Karin Erlandsson
Foto: Bengt Oberger/Wikipedia
Karin Erlandsson (Soome / Rootsi) (snd 1978) on soomerootsi kirjanik. Soomes, Pohjanmaa maakonnas Uusikaarlepyy linnas sündinud Erlandsson elab nüüdseks juba aastaid koos perega Ahvenamaal ning töötab sealses rootsikeelses ajalehes Nya Åland kultuuriajakirjanikuna. Ka oma ilukirjandust kirjutab ta rootsi keeles.
Karin Erlandsson esines Prima Vista festivalil 2019, 9. mail kell 13.30 Tartu Linnaraamatukogu saalis. Kirjanikku intervjueeris tõlkija Kadri Okas.
Katkend: Pärlipüüdja. Legend Silmaterast, Sinisukk 2019, lk 138-142; 179-181. Tlk Kadri Okas.
Tuulevaikus ja muinasjutt
Nälg ei ole ohtlik, aga janu piinab mind. Kurk kõrvetab neelates ja ma lakun veel kord purjekangast, et oma huuli niisutada.
Pean mõtlema muule kui janule.
Kuigi see raamat oli meil kodus olemas, lugesime me harva. Me raiusime puid ja mängisime täringumängu. Saadan aega mööda, lugedes muinasjuttu, mida ei mäleta end varem lugenud olevat.
Muinasjutt pärlilausujast
Oli kord mustade juuste ja siniste silmadega tüdruk. Ta oli osav pärlipüüdja ja kui tema käis sukeldumas, oli paat pärleid täis. Kõik rannalviibijad olid hämmastunud ja küsisid:
„Kuidas sa nii palju pärleid leiad?”
Mustade juustega tüdruk oli väike ja ei taibanud oma võimet saladuses pidada.
„Ma kuulen pärleid,” vastas ta. „Ma tean, kus nad on.”
Teised pärlipüüdjad palusid tüdruku abi ja ta aitas neid hea meelega. Tüdruku kodulinnast sai peagi piirkonna rikkaim. Lapsed võisid igal õhtul meesaia süüa ja pärlipüüdjad ehitasid uusi maju.
Ühel tormisel õhtul ei tulnud mustajuukselisele tüdrukule und. Ta teadis midagi, mida teised pärlipüüdjad ei teadnud: pärlid olid otsa saanud.
Rannal oli vaikne, ta ei kuulnud punaste laulu, kollaste itsitamist ega siniste urinat.
Tüdruk istus neeme tippu ja vaatas tormisele merele. Kuulda polnud mitte ühtegi pärlit ning tüdruk ohkas nii sügavalt, et hammaste vahelt läbi läinud õhust tekkis vilin.
Nõrka vilinat polnud tormis peaaegu kuuldagi, kuid tüdruk kordas seda, sest talle tundus, et pärlid vastasid talle kusagilt kaugelt.
Ta vilistas tormis üht viisi ja pärlid vastasid talle kohe. Pärlid tulid suurest merest ja jäid tema rannale. Punased, kes laulsid, kollased, kes itsitasid ja sinised, kes urisesid.
Kui torm oli vaibunud ja koitis uus päev, olid tüdruku huuled väsinud. Rannal oli nii palju pärleid, et teised pärlipüüdjad ärkasid neilt peegelduva päikese peale. Nad olid tüdruku võime üle üllatunud ning hakkasid teda kutsuma pärlilausujaks.
„Keegi teine ei suuda pärleid enda juurde meelitada,” ütlesid nad. „Keegi teine ei suuda panna kõiki meres leiduvaid pärleid enda juurde tulema.”
Pärlilausuja elas oma perega selles külas, kuni ühel hommikul oli ta kadunud.
„Ta otsib uusi pärleid,” ütlesid teised ja ootasid.
„Peagi meelitab ta enda juurde rohkem pärleid,” ütlesid nad ja ootasid.
Muinasjutt ei ole läbi, aga ma jätan lugemise pooleli ja vahin sõnu:
„Pärlid tulid suurest merest ja jäid tema rannale… Nad kutsusid teda pärlilausujaks.”
Tüdruk muinasjutust teeb sama asja mis Sirtski.
Ta meelitab pärleid enda juurde.
Muinasjutt kirjeldab Sirtsu võimet.
Muinasjutu pärlipüüdja vilistas ja Sirts kasutab sarve, aga see on sama asi.
Sirts on pärlilausuja.
Kas Iberis teab seda?
Ma lehitsesin raamatut edasi ja tagasi, aga rohkem ei kirjutata pärlilausujast midagi. Samuti pole sõnagi selle kohta, mis sai mustade juustega tüdrukust.
Löön raamatu pauguga kinni, nii et plaksatus kajab üle vee. Vahet pole, mul pole mingit pärlilausujat vaja, olen ise parim.
Ma ei usu muinasjutte. Ma poleks uskunud, et pärlilausujad on olemas, kui ma poleks näinud, mida Sirts oskab.
Minu ainus lootus on sarv.
Iberis teab küll palju, kuid sarve kohta ta ei teadnud ja see on minu käes. Sirts ei suuda ilma oma sarveta pärleid ligi meelitada.
Öö laskudes soojus kaob. Mu hambad plagisevad ja kui ma püüan huuli niisutada, on keel kuiv. Vaatan nii kaua üles kuu poole, et näen silme ees täppe. Täpid meenutavad pärleid, milleni ma ei ulatu.
Panen silmad kinni ja kuulen Sirtsu naeru. See kostab nii selgelt, et tõusen istuli. Naer vaikib, aga niipea kui nõjatun uuesti ja silmad kinni panen, on naer tagasi. See kõlab täpselt nagu ikka, nagu kellamäng.
Seekord ei ava ma silmi, vaid jään lebama. Sirtsul on lõbus, võib-olla jookseb ta teiste lastega randa, võib-olla õpetab ka Nilot sukelduma.
Ankrukett koliseb pimeduses, aga Sirtsu naeru on selgelt kuulda. Mõtlen, et ei tea, kas ta teab, et tema kohta on olemas muinasjutte.
Kui ma leian silmatera … siis…
Mõtlen Sirtsu tuttidele, mõtlen, kas Iberis hoolitseb selle eest, et need oleksid parajalt pingul, nii et juuksed ei langeks Sirtsule silma.
Päike tõuseb vee kohale ja ma olen nii kurnatud, et ei jaksa tõusta. Merevett ei tohi juua, ma tean seda, siiski vahin sügavusse, nagu muutuks see iga hetk tassitäieks pirnimehuks.
Raamat vedeleb paadipõhjas, räbaldunud ja narmendav, sarv selle kõrval on Sirtsuta kasutu.
Ka täna pole tuult. Silmatera, viin selle pidulikus rongkäigus läbi metsa merele, rahvas seisab randades ja näeb mind tulemas, trubaduurid kirjutavad minust laule ja kirjanikud koostavad mu elulooraamatu. Inimesed juubeldavad, inimesed peavad juubeldama, muud ma ei igatsegi. Seda pean ma saama.
Kui ma vaid leian silmatera.
Kui ainult Iberis Sirtsule liiga ei tee, ma ei taha, et Sirtsu halvasti koheldaks.
Raputan pead, ma ei taha Sirtsu peale mõelda, Ta on kadunud ja tal pole mingit pistmist minu unistustega Silmaterast.
See on minu viimane mõte enne uinumist. Uni on katkendlik, mulle tundub kogu aeg, et Sirts istub minu ees ja naerab. Kuulen unes tema häält. Ta räägib vahet pidamata ja unes ei tõsta ma tema vaigistamiseks kätt, vaid kuulan ja noogutan tema jutu peale.
Kui ärkan, on koidik käes ja kuu taevas kahvatumaks tõmbunud. Päike on tõusmas. Võib-olla näeb Silmatera välja nagu päike?
Ma ei tohiks siin lebada, ma peaksin lahkuma. Ma ei saa jääda tuult ootama, ma pean edasi minema.
Ma pean leidma Silmatera.
Proovin seda kõvasti öelda.
„Ma pean leidma Silmatera.”
Mu kurk on nii kuiv, et suudan vaid sosistada. Ma tean seda sellegipoolest. Ma pean leidma Silmatera.
Selle mõtte jõul tõmban ankru üles ja võtan aeru. Olen nii kurnatud, et see tundub kui tinast ja iga kord, kui pean tõstma aeru teisele poole paati, lööb pilt mu silme ees kõikuma. Lõpuks ma enam ei jaksa.
Võtan hauskari ja heidan paadi põhjale kõhuli, liigutan kühvlit vees edasi-tagasi. Ma ei tea, kuhu ma teel olen, tean vaid, et pean edasi minema, pean põhja poole saama, jõe juurde. Pean leidma Silmatera.
Lõpuks ei jõua ma isegi hauskariga aerutada. Jään lamama, käsi paadist väljas.
Iga sentimeeter mu kehast põleb päikese käes. Tundub, nagu oleks janu mulle levinud naha alla ja kui ma panen põse vastu paadipõhja, krabiseb nahk nagu oleks see pärgamendist.
Paat kiigub edasi-tagasi, päike loojub läände ja ma näen Sirtsu … ei, Silmatera … Sirtsu … enda ees, tema ilmet, kui ta esimest korda sarve puhus. Ta nägi rõõmus välja, nagu oleks ta leidnud midagi täiesti uut.
Tahan talle öelda, et just seda ta tegigi, et juhtus midagi haruldast, kui ta, just tema, sarve puhus.
/…/
Kus on Sirts?
Hoian vetikatest nii kõvasti kinni, et sõrmenukid valutavad, juga tahab mind kogu aeg endaga kaasa tõmmata. Olen valmis selleks, et Sirts visatakse iga hetk jälle vette tagasi. Iberis ei anna alla, ta sunnib Sirtsu sukelduma, kuni ta leiab pärli … või upub.
Külm vesi muudab mu jalad kangeks. Ta peab varsti tulema, muidu pean pinnale tõusma ja uue plaani välja mõtlema.
Annan alla, kui mu käsi on nii tuim, et suudan ennast vaevu kinni hoida. Iberis on Sirtsu kusagil mujal vette sundinud, ta ei tule enam siia.
Tõmban ennast joast eemale, aga see on raske. Kui liiguksin jõevooluga samas suunas, läheks liikumine kiiremini, aga praegu olen teel vastassuunas ja juga ei taha minust lahti lasta. Tõmban ja tõmban ja iga edasi astutud sammu kohta tõmbab juga mind pool sammu tagasi.
Lõpuks pean alla andma. Mul jääb üle vaid loota, et ma ei tõuse pinnale otse Iberise ees.
Pinnale tõustes vahutab vesi mu näole nii lähedal, et esialgu ma ei näe, kus ma olen. Siis mõistan, et olen teisel pool saart. Olen saarele ringi peale teinud. Päike on looja läinud ja kõrgel enda kohal näen ma Octopodat.
Põtkin vees jalgadega ja kuulan. Kus nad on?
Saarel kasvav puu sirutab oma pikad oksad jõe kohale ja ma haaran ühest oksast kinni. Juga tõmbab mind endiselt, ent mitte sama tugevasti kui saare teisel küljel.
Iberise häält kuuldes võpatan.
„Meil pole selleks aega.”
Nad tulevad saare sellele küljele, kus viibin mina. Kuuvalguses on Iberise juuksed valgemad kui kunagi varem ja tema silmad on nagu valged pärlid. Sirts lonkab tema kõrval, ta on nii väsinud, et suudab vaevu kõndida.
„Sa pead siin vette minema.”
„Ma tahaksin pigem …”
Sirtsu hääl on tuhm, aga ma naeratan pimeduses. Ta tahab sukelduda samas kohas, kus ennegi, ta teab, et olen tulnud teda päästma.
„Ainult see külg on veel läbi otsimata. Kohe vette!”
„Aga …”
Sirts ei jõua lauset lõpetadagi, kui Iberis juba ta jalaga jõkke tõukab. Sukeldun siis, kui Iberis vaatab ikka veel Sirtsu järel liuglevat köit. Seekord on asi lihtne, ma tean, kus Sirts on.
Tõmban ennast vetikatest edasi ja püüan teha kiiresti. Seekord ei ripu Sirts köie otsas, ta proovib hõljuda ja vaatab ringi. Siiski märkab ta mind alles siis, kui olen talle nii lähedal, et võin talle käe ümber panna. Ta võpatab, siis paneb ta pea mulle õlale ja ma hoian temast kõvasti kinni.
Tänu köiele ei saa juga meid kaasa tõmmata, jõe vool on nagu häll, mis meid edasi-tagasi kiigutab.
Suured kalad põrkavad vastu mu keha ja ma mõtlen, et peaksime millalgi tagasi tulema ja kala püüdma.
Peaksime istuma rannal ja vaatama üle saare, võib-olla ehitama köistee ja sõitma sellel edasi-tagasi lihtsalt sellepärast, et see on lõbus.
Nii me teeme, kui me ainult selle siin üle elame. Ma loen raamatust ette ja me naeratame, et muinasjutud on tõsi.
Panen silmad kinni ja tunnen Sirtsu rasket keha enda vastas. Ta on nii väike ja hingeldab kapuutsi all. Peame kiiresti üles minema, ma ei tea, palju tal jõudu alles on.
Minu plaan on vabastada köis Sirtsu kõhu ümbert ja siduda see millegi suure ja sama raske ümber kui Sirts, võib-olla mõne kivi või oksa ümber. Siis arvab Iberis, et Sirts on köie otsas ja me pääseme põgenema. Aga kõigepealt pean leidma midagi, mille ümber köis siduda.
Sirts lebab minu ja veepinna vahel, köis siugleb üles rannale nagu madu. Vesi on sogane ja ma koban pimeduses enda ees, et miski mulle kätte jääks.
Ei midagi.
Tõmban ennast vetikate abil edasi ja põtkin jalgadega ning äkitselt tabavad mu jalad midagi kõva. Kükitan ja katsun käega järele, olen maandunud otse kivile.
See on nii raske, et vool ei vii seda kaasa, ja piisavalt kerge, et saame köie sellele ümber siduda. Osutan kivile ja tõmban köiest, nii et Sirts liigub minu poole.
Sõlm Sirtsu piha ümber on kõvasti kinni ja märg, tõmban ja rebin seda, aga see ei taha lahti tulla. Kardan kogu aeg, et Iberis tõmbab köiest ja Sirts kaob.
Alan Alexander Milne
Alan Alexander Milne sündis 1882. aastal Londonis. Hariduse sai tulevane kirjanik Londoni Westminster School`is ja Cambridge Trinity College`is, kus ta õppis matemaatikat. Varajased kirjanduslikud katsetused algasid juba ülikooliajal, mil ta kirjutas üliõpilaslehtedele. Peale ülikooli lõpetamist pühendus ta oma tegelikule kutsumusele, kirjandusele. 1915. aastal, olles I Maailmasõja ajal armeeteenistuses, kirjutas ta oma esimese näitemängu, esimene kirjanduslik edu saabuski näidenditega. Kirjanik abiellus 1913. aastal Dorothy Selincourt`iga, nende poeg Christopher Robin sündis 1920. aastal. Oma poja kasvamist jälgides sai A.A. Milne tõuke Puhhi-lugude kirjutamiseks, “Karupoeg Puhh” ilmus 1926. a ja “Maja Puhhi salu servas” 1928. a. Raamatutes on fantaasiarikkalt kirjeldatud kirjaniku poja Christopher Robini ja tema mänguasjade tegemisi ja seiklusi. “Puhhiga” kaasnes juba kirjaniku laialdane tuntus. Hästi väljajoonistunud karakterid ja humoorikas poeetiline maailmapilt loovad erakordselt vitaalse maailma. Kirjanik suri 1956. aastal.
Katkend: Karupoeg Puhh. Maja Puhhi salu servas, Tänapäev 2014, lk 54-65, tlk Valter Rummel, värsid Harald Rajamets.
Viies Peatükk
Kus Notsu kohtab Elevantsi
Ühel päeval, kui Christopher Robin
, Puhh ja Notsu omavahel mõnusasti juttu puhusid, sõi Christopher Robin suu tühjaks ja lausus otsekui muuseas: „Tead sa, Notsu, ma nägin eile Elevantsi.”
„Noh, ja mis ta tegi?” küsis Notsu.
„Ah, vantsis teine niisama ringi,” vastas Christopher Robin. „Ega ta mind vist ei näinudki.”
„Mina nägin ükskord ka üht,” teatas Notsu. „Ma vähemalt arvan, et see ta ikka oli. Aga mine sa tea, võib-olla ei olnud ka.”
„Mina kah nägin,” lausus Puhh, ise samal ajal mõistatades, mismoodi üks Elevants küll välja võib näha.
„Ega neid ikka naljalt nii tihti näe,” lisas Christopher Robin otsekui mokaotsast.
„Ei, nüüd igatahes mitte,” kinnitas Notsu.
„Eriti sel aastaajal,” arvas ka Puhh.
Siis vadistasid nad jälle millestki muust, kuni Puhhil ja Notsul oli viimati aeg käes koju minna. Nad läksid koos. Esialgu, kui nad kõmpisid mööda teerada, mis viis ümber Saja Aakri Metsa, ei rääkinud nad teineteisega suuremat, aga kui nad oja juurde jõudsid, siis teineteist ilusasti kivisid mööda üle vee aitasid ja viimaks jälle külg külje kõrval üle kanarbikunõmme vantsisid, hakkasid nad sõbralikult maast ja ilmast juttu puhuma. Notsu piiksus oma tillukese häälega: „Kui sa, Puhh, ikka taipad, mis ma sellega öelda tahan”, mille peale Puhh kostis: „Just sedasama, Notsu, tahtsin mina ka öelda.” Ja siis ütles Notsu omakorda: „Aga teisest küljest, Puhh, ei tohi me unustada, et …” , mispeale Puhh arvas: „Täitsa tõsi, Notsu. Ei tea, kuidas ma selle küll võisin ära unustada?” Ja siis äkki, just sel hetkel, kui nad Kuue Männi juurde jõudsid -, heitis Puhh pilgu selja taha, et näha, kas mõni võõras neid viimati pealt ei kuula, ja teatas kangesti piduliku häälega:
„Tead sa, Notsu, ma otsustasin midagi.”
„Oi! Mida sa siis otsustasid, Puhh?”
„Ma otsustasin Elevantsi kinni püüda.”
Puhh oli seda öeldes mitu ja mitu korda pead noogutanud ja ootas nüüd, et Notsu hüüaks: „Kuidas?” , „Puhh, sa ei suuda!” või midagi muud seesugust, aga ei tulnud Notsult i-d ega a-d. Notsu nimelt kahetses parajasti, et tema ise selle haruldase mõtte peale polnud tulnud.
„Ma teen seda lõksu abil,” jätkas Puhh, kui oli veel natuke aega oodanud. „Aga see peab üks Kaval Lõks olema, ja sina, Notsu, pead mind selles asjas aitama.”
„Oi, Puhh!” hüüdis Notsu, nüüd juba jälle päris rõõmsalt. „Muidugi aitan ma sind!… Aga kuidas me seda teeme?” – „Jaa,” kostis Puhh, „just selles asi ongi, et kuidas?” Mispeale nad istusid üheskoos maha, et seda asjandust välja mõelda.
Puhhi esimene mõte oli, et nad kaevavad ühe Kole Sügava Augu ja et Elevants tuleb ja langeb sinna sisse ja …
„Aga miks?” küsis Notsu.
„Aga miks?” imestas Puhh.
„Miks ta sinna auku langeb?”
Puhh hõõrus käpaga nina ja ütles siis, et noh, Elevants võib ju lihtsalt niisama ringi jalutada, mõnd laulukest ümiseda ja üles taeva poole vahtida, kas sealt mitte vihma tulema ei hakka, ja niiviisi ta siis ei märkagi seda Kole Sügavat Auku, enne kui on juba poolest saadik sees … Aga siis muidugi on juba hilja.
Notsu kostis seepeale, et jah, see on üks väga hea Lõks küll – aga mis siis saab, kui vihma juba sajabki?
Puhh hõõrus jälle nina ja ütles, et selle peale pole ta üldse mõelnud. Aga siis äkki lõid ta silmad särama ja ta hüüdis, et noh, kui sajab, siis vaatab Elevants muidugi üles taeva poole ja arutab, kas ei hakka juba selgeks minema, ja niiviisi ta siis ei märkagi seda Kole Sügavat Auku, enne kui on juba poolest saadik sees … Aga siis muidugi on juba hilja.
Notsu ütles selle peale, et see punkt peaks nüüd selge olema ja et tema meelest on see tõepoolest üks Hirmus Kaval Lõks.
Puhh oli kangesti uhke, kui seda kuulis, ja talle näis, et see Elevants on neil juba niisama hästi kui käes. Ainult üks asi oli veel vaja välja mõelda: kuhu pidid nad selle Kole Sügava Augu kaevama?
Notsu arvas, et kõige parem oleks kaevata otse sinna paika, kus Elevants parajasti on – kõige rohkem pool sammu temast ettepoole -, ja just enne seda, kui ta sinna sisse lendab.
„Aga siis ta ju näeb, et me seda auku kaevame,” ütles Puhh.
„Kus ta`s näeb, kui taevasse vahib?”
„Aga kui juhtub alla vaatama? Siis võib tal ju Kuri Kahtlus tekkida?” arvas Puhh. Tükk aega arutas Puhh mõttes oma plaani. „Jah, ega see asi nii lihtne olegi, kui ma esiotsa arvasin,” lausus ta viimaks nukralt. „Eks vist sellepärast ongi neid Elevantse nii kole harva kinni püütud.”
„Eks vist jah,” arvas ka Notsu.
Nad ohkasid ja ajasid end püsti, ning kui olid teineteise kasukast paar astelpõõsa okast välja kiskunud, toetasid taguotsad uuesti maha, ja Puhh pomises kogu aeg endale nina alla: „Oeh, kui ma vaid oskaksin midagi välja mõelda!” Sest hingepõhjas oli ta täiesti veendunud, et üks Väga Tark Pea püüaks kinni igasuguse Elevantsi, kui ta ainult teaks, kuidas seda asja õigesti korraldada.
„Aga kuule,” ütles ta äkki Notsule, „oletame, et sina tahad mind kinni püüda. Kuidas sa siis seda teeksid?”
„Noh,” vastas Notsu, „mina teeksin seda niimoodi. Kaevaksin su jaoks ühe Lõksu ja paneksin sinna Lõksu sisse Purgitäie Mett. Sina muidugi tunneksid mee lõhna, läheksid sellele Lõksu sisse järele ja …”
„Jah, läheksin sellele järele ja … ” jätkas Puhh õhinal, „ainult hästi-hästi ettevaatlikult, et endale mitte haiget teha, ja kui ma siis Meepurgi juurde jõuan, limpsiksin kõigepealt natuke äärest, ise aga teeksin niisuguse näo, nagu seal rohkem polekski; siis kõmbiksin natukese eemale ja arutaksin seda asja, pärast aga tuleksin uuesti tagasi ja hakkaksin limpsima otse purgi keskelt, ja siis … ”
„Jajaa, tean juba, ära näe rohkem vaeva. Seal sa siis oled ja sealt ma su ka kinni püüan. Aga esimene asi, millest nüüd vaja mõelda, on see, mida üks Elevants ülepea armastab. Mina arvan, et tõrusid. Mis sina arvad? Muretseme neid kohe ilmatu hulga … Kuule, Puhh, ärka üles!”
Puhh, kes oli magusale unedemaale rännanud, ärkas võpatades ja ütles, et Mesi on Lõksu jaoks hoopis kavalam, kui Tõrud. Notsu aga arvas teisiti, ja nad pidid selle küsimuse üle juba peaaegu vaidlema hakkama, kui korraga tuli Notsule pähe, et kui nad Lõksu tõrusid panevad, tuleb ju temal neid tõrusid otsida, aga kui nad sinna mett panevad, siis annab Puhh seda oma varudest, ja sellepärast ütles ta: „Hästi, olgu siis pealegi mesi,” – täpselt samal ajal, kui Puhhile seesama mõte pähe kargas ja ta just öelda tahtis: „Hästi, olgu siis pealegi tõrud.”
„Niisiis, mesi,” kordas Notsu mõtlikult, otsekui oleks see küsimus nüüd lõplikult otsustatud. „Mina kaevan augu, sina aga lähed ja tood mee.”
„Olgu,” vastas Puhh ja kõmpis minema.
Niipea, kui Puhh koju jõudis, läks ta otsejoones toidukapi juurde, ronis tooli peale ja tõi ülemiselt riiulilt ühe hästi suure purgi alla. Selle peale oli hästi suurte tähtedega MEZI kirjutatud, aga et asjas päris kindlat selgust saada, võttis Puhh siiski paberi pealt ja uuris purgi sisu lähemalt. Paistis küll päris ehtsa mee moodi olevat. „Aga mine sa tea,” jäi Puhh mõttesse. „Mulle justkui tuleb meelde, et onu ütles kord, nagu oleks ta täpipealt sama värvi juustu näinud.” Niisiis pistis Puhh keele korra prooviks purki ja limpsas ühe hästi suure limpsu. „Jah,” tunnistas ta natukese aja pärast, „on küll mesi. Selles pole enam mingit kahtlust. Mesi mis mesi, kaanest põhjani kohe, seda peab ütlema. Kui ainult mõni untsantsakas pole ehk naljapärast sellele juustu põhja pistnud. Võib-olla on siiski tark katsuda veel natuke kaugemalt … lihtsalt niisama igaks juhuks, sest äkki Elevantsid ei armasta ka juustu nagu minagi … Oeh! Oli ikka õigus küll. Mesi mis mesi, päris põhjani välja kohe.”
See asi nüüd põhjalikult kindlaks tehtud, haaras Puhh purgi kaenlasse ja viis selle Notsu juurde. Notsu kõõritas oma Kole Sügavast August üles ja küsis: „Noh, kas said?” – „Sain jah, ainult et see purk enam päris täis ei ole,” kostis Puhh ja viskas selle alla Notsule. „Ega ei ole jah,” kinnitas Notsu. „On see kõik, mis sul järele on jäänud?” küsis ta siis ja Puhh vastas: „Jah”, sest nii see asi ka tõesti oli. Niisiis pani Notsu selle purgi sinna Augu põhja ja ronis ise välja ning üheskoos seadsid nad nüüd sammud jälle kodu poole.
„Noh, head ööd siis, Puhh,” ütles Notsu, kui nad Puhhi maja juurde jõudsid. „Homme hommikul kell kuus saame Mändide juures kokku ja vaatame, kui palju neid Elevantse meie Lõksu on läinud.”
„Kell kuus, Notsu. Ahjaa, ega sul ei juhtu natuke nööri olema?”
„Ei. Milleks sulle seda on vaja?”
„Et neid koju vedada.”
„Oo! … Minu arvates tulevad nad ikka ise, kui ainult vilistada.”
„Mõned tulevad, mõned ei tule. Elevantse ei või iial teada. Noh, head ööd siis!”
„Head ööd!”
Ja Notsu tippas oma LÄBIKÄIGU KUSTI maja poole, samal ajal kui Puhh tegi juba ettevalmistusi magamaminekuks.
Mõni tund hiljem, parajasti siis, kui öö hakkas juba tasahiljukesi minema hiilima, ärkas Puhh äkki mingisugusest imelikust tühjusetundest. Seda tunnet oli Puhh varemgi tundnud ja ta teadis, mida see tähendab. See oli nälg! Niisiis tatsas ta oma toidukapi juurde, ronis toolile, küünitas käpa ülemisele riiulile ja leidis sealt – tühja koha!
„Tore lugu küll,” arutas Puhh. „Ma ju ometi tean, et mul oli seal veel terve purk mett. Terve purk ääreni täis ehtsat mett, ja peale oli veel kirjutatud MEZI, et ma teaksin, mis see on. Tõesti imelik lugu.” Ja ta hakkas edasi-tagasi tatsama ja mõttes arutama, kuhu see purk küll võis kaduda, ise endamisi üht pominat pomisedes. Umbes niimoodi kõlas see:
Imelik! Siin oli mesi,
hoidsin seda salakesi;
lugedagi sildil ju
oli MEZI
Kes sõi ära purgist mee mul?
Üsna tühi on nüüd see mul,
muudkui puhtaks pühi suu
salakesi!
Ta oli selle pomina juba kolm korda algusest lõpuni läbi ümisenud, kui talle äkki midagi meelde tuli. Muidugi! Ta oli selle purgi ju Kavalasse Lõksu pannud, et Elevantsi kinni püüda!
„Sa sinder küll!” kirus Puhh. „Vaat, mis tähendab, kui tahad Elevantside vastu lahke olla!” ja ta ronis voodisse tagasi.
Aga uni ei tulnud. Mida rohkem Puhh katsus magama jääda, seda vähem see tal korda läks. Ta proovis Lugeda Lambaid, mis mõnikord on päris hea viis magamajäämiseks, aga et see ei aidanud, siis katsus ta lugeda Elevantse. Kuid nüüd läks asi hoopis hullemaks, sest iga Elevants, keda Puhh luges, kihutas otsejoones tema meepoti juurde ja pistis kõik nahka. Mitu-mitu minutit vaevles Puhh seal niiviisi vaikselt piineldes, aga kui siis juba viiesaja kaheksakümne seitsmes Elevants mokki limpsis ja endamisi kiitis: „Väga hea mesi! Ei mäleta, et oleksin kunagi paremat saanud”, ei suutnud Puhh enam kannatada. Ta kargas voodist välja ja kihutas kõige otsemat teed Kuue Männi juurde.
Päike alles põõnas oma voodis, aga taevas Saja Aakri Metsa kohal helendas juba, mis näitas, et varsti hakkas ta ärkama ja heidab peagi teki pealt. Hommikuhämaruses paistsid Männid hirmus üksildaste ja kõledatena, Kole Sügav Auk aga veelgi sügavam, kui ta tegelikult oli, ja Puhhi meepurk selle põhjas näis üksnes mingi salapärase varjuna. Aga kui Puhh lähemale läks, tundis ta nina ilmeksimatult, et see seal oli siiski mesi, ja eelolevat söömaaega ette nautides hakkas ta juba keelega mokki noolima.
„Tohoo tonti!” kirus Puhh, kui oli nina purki pistnud. „Elevants puha nahka pannud!” Siis aga pidas natuke aru ja lisas: „Oh ei, ma ju ise. Ära unustasin.”
Jah, suurema osa oli ta tõepoolest ise ära limpsinud, aga päris purgi põhja oli siiski veel tsipake alles jäänud. Niisiis pistis Puhh pea korralikult purki ja kukkus limpsima …
Varsti ärkas ka Notsu. Ja niipea, kui ta ärkas, hüüatas ta endamisi: „Oo!” siis aga vapralt: „Jah!” ja siis veelgi vapramalt: „Täpselt nii!” Aga tegelikult ei tundnud ta end kuigi vaprana, sest ainus sõna, mis ta peas tantsu lõi, oli „Elevants”.
Mismoodi küll üks Elevants välja peaks nägema?
On ta Metsik?
Kas ta ikka tuleb, kui vilistada? Ja kui tuleb, siis missuguste kavatsustega?
Kas talle üldse meeldivad Notsud?
Ja kui meeldivad, kas ta siis vahet ka teeb, missugused Notsud nimelt?
Kui oletada, et ta on Notsude vastu Kuri, kas aitab siis seegi, et ühel niisugusel Notsul on vanaisa, kelle nimi on LÄBIKÄIGU KUSTAV?
Mitte ühelegi neist küsimustest ei osanud vaene Notsu vastata – ja ometi pidi ta juba umbes tunni aja pärast minema vaatama esimest Elevantsi oma elus!
Muidugi oli seal ju ka Puhh, ja kahekesi on ikka Palju Julgem. Aga mis siis, kui Elevantsid on Hirmus Kurjad mitte ainult Notsude, vaid ka Karude vastu? Kas poleks targem peavalu teeselda ja täna hommikul sinna Kuue Männi juurde minemata jätta? Aga mis siis, kui äkki tuleb just kangesti ilus ilm ja Lõksus pole ühtki Elevantsi? Ja tema, Notsu, peab terve hommiku, asja ees, teist taga, sängis lesima! Mis peaks ta küll tegema?
Ja siis äkki tuli Notsule pähe Kangesti Tark Mõte: ta läheb hästi vaikselt Kuue Männi juurde, piilub hästi-hästi ettevaatlikult seda Lõksu ja vaatab, kas seal on Elevants või ei ole. Ja kui on, läheb ta voodisse tagasi, aga kui ei ole, siis muidugi ei lähe.
Ja niisiis lippaski Notsu välja. Algul ta arvas, et kindlasti pole seal Lõksus Elevantsi ega midagi, aga siis jälle, et mine sa tea, ja mida lähemale ta jõudis, seda kindlamini ta uskus, et on, sest ta ju kuulis, kuidas see seal hirmsasti elevantsitas.
„Oh heldeke, oh heldeke, oh heldeke!” pomises Notsu endamisi ja tal oli kange tahtmine ära joosta. Aga kuna ta juba kord nii lähedal oli, siis arvas ta, et peaks ikka kas või silmanurgastki piiluma, mismoodi üks Elevants välja näeb. Ja nii ta siis hiiliski üsna Lõksu äärde ning piilus alla …
Seal alla aga oli Puhh juba tükk aega ametis sellega, et katsus meepurki peast maha sakutada. Ent mida rohkem ta purki sakutas, seda kõvemini see tal kinni kleepus. Kord kostis purgist „Tont võtaks!”, kord jällegi „Oi, appi!”, enamasti aga ainult „Aih!” ja „Oih!”. Puhh proovis purki millegi vastu lüüa, aga kuna ta ei näinud, mille vastu ta seda lõi, siis ei aidanud seegi suuremat. Ta katsus ka Lõksust välja ronida, kuid ta ei näinud midagi muud peale purgi (ja sedagi mitte eriti palju), siis ei leidnud ta muidugi ka teed. Viimases hädas tõstis ta pea tükkis purgiga üles ning päästis valla valju Kurbuse- ning Meeleheitekisa – ja seda just sel hetkel, kui Notsu alla auku piilus.
„Appi! Appi!” karjatas Notsu. „Elevants! Kohutav Elevants!” Ja ta põgenes augu juurest nii kähku, kui jalad võtsid, ise aina kisendades: „Ko-ko-hu-ut … E-e-le-vants! … E-ehu-tav Kole-vants!” Ja seda kisa ja põgenemist ei jätnud Notsu enne, kui viimaks Christopher Robini maja juurde jõudis.
„Mis nüüd lahti, Notsu?” päris Christopher Robin, kes hakkas parajasti üles tõusma.
„Ele…” kogeles Notsu, ise nii kõvasti hingeldades, et suutis vaevalt rääkida. „Ele … Ele … E … Elevants!”
„Kus?”
„Se-seal,” pudistas Notsu jalaga viibates.
„Mismoodi ta välja nägi?”
„Nagu … nagu … Tal oli nii suur pea, mihukest sa pole kunagi näinud, Christopher Robin … Suur kohutav asi nagu … nagu … ei tea mis. Kole suur, noh, nagu … ee … ma ei tea kohe … nagu mingi kole suur miski. Nagu purk.”
„Hästi,” kostis Christopher Robin kingi jalga pannes. „Kohe tulen ja vaatan. Lähme!”
Notsu ei kartnud enam, kui tal Christopher Robin kaasa oli, ja nii nad siis läksidki …
„Ma juba kuulengi teda. Kas sina ei kuule?” küsis Notsu ärevalt, kui nad Augu lähedale jõudsid.
„Midagi ma kuulen küll,” vastas Christopher Robin.
See oli Puhh, kes tagus seal pead vastu puujuurt, mille ta oli lõpuks leidnud.
„Näed sa, seal ta ongi!” hüüdis Notsu. „ Kas ta pole kohutav?” Ja ta haaras kõvasti Christopher Robinil käest.
Christopher Robin aga puhkes äkki naerma. Ta naeris, naeris ja naeris. Ja sel ajal, kui ta veel ikka naeris, käis Elevantsi pea prauhti vastu puujuurt, purk lendas kildudeks ja lagedale tuli – Puhhi pea …
Alles nüüd nägi Notsu, kui Rumal Notsu ta oli olnud. Ja tal hakkas nii häbi, et ta otsekohe koju jooksis ja peavaluga voodisse puges. Christopher Robin ja Puhh aga läksid üheskoos hommikueinet võtma.
„Oi, Karuke,” ütles Christopher Robin, „kuidas ma sind küll armastan!”
„Mina sind kah!” vastas Puhh.
Karupoeg Puhh. Maja Puhhi salu servas, Tänapäev 2014, tlk Valter Rummel, värsid Harald Rajamets.
The complete Winnie-the-Pooh : containing Winnie-the-Pooh and The house at Pooh Corner / A. A. Milne ; illustrated by E. H. Shepard, London, DEAN 2009
Eduard Uspenski
Eduard Uspenski (1937) – vene lastekirjanik.
Legendaarne vene lastekirjanik Eduard Uspenski, kelle sulest pärinevad kangelased Potsataja, onu Teodor ja kass Matroškin on Venemaal vähemalt sama tuntud kui Miki-Hiir või Piilupart Donald Ameerikas, külastab 7. ja 8. mail Prima Vista raames Tartut.
Uspenski multifilmide õhtu N, 7. mail kl 18.00-20.00 lastele Tartu Loodusmajas.
Uspenski kohtub 7. mail Tartu Linnaraamatukogus lastega ja annab 8. mail seminari pealkirjaga „Professor Võhiksaare metsikud mõtted elust ja loodusest“. Seminaril vestleb professor Võhiksaareks kehastunud Uspenskiga filosoofiateaduskonna dotsent Roman Leibov.
Nõukogude lastekirjanduse kullafondi kuuluvate Uspenski jutustuste tegelased on populaarsed ka väljaspool Venemaad. Uspenski lastejutte on avaldatud rohkem kui kahekümne viies keeles ning Potsatajast on saanud Jaapanis tõeline kultusfiguur, kelle suured eksinud silmad ja pehme karvkate meeldivad eelkõige noortele jaapanlannadele. Eestiski on mitu põlvkonda Uspenski kangelaste najal üles kasvanud, olgu kohtumispunktiks siis raamat või joonisfilm.
Inseneriharidusega Uspenski kirjanikutee sai alguse varasel Brežnevi ajal, kuuekümnendate keskpaigas jutukoguga „Krokodill Gena ja tema sõbrad“. 1974. aastal ilmus aga teos „Onu Teodor, kass ja koer“. Juba varakult avaldus Uspenski võime luua mõne iseloomuliku tunnuse poolest meeldejäävaid karaktereid, nagu seda oli 6-aastane poiss, keda kutsuti oma tõsiduse pärast Onu Teodoriks. Tema loodud karakterite hulka kuuluvad veel näiteks matemaatik Ivanov, kes kardab paaniliselt arste, ja viieaastane Vova, kes sõi enne kontrolöri saabumist ära oma bussipileti.
Uspenski töötab erinevates žanrides – ta kirjutab muinasjutte, luuletusi, multifilmide stsenaariumeid, kriminaaljutte, koomikseid. Ta ei ole aga mitte kunagi kirjutanud raamatuid pioneeridest, pigem võib tema lasteraamatutes näha satiiri nõukogude süsteemi ja korra kohta. Seetõttu oli ta võimude poolt pikka aega tõrjutud – näiteks peale „Krokodill Gena“ ja „Prostokvašino“ lugusid ei ilmunud tervelt 12 aasta jooksul mitte ühtegi tema raamatut.
Tänapäeval on Uspenski Venemaal telestaar, juhtides laulusaadet „Meie sadamasse saabusid laevad“. Varem töötas ta raadios, kus juhtis ja toimetas ülimenukaid lastesaateid. Uspenski õpetlikud raadiosaated selgitasid lastele läbi huumoriprisma matemaatikat, grammatikat ja käitumisetiketti.
Kirjutamisest pole 77-aastane Uspenski siiani loobunud: ta on katsetanud täiskasvanutele suunatud romaaniga ja kirjutanud kaasaegse järje Gena ja Potsataja lugudele. Tema uutes lasteraamatutes läheb Gena sõjaväkke, lapsed mängivad hommikust õhtuni arvutimänge ning Prostokvašinosse tuleb internet. Kuid üldiselt pole elu seal, nagu enamikes Vene külades, muutunud: gaasi sinna ei veeta, uusi teid ei ehitata…
Uspenski sõnul peab ta ennast mitte lihtsalt muinasjutuvestjaks, vaid, nagu iga kirjanik, jutlustajaks: „Minu teosed pole muinasjutud, need on pigem jutlused sellest, et elus peab igal inimesel esikohal olema armastus ja lugupidamine oma ema, isa, isamaa, õpetaja, teadmiste, kõige elusa ja elava vastu. Sest just see tagab inimese ja eriti lapse psüühilise tervise“.
Katkend: „Krokodill Gena ja teised muinasjutud”, Eesti Raamat 1989, lk 59-71.
18. peatükk
Järgmisel päeval sõitis lasteaia juurde suur veoauto ja kaks töölist laadisid maha tuhat tellist.
„Me peame oma krundile kindlasti plangu ümber ehitama,” ütles Galja, „et keegi teine meid ehituse juures ei segaks.”
„Õige mõte,” nõustus Gena. „Sellest alustamegi.”
Nad muretsesid paarkümmend lauda, panid krundi otstesse postid ja ehitasid madala puust plangu. Siis algas maja ehitamine.
Potsataja ja Galja kandsid savi, krokodill pani presentpõlle ette ja hakkas müürsepaks.
Üks asi tegi Genale muret.
„Tead,” ütles ta Potsatajale, „kui mu tuttavad mind näevad, siis nad ütlevad: “Olge lahked, ise krokodill Gena, aga teeb nii tühist tööd!” Häbi hakkab.”
„Sa pane mask ette,” tegi Potsataja ettepaneku. „Siis ei tunne sind keegi ära.”
„Õige,” koputas krokodill endale vastu otsaesist, „kuidas ma ise selle peale ei tulnud!”
Sellest peale ilmus ta majaehitusele ainult maskis. Nii ei tundnud krokodilli keegi ära. Ainult et ükskord läks krokodill Valera, Gena asendaja, aiast mööda ja hüüdis:
„Ohoo, mida ma näen! Krokodill Gena töötab ehitusel! Kuidas käsi käib?”
„Hästi,” vastas Gena võõra häälega. „Ainult et ma pole Gena, seda esiteks. Ja teiseks, ma pole üldse krokodill!”
See pani asjad kohe paika.
19. peatükk
Kord jõudis krokodill Gena ehitusele esimesena. Ja nägi, et plangule on suuret tähtedega kirjutatud:
ETTEVAATUST! KURI KOER!
„Vaat kus lops!” mõtles Gena. „Kes koera siia on toonud? Võib-olla Potsataja. Temal on palju igasugu imelikke tuttavaid.”
Krokodill istus ja jäi ootama Potsataja ilmumist.
Poole tunni pärast tuli Potsataja laulu ümisedes.
„Kas sina tead,” küsis krokodill, „kust kuri koer siia on saanud?”
Potsataja ajas silmad suureks.
„Ei tea,” ütles ta. „Eile teda ei olnud. Võib-olla Galja tõi?”
Aga kui Galja kohale jõudis, selgus, et tema pole mingit kurja koera toonud.
„Tähendab, see koer on ise tulnud,” tegi Potsataja järelduse.
„Ise?” imestas krokodill. „Aga kes siis plangule kirjutas?”
„Koer ise kirjutaski. Et teda tühja-tähjaga tülitama ei hakataks.”
„Olgu, kuidas on,” otsustas tüdruk, „ta tuleb sealt välja meelitada. Seome õige tüki vorsti nööri otsa ja viskame üle aia. Kui koer sellest hammastega kinni hakkab, tirime ta väravast välja.”
Nii nad tegidki. Võtsid Potsataja õhtueinest vorstitüki, sidusid nööri otsa ja viskasid üle aia.
Kuid keegi nööri sikutama ei hakanud.
„ Võib-olla talle vorst ei meeldi,” oletas Potsataja. „Ehk meeldivad talle kalakonservid? Või näiteks juustuvõileivad?”
„Kui mul poleks uusi pükse jalas,” pahvatas Gena, „siis ma talle näitaks!”
Pole teada millega see kõik oleks lõppenud, kui plangu tagant poleks äkki välja karanud kass. Tal oli suus seesama nööri otsa seotud vorst.
Kass vaatas korraks sõprade poole ja jooksis siis kibekiiresti minema. Nii kiiresti, et Potsataja ei jõudnudki nööri sikutada ja oma õhtueinet tagasi saada.
„Mida see siis tähendab?” ütles ta pettunult. „Kirjutatakse üht, tegelikult on hoopis midagi muud!” Ta läks väravast sisse. „Siin pole mingit koera!”
„Ja pole olnudki!” taipas Galja.
„Keegi tahtis meid lihtsalt segada. Ja ongi kõik.”
„Ma tean, kes!” hüüdis Gena. „Kes muu kui Kübaramoor! Tema pärast jäi tänane töö tegemata. Homme mõtleb ta jälle midagi välja. Küll te näeta.”
„Homme ei mõtle ta midagi välja,” teatas Potsataja kindlalt.
Ta nühkis plangu puhtaks ja kirjutas sinna:
ETTEVAATUST KURI POTSATAJA!
Siis valis ta pika tugeva teiba ja toetas selle seespoolt vastu väravat. Kui nüüd keegi värava avab ja oma uudishimuliku nina selle vahelt sisse pistab, kolksatab teivas talle kindlasti pähe.
Pärast seda läksid Galja, Gena ja Potsataja rahulikult oma toimetusi toimetama.
Iga päev hilja õhtul lahkus Kübaramoor kodunt ja läks oma öiseid tempe tegema. Joonistas kuulutustele ja plakatitele vuntse, kallas prügikaste kummuli ja paugutas mõnikord mängupüstolit, et öiseid möödakäijaid ehmatada.
Ka sel õhtul läks Kübaramoor koos oma kodustatud roti Larissaga linna.
Kõigepealt otsustas ta uue maja ehitusel ära käia, et seal jälle mingi pahandus kokku keerata.
Plangu juurde jõudes nägi ta seal kirja:
ETTEVAATUST! KURI POTSATAJA!
„Huvitav,” mõtles Kübaramoor, „kes see kuri Potsataja niisugune on? Vaja vaadata!”
Ta tahtis värava lahti tõmmata ja sisse piiluda. Aga niipea, kui ta seda tegi, lõi värava taha pandud teivas talle valusasti vastu nina.
„Röövlinäod!” hüüdis Kübaramoor. „Närukaelad! Ma teile veel näitan! Küll näete?” Torganud oma kodustatud roti kaenla alla, jooksis ta loomaia poole.
Kübaramoori peas küpses hirmuäratav kättemaksuplaan. Ta teadis, et loomaiais elab väga tige ja rumal ninasarvik Beebi. Pühapäeviti oli Kübaramoor viinud ninasarvikule rõngassaiu, püüdes teda niiviisi kodustada. Ninasarvik oli ära söönud tervelt viis saia ja Kübaramoor arvas, et nüüd on ta täiesti taltsas. Ta tahtis ninasarviku ehitusele ajada, et see toda „kurja Potsatajat” karistaks ja seal kõik pahupidi pööraks.
Loomaaia värav oli lukus. Pikemalt mõtlemata hüppas Kübaramoor üle plangu ja läks ninasarviku puuri juurde.
Ninasarvik muidugi magas ja unes ta muidugi norskas. Ta norskas nii kõvasti, et oli täiesti võimatu aru saada, kuidas ta niisuguse lärmi sees üldse magada saab.
„Hei, sina, tõuse üles!” käsutas Kübaramoor. „Vaja üks asi korda ajada.”
Aga Beebi ei kuulnud midagi.
Siis hakkas Kübaramoor teda läbi puurivarbade rusikaga toksima. Ka see ei aidanud.
Kübaramooril ei jäänud muud üle kui pikk kepp võtta ja sellega ninasarvikut vastu selga taguma hakata.
Lõpuks Beebi ärkas. Ta oli kohutavalt tige, et ta oli üles aetud. Ja muidugi ei mäletanud ta enam mingeid rõngassaiu, mis ta oli ära söönud.
Kübaramoor avas puuriukse, hüüdis: „Edasi! Kiiresti!” ja pistis jooksu loomaaia värava poole.
Ninasarvik tormas talle järele, ninasarvik tormas talle järele ja üldsegi mitte sellepärast, et „kiiresti” ja „edasi”. Tal oli lihtsalt kange tahtmine seda vastikut moori pusata.
Värava juures jäi Kübaramoor seisma.
„Pea kinni!” ütles ta. „Värav tuleb lahti teha.”
Kuid ninasarvik ei peatunud. Ta jooksis otsejoones Kübaramoori juurde ja andis talle niisuguse obaduse, et vanamoor silmapilkselt üle plangu lendas.
„Bandiit! Häbematu elukas!” kisendas Kübaramoor haiget saanud kohta hõõrudes. „Kohe ma sulle näitan.”
Kuid tal ei läinud korda midagi näidata: ninasarvik murdis värava maha ja hakkas Kübaramoori taga ajama.
„Igavene juhmakas!” hüüdis Kübaramoor. „Kohe jooksen miilitsasse, seal sulle tehakse uut ja vana! Seal sulle antakse õpetust!”
Kuid miilitsasse ta joosta ei saanud: õpetust oleks seal ilmselt antud talle endale, mitte ninasarvikule.
Pole teada, mis oleks edasi saanud, kui Kübaramoor poleks tee ääres märganud kõrget puud. Ühe hetkega oli ta puuladvas.
„Kombes,” ütles ta, ja sättis end okste vahel mugavamini istuma. „Siia ta ei roni! Ku-ku!”
Ninasarvik tampis tükk aega puu all ringi. Siis leidis paraja kraavi ja heitis puu alla magama.
21. peatükk
Potsataja, kes kogu õhtu oli krokodilli pool istunud, läks sel ajal parajasti koju. Teel tuli talle mõte uue maja ehituselt läbi astuda, et vaadata, kas seal on kõik korras. Viimaseid sündmusi arvesse võttes polnud see sugugi ülearune.
Potsataja astus aeglaselt mööda pimedat tänavat.
„Kes seal on?” küsis ta.
„See olen mina,” vastas peenike hääl. „Kübaramoor.”
Ja Potsataja nägi okste vahel tõepoolest oma vana tuttavat.
„Mis te seal teete?”
„Ripun,” vastas Kübaramoor. „Juba kaks tundi.”
„Selge,” ütles Potsataja ja astus edasi.
Teda ei pannud niisugune vastus põrmugi imestama. Kübaramoorilt võis kõike oodata. Kui ta kaks tundi puu otsas ripub, siis teab ta ise, mida teeb. Kuid viimasel hetkel pööras Potsataja ümber.
„Huvitav, kui palju aega teil sinna ronimiseks kulus? Vist vähemalt tund aega?”
„Mis tund?” ütles Kübaramoor. „Ega ma mõni kobakäpp ole.
Ma ronisin siia kümne sekundiga.”
„Kümne sekundiga? Nii kiiresti. Aga mispärast?”
„Sellepärast, et mind ajas taga ninasarvik. Sellepärast.”
„Vaat kus lugu!” venitas Potsataja. „Aga kes ta loomaaiast lahti laskis? Ja milleks?”
Kuid rohkem ei tahtnud Kübaramoor midagi seletada. Ta ütles vaid:
„Kes palju pärib, jääb ruttu vanaks.”
Potsataja vajus mõttesse. Ta oli palju kordi kuulnud sellest tigedast ja rumalast ninasarvikust, ja sai väga hästi aru, et midagi tuleb ette võtta. Muidu on ka ülejäänud linnakodanikud varsti puu otsas nagu nääriehted.
„Ma jooksen teda õige otsima,” otsustas meie kangelane.
Mõne sekundi pärast komistas Potsataja ninasarviku otsa. Too möiratas ja tormas Potsatajale kallale. Nad pistsid pöörase rajuga mööda tänavat kihutama. Lõpuks keeras Potsataja nurga taha ja ninasarvik põrutas otse edasi.
Nüüd jooksis juba Potsataja ninasarvikule järele, püüdes temast mitte maha jääda. Kui sobiv juhus avaneb, otsustas ta loomaaeda helistada ja sealt abi kutsuda.
„Huvitav, mis autasu mulle tema kinnipidamise eest antakse?” arutas Potsataja.
Ta teadis, et on olemas kolm medalit: „Uppujate päästmise eest”, „Vapruse eest” ja „Töö eest”. „Uppujate päästmine” ei tulnud kõne alla.
„Nähtavasti annavad „Vapruse eest”,” mõtles ta Beebit jälitades.
„Ei, „Vapruse eest” nähtavasti ei anta,” vilksatas Potsatajal peas, kui tal tuli uuesti raevunud ninasarviku eest põgeneda.
Aga kui ta oli jooksnud mööda linna tervelt viisteist kilomeetrit, sai talle lõpuks selgeks, et talle antakse medal „Töö eest”.
Siis silmas Potsataja teest eemal üksikut väikest maja. Ta jooksis kohe selle poole. Ninasarvik järele. Nad jooksid viis või kuus korda ümber maja.
Nüüd ei saanud enam aru, kes keda taga ajab. Kas ninasarvik Potsatajat või Potsataja ninasarvikut või jookseb kumbki omaette.
Et selles segadikus selgust saada, hüppas Potsataja kõrvale.
Seni, kuni ninasarvik üksi ümber maja tiirutas, istus potsataja rahulikult pingil ja vajus mõttesse. Äkki tuli talle pähe suurepärane plaan.
„Hei, sõber!” hüüdis ta ninasarvikule. „Katsu mind kätte saada!” Ja ise punus pikka tänavasse, kust teisest otsast kitsamaks läks.
Beebi tormas talle järele.
Tänav läks ikka kitsamaks ja kitsamaks. Lõpuks jäi see nii kitsaks, et ninasarvik enam edasi joosta ei saanud. Ta jäi majade vahele kinni nagu kork pudelis.
Hommikul tulid loomaia töötajad talle järele. Nad tänasid potsatajat tükk aega ja lubasid talle kinkida elusa elevandipoja, kui neil juhtub mõni ülearune olema.
Kübaramoori aga võttis sel päeval puu otsast maha terve tuletõrjekomando.
Eesti keeles ilmunud
“Krokodill Trill”, Perioodika 1975, tlk Ellen Niit
“Krokodill Gena ja teised muinasjutud”, Eesti Raamat 1989, tlk Helgi Limberg
“Karusloomade internaatkool”, Eesti Raamat 1990; tlk Helgi Limberg
“Onu Teodor, kass ja koer. Onu Teodori tädi”, Steamark 2000, tlk Andres Jaaksoo
Kadri Hinrikus
28. oktoobril kell 13.00 toimub raamatukogu saalis RAAMATUHALDJATE PÄEV
Külas on lastekirjanik Kadri Hinrikus, raamatu “Et head haldjad sind hoiaksid” autor.
Kadri Hinrikus on sündinud 22. juunil 1970. aastal. Ta on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli näitejuhtimise erialal. Teletööd alustas ta uudistetoimetajana ja täna on ta Eesti Rahvusringhäälingu põhisaates Aktuaalne Kaamera uudisteankur. Kadri Hinrikus on juhtinud ka muid telesaateid (Tähelaev, Eesti Teater 100) ning teeb regulaarset kaastööd keskkonnasaatele Osoon. Aastast 2014 Eesti Kirjanike Liidu liige. Ta on avaldanud kaks (auto)biograafilist raamatut “Miia ja Friida” (2008) ja “Kui emad olid väikesed” (2009) ning metsaelust pajatava “Põmmu, Podsu ja teised sõbrad” (2010), “Konnade mäss” 2014. Kadri Hinrikuse raamat “Et head haldjad sind hoiaksid” (2012) on realistlik lasteraamat, millel pole memuaristlikku tausta.
Foto: Stanislav Moškov
Katkend: “Et head haldjad sind hoiaksid”, Tammerraamat 2012, lk 73-77.
Kassipoeg
Jõuluvaheajani oli jäänud vaid üks päev, homme pidi õpetaja Laura Leevike tunnistused kätte andma. Tuule ja Uku väga ei muretsenud – terve viimase veerandi olid nad kõikides ainetes ainult häid hindeid noppinud. Ukut oli õpetaja Laura Leevike mitmel korral lugemistunnis teistele eeskujuks toonud. Natuke kurvaks tegi kaksikuid hoopis see, et kõikidel klassikaaslastel oli koolivaheajaks nii palju põnevaid plaane. Neil ei olnud.
“Jürgen sõidab ülehomme Egiptusesse,” õhkas Tuule, kui venna kõrval jälle kodu poole astus.
Uku mühatas, Tuule loetles edasi.
“Kärt läheb Soome, Caroliina ja Piia lendavad koos emaga Pariisi. Lennukiga!”
“Muidugi lennukiga. Ega nad partidega lenda.”
“Ma tahaks ka lennukiga lennata! Mõtle, kui põnev!”
Uku vaikis. Tema tähelepanu oli köitnud üks kott, mis nende ees läks. Õigemini läksid nende ees kolm suurt poissi, kellest ühel tolknes näpu otsas riidest komps. Ja see komps piiksus. Ja justkui rabeles.
“Veame kihla, et selle kompsu sees on keegi,” sositas Uku.
“Kes? Kus?” ei saanud Tuule kohe aru. Tema viibis mõtetega juba lennuki pardal.
“Koti sees. Uurime järele.”
Üks poistest vaatas selja taha ja Uku tõmbas õe maja nurga varju. Ettevaatlikult piilus Uku välja – poisid kadusid üksteise järel kõrge plangu taha hoovi.
“Lähme piilume.”
“Mis sul arus on?” protesteeris Tuule.
“Tss!”
Nad olid jõudnud plangu juurde. Värav oli irvakil.
Tuule tahtis veel midagi öelda, kuid vend vajutas sõrme suule.
Oli mitmeid keerukaid olukordi, eeskätt koduses majapidamises, mida Tuule vennast taiplikumalt ja osavamalt lahendas. Ent paljudel puhkudel tunnistas tüdruk, et Uku käitus temast targemini. Praegust hetke ei osanud Tuule ei ühte- ega teistpidi hinnata.
Kaksikud kuulatasid. Plangu tagant kostis hääli, kuid mida salapärast seal toimetati, polnud aru saada. Uku paotas tsipake väravat. Mõlemad olid valmis esimese ohu korral plehku pistma, sest suurte poiste viha alla ei soovinud kumbki sattuda.
Ikka ei paistnud hoovist õieti midagi – poisid jäid oma saladusliku kompsuga puukuuri varju. Kaksikud hiilisid paokil värava vahelt võõrasse hoovi ja pressisid end kuuri seina vastu. Nüüd võis kuulda poiste juttu.
“Niisugune igerik!”
“Minu Bella-Donna teeks sihukesest ühe minutiga kotleti.”
“Ah-sa, kus on küüned!”
Poiste häältele lisaks kostis kellegi haledat viiksumist.
Uku ja Tuule küünitasid hiirvaiselt kuuri varjust välja piiluma. Pilt, mida nad nägid, kohutas kaksikud esimese hooga seina taha tagasi. Nutuklomp tõusis Tuulel kurku. Uku küünitas uuesti vaatama.
Suured poisid seisid ringis, üks neist hoidis turjast kinni pisikesel musta-valgekirju kassipojal, kes käppadega õhus asjatult rapsis. Poiss viskas looma kaaslasele. Õhulennul tõi kass kuuldavale õnnetu kräunatuse.
Tuule sasis Ukul jopest.
“Me peame midagi tegema,” sositas ta.
“Tss! Need on needsamad poisid!”
“Kes needsamad?”
“Need, kes mu apelsini lödiks loopisid.”
Tuule nuuksatas. Mida said nad kahekesi kolme suure poisi vastu! Mõlemad piilusid uuesti.
Üks poistest oli leidnud terava oksarao ja torkis sellega kassipoega. Kass vingerdas.
Uku peas trummeldasid läbisegi kümned mõtted. Kas joosta abi järele? Kuhu? See võtaks aega! Hakata lihtsalt appi karjuma? Kes neid kuuleks, tänav oli inimtühi. Oh, miks ei olnud ta juba suur tugev mees, kes sellistele närustele kiusajatele koha kätte näitaks!
Nendest mõtetest polnud mingit abi. Uku püsis endiselt kaheksa-aastase jõnglasena, kes oma õe kõrval vihast ja külmast haavalehena värises.
Kassipiinaja võttis taskust tikutopsi. See õudne vaatemäng tõotas veel õudsamaks minna. Poiss tõmbas tiku põlema ja pistis kassile nina alla. Loom rabeles, nagu tahaks omaenda nahast välja pugeda. Tikk kustus. Poiss võttis teise tiku.
“Pane ära!”
Uku röögatus ehmatas teda ennastki. Õde-venda olid üheaegselt kuuri varjust välja hüpanud. Poiste näod venisid pikaks. Kuid mitte kauaks. Kui kolmik enda ees algklassi kaht hirmunut mudilast nägi, pakkus see neile vaid lõbu.
“Vaata aga vaata, meile tuleb külalisi!” naeris üks.
“Pane kass maha!”
“Kas sa muud ei oskagi öelda, kui ainult: pane kass maha, pane kass maha! Igavaks läheb, kas tead.”
Üks suurtest väänas Ukul käe selja taha.
“Teate, mulle vägisi tundub, et siin on veel üks tegelane, kes keretäit lunib.”
Poisid hirnusid naerda.
Tuule ei teadnud isegi täpselt, mida ta teeb, aga korraga oli tal maas vedelenud aiateivas käes ning kogu jõust virutas ta sellega Uku vangistajale vastu õlga.
“Aiii!” kõlas raevunud karjatus.
Haardest vabanenud Uku virutas vaenlasele kõhtu. Löök oli mõjuv, poiss kukkus lumme. Tuule äsas teibaga juba teiste poiste suunas. Kass kräunus ja küünistas, veel üks poiss räntsatas hange, sest Ukul oli õnnestunud talle jalg taha panna. Kuid sõjaõnn on heitlik. Kaksikute raevukas rünnak oli tabanud suuri liiga ootamatult, nüüd nad kogusid end. Kiiruga lukustati kassipoeg jalust ära puukuuri ja Uku sai niisuguse hoobi ribidesse, et tuld lõi silmist välja. Juba oli ka Tuule suurepärane võitlusrelv omanikku vahetanud ning tüdruk löödi jalust.
“Jookseme!” ägas Uku õele.
Kukkudes ja komistades põgenesid nad ummisjalu tänavale. Kaksikute suureks õnneks kiirustas nendega ühes suunas kaks meesterahvast. Kui suured poisid plaanisidki õde-venda esialgu taga ajada, siis nüüd jäid nad aiaväravale seisma.
Kaksikud julgesid peatuda alles kodutänaval. Surmväsinult istusid nad lumehange. Uku kohendas prille.
“Me päästame kassi nende käest ära!”
Vend paistis nii otsusekindel.
“Jah, aga kuidas?”
“Ma pean mõtlema.”
Tuule pigistas silmad kinni. Tema jaksas mõelda vaid pisikesele musta-valgekirju kassile.
“Et head haldjad teda hoiaksid!” palus tüdruk endamisi.
Loomingut
Konnade mäss, Tammerraamat 2014
Et head haldjad sind hoiaksid, Tammerraamat 2012
Kui emad olid väikesed, Eesti Ekspressi Kirjastus 2009
Miia ja Friida, Eesti Ekspressi Kirjastus 2008
Põmmu, Podsu ja teised sõbrad, Eesti Ajalehed 2010
Linke
Kadri Hinrikus: vajan aega iseenda jaoks, Naised 2.12.2010, http://ajakirinaised.ee/uudised/2C27
Kadri Hinrikus: Hirmud, Õpetajate leht 1.02.2013, http://opleht.ee/2925-kadri-hinrikus-hirmud/
Anti Saar
Anti Saar (1980) – eesti kirjanik ja tõlkija
Foto: Margus Ansu / Postimees
Anti Saar on kirjandusfestivali Prima Vista 2007. aasta kirjanduspreemia “Esimene samm” (ilukirjanduslik debüüt perioodikas)
16. oktoobril kell 10.30 Karlova-Ropka harukogus
Lastel oli külas kirjanik Anti Saar, raamatu “Kuidas meil asjad käivad” autor
Katkend: “Kuidas meil asjad käivad”, Tänapäev 2013, lk 74-81.
Peatükk kaheksa, mis räägib sellest, kuidas meil päkapikud käivad
Päkapikud käivad meil talviti, jõulude ajal. Siililegi selge – on siis keegi suvel päkapikke näinud? Nojah, õigust öelda ei ole mina neid näinud ka talvel, aga mis sest – kui ikka kõik meie rühma lapsed just jõulukuu alguses rääkima hakkavad, et mida päkapikk kellelegi toonud on, ei saa ju kahtlust olla, et nad mõne lapse juures suviti käiksid. Suviti pole ju lundki! Ja kui jäätisepulga suurustes suuskades, millega päkapikud Lapimaalt meile saabuvad, pole minu meelest midagi imelikku, kui peopesa suurust jalgratast, millega nad suvel võiksid sõita, ma endale küll ette ei kujuta. Päkapikud on ju nii tillukesed! Isegi meie poole kolmene Joonas oleks nende kõrval hiiglane!
Meie päkapiku nimi on Toits ja mina olen temaga tuttav juba mitu head aastat. Ja nagu ikka, hakkasin ma ka viimati Toitsi ootama juba jupp aega enne jõulukuu algust. Küsisin emalt igal õhtul, mitu päeva on veel jäänud ja kas ei võiks sussi proovi pärast juba aknalaua peale panna. Isa aga näitas mulle gloobuselt, kus kandis päkapikud umbes elavad. Ja see tegi mind rõõmsaks, sest ma märkasin, et meie juurde on neil mööda maakera ainult allamäge liuelda – nii ei väsita väiksekesed ennast pika suusasõiduga ära.
Viimaks jõudiski jõulukuu kätte. Esimese detsembri hommikul juhtusime isaga kahekesi kodus olema. Ema ja Joonas olid sõitnud Peedule ahje kütma, sest vanaema ja vanaisa olid omakorda sõitnud Pärnusse sanatooriumi.
Eelmisel õhtul olin ma sussi ilusti aknalauale sättinud. Olin talle ühe puuhalugi alla pannud, et suss ikka selgelt üle aknaraami õue ära paistaks. Ja ka oma väikse taskulambi olin sussi juurde põlema jätnud. Nii nägi mu aken öö läbi välja nagu mõni kaubamaja vitriin ja polnud karta, et Toitsil mu tühi suss märkamata jääks.
Aga hommikul, kui ma ärgates pidžaama väel aknale ruttasin, oli suss minu suureks kurvastuseks tühi mis tühi – sama tühi kui eelmisel õhtul. Ma oleksin peaaegu nutma hakanud. Võib-olla hakkasingi, ma enam hästi ei mäleta. Läksin isa juurde, kes alles voodis ringutas, ja ütlesin õnnetult:
“Toits on mu ära unustanud või surnud. Mul ei ole enam päkapikku.”
Nüüd, kui isa mul ruttu ümbert kinni võttis ja mind kallistas, hakkasin ma juba kindlasti nutma. Ja tõesõna, isegi praegu, kui ma sulle kirjutan ja oma suurt kurbust meenutan, tükivad mulle pisarad silma.
Isa hakkas mind kiiresti lohutama ja ütles, et on kindel, et Toits pole ei surnud ega mind unustanud ja et tema tulemata jäämisele leidub tingimata mingisugune seletus.
Aga mina nutsin edasi: “Ta on surnud! Jääkaru lõi ta käpaga maha ja sõi ära!” (Olin ühest loomafilmist näinud, et just nii jääkarud oma saagiga teevad.)
“Ole ikka,” rahustas mind isa, “või nüüd jääkaru Toitsisugust habemesse kasvanud pusa tahab. Kas sa sussi ikka panid aknale? Tule näita.”
Ja me läksime lastetuppa kardina taha ning ma näitasin isale, missuguse kena vitriini olin ma Toitsi vastuvõtuks üles seadnud.
“Selge pilt!” hüüdis nüüd isa. “Päkapikud ju kardavad valgust! See lamp siin on küll täitsa ülearune asi. Ime, et tal patareid veel tühjaks pole saanud.”
“Aga ma ju kartsin, et Toits muidu ei näe,” nuuksusin ma tasa.
“Ära seda küll karda, kullake,” ütles isa. “Minu tead on päkapikud nagu mutid, nemad näevad pimedas kõige paremini. Niisugune ere valgus hoopis hirmutab neid.”
Isa jutu peale jätsin ma nutu, aga olin ikkagi terve päeva ärevil. Lasteaias selgus, et päkapikud oli käinud juba kõigil, isegi Oliveril, kes on hirmus riiukukk ja lööb isegi tüdrukuid ja kasvatajaid ja remondimees Alarit.
Õhtul jõudsid Peedult tagasi ka ema ja Joonas ja ka neile rääkisin ma oma hommikusest murest. Ja ka nemad arvasid, et küllap see taskulamp oli, mis Toitsi mu sussist eemale hoidis. Õigemini arvas seda minu ema – Joonas on alles tobuke ja ei tea päkapikkude silmanägemisest midagi. Ja pealegi oli temal Peedul päkapikk juba käinud.
Sel õhtul ma siiski taskulampi enam lauale ei pannud. Ja kujuta ette, Toits tuligi! Ta tõi mulle lego advendikalendri – sellise, millel on kakskümmend neli luuki ja igaühe taga kotike klotsidega, millest saab kokku panna mõne mehikese või aardelaeka või kuusepuu. Kui rõõmus ma selle üle olin!
Ja kalendri oli Toits toonud Joonalegi, selle luukide taga olid šokolaadikujukesed. Aga oma sussi seest leidsin ma veel kirja Toitsilt endalt, milles ta vabandas, et polnud eelmisel õhtul minu juurde jõudnud. Ja tead sa mis, mitte taskulambi, vaid hoopis tuisuhoo pärast, mis oli ta juba peaaegu mu aknaplekilt otse Raekoja platsi kuuse otsa pühkinud. Vaene mehike, kui raske pidi tal olema sealt okkalise puu otsast alla tulla! Kirja lõpus aga seisis:
IKKA USTAVALT SINU PÄKAPIKUMEES TOITS
Ta kirjutas “ustavalt”, saad aru? See tähendas, et ta polnud mind üldsegi unustanud ja armastas mind endiselt. Joonast armastab Toits muidugi ka ja see teeb mu teinekord natuke kadedaks. Aga ma usun, et mind armastab ta ikka tsipake rohkem, sest meie sõprus on tükk aega vanem.
Üldiselt, nagu teada, toovad päkapikud lastele komme ja piparkooke ja šokolaadimedaleid ja muud säärast kraami. Ja Kenneti oma toob talle koguni mänguasju. Aga Kennetil on ka väga rikkad vanemad ja küllap sellepärast on ka tema päkapikk teistest rikkam. Reedeti, kui meil on rühmas mänguasjapäev, mis tähendab, et iga laps võib kodust ühe oma mänguasja kaasa võtta, on Kennetil alati kaasas kõige ägedamad asjad: legoninjad ja Transformerid ja puldiautod – alati uued ja erinevad. Aga ta lubab ka teistel nendega mängida ja see on tore. Ükskord oli Kennetil kaasas isegi puldiga helikopter, aga pärast seda, kui Hugo oli sellega söögitädil prillid viltu lennutanud, võttis kasvataja selle kahjuks enda kätte.
Aga minul ja Joonal on oma päkapiku, selle Toitsiga , ikka eriliselt vedanud. Sest vaata, ka tema toob meile mõnikord kommi, aga nii umbes ülepäeviti hoopis värvimispilte ja labürinte ja vihjemänge. Joona jaoks tähendab see “ülepäeviti” muide, et üle-üle-ülepäeviti. Tema nimelt on veel nii väike, et arvab, et pärast lõunauinakut algab alati uus päev. Ja sellepärast jookseb ta alati ka pärast päevaund akna juurde oma sussi kontrollima. Ja ei saa aru, miks päkapikk talle midagi toonud ei ole. Nii et tema jaoks käib Toits meil üldse ainult ülepäeviti.
Aga kuhu ma jäingi? Ah jaa, värvimispiltide, labürintide ja vihjemängude juurde. Värvimispildi leian ma sussi seest harilikult laupäeval või pühapäeval. Siis ei tule mul lasteaeda minna ja ma võin pildi värvimisega tegelda kas või terve hommikupooliku. Küllap teab Toitski, et see võtab ilmatu aja! Need pildid, mis ma korralikult ära värvida viitsin, saadan ma Toitsile tagasi. Selleks on meil Joonaga omaette postkast, mille me ema abiga kingakarbist tegime. Oma äravärvitud pildid pistab sinna ka Joonas. Aga ma loodan, et Toits neid minu omadega segi ei aja, sest Joonas on alles väike ja rohkem sikerdab kui värvib.
Teine tore asi, mida päkapikk meile toob, on labürindid. Labürindid on lõppägedad, ma armastan neid juba pisikesest peale! Mõne pikema bussi- ja rongisõidu ajal joonistab isa neid mullekuhjade kaupa ja mina muudkui lahendan neid järgemööda.
No oletame, et me reisime rongiga Tallinna. Siis joonistab isa meid, mind ja ennast, kahe kriipsujukuna labürindi algusesse. Aga labürindi lõppu joonistas ta Vana Tooma. See on see plekist mees, kes Tallinna raekoja torni otsas seisab. Ja sellal kui rong sõidab sirgelt ja sujuvalt, on meie tee labürindis käänuline ja sõlmiline ja täis ristmikke, millel tuleb valida, mis suunas edasi minna. Ja enamik teeotsi ei juhatagi Vana Tooma juurde, vaid lõpeb tupikus või toob koguni tagasi algusse. Päkapikk Toitsi labürindi tegelaseks on tavaliselt tema ise. Ja mei Joonaga tuleb ta aidata erinevatest kohtadest – kas siis Lapimaalt või suure metsa tagant või Raekoja platsi kuuse otsast – meie lastetoa aknale. See on õudselt vahva, võib-olla vahvamgi kui piltide värvimine!Aaga kõige vahvam, sa ei arva ära, on vihjemäng! Viitsiks Toits meile neid ainult tihemini korraldada!
