suuremad kokkuvarisemised, lisaks mitmed väiksemad tõved…Jälkus, mida ma tunnen, on mu isanda jälkus. Ometi kannan tema jälkust mina, olen kui paun, kuhu mu isand on peitnud oma ainukese kõige kallima vara.
Maailm, mida ma põlgan, on ka mu isanda ilm, ainult et mina ei näe seda – mina ainult tunnen, kuidas see mu isandat vaevab. Niisamuti nagu see räpane riik, mille mürgist toitu ma endasse võtta ei taha, aga ma teen seda, sest ma elan oma kohustuste koormat.
Ja need värdjalikud, salakavalad inimesed, keda mu isand arvab, et valitseb, aga keda ta hoopiski oma ebakindluses ja alanduses teenima on sunnitud. Õnnevaraste näod, keda ta päevast päeva näeb. Kahejalgsed kalkulaatorid, ametnikuhingega libud. Libuhingega ametnikud. Konverentside korraldajad, mahhinaatorid, seltskonnajublakad, sulnid mölakad. Aga mu isand orjab omaenda oksereflekse truult iga jumala päev.
Iga päev lükkab mu isanda ette aina kurnavamaid katsumusi, räigemaid üleelamisi, võikamaid võitlusi. Ta elab vimmakalt ja nüüd juba mädanedes oma saatuse jõhkruses, end ümbritseva animaalses tooruses, kultiveeritud ja kinnismõttelises labasuses. Päev-päevalt ma näen, kuidas mu isand soovib juua, ta kisendab, aga saatus ulatab ta huulteni üksnes soolveekärna.
Kui mu isand maailma ette astub, võtab too töllakate tsirkuseareen teda alati vastu kõvera ja pahaendelise muigega: nad teatavad armulikult, et mu isandal on jälle midagi viga – ta nõudvat liiga palju teistelt, selle asemel et nõuda iseendalt; liiga palju jutustab ta endast, ta võiks tagasihoidlikum olla, ta võiks teisi rohkem armastada – need marukoerad, need raisad, kelle suguõed ja –vennad teda halastamatult mõnitasid, kui ta oli veel noor, ilus, otsekohene ja õiglane, nõuavad mu isandalt nüüd üksnes lömitamist, ja seda veel püstipäi, tõpralikult ja armastusväärselt valetades! Nad ütlevad, mu isand peaks käituma oma eale vastavalt. Mu isand peaks olema tolerantsem. Mu isandal peaks olema arusaamist, mu isand ei tohiks teha ennatlikke otsuseid. Mu isand peab laskma panna endale nimesid nagu: Tugev, Vastutustundlik, Võimukas, aga tegelikult peaksid kõik saama rahulduse sellest, kui ta on sisimas lõtv, naeruväärne ja järeleandlik nagu vahukomm laste peolaual, mis sest, et ta nii suurepäraseid nimesid kannab. Mu isand peaks inimarmastust ja solidaarsust tundma õppima, heidavad need nurimoraalsed vilavsilmad talle ette ta ametiühingu blankettidel ja pritsivad sapisegust tatti tema krevetisalatitaldrikusse, kui ta neile hetkeks selja on keeranud. Muidugi, töö on töö. Kui mu isand peaks taas kord tegema teed neile andetuile variseridele, kes tema teel seisid ees juba siis, kui ta noore ja uljana tõusis oma võimete tippu.
Oo, aga mu isand kannab seda paska alati väärikalt, tema keha on sitke, ta iseloom paindumatu ja jäik; ta on kõigest võitjana välja tulnud, aga nüüd ma näen kerge kohkumuse ja, siiski, pean tunnistama, et ka paratamatusest tuleneva, ehk koguni surmaeelse rahuga, kuidas ta järjest viksemaks jääb, kuidas ta alistuma hakkab. Kuidas teda tõesti armastama ja hindama hakatakse. Kuidas tema mälestused muutuvad järjest intiimsemaks, tema sõnad järjest mahedamaks. Tema toon aina leebemaks, tema hääl järjest vaiksemaks.
/…/

Ilmunud loomingut:
luulekogu “Telg” Kassett 1990, Eesti Raamat 1990
luulekogu “Laeka lähedus”, Tuum 1993
luulekogu “Võlavalgel”, Tuum 1995
proosakogu “Ingelheim”, Eesti Raamat 1995
luulekogu “V”, Tuum 1998
luulekogu “Esimene tahe”, Tuum 2002
luulekogu “Teatud erandid”, Tuum 2003
soomekeelne tõlkekogumik “Paljastuksia”, Nihil Interit 2000, tõlkija Katja Meriluoto
rootsikeelne tõlkevalimik “För en stämma”, Ariel 2004, tõlkija Peeter Puide
luulekogu “Selge jälg”, Tuum 2005
proosakogu „Püha Maama”, Tuum 2008

Autorilt ja autori kohta:

Elo Viiding: piirid.,Postimees,  8.03.2008
http://www.postimees.ee/080308/esileht/ak/316321.php

Piret Jaaks „Elo Viiding „Püha Maama””, Eesti Ekspress, Areen, 13.06.2008
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/DF871629D9EF60BEC22574650026F4E4

Rebekka Lotman „Elo Viiding ärritab lugejat” Postimees, 31.05.2008
http://www.postimees.ee/310508/esileht/ak/334244.php

Kätlin Kaldmaa „Elo Viiding – ikka veel rahulolematu” Eesti Päevaleht, 19.04.2008
http://www.epl.ee/laupaev/426216

Kalev Keskküla „Elo Viiding „Selge jälg”” Eesti Ekspress, Areen, 22.02.2006
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/2A966C8CD93F6DCAC225711B00430506

Kristiina Vaarik „Elo Viiding kirjutab luulet avatud lugejale” Sakala, 31.05.2006
http://www.sakala.ajaleht.ee/310506/esileht/5021255.php

Mati Unt „Must päike ja Paulo Coelho” Sirp, 5.03.2004

Katrin Hallas „Elo Viiding Teatud erandid” Eesti Ekspress, Areen, 11.03.2004
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/687E7B46DB2D9F56C2256E51002FBDDF

Jaak Urmet „Piisavalt laetud Elo Viiding”, Eesti Päevaleht, 14.06.2002
http://www.epl.ee/?artikkel=207653

Jan Kaus „Viiding, „V” – võitlus vastu vaikust” Sirp, 10.07.1998
http://www.teataja.ee/et/article.php?34.0

Anneli Mihkelev „Elo Viiding – a Poet who Plays on Social Nerves”
http://elm.einst.ee/issue/20/elo-viiding-poet-who-plays-social-nerves

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »