Mirko Bonné

20. sept. 2019 at 9:56 e.l. (Mirko Bonne) (, )

Amrei-Marie [CC BY-SA 3.0]

Mirko Bonné on avaldanud romaane, luulekogusid, esseesid ja reisikirju, tõlkinud saksa keelde Sherwood Andersoni, Emily Dickinsoni, John Keatsi, Grace Paley ja William Butler Yeatsi teoseid. Mirko Bonné (snd 1965) on seni veel eesti lugejale kaunis võõras. Tema kolm viimast romaani, mis moodustavad nn prantsuse triloogia, on aga kõik valitud oma ilmumisaasta kahekümne saksa parima romaani hulka, mis teeb autorist kahtlemata tähelepanuväärse nüüdissaegse saksa prosaisti.

Praegu Hamburgis resideeruv Bonné alustas kirjanduslikku karjääri luuletajana 1990ndate keskpaiku, ta on töötanud ka ajakirjanikuna. Tema kui tõlkija CVs on muuhulgas John Keatsi, William Butler Yeatsi ja Emily Dickinsoni nimed. Luuletajana on teda ehk enim mõjutanud Georg Trakli looming, Bonné proosa on lihvitud ja tundlik. Autori loomingu põhiteemadeks on maastikud, mälestused (ka läbielatu tõrjumine) ning elujõu ja väljapääsu otsimine, talle meeldivad intertekstuaalsed mängud: vihjed maalikunstile ja kirjandusklassikale.

Kui küsime Bonnélt, kuidas kõlab tulevikumuusika, vastab ta nii: „Aastal 2118 võtab minu lapselapselapselaps kätte vana paberraamatu oma vanavanavanaisa luuletustega ja loeb seda. Oma maa-aluses elutornis pole tal enam eriti palju paberraamatuid. Talle meeldib aga hääl, mis räägib temaga aja sügavusest, sõnade muusika, mis tundub olevat ka tähenduste muusika. Linda usub, et näeb maailma rikkust ridade vahelt kumamas – see sära on hävimatu ega vaja nimetamist.“

Katkend: Heledam kui päev, Eesti Raamat 2019, tlk Piret Pääsuke, lk 236 – 244.

Novembris oli Tag avaldanud Bruno suure reportaaži Barbizoni koolkonnast. Aeg-ajalt sai sõna ehtne Fernando Kullmann ja ühel Stuttgardi Staatsgalerie fotol oli ta ka näha, kuid ainult üsna kaugelt ja profiilis; mees sellel pildil oleks sama hästi võinud olla Kullmann Ĺétoile`ist.
Merz luges artiklit tähelepanelikult, kuuldes kõrvus Bruno häält. Ta arutles endamisi, kuidas sõbral läheb, mida ta teeb, kui ei ole reisil, ei kogu materjali või kirjuta, kas ta on ikka veel Alice`iga koos, veedab ikka veel korrapäraselt laupäevad Babsiga ning teised päevad ja ööd teiste naistega. Merz märkas, et Brunole mõtlemine oli pettemanööver tema kõike ja kõiki tõrjuvate mõtete peletamiseks. Ta otsustab, et peab Roushaga Linda kleptomaaniast rääkima. Roushaga suutis ta rääkida. Naine seletas, mida öeldi Prantsusmaal selle lahja kohvilurri kohta, mida tema valmistas – jus de chaussettes, sokimahl. Tema seltsis suutis Merz naerda. Naisest oli saanud nende usaldusalune, eelkõige Lindy jaoks, siiski jätsid nad ta teadmatusse. Imeline Rousha ei teadnud isegi seda, mis nende nimed tegelikult olid.
Kuigi Rhône`i ääres läks pikkamisi jahedaks, jalutas ta igal kolmapäeval läbi ooperiteatri ja Place Bellecouri vahelise kvartali – kuni Rousha saatis sõnumi, et hakkab koos Lindaga sõitma. Madame Fahrami oli andnud talle oma mehe ärapeetud villase mantli, milles ta mööda Lyoni tänavaid rännates nägi Rousha arvates välja nagu Jean-Louis Trintignant`i sugulane. Ostukvartali põhjaosas muutusid tänavad sopilisemaks, seal oli palju varjulisi sisehoove, läbikäike, treppe, mis viisid üles La Croix-Rousse`ile, sobilikke põgenemisteid, millest ta oli igal pärastlõunal uue välja valinud ja meelde jätnud. Nii nagu igal kolmapäeval, läks Merz lõpuks veel uhke hobustega purskkaevuga väljakule, kus asus muuseumi säravalt kollane hoone. Sellel oli hilissuvel armsana, hilissügisel aga kummaliselt tühjana mõjuv väike sisehoov sümmeetriliselt paigutatud teede, lillepeenarde ja hekkidega. Pingid olid tühjad, arkaadkäigud, terrass teisel korrusel, passaaž, mis viis tagasi purskkaevu juurde – kõik oli tühi, ainult iga paari minuti tagant tuli keegi veel kaunite kunstide muuseumi hoovi, enamasti kas keegi tehnik või muuseumitöötaja. Merz ei jäänud kunagi seisma. Ta tegi näo, nagu oleks ta siin vaid jalgu sirutamas, võtnud ette jalutuskäigu pärast pikki tunde kontoris, hiline külastaja. Ta vaatas taevasse. Tuvid tiirlesid ringi, varesed istusid siin-seal, tõepoolest, ka sügis oli juba läbi saamas. Plataanid sisehoovis olid juba peaaegu raagus.
Seal üleval, teisel korrusel, peaaegu raagus puulatvade kõrgusel, muuseumikohviku mahajäetud terrassi hallide kardinatega kaetud akende taga, mitte eriti suures saalis trepikoja lähedal rippus üks pilt.
Koduteel läbi varase õhtu tuli talle ühel lärmist huugaval ristmikul vastu naaber Ĺétoile`ist. Monsieur Hozain oli minemas oma „südamelõikaja” juurde, nagu ta seletas. Otsekui oleks see kummastav, jube nimetus ta mõtteid tiivustanud, võttis Ezad Hozain keset Rue Terme`i südame rindu. Ta peatus, kahmas Merzi mantlireväärist kinni, raputas teda ja päris rivaali kavatsuste kohta: kas sel on mingi sümpaatia Rousha Fahrami vastu, mis tema, ei, kogu maailma „valumuredesse surub”?
„Rääkige ausalt, Kullmann!”
„Ei, Hozain,” ütles Merz, „ärge asjatult kartke. Minu poolt pole teil küll mingeid valumuresid oodata, ja maailmalt samuti mitte. Niisiis, laske mind lahti. Laske lahti!”

Hallid ja raagus olid puud elurajoonis. Aia tagaosast avanes vaade raudteetammi nõlvale ja teisel pool tammi asus Ohlsdorfi kalmistu. Seal ürgvanad puud, linna kõrgeimad, katuseks surnutele, andes varju ka Bruno vanematele ja vanavanematele, kes kunagi majanduslanguse ajal olid Westerwoldsche Aa äärest Elbe äärde tulnud.
Kepid, oksad, mullused lehed hooldamata murul ja aastaid pügamata jäetud hekid. Sammaldunud, nädalapäevad kestnud vihmas läbi vettinud aiamajakese tagant tuhises iga paari minuti tagant kähisedes mööda punane rong ja jättis maha mudakarva lohutu pildi. Bruno imestas, miks olid iga õue viiva ukse ees kahekordsed turvalukud. Ta märkas alarmseadme vilkuvat signaali. Iga viie minuti tagant, vaheldumisi rongidega, kostis sellest piuks.
Inger pani avatud köögi leti taga espresso hakkama. Imelik tunne oli teda päriselt enda ees näha. Aeg-ajalt ta ümises. Vahetevahel ütles midagi koerale, kes lamas elutoas ega lasknud end külalisest häirida, vahetevahel naeratas ta julgustavalt Brunole. Tal olid jalas vanad teksapüksid, tennised, seljas punane, rullkraega pullover. Juuksed oli ta üles sidunud ja ta ei kandnud mingeid ehteid.
„Tänan veelkord tulemise eest,” ütles ta. „Ma rõõmustan, et Raimundil on üks tõeliselt hea sõber. See julgustab mind tema suhtes!”
Brunot ajas naise hoiak segadusse. Kas see oli mingi eriti hästi varjatud iroonia või oli võimalik, et Inger oli tõepoolest niivõrd sõbralik ja heatahtlik?
„On aeg, et ta üles leitaks,” sõnas ta. „Mida kauemaks ta kadunuks jääb, seda keerulisemaks muutub lapse jaoks selle värgiga toimetulek. Vähemalt arvab nii psühholoog, kellega ma rääkisin.”
„Ja teie arvate samamoodi?”
„Ma et tea. Mul on raske ennast tüdruku asemele kujutleda, veel raskem kui tema asemele.”
Majja sisenemisest peale ootas ta võimalust mingiks selginemiseks, vähemasti pingelangust, väljapääsu rõhuvast olukorrast, kuid seda ei tulnud.
Ta oli rusutud ega suutnud kuidagi pöörata pilku roheliselt soperdiselt pildil, mis rippus ta ees elutoa seinal. Selgelt Twombly. Kõikjal seintel rippus maale, mis olid teravalt vastuolus nukra aiaga ja elurajoonis valitseva masendava vaikusega, pilte merest, saartest, lindudest, pilvedest, randadest, ja igaüks neist elas ja tuikles valgusest. Inger hoidis siin majas oma isa kõige ilusamaid õlimaale ja akvarelle, nagu ta ise oli öelnud. Väljaspool Taanit ei tundnud Mads Rasmusseni peaaegu mitte keegi ja vähestes Taani muuseumites, kus eksponeeriti nüüdisaegseid maastikumaalijaid, oli kõikjal temalt kolm-neli pilti ja rohkem polnud vaja. Bruno arutles endamisi, milliseid merepilte oli Ingeri isa viimati Sejerøl maalinud. Ta mõtted liikusid siia-sinna ja nii ta seal istus, ühel valgetest diivanitest tüdruku vastas, kelle suust ei tulnud piiksugi.
Alles paari päeva eest oli ta linna teises otsas Floriane juuresolekul vestelnud Raimundi tütre Priskaga, nüüd aga oli ta ees tolle poolõde ja ta oli hämmelduses, ei, segaduses, kuivõrd sarnased need kaks tüdrukut olid.
„Sleipy, va unekott, mine jalust ära.”
Inger astus koerast üle ja Bruno kergitas end ning võttis ta käest tassi. Hetke seisis naine ta ees tagantvalguses ja ta nägi, kui peenike teine oli – käed, õlad, piht. Inger pidi olema ligi viiekümnene, ometigi ei saanud silmapilgukski tekkida kõhklust selles, kuivõrd raske katsumus oli ilmselt olnud sellistele poistele nagu Raimund ja Moritz elu koos Ingeriga kahesaja elanikuga külakeses.
„Ma pakun, et kaon kõrvaltuppa, kullake,” ütles ta tütrele.
Pippa vaatas talle otsa, näoilme muutumatu, kuid ta ei hakanud ka vastu vaidlema.
„Te võite igatahes siia jääda,” ütles Bruno. „Palun, ma ei taha Pippas kuidagi ebakindlust tekitada. Ma vajan lihtsalt veidi infot.”
„Ma jätan ukse vahepealt lahti,” ütles Inger. Äkitselt kükitas ta ja vaatas tüdrukule nii kaua silma, kuni sel libises naeratus üle näo. Siis tõmbas ta tütrel sõrmedega läbi juuste. Brunole tundus, et ta pole kunagi enne nii peeneid sõrmi näinud. Pippa surus oimukoha vastu Ingeri kätt, heledad juuksed, ainult veidike tumedamad kui emal, langesid selle peale.
„See pole ehtne Twombly,” ütles Bruno.
„On ikka.” Inger pööras ringi ja heitis pilgu maalile. „See on ehtne. Selles probleem ongi. Kümne minuti pärast võiks natuke välja minna, alla jõe äärde, kui soovite,” ütles ta Brunole. „Siis tuleb nagunii üks Pippa sõbranna siia. Nad lähevad tiirutavad ratastel ringi. Sleipnir peab jooksma, mõistate.”
Niipea kui Inger oli läinud, muutus Pippa, ta ei vältinud enam Bruno pilku. Selgelt oli tunda, et hoolimata häbelikkusest ootas ta uudishimulikult, mida on küsida sellel võõral, ajakirjanikul, tema lihase isa sõbral.
Sarnast olukorda oleks Bruno meeleldi ka Priska Merziga kogenud, kuid Floriane polnud Altonas uues korteris hetkekski Prissy kõrvalt lahkunud. See oli kõikide jaoks olnud raisatud tund, elutu, sündmusteta, tulemusteta.
„Tead, asi pole selles, et kirjutada Raimundist midagi, mis teda või kedagi teist halba valgusesse seaks,” ütles Bruno. „Ta on mu hea sõber. Ma tahaksin teada, kus ta on ja kas ta vajab äkki abi, mõistad?”
„Te arvate, et ta on surnud?” küsis Pippa. „Ja see väike tüdruk. Linda. Ta on ju minu poolõde, kuigi ma teda üldse ei tunne. Kas nad on veel elus?”
„Ma arvan küll. Muidugi on nad elus! Ma ei taha üldsegi ette kujutada, et nendega võib olla midagi juhtunud, ükspuha, mida. Mõtleme parem, et nad kuhugi peitu läinud, elavad esialgu hoopis teist, oma elu. Võtsid aja maha. Tõsi küll, ebaseaduslikult. Lindal on ju ka ema.”
„Aga Linda õde? Priska. Ta on minust ainult natuke noorem, paar kuud.”
„Sa saad kindlasti temaga tuttavaks,” ütles Bruno, „õige varsti. Prissy on sinuga sarnane, isegi väga sarnane, aga loomulikult on ta hoopis teistsugune. Tal on tuulispea sees, ütleb Raimund. Mina arvan, et ta kujutab täpselt ette, mida ta kunagi teha tahab.”
„Saada hambaarstiks?” Pippa krimpsutas nägu.
Ja Bruno naeris. „Seda ma ei usu. Kas me võiksime rääkida sinu isast, see tähendab, sinu kasuisast – Moritzist?”
Pippa muigas tahtmatult, esimest korda selgines ta nägu. Ta muutus hetkega väga kenaks ja sarnanes oma emaga.
„Mul on kogu sellest segadusest päris raske aru saada,”
ütles ta. „Pikka aega oli mul nii nagu igaühel ainult minu isa. Siis me saime teada, et issi on väga haige, et tal on kasvaja, et tal pole kaua elada jäänud, ja mina valmistusin selleks, et varsti pole mul enam isa. Siis oli mul neid korraga kaks. Ja siis issi suri. Ja nüüd öeldakse, et minu tegelik, lihane isa, see Raimund, keda ma olen ainult korra ja siis ka vaid paar minutit näinud, et ta on kadunud.”
„Ta nägi sind peavaksalis flashmob`is.”
„Jah, ma tean, emme rääkis mulle.”
„Pippa, mina arvan, et mu sõber, sinu isa, ma mõtlen Raimundit, et tegelikult põgenes ta Moritzi surma eest. Ta oli ilmselt kohutav hirm, et see läheb täide, mida sina ja su ema juba teadsite. Raimundi jaoks tähendas Moritzi surm kõikide mälestuste kaotamist, ja ta seostab seda sinu emaga.”
„Tal on hirm, et armastus võib lõppeda ja teine elu oleks äkitselt võimatu,” ütles Pippa.
Bruno noogutas. „Just.”
„Mu isa teadis seda. Isa ütles mulle, et oleks väga tahtnud enne surma veel temaga rääkida.”
„Väga kahju, et seda ei juhtunud.”
Bruno teadis, kuidas maal talle mõju avaldas. Kummastav, leebe surve. Ta küsis endalt, miks säärane roheline soperdis talle küll korda läheb. Cy Twombly pilt kõnetas temas midagi, mida ta juba ammust aega otsinud oli. Kaotsi lastud lapselikkus, suhtumine asjadesse teeskluseta, vahetult, impulsiivselt, ilma mõistust välistamata.
Tüdruk vaatas välja nukrasse aeda. Kaks rästast hüplesid puulehtede vahel. Ja Pippa, Pippa Rauch tõi kaks korda järjest kuuldavale heli, mis polnud ei sõna ega lihtsalt hooti väljahingamine; see meenutas kuskilt kaugelt kajavaid laske.
„Pauh, pauh, pauh…”
Ta vaatas Brunole otsa – pilk, mis mõjus kui elektrilöök, sest tüdruku silmad paistsid äkitselt eatud.
„Ma räägin teile, mis oli isa suremise juures kõige hullem,” sosistas ta, et ema kõrvaltoas ei kuuleks. „See polnud mitte teadasaamine kasvajast, ka mitte need üha jubedamad valud, mis tal olid. Tal tekkis paanikahoog seal torus, MRT-s, ta murdis seal oma käe, ja mõnda aega ta nuttis peaaegi igal ööl, justnagu muinasjutus lapsed, kes öösel üksi metsas magavad. Aga ka see polnud kõige hullem. Kõige hullem oli oksetiik kiiritusosakonna koridoris. Kahe samba vahel oli orv, kuhu kõik, kes keemiaravi ei talunud, oksendasid, issi ka. Ükskord, kui ta oli juba surnud, käisin ma koos emaga ta kompuutertomograafi ülesvõtteid ära toomas, koristas üks naine seda oksetiiki, üks mustanahaline mopiga naine.”
Bruno ei suutnud selle peale midagi vastata, tükk aega ei suutnud ta üldse midagi öelda. Inger oli öelnud, et ta mees oli olnud Speersorti tänava haiglas. Toimetus ei asunud sealt kaugel. Tag oli peaaegu hüüdeulatuses.

Jõulupühad veetsid nad ühes külas, tunne tee kaugusel piki Rhône`i ülespoole sõites; vaiksed hallid päevad, mil peaaegu kogu aeg sadas vihma. Nad joonistasid, lugesid, vaatasid telekat, mängisid lauamänge, naersid, ja võõrastemajas, mida pidas üks monsieur Fahrami vana sõber, oli koer, emane borderkolli, kellega Lindy sõbraks sai detsembrikuu hämarikus kuni üles metsaservani jooksis. Kolli nimi oli Cannelle – Kaneel.
Buss tõi nad tagasi Lyoni. Bussijuht oli sama, kes oli neid Niévrozi sõidutanud, ta küsis Lindalt, kuidas olid jõulupühad möödunud, ja tüdruk vastas prantsuse keeles, mis Mertzi iga päevaga üha rohkem hämmastas, et need olid olnud kõige paremad jõulud kogu ta elu jooksul.
Pühadevahel tegi ta otsuse alustada ettevalmistusi Lindy kojusõiduks Hamburgi. Ta rääkis tütrega sellest ja ütles peaaegu välja tõe: on midagi, milleks nüüd õige aeg, ja selleks peab ta olema üksi Ĺétoile`is, La Croix-Rousse`is. Millega oli ta arvestanud? Ta jäi sõnatuks, kui nördinult Linda tema juurde jäämist nõudis. Akna taga langes esimene lumi Rue de ľAlmale.

Püsiviide Lisa kommentaar

Ralf Rothmann

8. apr. 2019 at 7:50 e.l. (Nädala autor 2019, Ralf Rothmann) (, , )

Foto: Je Bauer, Suhrkamp Verlag

Kirjandusfestivalil Prima Vista esineb 7. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogus ja 9. mail kell 18 Tallinnas muuseumis Vabamu saksa kaasaegse kirjanduse mainekas esindaja Ralf Rothmann.

Kirjastus Hea Lugu on andnud Mati Sirkeli tõlkes välja sõjaromaani „Surra kevadel“ ning ajakirja Akadeemia aprillinumbris ilmus jutustus „Ketsemani“. 2015. aastal ilmunud „Surra kevadel“ („Im Frühling sterben“) osutus juba 1980.-tel luuletuste ja jutustustega debüteerinud ning üle poole tosina romaani avaldanud autori jaoks läbimurdeteoseks: romaan on tõlgitud 25 keelde, sellest kõneldes on tõmmatud paralleele Günter Grassiga ja tuletatud meelde Remarque’ romaani „Läänerindel muutuseta“.

„Surra kevadel“ peategelased on 17-aastased noormehed, kaks farmis lüpsjana töötavat sõpra. Noorukid saadetakse 1945. aasta kevadel sundmobilisatsiooni korras rindele, kuigi sõda on selleks hetkeks juba kaotatud. Ühe noormehe närvid ei pidanud vastu, ta deserteerus ja hukati, teine tuli tagasi ning kandis sõda endaga kaasas terve elu, sest sõda oli teinud temast süüta süüdlase. Romaanis püüdis Rothmann sisuga täita isa vaikimisest tekkinud vaakumi, sest nagu ta on öelnud: isa ei lõpetanud vaikimist kunagi, kuigi sõda istus alati koos meiega laua taga.
Rothmanni loomingu võib jagada kolmeks: Ruhri kaevanduspiirkonna elu-olu käsitlevad teosed, Berliini romaanid ja jutustused ning sõjaromaanid. Teda on nimetatud Saksamaa tegelikkuse portreteerijaks, suurepäraseks jutustajaks, kes on andnud hääle tavalisele lihtsale inimesele. Rothmanni romaanides pulbitseb elu, mida kirjeldades on autori keel poeetiline, mahlakas ja detailirohke.
Rothmann on andekas ja tunnustatud kirjanik, kes alati on säilitanud distantsi peavoolukirjandusega. Näiteks ei lubanud end seada kandidaadiks saksa raamatuauhinnale. Ta arvab, et elukogemus ja empaatiavõime on kirjaniku jaoks olulisem kui akadeemiline haridus. Rothmann julgeb öelda, et kirjandus võiks inimesi kõige paremas mõttes liigutada ja rõõmustada. „Kirjutamine on minu jaoks õnn, õnne võimalus. Muide, nagu ka lugemine“ on öelnud Rothmann.

Linda Jahilo

Katkend: Surra kevadel, Hea lugu 2015, lk 122-129,

Ohvitser varjas vaid halvasti haigutamist; lõug säbrutas ja ta pani käed vaheliti rinna ette ning lõi jala üle põlve. Mustalt välgatas ta saapanina laua tagant. „Mis tööd täpselt? Mida te teete?”
Walter neelatas. „Meie… Me oleme lüpsjad. Nii et mina olen lüpsja. Tegin hiljuti oma sellieksami. Fiete õpib veel. Varem käis ta gümnaasiumis. Me töötame kindralmajor van Cleefi mõisas Sehestedti juures ja meil on…”
„Lüpsjad?” katkestas ülemus teda. „Tegelikult milline kaunis ja auväärne elukutse. Tulen ise maalt, Köningsbergi juurest. Kolmsada hektarit. Peaasjalikult nisu, kuid ka piimakari. Meie lüpsjad olid alati puhta südamega mehed, pruuniks põlenud, uhkete biitsepsitega. Neile võis lasta noal peale kukkuda ja see vedrutas tagasi. Igatahes tüdrukud said nendega heintes oma lõbu kätte, kui arvestada kõike seda kohupiima, mida nad sõid.” Muheldes hõõrus ta enda lõuga. „Aga täpsemalt võttes: kas tulevikus vajab keegi veel lüpsjaid? Kas pole see eilne töö? Edaspidi teevad seda masinad, või mis?”
Ta kummardus kõrvale ja tõi toosist lusikatäie suhkrut, see oli kärmas ja ablas liigutus, ning tsiviilsest hääletoonist kergendust tundev Walter raputas pead. „Ei, seda ei juhtu, Sturmbannführer. Seda ma ei usu. Sa õpid tervelt kolm aastat, ja udara õigesti tühjaks saamiseks pole vaja ainult jõudu, vaid ka peenemat tunnetust. Muidu jääb ülejääk nisadesse ja tekib põletik. Iga lehm tahab omamoodi lüpsmist, ja kui seda valesti teha, lööb ta ämbri jalaga ümber. Ja tuleb ju veelgi rohkem osata: pulli mullika juurde viia ja peale passida, et ta mullikal selga ei murraks, sünnitusel tuleb abiks olla ning haigusi ära tunda ja ravida. Või teinekord ka ravida. Või teinekord ka hädatapmine ette võtta või surnud vasikad ema seest välja lõigata. Ja selle jaoks pole masinaid.”
Ohvitser kõverdas ühte suunurka, kuhu kleepusid veel paar suhkrukristalli; see nägi peaaegu naeratuse moodi välja. Prillide heledad kilpkonnaluust raamid püüdsid valgust ja see ümbritses nad punaka joonega, aga kui ta prillid eest võttis, olid silmad järsku palju lähemalt koos ja vahtisid külmalt. Nende all nahal pahutsesid peened kortsukesed ning Walter sai aru tagasi, tõmbas õhku sisse ja ütles: „Fiete, tahan öelda Friedrich Caroli on ju haavatud, Sturmbannführer. Ta sai killuga pihta ja tal on väga tugevad valud, mis ei lase tal magada, siis ju tehakse vahel lollusi… Tõenäoliselt on ta võtnud teab kui palju tablette koos alkoholiga. Ta kindlasti tegi seda, mõõtu pidada pole ta veel kunagi osanud. Ta oli auru all ja tahtis ainult värsket õhku hingata, arvan mina. Ja äkki seisid välissandarmid ta ees.”
Ohvitser laksutas tasakesi keelt, valas endale veelkord kohvi ning Walter kallutas pead ja jäi enda juurde: „Ta sai just kaheksateist, Sturmbannführer. Vanemad põlesid Hamburgi rünnakutes ära ja tema kallim taotles kaugabielu, ta saab lapse… Ma tunnen teda, see Ortrud on üks tõeliselt peen ja korralik tütarlaps, see paneb talle aru pähe… Palun, ärge laske teda hukata!” Ta sulges lühidalt silmad, väänutas mütsi ja lisas vaikselt juurde: „Kui tahate, astun ma tema asemele. Te võite mind rindele saata, sinna, kuhu teda taheti panna. Ta oskab traktoriga sõita, järelikult tuleb ta toime ka Kruppi ja Borgwardiga, ja teil poleks siin üks mees vähem… Ta on mu sõber, härra Domberg, tahan öelda Sturmbannführer. Üks tõeliselt väärtuslik inimene. Ta teeb kõik heaks.”
Lahtisest termoskannust tõusis auru ja ülemus vahtis ühte pilti oma köites, sinises rüüs madonnat, kes luges lilleaasal raamatut. Kui ohvitser jõi, jooksis üks kohvitilk tassi mööda alla ja jäi põhja külge rippu. „Teie sõber, teie armas sõber…” Ta raputas pead, ninasõõrmed tõmblesid. „Mis te arvate, kui kaua tahaksin ma seda veel kuulata, reamees? Tulge mõistusele! Te kaitsete täie tõsidusega meest, kes tahtis teid ja teie kamraade hätta jätta? Kellele on ükspuha, kas venelane marsib meie kodumaale, tapab meie parimaid mehi, rüvetab meie naisi ja tallab saksa kultuuri porisse? Seega isamaareeturit? Te seisate siin ja kaitsete hingelist jõuetust ja ütlete mulle täie tõsidusega, et see kurjategija olevat hea inimene, kuna teie vasikad lakuvad ta käsi?”
Tilk langes raamatule, mida madonna käes hoidis, aga ohvitser ei märganud seda, ja Walter tahtsi midagi öelda, kuid Domberg kergitas lõuga. Ta pani prillid jälle ette ja nüüd paistis ta häälel klaasrant olevat. „Kuulake, Urben! Kui jätta kõrvale, et ma võiksin teid teie väljaastumise eest kongi pista: sõjas pole tähtis see, mida keegi soovib, tunneb või mõtleb, sõjas maksab ainult see, kuidas keegi talitab – seda olete ometi juba kogenud, mis? Ja see mees, kelle vööpandlal seisab nagu meil kõigil Minu au nimi on truudus, tegi halvimat, mida üks sõdur teha võib. Ta polnud arg vaenlase ees, oh ei! Seda võiks teatud asjaoludel veel mõista. Ta oli arg sõbra ees! Mõtelge selle üle kord järele. Kui teid tabab homme kuul, siis arvatavasti sellepärast, et temataolised mehed, temataolised süümetud sellid on püssi põõsasse visanud.”
Ta vaatas mütsi Walteri käes. „Ja nüüd tõmmake oma eeslivitt (Sõdurite kõnepruugis müts, pilotka.) pähe ja pange uks väljastpoolt kinni! Minu kannatusel on piirid! Teie ja teie toakaaslased lasete ta homme varahommikul korraldust mööda maha, ja kui te keeldute või tulete mõttele haige olla, võite kohe ise ka seina äärde astuda. On selge? ”
Ta viipas, et Walter kaoks, see oli liigutus käerandmest, misjuures ta tonksas kuivatuspaberipressi lambi kõrval. Selle pideme vari – pide oli väike pronkskotkas – libises suurelt üle tapeedi, ja ilma seda endale teadvustamata astus Walter veel ühe sammu kirjutuslaua poole. Ta silmad põlesid, läksid niiskeks, ja pulss tagus tal sedavõrd kõrvades, et ta ise vaevalt kuulis, mida läbi kokkulitsutud hammaste ütles. – Kuid Domberg, kes oli lehte pööranud, kehitas ainult õlgu. „Miks, miks…” Ta hääl oli nüüd jälle pehme ja ennast kaitsev, ning ta pani uue sigareti ja ohkas koos väljavoolava suitsuga: „Inimlikkusest muidugi. Kuna sa oled ta sõber, nagu sa ütled. Siis sihid hästi, et ta ei kannataks.”

Kui Walter Györist tagasi jõudis, kutsus külakiriku kell õhtusele missale. Vihma sadas ikka veel, ja olles arstirohud maha laadinud, võttis ta oma leivakoti ja jooksis keldrisse. Trepil oli verd, saapatalla muster kuivanud loigus, pruunjad kraapimisjäljed krohvil. Valvur, keegi teine kui hommikul, puhastas endal puulaastuga hambaid ja hämmastus, kui Walter ulatas talle külastusloa, käsitsi kirjutatud rea. „Koguni templiga,” ütles mees irvitades ja keeras plekkukse lukust lahti. „Suursuguselt leiab see maailm otsa küll!”
Naerid lõhnasid mullaselt-magusalt ja pimedusse langevas valgusvoos helendasid Fiete mantlinööbid. Üks kahest fessist lebas lössi litsutult põrandal ja Fiete tõstis pea ning ajas end oma asemelt aeglaselt püsti, asemeks oli õlekuhi. Seejuures toetus ta seinale ja lükkas ühe napa ümber. Valvur pani ukse kinni ja ütles juba pooleldi pleki tagant: „Tehke lühidalt, kamraadid. Sel paberilipikul seisab kümme minutit.”
Võtmekeel naksatas lukus ja järsus vaikuses läks vihmapladin valjemaks. Põllu kohal oli viimane päevavalgus, ja sõnatult sidus Walter kokkurullitud teki vöölt lahti ning viskas selle õlgadele. Siis kraamis ta kotist esile küünla, pani selle põlema ja tegi lahti konjakipudeli, mille oli ostnud kortermeistri käest – Itaalia mark. Ta käsi värises ja keermega kork kõlksatas vaikselt vastu klaasi, sellal kui ta vältis sõbra pilku ja ärevat küsimust selles. Tummalt vaatas ta üles, painutatud kidadega trellide poole. Tõmbetuul puhitas tolmuseid ämblikuvõrke lae all.
Fietel langes rind alla ja ta sulges lühidalt silmad. Mõlema käega võttis ta pudeli ja jõi ainult tillukese sõõmu. Nad istusid asemele ja Walter tõi kotist lagedale tahvli šokolaadi, leivakannika, veidi täissuitsuvorsti ja kaks pakki sigarette: erisegu. Ta oli ka väävlisalvi hankinud ja seda tuubist väheke välja pigistades vaatas ringi; kedagi teist polnud ruumis, selle sügavus oli kasinas valguses ainult aimatav. Peedikuhjade varjud ulatusid tellisvõlvi alla välja, vuukidest rippusid sambla- ja samblikuniidid.
„Kus need kaks bosnialast on?” küsis ta tasakesi, kuid Fiete, pudel põlvede vahel, tegi vaid ebamäärase žesti. Walter palus tal pead kallutada ja määris salvi tüügaste vahele purukskratsitud kohtadele. Siis nööpis ta Fietel mantli ja särgi lahti, tõstis terve käe üles ja vaatas kaenla alla. Higist märgade karvade vahele kleepusid loendamatud tingud, seesamiteradest väiksemad, selline tunne nagu liiv sõrmeotste all, ja ta võttis taskust kammi, rehitses need välja, nii hästi kui sai, ning masseeris siiagi natuke salvi sisse. See kõrvetas sõrmeküünte all.
Läbi vihma oli mõnikord kuulda kahureid, kergesuurtükke Raabi teisel kaldal. Aina uuesti ähmastas tuul neid hääli, ja nüüd jõi Fiete suuremate lonksudega, misjuures tal jooksis veidi napsi suunurgast ja tilkus rangluule, korpas marlile. Aga kui Walter pani talle ette sidet uuendada – tal oli sidemepakikesi kaasas -, ei raputanud poiss peadki. Ta ainult vaatas Walterit tummalt külje poolt, täis kibedat lõbu, nagu paistis, ja koputas pakist sigareti välja.
Odav tubakas pragises leegi kohal ja esimesele kopsu tõmmatud mahvile järgnes köhahoog, mille järel ta sülitas välja röga ja ka veidikene verd. Läikivi silmi vahtis ta põrandal seisvat küünalt, selle valget leegikest, mida tõmbetuul alla surus ja mille ümber steariin justkui veeks muutus. „Kena on,” ütles ta karedalt ja tõmbas uue mahvi. „Ma vähemalt püüdsin.” Ta lakkus oma pragunenud huuli ja kordas valjemini, otsekui vihma ja kahurite vastu rääkides: „Ma vähemalt tegin katset, olgu neetud! Ja ainult see maksab, mis?”
Tema bronhides tundus midagi kobrutavat ja Walter noogutas viivitades. Midagi liigutas end pimeduses, ta pilutas silmi, et teravamalt näha. Ühe salve äärest vudis üles rott, heleda sabaga must loom, ja kui Walter viskas teda krohvitükiga, puges rott naeriste vahele peitu. Siin-seal oli närimisjälgi kuni vilja magusa südamikuni, ja Walter pigistas puruks paar tingu, mis kleepusid veel ta sõrmede külge, ning pomises: „Kes teab… vahest on venelased kiiremini siin, kui me arvame. Võib-olla juba homme varahommikul.”
Steariin voolas kivipõrandale ja Fiete raputas kulmu kortsutades pead. „Mulle poleks seegi parem, need nimelt ei tee mingit vahet vabatahtlike ja sundvõetute vahel, Ata. Need lasevad iga SS-lase otsekohe maha, pole sa seda veel kuulnudki või?”
Juues vahtis ta oma talupojakingi. Puu oli praguline ja pahkluudel nahaga polsterdatud, ning ta lükkas ninad kokku ja oigas: „Mida ma olen tegelikult siia ära kaotanud, mees. Mõtlen seda, et kui ma oleksin Hitleri valinud nagu enamik… Aga ma ei tahtnud selle sita sisse minna, niisama vähe nagu sinagi. Mul pole vaenlasi, igatahes mitte selliseid, keda tahaksin tappa. See on sõda küünikutele, kes ei usu millessegi peale tugevama õiguse. Samas on need ainult väiklased pedandid ja memmepojad, ma kogesin seda rindel. Allapoole löövad jalaga, ülespoole koogutavad, ning tapavad naisi ja lapsi.”
Sigarett suus, pigistas ta väheke salvi sõrmedele ja ütles tasakesi otsekui iseendale: „Ja sellised mehed tohivad mu eluküünla kustutada.”
Ta pistis käe püksivärvli alla ja hõõrus salvi kubemesse. Nad mõlemad võpatasid, kui kõrval paugatas üks uks. Oli kuulda hääli, purjus inimeste naeru, üks koer haukus. „Milli on ta nimi,” hüüdis keegi, „õieti Melitta. Ta virutab sulle kondisaega vastu pead!”
Huuled peaaegu valged, sulges Fiete silmad ja vajus müüri najale, pudeda krohvi vastu. Kuid kohe seejärel mehed eemaldusid ja keldrikäigus oli jälle rahulik, arveatamata valvuri samme, kes mõnikord vilistas, et igavust eemale peletada. Iga paari südamelöögi järel läks pilu uksepiidal pimedamaks.
Fiete neelatas. „Naljakas on see, et ma nägin seda sageli unes,” pomises ta. „Viimastel aastatel on mind ikka ja jälle maha lastud, ja mõnikord on see koguni heategu või lunastus. Näiteks siis, kui mul polnud enam tahtmist elada: armupiin, maailmavalu või mis iganes… Lõpuks rahu, mõtlesin siis, lakkuge kõik mu perset, idioodid. Aga enamasti kohkusin ärkvele, käsi rinna peal, ja suutsin vaevalt enam hingata.”
Suits oli kustunud ja Fiete hoidis seda uuesti leegis. „Mu isa oli arst, laboriarst ja sanitaarohvitser, kas ma olen ehk rääkinud? Viimases sõjas, niisiis kaua enne minu sündi, sai ta mitu korda haavata: snaiprid. Ta lonkas kõvasti. Ja hiljem prantslaste sõjavangis, kusagil Rhôni ääres, lasksid nad tal kolm korda omaenda hauda kaevata. Ikka seoti tal silmad kinni ja ta arvas, et ta lastakse maha. Möirati käsklusi, laeti raksatades karabiine – aga siis need konnasööjad ainult kusid auku ja tema pidi jälle kõik kinni ajama. Oli üks peen mees, sõjast rääkides nuttis sageli.”
Fiete sülitas veidi tubakat välja. „Ja ükskord, kui ma oma unenägusid mainisin, ütles isa mulle, et meie keharakkudel, seega ka seemne- ja munarakkudel on olemas mälu ja see on pärilik. Hingeliselt või kehaliselt haavata saamine teeb midagi järglastega. Solvangud, hoobid ja kuulid, mis sind tabavad, nii-öelda vigastavad ka sinu sündimata lapsi. Ja ükskõik kui armastava hoole all nad hiljem üles kasvavad, on neil paaniline hirm solvangute, hoopide ja mahalaskmise ees. Igatahes alateadvuses, unenägudes. Tegelikult loogiline, või kuidas?”
Ta nipsutas koni käest ja jõi jälle. Trellide vahelt pihkas sisse peent veetolmu ja Walter surus laialijooksnud ning peaaegu tarretanud steariini tahi ümber kokku. „Ja mis on,” küsis ta kõlatult ja köhatas, et oma häält tagasi saada, „mis on sellega, kes peab tulistama? Mida tema pärandab?”

Mõned lingid:
https://www.suhrkamp.de/buecher/to_die_in_spring-ralf_rothmann_42475.html?d_view=english
https://www.goodreads.com/author/show/634443.Ralf_Rothmann
https://www.suhrkamp.de/autoren/ralf_rothmann_4093.html
https://www.deutschlandfunkkultur.de/kleist-preistraeger-ralf-rothmann-ich-bin-eher-ein.1270.de.html?dram:article_id=400908

Püsiviide Lisa kommentaar

Hermann Hesse

5. dets. 2017 at 8:59 e.l. (Nädala autor 2017) (, )

Hermann Karl Hesse (1877-1962) – oli saksa proosakirjanik, luuletaja, esseist ja kriitik. Ta tegutses ka kujutava kunsti ja muusika vallas. Ta tuntuimad teosed on “Stepihunt”, “Siddhartha” ja “Klaaspärlimäng”. Ta sai 1946. aastal Nobeli kirjandusauhinna.


Katkend: Demian, LR 1994, 5/7, Perioodika 1994, lk 64 – 69, tlk Krista Läänemets.

Kui ma organisti kord pärast tema kirikust lahkumist salaja jälitasin, nägin ma teda kaugel eemal ühte väikesesse linnaäärsesse kõrtsi sisse astumas. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja järgnesin talle. Esimest korda nägin ma teda siin selgesti. Ta istus väikese ruumi nurgas üldlaua ääres, must viltkaabu peas, veinikruus ees, ja tema nägu oli selline, nagu olin oodanudki. See oli inetu ja pisut metsik, otsiva ja põikpäiselt millegi küljes kinni oleva ilmega, isemeelne ja tahtejõuline, ning sealjuures oli suu pehme ja lapselik. Kõik mehelik ja tugev oli koondunud silmade ja lauba piirkonda, näo alumine pool oli õrn ja ebaküps, tasakaalutu ja osalt pehme, poisilikult tahtejõuetu lõug oli otsekui vastuolus lauba ning pilguga. Mulle meeldisid tumepruunid silmad, tulvil uhkust ja vaenulikkust.
Vaikides istusin ma tema vastu, rohkem ei olnud kõrtsis kedagi. Ta heitis mulle pilgu, millega oleks tahtnud otsekui eemale peletada. Ma kannatasin selle välja ja vaatasin talle üksisilmi otsa, kuni ta tusaselt pomises: „Mis te ometi nii teraselt vahite? Mis te must tahate?”
„Mul ei ole teilt midagi vaja,” laususin ma. „Ma olen teilt juba palju saanud.”
Ta tõmbas lauba kortsu.
„Ah soo, te armastate kirglikult muusikat? Minu meelest on nõme muusikast vaimustusse sattuda.”
Ma ei lasknud end nii lihtsalt hirmutada.
„Ma olen teid seal kirikus sageli kuulanud,” ütlesin ma. „Muide, ma ei taha teile tüliks olla. Ma mõtlesin, et ehk leian teis midagi, midagi erilist, ma ei tea isegi õieti, mida just. Kuid ärge tehke minust üldse välja! Ma võin teid ju ka kirikus kuulata.”
„Ma panen alati ukse lukku.”
„Hiljuti te unustasite panemata, ja ma istusin kirikus. Muidu seisan ma välja või istun kõnniteeäärisel.”
„Või nii? Te võite teinekord sisse tulla, on soojem. Koputage lihtsalt uksele. Aga kõvasti, ja mitte sel ajal, kui ma mängin. Ja nüüd – mis te tahtsite öelda? Te olete üsna noor, ilmselt gümnasist või üliõpilane. Kas olete muusik?”
„Ei. Ma kuulan muusikat hea meelega, aga ainult sellist, nagu teie mängite, täiesti konkreetset laadi muusikat, sellist, mida kuulates tekib tunne, et inimene kangutab taeva ja põrgu kallal. Selline muusika meeldib mulle väga, küllap sellepärast, et pole nii moraliseeriv. Kõik muu on moraliseeriv, ja ma otsisin midagi, mis moraliseeriv ei oleks. Kõik moraliseeriv on mulle alati kannatusi valmistanud. Ma ei suuda end hästi väljendada. Kas teate, et on vist olemas jumal, kes on üheaegselt nii jumal kui ka kurat. Ta peab olemas olema, ma olen temast kuulnud.”
Muusik lükkas oma laiaservalise kaabu veidi tahapoole ning heitis tumedad juuksed laialt laubalt. Seejuures vaatas ta mulle läbitungival pilgul otsa ning kallutas näo üle laua minu poole.
Vaikselt ja pinevil küsis ta: „Kuidas on selle jumala nimi, kellest kõnelete?”
„Kahjuks ei tea ma temast peaaegu mitte midagi, õigupoolest ainult nime. Tema nimi on Abraxas.”
Muusik vaatas otsekui umbusklikult enda ümber, nagu võiks keegi meid pealt kuulata. Siis nihkus ta mulle lähemale ning sosistas: „Seda ma arvasin. Kes te olete?”
„Ma olen gümnaasiumiõpilane.”
„Kuidas te Abraxasest teate?”
„Juhuslikult.”
Ta lõi käega vastu lauda, nii et vein klaasist välja loksus.
„Juhuslikult! Ärge ajage jama, noormees! Abraxasest ei teata juhuslikult, pidage seda meeles. Ma räägin teile temast rohkem. Ma tean temast üht-teist.”
Ta vaikis ja nihutas oma tooli endisele kohale tagasi. Kui ma talle ootavalt otsa vaatasin , tegi ta grimassi.
„Mitte siin! Mõni teine kord. Võtke!”
Ja ta pistis käe mantli taskusse, mida ta polnud ära võtnud, võttis paar praetud kastanit, mis ta mulle viskas.
Ma ei lausunud sõnagi, võtsin kastanid ja sõin ja olin väga rahul.
„Noh?” sosistas ta mõne hetke pärast. „Kuidas te temast teate?”
Ma ei kõhelnud vastamast.
„Olin üksi ja nõutu,” jutustasin. „Siis meenus mulle üks sõber varasematest aastatest, kes minu meelest teab väga palju. Ma olin maalinud pildi, linnu, kes tuleb välja maakera seest. Saatsin selle talle. Mõne aja pärast, kui ma enam õieti ei lootnudki, sattus mulle näppu tükk paberit, millel seisis: „Lind võitleb end munast välja. Muna on maailm. Kes tahab sündida, peab maailma purustama. Lind lendab Jumala juurde. Jumala nimi on Abraxas.””
Ta ei vastanud midagi, me koorisime kastaneid ja sõime neid veini kõrvale.
„Kas teeme veel ühe kannu?” küsis ta.
„Tänan, ei. Mulle ei meeldi juua.”
Ta naeris pisut pettunult.
„Kuidas soovite! Minuga on lugu pisut teisiti. Ma jään veel siia. Minge nüüd!”
Kui ma siis järgmisel korral peale orelimuusika kuulamist temaga kaasa läksin, ei olnud ta just eriti jutukas. Ta juhatas mind mööda üht vana kõrvaltänavat vana esindusliku maja juurde ja edasi suurde süngevõitu ja veidi laokiul tuppa, kus peale klaveri miski muusikale ei vihjanud, kuna suur raamatukapp ja kirjutuslaud andsid ruumile veidi õpetlasliku ilme.
„Kui palju raamatuid teil on!” sõnasin ma tunnustavalt.
„Osa neist on mu isa raamatukogust, kelle juures ma elan. – Jah, noormees, ma elan koos oma isa ja emaga, kuid ma ei saa teid neile esitleda, sest minu tuttavatele ei pöörata siin majas suuremat tähelepanu. Teate, ma olen kadunud poeg. Mu isa on uskumatult auväärne, selle linna tuntud pastor ja jutlustaja. Ja mina, et teil kohe selge oleks, olen tema andekas ja paljutõotav härra poeg, kes aga on normist kõrvale kaldunud ning pisut ära pööranud. Ma olin teoloog ja lahkusin veidi enne riigieksamit sellest tobedast fakulteedist. Kuigi tänu eraõpingutele tegelen õigupoolest selle alaga ikka veel. Mulle on ikka veel äärmiselt tähtis ja huvitav teada saada, milliseid jumalaid inimesed kunagi endale on välja mõelnud. Üldiselt olen ma praegu muusik ja paistab, et saan varsti tagasihoidliku organistikoha. Siis olen ma ju jälle kiriku rüpes.”
Mu pilk libises piki raamatuselgi, nägin kreeka-, ladina- ja heebreakeelseid pealkirju niivõrd, kuivõrd ma väikese laualambi tuhmis valguses näha võisin. Vahepeal toimetas mu tuttav pimedas seina ääres põrandal midagi.
„Tulge.” hüüdis ta mõne aja pärast, „tegelegem nüüd pisut filosoofiaga, see tähendab suu pidada, kõhuli heita ja mõtelda.”
Ta tõmbas tikust tuld ja süütas kaminas, mille ees ta lamas, paberid ja halud põlema. Leek lahvatas kõrgele, ta kohendas ja õhutas tuld eriti ettevaatlikult. Ta vahtis tulle, mis tõmbas ligi ka mind, ja me lebasime vaikides oma tund aega kõhuli hubiseva halutule ees, nägime, kuidas see leegitses ja mühises, kokku varises ning väänles, ära põles ning väreles ja lõpuks vaikse mõtliku lõõmaga ahjupõrandal hubises.
„Tulekummardamine ei olnudki kõige rumalam asi, mis kunagi on välja mõeldud,” pomises ta ühel hetkel omaette. Muidu ei öelnud kumbki meist sõnagi. Ma vaatasin tardunud pilgul tulle, süüvisin unistustesse ja vaikusesse, nägin suitsus inimkogusid ja tuhas pilte. Korraga ehmusin. Kaaslane viskas tulle vaigutükikese, sellest sööstis üles väike sale tulekeel, ma nägin selles kollase raudkullipeaga lindu. Hääbuvas kaminatules jooksid kuldselt hõõguvad niidid kokku võrkudeks, ilmusid tähed ja pildid, mälestused nägudest, loomadest, taimedest, ussidest ja madudest. Kui ma otsekui ärgates kaaslase poole vaatasin, vahtis ta, lõug rusikas käele toetatud, andunult ja fanaatiliselt tuhka.
„Ma pean nüüd minema,” ütlesin ma tasa.
„Noh, minge siis. Nägemiseni!”
Ta ei tõusnud, ja et lamp oli kustunud, tuli mul vaevaliselt ja käsikaudu läbi pimeda toa ja pimedate koridoride ning treppide nõiutud vanast majast väljapääsu otsida. Tänaval ma peatusin ning vaatasin üles vana maja poole. Üheski aknas ei põlenud tuld. Uksel säras gaasilaterna valguses väike messingsilt.
„Pistorius, praost,” lugesin ma sellelt.
Alles kodus, kui ma pärast õhtueinet üksi oma väikeses toas istusin, meenus mulle, et ma ei olnud Pistoriuselt saanud midagi teada ei Abraxase ega millegi muu kohta, et me ei olnud üldse vahetanud rohkem kui kümmekond sõna. Kuid ma olin oma külaskäiguga tema juurde väga rahul. Ja järgmisel korral oli ta lubanud mängida mulle üht valitud pala vanast orelimuusikast, Buxtehude „Passacagliat”.

Ilma et ma oleks sellest arugi saanud, oli organist Pistorius andnud mulle esimese õppetunni, kui ma koos temaga sünge erakukambri põrandal kamina ees kõhutasin. Tullevaatamine oli mulle hästi mõjunud, see oli minus tugevdanud ja kinnitanud kalduvusi, mis mul alati olid olemas olnud, kuid millele ma ei olnud kunagi tähelepanu pööranud. Vähehaaval sain sellest osaliselt teadlikuks.
Juba väikese lapsena oli mul mõnikord olnud kombeks jälgida looduses leiduvaid eriskummalisi vorme, mitte vaadeldes, vaid andudes nende võlule, nende kummalisele sügavale kõnekusele. Pikad puitunud puujuured, värvilised sooned kivimites, veepinnal ujuv õlilaik, mõrad klaasis – kõik sellised asjad olid aeg-ajalt evinud minu silmis suurt veetlust, eriti vesi ja tuli, suits, pilved, tolm, ja iseäranis keerlevad värvilaigud, mida ma nägin siis, kui panin silmad kinni. Neil päevadel, mis järgnesid minu esimesele külakäigule Pistoriuse juurde, hakkas see mulle taas meenuma. Sest ma panin tähele, et teatava kosutuse ja rõõmu, oma eneseteadvuse tõusu eest, mida ma sestpeale tundsin, võlgnesin ma tänu ainuüksi sellele pikka aega lahtisesse tulle vahtimisele. Oli kummaliselt meeldiv ja rikastav tulle vahtida!
Neile vähestele kogemustele, mis ma senini olin leidnud teel oma tegeliku elueesmärgini, järgnes see uus: selliste moodustiste vaatlemine, andumine looduse irratsionaalsetele, veidratele vormidele loob meis tunde, et meie sisemus on ühtne tahtega, mis on lasknud sündida neil moodustistel – peagi tunneme kiusatust pidada neid oma meelevallast tekkinuks, omaenese loominguks – me näeme piiri iseenda ja looduse vahel värelevat ja ähmastuvat ning õpime tundma meeleolu, milles me ei tea, kas kujutised meie silma võrkkestal on tekkinud väliste või sisemiste muljete põhjal. Just siin on meil lihtne ja kerge avastada, kuivõrd me oleme loojad, millisel määral on meie hing ühtelugu osaline pidevas maailma loomise protsessis. Pigem on see sama jagamatu jumalus, mis toimib nii meis kui ka looduses, ja kui väline maailm ka hukkuks, oleks keegi meist võimeline ta uuesti üles ehitama, sest mägi ja jõevood, puu ja leht, juur ja õis, kõik looduses kuju võtnu on meis ettevalmistatud kujul olemas, pärineb hingest, mille olemuseks on igavik, mille olemust me ei tunne, mis aga enamasti leiab väljenduse armastus- ja loomejõu kujul.
Alles mõni aasta hiljem leidsin ma sellele väitele kinnitust ka raamatust, nimelt Leonardo da Vincilt, kes kõneleb kuskil sellest, kui hea ja ääretult virgutav on vaadelda müüri, kuhu suur hulk inimesi on sülitanud. Nende lärakate ees niiskel müüril tundis ta sedasama, mida Pistorius ja mina tundsime tule ees.
Meie järgmisel kokkusaamisel jagas organist mulle selgitusi.
„Me kisume oma isiksuse piirid alati liiga kitsaks kokku! Me arvestame oma isiksuse juurde kuuluvaks alati vaid seda, mida me eristame individuaalsena, tajume erinevana. Me seisame aga koos maailma „täiskomplektist”, igaüks meist, ja nii nagu meie keha kannab endas meie arengu sugupuud alates kalast ja veel palju kaugemaltki, nii on meie hinges olemas kõik see, mis eales on inimhingedes peitunud. Kõik jumalad ja kuradid, kes eales on olemas olnud, olgu siis vanade kreeklaste või hiinlaste või suulukahvrite omad, kõik on nad meis peidus, on olemas võimaluste, soovide, väljapääsuteedena. Kui kogu inimkond välja sureks ja järele jääks üksainus pisutki andekas laps, kes pole saanud mingit õpetust, siis taastaks see laps peagi kõik asjad nende endisel kujul, ta suudaks uuesti luua kõik: jumalad, deemonid, paradiisid, käsud ja keelud, vanad ja uued testamendid.”
„Hästi, olgu,” möönsin ma, „kuid milles on siis veel iga üksiku inimese väärtus? Miks me veel üldse pingutame, kui kõik on meis ometi juba valmiskujul olemas?”
„Stopp!” hüüdis Pistorius ägedalt. „Selles on suur vahe, kas kannate maailma lihtsalt endas või olete sellest ka teadlik! Hullumeelne võib tuua kuuldavale mõtteid, mis meenutavad Platonit, ja väike vaga koolipoiss mõnest hernhuutlaste õppeasutusest mõtiskleb loominguliselt sügavate mütoloogiliste seoste üle nagu gnostik või zoroastrist. Kuid ta ei tea sellest midagi! Ta on puu või kivi, paremal juhul loom, kuni ta seda ei tea. Siis aga, kui hakkab koitma äratundmise esimene säde, siis saab temast inimene. Te ei pea ju ometi kõiki kahejalgseid, kes väljas tänaval liiguvad, inimesteks lihtsalt sellepärast, et nad kõnnivad kahel jalal ja kannavad oma poegi üheksa kuud? Te näete ometi, kui paljud neist on kalad või lambad, ussid või kaanid, kui paljud on sipelgad, kui paljud on mesilased! Nojah, igaühes neist on varjus võimalused saada inimeseks, kuid need võimalused on tema pärast alles siis, kui ta saab aimu nende olemasolust, kui ta osalt koguni õpib neid endale teadvustama.”
Umbes sedalaadi olid meie vestlused. Harva pakkusid nad mulle midagi päris uut, midagi täiesti üllatavat. Need kõik aga, ka kõige banaalsem neist, tabasid kerge järjekindla haamrilöögina ühte ja sama kohta minus, kõik need aitasid mul kujuneda, kõik aitasid mul vabaneda kestadest, purustada mul munakoori, ja iga vestluse järel tõstsin ma pea pisut kõrgemale, pisut vabamana, kuni mu kollane lind oma kauni röövlinnupea purustatud maailmakoorest välja pistis.
Sageli jutustasime teineteisele ka oma unenägusid. Pistorius mõistis neid seletada. Mulle meenub imeline näide. Ma olin näinud und, milles ma suutsin lennata, kuid nõnda, et mind otsekui paisati suure hooga läbi õhu, mida ma ei suutnud valitseda. Lennutunne oli meeltülendav, läks aga peagi üle hirmuks, kui ma nägin, et mind kisti vastu mu oma tahtmist ohtlikesse kõrgustesse. Siis tegin ma päästva avastuse, et hinge kinni hoides ja välja hingates oli mul võimalik oma tõusmist ning langemist reguleerida.
Selle kohta ütles Pistorius: „Hoog, mis teid lendu tõstab, on meie inimkonna suur pärand, mis on igaühel meist. See on kõigi jõudude juurtega seotuse tunne, kuid sellest hakkab peagi kõhe! See on neetult ohtlik! Seepärast enamik inimesi nii meelsasti lendamisest loobubki ning eelistab seadusega lubatud ettekirjutuste kohaselt kõnniteel jalutamist. Teie aga mitte. Te lendate edasi, nagu tublile noormehele kohane. Ja näe, siis avastate, et kummalisel kombel saate vähehaaval olukorra peremeheks, et suurele üldisele jõule, mis teid edasi rebib, lisandub väike isiklik jõud, üks organ, tüür! See on oivaline. Ilma selleta tuhisetaks tahtetult läbi õhu, nii juhtub näiteks hullumeelsetega. Neile on antud aimata enamat kui inimestele kõnniteel, kuid neil ei ole võtit ega tüüri ning nad langevad mühinal põhjatusse. Teie aga, Sinclair, teie saate hakkama! Ja kuidas, palun. Seda te veel üldse ei teagi? Te teete seda uue organi, hingamise regulaatoriga. Ja nüüd saate näha, kui vähe „isiklik” teie hing oma sügavuses on. Ta nimelt ei leiuta seda regulaatorit! See ei ole midagi uut! See on laen, see on eksisteerinud aastatuhandeid. See on kalade tasakaaluorgan, ujupõis. Ja tõepoolest leidubki veel tänapäevalgi paar veidrat ja alalhoidlikku kalaliiki, kellel ujupõis on samal ajal midagi kopsulaadset ning teatud tingimustes on tõepoolest võimalik seda hingamiseks kasutada. Seega täpipealt nagu see kops, mida te oma unenäos lennupõiena kasutasite!”
Ta tõi mulle koguni ühe zooloogiaraamatu ning näitas nende ürgaegsete kalade nimetusi ning neid kujutavaid jooniseid. Ja ma tajusin omalaadse värinaga, et minus on püsinud elavana üks funktsioon varasematest arenguepohhidest.

Püsiviide Lisa kommentaar

Eugen Ruge

12. apr. 2016 at 9:46 e.l. (Nädala autor 2016) (, , )

EugenRugeEugen Ruge (s 1954) on Saksa kirjanik, režissöör ja tõlkija, kes alustas prosaistina alles 50ndates eluaastates ning saavutas küpse autorina kiirelt tunnustuse. Lisaks proosale on Ruge avaldanud näidendeid ja reisikirju.

Eugen Ruge on tänavuse kirjandusfestivali Prima Vista külaline.
3. mail kell 17.00 toimub TÜ Raamatukogu konverentsisaalis kohtumine saksa kirjaniku Eugen Rugega ja tema romaani “Cabo de Gata” (Loomingu Raamatukogu, tlk Tiiu Relve) esitlus. Külalisega vestleb TÜ õppejõud Silke Pasewalck.
Vestlus on saksa keeles sünkroontõlkega eesti keelde.
Tallinnas esineb Eugen Ruge 5. mail kell 17.00 Eesti Rahvusraamatukogus.

Autor sündis Soswa asulas Uuralis, kus tema isa oli pärast Siberi sunnitöölaagris möödunud aastaid asumisel. Eugen Ruge oli 2-aastane, kui perekond (Ruge ema oli venelanna) sai elama asuda Ida-Saksamaale. Ta õppis Berliini Humboldti Ülikoolis matemaatikat ja töötas esialgu õpitud erialal, seejärel alustas kirjanduslikku tegevust. 1988 läks Ruge Ida-Berliinist läände, praegu elab ta Berliinis ja Rügeni saarel.

Ruge esikteos „Kahaneva valguse aegu“ (2011) tõi talle kohe maineka Saksa Raamatuauhinna, mis antakse aasta parimale saksakeelsele romaanile. Tegu on põneva struktuuriga perekonnaromaaniga, mis avab mõneti üllatavalt nii ühe perekonna saatuse kui ka 50 aastat Saksa Demokraatliku Vabariigi ajalugu. Ajaliselt hõlmab romaan aastaid 1952–2001 ning viib lugeja lisaks Ida-Saksamaale ka Mehhikosse ja Siberisse. Kriitikud on romaani isegi SDV Buddenbrookideks nimetanud. Katkend romaanist ilmub ajakirja Akadeemia mainumbris.

Autori teine, hiljuti eesti keeles ilmunud romaan „Cabo de Gata“ (2013) on autobiograafilise värvinguga jutustus nimetu kirjaniku pagemisest talvisesse Andaluusia kalurikülla (mille nimi andis raamatule pealkirja), et alustada seal romaani kirjutamist. Loodetud paradiis on jaanuaris külm ja ebasõbralik, kirjaniku ainukeseks sõbraks saab punasekirju kass ning romaani kirjutamine ebaõnnestub täielikult. Ometi on kirjaniku 15 aastat hiljem kirja pandud tagasivaade kalurikülas veedetud 123 päevale nauditav lugemine, sest ebaõnnestumise lugu on kirja pandud mänguliselt, kergelt ja elegantselt. Ruge on virtuoosne ja täpne jutustaja, kes valdab keelelisi peensusi ja võlub lugejat oma siirusega.

2015. a ilmunud reisikirjade kogumikku „Lähenemine. Tähelepanekuid 14 riigist“ („Annäherung. Notizen aus 14 Ländern“) on autor koondanud romaaniga „Kahaneva valguse aegu“ seotud ülestähendused. Ruge näidendikogumik „Näidendid 1986–2008“ ilmus samuti möödunud aastal.

Eesti keeles on ilmunud ka autori ajaloolasest isa Wolfgang Ruge mälestusteraamat „Tõotatud maa. Stalinistlikus Nõukogude Liidus elatud aastad“ koos Eugen Ruge järelsõnaga.

Linda Jahilo

Katkend: Cabo de Cata, Loomingu Raamatukogu 9-10, 2016, tlk Tiiu Relve, lk 20-25.

Jõulusid ma enam ei mäleta, küll aga vana-aastaõhtut.
See oli minu viimane öö Berliinis, ja tegelikult olin kavatsenud ühe sõbra peole minna, täpsemalt kunagise sõbra peole, sest sellest ajast, kui too oli eraettevõtjaks hakanud (siiani pole mul selge, mis alal; ainus, millest ma seoses tema eraettevõtlusega olin kuulnud, oli pidev valmistumine mingiteks presentatsioonideks ja seetõttu polnud tal kunagi aega), oli meie kontakt järjest enam soiku jäänud. Nüüd kutsus ta, ühes mingite teiste eraettevõtjatega suurele peole mingis tühjas tööstusruumis, kolmsada inimest, kes olid mulle kindla peale peaaegu kõik võõrad – täpselt seda laadi üritusele, mida ma tavaliselt väldin. Seekord olin siiski otsustanud minna, kaduda teiste hulka, luua endale inimeste hulgas olemise petlik tunne. Aga siis helistas Karolin ja küsis, kas ma tahaksin Sarah`it näha. Laps igatsevat minu järele.
Mäletan seda telefonikõnet veel üsna hästi. See oli nagu alati fragmentaarne, ähvardas katkeda. Karolin ei palunud, vaid küsis ja iga kõhklus oleks põhjustanud küsimuse tagasivõtmise ja jätnud mulle ebameeldivad tunded. Ebameeldivate tunnete tekitamises oli Karolin tugev. Ta ei öelnud kunagi otse välja, aga kui ma mõtlen sõnumile, mis tema kartliku hoiaku taga seekord peitus, siis oli see: lõpuks pole ta sinu tütar, näis ta mulle öelda tahtvat, ja kui sa nüüd meiega enam tegemist teha ei taha, siis on sul selleks täielik õigus – ja juba ma kahtlustasin ennast selles, et ma pole lapses kunagi muidagi muud näinud kui viimast silda tema, Karolini juurde; ma olin asjaolu, et Karolin polnud ikka veel otsustanud tütart isaduse küsimuses valgustada, salamisi tervitanud, kuna uskusin sellest eelkõige järeldada võivat, et võib-olla oli meie suhtel siiski veel mingi šanss – sellal kui laps, nagu nüüd selgus, minu järele igatses.
Aga juba sel momendil, kui Karolin mulle ukse avas, käterätt ümber pea, seljas kiirelt üle visatud hommikumantel, mille alt piilusid mustad sukad – juba sel momendil oli mulle selge, et tegelikult oli ta tahtnud lapsest vana-aastaõhtuks vabaks saada, kuna tal oli kavatsus mingile tüübile kaela langeda, nagu ta oli kunagi mulle kaela langenud, kangelaslikult, aga ka kuidagi asotsiaalselt, raske seletada, võib-olla ka piinlik tunnistada, mis mind kunagi oli Karolini poole tõmmanud: natuke liiga kärts huulepulk magamata näos; tema vaevatud jalad jõhkralt kõrgetes kingades; tema peaaegu ennastsalgamisega piirnev otsustavus.
Sarah seisis esikus, üllatavalt pikk, nagu mulle tundus, pärast seda kui ma polnud teda nädalaid näinud. Ta oli vaikne, kartlik, peaaegu ei julgenudki mulle otsa vaadata, ja mul hakkas paha, kui alla tema juurde kummardusin ja talle paar sõbralikku sõna laususin. Mul oli paha Karolini lähedusest, korteri lõhnast, vana sohva nägemisest, millel ta oli mu – just nimelt meie esimesel õhtul! – oma värskelt värvitud huultega seemnepurskeni viinud. Vaatasin, kuidas Karolin kergelt vastupuiklevale lapsele keelitades jope selga tõmbas, talle täispakitud ranitsa selga pani, nägin, kui ta kummardus, tema rasedusest ja imetamisest kergelt lõtvunud väikesi torbikrindu, mis mulle sel momendil lõpmata ihaldusväärsed tundusid – kuni ta, nagu minu mõtteid lugedes, oma hommikumantli hõlmad koomale tõmbas.
Läksime Sarah`ga Nordsee keti äsja avatud restorani ja tellisime fish and chips`i (Sarah ennekõike chips`ide pärast, mina tohtisin süüa suurema osa kalast). Siis vaatasime kinos filmi, mingit joonisfilmi, millest ma midagi ei taibanud, kuna mõtlesin kogu aeg, kuidas Karolin seda õhtut veedab. Kujutasin ette, kuidas ta kõike, mida meie tookord olime teinud, täna kellegi teisega tegi, mingisuguse, nagu ma tahtmatult oletasin, rikka jorsiga, mõne Düsseldorfi advokaadiga või Müncheni disaineriga; kujutlesin, kuidas ta mehe, pärast seda kui nad juba terve õhtu ennast tantsu ajal teineteise vastu olid hõõrunud ja vastastikku tobedusi kõrva olid sosistanud, enda juurde koju kutsub, kuidas ta tema jaoks keset ööd steigi pannile viskab, kuidas ta, jalad üles tõstetud ja reied kokku surutud, mehe vastas istub ja teda imetleb.
Kartes, et Sarah võiks minu tühjas korteris igavust tunda, olin muretsenud kõik vajaminevad produktid, et temaga koos küpseõunu ja vaniljekastet valmistada, aga siis sattus laps täielikku vaimustusse sellest, et tohtis oma kooliranitsas kaasavõetud pliiatsitega seinale joonistada, ja mina olin oma küpseõuntega köögis üksinda, purustasin vana peitliga pähkleid, eemaldasin õunasüdamikke, ja Sarah segas lõpuks ainult viimases allesjäänud potis vaniljekastet, kusjuures ma tõdesin jahmunult, et tüdruk teadis, kuidas see käib, koguni ilma juhendit vaatamata, ja eriti nüüd, kui ma teda vaniljekastme valmistamise juures jälgisin, sain aru, et ta hakkas naiseks sirguma – ja et ma kaotaksin mitte ainult Karolini, vaid ka Sarah`. Varsti saaks ta teada, et mina ei ole tema isa. Peagi hakkaks Karolin jälle püsisuhtes elama, võib-olla abielluks (varemalt, kui ta oli veel lootuse minule pannud, oli ta ühtelugu abielluda tahtnud), koliks ta Düsseldorfi või Münchenisse või, kurat teab, Ameerikasse, nii umbes liikusid minu mõtted ja ma kujutlesin, et millalgi kohtan tänaval tumedapäist pikakasvulist iludust, kes mind, liiga vana meest, vargsi piidleb, ja alles siis, kui ta on möödunud, taipaksin, miks see noor naine mind vaadanud oli… Aga ennäe, siin veab mu mälu mind alt. Sest pilt tumedapäisest iludusest, keda ma arvan mäletavat, sarnaneb täpipealt praeguse Sarah`ga ja lõpuks ei võinud ma tollal küll ette teada, kuidas Sarah kunagi välja nägema hakkab.
Hiljem kõhutasime põrandal, mõlemad lapseks tagasi saanud, ja lavastasime sokkide ja kingade, värvipliiatsite ja taskurättide ja muude käepäraste asjade abil mingit hetkel väljamõeldud muinasjuttu, absurdset ja täis dramaturgiliselt põhjendamatuid pöördeid. Ma ei mäleta enam, millest jutt oli (kuidagi oli tegemist Hiina ooperiga, aga ka prügiveo ja kogemata vanarauaks lõhutud olendiga, keda me nimetasime Kolme-Grammi-Kägruks), aga mul on veel meeles, et ma sattusin tõelisse kulgemisse, flow`sse: sel hetkel näis äkki kõik pedantne ja pealesunnitu minult maha langevat, kõik see ligipääsmatu ja mõistuspärane, millesse ma suhtusin kui isa pärandisse ja mis mitte ainult mind elus – olin selles päris kindel – , vaid ka kirjutamisel takistas.
Kesköö paiku läksime katusele, et vaadata ilutulestikku, millega Berliin uut aastat tervitas. Mäletan, et katusel seisvate inimeste hulgas olid ka need kaks lesbit, kes mulle kaugelt head uut aastat (rõhuga aa-l) hõikasid. Mäletan üksikuid raskeid räitsakaid, mida katuste kohal pimeduses näha ei olnud, aga mida tundsid alles siis, kui need nägu puudutasid. Mäletan Sarah`niiskelt läikivaid põski, õnneilmet tema näos. Ja ma mäletan eneseusalduse puudutust, see haaras mind, too peaaegu ununenud, nooruslik eneseusaldus, mis mind kunagi – kui palju aega tagasi? – oli läbi elu kandnud nagu hea ingel.
Järgmisel päeval läksin Barcelona rongi peale.

6

Täpsemalt öeldes läksin ma Baseli rongi peale, et sealt siis öise rongiga Barcelonasse sõita. Nagu raudteeinfost selgus, oli see kõige lühem ja odavam ühendus lõunasse suundumiseks, ja sinna ma ju minna tahtsin.
Enne Ostbahnhofist väljasõitu olin jaama raamatupoest ostnud väikese hispaania-saksa sõnaraamatu ja allahinnatud, pisut vananenud reisijuhi, mistõttu oleksin peaaegu rongist maha jäänud. See oli üks nendest toona uutest ülikiirrongidest. See hakkas sõitma, ilma et oleks nõksatanud, ja kui ma praegusel ajal esimeses klassis sõites pidevalt (täielikult süütutele) vagunisaatjatele teatud kiiruse juures tekkiva mürina ja vilina üle kaeban, siis pean tunnistama, et see rong tundus mulle tollal käratu – igatahes mäletan ainult aeglast sõitu läbi Berliini, mis väljas, hermeetiliselt suletud akende taga, juba kättesaamatuna mööda libises, ja kuigi ma nägin rööbastee kõrval üksnes tüüpilisi jäätmaid, elektriposte, aiakesi, laudputkasid, meenud mulle, et kõike seda nähes nööris miski mu kurku.
Baselist tean veel seda, et seisin hilisõhtul perroonil ja kuulasin (kui ma ei eksi) kolmekeelset teadustust: raudteejaama taevast kajas vastu vilunud naishääl, nii kauge, nii krabisev nagu vanaaegsest raadiovastuvõtjast.
Teadustusest ei saanud ma küll peaaegu mitte midagi aru, aga samas on mul veel meeles kaks esimest hispaaniakeelset sõna, mida ma kuulsin elus inimese, nimelt öise rongi vagunisaatja suust, kes seletas mulle, kuidas töötab elektriliselt reguleeritav iste. Bajo – ütles ta, kui tooli nupulevajutusega allapoole liigutas, ja alto, kui ta sellel uuesti üles kerkida lasi. Puhusin oma kaelapadja täis ja vajutasin bajo`le.
Järgmine pilt oli pärit juba hommikust. Rong rappub pidurdades läbi ilmetute eeslinnade. Armetud roosad uusehitised meenutavad Rumeeniat või Venemaad. Lootusrikkalt registreerin, et ka jaanuaris seisavad siin palkonitel potililled.
Siis näen end minemas mööda pikka palmialleed, arvan peaaegu tundvat õlul seljakotti, millesse on pakitud kogu minu allesjäänud elu, mu jalad mäletavad selle seljakoti kaalu; käisin aeglaselt ja ühtlaste sammudega – ja kui ma natukene selles pildis viibin, meenub mulle koguni, kuidas ma koorma all kummargil käies püüdsin kaabut, mis röövis mult vaate, kuklasse lükata; see osutus raskeks, sest kaabuserv põrkas vastu minu taga kõrguvat seljakotti.
Läksin kuni Plaza de Colonini, ümmarguse väljakuni, kus samba otsas seisev Kolumbus suure žestiga üle mere osutab (kuigi vales suunas, nagu mulle silma torkas, nimelt lõunasse), ja keerasin siis paremale, Ramblale, et otsida järgmisel või ülejärgmisel põiktänaval väikest hotelli, mida ma Ostbahnhofist ostetud Hispaania reisijuht soovitas kui odavat. Hotelli nimi oli minu meelest „Maritim”, see paiknes majandusliku tõusu aegse toretseva hoone kolmandal või neljandal korrusel. Samamoodi toretseva ukse taga sattusid omamoodi vastuvõtulauda, õigemini ainult leti äärde, mille taga üks keskealine paksuvõitu mees paistis näguripäevi nägevat. Tema nägu oli värvitu nagu taimekasvud, millel puudub päikesevalgus, tema liigutused olid nagu maol ja tema hispaania keel kõlas minu kõrvus nagu kraanikausist alla voolav nõudepesuvesi. Ta näitas mulle kitsast pimedat tuba, mis lähemal vaatlusel osutus kunagise suurejoonelise ruumi osaks, mis oli laudseinaga eraldatud. Toalaes oli näha hoolimatult läbi lõigatud krohviliistu. Tuba maksis 1500 peseetat, seega umbes 18 marka, ja mäletan, et hakkasin kohe arvutama, kui kauaks mu raha jätkuks, kui ma siia jääksin.
Pärast seda, kui olin pakid maha pannud, astusin jälle välja Ramblale. See pidi olema hommikul kella kümne paiku. Päike soojendas juba, taevas oli sinine. Tundusin endale ilma seljakotita imeliselt kergena. Olin reisijuhist lugenud, et ilus sõna Rambla tähendas algselt kuivanud jõesängi, ja mul on veel meeles, et see väike etümoloogiline väljend andis mulle selles nähtavasti kunagise jõesängi ümber kasvanud linnas sedamaid orientatsiooni, südalinna topograafiast arusaamise tunde.
Nagu igas võõras linnas, hakkasin kohe linnapildist erilist, teistest erinevat, Barcelonale tüüpilist otsima. Mäletan arvukaid ajalehekioskeid, mis minu möödudes end üksteise järel lahti voltisid nagu hiigelsuured nukkunud liblikad. Mäletan lillemüüjaid, kes oma kaupa kõnniteedele laiali laotama hakkasid, talunaisi, kes eluskanadega puure ülestikku ladusid. Mäletan pimedat loteriipiletimüüjat, kes keset seda kirevust telefoniputka suuruses majakeses istus ja mõlema käe pöidla ja nimetissõrmega ühe kliendi rahatähte kompas.

Püsiviide Lisa kommentaar

David Wagner

20. apr. 2015 at 5:13 p.l. (Nädala autor 2015) (, , )

David_WagnerSaksa moodsa kirjanduse meister David Wagner esineb kirjandusfestivali Prima Vista eelõhtul, 5. mail kell 17.30 Tartu Ülikooli Raamatukogu konverentsisaalis ja 7. mail kell 17.30 Eesti Rahvusraamatukogu väikeses konverentsisaalis.

David Wagner on sündinud 1971 Andernachis Reinimaal. Ta on õppinud kirjandusteadust ja kunstiajalugu nii Bonnis, Berliinis kui ka Pariisis ning elab vabakutselise kirjanikuna Berliinis.

Wagner sai tuntuks oma esikteosega, 2000. aastal ilmavalgust näinud romaaniga „Minu öösinised püksid“ („Meine nachtblaue Hose“). 2009. aastal ilmus Wagneri supermarketi-romaan “Neli õuna” (“Vier Äpfel”), mille järel kriitikud kiitsid autorit kui argielu mütoloogi ja tervapilgulist vaatlejat. Wagneri esseekogumikud “Mis värvi on Berliin” (“Welche Farbe hat Berlin”, 2011) ja “Müüripark” (“Mauer Park”, 2013) on moodsa Berliini teejuhid edasijõudnutele.

2014. aasta lõpus ilmus Wagneri värskeim raamat “Siinpool ja sealpool. Kaks saksa lapsepõlve” (“Drüben und drüben”), mis on kirjutatud kahasse põlvkonnakaaslase Jochen Schmidtiga. Wagner kirjeldab oma lapsepõlve Lääne-Saksamaa linnakeses ja Schmidt Ida-Berliinis. Lapsepõlvekirjeldused (magamistoast koolivaheaja reisideni) lõpevad aastaga 1989, mil langes Berliini müür.

David Wagneri enim tõlgitud ja tähelepanu pälvinud raamatu “Elu” (“Leben”, 2013) andis 2014. aastal välja kirjastus Hea Lugu Piret Pääsukese tõlkes. Raamat võitis ilmumise järel Leipzigi raamatumessi auhinna ning 2014. aastal kuulutati “Elu” Pekingi raamatumessil aasta parimaks tõlketeoseks. See on elutark ja liigutav lugu 30. aastates mehe elu ja surma piiril balansseerimisest, armastusest ja surmast, elutahtest ja tänapäeva meditsiini võimalustest.

Raamatu motoga “”Kõik oli täpselt nii ja ka hoopis teisiti” annab autor lugejale mõista, et tegu on mõneti autobiograafilise teosega, aga võrdusmärki autori ja peategelase vahele panna ei saa. Peategelane on põdenud poisieast alates autoimmuunhepatiiti, pärast 30. eluaastat on haigus arenenud nii kaugele, et tema elu võib päästa ainult maksa siirdamine.

Wagner kirjutab sellest, milliseid küsimusi esitab endale inimene, kelle elu saab päästa ainult teise inimese surm. Teema on raske, kuid raamatut on kerge lugeda, sealt ei puudu isegi huumor. Elu haigusega kirjeldatakse täpselt, kuid distantseeritult ja isegi irooniliselt.

Kriitikud tõstavad esile Wagneri keelelist virtuoossust, lihtsat ja köitvat stiili ning kiidavad tema meisterlikke kirjeldusi ja mõjusaid detaile. Wagneri mõjutajana nähakse suurmeister Marcel Prousti. Wagneri teoste lugemise teevad nauditavaks kerge huumor ja kummaline melanhoolia.

Katkend: Elu, OÜ Hea Elu 2013, tlk Piret Pääsukese, lk 86-94.
Transa lükkab mind taas mööda koridore, marliribaga kokku seotud kapi- ja seifivõti on mul padja all. Ma võiksin need endale just nagu sõbrapaela ümber randme siduda või siis kanda neid kaasas nii nagu Iraani lapssõdurid, need, kes pidid minema Iraani-Iraagi sõtta, odavad, plekist lõigatud võtmed ketiga kaelas rippumas. Nad pidid uskuma, et need võtmed avavad paradiisiväravad. Mulle meenub see nüüd, ema jutustas seda mulle siis, kui käis esimene lahesõda. Küllap tahtis ta nõnda mõista anda, kui hea on minu elu. Kümne- või üheteistaastasena ma sellest igatahes aru ei saanud.

84

Pean minema magnetresonantstomograafi. Taas kord tahetakse vaadata maksa, koihammustusnekroosi ja varju kudedes, mitte veel väga suurt punkti, mille kohta B mulle ühel päeval ütles, et viimases korrapäraselt teostatud ultraheliuuringus olevat maksakoes mingi anomaalia leitud. See võib olla hepatotsellulaarne kartsinoom, sõnas ta, päris kindlalt ei saavat seda kahjuks väita – nõnda tsirroosist kahjustatud maksa puhul, nagu minul on. Nüüd siis veel ka maksavähk? Ma ei tahtnud seda uskuda.
Nüüd leban raamil, mis liigub rööbastel, ja sõidan ümarasse avausse, sõidan justkui puusärk krematooriumi põletusahju, sõidan šahti, toru sisse. Kiirgust tunda ei ole – see polevat ohtlik, ütleb rõõmsameelne punakasblond arst, tegu olevat vaid pulseeriva elektriväljaga, mis sunnib keha veemolekulidel oma poolusi üha uuesti paika panema, see minimaalne liikumine annab siis infot, mida saab muundada piltideks. Ahah.
Ma laman ahjus ja küpsen, varsti olengi valmis. Täitsa mõistetav, et on patsiente, kellele selline kitsikus ei meeldi ja kelles see klaustrofoobiat tekitab, nende jaoks on olemas väike punane hädanupp. Mu käeveeni voolab kontrastaine ja ma küsin endalt, kas arst saab tomograafiga ka minu mõtteid lugeda, võib-olla näeb ta oma ekraanilt, mis mu tähelepanu köidab, mis mind liigutab, mida ma mõtlen, mida ma tunnen. Kas ta teab nüüd, kui suurepäraseks, kui erutavaks, kui oivaliseks ma teda pean? Kui väga meeldivad mulle tema rõõmsameelsus, hele nahk, juuksed ja tedretähnid? Äkki ta võiks mulle, kaalutlen ma siis, omistada paar originaalset mõtet ja teistsuguse mineviku? Uue operatsioonisüsteemi, uue teadvuse? Või teeb ta parasjagu minust koopiat ja salvestab selle, et siis kõike seda, millest ma koosnen, kõiki neid hajevil mälestusi ja kummalisi tundeid hiljem analüüsida? Hinnata, kas üleüldse tasub minu elu pikendada?

85

Kusjuures see on juba ometi otsustatud, mind on juba evalveeritud. Siinsamas kliinikus selgitati välja, kas see keha, milles ma olen, suudab transplantatsiooni üle elada. Rohkem kui kahe nädala jooksul valgustati mind igast kandist läbi, vaadati sisse igast mu kehaavausest, mind endoskopeeriti, sonografeeriti, kompuutertomografeeriti, magnetresonantstomografeeriti. On olemas röntgenpildid värativeenist ja maksaveenidest, mis tehti selleks, et siirdamispäeval, sellel X-päeval, mil kirurgid avavad kõhuseina, teaksid nad, kus ja kuidas tuleb lõigata. Luutihedust mõõdeti, toimus hambaarstide konsiilium, kõrva-nina-kurgu ja psühhosomaatiline konsiilium. See oli ilmselt kulukas, näidata mind siin kliinikus igale spetsialistile ette, ma rändasin ühest osakonnast teise, kõikidele viisin oma keha näha.
Mulle meenub uroloog, kes uuris mu eesnääret, digitaal-rektaalselt, mis kenad sõnad persesse topitud sõrmede kohta. Uroloogilisest seisukohast ei ole midagi transplantatsiooni vastu, ütles ta, peale selle sain teada, et mul olevat munandid kui pildiraamatus. Vägev.
Mulle meenub kardioloog, nooremapoolne teadustööga tegelev arst, kes leidis südame ultraheliuuringus ühe vea, väikese ebaregulaarsuse mu südamelöökides, misjärel kirjutas mulle välja südamehaige kaardi, mida pidin sestpeale kaasas kandma. Siiski pehmendas ta diagnoosi sõnadega, et minu juures nägevat ta peaaegu kõike, paljude patsientide puhul peab ultraheli kõigepealt läbi paarikümnesentimeetrise rasva tungima, ilma kaitsva rasvakihita on nimelt võimalik rohkem näha ja peaaegu alati midagi leida.
Mulle meenub psühholoog, kellele tunnistasin, et ma ei tea alati, miks ma peaksin üldse ennast opereerida laskma, võib-olla, ütlesin talle, on juba nii ette nähtud, et minu elu ei kesta kaua, et ma saan nimelt vaid lühemaks ajaks jääda. Loomulikult tahan oma tütre jaoks edaspidigi olemas olla, igatahes enamasti, lisasin ma, kuid sageli tundub mulle, et see on vaid trikk, lapsetrikk, millega püüan end veenda jääma. Mäletan veel, et hakkasin tol hetkel nutma, selles väikeses arstikabinetis, ka tema akna taga seisis kastanipuu. Ta kirjutas mulle välja antidepressandi, ühe selektiivse serotoniini-blokeerija, ravimi, mida ma vahel võtsin ja siis jälle mitte, kuna kujutasin endale ette, et vajan depressiooni.
Ja mulle meenub kohtumine anestesioloogiga, kes seletas mulle, mis juhtub X-päeval. Ma kuulasin teda korralikult, vaatasin sellal, kui ta rääkis, rebitavate lehtedega kirjanduslikku kalendrit ta kirjutuslaual, selle päeva lehel oli pilt Peter Handkest. Kui teile helistatakse, siis ei tohi te enam midagi süüa, haigla auto või – sõltuvalt sellest, kus te parasjagu viibite – helikopter tuleb teile järele ja viib teid kliinikusse, osakonda 21i, kui kõik kulgeb komplikatsioonideta, siis kestab operatsioon tõenäoliselt kuus või seitse tundi, võib-olla ka kauem.

86

Võib-olla ka kauem. Kes teab. Ma silmitsesin hädanuppu, aga miks ma peaksin seda vajutama? Ma meenutan ju üksnes seda rohkem kui kaks nädalat kestnud eksamit, mille ma lõpuks sooritasin, ilma et oleksin selleks õppinud, selleks midagi teinud – ma sain lihtsalt läbi. Siis tõmbab rõõmsameelne, punakasblond arst mu torust välja ja ütleb: „Läbi.”

87

Ühe allkirja pidin veel saama. Kirurg-demiurg, transplantatsioonikliiniku boss tahtis minuga kohtuda ja vestelda, mind üle vaadata ja hinnata, enne kui omalt poolt alla kirjutan. Ta seisis mu vastas, välimuselt terve, päevitunud, mingil määral sportlikult mõjuv, kuuekümnele lähenev mees, silmitses mind ja ütles: „Teist ei jää üldse muljet kui inimesest, kellele peaksin uue maksa siirdama, te näete selleks liiga terve välja.” Nõnda sõnastas ta täpselt selle, mida ise ka mõtlesin. Kas ma ei tundnud ennast mitte liiga hästi? Kas ma ei võiks mitte niimoodi edasi elada? Siis aga vaatas ta minu haiguslugu, nägi näitusid, muutis oma arvamust ja jättis hüvasti, tal polevat palju aega.
Õige varsti peale seda, mälestusväärsel pärastlõunal, istusin ma üksi kuskil poolhämaras akendeta ruumis transplantatsioonikliiniku büroo kõrval. Minu ees laual oli kuhi pabereid, leping kolmes eksemplaris, kõik leheküljed tihedalt teksti täis. Istusin seal ja pidin allkirja andma. Pidin sellega kinnitama nõusolekut, et ühel päeval, võimalikult ruttu, võib-olla viie nädala, võib-olla kuue kuu, võib-olla kahe nädala pärast – võib-olla üldsegi mitte, kuna olen enne ära surnud – lõigatakse üks elund välja ja pannakse teine, uus asemele; aga mida tähendab „uus”, uued elundid on alati kasutatud elundid, surnute elundid, mõtlesin ma ja püüdsin lugeda lepingu teksti, see aga ei õnnestunud, ma nägin vaid tähti ja sõnu, kuid ei saanud pihta, kuidas need kokku kuulusid või mida pidid tähendama. Ma libistasin pilgu üle teksti, märkasin, et teen ainult näo, justkui loeksin, hoidsin aga sulepead käes.
Olin teadlik selle olukorra absurdsusest: millal, mõtlesin ma, saab üks inimene allkirja andes otsustada võimaliku edasielamise üle? Paaril korral on tulnud mul allkirjastada üüri- ja ostulepinguid, olen juba korduvalt notari juures käinud, nüüd aga, mõtlesin ma, on tegemist millegi enamaga. Oma allkirjaga võiksin ehk osta endale eluaastaid, teadmata, kas ja kui palju ning millises vääringus ja millal pean sellise pikendamise eest maksma. Ja taas valdas mind see hirm: juhul kui operatsioon õnnestub, võiksin ma saada terveks, mitte olla enam piisavalt haige, mitte enam olla see, kes ma olin. Tundsin, et käsi on niiske, peaaegu märg, kas ma higistasin nii tugevasti? Ei, mu käsi oli sinine, tinti täis. Sulepea, mida olin aastaid kaasas kandnud, sulepea, milleta ma iial kodunt ei lahkunud, oli tinti välja ajanud, just nimelt sel pärastlõunal. Kas ta ei tahtnud allkirja anda?

88

Hommik, lõuna, õhtu, öö. Päevane õde, öine õde, visiit, valvearst. Hommikusöök, lõunasöök, õhtusöök, laupäeviti ühepajatoit, pühapäeviti visiiti ei toimu. Rohkem pole mul ajaga midagi teha, siin valitseb üheaegsus. Siin on lava, kus nad tantsivad: lõuna-aafriklanna, Julia, kes ei saanud heroiinist lahti, Katja, kellega ma kraana otsast alla hüppasin, meditsiinitudeng loengust. Mis etendus see on? Ballett?
Kõik, mis oli, sellel tantsuplatsil, miski ei asetse enam minu ees või taga, kõik tantsivad siin läbisegi, siin lauldakse mulle, vägev ooper, siin laulan mina, kõik on käeulatuses ja ometigi tabamatu.

89

Ma olen taas ootelehel, kogun ooteaega. Iga päevaga suureneb tõenäosus surra, iga päevaga on päev surmale lähemal. Kuid iga päevaga, see on selle ootelehe iroonia, suureneb ka võimalus ellu jääda – ainult et keegi teine peab enne surema. Ja ma tean juba: kui sina ei sure, siis suren mina.

90

Aga ma ei mõtle sellele sugugi iga päev. Ma ei mõtle sellel, et X-päev võib suvalisel ajal saabuda. Õhtuti, kui heidan voodisse, ja hommikuti, kui ärkan, ei mõtle ma alati sellele, mul pole üldse mingit tahtmist kogu aeg sellele mõelda, ent ma tean, et ühel päeval või ööl telefon võib-olla heliseb. Kas ma tahan, et sa sureksid? Ei, ma ei taha, et sa, kus iganes sa parajasti ka oled, auto alla jääksid. Või läbi akna vastu puud lendaksid. Ma ei taha, et su peas lõhkeks veresoon, ma ei taha, et sa ükskõik mil moel elu kaotaksid. Tegelikult mitte. Sellest hoolimata rebin ajalehest surmakuulutusi välja, kogun neid, pistan need, ühe mapi vahele. Mapi peale on kirjutatud „Kui lapsed magasid”.

Linke
http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/5b77df92-6b23-4eae-9a3b-17d3df3ac8b9
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2014/11/10/david-wagner-elu/
http://www.sueddeutsche.de/kultur/leben-von-david-wagner-ein-fremdes-flirren-1.1624702

Püsiviide Lisa kommentaar

Klaus-Peter Wolf

24. apr. 2014 at 2:39 p.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Klaus-Peter Wolf on tänavu kirjandusfestivali Prima Vista külaline.

Tema kohtumine lugejatega toimub 9. mail kell 16.30 TÜ Raamatukogu konverentsisaalis. Esitletakse kriminaalromaani ”Ida-Friisi veri” eestikeelset tõlget. Kirjanikuga vestlevad TÜ õppejõud Reet Liimets ja tõlkija Piret Pääsuke.
Lauludega elavdab kohtumist kirjaniku abikaasa Bettina Göschl.

Menukas saksa  kirjanik ja stsenarist Klaus-Peter Wolf (sünd 1954) on  produktiivne autor, kes on välja andnud üle 60 raamatu lastele, noortele ja täiskasvanutele ning kirjutanud teist sama palju stsenaariume (tele)filmidele. Wolfi laste- ja noorteraamatud on leidnud laia vastukaja ning kriminaalromaanid saanud bestselleriks. Wolfi näol on tegemist tõelise rahvakirjanikuga, kellele on edu toonud lugejate siiras poolehoid.

Eesti kirjandussõpradele ei ole Wolf tundmatu. 1990. aastal ilmunus temalt “Rock’n’roll ja ridamaja”, mille vaimukalt jutustatud lood on naerutanud juba mitme põlvkonna lugejaid. Eesti keelde on tõlgitud ka Wolfile tuntuse toonud varasem romaan kriminaalsest noortekambast “Purgiõlu ja frikadellid” (2003) ning noortekrimka “Nohik” (2011).

Kirjanikule tuntusele on kindlasti kaasa aidanud tema stsenaariumide põhjal vändatud filmid. Wolf on kirjutanud stsenaariume saksa kultussarjadele  „Kuriteopaik“ („Tatort“)  ja „Politseikutse 110“ („Polizeiruf 110“) ning stsenaristi kätt on tunda ka tema kriminaalromaanides.

Kümmekond viimast aastat elab Wolf Põhjamere ääres Nordenis ja  on  pühendunud  Ida-Friisi-aineliste kriminaalromaanide kirjutamisele. Põhjamere rannik, mõõnameri, hooajal suvitajatega täituvad saared on Wolfi Ida-Friisi krimisarja tegevuspaik. Aastatel 2007–2014 on sarjas ilmunud kaheksa romaani, neis kõigis juhib juurdlust komissar Ann Kathrin Klaasen. Sarja teine raamat “Ida-Friisi veri”  ilmus äsja eesti keeles (väljaandja kirjastus Atlex).

Wolf on kirglik lugude jutustaja, kelle kirjanduslik kreedo on maksimaalne tõepärasus: ladusad dialoogid ja usutavad karakterid, põnevuse loomine, reaalsuse ja fiktsiooni meisterlik sidumine. Selle kõige taga peitub aga tõsine töö. Nimelt on Wolfile iseloomulikud hämmastavad ja julged meetodid oma raamatute jaoks materjali kogumisel: ta olnud mootorratturite jõugu liige ja asutanud naistevahendamisfirma, et tundma õppida miljööd ja siduda elulähedus oma tekstidesse.

Klaus-Peter Wolf sündis 1954. aastal Ruhri tööstuspiirkonnas Gelsenkirchenis. Tema kirjutamisanne avaldus varakult. Juba 8-aastaselt pani ta kirja ja müüs koolikaaslastele esimesed lood, 14- aastaselt ilmusid esimesed jutud trükist ja koos gümnaasiumi lõpetamisega tuli esimene kirjandusauhind. Wolf on õppinud ülikoolis mõned semestrid juurat, töötanud evangeelses noortekodus, lasknud tegevjuhina pankrotti kirjastuse ja aidanud Nicaraguas rajada trükikoda. Ta on kuulunud kommunistlikku parteisse ja astunud pärast Nõukogude Liidu külastamist sealt pettunult välja.

Klaus-Peter Wolfi raamatuid on tõlgitud 24 keelde ja müüdud üle 8 miljoni eksemplari.

Klaus-Peter_Wolf

Katkend: “Rock`n`roll ja ridamaja”, Eesti Raamat 1990, lk 160-165.

Ta viskas avatud luulekogu minu ette lauale ja osutas sõnatult avatud lehekülgedele. Ma kulutasin peaaegu pool tundi, et aru saada, mis oli juhtunud. Võtsin telefoni sülle ja püüdsin kirjastusse helistada. Ma ajasin kolm korda numbri segamini, panin siis toru hargile ja palusin Barbaral valida. Samal hetkel helises telefon, ning toru otsas oli minu kättesaamatu kirjastaja.

Ma tõmbasin sügavalt hinge, võtsin nõuks mitte mingil juhul ärrituda, vaid otsekohe nõuda laialiveo ärakeelamist. Vea võis veel heaks teha – kõik pidi uuesti laotama ja trükitama.

“Klaus-Peter! Ime on sündinud! Kujuta ette, üks sinu vaenlasi, suur kriitik Knut Schneider-Möllendorf, helistas just kirjastusse. Ta on vaimustatud! Ah, mis ma räägin, vaimustatud on vähe öeldud, see mees on täiesti endast ära! Ta ütles sõna-sõnalt: nüüd Wolf lõpuks näitas, milleks ta on võimeline. Ta ütles, et andestab sulle kogu jama, mis sa viimastel aastatel oled kokku soperdanud. Ka Balzac kirjutas mõnisada idiootlikku romaani, et ära elada, aga pani ometi vahetevahel kirja ka mõne suurteose. Kuule, Klaus-Peter, see on sinu läbimurre!”

Ma ei saanud üldse aru, mis oli juhtunud, ning küsisin:

“Mis läbimurre! Millisest minu raamatust sa üldse räägid?”

“Noh, sinu uuest luulekogust! Kuule, hei, see on üsna kena kirjanduslik uuendus! Schneider-Möllendorf ennustab sulle tõelist kirjandusauhindade sadu. Ta tahab ainult intervjuu võtta ja ulatusliku kriitilise artikli jõuluväljaande lisasse kirjutada. Ta ütleb, et see on aasta parim raamat. Sellest väljaandest ei saa keegi mööda minna!”

“Kas Schneider-Möllendorf oli purjus? ”

“Jajah, sa ei suuda seda veel uskuda. Aga asjaolud on sedasi, Klaus-Peter. Lisaks lugejatele hakkab nüüd sind ka kriitika armastama.”

“Hm, ah, kas sa oled seda luulekogu üldse näinud?”

“Muidugi mitte. Sa tead, et ma selliste pisiasjade pärast ei muretse. Sellest tuleb autoritega ainult tüli. Selleks on mul toimetaja. Aga, vanapoiss, seda luulekogu ma loen! Kui ma ka täna-homme ei jõua… võib-olla puhkusel olles, eks näe! Ma olen alati sinusse uskunud. Kas ma oleksin muidu sulle pidevalt avanssi andnud? Ja näed nüüd, mul oli õigus. Sa oled end maksma pannud. Lõpuks!”

“See, et Schneider-Möllendorfil on parajasti keskea kriis või on ta kangeid narkootikume nautima hakanud, ei tähenda veel läbimurret. Pealegi, mida sa Schneider-Möllendorfilt tahad? Minu raamatuid ostetakse hästi ka temata.”

“Jah, aga see võtab nüüd hoopis teise ulatuse. Rahale tuleb lisaks ka au. Nad teevad sinust parima kirjaniku. Nad puistavad su kirjandusauhindadega üle ja veavad sind välismaal ringi kui meie lootustandvat järelkasvukirjanikku. Mees, vanapoiss, küll mõnel ikka veab! Kui sa vaid teaksid, kuidas ma sind kadestan!”

“Kuule, me peame selle asja kohe selgeks tegema. Tegemist on arusaamatusega. Juhtus nimelt nii: minu tütar…”

“Ära ole nii tagasihoidlik! Sa oled sellega lõpuks hakkama saanud, lõpuks ometi! Ah jaa, ja siis on veel siin kaks järelepärimist raadiost, kes tahavad sinuga intervjuud teha. Ühe ööprogrammi jaoks, kus sa peaksid oma luuletusi ette lugema. Vahele mängivad nad rockmuusikat ja ajavad sinuga juttu. Mees, mees, ma ütlen sulle, see raamat hakkab võimsalt sisse tooma. Teised tahavad saadet kella kuue ja seitsme vahel. Uute tendentside üle saksa kirjanduses. Sellisel teemal poleks sind varem iialgi rääkima kutsutud!”

“Kuue ja seitsme vahel hommikul ei kuula ükski inimene diskussiooni. See on lollus.”

“Jajah, ta ei suuda sellest üldse aru saada. Meie geenius! Aga mul pole rohkem aega. Ma oleksin ise veel hea meelega läbi astunud, et sind isiklikult õnnitleda, aga sa näed ju, kuidas need asjad on. Meie, kirjastajad, näeme päevad läbi vaeva, et teil, autoritel, hästi läheks! Ole siis terve, vanapoiss, ja ära lolliks mine! Loodetavasti kirjutad sa peagi uue, niisama kõva luulekogu!” Ta pani toru hargile.

Minu vastustest ja küsimustest oli Barbara väga hästi aru saanud, millest jutt käis, ja lisas:

“See Schneider-Möllendorf teeb su pihuks ja põrmuks, loodetavasti on see sul selge. Sa oled tema jaoks nagu juhuslikult suhukukkunud suutäis. Ta paneb sind suurima heameelega pannile. Nii-öelda kirjanduslikku surmaohet ohkama. Nüüd saab ta lõpuks tuua näite teesile, mida ta juba aastatid korrutab.”

“Millisele teesile?”

“Et sa oled nõdrameelne. Ning tegelikult pole sulle vaja kirjastajat, vaid psühhiaatrit.”

Arvatavasti oli Barbaral õigus. Ma olin kutu. Võib-olla õnnestuks mul veel natuke raha kirjastuselt välja pressida, et sellega mõni putka avada. Minu talenti veenda inimesi tegema asju, mida nad tegelikult üldse ei taha, saaks võimaluse korral ka rahategemiseks kasutada. Võib-olla võiks mõne kindlustusfirma juures…

“Sina kindlustusagendina – sellest ei tule midagi välja, Klaus-Peter. See toob sulle ainult õnnetust.”

Olin valmis uluma. Vaatasin veel kord luulekogu kolmandat lehekülge ja nutsin end siis Barbara rinna kohal tühjaks. Ta lubas mind järgmistel päevadel telefonikõnede eest kaitsta.

Ütlesin ära kõikidest kohtumistest lugejatega, lasksin Barbaral end välja vabandada, tuues põhjuseks kõva gripi. Loomulikult teadsin, et ma ei või igaveseks ajaks tagasi tõmbuda, eriti nüüd, mil mind lausa saatanliku mõnuga kutsuti kohtumistele, intervjuudele ja diskussioonidele.

Kuigi ma ka telefoni ei võtnud, kuhjusid sellest hoolimata minu ette ikkagi üha suuremad kirjakuhjad, mis panid südame valutama, kuni ma neid avasin.

Keegi Alois Schmidt Oberstdorfist ähvardas mind Bayerni tarbijate kaitse ühinguga, kuna tema arvates on lugejal ka teatud õigused, ja neid võib esitada ka luulekogule.

Kui mul oleks vaid olnud julgust Alois Schmidtile öelda, kui õiged nõudmised tal minu arvates on…

Väga austatud härra Wolf,

Käesolevaga teeme teile ettepaneku tulla meie ülikooli kirjandusteaduslikule seminarile. Teeme ettepaneku, et loeksite kõigepealt kakskümmend minutit oma tekste ning diskuteeriksite pärast seda üliõpilastega. Honorariks pakume 1000 marka pluss sõidukulud esimeses klassis. Kas olete nõus?

P.S. Kui soovite, võib meie jaama raamatukaupluses pärastlõunal korraldada ka autogrammitunni. 

 

        Pettunud lugejate sõimukirjade kõrval leidsin posti hulgast kaksteist sellist küllakutset.  Igaühes pakuti mulle honorare, mis olid kaks-kolm korda suuremad pakkumistest, mida olin saanud veel paar nädalat tagasi. Minu kirjanduslik allakäik tähendas kogu perele majanduslikku tõusuaega. Sellest hoolimata ei saanud ma peast seda kioski-ideed. Ma ei tahtnud üliõpilaste ette ilmuda, mul polnud tahtmist lasta end rahvaülikoolide kirjanduslikes klubides mõnitada.

Siis ilmus kõige tähtsamas kirjanduslikus nädalalehes terve lehekülje pikkune artikkel minu uuest luulekogust. Pealkiri: “Kirjandus on surnud, elagu kirjandus!”.

Ma ei julgenud seda lugeda, mängisin parem Monaga haiglat. Mina olin patsient, tema oli kirurg, samal ajal võttis Barbara kõheldes artikli ja puhkes lõpuks heledalt naerma. Ta ei suutnud pidada, luges mulle aeg-ajalt mõne rea ette, tsiteeris sõna-sõnalt ning pühkis seejuures naerupisaraid.

“Nad pole sellest aru saanud, Klaus-Peter, nad pole sellest tõepoolset aru saanud! Nad peavad seda äravussitud luulekogu suureks kirjanduslikuks sünnitiseks. Uuenduseks, mida kõik on oodanud. Kuula vaid: ”Täiesti mõttevabas maailmas võtsid autorid endi ülesandeks edaspidi otsida mõtet, väljapääsu. Wolf paljastab oma uues raamatus selle kui mõttetu, valeliku tegevuse. Kui maailmal pole enam mingit mõtet, siis pole ka kirjandusel enam mingit mõtet. Ümbritseva keskkonna hävitamise loogiline tulemus on nüüd kirjanduse hävitamine, jah, koguni keele hävitamine. Tema luuletused on apokalüptilised loitsud, virgutavad terviklikud kunstiteosed, mis on visuaalsuses Wieni dadaistide algatatu järjekindlalt lõpule viivad ning  ei jäta seejuures arvestamata ameerika autorite cut-up-tekste.

Kas sellega algab uus ajastu kirjanduses? Kas kirjandus lööb käega raamatule? Keeldub järjekindlalt audiovisuaalsetest meediumidest ning läheb selle asemel üle muuseumi valdkonda? Kas kirjanduse väljapanekud muuseumides on edaspidi mõeldavad? Kas muuseumisaali jahe ümbrus on nendele keelepildikollaažidele sobivam kui kahe raamatukaane ahtus?

Sellele uuele kirjandusele on iseloomulik kõigi selgituste puudumine. Ei eessõna ega järelsõna anna lugejale võimalust paigutada neid tekste juba olemasolevatesse lahtritesse, neid unustada. Nad kuulutavad ette kaduvat tsivilisatsiooni.”

Retsensendi tegi kurvaks vaid see asjaolu, et pidi tulema triviaalkirjanik, laia lugeja jaoks kirjutaja, olmeautor, et näidata: möödas on sõbralike luuletuste, armsa norimise ja tundeeluliste nõuannete andmise aeg.

Sellesama postiga sain esimest korda ilma nõudmata kirjastajalt tšeki.


Tõlkeid eesti keelde

“Rock`n`roll ja ridamaja”, Eesti Raamat 1990
“Purgiõlu ja frikadellid”, Kirjastuskeskus 2003
“Nohik”, Koolibri 2011

 

Linke
http://www.klauspeterwolf.de/

http://de.wikipedia.org/wiki/Klaus-Peter_Wolf

http://www.krimi-couch.de/krimis/klaus-peter-wolf.html

Püsiviide Lisa kommentaar

Thomas Hettche

23. apr. 2013 at 7:25 e.l. (Nädala autor 2013) (, , )

Kirjandusfestivali Prima Vista eelõhtul 8. mail kell 17.30 kohtub Eesti lugejatega ülikooli raamatukogu konverentsisaalis tunnustatud saksa romaanikirjanik ja esseist Thomas Hettche, osaleb tõlkija Piret Pääsuke ja vestlust juhib Dieter Neidlinger.
10. mail kell 17.30  esineb Thomas Hettche Tallinnas Rahvusraamatukogus.

Foto: pycher-literaturpreis.info

Foto: pycher-literaturpreis.info

Thomas Hettche on sündinud 1964. aastal Hesseni liidumaal ja elab praegu Berliinis. Doktorikraadiga kirjanik on õppinud Maini-äärses Frankfurdis germanistikat ja filosoofiat, ta on osalenud avalikes kirjanduslikes debattides ja  ajakirjanikuna teinud kaastööd mitmele ajalehele. Hettche on avaldanud jutustusi, romaane ja esseesid, tema loomingu märksõnadeks on sugestiivne keel, vägivald, armastus, keha, surm.

Kriitikud ülistasid Hettche debüütromaani „Ludwig peab surema“ (1989), aga  laiema tuntuse tõi talle bestselleriks tõusnud ja paljudesse keeltesse tõlgitud justiitsromaan „Arbogasti juhtum“   („Der Fall Arbogast“, 2001). See on lugu kohtu vea tõttu seksuaalmõrvas süüdistatuna 15 aastat vangis istunud mehest. Kuigi romaani  žanrimääratluseks on kriminaalromaan, lõhub Hettche kõik žanripiirid ja ei selgita välja üheselt mõistetavat tõde. Selle asemel kompab ta armastuse ja surma, seksuaalsuse ja morbiidsuse seoseid ning loob 1950ndate Saksa ühiskonna portree.
2006. aastal ilmunud Ameerika-romaan „Millest me oleme tehtud“  („Woraus wir gemacht sind“) algab thrillerina ja läheb sujuvalt üle road movie’ks. Lugeja haaratakse intelligentsesse mängu Ameerika kuvandiga, milles on nii viha kui ka armastust ja omaenese identiteedi otsinguid.
Hettche kõige värskem raamat on 2012. aastal ilmunud intellektuaalne autobiograafia  “Kooljamägi” („Totenberg“). Autor kirjeldab kümnes essees kohtumisi tema jaoks oluliste inimestega ja arutleb selle üle, kus on tema juured, kuidas saadakse kirjanikuks, millesse ta usub, mida ta loeb, mis üldse on kirjandus. Ajakiri „Akadeemia“ avaldab mainumbris kaks  esseed kogumikust.
Hiljuti eesti keeles ilmunud  Thomas Hettche romaan “Isade armastus” (“Die Liebe der Väter”, 2010) tõstatab aktuaalse ja valusa teema. Autor kirjeldab ühe isa kohati meeleheitlikke katseid leida kontakti ja lähedust oma teismelise tütrega, keda kasvatab ema.

Katkend: Thomas Hettche “Isade armastus”, Eesti Raamat 2013, tlk Piret Pääsuke, lk 114-118.

Seejuures teab ta pärast meie eilset vestlust täpselt, mida ma öelda tahan. Kuid ta ei taha seda kuulda. Tema jaoks pole minu teol mingit vastuvõetavat põhjendust. Peale selle, et ta peab mind luuseriks. Kuidas just nimelt talle seletada, mis kõikide nende aastate jooksul on juhtunud? Ma raputan pead, lihtsalt raputan lakkamatult pead, nii tobe kui see ka välja võib paista. Kolm isa ühe laua taga. Ka Florian, kelle käsi polegi väga palju teisiti käinud kui minul, teab seepärast seda paremini, milles asi. Ja emad? Kathrin põrnitseb ikka veel mulle otsa, aeg-ajalt libiseb ta pilk oma mehele, otsekui oleks tal hirm, et minu läbikukkumine isana võiks olla nakkav. Ma soovin, et vähemalt Susanne mõistaks, mis on juhtunud – Annikaga ja meiega.
Ma silmitsen lõunasöögi ülejääke laual. Klaaside põhja jäänud veinitilk õliselt kollane, kaks pudelit, nendest üks tühi, karahvinis vesi, kasutatud riidest salvrätid lohakalt taldrikute kõrvale pandud, üle jäänud safrankollase riisi sees roosad krevetisabad. Ja äkitselt tuleb tahtmatult meelde Helen Salentin ja see, mida ta börsi kohta rääkis. Mis siis, kui kõike seda siin tegelikult juba üldse enam ei eksisteeri? Ainult meie siin laua ääres ei tea seda veel. Kui pari aasta eest lõhkes internetiäri mull, oli see enamikule veel uudis kuskilt kaugest maailmast. Mis siis, kui nüüd tõesti tõuseks tulvavesi üle kaldatammide? Keegi meist ei suudaks selle eest enam pääseda, ainult see pilt ei klapi, erinevalt kümne aasta tagusest ajast ei ela me enam ammugi maa peal, kaitsetammi taga, vaid juba täiesti kõikuval pinnal, ja tulevik loksub me panipaikades.
Äkitselt oli mul kohutav janu. Tegelikult on see ju täiesti lihtne, ma mõtlen ja vaatan taas seltskonnas ringi. Pearaputamise olen ammugi järele jätnud. Ma tahan olla aus, mõtlen ma, ja jutustan, mida pole iialgi kellelegi jutustanud. See on täiesti lihtne, ütlen ma. Viha oli ainus, mis mulle jäi, kui ma ära läksin. Aga viha on midagi, mida ei tohiks olla, sest selle reaalsus on vägivald. Ja kuna see oli saladus, oli see väärtuslik, sest kummalisel kombel hüvitas viha veidike minu käsutatavust, Inese käsutuses olemist, millest mul enam iial pääsu pole.
Peter, mida see peaks tähendama?
Kohe. Sa saad sellest kohe aru, Susanne. Kui laps oli umbes kuuene või seitsmene, tuli ta kord tagasi Poolast, kus oli emaga puhkusel käinud, Kõrg-Tatratest, kuskil Zakopane lähedalt. Annika jutustas vaimustusega, et nad olid elanud tohutu suures vanas majas sügaval metsas, kõik olid maganud koos saalis, õhkmadratsitel, ja alati olid kõik koos süüa teinud ja koos söönud. Kes kõik, tahtsin mina teada. Paljud, oli ta vaimustuses, ka palju lapsi ja koeri. Hipide romantika, mõtlesin mina ja rohkem õieti midagi – peale selle, et ma oleksin soovinud, et mu tütar oleks kuskil ilusamas kohas olnud.
Kuid siis ütles ta, et ema olnud talle korduvalt rõhutanud, et mina ei tohtivat sellest midagi teada. Millest, küsisin ma loomulikult. See, mida nad teinud olid, olevat keelatud, oli ta ema öelnud, aga see ei tähendavat veel, nagu oleks see midagi halba. Ainult keegi ei tohtivat sellest teada saada. Mõistagi hakkasin ma siis pärima ja lõpuks rääkis ta mulle tõepoolest seda, mida ei tohtinud rääkida. Kuidas nad olid igal õhtul metsas koos trummi löönud, ka siis, kui metsas juba pime oli, igal õhtul, ja siis olid kõik saanud kausi suppi; see ei olnud talle maitsenud, kuna seal olnud sees seened, mis olid limased, ja supp oli ka kibe, aga ema oli öelnud, et ta peab seda sööma. Varsti pärast seda oli talle tundunud, nagu jookseks üle ta käte ja jalgade palju-palju sipelgaid, tal oli hakanud ka pea ringi käima ja ta oli näinud puude vahel mingeid asju. Ja teistega, jutustas Annika, olevat samamoodi läinud, nad kõik oli naernud ja metsikult tantsinud ja laulnud, ja seepärast polnud keegi teda kuulanud, ka ta ema mitte.
Mõnda aega ei suuda ma edasi rääkida ja vaatan selle asemel aknast välja. Päev ei taha valgemaks minna, õige varsti on jälle õhtu käes. Mul on hirm öise hirmu ees.
Seda mu tütar siis lõpuks pihtis, kui olin muudkui pärinud ja peale käinud, ütlen ma vaikselt. Ma ei taha kellelegi otsa vaadata. Keegi laua ääres ei vasta midagi. Lõpuks võtan end kokku ja püüan edasi rääkida. Ja mis siis juhtus, küsisin ma Annikalt. Ta vastas, et ei tea seda enam, ja vaatas mulle sellise näoga otsa, et ma sain aru, et ta vaikib midagi maha. Niisiis küsisin ma ikka ja jälle uuesti, kuni ta lõpuks ütles, et tal on selle pärast nii piinlik, mis siis juhtus. Mis siis, küsisin ma jälle. Ta tegi siis püksid täis.
Oijah.
Ma pean kurku selitama. Ma ei taha töinama hakata, mitte praegu, aga iga kord, kui olen sunnitud mõtlema, kuidas Annika tookord minu ees istus, tulevad mul pisarad silma. Ja mu suu on nii kuiv. Annika, räägin ma kiiresti edasi, rääkis sellest kõigest nii, nagu lapsed ikka räägivad, juhtunust oli selles vaid väike osa, aga kõike seda, mida polnud võimalik välja öelda, kuid mis tema tunnetes ja meenutustes oli kahtlemata kohal, tunnetasin mina seda ähvardavamalt, kuna see ei lasknud end sõnadesse panna. Saate aru? Ma vaatasin laua ümber ringi, kuid keegi ei öelnud midagi. Just nagu vaibunuks nende hukkamõist seniks, kuni ma räägin. Niisiis ma räägin. Ma kaisutasin oma last ja hoidsin tema ümbert kõvasti kinni, ütlen ma, pingutades, et see meenutus minust jagu ei saaks. Ta palus, et ma ta emale ei ütleks, et ta oli mulle kõik reetnud, ja mina tõotasin seda, kuigi see oli raske. Selle eest tõotas Annika mulle, et ei söö iial enam seda suppi.
Psilotsübiin, ütleb Achim vaikselt.
Ma poleks iial arvanud, et Ines võib midagi sellist teha.
Psilotsübiin? Mis see on, tahab Susanne teada.
Hallutsinogeen. Veel samal õhtul, kui laps juba magas, otsisin ma selle kohta infi. Sametkübarik, tindikud, tulinutid, põdranapsik, loetlen ma seeni, mis sisaldavad psilotsübiini. Kas ma pean sulle ütlema, milles ma sulle seda lugu räägin, küsin ma Achimilt.
Ta noogutab.
Ma räägin seda kõike ainult ühel põhjusel: kuna ma tookord ei võtnud telefoni ega nõudnud oma tütre emalt seletust. Kuna ma ei pöördunud politseisse. Kuna selle asemel, pärast oma advokaadiga rääkimist, ei teinud ma midagi. Ma ei teinud üldse midagi, saad aru? Kusjuures – midagi ikka tegin. Sestpeale uurisin ma aastaid Annika käest ikka ja jälle, et ta mitte mingil juhul neid ei sööks. Ja ma tegin veel midagi: ma tõotasin iseendale, et tapan selle naise, kui minu tütrega peaks midagi juhtuma. Saad aru?
Kuhu sa oma jutuga sihid? Achim silmitseb mind reserveeritult. Et vägivalda saab õigustada?
Ei. Ma tahan sellega vaid öelda, et ma ei saanud midagi rohkemat teha. Ja tead, mispärast? Kuna Ines ja mina ei olnud abielus ja kuna Saksa õigusemõistmine annab vallaslapse hooldusõiguse automaatselt ja eranditult emale. Ema võib ju nõustuda ühise hooldusõigusega, mis paistab ebavajalik nii kaua, kui ollakse veel paar, on aga võimatu, kui ollakse lahku läinud. Tulemuseks on kogemus, mille saavad loendamatud isad: sul on laps, keda sa armastad, ja sind sunnitakse kõike, mis temaga juhtub, abitult pealt vaatama. See on piin. Ja selle eest, et ta laseb sel sündida, vihkan ma Inest. Ma vihkan tema võimu minu lapse üle, ja vihkan, et ta seda kasutab. Ja ma vihkan teda, kuna sellepärast vaatab iga noorsooametnik, iga lapsehoidja, iga lastearst, iga kloun tsirkuses ja iga talitaja loomaaias mind nii, nagu oleksin rongaisa ja logard ning tema vaene üksikema. Ma vihkan teda selle totaalse jõuetustunde pärast ja vihkan teda ka nende luupainajate pärast, milles ma ta näo rusikatega segi peksan. Ikka ja jälle.
Linke
http://www.hettche.de/vita/

http://www.spiegel.de/kultur/literatur/schriftsteller-thomas-hettche-die-ohrfeige-ist-ausdruck-der-verzweiflung-a-715293.html

http://www.literaturfestival.com/participants/authors/2009/thomas-hettche

http://raamatukoikoi.blogspot.com/2013/03/thomas-hettche-isade-armastus.html

Püsiviide Lisa kommentaar

Paul Maar

7. märts 2013 at 1:00 p.l. (Nädala autor 2013) (, , , , , , )

Paul Maar

Foto: Jörg Schwalfenberg

Tartu kirjandusfestivali Prima Vista ja Goethe Instituudi kutsel külastab Eestit saksa lastekirjanduse elav klassik Paul Maar.  Ta kohtub lastega 3. aprillil kell 13 Tartu Linnaraamatukogu saalis. Kirjaniku juttu tõlgib ja talle esitab küsimusi Kristel Kaljund.

5. aprillil esineb Paul Maar Tallinnas. Festivali Saksa kevad raames näidatakse ka filmi “Das Sams” / “Laupa”(2001) –  16. aprillil kl 13.30 Tartus kinos Cinamon ja 18. aprillil samal ajal Tallinnas kinos Artis.

Paul Maari tunneb tema kodumaal arvatavasti iga laps, ka nende vanemad on  Maari raamatutega üles kasvanud. Paul Maari raamatute tegelased Sams (e. k. Laupa) ja koer Bello on saksa laste jaoks sama tähtsad kui koeratüdruk Lotte või Naksitrallid eesti laste jaoks ning Karlsson ja Pipi Pikksukk nii rootsi kui kogu maailma lastele. Eesti keeles on ilmunud kuulsa Samsi-sarja esimese raamat “Nädal täis laupäevi”.

Katkend: “Nädal täis laupäevi”, Atlex 2010, tõlkinud Käbi Stolovitš, lk 47-52.

Kõlaritest kostis gongilöök ja naisehääl ütles: ”Ärge unustage Hollandi juustu kaasa võtmast! Meie sooduspakkumine: Hollandi juust.”
“Juust! Mis asi see veel on?” ajas Laupa silmad suureks.
“Sa ei tea, mis on juust?” küsis müüja imestunult.
Laupa raputas pead.
“All, toiduainete osakonnas lebavad laua peal sellised suured punased kerad. See on juust, väikseke,” selgitas müüja.
“Kerajuust!” hüüdis Laupa, jooksis eskalaatori juurde ja sõitis alla.
Kohe pärast seda kostis alt vali karjatus, siis sõitis Laupa uuesti üles, käes hiiglaslik juustukera.
“Maitseb hästi,” hüüdis ta juba kaugelt ja lõi hambad juustu sisse.
Müüja tormas tema juurde, haaras tal juustest ja rebis juustu ära.
“See on puhas vargus,” karjus ta. “Sa ei saa ometi juustu lihtsalt kaasa võtta.”
“Aga see naine üleval ju ütles, et me ei tohi unustada seda kaasa võtmast,” kaitses end Laupa ja osutas lakke, kust hääl kõlaritest kostnud oli.
“Lollus! Ta mõtles, et seda peaks ostma,” pahandas müüja.
“Sellest ta aga ei rääkinud,” mossitas Laupa.
“Aitab nüüd! Juustu eest makstakse või ma kutsun politsei,” ähvardas müüja härra Taskuõlut.
“Ärge karjuge nii. Ma maksan teie juustu kinni,” rahustas teda härra Taskuõlu. “Väiksekene on nimelt esimest korda kaubamajas ega tunne reegleid.”
“Kui te maksate, siis loomulikult unustan ma juhtumi,” ütles müüja ja asetas juustukera tooli peale. Ta proovis veelkord naeratada. “Lõppude lõpuks on meie juures klient kuningas. Nüüd aga paneme poisi lõpuks riidesse.”
“Kes on kuningas?” küsis Laupa.
“Klient!” selgitas müüja.
“Kes see klient on?” uuris Laupa.
“Igaüks, kes meie juurest midagi ostab, on klient.”
“Siis olen mina ka klient?”
“Aga muidugi!”
“Isa, kuule, ma olen kuningas!” karjus Laupa vaimustunult. “Ma tahan omale krooni.”
“Ära räägi lollusi! Sa paned mütsi pähe, nagu iga korralik poiss,” ütles müüja ja läks ees ühe riidevarna juurde.
Laupa oli jälle midagi uut avastanud. Rõivaosakonna ees ühe leti peal lebasid kauboikaabud ja indiaani peaehted. Ta pani endale värvilistest sulgedest krooni pähe, kargas ringi ja karjus: “Müts meeldib mulle, isa. Seda tahan ma endale!”
“Seda kantakse ainult karnevalil,” ütles müüja, võttis talt sulekrooni ära ja viskas tagasi laua peale.
“Aga kui see talle ometi meeldib?” väitis härra Taskuõlu vastu.
“Poiss vajab midagi korralikku,” ütles müüja. “Küll me juba sobiva leiame.” Siis haaras ta vastu tõrkuval Laupal tugevasti käest kinni ja tõmbas ta riietusruumi. “Ma soovitaksin kõigepealt seda ülikonda, härra,” ütles ta seal ja näitas härra Taskuõllele läikivast riidest tumepruuni ülikonda. Laupale ütles ta: “Hüppa sisse, poiss!”
Laupa jäi pulksirgelt seisma ega liikunud paigast.
“Kas sa vahetaksid riided, poiss?” küsis müüja ärritunult, naeratas aga kohe pärast seda härra Taskuõllele.
“Niimoodi mind ei kõnetata,” ütles Laupa.
“Kuidas siis veel?”
“Kuningale üteldakse “majesteet”,” selgitas Laupa väärikalt.
“Ära nüüd häbematuks muutu, poiss,” vastas müüja ja tõstis ähvardavalt nimetissõrme.
“Võib-olla proovite parem midagi “majesteediga”,” segas härra Taskuõlu vahele. “Teate, väikseke usub nimelt kõike, mida talle räägitakse.”
“Kas te mõtlete seda tõsiselt,” küsis müüja ja võttis oma lillelise taskurätiku ülemisest jahitaskust ja tupsutas laupa. Siis võttis ta end kokku ja ütles:
“Kas majesteet prooviks ülikonda selga?”
Laupa seisis ikka veel pulksirgelt ja ütles: “Mul pole mõtet seda selga panna. See on liiga suur.”
“Sa võid mind uskuda, kallis poiss, et see ülikond on paras,” ütles müüja ärritatult. “Ma olen siin töötanud juba neliteist aastat ja ajapikku on välja kujunenud silmamõõt.”
Laupa hakkas ülikonda selga ajama. Samal ajal kui ta seda selga pani, hingas ta hästi aeglaselt välja ja hoidis siis hinge kinni. Nii muutus ta peenikeseks kui piitsavars. Püksid ja pintsak rippusid ta ümber nagu hernehirmutisel.
“See on liiga suur,” ütles härra Taskuõlu.
“Võib-olla on see tõepoolest natuke suurevõitu,” pidi müüja nõustuma. Ta tuli ühe tumesinise väiksema ülikonnaga tagasi ja ulatas selle Laupale.
“Nii, proovi seda selga, see on kindlasti paras!” ütles ta sealjuures.
“Kuidas seda üteldakse?” küsis Laupa korrale kutsuvalt.
Müüja pulbitses vihast.
“Pange see selga, majesteet,” parandas ta ennast.
Laupa tegi seda. Ta hoidis veel ikka hinge kinni.
“Kas selles ülikonnas tohib ka sisse hingata?” küsis ta süütult.
“Aga loomulikult, majesteet. Milline rumal küsimus,” vastas müüja.
Laupa hingas sügavalt sisse, tema paks punnkõht paisus, käis pauk ja tema tumesinine ülikond oli kaheks tükiks rebenenud.
“Halb materjal,” ütles Laupa. “See pole kandmiseks, äärmisel juhul söömiseks.”
“Mida sa küll selle ülikonnaga tegid?” küsis müüja ehmunult. Teist korda tõmbas ta oma ilusa taskurätikukese välja ja pühkis sellega üle lauba.
“Mitte midagi,” ütles Laupa. “Ma hingasin vaid sisse.”
Müüja vaatas ringi ja peitis rebenenud ülikonna paberikorvi. Kohe pärast seda tõi ta uue ülikonna. Sel korral tumerohelise.
“Siis, majesteet, proovige parem seda,” ütles ta hädiselt ja ulatas selle Laupale.
Too pani selle selga ja küsis: “Kas selles ülikonnas võib ka sisse hingata?”
“Ei, majesteet, jumala pärast mitte,” hüüdis müüja ahastades.
Just sel hetkel läks mööda osakonnajuhataja. Ta oli müüjast palju paksem, tal oli seljas veel peenem ülikond ja ta kandis kahte paksu sõrmust ning tumedaid sarvraamidega prille. Ta kuulis müüja hüüatust ja astus uudishimulikult ligemale.
“Kas meil on kõrge külaline?” sosistas ta ja osutas proovikabiinile. Enne kui müüja vastata jõudis, pistis Laupa pea välja ja hüüdis: “Ei, ta hüüab mind alati “majesteediks”.”
“Sind?” küsis osakonnajuhataja ja ajas silmad pärani.
“Ta keelas mul ka sisse hingata,” jätkas Laupa.
“Kas see on tõsi?” hüüdis osakonnajuhataja.
“Peale selle viskas ta ühe rebenenud ülikonna paberikorvi,” lisas Laupa. Osakonnajuhataja kummardus, soris paberikorvis ja tõmbas poolikud püksid välja.
“Uskumatu,” hüüdis ta. “Ütleb väikestele lastele “majesteet”, keelab neil sisse hingata ja käristab ülikondi katki! Te lähete otsekohe närviarsti juurde ja lasete end kontrollida!”

Paul Maarist
Paul Maar sündis 1937. aastal Baierimaal ja elab Lõuna-Saksamaal tänaseni. Ta on õppinud kunstiajalugu ja maalikunsti ning esialgu töötaski ta kunstiõpetajana, kirjutades samal ajal juba sahtlisse lugusid. Tema esimesed raamatud ilmusid 1960ndate teisel poolel. Paul Maari sõnul avastas ta lastekirjanduse alles tänu oma lastele, sest ise laps olles ta seda nautida ei saanud. Maari lapsepõlve varjutas sõda ja tema isa pidas lugemist ajaraiskamiseks. Täna on Maar üks edukamaid ja mitmekülgsemaid saksa laste- ja noorteraamatute autoreid: ta kirjutab, illustreerib ja tõlgib ning on mitmete  filmistsenaariumide ja näidendite autor. Paul Maar on pälvinud arvukalt auhindu, sh ka  Saksa noorsookirjanduse auhinna kogu loomingu eest ning tema nime kannab Saksamaal 14 kooli.

Paul Maari loomingust
Paul Maar on virtuoosne sõnakunstnik, kes sageli mängib keelega ning vormib võlurina tähtedest ja mõistetest üllatavaid lugusid ja riime. Sõnamänge ei ole lihtne tõlkida, aga ometi on Maari raamatud ilmunud rohkem kui kahekümnes keeles ja ta on kohtunud lastega maailma kõigil kontinentidel. Maar on kirjutanud ja illustreerinud umbes  50 laste- ja noorteraamatut, mitmed neist on jõudnud kinolinale ja teatrilavale.

Paul Maari raamatute tegelastest on kahtlemata kõige populaarsem Sams, eesti keeles Laupa (Sams on tuletatud sõnast “Samstag”, mis eesti keeles tähendab laupäeva, Laupa on vastavalt tuletis laupäevast). Sams ehk Laupa on tulipunaste juuste ja kärssninaga sukeldumisülikonnas olend, kes oma välimuselt meenutab ehk pisut Karlssoni. Ta on  häbematu ja ninatark tegelane, kes armastab luuletada ja suudab täita soove. Esimene Samsi-raamat ilmus 1973. aastal ja tõi kirjanikule kuulsuse. Samsi-sari koosneb kokku 7 raamatust, neist viimane “Sams im Glück (“Laupal veab”) ilmus 2011. aastal. Samsist on tehtud arvutimäng ja kolm filmi, kusjuures filmivõtted toimusid Maari kodulinnas Bambergis.

Paul Maar on loonud teisigi põnevaid tegelasi nagu  koerast inimeseks moonduv härra Bello või idamaistest seiklustest unistav Lippel, ta on kirjutanud kunstmuinasjutte ja päris realistlikke noorteromaane. Täiskasvanud lugeja jaoks on Maar mõnikord poetanud oma teostesse vihjeid kirjandusklassikale, näiteks E.T.A. Hoffmannile.

Lingid
http://taheke.delfi.ee/taheke/intervjuud/paul-maar-toeline-staar.d?id=64495704

http://www.atlex.ee/show_book.php?type=book&bid=517

http://www.epl.ee/news/kultuur/porsanaoga-paharet-ajab-saksa-tadikesi-ulakustega-hulluks.d?id=51287346

http://www.dassams.de/paul-maar/biographie/

http://www.oetinger.de/bilderbuecher-kinderbuecher-sachbuecher/sams/details/mitwirkend/7706989/17128/3180/Autor/Paul/Maar.html

http://www.oetinger.de/bilderbuecher-kinderbuecher-sachbuecher/titel-paul-maar.html

http://en.wikipedia.org/wiki/Paul_Maar

Katkend Samsi-filmist
http://www.youtube.com/watch?v=eqTYRj8JVaY

Püsiviide 1 kommentaar

Wolf Biermann

25. apr. 2012 at 9:22 e.l. (Nädala autor 2012) (, , )

Kirjandusfestivali Prima Vista külalisena esineb Wolf Biermann 7. mail 2012  Tartu Uuest Teatris kontserdiga „Kes ohtu pelgab, saab ses hukka“.  Elava klassiku staatuses poeet  ja ühiskonnakriitik esitab esitab kl 19 algaval kontserdil viie aastakümne jooksul loodud laule, kontserdi juhatab sisse akadeemik Peeter Tulviste.

Barlachi laul
Saksa keelest tõlkinud Märt Väljataga

Ah, ema, aken kinni löö,
sest taevas tõotab kurja,
seal taamal seisab pilvemüür,
et langeda me turja.

Eelaimus on meil paha,
suur häda ootab meid,
näe, taevast langeb maha
hulk inglikorjuseid.

Ah, ema, pane kinni uks,
teel rotiparv on siia,
ees näljased ja taga need,
kes söönud üleliia.

Eelaimus on meil paha,
suur häda ootab meid,
näe, taevast langeb maha
hulk inglikorjuseid.

Ah, ema, sulge silmad nüüd,
on vihm ja rotid juba
saand sisse igast unund praost,
neid peagi täis on tuba.

Eelaimus on meil paha,
suur häda ootab meid,
näe, taevast langeb maha
hulk inglikorjuseid.
1963
(Ajakiri Vikerkaar, 4/5, 2012)

Ja juba kaldale jõudnud
Saksa keelest tõlkinud Märt Väljataga

Ja juba kaldale jõudnud,
kuid istudes paadis veel,
me nägime, kuidas taevas
nii kaunilt peegeldus veel,
ja pirnipuus lendas kalu
ja vagusi vajudes
üks lennuk ujus järves
ja purunes pajudes,
jah, pajudes.

Mis saab küll me unistustest
sel lõhkirebitud maal?
Ei kasva kinni haavad
nii kehva sideme all.
Mis juhtub me sõpradega,
mis sinu ja minuga?
Ma laseksin meeleldi jalga
ja meeleldi jääksin ka,
jah, jääksin ka.
1976
(Ajakiri Vikerkaar, 4/5, 2012)

Ballaad preisi Ikarosest
Nele Meikari proosatõlge saksa keelest
1
Seal, kus Friedrichstraße vaikselt
Sammud üle vee seab
seal kõrgub Spree kohal
Weidendammi sild. Ilusti
Näed seal preisi kotkast
kui mina seisan rinnatisel

seisab seal siis too preisi Ikaros
hallide rauast valatud tiibadega
ta käed on nii valusad
ta ei lenda ära – ta ei kuku alla
ta ei löö end puhevile – ta ei vaju sorgu
Spree kohal rinnatisel

2
Okastraat kasvab aeglaselt sisse
Sügavale nahka, rinda ja jalga
ajju, hallidesse ajurakkudesse
Vöötatud traatpaeltega
On meie maa kui saar
mille ümber möllavad tinajad lained

seisab seal too preisi Ikaros
hallide rauast valatud tiibadega
ta käed on nii valusad
ta ei lenda ära – ta ei kuku alla
ta ei löö end puhevile – ta ei vaju sorgu
Spree kohal rinnatisel

3
Ja kui sa tahad ära, pead sa minema
Olen juba paljusid näinud jalga laskmas
meie poolikult maalt
Mina jään kindlalt siia, kuni see vihatud lind
Minusse külmalt oma küünised lööb
ja kisub mind üle serva

Siis olen mina too preisi Ikaros
hallide rauast valatud tiibadega
minu käed on siis nii valusad
siis lendan kõrgusse – siis kukun alla
löön end pisut puhevile – siis vajun sorgu
Spree kohal rinnatisel

1976
(Kontserdi kavavihik)

Hauad
Saksa keelest tõlkinud Peeter Tulviste

Ma Kreetal kalmistu leidsin
Kus juhi ja isamaa eest
Hulk Saksa sõdureid magab
Künkas, kust mööda viib tee
Künkal kollaseid  viinapuid vohab
Need on rosinaviinapuud
Veiniks liiga magusad marjad
Neid toppisin täis oma suu

Formenteral elavad surnud
Autode kalmistu kõrval
On end mugavalt sisse seal seadnud
Olen tundnud siin kerget õõva
Nagu sõdurid raskeis relvis
Nii  surnud lebavad seal
Valmis igavikku sööstma
Rüüstatud autode peal

Kus inimest otsin ka haudu
heameelega vaatamas käin
Barcelonas on surnute elupaik
Võiks ütelda supermodern
Nad lebavad üürikasarmuis
Kivilaegastes üksteise peal
Ja vaatavad akendest merele
Nagu telekat vaatasid kord

Moskvas nunnade kalmistul
Igaühel on kivi ja pilt
Nii mõrvaritel kui ohvritel
Siin põrmu  ahistab põrm
Nad neavad ägavad trügivad
Ja kratsivad üksteist verele
Ja verist mulda täis suuga
Kisavad millegi järele

Olen rohinud mõnegi haua
Söönud närtsinud lilli neilt
Ühe juudi kivi Prahas
Võtnud enese hingele
Surnud elavad oma elu
On vaikne ja selge neil jutt
Isegi nende eluvaled
Räägivad lõpuks tõtt

Ma tean, et surnud on elus
Nad ootavad külalist
Ja kes nendest külmalt möödub
Kuuleb needmist ja kirumist
Mitte mina!  Mu isa kivi
Seisab kõikjal. Mina ei pea
Seda otsima kaua. Ma tean:
Kus korstnast näeb suitsu
mu isa haud on seal

1980
(Kontserdi kavavihik)

Elust ja loomingust

Luuletaja, laulja ja laulukirjutaja Wolf Biermann sündis 1936. aastal Hamburgis kommunistidest vanemate lapsena. 1953. aastal siirdus ta 16-aastasena Ida-Saksamaale. Biermann õppis Berliinis Humboldti ülikoolis ja töötas Brechti teatris Berliner Ensemble. Luuletusi ja laule hakkas ta kirjutama alates 1960. aastast.

Berliini müüri ehitamise järel sai Wolf Biermannist SDV poliitilise režiimi terav kriitik.1965. aastal kehtestasid SDV võimuorganid luuletajale totaalse esinemis- ja avaldamiskeelu. Tema luuletused ja laulud ilmusid Lääne-Saksamaal, idas levisid need illegaalselt koopiatena käest kätte.

1976. aasta novembris Lääne-Saksamaal toimunud kontserdireisi ajal võtsid võimuorganid Biermannilt SDV kodakondsuse ja ta pöördus tagasi sünnilinna Hamburgi. Kodakondsuse äravõtmine Biermannilt kutsus esile protestilaine nii idas kui ka läänes ja seda peetakse Ida-Saksamaa poliitilise režiimi allakäigu alguseks.

Oma eeskujude ja mõjutajatena on Ida-Saksamaa ilmselt kõige kuulsam teistimõtleja nimetanud François Villoni,  Heinrich Heinet, Bertolt Brechti ja helilooja Hanns Eislerit.

Biermann on kunstnik, keda on raske raamidesse panna – temas on ühendatud kannatav poeet ja  võitlushimuline laulik, suurepärane kõnemees ja kloun. Oma arvamust pole ta kunagi vaka all hoidnud ja on oma kriitiliste esseedega julgelt sekkunud ühiskonna ellu. Nii oli see ka hiljuti ilmunud Günter Grassi luuletuse „See, mida tuleb öelda“ ilmumise järel. Biermann on muu hulgas saksa keelde tõlkinud Shakespeare’i sonette, Bob Dylani poeemi, aga ka kolm eesti rahvalaulu.

Biermanni sulest on ilmunud üle kahekümne raamatu, salvestatud heliplaatide arv on umbes sama suur. Tema luulekogud kuuluvad Saksamaa enimmüüdute hulka.  Wolf Biermanni kõige kuulsam, omal ajal rahvalaulu staatusesse tõusnud laul „Julgustus“ (Ermutigung) on jõudnud nii kirikuraamatutesse kui ka kunagise kasutütre Nina Hageni viimasele plaadile „Volksbeat“.

Wolf Biermanni on pärjatud paljude Saksa kirjandusauhindadega, sh ka kõige mainekama Georg Büchneri auhinnaga (1991). 2007. aastal omistati Wolf Biermannile Berliini linna aukodaniku tiitel, aasta hiljem sai temast Berliini  Humboldti ülikooli audoktor.

Valik luulekogusid ja tõlkeid:

Fliegen mit fremden Federn, Hoffmann und Campe 2011 (tõlked)
Heimat. Neue Gedichte, Hoffmann und Campe 2006
Das ist die feinste Liebeskunst. 40-Shakespeare-Sonette, Kiepenheur & Witsch 2004
Paradies uff Erden – ein Berliner Bilderbogen, Kiepenheur & Witsch 1999
Affenfels und Barrikade, Kiepenheur & Witsch 1986
Der Preussische Ikarus, Kiepenheur & Witsch 1978
Deutschland, ein Wintermärchen, Wagenbach  1972
Die Drahtharfe, Wagenbach, 1965

Valik heliplaate:
DVD: Das Kölner Konzert, 13. November 1976, 1976 / 2011
In diesem Lande leben wir,  2011
Heimkehr nach Berlin Mitte, 2007
Brecht, deine Nachgeborenen, 1998
Im Hamburger Federbett, 1983
Liebeslieder, 1975
Chausseestrasse 131, 1968
Valik linke:
Koduleht: http://wolf-biermann.de

http://www.sueddeutsche.de/kultur/wolf-biermann-im-gespraech-ich-hatte-todesangst-im-westen-1.1188860

http://www.spiegel.de/kultur/gesellschaft/0,1518,445880,00.html

http://www.welt.de/kultur/literarischewelt/article13717797/Wolf-Biermann-abgestuerzt-ins-Weiterlebenmuessen.html

http://www.youtube.com/watch?v=vNOpOODFfoU&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=IuAcYKHNDTo

http://www.youtube.com/watch?v=7A-awdO1DdE&feature=relmfu

http://www.youtube.com/watch?v=JxROodJLw7E

Püsiviide Lisa kommentaar