Katrin Väli

22. märts 2022 at 3:47 p.l. (Katrin Väli) ()

Katrin Väli (1956) – eesti poeet, toimetaja ja tõlkija.
Kultuurkapitali kirjanduse valdkonna peapreemia aastal 2022 anti üle Kultuurkapitali preemiapäeval 13. veebruaril Katrin Välile valikkogu „Kasvab tagasi lindudeks. Luuletusi 1978–2021” eest.

Foto: Anu Hammer / Eesti Ekspress

Katkend

Valik luuletusi: Kasvab tagasi lindudeks. Luuletusi 1978-2021. Ilmamaa 2021. Koostanud Carolina Pihelgas.
Lk 7; 14; 20; 25; 26; 45; 60; 75; 95; 99; 109; 179; 187; 221, 224; 245.

Siis, kui maailma tuleb minu sisse
ja mus õitseb pärn ja meres kalad ujuvad,
siis ma saangi oma olemisse
ja ei mängi peeglid minu kujuga.
Ja see pole muud kui lakkamine
valutamast oma ainsat palet.
Ja ei varja päikse kuldne vine
ühtki tõde ega valet.

*

MÄLESTUSKILLUD

Tolles elus ma olin kunstnik.
Ma joonistasin suuri naisi,
ehkki ma neid kartsin.
Siis õppisin joonistama õuna.
Siis tuligi
teiseks saada.

oli hall ilm
ja sadas vihma
nägin valgust üle linna längus
valgus

Tollal pidasin loomi,
sõnni, rotte ja üht hullu ahvi.
See ahv oli lausa pöörane.
Pidasin ka lehmi, sigu ja lambaid.

1986

*

NENDEST, KEDA ARMASTASIME JA AUSTASIME

Sest surmast üles kedagi ei leia
ning siis on vaja hüüda vastu tuuli,
kus ikka lõhub katust mõni peiar
ning kõigest üle kasvab kõver kuu.
Siis pudeneda vastu mulda suuli
ei ole mõtet rohkem monumendist
ning ühtki abi ei saa hõbekuulist,
ei kuiva tühjaks õuna haukav suu.

Kui ühte murti õdesid ja vendi,
siis mina murdsin noore õunapuu.

*

RITUAAL

Nad hällitavad oma kõrgeid kehi
idatuules, jõena voolab peegel,
mis neelab näoga nukke, õnnelikke mehi
ja näitab püsitutel, haihtuvatel teedel
aeglast hukku, kõige viimast hetke.
Nad kõnelevad tuulde, ainult nemad
loevad, kes jääb pingutama retke
ja kes jääbki igaveseks igatsema.

Jõena voolab peegel hoomamatus sängis,
hirm haakub valgusesse nagu vari
ja valgus hõõgub kummalises ängis
ja kuumab peeglist loobund üksiklasi,
kes peavad kinni valuvalgest joonest,
see kooldubki, et lõpetada keha,
et luua keha keset valget koonust.
Nüüd võivad pojad uudseleiba teha.

*

VAHEMAAD

J. H-le

Aga sina oled määratud
mu uksele koputama
igal esmaspäeva hommikul
ja küsima kuidas ma magasin
eelmise nädala
milliseid unenägusid nägin
ega ei nutnud unes

Nägin unes tillukesi lepamaime
maitsmas mu soolast sisemust
rohkem ei mäleta midagi

Aga sina oled määratud jällegi kaduma
valguseta templisse
kus pimedail lilledel on soola lõhn

Mina ei mäleta midagi
kõnnin unes mööda päikselisi aasu
Veenuse jahedad kiired südameni

*

Kolmandat korda see eit tuli välja põlevast metsast,
siis just ka äikese pilv all-linna tumedaks värvis,
kokku parkimisplatsile rüsinal tormasid autod,
valgeid ja kollaseid liblikaid hääbuvas tantsus keerles
ning oma luitunud parukaid asjatult höörasid lilled,
süüdati väikesed tuled, suured ent veel ei süttind,
üksainus oie koondus kurblikult suletud suudelt,
surmkindel sihilik saatus tubade akendel ootas,
kolmandat korda see eit tuli välja põlevast metsast.

*

Hoia mind kinni mu saatus,
pea mind mu pilatud teel,
sääl, kus mu isamaatus,
mu tükkideks rebitud keel;
hele järv kasvab sosse,
lämbub, ent silmi ei sule,
kuigi ta laukad on roostes,
seal taevaste helgivad tuled;
lase ka mina ei hälbi,
kui veel kas ainuski päev
pilkab mu põikpäiseid jälgi
päikesest pärjatud mäel.

*

Poole pealt võetakse tagasi
mind, mu valu ja vaim.
Mu kanepipeenra serva
on tärganud tundmatu taim.
Tuul puhub põhjast ja loodest,
lõhnu ja seemneid toob
teiselt poolt laantest ja soodest,
kus sutehein pääd juba loob.
Mis keeles mind leinavad pojad,
nii vaikselt kui tähed ja puud.
Mis taim ajab juuri mu kojas.
Mis mullaks saavad mu luud.

1984

*

Juba ööbikud
on tõstmas ööd taevasse,
kui sisenen su korterisse
oma raskete puusadega.
Sa oled kitsas nagu sulg
indiaanlase juuksetutil,
mu hambad hakkavad lõgisema,
kõik mu kuuskümmend neli hammast.
Ma ütlen sulle,
et kuu on paisunud udust
ja kuused küünivad taevani,
müra, mis on sööbind õhkudesse,
kustub ööbikute laulus.
Vesi on selge ja karge,
vees ujuvad heledad liblikad,
kuni on ööbikud laulnud
öö kõrgele taevasse ära,
ise ka läinud vist sinna.
Ainult, ainult sellepärast.
Sa muigad nagu Voltaire
oma koltund linade vahelt,
ja sina, kui alustad lause,
siis selle ka lõpule viid.

*

Kõigi teede otsad on ta pihus,
ta valitseb Rooma linna.
Ta väliskest on müstiline,
ta kõhus on ratsionaalsuse irratsionaalsus.
Ta jalge vahel on looduskaitseala.
Kõik, mis on, muutub ta mäluks,
ta on joonud eluvett ja pannud kaalule tarkade kivi,
ta koguni naerab.
Tema fallosega künnab rahvas maad
ja käivitab oma autod,
ristib oma lapsed tema seemnevedelikuga,
vägistab oma naised tema himuga.

*

Mind tõugati välja kodust,
ja kohe mind hammustas valgus.
Oma verd nägin voolamas haavast,
verd tumedat, valutut.
Nägin tummalt õõtsumas ema
kas siis- või sinnapoole,
mulle valgus heleda kinda
jalgade ette viskas.
Võib-olla see kõik oli nõnda,
võib-olla viirastus unes.
Aeg oli see, mis mind tõukas.
Miski tasa tuksus mu sees.
Ma ei mäleta, kuhu kõik kadus,
iial mulle ei panda nime.
Maailm on võrk minu üle,
mis mind endasse iial ei püüa.

*

Pöörasin surnuaeda, jalutasin vanemate hauale.
Seal oli kõik hästi, paks lumi lamas haudadel.
Seisin ja mõtlesin, kurat teab mida.
Mu õlale lendas tihane. Ta oli nii kerge,
et ta kaalu läbi paksu jope õieti ei tundnudki,
ainult küüned krabisesid vaikselt,
kui ta ennast seal sättis. Ei julgenud liigutada,
kartsin, et lendab ära,
siis ikkagi pöörasin vaikselt näo tema poole.
Nägin ta väikest musta silma.
Tihane vaatas mulle otse silma sisse.

*

juba veebruaris
ta hüüdis mu poega
lind hüüdis mu poega
veebruari külmas päikesest
mina hüüdjat ei tundnud
korraga sain teda
see on tihane, rasvatihane
veebruari hiilgavas suhkrus
hüüdis mu poega
suur kuldne rasvatihane
kuni tuli oma vange võtma
tumesinine veebruariõhtu

*

MULLE MEELDIB

mulle meeldib
et meie põõsa varblased ei tee vahet
kes setu kes neeger kes hiidlane
mulle meeldib mõte et
mets on vanem kui leib
mulle meeldib
ühe lapse poliitika
ka mulle meeldib
homoseksuaalsus meeldib
mõte mitte sigitada ja sünnitada
vaid võtta lapseks mõni kes juba on
ja endale vanemaid tahab
mulle meeldib
et parem kõik võrdselt vaesed
kui et kõik on rikkad
mulle meeldib
kui surres on vähe asju
teistele risuks kaela jätta
mulle meeldib kevadine linnukoor
isegi kui see ei lase magada
mulle meeldivad oravad
isegi kui nad ronivad aknast tuppa
ja nii edasi
ikka samas vaimus

*

TEGELIKULT

siin eestimaal on asjad teisiti
meie siin ei ole rassistid
ja meie siin ei ole pederastid
ikka võrdlevad nad meid teistega
aga teised ju ei ole nii kui meie
kõik ju teavad kuidas on
tegelikult lood
aga ka muidu üks pidev häda –
neil on
meil pole
ja kui palju kangelasi kreekas
meil kõigest kalevipoeg
ja kivisildnik

*

lihtsalt vajub laiali see maa
ärkan ükskord hommikul ja teda pole
mis meil alati puudu jäi –
üks konkreetne jehoova
kes nuhelnuks meid valjult kõige eest
mis oli ja mida polnud
nuheldud on meid küllalt
kuid pole olnud katarsist
kõigist neist nuhtlustest
õiget rahuldust ei ole sellest saanud

Loomingut

Eluase. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, 52 lk.
Vahemaad. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 72 lk.
Risttee. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, 96 lk.
Uneskõndija. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 112 lk.
Vesikiri. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, 72 lk.
Lained ja punktid. Tallinn: FC Boheem, 1996, 77 lk.
Taim kasvab kell käib. Tartu: Elmatar, 1999, 45 lk.
Ilmad. Tallinn: Tuum, 2002, 64 lk.
neli. Tallinn: Verb, 2007, 69 lk.
ktrn. Tallinn: Kite, 2013, 66 lk.
Katrin Väli, P. I. Filimonov, Tselluloos. Tallinn: Kite, 2015, 204 lk.
Sugulane. Tallinn: EKSA, 2018, 61 lk.
Katrin Väli, Laura Põld, Aheraine laul. Tartu: Tartu Kunstnike Liit, 2020, 192 lk.
Kasvab tagasi lindudeks. (Luuletusi 1978–2021.) Tartu: Ilmamaa, 2021, 296 lk.

Püsiviide Lisa kommentaar

Aliis Aalmann

6. jaan. 2022 at 4:58 p.l. (Aliis Aalmann, Nädala autor 2022) (, )

Aliis Aalmann (1995) – eesti luuletaja, Betty Alveri kirjanduspreemia laureaat 2021.

Foto: Postimees / erakogu

Luuletusi kogust „Verihaljas”, AS Kultuurileht 2021.
Lk 14; 15; 19; 23; 29; 38; 42; 56; 69; 77; 78; 84.

Las tõuseb tuhast lind

/

tule tantsime
kasemahlapurjakil
suveöösvipsis
tedretäpid helendamas
nagu jaanimardikate parv
tule keerutame
uusi ringe aastale ja aasale
vanast tolmust võililledele hallid parukad
meil on vägi ohata põlluga samas rütmis
liuelda jõe kombel radu niitmata heinamaale
las sülitame loitse ja pritsime sädemeid
me südamed on pööripäeva nõiatrummid
kuulatame. kuidas öö
kopsude vahele pesa punub
kuidas peopesades puhkeb õide
hommik ja
silmades
süttib hõõguvate süte värske tuli

/ tuul

kui olen merel
tuul, sa ära tule
kallis kiiguliigutaja
armas juukseõõtsutaja
maal on puid, mida painutada
põlde, mida lainetada
jäta meri mulle
las ma sõuan ja rühin
jäta kalad ja kajakad
vaalad ja vetikad
mine laiale niidule
avarale aasale
kiviringe tantsima
metsatukka kammima
jäta meri mulle

/ kiik

küll ta kandis valged naised, suured pärjad
kandis punased, hõbedased helmedki
rikkad, rähased ja rasked
meie, kehva mehe tütred, näotud
haprad munakoorekesed –
kui see kiik meid ei kanna
too tuli ja põleta
too kirves ja raiu
küll teeme kiige, mis kannab
küll kiige, mis hoiab ka meid

/

meie maad on üsna soised. meie härjad
jäärapäised. meie naised mitme väega. meie
mehed kuldse käega.
meie maad on rabedad. meie naabrid kadeda
meie loomad usinad. armastame sosinal
kusagilt voolas siia meie veri, silmapiiril
loksuv läänemeri
sirutas juured ja jätked, jõi neid jõgesid
ja järvi
värvis maastiku koduvärvi
kasvatas endast hiied ja loopealsed
kandis samblamantlid ja rahnud
pärast tõrva, tuhka, tuld
pussnugadest põimit` pilvi
ja kõigest hoolimata
pole me lahkund

Käimata kohtade igatsus

/

mul on käimata kohtade igatsus
ja raske vandersellipaun õlal
unistan paigust, kuhu rööpad ei vii
tahan jõuda sinna
kus võiks kohtuda me varjud
ka siis, kui päikest ei ole
aga juba on möödanik
vajutanud sooned mu paberkehale
ja ma ei tea, kas jõuan ilmuda sinna
mille seintel mu nime veel pole

/ pilt

jõin püha maa vett. ja võib-olla
on see kodu. nektar
kohises koskedest alla
tiik täitus äikse viimse huikega
lamasin ristikumerisel vainul
pilvede piiril
kopsudesse vajus udusupp
ja midagi veel, vast
varastatud hingetõmme –
tegid minust pilti. nüüd
jäi mu vari sinna igaveseks

/ nälg

näljasena päikese käte vahel
joon ta kiiri, kõri värvub kulda, hõõgub
neelan soojust janusena, süda külmunud sakrament
kadrisant, mu silmad näinud kaugelt maalta tulemist
armumist ja palumist
te, elavad, palun mäletage mind
näljast, päikese käte vahel. ikka
igatsemas kuud

Võib-olla polegi mul nime

/ lääs

oh te laisad lääne poisid
ei liiguta neid linnuluid
ei painuta neid pardipäid
ka mitte kutsumise peale
ei aita paluminegi

ei saada kirjatuvisid
ei hõigu üle merede mu nime
ei otsi, ei kutsu, ei taha

ja ma ootan sooja nagu külmaline
ootan paati nagu põgenik
palun nagu uskuja

too mind koju
seitsme mere alt
viie laine laulust
kanna kätel üle veebruartoo mind koju
sina
laiska lääne poega

/ külm

külm käib läbi kehade
läbi hammaste ja juuste
kõride ja silmades
kõrvade ja sõrmede
külm istutab jäälilli ja kastab neid lumega
külm kutsub tantsima, ma lähen
paljajalu härmatisel
külm võtab hääle, võtab
sõrme asemel käe, võtab
hingetõmbed ja hinge
ikka vaatan igatsevalt altkulmu ta poole
keset suve, kui kuuma nii palju
et nahal põimivad võrku
külmaämblikud

Enne kui vaikib kuu

/

küll ma lõikaks, küll ma raiuks
ikka mägepidi üles, ikka rühkides
ikka ilmapuu tiiva alla õunu sööma. ikka
küsima keerulisi küsimusi. ikka salatsema silma alla
küll ma lõikaks, küll ma raiuks. nimetähed tüvesse
silmad silmapiirile. käed vooliks võradeks ja hoiaks
küll ma hõikakas, küll ma kaiguks
ikka oma vanu laule, ikka varastatud viise
küll ma lõikaks, mida külvand, küll ma raiuks
oma tahtmist

/

jooksen tuhatnelja. jalad maitsevad maad
jooksen kannavalul juurte juurde
tüvi suitseb suurest linnast, jooksen
juuri päästma. annaks aeg
mulle armu. oleks lootus
lohutajaks. jooksen ja tolman
rajad ja unustatud hetked
emakene kallis, isakene armas, teieta
on kodu võõras koda

/

lakun sõrmed südamest puhtaks
tule lähemale, loom
tule söö mu haavad magusaks
tule maitse, mis on olnud
tule vaata, kelle käed mu kõri ümber
ja kui väga ihkan imbuda
järgmisesse jõkke
mis mind kuhugi ei vii
tule astu aeglaselt, tule jälgi
sinust võib saada pärija
minust võib saada müüt

Link: https://kultuur.err.ee/1608416696/alveri-kirjanduspreemia-laureaat-aliis-aalmann-ma-ei-oska-olla-ilma-kirjutamiseta

Püsiviide Lisa kommentaar

Johann Wolfgang Goethe

10. nov. 2021 at 9:58 e.l. (Nädala autor 2021) (, , , )

Johann Wolfgang Goethe. Autor Joseph Karl Stieler, 1828

(28.VIII 1749 – 22.III 1832)

Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles
Koostanud ja toimetanud Vahur Aabrams, Liina Lukas, Susanna Rennik
Tartu Ülikooli kirjastus, 2021, 775 lk.

Mahukale raamatule kirjutas saate- ja järelsõna Liina Lukas. Neist tekstidest on pärit alljärgnevad raamatut tutvustavad tsitaadid ja faktid.

“Tõlkijate vahendusel asub lugeja ette saksa luuletaja Goethe, üks säravamaid tähti maailmakirjanduse luuletaevas. Tänaseks on Goethe nii meie kui ka muu maailma kultuurilises teadvuses kõigepealt “Fausti”, seejärel küllap “Noore Wertheri kannatuste” autorina. See raamat tuletab meelde, et Goethe on maailmakirjandusse, sealhulgas eesti kirjandusse ja kultuuri laiemaltki, jätnud sügavaima jälje just lüürikuna. Ta on enim tõlgitud luuletajaid eesti keeles. Tema mõju eesti luulele on suurem, kui arvame. Veel sügavam ja ka varjatum on Goethe mõju eesti laulukultuuris. Kui see raamat aitab selle mõju ulatust teadvustada, tekitades äratundmist ja äratades uudishimu Goethe kui luuletaja vastu, on tema eesmärk igati täidetud.”

Goethe luule eestikeelsete tõlgete koondkogu sisaldab 628 tõlget 391 Goethe originaalluuletusest. Esimene, Carl Heinrich Gehewe tõlge jõudis trükki 1841. aastal, kogumiku koostajate üleskutsele vastanud tõlkijate mõni tõlge ilmub kogumikus esmakordselt.

Seni oli eesti keeles olemas ainult üks Goethe tõlkeluulekogu August Sangalt – Johann Wolfgang Goethe, Luuletusi, Eesti Raamat, 1968. Goethe luulet leiab antoloogiatest, kogumikest, ajakirjandusväljaannetest ja laulikutest. Pikka aega tuntigi Goethe luulet eesti keeles peamiselt just tema sõnadele loodud laulude kaudu.

Läbi aegade on Goethe luulet eesti keelde vahendanud 83 nimeliselt kindlaks tehtud tõlkijat, lisaks veel kümmekond tuvastamata autorit. Tõlgete arvu poolest juhivad nimekirja August Sang 200 tõlkega ja Ants Oras 102 tõlkega.

Raamat on ainulaadse kompositsiooniga, tõlked on esitatud nende ilmumise järjekorras, esmatõlkele järgnevad hilisemad sama luuletuse tõlked. Nii mõnestki luuletusest on aegade jooksul tehtud mitu tõlget, mida lugeja saab võrrelda.

Näiteks läbi aegade tuntuimast Goethe laulutekstist “Heidenröslein” on kogumikus 13 tõlget, aga Goethe “Wandrers Nachtlied” II on 17 tõlkega enim eesti keelde tõlgitud luuletus üleüldse.
Kogumiku koostajate üleskutsel valmisid värskeimad tõlked Mati Sirkelilt, Meelis Friedenthalilt, Ivo Voldilt, Andreas Kalkunilt, Maarja Kangrolt, Jaan Unduskilt, Marta Talvetilt, Aarne Merilailt, Vahur Aabramsilt, Liina Simbergilt, Aapo Ilveselt ja Susanna Rennikult.

Luuletusi kogust „Nõmmeroosike”, Goethe luule eesti keeles. Koostanud ja toimetanud Vahur Aabrams, Liina Lukas, Susanna Rennik. Tartu Ülikooli kirjastus, 2021, 775 lk.

Heidenröslein, 1773.
Nõmmeroosike

Poisu märkas roosikest
sirgumas kesk nõmme,
äsja tärganud kui see
täpselt poisikese teel
ja seal talle rõõmu teeb
verev kaunis roosike,
roosike kesk nõmme.

Poisu ütleb: murran su,
kibuvitsaõie!
Vastab lill: sul okaste
pisted jäävalt mälu sees,
pole murduda mu tee!
Verev kaunis roosike,
roosike kesk nõmme.

Kätte siiski kraade saab
roosikese nõmmel.
Kaitseda end püüab ta,
torgata ja paluda,
murduma peab siiski
verev kaunis roosike,
roosike kesk nõmme.

Aapo Ilves, lk 79.

Beherzigung, 1789.
Julgustus

Mis on inimesel vaja?
Kas on parem, kui on mingi
pidepunkt tal kogu aja?
Või on targem uita ringi?
Peab ta ehitama hoone?
Peab ta püstitama telgi?
On tal tarvis kaljukroone?
Ah, ei kestvust kaljudelgi!
Ära mingeid reegleid küsi!
Ole tark ja ära tuku!
Seal, kus asud, kindlalt püsi,
ja kui seisad, ära kuku!

August Sang (1968), lk 479.

Nõuanded

Ah, mis sobib inimsoole?
Kas on parem olla rahus?
Leida tuge? Seista lahus?
Püüda uljalt sihi poole?
Elada kas kindlas talus?
Öid vaid kerges telgis veeta?
Loota kaljule? Kuid reeta,
kõikuda võib kaljualus.

Ükski nõu ei aita kõiki!
Valva ise, ära tuku,
vali ringi tee või põiki,
vaata seistes, et ei kuku!

Ants Oras, lk 479.

Der König von Thule, 1790
Kord elas kuningas Thules

KORD ELAS KUNINGAS THULES,
hing surmatunnini truu.
Talle andis surres kallim
kuldkarika võrratu.

Ta muust ei tunnud rõõmu,
igal peol vaid sellest jõi;
kui sellest rüüpas sõõmu,
silm pisaraist niiskeks lõi.

Tuli aeg tal Manale minna:
ta, lugedes linnu ja maid,
lubas pojale viimse kui linna –
ei karikat annud vaid.

Ta pidas kuningapidu,
kõik rüütlid ümber tal,
ülev saal täis üllaid ridu,
ja meri mürises all.

Sääl vana sangar verre
jõi viimse eluhoo,
püha karika heitis merre
säält, sülle voogava voo.

Veel nägi, kuis kukkus, tajus,
kuis vajus, veel helkis vees.
Silm vanal kinni vajus –
ei eal enam joonud mees.

Ants Oras (1955), lk 172.

Wandrers Nachtlied II, 1815
Ränduri öölaul

Harjadel pühapäev
ääretu vaikus
võtnud on maad.
Enam ei müha
tuulgi, mis latvades kaikus.
Laanes ei häälitse lind.
Oota veel, rind,
rahu pea sinagi saad!

August Sang (1968), lk 82.

Ränduri öölaul

Mäetippude reas
on rahu,
puulatvade seas
ainust tuulekahu
kuulda ei saa.
Vait mets oma lindudega.
Ärkvele ega
jää sina ka.

Ain Kaalep (1993), lk 83.

Das Alter, 1815
Vanadus

Vanadus on üks viisakas mees,
koputab, koputab ukse ees,
keegi ei hõika: sisse! Aga
kui kaua sa ootad ukse taga!
Sääl avab ta lingi ja ongi sees,
nüüd öeldakse: milline mühak mees!

Marie Under (1936), lk 305.

Vanadus

Hulk aega meid vanadus poputab:
ukse taga ta viisakalt koputab.
Kui aga keegi ei hüüa: „Sisse!”,
siis äkki ta astub me korterisse
ja kutsumata on meie ees.
Kõik ütlevad nüüd: „Küll on jõhker mees!”

August Sang (1968), lk 305.

Soldatentrost, 1815
Sõduri lohutus

Oi! Siin käsi hästi käib:
tüdruk must ja valge leib.
Homme teine linn all jalge.
Leib on must ja tüdruk valge.

Marie Under (1936), lk 310.

West-östlicher Divan 1819!/1827, Elemente
Elemendid

Mitut elementi peaks üks
ehe laul siis sisaldama,
et tast võhik tunneks rõõmu,
suured meistrid nõndasama?

Armastus võiks ennekõike
olla meie laulu teema:
suur on laulu edu, kui see
ajab kuuljail tunded keema.

Kostku sealt ka klaasikõlin,
vein las saab rubiinse sära:
armunuile, joobunuile
andkem nüüd kõik pärjad ära.

Kõlagu ka relvatärin,
hüüdku käredalt fanfaarid;
seda, et saab võitjast jumal,
kuulaku kõik kõrvapaarid.

Viimaks vaja on, et miski
teeks poeedile ka viha;
öelgu, mis on näotu, nõme:
eks neist asjust maailm kiha.

Siis kui laulja osavasti
neli ainet segab kokku,
jääb ta elusalt ja värskelt
justkui Hafiz ajalukku.

Maarja Kangro (2020), lk 381.

Gesang der Elfen (1848)
Haldjate laul

Kesk südaööd, kui kogu ilm on veel unes,
siis paistab meile kuu,
siis särab meile tähti,
meil käia ja laulda
ja tantsida mahti.

Kesk südaööd, kui kogu ilm on veel unes,
siis aasal lepa vilus
on tulnud meie tund,
et käia ja laulda
ja tantsida üht und.

Susanna Rennik, lk 594.

Püsiviide Lisa kommentaar

Berit Petolai

4. juuni 2021 at 2:41 p.l. (Nädala autor 2021) (, )

Liivi luuleauhinna laureaat on 2021. aastal Berit Petolai (1985) luuletusega «Tõnkadi-lõnk», mis ilmus ajakirjas Looming nr 2/2020.

Foto: Erakogu / Postimees.ee

Luuleauhinna žüriisse kuulunud professor Jüri Talveti sõnul väljendub Petolai lüürilis-filosoofilises luuletuses igapäevase, lihtsa, loodusega üheskoos hingava ja tuikava inimelu ilu. Selles kajab vastu juhanliiviliku vaimsuse südamik. Berit Petolai pälvis 2017. aastal ka kirjanduspreemia «Esimene samm», 2019. aastal ilmus tema esikluulekogu «Meoma ümisevad tuuled».

Iga žüriiliige esitas Liivi luuleauhinnale ühe eelmise kalendriaasta jooksul trükis ilmunud luuletuse, mis tema hinnangul kannab endas liivilikku vaimsust. Seejärel valitakse nominentide hulgast võiduluuletus. Liivi luuleauhind ei ole rahaline, laureaat saab nahakunstnik Ülle Paapi ainueksemplarina valmistatud karjasemärsi.
Luuletuse ”Tõnkadi-lõnk” esitus autori poolt: 39.54 – 44.15, https://www.youtube.com/watch?v=VwU6tx_Bd74&t=2402s

Luuletusi kogust „Meoma ümisevad tuuled”, Kirjastus Verb 2019, lk 8; 11; 22; 24; 56.

Armastuse algus

Öösiti hulgun ringi,
otsin armastuse algust taga.
Ja vahel hämarhommikul,
kui lõppenud on öine raamat
ning maailm veel magab,
tänavatuled põlevad
ja sajab vaikset jaanuarilund,
ma tunnen ta ära, oma armastuse alguse.
Selle õhkava õnnetunde,
mis on nii piparmündine,
et ei lase magada,
aina äratab ja äratab,
sunnib virguma.
Oma toas, vanas puumajas,
viimase punase ukse taga,
keedan endale teed,
sest kurk on pakasest ja igatsusest valus.

Valgete aegade igatsuse

Halli porimärga linnahommikusse ärgates,
turrissulised hakid akna taga traadil kõõlumas,
tunned igatsust,
ihkad valgete aegade võimu.
Et pööripäev keeraks helevalge lehekülje ette,
pakane paneks sammud kriuksuma
ja mängiks hommikul mõistatusmängu –
kes on öösel õunaaias luusimas käinud,
kas metsloom või muistne vaim.
Valged ajad, võtke võimust!
Luiged, tooge lumi!
Vanaemade lumeloits ja talvesõnad
tuleb koitanud puukirstudest üles otsida
ja välja välude pääle mängima lasta!


Meoma mustad ämblikud

Meoma mustad ämblikud
tervitavad mind ikka oma kiire sibamisega,
peitu pugemisega.
Kui olen ära olnud kaua, eemal oma õigest olemisest,
ikka ilmutavad nad end, kui avan ukse ja süütan tule.
Põrandalaua krigina keeles ütlevad nad mulle: „Tere taas, kuhu küll
nii kauaks jäid?”
Suured Meoma mustad ämblikud, sõbrad, igavesed seltsilised.
Nad on saunas klibu põhjas, nad on Vanas Majas vaiba nuka all,
nad on ahju taga, nad on igal pool!
Majavaimud ja koduhaldjad, üll must karvane ämblikukuub,
toimetavad omi toimetusi, sibavad ja varjuvad,
kartes võõrast, kes neid ei tunne.
Täna tuli suur soe tuul.
Meri on meist väga kaugel, ent ometi oli meil tunne,
nagu oleks täna metsa taga meri,
oli kuulda isegi lainete loksu.
Suur soe ja pehme tuul huugas üle küla,
mustad ämblikud lendlesid tuules ja vahetasid oma peidupaiku.
Kevadine esimene torm – see on mustade ämblike ränne.
Koduvaimude külaskäik naabermajadesse.
Suur soe tuul sosistas noorele kevadele raugast talve
viimaseid lahkumissõnu.
Sõnu, mida ei kuulnud keegi peale talve, kevade
ja mustade ämblike.
Tuul tõi ka inimestesse uue hingamise, uue elu, igatsused ja soovid.
Mees, kes polnud mitu kuud küla peal käinud, ajas end täna õue,
habe tokris ja suits suunurgas vaatas ta lendavaid musti ämblikke.
Tema teab neid, ta on nende vana tuttav.
Soe tuul puhus liikvele nii majahaldjad kui vanamehed!
Põldudel kihiseb muld ja ootab, et hoolsad näpud
temasse seemned pistaksid.
Õunapuud ajavad kiuste oma vesivõsud taeva poole
ja ootavad kääride naksumist.
Viimanegi lumelaik sulab põllult ja kiivitajad jooksevad
segaduses ringi ega tunne oma kodupõldu ära.
Täna tuleb puhastada ahjud ja lõõrid vanast tuhast,
täna tuleb kummardada Meoma mustadele ämblikele,
täna tuleb ulguda koos suure sooja tuulega.
Sest täna algab uus elu.

Kevadetuksed ei hoia end enam tagasi.

Igavesed suved

Kui oleme vanad,
on küll hea meenutada neid suvesid,
suvesid maal.
Juunikuiseid palavaid hommikuid ja tolmavaid teid,
metsmaasikalõhnaseid õhtuseid jalutuskäike välul,
jalgrattasõite läbi tuttavate orgude ja mööda noorest kasesalust.
Hiliseid saunaskäike ja ujumist kuuvalgusest sätendavas tiigis,
kui ainsad ärkvelolijad olime meie, nahkhiired ja vaikselt üle kõige
laskuv udu.
Kui oleme vanad,
võib vist nutma ajada see ilu ja unenäoline kulg, mis sai meile osaks
neil suvedel –
juba suured, kuid korraga väikesed olime neil suvedel,
unetud ja lustlikud ja omaette.
Hinge lämmatavad mured ei olnud veel pääsenud me maailma –
varsti, aga mitte veel, mitte siis.
Suvi ja maa ja meie, unine kutsikas sängis jalutsis ning ei ühtegi
ärritavat koputust uksel,
ei võõraid segavaid samme ukseväravas.
Kui oleme vanad,
tahan meenutada seda aega, hoian seda kõike juba praegu endas kui
kõige kallimat mälestust,
raatsimata loobuda ühestki killust –
võilillede paradiisist, konnakullestest tiigis, öisest äikesest,
mis ajas kutsika urisema,
lõkkel praetud kartulitest ja võilillede kimbust,
mis ei lahkunud hetkekski laualt.
Ja isegi neist väikestest tülidest, lapsikutest tülidest,
mis ajasid mind õhtuhämaruses põllule nutma
ja lõhkeva südamega rohima juba rohitud porgandipeenart,
et pärast tulla tuppa ja leppida
ning korjata seelikusse need vihaga välja rebitud
porgandihakatised,
kes polnud milleski süüdi.
Kui oleme vanad,
siis loodan, loodan kogu südamest, et mäletada neid suvesid.
Suvesid, milles oli meil õnn viibida,
milles kasvasime suureks ja kasvasime kokku
üksteisega, maaga.
See aeg möödus nagu nahkhiirelend, hääletult ja kiirelt,
siksakitades ning jättes endast vaid aimatava virvenduse.
Kui oleme vanad,
mõtlen end tagasi sellesse aega,
naasen sellesse aega,
kutsun sinu kaasa sellesse aega
ja me jäämegi sinna, saamata kunagi vanaks.

Juuliulm

On alles see aeg, mil Kuu hakkab kasvama täis,
Täiskasvanud Kuu ja lapsikud roosad ööpilved.
Ritsikad vahivad hiilgavasse hämarikutaevasse
ja loevad sealt tähtede noodikirja.
Tundub, et nende sirin on igavene, pole kunagi olnudki päris vaikne,
ikka ritsikad ja nende laul,
suvise tähistaeva laul, see on olnud alati nii, alati.
Talvist vaikust ei suuda praegu ettegi kujutada! See on kui uni.
Kõrges heinas peidab end rukkirääk, lennuvõimetu ja niidukikartlik,
sest on südasuvine sulgimisaeg.
Pojad veel väikesed, rohi veel hiiglaslik, nii ta seal unistab
jälle lendamisest, et end peita ja päästa,
et suvistest õhtutest ei kaoks tema roostes viiulikääksatused.
Pärast sauna, öösärk üll, teen õhtus viimse tiiru.
Mööda kruusateed krõgiseb samm, õhus on juba unenägude lõhna.
Ja need soojad kohad, uskumatult ja kummalisest soojad kohad teel,
mis algavad järsku ja lõppevad veelgi ootamatult.
Nähtamatud soojad allikad, mis kutsuvad,
imevad endasse ja uinutavad.
Samma edasi – oled soojas. Samm tagasi – jälle öises jaheduses.
Küllap kellegi suure ja sõbraliku olendi öine teekond,
millest veel aimdus on õhku jäänud.
Saad korraks sammuda sama teed, tunda paitavat turvalisust,
igavikulist kulgemist.
Meenub talvine unenägu, milles olin talveund magav emakaru.
Suur, soe ja rahulik, oma koopas, oma nohinas ja olemises,
käpad kronksus ja hingeaur sulatamas lund.
Selle emakaru teekond siin ehk ongi, talvest tulnud ja suvesse
suubunud,
annab mulle märku ja tuletab meelde, kes oli mul au olla kord
pakaselisel ööl.
Pööran ümber ja lennutan end koduukseni
kuklas ikka Kuu pilk ja pää ümber nahkhiirte virvarr.
Keegi ujub tiigis. Keegi vinnab kaevust vett. Eemal aasal on sinine
lõke.
Hõbedaste soomuste sillerdus ning kastemärjad sosinad saadavad
mu voodisse.
Juuliöö, ma armastan Sind.
Magama jäädes ütleb keegi mulle: See ongi aasta ilusaim aeg.
See on su elu ilusaim aeg.

Linnuränd

Ma näen sind unes.
Öösiti, kui väljadel tasases tuules kaerapõld kõliseb
ja virmalised tuliselt suudlevad padrikute teravaid tippe,
külastan sind roosade udude varjus.

Ma näen sind unes.
Su hämaraid radu pidi hiilin ärevil südamel ligi,
kuuseokkad taldade all krõbisemas.
Metsistunud suislepa embuses
avan viimased nööbid oma suvisel kasukal.

Su ümber on soosamet ja laugaste salasosinad,
murakate tuhmjas kuld märgib teed su juurde.
Õuevärava pühas kaares seisan juba paljajalu,
sõlmin lahti vaenuköie igavikuna püsinud pärlmutri.

Nii olen ma sind näinud unes juba väga ammu,
tabamata ära, et siia kuulungi ja seda paika ma igatsen.
Hallide kurgede hommikuse hüüuga saabub selgus –
ma tahan sinus elada. Ilmsi ja valguses.

Sa tõmbad mind enese poole ja hoiad tihedalt ligi,
vaiguna olen su küljes, nii suveöises leitsakus sulame koos.
Kui naaseb talv, tahan kütta kuumaks su ahjud ja kolded,
las sädemed huugavad läbi kõrge korstna otse õheteva
Linnuteeni!

Ma olen su juurde hiilind seni ainult unedes,
hääletult lennanud üle mets-harakputkede pitsimere,
rullunud samblaselt mäenõlvalt tasase sulpsatusega
ammu unustatud linaleotiigi lahkesse allikasse.

Jõudnud oma rännakuga paika, mis on tuttavate
vanadest aegadest,
kunagistest tasaselt kurisevatest lauludest,
kui peitusime koos küti eest kuusemüüri hämarasse ilma …
Mu varjatuma süvalaane salajasim metsavaht!

Ma enam öövarjus hiilida ei taha,
vaid joosta põllule ja äratada lendu see
ulmaline turteltuide parv!
Koos nendega siis uljalt keerelda su õuele,
me salajasse pessa, ja süüa tulitavaid pihlamarju
su akna alt, su lemmikpuult.

Ma ikka näen sind unes
ja sina ikka näitad end. Mind ootad väravas.
Ka varakevadises hämarpimeduses mind sa tunned –
on hallid peidetumad suled mu kunagistel linnutiivadel.

Intervjuu Berit Petolaiga
Berit Petolai/Eveliyn Fridolin, Üminaid üle aegade ja unede. Intervjuu Berit Petolaiga, Värske rõhk, 13.02.2020.
https://va.ee/uminaid-ule-aegade-ja-unede-intervjuu-berit-petolaiga/

Püsiviide Lisa kommentaar

Asko Künnap

21. jaan. 2021 at 4:02 p.l. (Nädala autor 2021) (, )

Foto: estlit.ee

Asko Künnap (1971) – Asko Künnap on kirjutanud, kujundanud ja kirjastanud raamatud: Pimeduse vastu 1999; Kokkusattumuste kaitseks 2000; Ja sisalikud vastasid 2003; Kõige ilusam sõda 2004; Su ööd on loetud 2008; Mardikate määraja ja Mälestused 2011. Oma raamatute ja tekstide eest pälvinud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia 2003, Eesti Rahvuskultuurifondi debüüdipreemia 2003 ja Loomingu Aastapreemia 2016. Asko Künnap on Eesti Kirjanike Liidu ja PEN-klubi liige.

Kirjaniku koduleht: http://www.kynnap.ee/asko/index.php?page_id=1

Luuletusi kogust Minu riik, Seitse sõlme 2021, lk 14; 27; 28; 44; 75; 92; 94.

Sina, Su väli

Lapsepõlve mängudeks
Pime ja Surnu, pole, eksole;
Pimeduse Südamest,
täpselt siit, sest südamest,
kuigi kaugele (siis: mind),
veel vähem kaldale, uhtunud.

Aga Sina, ära nüüd eita,
see Sind enam ei aita,
Sina, kes Sa und ja pilvi liigutad,
Sina särad ja tuled, Sa põletad!

Kuigi päriselt ju pingutasin,
trennid tehtud, õiged filmid nähtud,
Pimeduse Südamest,
tormi silmas ja südames,
vikerkesta mustvalguses,
väga ju välja ei näe.

Aga Sina, silmsidet, palun,
hiljem on hirmus, valus on alul,
Sina, Su väli, Su kiirgus, Su sõnad,
Sina oledki julgem, Sa ütlesid Sõna.

(ent: mina) Pime ja Surnu
lapsepõlve mängudeks, eksole.
Pime ja Surnu. On nagu on.

Ja pole.

Me ootasime midagi

Me ootasime midagi,
Ja see midagi, ei-midagi,
see jõudiski Jõuludeks;
vihma sadas, kärnkonni, nööbid pudenesid pintsakult,
taevas mõrust kurjaks keris,
valusaiks viimaseiks Jõuludeks.

Me ootasime midagi.
Või oli see keegi või kedagi?
Unetud, hirmul, armunud,
pimedus, tühjus, mitte kui midagi,
üksindus-biit, ta trummid?
Vihm vaid, vi-vihisev vihm,
sulguvate silmalaugude
kõrvulukustav müra.

Või siiski, oot, siiski: prügiauto,
mis mulle järgi on tulnud –
vasakus poordis pärdik
ja punane märgutuli,
paremas, nagu alati,
reglemendikohane
reibas roheline?
Ei midagi, ei sedagi.

Kihvas suvi

Mäletad,
mäletad, kuidas nad
suve kihva keerasid?
Pioneerirätikud
või arvutimängud,
lipukoondus
või telo-äpid,
mis vahet?

Mäletad,
kuidas nad
selle kõige sääsesema,
kõige-kõige-kõigema
üle-elusuuruse suve,
laetud ja sihitud
suusahüppetorniga
otse nõuka-niiskele,
vana vatitekiga kaetud
verandasohvale
maha ja kustu lasid?

Mäletad?
Ei, ei, sa ei mäleta!
Ei kihvas unenägu,
ei poissi piida najal nutmas,
kärbsetäppe tollel piidal,
koltund õlivärvi.
Või oligi see taevas
peaaegu valge,
peajagu meist üle?
Peajagu, kaelalt lõigatud
küüliku pea jagu.

Ma mäletan.
Kihvatab.

Silja, 20 aastat hiljem

Hommikul endiselt,
häbenemata traditsiooni,
klaasitäis verd,
siiski ka presskannukohvi,
tantra nüüd juba toortoiduna,
moodsa maailmatunnetuse
sümbol sinna kõrvale:
keedetud lamemuna,
maksmata e-arved
maalitud kaminasse,
klapid pähe ja südamesse,
sulg „sulle” sappa,
rändlind, nagu „sa” oled,
kirjeldamatult kirju,
öömust vastu loojangut.

Hommikul endiselt,
otsimata vabandusi,
üks luuletus Sulle,
kus pilkane armastus
maadleb Lurichi mõõtu
Vanakurja enesega,
kõige allavoolu kadunu
muritud mälestuseks
ühe kadunud riigi münt,
et järgmises jaamas,
olgu lennu- või rongi-
või aatomijaamas,
kulli ja kirja visata.

Filmitopsis, mil pole
enam maagilist tähendust,
lapsed ei arva plasttoote
algset funktsioonigi,
telesaates võiks esitada
keeruka küsimuse,
kaasas valik Sinu juukseid,
ripsmeid ja lõhnu, Silja.
Ja mälupildid, liiga mitu,
mälupildid kõigest eelnevast,
Sinust, Silja.

Panter, panter

Seda unenägu olen ma
üle-ja-üle-vaadanud
vähemasti korda viiskend:
on linn, tühi tühine linn,
teinekord mets, tühi mets,
igatahes eepiline öö,
tontsurud, kui soovite.
Ja seal oled Sina, üleni Sina,
pantrina paraku, kel on minuga
päris pahad plaanid,
päris-päris pahad…
Ma tõstan aeglaselt relva,
siinkohal on ka aegluup,
viskan tuki padrikusse,
sest nõnda sobib Sulle,
seesinatse režissöörile.
Nii, nüüd läheb põnevaks:
öömust panter läheneb,
ringe, ringe sametsammul,
kass ümber palava pudru.
Aga õnneks oled see Sina?
Või oligi see nastikjas orav,
kes tiivasahinal salamisi,
soomused kuuläikvel,
mulle öötaevast turja langeb?
Seda unenägu olen ma
üle-ja-üle-vaadanud,
ülearugi, arutuna, armununa.

Panter, panter, mustem ööst!

Üks lehekülg lõpuni

Mulle on alati
meeldinud inimesed,
kes oskavad oodata –
varitseda hetke,
et siis selja tagant,
idamaiselt, pureda.

Sest nii tuleb kuulsus,
tarvikud ja tulevärk!

Mulle on alati
meeldinud inimesed,
kes reedavad kohe,
kui avaneb võimalus,
ei võta viivitada –
neis on tarmu ja tegu!

Sest nii sa saad ja omad,
kui ise nõuab ja võtad!

Mulle on alati
meeldinud inimesed,
kes sellist kunsti valdavad –
austuses pea ja õlad
teie ees langetan,
sõnumis teid õnnitlen!

Sest nii saab päästa Maa,
jõuda eduka lõpuni!

Mulle on alati
meeldinud inimesed,
kes haaravad sarvist –
kerjus-karjasel ristteel,
kes neid ootamas öös,
mis ta nimi nüüd oligi?

Ent seekord, vai-vai, vaatame:
on vaid lehekülg lõpuni.

Üks lehekülg lõpuni.

Sinu Riik

Sinu Riik? See tuli.
Läbi tuha- ja unemägede,
-nägude tuli, seesama tuli.
See oli Sinu kord ja ilmakord.
Sa kukkusid läbi.
Teatepulk veel soe,
mälupildid meeles.
Nüüd on minu kord.
Pikk on õhtu, pikem öö.
Minu Riik? Ta tulgu!
Ja tulgu nii, et tuldud oleks!
Minu Riik.

Püsiviide Lisa kommentaar

Taavi Eelmaa

1. dets. 2020 at 11:23 e.l. (Nädala autor 2020) (, , )

Taavi Eelmaa (1971) on eesti näitleja. Taavi Eelmaa lõpetas 1996. aastal Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli 17. lennus näitlejana. 1996–2002 töötas ta Eesti Draamateatris. Alates augustist 2002 on ta Von Krahli Teatri näitleja.

https://annelykasela.wixsite.com/sygisball/filmi-tegemisest

2020. aasta Betti Alveri kirjanduspreemia laureaat luulekogu „Electraumur” eest.

Luuletusi kogust „Electraumur”, Kirjastus Verb 2020. Lk 7; 10; 18; 22; 43.

Lapsepõlvest.

Luhtunud armastusest.

Selgetest,
puhastest tunnetest,
mis poleks pidanud umbrohuks kuivama.

Aga nii nagu kuivav pesu
oleme meiegi lükitud vaimu nöörile päikese käes siplema.
Rõõmust
ja tuulest,
puhtuse laulust.

Isegi siis, jah,
eriti just siis,
kui lauast enam tõusma ei peagi, teame,
et katame kuivana igavest ihu.

Nii umbes mõtles Garry Kasparov
paari vaikse sekundi jooksul,
kui kaotas
Deep Blue`le

Halb vaim hülgas mu

aga head asemele ei tulnud.

Koht jäi tühjaks.

Ta pole aga kaugel –

haaramise kaugusel.

Nii nagu keha enamuses veest, koosneb

hea vaim nimeta igatsusest

ja alles siis soovist ja tahtest

mis küll kannavad, kuid ei põhjusta.

 

Soovid ja tahtmised hõljuvad hetkes, ajalikkuses

kasvatades nägemusi, kujutisi, sõnu. Need

kerkivad, kasvavad, kaovad ikka ja jälle,

liibuvad koorena korraks

kauni vana kinnismõtte ümber

mida teatava kohmetusega võib

Armastuseks nimetada.

Hea tahte, õnne nelja tuule ja

Fortunato suudluse kokkulangemisel võib

see koorik hingematvalt kaunis olla.

Nii õrn,

kerge naeruvääristada,

lihtne olematusse tõestada,

kasulik parem jampslikusse naerda, aga

sellest hoolimata ei keegi,

ei keegi

jää tema pöörisest puutumata.

Olgu see puudutus sinule õrn ja armas, mu kallis.

Ilma liigsete tähenduste

muude allhoovuste,

kasutute teadmiste,

päheõpitud sõnade sasipuntrata.

Puhas ja jäägita.

Nii nagu iseendaga

ei ole võimalik kunagi temaga

ära harjuda.

Temaga,

kes püsib koos kõigest

elegantse suurustamise, valge vale ja

kaminatule varal.

Tundub,

koos vaibuva tuulega, koos elamine

vaesestub targalt nagu hääbuva loomuse kõnekeel.

Mõned teemad ja mõisted

jäävad kaugele maha.

Surevad meeltest,

kergendavad neid, aeglustavad,

sunnivad rahulikult istuma.

Ämbritäis jäätunud vett

osmiku pehkinud seina ääres.

Tilkudes külmunud.

Nõnda

jäine aur ümbritseb

inimvaimu juursemaid kihte,

Vana Folkloori,

Mandragorat.

Puhast keelt,

tuhisemas varjuna mööda, kui hiigelsuur loom.

Mööda minust, mööda sellest avausest,

millest sihin olemise äärt.

Kirjeldamatut õrnust,

milles mälu tundlad

ulatuvad tagasi eostamisrõõmu ja

sünnisüü juurde.

Nii pisara

kui tema raskuse trummelduseni

inimesteks kärisenud kangal, mis

auruna pinguldub salakambrist, kaane alt,

üle talvise hommiku.
Pragisema kui jäälill.

 

Tere.

Tundsime teineteist pimedas ära sarnaste haavade järgi,

mille on õunasse löönud sarnased kihvad.

Tõde ei saabunudki, et jääda.

Ilmus sekundiks kaltsu alt, et saaksin anda sukale suud

ja rahus ärgata.

Tunded?

Mis on tunded?

Sapi köha?

Juure mullid?

Läige?

Millel?

Kilel, mis hoiab koos müdisevat sõgedust.

Mind selles loksumas, pea väljas Meistri poeskäigukotist.

Haua ja müüri vahel.

Ainus, mis meie sammumõõtu suunab, on mõlema poeskäija

pingutus

hoida oma südameleinade mandumist põlastuseks või vihaks.

Loobumise joovastuseks.

Võtta lõpu kergenduselt tema suur hetk,

noomiv hardus, tema moment.

Loobuda leinadest,

loobuda magusast,

loobuda headusest, nähes neid, kes pole nii head kui mina,

nii magusad,

kes ei leina nii, nagu mina,

loobuda matustest,

loobuda näost.

Tõsta selle asemele teemantmask.

Hoida meel kindel, ilme liikumatu

ja eneseväljendus isikupäratu.

Nagu ütleb hea nõuanne.

Vahetada väike hirm suure vastu. Suurima.

Iludest suurima,

valudest arusaamatuima,

õnnetustest õilsaima.

Voolata pargist paradiisi,

astuda peenralt aeda,

hirmude toast õuduste lossi.

MEGATON

Keedra lossi sulane Värten

on inimesekujuline membraan olemise ja mitteolemise vahel –

Illusioonist lahkuja plahvatus näivuse raami läbimas.

Selles plahvatuses ei ole olulisel ühtegi eelist,

ühtegi siduvat lepingut

ebaolulise ees.

Ainult aur kõige kohal,

vargsi, peaaegu nähtamatult,

Värtnat puudutades.

End igavesti edasi andes ja edasi liikudes

peatseks käepigistuseks.

Tunnustus

1998 – Eesti Teatriliidu meeskõrvalosatäitja auhind

2004 – Eesti Teatriliidu sõnalavastuste žürii eriauhind (koos Erki Lauri, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsaki ja Liina Vahtrikuga)

2006 – Ants Lauteri nimeline auhind

2008 – stipendium “Ela ja sära”

2009 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia (parim mängufilm “Püha Tõnu Kiusamine”)

2020 – Betti Alveri kirjandusauhind luulekogu “Electraumur” eest

Filmi-ja telerolle

2020, “Viimased” (mängufilm, režissöör Veiko Õunpuu), Pootsman Dieter

2019, “Jeesus juhatab sind kiirteele” (mängufilm, režissöör Miguel Llansó), purjus mees

2018, “Pank” (teleseriaal, režissöörid Marianne Kõrver, Jan-Erik Nõgisto, Juhan Ulfsak ja Rainer Sarnet), Pille isa

2018, “Portugal” (mängufilm, režissöör Lauri Lagle), Aare

2017, “November” (mängufilm, režissöör Rainer Sarnet), Ints

2016, “Päevad, mis ajasid segadusse” (mängufilm, režissöör Triin Ruumet), Pontu

2013, “Kohtumõistja” (mängufilm, režissöör Kadri Kõusaar), kohtunik

2012, “Puhastus” (mängufilm, režissöör Antti J. Jokinen), Jaan Berg

2011, “Idioot” (mängufilm, režissöör Rainer Sarnet), Lebedev

2009, “Mis su nimi on?” (lühifilm, režissöör Maria Avdjuško), mees

Teatrirolle

Semjon Semjonovitš Medvedenko (Tšehhovi Kajakas, 1995, diplomilavastus Draamateatris)

Woyzeck (Büchneri Woyzeck, 1996, diplomilavastus Draamateatris)

Smike (Dickensi ja Edgari Nicholas Nickleby elu ja seiklused, 1997)

Kiir (Lutsu ja Undi Täna õhta kell kuus viskame lutsu, 1998)

Song Liling (Hwangi M. Butterfly, 1999)

Lembit Pedajas (Ranneti Kadunud poeg, 2001)

Perdican (Musset’ Armastusega ei naljatleta, 2001)

Eddy (Mrożeki ja Undi Tango, 2002 Draamateatris)

eri rollid (Tormise Eesti ballaadid, 2004)

Sid Vicious (Raadi ja trupi Ainult võltsid jäävad ellu, 2004)

Pavel (Gorki ja Sarneti Ema, 2005)

Fotograaf, Metsmaasikas, Loomaarst, Ohverdaja jt (Paasilinna ja Smedsi Jänese aasta, 2005)

osaline (trupi Europiraadid, 2006, koostöös Showcase Beat Le Mot’ga)

Medvedenko (Tšehhovi ja Smedsi Kajakas, 2007)

Helmer ja Härra (Jelineki Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed, 2008)

Mees (Janseni ja Eelmaa Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud, 2009 Tartu Uues Teatris, ka lavastus koos Taavet Janseniga)

Arcita (Lille Indiate uurimine, 2009)

Jääger, Humbaba, Uta-Napišti jt (Jalaka ja Jüristo Gilgameš ehk Igaviku nupp, 2011)

Onu ja Tööline (García Lorca Lillede keel, 2012)

Jutustaja (Kane’i 4.48 psühhoos, 2013)

Püsiviide Lisa kommentaar

Henrik Visnapuu

6. jaan. 2020 at 10:13 e.l. (Nädala autor 2020) (, , )

Henrik Visnapuu (2. jaanuar 1890 – 3. aprill 1951 Long Island, New York) oli eesti kirjanik ja kirjanduskriitik.
Ta oli Marie Underi kõrval rühmituse Siuru kesksemaid luuletajaid.

Luuletusi: H. Visnapuu „Kirg ja kodumaa”, Tänapäev 2017, koostanud Vallo Kepp, lk 26; 27; 42; 51; 61; 143; 144; 179; 203.

Kaks algust

Kaks algust minus: süda ja mu liha.
Neid ühendand on armastus ja viha.
Käib ingel ühes majas saatanaga.

Too ohvrit jumalalle, naine vaga,
too ohver verivalge altarille!
Oo! Ära seisa templi ukse taga.

Too tall, kes veristet, too lille.
Sest rõõm on ohvrit tuua jumalille
ja süda ära anda küsimata.

Too ohvriks oma liha saatanalle,
õisroosa ihu anna kiusajalle:
tund tunni järgi sulab püsimata.

Su lapse ihu õitseb rüsimata.
Oo, tee tast ohver saatanjumalalle!
Siis laulda tahan ajaks igaveseks
su ilu, mis on antud üürikeseks.

1912

Issand halesta

Issand, oh halesta mino henge
palava lätete vägevät iha,
halesta ahastust tundva henge
hullude mõtete mõtsikat viha.

Ära viil lüü. Ära häävita minno.
ära viil murra, ära sõko minno!
Hää om nii ellä, kuis tahab liha.

Alasti naiste ning hoorte perrä
kisop mo himo; kõik tii viivä sinnä
värati mano, kon sivvo om kerrä
tõmmanu ennäst, et valvata linnä.

Ära viil lüü. Ära häävita minno
ära viil murra, ära sõko minno!
Ma ei saa pöördä, ei tõisi teid minnä.

1912

Alistumine
II

Ma oma hinges mässasin, ma, vihmatilk, Su ruumi meredes;
suur olin enda südames, ma, silmapilk, Su aja meredes.
Suur olin ma ja uhke ka, oo Piirmatu, oo Lõpmatu!

Täis iha, viha peksin end ma veriseks vaid vastu piirisid.
Ei välja iial endast saa, kõik endiseks jääb keskel piirisid.
Hing nagu lind, ling jalus, rind kel verine, tiib murrune.

Nüüd murdes end ma mõistan Sind, Su käele ma põrmus alistun.
Sa tahad, suur et oleks kurbuses, su väele palvuses alistun.
Üks on siin rõõm, üks mure sõõm, üks elu viis, üks osaks piin.

Mind ristikäigul` õnnista, mind vägevat, kes jätnud enese.
Mind, poega, ellu läkita, mind vägevat, kes leidnud enese.
Su tahtmine, Su säädmine, see alaku, see sündigu!

 

Kolmas kiri Ingile

See aasta tuleb kevad teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
ja kevad teisiti, ja tuleb teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti.

Nii palju naeru, linde lilli`t hoi!
Ja päikest, meeletumalt päikest.
Ih-ah-ah-haa! ah-haa! ih-ah! Oh-oi!
Paar prahvakut veel veel rõõska äikest:
mürr-mürr!mürr-mürr! Trahh-trahh!

Lööb lahti hõbedase paju koor.
Võin teha tuhat-tuhat pilli.
Tuul, puud ja ööbikud on koor.
Saan lututa kas sõrmed sadavilli:
tuut-tuut! tuut-tuut! Tuut-tuut!

Kõik metsad, niidud ainult hullata!
Sind magatan siin-sääl kui susi.
Kui palju lahkuv päev võib kullata,
sa jagada võid kallistusi:
tiu-tiu! tiu-tiu! Ssu-ssu!

Ja öö on ainult väike valgusring,
mis kiusab, kutsub, igatseb ning veab
mind laulikut ja sind, mu Ing.
Kun peatab, millal seisatab, ken teab?
Hoi-tii! hoi-tii! hoi-tii!

See aasta tuleb kevad teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti ning hoopis teisiti.

Lehekuu 1919

Ma küünitan so suudlusi

Ma küünitan so suudlusi kui viinamarja kobaraid,
sa painud minu üle nagu puu täis vilja.

Me vaiki mõlemad, kui võõrad me, ei palju kõnele
ja ometi nii omased, et tutvaks saanud hilja.

Miks on so silmad kuldseid uni täis, so juuksed ojavad.
Nad on kui merivaik ning rasked nagu vaha.

Miks on nii armsad mulle sinorinde kaunid kuhilad,
kui nende vihkudelle langetan pää maha.

Miks sino süli lapse, sino jumalikud keriluud
on armsamad kui kalli ema omad mulle.

Sa vaikusega vaikusen ja tormidega tormiden
üht ütled: armastan, hää tahan olla sulle!
Ma küünitan so suudlusi kui viinamarja kobaraid,
sa painud minu üle nagu puu õishaljalt.

Sind õnnistan, nii süda õnnest raske, et oled minuga,
mo ainuke, sind armastan, et oled paljalt.

Miks sina sarnane ja mina ka nii olen sinuga?

1919

 

Me seisame tule ristteedel

Meil on nüüd jõulud suurreedel
ja taeva all jõulupuud.
Me seisame tule ristteedel
leek kõrvetab silmi ja suud.

Nüüd igal ööl kõmiseb taevas
kui rebeneks pooleks õhk.
Kõik vara, veri ja vaevad
põleb leekides nagu põhk.

Kui üles hirmutet linnud
tules, tuules, suitsus ja nões
peljupaika otsivad linnad
kui ilmutusraamatu tões.

Ma seisan kui karjane kõrves,
mu käes on saatuse sau.
Maa, taevas ja tähed mu kõrval
täis rahu ja jumala au.

Taas rahus ja rohkuses tuleb
kõik inimlik kaunis ja hea.
Mis tuhaks on saanud tules,
tuli tagasi andma peab.

Üle värskete kalmuküngaste

Üle värskete kalmuküngaste
nutad kummargile, kodumaa.
Veel toona all punaste kangaste
surmale vastu sammusid sa.

Olen hõiganud su üle ahastust,
täid su selga
ja seitse viletsust su külje alla,
kui mul oli su pärast kitsas käes.
Ma ei salga,
nüüd oled sa näinud lahastust.
Su eluväravad on tõugatud tuultele valla.

Mu enda taga on viis kalmuküngast
ja mu hingel
ei ole ühtki varjupaika
tõmbtuule vinges.

Pärjad kuuseoksteist ja reburaikaist
ehivad omaste hauarüngast.
Ma ei saa vist iialgi teada
kahele neist
kuhu risti seada.

Nõnda on igaühel meist
selsinatsel kurjal ajal.
Tuhas ja varemeis on kodud ja majad.

Kas siin eestlaste maal
ei ole tuhandeid aastaid
ikka taas
tapet ja laastet,
kuid ometi jälle on sündinud vastsed võitlejad
ja on jälle ehitatud uued hooned.

Tõuse siis haudade mant,
põline Maarjamaa,
võitleva südamega!

Ega
teist pole sinule ant,
kui tõusta maa ja vabaduse eest
ning künda põllud tule ja tuha seest.

1942

Kutse

Tule, pühitse mu koda
oma hingeõhuga.
Minu kambri laed ja seinad
rängasti mind rõhuvad.

Tule, istu imevaibaks
minu kalk ja kõva tool.
Pilkudega kuldseks käveks
ketra minu mõttepool.

Tule, õnnista mu lauda
uuteks lauludeks ja tööks.
Pane minu padja alla
magus uni pikaks ööks.

Võta minu kuumalt kulmult
murerõske higirätt.
Mina suudlen nagu usklik
sinu kallist kitsast kätt.

Tõlkige mu kõne

Soine ja patune ja palune
oled sa,
jumala jalaalune
Maarjamaa.

Minu ööd on kurjad
unetuse vaevast,
Sest sinu elukirjad
on kustunud taevas.

Ennäe õunapuud rüvetut!
Iga virves
ajab isejuuri,
nagu polekski ühist tüve
ja ühist kirvest.

O sina mõistmatu sugu,
kes sina trotsid oma elutahet
ja pärle otsid, kui sajab rahet!

Ons Hudson Emajõgi
ja lumi su jälgedes nõgi?

Vaevaline on viimne lugu
minuga,
enne kui uks langeb riivi.
Mine siis pimesi päi
sinna, kuhu jäid
Vadja ja Liivi.
Mina ei tule eales sinuga.

Kirjatundjad,
tõlkige mu kõne
mõnele
mu kadunud rahva lapsele.

 

Luulekogud

“Amores” (Tallinn 1917, 2. ja 3. trükk Tartu 1919)
“Jumalaga, Ene!” (Tartu 1918)
“Talihari” (Tartu 1920)
“Hõbedased kuljused” (Tallinn 1920)
“Käoorvik” (Tartu 1920)
“Ränikivi” (Tartu 1925)
“Maarjamaa laulud” (Tartu 1927)
“Puuslikud” (Tartu 1929)
“Tuulesõel” (Tartu 1931)
“Päike ja jõgi” (Tartu 1932)
“Põhjavalgus” (Tartu 1938)
“Tuule-ema” (lüroeepika kogumik, 11 pikemat luuleteost, Tallinn 1942)
“Esivanemate hauad” (Stockholm 1946, 2. trükk Luunja 1991)
“Ad astra” (Geislingen 1947)
“Periheel. Ingi raamat” (Geislingen 1947)
“Mare Balticum” (Geislingen 1948)
“Linnutee” (New York 1950)

Püsiviide Lisa kommentaar

Andrus Kasemaa

20. dets. 2019 at 12:00 e.l. (Nädala autor 2019) (, )

Foto: Reet Kruup

Andrus Kasemaa (1984) on eesti luuletaja ja proosakirjanik. Kirjutab ka luule arvustusi Sirbis ning Loomingus. Keskkooli lõpetas Alatskivil ning ülikooli Tartus, kus õppis kirjandust ja kultuuriteadusi.
Kasemaa algusaja loomingu tegevuspaik on Poeedirahu – kirjaniku isiklik alternatiivmaailm, Peipsi-äärset omakandi mütoloogiat vahendav autori nn omailm. Tema esimesed luulekogud „Poeedirahu“ (2008) ja „Lagunemine“ (2009) said kohe kriitikute huvi ning nende poolse sooja vastuvõtu osaliseks. Kirjaniku esimene proosaraamat „Leskede kadunud maailm“ (2012) jätkab luulekogudest juba tuttavaks saanud omailmas, kuid mõnevõrra laiahaardelisemalt. Proosaraamatuga käsikäes käib autori kolmas luulekogu „Kustutamatud õhtud“ (2012), mis sisaldab luulevormis meeleolupilte proosaraamatus kirjapandu juurde. Sellele ilukirjanduslikule loomingule aluseks olnud materjalidele tuginedes on Andrus Kasemaa koostanud ka kodulooraamatu „Ajapüüdja: mälestusi Kokora mailt“ (2017). Edaspidises loomingus autor Poeedirahus rohkem ei jätka, kuigi ka tema järgnevas loomingus esineb Poeedirahust tuttavat (näiteks lesed, motiiv ’kui ma kord suren’ jt).
Kirjaniku teine romaan „Minu viimane raamat“ (2014) käsitleb ühiskonda sobitumist. Luulekogud „Kui ma kord suren“ (2018) ja „Muusa“ (2019) sisaldavad peamiselt armastusluulet. Luuleraamatud „Olla luuletaja“ (2017), „Mees otsib naist“ (2019) ja proosateos „Vanapoiss“ (2019) on igaüks omal moel ühiskonnakriitiline ja ka lugejat provotseeriv. „Olla luuletaja“ põhiteemaks on patsifism. Luulekogu „Mees otsib naist“ luuletused on ajendatud täiskasvanulehe vastava alateema kuulutuste rubriigist leitavast. „Vanapoiss“ käsitleb tänapäeva Eesti elu nn äärealasid, tabuteemasid.
Üheks Kasemaa loomingut läbivaks motiiviks teiste hulgas saab pidada imestust selle üle, kuidas inimesed ikka ihkavad seda, mida neil parasjagu ei ole – seda nii aja (vabariigi aeg, vene aeg), kuid ka näiteks asjade ja võimaluste osas (vaene Ida, rikas Lääs; ilusad riided vs taaskasutus). Kasemaa kirjutab enamasti mina-vaatepunktist, kasutab kohati autobiograafilist ainest, valdab meisterlikult erinevaid stiile – komponendid, millega suudab lugejates vaimustuse kõrval ka segadust tekitada, sest lugemisest saadud emotsioon võib osutuda liiga tugevaks. Kirjandusteadlased on nimetanud tema kirjutamise viisi uuslihtsuseks, uusnaivismiks, ka uussiiruseks.
Andrus Kasemaa pälvis 2018. aastal Juhan Liivi luuleauhinna luuletusega „Oma kaasaegsetele“, mis ilmus Vikerkaares 4-5/2017 ja luulekogus „Olla luuletaja“. Tema looming on juba andnud ainest teaduslikeks uurimistöödeks ning tema loomingu arvustamise eest on võidetud kriitikapreemia.

Luuletusi kogudest „Olla luuletaja“, „Muusa“ ja „Kustutamatud õhtud“:

Helistasin erootikaliinile
küsisin
kas inimene peaks sõtta minema
keegi vene mutt vastas
kodanikutundest peaks

helistasin majandusministeeriumi
küsisin kas inimene peaks sõtta minema

kästi toru ära panna

helistasin ajakirjandusmajja
küsisin kas inimene peaks sõtta minema

küsiti milline inimene?

küsisin vallavanema käest
kas inimene peaks sõtta minema

ta ütles
kui vabadussõja aeg oleks kaheldud
poleks meil täna vabadust

vabadus?
vene ajal oli ju ka hea
vanamutid räägivad

näitasin luuletust sulle
kas sai hea
sa ütlesid
mis see vene aeg siia puutub?

aga mis see vabadussõda siia puutub?

vanamutid küll enam ei räägi
vabariigist
nad igatsevad vene aega

laps olin siis vanamutid igatsesid talusid
nad muust ei rääkinud
vabadussõjast
lehmadest
vabariigist
nüüd igatsevad vanamutid vene aega

meie igatseme kord vabariiki
kroone
ansipit siim kallast

vaikselt triivime
lähme ise
koos vanamuttidega ja naistega ja meestega
putini sülle

putin
tule

et saaksime kord jälle
igatseda vabariiki

(kogust „Olla luuletaja“ lk. 42-43)
*

Suur väljanäitus
teleesilinastus
otseülekanne

venemaalt
krasnojarski polk lennudiviis lenini nim dessant pihkva näitlejad
endised maalrid tehnikud filmioperaatorid ärahirmutatud
noored poisid vanad mehed moskva tsirkusekooli
klounid lõbusal väljasõidul
moskva suure teatri tehnikud kaevikus suitsetamas
ootavad söögiaega paks peenike paks kellegi isa üks ehitas maju
üks ehitas sildasid vedas saiu poodi kasvatas lapsi üks on joodik
laip peenike paks paks paks paks paks

teisel pool eestimaa jõhvi tapa kuperjanovi
endised it-mehed mõned väiksed nõunikud nato
luuletajad kirjanikud torulukksepad üks elektrik

peenike peenike paks peenike paks peenike paks paks paks
paks paks paks vana vigane noor peenike tudeng sõdur autojuht
haavatud
kellegi isa onu vanaisa peenike
laip peenike vigane peenike jõgevamaalt põlvamaalt
tallinnast laip kärdlast saaremaalt tallinnast laip tallinnast sõlest
laagrist
mustamäelt sõpruse puiesteelt üks on naisepeksja

üks on virumaalt üks kardab ühel on väsimus ühel on ükskõik
üks tahab surra ühel on palavik üks on haavatud üks plaanib
ära karata üks laseb vaid pilvi (see olen mina) üks on leitnant
üks saab varsti surma ühel oli eile sünnipäev
ühel on kirjad taskus üks jõuab kord koju

tuleb vägev andmine
kes võidab

(kogust „Olla luuletaja“ lk. 55)
*

Seistes rannas ja oodates sind
tuul on läänest pilved tulevad õhtuks

mina näen küll
saksamaa on seal rootsi gotland

saksamaa taga prantsusmaa ookean
ameerika new york san francisco

ookeani taga
hiina venemaa eesti

ma näen küll ennast selja tagant ootamas sind

mina näen küll
on üks maailm
ühed inimesed
üks loodu
nagu ühe õunapuu õunad

üks planeet
üks sina ja ennast ootamas dirhami mererannas
ootamas sind ja õhtut millal sa jõuad mu juurde
üks maailm

(kogust „Olla luuletaja“ lk. 20)

*

Loen 11. sajandi jaapani luuletusi
kõik armastusluule meenutab mulle meid

õhtuid sinu pool

iga suhe jätab jälje
ma kannan sind elu lõpuni endaga

sinu jälg mu sees
nagu krand kanjon
nagu vaikne ookean
nagu mu majatagune mets täis piibelehti ja kuldnokki kevadel

päevadest ja öödest
jääb väheks
et olla koos sinuga

sada kevadet
sada suve
sellestki jääb väheks

kingiksin sulle kõik saared kui ma oleksin kuningas
juuli nimetaksin ümber sinu kuuks
oktoobrist varastaksin ühe päeva ja kaks ööd sinu jaoks septembrisse
et ma saaksin sinuga rohkem olla

sajandist sajandisse
armunud nii ühesugused

igal pool kus on inimesi
on armastus

kord arheoloogid leiavad ühe maasurnuaia

puhastavad harjakesega su luud

nad ei aimagi et mina suudlesin kord neid jalgu

et üks teine luukere armastas kord seda luukeret

(kogust „Muusa“ lk. 41-42)

*

Pesin pesu
tõin tuppa
sinu riided segamini minu omadega
särke on kerge lahutada
sokke tunnen
sokid särgid püksid
hoogsalt sorteerin sinu riided ühte hunnikusse
minu omad teise
kuigi võiks ka ühte kappi panna
ma tunnen sinu omad kõik ära enda omad
see ongi vist armastus
vahel kui mul puhast särki pole enam
võtan sinu omi
kannan neid
sinu lõhn minuga kaasas igal pool
see ongi vist armastus

(kogust „Olla luuletaja“ lk. 19)

*

Ma ei tea miks ma luuletusi kirjutan
sest ma ei oska enam teisiti

ma naudin sõnu
sõnades elamist
nagu ma armastan ka lugeda kaduda ära

vahel mul on tunne et kirjutan luuletusi sest ehitan seinu ja müüre
teen pesa endale sõnadesse nagu ööbik

anda kuidagi enda elule mõte
uskuda sellesse et ma elan

aga vahel ma kahtlen tõsiselt
miks üldse kirjutada
põletan käsikirju

aga siis kirjutan jälle
sest teised kirjutavad ja ma tahan ka

(kogust „Muusa“ lk. 18)

*

Pakkisin öösel Poeedirahu
kohvrisse
rebased mahajäetud majad
ja lesed
oma armsad lesed
ja koduküla surnud
sest neil pole kodu
nende kodu on seal
kus on mu kohvrid
mida ma taas lahti pakin
hommikuses udus
kus auravad suured põdrad
rebased koerad
vihmasajud
koduküla surnud
miks olete te mu meeles?

(kogust „Kustutamatud õhtud“ lk. 34)

*

Luuleraamatud:
„Poeedirahu“ (Ilmamaa 2008)
„Lagunemine“ (EKSA 2009)
„Kustutamatud õhtud“ (Tuum 2012)
„Olla luuletaja“ (Tuum 2017)
„Kui ma kord suren“ (EKSA 2018)
„Mees otsib naist“ (EKSA 2019)
„Muusa“ (Tuum 2019)
Senine proosalooming:
„Leskede kadunud maailm“ (Varrak 2012)
„Minu viimane raamat“ (Varrak 2014)
„Lumehelbeke“ (jutustus on ilmunud Vikerkaares 9/2018 ja kogus „Eesti novell 2019“)
„Vanapoiss“ (SA Kultuurileht, LR 17-18 2019)

Kaks intervjuud autoriga:
Larm, P.-R. „Olla luuletaja – see on jääda inimeseks“ Sirp, 23. veebruar 2018, https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/olla-luuletaja-see-on-jaada-inimeseks/
Jõgeva, S. „Andrus Kasemaa: „Vaesus võiks saada ideaaliks“.“ Eesti Ekspress, 28. august 2019, https://ekspress.delfi.ee/areen/andrus-kasemaa-vaesus-voiks-saada-ideaaliks?id=87190329
Väike valik arvamusi ja arvustusi Andrus Kasemaa loomingu kohta:
Õnnepalu, T. „Poeedi rahu ja armastus“ Vikerkaar 3/2009, https://www.vikerkaar.ee/archives/11812
Rummo, P.-E. „Autori uutmoodi uuestisünd“ Looming 4/2010
Haug, T. „Vanavarakoguja Poeedirahult“ Looming 5/2013, http://www.looming.ee/artiklid/vanavarakoguja-poeedirahult/
Ross, J. „Poeet suure P-ga, Lumehelbeke suure L-iga“ Keel ja Kirjandus 5/2015, http://kjk.eki.ee/ee/issues/2015/5/643
Sauter, P. „Arvustus. Sõda ei anna luuletajatele rahu“ ERRi kultuuriportaal, 27. november 2017, https://kultuur.err.ee/644675/arvustus-soda-ei-anna-luuletajatele-rahu
Korp, H. L. „Inimeste maailm ongi kole“ Vikerkaar 10-11/2019
Mesikäpp, I. „Andrus Kasemaa suur saiategu“ Looming 11/2019, http://www.looming.ee/arhiiv/andrus-kasemaa-suur-saiategu/

Ülevaate koostas Mai Põldaas, novembris 2019

Püsiviide Lisa kommentaar

Øyvind Rangøy

5. dets. 2019 at 2:54 p.l. (Nädala autor 2019) (, )

Pildiallikas: http://www.sirp.ee

Øyvind Rangøy (1979) on norra tõlkija ja luuletaja, kes on avaldanud ka algupäraselt eestikeelset luulet. Rangøy on Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 2018. Aastast 2000 õppis Rangøy Tartu Ülikoolis eesti ja soome-ugri keeleteadust, lõpetades õpingud 2007. aastal cum laude. Seejärel õppis ta Volda kõrgkoolis magistrantuuris norra nynorsk’i kirjakultuuri ja sai magistrikraadi 2012. aastal.

2007. aastal sooritas ta Norra vandetõlgi eksami. Rangøy on tõlkinud norra keelde Eeva Pargi romaani “Lõks lõpmatuses” ja Meelis Friedenthali romaani “Mesilased”. Norra keelest eesti keelde on ta tõlkinud norra luuletaja Knut Ødegårdi luulet, mis 2018. a ilmus valikkogu “Olin imiku nutt varisenud keldris” näol. 2019. aasta märtsis avaldas ta alguspärast eestikeelset luulet sisaldava luulekogu “Sisikond”. Sisikond olevat tema enda sõnul olnud esimene eestikeelne sõna, mille ta ära õppis.

Betti Alveri kirjanduspreemia 2019 luulekogu „Sisikond” eest võitis Øyvind Rangøy.

Luuletusi kogust „Sisikond”, Vihmakass ja Kakerdaja 2019.

Mehe lõhn oli kala, naisel laut:
mõlemal higi.

Käed olid neil, õhtud,
kui küünlad ja ööd.
Oli kastene rohi,
silmapiir hall.

Ja sai hommik,
neljas päev

Joonistus

Joonistan sulle saare,
soolast ja sooltest tõusnud,
juured kajakasitas

Talu joonistan sulle:
laidudel pisike kari,
lapike mullata maad

Joonistan laeva, õhus on sõda, tekil on mees:
põlvitab vaikses palves
mustade aukude vastu

Taevas tumedalt seilab,
tuled kustus.
Joonistan kaardile joone,

kus ta on ajas olnud.
Nüüdseks kuunariks saanud
kauges sadamaudus

Selle ma lehele joonistan sulle
ja lasen sul voltida
laevaks

Kusagil Euroopas

Ühel pildil oleme kahekesi.
Ma vaatan üles, sa vaatad mind. Meie taga
on keegi pommitanud kirikut.

Ma pildistan akna kremooni.
Kusagilt, Euroopa keskmest
seestpoolt katkiseid aegu

pudeneb vaevu loetavat valgust

Väljaspool keelt

Teise keelde juurdumine on tagurpidi abiellumine: üks saab
kaheks lihaks, kaheks hingeks. Asjade selline käik on teatud
eeldustel valus, imeline ja vältimatu. Seesmiselt kaheks
jagunemine on üllatavalt kiire protsess.

Kes ma olen väljaspool keelt? Kas üks nendest, kunagi
vanemate vanemate laotud kividest, marjapõõsaste kaitseks?
Kas valguse langemise nurk merepinnale? Kas üldse?

Kas äkki ainult see, kes näeb und?

Elavate koor

Tühjendasin vana maja surnud kärbestest. Üks nendest osutus
täiesti elusaks ämblikuks, kes ennast surnud kärbestega
täidetud peost avastades kõvasti kohkus.

Laipadega väljudes läksin vahtra alla. Sumisesid, ümisesid,
lausa laulsid sajad, kui mitte tuhanded tiivulised. Tegelikult ei
tea, võib-olla ka ainult kümme – kuid selline oli putukate laul,
et ma nende surnud sugulased peos, jäin kuulama ja kuulama,
seda meeletut elavate koori.

Siis nad saabusid. Šveitsist tulnud turistid osutusid Iraani
üliõpilasteks teel Trondheimi robootikakonverentsile.
Ma näitasin neile lõkkekohta ja seda laidu, mille juures mu
vanavanaisa ja tema isa läksid tormisel jõulueelsel ööl paadiga
ümber ja veeretasid öö läbi kive, et ellu jääda. Ja sellepärast
olen siin, rääkisin neile. See oli nende esimene Norra lugu.

Soovisin head siinviibimist. Kaugenedes jäin taas kuulama
elavate meeletut koori.

Palve

Jumal, ma enam ei tea, kas
suudan sind kinni hoida.

Nüüd nagiseb sinus. Tohutud tarindid kõiguvad,
kõdunevad orbiidid, Jumal

ja mina seisan praguneva tammi ääres
kõik näpud hõivatud – mina, Jumal, ei tea,

kes su selliseks ehitas, sina,
kes sa nagised, nagised – inimene

oma näo järgi, nagu sina
lõid varem ka tema

ja hõõguvast suitsust pilved söövad nüüd
tähtede riismeid, elektrimastid langevad

ja mina ei suuda sind hoida, Jumal,
nüüd pead hoidma mind

Mõte

Et minu monumentaalne rumalus nii harva ilmsiks
saab
hävitaval moel.
Et see on ehk heast tahtest.

Et paljud ehk siiski on targad.
Et paljud ehk istuvad rohule
vaatavad mööduvaid pilvi
ka enda ja päikese vahel
rusikaid puhates, vehkimata.

Ja et selles vaikuses, täis kõikehõlmavat rahu
ei tea ma midagi

varasemast veidi ausamalt

Meri

Sest nõnda see mõnele on: Me kanname endas tunnet, et
tõelist rõõmu kogeme ainult kandes leina kaasas.

Välja me seda ei näita. Rõõm on näha, vaimustus on, argi-
huumor, lihtsa nalja leidmine absurdist.
Väliselt meenutame igavesi optimiste.

Selle kõige all on meil kurbus. Mitte nii nagu klouni
pisarad maski taga, ei, teistmoodi on: sest rõõm on siiras,
etendust pole.

Ja ega meil pole teistest halvem elu, üldse mitte.
Pigem vastupidi.

Ei, selle kõige all on kurbus kui meri. Kui see, milles me
ujume, lõputu, soolane, lainetav meri, mis alati võtab
meid vastu:

Et lein kannab hoopis meid. Ja kui me oleme rõõmsad,
tõesti rõõmsad, on see kõik üks mõte.

Rahnud

Nad tulid mõnikord mäest alla.

Mitte tihti. Kaugeltki mitte, siin elati. Öösiti magati üldiselt
õndsalt või siis olid mured teised.

Ent mõnikord tulid nad mäest alla. Nagu oli kunagi tulnud
see rahn, mis maja taga kõrgub. Kindlasti tohutu hooga,
täpselt sellise nurga alt, et maa teda haaras, oma embusse
kinni. Ja sinna ta jäi.

Mitte nii nagu need, mis mitmesaja meetri sügavuse
fjordi põhja vajusid.
Ei, see rahn jäi.

Tema seltsilisteks said pihlakas ja õunapuu, teda kattis
niiske sammal. Tema alt jooksis läbi maa-alune oja
teel fjordi. Ise ta enam ei liikunud. Oli sammaldunud
sõbralik hall onu ja lastele saladuslik saar.

Aga mõnikord siiski, mõnikord väga harva,
kui mägi paugutas, puud liikusid ja graniidi kuiv lõhn
oli kaugelt tunda, rääkis ta teist keelt. Siis kuulasime.

Kiviks

Kõik me muutume kiviks. Kivikõvaks või kiviks kui magma,
mis voolavalt susiseb kohtudes veega ja tardudes sünnitab
elu. Tekibki lind, tõuseb õhku ja lendab ja seilates näeb, näeb,
toit on see kaugel ja kandes seda, mis sajab maha, sadades
väetab uut, kui vihm, kui vihm.

Kõik me muutume kiviks. Vihma sajab ja sammal on sammal
on meie. Sügavast taevast see imelik mõte maandub kui
hõljuv sulg. Muusika. Kõlab kui vool läbi adru ja rohekalt
valendab, valendab. Tõusebki raud. Tõusebki raud kui
kohutav hiid on tuli on sõda.

Kõik me muutume kiviks. Päikese käes, pragune, purune,
liivana vihmaga jookseme ära ja alla ja vooluga vooluga
alati vette ja mullasse mustavalt auku. Ei iialgi ole rahu
ruumis, kus sõna on piir. Mis murrab, mis purustab, viib läbi
öö ja alati päike, pimedus päevas ja kivis.

Koju

Enamik asju meelde ei jää.
Enamik asju, mis meelde jäävad, tulevad hiljem meelde,
ootamatult, võib-olla, või olude sunnil.

Mõni haruldane asi on meeles juba siis,
kui ta sünnib.

Seitse aastat tagasi oli onu Klausi sünnipäev.
Olin just tulnud teisest riigist.
Ja istudes seal, vanas majas tortide, kohvide ja sugulaste vahel
haarasin hetkest kinni, kui kingitusest:

siin on minu sugu, aeg on nüüd. Ei midagi suurt,
on kohv ja vahvel ja vahikooretort, katkine tapeet,
seintel laevad ja näod.

Kuid mina olen majas, mis on siin, kus on inimesed, elusad,
kus kõik, mis kunagi minevik, mälestus ja kauge unelm
on vaikselt praegu siin. See ei saa kesta,
kuid kestab,
sest hetk on igavikku ankrusse heitnud.

Sellest sai ta viimane sünnipäev,
ma teadsin kuidagi ette.
Kuid selline päev pidi olema,
üks päev, et koju jõuda

ja päev, et koju jõudnuna
edasi minna

Link
Raimu Hanson, Betty Alveri kirjanduspreemia võitis norralane, Tartu Postimees, 23. november 2019,
https://tartu.postimees.ee/6833329/galerii-betti-alveri-kirjanduspreemia-voitis-norralane

Püsiviide Lisa kommentaar

Liisi Ojamaa

7. nov. 2019 at 7:00 p.l. (Nädala autor 2019) (, )

Foto: Marko Mumm

Liisi Ojamaa (Katre-Liis Ojamaa, 26. veebruar 1972 – 8. oktoober 2019) oli eesti luuletaja, tõlkija, kirjanduskriitik ja toimetaja. Eesti Kirjanike Liidu liige. Tuntuks sai ta juba debüütkoguga “Lõputu juuli”, mis kuulus kogumikku “Luulekassett ’90”.
Ojamaa tõlkis üle 60 raamatu, peamiselt laste- ja ulmekirjandust inglise keelest. Tema luuletusi on viisistanud ansamblid Toojalind, Lunatic Asylum, Anarch, Taak, Tuberkuloited ja HU?. Ta töötas ajakirjanikuna Õhtulehes, tõlkijana Eesti Õigustõlke Keskuses ning toimetajana ajakirjas Maatriks.

Luuletusi kogust „Ajalaulud”, Varrak 2011, lk 5; 9; 10; 14; 26; 28; 33; 53; 66; 76.

SELGUSEAJA LAUL

Mul on hirm mõne tunde lihtsuse ees,
sest lihtne on wääramatu.

Tema järsus & rabawas selguses
pole tulemus määramatu.

Weel ühte ei oska, weel teist ei tea.
& sel tundel on tumedad tiiwad.
Aga kuni me kõike teadma ei pea –
& mis sellest, kui teamegi wiimaks?

Kaotab tähtsuse tänaw, kuid laulab linn.
Kolm sõna kuluvad pähe.
Ma armastan sind.
Ma armastan sind.
Siit ma tagasi enam ei lähe.

2010

Waixelt wabaneb walgus.
Pisut pikeneb päew.
Lumel on särawad silmad.
Unel on kutsuwad käed.

Lõpule järgneb algus.
Seegi on, nagu peab.
Tulgu me taasloodud ilma
kaasa kõik kogetud hea.

On jälle kewad. Jälle sama kewad.
Nahk õhuke & meeled ripakil.
Weel pole soe. Weel pole üldse päris,
weel wäga külm on nina pihta kukkuw tilk.

On jälle kewad, jälle sama kewad
& laulab kiitust talle kõrgex tõusnud päew.
Kui me ei tea, siis teawad meie kehad
& näewad liigutused, kui me ka ei näe.

Ta tuleb tasa. Tuleb õige tasa.
Nahk õhuke & meeled ripakil –
las päike laulab oma jõudu lompi maha,
las kaswab hange tagant lill. & lill. & lill.

& kui me kohtume, siis, palun, ära päri,
kas mina tean wõi mida mina teen.
See on mu enda walik, wabadus & äri.
Ma pole walinud. Ei, mitte seda weel.

Ta waatab alla läbi lahti taewa
& tal on paganama läbitungiw pilk –
& siin ei ole kurbust, pole waewa,
yxkõik, kui külm on nina pihta kukkuw tilk.

Yx mööda minnes mulle andis anemooni.
Wist tõesti kewad. Palju muud ei soowi.

Aeg libiseb yle sõrmede nagu soe kiwiklibu. Kewad
on peaaegu kohal. Lapsed & linnud, autod & koerad, tuules
silmisse pihustuw liiw. Lihtne, nii lihtne.

Wäga aeglaselt õhtusse niriseb päew: walgus
kõlab taewaserwades tundide kaupa. Inimesi
maailmaserwades, maailmasydames, tema
järjest soojemas rahutus rytmis on palju: päikesepalju
kilkab meid kewade kergetel kätel.

Elada, sellex korrax jälle
elada, unistamata & uskumata
elada, kuni unenägudest
kaswab wälja leegitsew leebesilmne
unustus pyhkima tolmustelt teedelt me jälgi.

***

Rosinale

Sina olid, Sina oled ime.
Põimisime aknalaual sõrmi.
Nemad arwasid, et rääkisime.

Tookord oli armastus weel õrnus.
Kehadel ei olnud palju wahet.
Linna kohal hõiskas taewa kõrgus –

Mäletan & jäängi mäletama
kitsa kõhu walendawat wõlwi
kahtluste & alkoholi taga.

Wääramatult tulewikku kulgeb
keha ajas, kysimata tahet.
Jälle uxe naeratades sulgen.

Sina olid, Sina oled ime.

MA TEAN KYLL, MIDA MA TEEN

Seal, kus sõnad karjuwad mu sees kajakaparwena
wõi mahasalatud jõena lõhuwad myyride juuri,
ma seisan, kunagi mitte yxi,
aga ainsa häälena hämaruses,
ainsa leegina waikuses.

Sirutan käe –
lõikuwad maailmad puhkewad minu wiipest,
jalgade all laulab maa minu läbiminekut.

Kättpidi teretab tyhjust.
Hirmule naeratab näkku.
Selja taga on kiwide soojus,
weel peaaegu minemata päew –

& ma tean, mida ma tegin,
mida ma äsja tegin,
& ma tean, et see oli õige,
sest teisiti saada ei saax.

LAENATUD AJA LAUL
Jürgenile
Ma pyydsin seal hoida päikesest
& sooja asfaldi lõhnast,
kui need lillakad wõsad õitsesid
tyhermaal Linnahalli taga.

Ta murdis yhe neist õitswatest,
et kinkida mulle lille –
selle suwe tulises sydames
me olime korrax koos.

Aga tuul on ju juba jahe
& kui yxkord kohtume jälle
seal hämaras pärnade all –
meie päikest ei mäleta keegi.

& siin, kui sygisepäikene
wiimast korda wist proowib soojust,
jälle õitseb see lilla wõsa.
Sest mu sõõrmetes lõhnab nii.

MÄLETAMISAJA LAUL

Tookord
kaswas siis karikakraid
& männid lõhnasid waigust.

Waatasin ainiti
oma tolmuseid jalgu, taibates,
et mind ei wõetagi kaasa.

Mul kästi kylalistele
klaverit mängida; laual
murdis kristallkauss talwepäikese kiiri.

Sa näitasid mulle keelt,
aga pärast tõid mulle sõstraid
mu oma vanaema aiast.

Lastena meeldis meile seigelda
mahajäetud majades; wähemalt waremeid
oli meil rohkem kui kyllalt.

Sellest mõttest
ei julgenud ma rääkida
isegi oma pinginaabrile.

Linnud laulsid nagu segased
warakewade öös; Sa ytlesid, et need on
musträstad; ma uskusid seda ka.

Paari läxid nad suwel,
aga kas sellel wõi järgmisel,
mina ei mäleta enam.

Ma ei suutnud
Sind sylest panna; kolm korda päewas
lugesin yle su wäikesed sõrmed ja warbad.

Sadas wihma,
paduwihma; ma jooxin end hingetux,
paberid põues warjul.

Sinu lille
panin raamatu wahele, aga
raamat läx kolides kaotsi.

Sipelgad sebisid yle me säärte; päikene
wõttis hästi; maasikad
olid juba peaaegu walmis.

Sa olid nii uhke,
et oskad jalgrattaga sõita; ainult minul
ei läinud meelest su marrastused & muhud.

Lapsed magasid juba,
aga mina istusin ylewal,
just nagu ootaxin Sind.

Kui nad ytlesid, et sõda on lahti,
oli mu esimene mõte: kui kahju,
et mul on, kelle pärast karta.

Uxe wahelt
tuli kõigepealt palju päikest;
alles siis tulid Sina.

Läxime varakult; tagasi waadata
kumbki ei tahtnud; seal polnudki
muud peale udu.

Meie ajal
selliseid asju ei olnud; sellistest asjadest
meie ajal ei räägitud.

Yhe sõrmuse eest
kinkisin oma elu mehele,
keda ma yldse ei tundnud.

Mere ääres
oli taewas kuidagi kylmem,
Sinu silmade wärwi.

Naabritega
me läbi ei käinud;
nad ei osanud meie keelt.

Link oli katsudes jahe;
peast käis weel läbi, et appi,
poisid ei wõtnud ju kindaid.

Päike paistis
& ma istusin põrandal: ma
ei usu, ei usu, ei usu.

Waatasin Sind yle laua:
kaste, kartulid, kahwliga käsi,
Su pilk aina taldrikus kinni.

Alles pärast, kui Sina juba magasid,
tuli mulle meelde,
et ma olen abielus.

Õhtud tulid järjest warem; õhtuti
oli kuidagi waikne; isekeskis
ei rääkinud me enam palju.

Tydrukud wõtsin
surnuaiale kaasa; naisterahwal
on sinna nii kaua asja.

Sirelilõhn
oli sama; ainult mina
ei jaxanud enam joosta.

Lõpux sõitsid nad ära;
mina & kass, rohkem hingelisi ei jäänud;
alustasime siis otsast.

Wõta, sul on ehk waja:
paps olla selle tooli
oma kätega teinud.

Tuba jäi järsku kitsax
& mure su silmis
ei teinudki enam haiget.

Mõtlesime kyll,
et wõtame memme enda juurde,
aga Jumal jõudis ette.

***

Mõnes pilgus on päästmatult peegel,
mõnes sõnas paberi peal,
kõigil teadlikult kõnnitud teedel,
igas täpselt rihitud reas –

Hoia, hoia mu sammu
Sina, kel ehk on siht.
Ma ise wist liiga ammu
nii pelgasin julgemist,

et näkku wärwitud naerust
saigi minu tõde & usk.
Siinpool kõiki kesteabmillexaegu
tahan mõista.

& lunastust.

***
Meile ei antud teistsugust elu.
Meile ei antud teistmoodi aega.
Kyllap me isegi tegime wigu.

Lahendus lainetab loojangutaewas,
kutsub & hoiatab: ära weel tule.

Aastaid weel sätime minekule.

Seni elame endiselt lahku.

Elame mööda.
Elame yle.

Luulekogud

“Lõputu juuli”, Eesti Raamat 1990
“Myyrid & wärawad”, Perioodika, Loomingu Raamatukogu 1993/13
“Lootus”, Varrak 2000
“Ärasaatmata kirjad”, Varrak 2002
“Jõgi asfaldi all”, Varrak 2008
“Ajalaulud” Varrak 2011

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »