Henrik Visnapuu

6. jaan. 2020 at 10:13 e.l. (Henrik Visnapuu) (, , )

Henrik Visnapuu (2. jaanuar 1890 – 3. aprill 1951 Long Island, New York) oli eesti kirjanik ja kirjanduskriitik.
Ta oli Marie Underi kõrval rühmituse Siuru kesksemaid luuletajaid.

Luuletusi: H. Visnapuu „Kirg ja kodumaa”, Tänapäev 2017, koostanud Vallo Kepp, lk 26; 27; 42; 51; 61; 143; 144; 179; 203.

Kaks algust

Kaks algust minus: süda ja mu liha.
Neid ühendand on armastus ja viha.
Käib ingel ühes majas saatanaga.

Too ohvrit jumalalle, naine vaga,
too ohver verivalge altarille!
Oo! Ära seisa templi ukse taga.

Too tall, kes veristet, too lille.
Sest rõõm on ohvrit tuua jumalille
ja süda ära anda küsimata.

Too ohvriks oma liha saatanalle,
õisroosa ihu anna kiusajalle:
tund tunni järgi sulab püsimata.

Su lapse ihu õitseb rüsimata.
Oo, tee tast ohver saatanjumalalle!
Siis laulda tahan ajaks igaveseks
su ilu, mis on antud üürikeseks.

1912

Issand halesta

Issand, oh halesta mino henge
palava lätete vägevät iha,
halesta ahastust tundva henge
hullude mõtete mõtsikat viha.

Ära viil lüü. Ära häävita minno.
ära viil murra, ära sõko minno!
Hää om nii ellä, kuis tahab liha.

Alasti naiste ning hoorte perrä
kisop mo himo; kõik tii viivä sinnä
värati mano, kon sivvo om kerrä
tõmmanu ennäst, et valvata linnä.

Ära viil lüü. Ära häävita minno
ära viil murra, ära sõko minno!
Ma ei saa pöördä, ei tõisi teid minnä.

1912

Alistumine
II

Ma oma hinges mässasin, ma, vihmatilk, Su ruumi meredes;
suur olin enda südames, ma, silmapilk, Su aja meredes.
Suur olin ma ja uhke ka, oo Piirmatu, oo Lõpmatu!

Täis iha, viha peksin end ma veriseks vaid vastu piirisid.
Ei välja iial endast saa, kõik endiseks jääb keskel piirisid.
Hing nagu lind, ling jalus, rind kel verine, tiib murrune.

Nüüd murdes end ma mõistan Sind, Su käele ma põrmus alistun.
Sa tahad, suur et oleks kurbuses, su väele palvuses alistun.
Üks on siin rõõm, üks mure sõõm, üks elu viis, üks osaks piin.

Mind ristikäigul` õnnista, mind vägevat, kes jätnud enese.
Mind, poega, ellu läkita, mind vägevat, kes leidnud enese.
Su tahtmine, Su säädmine, see alaku, see sündigu!

 

Kolmas kiri Ingile

See aasta tuleb kevad teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
ja kevad teisiti, ja tuleb teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti.

Nii palju naeru, linde lilli`t hoi!
Ja päikest, meeletumalt päikest.
Ih-ah-ah-haa! ah-haa! ih-ah! Oh-oi!
Paar prahvakut veel veel rõõska äikest:
mürr-mürr!mürr-mürr! Trahh-trahh!

Lööb lahti hõbedase paju koor.
Võin teha tuhat-tuhat pilli.
Tuul, puud ja ööbikud on koor.
Saan lututa kas sõrmed sadavilli:
tuut-tuut! tuut-tuut! Tuut-tuut!

Kõik metsad, niidud ainult hullata!
Sind magatan siin-sääl kui susi.
Kui palju lahkuv päev võib kullata,
sa jagada võid kallistusi:
tiu-tiu! tiu-tiu! Ssu-ssu!

Ja öö on ainult väike valgusring,
mis kiusab, kutsub, igatseb ning veab
mind laulikut ja sind, mu Ing.
Kun peatab, millal seisatab, ken teab?
Hoi-tii! hoi-tii! hoi-tii!

See aasta tuleb kevad teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti ning hoopis teisiti.

Lehekuu 1919

Ma küünitan so suudlusi

Ma küünitan so suudlusi kui viinamarja kobaraid,
sa painud minu üle nagu puu täis vilja.

Me vaiki mõlemad, kui võõrad me, ei palju kõnele
ja ometi nii omased, et tutvaks saanud hilja.

Miks on so silmad kuldseid uni täis, so juuksed ojavad.
Nad on kui merivaik ning rasked nagu vaha.

Miks on nii armsad mulle sinorinde kaunid kuhilad,
kui nende vihkudelle langetan pää maha.

Miks sino süli lapse, sino jumalikud keriluud
on armsamad kui kalli ema omad mulle.

Sa vaikusega vaikusen ja tormidega tormiden
üht ütled: armastan, hää tahan olla sulle!
Ma küünitan so suudlusi kui viinamarja kobaraid,
sa painud minu üle nagu puu õishaljalt.

Sind õnnistan, nii süda õnnest raske, et oled minuga,
mo ainuke, sind armastan, et oled paljalt.

Miks sina sarnane ja mina ka nii olen sinuga?

1919

 

Me seisame tule ristteedel

Meil on nüüd jõulud suurreedel
ja taeva all jõulupuud.
Me seisame tule ristteedel
leek kõrvetab silmi ja suud.

Nüüd igal ööl kõmiseb taevas
kui rebeneks pooleks õhk.
Kõik vara, veri ja vaevad
põleb leekides nagu põhk.

Kui üles hirmutet linnud
tules, tuules, suitsus ja nões
peljupaika otsivad linnad
kui ilmutusraamatu tões.

Ma seisan kui karjane kõrves,
mu käes on saatuse sau.
Maa, taevas ja tähed mu kõrval
täis rahu ja jumala au.

Taas rahus ja rohkuses tuleb
kõik inimlik kaunis ja hea.
Mis tuhaks on saanud tules,
tuli tagasi andma peab.

Üle värskete kalmuküngaste

Üle värskete kalmuküngaste
nutad kummargile, kodumaa.
Veel toona all punaste kangaste
surmale vastu sammusid sa.

Olen hõiganud su üle ahastust,
täid su selga
ja seitse viletsust su külje alla,
kui mul oli su pärast kitsas käes.
Ma ei salga,
nüüd oled sa näinud lahastust.
Su eluväravad on tõugatud tuultele valla.

Mu enda taga on viis kalmuküngast
ja mu hingel
ei ole ühtki varjupaika
tõmbtuule vinges.

Pärjad kuuseoksteist ja reburaikaist
ehivad omaste hauarüngast.
Ma ei saa vist iialgi teada
kahele neist
kuhu risti seada.

Nõnda on igaühel meist
selsinatsel kurjal ajal.
Tuhas ja varemeis on kodud ja majad.

Kas siin eestlaste maal
ei ole tuhandeid aastaid
ikka taas
tapet ja laastet,
kuid ometi jälle on sündinud vastsed võitlejad
ja on jälle ehitatud uued hooned.

Tõuse siis haudade mant,
põline Maarjamaa,
võitleva südamega!

Ega
teist pole sinule ant,
kui tõusta maa ja vabaduse eest
ning künda põllud tule ja tuha seest.

1942

Kutse

Tule, pühitse mu koda
oma hingeõhuga.
Minu kambri laed ja seinad
rängasti mind rõhuvad.

Tule, istu imevaibaks
minu kalk ja kõva tool.
Pilkudega kuldseks käveks
ketra minu mõttepool.

Tule, õnnista mu lauda
uuteks lauludeks ja tööks.
Pane minu padja alla
magus uni pikaks ööks.

Võta minu kuumalt kulmult
murerõske higirätt.
Mina suudlen nagu usklik
sinu kallist kitsast kätt.

Tõlkige mu kõne

Soine ja patune ja palune
oled sa,
jumala jalaalune
Maarjamaa.

Minu ööd on kurjad
unetuse vaevast,
Sest sinu elukirjad
on kustunud taevas.

Ennäe õunapuud rüvetut!
Iga virves
ajab isejuuri,
nagu polekski ühist tüve
ja ühist kirvest.

O sina mõistmatu sugu,
kes sina trotsid oma elutahet
ja pärle otsid, kui sajab rahet!

Ons Hudson Emajõgi
ja lumi su jälgedes nõgi?

Vaevaline on viimne lugu
minuga,
enne kui uks langeb riivi.
Mine siis pimesi päi
sinna, kuhu jäid
Vadja ja Liivi.
Mina ei tule eales sinuga.

Kirjatundjad,
tõlkige mu kõne
mõnele
mu kadunud rahva lapsele.

 

Luulekogud

“Amores” (Tallinn 1917, 2. ja 3. trükk Tartu 1919)
“Jumalaga, Ene!” (Tartu 1918)
“Talihari” (Tartu 1920)
“Hõbedased kuljused” (Tallinn 1920)
“Käoorvik” (Tartu 1920)
“Ränikivi” (Tartu 1925)
“Maarjamaa laulud” (Tartu 1927)
“Puuslikud” (Tartu 1929)
“Tuulesõel” (Tartu 1931)
“Päike ja jõgi” (Tartu 1932)
“Põhjavalgus” (Tartu 1938)
“Tuule-ema” (lüroeepika kogumik, 11 pikemat luuleteost, Tallinn 1942)
“Esivanemate hauad” (Stockholm 1946, 2. trükk Luunja 1991)
“Ad astra” (Geislingen 1947)
“Periheel. Ingi raamat” (Geislingen 1947)
“Mare Balticum” (Geislingen 1948)
“Linnutee” (New York 1950)

Püsiviide Lisa kommentaar

Andrus Kasemaa

20. dets. 2019 at 12:00 e.l. (Nädala autor 2019) (, )

Foto: Reet Kruup

Andrus Kasemaa (1984) on eesti luuletaja ja proosakirjanik. Kirjutab ka luule arvustusi Sirbis ning Loomingus. Keskkooli lõpetas Alatskivil ning ülikooli Tartus, kus õppis kirjandust ja kultuuriteadusi.
Kasemaa algusaja loomingu tegevuspaik on Poeedirahu – kirjaniku isiklik alternatiivmaailm, Peipsi-äärset omakandi mütoloogiat vahendav autori nn omailm. Tema esimesed luulekogud „Poeedirahu“ (2008) ja „Lagunemine“ (2009) said kohe kriitikute huvi ning nende poolse sooja vastuvõtu osaliseks. Kirjaniku esimene proosaraamat „Leskede kadunud maailm“ (2012) jätkab luulekogudest juba tuttavaks saanud omailmas, kuid mõnevõrra laiahaardelisemalt. Proosaraamatuga käsikäes käib autori kolmas luulekogu „Kustutamatud õhtud“ (2012), mis sisaldab luulevormis meeleolupilte proosaraamatus kirjapandu juurde. Sellele ilukirjanduslikule loomingule aluseks olnud materjalidele tuginedes on Andrus Kasemaa koostanud ka kodulooraamatu „Ajapüüdja: mälestusi Kokora mailt“ (2017). Edaspidises loomingus autor Poeedirahus rohkem ei jätka, kuigi ka tema järgnevas loomingus esineb Poeedirahust tuttavat (näiteks lesed, motiiv ’kui ma kord suren’ jt).
Kirjaniku teine romaan „Minu viimane raamat“ (2014) käsitleb ühiskonda sobitumist. Luulekogud „Kui ma kord suren“ (2018) ja „Muusa“ (2019) sisaldavad peamiselt armastusluulet. Luuleraamatud „Olla luuletaja“ (2017), „Mees otsib naist“ (2019) ja proosateos „Vanapoiss“ (2019) on igaüks omal moel ühiskonnakriitiline ja ka lugejat provotseeriv. „Olla luuletaja“ põhiteemaks on patsifism. Luulekogu „Mees otsib naist“ luuletused on ajendatud täiskasvanulehe vastava alateema kuulutuste rubriigist leitavast. „Vanapoiss“ käsitleb tänapäeva Eesti elu nn äärealasid, tabuteemasid.
Üheks Kasemaa loomingut läbivaks motiiviks teiste hulgas saab pidada imestust selle üle, kuidas inimesed ikka ihkavad seda, mida neil parasjagu ei ole – seda nii aja (vabariigi aeg, vene aeg), kuid ka näiteks asjade ja võimaluste osas (vaene Ida, rikas Lääs; ilusad riided vs taaskasutus). Kasemaa kirjutab enamasti mina-vaatepunktist, kasutab kohati autobiograafilist ainest, valdab meisterlikult erinevaid stiile – komponendid, millega suudab lugejates vaimustuse kõrval ka segadust tekitada, sest lugemisest saadud emotsioon võib osutuda liiga tugevaks. Kirjandusteadlased on nimetanud tema kirjutamise viisi uuslihtsuseks, uusnaivismiks, ka uussiiruseks.
Andrus Kasemaa pälvis 2018. aastal Juhan Liivi luuleauhinna luuletusega „Oma kaasaegsetele“, mis ilmus Vikerkaares 4-5/2017 ja luulekogus „Olla luuletaja“. Tema looming on juba andnud ainest teaduslikeks uurimistöödeks ning tema loomingu arvustamise eest on võidetud kriitikapreemia.

Luuletusi kogudest „Olla luuletaja“, „Muusa“ ja „Kustutamatud õhtud“:

Helistasin erootikaliinile
küsisin
kas inimene peaks sõtta minema
keegi vene mutt vastas
kodanikutundest peaks

helistasin majandusministeeriumi
küsisin kas inimene peaks sõtta minema

kästi toru ära panna

helistasin ajakirjandusmajja
küsisin kas inimene peaks sõtta minema

küsiti milline inimene?

küsisin vallavanema käest
kas inimene peaks sõtta minema

ta ütles
kui vabadussõja aeg oleks kaheldud
poleks meil täna vabadust

vabadus?
vene ajal oli ju ka hea
vanamutid räägivad

näitasin luuletust sulle
kas sai hea
sa ütlesid
mis see vene aeg siia puutub?

aga mis see vabadussõda siia puutub?

vanamutid küll enam ei räägi
vabariigist
nad igatsevad vene aega

laps olin siis vanamutid igatsesid talusid
nad muust ei rääkinud
vabadussõjast
lehmadest
vabariigist
nüüd igatsevad vanamutid vene aega

meie igatseme kord vabariiki
kroone
ansipit siim kallast

vaikselt triivime
lähme ise
koos vanamuttidega ja naistega ja meestega
putini sülle

putin
tule

et saaksime kord jälle
igatseda vabariiki

(kogust „Olla luuletaja“ lk. 42-43)
*

Suur väljanäitus
teleesilinastus
otseülekanne

venemaalt
krasnojarski polk lennudiviis lenini nim dessant pihkva näitlejad
endised maalrid tehnikud filmioperaatorid ärahirmutatud
noored poisid vanad mehed moskva tsirkusekooli
klounid lõbusal väljasõidul
moskva suure teatri tehnikud kaevikus suitsetamas
ootavad söögiaega paks peenike paks kellegi isa üks ehitas maju
üks ehitas sildasid vedas saiu poodi kasvatas lapsi üks on joodik
laip peenike paks paks paks paks paks

teisel pool eestimaa jõhvi tapa kuperjanovi
endised it-mehed mõned väiksed nõunikud nato
luuletajad kirjanikud torulukksepad üks elektrik

peenike peenike paks peenike paks peenike paks paks paks
paks paks paks vana vigane noor peenike tudeng sõdur autojuht
haavatud
kellegi isa onu vanaisa peenike
laip peenike vigane peenike jõgevamaalt põlvamaalt
tallinnast laip kärdlast saaremaalt tallinnast laip tallinnast sõlest
laagrist
mustamäelt sõpruse puiesteelt üks on naisepeksja

üks on virumaalt üks kardab ühel on väsimus ühel on ükskõik
üks tahab surra ühel on palavik üks on haavatud üks plaanib
ära karata üks laseb vaid pilvi (see olen mina) üks on leitnant
üks saab varsti surma ühel oli eile sünnipäev
ühel on kirjad taskus üks jõuab kord koju

tuleb vägev andmine
kes võidab

(kogust „Olla luuletaja“ lk. 55)
*

Seistes rannas ja oodates sind
tuul on läänest pilved tulevad õhtuks

mina näen küll
saksamaa on seal rootsi gotland

saksamaa taga prantsusmaa ookean
ameerika new york san francisco

ookeani taga
hiina venemaa eesti

ma näen küll ennast selja tagant ootamas sind

mina näen küll
on üks maailm
ühed inimesed
üks loodu
nagu ühe õunapuu õunad

üks planeet
üks sina ja ennast ootamas dirhami mererannas
ootamas sind ja õhtut millal sa jõuad mu juurde
üks maailm

(kogust „Olla luuletaja“ lk. 20)

*

Loen 11. sajandi jaapani luuletusi
kõik armastusluule meenutab mulle meid

õhtuid sinu pool

iga suhe jätab jälje
ma kannan sind elu lõpuni endaga

sinu jälg mu sees
nagu krand kanjon
nagu vaikne ookean
nagu mu majatagune mets täis piibelehti ja kuldnokki kevadel

päevadest ja öödest
jääb väheks
et olla koos sinuga

sada kevadet
sada suve
sellestki jääb väheks

kingiksin sulle kõik saared kui ma oleksin kuningas
juuli nimetaksin ümber sinu kuuks
oktoobrist varastaksin ühe päeva ja kaks ööd sinu jaoks septembrisse
et ma saaksin sinuga rohkem olla

sajandist sajandisse
armunud nii ühesugused

igal pool kus on inimesi
on armastus

kord arheoloogid leiavad ühe maasurnuaia

puhastavad harjakesega su luud

nad ei aimagi et mina suudlesin kord neid jalgu

et üks teine luukere armastas kord seda luukeret

(kogust „Muusa“ lk. 41-42)

*

Pesin pesu
tõin tuppa
sinu riided segamini minu omadega
särke on kerge lahutada
sokke tunnen
sokid särgid püksid
hoogsalt sorteerin sinu riided ühte hunnikusse
minu omad teise
kuigi võiks ka ühte kappi panna
ma tunnen sinu omad kõik ära enda omad
see ongi vist armastus
vahel kui mul puhast särki pole enam
võtan sinu omi
kannan neid
sinu lõhn minuga kaasas igal pool
see ongi vist armastus

(kogust „Olla luuletaja“ lk. 19)

*

Ma ei tea miks ma luuletusi kirjutan
sest ma ei oska enam teisiti

ma naudin sõnu
sõnades elamist
nagu ma armastan ka lugeda kaduda ära

vahel mul on tunne et kirjutan luuletusi sest ehitan seinu ja müüre
teen pesa endale sõnadesse nagu ööbik

anda kuidagi enda elule mõte
uskuda sellesse et ma elan

aga vahel ma kahtlen tõsiselt
miks üldse kirjutada
põletan käsikirju

aga siis kirjutan jälle
sest teised kirjutavad ja ma tahan ka

(kogust „Muusa“ lk. 18)

*

Pakkisin öösel Poeedirahu
kohvrisse
rebased mahajäetud majad
ja lesed
oma armsad lesed
ja koduküla surnud
sest neil pole kodu
nende kodu on seal
kus on mu kohvrid
mida ma taas lahti pakin
hommikuses udus
kus auravad suured põdrad
rebased koerad
vihmasajud
koduküla surnud
miks olete te mu meeles?

(kogust „Kustutamatud õhtud“ lk. 34)

*

Luuleraamatud:
„Poeedirahu“ (Ilmamaa 2008)
„Lagunemine“ (EKSA 2009)
„Kustutamatud õhtud“ (Tuum 2012)
„Olla luuletaja“ (Tuum 2017)
„Kui ma kord suren“ (EKSA 2018)
„Mees otsib naist“ (EKSA 2019)
„Muusa“ (Tuum 2019)
Senine proosalooming:
„Leskede kadunud maailm“ (Varrak 2012)
„Minu viimane raamat“ (Varrak 2014)
„Lumehelbeke“ (jutustus on ilmunud Vikerkaares 9/2018 ja kogus „Eesti novell 2019“)
„Vanapoiss“ (SA Kultuurileht, LR 17-18 2019)

Kaks intervjuud autoriga:
Larm, P.-R. „Olla luuletaja – see on jääda inimeseks“ Sirp, 23. veebruar 2018, https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/olla-luuletaja-see-on-jaada-inimeseks/
Jõgeva, S. „Andrus Kasemaa: „Vaesus võiks saada ideaaliks“.“ Eesti Ekspress, 28. august 2019, https://ekspress.delfi.ee/areen/andrus-kasemaa-vaesus-voiks-saada-ideaaliks?id=87190329
Väike valik arvamusi ja arvustusi Andrus Kasemaa loomingu kohta:
Õnnepalu, T. „Poeedi rahu ja armastus“ Vikerkaar 3/2009, https://www.vikerkaar.ee/archives/11812
Rummo, P.-E. „Autori uutmoodi uuestisünd“ Looming 4/2010
Haug, T. „Vanavarakoguja Poeedirahult“ Looming 5/2013, http://www.looming.ee/artiklid/vanavarakoguja-poeedirahult/
Ross, J. „Poeet suure P-ga, Lumehelbeke suure L-iga“ Keel ja Kirjandus 5/2015, http://kjk.eki.ee/ee/issues/2015/5/643
Sauter, P. „Arvustus. Sõda ei anna luuletajatele rahu“ ERRi kultuuriportaal, 27. november 2017, https://kultuur.err.ee/644675/arvustus-soda-ei-anna-luuletajatele-rahu
Korp, H. L. „Inimeste maailm ongi kole“ Vikerkaar 10-11/2019
Mesikäpp, I. „Andrus Kasemaa suur saiategu“ Looming 11/2019, http://www.looming.ee/arhiiv/andrus-kasemaa-suur-saiategu/

Ülevaate koostas Mai Põldaas, novembris 2019

Püsiviide Lisa kommentaar

Øyvind Rangøy

5. dets. 2019 at 2:54 p.l. (Nädala autor 2019) (, )

Pildiallikas: http://www.sirp.ee

Øyvind Rangøy (1979) on norra tõlkija ja luuletaja, kes on avaldanud ka algupäraselt eestikeelset luulet. Rangøy on Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 2018. Aastast 2000 õppis Rangøy Tartu Ülikoolis eesti ja soome-ugri keeleteadust, lõpetades õpingud 2007. aastal cum laude. Seejärel õppis ta Volda kõrgkoolis magistrantuuris norra nynorsk’i kirjakultuuri ja sai magistrikraadi 2012. aastal.

2007. aastal sooritas ta Norra vandetõlgi eksami. Rangøy on tõlkinud norra keelde Eeva Pargi romaani “Lõks lõpmatuses” ja Meelis Friedenthali romaani “Mesilased”. Norra keelest eesti keelde on ta tõlkinud norra luuletaja Knut Ødegårdi luulet, mis 2018. a ilmus valikkogu “Olin imiku nutt varisenud keldris” näol. 2019. aasta märtsis avaldas ta alguspärast eestikeelset luulet sisaldava luulekogu “Sisikond”. Sisikond olevat tema enda sõnul olnud esimene eestikeelne sõna, mille ta ära õppis.

Betti Alveri kirjanduspreemia 2019 luulekogu „Sisikond” eest võitis Øyvind Rangøy.

Luuletusi kogust „Sisikond”, Vihmakass ja Kakerdaja 2019.

Mehe lõhn oli kala, naisel laut:
mõlemal higi.

Käed olid neil, õhtud,
kui küünlad ja ööd.
Oli kastene rohi,
silmapiir hall.

Ja sai hommik,
neljas päev

Joonistus

Joonistan sulle saare,
soolast ja sooltest tõusnud,
juured kajakasitas

Talu joonistan sulle:
laidudel pisike kari,
lapike mullata maad

Joonistan laeva, õhus on sõda, tekil on mees:
põlvitab vaikses palves
mustade aukude vastu

Taevas tumedalt seilab,
tuled kustus.
Joonistan kaardile joone,

kus ta on ajas olnud.
Nüüdseks kuunariks saanud
kauges sadamaudus

Selle ma lehele joonistan sulle
ja lasen sul voltida
laevaks

Kusagil Euroopas

Ühel pildil oleme kahekesi.
Ma vaatan üles, sa vaatad mind. Meie taga
on keegi pommitanud kirikut.

Ma pildistan akna kremooni.
Kusagilt, Euroopa keskmest
seestpoolt katkiseid aegu

pudeneb vaevu loetavat valgust

Väljaspool keelt

Teise keelde juurdumine on tagurpidi abiellumine: üks saab
kaheks lihaks, kaheks hingeks. Asjade selline käik on teatud
eeldustel valus, imeline ja vältimatu. Seesmiselt kaheks
jagunemine on üllatavalt kiire protsess.

Kes ma olen väljaspool keelt? Kas üks nendest, kunagi
vanemate vanemate laotud kividest, marjapõõsaste kaitseks?
Kas valguse langemise nurk merepinnale? Kas üldse?

Kas äkki ainult see, kes näeb und?

Elavate koor

Tühjendasin vana maja surnud kärbestest. Üks nendest osutus
täiesti elusaks ämblikuks, kes ennast surnud kärbestega
täidetud peost avastades kõvasti kohkus.

Laipadega väljudes läksin vahtra alla. Sumisesid, ümisesid,
lausa laulsid sajad, kui mitte tuhanded tiivulised. Tegelikult ei
tea, võib-olla ka ainult kümme – kuid selline oli putukate laul,
et ma nende surnud sugulased peos, jäin kuulama ja kuulama,
seda meeletut elavate koori.

Siis nad saabusid. Šveitsist tulnud turistid osutusid Iraani
üliõpilasteks teel Trondheimi robootikakonverentsile.
Ma näitasin neile lõkkekohta ja seda laidu, mille juures mu
vanavanaisa ja tema isa läksid tormisel jõulueelsel ööl paadiga
ümber ja veeretasid öö läbi kive, et ellu jääda. Ja sellepärast
olen siin, rääkisin neile. See oli nende esimene Norra lugu.

Soovisin head siinviibimist. Kaugenedes jäin taas kuulama
elavate meeletut koori.

Palve

Jumal, ma enam ei tea, kas
suudan sind kinni hoida.

Nüüd nagiseb sinus. Tohutud tarindid kõiguvad,
kõdunevad orbiidid, Jumal

ja mina seisan praguneva tammi ääres
kõik näpud hõivatud – mina, Jumal, ei tea,

kes su selliseks ehitas, sina,
kes sa nagised, nagised – inimene

oma näo järgi, nagu sina
lõid varem ka tema

ja hõõguvast suitsust pilved söövad nüüd
tähtede riismeid, elektrimastid langevad

ja mina ei suuda sind hoida, Jumal,
nüüd pead hoidma mind

Mõte

Et minu monumentaalne rumalus nii harva ilmsiks
saab
hävitaval moel.
Et see on ehk heast tahtest.

Et paljud ehk siiski on targad.
Et paljud ehk istuvad rohule
vaatavad mööduvaid pilvi
ka enda ja päikese vahel
rusikaid puhates, vehkimata.

Ja et selles vaikuses, täis kõikehõlmavat rahu
ei tea ma midagi

varasemast veidi ausamalt

Meri

Sest nõnda see mõnele on: Me kanname endas tunnet, et
tõelist rõõmu kogeme ainult kandes leina kaasas.

Välja me seda ei näita. Rõõm on näha, vaimustus on, argi-
huumor, lihtsa nalja leidmine absurdist.
Väliselt meenutame igavesi optimiste.

Selle kõige all on meil kurbus. Mitte nii nagu klouni
pisarad maski taga, ei, teistmoodi on: sest rõõm on siiras,
etendust pole.

Ja ega meil pole teistest halvem elu, üldse mitte.
Pigem vastupidi.

Ei, selle kõige all on kurbus kui meri. Kui see, milles me
ujume, lõputu, soolane, lainetav meri, mis alati võtab
meid vastu:

Et lein kannab hoopis meid. Ja kui me oleme rõõmsad,
tõesti rõõmsad, on see kõik üks mõte.

Rahnud

Nad tulid mõnikord mäest alla.

Mitte tihti. Kaugeltki mitte, siin elati. Öösiti magati üldiselt
õndsalt või siis olid mured teised.

Ent mõnikord tulid nad mäest alla. Nagu oli kunagi tulnud
see rahn, mis maja taga kõrgub. Kindlasti tohutu hooga,
täpselt sellise nurga alt, et maa teda haaras, oma embusse
kinni. Ja sinna ta jäi.

Mitte nii nagu need, mis mitmesaja meetri sügavuse
fjordi põhja vajusid.
Ei, see rahn jäi.

Tema seltsilisteks said pihlakas ja õunapuu, teda kattis
niiske sammal. Tema alt jooksis läbi maa-alune oja
teel fjordi. Ise ta enam ei liikunud. Oli sammaldunud
sõbralik hall onu ja lastele saladuslik saar.

Aga mõnikord siiski, mõnikord väga harva,
kui mägi paugutas, puud liikusid ja graniidi kuiv lõhn
oli kaugelt tunda, rääkis ta teist keelt. Siis kuulasime.

Kiviks

Kõik me muutume kiviks. Kivikõvaks või kiviks kui magma,
mis voolavalt susiseb kohtudes veega ja tardudes sünnitab
elu. Tekibki lind, tõuseb õhku ja lendab ja seilates näeb, näeb,
toit on see kaugel ja kandes seda, mis sajab maha, sadades
väetab uut, kui vihm, kui vihm.

Kõik me muutume kiviks. Vihma sajab ja sammal on sammal
on meie. Sügavast taevast see imelik mõte maandub kui
hõljuv sulg. Muusika. Kõlab kui vool läbi adru ja rohekalt
valendab, valendab. Tõusebki raud. Tõusebki raud kui
kohutav hiid on tuli on sõda.

Kõik me muutume kiviks. Päikese käes, pragune, purune,
liivana vihmaga jookseme ära ja alla ja vooluga vooluga
alati vette ja mullasse mustavalt auku. Ei iialgi ole rahu
ruumis, kus sõna on piir. Mis murrab, mis purustab, viib läbi
öö ja alati päike, pimedus päevas ja kivis.

Koju

Enamik asju meelde ei jää.
Enamik asju, mis meelde jäävad, tulevad hiljem meelde,
ootamatult, võib-olla, või olude sunnil.

Mõni haruldane asi on meeles juba siis,
kui ta sünnib.

Seitse aastat tagasi oli onu Klausi sünnipäev.
Olin just tulnud teisest riigist.
Ja istudes seal, vanas majas tortide, kohvide ja sugulaste vahel
haarasin hetkest kinni, kui kingitusest:

siin on minu sugu, aeg on nüüd. Ei midagi suurt,
on kohv ja vahvel ja vahikooretort, katkine tapeet,
seintel laevad ja näod.

Kuid mina olen majas, mis on siin, kus on inimesed, elusad,
kus kõik, mis kunagi minevik, mälestus ja kauge unelm
on vaikselt praegu siin. See ei saa kesta,
kuid kestab,
sest hetk on igavikku ankrusse heitnud.

Sellest sai ta viimane sünnipäev,
ma teadsin kuidagi ette.
Kuid selline päev pidi olema,
üks päev, et koju jõuda

ja päev, et koju jõudnuna
edasi minna

Link
Raimu Hanson, Betty Alveri kirjanduspreemia võitis norralane, Tartu Postimees, 23. november 2019,
https://tartu.postimees.ee/6833329/galerii-betti-alveri-kirjanduspreemia-voitis-norralane

Püsiviide Lisa kommentaar

Liisi Ojamaa

7. nov. 2019 at 7:00 p.l. (Nädala autor 2019) (, )

Foto: Marko Mumm

Liisi Ojamaa (Katre-Liis Ojamaa, 26. veebruar 1972 – 8. oktoober 2019) oli eesti luuletaja, tõlkija, kirjanduskriitik ja toimetaja. Eesti Kirjanike Liidu liige. Tuntuks sai ta juba debüütkoguga “Lõputu juuli”, mis kuulus kogumikku “Luulekassett ’90”.
Ojamaa tõlkis üle 60 raamatu, peamiselt laste- ja ulmekirjandust inglise keelest. Tema luuletusi on viisistanud ansamblid Toojalind, Lunatic Asylum, Anarch, Taak, Tuberkuloited ja HU?. Ta töötas ajakirjanikuna Õhtulehes, tõlkijana Eesti Õigustõlke Keskuses ning toimetajana ajakirjas Maatriks.

Luuletusi kogust „Ajalaulud”, Varrak 2011, lk 5; 9; 10; 14; 26; 28; 33; 53; 66; 76.

SELGUSEAJA LAUL

Mul on hirm mõne tunde lihtsuse ees,
sest lihtne on wääramatu.

Tema järsus & rabawas selguses
pole tulemus määramatu.

Weel ühte ei oska, weel teist ei tea.
& sel tundel on tumedad tiiwad.
Aga kuni me kõike teadma ei pea –
& mis sellest, kui teamegi wiimaks?

Kaotab tähtsuse tänaw, kuid laulab linn.
Kolm sõna kuluvad pähe.
Ma armastan sind.
Ma armastan sind.
Siit ma tagasi enam ei lähe.

2010

Waixelt wabaneb walgus.
Pisut pikeneb päew.
Lumel on särawad silmad.
Unel on kutsuwad käed.

Lõpule järgneb algus.
Seegi on, nagu peab.
Tulgu me taasloodud ilma
kaasa kõik kogetud hea.

On jälle kewad. Jälle sama kewad.
Nahk õhuke & meeled ripakil.
Weel pole soe. Weel pole üldse päris,
weel wäga külm on nina pihta kukkuw tilk.

On jälle kewad, jälle sama kewad
& laulab kiitust talle kõrgex tõusnud päew.
Kui me ei tea, siis teawad meie kehad
& näewad liigutused, kui me ka ei näe.

Ta tuleb tasa. Tuleb õige tasa.
Nahk õhuke & meeled ripakil –
las päike laulab oma jõudu lompi maha,
las kaswab hange tagant lill. & lill. & lill.

& kui me kohtume, siis, palun, ära päri,
kas mina tean wõi mida mina teen.
See on mu enda walik, wabadus & äri.
Ma pole walinud. Ei, mitte seda weel.

Ta waatab alla läbi lahti taewa
& tal on paganama läbitungiw pilk –
& siin ei ole kurbust, pole waewa,
yxkõik, kui külm on nina pihta kukkuw tilk.

Yx mööda minnes mulle andis anemooni.
Wist tõesti kewad. Palju muud ei soowi.

Aeg libiseb yle sõrmede nagu soe kiwiklibu. Kewad
on peaaegu kohal. Lapsed & linnud, autod & koerad, tuules
silmisse pihustuw liiw. Lihtne, nii lihtne.

Wäga aeglaselt õhtusse niriseb päew: walgus
kõlab taewaserwades tundide kaupa. Inimesi
maailmaserwades, maailmasydames, tema
järjest soojemas rahutus rytmis on palju: päikesepalju
kilkab meid kewade kergetel kätel.

Elada, sellex korrax jälle
elada, unistamata & uskumata
elada, kuni unenägudest
kaswab wälja leegitsew leebesilmne
unustus pyhkima tolmustelt teedelt me jälgi.

***

Rosinale

Sina olid, Sina oled ime.
Põimisime aknalaual sõrmi.
Nemad arwasid, et rääkisime.

Tookord oli armastus weel õrnus.
Kehadel ei olnud palju wahet.
Linna kohal hõiskas taewa kõrgus –

Mäletan & jäängi mäletama
kitsa kõhu walendawat wõlwi
kahtluste & alkoholi taga.

Wääramatult tulewikku kulgeb
keha ajas, kysimata tahet.
Jälle uxe naeratades sulgen.

Sina olid, Sina oled ime.

MA TEAN KYLL, MIDA MA TEEN

Seal, kus sõnad karjuwad mu sees kajakaparwena
wõi mahasalatud jõena lõhuwad myyride juuri,
ma seisan, kunagi mitte yxi,
aga ainsa häälena hämaruses,
ainsa leegina waikuses.

Sirutan käe –
lõikuwad maailmad puhkewad minu wiipest,
jalgade all laulab maa minu läbiminekut.

Kättpidi teretab tyhjust.
Hirmule naeratab näkku.
Selja taga on kiwide soojus,
weel peaaegu minemata päew –

& ma tean, mida ma tegin,
mida ma äsja tegin,
& ma tean, et see oli õige,
sest teisiti saada ei saax.

LAENATUD AJA LAUL
Jürgenile
Ma pyydsin seal hoida päikesest
& sooja asfaldi lõhnast,
kui need lillakad wõsad õitsesid
tyhermaal Linnahalli taga.

Ta murdis yhe neist õitswatest,
et kinkida mulle lille –
selle suwe tulises sydames
me olime korrax koos.

Aga tuul on ju juba jahe
& kui yxkord kohtume jälle
seal hämaras pärnade all –
meie päikest ei mäleta keegi.

& siin, kui sygisepäikene
wiimast korda wist proowib soojust,
jälle õitseb see lilla wõsa.
Sest mu sõõrmetes lõhnab nii.

MÄLETAMISAJA LAUL

Tookord
kaswas siis karikakraid
& männid lõhnasid waigust.

Waatasin ainiti
oma tolmuseid jalgu, taibates,
et mind ei wõetagi kaasa.

Mul kästi kylalistele
klaverit mängida; laual
murdis kristallkauss talwepäikese kiiri.

Sa näitasid mulle keelt,
aga pärast tõid mulle sõstraid
mu oma vanaema aiast.

Lastena meeldis meile seigelda
mahajäetud majades; wähemalt waremeid
oli meil rohkem kui kyllalt.

Sellest mõttest
ei julgenud ma rääkida
isegi oma pinginaabrile.

Linnud laulsid nagu segased
warakewade öös; Sa ytlesid, et need on
musträstad; ma uskusid seda ka.

Paari läxid nad suwel,
aga kas sellel wõi järgmisel,
mina ei mäleta enam.

Ma ei suutnud
Sind sylest panna; kolm korda päewas
lugesin yle su wäikesed sõrmed ja warbad.

Sadas wihma,
paduwihma; ma jooxin end hingetux,
paberid põues warjul.

Sinu lille
panin raamatu wahele, aga
raamat läx kolides kaotsi.

Sipelgad sebisid yle me säärte; päikene
wõttis hästi; maasikad
olid juba peaaegu walmis.

Sa olid nii uhke,
et oskad jalgrattaga sõita; ainult minul
ei läinud meelest su marrastused & muhud.

Lapsed magasid juba,
aga mina istusin ylewal,
just nagu ootaxin Sind.

Kui nad ytlesid, et sõda on lahti,
oli mu esimene mõte: kui kahju,
et mul on, kelle pärast karta.

Uxe wahelt
tuli kõigepealt palju päikest;
alles siis tulid Sina.

Läxime varakult; tagasi waadata
kumbki ei tahtnud; seal polnudki
muud peale udu.

Meie ajal
selliseid asju ei olnud; sellistest asjadest
meie ajal ei räägitud.

Yhe sõrmuse eest
kinkisin oma elu mehele,
keda ma yldse ei tundnud.

Mere ääres
oli taewas kuidagi kylmem,
Sinu silmade wärwi.

Naabritega
me läbi ei käinud;
nad ei osanud meie keelt.

Link oli katsudes jahe;
peast käis weel läbi, et appi,
poisid ei wõtnud ju kindaid.

Päike paistis
& ma istusin põrandal: ma
ei usu, ei usu, ei usu.

Waatasin Sind yle laua:
kaste, kartulid, kahwliga käsi,
Su pilk aina taldrikus kinni.

Alles pärast, kui Sina juba magasid,
tuli mulle meelde,
et ma olen abielus.

Õhtud tulid järjest warem; õhtuti
oli kuidagi waikne; isekeskis
ei rääkinud me enam palju.

Tydrukud wõtsin
surnuaiale kaasa; naisterahwal
on sinna nii kaua asja.

Sirelilõhn
oli sama; ainult mina
ei jaxanud enam joosta.

Lõpux sõitsid nad ära;
mina & kass, rohkem hingelisi ei jäänud;
alustasime siis otsast.

Wõta, sul on ehk waja:
paps olla selle tooli
oma kätega teinud.

Tuba jäi järsku kitsax
& mure su silmis
ei teinudki enam haiget.

Mõtlesime kyll,
et wõtame memme enda juurde,
aga Jumal jõudis ette.

***

Mõnes pilgus on päästmatult peegel,
mõnes sõnas paberi peal,
kõigil teadlikult kõnnitud teedel,
igas täpselt rihitud reas –

Hoia, hoia mu sammu
Sina, kel ehk on siht.
Ma ise wist liiga ammu
nii pelgasin julgemist,

et näkku wärwitud naerust
saigi minu tõde & usk.
Siinpool kõiki kesteabmillexaegu
tahan mõista.

& lunastust.

***
Meile ei antud teistsugust elu.
Meile ei antud teistmoodi aega.
Kyllap me isegi tegime wigu.

Lahendus lainetab loojangutaewas,
kutsub & hoiatab: ära weel tule.

Aastaid weel sätime minekule.

Seni elame endiselt lahku.

Elame mööda.
Elame yle.

Luulekogud

“Lõputu juuli”, Eesti Raamat 1990
“Myyrid & wärawad”, Perioodika, Loomingu Raamatukogu 1993/13
“Lootus”, Varrak 2000
“Ärasaatmata kirjad”, Varrak 2002
“Jõgi asfaldi all”, Varrak 2008
“Ajalaulud” Varrak 2011

Püsiviide Lisa kommentaar

Anna Świrszczyńska

7. okt. 2019 at 9:50 e.l. (Nädala autor 2019) (, , )

anna 1

Anna Świrszczyńska

Anna Świrszczyńska (1909–1984) luulekeel on kasin ja lakooniline. Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Czesław Miłoszi arvates on Świrszczyńska näol tegemist ühe suurima poola naisluuletajaga. Anna Świrszczyńska tuntuim teos on tema Varssavi ülestõusu aegseid kogemusi kirjeldav luulekogu “Ma ehitasin barrikaadi” – Anna teenis kogu ülestõusu aja haiglas sanitarina, pilt ongi Annast Varssavi ülestõusu päevilt.

Valik luuletusi „Ma ehitasin barrikaadi”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2019,
Valik luulet, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. Lk 58; 64; 69; 83; 86; 87; 92; 93; 94; 95; 96; 137; 155; 157; 161; 170; 171; 174; 177.

 

 

Karje maa alt

Kui pommirünnak läbi sai
jooksid inimesed kokku hüüdsid
siin on elusalt maetud
kuulake kuidas karjuvad
selle keldri peale
varises kolm korrust.

Inimesed kaevasid käsitsi
tahtsid kaevata kolm korrust
labidatega
paljakäsi.
Kaevasid päeva ja öö.

Hommikul teine pommirünnak
tappis kaevajad.
Enam ei olnud kedagi kuulmas
karjeid maa alt.

Tahtis päästa poega

Isa tahtis päästa ainsat poega.
Sakslased puistasid lendlehti,
et antaks alla,
et tuldaks alla andma, käed üles tõstetud
ja käes lendlehed.

Sakslased ajasid neid tanki ees,
tank läks ründama poola laatsaretti,
nad hukkusid poolakate kuulide läbi,
sest isa tahtis päästa ainsat poega.

Naine räägib oma mehele

Sa ei lähe nendega, seal on surm.
Ma ei lase sul surma minna.
Las lähevad kõik, aga sina ei lähe,
las surevad kõik, aga sina ei lähe.

Ära vaata mind nõnda.
Mul on õigus.
Mina võitlen
oma elu eest. Isegi koeral on õigus
oma elu eest võidelda.

Ära lükka mind,
ära kisu ust.
Sa ei lähe, ei lähe, ei lähe.
Las surevad kõik,
sina ei lähe.
Ma langen su jalge ette maha,
aga sina ei lähe.

Löö mind või maha,
sa ei astu üle selle läve.
Tüdruk ütleb poisile

Tule keldrisse,
seal ei ole kedagi.
Homme teevad sakslased meile otsa,
me ei pääse läbi, teevad meile lõpu,
jäänud on vaid kaks granaati.
Tule keldrisse, seal on pime.

See ei loe, et siin on rotid,
rotid on igal pool.
Kaisuta mind. Sina värised ka.
Ma tean, et sa ei armasta mind.

Ma olen vääritu. Kui ema teaks.
Ära ütle midagi. Homme
oleme nähtavasti surnud.

Ma kardan. Palveta minu eest.
Sa ei armasta mind. Palveta minu eest.
Mina palvetan ema
ja sinu eest.

Paanika

Inimesed jooksid ohvitseri juurde,
värisesid, nutsid, vannutasid:
„Jumala eest, seal on spioonid.
Meil on tõendid.”

Ohvitser käskis spioonid
maha lasta. Lamasid reas
isa, tütar, väimees
surusid end üksteise vastu
pärast surma.

Siis jooksid ohvitseri juurde teised inimesed,
värisesid, nutsid, vannutasid:
„Jumala eest, käskisid maha lasta
süütud inimesed.”

Pihtimine tänavasillutisel

See on minu pattude pärast – ulus naine.
See on Jumala karistus – ulus naine.

Ma müüsin leivapätsi sõrmuse eest,
lapsele piima kulduuri eest,
nad anusid süstlaid, ma ei müünud süstlaid,
nad küsisid joodi, ma ei andnud.

Need on minu rasked patud, Jumal,
ja nõnda raskelt karistad mind,
õiglane Jumal.

Naine ulus põlvini tänavatolmus,
langes silmili maha,
tagus pead vastu maad,
lapse
surnukeha kõrval.
Alandusetund

Kui ta õpetas poisse
kuidas võtta vaenlaselt kuulipildujaid
hoides peos vaid püstolit –
jooksis ise esimesena.

Kui ta sai käsu poistele õpetada
kuidas anda vaenlasele ära kuulipildujad
mis olid hangitud
võitluskaaslaste elu hinnaga –
lõi araks.

Viimane kuul tema püstolis
avas talle pääsetee
ja seda teed pidi pages ta oma poiste eest
ega olnud teda nendega koos
alandusetunnil.
Tal ei olnud palitut

Sõdurid läksid vangipõlve,
inimesed vaatasid vaikides,
inimesed seisid vaikides
mõlemal pool tänavat.

Kõige nooremal sõduril ei olnud palitut,
jooksis naine, palitu käes,
sandarm tõkestas tal tee,
naine jooksis, nuttis.

Inimesed vaatasid vaikides,
sõdurid läksid vangipõlve,
noorim oli kümneaastane.
Vestlus emadega

Läheb porutšik vangipõlve, justkui tassides,
oma noorte langenud võitlejate surnukehasid.
Loendab sosinal, loendab vahetpidamata
nende kaheksateistkümneaastaste nimesid,
näeb emade silmi, kes teda vaatavad.

„Sinu poeg hukkus, kaitstes barrikaadi,
mida enam pole, kaitstes maja,
mis on juba varisenud rusudeks, pihuks ja põrmuks.
Sinu poeg hukkus, kaitstes tänavat,
mida enam ei ole.
Nende telliste, nende rusude, selle liiva eest,
andsid nad oma elavad kehad.
Mina viisin neid surma.
Ja mina elan.”

Sakslased ütlevad: „Kiiremini, porutšik,
mine kiiremini vangipõlve.”
Aga tema ei saa kiiremini, tema tassib
oma poiste surnukehasid.

Ta ütles: „Ära nuta!”

Ta tuli, karabiin käes,
et ajada naine majast välja.
Maja tuleroaks,
naine koonduslaagrisse.

Ta ootas,
kuni naine tõmbab seljakoti rihma kinni,
vaatas, kuidas naine nutab,
ta ütles: „Ära nuta!”
See nooruke saksa sõdur.

Viskas võtme varemetesse

Naine pani seljakotti
viimased kuivikud,
viimast korda
keeras ukse lukku.

Ühe lapse
võttis sülle,
teisel käest kinni.

Viimast korda
tuli sellest trepist alla.
Ja viskas võtme
varemetesse.
Surematu

Juba ammu
on ta enda seest välja kolinud.

Iga uue lapselapsega
alustab elu uuesti
nagu jõgi, mis igal hetkel
algab uuest allikast.

Vaadates aina taevasse
imiku silmadega,
ei märka ta
omaenda keha surma.

Minu ema, preili Stasia

Kui ta läks Ostrołęka linnas
mööda Farna tänavat
siis vanad juuditarid
laksutasid vaimustusest keelt:
„Ingel läheb.”

Ta laulis sopranit
Lutnia kooris.
Nägus pan Raczyński
tahtis teda naiseks. Stasia
katkestas kihluse.

Pan Raczyński oli meeleheitel.
„Jumal karistab sind selle eest.”
Ja Jumal karistaski.
Stasia läks mehele hullule.
Kunstniku kolimine

Koidu ajal
lahkume kikivarvul majast.

Isa tassib molberteid
ja kolme maali, ema
reisikohvrit ja vanaemalt
saadud suletekki, mina
potti ja teekannu.

Tõstame need kärule, ruttu,
et kojamees ei näeks.
Isa,
sikutab käru pikki tänavat, ruttu,
ema lükkab tagant, ruttu,
mina lükkan ka, ruttu, ruttu,
et kojamees ei näeks.

Me olime võlgu
poole aasta üüri.

Kolm suhkrutükki

„Sellest näljast on mul silme eest must,
ja laps kahvatu, kui paber,”
ütleb ema isale, kui läheme mööda tänavat.

„Osta siis suhkrutükk,”
ütleb isa.
„Mul ei ole raha,”
ütleb ema.

Ja isa ostab
igale suhkrutüki.
„See kosutab,”
ütleb ema.

Naeratame
kõik kolmekesi.
Tunneme suus
kolme paradiisi.
Ema sureb

Kui ema oli suremas,
ei olnud mul aega nutta.
Ma pidin teda aitama
suremisel.

Kui ta oli suremas,
muutusin laibaks.
Laibad ei nuta.

Ta tuli hüvasti jätma

Kolmandal päeval pärast surma
tuli ema
minuga hüvasti jätma.

Ma kuulsin öösel,
kui ta tuli sammhaaval
kušeti juurde.
Ta jäi seisma
päitsisse.

Ma ütlesin: „Ema,
ära näita end minule, ema,
mul süda lõhkeb
hirmust.”

Midagi muud
ei öelnud ma talle
hüvastijätuks.

Rahune

Öösel
heliseb telefon.
Ma tõusen ehmunult.
„Midagi halba
on juhtunud isaga.”

„Rahune,” ütleb tütar.
„Vanaisaga ei juhtu enam midagi halba.
Ta suri ju
juba kuu aega tagasi.”

Pesen särki

Viimast korda pesen
oma surnud isa särki.
Särgil on higilõhn, mäletan
seda lõhna lapsest saadik,
nii palju aastaid
pesin tema särki ja kalsoone,
kuivatasin
raudahju kohal ateljees,
ta pani need selga
triikimata.

Kõigist maailma
loomade ja inimeste kehadest
eritas üksnes tema seda higi.
Hingan seda
viimast korda. Pestes seda särki
hävitan selle
igaveseks.

Nüüd
jäävad temast üksnes maalid,
mis lõhnavad värvi järele.

Püsiviide Lisa kommentaar

Kalju Kruusa

11. märts 2019 at 3:25 p.l. (Nädala autor 2019) (, )

Foto: Maike Tubin

Kalju Kruusa (1973) – eesti luuletaja ja tõlkija.

Kalju Kruusa on Kultuurkapitali 2019. aasta kirjanduse sihtkapitali luule aastapreemia nominent.

Luuletusi kogust „Kümme kükki”, Kirimiri 2018, lk 7-8; 15; 20-22; 35-36; 50-51; 55.

lume- ja luulehelbed

Lumehelbed koosnevad
jääkristallikestest
õhuniiskus võtab
kristallide kuju
ja need liituvad
suuremateks tükikesteks
veetilgad on teatavasti
väga sarnased
aga lumehelveste

kuju on ainukordne
luulehelbed tekkivad
inimkogemuse
kristalliseerumisest
sõnade ja lausete kujule
ja saavad luule
vormis ainukordseks
aga lugeja käes
võivad nad sulada
kuna inimkogemused
on väga sarnased

„Lume see me ühise” luulekogumiku
eessõna osana 2010, luuletuseks
millalgi hiljem Pääskülässä

Hiiliva lapsevankriissi tee

Tegelikult juhivad iga hiiliva lapsevankriissi teed
Nõmme aedade kurjad keenjused
(Vyi vähemalt kurjad tublid ja usinad)
((vyi kurjad keskpärasused))
(((Kui mitte kurjad aktiivsed lollid)))
((((et mitte öelda kurjad agressiivsed kasulikud idioodid))))

Nõmme aedasid valvavad koerad on kurikuulsad
Mida kurjemad
seda kyvemini ja kaugemale kuulsamad

Ükski kuri koer ei ole kuulus
ainult oma aias
ainult oma tänavas ja kvartalis

Igal yigel lapsevankriissil
tulgu hiilida alati teed
kurjusekollete vahelt
Kuigi kahju ta on
et vankriraja valikul tuleb ennast
ümbritseval kurjusel juhtida lasta

2010 ja 2017, Pääskülässä

Jyulukuuse all

Midagi jyulukuuse taolist
on meil olnud peaaegu igal aastal
Tavaliselt oleme soovidele vastavalt
saanud terve puu vyi myne oksa
maalt sugulastelt
Vahel oleme segastel asjaoludel juhtunud
saama mitu kuuske korraga
Sel aastal sugulaste kaudu kuuske ei paistnud saavat
ja ise jalamehena kuuske metsast välja ei tassi
Meeli ryymuks pidi kuusk kindlasti olema
ja Elli arvas et peaksime kuuse ostma

Jyuludeks pidime maale minema

jyulueelse nädala veetsime kingitusi otsides ja tehes
ja puu ostsime varakult valmis
Pääsküla poe eest
Saime isegi allahinnatu
oli teisel ladvast midagi murdunud
aga meile just sellisena sobiv
Tahtsime kuuse panna laua peale
et Meeli teda ümber ei saaks ajada
Tegu oli kyige käharama kuusega
mis meil kunagi olnud on
Maksis 25 (kakskümmend viis) eurot
Ise mytlesime kas järgmisel aastal üldse enam
mingit sissetulekut on
Ellil töölepingut ei pikendatud
ja mul oli viimati selline asi kakskümmend aastat tagasi
kui öövalvurina töötasin
Kel on leping alati olnud
need ei saa niikuinii aru
Maal olles saime viiruse
Linna tagasi tulles
jäime kyik kordamööda haigeks
ja üldse kiskus nii kurvaks

Kuusele pilku heites oli nii hale ja kahju
Täna viskasime kuuse välja
Kuusk oli korteri teises otsas Meeli toas
Otsustasime et ei hakka seda uksest välja vedama
muidu pärast korista okkaid
parem viskame sealt samast aknast alla
Oli juba videvik väljas
kruvisin kuuse jala küljest lahti
tassisin ta ettevaatlikult akna juurde
Elli tegi akna lahti
ja ma lasin ta okste sahinal aknast välja
kuni hoidsin teda latva pidi käes rippumas
ning kujutledes homse Õhtulehe lööpi
SULERÜÜTEL VISKAS KUUSEGA NAABRIL SILMA PEAST VÄLJA
vyi midagi sarnast
vaatasin me kolmanda korruse
otsaaknast alla
ega keegi inimene ei jyuaks
kuusele ette jääda
siis lasin lahti
Kuusk kukkus lumisele teele
kogu ta okkastik tuli ühe ropsuga lahti
ja kuuse kujuliselt maha hunnikusse
ja kähar kuusepuu ise
vupsas vetruvalt üles
ja lendas üleni raagusana

mitu meetrit eemale aia äärde
Ses hüppes oli midagi
Tomasi di Lampedusa „Gepardi” koeranahka meenutavat

Sama kuusk otsekui vabanenuks
oma okaste koormast

Pärast vaatasin mitu korda aknast alla
Veidi valendaval lumel oli okastest
kähara kuuse tume kujutis
mis meenutas korjust
Kujutlesin
kuidas homme kükitame kuuse all
vaatame kuidas päev kujuneb

2013 ja 2014 Pääskülässä

MEELI kord on olla noor

2013 Pääskülässä

Ma ei jää kunagi pinsile

Ma ei jää kunagi pinsile
kuigi tõusuteel olev Eesti mehe keskmine eeldatav eluiga
ületab samuti tõusuteel olevat pensioniiga praeguseks oma tubli
seitsme aastaga
Võib juhtuda et saan vanaks

Aga pinsile ei saa
Ilmselt tuleb mul oma eestimaine vara maha müüa
et saadud raha eest kuhugi mujale kuhugi piisavalt vaesesse
kohta kolida
samas rahulikku ja mitte liiga palavasse
ja eelistatavalt usuleigesse
Seega näiteks
poliitilis-klimaatilis-seismiliselt kuumadesse Bhutanisse ega
Nepalisse ilmselt mitte
aga kargele ja sündmustevaesele Mongolimaale meeleldi

Tuleksin kodunt puude tagant metsast välja
laotaksin oma kondid sinitaeva alla rohtlasse laiali
Juba noorukieas on musse sügava jälje jätnud
Abe Kōbō „Luitenaine” ja Dino Buzatti „Tatarlaste kõrb”
Jŏuaksin eluĕhtul üle minna mongoli keelele (монгол хэл)
ning lähemale kõrbele ja mägedele

2015 (ja hiljem) Pääskülässä

avalikust raamatukogust

ühes Tanikawa Sjuntarou luuletuses
mida tŭlkisin
on Thomas Mannile omistatud
tsitaat armastuse kohta
osundust huupi saksasse tagasi ümber panna proovides
tegin guugeldades katseliselt kindlaks
et see pärines „Lottest Weimaris”

oma kăige paremate tanikawatsustega
laenasin raamatukogust eestikeelse tŭlke
et tsitaat üles otsida
ja kasutada juhust teha tutvust weltliteratur`i väärtteosega
istusin kodus selg vastu sooja radikat
akna alla maha
tegin läikiva sitikmusta kaanepaberiga
kalingurköites raamatu erutava naksuga lahti
ja hakkasin tasahaaval lappama
jättes teose enese hooleks
kas ta suudab mind vŭluda
kutsumani mind ennast kaanest kaaneni lugema
văi piirdun lehekülgedest pŏiki üle libisemaga
algus oli nii ja naa
järjest uusi lehti avades järsku avastasin
ehmatusega et raamatu teljelt pudeneb välja
pisikesi satikaid

olen viimasel kümnendil
raamatute isiklikust kojuostmisest
peaaegu loobunud
ja korrapäraselt raamatukogu
uudiskirjanduse riiulit kamminud
sealt pole aastate jooksul kunagi satikaid saanud
aga paljude armastavate lugejate käest
kätte käinud lemmikutega
on nüüd korraga sellised lood

igaks juhuks panin raamatu tasakesi kinni
ja jäin mĕtlema
kas tasub edasi lugeda
kas on olemas ja kas tuleks kasutada
mingeid kaitsevahendeid
kas mingite pisikeste putukate kiustegi
ikkagi lugeda edasi lugeda

2015 Pääskülässä

Loomingulisi plaane

 

Loomingulisi plaane on
Loomeplaanid muudkui kuhjuvad
Üks loomingulisem kui teine
Neid on juba lausa jalaga segada
Ei viitsi nimetama hakatagi
Samahästi vŏiks neid nimetada
möödunud aastate
tegemata jäänud töödeks

Raha mul jalaga segada ei ole
aga ma ei lase ennast sest segada
Siingi on mul olemas plaanid
Plaan a ja plaan b
tegelikult terve plaanide tähestik

täielik plaanimajandus
Plaanitavate plaanide hulk
on eksponentsiaalselt kasvav
Taotluste esitamise tähtajad lähenevad
plaanide tähe all
Plaane on rohkem
kui ladina tähestikus tähti
Ilmselt peab terve Unicode`i tarvitusele vŏtma

Ega peale plaanide muud teha jŏuagi
Elan loominguliselt raisatud elu.

2015 Pääskülässä

luule
1999 Meeleolu
2004 Treffamisi
2008 Pilvedgi mindgi liigutavadgi
2010 Tühhja
2013 ing ∙ veri ∙ tee
2015 Äädikkärbsed
2017 Ühe inimese elu (pooleli)
2018 Kümme kükki

tunnustused
1999 Betti Alveri auhind luulekogu “Meeleolu” eest
2006 Ajakirja Looming luule aastaauhind
2009 Tallinna Ülikooli kirjandusauhind ilukirjanduslike tõlgete eest
2009 Gustav Suitsu stipendium luulekogu “Pilvedgi mindgi liigutavadgi” eest
2012 Kultuurkapitali luulepreemia luulekogu “Tühhja” eest

Püsiviide Lisa kommentaar

Helena Läks

20. juuni 2017 at 9:00 e.l. (Nädala autor 2017) (, , )

Helena Läks (1987) on eesti luuletaja, toimetaja ja kirjastaja.
Õppinud Tartu Ülikoolis filosoofiat ja usuteadust.
Debüütkogu “helena läks”, mis ilmus 2010. aasta lõpul, arvati 2010. aasta Eesti 25 kauneima raamatu sekka ning kuulus ka 2011. aasta Betti Alveri luulepreemia nominentide hulka. See on tugevalt eksperimenteeriv ja paljude kriitikute arvates ka mässumeelne raamat, mis paigutas Läksi “vihaste noorte naisluuletajate” sekka. Läksilt on ilmunud luulevalikuid Müürilehes, Värskes Rõhus, Vikerkaares ja Loomingus, lisaks intervjuusid, artikleid, muusika- ja kirjanduskriitikat.
Alates 2015. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige.
2017. aastal pälvis Värske Rõhu kirjanduspreemia luule kategoorias luuletsükli “yo autor so marginaalne” eest.

Luuletusi kogudest:
„helena läks”, Verb 2010, lk 10, 12, 14, 16, 28, 33.
Korrosioonikihk, Verb 2014, lk 11, 17, 31.

sex is on!

deliktiline üldvastutus aheneb allikaiseloomulikus riskisfääris
zavoodi kriimilmelises soditsoonis on kõik nii marlboro ja
ploomisiider

kui lotman oleks lumelaudur me langeksime ühes emolumehelvestega
kirjastuse ahtakesse semiosfääri
kultuuripärandit tradeerimata

raseerimata põsed vastu krohvist kimbatust
me oleme nii sametiselt saamatud
otsekui sokrates oma mustade silmaalustega oleks mänginud
käsipalli golfiklubis

pöördu kellegi poole!
aga teeme nii, et see ei oleks (:) kivisildnik
hõbepaber rinnahoidja vahel ajab lümfinümfid jooma

zavood pool kaheksa
sex is on!

ex nihilo

muudkui kummuli kaheksasse saavad veeretet
minaolensitapeakonstateeringud
kui aeg saab õigeks ei muutu miskit
vaid ostan uue sulgboa mille ebemed satuvad su ninasõõrmeisse
just siis kui pead kõnet viimseile püstiseisjaile

liiklus on aeglane ka neile kes oskavad sooritada
en passanti erootikamalelaual
kas ülemäära palju küsit vastutulek suureillusioonitaidjamehelt

üksteist meest istuvad parsil
keegi käratab valjuhääldist:
kasi välja

üks jääb alles ülejäänud lähevad heina kaarutama
kelle tahe on vabam
tekib küsimus

kas puänt on alati vägistatud suurest innust luua lõpetatus
meie soiste sumpamiste kurdmäestikel

kui toon tuletikud ehk siis vaibub kihk toota rinnapiima
sellest mis ei ole teaduslikult tõestet veel

ei
vaid tulelõõmas vastne kodutus

Oled roninud Joosua puu otsa
Lõdvestu
Puhka

vaheta keha nyyd

Just äsja tulid läbi Kõrkjamere ja oksendasid välja kaks
miljonit millimallikat
sest ka sulle läks vett suhu
öeldagu mis tahes
Ja su paljunäinud silmi ürasid valguskiired, mis peegeldusid
kuldvasika üüratult tagumikult
Ja manna, see manna…
nad ei saanud kunagi küll,
ega ju?

vaheta keha nyyd

Sa tunned vajadust oma habet sügada
Oh,
kui nad vaid teaks, see pole pooltki nii pikk kui t-särkidel, kus nad sind
kujutavad
ja sulle ei meeldi valge värv
Sulle ei meeldi imelikud hõlstid
Sulle ei meeldi, et sind peetakse flegmaatiliseks tüübiks
sandaalides
Ja sulle ei meeldi viiruk ja mürr

INRI

INRI

INRI

INRI

kohtume paradiisis,
puhka nüüd

mjöllnir

mulle meeldib rongiga sõita
kui ei istu mu kõrval ulmeliselt purjus kõõksuvat dressides
meest
kui ei istu vastasistmel mulle ja kõõksuvat meest stiilsete
mustade kohvrite tagant piidlevaid kaht rootsi naist
mingis kokkuleppelises koledaksminekueas
püüdlemises lugeda minust ja kõõksuvast mehest välja vist
mõnd eesti ühiskonna aksioomi(?)

see mees on nii nõme
ausõna
kuid tal on iggy popi t-särk ja ta lõhnab nagu mannapuder

hommikune ja moosiga

ma mõtlen et see mees on ikkagi oma
need skandinaavlased ei lõhnaks ealeski mannapudruselt
ja ma mõtlen kas mul peaks olema häbi
patsutades mõtteliselt õlale minu taustsüsteemi jagavat jobu
paisates mõtteliselt ümber nende kauge külma pilguga
naiste kohvrid

üks neist
naeratab mulle
ütleb lingua puras et ta on norrast ja kõik kohvrid
need on täis joonistustarbeid narva lastekodulastele
nad teevad sõbrannaga heategevust
muidugi ei formuleeri ta charity
ja nüüd annab
uh üks koledaksminekueas daamidest mulle tahvli norra
šokolaadi ja ma loodan et ma selle kätte lämbun

nägin öösel unes et vihkasin kõiki oma sõpru
ja siis sõid suurte mütsidega vampiirid nad kõik ära
täna kohtasin üht sõpradest
mul oli tema ees väga häbi oma alateadvuse pärast

bussisõit on mulle alati laastav ja sestap piilun aknast
harilikult mahemõrvarlikul pilgul välja
a kui välismaa turistibuss mööda sõidab (50-0 kmmhaa) teen
teen ikka korraks naerunäo pähe
ei taha asja eest teist takka eestlaste mainet rikkuda

pärast seksi loen viplala lugusid ja muumitrolle sest
tõenäoliselt jäin rasedaks ja parem on juba aegsasti
ettelugemisskilli süvendama hakata

ma pole enam viis nädalat oma toast väljas käinud
sest mul on siin päris palju igaksjuhuksasju mida pole
esialgu veel vaja läinud
aga mis on praegu blokeerinud mu tee ukseni
ma arvan et nii on hea sest ma püsin kodus ja hädadest eemal
mu süda on kerge

aga igaks juhuks kui juhtute mu majast mööduma
vaadake kas välisuks on ikka kinni
ma ei taha et keegi millestki valesti aru saaks

ärkan vanaema kõrval tema sängis seinapool
kare tapeet vastu kõhtu
tulin siia nagu hale jõmpsikas ma pagesin oma voodist sest
pöetud peaga silmadeta poiss tahtis mind ära lämmatada

vaatan magavat vanaema ja rahunen juba
kui tunnen kellegi külma nimetissõrme oma kõrva taga ja siis
näen tühje silmakoopaid

ärkan voodis üksi
padi on põrandal
tekk ka
selsamal päeval teel raamatukokku näen eemal sind
oled juuksed maha püganud ja silmakoobastes virvendab rõõm
minutaolekust

Luuletusi kogust Korrosioonikihk

LOHISTAB MÄHIB VAKATAB

öised algavad lumesajud on nii harvad kui neid kogeda
teispool ahjusooja tagasi peegeldavat akent
võiks öelda
sa sammud oma õhetavate põskede valgel
tihedas lumesajus ja tunned kuidas hing sus
jälle värahtab sest kedagi teist ei ole tänaval
sina oled seal ainsana
ainsana iseendas lumiselt tõeliselt
sinu sammudes on kogu närbunud looduse viimane
väärikus
ükskõik kaua sa sel teel oled olnud ja mida sa
päevapoliitikast arvad
alati on viimaks kusagil üks uks mille avad
enne mida ehk seisatad või teed trepil suitsu ja mõtled
et hommikul ärgates katab kogu su nkodutänavat paks lumi
millele keegi sulle tundmatu esimesed jäljed lohistab
võiks öelda
sa astud uksest sisse ja soojus vajub sulle peale
mähib endasse ja vakatab

võib vist öelda et oled pisut kurb et end jälle
argiselt tunned
et tuba on soe ja näed aknast kuidas õues
vist päris külm on

võib öelda küll

sa peaksid sagedamini õues käima
mu laps

TEMA SILMADE SEES ON SULAVAD LIUSTIKUD…

tema silme sees on sulavad liustikud
mis ütlevad: me tuleme sulle varsti külla
veereme trepi alla lesime su voodil
suudleme su külmi varbaid
aga meie oleme külmemad
meie suust tuleb rahu
külmem kui me ise
ole tasa me teame kuhu tulla

tema silmade sees on kõik joogid
mille kunagi ümber olen ajanud
rõõmurummid igavuseõlled
ohmikskamitteveinid heimisteedkonjakid
liitrite viisi lugusid mille kohta ütlen ununenud
sest neid oleks valus rääkida

need silmad ei luba endasse uppumissurra
nad nõuavad igavest truudust
selleks peab elama

TÕTLIK TOORES JA ILMALE VALLA

tõtlik toores ja ilmale valla
nii oleme tulnud nii tullakse veelgi
ja tuldi kui sõna käis siidpaelu pidi

kes oskab ilmatarkusele sõrme peale panna
on küllap surnud auku aetud ja tagasi tulnud
ja vajutanud oma pehkinud pöidlaga läbi
kõikide elust värisevate südamete

kelle silm näeb
kelle kõrv kuuleb
kelle suu oskab edasi rääkida
(kas mina võiksin teada
kui kaugele sa päriselt ulatud)

ulatan käe
teadmata kes sellest haarab
ja kuidas
kas hammaste või lugupidamisega

ulatan käe
sest kes on tulnud
tahab alati midagi saada

kes on tulnud
see saabki

oma paljaste pihkude järgi
pöidlaga läbi
elust väriseva südame

Linke
Katrina Helstein”Helena läks fragmentaarsuse vastu”, Sirp 24.03.2011.
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/helena-laeks-fragmentaarsuse-vastu/
Kadri Naanu „Vähem on rohkem”, Sirp 19.06.2014
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-06-19-18-05-11/

Püsiviide Lisa kommentaar

Karl Martin Sinijärv

20. jaan. 2017 at 3:21 p.l. (Nädala autor 2017) (, , )

Foto: Sven Arbet

Foto: Sven Arbet

Karl Martin Sinijärv (1971) – eesti ajakirjanik ja luuletaja.

Luuletusi kogust „KMSX: kuidas öelda”, Näo Kirik 2016, lk 20; 24; 25; 35; 36-37; 42; 47; 49; 52; 53; 55.

Peas veidi logiseb täna.
Olen niigi nii paljudes asjades küllaltki oskuslik eksija,
alati ei mäleta, mis aasta käimas on,
või kas armsamal oli bipolaarne häire või anoreksia,
samuti võib, mõeldes toidule,
pilk raamaturiiulit mööda pekselda hoopis –
jep, see oli buliimia –
mida iganes. Lükkan rõduuksel kardinad eest,
lähen longin keldrisse, toon puuliimi ja
teen need riidekapi liistud korda,
vineer ripendab, sukki lõhub ja teinekord
isegi õhemaid pükse.
Hea rahulik päev, arvutit lahti ei tee, telefoni lahti ei tee,
ja asi ei ole ju aparaatides üksnes,
iseennast ei või lahti teha, vähemasti mitte igaühele
ega igal ajal, võibolla mõnele Kalamaja tüdrukule
või hämaraliigi saadikule ehk alati,
ja nendestki päästaks vaid rammusamat sorti hädavale,
udutule mis läidaks segasemas aegruumis
nii kuningale kui ka kodutule. Kindlasti aga sinukesele ja minale,
kui me hästihoolitsetud minevikud nirisevad
aimatavas lõkkekumas salarajaks sängi siidilinale.

´´´´
Sõber, tule, sinu õla najal tahan nutta,
jäta viin ja naised, õkva minu manu tõtta.
Sinu teise õla najal tahan jälle naerda,
tule ruttu, ära ütle, et sul pole aega.
Aita heita hellad lilled armastuse hauda,
aita leida lein ja vein ja katta peielauda.
Ööd on lühikesed veel, kuid pidu kestab pikalt.
Hästiröstit südame sain Kalamaya plikalt.
´´´

Ma olen kõigest kaja, aga sul on tõesti hääl.
Ma tajun, et me jalutame õhukesel jääl.
Me teeme samme häid ja teeme pahu ja mis sest.
Oma armastamisvajaduse rahuldamisest
võib teha kõrget kunsti, kuid instinktid madalad
meid sotsiopaatseis võrgustikes jahuks jagavad.
Saab jahust ökokrõpsusid või küpseb pulmatort,
on minu asi kindlustada, et vaid kõrgem sort

jääks lahetuulde puhuda, kui kõik on ükskord tuhk
ja väiksest müksust südamesse mäena kerkind muhk.
´´´´
sa panid mu põlema
hingasid mind sisse
tõmbasid mind

hindasid mu aroomi ja maitset
võtsid väikese lonksu
siis suurema
jõid ausa janu ja teisegi
joobusid minust
jäid pildituks
ahastus teinuks kassile au

sa neelasid mind ketaste kaupa
puuderdasid minuga nina
me käisime üheskoos reisidel
võõrad meil polnud ei pilved ei põrgu

olen sõltuvusttekitav
tervistkahjustav
keskpikas perspektiivis surmav
vana hea halb harjumus

palun jäta mind maha

´´´´

tahtsin kirjutada
kaur riisma pikkuse luuletuse
aga ei tulnud välja
kohe kui kaela kandma hakkas
kasvasid luuletusele kaur riisma vurrud
mis ei lisanud pikkust vaid pentsikust
aga size does matter you know
and style
kui oled kord
säherduse sihi seadnud
try walking in my shoes
muigas kaur koos dave gahaniga
ja kadus pilkasesse õhtusse
ei kosta ei samme ei kilkeid

mõtlesin siis kirjutada lihtsalt
eesti kõige pikema luuletuse
see peaks ju juba määratlusjärgselt
olema vähemalt kaur riisma pikkune kaa
aga nännännää-nännännää
tühjagi
vanarahvas tõmbas taskust kalevipoja
osutas tömbi kardulamullase pöidlaga
otse kirjandusmuuseumi suunas
kus janika kronberg valvab jakob hurda varvast
ja teisi pühi reliikviaid
kus keldrid on täis kuue tuhande aasta kuldvara
tõenäoliselt ka koltunud sügislehti
aga päris kindlasti lebab seal eesti kõige pikem luuletus
lootes et keegi teda kunagi läbi ei loe
või vähemalt lõpuni
mõnes kaalukategoorias lihtsalt ei võistelda
ainult kunnus võistleb kõigis
ja kõik võistlevad kivisildnikuga
kahjuks võidab alati sport

okei siis
tuleb teha eesti ja üleüldse kõige pikem haiku
kogenud värssmaakri käes kukepea:

kuus kilomeetrit
ja sada kakskümmend üks
meetrit pikk haiku

teadaolevalt on kuuesaja kuuekümne kuue meetri
maagiline piir seni ületamata
haikukirjutuses vähemalt
aga sama teadaolevalt astuskleb hämarikuvööndist avalile
tundmatuks jääda sooviv kolleeg
ja kirjutab naksti veel pikema:

mustmiljon aastat
üksteist kuud kolm päeva ja
minut pikk haiku

siin ei ole midagi õmmelda
kujutlusvõime piirideni on tee kauri luuletusest pikem
iga könn võib köhida nii pika haiku kui tahab
sonettidega pole mõtet proovima hakatagi
jürgen rooste uuendas sonetivormi põhjalikult
juba oma kõige esimeses raamatus
ta on nüüd määratud lõputa otsingule
´´´´
Miks, pärgli päralt, vaimust vaevat vaim
praevardas härgi keerutama pidi?
Triumfipärjun veel, ja rikkain rüin.
Vaim, küpsest rümbast kuuma kondilüdi
luristamas? Grillikapten vaim?
Ei mõttemõlk see häim, ei ülevaim,
vaid otse öeldes veidi idiootne.
Kuid, sõber, lootkem, et on aru peidus vardas
ning vaim ei seila öhe, varras pardas.
´´´´

Kristalselt
Meil on üks suur kristallist salaraja
ja keset saali museaal
ja nurgas raal, mil puudub traat
ja raali taga bürokraat,

kes on kui tubli automaat
ja vabal ajal tore taat
ning teab, et tema museaal
on tähtsaim ese Eestimaal.

Aga Eestimaa on lukku pandud,
Kalevipoeg on kammitsas,
ümber saali vohab sõge
eksponaat ja eksponõges.
´´´´

Härgamisi (dadaa)
Häda ajab härja üles,
Jupiteri kaa.
Tähesäras on hästi ülev
hädasid õiendadaa.

Väike veis ja vägev jumal
jäävad öös vestlemaa.
Sula luule kullakuma
katab magava maa.

Lumest, vihmast ja linnatahmast
taevani tõuseb bluus.
Vaimutoidule avaneb pahmast
tallava härja suu.

Imetabase hetke harda
öine ilmutus loob.
Jupiter ulatab vaimu ja varda.
Teadagi, mida teeb loom.
´´´´
Tao-tao
Tao trummi nii, et möirgab nahk
ja ole nagu lumesahk,
mis lükkab puhta puhtaks tee
nii rokile kui rokale.

Sa pista laulu sisse hing
ja tuliründ ja rütmid ning
üks väike kurikaval kratt.
Sa hoia ikka kõrgel latt,

et lati all saaks karelda
ja maailm, see saaks paremaks.
´´´´
Kui on
Kui sul on lugu, siis räägi ta ära.
Muidu ei lase ta magada.
Südamlik sõnum toob silmisse sära.
Jutud on selleks, et jagada.

Tõhusa sõnaga lõbusalt lajata,
targa ja teadjana tasaselt toeta.
Kui sul on lugu, siis tule ja pajata,
elamust elavatele poeta.
´´´´
Me küpsetame
Suure inimese taga
püüa näha seda last,
kes ta kunagi on olnud
ja mis nüüd on saanud tast.

Väikse inimese juures
vaata, kelleks kasvab ta
ja kas vahest nimelt sina
mõistad teda aidata.

Tulevik on alles tainas,
ahi alles soojeneb.
Et seal ahjus pole vesi,
kuumalt küpsetame me.

Loomingut
“Kolmring”, 1989
“Vari ja viisnurk”, 1991
“Sürway”, 1992
“Neli sada keelt”, 1997
“Poissmehe kokaraamat”, 2000
“Towntown & 28”, 2000
“Artutart ja 39”, 2002
“Krümitor 0671”, 2011
„KMSX: kuidas öelda”, Näo Kirik 2016

Püsiviide Lisa kommentaar

Silvia Urgas

20. dets. 2016 at 9:07 e.l. (Nädala autor 2016) (, )

Silvia Urgas (1992) – eesti kirjanik ja kriitik. Betti Alveri auhinna laureaat 2016.

Luuletusi kogust “Siht/koht”, Elusamus 2015

jäljekoer

sõpru kaotada on lihtsam
kui neid üles leida
mõtles jäljekoer
ja võttis kaheksanda vaba päeva sel nädalal
aeg ei loe
vaid vaatab kordussaateid
lõhn on ninas uni silmas
ja maailm liputab nagunii
iseenda
iseenda saba eest ei põgene
ma ei ole maailma naba
ei ole
aga ikka pisut rohkem kui too
kes minu taga
pisut rohkem
kui iseenda saba
sõprade jäljed kaotasin
kui hakkasin jätma iseenda omasid
auh
kaheksa vaba päeva
ja saba
mul ei ole miskit viga
peale selle et olen koer
mõtles jäljekoer
ning seegi
oli vaid pooleldi tõsi

 

maailmaruum jms pisiasjad

kui autorattaalune tsunami kerkib mu mantlini
gaasiahi hukkab järjekordselt neli verivorstikest
ja peegel kiilub mu pilti näidates meelehärmist kinni

olen üpris kindel et universum vihkab mind

kui valgusfoorid lähevad mind nähes
kadedusest roheliseks
raamatud kukuvad tähestikulises järjekorras
põrandalt riiulile
ja jõuluvana unustab minult salmi küsida
päästes nii kogu pere
õhtu seitsmendast „tasa-tasa” interpretatsioonist

olen veendunud et universum armastab mind

aga kui mu maja pole minuta mujale kolinud
voodi end südant rindu võttes ise üles teinud
ja ema rõõmustab
et ta lapsest on lõpuks ometi mõistlik inimene saanud

kardan et universumil
on tegelikult minust päris ükstapuha

kui päikese ümber ei tiirle enam
parv andunud taevakehi
luuletajad ei puhu elututele objektidele hinge sisse
ja langevat tähte nähes pigistavad härdamadki
silmad kinni

olgu siis universumi kord tunda
kuidas kellelgi pole temaga tegelikult ühtegi plaani
ja et siplevad jalakesed ta kuklal
on inimeste raskus
mida ta ei pea enda kanda võtma

las ta paneb õhtuti
järgmise hommiku riided toolileenile
ja mõtleb iseenda lõputuid hambaid pestes
kas temast hoolitaks rohkem
kui temagi hooliks

las universum näeb unes oma vanaema matuseid
ja ärkab
nuttes minu akna taga vihma

anne

annelinn on jumalate linn
täiuslik vaid pilvepiirilt vaadates
sümmeetriliselt komponeeritud
kahekümnenda sajandi colosseum
lõuna-eesti küngaste suurteos
aga seda ainult ülalt

all sagime meie
saamata kunagi aru
millises täiuses me elame

all otsime meie valelt tänavalt
õiget majanumbrit
ja togime katkiseid uksi põlvega
ealeski nägemata annelinna kosmosest

milline imeline raiskamine
parkimisplatside ja vaibakloppimispuude embuses
tänavail mis vahetavad iga viie paneeli tagant oma nime
lossides kus inimesed kuhjuvad üksteise peale
jõudmata kunagi päriselt tippu
milline imeliselt raisatud anne

 

andromeeda

ma võin juhtida varvastega lennukit
või nihutada hammastega paigast rekka
ja saada nende tegevustega rahumeeli sõba silmale
ma ei pea luuletuis kirjutama

kirurg võib südame lappida neljajalgse trohheusega
ja kassapidaja maisihelveste asemel täisriime müüa
aga kui ma luuletusi kirjutama ei pea
siis milleks mulle üldse pea
mida pöörata
kui maailm end hauas veel viimast korda keerab
sest keegi võttis jälle ta nime suhu ja elas seejärel
rahumeeli edasi

justkui kirjutamine oleks täiesti normaalne asi mida teha
kui andromeeda udukogu ja linnutee kokkupõrkeni
on jäänud tühised neli miljardit aastat
mille jooksul ei valmi
riigi kahe suurima linna vahele
uut maanteedki

justkui poleks ühtegi paremat viisi
kuidas takistada kodugalaktikat ja udukogu
teineteisest läbi sööstmast

neli miljardit aastat ei ole mingi poejärjekord
mida ära oodata ei jõua
neli miljardi aasta pärast võivad inimesed armuda
just päeval mil andromeeda surub end vastu maad
ja siis on minu süü
et ma kirjutasin nende päästmiseks
vaid ühe luuletuse
tillukeses surevas soome-ugri metsade keeles

ega ehitanud riigi kahe suurima linna vahele
uut maanteedki

 

baxter dury

ma muretsen iga päev maailma pärast
või siis lihtsalt enda
ma ei saa vahel aru
kumb on kumb
minus elab seitse miljardit inimeste
ja maailmal ei ole midagi selga panna
ja maailm kardab iga päev
et äkki saab ta otsa
ja minul on täiesti suva

või oli ikka vastupidi

vihkan seda kevadist
elus olemise tunnet
kui nii kangesti
tahaks veel mõned nädalad
peituda külmade seinte vahel
ja end vabandada väliste teguritega

ma ei ole veel valmis maailmale näitama
et ajal mil me kohtunud pole
olen jäänud samasuguseks

nagu klassikokkutulek
veerandsada aastat ajast
mil kõik veel arvasid
et neil on tulevik
ja ma olen ainus
ilma uue soenguta

inimene kannab endaga kaasas
kuni kakas ja pool kilo baktereid
nendega saaks tõita suure supipurgi
arvasin et palju rohkem
ma olen pettunud