Looming
“Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin”, 2006
“Nemad kaks”, 2008
“Tekste siledast ruumist”, 2009
“Kuidas meil asjad käivad”, Tänapäev 2013
Tõlkeid eesti keelde
Frederic Beigbeder. Armastus kestab kolm aastat. Tallinn, 2008
Fred Vargas. Elus või surnud. Tallinn, 2008
Henri Loevenbruck. Koperniku sündroom. Tallinn, 2008
Georges Perec. Mõelda/liigitada ja teisi tekste. Tallinn, 2008
Philippe Claudel. Brodecki raport. Tallinn, 2010
Daniel Pennac. Nagu romaan. Tallinn, 2010
Frederic Beigbeder. 17,90 €. Tallinn, 2011
Katrina Kalda. Eesti romaan. Tallinn, 2011
Fred Vargas. Ei mingit asu. Tallinn, 2011
Georges Perec. Ruumiliigid. Tallinn, 2011
Georges Perec. Elu, kasutusjuhend. Tallinn, 2012
André Breton. Nadja. Tallinn, Loomingu Raamatukogu, nr 9-10, 2013
Linke
Jaan Ala “Saare universaalne kirjandus”, Postimees 16.12.2013,
http://www.postimees.ee/2632670/saare-universaalne-kirjandus
Paul Maar
Foto: Jörg Schwalfenberg
Tartu kirjandusfestivali Prima Vista ja Goethe Instituudi kutsel külastab Eestit saksa lastekirjanduse elav klassik Paul Maar. Ta kohtub lastega 3. aprillil kell 13 Tartu Linnaraamatukogu saalis. Kirjaniku juttu tõlgib ja talle esitab küsimusi Kristel Kaljund.
5. aprillil esineb Paul Maar Tallinnas. Festivali Saksa kevad raames näidatakse ka filmi “Das Sams” / “Laupa”(2001) – 16. aprillil kl 13.30 Tartus kinos Cinamon ja 18. aprillil samal ajal Tallinnas kinos Artis.
Paul Maari tunneb tema kodumaal arvatavasti iga laps, ka nende vanemad on Maari raamatutega üles kasvanud. Paul Maari raamatute tegelased Sams (e. k. Laupa) ja koer Bello on saksa laste jaoks sama tähtsad kui koeratüdruk Lotte või Naksitrallid eesti laste jaoks ning Karlsson ja Pipi Pikksukk nii rootsi kui kogu maailma lastele. Eesti keeles on ilmunud kuulsa Samsi-sarja esimese raamat “Nädal täis laupäevi”.
Katkend: “Nädal täis laupäevi”, Atlex 2010, tõlkinud Käbi Stolovitš, lk 47-52.
Kõlaritest kostis gongilöök ja naisehääl ütles: ”Ärge unustage Hollandi juustu kaasa võtmast! Meie sooduspakkumine: Hollandi juust.”
“Juust! Mis asi see veel on?” ajas Laupa silmad suureks.
“Sa ei tea, mis on juust?” küsis müüja imestunult.
Laupa raputas pead.
“All, toiduainete osakonnas lebavad laua peal sellised suured punased kerad. See on juust, väikseke,” selgitas müüja.
“Kerajuust!” hüüdis Laupa, jooksis eskalaatori juurde ja sõitis alla.
Kohe pärast seda kostis alt vali karjatus, siis sõitis Laupa uuesti üles, käes hiiglaslik juustukera.
“Maitseb hästi,” hüüdis ta juba kaugelt ja lõi hambad juustu sisse.
Müüja tormas tema juurde, haaras tal juustest ja rebis juustu ära.
“See on puhas vargus,” karjus ta. “Sa ei saa ometi juustu lihtsalt kaasa võtta.”
“Aga see naine üleval ju ütles, et me ei tohi unustada seda kaasa võtmast,” kaitses end Laupa ja osutas lakke, kust hääl kõlaritest kostnud oli.
“Lollus! Ta mõtles, et seda peaks ostma,” pahandas müüja.
“Sellest ta aga ei rääkinud,” mossitas Laupa.
“Aitab nüüd! Juustu eest makstakse või ma kutsun politsei,” ähvardas müüja härra Taskuõlut.
“Ärge karjuge nii. Ma maksan teie juustu kinni,” rahustas teda härra Taskuõlu. “Väiksekene on nimelt esimest korda kaubamajas ega tunne reegleid.”
“Kui te maksate, siis loomulikult unustan ma juhtumi,” ütles müüja ja asetas juustukera tooli peale. Ta proovis veelkord naeratada. “Lõppude lõpuks on meie juures klient kuningas. Nüüd aga paneme poisi lõpuks riidesse.”
“Kes on kuningas?” küsis Laupa.
“Klient!” selgitas müüja.
“Kes see klient on?” uuris Laupa.
“Igaüks, kes meie juurest midagi ostab, on klient.”
“Siis olen mina ka klient?”
“Aga muidugi!”
“Isa, kuule, ma olen kuningas!” karjus Laupa vaimustunult. “Ma tahan omale krooni.”
“Ära räägi lollusi! Sa paned mütsi pähe, nagu iga korralik poiss,” ütles müüja ja läks ees ühe riidevarna juurde.
Laupa oli jälle midagi uut avastanud. Rõivaosakonna ees ühe leti peal lebasid kauboikaabud ja indiaani peaehted. Ta pani endale värvilistest sulgedest krooni pähe, kargas ringi ja karjus: “Müts meeldib mulle, isa. Seda tahan ma endale!”
“Seda kantakse ainult karnevalil,” ütles müüja, võttis talt sulekrooni ära ja viskas tagasi laua peale.
“Aga kui see talle ometi meeldib?” väitis härra Taskuõlu vastu.
“Poiss vajab midagi korralikku,” ütles müüja. “Küll me juba sobiva leiame.” Siis haaras ta vastu tõrkuval Laupal tugevasti käest kinni ja tõmbas ta riietusruumi. “Ma soovitaksin kõigepealt seda ülikonda, härra,” ütles ta seal ja näitas härra Taskuõllele läikivast riidest tumepruuni ülikonda. Laupale ütles ta: “Hüppa sisse, poiss!”
Laupa jäi pulksirgelt seisma ega liikunud paigast.
“Kas sa vahetaksid riided, poiss?” küsis müüja ärritunult, naeratas aga kohe pärast seda härra Taskuõllele.
“Niimoodi mind ei kõnetata,” ütles Laupa.
“Kuidas siis veel?”
“Kuningale üteldakse “majesteet”,” selgitas Laupa väärikalt.
“Ära nüüd häbematuks muutu, poiss,” vastas müüja ja tõstis ähvardavalt nimetissõrme.
“Võib-olla proovite parem midagi “majesteediga”,” segas härra Taskuõlu vahele. “Teate, väikseke usub nimelt kõike, mida talle räägitakse.”
“Kas te mõtlete seda tõsiselt,” küsis müüja ja võttis oma lillelise taskurätiku ülemisest jahitaskust ja tupsutas laupa. Siis võttis ta end kokku ja ütles:
“Kas majesteet prooviks ülikonda selga?”
Laupa seisis ikka veel pulksirgelt ja ütles: “Mul pole mõtet seda selga panna. See on liiga suur.”
“Sa võid mind uskuda, kallis poiss, et see ülikond on paras,” ütles müüja ärritatult. “Ma olen siin töötanud juba neliteist aastat ja ajapikku on välja kujunenud silmamõõt.”
Laupa hakkas ülikonda selga ajama. Samal ajal kui ta seda selga pani, hingas ta hästi aeglaselt välja ja hoidis siis hinge kinni. Nii muutus ta peenikeseks kui piitsavars. Püksid ja pintsak rippusid ta ümber nagu hernehirmutisel.
“See on liiga suur,” ütles härra Taskuõlu.
“Võib-olla on see tõepoolest natuke suurevõitu,” pidi müüja nõustuma. Ta tuli ühe tumesinise väiksema ülikonnaga tagasi ja ulatas selle Laupale.
“Nii, proovi seda selga, see on kindlasti paras!” ütles ta sealjuures.
“Kuidas seda üteldakse?” küsis Laupa korrale kutsuvalt.
Müüja pulbitses vihast.
“Pange see selga, majesteet,” parandas ta ennast.
Laupa tegi seda. Ta hoidis veel ikka hinge kinni.
“Kas selles ülikonnas tohib ka sisse hingata?” küsis ta süütult.
“Aga loomulikult, majesteet. Milline rumal küsimus,” vastas müüja.
Laupa hingas sügavalt sisse, tema paks punnkõht paisus, käis pauk ja tema tumesinine ülikond oli kaheks tükiks rebenenud.
“Halb materjal,” ütles Laupa. “See pole kandmiseks, äärmisel juhul söömiseks.”
“Mida sa küll selle ülikonnaga tegid?” küsis müüja ehmunult. Teist korda tõmbas ta oma ilusa taskurätikukese välja ja pühkis sellega üle lauba.
“Mitte midagi,” ütles Laupa. “Ma hingasin vaid sisse.”
Müüja vaatas ringi ja peitis rebenenud ülikonna paberikorvi. Kohe pärast seda tõi ta uue ülikonna. Sel korral tumerohelise.
“Siis, majesteet, proovige parem seda,” ütles ta hädiselt ja ulatas selle Laupale.
Too pani selle selga ja küsis: “Kas selles ülikonnas võib ka sisse hingata?”
“Ei, majesteet, jumala pärast mitte,” hüüdis müüja ahastades.
Just sel hetkel läks mööda osakonnajuhataja. Ta oli müüjast palju paksem, tal oli seljas veel peenem ülikond ja ta kandis kahte paksu sõrmust ning tumedaid sarvraamidega prille. Ta kuulis müüja hüüatust ja astus uudishimulikult ligemale.
“Kas meil on kõrge külaline?” sosistas ta ja osutas proovikabiinile. Enne kui müüja vastata jõudis, pistis Laupa pea välja ja hüüdis: “Ei, ta hüüab mind alati “majesteediks”.”
“Sind?” küsis osakonnajuhataja ja ajas silmad pärani.
“Ta keelas mul ka sisse hingata,” jätkas Laupa.
“Kas see on tõsi?” hüüdis osakonnajuhataja.
“Peale selle viskas ta ühe rebenenud ülikonna paberikorvi,” lisas Laupa. Osakonnajuhataja kummardus, soris paberikorvis ja tõmbas poolikud püksid välja.
“Uskumatu,” hüüdis ta. “Ütleb väikestele lastele “majesteet”, keelab neil sisse hingata ja käristab ülikondi katki! Te lähete otsekohe närviarsti juurde ja lasete end kontrollida!”
Paul Maarist
Paul Maar sündis 1937. aastal Baierimaal ja elab Lõuna-Saksamaal tänaseni. Ta on õppinud kunstiajalugu ja maalikunsti ning esialgu töötaski ta kunstiõpetajana, kirjutades samal ajal juba sahtlisse lugusid. Tema esimesed raamatud ilmusid 1960ndate teisel poolel. Paul Maari sõnul avastas ta lastekirjanduse alles tänu oma lastele, sest ise laps olles ta seda nautida ei saanud. Maari lapsepõlve varjutas sõda ja tema isa pidas lugemist ajaraiskamiseks. Täna on Maar üks edukamaid ja mitmekülgsemaid saksa laste- ja noorteraamatute autoreid: ta kirjutab, illustreerib ja tõlgib ning on mitmete filmistsenaariumide ja näidendite autor. Paul Maar on pälvinud arvukalt auhindu, sh ka Saksa noorsookirjanduse auhinna kogu loomingu eest ning tema nime kannab Saksamaal 14 kooli.
Paul Maari loomingust
Paul Maar on virtuoosne sõnakunstnik, kes sageli mängib keelega ning vormib võlurina tähtedest ja mõistetest üllatavaid lugusid ja riime. Sõnamänge ei ole lihtne tõlkida, aga ometi on Maari raamatud ilmunud rohkem kui kahekümnes keeles ja ta on kohtunud lastega maailma kõigil kontinentidel. Maar on kirjutanud ja illustreerinud umbes 50 laste- ja noorteraamatut, mitmed neist on jõudnud kinolinale ja teatrilavale.
Paul Maari raamatute tegelastest on kahtlemata kõige populaarsem Sams, eesti keeles Laupa (Sams on tuletatud sõnast “Samstag”, mis eesti keeles tähendab laupäeva, Laupa on vastavalt tuletis laupäevast). Sams ehk Laupa on tulipunaste juuste ja kärssninaga sukeldumisülikonnas olend, kes oma välimuselt meenutab ehk pisut Karlssoni. Ta on häbematu ja ninatark tegelane, kes armastab luuletada ja suudab täita soove. Esimene Samsi-raamat ilmus 1973. aastal ja tõi kirjanikule kuulsuse. Samsi-sari koosneb kokku 7 raamatust, neist viimane “Sams im Glück (“Laupal veab”) ilmus 2011. aastal. Samsist on tehtud arvutimäng ja kolm filmi, kusjuures filmivõtted toimusid Maari kodulinnas Bambergis.
Paul Maar on loonud teisigi põnevaid tegelasi nagu koerast inimeseks moonduv härra Bello või idamaistest seiklustest unistav Lippel, ta on kirjutanud kunstmuinasjutte ja päris realistlikke noorteromaane. Täiskasvanud lugeja jaoks on Maar mõnikord poetanud oma teostesse vihjeid kirjandusklassikale, näiteks E.T.A. Hoffmannile.
Lingid
http://taheke.delfi.ee/taheke/intervjuud/paul-maar-toeline-staar.d?id=64495704
http://www.atlex.ee/show_book.php?type=book&bid=517
http://www.dassams.de/paul-maar/biographie/
http://www.oetinger.de/bilderbuecher-kinderbuecher-sachbuecher/titel-paul-maar.html
http://en.wikipedia.org/wiki/Paul_Maar
Katkend Samsi-filmist
http://www.youtube.com/watch?v=eqTYRj8JVaY
Grigori Oster
Grigori Oster (1947) – vene lastekirjanik.
Rahvusvahelisel kirjandusfestivalil Prima Vista
10. mail 18.30 „Harjutusi peale ja sabale“ – Grigori Osteri kahjulike nõuannete meistriklass TÜ Raamatukogu kohvikus Gaudeamus
Modereerib Olga Einasto, harjutusi sooritatakse vene ja eesti keeles.
11. mail 15.00 „Äkki õnnestub!“ – Grigori Osteri (Venemaa) kohtumine noorte lugejatega Tartu Linnaraamatukogu noorte- ja lasteosakonnas, konkursi „Kahjulikke nõuandeid“ finalistide autasustamine
Osaleb „Kahjulike nõuannete” eestindaja Leelo Tungal, modereerib Ädu Neemre. Üritus on eesti ja vene keeles.
12. mail 12.00 Grigori Oster: Muinasjutud pisiasjadega ja kasulikud nõuanded üliõpilastele TÜ peahoone auditooriumis 128
Modereerib Roman Leibov, PhD; üritus on vene keeles.
Grigori Oster sündis 1947. aastal Odessas sadamamehaaniku perekonnas ning mehe lapsepõlv möödus Jaltas. Juba 16-aastaselt hakkas ta kirjutama luuletusi. Pärast keskkooli teenis Oster kolm aastat Põhjalaevastikus. 1982. aastal lõpetas ta Moskva Maksim Gorki nimelise kirjanduse instituudi dramaturgia erialal ning oli selleks ajaks kirjutanud neli nukunäidendit.
Oster on ülemaailmselt tuntud eelkõige mitmete animasarjade stsenaristina, nagu “Harjutused sabale”, “38 papagoid” jt, mille aegumatud tegelased – arukas pärdikutüdruk, prillidega elevant, sportlik papagoi ja boamadu – on võlunud aastakümneid nii noorema kui vanema vaatajaskonna südameid.
Luuletusi G. Osteri “Kahjulikud nõuandede” Raamat sõnakuulmatutele lastele, Avita 2006 , lk 18-19. Tõlkinud Leelo Tungal.
Ei, ärge pange plikasid
te iial tähele!
Ei maksa lasta mööduda
neil kunagi heast peast.
Neid nurga tagant ehmata,
jalg ette torka ka,
et taipaksid nad jalamaid,
et neid ei märka sa!
Kui plikat näed, siis kiirusta
keelt näitama, mis muud.
Ja ärgu mõelgu: temasse
sa oled armunud!
Kui käib kodusõda vali
isa-emaga sul, laps –
alla andes ema vali:
vange ju ei võta paps!
Muide, välja uuri enne,
kas ka ema seda teab:
Punane Rist vangi peput
pühaks, puutumatuks peab!
Kui sa vägivalda maa pealt
hävitada tahaksid,
ja seejuures ihkad olla
kõige tähtsam asjamees,
astu julgelt meie kannul
mööda vana kena rada.
Ja kui soovid võime lasta
sinul käia kõige ees!
Ei, ära nõustu teistega
sa mingi hinna eest!
Kuid neid, kes sinuga on nõus,
argpüksteks nimeta.
Siis igaüks sind armastab
ja austab selle eest.
Ja kõikjal on sind ootamas
mustmiljon sõbrameest!
Siis, kui prussakad te köögis
mööda lauda marsivad,
põrandatel korraldavad
hiired õppelahinguid,
oleks aeg vist korraks jätta
rahuvõitlus pooleli –
oma väed siis hoopis sõtta
korraloojatena vii!
Tere tulemast põrgusse!, Varrak 2010, Kummitav koristaja, lk 28-31.
Ühte kooli siginesid suvevaheajal, kui kedagi majas polnud, kuradid. Kui kätte jõudis esimene september, hiivasid kuradid koolimaja seinale plakati “Tere tulemast põrgusse!” ega lubanud õpetajaid sisse, aga õpilasi, vastupidi, kutsusid klassidesse õppima, ainult et mitte lugemist ja matemaatikat, vaid kõiksugu võlukunsti ja nõidusi.
Hoolimata sellest, et õpetajad ja direktor keelasid isegi kooli ustelelähenemise, jäid mõned vanemate klasside õpilased kuradeid uskuma ja astusid sisse. Kuid pidid seda kohe kibedasti kahetsema, sest kuradid võtsid nad pantvangi, kuhjasid kooli ukse ette õpetajalauad ja nõudsid, et kõik ülejäänud õpilased koos lapsevanemate, õpetajate ja direktoriga laoksid lillekimbud hunnikusse ja kõnniksid koolist kakssada meetrit eemale. Muidu tuleb kohe plahvatus või midagi veel hullemat.
Mõned lapsevanemad, eriti need, kes olid esimese klassi lapsed kooli toonud, hakkasid kooli direktorile soovitama miilitsa eriüksuse väljakutsumist, kes oskab pantvange vabastada, kuid direktor ütles, et miilitsamehed lõhuvad oma automaatidega vaid aknad ära, aga teha ei suuda midagi. Sellistel puhkudel, ütles direktor, tuleb kutsuda mitte automaatidega mehed, vaid preester lähimast pühakojast. Et ta teeks koolile ristimärgi. Kolm korda. Vaat sihukest kuradid tõesti kardavad.
Õnneks osutus, et lähim pühakoda ei asunud kaugel. Kui kuradid nägid, et koolile läheneb preester, küünitasid nad ennast akendest välja ja karjusid, et sedasi pole aus, sest meie maal on kirik riigist lahus, kool aga kirikust lahus, ja preestreid ei tohi kooli lähedale lasta.
Kuid preester ei hakanud kuradeid kuulama, astud koolile tihedasti ligi, tõstis käe ja tegi talle ristimärgi. Ja samal hetkel varises plakat “Tere tulemast põrgusse” koolimaja seinalt alla, aga ennast aknast välja küünitavad kuradid hakkasid lõhki minema ja ära kaduma. Üks teise järel. Kuni said kõik otsa. Viimseni.
Kui kooli välisuksed õpetajalaudadest vabastada õnnestus, võisid õpilased ühes õpetajatega koolimajja sisse minna ja õppetööga pihta hakata. Kuid neid vanemate klasside õpilasi, kes kuradeid uskuma jäid ja nende juurde pantvangi langesid, koolist ei leitudki. Kui palju ka otsiti. Kadunud kooliõpilaste õnnetud vanemad vaatasid üle kõik klassid ja kemmergud, õpetajate toa, direktori kabineti. Kiikasid igasse salanurka, laskusid keldrisse, ronisid isegi pööningule. Kõik asjata. Nähtavasti võtsid kuradid kõik vanemate klasside õpilased kadumise ajal endaga kaasa.
Õuduste kool, Varrak 2010, Kummitav koristaja, lk 42-47.
Ühe kooli kõige ülemisel trepil, seina peal, hakkas igal öösel ära kaduma veritsev kiri. Kõik sai alguse sellest, et üks viienda klassi poiss tõi kooli punase värvi pihusti, tõusis viimasele korrusele ja kirjutas sinna, seina peale, suurte punaste tähtedega oma lemmikjalgpallimeeskonna nime. Väga ilus tuli. Eriti kui kaugelt vaadata. Nagu oleks selle koha peal toimunud mõne paksu mehe pahaendeline mõrv.
Nagu iga normaalne inimene, läks viienda klassi poiss järgmisel päeval kuritööpaika, et oma veritsevat kirja lugeda, ja nägi, et sein ülemise korrusetrepi kohal on täna täiesti puhas ja tühi, kiri aga kadunud.
Alguses mõtles viienda klassi poiss, et kirja kustutas kooli koristaja, kuid siis meenus talle, et praegu pole nende koolis mingit koristajat. Eelmine oli olnud väga vana ja hiljuti surnud, uut aga pole veel leitud, kuna kooli koristajatel on hästi väike palk.
Siis hakkas viienda klassi poiss mööda kooli ringi käima ja kõigilt pärima, kes see ülbik on, kes tema kirja ära kustutas. Viienda klassi poisil tuli jälle oma punane pihusti kätte võtta ja taas kirjutama asuda. Sama asja. Sama seina peale.
Aga järgmisel hommikul selgus, et ka uus veritsev kiri on samuti kadunud. Nagu poleks teda olnudki. Mitte kunagi.
Sellest ajast peale läkski nii. Iga päev maalis viienda klaasi poiss hoolikalt ühte ja samasse kohta ühe ja sama veritseva kirja, järgmisel hommikul aga kadus see taas. Sein oli jälle puhas ja tühi. Lõppude lõpuks tüdis viienda klaasi poiss säärasest korralagedusest täiesti ja otsustas välja uurida, kes teda nii julmalt mõnitab.
Viienda klassi poiss peitis ennast oma kirja lähedale ära ja asus seda valvama. Lõppes viimane tund, kool jäi täitsa tühjaks, aga viienda klassi poiss ei läinud koju, seisis kannatlikult nurga taga trepil ja ootas, mis juhtuma hakkab.
Koolis läks aegamisi pimedaks. Tuli öö. Tõusis kuu ja tema külmad kiired, mis läbi kitsaste trepiakende kooli tungisid, valgustasid astmeid roheka säraga.
Viienda klassi poisil hakka kõhe. Tal oli iga minutiga aina jubedam ja jubedam. Nüüd ta kahetses, et ta oli kooli jäänud ja ennast sellesse koledasse loosse kaduvate kirjadega mässinud. Viienda klassi poiss tahtis koju joosta, kuid oli hilja, sest tema selja tagant kostis raudse kolksatuse heli. Poiss pööras ennast ringi ja tardus õudusest soolasambaks.
Trepist ujus üles pikka kasvu valges surilinas vanaeide kummitus. Viienda klassi poiss vaatas hoolikamalt ja tal läksid jalad nõrgaks. Valge vanaeide nägu osutus tuttavaks. Viienda klassi õpilasest ujus treppe mööda puutumata mööda koliseva ämbri ja hõljuva surilinaga kooli vana koristaja, kelle kohta poiss teadis täpselt, et see memmeke on juba surnud.
Koristaja kummitus lähenes aeglaselt veritsevale kirjale, mis paistis kuuvalgel täiesti mustana, võttis ämbrist kaltsu ja pühkis ühe viipega kirja seinalt maha.
Seejärel pöördus kummitus ruttu viienda klassi õpilase poole ja sõnas kumiseval hauatagusel häälel, mis kandus kajana mööda tühja koolimaja laiali:
“Kui sina, röövel, veel kord kooli seina mäkerdad, ei kisu ma sul lihtsalt kõrvu küljest, vaid võtan su endaga kaasa. Teise ilma. Ja sa hakkad seal, hauataguses maailmas, igavesti ämbriga ringi hulkuma ja seintelt kõigi roimarlikult piinatute ja süütult tapetute verd pühkima. Selle kaltsuga siin.”
Looming: tõlkeid eesti keelde
Kahjuliku nõuanded, Avita 2006
Õuduste kool, Varrak 2010
Pifi seiklused , Ersen 2000
Pifi uued seiklused, Ersen 2000
Linke
Raimu Hanson “papagoi kergitab kirjandushuvi”, Postimees 08.05.2012, http://www.tartupostimees.ee/833362/papagoi-kergitab-kirjandushuvi/
Nädala autor 