Karl Martin Sinijärv

20. jaan. 2017 at 3:21 p.l. (Karl Martin Sinjärv) (, )

Foto: Sven Arbet

Foto: Sven Arbet

Karl Martin Sinijärv (1971) – eesti ajakirjanik ja luuletaja.

Luuletusi kogust „KMSX: kuidas öelda”, Näo Kirik 2016, lk 20; 24; 25; 35; 36-37; 42; 47; 49; 52; 53; 55.

Peas veidi logiseb täna.
Olen niigi nii paljudes asjades küllaltki oskuslik eksija,
alati ei mäleta, mis aasta käimas on,
või kas armsamal oli bipolaarne häire või anoreksia,
samuti võib, mõeldes toidule,
pilk raamaturiiulit mööda pekselda hoopis –
jep, see oli buliimia –
mida iganes. Lükkan rõduuksel kardinad eest,
lähen longin keldrisse, toon puuliimi ja
teen need riidekapi liistud korda,
vineer ripendab, sukki lõhub ja teinekord
isegi õhemaid pükse.
Hea rahulik päev, arvutit lahti ei tee, telefoni lahti ei tee,
ja asi ei ole ju aparaatides üksnes,
iseennast ei või lahti teha, vähemasti mitte igaühele
ega igal ajal, võibolla mõnele Kalamaja tüdrukule
või hämaraliigi saadikule ehk alati,
ja nendestki päästaks vaid rammusamat sorti hädavale,
udutule mis läidaks segasemas aegruumis
nii kuningale kui ka kodutule. Kindlasti aga sinukesele ja minale,
kui me hästihoolitsetud minevikud nirisevad
aimatavas lõkkekumas salarajaks sängi siidilinale.

´´´´
Sõber, tule, sinu õla najal tahan nutta,
jäta viin ja naised, õkva minu manu tõtta.
Sinu teise õla najal tahan jälle naerda,
tule ruttu, ära ütle, et sul pole aega.
Aita heita hellad lilled armastuse hauda,
aita leida lein ja vein ja katta peielauda.
Ööd on lühikesed veel, kuid pidu kestab pikalt.
Hästiröstit südame sain Kalamaya plikalt.
´´´

Ma olen kõigest kaja, aga sul on tõesti hääl.
Ma tajun, et me jalutame õhukesel jääl.
Me teeme samme häid ja teeme pahu ja mis sest.
Oma armastamisvajaduse rahuldamisest
võib teha kõrget kunsti, kuid instinktid madalad
meid sotsiopaatseis võrgustikes jahuks jagavad.
Saab jahust ökokrõpsusid või küpseb pulmatort,
on minu asi kindlustada, et vaid kõrgem sort

jääks lahetuulde puhuda, kui kõik on ükskord tuhk
ja väiksest müksust südamesse mäena kerkind muhk.
´´´´
sa panid mu põlema
hingasid mind sisse
tõmbasid mind

hindasid mu aroomi ja maitset
võtsid väikese lonksu
siis suurema
jõid ausa janu ja teisegi
joobusid minust
jäid pildituks
ahastus teinuks kassile au

sa neelasid mind ketaste kaupa
puuderdasid minuga nina
me käisime üheskoos reisidel
võõrad meil polnud ei pilved ei põrgu

olen sõltuvusttekitav
tervistkahjustav
keskpikas perspektiivis surmav
vana hea halb harjumus

palun jäta mind maha

´´´´

tahtsin kirjutada
kaur riisma pikkuse luuletuse
aga ei tulnud välja
kohe kui kaela kandma hakkas
kasvasid luuletusele kaur riisma vurrud
mis ei lisanud pikkust vaid pentsikust
aga size does matter you know
and style
kui oled kord
säherduse sihi seadnud
try walking in my shoes
muigas kaur koos dave gahaniga
ja kadus pilkasesse õhtusse
ei kosta ei samme ei kilkeid

mõtlesin siis kirjutada lihtsalt
eesti kõige pikema luuletuse
see peaks ju juba määratlusjärgselt
olema vähemalt kaur riisma pikkune kaa
aga nännännää-nännännää
tühjagi
vanarahvas tõmbas taskust kalevipoja
osutas tömbi kardulamullase pöidlaga
otse kirjandusmuuseumi suunas
kus janika kronberg valvab jakob hurda varvast
ja teisi pühi reliikviaid
kus keldrid on täis kuue tuhande aasta kuldvara
tõenäoliselt ka koltunud sügislehti
aga päris kindlasti lebab seal eesti kõige pikem luuletus
lootes et keegi teda kunagi läbi ei loe
või vähemalt lõpuni
mõnes kaalukategoorias lihtsalt ei võistelda
ainult kunnus võistleb kõigis
ja kõik võistlevad kivisildnikuga
kahjuks võidab alati sport

okei siis
tuleb teha eesti ja üleüldse kõige pikem haiku
kogenud värssmaakri käes kukepea:

kuus kilomeetrit
ja sada kakskümmend üks
meetrit pikk haiku

teadaolevalt on kuuesaja kuuekümne kuue meetri
maagiline piir seni ületamata
haikukirjutuses vähemalt
aga sama teadaolevalt astuskleb hämarikuvööndist avalile
tundmatuks jääda sooviv kolleeg
ja kirjutab naksti veel pikema:

mustmiljon aastat
üksteist kuud kolm päeva ja
minut pikk haiku

siin ei ole midagi õmmelda
kujutlusvõime piirideni on tee kauri luuletusest pikem
iga könn võib köhida nii pika haiku kui tahab
sonettidega pole mõtet proovima hakatagi
jürgen rooste uuendas sonetivormi põhjalikult
juba oma kõige esimeses raamatus
ta on nüüd määratud lõputa otsingule
´´´´
Miks, pärgli päralt, vaimust vaevat vaim
praevardas härgi keerutama pidi?
Triumfipärjun veel, ja rikkain rüin.
Vaim, küpsest rümbast kuuma kondilüdi
luristamas? Grillikapten vaim?
Ei mõttemõlk see häim, ei ülevaim,
vaid otse öeldes veidi idiootne.
Kuid, sõber, lootkem, et on aru peidus vardas
ning vaim ei seila öhe, varras pardas.
´´´´

Kristalselt
Meil on üks suur kristallist salaraja
ja keset saali museaal
ja nurgas raal, mil puudub traat
ja raali taga bürokraat,

kes on kui tubli automaat
ja vabal ajal tore taat
ning teab, et tema museaal
on tähtsaim ese Eestimaal.

Aga Eestimaa on lukku pandud,
Kalevipoeg on kammitsas,
ümber saali vohab sõge
eksponaat ja eksponõges.
´´´´

Härgamisi (dadaa)
Häda ajab härja üles,
Jupiteri kaa.
Tähesäras on hästi ülev
hädasid õiendadaa.

Väike veis ja vägev jumal
jäävad öös vestlemaa.
Sula luule kullakuma
katab magava maa.

Lumest, vihmast ja linnatahmast
taevani tõuseb bluus.
Vaimutoidule avaneb pahmast
tallava härja suu.

Imetabase hetke harda
öine ilmutus loob.
Jupiter ulatab vaimu ja varda.
Teadagi, mida teeb loom.
´´´´
Tao-tao
Tao trummi nii, et möirgab nahk
ja ole nagu lumesahk,
mis lükkab puhta puhtaks tee
nii rokile kui rokale.

Sa pista laulu sisse hing
ja tuliründ ja rütmid ning
üks väike kurikaval kratt.
Sa hoia ikka kõrgel latt,

et lati all saaks karelda
ja maailm, see saaks paremaks.
´´´´
Kui on
Kui sul on lugu, siis räägi ta ära.
Muidu ei lase ta magada.
Südamlik sõnum toob silmisse sära.
Jutud on selleks, et jagada.

Tõhusa sõnaga lõbusalt lajata,
targa ja teadjana tasaselt toeta.
Kui sul on lugu, siis tule ja pajata,
elamust elavatele poeta.
´´´´
Me küpsetame
Suure inimese taga
püüa näha seda last,
kes ta kunagi on olnud
ja mis nüüd on saanud tast.

Väikse inimese juures
vaata, kelleks kasvab ta
ja kas vahest nimelt sina
mõistad teda aidata.

Tulevik on alles tainas,
ahi alles soojeneb.
Et seal ahjus pole vesi,
kuumalt küpsetame me.

Loomingut
“Kolmring”, 1989
“Vari ja viisnurk”, 1991
“Sürway”, 1992
“Neli sada keelt”, 1997
“Poissmehe kokaraamat”, 2000
“Towntown & 28”, 2000
“Artutart ja 39”, 2002
“Krümitor 0671”, 2011
„KMSX: kuidas öelda”, Näo Kirik 2016

Püsiviide Lisa kommentaar

Silvia Urgas

20. dets. 2016 at 9:07 e.l. (Silvia Urgas) (, )

Silvia Urgas (1992) – eesti kirjanik ja kriitik. Betti Alveri auhinna laureaat 2016.

Luuletusi kogust “Siht/koht”, Elusamus 2015

jäljekoer

sõpru kaotada on lihtsam
kui neid üles leida
mõtles jäljekoer
ja võttis kaheksanda vaba päeva sel nädalal
aeg ei loe
vaid vaatab kordussaateid
lõhn on ninas uni silmas
ja maailm liputab nagunii
iseenda
iseenda saba eest ei põgene
ma ei ole maailma naba
ei ole
aga ikka pisut rohkem kui too
kes minu taga
pisut rohkem
kui iseenda saba
sõprade jäljed kaotasin
kui hakkasin jätma iseenda omasid
auh
kaheksa vaba päeva
ja saba
mul ei ole miskit viga
peale selle et olen koer
mõtles jäljekoer
ning seegi
oli vaid pooleldi tõsi

 

maailmaruum jms pisiasjad

kui autorattaalune tsunami kerkib mu mantlini
gaasiahi hukkab järjekordselt neli verivorstikest
ja peegel kiilub mu pilti näidates meelehärmist kinni

olen üpris kindel et universum vihkab mind

kui valgusfoorid lähevad mind nähes
kadedusest roheliseks
raamatud kukuvad tähestikulises järjekorras
põrandalt riiulile
ja jõuluvana unustab minult salmi küsida
päästes nii kogu pere
õhtu seitsmendast „tasa-tasa” interpretatsioonist

olen veendunud et universum armastab mind

aga kui mu maja pole minuta mujale kolinud
voodi end südant rindu võttes ise üles teinud
ja ema rõõmustab
et ta lapsest on lõpuks ometi mõistlik inimene saanud

kardan et universumil
on tegelikult minust päris ükstapuha

kui päikese ümber ei tiirle enam
parv andunud taevakehi
luuletajad ei puhu elututele objektidele hinge sisse
ja langevat tähte nähes pigistavad härdamadki
silmad kinni

olgu siis universumi kord tunda
kuidas kellelgi pole temaga tegelikult ühtegi plaani
ja et siplevad jalakesed ta kuklal
on inimeste raskus
mida ta ei pea enda kanda võtma

las ta paneb õhtuti
järgmise hommiku riided toolileenile
ja mõtleb iseenda lõputuid hambaid pestes
kas temast hoolitaks rohkem
kui temagi hooliks

las universum näeb unes oma vanaema matuseid
ja ärkab
nuttes minu akna taga vihma

anne

annelinn on jumalate linn
täiuslik vaid pilvepiirilt vaadates
sümmeetriliselt komponeeritud
kahekümnenda sajandi colosseum
lõuna-eesti küngaste suurteos
aga seda ainult ülalt

all sagime meie
saamata kunagi aru
millises täiuses me elame

all otsime meie valelt tänavalt
õiget majanumbrit
ja togime katkiseid uksi põlvega
ealeski nägemata annelinna kosmosest

milline imeline raiskamine
parkimisplatside ja vaibakloppimispuude embuses
tänavail mis vahetavad iga viie paneeli tagant oma nime
lossides kus inimesed kuhjuvad üksteise peale
jõudmata kunagi päriselt tippu
milline imeliselt raisatud anne

 

andromeeda

ma võin juhtida varvastega lennukit
või nihutada hammastega paigast rekka
ja saada nende tegevustega rahumeeli sõba silmale
ma ei pea luuletuis kirjutama

kirurg võib südame lappida neljajalgse trohheusega
ja kassapidaja maisihelveste asemel täisriime müüa
aga kui ma luuletusi kirjutama ei pea
siis milleks mulle üldse pea
mida pöörata
kui maailm end hauas veel viimast korda keerab
sest keegi võttis jälle ta nime suhu ja elas seejärel
rahumeeli edasi

justkui kirjutamine oleks täiesti normaalne asi mida teha
kui andromeeda udukogu ja linnutee kokkupõrkeni
on jäänud tühised neli miljardit aastat
mille jooksul ei valmi
riigi kahe suurima linna vahele
uut maanteedki

justkui poleks ühtegi paremat viisi
kuidas takistada kodugalaktikat ja udukogu
teineteisest läbi sööstmast

neli miljardit aastat ei ole mingi poejärjekord
mida ära oodata ei jõua
neli miljardi aasta pärast võivad inimesed armuda
just päeval mil andromeeda surub end vastu maad
ja siis on minu süü
et ma kirjutasin nende päästmiseks
vaid ühe luuletuse
tillukeses surevas soome-ugri metsade keeles

ega ehitanud riigi kahe suurima linna vahele
uut maanteedki

 

baxter dury

ma muretsen iga päev maailma pärast
või siis lihtsalt enda
ma ei saa vahel aru
kumb on kumb
minus elab seitse miljardit inimeste
ja maailmal ei ole midagi selga panna
ja maailm kardab iga päev
et äkki saab ta otsa
ja minul on täiesti suva

või oli ikka vastupidi

vihkan seda kevadist
elus olemise tunnet
kui nii kangesti
tahaks veel mõned nädalad
peituda külmade seinte vahel
ja end vabandada väliste teguritega

ma ei ole veel valmis maailmale näitama
et ajal mil me kohtunud pole
olen jäänud samasuguseks

nagu klassikokkutulek
veerandsada aastat ajast
mil kõik veel arvasid
et neil on tulevik
ja ma olen ainus
ilma uue soenguta

inimene kannab endaga kaasas
kuni kakas ja pool kilo baktereid
nendega saaks tõita suure supipurgi
arvasin et palju rohkem
ma olen pettunud

 

näpunäiteid kirjanduskriitikule

paar nõuannet algajale
või kogenud väsinud tülpinud
kriitikule

kes vahib mittetäituvaid tähemärke
ja kirub miks ei arvusta ta hoopis
popmuusikat
millele keegi nagunii leheruumi ei anna

ma mõistan
kui kasutad paar korda sõna
naisluuletaja
ma annan sulle andeks

aga mind ainult mu soo tõttu
teiste naistega võrrelda
oleks ka nõme
internetis on nüüd inimesed
kes sellest aru saavad
ja su avalikult ribadeks tõmbavad

kui tahad öelda halvasti
siis ma ei saa muidugi aru
miks sul selline idee
üldse pähe tuleb

ma leian
su pimedal tänavanurgal üles
kui poekottide vahel vaarudes
koju komberdad
ja võtan su käest

ja tõmban su selle

liiklushuligaani tee pealt ära
kuhu kurat neil nii kiire on

juba veerandsada korda
on aastale lisatud veel üks sekund
sest keskmine päev
on pisut pikem
kui meile koolis õpetati

sest maakera ei koti
ümmargused numbrid
ja aatomkellad
ja inimesed üldiselt
ja uusaastad
ja jäägita jagamine
ja minu raamat

ütle seda oma toimetajale
ja mõtle
et google lisab seda sekundit jupphaaval oma kellale
juba praegu
iga päev väikese tilgakese kaupa

ning meie ei saa aru
kui lühike võib üks a e g olla
pigem isegi ae
ae kus sa oled

ae
kogu aeg on kokku pressitud
æ

 

veebruar // mbv // genua
veebruar on aasta:
– kõige lühem kuu
ja
– kõige pikem luuletuse

loetlesin võõrale austraallasele põhjuseid
miks peaks kellegi jalg astuma
neljakümne viiele tuhandele ruutkilomeetrile
millel ma sündisin
ja leidsin end taolise turistilõksu küüsist:
– esimene mullalõhn pärast sula
– valgete õhtupoolikute valgus
kahe paneelmaja vahelise parkimisplatsil
– esimene entusiastlik liblikas lendamas vastu majaseina
– tumeroheline august mille lõhnast teab
et suvi pakib kohvreid
– esimese klassi laste
poristest sügislehtedest määrdunud saapad
– esimene lumesadu ja sadu enne teda
kes võinuks olla
esimene lumi
kuid jäi viimaseks vihmaks

tule siia riiki sest:
– me naerame iseenda naljade üle
– isegi me saared triivivad pealinna lähedusse
ja pealinn hammustab muheledes
iseendale keelde
– me naerame ka siis kui nalja ei ole
– me kõnnime kõik talved vee pealinna

tule siia riiki sest:
– esimene mullalõhn pärast sula
– esimene entusiastlik liblikas lendab vastu majaseina
– mu hing jääb kinni kui keegi mind üle tüki-tüki aja
jälle armastab

kõik kõlab mulle kui ookean
ja ookean kõlab kui suur surev loom
kelle kõhus loksub ammujoodud vesi
ja me kõnnime kõik talved tema pealinna

kõik kõlab mulle kui suur surev loom:
– nõudepesumasinad
– isegi muusika
– telefonihelin enne järjekordset sooduspakkumist
– uue aasta kalender vana aasta seinal
– päevad mis lähevad vähehaaval pikemaks
kuni on nõnda suured
et kohutavad talve üle kõrgudes
tolle oma urgu tagasi
– eriti muusika

veebruar on aasta kõige lühem kuu
ma olen temast pikemaks

ma näen ta pealael põhjust
miks majaseinades on liblikad

tillukesel kuul ma veel julgen mõelda
et kõik inimesed küll surevad
aga see on vaid refleks
miski
mida ise ei märka

justkui maailm
mis lõppes vaid selleks
et asenduda täpselt samasugusega
veel enne kui keegi aru sai

ma olen lennanud entusiastlikult vastu seina
juba kakskümmend aastat järjest
see on profisportlase karjäär
kunagi käin mööda maakoole
ja räägin lastele
kuidas ma ühel hetkel aru sain
et me kõik sureme ja elame seejärel
täpselt samamoodi edasi
vahel ma vaatan oma sõpru
ja nende nõudepesumasinaid
ja mõtlen kes neist lõpetab:
– mälumänguküsimustes
– kooliprogrammides
– üldsuse südameis
– ajalooannaalides

ja ka too sõber
kes ühel varakevadel saatis
oma semu kolumbust
järjekordsele retkele
ja togis teel sadamast koju
veel talvetolmuseid kive
mõtles:
– kõigepealt sajandite pärast sündivatele koolilastele
kes kunagi vana hea kolu-chrisi
nime pähe õpivad
ja siis:
– jälle endale
ja sellele kuidas:
– ta hing jääb kinni kui keegi teda üle tüki-tüki aja
jälle armastab

Linke

Helena Läks, Intervjuu Silvia Urgasega, Värske Rõhk, http://va.ee/13-intervjuu/151-sihtkohting-intervjuu-silvia-urgasega
Sveta Grigorjeva Väike tark tüdruk taskus, Sirp 04.03.2016, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/vaike-tark-tudruk-taskus/
Mariliin Vassenin Teeleasumine, Looming juuni 2016, http://www.looming.ee/artiklid/teeleasumine/

Püsiviide Lisa kommentaar

Enn Vetemaa

7. sept. 2016 at 12:16 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

Enn Vetemaa

Foto: Peeter Langovits

 

Enn Vetemaa (1936) – kirjanik, tõlkija, helilooja.

Luuletusi kogust Hambad viskiklaasist, Tänapäev 2015, lk 27; 29; 35; 74; 108.

 

ASTRONOOMILINE

Targad, küpsed mehed – mitte poisilorud –

Öiti tähetornidesse ronivad ja taevavaatmistorud

Ülespoole suunavad ning muudkui vahivad –

Mida nemad sealt küll jahivad?!

Kord seal tõesti käisid suured paugud,

Aga tänaseks neist päevist jäänd vaid Mustad Augud.

Teame –

Jupiteri peal ei kasva sinililli

Jahimees ei Marsilt leia kitsi

Plutol Vanatühi üksi mängib torupilli

Veenusel ei üldse lööda litsi

Merkuril meid ootaks kuumus kole

Kuu-peal ühtki kurgimüüjat pole.

Uurimist planeetest vääriks ainult Maa:

Muide – elab seal ja töötab

kirjanik ENN VETEMAA

Lahke mees end lubab uurida nii toruga kui … ta

Teadusest peab lugu ega küsi raha ka!

.

POEETILISI TÄPSUSTUSI JA SELGITUSI
VAIKSE KENA KOHAKESE ASJUS

Oma isamajakese kohta võin julgesti nentida,

et oli teine omal ajal ikka vaikne ja kena

tipp-topp kohake küll.

Ju sellest johtubki,

et ta püsib mul tänase päevani selgesti meeles.

(Iseenesestmõista – kui just üks vaikne kena kohakene.)

Omal ajal võinuks toda isamajakest

julgesti võrrelda koguni linnupesaga,

ja sestap tunnen ma tänase päevani

tolle kohakese vastu

koguni midagi igatsusetaolist.

Mulle heiastub, et seal voolas nagu üks selgeveeline allikas,

millest ma lapsepõlves oma esmaseid

joomatarbeid rahuldama õppisin.

Koplis (lähedalasuvas)

õitsesid pajud

mis pakkusid sobivat lähtematerjali,

kui tavatsesin ajaviiteks pajupille teha.

Kui ma ei eksi, siis kasvas meie õues paraku veel ka üks

kask.

Temast magus`t mahla

jõin, jõin, jõin, jõin

kuni joomakunsti päriselt selgeks sain.

Ja siis ma oma kalli isamajakese maha jõin.

Pärast sai mu kodust kolhoosi LENINLIK TEE keskus.

Nüüd vabariigi ajal on mu isamajakene

ausalt-öelda üsna

seapesa sarnane,

aga eks ma ise ole üks sigudiku moodi mees ka.

Kuigi pean tunnistama,

et üks helin mul elab rinna sees.

Mida vanemaks saan,

seda valjemalt ta, kuramus, heliseb.

.

HELGE LAPSEPÕLVEMÄLESTUS

Kui ma

kurat võtku!

Käisin kolmandas klassis

minu lemmikhinne

kurat võtku!

oli „2”

Koolinumbrid

kurat võtku!

olgu peale pees

ei sest hooli

kurat võtku!

õunaraksumees

Kahjuks sain neid õunalandipäevi keni

nautida ma

kurat võtku!

ainult seni

kuni naaber

kurat võtku!

ostis

kuradima kurja peni.

Ja et meie – õunaraksuliste – elu oleks

kurat võtku!

täitsa mokas

plangu ülaserva

kinnitati

kurat võtku!

Traat

ja lausa okas-…

Ühel sügisööl kui

kurat võtku!

üksi

naabriaeda ronisin siis

kurat võtku!

püksi-

perse

kurat võtku!

Läks mul korda

täitsa ära lõhku

Öeldakse et ega riie

kurat võtku!

meest veel riku

kokkuvõttes sandisti läks siiski

kurat võtku!

suured kriimud sain ma tagumikku

Nii see lugu

kurat võtku!

ei saa lõppeda –

penssu tõin ja vana prahti (õle) ka

Panin

kurat võtku!

naabri maja

põlema!

Küll siis „Kurat võtku!”

möirgas naabritaat

Kuulutasin:

„See sul paras karistus on

Kurat võtku!

STARÕI PLJAAT!”

.

SUUR KULUMINE on me maine ränd,

kuid tarka meest, kes seda teab, ei taba äng:

näe, akna taga siin kord kasvas lihtsameelne mänd,

kuid tänaseks on saanud temast filosoofne känd.

Sa ilmakulgur loodad jääda igihaljaks? Jäta jänd!…

Käib maha iga superstaar, moest läeb ka tema bänd.

On fakt, et tiinekate suul pea igal aastal muutub släng,

ning kestab igavikuni see lustlik keelemäng.

Mis puutub minusse, siis aina lahjun – rõõmutseb mu säng…

Nii mõnigi mu noorusea sirgselgne veendumus on täna nõdralt läng

Ent mind – alzheimerlast – ei loksuta pea saabuv vaimukäng.

Ma oma kassi kadestan. Poolpime loom, ent kohev tal veel händ.

Tea, kas võiks selle saba vastu tunda huvi mõni second hand…?!

(You understand?)

.

SEL AASTAL VIIMAST KORDA NIIDAN

maakodu koltund rohumaid

September ööti aknale meil poetab liblikaid.

On needki närtsind moega tuhkjad Geometriae`d

Ei palju mulle ole jäänud sügiseid. Eks poeg pea sulgema
mul peagi laud. Siis siirdun kummalisse vahejaama

kus iga oma reisi lõpetanud Kulgeja

peab ajutise platsi saama.

Seal saatust ootame koos vikerkaarest sillal

Hea Põhjanael,

kas öelda tead sa

MINA

MILLAL?

Püsiviide Lisa kommentaar

Kristel Mägedi

5. juuli 2016 at 3:01 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

kristelKristel Mägedi on vabakutseline näitleja, laulja, kunstnik ja poeet. On liige 1997. aastal loodud noorema põlvkonna kirjanike ja kunstiinimeste rühmituses Tartu NAK ehk Tartu Noorte Autorite Koondis. Vahel kasutab pseudonüümi Ebastabiilne Element, mille alt on tehtud üks luuletuste
kogu “Orgaaniline Hallutsinoos” 2014. 2015 september ilmus proosaluulekogu “Mitteelamise kunst”. Aastal 2014 saavutas Vikerraadio saate “Luulelahing” finaalis II koha. Mängib basskitarri punkbändis “Faasinihe” ja kitarri ansamblis “Lillevaas”. Osalenud oma maalidega Viljandi Kunstiklubi ühisnäitustel, on olnud ka isiklikud väljapanekud Tallinnas, Pärnus, Põltsamaal, Haapsalus ja mitmeid kordi Viljandis.

Luuletusi „Mitteelamise kunst”, Jumalikud Ilmutused 2015, lk 9; 12; 20; 30; 41.

ma vaikisin ja

mõtlesin oma naabritele
kes koridoris vastu tulevad
viisakad ja toredad
naeratavad ja teretavad
teevad ühiseid väljasõite
oma vana autoga
mis sügisel aiamaalt tulles
on kartulikaste laeni täis laotud

mõtlesin selle pereema peale
kes on alati lakitud
meigitud
värvitud
ja kellest jääb puumaja koridori
hõljuma odava lõhnaõli aroom
kes lükkab nimetissõrmega oma
sarvraamidega prille
kuigi need on õigel kohal

ja kelle vuntsidega kiitsakas mees
käib ikka veel metsas orienteerumas
vanad dressid
seljas

KUI MA ÜRITASIN
BUSSIJAAMAS TÖÖD TEHA

istusin bussijaamas ja tegin aega parajaks
töötades paari poolelioleva projektiga
millegipärast tundus täna
see õhustik kuidagi õigem kui
kohvikus istumine

hea oli niimoodi
anonüümselt arvutisse vaadata
ilma et mõni pooltuttav
kohvitassi ja värske ajalehega
su lauda prantsatada tahaks

korraks silmi puhates
bussijaama ooteruumi aknast välja vaadates
nägin kuidas üks tütarlaps
tuli diagonaalis üle parkla
kaks suurt kotti kaasas
ilmselt nädalavahetuseks koju minemas

kõndimise ajal soris ta kord ühe
kord teise käega teksade ja dressika taskutes
võttes sealt erinevaid paberitükke
mida lahti silus
natuke uuris ning
uuesti kokku käkerdades taskusse surus

eemalt tuli üks purjus vana naine
kaheliitrine pooleldi tühjaks
joodud kange õlu ühes
ning kilekott teises käes
ja prantsatas tüdruku asjade kõrvale pingile
hakates temaga midagi rääkima

tüdruku suu muutus peenikeseks kriipsuks nii et
huuled surumisest paar tooni
heledamaks muutusid
hambad ristis haaras ta oma kotid ja tõstis
need kõrvalpingile

vahepeal käis turvamees
ja käskis naisterahval pudeli ära panna

tüdruk vaatas põlglikult seda naist
ja tõusis uuesti püsti et taskutes sorida
oli näha kuidas ta hakkab närve kaotama
naine üritas veel midagi öelda
aga nähes et temast välja ei teha jäi vait
ja rüüpas hõlma alt õlut

buss sõitis ette
ja tüdruk ootas kuni
kõik reisijad olid peale trüginud
ning tõusis siis püsti

ta saadeti bussist välja

ma lõin läpaka kinni ja pistsin kotti
sest ma tundsin et pean midagi tegema
midagi ütlema sellele bussijuhile
või andma sellele tüdrukule raha
või….

jäin mõned meetrid enne neid seisma kui
see purjus naine oma madala
ärajoodud häälega
üle bussijaama tüdrukule karjus

ah oma ema käest ei kõlba
isegi raha enam vastu võtta

ja hooga püsti tõustes
samal ajal tühja plastikpudelit
kilekotti teiste õllede juurde surudes
oleks ta ilmselt täies pikkuses maha kukkunud
kui see tüdruk poleks jõudnud
temast kinni haarata

ta upitas ühe käega kotid õlale
teisega oma taaruvat ema püsti hoides

niimoodi nad teineteise käevangus
sinna bussi läksidki
purjus vana naine
ning tüdruk kelle silmi varjavad juuksed
ei suutnud peita ta uuesti
kriipsuks muutunud suud

MARIA JA KUNSTNIK

Maria leidis oma kõrvale inimese

tore mees oli
kuid napsuviga oli küljes
ja naisteviga ka

Maria tegelikult teadis Taavetit küll
ja milline too oli
aga lootis et vast rahuneb maha
kui abiellub ja lapsed tulevad

nad võtsid noore pere laenu
ja kui Maria oma säästud juurde pani
ostsid selle eest maja
täpselt taolise nagu ise tahtsid
üle ei jäänud midagi
tööd tuli kõvasti rabada
ühise unistuse nimel

aga Taaveti töörabamine nägi
kuu-kuult välja selline
et ta üha vähem ateljeest koju ilmus
ja tema teenitu
oli pöördvõrdelises seoses selle ajaga
mil teda näha polnud

nii leidiski Maria endale teise töö juurde

ainult niikauaks kui Taavet oma projekti
valmis saab

ühel õhtul oli Marial kaks suurt üllatust
esimeseks üllatuseks
olid kaks triipu rasedustestil

teine üllatus oli paljas naine Taaveti süles
kui ta rõõmust õhetades
ateljeeuksest sisse tormas

KARMEN

Karmeni toa pleekinud tapeet
oli kaetud tolleaegsete muusikute fotode
ja plakatitega

talle meeldis istuda voodil
ja mängida vaikselt kitarril keelatud lugusid
neid mille eest võis vangi minna

Karmen polnud ammugi enam laps
aga tema korteritaotlus lükati aina tagasi
ja nõnda pidi ta läbi vanemate toa
kööki hiilima kui tahtis suitsetada
neil oli ülepind isegi niimoodi
pead-jalad koos elades

vanemad ei olnud rikkad
ja Karmen oli viimased aastad
ise omale öövalvetega raha teeninud

Andrit Karmeni vanemad sallisid
ja mingil hetkel oli temagi
tagumisse tuppa sisse kolinud

nüüd sai uuesti korteritaotluse sisse anda
ja pealegi oli esimene laps kohe tulemas
ja nagu varsti selgus oli
seda ühte last lausa kaks tükki
täpselt isa koopiad

aga Andri rebis purjus peaga punalipu
sõjaväe komissariaadihoonelt
sidus selle endale seelikuks
läks niimoodi linna peale jalutama ja
läks pärast istuma

vanemad lubasid Karmeni välja visata
kui ta korralikku meest ei leia
Karmen ütles vanematele
jah muidugi

aga sisimas lubas endale
et saagu mis saab
tema ootab ära

plakatid rebiti maha ja
grammofoni asemele tuli häll
ainult ühe foto jättis Karmen seinale
selle kus Andri peal oli

foto oli tehtud kunagi veesõja käigus
pesuköögi ees
tookord kui pooled peenardest ära tallati
ja pärast oli kõva pahandus

Andril oli fotol
kapsapea kaenlas
seisis nagu oleks maailma valitseja

nad kirjutasid Andriga aastaid
kuni mehe kirjad lakkasid
ja Karmen leidis lehest surmakuulutuse

nüüd oli Karmeni vanematel
kolm last tagatoas kasvatada
sest ei halva ega heaga suutnud
nad tütart oma laste eest hoolitsema panna
sest Karmen ei suutnud
enesegagi hakkama saada
kadudes teinekord päevadeks ärajoodu
ja tulles tagasi haisva ja räpasena

ainult see vana foto seinal
suutis teda veel vahel rõõmustada

siis haaras ta oma kaksikud endale sülle
pani keldrist üles toodud grammofonile
Pink Floydi plaadi peale
ja rääkis lastele nende isast
kui maailma parimast inimesest

sellistel hetkedel lootsid Karmeni vanemad
et ta märkaks
et tal tegelikult ühe asemel
lausa kaks Andrit on

KOGUJA

ta ise ei saanud aru et oli asjade koguja
kes ei visanud mitte midagi ärajooduterve kahekorruselise maja oli
aastatega maast laeni kraami täis tassinud

sõbrad käisid küll pärast naise surma külas
aga kaua üks inimene ikka solvanguid talub
ja nii ei olnud varsti vaja karta
et keegi uksele koputama tuleks

kui ta ükskord trepil olevate asjade vahel
teisele korrusele ukerdas
tundis ta et hakkab vanaks jääma
lausa rippus käsipuu küljes
et mitte tasakaalu kaotada
ning siis kukkuski
kondisest sõrmest abielusõrmus
ära ja kõlksus asjadel põrgates
tükk aega trepist alla

ta jäi pilguga sõrmust otsides
silmitsema kogu seda kraami
millega ta nende ühise kodu
aastatega täitnud oli

milline on kogu tema kaunis suur maja
kus varem olid lapsed jooksnud mööda tube
ja peetud suurejoonelisi pidusid
kus mängiti tiibklaveril
ruumis kus vahel sai
naisega grammofoni saatel tantsitud
pokaalid käes

ja ta tormas alla niikauakset kõiksugu kraami
temaga trepilt kaasa lendas
ning hakkas sealt kuhu sõrmus kukkus
asju laiali loopima
pärast pikka otsimist leidis selle
roosa kleidiga baleriini kaelast
mis seisis mängutoosil
ja tantsijat üle õla visates
pani sõrmuse
ettevaatlikult tagasi

pärast istus ta maja ees äärekivil
pidulik ülikond seljas ja toasussid jalas
sest ei olnud oma kingi leidnud
näol oli meeldivalt jahe
kui sügisene tuul puhus
uudishimulikud naabrid piilusid akendest ja
aedade tagant
ja see tegi talle nalja

siis tuli tuletõrje
ja politsei
ja kiirabi
ning imelikul kombel ei suutnud
need taevani leeke pilduvat maja kustutavad
ja kogunevat rahvamassi
laiali ajavad inimesed
rikkuda tema üha süvenevat
rahutunnet

KRISTELEMAALID

Kristeli maalid

Kristel Mägedi armastab maalida ja regilaule kuulata, Sakala 10.10.2006,
http://sakala.postimees.ee/2176233/kristel-magedi-armastab-maalida-ja-regilaule-kuulata

Püsiviide Lisa kommentaar

Ilmar Trull

22. veebr. 2016 at 2:13 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

IlmarTrull

Ilmar Trull  (1957) on eesti luuletaja, humorist, ristsõnade koostaja, illustraator ja karikaturist. Tema karikatuure on ilmunud ajakirjas Pikker. Ristsõnaajakirja Ristik peatoimetaja (1993 – 1996).

Luuletusi: Rähni ravi, Tammerraamat 2015, lk 30, 72, 217, 225, 314, 321, 329, 330, 335, 345, 346, 361, 366.

.

Kaamel

Kord üks isepäine kaamel,
kes ei viitsind rassida,
beduiini tassida,
köhatas ja sülitas,
kopsti maha külitas.

Ratsanikul kadus alus,
kukkumine oli valus,
käkaskaela maha käis,
suu ja silmad liiva täis.

„Kui sa mind ei viitsi kanda,
võin ka üle küüru anda,”
ütles karmilt beduiin.
„Kas sa tõesti seda tahaks?
Sul vist puudub distsipliin?”

Kaamelil läks süda pahaks.
Tal läks tuju täitsa ära.
Enam looma silm ei sära
nagu õline topaas.

Nüüd on lugu sedasi,
karavan läks edasi.
Kaamel on nüüd täitsa kaame,
nagu kahvatu miraaž.
Vantsib karavani päras,
häbi pärast silmad maas.

Aga sealpool pildiraame,
kõrvetava päikse säras,
seal küll väreleb oaas.

.

Jänesed reisivad linnas

Väärikalt kui vihmaussid
vänderdavad trollibussid.

Bussid täis on jäneseid.
Jäneseid on tuhandeid.

Kükivad kui küülikud,
ilmed kõigil süülikud.

Mõni jänes vahib maha,
mõni piilub ette-taha,
raha maksta nad ei taha.

Mõni jänes küll on julge,
pilku ei peida silmi ei sulge.

Siis kui kontrolöri-karu
karmil häälel pärib aru:
„Kuule, jänes, kus on pilet?”
Julge jänes laseb vilet.

Ärpleb: „On see trollibuss
või on see kontrollibuss?
Või on muumitrollibuss?”

Jänes, ole parem kuss.
Tead, see kontrolörikaru
ei saa peenest naljast aru.

.

Järvevaht ja joogivesi

Läksin kosutama närve,
jalutasin pisut ringi

ümber Ülemiste järve.
Leidsin kaldalt mingi pingi.

Olime seal kahekesi-
mina ja mu joogivesi,

mille mulle nuttis Linda.
Tänutunne täitis rinda.

Aga jändrik järvevaht
küll ei seedinud meid kaht.

Tormas kohale, et tolmas,
tema tahtis olla kolmas.

Ma ei salga,
lasin jalga.

Las nad olla kahekesi,
järvevaht ja joogivesi.

.

Siga rukkis

Saba rõngas, kõrvad kikkis,
siga Oskar liigub rukkis.

Rukis on ta maiuspala,
sestap vaikselt nagu kala
Oskar rukkipõllul hiilib,
hoiab madalat profiili.
Ta ei sära, ta ei plära,
ta ei tee reklaamikära.

.

Minu lahke lauluhääl

Laulma mina küll ei peaks,
veeretama viisijuppi.

Kägu ehmataks end seaks,
mereröövel hakkaks heaks.

Pisa linnas kukuks uppi
vana kena kellatorn.

Külarahvas metsa tõttaks,
kui ma laulu üles võtaks.
Linnarahvas oleks morn.

Loomad pageks ummisjalu,
annaks päkkadele valu.

Ega kaladki ei talu
minu lahket lauluhäält –
sukelduksid sada meetrit,
naudiksid sääl vaikset eetrit.
Linnud ka ei kuulaks pealt.

Ainult taimed taluks ära
selle kohutava kära.

Aga kui neil juuri poleks,
kui neil vaba voli oleks –

teate, kuidas pappel lippaks!
Jeerum, kuidas lepad liduks!

.

Madrus kuival

Nukker madrus müttas adrus,
ta jäi jälle laevast maha.

Nendes paigus maismaahaigus
murdis meremehe maha.

Kaldal olla ta ei malda,
kuival olla ta ei taha.

Tahaks rannast anda kanda,
madrus maal ei teeni raha.

Madrus maal on nagu hüljes,
kellel pole rattaid küljes.

.

Töökas õde

Minu õde pole õel,
kuigi pihus on tal nõel.

Ta ei torka ega nõela
ja ei tee ta sinust sõela.

Õde hoopis töötab, tõmbleb.
Õigust-öelda õde õmbleb.

Vahel õmbleb terve ööpäev,
siis kui pikaks venib tööpäev.

Aga siis, kui pole tööd,
õde põõnab päevad-ööd.

Pikalt puhkab õde Kadi,
pea all on tal nõelapadi.

.

Päevavarga päev

Päevavarga päevakodu
või siis hoopis päevamaja
ukse peal on nimesilt,
et on päevavarga maja.

Päevalillevaasi najal
päevinäinud päevapilt.
Raadios räägib päevauudis,
päevakoer on koerakuudis.

Tugitoolis päevavaras
seljas puhas päevasärk,
mis on talle täitsa paras.
Rinnas päevavarga märk,

laubal uljas juuksesalk,
ümbriku sees päevapalk.

.

Tark lööb tantsu

Teadur läbi mikroskoobi
piidles pikalt piimatilka.
Leidis laheda mikroobi
ja nüüd rõõmu pärast kilkab.

Siis ta läbi mikroskoobi
uuris hallitusetükki.
Märkas matsakat mikroobi,
viskas hoobilt kümme kükki.

Nüüd nagu mustlane taboris
tantsib see tark onu laboris.

.

Kõne

Peni haugub, pikne paugub.
Raadio räägib, lammas määgib.

Ammub lehm ja kireb kukk,
aga laps on vait kui sukk.

Igav on ju üksnes mõelda,
vahel tahaks üht-teist öelda.

Teatangi siis issile,
et nüüd läks kana pissile

ja et nüüd ma peaksin mõne
krõbeda ja kauni kõne.

.

Septembris teritame mõistust

Ega Jussil pea ei lõika.
Mütsiks tõmbas pähe soki.

Tuleb tunnistada tõika –
Jussil lihtsalt nupp ei noki.

Õnneks on meil käes september.
Koolikella käre tämber
juba lapsi kooli hõikab.

Küllap varsti nupp ka nokib,
küllap peagi peagi lõikab.

Juhan teab, mis Juss ei tea.
Nokib nupp ja lõikab pea.

.

Tuvi jalutab

Olgu talv või olgu suvi,
tiivad seljas tatsab tuvi

trotuaaril minu ees
nagu jabur jalamees.

Imestama paneb mind
sihukene linnalind.

Miks sa, kulu, jalutad?
Miks sa jalgu kulutad?

Tõmba taskust välja tiivad,
raputa neid, nad sind viivad.

Muidu tatsad nagu nandu
välgutades varbaid-kandu.

.

Roheline lemmikloom

Mitut looma tunneb Sass.
Üks ta lemmikloom on kass.
Kõiki loomi Sass ei salli.
Maole küll ei tee ta kalli.

Siia tuleb veel üks salm.
Siimu lemmikloom on palm.
Pole tõsi! See on lai!
Palm ei ole loom, vaid taim.

Lugu on ju nõnda, et
kalla siis või ära kalla
talle kopsikuga vett,
palm ei võta jalgu alla.

.

Tunnustused

1998 Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia – “Lõbusad luuletused”
1999 Karl Eduard Söödi lasteluule aastaauhind – perioodikas ilmunud luuletused
2005 Karl Eduard Söödi lasteluule aastaauhind – “Iseloomuga loom”
2007 Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia – “Järvevaht ja joogivesi”
2007 Karl Eduard Söödi lasteluule aastaauhind – “Järvevaht ja joogivesi”
2012 Karl Eduard Söödi lasteluule aastaauhind – “Tuvi jalutab”
2014 kanti IBBY lastekirjanduse aunimekirja – teose “Tuvi jalutab” eest
2015 Eesti Kultuurkapitali aastapreemia – “Rähni ravi”

Looming

“Millest mõtled, seljaaju?”, Eesti Raamat 1984, kujundanud Andres Tali
“Kuumad käkid külmas öös” (kahasse Mart Juurega), AS Pikker 1991, kujundanud Rein Lauks
“Lõbusad luuletused”, Varrak 1998, illustratsioonid Hillar Mets
“Iseloomuga loom”, Eesti Ekspressi Kirjastus 2005
“Musta kassi mumba”, Eesti Ekspressi Kirjastus 2006
“Järvevaht ja joogivesi”, Eesti Ekspressi Kirjastus 2007
“Jõulusalmik” (valikkogu), Info-Auto 2008
“Hiire pidu”, TEA Kirjastus 2009, pildid Ilmar Trull, kujundanud Epp Marguste
“Kaelkirjak ja tähed”, TEA Kirjastus 2010, pildid Ilmar Trull, kujundanud Epp Marguste
“Väike viisakas kärbes”, Varrak 2011, illustreerinud Ilmar Trull
“Tuvi jalutab”, Varrak 2012, illustreerinud Ilmar Trull
“Rähni ravi”, Tammerraamat 2015, kujundanud Endla Toots, pildid I. Trull

Ilmar Trulli pilt on pärit siit.

Püsiviide Lisa kommentaar

Kai-Mai Olbri

5. nov. 2015 at 5:00 p.l. (Nädala autor 2015) (, , )

Kai_MaiKai-Mai Olbri 1943.a Tallinnas. 1971.a lõpetas ta ERKI metallehistöö erialal. Eesti Kunstnike Liidu liige on aastast 1994, Maalijate Liidu liige aastast 1998 ja 1998-2004 oli Akvarellistide Ühenduse esimees.
On osalenud oma töödega paljudel näitustel. Hulk isikunäitusi on olnud aastate jooksul Eesti tuntumates galeriides, kuid ka Peruus, Soomes ja Lätis. Tema töid on erakogudes enam kui 20 riigis, samuti Eesti Riiklikus Kunstimuuseumis ja Riias Arsenali Muuseumis.
2009. a esilinastus Kai-Mai Olbri film – autoportree ”Vabadus algab seest”, kus autor lahkab oma komplitseeritud ja mitmekülgset loojanatuuri, püüdes seda eeskätt iseendale lahti mõtestada ning vastata ühtlasi ka sagedasele küsimusele: „Kai-Mai Olbri, kes sa oled, kas akvarellist, maalikunstnik, luuletaja või kirjanik, hispanist, etleja või avantürist?“

Katkend: Täiskuu põhjatu kaev, El Pozo sin Fondo de la Luna Llena, Kirjastus Canopus 2013,
lk 11, 23, 39, 63, 105, 121, 163, 169.

Käisin Hispaaniast laule toomas

Käisin Hispaaniast
laule toomas –
seal neid alles leidus:
kuus oli peidus kivis,
seitse lahkuvas rivis
Andaluusia taeva all;
neid oli veinivaadis
ja rannal pehkivas paadis,
kajaka kurvas hüüdes,
kaks minu pilku püüdes
olid jõe kaldal joomas.

Olles kord omaette
kuulamas vetelaule,
tuul lauludest haaras kinni
ja kandis mu jalgade ette –
kolm tõstsin üles maast,
viis lasin tagasi vette.


Tuul

Kas see aastatetagune
tuttav tuul ikka elab veel?
Ja kui see on nii, siis kelle soengut
ta nüüd segi ajab,
kelle ülekuumenenud südant nüüd
jahutab?

Pole ju võimalik, et see,
kes hetkel mu
jalgratta kummides vuhiseb,
kes mu mütsi kahmab ja
rannas hulkuvale koerale
otse silmini tõmbab,
on tema!

seda tuult, keda mina tundsin
ja kes mulle kunagi külge lõi,
pole ju enam
või siis on ta ammu
üle piiri tuhisenud
ja seal ikkagi surnud.

See vilistav mütsivaras
on pigem ta lapselaps,
kes mind ei tunne –
miks ta muidu mu juuksed
soengusse jätab –
näen veel, kuidas ta
lähenevalt daamilt
lillelise kübara haarab
ja minema tormab…
küllap viib
vanaisa hauale lilli!


Mu hõõguv hing

Mu hing elab koolibriluust tehtud karbikeses,
mida katab tuulte poolt pargitud
mustriline nahk.
Karbi kulunud kaanel on lihtne avamiskood,
mida eemalt vaadates kohe ei märka…
Aga täiskuu teab seda peast!
Ta avab laeka igal talle kuuluval ööl –
siis lendab mu hing vabalt ringi,
kuni hommik ta rännakud lõpetab
ning täiskuu viimased kiired
ta karpi tagasi saadavad.

Ühel päeval jääb laegas lahti –
seda näeb minu tütar Surm,
kes tuleb merest nii nõtkel sammul,
seljas oliivroheline kleit,
mida ma kandsin siis, kui ma ta isaga
ainus kord aegade alguses kohtusin.

Tütar võtab mu hõõguva hinge
hellalt ja ettevaatlikult pihku
ning torkab selle oma juuste kohinasse,
ja nad lendavad koos igavikust mööda,
sinna kus gravitatsioon veel ei kehti
ja Maa enam ligi ei tõmba.


Lõhnad

Esimene lõhn, mida ma tundsin,
tuli metsalilledelt –
olin siis emaihus.

Kuigi ma seda ei mäleta,
tean ometi kindlalt,
et see oli just see –
ega ma muidu,
olles viie-aastasena üksinda
metsa eksinud,
poleks seda ära tundnud!

Ja just seda sama
metskannikeste karget värvi
oli ka ema lauluhääl,
mida ma kuulsin,
mille rütmis ma põtkisin,
kui ta mind endas kandis
ja lauldes ilmale ootas.

Teine lõhn,
ja seda ma mäletan hästi!
on niiske mulla lõhn,
mis kannikeste omaga segunedes
mu sõõrmeisse sisenes,
kui ma näo vastu metsatee
kitsukest rada surusin.

Kolmas on higipiiskade lõhn
mu enda kätel ja kehal,
kui mu ema meelemärkuseta
voodis lamas
ja mina talle tantsisin.

Neljandana mäletan,
kuidas lõhnas kõvaks kuivanud leib,
kui meil midagi muud süüa polnud
ja mu ema selle ainsa leivatükikese
tervenisti minule ulatas.

Aastaid hiljem kogesin,
et ka armastusel on metsakannikeste lõhn.

Kui ma oma ema viimsele teekonnale saates
teda laubale suudlesin,
oleksin justkui taas olnud näoli niiskes mullas
ja mu kahvatust näost tärkaksid närtsimatud
metsalilled.


Lendav hing

Mööda Inkade Püha Orgu
ringilendudest hingeldav hingeldaon kolme kuuga mu keha
viledaks kandnud,
nii et silmad ei pea enam vett
ega seleta,
on see kondor või meelepett,
mis mind peletab.
Kui kohe ei kuule su häält,
selle koduselt tuttavat kõla
ma varsti ei mäleta;
suuseinad seespidi längu,
läbi aukliku rändava keha
paistmas pleekinud kuu.
Hing jõuab ehk jõuludeks koju,
aga keha?!…
Liiga ohtlik on inkade jumalailt
küsida uut.


Minu armastus

Tänaseks on minu armastus juba nii suur,
et rändab iseseisvana ringi:
hommikuti teeb ta tutvust kaunite kunstidega,
keskpäevaks ümbritseb teda rida tuisupäid,
kellega häbematult ja edukalt flirtida,
õhtuks on ta nii väsinud,
et läheb saabastes su sisse magama.

Koidikul välja puhanuna ärgates
tõuseb ta kikivarvastel sinu toekatele puusadele
ning küünitab läbi su silmade välja:
kui kaunis ja eriline on maailm!

Kas sa õue saad? –
küsib talt tõusev hommikutäht.
Juba tulen! –
vastab mu armastus ja lendab välja mu seest –
üksnes välja rebitud tükike
täiskuudest tulvil pluusist
jääb su võluvalt puseriti hammaste vahele kinni
kui mälestus.


Ohked

Pilk silmapiirile laenutatud,
sinna, kus mere ja taeva vahel
kaeblevad lainete harjal
arvukad ohked
nagu merehädalised…

nii nagu lind
tunneb tuhandete seast
hääle järgi ära
oma pojad,
tunnen ka mina
eksimatult ära
oma sõprade ohked,
ja kohe toidan ma neid
armastusega
ning ebaselge homne
pole siis enam nii tähtis.


Üks minut

Üks minut kannatusi
armastusest sinu vastu
paneb seisma mu vere,
külmetab ära sõrmed
ja kuivatab naha.

Üks minut joobumust
armastusest sinu vastu
kaotab aastate jäljed
mu kehalt,
sisendab usku,
et elades vanaks
võib surra noorena.


Luba mul olla

Luba, et mu sõrmed
tervitavad su kõrget laupa
ja mu üksindus
teeb su puhtasse pilku pesa.

Mu noorus kummitab
su rinnal kasvavas tihnikus
ja ehmatab lendu
jahtunud suudlused.

Mu saladus,
tehes jänesehaake,
ringleb su veres
ja ravib terveks
su valulikud huuled.

Luba mul olla su võimsad
ja aeglased südamelöögid
ning jätta su igasse nahapoori
igatsus –
nii nagu mina sind rahus
mõtlema jätan.

Luulekogud
„Pöördumatud sõnad“ 1991
„Õhtune post“ 2005
„Täiskuu põhjatu kaev”, El Pozo sin Fondo de la Luna Llena, Kirjastus Canopus 2013
Proosa
„Inspireeriv Itaalia : reisikiri, novelletid“ 2008
Näidend
„Karje : stseenid elust“ 2006

Kai-Mai Olbri autoportreeline film “Vabadus algab seest” http://www.cultureunplugged.com/play/2432

Püsiviide Lisa kommentaar

Jüri Kolk

6. juuli 2015 at 12:31 p.l. (Nädala autor 2015) (, )

Jüri Kolk (1972) – eesti luuletaja, tõlkija ja publitsist.
Jüri Kolgi esikkogu “Barbar Conan peeglitagusel maal” oli Betti Alveri debüüdipreemia nominent. Rein Veidemann nimetab Kolki luuletajate seas, kelle luulet iseloomustavad “fin de siècle’i väsimus”, uus dekadents.
2015. aasta Juhan Liivi luuleauhinna laureaat.

Foto: ERR

Foto: ERR

Luuletusi kogust „Otse aia taga” , Jumalikud Ilmutused 2014, lk 13; 16; 39; 52; 56.

UISUTAD LÄBIPAISTVAL JÄÄL

uisutad
oma meeleselguse
õhukesel läbipaistval jääl
pika püüdlikult sujuva sammuga
üha sinnapoole
kus on vähid
eks nad ole kõikjal
suured kui labakindad
õgivad üksteist
õgivad sinu
see jää murdub

VABANEMINE

oma elutee keskel
leidsin end sügavast pasast
vabandage väljendust tõesti

võtsin end kokku
läksin üles mäe peale
mägi või asi
parim mis mul võtta
hüüdsin kõigest väest
hüüdsin korda kolm
tagane minust saatan
tagane minust saatan
tagane minust saatan

ja kui saatan oli minust
kolm korda taganenud
olin ootamatult puhas
ja tühi

nõus seedima vaid
mahemeega nuumatud karuliha
vahtima päevad läbi selgetesse silmadesse
taguma imelikest aamidest
imelisi õõnsaid helisid
sõitma üle mere
heade inimeste juurde
kuulama kogu öö ööbikulaulu
ööbik laulab nüüd aastaringselt
kus ta pääseb

ÜHE ARENGU LUGU

tõepoolset
olen hullumpööra pingutanud
loen filosoofilisi traktaate
kirjandusklassikat
magan maleõpik padja all
olen õppinud vehklema ja ratsutama
laertesest vehklen iga kell paremini
pesen ja harjan ja vuntsin ennast
vähemalt sama põhjalikult kui oma hobust
lähen mõistlikul ajal magama
sandaalidega sokke ei kanna
olen aru saanud
võrdsed õigused ei tähenda võrdseid võimeid
isegi mitte kohustusi
küll ma olen endast ehitanud
seda ideaalset meest
meest kellele sa viitasid
meie viimasel kohtumisel
sa võid olla uhke
suudad tõesti inimest muuta
mina ju muutusin
see on võimalik
ilmselt on kõik võimalik

aga see uus mees
see uus mees ei armasta sind
ma ei tea millal see juhtus

SÕPRUS

hakkasin mõtlema
miks mul ei ole ühtki lätlasest sõpra
läti on ju siinsamas
toredaid inimesi täis

siis tunnistasin endale
ega mul venelaste hulgas ka sõpru ole
eestivenelaste hulgas küll mitte
soomlasi ka nagu ei tunne

siis tuli õnneks meelde
polegi mul eriti mingeid sõpru
noh üleüldse

jumal tänatud
pigem siga
kui ksenofoob

INSPIRATSIOONIPUUDUS

käisin just jõe ääres nutmas
ütlesin et olen luuletaja
aga pole juba ammu
ühtki luuletust kirjutanud
mul pole mõttekübetki
inspiratsiooniraasukestki pole mul olnud
tunnet pole rinnas
ikka juba väga ammu
et mis ma nüüd tegema pean

jõgi ütles et mingu ma
küsigu teistelt küsigu näiteks rabalt ja järvelt ja kivilt
et tema jõgi ei tea ise ka mis ta arvab
on iga natukese aja takka
nagu täitsa uus või nii
üllatab iseennastki

loomulikult ma läksin ja küsisingi
kõigepealt uurisin järvelt
mitte et ma järve teistele eelistaksin
aga järv tahtis et ma alguses ise arvaksin
et mis tunne on olla järv
eks ma siis arvasingi mis mul üle jäi
ma kirjeldasin liblikate lendu järve kohal
ja sisalike teid kividel järve kaldal
ja lainete tasast loksumist ja kuud mis
vaieldamatult aeg-ajalt järves peegeldub
ja seda selle üle olin mõnevõrra uhke et
mõnel suvel tunneb järv ilmselt
et vesi ei voola temas
ka järvedel on oma läbivool
et tema sisemised allikad on ära kuivanud
et ta on
vajunud kuidagi madalaks ja õhukeseks
et ta haiseb ja tunneb
kuidas kalad tema sisse
oksendavad nii vastik on ta
aga siis tuleb jälle
vihm ja kõik muutub kuidagi paremaks ja ta
näeb taas täiskuud ja kuuleb ööbiku laulu ja
kõik on jälle tšill

järv kuulas huviga ja ütles et see on ju
päris lahe mis ma räägin et ilusti räägin
et ma võiks teinekordki rääkida aga tegelikult
veedab ta oma päevi
kujutledes et temas ujuvad
grillvorstid et ükskord üks kukkus temasse ja
see on muutunud järve kinnisideeks tõsi see
pilootvorst vajus põhja ega liigutanud kiletki
aga et jah väga lahe mis mina pakkusin
et teinekord on värsket pilku vaja
aitab oma eksistentsi ümber mõtestada

no siis ma küsisin kivilt et kuidas ja mis
ise muidugi mõtlesin et kivi arvates on
vaikimine kuld ja ta annabki sellest
mulle kuidagi näitlikult teada aga ei
see kivi osutus parajaks latataraks
ütles et tema ka mõtleb et mõnikord mõtleb
sellest et on palav ja teinekord on külm
aga temale kivile on see üsna ükskõik
aga mis ei ole sugugi ükskõik on see et
ta mõtleb aeg-ajalt lõhkikukutud ja
-löödud peadest see on tema väike unistus

raba tahtis ka arvamist aga ei viitsinud mind
kuigi kaua kuulata ütles et olen kõigest valesti
aru saanud et tema ilu
ja rahu on surija ja surnu
ilu ja rahu et näiteks
tema värvid on umbes nagu
jõle lööve koolja näol
sinised ja punased punnid
mädaste tippudega
ja hallitus ja muu taoline et
selles ilus ei ole midagi
eriti veetlevat et muidugi
on temalgi omad helged hetked
ja kokkuvõttes on
ta harjunud nii suremise
kui ka surnud olemisega
raba küsis veel et kas ma siis ei tunne seda
mädalehka mis tema laugastest kerkib et ma
võiks ju mõelda
et see on tema sisemus et see
on igatahes hullem kui halb hingeõhk
raba ütles te
vähemalt on tal laudtee hoiab inimesed
teatud raames

siis lendas mulle kärbes käe peale ja esiteks
polnud teda jõe poolt antud nimekirjas
ja teiseks mõtlesin ma
et mida sel kärbsel ikka öelda on
ehk räägib sitast tahtsin talle juba virutada
aga kärbes hakkas rääkima
ja jutustas ootamatute
kirevate kujunditega nimetust
ängist mis teda piinab ja
ei lase öösiti magada
ja sunnib tähtede
poole püüdlema
aga tema elu reaalsus on muidugi
sitt mis sitt niisiis ikkagi
sitt jätsin ma meelde no
mida sellest kärbsest oodata oligi

ütlesin aitäh järv ja aitäh raba
ja aitäh kivi et nüüd
on mul küll millest kirjutada
luuletus ja raba ning
järv ja kivi ütlesid mulle kooris et ma olen üks
paras peldik mitte mingi poeet

muidugi olin ma mõnevõrra löödud
ja hakkasin uurima
et miks siis nii ning raba
ütles mulle et küllap
seepärast et mul endal
ikkagi ühtki mõtet ei ole
et ma tahan minna
nende eludega suurde linna
ja saada loorberipärja
ja tohutu hunniku raha
ja järv ütles et teda häirib ka see et mul pole
aimugi kas nad mulle tõtt rääkisid aga ehk
minu lugejad saavad sellest aru
aga see on selles
suhtes halb et kuna ma olen loll siis tundub
lugejale kindlasti et ma olen
raba käest peksa saanud
et loll saab järveltki molli
kivi ei öelnud seekord tõesti midagi kuigi mul
oli selline tunne et tal on paljugi öelda
eriti selle peksasaamise kohta

aga kärbes no kärbse
olin ma selleks hetkeks maha löönud aga
ma usun et ta oleks mind kindlasti
mõistnud ja
toetanud

Teisipäevamaa, Jumalikud Ilmutused 2014, lk 128-130.

Üks koma kolm

Lapsed, ma soovitan kõigil õppust võtta teiste vigadest. Näiteks, kui te olete juhuslikult troll ja tahate enda sees pikutavat spartalast tappa, siis ärge lööge ülevalt alla, vaid virutage kaarega, küljelt, justkui vikatiga. Selle eest juba ei põikle. Või kui tahate ülevalt alla lüüa, siis tasub sihtida kehasse – seda on märksa raskem eest ära võtta kui pead. Lirtsti lööte vaindlasehingele täägi otse soolikatesse. Jah, lapsed.
Tütarlastele tahan südamele panna, et oma mehe aitamiseks tema vaenlasele oma keha pakkumine ei pruugi olla kaval samm. Esiteks ei ole sellest mehele abi ja teiseks reedate te sellega mehe ideaalid, millega te endagi kuvandi olete läbi immutanud. Ma saan muidugi aru, et antud juhul oli see ilmselt lihtsalt filmilavastaja soov: ta tahtis filmis tekitada teatud sümmeetriat ja näidata kangelasmeelt eriti kangena, aga vaene tüüp lõi naelast lihtsalt mööda. Autsh!
Ja veel – see on eriti oluline! -, kui te kedagi ei usalda, siis visake ta kaljulõhesse või vähemalt aheldage kuhugi. Kui teie kandis on kombeks koledad maha lüüa juba lapsena, siis ärge kõhelge seda tegemast, kui mõni täiskasvanud kole teile vastu tuleb.
Üldse, usaldage ilusaid, vältige või nottige koledaid ja ärge kandke turvist!
Ja vaadake, lapsed, kui te hakkate narkootikume tarvitama ja saate filmirežissöörideks, siis pidage meele: see aegluubi värk ei ole välja mõeldud mitte selleks, et iga teist tühja kaadrit venitades filmi täispikaks saaks. Ei! Lühifilme võib ka teha. Tõesti, noh.
vaadake lapsed
kui kõik sparta mehed oleks kolmsada meest
ja kõik nende mõõgad oleks kolmsada mõõka
ja siis need kolmsada meest läheks nende kolmesaja
mõõgaga sõtta
ja kõik pärslased oleks üks pärsia kuningas
teate lapsed
siis selle kuninga selg oleks nagu siilil ja tema püksid
sõeluks termopüüli ja kui meie kinnisvaraarendajad
oleks üks kinnisvaraarendaja ja ta saaks selle termo-
püüli küproki vahele kallata ja kõigil oleks soe ja hea
oleks hea kohtumisel
kus sügada oma karvast kõhtu
ja mõelda et
küll oleks vahva
olla sparta kangelane
Kuulge, lapsed, kui kõik paksud kõhud oleks üks paks kõht, siis oleks see pilt tõesti ebaproportsionaalne.
Kõigist pärslastest kokku pandud pärsia kuningas seisaks paksu karvase kõhu jalamil ning mõtleks, et see mägi on tõesti lõputu. See mägi on suurem kui universum, kuhu ta kuulub. Mägi oleks nii suur, et hiiglaslik kuningas ei näekski, et mäe tipu ümber hõljuks soovmõtlemise silmipimestav udu, ega seda, et sedasinast udu oleks veel rohkem kui mäge.

Loomingut

“Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)” Tartu: Võluri tagasitulek, 2009
“Jää on paksem kui veri” Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2011
“Seitse surmavoorust” Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2013
“Ära mine valguse poole” Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2013
“Teisipäevamaa” Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2014
“Otse aia taga” Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2014

Linke

“Kas peab kirjutama?” Eesti Ekspress, 29. august 2010, http://ekspress.delfi.ee/news/arvamus/juri-kolk-kas-peab-kirjutama?id=32786181

“Inimlikkuse võimalikkusest ontlike onklite kultuuris” Eesti Ekspress, 27. oktoober 2012, http://ekspress.delfi.ee/news/arvamus/juri-kolk-inimlikkuse-voimalikkusest-ontlike-onklite-kultuuris?id=65161142

“Valetamine on inimõigus” Eesti Ekspress, 1. detsember 2012, http://ekspress.delfi.ee/news/arvamus/juri-kolk-valetamine-on-inimoigus?id=65332350

“Naksitrallid ja positiivne programm” Eesti Ekspress, 9. veebruar 2013, http://ekspress.delfi.ee/news/arvamus/juri-kolk-naksitrallid-ja-positiivne-programm?id=65639140

“Kuidas saada inimeseks” postimees.ee, 22. detsember 2013, http://arvamus.postimees.ee/2639964/kuidas-saada-inimeseks

Ivar Sild „Pidevmuiet tootev luule”, Sirp 04.02.2010http://www.sirp.ee/?option=com_content&view=article&id=10148:pidevmuiet-tootev-luule&catid=7:kirjandus&Itemid=9

Rein Veidemann „Ajaluule siin ja praegu”, Postimees 12.10.2012, http://arvamus.postimees.ee/1004314/ajaluule-siin-ja-praegu

Püsiviide Lisa kommentaar

Sveta Grigorjeva

7. apr. 2015 at 8:44 e.l. (Nädala autor 2015) (, )

Foto: Liis Koger

Foto: Liis Koger /Pulss

Sveta Grigorjeva (1988) – eesti koreograaf ja luuletaja. Kasvas üles Lasnamäel, on lõpetanud Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi (2007), õppis Tallinna Ülikoolis koreograafiat (2008–2013, magistrikraad), lisaks on ta end täiendanud Prantsusmaal (Universite de Nice Antipolis, 2011) ning lavastanud EMCDA Network’i programmi raames Gröönimaal (“Welcome to the Jungle”, 2012). Debüteeris luuletajana Värskes Rõhus ning Vikerkaares, avaldas esimese luulekogu “kes kardab sveta grigorjevat?” sügisel 2013.

Luuletusi kogust „Kes kardab sveta grigorjevat?”, Värske Rõhk 14/2013, lk 39; 32; 47; 51; 61.

musta pori näkku

töötasin klienditeenindajana paar aastat tagasi
rahvaraamatu kolmandal ja neljandal korrusel
viru keskuses
pidasin kuus kuud vastu enne kui jalga lasin
kõik see naeratamine ülesöönud ja üleslöödud uusrikaste naistele
ja nende huiamisele stiilis:
„neiu, tellisin caesari salati kanaga mitte kalaga”
„see et ma oma kakao maha pillasin on teie süü
sest lusikas oli vales asendis”
te ei kujuta ette mis enesedistsipliini pidin järgima
et mõnele kassa tagant vastu vahtimist mitte virutada

kuna klienditeenindamine on ilmselgelt nii sitt töö
siis iga teine töötaja pani enda premeerimiseks ilma maksmata pihta
natuke siit ja natuke sealt
ka mina võtsin õhtuks üle jäänud saiakesi koju
(hommikul sai neid juba tasuta süüa aga siis
nad olid juba kõvaks läinud
no andke andeks tõesti)
kuni üks hetk luges bosside boss igakuisel koosolekul ette
katkendi rehepapist
vihjates meile kui nahaalsetele krattidele
sest see kõik tuli kord videolindilt välja
kusjuures luges nii vihaselt ja solvunult
et kõrvaltvaatajatele oleks kindlasti jäänud mulje et
tegu pole saiakestevaraste vaid uut tüüpi breivikute armeega

ja siis veel need kõik noored trendikad
näitlejad ja telekakuulsused
ei ma ei ütle midagi halba
ehk vaid seda
et see ülicool trupp kes paar aastat tagasi pillas loosungeid
„fakk poliitika, vaadake inimesi”
noh mõni teist võiks alustada iseendast
(sõbralik ja viisakas olla ning end üliüllate
põhimõtete kinnistumise eest
võiks vastutavaks pidada ka väljaspool
reklaame ja oma teatrimaja
või oota õigus õigus
selle eest teile ju raha ei maksta)

oli muidugi ka palju häid inimesi
kelle pärast tööle tulla oli vahel isegi rohkem kui tore
mõnest kujunesid teatud aja jooksul „minu” inimesed
kõik nende naeratavad tervitusmaneerid ja toitumisrutiinid
(ühele armsale vanale prantslasele teadsin teda juba kaugelt nähes
ette valmis panna topeltkohvi ja kaks croissanti)

nii et jätke meelde eestis tuntud inimesed ja ülejäänud lihtsurelikud
päkapikud on igal pool ja jõuluvanale teisst ette kanda
nad
ei karda
(mõni neist oskab isegi nahaalseid luuletusi kirjutada
ja siis saadab avaldamiseks
vikerkaarde)
ps! arvake ära
kes on kõige sõbralikum ja viisakam eesti meediatäht
kes minu tööajal sinna kohvikusse juhtus?
jah see oli
mihkel raud

+

nonii
räägi siis mulle
kõik oma saladused väljaspool
räägi kuidas mind vihkasid
kui otsustasin su
sõbrastaatusesse alandada
räägi kuidas vihkasid
kõiki mu ülbeid
hoiakuid
igasuguste andetute
eesti näitlejate kohta
kõik su suured sõbrakesed
kes teevad telekas suurt kunsti
sest kes olen mina
et neid vihata
kes olen mina
et aus olla
esteet-kusipeade
ja alatute silmamoondajate vastu
räägi siis
aga sa ju ei räägi
sa oled meil nii viisakas
poiss
ja mina nii kuri tüdruk
nii viisakas et lased endal
muda sisse vajuda
ja palud ikka vabandust
emakese looduse ees
või mille iganes ees
milles iganes see ka
inimeste poolt tituleeritud oleks
nende poolt
kes terve elu
oma mõtteid
kastidesse jaotavad
ja panevad siis vaatamiseks väljas
sitast pjedestaalile
mille nad ise tegid
räägi siis
räägi siis ometigi
kuidas sa mind vihkasid
mu aususe eest
hakka aga rääkima
enne kui
vihaseks saan

+

les monstres sacres

mina olengi see ideaalne tüdruk
kes lõpetab keskkooli hõbemedalile teeb magistri cum laudele
meeldib joodikutele vanaemadele intelligentidele
mina olengi see kes lapsest saati võitnud ära kõik
deklameerimisvõistlused kõik aeroobikamissid kõik
silmapilgutamismängud kõik ajalehetantsud mina olengi see
kes saab neid tiitleid siiamaani ju siis olen ära
harjunud vähemaga ei lepi
mina olengi see oivik kes joob alles üheteistkümnendas
klassis enne jõuluklassiõhtut
pinginaabriga end esimest korda purju
et siis koristaja meid pildituna õpetajate peldikust leiaks
mina olengi see kuuma grupi liige kellele isegi pärast seda intsidenti
pannakse käitumiseks lõputunnistusele eeskujulik
mina olengi see kes õpib sellest kordades rohkem kui sellest
mida räägib ühiskonnaõpetuse tund
mina olengi see
kes suudab lapsest saati nutta välja kõik rahad oma emmelt-issilt
visata hüperreaalses hüsteerias kõik needsamad
võidetud tiitlid ja muu kalli klaastaara vastu
radiaatorit puruks pärast järjekordset võltsripsmeglamuurset joomingut
ja olla ikka lemmiklapsearmastatud
mina olengi see kes pärast inglisarnaselt naeratamist
lubatust rohkem saades hakkab kohe
kuritarvitama vahet pole on siis tegemist armastuse või alkoholiga
mina olengi see kes valetamisega vahele jäädes
suudab olukorda ikka enda kasuks pöörata
see on see 25 aastat lihvimist teiste naiste pealt õpitud
oscariväärt ohvrimängimist
mina olengi see keda kepib rohkem tähelepanu kui õige
kepp kepp kepp kepp kepp
mina olengi selle põlvkonna esindamiseks nagu iga teinegi
lihtsalt liiga eriline sest
the only things thats bigger than my ego is my mirror
bitch
vahel mõni julge on öelnud isegi näkku et lihtsalt ei usu oma silmi sest
kuidas saab küll selline olla
ütlen ausalt mina vahel ka ei usu et
mina olengi see
mina olengi see
mina olengi see

tule ja vihka mind
siis on meil vähemalt midagi ühist

+

vahel saan nii vihaseks

et tahan lasta esimesel
ettetuleval
endale lapse teha

ainult selleks et lõpetada
vähemalt üheksaks kuuks
ilusast kehast
unistamine

ainult selleks et oleks vähemalt
üks mees
keda järjekindlalt
elu lõpuni piinata

ainult selleks et
tunda ennast nagu
sokrates enne surma

+

tahan elada maailmas
kus endised alkohoolikud
austusest kesküla luule vastutavahakkavad uuesti
jooma

kas seda on palju palutud

sest sellist eestit
ma
tahangi

sellist maailma ma tahangi

+

öelge kuhu

kuhu pean minema
kus saan pisarsilmi öelda
ma olengi hull

täiesti sõge juba sünnist saati
täis sõnulseletamatut raevu
raevu kõige kuradi vastu mida näen ja puudutan

kus seda ei peeta vene temperamendile omaseks
eidelikuks üliemotsionaalsuseks
kus seda ei peeta skisofreeniaks või igavesti populaarseks
„oh-mind-traagikut” diagnoosiks
kus seda ei peeta hilisteismeeaks
kus seda ei peeta primitiivsuseks
kus seda ei peeta väheseks lugemuseks
kus seda ei peeta ülbuseks
kus seda ei peeta valeks

öelge kuhu
öelge ometi kuhu pean minema
ja ma vannun

et ei lähe sinna kunagi

+

mul ei jää kunagi meelde

inimeste silmad
küll aga jõud
nende
taga

ja oh kui vähe olen ma elus
sama inimest kaks
korda järjest
vaadanud

+

hea lihtne luuletusi
kui peaksin ennast iseloomustama siis

hästi säilinud
vanadele naistele ma
ei meeldi

meenutan neile vist seda armukest
kellega nende keskeakriisis mees juba kuuendat korda jalga lasi
aga vanad hästi säilinud naised kahjuks ei tea
mind ei huvita sellised „seiklused”

eriti veel keskeakriisis meestega
keskeakriisis meestele ma samuti ei meeldi

sest võin nendega küll juua ja nende üle nalja visata
aga enamat on must loota juba
liig mis
liig

ainsad mehed kellega meelsasti öösiti aega veedan on
kaante vahel ja eelistatavalt surnud
noortele naistele ma üldjuhul meeldin
noortele meestele samuti

põhiline on et jumal annaks mulle tõelise naise keha ja palju lapsfänne
seni võtan julgelt üle kõik omadused mis mulle
hulludes meestes meeldivad
statistika räägib et elan isegi neist kõige
normaalsematest
kauem

proosaks mul ei ole aega
teiste luulet viitsin harva lugeda
(see peab ikka selline pizdets luule olema et
peale teist rida jätkaksin
mitte ainult sõnad
sõnad
sõnad nutikalt ritta seatud sõnad sõnad sõnad)
mõnikord inimesed arvavad et olen jube ülbe
endast liiga heal arvamusel ja
seda ka
et

midagi selles tüdrukus on

 

Linke

Jürgen Rooste, Sveta Grigorjeva: tantsija on lihtsalt mingi luuser, kultuur.err.ee, 14.01.2015,
http://kultuur.err.ee/v/nadala_intervjuu/39380e87-b67d-4853-848d-dfed9c73ed68
Sveta Grigorjeva: kes mind ikka julgeb nomineerida?, kultuur.err.ee, 19.02.2014, http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/05843f65-7ca4-4c14-a55f-2fb9ea3cfbd1
Barbara Lehtna (intervjuu): Sveta Grigorjeva, Mul ei ole lavakeelt, mul on lavaleek, Müürileht 21.04.2014, http://www.muurileht.ee/intervjuu-sveta-grigorjeva/
Jüri Üdi klubi: Sveta Grigorjeva: „Kui ma olin väike,”, https://www.youtube.com/watch?v=yERCaKIEGgw

Püsiviide Lisa kommentaar

Häniläne

13. nov. 2014 at 2:41 p.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Häniläne

Foto: Võro kirändus

Häniläne (kodanikunimega Mariina Paesalu) sündis 1953. a Võrumaal Antsla lähedal Ala-Siimani talus. 1971. a lõpetas ta Antsla Keskkooli, 1976. a Tartu Riikliku Ülikooli eesti keele ja kirjanduse alal. Aastail 1976–2012 töötas Häniläne eesti keele ja kirjanduse õpetajana – Varstus, Alatskivil, Sauel ja Lagedil. 2012. a alates on ta vabakutseline toimetaja.
Häniläne elab 1988. a alates Harjumaal Rae vallas Lagedil. Esimesed luuletused kirjutas Häniläne 1989. a, esines nendega Mariina Saaveli nime all üle-eestilisel murdeloominguvõistlusel ja sai seal esikoha. Varsti pärast seda lakkas ta kirjutamast kuni 2005. aastani. Tema varasemat luulet on avaldatud Viruskundras ja Eesti Kirikus Mariina Saaveli nime all.
2005. a alates on Häniläne luulet loonud pidevalt ning avaldanud seda Võro-Seto tähtraamatus ja Loomingus Häniläse nime all.
2008. a võitis Häniläne tsükliga „Istõ inemine suurtii veeren” Hendrik Adamsoni murdeluulevõistluse, 2009. a pälvis ta tsükliga „Tõsõ mu maailman” ajakirja Looming aastaauhinna.
2010. a ilmus Häniläse esikkogu „Ma pühäpääväpõllõ mõsi”, millega Häniläne oli Betti Alveri debüüdiauhinna nominent. (Häniläse esikkogu kohta on 2011. a Vikerkaares nr 6 ilmunud Mart Velskri arvustus „Võrukeelne pöördumine”.) Selles kogus on luuletused aastaist 1989 ja 2005–2009.
2014. a sügisel ilmus Häniläselt luulekogu „Lugu rohiliidsi silmiga kuulmeistrist”, mis sisaldab luuletusi aastaist 2010–2014.

Vanadus inemise ilusa paprõ är palut´

Inemine aastakümnid ilusid paprid tegi:

arõngu- ja tüükavvu,

iseloomustuisi ja tõõstamiisi,

päävä-, nädäli- nink aastaplaanõ,

avalduisi ja arruandmiisi,

selletüisi ja protokollõ.

 

Tähtsid paprid täüs saiõ lavva ja suhvli,

raamaduriiuli nink rõivakapi.

Paprid jakku põrmandulõ ja lae ala,

sainu viirde nink sängü pääle.

 

Ülembä inemist tähtside papridõ iist kõvastõ kitse,

tedä tõisilõ näüdüsses nõsti,

tälle avvukirju anni

ja mõnikõrd mõnõ sendigi massi.

 

Viimäte vanadus inemise väräjäst

ülembänä uhkõna sisse sõit´.

Es timä hooli paprist ilusist,

tiä tõsõ säädüse tarrõ tõi.

 

Vanadus vanan leeväahun

aastakümnide ilusa paprõ tuhas palut´.

Perrä timä jätt´ õnnõ kirja kulõtunu,

miä inemisele oll´ kunagi

sinitside silmiga sõbõr saatunu.

 

 

 Inemine sõbra löüdse

 

Inemine raamatidõ ilmast hindäle sõbrakõist otsõ.

Timä ümbre kuulsusõ kaasi pääl naari

ja helkävid hambid näüdässi.

Oll´ pall´u pilte puulpall´ist preilnadõst,

esändist edevist nink võimsist vällämaa loomõst.

 

Löüdü teossid esämaa ärandjist,

mõrdsukist ja mererüüvliist,

rikkusõhimust ja ihu igätsüisist,

torrõ tarõ ehitämisest nink pitsballõ kõrraldamisõst.

 

Mitmõn raamatun selletäti,

määndse mättä ala um rahapada matõt,

kuis eluredeli pulkõ piten korgõlõ karada,

kuis saa-aastatsõna näiukõnõ vällä nätä.

 

Küküt´ inemine kirevide teossidõ kesken.

Nimä vahtsõ tälle silmä sisse,

tükse timä karmanilõ,

püvvi hinnäst pitsitä tiä kohvrilõ.

 

Läts inemine pakku riiulidõ takka,

sääl puhas´ veidükene pudsudõ seen.

Timä kõrval pelgämiisi köödsät´

üts raamat kulõtunuisi kaasiga.

 

Tuu raamat kõnõl´ inemise henge ilust,

tüüst tähtsäst ja tarvilidsõst,

armust avarast nink avitavast.

 

Inemine riiulide takast pudsudõ seest

kulõtunuisi kaasiga sõbra üles korjas´

ja rõõmsidõ sammõga kodu poolõ rutas´.

 

 

Lagunu koolimaja kotsil vaakva varõsõ

 

Vana koolimaja kõrval häitsese kurõkatla,

tuul nõst tolmu ja asku taiva poolõ,

kavvõn kasusõ pümme piksepilve,

kuulmeistri astus hainast tiirata piten.

 

Tuul puhk koolimaja klaasita aknist sisse,

uiss um vallalõ ja vildakulõ vaonu,

katusõ kotsil vaakva varõsõ,

üle sammõldanu trepi sisaligu ruumasõ.

 

Kuulmeistri istus tiiraa viirde

suurõ saarõpuu kannu pääle.

Timä käe nigu palvõn kokku pand

ja lagunut koolimaia kaes ütsisilmi.

 

Üle kuulmeistri, üle vana maja

varõsõ vuhisõsõ ja nõsõsõ piksepilve.

Rassõ ilma kesken hilläkeiste hiilasõ

kurõkatlidõ kurbligu silmä.

 

 

Kolm kohitut tarõkassi

 

Suurõ kivimaja kolmanda kõrra aknõlaudu pääl

pääväst päivä tuiutasõ kolm kohitut tarõkassi.

Üts näist üdsimust um, tõnõ savikarva,

kolmas hahkjanõ mustõ juttõga.

 

Näil kortinidõ kividsõ saina umma vahjõl

ja ütstõsõga niä kokku ei saa

nink ütstõsõ olõman olõmisõstki niä midägi ei tiiä,

ei tunnõ nimä eläjid tõisigi.

 

Kassõl kinän kausin um süük rammunõ

ja niä inemise muudu kemmergun käävä,

näid sakõstõ vannin mõstas

nink näide tervüs tõpratohtril üle kaia lastas.

 

Õdagu inemise tüüst tulõva

ja ummi kassõ ku latsi pehmekeiste üsätäse,

näidega nall´akid mänge mängvä

nink nimä sängü hindä hõlma magama võtva.

 

Hummugu, ku inemise kotust är läävä,

nuu ütsildäse kassi aknõlavva pääle kedsivä.

Aknõ takan vahtrõpuu tuulõ käen hällüs

ja kassõ suigutsin ajudõn üts mälestüs heränes.

 

Näile miilde tulõ,

kuis niä minevädsen kassielun puid piten korgõlõ rubisi,

suurõ haina seen hiiri ja tsirgupoigõ püvvi,

lämmä päävä paistusõn õndsalõ piisli

nink imäkassõ peräst tulitsõlõ kakli.

 

 

Haina hall´ast takan ikkõn

 

Pääväst päivä hummukust õdaguni ilmotsatulõ

muru rääbitsemise massina egäl puul põpatasõ.

Näide iist hirmsan hirmun juuskva mutika,

pagõsõ hiitüden eläjä ja pessi seest tsirgukõsõ.

 

Hain hall´as ei kohegi minnä saa.

Timä purus lõigatas joba latsõiän.

Ei lasta täl kassu nink tuulõ käen hilläkeiste hällü,

ei ilma uma rohilidsusõga rõõmusta.

 

Inemise haina halvas põlgva,

timä kärmäle juurõni är kraapva,

tiä asõmõl kivve ja liiva kuumastõ armastasõ

nink tsimmendpotin kasuvid lille imetlese.

 

Ummõtõ haingi Jumalalt ilmalõ annõt um,

ei timä ilutaimist armõtumb ja jäledümb olõ.

Ma haina hall´ast avvusta ja hindämiisi hõlalõ,

kuis muru rääpmise massina kõik tükes lagunõsõ

ja kavvõndalõ vana ravva kuuri rändäse.

 

Sõs egälpuul vahtsõlõ häitsemä nakkasõ

võiuninni ja tiilehe, valgõ ristik- nink upinhaina.

Aianukõn jälleki nätä saa nõgõssid ja ämmälehti,

piitrelille, oras- nink vesihaina,

takjid, ohtjid ja püdselehti.

 

 

Velletapminõ

 

Vasta üüd kallõ kivimaja iin

tapp´ inemine ummi kaitsmada velli.

Moodulidsõ massinaga timä maha lõigas´ lehtkuusõ

nink surma saat´ suurõ vahtrõpuu.

 

Velle olli korgõ, kinä ja õgva,

nimä tunni tuuli nink tähti, päivä ja pilvi,

nimä Jumalalõ inemisest ligembäl olli.

 

Es suta inemine inämb puiõ suurust nätä,

näide kõrval väikene ja matal olla.

Võimsa velle timä mõtõl´ vainlaisis kurjõs,

näide ihu nink henge armõtulõ tekk´ purus.

 

Prõlla inemine hindäle jälleki tukõv ja tähtsä paistus,

aga puiõst lakõ platsi pääl

kõllõ kivimaja kurvastõ köödsätäs.

 

 

Hää miis um Taivaesä kingitüs

 

Mu vaarimä katsatõistkümneaastatsõlt mehele läts

ja mehe kuulmisõni niimuudu elli,

et timäle ilmangi sanditsid sõnnu es ütle

nink sängün kõrdagi mehe poolõ sälgä es pöörä.

 

Vaarimä mullõgi hoolõga opas´,

et tõistpuult piat hoitma ja avvustama,

tedä lahkõlõ tiinmä nink murõn trüüstmä,

timäle rõõmsalõ latsi sünnütämä.

 

Puul aastasata um mu vaarimä mulla all maganu

ja ma olõ uma mehega hõpõhähäpääväni ütsimeeli elänü,

tälle truvv ollu nink tedä avvustanu

ja sanditsid sõnnu ei olõ mi vahjõlõ sadanu.

 

Ku mi mõnikõrd mehega katõkõistõ

helle valgusõga pedästigun palukid korja

nink mõtsajärvi man õnnõligult hulgu,

sõs mullõ vahtsõst miilde halgahtus,

kuis vaarimä tiidjänä kõnõl´:

„Hää miis um Taivaesä kingitüs.”

 

 

Ma kõnni pikä redeli pulkõ piten

 

Ma kõnni pikä redeli pulkõ piten

ammu maha palanu tarõ lastukatussõ pääl.

Ma istu verevä korstna viirde,

miä kolmõkümne aasta iist kokku sattõ

ja mille manu mõtsamaasika kasvi.

 

Ma kidsu tarõ iin kaalõ ja kapstid,

piite nink põrk´nid, kürvitsid ja kartuld –

näid, miä kõrd kasuma pand´ mu vanaimä kõhnakõnõ,

kiä kavvõl sügüsel ikävaigu astõ

nink kellest kruudulinõ kleit perrä jäi.

 

Ma lähä mõtsa jämme kõo kõrvalõ,

saisa palugavarsi kesken ja kae,

kuis kõost mahla suurtõ savikaussi tsilgus.

Tuu kõoga külmäl küündläkuul ahju küteti

nink savist kauss külänaasõlõ kingiti.

 

Kõik um tullu, ollu ja lännü,

ummõtõgi kõik alalõ jäänü:

maha palanu tarõ igäväste hengäs

ja mu vanaimä kõhnakõnõ tege tarõ iin pindrid,

jämme kõiv õks viil palugavarsi kesken kasus

nink timäst mahla savikaussi tsilgus.

 

Luulekogud

Ma pühäpääväpõllõ mõsi, Võro Instituut 2010

Lugu rohiliidsi silmiga kuulmeistrist, M. Paesalu 2014

Luuletusi: Lugu rohiliidsi silmiga kuulmeistrist, M. Paesalu 2014.

 

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Kauksi Ülle

5. aug. 2014 at 11:16 e.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Kauksi Ülle (1962)- võru luuletaja ja kultuuritegelane.

 

Foto: Raija Hämälainen

Foto: Raija Hämälainen

KATKEND: Ülim tõde, Jumalikud Ilmutused 2014, lk 59-64.

Taarausuliste Salman Rushdie

 

Lahti runomaratonile me sõitsime lennukiga.

Kutsed olid esimesel korral kaotsi läinud, Tapio Mäkeläinen oli uued läkitanud. Laevu käis tookord üks ja välja müüdud oli see ka mitu kuud ette. Nii et pakkide kaupa meie raamatuid ja Vikerkaare etnofuturismi erinumbrit (september 1990) kaasas, ronisime lennukisse. Piret Viires ja Neeme saatsid meid teele.

Lennukis istus Karl Martin minu kõrvale ja jõi ära ka minu veini. Ta hoidis mul veel käest ülevaltpoolt küünarnukki kinni ja lohutas, et ära karda, ära karda. Ma ei osanud midagi karta, olekski võinud lendama jääda. Hoopis teine tunne, kui tiibade all õhku on. Kui kõik vein otsas oli, selgus, et Karla lihtsalt ei armasta lennukiga sõita. Svenile paistis küll meeldivat, tal muidugi allakukkumise kogemus olemas. (Linnaliini lend Volgograd-Volgograd – kirjastaja märkus.)

Kapitalistide tegelikkusega tutvumist alustasime Stockmanni kaubamajast. Hannu Oittinen arvas, et kui selle üle vaatame, siis muu enam muljet ei avalda. Toidupood ajas küll vihaseks. Igat asja priiskamiseni mitut sorti reas – kuidas sa nii valida oskad, kui eluaeg on olnud üks linn, üks juust, üks vorst, seapea ja jalad ja kahe kuu tagant majoneesi.

Karla ja Sven tundsid tegelikult paremini asja, neile sinna põhja poole paistis Soome telekas lapsepõlves päikesega võidu ja asemel kuu. Sven ja Karla valisid pipra välja. Mina ei olnud kunagi ananassikonservi söönud. Pärast hakkasime ühe soomlase pool mikrolaineahjus lihapalle küpsetama.

Hammustasin julgelt piprakauna ja pisarad purskasid silmist (jube väljend, aga see oli ka ainukene kord, kus seda mu senises elus juhtunud on). Võtsin tüki ananassi ja siis veel ühe tüki. Karp sai tühjaks. Karla jõi ka vedeliku ära. Unustada nemad seda küll ei taha. Iga kord, kui minevik meenud, on ka ananassid platsis.

Soomes juhtus muud ka. Reivilä jõi meiega tekillat. See käis nii:

 

Tuu võtt

savipudõlast kangõt

ni tõsõst pudõlast

tsiukvat

kaldas topõltpõhjaga laasi

laksas tirasnik all

ni piibli pääl

maru matsuga vasta lauda

lõnksas kõrraga inne ku jahus

sirgõ sälläga

jääs

vai lätt

 

Kõik peale Sveni jäid purju. Talle ei teinud see kange jook midagi. Ta ei muutugi juues suuremat. Mõnikord tantsima on nõus jommis peaga. Aga joojat tast polegi erilist.

Teatrit ei saa ta küll kaine peaga vaadata. Siis kallab igal vaheajal viski sisse ja hoolimata sellestki, et mõne pildi ajal norinal magab, ei jõua ta tavaliselt lõpuni vastu pidada. Teatri külastamine on tema jaoks kallis isegi siis, kui ta piletid ilma saab.

Ükskord Toominga vaatas lõpuni, seal muusika hoidis kinni. Nine Inch Nails oli nii salakavalalt kokku miksitud, et alles lõpus tuli välja. “Susi” vaatas ta ka ära ja kiitis. Ma ei osanud küll millegagi seletada asjaolu, miks igas võrukeelses näidendis kogu aeg istutakse ümber laua ja süüakse. Nüüd ta vast sai aru, sest meie koos kirjutatud näidendis “Tandsja pühälik” tehakse niisama.

Soomes tundsime end esialgu pisut kuu peal küll olevat. Meid majutati mõisasse, nautisime veeprotseduure ja mingil ajel laenasin Valerkalt huulepulga ja värvisin suu roosaks. Tulemus oli ootamatu.

All korrusel kohvikus istusin laua taga koos teiste meie omadega ja ei osanud midagi peale hakata. Sven vaatas mulle otsa ja ütles kiiresti: “Mida sa tahad?” “Ei midagi,” pomisesin mina. “Ma toon midagi juua.” Läks ja tõigi virsikulimonaadi. Täpselt nagu meie vanavanematel laadal.

Soome keeles ilmusid Karl Martini ja Kivisildniku luuletused antoloogias “Salantannsia tilantühja”. “Märg Viktor” ilmus. Ja kultuurileht Vagabund tehti. Joel Sang võttis asja käsile.

Oli silmitsenud oma saapaid ja leidnud, et need on läbi ja kultuur on läbi. Niimoodi algas ka projekt “Kivisild riiulitesse”. Kostabi Seltsile sõitis rahalaev sadamasse. Igaüks küsis, mis tahtis. Kivisildnik küsis saapaid. Vagabundi saabastega muutus kõnnak ja seejärel kehahoid. Aga esialgu kandis ta Mati Kohlapi valmistatud saapaid, neid musti teravate ninadega.

Vagabundi Tartu toimetajaks olles ilmutas ta “Hüübiva vere manifesti.” See ilmus numbris 1. 1990. Alla kirjutasid Sven Kivisildnik, Hasso Krull, Aivar Tomson, tarvo Hanno Vasus (õige on Varres), Piret Wiires (õige on Viires), Mart Juur, Allan Hmelnitski, Katrin Linnas, Raul Saaremets, Kaido Torop, Peep Pedmanson, Ivo Rull, Karl Martin Sinijärv. Mina ei kirjutanud, kuna ei osalenud teksti kirjutamisel, minust ei ole võõrastele asjadele allakirjutajat.

Joel Sanga naine Tiiu Sang alustas tõsietnofuturistlikku projekti Linqua, ajakirja, mis pidi muulastele avama eesti kultuuri. Sven Usukannataja Kivisildnik kirjutas oma “Saatanlikud värsid”. Tohutute kommentaaridega luuletus “Georg Otsale.” Kajar Pruuli suulise märkuse kohaselt pidas see luuletust tolle aasta Juhan Liivi preemia pretendendiks.

Preemiatest rääkis Kivisildnik tabavalt Legendi salongiõhtul 30. juulil 1996. Romaanivõistluse žürii avalikustatakse nädal aega enne tähtaega. Nii ei jõua vanemad inimesed vajalikku teost õigeks ajaks valmis kirjutada. See on nende suhtes ebaõiglane.

Tartu kirjanike maja ülemises toakeses olid kooskäimised ikka hoos ja ühel istumisel arvas Lehte Hainsalu, et Eesti Raamat võiks ju ka mingi Sveni raamatu avaldada. Valik langes atraktiivsele “taaralaste lauluraamatule”. Pärast kirjastusest helistati ja küsiti, mida see tähendab “Dawa Vita” (vigases suahiili keeles raviv, terveks tegev sõda), ja ega see midagi roppu ei ole.

Ega ma tähendust ei mäletanudki, aga vastasin, et kindlasti mitte. Sven ei ropenda kunagi, ei kasuta vägisõnu, ei räägi nilbeid ega rõvedaid anekdoote. Alati saan noomida oma võru naljade eest.

Sealkandis on piir elu ja roppuse vahel teises kohas kui noores eesti kirjakeelses kultuuris ja kui meie Navitrollaga hoogu satume, siis poeet kannatab hirmsasti. Sestap on kummaline, et ta sai tuntuks kui Juhan Liiv ja tõenäoliselt võetakse ka kirjanike liitu teose eest “Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga. Olulist.” Seda nimetatakse ropuks teoseks. Kivisildniku jutu järgi oli tal väga raske sõnu leida ja abiks tuli võtta Wiedemanni sõnaraamat. Tulemus veenis.

Miks selline teos? Tunnistan ausalt, ma ei teadnud, milleks laenas ta minu sama pealkirjaga teatmiku, mille omanik olin töö tõttu kirjanike majas. Olukord sellise nimekirja kirjutamiseks oli sealmail, et kirjastamine Eesti vabariigis oli endalt igasuguseid kammitsad heitnud. Kui oli tutvust või raha, võis kirjastada mida tahes. Vohasid küüditamise memuaarid ja vanemate inimeste esimesed madala tasemega luulevihikud. Kõike oli. Kõik kannatas trükimusta.

Kivisildnik otsustas aga sportlikust huvist kirjutada vallatu teose, mida kusagil ei avaldata. Nii ta võttis kirjanike liidu nimekirja raamatukese seisuga 1981 ja liitis kunstilise elamuse saavutamise eesmärgil selle suvaliste iseloomustustega.

Kirjanikul oli raske, ei olnud ju enamikust kirjanikest teada midagi. Venelasi sundis vastu võtma parteikomitee nii palju, nagu protsent elanikkonnast seda nõudis. Liitu kuulumine tõi kaasa materiaalsed hüved, näiteks korteri koos lisatoaga kabinetiks, või reisid, vabakutselisuse võimaluse.

Näiteks rahvuslike suurte rahvajuht-luuletajate represseerimine tol ajal nägi välja niisugune, et Hando Runnel elas vabakutselisena mugavustega korteris, suvitas perega Peedul, tema raamatud ilmusid ja kriitikat kirjutati. Välja arvatud “Punaste õhtute purpur”, mis vaikiti maha ja mida ei lubatud premeerida. Mingist ajast võttis Tartu linnavalitsuse kultuuriosakond ta palgasaajate nimekirja. See oli tol ajal niisugune toetamise vorm, ka kunstnikke oli kalurikolhoosides palgal.

Tartus kontrollimata andmetel niisugune toetamise vorm jätkub. Noh, aitab sellest, igatahes korrumpeerunud see kirjanike liit oli ja ega see sitt veel praegugi põhjani roogitud ole, kuigi muru juba külvatakse.

Nimekiri läks kohe ringlusse ja Kajar Pruul alustas selle avaldamist Vikerkaares. Siiski – nii vaba see Vikerkaar tol ajal ka ei olnud ja ladu lõhuti tinas ära. Samas sai nimekiri avaliku retseptsiooni osaliseks nii Ekspressis kui Loomingus. Kõik seal ilmunu oli kiitev ja kihistamist oli palju.

Juhtus ka tolle aja kirjanduselu hästi iseloomustav skandaal “Milarepa laulude” ümber. Juur ja Kivisildnik, kes puhkasid tihti suviti koos – on ju nende abikaasad kaksikõed – juhtusid nägema Grünbergi tehtud muusikaga filmi “Milarepa laulud” ja kirjutasid sellest tikutopsi suuruse arvustuse Päevalehte. Autorid vastasid 10. juunil 1990 (NB – arvuti võetus täpselt kuue aasta pärast).

Nii nad seal õiendasid, aga edasi läks lugu veelgi kelmikamaks. Äkki ilmus “Dawa Vita” kohta Ülo Matteuse arvustus, mis oma põhiolemuselt halvustas autorit ja oli üles ehitatud sünnikuupäevale ja aastale, mis olid eksikombel valedena trükki läinud. (Tol ajal ma kasutasin kolme erinevat sünnipäeva, meelega, tahtlikult – kirjastaja märkus.)

Ülo Matteus oli proosakirjanik, kellest Sven lugu pidas ja ta vangutas kurvalt pead, et see tema raamatut ei mõistnud.

Saladus tuli aga ilmsiks siis, kui sõitsin Soome soomeugri kirjanike teisele konverentsile ning kohtasin seal Ülo Matteust ja Anne Grünbergi. Augustipöörde ajal laev ei väljunud ja nemad nutsid, et nende Sven jäi Eestisse. Mina ütlesin, et ega teil üksi, meil Karlaga jäi ka meie oma Sven Eestisse tankide kätte.

Siis hakkasid nad meie Sveni sõimama ja selgus, et Sven Grünbergi õde on Ülo Matteuse naine ja prosaistist rüütel pidi oma naisevenna vaenlast uhama. Saime suutäie naerda ja saime Matteustega sõbrakski. Eesti kirjandust tehes on tõesti vaja internetti koostada teatmik selle kohta, kes kelle laps, õde või vend on ja kes kellega elab, muidu on raske aru saada teoste retseptsioonist.

Selle tähelepanuväärse perioodi, kus vana kirjandus oli tapetud ja uus veel sündimata, võtsid kokku kaks kirjameest. Üks neist oli Jaan Kaplinski, kes oma ettekuulutuse õigsust on jälle tõestanud looga “Et mõista Kiwisildnikku” (30. august 1991. Sirp). Ega talle seda, mis ta kirjutas, andeks eriti ei antud. Teiseks prohvetiks ja džihaadi ettekuulutajaks osutus Priidu Beier Vikerkaares artikliga “Taarausuliste Salman Rushdie”

 

Looming

Luule

1987 Kesk umma mäke

1989 Hanõ vai luigõ

1991 Jyriyy

1995 Agu ni Eha. Morn and Eve (võro ja inglise keeles)

1996 Kuldnaanõ. Kultanainen (võro ja soome keeles)

2001 Nõsõq rõõmu mõrsija

2003 Käänüpäiv

2005 Emaemamaa (eestikeelne valikkogu)

2012 Palunõiaq

2012 Valit luulõq

 

Proosa

Säng, Eesti Kostabi Selts 1997

Paat, Eesti Kostabi Selts 1998

2000 Huuv´, Eesti Kostabi Selts 2000

2003 Uibu, Kauksi Ülle Mänedsment c2003

Ülim tõde, Jumalikud Ilmutused 2014

 

Näidendid

2004 Taarka

2006 Kuus tükkü

 

Linke

Kauksi Ülle: Üksindusest ja selle ületamisest, Eesti Päevaleht 17.05.2012,

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kauksi-ulle-uksindusest-ja-selle-uletamisest.d?id=64407320

Kauksi Ülle, vastuhaku julgustaja, Posrtimees, 29.11.2008, http://www.postimees.ee/52595/kauksi-ulle-vastuhaku-julgustaja

Kauksi Ülle: olen vaba inimene ja loon, mida tahan, Võrumaa Teataja, 22.09.2012, http://www.vorumaateataja.ee/index.php/ee/mangud/46-elu-ja-kultuur/4999-kauksi-ulle-olen-vaba-inimene-ja-loon-mida-tahan

Koduleht, http://www.folklore.ee/ugri/ylle/

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »