Mirjam Parve
Foto: Viktoria Arro
Mirjam Parve (1991) on eesti luuletaja ja tõlkija.
Mirjam Parve pälvis 2023. aastal Betty Alveri kirjanduspreemia luulekogu «Varjukeha» eest, mille andis välja kirjastus Puänt.
Tänavune auhinna saaja on noore kirjanduse ajakirja Värske Rõhk tõlke- ja päevikurubriigi toimetaja.
Katkend:
Luuletusi kogust „Varjukeha”, Kirjastus Puänt 2023, lk 10; 16; 31; 34; 48; 61; 69.
võtta oma kuju
võtab aega
miks ma ei ole kunagi ühesugune
kui maailmas on nii palju jõhkrust
ja maailmas on nii palju õrnust
siis kuidas elada
tahan libiseda une rohelisse tiiki
ja jätta endast vee peale ainult
märkamatu hingamise
aur jääaugu kohal
tahan olla tiik või põõsa vari aga
tahan midagi ilusat teha
tahan millestki aru saada
kui ma ka rohkemat ei jaksa
aga ilu on suveräänne
VANADE INIMESTE AEDADES
1
kusagil luksub õnnest üks lind
mu vari on vikatimees
kompostihunnikut koomale trampides
ületab mitmekordselt mind ennast
tutistan rehaga kulu
siin teiste klanitud aialappide vahel
eks mõju ta tõesti lapsena, kes
krookuste siidlindid sasipähe seob –
äratab korralikes inimestes
rahutut tsiviliseerimistungi
2
vanade inimeste aedades
lihtsalt liigutav
vanamoodne vahettegu
korral ja kaosel
katsun vaadata asju
(pean silmas muid-kui-inimesi,
näiteks naati)
korraliku inimese pilguga
mitte humanitaar-ökopehmo omaga
(ökopehmogi olen vaid poole peega,
behmoöko pigem)
mitte et maailm peaks tervikuna olema
inimesele alistatud pahupidine
eedeni aed aga
tõepoolest naat vaarikate vahel
lõikuskuul limast ebamugavust valmistab
tõepoolest mättasse kasvanud rohul
kohmakam on kepselda ja lüürat
ludistada kuigi ega rohi
pole palunud lüürat
ega tantsujalgu
jah inimene loodusele seadusi
ärgu kehtestagu
inimene mulle pole naadist ülem
aga vanaema, teate, on.
3
päike juba kasvuhoone taga
mina maniakaalselt riisun
vahel ei tea, mis on aiaomanikule olulisem:
et oleks midagi tehtud võiet
näeks välja nagu oleks midagi tehtud
tõmban kulutuuste joondu
aga kas ma tõesti käsi südamel
rehavillid peopesas
kinnitaksin et
õunapuu pole mu ülem naadist
(mis on muide isegi kasulik ja kena taim
(ainult keegi ei näe kunagi naati õitsemas
(või kui näeb ei pane tähele et naati)))
?
aga kannike naadist?
Oeh jõuame juba sinnasamasse
et kes on tublim kodanik
bussijuht luuletaja või pankur
TROMBOTSÜTOPEENIA// AUTOPORTREE KRAANIKAUSINA
Tühja kraanikausi tunne on,
selline selge, kauge
nagu näha välguvalgusel oma keha
pikaldast pehkimist
kui midagi täiesti võõrast,
olen oma elus nii palju kraanikausse
vaadanud, valget fajanssi,
roostevabasid, vere tilktilktilk, tilk
tilk tilk, külma vee kohin, sõrmede valu
jääkülmast veest, valge fajanss, vere
tilktilktilk, tilk tilk tilk, igavusesttilk
katlakivi- ja seebiplekke pühkinud,
veretilkadega täpsustilgutamist
mänginud, külma vee heledasse
keerisesse valguv hele-hele veri,
ma pole sind ammu näinud. Vahel
igatsen sind põgusalt nagu kiuslikku
klassiõde, olid mu elust nii suur osa,
tüütu, ebamugav, mitte kunagi
päästev, kõik need avalikud
kraanikausid (ja mõni avalik
lumehang), mille kohal olen
koogutanud, tilktilktilk, tilk tilk
tilk, aitäh küsimast kohkunud
möödujatele, mul on kõik hästi,
lihtsalt on
selline veri, ebakvaliteetsed
hüübelibled, hehee, kohatu hehee.
Olen oma elus nii paljuteisi inimesi
vaadanud, veri on neis pinna all,
nähtamatu, ometi on neis veri,
ja siin ainult jääkülm vesi jooksul
läbi roostevaba kraanikausi, selge
kauge, tühi.
*
valgust on otsitud / hullematestki kohtadest
liha üritab lahkuda luudelt
nagu nõmedaks muutunud peolt
süda taganeb rinnakorvist
nagu silmaks pooltuttavat
märkamatult nihkumisi
jah ma vist ei armasta elu
kusagilt tuleb see tahtmine
lumeks muutuda ja juba
ongi mu liikmed täis külma
rasket porist sulavett
ja ikka tahan vahel hiilida
nohinal uinuva elu ligi
varastada ta kehasooja
suruda külmad varbad
ta raskelt laotuva külje alla
millal ma ükskord lakkan
puude ilu isiklikult võtmast
kuidas ikkagi püsib see hing
paelaga kaelas
*
mõtlen kui võimelised mu käed
on igasugu liigutusteks
lihaste füüsika ei tea midagi heast või kurjast
vaimusilmas
näen kuidas tass üle lauaserva lipsab
krõks
lambipirn munakoor
teise inimese luud
kõik see kahju sellest kõigest
POSTAPOKALÜPTILISE EELNOSTALGIA TSÜKKEL
1
oleviku on kummaline
tunne olla juba selles ajas,
kus ma hoian käes kõige viimast
rohelise tee kotikest
valuvaigistitabletti
tervet sukkpüksipaari
(heh, kes siis enam sukkpükse kannab)
ja mõtlen, kuidas oli
soojaveekraani lahti keerata
apelsine süüa
bussiga sõita.
2
raamatukogu oli soe ja valge koht
ka pelgalt sellepärast sai siia vahel tuldud
niisketest tubadest
toona.
see on meeles,
kuigi lugemislambid enam ei sütti.
kui nad siin siis suure tule teevad,
on korraks muidugi väga soe ja valge.
aga betoon põleb tühjaks
ja riiulite tuhas
tärkav uus
barbaarne kaasik
ei mäleta enam, kus ta on.
3
võsas paistab inimtekkeline
kaarjas vorm
veel kõdust ja roostest läbi.
mäletad, millised nad olid —
soojad, kaitsvad kapslid,
nad võtsid vihma ja pimeduse
enda peale
ja viisid meid
pehmetesse istmetesse vajunuid
kuhugi. Koju.
4
süütunne? Jah,
ja oli juba siis, kuigi
mina olen väikene inimene
ega suutnud mõista
mida üks või teine otsus
kogu põhjuslikkuseahela lõpus
kaasa toob,
ja ainult kahtlustasin,
et ma võin ju prügi sorteerida,
jalgrattaga sõita
ja valida rohelise elektripaketi,
aga kõik läheb ikkagi hukka,
ja nii ma siis sorteerisin prügi,
sõitsin jalgrattaga
ja valisin rohelise elektripaketi.
5
kõnnis pimedas raamatukogus.
riiulitel on veel üht-teist.
maja on külm ja niiske, aga tugev –
niipea ei varise.
siin on parketti ja pehmeid toole.
siin oli kuiv, kerge õhk. laenutussüsteem
lakkas ammu töötamast. kes tahab,
see võtab ja loeb
enne tuletegemist
mõne luuletuse.
*
keel on lihaseline organ
suur tuunikala õnge otsas
pekslev vingerdav lihaskeha
kistagu seda mul suust
metsikute hobustega
saladusi räägivad ainult
sõrmed
Mirjam Parve: „Varjukeha” puudutab minu jaoks olulist teemat – kehalisust, 23.09.2023, ERR, https://kultuur.err.ee/1609110158/mirjam-parve-varjukeha-puudutab-minu-jaoks-olulist-teemat-kehalisust
Juhan Viiding
Juhan Viiding sündis 1948. aastal Tallinnas kirjanik Paul Viidingu ja tõlkija Linda Viidingu pere neljanda lapsena. Õppis 1968–1972 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris (V lend). Seejärel töötas Eesti Draamateatris.
Tema luule on avaldanud mõju paljudele üle mitme aastakümne. Esimesed luuletused avaldas ta Jüri Üdi nime all, mis ei olnud mitte ainult varjunimi kirjandusmaailmas, vaid ka luuletaja alter ego. Tema luule oli mitmekülgne ja tihti muutuv. Ta võis keskenduda nii ühiskonna probleemidele kui ka kergelt mängelda või õrritada. Ta oli üks nendest poeetidest, kes on mõjutanud terve põlvkonna luulevormi ja elutunnetust. Viiding on avaldanud 8 luulekogu.
Jüri Üdi luulepõimik “Aastalaat” avaldati 1971. aastal ühiskogus “Närvitrükk” (koos Johnny B. Isotamme, Joel Sanga ja Toomas Liiviga) (Loomingu Raamatukogus 1971. aastal). Samal aastal ilmus tema debüütkogu “Detsember”. Sellele järgnesid Jüri Üdi nime all “Käekäik” (1973), “Selges eesti keeles” (1974) ja “Armastuskirjad” (1975). Aastal 1978 ilmunud kogu “Ma olin Jüri Üdi” oli esimene, mille ta avaldas Juhan Viidingu nime all. Samas oli seal säilmeid Jüri Üdi kirjandusstiilist, mida paljud lugejad ka tähele panid. Aastal 1980 ilmus “Elulootus”, 1983 “Tänan ja palun” ning 1991 “Osa”.
Juhan Viiding töötas Eesti Draamateatri näitlejana. Ta mängis mitut tähtsat rolli, näiteks Hamletit ja Peer Gynti. Tema oskus luulet hingeliselt väljendada tegi laval temast legendi.
Juhan Viiding on kirjutanud näidendeid (“Olevused”), filmistsenaariume (“Nipernaadi”, 1983; “Suflöör”, 1993) ning esinenud lauljana (ansamblis Amor Trio jm). Ta kirjutas ja tõlkis lavastustele laulutekste (“Kolm põrsakest ja hea hunt”, “Buratino”, “Kabaree”).
1998.aastal ilmus mahukas kogumik “Kogutud luuletused”. 2004. aastal ilmus 5 CD kogumik (“Juhan Viiding”) tema luule ja lauludega.
Katkend:
Valik luuletusi kogust „Jüri Üdi ja Juhan Viiding” Kogutud Luuletused, Tuum 2023, koostanud Hasso Krull.
Lk 78; 133; 80; 154; 165; 168; 177; 186; 217 ; 224; 283; 286; 289; 305; 317; 359; 374; 409; 439.
*
üks korralik pere ei taha
et minnakse salaja
siis lõunat ei saada teha
liha kooke ja kala ja
mu isa läks kodunt välja
kümme aastat tagasi
ja seni ajani pole
ta saabunud tagasi
ta mõnikord ilmub mulle
ja me valu on väga suur
ta tahab midagi öelda
kuid näeb et ma olen suur
ta näeb et ma olen vana
ja ainult vaatab nii
et ta nägu näen jahtuvana
ega saa seda tagasi
mu isa mu armas isa
kes sa ikkagi valvad meid
palun too meie majja tasa
oma metsade sala-teid
ja mõnikord ilmu mulle
kui kurbus on liiga suur
ja taha midagi öelda
ära näe nagu oleksin suur
*
SEL POISIL OLI RASKE VERETÕBI
ja Päevalille tänavas ta elas
seal aknad paistsid hädavaevalt läbi
ja päevast päeva isa pille neelas
SEL POISIL OLI RASKE VERETÕBI
ja surmal oli hammas verine
poiss teadis süste saades päeva läbi
et elu surmast suurt ei erine
SIIS ÜHEL PÄEVAL OLI KOOLISAALIS
sääl turnimisepuudest ukse pool
kirst millest koolilapsi mööda saalis
kes haige puudus muidu terve kool
JA ÕPETAJA PULDIST RÄÄKIS JUTTU
ei rääkinud kus Bonn või Pakistan
ma ukse juures kuulsin keset nuttu
kui hüüti et ma käimist takistan
DIREKTOR TULI SIIS ÜKS PABER NÄPUS
ja ütles: Helmut teame sinu soov
(õhk järjest rohkem talumatuks läppus)
on olnud hästi lõpetada kool
JA TUNNISTUS SIIS KIRSTU TALLE PANDI
kus igas aines viied kevadeks
ma tundsin nähes seda viimast andi
et selg mul pikkamööda tõmbus higiseks
*
Tagala
Ma hammustasin miskipärast huulde,
ja meelde tuli vana muinasjutt,
kus tuhka maeti pühitsetud tuulde,
et maa pääl poleks ühtki õnnetut.
Kell oli viis ja valgus muutumatu,
kõik seisis paigal. Lombid läikisid.
Kui kell sai kuus, siis tundus mulle äkki,
et terve elu sõbrad vaikisid.
Ja mina samuti ja nõnda läbi elu,
mis kiirelt kohutavaks kippus meie käes.
Kell tagus seitset. Kohvik tehti lahti.
Kõik, kõik mu sõbrad olid sõjaväes.
ööpäev
tulen külast mitte ainult külast
seekord kodus käisin külas ma
langeb piisk ma kuulen kuidas jälle
räägin valjult iseendaga
umbne öö ja taevas madal madal
näe üks kelner kainelt koju sibab
kuskil haugub kahejalgne peni
kuni vihm ta portfellile tibab
IGAL HETKEL SÜNNIB SUURI ASJU
päevast päeva järjest suuremaid
vanad männid paljastavad juuri
päevast päeva järjest suuremaid
mere jutt täis loobumist ja rahu
see mu hinge pikkamööda sööb
ja mu pea see padjale ei mahu
pea mis kive müüri küljest lööb
*
Ilusaim teatris on – kroonlühter
(CHARLES BAUDELAIRE)
Ma istusin veel märkimata toolil
Ja lühtri tagant avanesid taevad
Sääl vahekäigu ristumise kohal
Ja lühtri tagant avanesid taevad
Ja kui see nii ei olnud polnud mind
Või parandati enne tormi katust
*
koduaknast vaatan läbi kardinate vilu
maailma inetust ja maailma ilu
läheks kas või trammijuhiks liin number kolmele
et mugavusi tagada linnarahva olmele
insenerikoolist veel on natukene vaja
jõuetusejooniseid ja tugevuseõpetust
siis saab minust tootmisjuht või masinate häälestaja
kui ei juhtu elus mõnda õnnetust või viperust
kandidaadimiinimumi õiendan ma peagi
uurin Avogadro suhet perpendikulaari
liiga kaugeid eesmärke üles ma ei seagi
kui ma pääsen pensionile eks nad ise klaari
muidugi ma kujutlen kuis tühjaks jääb kateeder
kuidas puudust tuntakse mu teadlasenatuurist
mis on viietahuline nagu pentaeeder
kuues meel see pääseb alles enne surma puurist
*
Vegetatsioon (teadlik)
Teeme näo, nagu poleks kuulnud.
Teeme nii, nagu üldse ei teaks.
Mitte midagi, mitte iial.
Siga jääb seaks.
*
nii. mulle tundub et ma hakkan tar gaks saama.
Ma olen õppust võtnud elust enesest.
Kuid millest räägib minu esimene draama?
Kas mitte rebasest? Kas mitte jänesest?
ei. küllalt nendest! Inimelu raskus
see on probleem mis väärib rasket tööd.
ma kannan paksu kirjaplokki taskus
ja magama ei lähe enne ööd.
nii. selles elus tarvis palju maitsta.
nii palju naerda nutta aimata.
ja oma õigeid veendumusi kaitsta
kui rumal mees neid püüab laimata.
nii. tahan ka et teater nõndasama
kui elu ise vääriks vaatamist
ja paneks oma elu unustama
me elus
mis täis elujaatamist.
*
pojaga restoranis
istun jälle restoranis toolil
külm on sõbrad elu garderoob
sel želeel on liikumatud silmad
mida kelner linnutiivul toob
kanakotlet laseb välja rasva
kuskil kaugel mõrtsuk laseb verd
kallis poeg sa ruttu suureks kasva
näed Pariisi Kairot Surnumerd
palun arve meil on muidki käike
pole tarvis tänan mis te nüüd
kallis poeg sa pole enam väike
nüüd pead teadma kuhu ennast müüd
ära solva kodanikke sigu
siis sul käivad hästi käbarad
ära korda oma isa vigu
õpi keeled kanna kübarad
*
Me teeme, teeme ümber oma elu
üht hiigelmüüri inimtihedat.
Ka pikemad ei küüni üle ääre.
Kui mõni sinnapoole väljalangend kivi
on lahkumisel ruumi jätnud piluks,
siis see, kes juhtus välja nägema
on äranähtu nimetanud iluks.
Ta samal hetkel ise läbi nähtud
ja pole kohta, kus võiks tunda häbi ta.
Suur saladus saab tema ainueluks,
tal iseennast au on läbida.
*
Tee
On seda teed, kus käivad tuletoojad,
maatasa teha tahtnud igat pidi
kõik sööjad-joojad, Piinajad ja Poojad.
Ei ole saanud. Tee on teisipidi.
Maikellukesed roosas koorekannus
ja palju muud, mis mind ei riivanud,
kui puudutas.
Mul sees on surmav annus.
Ma olen ankru hiivanud.
*
Mis on see luuletaja luule?
See on: kui mõtled elule
ja millelegi muule.
Mis on see inimese osa
siin laias ilmas?
End mitte ära magada.
Pea seda silmas.
*
lagastab hingepidu
enam kui võõras jõuk
üksiku vihaidu
väike ja valge tõuk
otsad antakse ära
kui mitte millegi eest
siis mõne seaduspära
olematuse eest
jumal näeb ma ei talu
kõrgeid keelebarjääre
võib-olla on see valu
mis loksub üle mu ääre
maailmaruum ei haju
tõde ei lagune
meie päralt on taju
sõnadetagune
*
ANONÜÜMSE DAAMI KRAUKLISE-ELEEGIA
Ma ütlen: Krauklis. Sellist teist ei kohta,
Kui palju mõtteid! Ja mis tujusid!
Mu ihul pole suudlemata kohta.
Ta hingeõhus päevad ujusid.
Ta sall siin toolil. Ise ta nii kauge,
hull, kahvatu… Nii tuttavvõõras tõug.
Ta imesõrmed veerisid mu lauge.
Mu nõrku jalgu ehmatas ta lõug.
See oli aeg, mil tema luulet kandus
nii paljudesse südametesse.
Kui Buenos Aireses ta aurik randus.
Lõid sügistormid meie vetesse.
Ei enam soove. Kauaks pimestatud
ma olen temast. Mehest. Krauklisest…
Kas saame teada, mis on meie patud?
Kes ilmub elu lõngakera seest?
*
LAUL KIRJANIK EDGAR ALLAN POE`LE
Kõik kisub Edgari poole –
Allan, Allan, miks surid!
Eestis on vähe toole.
Paljud me koerad on Murid.
Eestis on ärkamisaegu
jalaga segada.
Vaikime sellest praegu.
Oskame seda ka.
Kuhu sa oled maetud?
Leksikon eksis ära.
S e d a aega ei jäetud –
laul võttis aja ära.
Kahju, et liiga kauge
on Sinu maa ja keel.
Aga mu huvi ei rauge:
Allan, me kohtume veel!
*
kivilinna aikud
Jaapan on kaugel
eesti on kaugemal veel
ütlevad tuuled
kirjutan vähe
hiljem valin ma välja
mida ma näitan
vaatasin palju
hiljem valiti välja
mida ma nägin
*
Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale ja ma unustan ennast vaatama. Loodus on huvitav asi. Talle nagu ei läheks see üldse korda, mida meie temast arvame. Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale. Sajab kurja inimese ja hea inimese peale, anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale. Päike paistab kõigi inimeste peale; pimedate ja nägijate peale. Ja meie mõtted ei loe midagi, kui välku lööb. Ei loe välgule.
Ma vaatan kõigi nende asjade ja inimeste peale ja mulle näib, et see kõik on nii puhas ja süütu, et tundub, nagu oleks see lapsepõlves. Muidugi, praegu ei ole minu lapsepõlv, aga kellelegi on see lapsepõlv. Keegi on praegu laps.
Mina olen Eestis esimest korda. Ma olen siin 1948. aastast. Igal hommikul avan ma silmad ja ma võin öelda: milline imeline maa!
*
Näidend
Neljas vaatus pidi kohe algama,
publik kogunes, sest antud oli märk.
Neljas vaatus pidi kohe algama,
publik kogunes, sest antud oli märk.
Mind peatas enne viimast etteastet
üks käharpäine, mehine kolleeg
ja seistes trepil kõrgemal paar astet,
mult küsis nii see mehine kolleeg:
Kui palju, Juhan-poiss, sul olnud osi neid,
Kui palju, Juhan-poiss, sul olnud osi neid,
kus mängu käigus surma saama pead?
Neid osi peast kas nimetada tead?
Ma vastasin: neid olnud neli-viis,
Ma vastasin: neid olnud neli-viis,
ja küsisin, et miks sa küsid siis
ja küsisin, et miks sa küsid siis.
Mu meeskolleeg siis silma vaatas mul
ja ütles nii: kas on ka teada sul,
kas sa ka tead, kas sina seda tead
et see ei pidand tähendama head.
Ta küsis nii, et kas on teada mul,
ta küsis nii, et kas on teada mul
et räägitakse – see ei tõota head.
Kas oled kuulnud, Juhan-poiss, kas tead?
Siis jätkub tükk ja kui kell pool 11
me kummardades näeme teineteist,
siis selle ühe kummarduse sees
on veel üks kummardus
mu südames.
*
Kõrges rohus suures rahus tillukene mees
kuulab aja voolamist, ta pilk on pilvedes.
Suur on suvi, ilm on hele, kõik on alles veel,
aga juba teises rahus – – – – –
Hoopis teises. Ja ta märkab, rohus lamab mees
nagu tume täpp või koma ajapildi sees.
Looming:
Jüri Üdi looming
Esimesed luuletused avaldas 1968. aastal ajakirjas “Looming”
Luulekogu “Närvitrükk” koos luuletajatega: Toomas Liiv, Joel Sang, Johnny B. Isotamm, kus ilmus Üdilt osa “Aastalaat” (1971)
“Detsember” (1971)
“Käekäik” (1973)
“Selges Eesti keeles” (1974)
“Armastuskirjad” (1975)
Juhan Viidingu looming
“Ma olin Jüri Üdi” (1978)
“Elulootus” (1980)
“Tänan ja palun” (1983)
“Osa” (1991)
Heidi Iivari
Heidi Iivari (s 1974) on Soome päritolu luuletaja ja kultuurikorraldaja, ent Tartu on tema kodulinnaks nüüd juba kuusteist aastat. Iivari esitab oma luulet alates 2018. aastast, aga ta on osalenud juba mitmetel erinevatel üritustel ja festivalidel Eestis, Soomes ja Hispaanias. 2020. aastal sai ta kolmanda koha Eesti luuleprõmmu finaalis ja esindas Tartut UNESCO kirjanduslinnade Slam-O-Visioni lavaluulevõistlusel. Iivari luulet on tõlgitud inglise, hispaania ja prantsuse keelde ja tema tekste saab lugeda eesti ja soome keeles veebiantoloogias „Viron runokartta“ ning „Sinisild/Sinisilta“ (2020).
Iivari eesti- ja soomekeelne esikluulekogu „Tarton sarjarakastaja / Tartu sariarmastaja“ (Enostone Kustannus, 2021) on pühendatud Tartule ja kõigile Tartu armastajatele. Kogumiku tegelased kohtuvad kirglikult ja valusalt Tartu tänavatel, veinibaarides, aguliradadel ning salamajades ja -aedades. Tartu on Iivari sootu muusa: vallatu, tõsine, uhke ja elurõõmus boheemlane. Seda vaimu on tunda ka Iivari luuletustes, mis ulatuvad linnaromantikast tragikomöödiasse. /Prima Vista/
Valik luuletusi:
Tarton sarjarakastaja/ Tartu sariarmastaja, Enostone 2021. Lk 17; 27; 32; 37; 43; 65; 83; 91; 95; 111; 135.
Tartu vaim
Aura puhastamine
Nüüd olen mina see kes näitab
noortele meestele linna vaatamisväärsusi
räägib legende paikadest
mida enam ei ole
mida igatsetakse taga
näoraamatu grupis Nostalgiline Tartu
nüüd olen mina see kes viib
noored mehed Musumäele
ja ütleb: see kõik on üks suur jama
viib öösel õlletehase keerdtrepile
ja ütleb: see kõik on ometi tõsi
ja noored mehed võpatavad
–hull mutt! – nad erutuvad
ning mul pole midagi selle vastu
absoluutselt mitte midagi
nõnda puhastan ma aastast aastasse
oma kodulinna aurat
sest mina olin siin juba siis kui raiuti maha
lagunenud majadesse kasvanud kaski
kodutuid krantse ja tänavalapsi
tõrjuti pangaautomaatide eest
kirikud said taas katuse
ning Sass ja Milius rahu
mina olin siin kui elamusturist kirjutas
In relationship with Tiina in Tigutorn
ja suured armastused marssisid
minu linna
minusse
ja minust läbi.
Tartu on väike
Olen Karliga lõunal
kui talle helistab tuttav hääl –
minu vennanaine Maria
olen Brunoga kohvil
kui sisse astub Karli vend Kalle
kes ei taha mind näha
olen Mariaga kinos
kui mu vend helistab
et Maria ei võta vastu
vastan vennale:
ära aja jura
Karl rääkis mulle kõik ära
ja siis hüüab mu selja tagant
Kalle naine Tiina
et sul endal on suhe Brunoga!
ma ei vasta et just täna
nuttis Bruno mulle kohvikus
et on armunud Tiinasse.
Tartu saiapood
Irita! Tule tagasi Tartusse
lähme saiapoodi
jalutasin sellest hommikul mööda
ja nutsin šampust ja sarvesaiu
ühele ööpäevale sadanud
põletavaid pettumusi
nagu 20 aastat tagasi
kui soojendasime käsi
ümber klaasist teekruuside
ja sina hääldasid pehmelt ja ladusalt
mina purssides uusi sõnu nagu
„kusjuures” „lahterdama” „tõbras”
Irita! tule minuga saiapoodi
kus kõik on nagu vanasti
kuigi lusikate kilinat ei ole
latte`t pakutakse papptopsis
aga vene tüdruk leti taga
on nagu küpsis „Kevadlill”
šokolaadist silmad läigivad
nagu üliõpilaste nibud
konvendi järelpeol
– ja nüüd ongi kevad!
aga mina nutan šampust ja sarvesaiu
nüüd on mul hädasti vaja sind
kaneelileent ja õunasiirupit
millega glasuurida oma mured
üks korralik struudel kahe peale
kulub marjaks meile
keda elu kulutab aina
siledamaks sihvakamaks
ja kui see päev on läbi
ja sõber teeb mulle pai
ütlen vaikselt äi!
jäi struudel saamata
nii palju on lahendamata
aga Irita –
tema tuleb homme Tartusse!
Tartu armukesed
Sariarmastaja
Ettevaatust kallid inimesed!
Teie ees on sariarmastaja!
ettevaatust luuletajad!
kellel suure ego või hirmu asemel
on aju
ettevaatust filosoofid ja maailmaparandajad!
Rindadega või ilma
teie kelle huuled teevad
ahvatlevaid või lohutavaid mänge
sariarmastaja teist ei möödu
kas teate
kes on kõige suuremas ohus –
insenerid
kes ei loe luuletusi
aga sariarmastaja esiarmastatu
tema advokaat
tõestab ja tõrjub adekvaatselt
meeleheitel austajate vihakirju
õrn kumer rind
heitmas kiiri
Eesti seadusele.
Valge ja kannikesekarva II
Ma olen sinu
salaarmuke
nii salajane
et isegi sina
ei tea
kui kohtume juhuslikult
Raekojaplatsil
ütleme viisakalt tere
sa ei tea et sinust voolab
valge ja kannikesekarva
sa ei hooma
et minu pluusinööbid on lahti
ning lõõtsuv koer vaatab sulle otsa
sa ei näe et minu häbe
on nurruv kass
ma olen sinu
salaarmuke
kes järgmisel suvel
su hülgab.
Tartu igatsused
Ootus II
Teed tööd ja ootad
armastad oma lapsi ja ootad
väldid valesid valikuid
ja ootad
ja siis
kui keegi pole enam
aastakümned öelnud
et oled ilus ja imeline
kui sõrmused enam ei püsi
ei püsi hambadki
ja sa enam ei oota
ta tuleb
tunned ta kohe ära
ta võtab istet su rulaatori kõrval
sidruni- ja õunapuu all
Gare du Nord-is
või Tartu raudteejaamas
ja ütleb:
siin sa siis oledki olnud
kogu aeg peidus
minu tähetaeva tiiger.
Tartu konfliktid
Vanemuise tänava rebane
Linnas on lõkse
tuleb otsustada
kumb marsuut on ohutum
kas mööduda Tiigi tänava Õnnepaleest
või Vanemuise tänava kunstimajast
valin viimase
kuna erinevalt abielumeestest
pole kunst mind jätnud
sees ühe maali ees
tõmbab pintsel punase joone
kuklakarvu mööda alla
selgroogu pidi
tuharate vahele
ja ma võtan endale õiguse
käia värvides
end soojendamas
Vanemuise tänaval
teeb rebane hüpotenuusi
Õpetaja tänava
samettasku poole
kas seal on
ka minusuurune
auk?
Rimi kassas
See on üks neist päevadest
kui oled gripiga rabanud
rutiinselt
tööelu žargooniga professionaalselt
enda arvates nibin-nabin
ning päevalõpu letargias
lükkad tegemata töid
järgmise öö magamatusse
see on üks neist päevadest
kui oma lapse meeleheaks
harjad juuksed
ja sooritad
veel ühe rutiini
Rimi kassas
ning sealsamas
üks ilus ja reibas pooltuttav mees
kelle nimigi on ununenud
laob rõõmsameelselt oma kaupa lindile
teretab ja naeratab sulle
oh! kui hurmavalt
veel hüvastigi jättes
see on üks nendest päevadest
kui sul on korraks
suur rõõm selle üle
et kusagil on naine
kellel on nii heatujuline mees
et ta tervitab ning naeratab kõigile
rutiinidest kurnatud naistele
lihtsalt niisama
Rimi kassas.
Adrenaliin
Nüüd kui olen jooksnud
venitanud peaaegu kuni spagaadini
löönud jalaga pähe endast
20 aastat nooremaid
ei saa miski
kõigutada minu usku sellesse
et kuigi keha on teel manala poole
on mõistus eatu
alati võitlev
selle ja sinu peale mõtlen
teel trennist koju
ning kui sa nüüd tuleksid
mulle siin Võidusilla all vastu
ma ei põgeneks vaid küsiks sinult
veres adrenaliin
endorfiin
dopamiin:
kas sa ei sooviks mind äkki
suudelda?
Tartu poole
Ülejõe hobused III
Talvel lakkame olemast
Ülejõe hobused ja mina
me ei kõnni teineteisele vastu
mu taskud on tühjad
ja ega hobused ei hooligi
mis mul on
aeg-ajalt soojendan ennast
inimolendite seas
lõppude lõpuks pole midagi tähtsamat
kui sõrmed
mis läbivad kõiki keeli
ka neid mis on häälest ära
või ulatavad teetassi
maalivad nahale kaarte
siis kuulen ma taas
kabjaplaginat
iseenda sees.
Tartu unenäod
Emajõe skaudid
Kallis
kas sa oled hoomanud
et paljud meist enam ei tõmba
suitsu ja sillad
ei aura valikuid
kui tõmbume rannapuiestee kohvikutes
kvaliteetveinide ja suitsevate
Nostalgilise Tartu piltide juurde
meie – keskea skaudid
ja meie meelepaha
kõige koleda ja kõlbmatu suhtes
paha mieli tulee
rikub tuju
kui mõtleme
meist kombeliselt kaugel olevatest
kannatustest ebameeldivustest
meie töökohtades kodudes
tavaline lugu:
armastused mida ei tabatud
lapsed keda ei sünnitatud
eluasemelaenud mida ei soovitud
nii see läheb
ja me kirjutame petitsioonile alla
tselluloositehase vastu –
ja kes ei olekski vastu
häbituile ärikaile ja poliitikuile
kes otsustavad meie eest
millises vees me kahlame
kallis
täna tahan minna
Emajõe randa
sest sild põleb jälle.
Viivi Luik
Viivi Luik (sündinud 6. novembril 1946) on rahvusvaheliselt tunnustatud eesti luuletaja, prosaist ja esseist, kes ühel või teisel moel on mõjutanud mitmeid põlvkondi ja väljendanud nende elutunnetust. Tema teoseid on tõlgitud mitmesse võõrkeelde ja teda on pärjatud paljude auhindadega, sealhulgas Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhinnaga (2022), Jaan Krossi kirjandusauhinnaga (2020), Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga elutöö eest (2019).
Juba üsna varases lapseeas välja kujunema hakanud poeetiline maailmatunnetus ajas teda pärast Risti algkooli ja Kalmetu 8-klassilise kooli lõpetamist 15-aastaselt kodunt välja Tallinnasse. Haridusteed jätkas ta aastatel 1965–1967 Tallinna Kaugõppekeskkoolis, töötades samal ajal Tallinnas arhivaarina ja raamatukoguhoidjana. 1967. aastal sai tast vabakutseline kirjanik.
Lüürikuna alustanud Viivi Luik on avaldanud üksteist luulekogu, nende seas kaks lasteluulekogu ja kuus valikkogu. Mitmed luuletused on saanud lauluvormi.
Tema sulest on ilmunud veel üks lühiromaan, kuuldemäng ja ooperi libreto, lasteraamatuid, hulganisti esseid, loenguid ja kolm romaani. 2021. aastal anti välja Viivi Luige elava klassiku seisusesse tõstnud lüürilise tonaalsusega prohvetliku debüütromaani „Seitsmes rahukevad“ (1985) järjekordne uustrükk, millest on saanud tema enimtõlgitud teos.
Teine romaan „Ajaloo ilu“ (1991), mille sündmustik hargneb 1968. aasta augusti Lätis ja Eestis, kirjeldab totalitaarses režiimis elamise tunnetust ja „hirmu magusust“.
Kolmandas romaanis „Varjuteater“ (2010) keskendub autor eluperioodile Roomas, kus ta viibis aastatel 1998–2002 koos kirjanikust abikaasa Jaak Jõerüüdiga, kes oli Itaalias, Maltal ja Küprosel Eesti suursaadik.
Viivi Luige ülimalt keeletundlikes, kujundirikastes luuletustes ja proosatekstides kõneleb maailmaajaloo hääl, elab püüdlus hoomata maailma terviklikult. Neis kõlab kõiksuse hääl.
Eve Pormeister
Katkend:
Luuletusi kogust „Jõhker tähistaevas”, Valitud luuletused, Kirjastus SE&JS 2022. Lk 14; 25; 32; 57; 167; 181; 218; 219; 223; 237; 243; 258; 282; 317.
VÕTA MIND LEHTEDE VARJU!
Tahaksin pihlapuu rüppe,
okstesse varjata pea.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
puhata oleks seal hea.
Pesevad vihmad ta marju,
nendele vajutan suu.
Võta mind lehtede varju,
lõkendav sügise puu!
Sinule laulan ja sina saad aru,
oled nii lihtne ja hea.
Sinule laulan ja sina saad aru,
toetan su tüvele pea.
Juuni 1962
KAS KOHTAS TEIST KEEGI
MU VALGET KUUD?
Kas kohtas teist keegi mu valget kuud,
kui ta pajusid põlvili rõhus?
Kas kohtas teist keegi mu valget kuud
kaera hõbedakõrteses põhus?
Kas kohtas teist keegi mu valget kuud
tasa langemas rõõmsasse heina?
Kas ikka veel laotavad valged puud
talle luhtade hajuvat leina?
Ma ei tea temast ammugi enam,
päevi pilluvad heitlikud tuuled.
Ma ei tea temast ammugi enam,
harva unes ta vaikimist kuulen.
Veebruar 1965
SÜGISSERENAAD
Üksikud rangad üle kirsside rea,
odrapõldude hõng.
Keegi on tulnud, kel ümber pea
ämbliku jäine lõng.
Kohtasin eile teda hämaras soos,
uskusin – ta ei näe.
Aga ta tuli tuulega koos,
andis hõbeja käe.
Kui mõõk rohujuurtesse lõikus ta hääl.
Nii ta teretas mind.
Kui mõõk rohujuuri lõikas ta hääl.
Kuskil kiljatas lind.
Üks kollane kask, mõni humalaling –
kõik see peegeldus vees.
Siis korraga nägin – ta talutab mind
mööda jäätuvat teed.
Olen tõesti seal mina, ta vasemal käel?
Mina seisan ju siin –
nad liikusid sinna, kus loojenes päev.
Kuhu, keda ta viib?
Sahin läbistas korraga pimeda roo.
Miski külmetas käe.
Ta tuleb mu juurde mu endaga koos
ja kedagi mina ei näe!
Artur Alliksaarele
Jätsime lageda taeva alla
kaks krüsanteemi.
Nende kollased näod
on pööratud üles,
varsi mööda valgub valgus
sügavasse mulda.
Kui sa tahad neid näha,
mõtle luuletajale, keda pole.
Mustale vahtrale
ta peatsis.
SEE LUULETAJA
J.V.-le
Ei tea, kas ütlesid, et tuled kohvikusse,
kui kell saab kuus, kui süttib videvikke
poesiltidest või kuust, ja imbub lampidesse?
Kui kell saab kuus, kui ilmub videvikke.
Võis olla veebruar, sest peeglist läbi minnes
läks süda kaduma säälsamas keset klaasi
ka maha ununes su seemisnahkne kinnas.
Läks süda kaduma, säälsamas keset klaasi.
All oli garderoob, et sinna jäetaks riided.
Ka sina kiirustades andsid oma elu
ja number ulatati läbi võrepiirde.
Ka sina kiirustades andsid oma elu.
Üks mees sind teretas ja küsis, kust sa tuled.
Sa tahtsid vastata, et tuled kohvikusse.
Kuid tema ütles, et kohe peegli suleb.
Sa tahtsid vastata, et tuled kohvikusse.
Mees näitas tänavaid, kus tantsis nõtkeid pilvi
ja mõned näod sa kohe tundsid ära.
Üks luges raamatust ja teise raskeid silmi…
Ja mõned unenäod sa kohe tundsid ära.
Seejärel sai kell kuus ja peegel suletigi.
Mis sai su eluloo ja mis su armsamaga
ja kas teid meenutada üldse juletigi?
Kes teab, sest kell sai kuus ja peegel suletigi.
OST
Kangi all vanalinnas
keset keltsa ja jääd
kirjas on naeruhinnad.
Meie käisime sääl.
Suurte majade taga
läikis lagedat vett.
Suust tõusis aurusagar,
kolksatas uksekett.
Kui oled asjatundja,
ära sa raha loe.
Katuselt kukkus lund ja
kaupmees köhatas poes.
Link oli külm ja sile,
akna pääl gooti trükk.
Ostsime pajuvile,
kuusteist kopikat tükk.
KINDLAKSMÄÄRATUD KOKKUSAAMINE
Igal pool jõuab suvi kätte.
Maa alt tuleb rohi välja.
Sa saad oma südame kätte
kell kaks, tulles uksest välja.
Tee temaga kõik, mis tahad,
või istuta akna alla.
Sel nädalal ilmad on pahad
ja praegugi vihma kallab.
Küll su kurbus meenutab kõike!
Ka lapsepõlve, kui soovid.
Tuul toob mere poolt laevahõike
ja kõmavad kivihoovid.
VANAEMA
Keset pilkasi pilvi
on üks sinine laik.
Kased jooksevad mahla,
mahlal on magus maik.
Kas sa mahlaga pesid
oma heledat pääd?
Kägu kukub. Ta soovib
sinule kõike hääd.
*
Naera, naera, naerame võidu,
kes naerab paremini.
Läbi tuliste suvede
ja talviti aremini.
Kui sa julged, saad elust läbi
otse ja pugemata.
Päevad kõik on kalendris kinni.
Kinni ja lugemata.
Sinu sinistes veresoontes
pesitseb põliskevad.
Minu kondid on kuusepuised,
valged ja kõlisevad.
Suvi tuleb ja suvi läheb,
suislepp see veretabki.
Armastus hulgub ilma mööda.
Kättpidi teretabki.
JUHUS ON JUBA TEEL
Elu on imelik asi uueski linnaosas.
Mürtsuvad liftiuksed ja ülevalt raadio kostab.
Tuul, trepikojad ja poed – kõik nad on oma osas,
aga juhus on juba teel. Kioskist trollitalonge ostab.
Üle lendavad pilved, juba on järgmine peatus,
juba on järgmine korrus, juba öeldakse tere.
Neljaks või viiekski kuuks päike majade vahel peatus,
siis veeres uuesti ära üle maade ja mere.
Kõigest on luuletatud, kurvast meelest ja külmast ilmast.
T u i s k jookseb võidu tuisuga, t i h a n e nokitseb pugu…
Ikka korterisügavustes hiilgavad meie silmad
vastu pimedat talve, ja aega, ja ajalugu.
SALADUS
On üks päev, mis niipea ei närtsi,
sinna vahin ma üksisilmi.
Tühjad mererannad kesk märtsi,
ülal noore näo moodi pilvi.
Siit on hiljuti ära mindud,
liivas maas on ei-tea-mis-asi.
See on täpselt nagu need kindad,
mida ma emal kududa lasin.
Liivas vettivad tiivasuled –
halle triipe ja pruune ringe.
Merest keegi välja ei tule,
päike paistab ja tuul on vinge.
AJALIK
Kes suri, kes elas, kes oli,
on täiesti ükstaspuha.
Üks kord elus on kõigil voli
minna päeva käes üle luha.
Eks maad ole mitmed müünud.
Ikka vesi see vered pesi.
…Need madalad hallid küünid,
kus tuul undab tasakesi,
lepaurvad ja vana kulu
ja sügav sogane vesi.
Need ajatud pildid ei kulu,
neil on oldud ka kahekesi.
LIIGUVAD PÄEVAD JA AASTAD,
teiseks võib muutuda maailm.
Raskete hoonete all aga
endiselt mustendab muld.
Mere päält puhuvad tuuled,
see pime ja rajune ilm
õhutab külmalt ning visalt
grippi ja südametuld.
Päev hakkab õhtusse jõudma,
rahvast täis on kõik ärid.
Soola ja sulanud lund
pritsib autokummide alt.
Korraga käib üle keha
külma- või kuumusevärin –
üks eluluule ja -saatus
mind puudutas lähedalt.
Keset Raekoja platsi
sammupäält seisma ta jäi,
hingates põhjamaa sügise
pilkavalt-traagilist lõhna.
Huviga liigutas sõrmi:
kas käsi veel käib või ei käi?
Siis hakkab sadama lumi
ja valgustas silmnägu kõhna.
Sestpääle ta silmavaadet
ja ta oimusid surelikke
küll päeva-, küll lambivalgel
läbi ajapragude jahin.
Kas kostab vahetevahel
tiivalööke säält murelikke,
või on see kirjutusmasina lint?
Selle tasane kahin.
ON AASTASAJA LÕPP. ON ÖÖ.
Üks käsi lehte keerab,
teine toetab oimu.
On aastasaja lõpp. On külm.
Muud midagi ei toimu.
Veel keegi vastata ei oska
selles ilmas,
miks surematu tuli süttib
surelikus silmas,
miks siiski särama lööb
hää ja kurja piiril
nii selge silmatera
nõnda mustil kiiril,
mispärast võim ja vaim
on seotud omavahel,
mis kokkumäng käib tegelikult
jää ja tule vahel,
kas vere piiblimaik on
sellepärast tuultel,
et küsimärk kui haav on
kõigi elavate huultel,
kas ainult see veel peletabki
maa päält varje,
kui keegi külmalt kunstiteoseks
muudab kuuma karje.
Üks käsi lehte keerab,
teine toetab oimu.
On aastasaja lõpp. On öö.
Veel midagi ei toimu.
Kui kõik on lõppemas,
kas siis jääb ainult loota,
et algab miski, mida
keegi meist ei oota?
1986
Tõnu Õnnepalu
Tõnu Õnnepalu (1962) – eesti kirjanik.
1980–1985 õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis bioloogia osakonnas botaanikat ja ökoloogiat ning lõpetas ülikooli cum laude. Aastatel 1985–1987 töötas Õnnepalu Hiiumaal Lauka koolis bioloogia- ja keemiaõpetajana. Pärast seda on ta olnud vabakutseline tõlkija, kirjanik ja ajakirjanik. Aastatel 1989–1990 töötas ta ajakirja Vikerkaar algupärase ja tõlkekirjanduse toimetajana. 2003. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.
1990ndatel elas ta Pariisis, saades stipendiumi prantsuse kirjanduse tõlkimiseks eesti keelde. Eesti Instituudi Pariisi filiaalis (asutatud aastal 2001) on Tõnu Õnnepalu töötanud direktorina.
7.detsembril 2022 kell 17.30 toimub linnaraamatukogu saalis
Kirjandusõhtu: kohtumine kirjanik Tõnu Õnnepaluga, temaga vestleb ajakirjanik ja filmitegija Jaan Tootsen. Jututeemaks Tõnu Õnnepalu looming ja mõtted elule üldisemalt.
Katkend:
Luuletusi kogust „Kevaded ja aastad”, Hea Lugu 2022. Lk 13; 22; 23; 24; 30; 32; 38; 46; 48; 81.
Ma olen esimene inimene.
Ma istun üksi aja kõrgel kaldal.
Sel jõel ei ole minu keeles nime.
Ta vool on lihtsalt suur, on valdav.
Kuid kes see oli, kes siin enne oli
ja mida õieti ta minust tahtis?
Kas tema oligi, kes andis voli
mul pidada siin aja kaldal vahti?
Ent miks, oh miks ta rääkis mulle sinust …
Mu südames ei olnud enne sõnu.
Nüüd ootangi sind sellest kevadvinust
ilmuvat. On valu äkki mõnu
ja tahaks heitagi end sinna jõkke,
et kõik, mis tuleb, kunagi ei tuleks.
Tean ometi: öö tulles süütan lõkke
nüüd alati. Nii kaua kui sa tuled.
2020
KEVADED
Öösel sadas vihma.
Maa on rohelisem.
Linnud hakkavad rohkem metsa hoidma, peitu.
Tuul kannab lõhna.
Kõik kohiseb ja läigib.
Mu mungakuue kaenlaalused on higist märjad.
Minus pole mitte mingit selgust.
Aga kuidagi ma ikka tean, et miski pole eraldi.
Sa oled kaugel, kõik võib olla kaugel,
aga kaugust pole.
Iga rohulible puutub teisesse
või õhku.
Ja õhk puutub teist.
Minu mõte ja sinu mõte ja mõte millestki muust
peavad segunema, nagu lõhnad segunevad valgusega täna.
Selguseta, iseenesest.
Ma vaatan täna sinna, kus ma midagi näha ei või.
Ja ma ei näegi seal seda, mida seal pole:
ei hirmu ega tahtmist.
Ma ei näe neid seal, kus on mina,
ma ei näeneid endas, sinu juures.
Aken on lahti, pääsukesed on tulnud.
1996
*
Tegelikult ma tean, mida mul tuleb teha,
et jõuda sinuni, mitte unes, mis on tõsi,
vaid tões, mis ei ole uni.
Seda pole palju, see on lihtne
ja selles pole mingit kurba vaeva:
jätta kõik.
Anda ära, mis mul on;
pühkida jalgade alt kõigi paikade tolm,
kus kunagi on olnud puhkust;
öelda lahti sõnakuulmise kaitsest;
keelduda maade ja taevaste lahkest toidust;
kuulutada end lindpriiks kõiges
ja kõik lindpriiks endas;
öelda lahti sinust.
1996
*
Aga praegu veel magan ma unes,
kus mu hingele kuulub tarbetult kõik, mis ta näeb.
Mu hing näeb tänast hommikut,
sooja, niisket, sätendavat päikeses,
lindude sööstmist õhus, mu hing näeb kõiki hääli, kauget kägu;
ja kõik, mis ta näeb, on kauge, nagu see käokukkumine,
kauge, tühi, ükskõik.
Ükskõik, et tulbid lähevad täna lahti,
tulp minus jääb kinni.
Ükskõik, et linnud kihutavad läbi õhu siia ja sinna,
linnud minus istuvad traatidel, nagu oleks sügis;
Ükskõik, et kreek õitseb,
minus on ta marjad juba herilaste söödud.
Minus on kõik liiga hilja ja kõige jaoks on liiga hilja;
unest ärgata on liiga hilja; kõik on juba olnud: tõotus, reetmine, unustus;
sinagi oled olnud, enne kui oled olnud.
Sa tuled lähemale, ümberringi väriseb kevad;
aga tee, miad mööda sa tuled, venib ja venib;
tee on liiga pikk, teele asuda on liiga hilja.
Kägu kukub kaugel – tühjuse hääl tühjuses;
ükskõiksuse hääl ükskõiksuses,
hinge hääl endas.
1996
*
Eha akna taga Lastekodu tänavas
kasvas üks suur puu, vist pappel.
Selle okste varjud liikusid sügisõhtuti aknal.
Eha kirjutas neist luuletuse.
Nüüd on väljas kevad. Puust on järel känd
ja luuletus. Eha viipab sinnapoole,
lahtisest rõduuksest välja.
2008
23.mai, reede.
Väga tuulisel päeval
ei tule midagi meelde.
Kaks kirja postkastis.
Mõlemad igavikust.
2008
SUVED
*
Elada on olla pidusöögil,
olla palumata võõras jumalate lauas.
Lasta ennast pererahval nuumata ja joota,
naerda piduliste üle häbematult koos
ainsaga, kes sinuga midagi ei karda,
ja kelle kõrval hetked
on soojad uned elust,
mida elada on olla kevadel, maamesilane,
väike ilus paks
kuldne tugev kuri;
mida elada on käia hommikul mustsõstraõites,
noortes tugevates kobarates, äsja avanend;
mida elada on päevaharja ümber
käia sumisemas kirsiõites,
homme mahapudenevas vari-valguses,
mis lõhnab nagu õied ja nagu küpsed kirsid,
sügis, kirsijuured, külmad, talv,
talve üleelamine, ellujäämine;
mida elada on kohe jätta tühjad õied,
kohe tiirutada täite õite poole,
mitte lasta ennast viivitada valest karikast;
mida elada on kuumal kuival päeval
küllastunult lendu tõusta nõmmedelt,
põristada vastu tulist sinist õhku,
purjus nektaritest, sõge taeva neelust,
pöörisest;
mida elada on olla varastanud, taevas, mida pole,
pärjast jumalate juustes
ja mida elada on olnud jätta
oma astel, oma väike särav mürk
kätte, mis su tappis.
1996
29.juuli, teisipäev
Kui saaks ukse enda järelt kinni tõmmata,
nagu maja ukse õhtul. Päike juba metsa taga,
aeg on tuppa minna. Enam pole tähtis,
kas see päev oli kurb või rõõmus,
edukas või äpardunud. Nüüd tuleb õhtu.
Kõigile see tuleb ühteviisi.
Armastajatele ja üksikutele,
ja üksikutele armastajatele.
Üksikutele, kes ei armasta. Ükskõik,
oli see päev, mis ta oli, nüüd on ta läbi.
Kõik lähevad varem või hiljem magama.
Homme on uus päev. Uut elu
ehk ei tulegi.
2008
15.august, reede.
Ema-isa külaskäik, vanadus, isa
jäi laua taha tukkuma. Ema
rääkis vanu asju. Minul ka uusi pole.
Ainult väike Jasmina oli rõõmus.
Emale meeldisid floksid. Alati
ta ütleb, kui need õitsevad:
nii vara juba!
2008
VAHEAEG
Jäin tukkuma su käte vahel,
jaanuaripäike.
On pühapäev ja tõesti vahel
ju pole mingeid käike.
On vahel lihtsalt vaheaeg
ses ajalikus ajas,
on vahelt võetud vahelaed
sind ahistanud majas
ja põrandadki kistud üles
ja seinad aetud maha.
Nüüd olen ainult sinu süles,
kas tahad või ei taha.
Kuum sa ei ole, aga jahe
mul ka su käes ei hakka.
Las olla elus lihtsalt vahe,
kus midagi ei hakka
ja mitte miski ei saa läbi
ja midagi ei toimu.
Mul pole selle pärast häbi,
et silitad mu oimu.
2020
Looming:
Romaanid
1993 “Piiririik”
1995 “Hind”
1997 “Printsess”
2002 “Raadio”
2002 “Harjutused”
2008 “Flandria päevik”
2009 “Paradiis”
2012 “Mandala”
2015 “Lõpetuse ingel : märkmeid sügissaarelt”
2017 “Valede kataloog. Inglise aed”
2019 “Pariis (kakskümmend viis aastat hiljem)”
2019 “Aaker”
2019 “Lõpmatus”
2021 “Palk : talvepäevik”
Näidendid
2013 “Sajand”
2014 “Vennas”
2015 “Ingeland”
2016 “Mäed”
Luulekogud
1985 “Jõeäärne maja”
1988 “Ithaka”
1990 “Sel maal”
1996 “Mõõt”
2005 “Enne heinaaega ja hiljem”
2009 “Kevad ja suvi ja”
2012 “Kuidas on elada”
2016 “Klaasveranda”
2020 “Pimeduse tunnil”
2021 „Palk: talvepäevik”
2021 „Kirjad” Jaak Kaplinski. Tõnu Õnnepalu.
2022”Kevaded ja aastad”
Tõlked
1985 Albert Camus “Truudusetu naine”
1991 François Mauriac “Endise aja nooruk”
1992 Sébastien Japrisot “Daam ja auto, päikeseprillid ja püss”
1992 Romain Gary “Elu alles ees” (uus väljaanne 2001)
1993 Françoise Gilot, Lake Carlton “Elu Picassoga: kümme aastat armastust” (koos Salme Lehiste ja Kalju Uiboga)
1993 Antoine Chalvin “Punapäine tüdruk”
2000 Charles Baudelaire “Kurja õied”
2003 Allen Ginsberg “Ameerika: valik luuletusi 1947-1996” (koos Hasso Krulli, Contra, Lauri Kitsniku, Andres Langemetsa ja Jürgen Roostega)
2004 Marcel Proust “Taasleitud aeg”
2005 Marie Catherine d’Aulnoy “Valge kassike ja teisi Madame d’Aulnoy haldjajutte”
2008 “Ameerika luule antoloogia” (koos Tiina Augi, Andres Ehini jpt)
2009 Oscar Brenifier “Suured vastandid filosoofias”
2009 Fernando Pessoa “Tubakapood”
2012 E. M. Cioran “Sündimise ebaõnnest”
2018 Rémi Brague “Euroopa, rooma tee”
Katrin Väli
Katrin Väli (1956) – eesti poeet, toimetaja ja tõlkija.
Kultuurkapitali kirjanduse valdkonna peapreemia aastal 2022 anti üle Kultuurkapitali preemiapäeval 13. veebruaril Katrin Välile valikkogu „Kasvab tagasi lindudeks. Luuletusi 1978–2021” eest.
Katkend
Valik luuletusi: Kasvab tagasi lindudeks. Luuletusi 1978-2021. Ilmamaa 2021. Koostanud Carolina Pihelgas.
Lk 7; 14; 20; 25; 26; 45; 60; 75; 95; 99; 109; 179; 187; 221, 224; 245.
Siis, kui maailma tuleb minu sisse
ja mus õitseb pärn ja meres kalad ujuvad,
siis ma saangi oma olemisse
ja ei mängi peeglid minu kujuga.
Ja see pole muud kui lakkamine
valutamast oma ainsat palet.
Ja ei varja päikse kuldne vine
ühtki tõde ega valet.
*
MÄLESTUSKILLUD
Tolles elus ma olin kunstnik.
Ma joonistasin suuri naisi,
ehkki ma neid kartsin.
Siis õppisin joonistama õuna.
Siis tuligi
teiseks saada.
oli hall ilm
ja sadas vihma
nägin valgust üle linna längus
valgus
Tollal pidasin loomi,
sõnni, rotte ja üht hullu ahvi.
See ahv oli lausa pöörane.
Pidasin ka lehmi, sigu ja lambaid.
1986
*
NENDEST, KEDA ARMASTASIME JA AUSTASIME
Sest surmast üles kedagi ei leia
ning siis on vaja hüüda vastu tuuli,
kus ikka lõhub katust mõni peiar
ning kõigest üle kasvab kõver kuu.
Siis pudeneda vastu mulda suuli
ei ole mõtet rohkem monumendist
ning ühtki abi ei saa hõbekuulist,
ei kuiva tühjaks õuna haukav suu.
Kui ühte murti õdesid ja vendi,
siis mina murdsin noore õunapuu.
*
RITUAAL
Nad hällitavad oma kõrgeid kehi
idatuules, jõena voolab peegel,
mis neelab näoga nukke, õnnelikke mehi
ja näitab püsitutel, haihtuvatel teedel
aeglast hukku, kõige viimast hetke.
Nad kõnelevad tuulde, ainult nemad
loevad, kes jääb pingutama retke
ja kes jääbki igaveseks igatsema.
Jõena voolab peegel hoomamatus sängis,
hirm haakub valgusesse nagu vari
ja valgus hõõgub kummalises ängis
ja kuumab peeglist loobund üksiklasi,
kes peavad kinni valuvalgest joonest,
see kooldubki, et lõpetada keha,
et luua keha keset valget koonust.
Nüüd võivad pojad uudseleiba teha.
*
VAHEMAAD
J. H-le
Aga sina oled määratud
mu uksele koputama
igal esmaspäeva hommikul
ja küsima kuidas ma magasin
eelmise nädala
milliseid unenägusid nägin
ega ei nutnud unes
Nägin unes tillukesi lepamaime
maitsmas mu soolast sisemust
rohkem ei mäleta midagi
Aga sina oled määratud jällegi kaduma
valguseta templisse
kus pimedail lilledel on soola lõhn
Mina ei mäleta midagi
kõnnin unes mööda päikselisi aasu
Veenuse jahedad kiired südameni
*
Kolmandat korda see eit tuli välja põlevast metsast,
siis just ka äikese pilv all-linna tumedaks värvis,
kokku parkimisplatsile rüsinal tormasid autod,
valgeid ja kollaseid liblikaid hääbuvas tantsus keerles
ning oma luitunud parukaid asjatult höörasid lilled,
süüdati väikesed tuled, suured ent veel ei süttind,
üksainus oie koondus kurblikult suletud suudelt,
surmkindel sihilik saatus tubade akendel ootas,
kolmandat korda see eit tuli välja põlevast metsast.
*
Hoia mind kinni mu saatus,
pea mind mu pilatud teel,
sääl, kus mu isamaatus,
mu tükkideks rebitud keel;
hele järv kasvab sosse,
lämbub, ent silmi ei sule,
kuigi ta laukad on roostes,
seal taevaste helgivad tuled;
lase ka mina ei hälbi,
kui veel kas ainuski päev
pilkab mu põikpäiseid jälgi
päikesest pärjatud mäel.
*
Poole pealt võetakse tagasi
mind, mu valu ja vaim.
Mu kanepipeenra serva
on tärganud tundmatu taim.
Tuul puhub põhjast ja loodest,
lõhnu ja seemneid toob
teiselt poolt laantest ja soodest,
kus sutehein pääd juba loob.
Mis keeles mind leinavad pojad,
nii vaikselt kui tähed ja puud.
Mis taim ajab juuri mu kojas.
Mis mullaks saavad mu luud.
1984
*
Juba ööbikud
on tõstmas ööd taevasse,
kui sisenen su korterisse
oma raskete puusadega.
Sa oled kitsas nagu sulg
indiaanlase juuksetutil,
mu hambad hakkavad lõgisema,
kõik mu kuuskümmend neli hammast.
Ma ütlen sulle,
et kuu on paisunud udust
ja kuused küünivad taevani,
müra, mis on sööbind õhkudesse,
kustub ööbikute laulus.
Vesi on selge ja karge,
vees ujuvad heledad liblikad,
kuni on ööbikud laulnud
öö kõrgele taevasse ära,
ise ka läinud vist sinna.
Ainult, ainult sellepärast.
Sa muigad nagu Voltaire
oma koltund linade vahelt,
ja sina, kui alustad lause,
siis selle ka lõpule viid.
*
Kõigi teede otsad on ta pihus,
ta valitseb Rooma linna.
Ta väliskest on müstiline,
ta kõhus on ratsionaalsuse irratsionaalsus.
Ta jalge vahel on looduskaitseala.
Kõik, mis on, muutub ta mäluks,
ta on joonud eluvett ja pannud kaalule tarkade kivi,
ta koguni naerab.
Tema fallosega künnab rahvas maad
ja käivitab oma autod,
ristib oma lapsed tema seemnevedelikuga,
vägistab oma naised tema himuga.
*
Mind tõugati välja kodust,
ja kohe mind hammustas valgus.
Oma verd nägin voolamas haavast,
verd tumedat, valutut.
Nägin tummalt õõtsumas ema
kas siis- või sinnapoole,
mulle valgus heleda kinda
jalgade ette viskas.
Võib-olla see kõik oli nõnda,
võib-olla viirastus unes.
Aeg oli see, mis mind tõukas.
Miski tasa tuksus mu sees.
Ma ei mäleta, kuhu kõik kadus,
iial mulle ei panda nime.
Maailm on võrk minu üle,
mis mind endasse iial ei püüa.
*
Pöörasin surnuaeda, jalutasin vanemate hauale.
Seal oli kõik hästi, paks lumi lamas haudadel.
Seisin ja mõtlesin, kurat teab mida.
Mu õlale lendas tihane. Ta oli nii kerge,
et ta kaalu läbi paksu jope õieti ei tundnudki,
ainult küüned krabisesid vaikselt,
kui ta ennast seal sättis. Ei julgenud liigutada,
kartsin, et lendab ära,
siis ikkagi pöörasin vaikselt näo tema poole.
Nägin ta väikest musta silma.
Tihane vaatas mulle otse silma sisse.
*
juba veebruaris
ta hüüdis mu poega
lind hüüdis mu poega
veebruari külmas päikesest
mina hüüdjat ei tundnud
korraga sain teda
see on tihane, rasvatihane
veebruari hiilgavas suhkrus
hüüdis mu poega
suur kuldne rasvatihane
kuni tuli oma vange võtma
tumesinine veebruariõhtu
*
MULLE MEELDIB
mulle meeldib
et meie põõsa varblased ei tee vahet
kes setu kes neeger kes hiidlane
mulle meeldib mõte et
mets on vanem kui leib
mulle meeldib
ühe lapse poliitika
ka mulle meeldib
homoseksuaalsus meeldib
mõte mitte sigitada ja sünnitada
vaid võtta lapseks mõni kes juba on
ja endale vanemaid tahab
mulle meeldib
et parem kõik võrdselt vaesed
kui et kõik on rikkad
mulle meeldib
kui surres on vähe asju
teistele risuks kaela jätta
mulle meeldib kevadine linnukoor
isegi kui see ei lase magada
mulle meeldivad oravad
isegi kui nad ronivad aknast tuppa
ja nii edasi
ikka samas vaimus
*
TEGELIKULT
siin eestimaal on asjad teisiti
meie siin ei ole rassistid
ja meie siin ei ole pederastid
ikka võrdlevad nad meid teistega
aga teised ju ei ole nii kui meie
kõik ju teavad kuidas on
tegelikult lood
aga ka muidu üks pidev häda –
neil on
meil pole
ja kui palju kangelasi kreekas
meil kõigest kalevipoeg
ja kivisildnik
*
lihtsalt vajub laiali see maa
ärkan ükskord hommikul ja teda pole
mis meil alati puudu jäi –
üks konkreetne jehoova
kes nuhelnuks meid valjult kõige eest
mis oli ja mida polnud
nuheldud on meid küllalt
kuid pole olnud katarsist
kõigist neist nuhtlustest
õiget rahuldust ei ole sellest saanud
Loomingut
Eluase. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, 52 lk.
Vahemaad. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 72 lk.
Risttee. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, 96 lk.
Uneskõndija. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 112 lk.
Vesikiri. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, 72 lk.
Lained ja punktid. Tallinn: FC Boheem, 1996, 77 lk.
Taim kasvab kell käib. Tartu: Elmatar, 1999, 45 lk.
Ilmad. Tallinn: Tuum, 2002, 64 lk.
neli. Tallinn: Verb, 2007, 69 lk.
ktrn. Tallinn: Kite, 2013, 66 lk.
Katrin Väli, P. I. Filimonov, Tselluloos. Tallinn: Kite, 2015, 204 lk.
Sugulane. Tallinn: EKSA, 2018, 61 lk.
Katrin Väli, Laura Põld, Aheraine laul. Tartu: Tartu Kunstnike Liit, 2020, 192 lk.
Kasvab tagasi lindudeks. (Luuletusi 1978–2021.) Tartu: Ilmamaa, 2021, 296 lk.
Aliis Aalmann
Aliis Aalmann (1995) – eesti luuletaja, Betty Alveri kirjanduspreemia laureaat 2021.
Luuletusi kogust „Verihaljas”, AS Kultuurileht 2021.
Lk 14; 15; 19; 23; 29; 38; 42; 56; 69; 77; 78; 84.
Las tõuseb tuhast lind
/
tule tantsime
kasemahlapurjakil
suveöösvipsis
tedretäpid helendamas
nagu jaanimardikate parv
tule keerutame
uusi ringe aastale ja aasale
vanast tolmust võililledele hallid parukad
meil on vägi ohata põlluga samas rütmis
liuelda jõe kombel radu niitmata heinamaale
las sülitame loitse ja pritsime sädemeid
me südamed on pööripäeva nõiatrummid
kuulatame. kuidas öö
kopsude vahele pesa punub
kuidas peopesades puhkeb õide
hommik ja
silmades
süttib hõõguvate süte värske tuli
/ tuul
kui olen merel
tuul, sa ära tule
kallis kiiguliigutaja
armas juukseõõtsutaja
maal on puid, mida painutada
põlde, mida lainetada
jäta meri mulle
las ma sõuan ja rühin
jäta kalad ja kajakad
vaalad ja vetikad
mine laiale niidule
avarale aasale
kiviringe tantsima
metsatukka kammima
jäta meri mulle
/ kiik
küll ta kandis valged naised, suured pärjad
kandis punased, hõbedased helmedki
rikkad, rähased ja rasked
meie, kehva mehe tütred, näotud
haprad munakoorekesed –
kui see kiik meid ei kanna
too tuli ja põleta
too kirves ja raiu
küll teeme kiige, mis kannab
küll kiige, mis hoiab ka meid
/
meie maad on üsna soised. meie härjad
jäärapäised. meie naised mitme väega. meie
mehed kuldse käega.
meie maad on rabedad. meie naabrid kadeda
meie loomad usinad. armastame sosinal
kusagilt voolas siia meie veri, silmapiiril
loksuv läänemeri
sirutas juured ja jätked, jõi neid jõgesid
ja järvi
värvis maastiku koduvärvi
kasvatas endast hiied ja loopealsed
kandis samblamantlid ja rahnud
pärast tõrva, tuhka, tuld
pussnugadest põimit` pilvi
ja kõigest hoolimata
pole me lahkund
Käimata kohtade igatsus
/
mul on käimata kohtade igatsus
ja raske vandersellipaun õlal
unistan paigust, kuhu rööpad ei vii
tahan jõuda sinna
kus võiks kohtuda me varjud
ka siis, kui päikest ei ole
aga juba on möödanik
vajutanud sooned mu paberkehale
ja ma ei tea, kas jõuan ilmuda sinna
mille seintel mu nime veel pole
/ pilt
jõin püha maa vett. ja võib-olla
on see kodu. nektar
kohises koskedest alla
tiik täitus äikse viimse huikega
lamasin ristikumerisel vainul
pilvede piiril
kopsudesse vajus udusupp
ja midagi veel, vast
varastatud hingetõmme –
tegid minust pilti. nüüd
jäi mu vari sinna igaveseks
/ nälg
näljasena päikese käte vahel
joon ta kiiri, kõri värvub kulda, hõõgub
neelan soojust janusena, süda külmunud sakrament
kadrisant, mu silmad näinud kaugelt maalta tulemist
armumist ja palumist
te, elavad, palun mäletage mind
näljast, päikese käte vahel. ikka
igatsemas kuud
Võib-olla polegi mul nime
/ lääs
oh te laisad lääne poisid
ei liiguta neid linnuluid
ei painuta neid pardipäid
ka mitte kutsumise peale
ei aita paluminegi
ei saada kirjatuvisid
ei hõigu üle merede mu nime
ei otsi, ei kutsu, ei taha
ja ma ootan sooja nagu külmaline
ootan paati nagu põgenik
palun nagu uskuja
too mind koju
seitsme mere alt
viie laine laulust
kanna kätel üle veebruartoo mind koju
sina
laiska lääne poega
/ külm
külm käib läbi kehade
läbi hammaste ja juuste
kõride ja silmades
kõrvade ja sõrmede
külm istutab jäälilli ja kastab neid lumega
külm kutsub tantsima, ma lähen
paljajalu härmatisel
külm võtab hääle, võtab
sõrme asemel käe, võtab
hingetõmbed ja hinge
ikka vaatan igatsevalt altkulmu ta poole
keset suve, kui kuuma nii palju
et nahal põimivad võrku
külmaämblikud
Enne kui vaikib kuu
/
küll ma lõikaks, küll ma raiuks
ikka mägepidi üles, ikka rühkides
ikka ilmapuu tiiva alla õunu sööma. ikka
küsima keerulisi küsimusi. ikka salatsema silma alla
küll ma lõikaks, küll ma raiuks. nimetähed tüvesse
silmad silmapiirile. käed vooliks võradeks ja hoiaks
küll ma hõikakas, küll ma kaiguks
ikka oma vanu laule, ikka varastatud viise
küll ma lõikaks, mida külvand, küll ma raiuks
oma tahtmist
/
jooksen tuhatnelja. jalad maitsevad maad
jooksen kannavalul juurte juurde
tüvi suitseb suurest linnast, jooksen
juuri päästma. annaks aeg
mulle armu. oleks lootus
lohutajaks. jooksen ja tolman
rajad ja unustatud hetked
emakene kallis, isakene armas, teieta
on kodu võõras koda
/
lakun sõrmed südamest puhtaks
tule lähemale, loom
tule söö mu haavad magusaks
tule maitse, mis on olnud
tule vaata, kelle käed mu kõri ümber
ja kui väga ihkan imbuda
järgmisesse jõkke
mis mind kuhugi ei vii
tule astu aeglaselt, tule jälgi
sinust võib saada pärija
minust võib saada müüt
Johann Wolfgang Goethe
(28.VIII 1749 – 22.III 1832)
Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles
Koostanud ja toimetanud Vahur Aabrams, Liina Lukas, Susanna Rennik
Tartu Ülikooli kirjastus, 2021, 775 lk.
Mahukale raamatule kirjutas saate- ja järelsõna Liina Lukas. Neist tekstidest on pärit alljärgnevad raamatut tutvustavad tsitaadid ja faktid.
“Tõlkijate vahendusel asub lugeja ette saksa luuletaja Goethe, üks säravamaid tähti maailmakirjanduse luuletaevas. Tänaseks on Goethe nii meie kui ka muu maailma kultuurilises teadvuses kõigepealt “Fausti”, seejärel küllap “Noore Wertheri kannatuste” autorina. See raamat tuletab meelde, et Goethe on maailmakirjandusse, sealhulgas eesti kirjandusse ja kultuuri laiemaltki, jätnud sügavaima jälje just lüürikuna. Ta on enim tõlgitud luuletajaid eesti keeles. Tema mõju eesti luulele on suurem, kui arvame. Veel sügavam ja ka varjatum on Goethe mõju eesti laulukultuuris. Kui see raamat aitab selle mõju ulatust teadvustada, tekitades äratundmist ja äratades uudishimu Goethe kui luuletaja vastu, on tema eesmärk igati täidetud.”
Goethe luule eestikeelsete tõlgete koondkogu sisaldab 628 tõlget 391 Goethe originaalluuletusest. Esimene, Carl Heinrich Gehewe tõlge jõudis trükki 1841. aastal, kogumiku koostajate üleskutsele vastanud tõlkijate mõni tõlge ilmub kogumikus esmakordselt.
Seni oli eesti keeles olemas ainult üks Goethe tõlkeluulekogu August Sangalt – Johann Wolfgang Goethe, Luuletusi, Eesti Raamat, 1968. Goethe luulet leiab antoloogiatest, kogumikest, ajakirjandusväljaannetest ja laulikutest. Pikka aega tuntigi Goethe luulet eesti keeles peamiselt just tema sõnadele loodud laulude kaudu.
Läbi aegade on Goethe luulet eesti keelde vahendanud 83 nimeliselt kindlaks tehtud tõlkijat, lisaks veel kümmekond tuvastamata autorit. Tõlgete arvu poolest juhivad nimekirja August Sang 200 tõlkega ja Ants Oras 102 tõlkega.
Raamat on ainulaadse kompositsiooniga, tõlked on esitatud nende ilmumise järjekorras, esmatõlkele järgnevad hilisemad sama luuletuse tõlked. Nii mõnestki luuletusest on aegade jooksul tehtud mitu tõlget, mida lugeja saab võrrelda.
Näiteks läbi aegade tuntuimast Goethe laulutekstist “Heidenröslein” on kogumikus 13 tõlget, aga Goethe “Wandrers Nachtlied” II on 17 tõlkega enim eesti keelde tõlgitud luuletus üleüldse.
Kogumiku koostajate üleskutsel valmisid värskeimad tõlked Mati Sirkelilt, Meelis Friedenthalilt, Ivo Voldilt, Andreas Kalkunilt, Maarja Kangrolt, Jaan Unduskilt, Marta Talvetilt, Aarne Merilailt, Vahur Aabramsilt, Liina Simbergilt, Aapo Ilveselt ja Susanna Rennikult.
Luuletusi kogust „Nõmmeroosike”, Goethe luule eesti keeles. Koostanud ja toimetanud Vahur Aabrams, Liina Lukas, Susanna Rennik. Tartu Ülikooli kirjastus, 2021, 775 lk.
Heidenröslein, 1773.
Nõmmeroosike
Poisu märkas roosikest
sirgumas kesk nõmme,
äsja tärganud kui see
täpselt poisikese teel
ja seal talle rõõmu teeb
verev kaunis roosike,
roosike kesk nõmme.
Poisu ütleb: murran su,
kibuvitsaõie!
Vastab lill: sul okaste
pisted jäävalt mälu sees,
pole murduda mu tee!
Verev kaunis roosike,
roosike kesk nõmme.
Kätte siiski kraade saab
roosikese nõmmel.
Kaitseda end püüab ta,
torgata ja paluda,
murduma peab siiski
verev kaunis roosike,
roosike kesk nõmme.
Aapo Ilves, lk 79.
Beherzigung, 1789.
Julgustus
Mis on inimesel vaja?
Kas on parem, kui on mingi
pidepunkt tal kogu aja?
Või on targem uita ringi?
Peab ta ehitama hoone?
Peab ta püstitama telgi?
On tal tarvis kaljukroone?
Ah, ei kestvust kaljudelgi!
Ära mingeid reegleid küsi!
Ole tark ja ära tuku!
Seal, kus asud, kindlalt püsi,
ja kui seisad, ära kuku!
August Sang (1968), lk 479.
Nõuanded
Ah, mis sobib inimsoole?
Kas on parem olla rahus?
Leida tuge? Seista lahus?
Püüda uljalt sihi poole?
Elada kas kindlas talus?
Öid vaid kerges telgis veeta?
Loota kaljule? Kuid reeta,
kõikuda võib kaljualus.
Ükski nõu ei aita kõiki!
Valva ise, ära tuku,
vali ringi tee või põiki,
vaata seistes, et ei kuku!
Ants Oras, lk 479.
Der König von Thule, 1790
Kord elas kuningas Thules
KORD ELAS KUNINGAS THULES,
hing surmatunnini truu.
Talle andis surres kallim
kuldkarika võrratu.
Ta muust ei tunnud rõõmu,
igal peol vaid sellest jõi;
kui sellest rüüpas sõõmu,
silm pisaraist niiskeks lõi.
Tuli aeg tal Manale minna:
ta, lugedes linnu ja maid,
lubas pojale viimse kui linna –
ei karikat annud vaid.
Ta pidas kuningapidu,
kõik rüütlid ümber tal,
ülev saal täis üllaid ridu,
ja meri mürises all.
Sääl vana sangar verre
jõi viimse eluhoo,
püha karika heitis merre
säält, sülle voogava voo.
Veel nägi, kuis kukkus, tajus,
kuis vajus, veel helkis vees.
Silm vanal kinni vajus –
ei eal enam joonud mees.
Ants Oras (1955), lk 172.
Wandrers Nachtlied II, 1815
Ränduri öölaul
Harjadel pühapäev
ääretu vaikus
võtnud on maad.
Enam ei müha
tuulgi, mis latvades kaikus.
Laanes ei häälitse lind.
Oota veel, rind,
rahu pea sinagi saad!
August Sang (1968), lk 82.
Ränduri öölaul
Mäetippude reas
on rahu,
puulatvade seas
ainust tuulekahu
kuulda ei saa.
Vait mets oma lindudega.
Ärkvele ega
jää sina ka.
Ain Kaalep (1993), lk 83.
Das Alter, 1815
Vanadus
Vanadus on üks viisakas mees,
koputab, koputab ukse ees,
keegi ei hõika: sisse! Aga
kui kaua sa ootad ukse taga!
Sääl avab ta lingi ja ongi sees,
nüüd öeldakse: milline mühak mees!
Marie Under (1936), lk 305.
Vanadus
Hulk aega meid vanadus poputab:
ukse taga ta viisakalt koputab.
Kui aga keegi ei hüüa: „Sisse!”,
siis äkki ta astub me korterisse
ja kutsumata on meie ees.
Kõik ütlevad nüüd: „Küll on jõhker mees!”
August Sang (1968), lk 305.
Soldatentrost, 1815
Sõduri lohutus
Oi! Siin käsi hästi käib:
tüdruk must ja valge leib.
Homme teine linn all jalge.
Leib on must ja tüdruk valge.
Marie Under (1936), lk 310.
West-östlicher Divan 1819!/1827, Elemente
Elemendid
Mitut elementi peaks üks
ehe laul siis sisaldama,
et tast võhik tunneks rõõmu,
suured meistrid nõndasama?
Armastus võiks ennekõike
olla meie laulu teema:
suur on laulu edu, kui see
ajab kuuljail tunded keema.
Kostku sealt ka klaasikõlin,
vein las saab rubiinse sära:
armunuile, joobunuile
andkem nüüd kõik pärjad ära.
Kõlagu ka relvatärin,
hüüdku käredalt fanfaarid;
seda, et saab võitjast jumal,
kuulaku kõik kõrvapaarid.
Viimaks vaja on, et miski
teeks poeedile ka viha;
öelgu, mis on näotu, nõme:
eks neist asjust maailm kiha.
Siis kui laulja osavasti
neli ainet segab kokku,
jääb ta elusalt ja värskelt
justkui Hafiz ajalukku.
Maarja Kangro (2020), lk 381.
Gesang der Elfen (1848)
Haldjate laul
Kesk südaööd, kui kogu ilm on veel unes,
siis paistab meile kuu,
siis särab meile tähti,
meil käia ja laulda
ja tantsida mahti.
Kesk südaööd, kui kogu ilm on veel unes,
siis aasal lepa vilus
on tulnud meie tund,
et käia ja laulda
ja tantsida üht und.
Susanna Rennik, lk 594.
Berit Petolai
Liivi luuleauhinna laureaat on 2021. aastal Berit Petolai (1985) luuletusega «Tõnkadi-lõnk», mis ilmus ajakirjas Looming nr 2/2020.
Luuleauhinna žüriisse kuulunud professor Jüri Talveti sõnul väljendub Petolai lüürilis-filosoofilises luuletuses igapäevase, lihtsa, loodusega üheskoos hingava ja tuikava inimelu ilu. Selles kajab vastu juhanliiviliku vaimsuse südamik. Berit Petolai pälvis 2017. aastal ka kirjanduspreemia «Esimene samm», 2019. aastal ilmus tema esikluulekogu «Meoma ümisevad tuuled».
Iga žüriiliige esitas Liivi luuleauhinnale ühe eelmise kalendriaasta jooksul trükis ilmunud luuletuse, mis tema hinnangul kannab endas liivilikku vaimsust. Seejärel valitakse nominentide hulgast võiduluuletus. Liivi luuleauhind ei ole rahaline, laureaat saab nahakunstnik Ülle Paapi ainueksemplarina valmistatud karjasemärsi.
Luuletuse ”Tõnkadi-lõnk” esitus autori poolt: 39.54 – 44.15, https://www.youtube.com/watch?v=VwU6tx_Bd74&t=2402s
Luuletusi kogust „Meoma ümisevad tuuled”, Kirjastus Verb 2019, lk 8; 11; 22; 24; 56.
Armastuse algus
Öösiti hulgun ringi,
otsin armastuse algust taga.
Ja vahel hämarhommikul,
kui lõppenud on öine raamat
ning maailm veel magab,
tänavatuled põlevad
ja sajab vaikset jaanuarilund,
ma tunnen ta ära, oma armastuse alguse.
Selle õhkava õnnetunde,
mis on nii piparmündine,
et ei lase magada,
aina äratab ja äratab,
sunnib virguma.
Oma toas, vanas puumajas,
viimase punase ukse taga,
keedan endale teed,
sest kurk on pakasest ja igatsusest valus.
Valgete aegade igatsuse
Halli porimärga linnahommikusse ärgates,
turrissulised hakid akna taga traadil kõõlumas,
tunned igatsust,
ihkad valgete aegade võimu.
Et pööripäev keeraks helevalge lehekülje ette,
pakane paneks sammud kriuksuma
ja mängiks hommikul mõistatusmängu –
kes on öösel õunaaias luusimas käinud,
kas metsloom või muistne vaim.
Valged ajad, võtke võimust!
Luiged, tooge lumi!
Vanaemade lumeloits ja talvesõnad
tuleb koitanud puukirstudest üles otsida
ja välja välude pääle mängima lasta!
Meoma mustad ämblikud
Meoma mustad ämblikud
tervitavad mind ikka oma kiire sibamisega,
peitu pugemisega.
Kui olen ära olnud kaua, eemal oma õigest olemisest,
ikka ilmutavad nad end, kui avan ukse ja süütan tule.
Põrandalaua krigina keeles ütlevad nad mulle: „Tere taas, kuhu küll
nii kauaks jäid?”
Suured Meoma mustad ämblikud, sõbrad, igavesed seltsilised.
Nad on saunas klibu põhjas, nad on Vanas Majas vaiba nuka all,
nad on ahju taga, nad on igal pool!
Majavaimud ja koduhaldjad, üll must karvane ämblikukuub,
toimetavad omi toimetusi, sibavad ja varjuvad,
kartes võõrast, kes neid ei tunne.
Täna tuli suur soe tuul.
Meri on meist väga kaugel, ent ometi oli meil tunne,
nagu oleks täna metsa taga meri,
oli kuulda isegi lainete loksu.
Suur soe ja pehme tuul huugas üle küla,
mustad ämblikud lendlesid tuules ja vahetasid oma peidupaiku.
Kevadine esimene torm – see on mustade ämblike ränne.
Koduvaimude külaskäik naabermajadesse.
Suur soe tuul sosistas noorele kevadele raugast talve
viimaseid lahkumissõnu.
Sõnu, mida ei kuulnud keegi peale talve, kevade
ja mustade ämblike.
Tuul tõi ka inimestesse uue hingamise, uue elu, igatsused ja soovid.
Mees, kes polnud mitu kuud küla peal käinud, ajas end täna õue,
habe tokris ja suits suunurgas vaatas ta lendavaid musti ämblikke.
Tema teab neid, ta on nende vana tuttav.
Soe tuul puhus liikvele nii majahaldjad kui vanamehed!
Põldudel kihiseb muld ja ootab, et hoolsad näpud
temasse seemned pistaksid.
Õunapuud ajavad kiuste oma vesivõsud taeva poole
ja ootavad kääride naksumist.
Viimanegi lumelaik sulab põllult ja kiivitajad jooksevad
segaduses ringi ega tunne oma kodupõldu ära.
Täna tuleb puhastada ahjud ja lõõrid vanast tuhast,
täna tuleb kummardada Meoma mustadele ämblikele,
täna tuleb ulguda koos suure sooja tuulega.
Sest täna algab uus elu.
Kevadetuksed ei hoia end enam tagasi.
Igavesed suved
Kui oleme vanad,
on küll hea meenutada neid suvesid,
suvesid maal.
Juunikuiseid palavaid hommikuid ja tolmavaid teid,
metsmaasikalõhnaseid õhtuseid jalutuskäike välul,
jalgrattasõite läbi tuttavate orgude ja mööda noorest kasesalust.
Hiliseid saunaskäike ja ujumist kuuvalgusest sätendavas tiigis,
kui ainsad ärkvelolijad olime meie, nahkhiired ja vaikselt üle kõige
laskuv udu.
Kui oleme vanad,
võib vist nutma ajada see ilu ja unenäoline kulg, mis sai meile osaks
neil suvedel –
juba suured, kuid korraga väikesed olime neil suvedel,
unetud ja lustlikud ja omaette.
Hinge lämmatavad mured ei olnud veel pääsenud me maailma –
varsti, aga mitte veel, mitte siis.
Suvi ja maa ja meie, unine kutsikas sängis jalutsis ning ei ühtegi
ärritavat koputust uksel,
ei võõraid segavaid samme ukseväravas.
Kui oleme vanad,
tahan meenutada seda aega, hoian seda kõike juba praegu endas kui
kõige kallimat mälestust,
raatsimata loobuda ühestki killust –
võilillede paradiisist, konnakullestest tiigis, öisest äikesest,
mis ajas kutsika urisema,
lõkkel praetud kartulitest ja võilillede kimbust,
mis ei lahkunud hetkekski laualt.
Ja isegi neist väikestest tülidest, lapsikutest tülidest,
mis ajasid mind õhtuhämaruses põllule nutma
ja lõhkeva südamega rohima juba rohitud porgandipeenart,
et pärast tulla tuppa ja leppida
ning korjata seelikusse need vihaga välja rebitud
porgandihakatised,
kes polnud milleski süüdi.
Kui oleme vanad,
siis loodan, loodan kogu südamest, et mäletada neid suvesid.
Suvesid, milles oli meil õnn viibida,
milles kasvasime suureks ja kasvasime kokku
üksteisega, maaga.
See aeg möödus nagu nahkhiirelend, hääletult ja kiirelt,
siksakitades ning jättes endast vaid aimatava virvenduse.
Kui oleme vanad,
mõtlen end tagasi sellesse aega,
naasen sellesse aega,
kutsun sinu kaasa sellesse aega
ja me jäämegi sinna, saamata kunagi vanaks.
Juuliulm
On alles see aeg, mil Kuu hakkab kasvama täis,
Täiskasvanud Kuu ja lapsikud roosad ööpilved.
Ritsikad vahivad hiilgavasse hämarikutaevasse
ja loevad sealt tähtede noodikirja.
Tundub, et nende sirin on igavene, pole kunagi olnudki päris vaikne,
ikka ritsikad ja nende laul,
suvise tähistaeva laul, see on olnud alati nii, alati.
Talvist vaikust ei suuda praegu ettegi kujutada! See on kui uni.
Kõrges heinas peidab end rukkirääk, lennuvõimetu ja niidukikartlik,
sest on südasuvine sulgimisaeg.
Pojad veel väikesed, rohi veel hiiglaslik, nii ta seal unistab
jälle lendamisest, et end peita ja päästa,
et suvistest õhtutest ei kaoks tema roostes viiulikääksatused.
Pärast sauna, öösärk üll, teen õhtus viimse tiiru.
Mööda kruusateed krõgiseb samm, õhus on juba unenägude lõhna.
Ja need soojad kohad, uskumatult ja kummalisest soojad kohad teel,
mis algavad järsku ja lõppevad veelgi ootamatult.
Nähtamatud soojad allikad, mis kutsuvad,
imevad endasse ja uinutavad.
Samma edasi – oled soojas. Samm tagasi – jälle öises jaheduses.
Küllap kellegi suure ja sõbraliku olendi öine teekond,
millest veel aimdus on õhku jäänud.
Saad korraks sammuda sama teed, tunda paitavat turvalisust,
igavikulist kulgemist.
Meenub talvine unenägu, milles olin talveund magav emakaru.
Suur, soe ja rahulik, oma koopas, oma nohinas ja olemises,
käpad kronksus ja hingeaur sulatamas lund.
Selle emakaru teekond siin ehk ongi, talvest tulnud ja suvesse
suubunud,
annab mulle märku ja tuletab meelde, kes oli mul au olla kord
pakaselisel ööl.
Pööran ümber ja lennutan end koduukseni
kuklas ikka Kuu pilk ja pää ümber nahkhiirte virvarr.
Keegi ujub tiigis. Keegi vinnab kaevust vett. Eemal aasal on sinine
lõke.
Hõbedaste soomuste sillerdus ning kastemärjad sosinad saadavad
mu voodisse.
Juuliöö, ma armastan Sind.
Magama jäädes ütleb keegi mulle: See ongi aasta ilusaim aeg.
See on su elu ilusaim aeg.
Linnuränd
Ma näen sind unes.
Öösiti, kui väljadel tasases tuules kaerapõld kõliseb
ja virmalised tuliselt suudlevad padrikute teravaid tippe,
külastan sind roosade udude varjus.
Ma näen sind unes.
Su hämaraid radu pidi hiilin ärevil südamel ligi,
kuuseokkad taldade all krõbisemas.
Metsistunud suislepa embuses
avan viimased nööbid oma suvisel kasukal.
Su ümber on soosamet ja laugaste salasosinad,
murakate tuhmjas kuld märgib teed su juurde.
Õuevärava pühas kaares seisan juba paljajalu,
sõlmin lahti vaenuköie igavikuna püsinud pärlmutri.
Nii olen ma sind näinud unes juba väga ammu,
tabamata ära, et siia kuulungi ja seda paika ma igatsen.
Hallide kurgede hommikuse hüüuga saabub selgus –
ma tahan sinus elada. Ilmsi ja valguses.
Sa tõmbad mind enese poole ja hoiad tihedalt ligi,
vaiguna olen su küljes, nii suveöises leitsakus sulame koos.
Kui naaseb talv, tahan kütta kuumaks su ahjud ja kolded,
las sädemed huugavad läbi kõrge korstna otse õheteva
Linnuteeni!
Ma olen su juurde hiilind seni ainult unedes,
hääletult lennanud üle mets-harakputkede pitsimere,
rullunud samblaselt mäenõlvalt tasase sulpsatusega
ammu unustatud linaleotiigi lahkesse allikasse.
Jõudnud oma rännakuga paika, mis on tuttavate
vanadest aegadest,
kunagistest tasaselt kurisevatest lauludest,
kui peitusime koos küti eest kuusemüüri hämarasse ilma …
Mu varjatuma süvalaane salajasim metsavaht!
Ma enam öövarjus hiilida ei taha,
vaid joosta põllule ja äratada lendu see
ulmaline turteltuide parv!
Koos nendega siis uljalt keerelda su õuele,
me salajasse pessa, ja süüa tulitavaid pihlamarju
su akna alt, su lemmikpuult.
Ma ikka näen sind unes
ja sina ikka näitad end. Mind ootad väravas.
Ka varakevadises hämarpimeduses mind sa tunned –
on hallid peidetumad suled mu kunagistel linnutiivadel.
Intervjuu Berit Petolaiga
Berit Petolai/Eveliyn Fridolin, Üminaid üle aegade ja unede. Intervjuu Berit Petolaiga, Värske rõhk, 13.02.2020.
https://va.ee/uminaid-ule-aegade-ja-unede-intervjuu-berit-petolaiga/
Asko Künnap
Asko Künnap (1971) – Asko Künnap on kirjutanud, kujundanud ja kirjastanud raamatud: Pimeduse vastu 1999; Kokkusattumuste kaitseks 2000; Ja sisalikud vastasid 2003; Kõige ilusam sõda 2004; Su ööd on loetud 2008; Mardikate määraja ja Mälestused 2011. Oma raamatute ja tekstide eest pälvinud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia 2003, Eesti Rahvuskultuurifondi debüüdipreemia 2003 ja Loomingu Aastapreemia 2016. Asko Künnap on Eesti Kirjanike Liidu ja PEN-klubi liige.
Kirjaniku koduleht: http://www.kynnap.ee/asko/index.php?page_id=1
Luuletusi kogust Minu riik, Seitse sõlme 2021, lk 14; 27; 28; 44; 75; 92; 94.
Sina, Su väli
Lapsepõlve mängudeks
Pime ja Surnu, pole, eksole;
Pimeduse Südamest,
täpselt siit, sest südamest,
kuigi kaugele (siis: mind),
veel vähem kaldale, uhtunud.
Aga Sina, ära nüüd eita,
see Sind enam ei aita,
Sina, kes Sa und ja pilvi liigutad,
Sina särad ja tuled, Sa põletad!
Kuigi päriselt ju pingutasin,
trennid tehtud, õiged filmid nähtud,
Pimeduse Südamest,
tormi silmas ja südames,
vikerkesta mustvalguses,
väga ju välja ei näe.
Aga Sina, silmsidet, palun,
hiljem on hirmus, valus on alul,
Sina, Su väli, Su kiirgus, Su sõnad,
Sina oledki julgem, Sa ütlesid Sõna.
(ent: mina) Pime ja Surnu
lapsepõlve mängudeks, eksole.
Pime ja Surnu. On nagu on.
Ja pole.
Me ootasime midagi
Me ootasime midagi,
Ja see midagi, ei-midagi,
see jõudiski Jõuludeks;
vihma sadas, kärnkonni, nööbid pudenesid pintsakult,
taevas mõrust kurjaks keris,
valusaiks viimaseiks Jõuludeks.
Me ootasime midagi.
Või oli see keegi või kedagi?
Unetud, hirmul, armunud,
pimedus, tühjus, mitte kui midagi,
üksindus-biit, ta trummid?
Vihm vaid, vi-vihisev vihm,
sulguvate silmalaugude
kõrvulukustav müra.
Või siiski, oot, siiski: prügiauto,
mis mulle järgi on tulnud –
vasakus poordis pärdik
ja punane märgutuli,
paremas, nagu alati,
reglemendikohane
reibas roheline?
Ei midagi, ei sedagi.
Kihvas suvi
Mäletad,
mäletad, kuidas nad
suve kihva keerasid?
Pioneerirätikud
või arvutimängud,
lipukoondus
või telo-äpid,
mis vahet?
Mäletad,
kuidas nad
selle kõige sääsesema,
kõige-kõige-kõigema
üle-elusuuruse suve,
laetud ja sihitud
suusahüppetorniga
otse nõuka-niiskele,
vana vatitekiga kaetud
verandasohvale
maha ja kustu lasid?
Mäletad?
Ei, ei, sa ei mäleta!
Ei kihvas unenägu,
ei poissi piida najal nutmas,
kärbsetäppe tollel piidal,
koltund õlivärvi.
Või oligi see taevas
peaaegu valge,
peajagu meist üle?
Peajagu, kaelalt lõigatud
küüliku pea jagu.
Ma mäletan.
Kihvatab.
Silja, 20 aastat hiljem
Hommikul endiselt,
häbenemata traditsiooni,
klaasitäis verd,
siiski ka presskannukohvi,
tantra nüüd juba toortoiduna,
moodsa maailmatunnetuse
sümbol sinna kõrvale:
keedetud lamemuna,
maksmata e-arved
maalitud kaminasse,
klapid pähe ja südamesse,
sulg „sulle” sappa,
rändlind, nagu „sa” oled,
kirjeldamatult kirju,
öömust vastu loojangut.
Hommikul endiselt,
otsimata vabandusi,
üks luuletus Sulle,
kus pilkane armastus
maadleb Lurichi mõõtu
Vanakurja enesega,
kõige allavoolu kadunu
muritud mälestuseks
ühe kadunud riigi münt,
et järgmises jaamas,
olgu lennu- või rongi-
või aatomijaamas,
kulli ja kirja visata.
Filmitopsis, mil pole
enam maagilist tähendust,
lapsed ei arva plasttoote
algset funktsioonigi,
telesaates võiks esitada
keeruka küsimuse,
kaasas valik Sinu juukseid,
ripsmeid ja lõhnu, Silja.
Ja mälupildid, liiga mitu,
mälupildid kõigest eelnevast,
Sinust, Silja.
Panter, panter
Seda unenägu olen ma
üle-ja-üle-vaadanud
vähemasti korda viiskend:
on linn, tühi tühine linn,
teinekord mets, tühi mets,
igatahes eepiline öö,
tontsurud, kui soovite.
Ja seal oled Sina, üleni Sina,
pantrina paraku, kel on minuga
päris pahad plaanid,
päris-päris pahad…
Ma tõstan aeglaselt relva,
siinkohal on ka aegluup,
viskan tuki padrikusse,
sest nõnda sobib Sulle,
seesinatse režissöörile.
Nii, nüüd läheb põnevaks:
öömust panter läheneb,
ringe, ringe sametsammul,
kass ümber palava pudru.
Aga õnneks oled see Sina?
Või oligi see nastikjas orav,
kes tiivasahinal salamisi,
soomused kuuläikvel,
mulle öötaevast turja langeb?
Seda unenägu olen ma
üle-ja-üle-vaadanud,
ülearugi, arutuna, armununa.
Panter, panter, mustem ööst!
Üks lehekülg lõpuni
Mulle on alati
meeldinud inimesed,
kes oskavad oodata –
varitseda hetke,
et siis selja tagant,
idamaiselt, pureda.
Sest nii tuleb kuulsus,
tarvikud ja tulevärk!
Mulle on alati
meeldinud inimesed,
kes reedavad kohe,
kui avaneb võimalus,
ei võta viivitada –
neis on tarmu ja tegu!
Sest nii sa saad ja omad,
kui ise nõuab ja võtad!
Mulle on alati
meeldinud inimesed,
kes sellist kunsti valdavad –
austuses pea ja õlad
teie ees langetan,
sõnumis teid õnnitlen!
Sest nii saab päästa Maa,
jõuda eduka lõpuni!
Mulle on alati
meeldinud inimesed,
kes haaravad sarvist –
kerjus-karjasel ristteel,
kes neid ootamas öös,
mis ta nimi nüüd oligi?
Ent seekord, vai-vai, vaatame:
on vaid lehekülg lõpuni.
Üks lehekülg lõpuni.
Sinu Riik
Sinu Riik? See tuli.
Läbi tuha- ja unemägede,
-nägude tuli, seesama tuli.
See oli Sinu kord ja ilmakord.
Sa kukkusid läbi.
Teatepulk veel soe,
mälupildid meeles.
Nüüd on minu kord.
Pikk on õhtu, pikem öö.
Minu Riik? Ta tulgu!
Ja tulgu nii, et tuldud oleks!
Minu Riik.
Nädala autor 