 

näpunäiteid kirjanduskriitikule

paar nõuannet algajale
või kogenud väsinud tülpinud
kriitikule

kes vahib mittetäituvaid tähemärke
ja kirub miks ei arvusta ta hoopis
popmuusikat
millele keegi nagunii leheruumi ei anna

ma mõistan
kui kasutad paar korda sõna
naisluuletaja
ma annan sulle andeks

aga mind ainult mu soo tõttu
teiste naistega võrrelda
oleks ka nõme
internetis on nüüd inimesed
kes sellest aru saavad
ja su avalikult ribadeks tõmbavad

kui tahad öelda halvasti
siis ma ei saa muidugi aru
miks sul selline idee
üldse pähe tuleb

ma leian
su pimedal tänavanurgal üles
kui poekottide vahel vaarudes
koju komberdad
ja võtan su käest

ja tõmban su selle

liiklushuligaani tee pealt ära
kuhu kurat neil nii kiire on

juba veerandsada korda
on aastale lisatud veel üks sekund
sest keskmine päev
on pisut pikem
kui meile koolis õpetati

sest maakera ei koti
ümmargused numbrid
ja aatomkellad
ja inimesed üldiselt
ja uusaastad
ja jäägita jagamine
ja minu raamat

ütle seda oma toimetajale
ja mõtle
et google lisab seda sekundit jupphaaval oma kellale
juba praegu
iga päev väikese tilgakese kaupa

ning meie ei saa aru
kui lühike võib üks a e g olla
pigem isegi ae
ae kus sa oled

ae
kogu aeg on kokku pressitud
æ

 

veebruar // mbv // genua
veebruar on aasta:
– kõige lühem kuu
ja
– kõige pikem luuletuse

loetlesin võõrale austraallasele põhjuseid
miks peaks kellegi jalg astuma
neljakümne viiele tuhandele ruutkilomeetrile
millel ma sündisin
ja leidsin end taolise turistilõksu küüsist:
– esimene mullalõhn pärast sula
– valgete õhtupoolikute valgus
kahe paneelmaja vahelise parkimisplatsil
– esimene entusiastlik liblikas lendamas vastu majaseina
– tumeroheline august mille lõhnast teab
et suvi pakib kohvreid
– esimese klassi laste
poristest sügislehtedest määrdunud saapad
– esimene lumesadu ja sadu enne teda
kes võinuks olla
esimene lumi
kuid jäi viimaseks vihmaks

tule siia riiki sest:
– me naerame iseenda naljade üle
– isegi me saared triivivad pealinna lähedusse
ja pealinn hammustab muheledes
iseendale keelde
– me naerame ka siis kui nalja ei ole
– me kõnnime kõik talved vee pealinna

tule siia riiki sest:
– esimene mullalõhn pärast sula
– esimene entusiastlik liblikas lendab vastu majaseina
– mu hing jääb kinni kui keegi mind üle tüki-tüki aja
jälle armastab

kõik kõlab mulle kui ookean
ja ookean kõlab kui suur surev loom
kelle kõhus loksub ammujoodud vesi
ja me kõnnime kõik talved tema pealinna

kõik kõlab mulle kui suur surev loom:
– nõudepesumasinad
– isegi muusika
– telefonihelin enne järjekordset sooduspakkumist
– uue aasta kalender vana aasta seinal
– päevad mis lähevad vähehaaval pikemaks
kuni on nõnda suured
et kohutavad talve üle kõrgudes
tolle oma urgu tagasi
– eriti muusika

veebruar on aasta kõige lühem kuu
ma olen temast pikemaks

ma näen ta pealael põhjust
miks majaseinades on liblikad

tillukesel kuul ma veel julgen mõelda
et kõik inimesed küll surevad
aga see on vaid refleks
miski
mida ise ei märka

justkui maailm
mis lõppes vaid selleks
et asenduda täpselt samasugusega
veel enne kui keegi aru sai

ma olen lennanud entusiastlikult vastu seina
juba kakskümmend aastat järjest
see on profisportlase karjäär
kunagi käin mööda maakoole
ja räägin lastele
kuidas ma ühel hetkel aru sain
et me kõik sureme ja elame seejärel
täpselt samamoodi edasi
vahel ma vaatan oma sõpru
ja nende nõudepesumasinaid
ja mõtlen kes neist lõpetab:
– mälumänguküsimustes
– kooliprogrammides
– üldsuse südameis
– ajalooannaalides

ja ka too sõber
kes ühel varakevadel saatis
oma semu kolumbust
järjekordsele retkele
ja togis teel sadamast koju
veel talvetolmuseid kive
mõtles:
– kõigepealt sajandite pärast sündivatele koolilastele
kes kunagi vana hea kolu-chrisi
nime pähe õpivad
ja siis:
– jälle endale
ja sellele kuidas:
– ta hing jääb kinni kui keegi teda üle tüki-tüki aja
jälle armastab

Linke

Helena Läks, Intervjuu Silvia Urgasega, Värske Rõhk, http://va.ee/13-intervjuu/151-sihtkohting-intervjuu-silvia-urgasega
Sveta Grigorjeva Väike tark tüdruk taskus, Sirp 04.03.2016, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/vaike-tark-tudruk-taskus/
Mariliin Vassenin Teeleasumine, Looming juuni 2016, http://www.looming.ee/artiklid/teeleasumine/

Püsiviide Lisa kommentaar

Enn Vetemaa

7. sept. 2016 at 12:16 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

Enn Vetemaa

Foto: Peeter Langovits

 

Enn Vetemaa (1936) – kirjanik, tõlkija, helilooja.

Luuletusi kogust Hambad viskiklaasist, Tänapäev 2015, lk 27; 29; 35; 74; 108.

 

ASTRONOOMILINE

Targad, küpsed mehed – mitte poisilorud –

Öiti tähetornidesse ronivad ja taevavaatmistorud

Ülespoole suunavad ning muudkui vahivad –

Mida nemad sealt küll jahivad?!

Kord seal tõesti käisid suured paugud,

Aga tänaseks neist päevist jäänd vaid Mustad Augud.

Teame –

Jupiteri peal ei kasva sinililli

Jahimees ei Marsilt leia kitsi

Plutol Vanatühi üksi mängib torupilli

Veenusel ei üldse lööda litsi

Merkuril meid ootaks kuumus kole

Kuu-peal ühtki kurgimüüjat pole.

Uurimist planeetest vääriks ainult Maa:

Muide – elab seal ja töötab

kirjanik ENN VETEMAA

Lahke mees end lubab uurida nii toruga kui … ta

Teadusest peab lugu ega küsi raha ka!

.

POEETILISI TÄPSUSTUSI JA SELGITUSI
VAIKSE KENA KOHAKESE ASJUS

Oma isamajakese kohta võin julgesti nentida,

et oli teine omal ajal ikka vaikne ja kena

tipp-topp kohake küll.

Ju sellest johtubki,

et ta püsib mul tänase päevani selgesti meeles.

(Iseenesestmõista – kui just üks vaikne kena kohakene.)

Omal ajal võinuks toda isamajakest

julgesti võrrelda koguni linnupesaga,

ja sestap tunnen ma tänase päevani

tolle kohakese vastu

koguni midagi igatsusetaolist.

Mulle heiastub, et seal voolas nagu üks selgeveeline allikas,

millest ma lapsepõlves oma esmaseid

joomatarbeid rahuldama õppisin.

Koplis (lähedalasuvas)

õitsesid pajud

mis pakkusid sobivat lähtematerjali,

kui tavatsesin ajaviiteks pajupille teha.

Kui ma ei eksi, siis kasvas meie õues paraku veel ka üks

kask.

Temast magus`t mahla

jõin, jõin, jõin, jõin

kuni joomakunsti päriselt selgeks sain.

Ja siis ma oma kalli isamajakese maha jõin.

Pärast sai mu kodust kolhoosi LENINLIK TEE keskus.

Nüüd vabariigi ajal on mu isamajakene

ausalt-öelda üsna

seapesa sarnane,

aga eks ma ise ole üks sigudiku moodi mees ka.

Kuigi pean tunnistama,

et üks helin mul elab rinna sees.

Mida vanemaks saan,

seda valjemalt ta, kuramus, heliseb.

.

HELGE LAPSEPÕLVEMÄLESTUS

Kui ma

kurat võtku!

Käisin kolmandas klassis

minu lemmikhinne

kurat võtku!

oli „2”

Koolinumbrid

kurat võtku!

olgu peale pees

ei sest hooli

kurat võtku!

õunaraksumees

Kahjuks sain neid õunalandipäevi keni

nautida ma

kurat võtku!

ainult seni

kuni naaber

kurat võtku!

ostis

kuradima kurja peni.

Ja et meie – õunaraksuliste – elu oleks

kurat võtku!

täitsa mokas

plangu ülaserva

kinnitati

kurat võtku!

Traat

ja lausa okas-…

Ühel sügisööl kui

kurat võtku!

üksi

naabriaeda ronisin siis

kurat võtku!

püksi-

perse

kurat võtku!

Läks mul korda

täitsa ära lõhku

Öeldakse et ega riie

kurat võtku!

meest veel riku

kokkuvõttes sandisti läks siiski

kurat võtku!

suured kriimud sain ma tagumikku

Nii see lugu

kurat võtku!

ei saa lõppeda –

penssu tõin ja vana prahti (õle) ka

Panin

kurat võtku!

naabri maja

põlema!

Küll siis „Kurat võtku!”

möirgas naabritaat

Kuulutasin:

„See sul paras karistus on

Kurat võtku!

STARÕI PLJAAT!”

.

SUUR KULUMINE on me maine ränd,

kuid tarka meest, kes seda teab, ei taba äng:

näe, akna taga siin kord kasvas lihtsameelne mänd,

kuid tänaseks on saanud temast filosoofne känd.

Sa ilmakulgur loodad jääda igihaljaks? Jäta jänd!…

Käib maha iga superstaar, moest läeb ka tema bänd.

On fakt, et tiinekate suul pea igal aastal muutub släng,

ning kestab igavikuni see lustlik keelemäng.

Mis puutub minusse, siis aina lahjun – rõõmutseb mu säng…

Nii mõnigi mu noorusea sirgselgne veendumus on täna nõdralt läng

Ent mind – alzheimerlast – ei loksuta pea saabuv vaimukäng.

Ma oma kassi kadestan. Poolpime loom, ent kohev tal veel händ.

Tea, kas võiks selle saba vastu tunda huvi mõni second hand…?!

(You understand?)

.

SEL AASTAL VIIMAST KORDA NIIDAN

maakodu koltund rohumaid

September ööti aknale meil poetab liblikaid.

On needki närtsind moega tuhkjad Geometriae`d

Ei palju mulle ole jäänud sügiseid. Eks poeg pea sulgema
mul peagi laud. Siis siirdun kummalisse vahejaama

kus iga oma reisi lõpetanud Kulgeja

peab ajutise platsi saama.

Seal saatust ootame koos vikerkaarest sillal

Hea Põhjanael,

kas öelda tead sa

MINA

MILLAL?

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »