Jenny Erpenbeck
Jenny Erpenbecki autoriõhtu kirjandusfestivalil Prima Vista toimub 10. mail kell 17.00 Tartu Linnaraamatukogus, temaga ajab juttu TÜ õppejõud Hella Liira.
11. mail kell 17.30 esineb ta Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogus, vestluskaaslaseks kirjandusteadlane Aija Sakova.
Saksa kirjanik ja lavastaja Jenny Erpenbeck sündis 1967. aastal Ida- Berliini intellektuaalide perekonnas. Pärast õpinguid teatriteaduse ja muusikateatri režii erialal töötas ta Austria ja Saksamaa ooperimajades. Teater oli ka tema lävepakuks kirjandusse.
1999.aastal ilmunud esikteoses, jutustuses „Vana laps“ (Die Geschichte vom alten Kind), nähakse paralleele Kafka moonutatud maailmadega. Teos äratas saksa kirjandusruumis suurt tähelepanu ja on tõlgitud ka eesti keelde (Pegasus, 2009, tlk Sigrid Reili).
Debüütromaanis „Külaskäik“ (Heimsuchung, 2008) jutustab Erpenbeck loo ühest suvemajast ja selle elanikest läbi 20. sajandi, aga ennekõike on see raamat kodust, paiksusest, kõigest sellest, mis inimesi mingi koha, maastiku, kultuuri külge seob. Ka 2012. aastal avaldatud ja 2021. aastal eesti keeles ilmunud „Viimsepäeva õhtu“ (Aller Tage Abend, e.k. Gallus, tlk Terje Loogus) on rännak läbi 20. sajandi karmide sündmuste. Mõlemas romaanis on üksikisiku elusaatus paigutatud ajaloolisse konteksti ja sisse põimitud Erpenbecki enda perekonnalugu.
„Viimsepäeva õhtut“ on nimetatud kirjanduslikuks eksperimendiks. Erpenbeck kasutab peategelase elukäiku kujutades kirjanikule antud võimu lasta juhtuda võimatul – ta annab 20. sajandi algul Galiitsias sündinud lapsele viis erinevat elu ja laseb tal viis korda surra.
Erpenbecki värskeimat romaani „Kairos“ (2021) peetakse üheks kõige siiramaks ja paremaks romaaniks SDV allakäigust. Romaanis, mille tegevus toimub 1980ndate lõpus Ida-Berliinis, jutustab ta suure vanusevahega paari armastusloo, mille taustal arenevad müüri langemiseni viivad sündmused..
Arvukate kirjandusauhindadega tunnustatud Jenny Erpenbecki loomingut on tõlgitud 30 keelde. Tema teosed on kirjas pandud sugestiivses keeles, täiuslikult komponeeritud ja laia tõlgendusruumiga. Kriitikute hinnangul on ta üks saksa nüüdisaja erakordsemaid kirjanduslikke hääli, kelle loomingus sulavad harmooniliselt kokku mõistuse ja südame hääl.
Katkend:
Viimsepäeva õhtu, Gallus 2021. Saksa keelest tõlkinud Terje Loogus. Lk 79 – 86.
15
Kui ema ta südaöösel välja vahetab, ei ütle noorem tütar talle, et nägi äsja suurt õde koos ühe mehega. Nad olid temast hästi lähedalt mööda kõndinud, kuid polnud teda inimhulgas märganud. Ja tema, väike õde, polnud julgenud õde hüüda, õde oli olnud väga vaikne, vaadanud maha ega vahetanud sõnagi mehega, kes ta kõrval kõndis. Nii veedab siis õde öid, kui ta koju ei tule. Aastate eest, kui väike õde oli kord juhuslikult leidnud õe päeviku ja hakanud seda lugema, oli suur õde järsku tuppa tulnud, ta polnud hakanud karjuma ega löönud õde, kui nägi, mida see parasjagu tegi, vaid oli tal raamatu täiesti rahulikult käest võtnud ja öelnud:
Kas sa arvad, et ma rõõmustasin, kui sa sündisid?
Võib-olla.
Kas mäletad veel klaaskuulikesi, millega sa alati mängisid?
Jaa.
Kas mäletad veel, kui ma ütlesin, et sa peaksid proovima neid alla neelata?
Võib-olla.
Mis sa arvad, miks ma seda tahtsin?
Ei tea.
Kas mäletad müüri kutsar Simoni maja taga?
Jaa.
Kas mäletad veel, kui ma ütlesin, et sa peaksid proovima sealt alla hüpata?
Võib-olla.
Mis sa arvad, mida ma tookord tahtsin?
Ei tea.
Kui sa veel ükskord seda vihikut puudutad, ei ole sa enam mu õde. Kas saad aru, mida ma öelda tahan?
Jaa.
Ja nüüd oli siis vaikiv õde ühe vaikiva mehe kõrval mööda tänavat kõndinud, ilma et ta oleks teadnud, et väike õde teda nägi. Selline avalik koht võis täpselt nagu avatud raamat tuua isegi keset ööd päevavalguse kätte midagi, mis polnud kellegi teise asi, ja sellises suures linnas nagu Viin ei olnud võimalik vältida, et keegi seda luges. Ta oli seisnud täpselt viis tundi järjekorras, selleks et õde saaks homme süüa lehma udarat ja hoida hinge sees ning samamoodi ema ja isa. Õde omakorda läheb homme sel ajal kui tema, väike õde, on koolis, koos emaga Viini metsa puid tooma, tundide kaupa marsib ta koos emaga külmas metsas ja veab palehigis porist vettinud puitu, selleks et ta väike õde ja loomulikult ka tema ise ja ema ja isa kodus ära ei külmuks. Ja ometi võib-olla, et seesama õde, kui ta teaks, et väike õde nägi, kuidas ta ühe mehe kõrval läbi öise Viini kõndis, sooviks ta surma ja seekord võib-olla edukalt. Kui palju selliseid rindejooni on ühe inimese elus, mis võivad maksta su elu? Väga vaevarikas oli võita kõiki lahinguid, milles surma ei saa.
16
Siis aga jääb mees, olles vaevu ta kõrvale pikali heitnud, magama, mehe ihu soojus lebab tema ihu soojuse kõrval, aga mees ei puuduta teda öö jooksul kordagi, isegi mitte unes. Terve öö kuuleb ta meest enda kõrval hingamas, teab aga iga hingetõmbega üha kindlamalt, et pole mõtet kätt tema järele sirutada. Nutt, mis tal 7031 ärasõidust saati on kurgus pitsitanud, pääseb nüüd lõpuks valla, aga hoopis teistsuguse nutuna: nutt surnud sõbranna pärast muutub veel kõris armukadedusnutuks surnu pärast, kurbusenutust saab vihanutt armastatud mehe pärast, kes küll kutsus teda endaga sängi jagama, kuid nüüd keeldub teda lohutamast kaotuse pärast, mida ise taga leinab. Millalgi öö lõpu poole nutab ta veel üksnes häbist. Ta on saanud nüüd lõpliku vastuse küsimusele, mida ta – kui see oleks olnud tema teha – poleks esitanud veel niipea ja võib-olla üldse mitte kunagi. Vastuse, mida ta poleks iial kuulda tahtnud, nimelt et mees on küll sõbralik, kuid teda siiski ei armastata, et mehe lein surnu pärast on sügav ja tõeline, samal ajal kui tema enda kahepalgelisele olemusele ei ole maailmas midagi võrdset. Kui ükskõikne oleks ta olnud isa, ema ja sõprade hukkamõistu suhtes, kui vaid mees oleks mõelnud samamoodi nagu tema, kuid kaotuse tõttu on ta nüüd pöördumatult hukka mõistetud. Magades andis mees talle lootust ja magades tallas ta ka põrmu. Üksildasemana kui kunagi varem tõuseb ta hommikuhämaruses magaja kõrvalt püsti, mitte keegi, kes teaks, mida ta lootis, ei sooviks temaga enam tegemist teha, ta ise peab taluma oma ihu, mis oli teda sedamoodi eksiteele viinud. Kui ta oleks õhtul koju läinud, nagu ta alguses tahtis, poleks kodutee olnud midagi enamat kui astumine, jalg jala ette. Nüüd aga teab ta, mida tähendab see, kui tagasiteed enam ei ole. Ta otsib oma asjad kokku ja lahkub korterist meest äratamata.
17
Millalgi vastu hommikut ta lõpuks, aga millal küll, ma ei tea, kell kuus või kell seitse? Ma ei tea. Kas ta nuttis? Ma ei usu. Ainult imestasin, et ta ei tahtnud üles tõusta, ta oli ka kell 9 veel, terve esmaspäeva voodis, silmad kinni, aga ometi ei maganud. Ja ei söönud midagi. Ja isegi mitte kohvi. Päev otsa ainult pikali. Ta ütles, et tahab olla pikali ja mitte üles tõusta. Ah, tõesti. Teisipäeval ka ei tulnud metsa. Mitte üks inimene maailmas. Kolmapäeval Mizzilt mune, aga ta ei tahtnud enda oma. Ja siis, järgmisel ööl, juuksed maha. Just. Ma ei läinud isegi malet mängima, tõesti arvasin, et nüüd on Steinhofi minek. Mina ka. Ilusad juuksed. Aga reedel tundus ta jälle parem. Jaa, nii mulle näis. Hästi rahulik. Laupäeval sadas lund, siis tuli esimest korda alla. Panin talle veel mantli ümber, ütles all, et tal hakkab pea lumesadu vaadates ringi käima. Mina ütlesin: ära siis vaata. Ja ma ütlesin: söö midagi korralikku, siis seisad varsti jälle jalul. Ja siis tegi suu lahti ja lasi lumehelvestel suhu sadada. Tõsi. Ma veel naersin. Mina ka.
Ja siis saabus pühapäev.
18
Pühapäeval tahab suurem tüdruk, jumal tänatud, lõpuks ometi natukeseks jalutama minna. Kas sa lähed sõbranna juurde?, küsib ema. Jah, ütleb tema. Samal ajal kui ema ta selja taga ust kinni paneb, kuuleb ta veel, kuidas see hõikab isale: aga natukene kummaline on see küll, et ta sõbranna ei käinud teda ü h t e g i korda külastamas, kas sa ei leia? Jah, ja kuidas ta oleks saanudki, äkki 7031-ga? Vanemad on ise süüdi, et nad omaenda tütrest nii vähe teavad. Kas keegi on temalt kunagi küsinud, kas ta üldse soovis endale õde või kas Viin talle esimese külaskäigu ajal tõesti nii hästi meeldis, et ta tahtis siia kohe elama kolida? Kui lütseumi käsitööõpetaja nimetas tema suure hoolega õmmeldud nukukleiti räpakaks ja lohakaks, sai talle selgeks, et ka aastaid hiljem oli ta Viinis võõras ja ka jääb alatiseks võõraks. Ta mäletab veel, kuidas vanaema vahetult pärast Galiitsiast põgenemist elas nende juures, paar päeva oli köögis lõhnanud nii nagu vanasti pirnikompoti ja haala järele, aga kui toiduvarud, mida vanaema oli kaasa toonud, otsa said, oli ema otsinud vanale naisele kohe teise korteri ja keelanud tütardel teda külastada. Kui armsad on sinu hooned, Issand Sebaot. Alles siis oli ta aru saanud, et tegelikult on ta ka ise juudi päritolu, kuid isa käis tema ja õega ikkagi igal pühapäeval kristlikul jumalateenistusel, et koos teiste ametnike ja nende peredega istuda riigiteenistujatele mõeldud pinkidel. Juba üle kümne aasta on isa oma kolleegidele rääkinud, et ta abikaasa ei ole väga hea kõndija ja käib seetõttu kodule lähemal asuvas kirikus, ja nii on isa juba üheksandale palgaastmele tõusnud, aga ka üheksanda palgaastme ametnikul pole mingi kunsttükk kõngeda täpselt samasuguses viletsuses nagu Schönbrunni loomaaia ahvid, kaamelid ja eeslid. Kas ta oli oma nurjunud armastust sõbranna ees varjates nüüd ka ise niisama ükskõikne ja valelik nagu ta vanemad? Ja ka temal polnud mingit kasu sellest, et ta hoidis tõde enda teada, sest nii väljaöelduna kui ka mitte väljaöelduna oli tõde ikkagi olemas ja tegi iga päev seda, mis oli ta ülesanne. Landstraẞer Hauptstraẞe, Arenbergpark, Neulinggasse, mis Margareteni linnaosa kandis muutub Gusshausstraẞeks ja veel hiljem Schleifmühlgasseks, lõpuks Margaretenstraẞe – paberileht, millele ema oli kirjutanud vanaema aadressi, lebas köögisahtlis.
19
No nii, hakkame minema.
Hakkame minema.
Igal pühapäeval sõitis ta Viini metsa puid tooma. Sõitis trammiga Rodauni või Hackingi lõpp-peatusse, koos paljude teistega, kes samuti nagu tema tassisid käes korve ja seljas seljakotte ja räätsi ja läks sealt metsa, et korjata hagu, võib-olla murda siin-seal ka mõni oks, mis polnud liiga raske.
Nõbu aitab söega, tore oleks.
Müts, mantel ja kindad.
Hästi.
Õhtul tagasi sõites pidi ta vahel laskma ühe või kaks trammi mööda, enne kui õnnestus end pressida mõnda täiskiilutud vagunisse, seepärast pidi ta sageli seisma üle tunni pimedas peatuses ja külmetama, samal ajal kui teised inimesed istusid või seisid valgustatud trammis ja metsast kogutud oksarisu turritas välja seljakottidest ja korvidest nende peade kohal.
Nüüd veel korv.
Ja seljakott.
Selline trammivagun paistis väljastpoolt nagu akvaarium: kui tramm liikuma hakkas või pidurdas, kõikusid inimesed koos haokubudega uduste klaaside taga edasi-tagasi nagu üksainus suur organism.
Ah, kinni jäi.
Milline ikaldus.
Saapad.
Nüüd tuleb jälle ülevalt välja.
Ah, schvachkeit, küll on viletsus.
Nii.
Ta oli juba varem vahel mõelnud, et häda muudab inimesed üksteisega üha sarnasemaks, kõik liigutused, käte- ja sõrmeliigutusteni välja, üha ettearvatavamaks. Kui ta kohtus metsas teiste kütet otsivate inimestega, nägi nende küürutamist, okste tükeldamist, kuivanud lehtede maharaasimist – see kõik oli täpselt nagu ta enda küürutamine, okste tükeldamine ja lehtede raasimine. Kui mitte miski peale nälja ja külmetamisega võitlemise polnud enam oluline, lülitusid kõik inimesed sarnasele liigutuste ja tegevuste säästurežiimile, mis oli neile ühine võib-olla juba sest ajast, kui nad olid loomad, sellal kui kõik see, mis inimesi üksteisest eristas, oli järsku selgelt äratuntav kui luksus.
Nüüd on korras.
Ah, nüüd oleks ma peaaegu võtme ära unustanud.
See oleks küll lugu olnud.
20
Tuleb vaid kõndima hakata, siis muutub tänav, mille nimi on koos maja- ja korterinumbriga paberile kritseldatud, teeks: majad paremal ja vasakul, ilm külm ja niiske, sammude kaja lumes ja lörtsis, teised inimesed, kes tahavad üht või teist või peavad midagi tegema, tee viib sind mööda võõrastemajadest, mis on hädapärast valgustatud, poodidest, mille vaateaknad on peaaegu tühjad või ruloodega täiesti kinni kaetud. See maja, kus vana naine elab, on madal, kivist ingel valvamas sissepääsu kohal. Kui armsad on sinu hooned, Issand Sebaot. Kui vanaema oli pärast põgenemist Viini jõudnud ja elas esimestel päevadel tütre juures, jutustas ta vanemale lapselapsele kahest inglist, kes kuulutasid Lotile ette Soodoma hävingut ja päästsid ta. Need inglid olid olnud nii ilusad, et Soodoma elanikud oleks nad heameelega tükkideks rebinud ja alla neelanud, oli vanaema öelnud. Shain vie die zibben velten. Ilusad nagu seitse maailma. Nüüd, kui vanem tüdruk lingile vajutab ja proovib meenutada, kuidas vanaema seda lauset ütles, tundub see võõrapärane, nii et ta ei tea, kas ta seda mitte unes ei näinud. Nii ilusad. Väravamaja haiseb ja on pime, ühe esimese korruse ukse kohale on kinnitatud plekist silt korterinumbriga. Akendest, mis trepikojast õue poole avanevad, on mitmed juba purunenud ja puitplaatidega asendatud. Ilus mees, ah, ta huuled, ninasõõrmed, ripsmed. Kas ilul pole kunagi olnud mingit muud mõtet, kui ässitada kõiki, kes tahavad seda endale saada, üksteise vastu ja lasta neil lõpuks ilu endi vahel – või kui see ei õnnestu, siis iseennast – lõhki rebida? Ta annab kella ja koputab ka uksele, aga keegi ei tee lahti. Lapsena oli ta läinud raekoja ette ja nõudnud sõja lõpetamist. Nüüd seisis ta keset omaenese sõda, milles tal – eemal pommidest, granaatidest ja mürgigaasist – oli siiski lõputult raske elada üle terve päev hommikust õhtuni ja öö takkaotsa.
21
Mida me siis, taeva päralt, pühapäeva õhtul tegime?
Neljateistkümnest inimesest, kes 1898. aastal välgu ohvriks langesid, said kaks välgutabamuse siseruumis, kaks puu all, üks tee ääres krutsifiksi all, kus ta varju otsis, ja seitse lageda taeva all, (nende seas kaks põllul töötanud viljakoristajat). Kahel juhul ei saanud ma täpsemaid asjaolusid välja selgitada. Laufenis Sanni jõe ääres tabas välk naist, kes kandis seljal kõblast. Naine halvati ja ta seljale jäi kõplakujuline märk.
Ema pani pühapäeva õhtul, kui suurem tüdruk oli välja läinud, noorema tütre kingadele uusi paelu. Isa laotas pühapäeva õhtul, kui suurem tüdruk oli välja läinud, toimikud köögilauale laiali ja hakkas lugema. Väiksem tüdruk tegi pühapäeva õhtul, kui suurem tüdruk oli välja läinud, matemaatikaülesandeid. Siis tõi ema külmast salongist õmblustarbed ja hakkas sukki nõeluma. Siis proovis isa, kas ta näeb prillidega paremini lugeda kui ilma, ta lükkas prillid alla ja vaatas üle serva, siis lükkas prillid jälle üles ja ütles lõpuks: seda kirja pole sugugi nii lihtne lugeda. Siis pani väiksem tüdruk puid juurde. Puud sisisesid, kuna nad olid nii märjad. Ema ütles: mine pese käed puhtaks, muidu määrid vihiku ära. Väiksem tüdruk pesi ämbris käsi. Ema hammustas niidi katki. Isa pööras toimikus lehte. Väiksem tüdruk pühkis käed kleidi sisse kuivaks ja istus tagasi laua taha. Ema otsis õmbluskarbist teist värvi niiti. Isa pani prillid kõrvale ja luges edasi. Väiksem tüdruk kastis sule tindipotti ja lahendas oma rehkendust. Ema köhis. Isa pööras jälle toimikus lehte.
Linke:
https://www.lovelybooks.de/autor/Jenny-Erpenbeck/
https://www.newyorker.com/culture/persons-of-interest/jenny-erpenbeck-is-keeping-time
https://jupiter.err.ee/1608575719/head-lood
https://readingwide.com/2019/08/10/interview-with-jenny-erpenbeck/
Erich Kästner
Erich Kästner (1899 – 1974) – Saksa kirjanik. Erich Kästner käis õpetajate seminaris ning õppis Leipzigis ajalugu, filosoofiat, germanistikat ja teatriteadust. Õpingute rahastamiseks kirjutas ta Neue Leipziger Zeitungisse följetone. Pärast doktorikraadi omandamist kirjutas ta luuletusi, arvustusi ja muid tekste mitmetele Berliini ajalehtedele ja ajakirjadele. 1928 ilmus tema esimene raamat, luulekogu „Herz auf Taille“. Aasta hiljem järgnes paljudesse keeltesse tõlgitud lasteraamatute klassik „Emil ja detektiivid“. Suurt edu saavutasid ka teised lasteraamatud: „Pünktchen und Anton“ (1931), „Das fliegende Klassenzimmer“ („Lendav klassituba“) (1933) ja „Das doppelte Lottchen“ („Veel üks Lotte“) (1949). Erich Kästner kuulus autorite hulka, kelle ühiskonnakriitilisi teoseid natsionaalsotsialistid avalikult põletasid. Ta on saanud arvukalt auhindu, nagu Georg Büchneri auhind, Saksa filmiauhind ja Saksamaa Liitvabariigi suur teeneterist.
Foto: picture alliance/dpa / Goebel
Katkend:
Raiskuminek, Eesti Raamat 2022. Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke. Lk 121 – 129.
13.peatükk
Kaubamaja ja Arthur Schopenhauer – Retsiprookne bordell – Kaks kahekümnemargast rahatähte
Järgmisel hommikul äratas teda ema: „Tõuse üles, Jakob! Sa jääd kontorisse hiljaks!” Fabian seadis end kiirelt valmis, jõi püstijalu kohvi ja jättis hüvasti.
„Ma kraamin siin vahepeal,” ütles ema. „Igal pool on tolmu. Ja su mantlitripp on rebenenud. Mine ilma mantlita. Väljas on ju soe.”
Fabian nõjatus uksepiidale ja vaatas pealt, kuidas ema askeldab. Ema närvilisuse ja korraarmastuse summast tulenev usinus mõjus hubaselt. Tuba oli seda täis, see meenutas korraga kodu. „Vaata, et sa istud vahepeal korraks maha ja paned käed rüppe,” hoiatas ta. „Kas poleks kenam, kui mul oleks praegu aega? Me võiksime minna Tiergartenisse. Või Akvaariumisse. Või jääme siia ja sa jutustad mulle jälle sellest, kui naljakas ma lapsena olin. Kuidas kritseldasin nööpnõelaga voodipäitsi täis ja tirisin su siis kättpidi kohale uhket maali vaatama. Või kui kinkisin sulle sünnipäevaks valget ja musta niiti ning tosin õmblusnõela ja trukknööpe.”
„Ja paki nööpnõelu ning valget ja musta õmblussiidi. See oleks justkui eile olnud,” ütles ema ja silus ta pintsakut. „Ülikonda peaks pressima.”
„Ja naine peaks mul olema ja seitse väikest naljakat last,” täiendas ta elutarga ettenägelikkusega.
„Kobi tööle!” Ema pani käed puusa. „Töötamine on terviseks. Muide, ma tulen sulle pärastlõunal kontorisse vastu. Ma ootan värava ees. Siis saadad mu vaksalisse.”
„Väga kahju, et sa saad ainult üheks päevaks jääda.” Fabian tuli veel kord tagasi.
Ema ei vaadanud talle otsa. Ta asus diivanit korrastama. „Ma ei talunud enam sealset elu,” pomises ta. „Aga nüüd saab jälle asja. Sina pead ainult rohkem magama, ja sa ei tohi elu nii raskelt võtta, mu poiss. Ega see nõnda kergemaks muutu.”
„Ma nüüd lähen, muidu jõuan veel tõesti liiga hilja kohale,” ütles Fabian.
Ema vaatas aknast talle järele ja noogutas. Fabian lehvitas ja naeris ja tõttas kärmelt edasi, kuni maja enam ei paistnud. Siis aeglustas ta sammu ja jäi viimaks seisma. Küll mängis ta vana naisega kenakesti peitust! Tõttas välja ja minema, kuigi tal polnud midagi teha. Jättis ema üksi sinna üles võõrasse inetusse tuppa, kuigi teadis, et ema oli valmis iga tunni, mille võis koos temaga veeta, vahetama terve aastaga oma elust. Pärastlõunal tuleb ema talle kontori juurde vastu. Ta peab komejanti tegema. Ema ei või teada saada, et ta vallandati. Ülikond, mida ta kandis, oli ainus, mille ta oma kolmekümne kahe aastaga oli ise ostnud. Terve elu oli ema tema pärast tööd rüganud ja säästnud. Kas sellele siis iial lõppu ei tule?
Kuna vihma hakkas sadama, läks ta KaDeWesse jalutama. Olgugi, et see pole kaubamajade kavatsus, on nad erakordselt sobivad pakkuma meelelahutust inimestele, kellel pole raha ega vihmavarju. Ta kuulas, kuidas üks müüjanna väga sujuvalt klaverit mängis. Toiduosakonnast peletas eemale kalahais, mida ta ei suutnud juba lapsepõlvest peale taluda, võib-olla mingi embrüonaalse mälestuse tõttu. Mööblikorrusel tahtis üks noormees talle tingimata suurt riidekappi müüa. Olevat soodsa hinnaga, harukordne võimalus. Fabian põikles sellest ennekuulmatust nõudmisest kõrvale ja rändas edasi raamatuosakonda. Antikvaarsete teoste laual sattus ta Schopenhaueri valikköite peale, lehitses seda ja jäi lugema. Tolle tusase onkli ettepanek inimkonda, Euroopat mingi India tervistustegelusega õilistada oli igatahes jabur idee, nii nagu senini kõik positiivsed ettepanekud, pärinesid nad siis üheksateistkümnenda sajandi filosoofidelt või kahekümnenda sajandi majandusteadlastelt. Aga sellele vaatamata oli vanamees ületamatu. Fabian leidis ühe tüpoloogilise arutluse ja luges:
„See on just erinevus, mida Platon tähistab väljenditega δυσχολος ja εύχολος (tusameelne ja rõõmsameelne). See erinevus on tagasiviidav mitmesuguste inimeste väga erinevale tundlikkusele meeldivate ning ebameeldivate muljete suhtes, mistõttu mõni veel selle juures naerab, mis teise paneb peaaegu meelt heitma; tavaliselt on vastuvõtlikkus meeldivatele muljetele seda nõrgem, mida suurem on ta ebameeldivate suhtes, ja ümberpöördult. Kui mingi seik võib nii õnnelikult kui ka õnnetult lõppeda, siis õnnetu lõpu puhul tusameelne vihastub ja tusatseb, õnneliku lõpu puhul aga ta ei rõõmustu; rõõmsameelne seevastu ei vihastu ega tusatse õnnetu puhul, aga õnneliku puhul rõõmustub. Kui tusameelsel õnnestub kümnest üritusest üheksa, siis ei rõõmustu ta nende üle, vaid pahandab ühe ebaõnnestunu pärast; rõõmsameelne aga oskab ümberpöördud juhul end ühe õnnestunuga lohutada ja rõõmustada.
Nagu naljalt pole pahet ilma ühegi heata, nii selgub ka siin, et tusameelsed ja kartlikud karakterid peavad üldiselt küll kogema enam kujutletavaid, kaugelt vähem aga reaalseid õnnetusi ning kannatusi kui rõõmsameelsed ning muretud, sest kes kõike näeb mustalt, alati kardab kõige halvemat, sellel vastavalt teeb ta ka ettevalmistusi, see ei saa nii sageli valesti arvestada kui see, kes alati asju näeb rõõmsais värves ning väljavaates.” (Arthur Schopenhauer „Elutarkus”, tlk Leo Anvelt)
„Mida tohiksin teile müüa?” küsis üks eakas preili.
„Kas teil puuvillaseid sokke on?” küsis Fabian.
Eakam preili silmitses teda nördinult ja ütles: „Esimesel korrusel.” Fabian pani raamatu lauale ja läks trepist alla. Kas Schopenhaueril oli siis õigus, et tema, just tema seadis nood kaks inimliiki võrdväärsetena teineteise vastu? Kas polnud nimelt tema oma psühholoogias väitnud: naudinguaisting polevat midagi muud kui miinimum hingelisest vastumeelsusest? Kas ta parema teadmise puudumisel absolutiseeris selles lauses δυσχολοι käsituse? Portselani ja keraamilise kunstkäsitöö osakonnas toimus mingi tunglemine. Fabian astus ligi. Müügimehed, müüjannad ja ringiuitajad seisid ringis ümber väikese nutuse tüdruku, kes võis olla kümneaastane, ranits seljas ja viletsalt riides. Laps värises kogu kehast ja vaatas kohkunult täiskasvanute tigedaid, ärritunud nägusid.
Saabus osakonnajuhataja. „Mis lahti?”
„Ma sain selle jultunud olendi kätte, kui ta tuhatoosi varastas,” seletas üks vanapiiga. „Siin!” Ta tõstis väikese kirju toosi üles ja näitas ülemusele.
„Marss direktori juurde!” kamandas visiitkuub.
„Tänapäeva noorus,” ütles üks üleslöödud hani.
„Marss direktori juurde!” hüüdis üks müüjannadest ja haaras väiksekese õlast kinni. Laps nuttis ägedalt.
Fabian trügis trobikonnast läbi. „Laske laps jalamaid lahti!”
„Mida te endale lubate,” sõnas osakonnajuhataja.
„Kust teil tuli pähe sekkuda?” küsis keegi. Fabian laksatas müüjannale sõrmede pihta, nii et see lasi lapsest lahti, ja tõmbas siis väikese tüdruku enda juurde. „Miks sa just nimelt tuhatoosi võtsid?” päris ta. „Kas sa suitsetad juba?”
„Mul ei olnud raha,” ütles tüdruk. Siis tõusis ta kikivarvule. „Minu issil on täna sünnipäev.”
„Lihtsalt varastada, kui raha pole – taga targemaks,” lausus üleslöödud hani.
„Kirjutage meile kassakviitung välja,” pöördus Fabian müüjanna poole. „Me võtame selle tuhatoosi.”
„Aga laps on karistuse ära teeninud,” väitis osakonnajuhataja. Fabian astus mehe ette. „Kui te mõtlete minu ettepanekule vastu seista, peksan kogu teie portselanipoe puruks.”
Visiitkuub kehitas õlgu, müüjanna kirjutas kviitungi välja ja viis tuhatoosi kauba väljastusse. Fabian läks kassa juurde, maksis ja sai pakikese kätte. Siis saatis ta lapse väljapääsuni. „Siin on su tuhatoos,” ütles ta. „Aga vaata, et see katki ei läheks. Elas kunagi üks väike poiss, kes ostis suure keedupoti, et kinkida see jõuluõhtul emale. Kui aeg sinnamaani jõudis, võttis ta poti kätte ja purjetas pooleldi avatud ukse vahelt läbi. Jõulupuu sädeles suurepäraselt. Näe, ema, siin on sulle … ütles ta ja tahtis öelda: Siin on sulle pott. Aga siis käis kärakas, pott purunes ukse vastu kildudeks. Näe, ema, siin on sulle potisang, ütles poiss nüüd, sest tal oli ainult sang pihku jäänud.”
Väike tüdruk vaatas tema poole, hoidis kahe käega pakki kinni ja märkis: „Minu tuhatoosil pole ju üldse sangu.” Ta tegi niksu ja pistis jooksu. Siis pööras veel korraks ringi, hõikas: „Suur aitäh!” ja kadus.
Fabian astus tänavale. Vihma ei sadanud enam. Ta seisatas kõnnitee serval ja vaatas autosid. Üks sõiduk peatus. Iga sõrme otsas pakk, ajas üks vanadaam end istmelt üles ja tahtis väljuda. Fabian avas autoukse, aitas daamil välja astuda, kergitas viisakalt kaabut ja tõmbus kõrvale.
„Võtke!” ütles lähedal keegi. See oli vanadaam. Ta surus Fabianile midagi pihku, noogutas ja läks kaubamajja. Fabian tegi peo lahti. Seal oli üks kross. Ta oli tahtmatult teeninud ühe krossi. Kas ta nägi juba kerjuse moodi välja?
Ta pistis mündi taskusse, astus trotslikult teeserva ja avas teise auto ukse. „Võtke!” ütles keegi ja andis talle krossi. See kujuneb ju lausa ametiks, mõtles Fabian ja oli veerand tundi hiljem teeninud kuuskümmend viis penni. Kui nüüd Labude mööda läheks ja näeks kirjanduslik-ajaloolise ettevalmistuse saanud ukseavajat, mõtles ta. Ent see mõte ei heidutanud teda. Ainult ema poleks ta tahtnud kohata, Corneliat ka mitte.
„Soovite lahket andi?” küsis üks naine ja andis suurema rahatüki. See oli proua Irene Moll. „Ma olen sind pikka aega jälginud, mu poiss,” ütles ta ja naeratas kahjurõõmsalt. „Me ikka kohtume, kus aga saame. Kas sul läheb nii viletsasti? Sa kiirustasid minu mehe pakkumisest keeldumisega, ja ka võtmeid oleksid võinud enda käes hoida. Ma ootasin, et näha sind taas oma voodis. Sinu tagasihoidlikkus teeb meelaks. Võta, aita mul pakke tassida. Jootraha juba said.”
Fabian lasi endale pakid sülle laduda ja järgnes vaikides.
„Mida ma võiksin sinu heaks teha?” küsis naine mõtlikult. „Kohast said lahti, mis? Mina ei ole pika vihaga. Molliga ei saa paraku enam arvestada. Ta sõitis laevaga Prantsusmaale või kuhu iganes. Ja nüüd elab meie juures kriminaalpolitsei. Moll on oma notaribüroole üle kantud raha kõrvaldanud. Juba aastaid, iial poleks keegi seda temast uskunud. Me alahindasime teda.”
„Millest te siis nüüd elate?” küsis Fabian.
„Ma avasin pansioni. Suured korterid on praegu odavad. Mööbli kinkis mulle üks vana tuttav, see tähendab, et tutvus on noor, tuttav on vana. Talle kuuluvad nüüd mõned piiluaugud ustes.”
„Ja kes elab selles hästi läbi paistvas pansionis?”
„Noored mehed, mu härra. Elamine ja toitlustus tasuta. Peale selle saavad nad kolmkümmend protsenti sissetulekutest.”
„Millistest sissetulekutest?”
„Minu noorte meeste mittekristlik ühing leiab peenema seltskonna daamide poolt tõelise kirega sagedasti külastamist. Daamid pole just alati ilusad ja saledad, ja seda, et nad kunagi noored olid, ei usu küll ükski inimene. Aga neil on raha. Ja ükspuha, palju ma nõuan, nad maksavad. Ja kui nad peavadki enne oma härrad abikaasad paljaks varastama või maha koksama, nad tulevad. Minu pansioni elanikud teenivad. Mööblikaupmees vaatab pealt. Daamid anduvad oma kirgedele. Kolm noormeest on minu käest juba ära ostetud. Sissetulek on neil märkimisväärne, oma korter ja kõrvalt väikesed sõbratarid, salaja, mõistagi. Ühe neist – ungarlase – omandas kellegi töösturi proua. Mees elab justkui prints. Kui ta on piisavalt tark, ajab aastaga varanduse kokku. Siis võib ta vana komejandi kuu peale saata.”
„Niisiis meestebordell,” tõdes Fabian.
„Säärase asutuse eksistents on palju rohkem õigustatud kui naistemaja,” seletas Irene Moll. „Pealegi unistasin ma juba noore neiuna, kuidas saan sellise ettevõtte omanikuks. Ma olen väga rahul. Mul on raha, ma angažeerin peaaegu iga päev ärisse uusi jõude ja igaüks, kes tahab saada pansionäriks, peab minu juures omalaadse vastuvõtueksami sooritama. Igaüht ma ei võta! Tõelisi talente esineb harva. Pigem leidub sünnipäraselt andekaid. Ma pean korraldama täienduskursusi.”
Ta seisatas. „Jõudsingi kohale.” Pansion asus suures elegantses üürimajas. „Ma teen sulle ühe ettepaneku. Pansionärina sa kõne alla ei tule, mu kallis. Sa oled liiga valiv, sa oled sellele alale ka liiga vana, minu kunded eelistavad kahekümneaastaseid. Peale selle põed sa valeuhkust. Aga ma võiksin rakendada sind sekretärina. Pikkamisi oleks vaja korralikku raamatupidamist. Sa võiksid töötada minu eraruumides, samuti seal elada. Mis sa arvad sellest?”
„Pakid on siin,” ütles Fabian. „Ma ei tahaks oma okserefleksi liialt koormata.”
Sel hetkel väljusid majast kaks noormeest. Nad olid šikilt riides, muutsid proua Molli silmates ebalevaks ja võtsid kaabu peast.
„Gaston, kas sul on täna linnaluba?” küsis naine.
„Mackie arvas, et ma peaksin heitma pilgu autole, mille number seitse talle lubas. Ma olen kahekümne minuti pärast tagasi.”
„Gaston, sa lähed praegu kohe oma tuppa. Mis korralagedus see olgu? Marss! Kella kolmeks on number kaksteist ennast kirja pannud. Selle ajani magad, lase käia!”
Noormees läks tagasi majja, teine hakkas veelkord tervitades oma teed astuma.
Proua Moll pöördus veelkord Fabiani poole. „Sul pole jälle tahtmist?”
Ta võttis oma pakid. „Ma annan sulle nädala mõtlemisaega. Aadressi sa tead nüüd. Mõtle järele. Nälgimine on maitseasi. Pealegi teeksid sa mulle isikliku teene. Tõepoolest. Mida rohkem sa tõrgud, seda rohkem see mõte mind paelub. Kiiret pole, aega oskan ma vahepeal hästi veeta.” Ta läks majja.
„See on peaaegu vältimatu,” pomises Fabian ja pööras ringi.
Tõlked eesti keelde
Raiskuminek, Eesti Raamat, Tallinn 2022
Emil ja detektiivid, Eesti Raamat, Tallinn 2018
Veel üks Lotte, Avita 2018
Timur Vermes
Saksa kirjanik Timur Vermes sündis 1967. aastal Nürnbergis, isa poolt on ta Ungari juurtega. Vermes õppis ülikoolis ajalugu ja politoloogiat ning tegi enne esikromaani ilmumist ajakirjanikuna kaastööd ajalehtedele. 2012. aastal ilmunud debüütromaan “Ta on tagasi” (“Er ist wieder da”) osutus tõeliseks bestselleriks, mis tänaseks on tõlgitud rohkem kui 40 keelde. Eesti keeles andis romaani Piret Pääsukese tõlkes välja kirjastus Kunst. Romaani põhjal valmis 2015. aastal menukas mängufilm.
Satiirilises romaanis “Ta on tagasi” ärkab Hitler ellu tänapäeva Berliini tühermaal. On aasta 2011. Ootamatult välja ilmunud veidrikku peetakse geniaalseks koomikuks ning õige pea sattub taas ellu ärganud Hitleri televisiooni, kus saab oma saate, äratab tähelepanu ja hakkab poolehoidjaid koguma.
Autor parodeerib romaanis teravalt tänapäeva kergesti manipuleeritavat massimeediat ja parteipoliitikat ning laseb Hitleril koos lugejaga naerda nüüdisaegse maailma kitsaskohtade üle. Kogu see lugu pole mitte ainult naljakas, vaid hoiatab ja paneb mõtlema.
Timur Vermes esineb kirjandusfestivalil Prima Vista 9. mail kell 17.30 Tartu Linnaraamatukogus, vestluskaaslaseks ajaloolane Olaf Mertelsmann.
Foto: Christopher Civitillo
Katkend: Ta on tagasi, Kirjastus Kunst 2013. Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke. Lk 17 – 23.
Kui ma taas teadvusele tulin, lamasin maas. Keegi asetas mulle midagi niisket laubale.
„Kuidas te ennast tunnete?”
Üks mees oli minu kohale kummardunud, ta võis olla neljakümneviiene, võib-olla ka üle viiekümne. Seljas oli tal ruuduline särk, jalas lihtsad püksid, nagu neid kannavad töölised. Seekord ma teadsin, mida tulen kõigepealt küsida.
„Mis kuupäev meil on?”
„Ee … 29. august. Ei, oot-oot, kolmekümnes.”
„Mis aasta, mees,” kraaksatasin ma end istuli ajades. Niiske lapp kukkus mulle inetult sülle.
Mees vaatas mind kulmu kortsutades.
„2011,” ütles ta ja silmitses mu kuube. „Mis te siis arvasite? 1945?”
Ma otsisin sobivat vastust, aga siis pidasin paremaks püsti tõusta.
„Te peaksite ehk veel veidi lamama,” ütles mees, „või istuma. Mul on kioskis tugitool.”
Tahtsin nüüd öelda, et mul pole lõdvestumiseks aega, kuid pidin endale tunnistama, et mu jalad värisesid veel liiga tugevalt. Niisiis järgnesin talle kioskisse. Ta isa võttis istet toolil väikese letiakna juures ja vaatas siis mulle otsa.
„Lonks vett? Ehk natuke šokolaadi? Müslibatoon?”
Ma noogutasin, pea uimane. Ta tõusis, tõi pudeli mineraalvett ja kallas seda mulle klaasi. Ühelt riiulilt võttis ta mingi kireva tahvli, küllap puutumatu toiduvaru, värvilises hõbepaberis. Ta avas paberi, paljastades millegi, mis nägi välja nagu tööstuslikult kokku pressitud vili, ja surus selle mulle pihku. Nähtavasti polnud veel kadunud kitsaskohad leivaga varustamises.
„Te peaksite korralikult hommikust sööma,” ütles ta. Siis võttis ta uuesti istet. „Väntate siin kuskil lähedal?”
„Väntame?”
„Noh, dokumentaali. Filmi. Siin kandis ju pidevalt vändatakse midagi.”
„Filmi…?”
„Kulla mees, te olete omadega ju ikka vähe segi.” Ta naeris ja osutas käega minu poole. „Või käite alati nõnda ringi?”
Vaatasin ennast ülalt alla. Ma ei suutnud tuvastada midagi tavatut, kui tolmu ja bensiinihaisu muidugi mitte arvestada.
„Tegelikult küll,” ütlesin mina.
Võis ju aga olla, et ma olin oma nägu vigastanud. „On teil peeglit?” küsisin ma.
„Ikka,” vastas tema ja osutas sellele, „teie kõrval, kohe Focus`e peal.”
Ma järgisin tema näppu. Peegel oli oranžis raamis, ettevaatuse mõttes oli ta sellele peale kirjutanud Der Spiegel, justkui poleks muidu sellest aru saadud. Alumine kolmandik sellest oli mingite ajakirjadega kaetud. Pöördusin vaatama.
Minu peegelpilt nägi üllatavalt laitmatu välja, isegi mu kuub paistis korralikult pressitud – ilmselt oli kioskis selline soodne valgustus.
„Peate tiitellugu silmas?” küsis mees. „Neil on ju igas kolmandas väljaandes mõni lugu Hitlerist. Ma arvan, et teil pole enam vaja intensiivsemalt ette valmistada. Te olete hea.”
„Tänan,” ütlesin ma mokaotsast.
„Jajah, päriselt,” lausus tema, „ma olen „Allakäiku” näinud. Kaks korda. Bruno Ganz – see mees oli suurepärane, aga teie vastu ta ei saa. Kogu hoiak ja … võiks arvata, et teie see oletegi.”
Ma tõstsin pilgu: „Mis ma olengi?”
„Noh, nagu te oleksitegi Führer.” Seejuures tõstis ta mõlemad käed, surus kummagi keskmise nimetissõrme kokku, kõverdas neid ja sirutas kramplikult kaks korda üles-alla. Ma ei suutnud seda hästi uskuda, kuigi paistis nii, et pärast kuutkümmend kuut aastat oli see kõik, mis kunagi nii krapsakast Saksa Tervitusest veel alles oli jäänud. See oli vapustav, kuid siiski märk sellest, et minu poliitiline tegevus polnud vahepeal täiesti tagajärjetuks osutunud.
Tõstsin käe tervituseks vastamiseks: „Mina OLEN Führer.”
Ta naeris jälle: „Uskumatu, see mõjub nii loomulikult.”
Ma ei suutnud tema pealetükkiva lõbususega korralikult tegelda. Pikkamisi hakkasin taipama oma olukorda. Kui polnud tegemist unenäoga – ja selle kohta kestis see siin ilmselt liiga kaua -, siis viibisin ma tõepoolsest aastas 2011. Siis olin ma maailmas, mis oli minu jaoks täiesti uus, ja pidin tunnistama, et ka ma ise kujutasin selle maailma jaoks uut elementi. Kui see maailm kas või kohati loogiliselt funktsioneeris, siis eeldas ta minult, et ma olen kas 122 aastat vana või – mis tõenäolisem – juba ammugi surnud.
„Mängite ka muid asju?” küsis ta. „Olen ma teid juba kuskil näinud?”
„Ma ei mängi,” vastasin ma, küllap veidi järsult.
„Muidugi mitte,” ütles ta ja tegi veidralt tõsise näo. Siis pilgutas ta mulle silma. „Kus te esinete? Kas teil on oma programm?”
„Loomulikult,” vastasin ma, „juba aastast 1920! Rahvuskaaslasena peaksite ometi neid kahtekümmet viit punkti tundma.” (Vihje 24. veebruarile 1920, kui Müncheni Hofbräuhausis nimetati Saksa Töölispartei (DAP) ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks (NSDAP) ja loeti ette selle programmi 25 punkti.)
Ta noogutas usinalt.
„Hoolimata sellest pole ma teid veel kuskil näinud. On teil oma flaier? Või kaart?”
„Kahjuks mitte,” laususin ma nukralt, „kaart on peakorteris.”
Püüdsin endamisi selgusele jõuda, mida peaksin järgmisena ette võtma. Paistis olevat selge, et ka Riigikantseleis, isegi Führerbunker`is
võib 56-aastane Führer mõjuda uskumatuna, jah, päris kindlasti. Ma pidin aega võitma, oma võimalusi analüüsima. Vajasin mingit peavarju. Korraga taipasin lausa valulikult, et mul pole taskus pennigi. Hetkeks meenus ebameeldiv aeg kodutute meeste öömajas, 1909. See oli olnud vajalik, muidugi, see oli andnud kogemusi, mida ei suuda anda ükski ülikool maailmas, ja ometigi polnud see kasinaga läbiajamise faas aeg, mida oleksin nautinud. Sünged kuud möödusid mu vaimusilma ees, halvustamine, põlastus, ebakindlus, mure hädavajaliku pärast, kuivanud leib. Mõttessevajunult, äraolevalt lõin ma hambad kummalisse vilja hõbepaberis.
See maitses üllataval kombel magusalt. Ma silmitsesin toodet.
„Mulle maitsevad need ka,” ütles lehekaupmees, „kas tahate veel üht?”
Raputasin pead. Mul oli praegu suuremaid probleeme. Vaja oli kindlustada endale kõige lihtsam, primitiivsem igapäevane toimetulek. Ma vajasin peavarju, veidi raha, kuniks saan asjadest rohkem selgust, võimalik, et vajasin tööd, vähemasti ajutiselt, kuniks selgitan välja, kas ja kuidas saan oma valitsemistegevust jätkata. Sinnamaani oli vaja kuidagi leiba teenida. Võib-olla maalides, võib-olla kuskil arhitektuuribüroos. Enesestmõistetavalt poleks ma esialgu ka füüsilist tööd ära põlanud. Loomulikult oleks minu teadmisi saanud edukalt kasutada saksa rahva heaks sõjakäigul, kuid aktuaalset olukorda tundmata oli see illusoorne. Ma ei teadnud isegi seda kellega Saksa Reich`il üldse veel ühine piir oli, keda püüti haavata, kelle poole võis tulistada. Niisiis pidin ilmselt kõigepealt endale oma käteoskustega sissetulekut muretsema, ehk mõne harjutusväljaku või maanteelõigu ehitusel.
„Räägime nüüd tõsiselt,” jõudis mu kõrvu lehemüüja hääl. „Kas te olete veel amatöör? Sellise numbriga?”
See mõjus nüüd küll õige mühaklikult. „Ma ei ole mingi amatöör!” vastasin talle rõhutatult. „Ma ei kuulu ometigi nende kodanlike laiskvorstide hulka!”
„Ei-ei,” vaigistas mind mees, kes paistis südamepõhjas aus inimene olevat. „Ma pidasin silmas, et mis ametit te ka peate.”
Mnjah, mis ametit ma pean? Mida oli mul talle välja pakkuda?
„Ma … ma olen praegusel ajal veidi … tagasi tõmbunud,” kirjeldasin ma ettevaatlikult oma olukorda.
„Ärge saage minust valesti aru,” kiirustas lehemüüja ütlema, „aga kui te tõesti pole veel … see on ju lausa uskumatu! Ma pean silmas, et siit käib sageli keegi mööda, terve linn on täis agentuure, filmimehi, teletegelasi, need rõõmustavad alati vihje üle, uue näo üle. Ja kui teil kaarti pole – ma pean silmas, et kuidas ma teid siis kätte saan? On teil telefon? Meil?”
„Ee…”
„Või kus te elate?”
Sellega tabas ta tõesti valusat kohta. Teiselt poolt paistis, et tal pole midagi autut mõttes. Ma otsustasin riskida.
„See korteri asi on praegusel ajal veidi … kuidas ma peaksin ütlema… selgusetu…”
„Nojah, või on teil ehk sõbratar, kelle juures te elate?”
Viivu jooksul mõtlesin ma Eva peale. Kus küll tema võis olla?
„Ei,” pomisesin ma harjumatult lööduna, „südamedaami ei ole. Enam.”
„Oo,” ütles lehemüüja, „mõistan. See on vist alles õige värske lugu.”
„Jah,” tunnistasin ma, „see kõik siin on … minu jaoks õige värske.”
„Viimasel ajal asjad enam ei sujunud, mis?”
„See peab paika,” noogutasin ma, „Steineri (Felix Steiner (1896-1966) Waffen-SS kindral, andis end mais 1945 ameeriklastele vangi.) grupi rünnak jäi andestamatul moel ära.”
Ta vaatas mulle hämmeldunult otsa: „Ma pidasin teie sõbratari silmas. Kes süüdi oli?”
„Ma ei tea,” tunnistasin ma, „lõppude lõpuks küllap Churchill.”
Ta naeris. Siis silmitses ta mind pikemat aega mõtlikult.
„Teie suhtumine meeldib mulle. Pange tähele, ma teen teile ühe ettepaneku.”
„Ettepaneku?”
„Ma ei tea, mis nõudmised teil on. Aga kui te midagi erilist ei vaja, siis võite korra või paar siin ööbida.”
„Siin?” Ma vaatasin kioskis ringi.
„Kas võite endale Adloni hotelli lubada?”
Tal oli õigus. Ma langetasin pilgu.
„Te näete, et ma olen praktiliselt rahata…” tunnistasin ma.
„No vot. Ja pole siis ime, et te vaatamata oma oskustele ei söanda avalikkuse ette astuda. Te ei tohiks ennast peita.”
„Ma ei peitnud ennast!” protesteerisin ma. „Põhjuseks oli pommisadu!”
„Jajah,” rehmas ta, „niisiis veelkord: te jääte päevaks-paariks siia ja ma teen oma ühe või teise kundega juttu. Eile saabus uus Theater heute ja siis ka üks nendest filmiajakirjadest, seda tulevad nad nüüd riburadamisi ostma. Ehk meil näkkab. Ausalt, tegelikult ei pea te isegi midagi oskama, ainuüksi mundri olete ju superhästi järele teinud…”
„Kas see tähendab, et ma jään nüüd siia?”
„Esialgu. Päevasel ajal püsite minu juures, kui keegi tuleb, saan teid kohe esitleda. Ja kui keegi ei tule, siis on vähemalt mul endal lõbus. Või on teil kuskil mõni muu ulualune?”
„Ei,” ohkasin ma, „see tähendab, kui välja arvata Führerbunker…”
Ta naeris. Siis vakatas.
„Öelge, ega te siin mul ometi kioskit tühjaks ei tee?”
Ma vaatsin talle nördinult otsa. „Kas ma näen välja nagu kurjategija?”
Ta silmitses mind. „Te näete välja nagu Adolf Hitler.”
„Täpselt nii,” ütlesin mina.
Lingid:
https://kultuur.err.ee/1086309/21-sajandi-50-olulist-romaani-richard-powers-ja-timur-vermes
https://arvamus.postimees.ee/2659316/hitler-on-tagasi-ehk-kas-rahvas-valib-idioote
Hitler pole ju kunagi ära olnudki!
https://arhiiv.err.ee/vaata/loos-on-asju-timur-vermes-quot-ta-on-tagasi-quot/same-series
https://arhiiv.err.ee/seeria/jarjejutt-timur-vermes-ta-on-tagasi/lavastuslik/69
https://www.sueddeutsche.de/kultur/bestseller-roman-er-ist-wieder-da-ha-ha-hitler-1.1568685
https://taz.de/Timur-Vermes-Satire-Er-ist-wieder-da/!5070624/
Eve Pormeister
Eve Pormeister (1956) – Eesti germanist, kirjandusuurija ja kultuurivahendaja.
Eve Pormeister lõpetas Lydia Koidula nim. Pärnu II Keskkooli 1974. aastal. 1980. aastal omandas ta uurimusega Gertrud Leuteneggeri proosast ja kirjanduskäsitusest (“Erzählende Prosa und Literaturauffassung von Gertrud Leutenegger”) Leipzigi Ülikoolis diplomigermanisti kraadi. 1992. aastal sai ta Tartu Ülikoolis väitekirjaga “Põhilised arengusuunad 1970. ja 1980. aastate Šveitsi kirjanduses” (“Grundlegende Entwicklungstendenzen in der Schweizer Literatur der 70er und 80er Jahre des 20. Jahrhunderts”) filosoofiamagistri kraadi saksakeelses kirjanduses. 2003. aastal kaitses ta sealsamas Claus Sommerhage juhendamise all väitekirja “Naiselikkuse pildid saksakeelses Šveitsi naiskirjanduses” (“Bilder des Weiblichen in der deutschsprachigen Schweizer Frauenliteratur”) ja sai filosoofiadoktori kraadi.
2022. aastal: Eve Pormeister – Kultuurkapitali esseistika nominatsioon 2021. aastal ilmunud raamatu “Näen, kuulan, tunnetan” eest.
Katkend:
„Näen, kuulan, tunnetan”. Vaatlusi, mõtisklusi maailma tajumisest ja eneseotsingutest sõna abil. EKSA 2021, lk 390 – 398.
Tõlkemaastikud
Ain Kaalep – kirjandusliku elamuse taaslooja
Luuletaja ja kirjandusliku elamuse interpreteerija (Ain Kaalep käsitleb nii sõnade kui piltidega töötava interpreteerija suhet teksti ja määratleb nende ühisosa – elamuse tõlgendamise – põhjal mõlema eetilise ja esteetilise suuna ja ülima eesmärgi: kooskõla saavutamine originaali autoriga. Vt Ain Kaalep, Maavallast ja maailmakirjandusest. Vestlusi. Vaatlusi. Arvustusi. Käsitlusi. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 260, 264. Edaspidi viitavad sellele raamatule leheküljenumbrid tekstis. Käesolevas artiklis toetun muu hulgas meie vestlusele 17. mail 2006. aastal Elvas)
Ain Kaalepi kui tõlkija juured on, kasutades Karl Ristikivi sõnu, „lapsepõlves, / kodumullas ja maakamaras, / murukoplis, / kus aabitsalapsed mängivad” (Karl Ristikivi, Inimese teekond. Luuletusi. Tallinn: Varrak, 2003, lk 10.) – igas paigas, kust ta kunagi mööda käinud. Ta on rännanud aomaastikel ja järvemaastikel, klaasmaastikel ja peegelmaastikel, elumaastikel ja tõlkemaastikel, kus peegeldanud ehk tõlkinud nii oma kui võõrast, mitte niivõrd suurest valust, kuivõrd lihtsast lõbust öelda igasuguseis asju täpsemas ja ilusamas vormis. Juba koolipoisina võrdles ta mõnikord luuletamist ristsõnamõistatuste lahendamisega. (Ain Kaalep, Kolm Lydiat. (Eesti mõttelugu 18) Tartu: Ilmamaa, 1997, lk 550.) Võib-olla hoomas temagi kogu meie elu suure tekstide kogumikuna, mille üheks võimalikuks tõlkimisvahendiks on luulekeel.
Ristsõnamõistatuste lahendamisena tundus talle küllap teistegi rahvaste loomingu mõtestamine ja tunnetamine, sest on ju tõlkimine nagu sukeldumine üha uutesse eludesse ja tekstimaailmadesse, helidesse, värvidesse, piltidesse. See oleks nagu kirjanduselamuse taasloomine, ise luuletamine, algupärandi esindamine tulemkultuuris. Ain Kaalep on luuletaja ja tõlkija, kellele lihtsalt „pakub lõbu öelda eesti keeles sedasama, mis (talle) meeldiv poeet ütleb talle mõnes teises keeles”; kes tunneb rõõmu, kui avastab mõne hinge- ja mõttesugulase lausa maailma teisest nurgast; kes tunneb puhtlingvistilist naudingut alg- ja tulemkeele struktuuride võrdlemisest ja huvitub eesti keele võimaluste edasiarendamisest. Ehk üllatus ta esiti isegi, kui avastas oma „tõlkimismängus”, et türgi keele struktuur on eesti keelele võrratult lähem kui näiteks saksa keele oma ning et soome-ugri ja tatari keeled on „õed”, tõsi küll, väga ürgsetest aegadest.
Üheks tõlkemaastikuks, kuhu Ain Kaalep ikka ja jälle naasis, on saksa keeleruum, mille kolme maa kirjanduse, eelkõige luule eestindamise eest kandis ta hoolt üle poole sajandi. Südant valutas ta omagi maa kirjanduse võõrsil leviku pärast, tõdedes juba 1971. aastal, et väikerahva kirjanduse kõige paremateks edasikandjateks oleksid teiste rahvaste kirjandusinimesed ning et Eesti peaks leidma ja „hästi läbimõeldult” toetama „sääraseid muumaiseid kirjandusinimesi, kes meie kirjandust tundma õppida, vaagida ja tõlkida tahaksid” (lk 112). Saksakeelsetel maadel teadupärast ei tule selle eest ise hoolt kanda, sest eesti loovinimesed on altid otsima kontakte nende rahvaste loominguga, ühelt poolt rikastamaks oma kultuuri ja teisalt võrdlusvõimaluste kaudu kinnitamaks, et eesti kirjandus vastab, nagu Kaalep usub, „maailmastandardile” (lk 112).
Milline on aga eesti kultuuri/kirjanduse suhe kolme suure saksakeelse kultuuriruumiga? Eesti ja saksa kirjanduse suhete juuri tuleks otsida XIX sajandist, kui eesti kultuurielus domineerisid saksa mõjud, ja neid ühendavaks ajalooliseks sillaks on baltisaksa kultuur. Tollest kogemusest johtuvalt kipumegi saksa kirjanduse iseloomustamisel ning hindamisel puhuti liigagi enesekindlad olema, arvates, nagu Ain Kaalep oma essees „”Vaesest mängumehest” ja austria kirjanduse vaimsusest” sõnab, et „saksa kirjanduse vaimsus meile hästi läbiseeditult tuttav on” ja et saksa kirjandus hõlmab kõik need teised kirjandused. Kuid erudiit Kaalep ise nii ei arva. Ta avab oma teravapilgulised, tundlikud silmad, vaatab ja näeb „kirevust” ja „partikularismi”. „”Saksamaa ühendamise bismarcklik kõmin ja hitlerlik plärin oleksid nagu meiegi kõrvus summutanud teised kõlad, ka omaaegsete arvutute residentslinnade-linnakeste sümfooniaorkestrite ja ooperiteatrite helina” (lk 102) – seda nii Saksamaal kui ka Austrias ja Šveitsis, mis paljude silmis on ühtne ja tsentraliseeritud saksa kultuur. Ühist nime aga neile panna ei saa. Seda ühtsust lihtsalt ei ole. On Austria, Šveitsi ja Saksa ning kirjandusajaloo seisukohalt veel baltisaksa sõnakunst – seega s a k s a k e e l n e kirjandus.
Võtkem kõigepealt Saksamaa, mille kohta Ain Kaalep kirjutab:
Isegi keelelist ühtsust ei saa aluseks võtta: sellesse kuuluvad geograafiliselt ka slaavlastest sorbid ja anglosaksidele lähedased (ida-) – friisid, kumbki omakeelse kirjandusega; sellesse kuuluvad kahtlemata saksa natsiooni koosseisu arvestatavad alamsakslased, kes viljelevad kirjandusliku keelena ka enda oma (aga sellesse ei kuulu samal ajal hollandlased ja flaamid, kelle keel on ometigi ajalooliselt lihtsalt alamsaksa murdeid, nagu ilmselt mitte ka luksemburglased, kes oma saksa murde letseburgi keele nime all kirjakeeleks on arendanud); sellesse kuuluvad muidugi baierlased, tüüringlased jne., kes vahel kohalikes murdeiski kirjutavad (räägivad niikuinii!); kuuluvad ka hoopis teistel maadel alanud või elavad sakslased oma kirjandusega (milledest me baltisaksa omaga millegipärast kole vähe oleme tegelenud) (…). (Lk 102)
Lisagem neile praegu ühe suurema võõrkogukonnana türklased ja nende saksakeelne kirjandus, mille puhul kerkib üles küsimus, kas see üldse on seotav saksa kirjandustraditsiooniga ja kuidas tuleks seda klassifitseerida. Eksiilkirjandus? Interkultuurne kirjandus? Kanaakide kirjandus (sks Kanakenliteratur)? /Mõiste kanaak tuleneb algselt rassistlikult ja halvustavalt mõeldud nimetusest kanaagid (sks Kanaken), mida sakslased kasutasid sisserändajate, esmajoones endiste türgi ja araabia päritolu võõrtööliste kohta. Mõiste teadliku kasutamisega tunnistavad noored türklased oma kõrvalseisja rolli ühiskonnas. Laimusõna kanaagid kasutatakse positiivses mõttes, väljendamaks kuuluvust iseteadlikku agressivselt toimivasse kultuuri kultuuride vahel. Saksamaal sai mõiste kanaak tuntuks Feridun Zaimoğlu raamatu „Kanak Sprak” (1995) kaudu./ Teine saksa kirjandus? Jne.
Ka grupeeringut „šveitslased” ei saa teatavasti mõista ei päritolu ega kommete põhjal kokkukuuluva inimeste ühendusena, mille oleks ühine poliitilis-kultuuriline minevik ning areng, sest Šveits ei ole esialgselt natsioon, vaid kogukondade liit, „vandeühendus” (sks Eidgenossenschaft), mis oma praegusel kujul eksisteerib eelkõige poliitilise tahte kaudu kolme suure Euroopa ääreala (saksa, itaalia ja prantsuse) ja väikese retoromaani rahvuse liiduna. Pigem on multinatsioon täpne mõiste, hõlmamaks selle maa erinevaid rahvusi. /Vt põhjalikumalt: Eve Pormeister, Mida tänapäeval tähendab Šveits, Akadeemia 2001, nr 5, lk 978./
Ja kui teha põgus ekskurss nt 1910. aasta Austria-Ungari keisririiki, siis satume suurde 28-miljonilisse rahvaste paabelisse, kus niinimetatud austerlastest moodustavad sakslased kõigest 33 %.
Tõepoolest võiksid, nagu Ain Kaalep arvab, nii šveitslased kui ka austerlased avaldada „energilist protesti” (Lk 102), kui tahaksid neid pidada saksa kultuurialasse kuuluvaks. /Esindatud on veel: 22% tšehhid, 15% poolakad, 12% ukrainlased, 5% sloveenid, 3% itaallased, 3% serbohorvaadid ja 7% teised rahvused./ Erinevad topograafilised, konfessionaalsed, ajaloolised ja kultuurilised juured ning traditsioonid, nagu ka mõlema riigi suveräänsus lausa nõuavad – hoolimata ruumilisest naabrusest ja keelevendlusest (sks Geschwisterschaft in der Sprache) – et respekteeritaks nende maade kirjanduse iseseisvust. Muidugi ei tähenda see, nagu oleks meil kavas neid kirjandusi ülejäänust isoleerida ning teravaid piire tõmmata. Vastupidi, autonoomia ei välista sugugi piiride avatust. Teisalt ei saa eitada, et erinevate kirjanduste autonoomia tähendab mitmekesisust ja teadlikus läbikäimises nii lähedase kui ka võõraga /”Üks sajanditevanuse kultuuriehitise alustalasid on „oma” ja „võõra” piiritlemine. Kuid saavutanud kunsti struktuuritasandi, saavutab kultuur ka kõrgema vaatepunkti, millest nähtuna fundamentaalsed vastandused ilmuvad meile teatava kõrgema ühtekuuluvusena.” (Juri Lotman, Semiosfäärist. Tlk Kajar Pruul. (Avatud Eesti raamat.) Tallinn: Vagabund, 1999, lk 185.)/ tekib vastuliikumine kultuuride „uniformeerimisele”. „Mida enam on diferentseerumist, seda enam on kultuuri. Hääled, kude, värvid, rütmid ei saa kunagi olla küllalt autonoomsed ja mitmekesised,” selgitab Šveitsi kirjanik Gertrud Leutenegger. Ja mõeldes näiteks Johann Gottfried Herderile, kes samuti rõhutas iga kultuuri iseseisvuse tunnustamist ja detsentralisatsiooni põhimõtet inimühiskonna arengus, tõdegem veelkord, et nii saksakeelse Šveitsi kui ka Austria ja Saksa kirjandus kujutavad endast ühise vaimse ruumi alusel üht s a k s a k e e l s e t kirjandust, mis moodustab killukese, ent üpris suure killukese Ain Kaalepi tõlkemaastikest.
Esimeste sammude tegemiseks saksakeelsel tõlkemaastikul pidi tulevane luuletaja ja näitekirjanik kõigepealt ära õppima esmavajaliku: keele, sest ka selle teekonna alguses on Sõna. Esimesed kokkupuuted võõra keelega toimusid kolme-nelja-aastaselt saksa lasteaias Tartus, kusjuures mõju avaldas kindlasti ka sakslannast lapsehoidja preili Ireene Beern. Keeleõpingutele põhikoolis ja Hugo Treffneri gümnaasiumis järgnes saksa keele lõplik omandamine Stalini päevil, mil noor kirjandushuviline luges Heinrich Heine (1797-1856), Johann Wolfgang Goethe (1749-1832) ja Friedrich Schilleri (1759-1805) raamatuid, mille oli tema perekonnale kinkinud 1939. aastal Saksamaale ümberasunud perekond Beern. (Vt Ain Kaalep, Heinrich Heine. – Akadeemia 1997, nr 12, lk 2554) Ent Ain Kaalepi huviorbiiti ei sattunud üksnes saksa klassika, vaid samuti omapärase austria luule looja Nikolaus Lenau (1802-1850) ning Šveitsi kirjanduse ühe suurima meistri Conrad Ferdinand Meyeri (1825-1898) looming, kes end talle iseäralikult ilmutas ja kelle ballaad „Jõejumal” („Der Stromgott”) ajendas teda 1957. aastal kirjutama hingelist Koidula-ballaadi „Kroonlinnas”. (Vt Ain Kaalep, Kolm Lydiat, lk 536-565.)
Erilise elamuse sai Ain Kaalep siiski pisut varem – gümnaasiumi päevil Saksa okupatsiooni ajal, mil ta süüvis ühte juugendstiilis piltidega kaheköitelisse väljaandesse. Selle tollal keelatud autori Heinrich Heine luuletus „Doña Clara” kujuneski 1943. aastal Kaalepi esimeseks tõlkekatsetuseks, (1997. aasta Akadeemias nr 12, lk 2550-2554 avaldas Ain Kaalep „Doña Clara” uue tõlkevariandi, kus riimita neliktrohheuse asemel on ta kasutanud süllaabilise ilmega kaheksasilbikut, märkimaks tugevamini hispaaniapärasust.) mille kulminatsiooniks on kindlasti 1956. aastal ilmunud Heine-tõlked kogumikus „Luuletused ja poeemid”. (Toetun Imbi Härsoni usutlusele Ain Kaalepiga 6. mail 2005 seoses seminaritööga Viljandi Kultuuriakadeemias(…)).
„Eks ole igal teadlikumal kirjandussõbral oma meeliskirjanikud. (…) leitakse meeliskoolkondi, -voole, ja lõpuks -kirjandusigi,” (lk 101) kirjutab Ain Kaalep 1969. aastal. Kõige lähedasem saksakeelsetest maadest oli talle Austria, mille traditsioonid on tihedalt seotud romaani maadega – sinnagi ulatusid tema tõlkijahuvid. Sellel eelistusel on täiesti subjektiivsed põhjused, nimelt Ivar Ivaski, suure Austria ja Heimito von Dodereri (1896-1966) sõbra isiklik mõju. Tema oli see, kes saatis Eestisse palju Austria kirjandust ja tänu kellele Ain Kaalep avastas muide ka Albert Paris Gütersloh`(snd Albert Conrad Kiehtreiber, 1887-1973). Enne Ivar Ivaski kirju aga, kui Loomingu Raamatukogu oli Kaalepilt tellinud Max Frischi (1911- 1991) „Homo faberi” tõlke, jäänukski ta ehk Šveitsi sõbraks. Kaalepi tõlkebiograafia seisukohalt ei ole oluline mitte üksnes „Homo faberi” tõlkimise fakt, vaid samuti selle teose (temaatiline) funktsioon eestlase tõlgitud saksakeelse vanema ja noorema põlvkonna autorite vahelise sillana. Suhteliselt vabal Hruštšovi ajal 1965. aastal eestindatud Max Frischi romaanis tõstatud küsimus „Füüsikud või lüürikud?” tekitas tollal Eestiski vastukaja. Vastukajana võib vaadelda samuti Gertrud Leuteneggeri 1975. aastal kirjutatud ridu, kes on pea ainukene sõjaaegne noorema põlve saksakeelne autor, keda Ain Kaalep on tõlkinud.
On üks leiutajasiluett, mis meid ehmatab: tehnik oma laboris, kättesaamatus kauguses süvenenud kõrvetavate gaaside, surmavate kiirguste kohale, mida ta, ise teadlik nende hävitusjõust, ometi oma kätest valla päästab, aga see, et me edasi elame ja purustustega harjume, teeb meid temasarnaseks, ja kas me isegi ei tõmba iga päev oma kätt mõnest saatusest eemale.
(Gertud Leutenegger, Luulet. Tlk Ain Kaalep, Eve Pormeister. – Akadeemia 2003, nr 4, lk 811. )
Noorema põlvkonna autorite vähesuse põhjus Ain Kaalepi tõlkemaastikel peitub ilmselt igipõlises põlvkondadevahelises kokkupõrkes elu tunnetamisel ja keele kasutamisel. Muidugi võib kirjandus kajastada igasuguseid elamusi, kuid mitte piinlikkusi. See ei tähenda sugugi, et ta noorema generatsiooni esindajaid ei oleks tundnud, kuid eakaaslastele või vanematele oli lihtsam ligineda.
Ent autorite sünniaeg, mis peale tellimustööde (nt Schiller) ja teiste tõlkijate (Aleksander Kurtna, Harald Rajamets) soovituste mõjutas Ain Kaalepi valikuid, ei ole ainumäärav. Tema teejuhiks tõlkemaastikel oli omaenda lugemiskogemus. Siit joonistub välja teinegi huvitav tahk, mida luuletaja-tõlkija oma valikutel silmas pidas: „apollonlikkuse” ja „dionüüslikkuse” eristamine, st kaunite kunstide viljelejate jagamine päikese ja kunstide jumala Apolloni ning ekstaatilise viljakusjumala Dionysose austajateks. Kuuludes ise esimeste hulka, on Kaalep „dionüüsoslikke” poeete tõlkinud vaid talle lähedasemale „apollonlikule” luulele kontuuri andmiseks. Dionüüsoslikku joobumist elamustest pidas ta vajalikuks üksnes sel määral, nagu see soodustas järgnevat vaimset kristalliseerumist: „Kas pole just selles maailmakirjanduse arengu suur dialektika, kas just niimoodi ei avaldu ajaloo progress muusade, Apolloni kaaslannade valdkonnas?” (Ain Kaalep, Peegelmaastikud, Luuletõlkeid. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 309.) Ain Kaalep seega kinnitas Friedrich Nietzsche mõtet apollonlikkuse ja dionüüsoslikkuse dialektilisest sünteesist ning kangastas nende pooluste vahel heitleva Gustav von Aschenbachi kuju Thomas Manni novellist „Surm Veneetsias” („Der Tod in Venedig”, 1911, e k 1998, tlk Heli Mattisen).
Linke
Aija Sakova „Ilmus kirjandusuurija Eve Pormeistri filosoofiline tekstikogumik”. Postimees 29.10.2021,
https://kultuur.postimees.ee/7373971/ilmus-kirjandusuurija-eve-pormeistri-filosoofiline-tekstikogumik
Loetud ja kirjutatud. Eve Pormeister „Näen, kuulen, tunnetan”, Vikerraadio 27.11.2021. Saatejuht Valner Valme.
https://vikerraadio.err.ee/1608402398/loetud-ja-kirjutatud-eve-pormeister-naen-kuulan-tunnetan
Eve Pormeister Viivi Luigest. Kui mitte enne, siis Roomas saad sa seda näha ja kuulda. 01.11.2016, kultuur.err.ee.
https://kultuur.err.ee/314430/eve-pormeister-viivi-luigest-kui-mitte-enne-siis-roomas-saad-sa-seda-naha-ja-kuulda
Eve Pormeister. Miks õitsesid Hamburgis 1943. aasta sügisel kastanid ja sirel?, 03.05.2019. kultuur.err.ee.
https://kultuur.err.ee/936064/eve-pormeister-miks-oitsesid-hamburgis-1943-aasta-sugisel-kastanid-ja-sirel
Johann Wolfgang Goethe
(28.VIII 1749 – 22.III 1832)
Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles
Koostanud ja toimetanud Vahur Aabrams, Liina Lukas, Susanna Rennik
Tartu Ülikooli kirjastus, 2021, 775 lk.
Mahukale raamatule kirjutas saate- ja järelsõna Liina Lukas. Neist tekstidest on pärit alljärgnevad raamatut tutvustavad tsitaadid ja faktid.
“Tõlkijate vahendusel asub lugeja ette saksa luuletaja Goethe, üks säravamaid tähti maailmakirjanduse luuletaevas. Tänaseks on Goethe nii meie kui ka muu maailma kultuurilises teadvuses kõigepealt “Fausti”, seejärel küllap “Noore Wertheri kannatuste” autorina. See raamat tuletab meelde, et Goethe on maailmakirjandusse, sealhulgas eesti kirjandusse ja kultuuri laiemaltki, jätnud sügavaima jälje just lüürikuna. Ta on enim tõlgitud luuletajaid eesti keeles. Tema mõju eesti luulele on suurem, kui arvame. Veel sügavam ja ka varjatum on Goethe mõju eesti laulukultuuris. Kui see raamat aitab selle mõju ulatust teadvustada, tekitades äratundmist ja äratades uudishimu Goethe kui luuletaja vastu, on tema eesmärk igati täidetud.”
Goethe luule eestikeelsete tõlgete koondkogu sisaldab 628 tõlget 391 Goethe originaalluuletusest. Esimene, Carl Heinrich Gehewe tõlge jõudis trükki 1841. aastal, kogumiku koostajate üleskutsele vastanud tõlkijate mõni tõlge ilmub kogumikus esmakordselt.
Seni oli eesti keeles olemas ainult üks Goethe tõlkeluulekogu August Sangalt – Johann Wolfgang Goethe, Luuletusi, Eesti Raamat, 1968. Goethe luulet leiab antoloogiatest, kogumikest, ajakirjandusväljaannetest ja laulikutest. Pikka aega tuntigi Goethe luulet eesti keeles peamiselt just tema sõnadele loodud laulude kaudu.
Läbi aegade on Goethe luulet eesti keelde vahendanud 83 nimeliselt kindlaks tehtud tõlkijat, lisaks veel kümmekond tuvastamata autorit. Tõlgete arvu poolest juhivad nimekirja August Sang 200 tõlkega ja Ants Oras 102 tõlkega.
Raamat on ainulaadse kompositsiooniga, tõlked on esitatud nende ilmumise järjekorras, esmatõlkele järgnevad hilisemad sama luuletuse tõlked. Nii mõnestki luuletusest on aegade jooksul tehtud mitu tõlget, mida lugeja saab võrrelda.
Näiteks läbi aegade tuntuimast Goethe laulutekstist “Heidenröslein” on kogumikus 13 tõlget, aga Goethe “Wandrers Nachtlied” II on 17 tõlkega enim eesti keelde tõlgitud luuletus üleüldse.
Kogumiku koostajate üleskutsel valmisid värskeimad tõlked Mati Sirkelilt, Meelis Friedenthalilt, Ivo Voldilt, Andreas Kalkunilt, Maarja Kangrolt, Jaan Unduskilt, Marta Talvetilt, Aarne Merilailt, Vahur Aabramsilt, Liina Simbergilt, Aapo Ilveselt ja Susanna Rennikult.
Luuletusi kogust „Nõmmeroosike”, Goethe luule eesti keeles. Koostanud ja toimetanud Vahur Aabrams, Liina Lukas, Susanna Rennik. Tartu Ülikooli kirjastus, 2021, 775 lk.
Heidenröslein, 1773.
Nõmmeroosike
Poisu märkas roosikest
sirgumas kesk nõmme,
äsja tärganud kui see
täpselt poisikese teel
ja seal talle rõõmu teeb
verev kaunis roosike,
roosike kesk nõmme.
Poisu ütleb: murran su,
kibuvitsaõie!
Vastab lill: sul okaste
pisted jäävalt mälu sees,
pole murduda mu tee!
Verev kaunis roosike,
roosike kesk nõmme.
Kätte siiski kraade saab
roosikese nõmmel.
Kaitseda end püüab ta,
torgata ja paluda,
murduma peab siiski
verev kaunis roosike,
roosike kesk nõmme.
Aapo Ilves, lk 79.
Beherzigung, 1789.
Julgustus
Mis on inimesel vaja?
Kas on parem, kui on mingi
pidepunkt tal kogu aja?
Või on targem uita ringi?
Peab ta ehitama hoone?
Peab ta püstitama telgi?
On tal tarvis kaljukroone?
Ah, ei kestvust kaljudelgi!
Ära mingeid reegleid küsi!
Ole tark ja ära tuku!
Seal, kus asud, kindlalt püsi,
ja kui seisad, ära kuku!
August Sang (1968), lk 479.
Nõuanded
Ah, mis sobib inimsoole?
Kas on parem olla rahus?
Leida tuge? Seista lahus?
Püüda uljalt sihi poole?
Elada kas kindlas talus?
Öid vaid kerges telgis veeta?
Loota kaljule? Kuid reeta,
kõikuda võib kaljualus.
Ükski nõu ei aita kõiki!
Valva ise, ära tuku,
vali ringi tee või põiki,
vaata seistes, et ei kuku!
Ants Oras, lk 479.
Der König von Thule, 1790
Kord elas kuningas Thules
KORD ELAS KUNINGAS THULES,
hing surmatunnini truu.
Talle andis surres kallim
kuldkarika võrratu.
Ta muust ei tunnud rõõmu,
igal peol vaid sellest jõi;
kui sellest rüüpas sõõmu,
silm pisaraist niiskeks lõi.
Tuli aeg tal Manale minna:
ta, lugedes linnu ja maid,
lubas pojale viimse kui linna –
ei karikat annud vaid.
Ta pidas kuningapidu,
kõik rüütlid ümber tal,
ülev saal täis üllaid ridu,
ja meri mürises all.
Sääl vana sangar verre
jõi viimse eluhoo,
püha karika heitis merre
säält, sülle voogava voo.
Veel nägi, kuis kukkus, tajus,
kuis vajus, veel helkis vees.
Silm vanal kinni vajus –
ei eal enam joonud mees.
Ants Oras (1955), lk 172.
Wandrers Nachtlied II, 1815
Ränduri öölaul
Harjadel pühapäev
ääretu vaikus
võtnud on maad.
Enam ei müha
tuulgi, mis latvades kaikus.
Laanes ei häälitse lind.
Oota veel, rind,
rahu pea sinagi saad!
August Sang (1968), lk 82.
Ränduri öölaul
Mäetippude reas
on rahu,
puulatvade seas
ainust tuulekahu
kuulda ei saa.
Vait mets oma lindudega.
Ärkvele ega
jää sina ka.
Ain Kaalep (1993), lk 83.
Das Alter, 1815
Vanadus
Vanadus on üks viisakas mees,
koputab, koputab ukse ees,
keegi ei hõika: sisse! Aga
kui kaua sa ootad ukse taga!
Sääl avab ta lingi ja ongi sees,
nüüd öeldakse: milline mühak mees!
Marie Under (1936), lk 305.
Vanadus
Hulk aega meid vanadus poputab:
ukse taga ta viisakalt koputab.
Kui aga keegi ei hüüa: „Sisse!”,
siis äkki ta astub me korterisse
ja kutsumata on meie ees.
Kõik ütlevad nüüd: „Küll on jõhker mees!”
August Sang (1968), lk 305.
Soldatentrost, 1815
Sõduri lohutus
Oi! Siin käsi hästi käib:
tüdruk must ja valge leib.
Homme teine linn all jalge.
Leib on must ja tüdruk valge.
Marie Under (1936), lk 310.
West-östlicher Divan 1819!/1827, Elemente
Elemendid
Mitut elementi peaks üks
ehe laul siis sisaldama,
et tast võhik tunneks rõõmu,
suured meistrid nõndasama?
Armastus võiks ennekõike
olla meie laulu teema:
suur on laulu edu, kui see
ajab kuuljail tunded keema.
Kostku sealt ka klaasikõlin,
vein las saab rubiinse sära:
armunuile, joobunuile
andkem nüüd kõik pärjad ära.
Kõlagu ka relvatärin,
hüüdku käredalt fanfaarid;
seda, et saab võitjast jumal,
kuulaku kõik kõrvapaarid.
Viimaks vaja on, et miski
teeks poeedile ka viha;
öelgu, mis on näotu, nõme:
eks neist asjust maailm kiha.
Siis kui laulja osavasti
neli ainet segab kokku,
jääb ta elusalt ja värskelt
justkui Hafiz ajalukku.
Maarja Kangro (2020), lk 381.
Gesang der Elfen (1848)
Haldjate laul
Kesk südaööd, kui kogu ilm on veel unes,
siis paistab meile kuu,
siis särab meile tähti,
meil käia ja laulda
ja tantsida mahti.
Kesk südaööd, kui kogu ilm on veel unes,
siis aasal lepa vilus
on tulnud meie tund,
et käia ja laulda
ja tantsida üht und.
Susanna Rennik, lk 594.
Piret Pääsuke
Piret Pääsuke (1959) on eesti tõlkija ja toimetaja, kes tänavu sügisel pälvis Austria tõlkepreemia Daniel Kehlmanni mahuka ajaloolise romaani “Tyll” tõlke eest, mille 2019. aastal andis välja kirjastus Hea Lugu. Austria tõlkepreemiaga kaasaegse ilukirjanduse tõlkimise eest on Piret Pääsukest tunnustatud varem Daniel Glattaueri, Robert Seethaleri, Christine Nöstlingeri ja Daniel Wisseri raamatute tõlgete eest. Mitmed tõlkestipendiumid on võimaldanud Piretil tööd teha Saksamaa loomemajades koos saksa kirjanduse tõlkijatega kogu maailmast.
Piret Pääsuke, kelle esimene tõlge ilmus 1990. aastal, on praegu üks viljakamaid ja kogenumaid ilukirjanduse tõlkijaid saksa keelest eesti keelde. Ta on eestindanud umbes 60 teost ning tema toimetatud teoste nimekiri on vähemalt topelt nii pikk. Valdavalt on Piret tõlkinud kaasaegset saksakeelset ilukirjandust, sealhulgas ka näidendeid, samuti leidub klassikute tõlkeid ning üha enam on huviorbiiti tõusnud lastekirjandus. Ilukirjanduse tõlgete sekka on aeg-ajalt sattunud ka mõned ajakajalised teosed. Piret on kirjandusfestivali Prima Vista koostööpartner, kes aitab autorite valikul ja esitleb sageli oma tõlgitud teoseid, olles festivalil kirjanike vestluskaaslaseks.
Piret Pääsuke on lõpetanud Tallinna 42. Keskkooli (praegune Kadrioru Saksa Gümnaasium) ja Tartu Ülikooli saksa keele ja kirjanduse erialal. Alates 1987. aastast töötab ta kirjandussaadete toimetajana Eesti Rahvusringhäälingus. Piret Pääsuke on Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni liige.
Piret Pääsuke: Tõlkekatkend: Daniel Kehlmanni „Tyll”, Hea Lugu 2019. Lk 319 – 330.
Tõllas hoidis Kircher pead käte vahel ja küsis endalt, millal see jubetu lärm ometi kord lõpeb. Ta oli kirjutanud kõige olulisema raamatu muusika kohta, aga just seetõttu oli tema kuulmine liiga peen, et sedasorti rahvalikus plärinas midagi meeldivat leida. Korraga tundus tõld talle kitsas, istepink kõva, ja see vulgaarne muusika kuulutas rõõmsameelsust, millest sai osa kogu maailm, ainult mitte tema.
Ta ohkas. Päike heitis aknaeesriiete vahelt peeni, külmi leeke. Hetke vältel paistis talle see, mida ta nägi, tema peavalu ja valutavate silmade sünnitisena, siis aga taipas ta, et ta ei eksi. Tema vastas istus keegi.
Kas nüüd oli see sealmaal? Ta oli alati teadnud, et ükskord ilmutab end talle saatan ise, aga kummalisel kombel puudusid märgid. Polnud väävlihaisu, sel tüübil oli kaks inimjalga ja rist, mida Kircher kaelas kandis, ei olnud soojaks läinud. See, kes seal istus, olgugi et Kircher ei mõistnud, kuidas oli ta saanud nii hääletult sisse tulla, oli inimene. Ta oli kohutavalt kõhn ja ta silmad asetsesid sügaval koopas. Seljas oli tal karvase kraega vammus, oma jalad teravaninalistes kingades oli ta tõstnud istepingi peale, mis oli küll matslik jultumus. Kircher pöördus ukse poole.
Mees kummardus, asetas talle peaaegu õrnalt käe õla peale ja tõmbas teise käega ukseriivi ette.
„Ma tahan midagi küsida,” ütles ta.
„Mul ei ole raha,” ütles Kircher. „Mitte siin tõllas. See on väljas ühe sekretäri käes.”
„Nii kena, et sa siin oled. Ma ootasin nii kaua, mõtlesin, et seda juhust ei tule iial, aga et sa teaksid: iga juhus tuleb, selles on asja ilu, igaüks tuleb millalgi, ja kui ma sind nägin, siis mõtlesin, et lõpuks ometi saan ma seda teada. Räägitakse, et sa oskad ravida, kas tead, mina oskan kah. Surijate maja Mainzis. Täis katkuhaigeid, muudkui köhimine, ägamine, oigamine, ja mina ütlesin: Mul on pulbrit, ma müün seda teile, see ravib teid terveks, ning need vaesed pudulojused hüüdsid lootusega: Anna seda meile, anna meile pulbrit! Ma pean seda kõigepealt valmistama, ütlesin mina, ja nemad hüüdsid: Tee pulbrit, tee seda, tee oma pulbrit! Ja ma ütlesin: Nii lihtsalt see ei käi, mul on üks koostisosa puudu, selleks peab keegi surema. Siis oli vaikus. Siis nad imestasid. Esiti ei öelnud keegi midagi. Ja mina hüüdsin, kellegi pean ma surmama, kahju küll, ega niisama miskit ei teki. Ma olen nimelt alkeemik, kas tead. Just nagu sinagi, ma tunnen salajasi jõude ja ravitsejavaimud kuuletuvad mulle kah.”
Ta naeris. Kircher põrnitses talle otsa, siis sirutas käe ukse poole.
„Ära seda tee,“ ütles mees häälega, mille peale Kircher otsekohe käe tagasi tõmbas. „Niisiis, ma ütlesin, et keegi peab surema, ja kes see on, ei määra mitte mina, selle peate omavahel välja selgitama. Ja nemad küsisid: Kuidas me peaksime seda tegema? Ja mina ütlesin: Kes on kõige haigem, sellest on kõige
vähem kahju, niisiis vaadake, kes veel käia suudab, võtke oma kargud, pistke punuma, ja kes viimasena majast lahkub, sellel lasen soolikad välja. Oleksid sa näinud, maja oli sedamaid tühi! Ainult kolm surnut jäi sisse. Ei ühtki elavat. Näete nüüd, ütlesin ma, te suudate käia, te ei ole suremas, ma ravisin teid
terveks. Kas sa ei tunne mind enam ära, Athanasius?“ Kircher põrnitses talle otsa.
„Ammusest ajast,“ ütles mees. „Palju aastaid, palju tuult näkku, palju pakast, päike kõrvetab, nälg kõrvetab samuti, eks see muuda välimust. Kuigi sina näed oma punaste põskedega ometi täpselt samasugune välja.“
„Ma tean, kes sa oled,“ ütles Kircher.
Väljas kõmises muusika. Kircher kaalus endamisi, kas peaks appi hüüdma, aga uks oli riivis. Isegi kui nad teda kuuleksid – mis oli ebatõenäoline –, tuleks neil kõigepealt uks lahti murda, ja kole mõeldagi, mida too tüüp võinuks selle aja jooksul temaga teha.
„Mis seal raamatus seisis. Ta oleks seda nii väga teada tahtnud. Oleks andnud selle eest oma elu. Ja eks andiski. Ja ometi ei saanud seda iial teada. Aga mina võiksin selle nüüd välja uurida. Ma olen ikka mõelnud, et ehk näen seda noort doktorit uuesti, ehk saan seda veel teada – ja siin sa nüüd oled. Niisiis? Mis seisis selles ladinakeelses raamatus?“
Kircher hakkas hääletult palvetama.
„Sellel polnud kaasi, aga pildid olid. Ühe peal oli ritsikas, ühel mingi loom, millist pole olemas – kahe pea ja tiibadega, aga võib-olla on kah, kust mina tean. Ühel pildil oli mees kirikus, kuid sellel polnud katust, seal olid sambad, seda ma mäletan, sammaste peal olid teised sambad. Claus näitas seda
mulle ja ütles: Vaata, see on maailm. Ma ei saanud sellest aru, arvan, et tema ka mitte. Aga kui tema ei võinud sellest aru saada, siis tahan vähemasti mina seda teada, ja sina ju vaatasid tema asjad läbi ning ladina keelt mõistad sa samuti, niisiis, ütle mulle: mis raamat see oli, kes on selle kirjutanud, mis on
selle pealkiri?“
Kircheri käed värisesid. Toonane poiss oli hästi selgelt ta mällu sööbinud, hästi selgelt ka mölder, kelle viimaseid kähisevaid häälitsusi võllapuul ei unusta ta iial, hästi selgelt ka nutva möldrinaise ülestunnistus, kuid elu jooksul oli ta
hoidnud käes nii palju raamatuid, lehitsenud läbi nii palju lehekülgi ja näinud nii palju trükitekste, et ei suutnud neid enam üksteisest eristada. Ilmselt mõtles teine mingit raamatut, mis oli möldril olnud. Aga sellest polnud abi, ta mälu
andis alla.
„Kas sa mäletad ülekuulamist?“ küsis kõhn mees leebelt.
„Vanem mees, paater, ütles muudkui: Ära karda, me ei tee sulle haiget, kui sa räägid tõtt.“
„Seda sa ju tegid.“
„Ja tema ei teinud ka mulle haiget, aga ta oleks mulle haiget teinud, kui ma poleks ära jooksnud.“
„Jah,“ ütles Kircher, „seda sa tegid õigesti.“
„Ma ei saanud iial teada, mis juhtus minu emaga. Paar inimest olid näinud, et ta läks minema, kuid keegi ei näinud, et ta oleks kuhugi mujale jõudnud.“
„Me päästsime su,“ ütles Kircher. „Kurat oleks tahtnud ka sind oma valdusse, tema läheduses ei saa rahulikult elada. Kui sa oma isa vastu rääkisid, siis kaotas kurat sinu üle võimu. Su isa tunnistas üles ja kahetses. Jumal halastab.“
„Ma tahan ainult seda teada. See raamat. Sa pead seda mulle ütlema. Ja ära valeta, ma saan sellest aru. Nii ütles ka tema ühtelugu, see sinu vana paater: Ära valeta, ma saan sellest aru. Sina aga valetasid talle pidevalt – ja ta ei saanud sellest aru.“
Mees kallutas end ette. Tema nina oli nüüd vaid käelaba kaugusel Kircheri näost; paistis, et ta tahab teist pigem nuusutada, mitte nii väga otsa vaadata. Tema silmad olid pooleldi suletud ja Kircherile tundus, nagu kuuleks ta teist õhku nuhutamas.
„Ma ei tea seda enam,“ ütles Kircher.
„Seda ma ei usu.“
„Ma olen selle unustanud.“
„Aga kui ma seda ikkagi ei usu.“
Kircher köhatas. „Sator,“ ütles ta tasakesi, siis jäi vait. Ta silmad sulgusid, kuid tõmblesid laugude all, otsekui oleks ta vaadanud siia-sinna, siis avas ta silmad uuesti. Üks pisar veeres tal üle põse. „Sul on õigus,“ ütles ta kõlatult. „Ma valetan palju. Doktor Tesimondile valetasin, aga see pole veel midagi. Ma
valetasin ka Tema Pühadusele. Ja Tema Majesteedile, keisrile. Ma valetan raamatutes. Ma valetan kogu aeg.“
Professor rääkis veel edasi, katkendlikul häälel, kuid Tyll ei saanud temast enam aru. Mingi kummaline raskus oli ta peale vajunud. Ta pühkis käega laupa, külm higi voolas tal üle näo. Istepink ta ees oli tühi, ta oli tõllas üksi, uks seisis lahti. Haigutades ronis ta välja.
Väljas oli paks udu. Laamadena rullus see mööda, õhk oli imanud end valgeks. Muusikud olid lõpetanud mängimise, võis näha viirastuslikke kogusid, need olid professori saatjad, ning too vari seal ilmselt Nele. Kuskil hirnus hobune.
Tyll istus maha. Udu muutus taas hõredamaks, mõned päikesekiired tungisid sellest läbi. Juba võis aimamisi näha tõldasid ja paari telki ja pealtvaatajate pinkide piirjooni. Hetk hiljem valitses hele päev. Rohi auras, udu oli hajunud.
Sekretärid vaatasid hämmeldunult üksteisele otsa. Üks kahest tõllahobusest oli kadunud, tiisel turritas õhku. Sellal kui kõik endamisi imestasid, kust udu äkitselt tulnud oli, sellal kui akrobaadid viskasid hundiratast, kuna neile pakkus lõbu seda teha, sellal kui eesel näsis rohukõrsi, sellal kui vanaeit taas Flemingile midagi retsiteerima hakkas ning Olearius ja Nele omavahel rääkisid, istus Tyll liikumatult paigal, silmad kissis ja nina tuule poole tõstetud. Ta ei tõusnud ka siis, kui üks sekretäridest tema juurde astus ja Olearius teatas, et Tema Ekstsellents professor Kircher on ilmselt hüvasti jätmata minema ratsutanud. Ta polnud isegi mingit teadet maha jätnud.
„Me ei leia lohet ilma temata,“ ütles Olearius.
„Kas peaksime ootama?“ küsis sekretär. „Võib-olla tuleb
ta tagasi.“
Olearius heitis pilgu Nele poole. „See oleks vist kõige
parem.“
„Mis sinuga lahti on?“ päris Nele Tylli juurde tulles.
Tyll tõstis pilgu. „Ma ei tea.“
„Mis juhtus?“
„Ma olen selle unustanud.“
„Žongleeri meile. Siis saab kõik korda.“
Tyll tõusis püsti. Ta kobas pauna, mis rippus tal puusal, võttis sellest kõigepealt ühe kollase ja siis punase ja siis sinise ja siis rohelise nahkpalli. Rahulikult hakkas ta neid õhku viskama, ning ta võttis veel palle juurde, ikka veel ühe ja veel ühe, kuni paistis, et neid on tosinaid tema laiali aetud käte
kohal hüppamas. Kõik jälgisid tõusvaid, kukkuvaid, tõusvaid palle ja isegi sekretärid naeratasid tahtmatult.
Oli varane hommik. Nele oli juba mõnda aega telgi ees oodanud. Ta oli järele mõelnud, edasi-tagasi käinud, oli palvetanud, rohtu kitkunud, vaikselt nutnud, sõrmi mudinud ja lõpuks end kokku võtnud.
Nüüd puges ta telki. Tyll magas, ent kui ta meest õlast puudutas, oli too sedamaid täiesti ärkvel.
Nele rääkis talle, et oli veetnud öö koos härra Oleariusega, Gottorfi õukondlasega, väljas põllul.
„Ja siis?“
„Seekord on asi teisiti.“
„Kas ta ei kinkinud sulle midagi ilusat?“
„Kinkis küll.“
„Siis on ju ikka nii, nagu alati.“
„Ta tahab, et ma temaga läheksin.“
Tyll kergitas teeseldud imestusega kulme.
„Ta tahab minuga abielluda.“
„Ei.“
„Siiski.“
„Abielluda?“
„Jah.“
„Sinuga?“
„Minuga.“
„Mispärast?“
„Ta mõtleb seda tõsiselt. Ta elab lossis. See pole mingi ilus loss, ütleb ta, ja talvel on seal külm, aga tal on piisavalt süüa ja üks hertsog, kes tema eest hoolt kannab, ja tema ei pea tegema midagi muud kui õpetama hertsogi lapsi ning mõnikord midagi arvutama ja raamatuid üle vaatama.“
„Kas need raamatud jooksevad muidu minema või?“
„Ma räägin, et tal on hea elu.“
Tyll veeretas end oma õlgkotil külili, ajas end jalgadele, tõusis püsti. „Sel juhul pead sa temaga minema.“
„Ega ta mulle väga ei meeldi, aga ta on hea inimene. Ja väga üksi. Tema naine suri, kui ta oli Venemaal. Ma ei tea, kus Venemaa asub.“
„Inglismaa kõrval.“
„Nüüd me ikkagi ei jõua Inglismaale.“
„Inglismaal on samamoodi nagu siin.“
„Ja kui ta Venemaalt tagasi tuli, oli naine surnud, lapsi neil ei olnud, ja sestpeale on ta olnud kurb. Ta on veel enam-vähem terve, seda ma nägin, ja ma arvan, et teda võib usaldada. Sellist meest mul teist korda enam ette ei juhtu.“
Tyll istus ta kõrvale ja võttis tal õlgade ümbert kinni. Väljast kostis vanaeide hääl mingit ballaadi retsiteerimas. Ilmselt istus Fleming ikka veel tema juures ja lasi seda üha uuesti ja uuesti ette kanda, et endale meelde jääks.
„Selline mees on küll parem kui mõni Steger,“ ütles Nele.
„Tõenäoliselt ei hakka ta sind ka lööma.“
„Võimalik,“ ütles Nele mõtlikult. „Ja kui lööb, löön vastu.
Siis ta alles imestab.“
„Sa võid isegi veel lapsi saada.“
„Mulle ei meeldi lapsed. Ja ta on juba vana. Aga ta oleks tänulik, olgu lastega või ilma.“
Nele jäi vait. Tuul plagistas telgiriiet ja vanaeit alustas otsast peale.
„Tegelikult ma ei taha.“
„Aga sa pead.“
„Mispärast?“
„Sellepärast, et me pole enam noored, õeke. Ja enam nooremaks ei saa. Mitte üht päevagi. Kellelgi pole hea, kes on vana ja kodutu. Tema elab lossis.“
„Aga me kuulume kokku.“
„Jah.“
„Äkki võtab ta sinu ka kaasa.“
„See ei lähe. Ma ei saa lossi elama jääda. Ma ei suudaks seda taluda. Ja isegi kui suudaks, siis nad ei tahaks mind sinna pikemaks ajaks. Nad kas kihutavad mu minema või ma põletan lossi maha. Kas nii või naa. Kuid see oleks sinu loss, järelikult ei tohi ma seda maha põletada, niisiis ei tule sellest miskit välja.“
Nad vaikisid mõnda aega.
„Jah, sellest ei tule miskit välja,“ ütles siis Nele.
„Miks ta õigupoolest sind tahab?“ küsis Tyll. „Sa pole ju teab mis iludus.“
„Kohe virutan sulle vastu lõugu.“
Tyll naeris.
„Ma arvan, et ta armastab mind.“
„Mida?“
„Ma tean, ma tean.“
„Armastab sind?“
„See on võimalik.“
Väljas tegi eesel oma eeslihäält ja vanaeit alustas järgmist ballaadi.
„Kui marodööre poleks olnud,“ ütles Nele. „Tookord metsas.“
„Ära räägi sellest.“
Ta jäi vait.
„Temasugused inimesed ju tavaliselt sinusuguseid ei võta,“ ütles Tyll. „Ta on ilmselt hea mees. Ja isegi juhul, kui ta pole hea mees – tal on katus pea kohal ja tal on mündid kukrus. Ütle talle, et lähed temaga kaasa, ja ütle seda enne, kui ta jõuab meelt muuta.“
Nele hakkas nutma. Tyll võttis käe ta õlgade ümbert ja vaatas talle otsa. Veidi aja pärast Nele rahunes.
„Kas sa tuled mulle külla?“ küsis ta.
„Vaevalt küll.“
„Miks mitte?“
„Vaata, see ei läheks hästi. Ta ei taha, et talle tuletataks meelde, kust ta sinu leidis. Lossis ei saa keegi seda teada ja sa ise ka ei taha, et seda teataks. Aastad mööduvad, õeke, peagi on kõik see ebatõeline, ainult su lapsed imestavad, et sa oskad nii hästi tantsida ja laulda ja kõike kinni püüda.“
Nele suudles Tylli laubale. Kõheldes puges ta telgist välja, ajas end sirgu ja läks tõldade poole õukonnamatemaatikule teatama, et ta võtab mehe pakkumise vastu ja asub koos temaga Gottorfi elama.
Tagasi tulles leidis ta Tylli telgi tühjana eest. Välkkiirelt oli Tyll teele asunud, võtmata kaasa midagi peale žongleerimispallide, pika köie ja eesli. Ainult magister Fleming, kes oli kohanud teda väljas niidul, oli temaga veel rääkinud. Aga mida oli Tyll öelnud, seda ei tahtnud too reeta.
Tsirkus jooksis igas suunas laiali. Muusikud liikusid koos akrobaatidega lõunasse, tuleneelaja läks koos vanaeidega läände, ülejäänud pöörasid kirde poole, lootuses nõnda sõjast ja näljast kaugeneda. Kõverik võeti vastu Baieri kuurvürsti haruldustekogusse. Sekretärid jõudsid kolme kuu pärast Rooma, kus
Athanasius Kircher oli neid juba kannatamatult oodanud. Ta ei lahkunud sellest linnast enam kunagi, sooritas tuhandeid katseid ja kirjutas mitu tosinat raamatut, kuni nelikümmend aastat hiljem kõrgesti austatuna suri.
Nele Olearius elas Kircherist kolm aastat kauem. Ta sünnitas lapsi ja mattis oma abikaasa, keda ta polnud iial armastanud, aga alati hinnanud, kuna mees kohtles teda hästi ega oodanud kunagi temalt muud kui vaid veidi sõbralikkust.
Nele silme ees lõi Gottorfi loss uuesti särama, ta nägi oma lapselapsi suureks kasvamas ja kiigutas süles veel esimest lapselapselastki. Keegi ei aimanud, et kunagi ammu oli ta koos Tyll Ulenspiegeliga mööda maad ringi rännanud, aga
just nagu too oli ennustanud, imestasid tema lapselapsed, et ta isegi vana naisena suutis kinni püüda kõik, mis talle visati. Ta oli armastatud ja lugupeetud, keegi poleks oletanud, et kunagi oli ta olnud midagi muud kui auväärne proua. Ja ta ei jutustanud ka kellelegi, kuidas ta lootis ikka veel, et see poiss, kellega ta kord oma vanemate kodukülast oli lahkunud, tuleks
taas ja võtaks ta kaasa.
Alles siis, kui surm talle järele tuli ja koos sellega viimaste päevade meeltesegadus, oli tal korraga tunne, nagu näeks ta poissi. Kõhna ja naeratavana seisis too akna all, kõhna ja naeratavana tuli tema tuppa, ning tema ajas end naeratades istukile ja ütles: „Võttis see alles aega!“
Hertsog von Gottorf, selle hertsogi poeg, kes oli kunagi tema mehe palganud, oli tulnud tema surivoodile, et jätta hüvasti oma majapidamise vanima liikmega. Mees mõistis, et see polnud sobiv hetk eksitust selgitama hakata, võttis vastu kange väikese käe, mis tema poole sirutati, ning vaist ütles
talle ette vastuse: „Jah, aga nüüd olen ma siin.“
Samal aastal suri Holsteini tasandikul põhjamaa viimane lohe. Ta oli tuhat seitsesada aastat vana ja ta oli väsinud enda varjamisest.
Niisiis asetas ta pea kanarbiku sisse, laotas keha, mis sobitus nii täiuslikult maapinnaga, et isegi kotkad poleks suutnud teda leida, rohukõrte pehmusesse, ohkas ja kahetses veidike, et nüüd on siis kõik möödas lõhnade ja lillede ja tuulega, ja et ta ei näe enam pilvi tormi ajal ega päikesetõusu ja Maa varju
sirpi vasksinisel Kuul, mis olid teda alati eriliselt rõõmustanud.
Ta sulges oma neli silma ja ümises veel tasakesi, kui tundis, et üks varblane laskus ta ninale. Talle oli nüüd kõik vastuvõetav, sest ta oli nii palju näinud, aga mis juhtub sellisega nagu tema pärast surma, seda ei teadnud ta ikka veel. Ohates jäi ta magama. Ta elu oli kestnud kaua. Nüüd oli aeg muutuda.
Valik tõlkeid
Hermann Hesse, “Lõputa unenägu: muinasjutte, autobiograafilist” (“Der Traum ohne Ende”). Eesti Raamat, 1990
Christoph Hein, “Napoleonimäng” (“Napoleon-Spiel”). Eesti Raamat, 1994.
Johannes Mario Simmel, “Nina B. lugu” (“Affäre Nina B.”). Eesti Raamat, 1995.
Ingrid Noll, “Apteeker” (“Die Apothekerin”). Eesti Raamat, 2001.
Ingrid Noll, “Punane roosike” (“Röslein rot”). Eesti Raamat, 2002.
Ernst Meckelburg, “Transmaailm: kogemused teispool aega ja ruumi” (“Transwelt: Erfahrungen jenseits von Raum und Zeit”). Eesti Raamat, 2004.
Martin Suter, “Kurat Milanost” (“Der Teufel von Mailand”). Eesti Raamat, 2007.
Julia Franck, “Keskpäevanaine” (“Die Mittagsfrau”). Eesti Raamat, 2009.
Arthur Schnitzler, “Armastus ja surm Viinis” (“Liebe und Tod in Wien”). Eesti Raamat, 2009.
Leonie Swann, “Glennkill”. Atlex, 2009.
Kathrin Schmidt, “Sa ei sure” (“Du stirbst nicht”). Eesti Raamat, 2010.
Julia Franck, “Armuteener” (“Liebediener”). Atlex, 2011.
Daniel Glattauer, “Hea põhjatuule vastu” (“Gut gegen Nordwind”). Varrak, 2011.
Natascha Kampusch, “3096 päeva” (“3096 Tage”). Ersen, 2011.
Pascal Mercier, “Öine rong Lissaboni” (“Nachtzug nach Lissabon”). Eesti Raamat, 2012.
Daniel Glattauer, “Kõik seitse lainet” (“Alle sieben Wellen”). Varrak, 2012.
Daniel Glattauer, “Igavesti sinu” (“Ewig Dein”). Varrak, 2012.
Thomas Hettche, “Isade armastus” (“Die Liebe der Väter”). Eesti Raamat, 2013.
Timur Vermes, “Ta on tagasi” (“Er ist wieder da”). Kunst, 2013.
David Wagner, “Elu” (“Leben”). Hea Lugu, 2014.
Anne von Canal, “Ei maa ega meri” (“Der Grund”). Varrak, 2014.
Maria Jotuni, “Kõik õige on vastupidav. Aforisme”. Loomingu Raamatukogu, 2014.
Robert Seethaler, “Tubakapoodnik” (“Der Trafikant”). Varrak, 2015.
Thomas Hettche, “Paabulindude saar” (“Pfaueninsel”). Eesti Raamat, 2016.
Martin Suter, “Montecristo”. Eesti Raamat, 2016.
Hans Platzgumer, “Serval” (“Am Rand”). Toledo, 2017.
Christine Nöstlinger, “Konrad ehk Laps konservipurgist” (“Konrad oder das Kind aus der Konservenbüchse”). Pegasus, 2017.
Robert Seethaler, “Kogu elu” (“Ein ganzes Leben”). Hea Lugu, 2017.
Gerhart Hauptmann, “Soana ketser; Fantoom” (“Der Ketzer von Soana; Phantom”). Eesti Raamat, 2018.
Erich Kästner, “Emil ja detektiivid” (“Emil und die Detektive”). Eesti Raamat, 2018.
Daniel Kehlmann, “Tyll”. Hea Lugu, 2019.
Mirko Bonné, “Heledam kui päev” (“Lichter als der Tag”). Eesti Raamat, 2019.
Daniel Wisser, “Mägede kuninganna” (“Königin der Berge”). Tänapäev, 2019.
Ottfried Preußler, “Röövel Hotzenplotz ja kuurakett” (“Räuber Hotzenplotz und die Mondrakete”). Eesti Raamat, 2019.
Uwe Laub, “Torm” (“Sturm”). Ühinenud Ajakirjad, 2019.
Bernhard Schlink, “Suvised valed” (“Sommerlügen”). Ersen, 2020.
Christine Nöstlinger „Kui mu isa tahtis abielluda Anna Lachsi emaga“ („Als mein Vater die Mutter der Anna Lachs heiraten wollte“). Pegasus, 2020
Lingid:
Eve Sooneste ja Piret Pääsuke said Austria tõlkepreemia (20.11.2020) –
https://kultuur.err.ee/1161406/eve-sooneste-ja-piret-paasuke-said-austria-tolkepreemia
Keelesaade. Tõlkija Piret Pääsuke (29.09.2019) –
https://vikerraadio.err.ee/980850/keelesaade-tolkija-piret-paasuke
Austria kultuuriminister andis tõlkepreemia Piret Pääsukesele (27.11.2017) –
https://kultuur.err.ee/645145/austria-kultuuriminister-andis-tolkepreemia-piret-paasukesele
Tõlkes leitud. Piret Pääsuke ja tõlkekirjandus (7.12.2014) –
https://vikerraadio.err.ee/791379/tolkes-leitud-piret-paasuke-ja-saksa-kirjandus
Loos on asju. Timur Vermes “Ta on tagasi” (12.01.2014) –
https://arhiiv.err.ee/vaata/loos-on-asju-timur-vermes-quot-ta-on-tagasi-quot
Peter Handke
Autor: AFP/Scanpix
2019. aasta Nobeli preemia määrati Peter Handkele, saksakeelse kirjanduse prominentsele autorile, elus olevale klassikule, kelle kirjanikutee on poole sajandi pikkune. Suhrkampi kirjastuse poolt väljaantud „Handke Bibliothek“, mis hõlmab kõike raamatu kujul ilmunut, sisaldab 11 400 lehekülge ja umbes sada teost.
Proosatekstide kõrval on Handke saatjaks kogu loometee jooksul olnud teater, teatrile kirjutatud eksperimentaalsed tekstid. Handke on tõlkinud teoseid prantsuse, inglise, sloveenia ja vana-kreeka keelest. Filmirežissöör Handke on siinmail ilmselt tundmatu, aga ta on ekraanile toonud neli filmi (sh „Vasakukäeline naine), lisaks kirjutanud stsenaariumi Wim Wendersi filmidele „Väravavahi hirm üheteistmeetri löögi juures“ ja „Taevas Berliini kohal“. Alates 70ndatest täiendab Handke oma tekste joonistustega. Tema miniatuursed joonistused on ilmunud raamatuna ja neid on eksponeeritud näitusel.
Eesti keeles on Handke mahukast loomingust ilmunud „Kaspar“ (LR 45/1970, tlk Rita Tasa), „Tõelise tundmuse hetk“ ja „Vasakukäeline naine“ (Eesti Raamat 1981, tlk Mati Sirkel) ning „Kirjaniku õhtupoolik“ (LR 18/2012, tlk Tiiu Relve). Kahju, et seni pole eestindatud (lavatekstide „Kaspar“ ja „Publikumõnitus“ kõrval) Peter Handkest kirjanduse popstaari ja kultusautori teinud 70ndate aastate alguse romaani „Väravavahi hirm üheteistmeetri löögi juures“ („Die Angst des Tormanns beim Elfmeter“, 1970) ning emale pühendatud jutustust „Soovideta õnnetus“ („Wunschloses Unglück“, 1972).
Peter Handke on sündinud 6. detsembril 1942 põhiliselt sloveeniakeelse elanikkonnaga Griffenis, Kärntneni liidumaal Austrias. Handke ema oli sloveenlanna. Ta käis katoliiklikus gümnaasiumis, õppis õigusteadust Grazis, tema esikromaan „Herilased“ („Die Hornissen“) ilmus 1966. Juba 30 aastat elab Handke Prantsusmaal, Pariisi lähedal Chaville’s. Handke viimane mahukas romaan „Obstdiebin“ („Puuviljavaras“) ilmus 2017.
Mati Sirkel kirjutab Handke kohta 1981. a. ilmunud tõlke järelsõnas: „Mässumeelse, vabamat, orgaanilisemat elutunnetust kujundavale, hipide ja üliõpilasrahutustele omase skepsise ning agressiivsusega on Handke kirjanduslik algus märgistatud kõige jäiga, arenemisvõimetu, ennast üleelanu eitamisest.“ Ta lisab Handke tsitaadi: „Ma ootan kirjanduselt kõigi lõplikena näivate maailmapiltide purustamist“.
Handke loomingus (eriti varases) on kesksel kohal keel, tema meelest on kirjandus eelkõige keelefenomen. M. Sirkeli juba tsiteeritud järelsõnast leiame teisegi Handke tsitaadi: „Selle asemel, et teha nägu, nagu võiks näha läbi keele nagu läbi aknaklaasi, tuleks salakaval keel ise läbi näha ja pärast seda läbinägemist ära näidata, mis kõik keelega teha annab.“
Handket on nimetatud sõnaränduriks. Kogu Handke looming on kaalutlev ja aeglane kulgemine, rändamine läbi ruumi, maastiku, looduse ja iseenda, nö tõelise tundmuse otsing. Kirjanik Handke on mõtleja, vaatleja, kõhkleja, muutuja.
„Kirjaniku õhtupooliku“ kaanetekstis on toodud Handke sõnad kirjanikuks olemise kohta: „Kõigepealt peab olema süütus ja mitte plaan. On palju kirjanikke, kellel on plaanid, aga minu uhkus on, et olen ilma plaanita hakkama saanud. On ainult tunne, rütm, inimesed, silmapaar“.
Pärtast Handkele Nobeli omistamist puhkes meedias äge poleemika, mis tänaseks on muutunud Handke vastaseks vihaseks rünnakuks. Kahjuks ei käi debatt kirjanduse ümber. Jugoslaavia lagunemise, Balkani sõdade ajal 1990ndatel asus Handke peavoolust erinevale, Serbiat mõistvale ning toetavale positsioonile, ja teenis ära pahameeletormi, mis ei ole vaibunud tänaseni. Iga Handkele omistatav auhind kutsub selle taas esile. Teemal Handke ja Jugoslaavia annab hea ülevaate kirjandusteadlane Jaan Undusk 2006. aastal ilmunud artiklis „Teisitiütleja Peter Handke“ https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/teisiti-tleja-peter-handke/
Koostas: Linda Jahilo
Peter Handke kohta veel:
http://kotjuh.blogspot.com/2012/10/3-raamatut-peter-handke-karl-martin.html
https://kultuur.err.ee/991163/tauno-vahter-millal-saab-kultuuritegelasest-tobras
Saksa keeles:
https://www.zeit.de/gesellschaft/zeitgeschehen/2019-10/nobelpreis-literatur-peter-handke-kritik-jugoslawienkrieg
https://www.spiegel.de/kultur/literatur/literaturnobelpreis-2019-fuer-peter-handke-der-bessere-feind-a-1290913.html
https://kurier.at/kultur/peter-handke-vom-umstrittenen-kultautor-zum-nobelpreistraeger/400643234
Katkend: Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine, Eesti Raamat 1981, Tõlkinud Mati Sirkel. Lk 94-103.
Vilistades ja ümisedes, et Agnesel teises toas liiga vaikne ei oleks, mängis ta reipust. Tüdruk hüüdis kohe, et jätku ta järele. Kuidas võiks ta tüdruku meelt lahutada? Kui ta end kord millegi vastu ära lõi, liialdas ta valuga ja hädaldas valjusti, lootuses nõnda Agnese aega viita. „Kas tahad õuna?” küsis ta siis säärasel toonil, nagu oleks õun IDEE. Enne õuna pesemist läks ta ekstra ja näitas seda tüdrukule otsekui mingit viisi temaga kõnelda, sest midagi muud ei tulnud talle pähe. „Vaata, kui punane õun!” ütles ta kunstlikult imestades, et Agneski imestaks. Õuna puna pani tüdrukule midagi sellist ütlema, mida Keuschnig ise ei suutnud talle õpetada. Eelkõige kartis ta seda, et tüdruk talt küsib: „Ja mida ma nüüd pean tegema?” – sest siis poleks tal mitte ainsatki ettepanekut olnud.
Ta tahtis kööki minna. Teel sinna tundus talle äkki tähtsana prospektist teatud restorani välja otsida. Kuid siis otsis ta tulutult teist, mereäärset restorani, kus talle kunagi oli serveeritud kodust pasteeti, milles krigisesid liivaterad. Ta läks edasi köögi poole, pöördus aga veel lävelt tagasi, sest söögitoas tuli veel üks tuhatoos tühjaks teha. Seejuures meenusid talle ülestegemata voodid ja ta läks, täis tuhatoos käes, neid korda seadma. Kõigepealt aga tahtis ta vannitoas tule ära kustutada. Minnes nägi ta ajalehte ja luges esiteks kaua seda… Siis astus ta kööki ja lasi veel kaua joosta, teadmata miks; keeras kraani mõne aja pärast jälle kinni.
Selles tuimuses soovis ta vähemalt jälle märke kogeda, ja kui ta õunasüdame tühja plekkämbrisse viskas ning seejuures siseseina tabas, siis kajas sealt tõesti ähvardavalt vastu. Ta viskas otsekohe uuesti ja nii, et süda ämbripõhja kukkus: sealt ei kajanud vastu. Riidepuul rippuv särk hakkas aeglaselt libisema ja ta ei jõudnud seda enam kinni püüda! Vastukaaluks silus ta kiiresti sirgeks lapse kokkukägardatud joonistuse, tõstis püsti paari saapaid, millest üks lebas hirmuäratavalt teise peal. Ja panipaigauks oli irvakil: juba ta hüppaski juurde ja surus ukse kinni. Ta mõtles: hiljem naeran selle üle. – Ta läks aeda, kus lehviv suvetuul peagi ta rusutust leevendas. Siis karjatas kõrgemal majas hädaliselt laps ning samas lõi rahulikult kirikukell – ja jälle uhkas ta kuulmekäikudesse võitmatut õudu. Tal hakkas külm. Ta jooksis majja ja helistas Beatrice`ile. „Ma tulen kohe sinu juurde.” – „Kuidas soovid,” vastas Beatrice ja viivitas siis toru hargile panemisega, peaaegu nagu pidanuks Keuschnig talt küsima: Kas sina ka soovid? – Kuid Keuschnig oli juba hoolimatult koos Agnesega ukse poole teel.
Ta pani kõik kolm lukku väljastpoolt kinni, keeras igas lukus võtit kaks korda ringi, nagu selleks, et taasavamisega aega võita, kui ta peaks korterisse tagasi tulema. – Heledaks värvitud pingil raudteesüvendi vastas istusid plataani varjus consièrge ja ta naine, kel suvekuudel, mil enamik üürnikke ära sõitnud, majas vähe tööd oli. Nad olid juba üsna vanad ja mees oli oma naisele käe ümber pannud, kusjuures naine kudus. Kõrval pingil lebas lõngakera ja mehe jalge ees seisis linnupuur, milles hüples mitmeid kanaarilinde. Nad mõlemad võivad hiljem tõendada, et nägid mind siin veel selle päeva hilisel pärastlõunal, mõtles Keuschnig tahtmatult, neid teisel pool tänavat rõhutatult teretades – nagu oleks tal varsti tunnistajaid tarvis. Lapse seltsis tundus ta ka endale vähem silmatorkav. Koos lapsega õnnis süütus kätte võidelda! mõtles ta äkki. – Nurgapealses restoranis olid juba valged lõunasöögilinad laudadel ja peremees kõndis oma koeraga restorani ees edasi-tagasi. Keuschnig teretas tedagi selgesti: kui asi tõsiseks läheb tunnistab peremeeski Keuschnigi kasuks. Restoraniaknal silmas ta käsitsi kirjutatud sedelit, mida eile õhtul polnud näinud: „maja” ei võta enam tšekke vastu. Tema polnud seal kunagi tšekkidega tasunud ja tundis nõnda esimest korda peremehega mingit suhet: igatahes tema polnud üks sääraseid. Ma vajan tunnistajaid, mõtles ta ja tahtis otsekohe Beatrice`i juures olla. Helkiv, nobedalt voolav vesi rentslis toimis lõpuks jälle.
Taksosõit kaunis tähelepandamatuses; ei midagi muud peale tunde, et sõit läks läbi tühjade suviste tänavate. Siis mõtteist tühjana koos uudishimust vaikiva lapsega tagurpidi lifti siseneda; pahaaimamatult kellapidemest tõmmata, muretuna selle pärast, mis nägu ees on; siis püsikülalise moodi seljaga avaneva ukse poole seista, nagu ei saakski see keegi teine olla.
Beatrice ütles: „Ah, see oled sina.” Ta oli Agnese vastu väga sõbralik ja viis ta tuppa oma kahe lapse juurde. Nagu näitamaks Beatrice`ile, et ta on end muutnud, palus Keuschnig, et Beatrice talle midagi juua tooks: ta tahtis enda heaks midagi teha lasta. „Sa ju tead, kus pudelid on,” ütles Beatrice. Sõidutundest ikka veel elevil Keuschnig läks kööki ja märkas laua peal tassi, millest Beatrice oli hommikul teed joonud. Ta istus siin üksinda, mõtles Keuschnig ja uskus korraga Beatrice`i kibedust mõistvat. Ta läks kiiresti Beatrice`i juurde tagasi ja embas teda. Beatrice vaatas talle üllatunult otsa ja ütles siis: „Mine peseme, sa näed nii räpane välja!” Keuschnig läks vilistades vannituppa ja pesi endal nägu. Ta ei lase end eksitada. Kuid kõiki neid korralikult ülespoole pigistatud jala-, kätekreemi- ja hambapastatuube nähes tajus ta järsku täie kindlusega, et nüüd on ta lõplikult välja arvatud. Kaugel, kaugel eemal matkisid kolm last väljast kostvaid linnuhääli.
Ta istus Beatrice`i vastu. Beatrice uuris teda kaua, kuid ei küsinud midagi. Kohe mõtleb naine millelegi muule ja nende vahel on kõik alatiseks otsas. Järsku oli kõik mängus: veel üks sõnatu silmapilk, ja Keuschnig on tema jaoks pealetükkiv võõras. Juba hingas Beatrice vaikuses sügavalt välja ja vaatas mujale … Keuschnig katsus talle otsekohe midagi jutustada, ühest toomingate all seisvast restoranist Jugoslaavia rannikul … Muidu oli Beatrice kõigi Keuschnigi juttude põhjal kohe tulevikuplaane teinud: „Sellesse restorani sõidan kord koos sinuga, sellele rannikule sõidame järgmine kord koos!” Nüüd oli ta jutu juures üksnes vait. Keuschnig tegi katset ühiste mälestustega, kuid Beatrice ei vastanud enam neilegi. Vanad nokkimised, mille peale ta muidu ikka naernud oli, ei pannud teda teist nägugi tegema. Ta ei tahtnud vaikiva kokkuleppe mängudest kinni pidada. Vahest aga tähendas see, et ta ootas Keuschnigilt enamat? Ta istus Beatrice`i kõrvale. Alles siis, kui ta korraks kõrvaltoas olevale lapsele mõtles, tundus endastmõistetav Beatrice`ile käsi ümber õlgade panna – ilma et ta sellega Beatrice`i silmas oleks pidanud. Beatrice`i rindu silitades õnnestus tal siis üks väike puudutus tõesti ja samaaegselt oli tal avantüürlik kujutelm, nagu oleks ta sel hetkel avastanud enda ja ainult enda jaoks mingi uue kauge paiga sügaval Uus-Inglismaal. Kas ei tundnud seda Beatrice`gi ühes temaga? Jah, ta vaatas Keuschnigile igatsevalt otsa, kuid säärase igatsusega, mis kehtis kõigi ta olnud ja tulevaste armukeste, ainult mitte Keuschnigi jaoks. Harmoonia oli möödas ja nad nõkutasid vaid teineteise ees pead.
Ta magas Beatrice`iga kalgilt ja ise samal ajal hirmul olles. Beatrice ei teeselnud, vaatas talle armuheitmatult otsa, nii et ta ei saanud isegi silmi kinni panna. Kõrvaltoas naersid lapsed kaikuvalt, põhjuseta, juba tükk aega. Asjatult katsus ta mõnele teisele naisele mõtelda; neid polnud enam. Beatrice oli juba ammu lakanud ennast kaasa liigutamast – kusjuures tema end seda ägedamalt liigutas. Ta oli lõplikult lõksus, läbi nähtud. Ta munandikott läks ikka külmemaks ja külmemaks. Ta keel kabises lahtises suus. Ta silitas närtsinud nahka Beatrice`i küünarnukil ja tahtis umbsusest möirata. Ajalehepakk ta käe all hakkas käimisel lahti minema … Beatrice pani talle käe õlale ja keeras end tema alt välja. Tõusis kohe istukile ja juba kammis ja tupeeris ennast. Keuschnig jäi lootusetult lebama ja Beatrice kattis ta enne toast väljumist kinni. Üks aknapool kolksus, linn mühises: maailm näis olevat üksikuteks õudushäälitsusteks koondunud, muidu aga tühi. Väljas oli sündinud midagi koletut ja Keuschnig oli pihtasaanu. Miks ei kuulnud ta enam lapsi? Vähemalt lastehäältestki kergendust!
Ta leidis Beatrice`i köögist kausi kohal herneid lüdimas. Seejuures ta laulis – ja kui ta vahel lauluga toppama jäi, jättis ta ka lüdimise katki, kuni sõnad jälle meelde tulid. Beatrice teadis temast kõike – ja tema ei teadnud temast enam midagi. „Mul on täna niisugune igatsus,” ütles Beatrice ja käis tema ees edasi-tagasi. Ta kõneles Keuschnigiga nii valitult, nagu oleks ta telefoni rääkinud. „Hommikul nägin vikerkaart ja mind haaras lausa nõrkus. Ma pean midagi läbi elama!” Jah, tal oli õigus: Keuschnigiga oli ta „kõik läbi elanud” – ja ometi ei midagi, mis oleks nüüd lugenud. – Keuschnig tõi toast Agnese ja jättis laulva Beatrice`i; hiilis lihtsalt minema. Lift seisis veel samal korrusel: nii vähe inimesi oli suviti kodus. Trepikoja kivipõrandat oli just voolikust pritsitud ja Keuschnig tundis äkki oma sünnipaiga pimeda kirikuvõlvialuse lõhna. Selsamal tänaval asus üks linnajuhtides mainitud restoran – mis aga suletuks osutus: FERMETURE ANNUELLE -, aknad seestpoolt valgeks võõbatud, nii et ta ei saanud isegi sisse vaadata. Nüüd aitab veel üksnes plaan, mõtles ta. Kõike, mida ma nüüdsest peale teen, pean ette arvestama, nagu oleks tegu äriasjadega. UNE NOUVELLE FORMULE oli restorani loosungiks, kus serveeriti ühtset menüüd. Enne kui ärielus midagi seisma jäi, leiti uus vormel: miks mitte temalgi seda teha? Ennast uuesti leiutada! – Selleks tahtis ta enne veel kannatlikult teisi jälgida, kuna see näis talle iseenese kokkupanuks vajalikuna.
Ta einestas koos lapsega ühes Place de Clichy restoranis, kus olid riidest suurrätikud: nende lahtivoltimine mõjus nüüd hästi. (Suvekuudel, kui külastajaiks olid peaaegu ainult turistid, lebasid mõnes restoranis laudadel paberservjetid.) Ta sirutas jalad välja ja silmitses ootusrikkalt teiste laudade ääres istuvaid inimesi. Tulevik näis mõneks ajaks kindel. Agnes lürpis lurinal suppi. Tüdruku joogiklaasi täites tundus Keuschnigile, nagu oleks ta koos vedelikujoaga tüdruku poole kaldunud. Agnes istus kuidagi täiesti omaette. Teda vajas tüdruk vaid selleks, et hirmu tundmata vaid iseendaga tegelda! Suus veinimaitset tundes tuli Keuschnigil tahtmine leida see kauge kaunis maa, kus surmgi enam midagi kehalist ei oleks. Lõpuks algab päev, mõtles ta ja tundis, kuidas ta silmad lahti läksid, ilma et ta selleks midagi tegema oleks pidanud.
Kõrvallauas istus paarike, kes rääkis mahaistumisest püstitõusmiseni ilma ainsagi vahepealse kohkumispausita. Need on oma vormeli leidnud, mõtles ta. Kõigepealt ta imetles neid; siis paistsid nende näod talle äkki ammendatud. Iga kord, kui mees oli millegagi lõpuni jõudnud, ütles naine, nagu talle selle eest tasudes: „Oh, I love you!” Mõlemal oli nohu ning kumeda nohuhäälega rääkimine pakkus neile suurt mõnu. Kord kui naine meest põsele suudles, urgitses too endal nagu muuseas nina. Teise laua ääres tehti parajasti lapsest pilti – aga nupule vajutati alles siis, kui laps tõepoolest lapselikku naeratust näitas. Temaga räägiti ikka nii, et lauses puudus viimane sõna, ja laps pidi selle sõna siis ise juurde lisama. Niiviisi väljendati kõike, mida talle öeldi, küsimusena: „Suurätt pannakse -?” „Põlvedele,” vastas laps. „Seine voolab -?” „Merre,” vastas laps. – „Braavo!” ütlesid selle peale teised. Kaks omaette einestavat meest vestlesid järgmiselt: „Mul on hetkel just hea minek,” ütles üks. – „Aga mul on juba kolmandat nädalat üks kenake,” teine. Ühe teise laua ääres seisis peremees ja rääkis anekdooti. Kui ta oli ära läinud, kõnelesid külalised palju vaiksemalt. Ühe laua ääres istus üksinda paks mees, keda kõik kelnerid kättpidi teretasid. Tšeki kirjutamisel tegi ta enne käega hoogsa liigutuse, nii et pintsakukäis tagasi libises. Mitmesuguseid allkirju andes kippus ka keel nähtavale ja ta silmad vaatasid otsivalt ringi, kuhu veel saaks alla kirjutada. Teisal rääkis üks paar luulest. Mees pidas sageli keset lauset pika pausi – nagu mõtleks ta järele, siis rääkis ootuspäraselt edasi. Kui talt naaberlauast soolatoosi paluti, võpatas ta, nagu oleks teda unelemisel katkestatud. „Ma olen ikka tundeinimene olnud,” ütles ta oma naisele. Üks mees luges tund aega FRANCE SOIR`i ühtainsat lehekülge, kordagi lehte pööramata – lugejate soovil päevast päeva jatkuvat järjeromaani, ja lehe tagaküljel oli avaldatud ringküsitlus, mille järgi jooksval kuul oli rohkem prantslasi oma eluga rahul kui viimase kuu küsitluse põhjal. Kassapreili oli nii tähelepanelikult mingi paberilehe kohale kummardunud, nagu ainult arvete kontrollimisel tehakse. Köögis väänas mustas riides kelner valges riides kelneri kõrva. Tänavalt lonkis sisse ilus mees, huuled kergelt paokil, nagu valdaks ta kõiki maailma keeli: üks kulm kergitatud, ninasõõrmeist karvad välja kitkutud, alahuult närides, ja tema järel mitte päris sama ilus naine, jäigal ettevaatlikul ilmel, säilitamaks oma mitte päris samaväärset ilu. Kui häbitult nad end vahtida lasksid – nagu oleks juba selletagi nende kohta kõik öeldud ja neil poleks enam midagi karta. Nende mured on murtud, mõtles Keuschnig. Nende suhtes, kes nad temaga ometi nii sarnased olid, ei kujutanud ta enam ette, et võiks tahta olla muud kui surnud.
Söök tundus talle äkki liiga kuiv. Ta lükkas taldriku eemale ja vaatas Agnest, kes parajasti saia kastmesse torkas. Nõnda laua kohale kummardunult ja ainuüksi söömisega ametis, Agnes naeratas. Talle toovad kõige igapäevasemad juhtumused naeratuse näole, mõtles Keuschnig. Sel silmapilgul ei igatsenud ta sarnase seisundi järele; rõõmustas üksnes mõttest, et vahest ei tarvitse Agnes iial säärast vastikust, säärast vihkamist, säärast jubedust tunda nagu tema.
Kust oli ta tulnud mõttele, et ta ennast just nimelt restoranis kindlalt tunneb? Polnud enam säärast kohta, kus ta võinuks maailmast välistatud olla; tema olukorras ei kehtinud enam midagi üldkehtivat. Mida kauem ta teisi vaatles, seda fantaasiavaesemaks ta jäi. Nad kõik esinesid koos temaga filmis, mille käik oli juba esimesest kaadrist peale ette teada. (Kelnergi oli ette teadnud, mida Keuschnig tellida tahtis; seetõttu oli ta kohe midagi muud tellinud.) Vahest oli ta neid algusest peale valesti jälginud, vales paigas, vale suhtumisega – igatahes kuidas ta oma tõdemusi ka kokku ei pannud, ikka korrastusid nad temast sõltumatult tavapäraseks hoolitsetud mõttetuseks.
Eesti keeles ilmunud tõlked
“Kaspar”, Loomingu Raamatukogu 45, 1970, Tlk Rita Tasa.
“Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine”, Eesti Raamat, 1981. Tlk Mati Sirkel.
“Kirjaniku õhtupoolik”, Loomingu Raamatukogu 18, 2012. Tlk Tiiu Relve.
Mirko Bonné
Amrei-Marie [CC BY-SA 3.0]
Praegu Hamburgis resideeruv Bonné alustas kirjanduslikku karjääri luuletajana 1990ndate keskpaiku, ta on töötanud ka ajakirjanikuna. Tema kui tõlkija CVs on muuhulgas John Keatsi, William Butler Yeatsi ja Emily Dickinsoni nimed. Luuletajana on teda ehk enim mõjutanud Georg Trakli looming, Bonné proosa on lihvitud ja tundlik. Autori loomingu põhiteemadeks on maastikud, mälestused (ka läbielatu tõrjumine) ning elujõu ja väljapääsu otsimine, talle meeldivad intertekstuaalsed mängud: vihjed maalikunstile ja kirjandusklassikale.
Kui küsime Bonnélt, kuidas kõlab tulevikumuusika, vastab ta nii: „Aastal 2118 võtab minu lapselapselapselaps kätte vana paberraamatu oma vanavanavanaisa luuletustega ja loeb seda. Oma maa-aluses elutornis pole tal enam eriti palju paberraamatuid. Talle meeldib aga hääl, mis räägib temaga aja sügavusest, sõnade muusika, mis tundub olevat ka tähenduste muusika. Linda usub, et näeb maailma rikkust ridade vahelt kumamas – see sära on hävimatu ega vaja nimetamist.“
Katkend: Heledam kui päev, Eesti Raamat 2019, tlk Piret Pääsuke, lk 236 – 244.
Novembris oli Tag avaldanud Bruno suure reportaaži Barbizoni koolkonnast. Aeg-ajalt sai sõna ehtne Fernando Kullmann ja ühel Stuttgardi Staatsgalerie fotol oli ta ka näha, kuid ainult üsna kaugelt ja profiilis; mees sellel pildil oleks sama hästi võinud olla Kullmann Ĺétoile`ist.
Merz luges artiklit tähelepanelikult, kuuldes kõrvus Bruno häält. Ta arutles endamisi, kuidas sõbral läheb, mida ta teeb, kui ei ole reisil, ei kogu materjali või kirjuta, kas ta on ikka veel Alice`iga koos, veedab ikka veel korrapäraselt laupäevad Babsiga ning teised päevad ja ööd teiste naistega. Merz märkas, et Brunole mõtlemine oli pettemanööver tema kõike ja kõiki tõrjuvate mõtete peletamiseks. Ta otsustab, et peab Roushaga Linda kleptomaaniast rääkima. Roushaga suutis ta rääkida. Naine seletas, mida öeldi Prantsusmaal selle lahja kohvilurri kohta, mida tema valmistas – jus de chaussettes, sokimahl. Tema seltsis suutis Merz naerda. Naisest oli saanud nende usaldusalune, eelkõige Lindy jaoks, siiski jätsid nad ta teadmatusse. Imeline Rousha ei teadnud isegi seda, mis nende nimed tegelikult olid.
Kuigi Rhône`i ääres läks pikkamisi jahedaks, jalutas ta igal kolmapäeval läbi ooperiteatri ja Place Bellecouri vahelise kvartali – kuni Rousha saatis sõnumi, et hakkab koos Lindaga sõitma. Madame Fahrami oli andnud talle oma mehe ärapeetud villase mantli, milles ta mööda Lyoni tänavaid rännates nägi Rousha arvates välja nagu Jean-Louis Trintignant`i sugulane. Ostukvartali põhjaosas muutusid tänavad sopilisemaks, seal oli palju varjulisi sisehoove, läbikäike, treppe, mis viisid üles La Croix-Rousse`ile, sobilikke põgenemisteid, millest ta oli igal pärastlõunal uue välja valinud ja meelde jätnud. Nii nagu igal kolmapäeval, läks Merz lõpuks veel uhke hobustega purskkaevuga väljakule, kus asus muuseumi säravalt kollane hoone. Sellel oli hilissuvel armsana, hilissügisel aga kummaliselt tühjana mõjuv väike sisehoov sümmeetriliselt paigutatud teede, lillepeenarde ja hekkidega. Pingid olid tühjad, arkaadkäigud, terrass teisel korrusel, passaaž, mis viis tagasi purskkaevu juurde – kõik oli tühi, ainult iga paari minuti tagant tuli keegi veel kaunite kunstide muuseumi hoovi, enamasti kas keegi tehnik või muuseumitöötaja. Merz ei jäänud kunagi seisma. Ta tegi näo, nagu oleks ta siin vaid jalgu sirutamas, võtnud ette jalutuskäigu pärast pikki tunde kontoris, hiline külastaja. Ta vaatas taevasse. Tuvid tiirlesid ringi, varesed istusid siin-seal, tõepoolest, ka sügis oli juba läbi saamas. Plataanid sisehoovis olid juba peaaegu raagus.
Seal üleval, teisel korrusel, peaaegu raagus puulatvade kõrgusel, muuseumikohviku mahajäetud terrassi hallide kardinatega kaetud akende taga, mitte eriti suures saalis trepikoja lähedal rippus üks pilt.
Koduteel läbi varase õhtu tuli talle ühel lärmist huugaval ristmikul vastu naaber Ĺétoile`ist. Monsieur Hozain oli minemas oma „südamelõikaja” juurde, nagu ta seletas. Otsekui oleks see kummastav, jube nimetus ta mõtteid tiivustanud, võttis Ezad Hozain keset Rue Terme`i südame rindu. Ta peatus, kahmas Merzi mantlireväärist kinni, raputas teda ja päris rivaali kavatsuste kohta: kas sel on mingi sümpaatia Rousha Fahrami vastu, mis tema, ei, kogu maailma „valumuredesse surub”?
„Rääkige ausalt, Kullmann!”
„Ei, Hozain,” ütles Merz, „ärge asjatult kartke. Minu poolt pole teil küll mingeid valumuresid oodata, ja maailmalt samuti mitte. Niisiis, laske mind lahti. Laske lahti!”
Hallid ja raagus olid puud elurajoonis. Aia tagaosast avanes vaade raudteetammi nõlvale ja teisel pool tammi asus Ohlsdorfi kalmistu. Seal ürgvanad puud, linna kõrgeimad, katuseks surnutele, andes varju ka Bruno vanematele ja vanavanematele, kes kunagi majanduslanguse ajal olid Westerwoldsche Aa äärest Elbe äärde tulnud.
Kepid, oksad, mullused lehed hooldamata murul ja aastaid pügamata jäetud hekid. Sammaldunud, nädalapäevad kestnud vihmas läbi vettinud aiamajakese tagant tuhises iga paari minuti tagant kähisedes mööda punane rong ja jättis maha mudakarva lohutu pildi. Bruno imestas, miks olid iga õue viiva ukse ees kahekordsed turvalukud. Ta märkas alarmseadme vilkuvat signaali. Iga viie minuti tagant, vaheldumisi rongidega, kostis sellest piuks.
Inger pani avatud köögi leti taga espresso hakkama. Imelik tunne oli teda päriselt enda ees näha. Aeg-ajalt ta ümises. Vahetevahel ütles midagi koerale, kes lamas elutoas ega lasknud end külalisest häirida, vahetevahel naeratas ta julgustavalt Brunole. Tal olid jalas vanad teksapüksid, tennised, seljas punane, rullkraega pullover. Juuksed oli ta üles sidunud ja ta ei kandnud mingeid ehteid.
„Tänan veelkord tulemise eest,” ütles ta. „Ma rõõmustan, et Raimundil on üks tõeliselt hea sõber. See julgustab mind tema suhtes!”
Brunot ajas naise hoiak segadusse. Kas see oli mingi eriti hästi varjatud iroonia või oli võimalik, et Inger oli tõepoolest niivõrd sõbralik ja heatahtlik?
„On aeg, et ta üles leitaks,” sõnas ta. „Mida kauemaks ta kadunuks jääb, seda keerulisemaks muutub lapse jaoks selle värgiga toimetulek. Vähemalt arvab nii psühholoog, kellega ma rääkisin.”
„Ja teie arvate samamoodi?”
„Ma et tea. Mul on raske ennast tüdruku asemele kujutleda, veel raskem kui tema asemele.”
Majja sisenemisest peale ootas ta võimalust mingiks selginemiseks, vähemasti pingelangust, väljapääsu rõhuvast olukorrast, kuid seda ei tulnud.
Ta oli rusutud ega suutnud kuidagi pöörata pilku roheliselt soperdiselt pildil, mis rippus ta ees elutoa seinal. Selgelt Twombly. Kõikjal seintel rippus maale, mis olid teravalt vastuolus nukra aiaga ja elurajoonis valitseva masendava vaikusega, pilte merest, saartest, lindudest, pilvedest, randadest, ja igaüks neist elas ja tuikles valgusest. Inger hoidis siin majas oma isa kõige ilusamaid õlimaale ja akvarelle, nagu ta ise oli öelnud. Väljaspool Taanit ei tundnud Mads Rasmusseni peaaegu mitte keegi ja vähestes Taani muuseumites, kus eksponeeriti nüüdisaegseid maastikumaalijaid, oli kõikjal temalt kolm-neli pilti ja rohkem polnud vaja. Bruno arutles endamisi, milliseid merepilte oli Ingeri isa viimati Sejerøl maalinud. Ta mõtted liikusid siia-sinna ja nii ta seal istus, ühel valgetest diivanitest tüdruku vastas, kelle suust ei tulnud piiksugi.
Alles paari päeva eest oli ta linna teises otsas Floriane juuresolekul vestelnud Raimundi tütre Priskaga, nüüd aga oli ta ees tolle poolõde ja ta oli hämmelduses, ei, segaduses, kuivõrd sarnased need kaks tüdrukut olid.
„Sleipy, va unekott, mine jalust ära.”
Inger astus koerast üle ja Bruno kergitas end ning võttis ta käest tassi. Hetke seisis naine ta ees tagantvalguses ja ta nägi, kui peenike teine oli – käed, õlad, piht. Inger pidi olema ligi viiekümnene, ometigi ei saanud silmapilgukski tekkida kõhklust selles, kuivõrd raske katsumus oli ilmselt olnud sellistele poistele nagu Raimund ja Moritz elu koos Ingeriga kahesaja elanikuga külakeses.
„Ma pakun, et kaon kõrvaltuppa, kullake,” ütles ta tütrele.
Pippa vaatas talle otsa, näoilme muutumatu, kuid ta ei hakanud ka vastu vaidlema.
„Te võite igatahes siia jääda,” ütles Bruno. „Palun, ma ei taha Pippas kuidagi ebakindlust tekitada. Ma vajan lihtsalt veidi infot.”
„Ma jätan ukse vahepealt lahti,” ütles Inger. Äkitselt kükitas ta ja vaatas tüdrukule nii kaua silma, kuni sel libises naeratus üle näo. Siis tõmbas ta tütrel sõrmedega läbi juuste. Brunole tundus, et ta pole kunagi enne nii peeneid sõrmi näinud. Pippa surus oimukoha vastu Ingeri kätt, heledad juuksed, ainult veidike tumedamad kui emal, langesid selle peale.
„See pole ehtne Twombly,” ütles Bruno.
„On ikka.” Inger pööras ringi ja heitis pilgu maalile. „See on ehtne. Selles probleem ongi. Kümne minuti pärast võiks natuke välja minna, alla jõe äärde, kui soovite,” ütles ta Brunole. „Siis tuleb nagunii üks Pippa sõbranna siia. Nad lähevad tiirutavad ratastel ringi. Sleipnir peab jooksma, mõistate.”
Niipea kui Inger oli läinud, muutus Pippa, ta ei vältinud enam Bruno pilku. Selgelt oli tunda, et hoolimata häbelikkusest ootas ta uudishimulikult, mida on küsida sellel võõral, ajakirjanikul, tema lihase isa sõbral.
Sarnast olukorda oleks Bruno meeleldi ka Priska Merziga kogenud, kuid Floriane polnud Altonas uues korteris hetkekski Prissy kõrvalt lahkunud. See oli kõikide jaoks olnud raisatud tund, elutu, sündmusteta, tulemusteta.
„Tead, asi pole selles, et kirjutada Raimundist midagi, mis teda või kedagi teist halba valgusesse seaks,” ütles Bruno. „Ta on mu hea sõber. Ma tahaksin teada, kus ta on ja kas ta vajab äkki abi, mõistad?”
„Te arvate, et ta on surnud?” küsis Pippa. „Ja see väike tüdruk. Linda. Ta on ju minu poolõde, kuigi ma teda üldse ei tunne. Kas nad on veel elus?”
„Ma arvan küll. Muidugi on nad elus! Ma ei taha üldsegi ette kujutada, et nendega võib olla midagi juhtunud, ükspuha, mida. Mõtleme parem, et nad kuhugi peitu läinud, elavad esialgu hoopis teist, oma elu. Võtsid aja maha. Tõsi küll, ebaseaduslikult. Lindal on ju ka ema.”
„Aga Linda õde? Priska. Ta on minust ainult natuke noorem, paar kuud.”
„Sa saad kindlasti temaga tuttavaks,” ütles Bruno, „õige varsti. Prissy on sinuga sarnane, isegi väga sarnane, aga loomulikult on ta hoopis teistsugune. Tal on tuulispea sees, ütleb Raimund. Mina arvan, et ta kujutab täpselt ette, mida ta kunagi teha tahab.”
„Saada hambaarstiks?” Pippa krimpsutas nägu.
Ja Bruno naeris. „Seda ma ei usu. Kas me võiksime rääkida sinu isast, see tähendab, sinu kasuisast – Moritzist?”
Pippa muigas tahtmatult, esimest korda selgines ta nägu. Ta muutus hetkega väga kenaks ja sarnanes oma emaga.
„Mul on kogu sellest segadusest päris raske aru saada,”
ütles ta. „Pikka aega oli mul nii nagu igaühel ainult minu isa. Siis me saime teada, et issi on väga haige, et tal on kasvaja, et tal pole kaua elada jäänud, ja mina valmistusin selleks, et varsti pole mul enam isa. Siis oli mul neid korraga kaks. Ja siis issi suri. Ja nüüd öeldakse, et minu tegelik, lihane isa, see Raimund, keda ma olen ainult korra ja siis ka vaid paar minutit näinud, et ta on kadunud.”
„Ta nägi sind peavaksalis flashmob`is.”
„Jah, ma tean, emme rääkis mulle.”
„Pippa, mina arvan, et mu sõber, sinu isa, ma mõtlen Raimundit, et tegelikult põgenes ta Moritzi surma eest. Ta oli ilmselt kohutav hirm, et see läheb täide, mida sina ja su ema juba teadsite. Raimundi jaoks tähendas Moritzi surm kõikide mälestuste kaotamist, ja ta seostab seda sinu emaga.”
„Tal on hirm, et armastus võib lõppeda ja teine elu oleks äkitselt võimatu,” ütles Pippa.
Bruno noogutas. „Just.”
„Mu isa teadis seda. Isa ütles mulle, et oleks väga tahtnud enne surma veel temaga rääkida.”
„Väga kahju, et seda ei juhtunud.”
Bruno teadis, kuidas maal talle mõju avaldas. Kummastav, leebe surve. Ta küsis endalt, miks säärane roheline soperdis talle küll korda läheb. Cy Twombly pilt kõnetas temas midagi, mida ta juba ammust aega otsinud oli. Kaotsi lastud lapselikkus, suhtumine asjadesse teeskluseta, vahetult, impulsiivselt, ilma mõistust välistamata.
Tüdruk vaatas välja nukrasse aeda. Kaks rästast hüplesid puulehtede vahel. Ja Pippa, Pippa Rauch tõi kaks korda järjest kuuldavale heli, mis polnud ei sõna ega lihtsalt hooti väljahingamine; see meenutas kuskilt kaugelt kajavaid laske.
„Pauh, pauh, pauh…”
Ta vaatas Brunole otsa – pilk, mis mõjus kui elektrilöök, sest tüdruku silmad paistsid äkitselt eatud.
„Ma räägin teile, mis oli isa suremise juures kõige hullem,” sosistas ta, et ema kõrvaltoas ei kuuleks. „See polnud mitte teadasaamine kasvajast, ka mitte need üha jubedamad valud, mis tal olid. Tal tekkis paanikahoog seal torus, MRT-s, ta murdis seal oma käe, ja mõnda aega ta nuttis peaaegi igal ööl, justnagu muinasjutus lapsed, kes öösel üksi metsas magavad. Aga ka see polnud kõige hullem. Kõige hullem oli oksetiik kiiritusosakonna koridoris. Kahe samba vahel oli orv, kuhu kõik, kes keemiaravi ei talunud, oksendasid, issi ka. Ükskord, kui ta oli juba surnud, käisin ma koos emaga ta kompuutertomograafi ülesvõtteid ära toomas, koristas üks naine seda oksetiiki, üks mustanahaline mopiga naine.”
Bruno ei suutnud selle peale midagi vastata, tükk aega ei suutnud ta üldse midagi öelda. Inger oli öelnud, et ta mees oli olnud Speersorti tänava haiglas. Toimetus ei asunud sealt kaugel. Tag oli peaaegu hüüdeulatuses.
Jõulupühad veetsid nad ühes külas, tunne tee kaugusel piki Rhône`i ülespoole sõites; vaiksed hallid päevad, mil peaaegu kogu aeg sadas vihma. Nad joonistasid, lugesid, vaatasid telekat, mängisid lauamänge, naersid, ja võõrastemajas, mida pidas üks monsieur Fahrami vana sõber, oli koer, emane borderkolli, kellega Lindy sõbraks sai detsembrikuu hämarikus kuni üles metsaservani jooksis. Kolli nimi oli Cannelle – Kaneel.
Buss tõi nad tagasi Lyoni. Bussijuht oli sama, kes oli neid Niévrozi sõidutanud, ta küsis Lindalt, kuidas olid jõulupühad möödunud, ja tüdruk vastas prantsuse keeles, mis Mertzi iga päevaga üha rohkem hämmastas, et need olid olnud kõige paremad jõulud kogu ta elu jooksul.
Pühadevahel tegi ta otsuse alustada ettevalmistusi Lindy kojusõiduks Hamburgi. Ta rääkis tütrega sellest ja ütles peaaegu välja tõe: on midagi, milleks nüüd õige aeg, ja selleks peab ta olema üksi Ĺétoile`is, La Croix-Rousse`is. Millega oli ta arvestanud? Ta jäi sõnatuks, kui nördinult Linda tema juurde jäämist nõudis. Akna taga langes esimene lumi Rue de ľAlmale.
Ralf Rothmann
Foto: Je Bauer, Suhrkamp Verlag
Kirjandusfestivalil Prima Vista esineb 7. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogus ja 9. mail kell 18 Tallinnas muuseumis Vabamu saksa kaasaegse kirjanduse mainekas esindaja Ralf Rothmann.
Kirjastus Hea Lugu on andnud Mati Sirkeli tõlkes välja sõjaromaani „Surra kevadel“ ning ajakirja Akadeemia aprillinumbris ilmus jutustus „Ketsemani“. 2015. aastal ilmunud „Surra kevadel“ („Im Frühling sterben“) osutus juba 1980.-tel luuletuste ja jutustustega debüteerinud ning üle poole tosina romaani avaldanud autori jaoks läbimurdeteoseks: romaan on tõlgitud 25 keelde, sellest kõneldes on tõmmatud paralleele Günter Grassiga ja tuletatud meelde Remarque’ romaani „Läänerindel muutuseta“.
„Surra kevadel“ peategelased on 17-aastased noormehed, kaks farmis lüpsjana töötavat sõpra. Noorukid saadetakse 1945. aasta kevadel sundmobilisatsiooni korras rindele, kuigi sõda on selleks hetkeks juba kaotatud. Ühe noormehe närvid ei pidanud vastu, ta deserteerus ja hukati, teine tuli tagasi ning kandis sõda endaga kaasas terve elu, sest sõda oli teinud temast süüta süüdlase. Romaanis püüdis Rothmann sisuga täita isa vaikimisest tekkinud vaakumi, sest nagu ta on öelnud: isa ei lõpetanud vaikimist kunagi, kuigi sõda istus alati koos meiega laua taga.
Rothmanni loomingu võib jagada kolmeks: Ruhri kaevanduspiirkonna elu-olu käsitlevad teosed, Berliini romaanid ja jutustused ning sõjaromaanid. Teda on nimetatud Saksamaa tegelikkuse portreteerijaks, suurepäraseks jutustajaks, kes on andnud hääle tavalisele lihtsale inimesele. Rothmanni romaanides pulbitseb elu, mida kirjeldades on autori keel poeetiline, mahlakas ja detailirohke.
Rothmann on andekas ja tunnustatud kirjanik, kes alati on säilitanud distantsi peavoolukirjandusega. Näiteks ei lubanud end seada kandidaadiks saksa raamatuauhinnale. Ta arvab, et elukogemus ja empaatiavõime on kirjaniku jaoks olulisem kui akadeemiline haridus. Rothmann julgeb öelda, et kirjandus võiks inimesi kõige paremas mõttes liigutada ja rõõmustada. „Kirjutamine on minu jaoks õnn, õnne võimalus. Muide, nagu ka lugemine“ on öelnud Rothmann.
Linda Jahilo
Katkend: Surra kevadel, Hea lugu 2015, lk 122-129,
Ohvitser varjas vaid halvasti haigutamist; lõug säbrutas ja ta pani käed vaheliti rinna ette ning lõi jala üle põlve. Mustalt välgatas ta saapanina laua tagant. „Mis tööd täpselt? Mida te teete?”
Walter neelatas. „Meie… Me oleme lüpsjad. Nii et mina olen lüpsja. Tegin hiljuti oma sellieksami. Fiete õpib veel. Varem käis ta gümnaasiumis. Me töötame kindralmajor van Cleefi mõisas Sehestedti juures ja meil on…”
„Lüpsjad?” katkestas ülemus teda. „Tegelikult milline kaunis ja auväärne elukutse. Tulen ise maalt, Köningsbergi juurest. Kolmsada hektarit. Peaasjalikult nisu, kuid ka piimakari. Meie lüpsjad olid alati puhta südamega mehed, pruuniks põlenud, uhkete biitsepsitega. Neile võis lasta noal peale kukkuda ja see vedrutas tagasi. Igatahes tüdrukud said nendega heintes oma lõbu kätte, kui arvestada kõike seda kohupiima, mida nad sõid.” Muheldes hõõrus ta enda lõuga. „Aga täpsemalt võttes: kas tulevikus vajab keegi veel lüpsjaid? Kas pole see eilne töö? Edaspidi teevad seda masinad, või mis?”
Ta kummardus kõrvale ja tõi toosist lusikatäie suhkrut, see oli kärmas ja ablas liigutus, ning tsiviilsest hääletoonist kergendust tundev Walter raputas pead. „Ei, seda ei juhtu, Sturmbannführer. Seda ma ei usu. Sa õpid tervelt kolm aastat, ja udara õigesti tühjaks saamiseks pole vaja ainult jõudu, vaid ka peenemat tunnetust. Muidu jääb ülejääk nisadesse ja tekib põletik. Iga lehm tahab omamoodi lüpsmist, ja kui seda valesti teha, lööb ta ämbri jalaga ümber. Ja tuleb ju veelgi rohkem osata: pulli mullika juurde viia ja peale passida, et ta mullikal selga ei murraks, sünnitusel tuleb abiks olla ning haigusi ära tunda ja ravida. Või teinekord ka ravida. Või teinekord ka hädatapmine ette võtta või surnud vasikad ema seest välja lõigata. Ja selle jaoks pole masinaid.”
Ohvitser kõverdas ühte suunurka, kuhu kleepusid veel paar suhkrukristalli; see nägi peaaegu naeratuse moodi välja. Prillide heledad kilpkonnaluust raamid püüdsid valgust ja see ümbritses nad punaka joonega, aga kui ta prillid eest võttis, olid silmad järsku palju lähemalt koos ja vahtisid külmalt. Nende all nahal pahutsesid peened kortsukesed ning Walter sai aru tagasi, tõmbas õhku sisse ja ütles: „Fiete, tahan öelda Friedrich Caroli on ju haavatud, Sturmbannführer. Ta sai killuga pihta ja tal on väga tugevad valud, mis ei lase tal magada, siis ju tehakse vahel lollusi… Tõenäoliselt on ta võtnud teab kui palju tablette koos alkoholiga. Ta kindlasti tegi seda, mõõtu pidada pole ta veel kunagi osanud. Ta oli auru all ja tahtis ainult värsket õhku hingata, arvan mina. Ja äkki seisid välissandarmid ta ees.”
Ohvitser laksutas tasakesi keelt, valas endale veelkord kohvi ning Walter kallutas pead ja jäi enda juurde: „Ta sai just kaheksateist, Sturmbannführer. Vanemad põlesid Hamburgi rünnakutes ära ja tema kallim taotles kaugabielu, ta saab lapse… Ma tunnen teda, see Ortrud on üks tõeliselt peen ja korralik tütarlaps, see paneb talle aru pähe… Palun, ärge laske teda hukata!” Ta sulges lühidalt silmad, väänutas mütsi ja lisas vaikselt juurde: „Kui tahate, astun ma tema asemele. Te võite mind rindele saata, sinna, kuhu teda taheti panna. Ta oskab traktoriga sõita, järelikult tuleb ta toime ka Kruppi ja Borgwardiga, ja teil poleks siin üks mees vähem… Ta on mu sõber, härra Domberg, tahan öelda Sturmbannführer. Üks tõeliselt väärtuslik inimene. Ta teeb kõik heaks.”
Lahtisest termoskannust tõusis auru ja ülemus vahtis ühte pilti oma köites, sinises rüüs madonnat, kes luges lilleaasal raamatut. Kui ohvitser jõi, jooksis üks kohvitilk tassi mööda alla ja jäi põhja külge rippu. „Teie sõber, teie armas sõber…” Ta raputas pead, ninasõõrmed tõmblesid. „Mis te arvate, kui kaua tahaksin ma seda veel kuulata, reamees? Tulge mõistusele! Te kaitsete täie tõsidusega meest, kes tahtis teid ja teie kamraade hätta jätta? Kellele on ükspuha, kas venelane marsib meie kodumaale, tapab meie parimaid mehi, rüvetab meie naisi ja tallab saksa kultuuri porisse? Seega isamaareeturit? Te seisate siin ja kaitsete hingelist jõuetust ja ütlete mulle täie tõsidusega, et see kurjategija olevat hea inimene, kuna teie vasikad lakuvad ta käsi?”
Tilk langes raamatule, mida madonna käes hoidis, aga ohvitser ei märganud seda, ja Walter tahtsi midagi öelda, kuid Domberg kergitas lõuga. Ta pani prillid jälle ette ja nüüd paistis ta häälel klaasrant olevat. „Kuulake, Urben! Kui jätta kõrvale, et ma võiksin teid teie väljaastumise eest kongi pista: sõjas pole tähtis see, mida keegi soovib, tunneb või mõtleb, sõjas maksab ainult see, kuidas keegi talitab – seda olete ometi juba kogenud, mis? Ja see mees, kelle vööpandlal seisab nagu meil kõigil Minu au nimi on truudus, tegi halvimat, mida üks sõdur teha võib. Ta polnud arg vaenlase ees, oh ei! Seda võiks teatud asjaoludel veel mõista. Ta oli arg sõbra ees! Mõtelge selle üle kord järele. Kui teid tabab homme kuul, siis arvatavasti sellepärast, et temataolised mehed, temataolised süümetud sellid on püssi põõsasse visanud.”
Ta vaatas mütsi Walteri käes. „Ja nüüd tõmmake oma eeslivitt (Sõdurite kõnepruugis müts, pilotka.) pähe ja pange uks väljastpoolt kinni! Minu kannatusel on piirid! Teie ja teie toakaaslased lasete ta homme varahommikul korraldust mööda maha, ja kui te keeldute või tulete mõttele haige olla, võite kohe ise ka seina äärde astuda. On selge? ”
Ta viipas, et Walter kaoks, see oli liigutus käerandmest, misjuures ta tonksas kuivatuspaberipressi lambi kõrval. Selle pideme vari – pide oli väike pronkskotkas – libises suurelt üle tapeedi, ja ilma seda endale teadvustamata astus Walter veel ühe sammu kirjutuslaua poole. Ta silmad põlesid, läksid niiskeks, ja pulss tagus tal sedavõrd kõrvades, et ta ise vaevalt kuulis, mida läbi kokkulitsutud hammaste ütles. – Kuid Domberg, kes oli lehte pööranud, kehitas ainult õlgu. „Miks, miks…” Ta hääl oli nüüd jälle pehme ja ennast kaitsev, ning ta pani uue sigareti ja ohkas koos väljavoolava suitsuga: „Inimlikkusest muidugi. Kuna sa oled ta sõber, nagu sa ütled. Siis sihid hästi, et ta ei kannataks.”
Kui Walter Györist tagasi jõudis, kutsus külakiriku kell õhtusele missale. Vihma sadas ikka veel, ja olles arstirohud maha laadinud, võttis ta oma leivakoti ja jooksis keldrisse. Trepil oli verd, saapatalla muster kuivanud loigus, pruunjad kraapimisjäljed krohvil. Valvur, keegi teine kui hommikul, puhastas endal puulaastuga hambaid ja hämmastus, kui Walter ulatas talle külastusloa, käsitsi kirjutatud rea. „Koguni templiga,” ütles mees irvitades ja keeras plekkukse lukust lahti. „Suursuguselt leiab see maailm otsa küll!”
Naerid lõhnasid mullaselt-magusalt ja pimedusse langevas valgusvoos helendasid Fiete mantlinööbid. Üks kahest fessist lebas lössi litsutult põrandal ja Fiete tõstis pea ning ajas end oma asemelt aeglaselt püsti, asemeks oli õlekuhi. Seejuures toetus ta seinale ja lükkas ühe napa ümber. Valvur pani ukse kinni ja ütles juba pooleldi pleki tagant: „Tehke lühidalt, kamraadid. Sel paberilipikul seisab kümme minutit.”
Võtmekeel naksatas lukus ja järsus vaikuses läks vihmapladin valjemaks. Põllu kohal oli viimane päevavalgus, ja sõnatult sidus Walter kokkurullitud teki vöölt lahti ning viskas selle õlgadele. Siis kraamis ta kotist esile küünla, pani selle põlema ja tegi lahti konjakipudeli, mille oli ostnud kortermeistri käest – Itaalia mark. Ta käsi värises ja keermega kork kõlksatas vaikselt vastu klaasi, sellal kui ta vältis sõbra pilku ja ärevat küsimust selles. Tummalt vaatas ta üles, painutatud kidadega trellide poole. Tõmbetuul puhitas tolmuseid ämblikuvõrke lae all.
Fietel langes rind alla ja ta sulges lühidalt silmad. Mõlema käega võttis ta pudeli ja jõi ainult tillukese sõõmu. Nad istusid asemele ja Walter tõi kotist lagedale tahvli šokolaadi, leivakannika, veidi täissuitsuvorsti ja kaks pakki sigarette: erisegu. Ta oli ka väävlisalvi hankinud ja seda tuubist väheke välja pigistades vaatas ringi; kedagi teist polnud ruumis, selle sügavus oli kasinas valguses ainult aimatav. Peedikuhjade varjud ulatusid tellisvõlvi alla välja, vuukidest rippusid sambla- ja samblikuniidid.
„Kus need kaks bosnialast on?” küsis ta tasakesi, kuid Fiete, pudel põlvede vahel, tegi vaid ebamäärase žesti. Walter palus tal pead kallutada ja määris salvi tüügaste vahele purukskratsitud kohtadele. Siis nööpis ta Fietel mantli ja särgi lahti, tõstis terve käe üles ja vaatas kaenla alla. Higist märgade karvade vahele kleepusid loendamatud tingud, seesamiteradest väiksemad, selline tunne nagu liiv sõrmeotste all, ja ta võttis taskust kammi, rehitses need välja, nii hästi kui sai, ning masseeris siiagi natuke salvi sisse. See kõrvetas sõrmeküünte all.
Läbi vihma oli mõnikord kuulda kahureid, kergesuurtükke Raabi teisel kaldal. Aina uuesti ähmastas tuul neid hääli, ja nüüd jõi Fiete suuremate lonksudega, misjuures tal jooksis veidi napsi suunurgast ja tilkus rangluule, korpas marlile. Aga kui Walter pani talle ette sidet uuendada – tal oli sidemepakikesi kaasas -, ei raputanud poiss peadki. Ta ainult vaatas Walterit tummalt külje poolt, täis kibedat lõbu, nagu paistis, ja koputas pakist sigareti välja.
Odav tubakas pragises leegi kohal ja esimesele kopsu tõmmatud mahvile järgnes köhahoog, mille järel ta sülitas välja röga ja ka veidikene verd. Läikivi silmi vahtis ta põrandal seisvat küünalt, selle valget leegikest, mida tõmbetuul alla surus ja mille ümber steariin justkui veeks muutus. „Kena on,” ütles ta karedalt ja tõmbas uue mahvi. „Ma vähemalt püüdsin.” Ta lakkus oma pragunenud huuli ja kordas valjemini, otsekui vihma ja kahurite vastu rääkides: „Ma vähemalt tegin katset, olgu neetud! Ja ainult see maksab, mis?”
Tema bronhides tundus midagi kobrutavat ja Walter noogutas viivitades. Midagi liigutas end pimeduses, ta pilutas silmi, et teravamalt näha. Ühe salve äärest vudis üles rott, heleda sabaga must loom, ja kui Walter viskas teda krohvitükiga, puges rott naeriste vahele peitu. Siin-seal oli närimisjälgi kuni vilja magusa südamikuni, ja Walter pigistas puruks paar tingu, mis kleepusid veel ta sõrmede külge, ning pomises: „Kes teab… vahest on venelased kiiremini siin, kui me arvame. Võib-olla juba homme varahommikul.”
Steariin voolas kivipõrandale ja Fiete raputas kulmu kortsutades pead. „Mulle poleks seegi parem, need nimelt ei tee mingit vahet vabatahtlike ja sundvõetute vahel, Ata. Need lasevad iga SS-lase otsekohe maha, pole sa seda veel kuulnudki või?”
Juues vahtis ta oma talupojakingi. Puu oli praguline ja pahkluudel nahaga polsterdatud, ning ta lükkas ninad kokku ja oigas: „Mida ma olen tegelikult siia ära kaotanud, mees. Mõtlen seda, et kui ma oleksin Hitleri valinud nagu enamik… Aga ma ei tahtnud selle sita sisse minna, niisama vähe nagu sinagi. Mul pole vaenlasi, igatahes mitte selliseid, keda tahaksin tappa. See on sõda küünikutele, kes ei usu millessegi peale tugevama õiguse. Samas on need ainult väiklased pedandid ja memmepojad, ma kogesin seda rindel. Allapoole löövad jalaga, ülespoole koogutavad, ning tapavad naisi ja lapsi.”
Sigarett suus, pigistas ta väheke salvi sõrmedele ja ütles tasakesi otsekui iseendale: „Ja sellised mehed tohivad mu eluküünla kustutada.”
Ta pistis käe püksivärvli alla ja hõõrus salvi kubemesse. Nad mõlemad võpatasid, kui kõrval paugatas üks uks. Oli kuulda hääli, purjus inimeste naeru, üks koer haukus. „Milli on ta nimi,” hüüdis keegi, „õieti Melitta. Ta virutab sulle kondisaega vastu pead!”
Huuled peaaegu valged, sulges Fiete silmad ja vajus müüri najale, pudeda krohvi vastu. Kuid kohe seejärel mehed eemaldusid ja keldrikäigus oli jälle rahulik, arveatamata valvuri samme, kes mõnikord vilistas, et igavust eemale peletada. Iga paari südamelöögi järel läks pilu uksepiidal pimedamaks.
Fiete neelatas. „Naljakas on see, et ma nägin seda sageli unes,” pomises ta. „Viimastel aastatel on mind ikka ja jälle maha lastud, ja mõnikord on see koguni heategu või lunastus. Näiteks siis, kui mul polnud enam tahtmist elada: armupiin, maailmavalu või mis iganes… Lõpuks rahu, mõtlesin siis, lakkuge kõik mu perset, idioodid. Aga enamasti kohkusin ärkvele, käsi rinna peal, ja suutsin vaevalt enam hingata.”
Suits oli kustunud ja Fiete hoidis seda uuesti leegis. „Mu isa oli arst, laboriarst ja sanitaarohvitser, kas ma olen ehk rääkinud? Viimases sõjas, niisiis kaua enne minu sündi, sai ta mitu korda haavata: snaiprid. Ta lonkas kõvasti. Ja hiljem prantslaste sõjavangis, kusagil Rhôni ääres, lasksid nad tal kolm korda omaenda hauda kaevata. Ikka seoti tal silmad kinni ja ta arvas, et ta lastakse maha. Möirati käsklusi, laeti raksatades karabiine – aga siis need konnasööjad ainult kusid auku ja tema pidi jälle kõik kinni ajama. Oli üks peen mees, sõjast rääkides nuttis sageli.”
Fiete sülitas veidi tubakat välja. „Ja ükskord, kui ma oma unenägusid mainisin, ütles isa mulle, et meie keharakkudel, seega ka seemne- ja munarakkudel on olemas mälu ja see on pärilik. Hingeliselt või kehaliselt haavata saamine teeb midagi järglastega. Solvangud, hoobid ja kuulid, mis sind tabavad, nii-öelda vigastavad ka sinu sündimata lapsi. Ja ükskõik kui armastava hoole all nad hiljem üles kasvavad, on neil paaniline hirm solvangute, hoopide ja mahalaskmise ees. Igatahes alateadvuses, unenägudes. Tegelikult loogiline, või kuidas?”
Ta nipsutas koni käest ja jõi jälle. Trellide vahelt pihkas sisse peent veetolmu ja Walter surus laialijooksnud ning peaaegu tarretanud steariini tahi ümber kokku. „Ja mis on,” küsis ta kõlatult ja köhatas, et oma häält tagasi saada, „mis on sellega, kes peab tulistama? Mida tema pärandab?”
Mõned lingid:
https://www.suhrkamp.de/buecher/to_die_in_spring-ralf_rothmann_42475.html?d_view=english
https://www.goodreads.com/author/show/634443.Ralf_Rothmann
https://www.suhrkamp.de/autoren/ralf_rothmann_4093.html
https://www.deutschlandfunkkultur.de/kleist-preistraeger-ralf-rothmann-ich-bin-eher-ein.1270.de.html?dram:article_id=400908
Hermann Hesse
Hermann Karl Hesse (1877-1962) – oli saksa proosakirjanik, luuletaja, esseist ja kriitik. Ta tegutses ka kujutava kunsti ja muusika vallas. Ta tuntuimad teosed on “Stepihunt”, “Siddhartha” ja “Klaaspärlimäng”. Ta sai 1946. aastal Nobeli kirjandusauhinna.
Katkend: Demian, LR 1994, 5/7, Perioodika 1994, lk 64 – 69, tlk Krista Läänemets.
Kui ma organisti kord pärast tema kirikust lahkumist salaja jälitasin, nägin ma teda kaugel eemal ühte väikesesse linnaäärsesse kõrtsi sisse astumas. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja järgnesin talle. Esimest korda nägin ma teda siin selgesti. Ta istus väikese ruumi nurgas üldlaua ääres, must viltkaabu peas, veinikruus ees, ja tema nägu oli selline, nagu olin oodanudki. See oli inetu ja pisut metsik, otsiva ja põikpäiselt millegi küljes kinni oleva ilmega, isemeelne ja tahtejõuline, ning sealjuures oli suu pehme ja lapselik. Kõik mehelik ja tugev oli koondunud silmade ja lauba piirkonda, näo alumine pool oli õrn ja ebaküps, tasakaalutu ja osalt pehme, poisilikult tahtejõuetu lõug oli otsekui vastuolus lauba ning pilguga. Mulle meeldisid tumepruunid silmad, tulvil uhkust ja vaenulikkust.
Vaikides istusin ma tema vastu, rohkem ei olnud kõrtsis kedagi. Ta heitis mulle pilgu, millega oleks tahtnud otsekui eemale peletada. Ma kannatasin selle välja ja vaatasin talle üksisilmi otsa, kuni ta tusaselt pomises: „Mis te ometi nii teraselt vahite? Mis te must tahate?”
„Mul ei ole teilt midagi vaja,” laususin ma. „Ma olen teilt juba palju saanud.”
Ta tõmbas lauba kortsu.
„Ah soo, te armastate kirglikult muusikat? Minu meelest on nõme muusikast vaimustusse sattuda.”
Ma ei lasknud end nii lihtsalt hirmutada.
„Ma olen teid seal kirikus sageli kuulanud,” ütlesin ma. „Muide, ma ei taha teile tüliks olla. Ma mõtlesin, et ehk leian teis midagi, midagi erilist, ma ei tea isegi õieti, mida just. Kuid ärge tehke minust üldse välja! Ma võin teid ju ka kirikus kuulata.”
„Ma panen alati ukse lukku.”
„Hiljuti te unustasite panemata, ja ma istusin kirikus. Muidu seisan ma välja või istun kõnniteeäärisel.”
„Või nii? Te võite teinekord sisse tulla, on soojem. Koputage lihtsalt uksele. Aga kõvasti, ja mitte sel ajal, kui ma mängin. Ja nüüd – mis te tahtsite öelda? Te olete üsna noor, ilmselt gümnasist või üliõpilane. Kas olete muusik?”
„Ei. Ma kuulan muusikat hea meelega, aga ainult sellist, nagu teie mängite, täiesti konkreetset laadi muusikat, sellist, mida kuulates tekib tunne, et inimene kangutab taeva ja põrgu kallal. Selline muusika meeldib mulle väga, küllap sellepärast, et pole nii moraliseeriv. Kõik muu on moraliseeriv, ja ma otsisin midagi, mis moraliseeriv ei oleks. Kõik moraliseeriv on mulle alati kannatusi valmistanud. Ma ei suuda end hästi väljendada. Kas teate, et on vist olemas jumal, kes on üheaegselt nii jumal kui ka kurat. Ta peab olemas olema, ma olen temast kuulnud.”
Muusik lükkas oma laiaservalise kaabu veidi tahapoole ning heitis tumedad juuksed laialt laubalt. Seejuures vaatas ta mulle läbitungival pilgul otsa ning kallutas näo üle laua minu poole.
Vaikselt ja pinevil küsis ta: „Kuidas on selle jumala nimi, kellest kõnelete?”
„Kahjuks ei tea ma temast peaaegu mitte midagi, õigupoolest ainult nime. Tema nimi on Abraxas.”
Muusik vaatas otsekui umbusklikult enda ümber, nagu võiks keegi meid pealt kuulata. Siis nihkus ta mulle lähemale ning sosistas: „Seda ma arvasin. Kes te olete?”
„Ma olen gümnaasiumiõpilane.”
„Kuidas te Abraxasest teate?”
„Juhuslikult.”
Ta lõi käega vastu lauda, nii et vein klaasist välja loksus.
„Juhuslikult! Ärge ajage jama, noormees! Abraxasest ei teata juhuslikult, pidage seda meeles. Ma räägin teile temast rohkem. Ma tean temast üht-teist.”
Ta vaikis ja nihutas oma tooli endisele kohale tagasi. Kui ma talle ootavalt otsa vaatasin , tegi ta grimassi.
„Mitte siin! Mõni teine kord. Võtke!”
Ja ta pistis käe mantli taskusse, mida ta polnud ära võtnud, võttis paar praetud kastanit, mis ta mulle viskas.
Ma ei lausunud sõnagi, võtsin kastanid ja sõin ja olin väga rahul.
„Noh?” sosistas ta mõne hetke pärast. „Kuidas te temast teate?”
Ma ei kõhelnud vastamast.
„Olin üksi ja nõutu,” jutustasin. „Siis meenus mulle üks sõber varasematest aastatest, kes minu meelest teab väga palju. Ma olin maalinud pildi, linnu, kes tuleb välja maakera seest. Saatsin selle talle. Mõne aja pärast, kui ma enam õieti ei lootnudki, sattus mulle näppu tükk paberit, millel seisis: „Lind võitleb end munast välja. Muna on maailm. Kes tahab sündida, peab maailma purustama. Lind lendab Jumala juurde. Jumala nimi on Abraxas.””
Ta ei vastanud midagi, me koorisime kastaneid ja sõime neid veini kõrvale.
„Kas teeme veel ühe kannu?” küsis ta.
„Tänan, ei. Mulle ei meeldi juua.”
Ta naeris pisut pettunult.
„Kuidas soovite! Minuga on lugu pisut teisiti. Ma jään veel siia. Minge nüüd!”
Kui ma siis järgmisel korral peale orelimuusika kuulamist temaga kaasa läksin, ei olnud ta just eriti jutukas. Ta juhatas mind mööda üht vana kõrvaltänavat vana esindusliku maja juurde ja edasi suurde süngevõitu ja veidi laokiul tuppa, kus peale klaveri miski muusikale ei vihjanud, kuna suur raamatukapp ja kirjutuslaud andsid ruumile veidi õpetlasliku ilme.
„Kui palju raamatuid teil on!” sõnasin ma tunnustavalt.
„Osa neist on mu isa raamatukogust, kelle juures ma elan. – Jah, noormees, ma elan koos oma isa ja emaga, kuid ma ei saa teid neile esitleda, sest minu tuttavatele ei pöörata siin majas suuremat tähelepanu. Teate, ma olen kadunud poeg. Mu isa on uskumatult auväärne, selle linna tuntud pastor ja jutlustaja. Ja mina, et teil kohe selge oleks, olen tema andekas ja paljutõotav härra poeg, kes aga on normist kõrvale kaldunud ning pisut ära pööranud. Ma olin teoloog ja lahkusin veidi enne riigieksamit sellest tobedast fakulteedist. Kuigi tänu eraõpingutele tegelen õigupoolest selle alaga ikka veel. Mulle on ikka veel äärmiselt tähtis ja huvitav teada saada, milliseid jumalaid inimesed kunagi endale on välja mõelnud. Üldiselt olen ma praegu muusik ja paistab, et saan varsti tagasihoidliku organistikoha. Siis olen ma ju jälle kiriku rüpes.”
Mu pilk libises piki raamatuselgi, nägin kreeka-, ladina- ja heebreakeelseid pealkirju niivõrd, kuivõrd ma väikese laualambi tuhmis valguses näha võisin. Vahepeal toimetas mu tuttav pimedas seina ääres põrandal midagi.
„Tulge.” hüüdis ta mõne aja pärast, „tegelegem nüüd pisut filosoofiaga, see tähendab suu pidada, kõhuli heita ja mõtelda.”
Ta tõmbas tikust tuld ja süütas kaminas, mille ees ta lamas, paberid ja halud põlema. Leek lahvatas kõrgele, ta kohendas ja õhutas tuld eriti ettevaatlikult. Ta vahtis tulle, mis tõmbas ligi ka mind, ja me lebasime vaikides oma tund aega kõhuli hubiseva halutule ees, nägime, kuidas see leegitses ja mühises, kokku varises ning väänles, ära põles ning väreles ja lõpuks vaikse mõtliku lõõmaga ahjupõrandal hubises.
„Tulekummardamine ei olnudki kõige rumalam asi, mis kunagi on välja mõeldud,” pomises ta ühel hetkel omaette. Muidu ei öelnud kumbki meist sõnagi. Ma vaatasin tardunud pilgul tulle, süüvisin unistustesse ja vaikusesse, nägin suitsus inimkogusid ja tuhas pilte. Korraga ehmusin. Kaaslane viskas tulle vaigutükikese, sellest sööstis üles väike sale tulekeel, ma nägin selles kollase raudkullipeaga lindu. Hääbuvas kaminatules jooksid kuldselt hõõguvad niidid kokku võrkudeks, ilmusid tähed ja pildid, mälestused nägudest, loomadest, taimedest, ussidest ja madudest. Kui ma otsekui ärgates kaaslase poole vaatasin, vahtis ta, lõug rusikas käele toetatud, andunult ja fanaatiliselt tuhka.
„Ma pean nüüd minema,” ütlesin ma tasa.
„Noh, minge siis. Nägemiseni!”
Ta ei tõusnud, ja et lamp oli kustunud, tuli mul vaevaliselt ja käsikaudu läbi pimeda toa ja pimedate koridoride ning treppide nõiutud vanast majast väljapääsu otsida. Tänaval ma peatusin ning vaatasin üles vana maja poole. Üheski aknas ei põlenud tuld. Uksel säras gaasilaterna valguses väike messingsilt.
„Pistorius, praost,” lugesin ma sellelt.
Alles kodus, kui ma pärast õhtueinet üksi oma väikeses toas istusin, meenus mulle, et ma ei olnud Pistoriuselt saanud midagi teada ei Abraxase ega millegi muu kohta, et me ei olnud üldse vahetanud rohkem kui kümmekond sõna. Kuid ma olin oma külaskäiguga tema juurde väga rahul. Ja järgmisel korral oli ta lubanud mängida mulle üht valitud pala vanast orelimuusikast, Buxtehude „Passacagliat”.
Ilma et ma oleks sellest arugi saanud, oli organist Pistorius andnud mulle esimese õppetunni, kui ma koos temaga sünge erakukambri põrandal kamina ees kõhutasin. Tullevaatamine oli mulle hästi mõjunud, see oli minus tugevdanud ja kinnitanud kalduvusi, mis mul alati olid olemas olnud, kuid millele ma ei olnud kunagi tähelepanu pööranud. Vähehaaval sain sellest osaliselt teadlikuks.
Juba väikese lapsena oli mul mõnikord olnud kombeks jälgida looduses leiduvaid eriskummalisi vorme, mitte vaadeldes, vaid andudes nende võlule, nende kummalisele sügavale kõnekusele. Pikad puitunud puujuured, värvilised sooned kivimites, veepinnal ujuv õlilaik, mõrad klaasis – kõik sellised asjad olid aeg-ajalt evinud minu silmis suurt veetlust, eriti vesi ja tuli, suits, pilved, tolm, ja iseäranis keerlevad värvilaigud, mida ma nägin siis, kui panin silmad kinni. Neil päevadel, mis järgnesid minu esimesele külakäigule Pistoriuse juurde, hakkas see mulle taas meenuma. Sest ma panin tähele, et teatava kosutuse ja rõõmu, oma eneseteadvuse tõusu eest, mida ma sestpeale tundsin, võlgnesin ma tänu ainuüksi sellele pikka aega lahtisesse tulle vahtimisele. Oli kummaliselt meeldiv ja rikastav tulle vahtida!
Neile vähestele kogemustele, mis ma senini olin leidnud teel oma tegeliku elueesmärgini, järgnes see uus: selliste moodustiste vaatlemine, andumine looduse irratsionaalsetele, veidratele vormidele loob meis tunde, et meie sisemus on ühtne tahtega, mis on lasknud sündida neil moodustistel – peagi tunneme kiusatust pidada neid oma meelevallast tekkinuks, omaenese loominguks – me näeme piiri iseenda ja looduse vahel värelevat ja ähmastuvat ning õpime tundma meeleolu, milles me ei tea, kas kujutised meie silma võrkkestal on tekkinud väliste või sisemiste muljete põhjal. Just siin on meil lihtne ja kerge avastada, kuivõrd me oleme loojad, millisel määral on meie hing ühtelugu osaline pidevas maailma loomise protsessis. Pigem on see sama jagamatu jumalus, mis toimib nii meis kui ka looduses, ja kui väline maailm ka hukkuks, oleks keegi meist võimeline ta uuesti üles ehitama, sest mägi ja jõevood, puu ja leht, juur ja õis, kõik looduses kuju võtnu on meis ettevalmistatud kujul olemas, pärineb hingest, mille olemuseks on igavik, mille olemust me ei tunne, mis aga enamasti leiab väljenduse armastus- ja loomejõu kujul.
Alles mõni aasta hiljem leidsin ma sellele väitele kinnitust ka raamatust, nimelt Leonardo da Vincilt, kes kõneleb kuskil sellest, kui hea ja ääretult virgutav on vaadelda müüri, kuhu suur hulk inimesi on sülitanud. Nende lärakate ees niiskel müüril tundis ta sedasama, mida Pistorius ja mina tundsime tule ees.
Meie järgmisel kokkusaamisel jagas organist mulle selgitusi.
„Me kisume oma isiksuse piirid alati liiga kitsaks kokku! Me arvestame oma isiksuse juurde kuuluvaks alati vaid seda, mida me eristame individuaalsena, tajume erinevana. Me seisame aga koos maailma „täiskomplektist”, igaüks meist, ja nii nagu meie keha kannab endas meie arengu sugupuud alates kalast ja veel palju kaugemaltki, nii on meie hinges olemas kõik see, mis eales on inimhingedes peitunud. Kõik jumalad ja kuradid, kes eales on olemas olnud, olgu siis vanade kreeklaste või hiinlaste või suulukahvrite omad, kõik on nad meis peidus, on olemas võimaluste, soovide, väljapääsuteedena. Kui kogu inimkond välja sureks ja järele jääks üksainus pisutki andekas laps, kes pole saanud mingit õpetust, siis taastaks see laps peagi kõik asjad nende endisel kujul, ta suudaks uuesti luua kõik: jumalad, deemonid, paradiisid, käsud ja keelud, vanad ja uued testamendid.”
„Hästi, olgu,” möönsin ma, „kuid milles on siis veel iga üksiku inimese väärtus? Miks me veel üldse pingutame, kui kõik on meis ometi juba valmiskujul olemas?”
„Stopp!” hüüdis Pistorius ägedalt. „Selles on suur vahe, kas kannate maailma lihtsalt endas või olete sellest ka teadlik! Hullumeelne võib tuua kuuldavale mõtteid, mis meenutavad Platonit, ja väike vaga koolipoiss mõnest hernhuutlaste õppeasutusest mõtiskleb loominguliselt sügavate mütoloogiliste seoste üle nagu gnostik või zoroastrist. Kuid ta ei tea sellest midagi! Ta on puu või kivi, paremal juhul loom, kuni ta seda ei tea. Siis aga, kui hakkab koitma äratundmise esimene säde, siis saab temast inimene. Te ei pea ju ometi kõiki kahejalgseid, kes väljas tänaval liiguvad, inimesteks lihtsalt sellepärast, et nad kõnnivad kahel jalal ja kannavad oma poegi üheksa kuud? Te näete ometi, kui paljud neist on kalad või lambad, ussid või kaanid, kui paljud on sipelgad, kui paljud on mesilased! Nojah, igaühes neist on varjus võimalused saada inimeseks, kuid need võimalused on tema pärast alles siis, kui ta saab aimu nende olemasolust, kui ta osalt koguni õpib neid endale teadvustama.”
Umbes sedalaadi olid meie vestlused. Harva pakkusid nad mulle midagi päris uut, midagi täiesti üllatavat. Need kõik aga, ka kõige banaalsem neist, tabasid kerge järjekindla haamrilöögina ühte ja sama kohta minus, kõik need aitasid mul kujuneda, kõik aitasid mul vabaneda kestadest, purustada mul munakoori, ja iga vestluse järel tõstsin ma pea pisut kõrgemale, pisut vabamana, kuni mu kollane lind oma kauni röövlinnupea purustatud maailmakoorest välja pistis.
Sageli jutustasime teineteisele ka oma unenägusid. Pistorius mõistis neid seletada. Mulle meenub imeline näide. Ma olin näinud und, milles ma suutsin lennata, kuid nõnda, et mind otsekui paisati suure hooga läbi õhu, mida ma ei suutnud valitseda. Lennutunne oli meeltülendav, läks aga peagi üle hirmuks, kui ma nägin, et mind kisti vastu mu oma tahtmist ohtlikesse kõrgustesse. Siis tegin ma päästva avastuse, et hinge kinni hoides ja välja hingates oli mul võimalik oma tõusmist ning langemist reguleerida.
Selle kohta ütles Pistorius: „Hoog, mis teid lendu tõstab, on meie inimkonna suur pärand, mis on igaühel meist. See on kõigi jõudude juurtega seotuse tunne, kuid sellest hakkab peagi kõhe! See on neetult ohtlik! Seepärast enamik inimesi nii meelsasti lendamisest loobubki ning eelistab seadusega lubatud ettekirjutuste kohaselt kõnniteel jalutamist. Teie aga mitte. Te lendate edasi, nagu tublile noormehele kohane. Ja näe, siis avastate, et kummalisel kombel saate vähehaaval olukorra peremeheks, et suurele üldisele jõule, mis teid edasi rebib, lisandub väike isiklik jõud, üks organ, tüür! See on oivaline. Ilma selleta tuhisetaks tahtetult läbi õhu, nii juhtub näiteks hullumeelsetega. Neile on antud aimata enamat kui inimestele kõnniteel, kuid neil ei ole võtit ega tüüri ning nad langevad mühinal põhjatusse. Teie aga, Sinclair, teie saate hakkama! Ja kuidas, palun. Seda te veel üldse ei teagi? Te teete seda uue organi, hingamise regulaatoriga. Ja nüüd saate näha, kui vähe „isiklik” teie hing oma sügavuses on. Ta nimelt ei leiuta seda regulaatorit! See ei ole midagi uut! See on laen, see on eksisteerinud aastatuhandeid. See on kalade tasakaaluorgan, ujupõis. Ja tõepoolest leidubki veel tänapäevalgi paar veidrat ja alalhoidlikku kalaliiki, kellel ujupõis on samal ajal midagi kopsulaadset ning teatud tingimustes on tõepoolest võimalik seda hingamiseks kasutada. Seega täpipealt nagu see kops, mida te oma unenäos lennupõiena kasutasite!”
Ta tõi mulle koguni ühe zooloogiaraamatu ning näitas nende ürgaegsete kalade nimetusi ning neid kujutavaid jooniseid. Ja ma tajusin omalaadse värinaga, et minus on püsinud elavana üks funktsioon varasematest arenguepohhidest.
Nädala autor 