Uwe Laub

24. märts 2020 at 12:47 p.l. (Uwe Laub) ()

Marien Laub – Fine Art Photography

Tormidele ja orkaanidele keskendunud teaduspõnevike autor Uwe Laub (1971) sündis Rumeenias ning kasvas üles Saksamaal. Enne kirjutama asumist töötas ta börsimaaklerina ning seejärel farmaatsiatööstuses, alates 2010. aastast tegutseb eraettevõtjana. Põnevikke kirjutama hakkas Uwe Laub alles 30ndate eluaastate keskel.

Tema debüütromaani „Blow out“ (2013) saatis üllatav edu. Eesti keeles ilmus 2019. a. sügisel Laubi teine teaduspõnevik „Torm („Sturm“, 2018), väljaandjaks Ühinenud Ajakirjad, tõlkija Piret Pääsuke.

Kliimast räägitakse palju, seda teeb oma romaanis ka Uwe Laub. Romaan algab seletamatute ilmanähtuste kirjeldamisega: Berliini olümpiastaadionit tabab tornaado, Hannoveri linna võimas rahetorm, Siberis sulab tohutu temperatuuri tõusu tõttu igikelts jne. On inimohvreid, tekib paanika. Laub läheneb kliimaküsimustele ühest kindlast aspektist – ta kõneleb ilma juhtimisest, ilmaga manipuleerimisest, võtab vaatluse alla teema, millest palju ei kõnelda. Romaani tarbeks tegi Laub mitu aastat vajalikku eeltööd ning nii saabki lugeja põneva sündmustiku taustal teemast ajaloolise ülevaate ja info hetkeseisust.

Lugu on kirja pandud põneviku žanrireegleid järgides. Autor viib lugeja võimalikku tulevikku, näidates, kuidas ilmaga manipuleerimist võib kasutada relvana. Olles ajakirjanduse veergudelt lugenud, et Donald Trump soovitas orkaane likvideerida tuumapommiga, võib öelda, et autor on kirjutanud raamatu aktuaalsel teemal ning tegelik elu on sama värvikas kui kirjaniku fantaasia. Raamatu suurim väärtus on aga ennekõike tema hariv ja teaduslik tasand.

Katkend: Torm, Ühinenud Ajakirjad 2019, tlk Piret Pääsuke, lk 180 – 190.

Kui Laura jõudis Leinemanni kabinetist tagasi koosolekuruumi, nägi ta Danieli näoilmest sedamaid, et too oli midagi avastanud. Tõmmanud ukse enda järel kinni, oli ta kahe kiire sammuga sedamaid mehe kõrval.

“Mida Leinemann tahtis?” küsis Daniel.

“Teada, kuidas mul Hardenbergi kuluhüvitiste kontrollimine edeneb.”

“Mida sa talle ütlesid?”

“Tõtt. Et seni pole ma avastanud midagi silmatorkavat. Ja ma oletan, et ei leia ka edaspidi.” Ta vaatas ringi Leifi poole. “Aga teie?”

“Täistabamus,” kuulutas Leif.

“Xian Wang-Mei?”

Leif noogutas ja küsis: “Kust sa õigupoolest selle nime said?”

“Hardenbergilt.”

“Ahah. Vaata siia.” Ta pööras sülearvuti Laura poole.

Ekraanil säras punnpõskse hiinlase portree. Mehel olid lühikeseks pügatud mustad juuksed ja peene nikkelraamiga prillid, läbi nende võis ta pilusilmi pigem aimata kui näha. Ta vaatas tõsise näoga kaamerasse. Tema lihavad huuled meenutasid Laurale karpkala, paksu kaela ümber ulatus särgikrae vaevalt kinni.

“See ta ongi või?” küsis Laura.

Daniel astus tema kõrvale. “Jah. Wang-Mei on kommunistliku partei üks mõjukamaid funktsionääre. Ta ei kuulu just kõige tähtsamate ninade hulka, kuid ta nimi ilmub ikka ja jälle partei otsuste alla. Internetist leidus tema kohta vähe, aga …” Ta patsutas Leifile õlale. “… see-eest on meil siin ju oma ekspert.”

Leif tõi kuuldavale midagi nurrumise laadset ja kallas endale koolat.

“Kõige parem aga tuleb veel,” jätkas Daniel. “Wang-Mei on ühel õige huvitaval ametipostil, millele partei on ta kolmeks aastaks pannud.” Ta vaatas Laurale võidurõõmsalt otsa. “Ta on Hiina riikliku ilmamõjutamisameti direktor.”

Laura põrnitses paksu mehe nägu, too ei meenutanud niivõrd poliitikut kui hoopis talupoega, kes on riisipõllult ära toodud ja ülikonda topitud. Teiselt poolt oli Laura Hardenbergi juures õppinud, et asiaate ei tohi kunagi välimuse põhjal hinnata – kui jätta kõrvale see, et Wang-Mei oli riisikasvatajaks liiga rasvunud.

Laura pöördus Danieli poole: “Mind huvitaks, kas on olemas mingi seos Wang-Mei kui selle ameti direktori ja Chenlongi diili vahel?”

“Tõsiselt räägid või?” Leif vahtis teda, justkui oleks ta Kuu pealt kukkunud. “Juba mitu kuud ekstreemsed ilmastikunähtused üha sagenevad ja tänu sinu endisele bossile on meil nüüd otsene viide Hiina ametkonnale, mis tõendatavalt sooritab rohkem ilmamodifikatsioone kui kõik maailma riigid kokku. Milliseid tõendeid sa veel vajad?”

“Hardenberg mainis Wang-Meid ainult seoses Chenlongiga. Fakti, et mees on ilmamõjutamisameti direktor, Hardenberg ei nimetanud. Äkki sellepärast, et see ei mängi mingit rolli?”

“Äkki sellepärast, et Hardenbergil polnud sellest aimugi?”

“See, et poliitikud on seotud ettevõtetega, pole ebatavaline,” seletas Laura, „olgugi et nad seda vaid harva avalikult tunnistavad. Võimalik, et Wang-Mei tegutses antud juhul eraisikuna.”

„Ära tee ennast naeruväärseks,” põrutas Leif. „Mitte keegi säärasel positsioonil ei tegutse eraisikuna. Eriti veel Hiinas. Ma ütlen sulle, Chenlong on plaanitud terrorirünnaku taga. Võimalik, et isegi kõrgetasemelise poliitilise toetusega.”

„Ma olen skeptiline,” jätkas Laura jonnakalt ja pani käed rinnale risti. „Kas te taipate, mida see tähendaks?”

„Ameeriklased selle üle just ei rõõmustaks,” pakkus Daniel.

Laura pahvatas kibedasti naerma. „Juhul, kui Hiina poliitikuid seostatakse rünnakuga Ühendriikidele, siis võib puhkeda sõda.”

„Arvatavasti,” lausus Daniel mõtlikult.

„Just sellepärast ei suuda ma ette kujutada, et selle taga võiks olla partei.” Laura osutas Wang-Mei portreele. „Selle taga toimub midagi, millest me ei tea.”

Viivuks vajus igaüks oma mõtetesse. Korraga haaras Leif sülearvuti oma kätte ja läks istus sellega teisele poole lauda.

„Mida sa teed?” küsis Daniel.

„Pole sinu asi,” vastas teine ekraanilt pilku tõstmata.

„Sa ei hakka blogima, mis tõdemuseni me Wang-Meist jõudsime. On selge?”

Leif ei öelnud midagi.

„Ma tunnen sind, Leif. Jäta see.”

„Sina pole mingi ütleja, mida ma peaksin tegema ja mida mitte.”

„Kas tahad riskida sellega, et sind tabatakse?” küsis Daniel silmanähtavalt ärritatuna. „Kas sa arvad, et need inimesed ei jälgi veebi väga hoolikalt? Liiga palju on juhtunud, et nad võiks veebirahvast veel ignoreerida. Oled sa Dobby unustanud? Mees, nad peavad sind silmas. Sa ei blogi sellest ühtki sõna, said aru?”

„Persse,” kirus Leif ja virutas arvuti vihaselt kinni. Ta avas avatud koolapudeli ja jõi selle ühe hooga tühjaks.

Daniel pöördus ja läks akna juurde. Vaikides vaatas ta välja.

„Kes on Dobby?” küsis Laura.

Leif lõi tüdinult käega.

„Kust te üldse kogu selle info olete saanud?” Laura astus akna alla Danieli juurde. „Sellelt kontaktisikult? Sellelt tumeveebitüübilt?”

Mehed vahetasid omavahel pilgu. Siis ütles Leif: „Selles ongi probleem. Rousseau on kadunud.”

„Kadunud?”

„Ta ei anna enam endast märku.”

„Miks?”

„Kust peaksin mina seda teadma?” nähvas Leif. „Võib-olla on ta külmaks tehtud?”

„Külmaks tehtud?” Laurale kangastus jälle Hardenbergi surnukeha. Mehe pärani silmad, mis liikumatult enda ette põrnitsesid.

„Jah. Ma ei imesta varsti enam millegi üle.” Leif torkas arvuti kaenla alla, haaras toitmejuhtme pihku ja liikus ukse poole. „Ma lähen kusele.”

„Milleks sulle selle juures arvuti?” uuris Daniel kahtlustavalt.

„Senikaua kui too siin on,” osutas ta Laurale, „ei jäta ma oma lapsukset valveta.” Leif tõmbas ukse lahti ja astus koridori. Järgnes lühike mõttevahetus valvuriga, kes lõpuks temaga koos tualetti läks.

„Idioot,” pomises Laura.

Daniel ohkas. „Diplomaatia pole tal just tugev külg. Aga ilma temata oleks mind välja visatud.”

„Eks sa ise tea,” vastas Laura hajameelselt. „Mis sa arvad, kas keegi on selle Rousseau… ” Ta viivitas. „… ära tapnud?”

Daniel kehitas õlgu. „Ma pigem arvan, et Leif mõtles sellega, et Rousseaul pole enam tumeveebile ligipääsu. Kes iganes see Rousseau on – ilmselt ei saa me seda kunagi teada.”

„Juhul kui keegi on tõesti ta kõrvaldanud, siis on vähemalt kellelegi tema identiteet teada.” Laura vaatas ukse poole. „Valvur on läinud. Kuidas oleks, kui läheks sirutaks veidi jalgu?”

„Miks ka mitte,” vastas Daniel ja naeratas põgusalt. „Veidi liikumist ei teeks paha.”

Sihitult jalutasid nad mööda tühje koridore, mahajäetud seisukorras jättis hoone päris troostitu mulje. Nad astusid sisse sööklasse, mille roostevabast terasest lett kumas avariivalgustuse tuhmis valguses hõbedaselt, ja jõudsid lõpuks pikka peakoridori, mis ühendas administratsioonitiiba tootmishallidega. Nad olid saanud teha vaid mõne sammu, kui koridori teises otsas ilmus nurga tagant üks mees. Ta märkas Laurat ja jäi seisma. Mehe heledad lokkis juuksed olid tal sassis silme ees juskui mõnel California surfaril, kes just rannast tuleb. Näojooned olid teravad. Paks talvejope paistis katvat lihaselist keha.

Laura oli täiesti veendunud, et pole sellist meest enne Andras näinud. Ta tundis vaistlikult, et see mees ei kuulu siia. Juba tema välimus tekitas hitmu. Tahtmatult jäi ka Laura seisma.

„Mis lahti?” küsis Daniel hämmeldunult.

„Ma ei tea,” Laura põrnitses meest koridori teises otsas. Too hakkas edasi liikuma, ilma et oleks pilku ära pööranud. Ta kõnnak oli kummaliselt vetruv.

Danieli kulmud tõmbusid kokku: „Kes see on?”

„Pole aimugi.”

Mees lähenes. Vasaku käega tiris ta nüüd oma jope tõmblukku allapoole, samal ajal libises parem käsi põue. Laura tundis, kuidas tal kananahk käsivartele tekkis. Kui mees käe põuest välja tõmbas, klammerdusid ta sõrmed ümber püstolipära.

Laura silmad läksid pärani.

Ilma samme aeglustamata otsis mees nüüd jopetaskust summuti ja keeras selle oskuslike liigutustega relva külge.

„Mida põrgut …?” pahvatas Daniel. Siis juhtus kõik korraga.

Umbes koridori keskpaigas paiskus lahti meestetualeti uks ja Leif astus välja. Ta näol oli kahvatu ilme. Ta hõõrus käsi vastu teksaseid kuivaks, märkas siis Danieli ja Laurat ja muigas. Sekundi murdosa jooksul valdas Laurat tunne, et miski selles vaatepildis ei klapi, kuid silmates meest, kes astus tema poole, et tuleb põgeneda.

„Hoia alt!” möirgas Daniel ja osutas mehele Leifi selja taga. Kuid oli juba hilja.

Mees jõudis Leifini. Sujuva liigutusega pistis ta püstoli tagasi jope alla. Leif näis lõpuks taipavat, et keegi on ta taga. Ta pööras ringi.

Mõlema käega haaras mees Leifi peast ja keeras selle jõhkralt kõrvale. Kohutav ragin, mis Laurani kostis, võis tulla üksnes Leifi murduvatest kaelalülidest. Otsekui raiutud puu langes ta prantsatusega maha. Ta välja väänatud pea jäi näoga lamama nende poole, surnud silmad põrnitsemas ei kuhugi.

Laura tahtis karjuda, kuid ta hääl ütles üles.

Leifi tapja haaras uuesti relva pihku.

Daniel vahtis otsekui halvatult surnud sõpra. Laura kahmas ta õlevarrest kinni ja rebis endaga kaasa. „Jookse!”

Ja nad jooksid.

Paari kiire sammuga jõudsid nad koridoriharuni, kust olid enne tulnud, ja tormasid ümber nurga. Selja taga pritsis seinast betooni. Laura tõmbus kössi. Ta polnud laske isegi mitte kuulnud.

Koridori järgmine hargnemiskoht oli umbes kahekümne meetri kaugusel. Laura süda tagus valulikult. „Kiiremini!”

Nad pöörasid teise koridori, seejärel ruttasid treppidest alla esimesele korrusele. Üllatunult tõdes Laura, et Leifi tapja polnud ilmselt eriti kärmete jalgadega. Paistis, et nad olid ta maha raputanud. Esialgu.

Nad jooksid fuajeesse, möödudes istenurgast, kus olid veel mõne tunni eest istunud ja blizzard`ist rääkinud. Ei lähedal ega kaugel polnud fuajees kedagi näha. Laura läks vastuvõtulaua taha ja heitis pilgu sealsele telefonile. Ükski lambike ei põlenud ega vilkunud. Ta tõstis toru kõrva äärde. Ei midagi. „Ühendust pole.”

„Pagana pihta. Seda tegi kas torm või too tüüp.”

„Kes ta on?” küsis Laura.

„Pole aimugi. Selle üle murrame pead hiljem. Praegu tuleb meil kõigepealt siit kaduda.”

„Õue ei saa me minna.” Laura mõtles palavikuliselt. „Lähme tootmishalli. Kes seda ei tunne, ei saa sealt kohe ülevaadet.”

„Nõus.”

Laura kiirustas trepikoja poole ja haaras ta käest kinni. „See tüüp on seal üleval.”

Laura tõmbas käe lahti. „Sama hästi võib ta ka juba ammu kuskil siin alla olla. Me peame riskima.”

Valvsalt ringi vaadates läksid nad ettevaatlikult tagasi teisele korrusele. Laura juhatas teed. Ühte koridoriharusse pöörates seisatas ta äkitselt. Mõni meeter temast

eemal, keset koridori, lamas põrandal Leifi elutu keha. Laura neelatas. Tee tootmishalli läks laibast mööda.

Kui nad temani jõudsid, põlvitas Daniel surnud sõbra kõrvale ja sulges ta silmad. „Jumalaga, mu sõge semu.”

Laura vaatas Leifi käsi, mida too oli veel mõne minuti eest tualetist tulles teksaste külge kuivatanud. Äkitselt taipas ta, mis oli teda selles vaatepildis eksitanud.

„Ma tulen kohe tagasi,” ütles ta ja jooksis meeste tualetti.

„Hull oled või? Mida sa sealt otsid? Me peame edasi minema!”

„Ainult üks sekund.” Ta tormas tualetti ja vaatas ringi. Tagapool, kaarja ukseaugu taga oli seina ääres pissuaarid, nende vastas kabiinid. Otse Laura ees rippus peegel, millest vahtis talle vastu sügavalt segaduses naine, kellel polnud enam midagi ühist rõõmsa noore emaga, kes veel nädalavahetusel oli ülevas tujus istunud purskkaevu serval ja oodanud pidurongkäigu algust. Peegli all asus kraanikausi ja seebianumaga kapp. Selle kohal kaks elektripistikut. Ühte nendest oli torgatud must adapter. Juhe selle küljest kadus alla kappi, mille uks oli veidi praokil. Laura kükitas ja avas kapi.

„Mida paganat sa siin teed?” hüüdis Daniel ukselävelt. „Too tüüp võib iga hetk välja ilmuda. Me peame jalga laskma.”

Laura tõmbas Leifi sülearvuti välja. „Kui sa keelasid Leifil võrku minna, siis kadus ta peagi tualetti. Mina ei mõelnud selle juures midagi, et ta arvuti kaasa võttis. Ta ei lasknud seda ju nagunii kunagi silmist. Siis aga tuli ta tualetist tühjade kätega välja, järelikult pidi arvuti siin olema.”

„Miks ta selle siia jättis?” arutles Daniel laupa kibrutades. „See pole üldse tema moodi.”

Laura tõmbas adapteri pistikust välja. „Ta pidi akut laadima.”

„Leif poleks iial oma arvutit järelevalveta jätnud.”

„Pole aimugi, miks ta seda nüüd tegi… ”

„Ükspuha.” Daniel vaatas närvitsedes ringi. „Aga me peame minema! Oleme liiga palju aega raisanud.”

„Ei ole. Ilma siin arvutis olevate andmeteta ei hakka keegi meid uskuma.”

„Tõsi.” Daniel noogutas. „Hästi tehtud.”

Nad jooksid nüüd mööda seda koridori, kust Leifi tapja oli tulnud. Ühe kõrvalruumi, kus hoidsid oma koristusvahendeid puhastusteenistuse töötajad, uks oli paokil. Laura pilk langes kingapaarile, milles olid jalad. Ta rebis ukse lahti. Nurgas istus vastu seina vajunult suletud silmadega valvur, otsekui käest pandud prügikott. Ta särk ja jakk olid rinna pealt verest läbi imbunud. Laura huuled hakkasid värisema.

„Tule juba!” kiirustas Daniel.

Nad jooksid edasi ja keerasid veel kaks korda ära, kuni jõudsid lõpuks turvaukseni, mille kaudu sai tootmishalli. Läbi aknaruudu ukses oli nõrgalt valgustatud hallis näha suurte masinate ja aparaatide kontuure. Laura tõstis töötõendi elektroonilise luku ette. Ukselukk avanes klõpsatusega.

Hall haises nafta ja määrdeõli järele ning seal oli tuntavalt külm. Kõik masinad olid seisma pandud, polnud kosta vähimatki müra. Nendel vähestel kordadel, kui Laura varem siin oli käinud, oli ta alati pidanud kõrvaklappe kasutama. Uks nende taga vajus tagasi lukku. Laura hingas sügavalt sisse-välja. Sellest kerkis suu ette aurupilv.

„Ma helistan politseisse.” Ta võttis mobiili välja. „Neetud. Levi pole.”

Daniel vaatas ringi. „Mis siis nüüd?”

„See uks peatab ta.”

„Selle peale ei või me lootma jääda. Mis siis, kui ta on kuskilt sissepääsukaardi hankinud? Me peame siit kaduma.”

„Hästi. Hall on suur. Otsime endale hea pelgupaiga.”

„Ma mõtlesin sellega, et me peame siit välja minema, Laura. Välja siit hallist, nii kaugele Andrast, kui võimalik.”

Laura silmad läksid suureks. „Välja blizzard`i kätte?”

„Ma ei näe mingit alternatiivi.”

Nende selja taga plaksatas miski vastu turvaukse akent. Nad pöörasid kiiresti ringi.

Läbi akna paistis Leifi tapja. Käsi relvaga oli tal ette sirutatud. Ta kivinenud näos ei liikunud miski, kui ta järjest mitu kuuli nende suunas tulistas. Need põrkasid vastu ust. Kohtadesse, kus klaas tabamuse sai, jäid järele ringjad mõrad, mille keskele värvisid plahvatanud kuulidest paiskunud metalliosad klaasile justkui hallid õied.

Daniel kähises: „Lähme, minema siit!”

Poolhämaras põgenesid nad masinate, konveierite ja risttahukaliste presside vahelt halli teise otsa. Suure ukse kõrvalt, mille kaudu liikusid veoautod, leidsid nad puhke- ja riietusruumi koos tööliste kappidega.

„Oota siin.” Laura surus arvuti Danieli kätte ja kadus riietusruumi. Kappide kõrval nagis rippusid soojad tööjoped. Laura tõmbas ühe endale selga, teise viis Danielile.

Halli teisest otsast kostis jubedat klirinat. Purunevat klaasi heli kajas seintelt vastu.

Laura lükkas uksesulgurit. Veoautode sissepääs avanes. Otsekohe keerutas halli lund sisse. Kuskil tagapool kukkus miski kolinal põrandale.

„Ta tuleb,” pahvatas Daniel.

Nad astusid välja. Jäine külmus ja suured piitsutavad lumehelbed lõid neile vastu.

„Kust me parkimisplatsile saame?” hüüdis Daniel läbi tormi.

„Siitkaudu.”

Nad hakkasid läbi põlvedeni ulatuva lume sumama. Ikka ja jälle heitis Laura kiirelt pilgu tagasi, ent läbi tiheda lumemöllu ei näinud ta midagi ega kedagi.

Leifi pikap seisis üsna peasissepääsu juures. Kuid nii nagu kõik teised sõidukid, oli seegi paksu lumekihi alla maetud. Kaitseraudade ja küljepeeglite küljes rippusid jääpurikad. Laura krimpsutas nägu. Loodetavasti on pikapi aku parem kui tema Polo oma. Juhul kui mootor vedu ei võta, istuvad nad lõksus.

———

Tänavu aprillis ilmub Uwe Laubi uus romaan „Leben“ („Elu“), mille keskmes on ülemaailmne liikide väljasuremine ja selle mõju inimesele.

Lingid:

https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=72&artid=89070

https://epl.delfi.ee/martinson/raamatublogi-kas-maakera-voi-oigemini-ilma-on-voimalik-relvana-kasutada?id=88290397

https://castorbakar.wordpress.com/2019/09/20/uwe-laub-torm/

https://www.krimi-couch.de/titel/15847-sturm/

Püsiviide Lisa kommentaar

Loone Ots

5. märts 2020 at 10:23 e.l. (Loone Ots, Nädala autor 2020) (, , )

Foto: ERR.ee / erakogu

Loone Ots (1965) – eesti kirjanik, kirjandusteadlane ja folklorist.

Katkend: Mustamäe valss, Petrone Print 2012, lk 91-95; 117-119.

Retked linna

MÕNIKORD SÕITIS EMA minuga linna, see tähendab kesklinna. Esialgu oli see hirmuäratav ettevõtmine. Otseühendust südalinnaga veel ei olnud. Tuli kasutada trolli number 2, mis sõitis mööda Vilde teed seega meist kaugemal, või busse 13 või 20. Esimene liikus küll kesklinna ja vanaema juurde Kadriorgu, kuid tiirutas ahastamapaneva aeglusega ja kogu aeg keerutades: Sütiste tee, Mustamäe tee, Hipodroomi kaudu Balti jaama, sealt Viru väljakule ja mööda Narva maanteed Lasnamäeni. Sõit kesklinna võttis peaaegu tunni.

Buss 20 oli palju koledam koht, sest sellel liinil kurseerisid vanad sõidukid, mis haisesid jubedalt bensiini järele ja millel oli juhikabiini taga pikk istepink seljaga sõidu suunas. Sellesse bussi astudes – sõita sai Koskla peatuseni, kust tuli trollile ümber istuda, sest buss ise veeres edasi Koplisse – läks mul otsekohe süda pahaks. Heal juhul saime enne välja, kui öökima hakkasin. Ega number 13 parem olnud. Veeremid olid uuemad, ilusa punase triibu ja korralike sõidusuunaliste istmetega, kuid pidevad pöörded ajasid mu mao samuti keerlema ja tulem ei lasknud end oodata. Ükskord oksendasin täis vanaema kingitud kummielevandi, mis nägi välja nagu päris. Ema pesi minu ja looma kodus küll duši all puhtaks, kuid eelarvamus mänguasja vastu jäi minus alles. Vants minu mängudes ei osalenud, vaid tukkus kastinurgas, kuni kadus keldrisse.

Linnas nägin kõigepealt Võidu väljakut, mille servas, praeguse SEB panga hoone kohal oli kitsuke haljasala. Seal seisis keset lillepeenart roosa šamottnaine, kauss käes. Selle kuju modell oli olnud minu ema, kui ta töötas kunstiinstituudis. Enne 1980. aasta olümpiat kaevati sinna jalakäijate tunnel. Kuju viidi mujale. Nõukogude aja lõpul hakkasid huligaanid järjekindlalt kaussi puruks lööma. Paar korda parandati õõnesnõu ära, lõpuks aga loobuti. Ema seisis kaua Kaarli puiestee ja Komandandi tee vahel, kauss ikka katki. Ka ei torganud skulptuur laial haljakul kuigivõrd silma. Hiljuti kõndisin haljasalast mööda. Mu kiviema oli sealt hoopis kadunud – kuhu, ei teagi. Ka Kirovi-nimelise kalurikolhoosi peahoones – nüüd asub seal erahaigla Fertilitas – peaks leiduma pannoo, peal kolm kaladega naist, kõik minu ema järgi paika pandud.

Meie ring linnas oli üsna etteaimatav. Käisime Tallinna Kaubamajas, millel tookord oli ainult A-korpus. Siis väisasime kauplust Mood, kuulsa Tallinna Moemaja esinduspoodi (mäletate küll: „poodi toodi moodi, moodi toodi poodi”), kus mind võlus tagant valgustatud mustvalge klaasmaal trepiseinas (mis sellest küll saanud on?).

Kohustuslik oli kammida raamatupoode Pärnu maantee nurgal ja Kirjanike Majas Harju tänaval. Väga põnevad olid ehted ja muu pudi-padi praeguses Nu Nordiku kaupluses, mis toona kuulus kunstikombinaadile ARS. Aga kõige tähtsamad olid kaks müügikohta, mille toodangu eest ema võinuks kas või hinge loovutada: käsitöö- ja disainipood Raekoja platsil ja Pikal tänaval. Harva oli emal raha, et neist midagi osta, rahvakunstimeistrite ja tarbekunstnike loomingut koju kanda. Kuid me vaatasime, ahhetades ja võrreldes, kõiki Muhu tikandeid, rõhke, sõlgi ja sokke. Enne 1969. aasta laulupidu tegi ema südame kõvaks ja soetas võrratu Muhu tikandiga kampsuni suure vereva mooniga rinnal. Nii ilusat tööd pole ma kunagi hiljem näinud. Paar tassi ja koogitaldrik jõudsid mustale kohvilauale. Mulle ja õele kinkis ema suurepärased hõbesõled, mis maksid kopsaka summa. Mina kaotasin oma sõle ülikooliaastail ära, kinnis oli kehvake, kuid austusest vanemate vastu ostsin koopia. Kui õde sai 15, ulatas ema talle ka moodsalt stiliseeritud hõbekäevõru. Ema ise oli tuline patrioot ja esiaja fänn. Just siis läksidki moodi pronksi- ja rauaaja ehete põhjal valminud metallehistööd. Ikka sellesama juubelilaulupeo harjal kujundas ema endale uskumatult pilkupüüdva, samas minimalistliku ja mis peaasi, odava suvevälimuse. Lihtsale naturaalvalgele kleidile, mille materjal oli vilets lavsaan, köitis ema nahkvöö väikese nahktupes pussiga. Puss oli terav, täiesti ehtne relv. Kaela riputas ema pronksiaegse kaksikvõru koopia, mille otsas rippus vaskkuulike, ja lisas sellele siksakilise vaskpreesi. Nii lihtne ja maitsekas lahendus väärinuks kunstipreemiat. Olin uhke, et mul on selline ema.

Linnaretk lõppes kohvikus Pärl, kus seisime pool tundi sabas ja saime tasuks värskeid lõhnavaid ja tõeliselt maitsvaid saiu või kooke. Viisime saagi koju ja olime rõõmsad – kui ma bussist enam-vähem väärikalt pääsesin. Õnneks avati varsti trolliliin number 3, mis õõtsutas vähem ega haisenud üldse. Nüüd oli linnasõit oodatud lõbu.

VÕIDU VÄLJAKUL Kunstihoone all oli galerii, kus moodsad kunstnikud müüsid oma taieseid. Sissepääs oli tasuta. Sealt käisime kindlasti alati läbi. Ema tundis paljusid kunstnikke isiklikult, oli ta ju olnud kunstiinstituudi hinnatud modell, isegi nii hea, et sai legendi järgi ainsaks saledaks ja brünetiks naiseks, keda esikunstnik Evald Okas kunagi aktina maalida oli soovinud – ettepanek, millest ema moraalsetel kaalutlustel kategooriliselt keeldus. Ema oskas näha kunsti imet ja õpetas mindki vaatama pildi koloriiti, detaile, arutama autori mõtet ja tuvastama, mida 1960. aastate eesti kunsti abstraktne vool oma teostega öelda tahtis. Kaks korda aastas käisime kogu perega Kunstihoone ülevaatenäitustel. Ema lasi mul alati valida minu meelest parima maali ja käskis valikut põhjendada – nii arenes lapse iseseisev mõtlemisvõime ja argumenteerimisoskus. Muidugi oli mu maitse pigem stalinliku sotsrealismi poolt. Mäletan ühe aasta valikut, roosat alasti naist pehmel valgel karusnahal. Päris kitš see kindlasti polnud, aga eriline kunstimõte ka mitte. Ema oli kergelt häiritud, kuid austas mu otsust. Arvan, et selle patuse töö autor võis olla Olev Subbi. Veel meeldisid mulle loodusvaated, mida rohelisemad, seda parem, kuid kord vaimustusin ka pruunides toonides udusest metsahommikust, kus pildi esiplaanil kiikusid koltuvad maarjasõnajalad.

Isa ja emaga käisime tihti vanalinnas. Tutvusin huvitavate nimedega: Toomkirik, Tornide Väljak, Kuldjala torn, Taani kuninga aed. See viimane paelus mind eriti, sest kusagil müüri ääres kasvas pisike kääbusleinapaju. Leinavormi tuules hõljuvad oksad tundusid väga ilusad. Müürivahe tänavalt leidsid vanemad kummalise siseaia, kus üks hakkaja härra eksponeeris vaskseid tee- ja kohvikanne, mida ta ise enda lõbuks valmistas. Selles aias õitsesid alati kressid, mis paese müüri taustale imeliselt sobisid. Käisime ka kirikutes, millegipärast mäletan just õigeusu Püha Nikolai kiriku sisemust. Kultushooneid väisama ajendas vanemaid mitte religiooni-, vaid kunstihuvi. Ja muidugi suurepärane, hästi renoveeritud ja rahvale avatud dominiiklaste klooster. See oli parim maja linnas, kust leidsin nii lahedaid jooksuradasid (see oli püha ristikäik) kui ka sopilisi ruume, vahel samme sajakordselt võimendava kajaga koridorid. Õppisin kähku ära dominiiklaste indulgentsimüügisalmi: „Kui raha kasti viskate, siis taeva lendab hingeke!” ja olin mungakuues petturite ahnusest jahmunud – raha eest ei saa ju hinge päästa, igaüks peab ikka ise hea olema, oli ema mulle kodus lõpetanud.

Tegelikult oli iga muuseum omamoodi hea. Ajaloomuuseumis olid raudrüüd, linnamuuseumis hõbekarikad, aga teatri- ja muusikamuuseumis hurmav mängutoos: roosapõskne torukübaras mees, kes kallistas sama roosa kerega notsut. Kaksteist punkti teatrile ja muusikale! Teine tosin peaks minema mu vanematele, kes lapsele juba õrnas eas kodulinna mineviku kätte näitasid.

Vanalinnas oli ka ohtlikke paiku, mis panid südame mõnusalt judisema. Üks neist oli Tallinngaasi hoone Vene tänaval. Kunagi oli see hoone kuulunud apteekide peavalitsusele, kus ema lühikest aega sekretärina töötas. Terve peavalitsus teadis, et selles hoones kummitab kunagi sissemüüritud tütarlaps, kes täiskuuöödel istus laos vatipallide peal ja härdalt nuttis. Olla olnud õnnetu armastuse lugu, nagu ikka. Et laos leidus ka mürke, pidi kohal olema alatine öövalve. Ükski peavalitsuse daam ei julgenud sinna majja aga iial ööseks üksi jääda. Nii valvaski seda ladu ainult püksikandjatest töötajad, kellest mitmed kinnitasid, et kohtasid keskaegset neidist samas keldris ja samas poosis. Praegusest Olde Hansast vasakule jäi luitunud maja, suur pragu pikuti sees, peal silt „Ettevaatust! Varisemisoht!” See oli tõesti nii köitev kui jube. Mõelda, kui maja tõesti meie lähenedes kaheks pooldub ja alla variseb, paisates laiali tolmu ja kive! Minu elav fantaasia maalis hävingust päris tõese pildi, nagu hiljem kinoringvaadetest lammutustöid nähes veendusin.
/…/
ISA KÄITUS KUI AUMEES: jättis kogu korteri meile. Telefon jäi samuti sisse, kuigi isa nimele. Ema ei julgenud abonenti ümber registreerima minna, kartis, et see võetakse ära, et teadis juhtumeid, kus endale telefoniga korteri vahetanud pere avastas, et telefon oli vahepeal kõrvaldatud. Raha jäi lauale täpselt ühe kuu üüri jagu, 17 rubla. Heitunud ema seisis silmitsi vajadusega minna tööle.

Tegelikult oli ema abielukriisi alguses juba püüdnud emantsipeeruda. Saamaks ligipääsu toidulauale, hakkas ta I toidukaubastu müüjaks vast avatud kaupluses ABC-IV, mis jäi meist ülejärgmisse mikrorajooni Tammsaare teele. Praegu on samas hoonekompleksis Mustamäe linnaosa valitsus. Ema sai valge kitli ja hakkas jälgima selveriiuleid. Töö oli täitsa tore, kuni oli saabunud esimene kuulõpp ja kogu müüjaskond saadeti kollektiivselt günekoloogi kontrolli. Kahtlemata oli see ostjate tervise huvides, et söögijagajad süüfilist või tripperit ei põdenud. Ent moraalne ema pidi minestama, kui karm, maakeelt aktsendiga kõnelev meesarst käratas: „Piksid mahha! Piksid mahha! Ruutu!”, sabas seisvad naised konveiermeetodil läbi vaatas ning vajalikud proovid võttis nagu Ravic romaanis „Triumfikaar”. Idee hargitada reisi kolmekümne kaaslase nähes oli emale liig ja ta lahkus ABCst kiiresti omal soovil.

Hiljem selgus, et nõukogude võimu tervishoiueeskiri oli absurdsemaid maailmas. Tervisekaarti nõuti ainult täiskohaga töötajailt, kohakaasluse alusel tegutsejad olid alandavast kohusest priid. Nähtavasti küsisid treponeemid ja trihhomoonased võimalikelt peremeesorganismidelt alati enne nakatamist tööraamatut ja kulgesid ainult põhikohaliste peale. Sama mõttetu kontrollisüsteem kehtis, kui olin 1980ndail kooliõpetaja. Kõik peale minu käisid end veneroloogile näitamas, aga mina pääsesin, sest mul polnud täiskohaga lepingut.

NÜÜD OLI EMAL TULI TAKUS, töövõime edendamisega oodata ei saanud. Esmalt tuli aga leida mulle lasteaiakoht. Ent see oli ülim defitsiit, mille vastu oli võimetu isegi tädi Aina, sest tema tuttavail üldjuhul väikesi lapsi polnud, järelikult polnud vaja ka lasteaiakoha vahendajat ning päevakodude direktorid ja muud asjanaised jäid tädi suhtluslävest madalamale. Õnnetud tööealised emad, kelle peres puudus pensionärist vanaema, pidid vigisevaid võsusid tipptunnil ühistranspordis linna teise otsa toimetama ja olid ka siis õnnest uimased, et pesamuna vähemalt kuskile kellegi hoole alla sai. Võinuks arvata, et lasteaedade krooniline kohanappus on korrelatsioonis töötajate üleküllusega, kuid asi oli tegelikult vastupidi. Kasvatajaid oli alailma puudu. Pea igal pool leidus vakantsi. Kasvatajal aga oli õigus panna oma laps või lapsed töökoha lasterühma väljaspool järjekorda. See oli ainus motivatsioon, mida väikese palga ning suure töö- ja vastutuskoormaga kasvataja ametikoht võis pakkuda.

Emal oli vähemalt teoreetiliselt pedagoogiline haridus, paljudel kasvatajatel, kelle hooleks nõukogude võim kasvava põlvkonna isiksuse kujundamise jättis, polnud tavalist keskharidustki. Emal oli kohti valida. Algul mõtles ta ETKVLi prestiižsele ja hästi varustatud lastepäevakodule, kuid see asus liiga kaugel, ema arvas, et meil on sinna talvel liiga vilets minna. Meie VIII mikrorajoonis oli äsja valminud korralik lastepäevakodu. Kahjuks käisid kõik meie maja lapsed just seal. Ema pelgas, et nad teevad mulle liiga, kuid parata polnud midagi. Õnneks oli lapsi hulgi ja igas vanuseastmes mitu rööprühma. Võis loota, et kõige õelamad Poni!-hüüdjad jäävad teise rühma.

Kunagi õrnas eas oli lastearst keelanud mind lasteaeda panna, oli öelnud, et ma ei ole lasteaialaps. Kalamajas oli just meie akende vastas vene lasteaed, mille verandalt paistis kätte üüratu toredus: suured nailonjuustega nukud, kes istusid ringis ümber vineerist kohvilaua. Igatsesin hirmsasti lasteaeda, kus saaks teistega mängida ja muidugi neid inglisarnaseid olevusi kussutada. Meie lasteaia õu oli täis ronimisredeleid ja püramiidmajakesi, lisaks oli igal rühmal müstiline kuur, kust toodi välja jalgrattaid ja mänguautosid, kogu mänguasjapood tundus olevat pakitud ühte boksi – ja neid bokse oli iga rühma jaoks.

Ööl enne lasteaeda minekut ei maganud ma üldse, aina kujutlesin, kuidas lapsed suures saalis kodu mängivad ja heldinud kasvatajad neile naeratavad. Tegelikkus oli teistsugune, kuid alguses mitte vähem meeldiv. Sain omaette kapi, pilt peal, ja osalesin suure saali ühishommikuvõimlemises – tore komme, mis praegustes lastehoidudes enam au sees ei ole. Söök jäi minust puutumata, ema ei seisnud enam selja taga ja ma kasutasin kohe juhust mitte süüa. Mänguaeg aga oli tõsine piin. Uut last tuldi vaatama ja igaüks, kes mind nägi, üritas anda vähemalt ühe tou. Püüdsin siseneda tüdrukute ringi ja endale mõne suure nuku sülle saada, aga mind aeti eemale. Ükski kasvataja ei sekkunud, nad istusid meist piisavalt kaugel ja pidasid mokalaata. Nõutult läksin kaebama, et see ja see on mind löönud. Tüdinult tõusis kasvataja ning küsis ükskõikselt, mis juhtus. Nüüd sain esimest korda elus selgeks, mida tähendab kollektiiv. Lapsed kinnitasid ühest suust, et lööja olin just mina. Olin pahv. Kasvataja käskis mul olla hea laps ja teisi mitte ahistada ning lahkus vestlust jätkama. Leidsin kapinurgast lego ja ehitasin terve ennelõuna klotsimaju – loomulikult üksi.

Ometi meeldis mulle lasteaed. Seal oli nii palju huvitavat, nii ilusad nukutoad ja nii toredad väikesed voodid, kuhu meid lõunaks magama pandi. Ilma usteta kemps, kus kükitasid koos mõlemast soost kasvandikud, oli harjumatu, kuid mulle ei tulnud pähegi asju vaidlustada. Pärast lõunat tuli ema mulle järele, minu meelest tarbetult vara.
Käisin lasteaias veel teisegi päeva. Nüüd lubati mul juba liivakasti tulla. Üpris tõenäoliselt oleksin lõpuks kodunenud ja rühma sulandumise kogemuse enne kooli kätte saanud. Kuid kolmandal päeval jäin kõrgesse palavikku – arsti sõnul ütlesid mul erutusest närvid üles. Ema pidi olukorra teisiti lahendama.

MA EI OLE ENAM IIAL nii palju sabades seisnud kui siis. Ema sabatas, et saada tõend, mille alusel isa kirjutati meie korterist välja, siis selleks, et saada tõend, mille alusel mina tohtisin astuda lastekollektiivi. Selle viimase jaoks tuli teha mitu tuuri: IV mikrorajooni lastearstile, Narva maantee lastepolikliinikusse, kus tehti röntgen, Laia tänava keskaegsesse majja, kus tehti ma ei mäletagi mida, Harju rajooni polikliinikusse praegusel Magdaleena, toonasel Lasteaia tänaval, kus tehti millegipärast veel üks läbivalgustus (ega nad minu seest ometi allaneelatud teemanti otsinud?) ja siis veel tagasi Vilde tee hambaarstile. Järgnes lasteaiaintermetso. Siis tuli emal ära seista uus järjekord, sedapuhku tööbörsil.

Teadsin tööbörsi õe ajalooõpikust. Pildil seisid habetunud, kurbade silmadega töötud kodanliku Eesti Vabariigi ohvritena häbiväärses reas. Kuidas sai tänapäeval sihuke asi olemas olla? Vudisin koos emaga Tatari tänavale, tööbörsi aadress oli Tatari 1. Ametnik jagas emale teavet, millised tööpaigad ootavad täitjat. Enamik neist oli tehastes. Ema tehasesse ei tahtnud, seltskonna, aga eriti rutiini pärast. Isegi mu tegus isaema ei suutnud suurt pensioni taotledes (pension arvestati viimase aasta palgalt ja paljud intelligendidki veetsid selle aja kõva palgaga tootmisüksustes) tehases detaile stantsida, monotoonne tegevus ajas südame läikima. Õpetajaks ema ei soovinud, sekretäriks enam ei saanud: nõuti masinakirjaoskust, mis emal puudus. Sõelale jäid pisuke valik „puhtaid” töökohti. Paber näpus, käis ema nendega tutvumas, mina satelliidina sabas. Mina oleks valinud Karl Marxi keemilise puhastuse vastuvõtja amet, sest selle seinal laiutas mitu plakatit, mis manitsesid käsi pesema, vältimaks tüüfuse, paratüüfuse ja koolera nakkust. Batsillid olid kujutatud jubedate moodustistena, millel oli mitu karvast koiba ja ilged lõustad, mis nõukogude töötaja üle irvitasid – aga ainult siis, kui too ei tundnud seebiga kätepesu aluseid. Emale meeldisid plakatid, aga mitte Pelgulinna keskkond ega enam kui tagasihoidlik palk. Selgus, et vähem tööd nõudvad elualad on ühtlasi vähem tasuvad. Kust leida paremat?

Loomingut
Koidula veri ja teisi näidendeid, Eesti Keele Sihtasutus 2010
Eesti riigipead, Menu 20102
Mustamäe valss, Petrone Print 2012
Kalli kassi klassika, Menu 2013
Lugusid kuulsatest eestlastest, Menu 2016
Birkenruh` episood ja teisi näidendeid, Eesti Keele Sihtasutus 2016
Kasvuhoonekoerad, Petrone Print 2017
Kuulsad ja naljakad eestlased, Rahva Raamat 2017
Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel, Petrone Print 2020

Püsiviide Lisa kommentaar

Jean Echenoz

19. veebr. 2020 at 9:10 e.l. (Jean Echenoz) (, , , , )

Jean Echenoz (s 1947) on Pariisis elav prantsuse romaanikirjanik, kes on avaldanud 18 romaani Minuit’ kirjastuses, mis on tuntud kui “uue romaani” (Nouveau Roman) väljaandja. Romaani „Cherokee” eest pälvis autor Médicis’ kirjanduspreemia aastal 1983 ja romaani eest „Je m’en vais” („Ma lähen ära”, tlk Kaja Riesen, 2010, Eesti Raamat) sai ta 1999. Goncourt’i preemia.

Eesti keeles on temalt ilmunud veel teinegi romaan, „Courir” (2008, e.k. „Jooks”, tlk Indrek Koff, 2019, Loomingu Raamatukogu), mis jutustab tšehhi pikamaajooksjast Emil Zátopekist ning on osa biofiktsioonide triloogiast koos Maurice Ravelist rääkiva „Raveli” (2006) ja leiutajast Nikola Teslast rääkiva „Des éclairs’iga” (2010). Eluloolist materjali on autor kasutanud teisteski teostes, muuhulgas on ta kirjutanud admiral Nelsonist ja Chopinist.

Alates oma esimesest romaanist „Greenwichi meridiaan” (1979) on autor tuntud kui romaanižanri uuendaja nii krimi-, spiooni-, seiklus- kui ka muudes žanrites ning teda on nimetatud minimalistlikuks või passiivseks autoriks, sarnaselt teiste „uue uue romaani” autoritega nagu Jean-Philippe Toussaint või Éric Chevillard.

Echenozi loomingule pühendatud teaduskonverents toimub Tartu Ülikooli Maailma keelte ja kultuuride kolledžis 4. mail 2020. 5. mail kohtub autor lugejatega Tartu Linnaraamatukogu saalis.

27. veebruaril 2019 kell 16.00 linnaraamatukogu kohvikuruumis I korrusel
Linnaraamatukogu kirjanduskohvik
Vaatluse all on tänavuse Prima Vista külalise, prantsuse kirjaniku Jean Echenozi raamat „Jooks“ tšehhi legendaarsest pikamaajooksjast Emil Zátopekist. Külas on pikamaajooksja Raivo Alla, vestlust juhib raamatukoguhoidja Annika Aas. Oodatud on kõik, kes tahavad raamatute üle üheskoos arutleda.

 

Katkend: Jooks, SA Kultuurileht, LR 2019/37, tlk Indrek Koff, lk 24 – 30.

8
Stiil on tal tõepoolest võimatu. Larry Snyder ei ole esimene, kes seda tähele paneb. Ja kellel tekib küsimus, mismoodi Emil seda siis ikkagi teeb.
On jooksjaid, kes näivad lendavat, teised näevad välja, nagu tantsiks, mõni teeks nagu marsisammu, mõni liiguks edasi just nagu jalad kõhu all. Mõni aga liigub nii, nagu suunduks võimalikult kiiresti kohta, kuhu teda on kutsutud. Emil ei sarnane ühegagi.
Emilist jääb mulje, nagu ta kaevaks, või kaevuks iseendasse, nagu oleks ta transis, või töötaks nagu labidamees. Mõtlemata mistahes akadeemilistele kaanonitele ja soovimata näida elegantne, liigub Emil raskelt, kandiliselt, vaevaliselt, otsekui tõmmeldes. Ta ei varja, et pingutus on ränk, see paistab tema krimpsus, kipras, kirtsus näolt, mida alatasa katvat grimassi on valus vaadata. Tema näojooned on moondunud, just nagu rebiks neid pöörane kannatus, aeg-ajalt pistab ta keele suust välja, jääb mulje, nagu oleks tal mõlema jooksukinga sees skorpion. Joostes paistab ta äraolev, ta on kusagil väga kaugel, nii keskendunud, et kohal ta ei viibi, ehkki tegelikult on ta rohkem kohal kui keegi teine, ning tema õlgade vahele surutud pea, mis on kaela otsas alati ühele poole kaldu, tudiseb lakkamatult, kõlgub ja õõtsub küljelt küljele.
Emil jookseb, peod rusikas, väänutab kaootiliselt ülakeha ning liigutab ka käsivarsi täiesti suvaliselt. Ometi ütleks teile igaüks, et jooksmine käib just käsivartega. Et keha paremini edasi viia, tuleb ülajäsemeid kasutada selleks, et jalgu keha raskusest säästa: pikamaajooksul annab parima tulemuse see, kui pead ja käsivarsi võimalikult vähem liigutada. Emil aga teeb täpselt vastupidi, ta tundub jooksvat nii, nagu ei mõtleks üldse kätele, mille kramplikud vapped algavad liiga kõrgelt ning millega ta sooritab üpris kummalisi liigutusi, kord tõstab need üles, siis jälle heidab tahapoole, nõnda et need niisama ripuvad või mingeid absurdseid žeste joonistavad, ja ka tema õlad otsekui tõmblevad ning küünarnukidki tõusevad liiga kõrgele, just nagu kannaks ta liiga rasket koormat. Ta näeb joostes välja nagu omaenda varjuga võitlev poksija ning kogu tema keha oleks otsekui mingi rikkis, lagunenud, valulikult väänlev mehhanism, üksnes harmooniliselt liikuvad jalad hammustavad ja haukavad isukalt jooksurada. Ühesõnaga ei tee ta midagi samamoodi kui teised, kes kalduvad vahel arvama, et ta ei tea üldse, mis ta teeb.
Aga omamoodi jooksmine pole veel kõik, asi on ju selles, et trenni tuleb ju ka teha. Ja täpselt niimoodi teeb ta ka trenni.
Treeningute kohta levib maailmas tohutul hulgal teooriaid. Rootsi süsteem, mida nimetatakse intervalltreeninguks, põhineb kiirendustel, mille vahel tehakse lühemaid või pikemaid puhkepause. Gerschleri süsteem näeb ette ajavõtuga staadioni- lõigutreeningut, mille tempo on suhteliselt aeglane. Olanderi süsteemis joostakse samuti vahelduva tempoga lõike, kuid treening on paindlikum ja toimub looduslikus keskkonnas. Emil on kõik need metoodikad läbi uurinud ja üksteise järel omandanud ning tihendanud need üheks ja ainsaks Emili meetodiks, mis jätab puhtale kehakultuurile üsna vähe ruumi.
Kõik need tehnikad soovitavad kiirenduste vahele pause, rahulikumaid lõike, mida enamik läbib kõndides. Emil seda ei tee, tema eelistab kahe pingutuse vahel sörkida, olles veendunud, et nõnda õpib organism kahe pingutuse vahel puhkama ja isegi suure väsimuse korral vajalikku tempot hoidma.
Kõik nad lähtuvad ka põhimõttest, et pingutus peab olema väiksem kui võistlusolukorras: ettevalmistuse ajal tuleb jõudu säästa, seda läheb tarvis võistlustel. Emil arvab vastupidist – et treening peab olema võimalikult ränk, tuleb teha palju üliraskeid harjutusi, et päris jooks kergem tunduks.
Kõik jätavad ka talle mulje, et ei kasvata piisavalt tahet, kuna lubavad jooksjal tempo alla lasta, kui ta näeb, et jõud kahaneb. Sellega pole Emil sugugi nõus. Kui ta tunneb väsimust, kui ta tunneb vähimatki aeglustumisohtu, siis üritab ta just tempot juurde panna. Selle koha pealt on tema eeliseks tõsiasi, et talle meeldivad kannatused. Ta teab, et ta võib loota oma valuarmastuse ja iseenda peale: mitte iial ei luba ta enda kallale massööri.
Niisugune treeningmetoodika võimaldab tal vastased arvukate vahekiirendustega ära kurnata ja hoida samas jõudu lõpuspurdiks, mis on alati äärmiselt äge. Tema jooksurütm on pidevas muutumises, aina vahelduvad tempod ja peened käiguvahetused panevad jälitajad kibedalt kaebama. Asi nimelt ei ole üksnes selles, et neil on peaaegu võimatu minna oma rütmi kaotamata kaasa Emili lühikese, heitliku, ebaühtlase, korrapäratu jooksuviisiga, et tema pidevad rütmimuutused teevad nende elu kohutavalt keeruliseks, et tema kummaline ja väsinud ilmega jooksustiil, mis põhineb kangetel, robotlikel liigutustel, ajab nad segadusse, kuna on petlik, vaid lisaks kõigele panevad tema lakkamatult tudisev kuppel ja tuulikutiibadena laperdavad käed neil ka pea ringi käima.
Iial, ei iial tee ta midagi nagu teised, ehkki on muidu täiesti tavaline tegelane. Väidetakse küll, et tema kopsude gaasivahetus on ebanormaalselt hapnikurikas. Samuti räägitakse, et tema süda on hüpertrofeerunud, keskmisest suurema läbimõõduga, ja lööb aeglasemalt. Kuid spetsiaalselt selleks Prahas kokku kutsutud arstlik komisjon lükkab kõik need kuulujutud ümber ning kinnitab, et asi pole sugugi nii, et Emil on tavaline inimene, ta on lihtsalt hea kommunist ja sellest vahe tulebki.
Ühesõnaga, kindel pole miski peale selle, et tõenäoliselt on ta õppinud oma südant ja kopse selliselt ohjama, et need suudavad väga väikeste vahedega pingutada ja samas väga kiiresti kosuda. Näiteks võib ta pikamaajooksu lõpetada meeletu spurdiga ja joosta seejärel peaaegu hinge tõmbamata staadioni teise otsa oma dresside järele – ning vajaduse korral kohe järgmisel päeval uuesti starti minna.
Ühel päeval arvutatakse välja, et Emil on ainuüksi treeningutel jooksnud läbi maakera kolmekordse ümbermõõduga võrduva vahemaa. Masin tuleb tööle panna, seda on vaja lakkamatult lihvida ja seejärel tulemused välja pigistada, miski muu pole oluline, ja ilmselt just sellepärast ei olegi teda tõepoolest sugugi ilus vaadata. Ta lihtsalt vilistab kõige ja kõigi peale. Too masin on nagu eriline mootor, millele on unustatud kere peale monteerida. Tema stiil ei ole täiuseni jõudnud ega jõua arvatavasti kunagi, aga Emil teab, et tal pole ka aega sellega tegelda: kaotsi läheks liiga palju tunde, mida ta võib kasutada vastupidavuse ja jõu kasvatamiseks. Nii et ehkki vaatepilt pole teab mis ilus, piirdub ta sellega, et jookseb nii, nagu talle kõige paremini sobib, nagu see kõige vähem väsitab, ja ongi kogu lugu.

9
Olgu selle stiiliga, nagu on, aga igatahes on Emilist saanud maailmastaar. Kokkuvõttes polnud selleks palju vaja: Oslo, Berliin, liitlaste krossijooksuvõistlus Hannoveris ja kodumaal üksteise järel purustatud rekordid. Möödunud on aasta ja enam ei kirjuta tema nime väikeses kirjas spordilehtede kergejõustikuteemaliste lühiuudiste sappa, nüüd ilmuvad tema fotod rahvusvaheliste spordi- ja peagi juba ka muude väljaannete esikülgedel.
Temast on saanud nii-öelda suur sportlane. Temast ei saa üle ega ümber. Enam ei teatata, et ta võtab võistlusest osa, vaid öeldakse juba tükk aega enne võistluse toimumist, et ta võidab selle. Tema võiduvõimalused on niivõrd absoluutsed, et ta mõjub halvavalt, nõnda et vahel peab mõni alaliit tema osalemist mittesoovitavaks. Kui ta plaanib osaleda mõnel välismaisel võistlusel, võib juhtuda, et tema start tühistatakse eeldatava üleoleku tõttu, ja alaliidud ütlevad selle ka otse välja. Parem, kui ta ei tuleks, tunnistavad mõned korraldajad alandlikult, muidu kaob meie jooksjatel igasugune ind. Või siis, nagu väidavad mõned silmakirjalikumad, ei anna tema kohalolek meie krossijooksjatele tehnilises mõttes mingit kasu.
Asjasse sekkuvad isegi arstid, kes on ta juba ammu hukule määranud, kuna ta jooksvat terve mõistuse vastaselt. Nad noogutavad ja ütlevad, et on viimased kaks aastat olnud valmis selleks, et ta võib iga kell hinge heita. Nende hinnangul saab niisugune nähtus, kes iseennast sõna otseses mõttes tapab, olla vaid lühiajaline. Arstid öelgu, mis nad tahavad, kommenteerib Emil rahulikult, aga minule nad ei meeldi. Las nad ravivad haigeid, mitte minusuguseid poisse. Mina olen ise omaenese arst.
Ajalehed haaravad arutelust rõõmuga kinni, see on ju kuldne teema: kas Emil heidab arstiteadusele kinda? Kas Emil peab vastu? Ega Emil liiga palju jookse? Igatahes hakkab tal tekkima poolehoidjate armee, talle saadetakse postikottide kaupa kirju, temalt palutakse autogrammi või nõuandeid, fotodele pühendusi, talle tehakse abieluettepanekuid ja ta saab ka hüüdnime. Vedur. Kõik on hästi.
Ja üpris kenasti läheb ka Tšehhoslovakkia riigil, mis liikus pärast sõda ja kommunistlikku riigipööret üle sotsialistlikku blokki ning hakkab Emilis nägema imelist propagandariista. Ta on oma riigi parim diplomaat, tõhusaim suursaadik, temast on saanud riigisportlane. Ta kuulub nende hulka, kellele nagu eesrindlikele töölistele antakse eristaatus, jagatakse aurahasid ja privileege. Tsiviilis võivad niisugused saada villa, ordeneid või hea koha näiteks tekstiilitööstuses või miks mitte ka metallurgiasektoris. Emilile, kes on sõjaväelane, toob see kaasa järjest kõrgema auastme, ehkki tema põhitegevuseks jääb sport. Nii et tema eest kantakse hoolt. Muidugi jäetakse ta armee koosseisu, kui ta seda ise soovib, kuid seejuures tagatakse talle ideaalsed treeninguvõimalused, ning samal ajal tehakse temast, lihtsast seersandist, lühikese ajaga tankiväeleitnant.
Milovice garnisonis vastutab värske leitnant nekrutite väljaõppe eest, mille kohta ajakirjandus ütleb, et see pole mingi sinekuur, täpsustades tema legendi kaunistamiseks, et igal õhtul kannab sõjaväeposti laiali maailma parim jooksja. Loomulikult ei takista see kõik tema tavapäraseid treeninguid mitmekesisel maastikul, vahel ka täisvarustuses, kuna Emilile meeldib raskete sõdurisaabastega lumes mütata. Jookske nendega kakskümmend kilomeetrit, soovitab ta meelsasti, ja te ei kujuta ettegi, kui teistmoodi kõik on, kui pärast rajal kerged jooksukingad jalga tõmbate. Samal eesmärgil kinnitab ta saalis treenides pahkluude ümber raskused ja teeb nendega mitmesuguseid harjutusi.
Edasi läheb samas vaimus, Emilit jagub kõikjale, nii rahvusvahelistele mõõduvõtmistele – Haag, Alžiir, Stockholm, Pariis ja Helsingi, kus ta lõpuks ometi laiade laante jooksumehest võitu saab – kui ka väikestele kohaliku tähtsusega mõõduvõtmistele, nagu näiteks juunis toimuv Zlíni võistlus, kus ta märkab üht tüdrukut, kes hakkab talle meeldima.
Tuleb öelda, et tüdruk on igati tore, väga ilus, pikk ja peenike, lühikeste pruunide juustega, helehallide silmadega, kauni energilise ja samas malbe naeratusega, ja lisaks on ta veel odaviskaja. Emil kuulab pisut maad ja selgitab välja kaks asja: esiteks, et tüdruku nimi on Dana, ja teiseks, et ta on Emili polkovniku tütar. Kuna polkovniku tütar ja tema oda parandasid Zlíni staadionil oma isiklikku rekordit, näeb nutikas Emil siin ideaalset võimalust. Ta tormab lilli ostma ja läheb nendega neiut õnnitlema. Nad saavad jutule ja kui tema mõni päev hiljem ühe oma rekorditest taas üle jookseb, on Dana kord temale õnne soovida.
Juttu jätkub kauemaks ja jutu käigus selgub, et mõlemad on sündinud 19. septembril, et nad on täpselt ühevanused, või et õieti on tüdruk temast kuus tundi vanem. Kuna selle üle jätkub imestamist ja kuna Emil ei taha sellega sugugi piirduda, ütleb ta natukese aja pärast: Kuule, kui me iga kord teineteist õnnitlemas käime, kui üks meist mõne rekordi üle lööb, siis ei paista sellel lõppu tulevat. Mul on nimelt tunne, et neid rekordeid me teeme veel omajagu. Kõige parem viis teineteist õnnitleda, ilma et iga kord oleks vajalik kuhugi sõita, oleks vast see, kui me hakkaksime koos elama, ah? Mis sa sellest arvad?
Kuniks neiu oma arvamust kujundab, sõidab Emil kuu aja pärast olümpiamängudele, mille korraldamise au kuulub seekord Londonile. Linnas valitseb põrgukuumus ja päeval, mil Emil peab jooksma kümmet tuhandet meetrit, on õhk raske, rusuv, valitseb äikeseilm, ainult et äike ei taha ega taha pihta hakata. Tihe udu paisutab taevast ning moodustab Päikese ja Maa vahele hiiglasliku luubi, mis annab tulemuseks nelikümmend kraadi varjus.
Emil on muidugi favoriit, kuid kohal on ka Heino, kes ei ütle midagi, aga mõtleb nii mõndagi. Laiade laante poeg januneb kättemaksu ega taha, et Emilile jääks viimane sõna. Koos arst Knienickyga, kelle nõuandeid on Emil lõpuks ometi valmis kuulama, töötatakse välja jooksutaktika. Õigupoolest on see üsna algeline. Kui tribüünil istuva arsti arvates on aeg kiirendada, lehvitab ta punast särki – see on Emili vahetussärk, ta jookseb ainult punases, esindades oma kodumaad üksnes proletariaadi revolutsiooni värvi all, kusjuures pole tead, kas ta on selle ise valinud.
Emil alustab nagu ikka mehhaanilise jõuga, oma robotlikult regulaarse sammuga, kuid seekord rahulikumalt kui Berliinis, Heino aga läheb rajale metsikus tempos ja on üsna varsti temast kaheksakümmend meetrit ees. Emilile ei näi see huvi pakkuvat, tema teab väga hästi, mida ta teeb, ja ootab märguannet. Ta püsib kaheteistkümnenda, viieteistkümnenda koha kandis ja jälgib olukorda, ta jookseb nagu rahu ise. Alles poole distantsi peal, märgates, et tribüünil püsti tõusnud arst lehvitab tagasihoidlikult punast särki, lülitab ta oma mootori korralikult sisse ja hakkab maruliselt tempot tõstma.
Ta on nagu hävitav torm ja tema meeletu kihutamine mõjub rivaal Heino kerge sammu vastandina. Võiks arvata, et ta on juba osa jõust ära kulutanud, aga jooksu keskel näeme, kuidas sünnib täiesti uus Emil, reibas ja värske, maruline, valmis igaühele hirmu nahka ajama. Laiades laantes võtab maad paanika: peatset katastroofi kartes üritab Heino seda masinat peatada, haarates ohjad taas ülbelt enda kätte. Kuid Emil, kes ei kannata vastaste selgade nägemist, ei lase sellel kesta üle viiesaja meetri. Et oma au kaitsta ja solvangut maha pesta, manab ta grimassides näole jubeda ilme ja asub raevukalt tegutsema – samal ajal kui istmele püsti karanud ja leemendav doktor Knienicky lehvitab ikka veel, ehkki sel enam mingit mõtet pole, palavikuliselt punast särki, millega ta kord hajameelselt kord nägu, kord kaela pühib. Lõpuspurt, ja mõnekümne meetriga on Emil kõik oma teelt pühkinud, kõik purustanud, Tšehhi kergejõustik on saanud oma esimese kuldmedali.

Püsiviide Lisa kommentaar

Isaac Asimov

5. veebr. 2020 at 12:40 p.l. (Isaac Asimov) ()

Isaac Asimov (1920–1992) on ilmselt läbi aegade maailma kõige tuntum ulmekirjanik, teatakse tema Asumit ja galaktika impeeriumit, robootika kolme seadust, Igavikku ja paljusid teisi maailmu.

Repro

Katkend: Teraskoopad, Fantaasia 2008, tlk Tatjana Peetersoo, lk 84 – 89.

Erarõivais politseiniku pärastlõuna

Patrullauto pööras teeserva ja jäi maantee isikupäratu betoonseina ääres seisma. Selle mootor peatus vuhinaga ning vaikus oli elutu ja tihke.
Baley vaatas enda kõrval istuvale robotile otsa ja küsis kohatult vaikse häälega: „Misasja?”
Aeg venis, kui Baley vastust ootas. Väike üksildane võnkumine tekkis ja kulmineerus, siis vaibus jälle. See oli teise patrullauto hääl, mis rühkis täitma mingit teadmata ülesannet, neist arvatavasti miili kaugusel. Või oli see tuletõrjeauto, mis tõttas mööda oma isikliku kohtamise poole põlenguga.
Baley mõistuse eraldiseisev osa juurdles, kas mõni inimene teab veel kõiki maanteid, mis New Yorki linna soolikates looklevad. Mitte kunagi, ei öösel ega päeval, ei saanud terve maanteede süsteem täiesti tühi olla, aga siiski pidi seal leiduma üksikuid lõike, kus ükski inimene polnud aastaid käinud. Äkki meenus talle vapustava selgusega lühike lugu, mida ta oli noorukina vaadanud.
See rääkis Londoni maanteedest ja algas üpriski vaikselt ühe mõrvaga. Mõrtsukas põgenes eelnevalt valmis vaadatud põgenemiskoha poole maantee nurgas, kus ta enda jälgedest jäänud tolm oli ainus elumärk umbes sajandi jooksul. Selles mahajäetud urus oleks ta võinud täielikus ohutuses oodata, millal otsimine lõpeb.
Aga ta keeras valest kohast ära ning vandus nende väänlevate koridoride vaikuses ja üksilduses hullu ja pühadustteotava vande, et jõuab Kolmainsuse ja kõigi pühakute kiuste ikkagi oma varjupaika.
Sellest hetkest peale polnud ükski käänak enam õige. Ta eksles mööda lõputut labürinti Brightoni Sektorist Kanali ääres kuni Norwichini ning Coventryst Canteburyni. Vahetpidamata rändas ta suure Londoni Linna all ringi selle ühest otsast teise, terves keskaegse Inglismaa kagunurgas. Ta riided kulusid räbalaiks ja ta kingad ribadeks, ta jõud hääbus, kuid ei lahkunud temast kunagi päriselt. Ta oli väsinud, äärmiselt väsinud, kuid võimetu peatuma. Ta sai ainult minna ja minna, ainult valesse suunda pöörates.
Mõnikord kuulis ta mööduvate autode hääli, aga need olid alati järgmises koridoris, ning kui kiiresti ta sinnapoole ka ei tormanud (sest selleks ajaks oleks ta ennast heameelega juba üles andnud), olid koridorid ta kohale jõudes alati tühjad. Mõnikord nägi ta kaugel eespool väljapääsu, mis viis Linna elu ja hingamise juurde, kuid alati kumas see kuskil kaugemal, kui ta sinnapoole läks, ning kui ta pööras – siis oli see kadunud.
Aeg-ajalt võisid ametiasjus maa all käivad londonlased näha udust kogu, mis vaikuses nende poole lonkas, pooleldi läbipaistev käsivars palves tõstetud, suu lahti ja liikumas, kuid hääletult. See jõudis lähemale, hakkas siis lainetama ja hajus.
See oli lugu, mis oli kaotanud tavalise ilukirjanduse atribuudid ja üle läinud folkloori valdkonda. „Ekslev londonlane” oli saanud kõnekäänuks terves maailmas.
New Yorgi Linna sügavustes tuli see lugu Baleyle meelde ja ta liigutas end ebamugavalt.
R. Daneel hakkas rääkima ja ta hääl kajas pisut. Ta ütles: „Meid võidakse pealt kuulata.”
„Siin all? Mitte mingil juhul. Nii et mis selle komissariga siis oli?”
„Ta viibis sündmuskohal, Elijah. Ta on Linna elanik. Ta oli vastuvaidlematult kahtlusalune.”
„Oli! Kas ta on ikka veel kahtlusalune?”
„Ei. Tema süütus tõestati kiiresti. Esiteks polnud tal blastrit. Ta poleks saanudki seda olla. Ta tuli Kosmoselinna tavalisel moel, see on päris kindel, ja nagu sa tead, võetakse blastrid sisenemisel ära.”
„Muide, kas mõrvarelv on üldse leitud?”
„Ei, Elijah. Kõik blastrid Kosmoselinnas kontrolliti üle ja ühestki polnud nädalaid tulistatud. Radiatsioonikambrite kontroll oli üpris otsustav.”
„Nii et kes seda mõrva ka ei sooritanud, peitis ta kas relva nii hästi ära või…”
„Seda poleks saanud Kosmoselinnas kuskile peita. Olime üpris põhjalikud.”
Baley ütles kannatamatult: „Ma püüan kõiki võimalusi arvesse võtta. See oli kas hästi peidetud või viis mõrvar selle lahkudes minema.”
„Täpselt.”
„Ja kui te tunnistate ainult teist võimalust, siis on komissar puhas.”
„Jah. Muidugi tegime ettevaatuse mõttes talle tserebroanalüüsi.”
„Mille?”
„Tserebroanalüüsi all pean ma silmas elusate ajurakkude elektromagnetväljade interpretatsiooni.”
„Oh,” sõnas Baley juhmilt. „Ja mida see teile ütleb?”
„See annab meile informatsiooni seoses isikute temperamendi ja emotsionaalsusega. Komissar Enderby puhul ütles see meile, et ta oli võimetu doktor Sartonit tapma. Üpris võimetu.”
„Jah,” nõustus Baley. „Ta pole seda tüüpi. Oleksin võinud teile seda öelda.”
„Parem on objektiivset teavet omada. Loomulikult lubasid kõik meie inimesed Kosmoselinnas ennast samuti tserebroanalüüsida.”
„Kõik olid võimetud, ma oletan.”
„Muidugi. Sellepärast me teamegi, et mõrvar peab olema Linna elanik.”
„Noh, siis on kõik, mis meil teha tarvis, lasta terve Linn teie kena väikese protseduuri alt läbi.”
„See pole eriti praktiline, Elijah. Seal võib olla mitu miljonit, kes on temperamendi poolest võimelised sellega hakkama saama.”
„Mitu miljonit,” urises Baley, mõeldes massidele, kes olid ühel ammusel päeval räpaste tulnukate peale röökinud, ning eelmisel õhtul kingapoe ukse taga ähvardavale ja ilatsevale summale.
Ta mõtles: „Vaene Julius. Kahtlusalune!”
Ta kuulis kõrvus komissari häält, kui too kirjeldas laiba leidmisele järgnenud aega. „See oli julm, julm.” Mõni ime, et ta šoki ja jahmatuse tõttu prillid lõhkus. Mõni ime, et ta ei tahtnud enam Kosmoselinna minna. „Ma vihkan neid,” oli ta hammaste vahelt krigistanud.
Vaene Julius! Mees, kes oskas välisilmlastega ringi käia. Mees, kelle suurim väärtus Linna jaoks oli oskus nendega läbi saada. Kui suurt osa mängis see ta kiires tõusus ametiredelil?
Mõni ime, et komissar tahtis, et Baley selle rolli temalt üle võtaks. Vana hea ustav, suletud suuga Baley. Koolivend! Ta oleks vait, kui sellest väikesest intsidendist teada saaks. Baley juurdles, mismoodi tserebroanalüüsi õigupoolest tehti. Ta kujutles tohutuid elektroode, toimekaid pantograafe ruudulisele paberile tindijooni kribamas, aeg-ajalt krõpsatusega ümber lülituvaid automaatseid ülekandeseadmeid.
Vaene Julius. Kui ta meeleseisund oli sama kohutav, kui sellest olukorrast peaaegu kindlasti järeldada võis, siis pidi ta kujutlema oma karjääri lõppu, pealesunnitud lahkumisavaldus linnapea näpu vahel.
Patrullauto pööras mööda kaldteed üles Linnavalitsuse keldrikorrustele.

Kell oli 14.30, kui Baley tagasi oma kirjutuslaua taha jõudis. Komissar oli väljas. Irvitav R. Sammy ei teadnud, kus komissar olla võiks.
Baley mõtles mingi aja asjade ümber järele. Fakt, et ta oli näljane, ei tulnud meeldegi.
Kell 15.20 tuli R. Sammy ta laua juurde ja ütles: „Komissar on nüüd kohal, Lije.”
Baley ütles: „Aitäh.”
Kord ometi kuulas ta R. Sammyt ärrituseta. Lõpuks oli R. Sammy ju teatavas mõttes R. Daneeli sugulane ja R. Daneel polnud kindlasti keegi – või pigem miski – kelle peale ärrituda. Baley juurdles, kuidas võis tunduda elu uuel planeedil, kus inimesed ja robotid Linnade kultuuris võrdseina alustavad. Ta kaalus seda olukorda üpris ükskõikselt.
Kui Baley sisenes, lappas komissar mingeid dokumente, peatudes aeg-ajalt, et märkmeid teha.
Ta ütles: „See oli üks tohutu apsakas, millega sa Kosmoselinnas hakkama said.”
Mälestus hoovas jõuliselt tagasi. Sõnasõda Fastolfe`iga…
Ta pikk nägu võttis kaeblikult tusase ilme. „Ma tunnistan seda, komissar. Mul on kahju.”
Enderby tõstis pilgu. Ta vaatas teraselt läbi oma prillide. Ta tundus rohkem iseendana kui kunagi varem nende kolmekümne tunni jooksul. Ta ütles: „Tegelikult pole põhjust. Fastolfe`il tundus ükspuha olevat, nii et unustame selle. Ettearvamatud need välisilmlased. Sa ei ole oma õnne väärt, Lije. Järgmine kord pea minuga enne nõu, kui hakkad üksinda subeetriku kangelast mängima.”
Baley noogutas. Koorem veeres ta õlgadelt. Ta oli üritanud suurt bluffi ja midagi polnud välja tulnud. Okei. Ta oli pisut üllatunud, et suudab sellesse nii suvaliselt suhtuda, aga nõnda see oli.
Ta ütles: „Kuulge, komissar. Ma tahan, et mulle ja R. Daneelile antakse kaheinimese korter. Täna õhtul ma teda enam koju ei vii.”
„Mispärast?”
„Käivad jutud, et ta on robot. Mäletate? Võib-olla ei juhtugi midagi, aga kui toimub mäss, siis ma ei taha, et mu perekond oleks selle keskel.”
„Mõttetus, Lije. Lasin järele kontrollida. Linnas ei räägita midagi sellist.
„Jessie kuulis seda kuskilt, komissar.”
„Noh, mingit organiseeritud kuulujuttu igatahes pole. Ei midagi ohtlikku. Olen seda kontrollinud sestsaadik, kui Fastolfe`i kupli trimensikust välja logisin. Sellepärast lahkusingi. Loomulikult pidin seda uurima, ja kähku. Igatahes on raportid siin. Vaata ise. Siin on Doris Gillidi raport. Ta käis läbi tosin naiste Isiklikku Linna eri piirkondades. Sa ju tead Dorist. Ta on asjalik tüdruk. Noh, polnudki midagi. Mitte kuskil polnud mitte midagi.”
„Kuidas siis Jessie seda juttu kuulis, komissar?”
„See on seletatav. R. Daneel korraldas kingapoes näitemängu. Kas ta tõesti tõmbas blastri välja, Lije, või sa liialdad natuke?”
„Tõmbas küll. Ja sihtis ka.”
Komissar Enderby raputas pead. „Hea küll. Keegi tundis ta siis ära. Kui roboti, ma mõtlen.”
„Pidage kinni,” ütles Baley nördinult. „Teda ei saa ju robotiks pidada.”
„Miks mitte?”
„Teie saate või? Mina küll ei saaks.”
„Mida see näitab? Meie pole ju asjatundjad. Oletame, et seal rahva hulgas oli mõni Westchesteri robotitehase tehnik. Elukutseline. Mees, kes on terve elu veetnud roboteid ehitades ja kavandades. Ta märkas R. Daneelis midagi imelikku. Võib-olla viisis, kuidas ta räägib või liigub. Võib-olla rääkis ta oma naisele. Naine rääkis paarile sõbrannale. Ja oligi kõik. See on liiga ebatõenäoline. Inimesed ei usu seda. Ainult et see jutt jõudis Jessie`ni, enne kui vaibus.”
„Võib-olla,” ütles Baley kahtlevalt. „Aga kuidas jääb poissmehekorteriga kahele?”
Komissar kehitas õlgu ja võttis sisetelefoni toru. Mõne aja pärast teatas ta: „Sektsioon Q-27 on parim, mida nad teha saavad. Mitte just kõige parem ümbruskond.”
„Käib küll,” ütles Baley.
„Muide, kus R. Daneel praegu on?”
„Uurib meie arhiivi. Üritab medievalistide agitaatorite kohta infot koguda.”
„Jumal hoidku, neid on ju miljoneid.”
„Ma tean, aga ta vähemalt tunneb ennast hästi.”
Baley oli juba peaaegu ukseni jõudnud, kui ta poolenisti siseaje sunnil ümber pööras ja küsis: „Komissar, kas doktor Sarton rääkis teile kunagi Kosmoselinna programmist? Ma pean silmas C/Fe kultuuri juurutamist?”
„Mille?”
„Robotite.”
„Vahel rääkis.” Komissari hääl ei väljendanud erilist huvi.
„Kas ta seletas teile kunagi, mis oli Kosmoselinna asutamise mõte?”
„Oh, tervise parandamine, elunormide tõstmine. Tavaline jutt, see ei avaldanud mulle mingit erilist mõju. Oh, ma olin temaga muidugi nõus. Noogutasin, kus tarvis, ja nõnda edasi. Mis mul üle jäi? See on lihtsalt moodus, kuidas neid heas tujus hoida ja loota, et nad mõistuse juures püsivad. Võib-olla ükskord…”
Baley ootas, aga komissar ei öelnudki, mis võiks ükskord juhtuda.
Baley jätkas: „Kas ta mainis kunagi emigratsiooni?”
„Emigratsiooni! Mitte kunagi. Lasta maalane mõnda Välisilma oleks sama hea, kui leida Saturni rõngastest teemantasteroid.”
„Ma mõtlesin emigratsiooni uutesse maailmadesse.”
Kuid sellele vastas komissar üksnes uskumatu pilguga.
Baley seedis seda hetke, siis küsis ootamatu häbematusega: „Mis on tserebroanalüüs, komissar? Olete sellest varem kuulnud?”
Komissari ümmargune nägu ei muutunud: silmgi ei pilkunud. Ta vastas rahulikult: „Ei ole. Mis see peaks siis olema?”
„Ei midagi. Lihtsalt kuulsin kuskilt.”
Ta lahkus kabinetist ja jätkas mõtlemist oma laua taga. Muidugi polnud komissar nii hea näitleja. Noh, siis…
Kell 16.05 helistas ta Jessie`le ja ütles, et ei tule koju sel õhtul ega arvatavasti ka mingil muul õhtul mõne aja jooksul. Pärast seda kulus mõni aeg, et naist rahustada.
„Lije, kas sul on pahandusi, kas sa oled ohus?”
Politseinik on alati mingis mõttes ohus, seletas ta kergelt. Naist see ei rahuldanud: „Kus sa ööbid?”
Ta ei öelnud. „Kui tunned ennast täna öösel üksikuna,” ütles ta, „siis mine ema juurde.” Ta katkestas ootamatult kõne, mis oli arvatavasti sama hea viis juttu lõpetada kui iga teinegi.

Eesti keelde tõlgitut
“Kadunud robot”, 1965
“Vaade kõrgelt”, 1970
“Igaviku lõpp”, 1973
“Autobiograafia”, 1979
“Seal, kus lõpeb Maa”, 1982
“Asum”, 1985
“Asum ja Impeerium”, 1989
“Huumori lõpp”, 1992
“Teine Asum”, 1996
“Millenniumid”, 1999
“Asumi äär”, 2000
“Asum ja Maa”, 2001
“Enne Asumit”, 2004
“Edasi Asum”, 2006
“Teraskoopad”, 2008
“Alasti päike”, 2009
“Koidu robotid”, 2010
“Robotid ja impeerium”, 2010
“Jumalad ise”, 2015
“Üheksa homset”, 2016
“Kosmosehoovused”, 2017
“Kivike taevas”, 2019
“Tähed kui tolmukübemed”, 2019

Püsiviide Lisa kommentaar

Tiit Aleksejev

20. jaan. 2020 at 2:10 p.l. (Tiit Aleksejev) (, )

Foto: Alar Madisson

Tiit Aleksejev (s 1968) on eesti kirjanik ja näitekirjanik. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo erialal, õppinud Oxfordi ülikoolis rahvusvahelisi suhteid, seejärel omandanud magistrikraadi keskaja ajaloost. Alates 2016. aastast on ta Eesti Kirjanike Liidu esimees. Tiit Aleksejev on pälvinud oma loomingu eest mitmeid tunnustusi (Loomingu aastapreemiad, Betti Alveri debüüdipreemia, Fr. Tuglase novelliauhind ja Euroopa Liidu kirjandusauhind) ning tema loomingut on tõlgitud kaheksasse keelde.
2019. aastal ilmus Tiit Aleksejevi ristisõja-ainelise romaanisarja kolmas raamat „Müürideta aed“, sarja eelmised romaanid on „Palveränd“ 2008 ja „Kindel linn“ 2011.

6. veebruaril 2020 kell 17.30 toimub Tartu linnaraamatukogu saalis
Kirjandusõhtu „Ajalugu ilukirjanduses“
Külas on ja vestlevad kirjanikud Tiit Aleksejev ning Meelis Friedenthal.

Katkend: „Müürideta aed”, Lugu esimesest ristisõjast. Varrak 2019, lk 39 – 47.

Ülejäänud sõjasulased on endiselt laua taga, nad on joonud, näib, et nad on purjus, aga mulje on petlik. Nende silmad on tähelepanelikud, relvad on käeulatuses, nad saadavad mind pilguga. Nad tunnevad, et midagi on valesti, aga nad ei saa aru, mis. Võimalik, et neile on antud minu kirjeldus, aga praegu olen ma teistsugune mees.
Ma kaalun kiiresti olukorda, millised oleksid mu võimalused nende vastu, mul ei ole mõõka ega jõudu, ma olen ainult viha, ainult vari, ainult räbalad.
„Kuidas on, püha isa? Kas kulus kogu õli ära?” küsib üks neist irvitades.

Väljas tänaval toetan end vastu kiviseina. Pimedus on laskunud, aga graniidist õhkub endiselt kuumust. Kostab kergeid samme, keegi tõttab minu poole. See on Galena, ta ulatab mulle peotäie hõberahasid.
„Milleks?” küsin.
„Kõik, mis mul on. Ma ütlesin neile, et sa pead tasu saama.”
„Mul pole seda vaja,” ütlen ta kätt hõbeda ümber rusikasse surudes. „Kus armeenlane on? Andronikos?”
„Ma ei tea. Ta läks hommikul välja ega ole tagasi tulnud.”
„Kui ta on surnud, siis hoiad seni maja, kuni ma tagasi olen.”
„Sa mõtled…”
„Ma mõtlen Andronikost,” ütlen kurjalt.
„Jah, isand,” ütleb ta tasakesi. „Millal sa tagasi oled?”
„Varsti,” ütlen iiveldust alla surudes.
„Meid hoiatati sinu eest. Et sa oled reetur ja kurjategija.”
„Ma olengi.”
„Kas sul öömaja on, isand?”
„Jah,” ütlen. „Mul on kõik, mis vaja. Mine ja hoolitse käskijanna eest.”
„Mul on tema pärast hirm, isand. Ma kardan, et see on tema… ”
Ka mul on hirm, tahaksin ma talle öelda. Aga ma ei ütle midagi, tõstan ainult käe, et ta lauset ei lõpetaks. Pea kohalt kostab sahinat, ma vaatan üles, läbi pimeduse laskub teistsugust pimedust, hing on kõrkjad tuules, ülestõusnud mässajad, allumatud mustatiibsed, tõustes, langedes, lõpuni minnes, linn on süttinud õlilampide ruudustik, igas kvartalis omaette hõõgus, omaenda väänduv metall, omaenda kuumus, puruks raksatavad tellised.
„Mida sa vaatad isand?” küsib Galena vaikselt.
Antiookia lõppu, mõtlen, aga ma ei ole selles kindel, ainult alguses võib kindel olla, lõpus mitte, kõik endine jätkub, ainult teistsuguse endisena.
Ma saadan ta majja tagasi.

Ja siis on oriendi öö, üksainus pime tunnel, müüritorn, kus me käsikaudu edasi liikusime, et see neetud linn ära võtta, mehed ohverdasid oma elu, nad usaldasid mind, ei ole mind seniajani jätnud, tummad ja külma pilguga, aga siis kostab raua kolksatus vastu kivi ja ma tean, et see hääl tuleb elavatelt.
Pööran end ringi, ma ei näe midagi, aga aiman kontuure, need kogunevad mu ümber, nad piiravad mind, nagu hagijad piiravad, normannid, mõtlen, nad on kavalamad, kui ma arvasin, nad lasid mind jälitada. Aga milleks? Nad oleksid võinud mind tappa või vangistada sealsamas, Andronikose katuse all… Kaks valikut, võidelda või põgeneda, mõlemaks olen nõrk. Sein kaitseb mu selga, nad kaaluvad ja hindavad mind, kähisev hääl, võib-olla küsimus, ma ei saa sõnagi aru. See on kurgupõhjast tulev korin, mille taga pole mõtet, nii häälitsevad mehed, kes on sattunud võitlusraevu või kes seisavad surma palge ees. Unes kõneldakse sedamoodi, kui on vaja deemoneid või luupainajaid peletada, põrguasukatel on oma keel, inimkõnet võtavad nad nõrkuse ja halinana. Tõmban selja tagant pistoda. Vastane on mu ümber ringi koondunud, ma tunnen nende lõhna, selles on lõkkesuitsu, kopitanud nartse, liisunud veini ja mädanenud haavu. Need ei ole normannid, vaid hoopis midagi muud. Antiookia, mõtlen, mis põrguväravad me siin küll oleme valla päästnud.
„Tulge!” ütlen ja nad tulevad. Pimedus läheb liikvele, varjukehad sööstavad edasi, hallikas kitsas tera sähvab mu poole, sähvan vastu, löök tabab kivimüüri, noatera alt lendab sädemeid, mind niidetakse jalust, relv pudeneb käest, pööran end ringi ja küünitan seda haarama, jalahoop paiskab selle eemale, tõmbun kõverasse ja kaitsen kätega pead. Päike, mõtlen, aga taevane basileus on kaugel eemal, teispoolsuse väljadel pole mõtet tema kaitset loota, kas see ongi siis kodu, mõtlen, see, millest Maria rääkis, pärast kõiki neid lahinguid surra nende nimetute ja näotute käte läbi, kuu tuleb pilve tagant välja, valgustab tahutud kive ja midagi sellest külmast helgist kandub pimedusesoppi, kuhu mind on surutud, näen näruse riidega kaetud käsivart, rusikat, sõrmi, nuga tõuseb mu kohale, tardub, langeb ja peatub poolel teel. Hetke pärast tabab mind jalahoop, tunnen, kuidas kellegi käed mu rüüd kobavad, ja siis kalduvad kiviseinad ettepoole ja langevad kokku.

Kostab kriiksatus, avan silmad ja näen hallil sillutiskivil punaseid sooni, need on nagu inimkehal, kui ihu on hallikas, ühest olekust teise minemas; hommikuvalgus, päike tõuseb, kogu mateeria muutub, pimedusele tõmmatakse piir, pimeduse ja sünguse kivist saab hommikukivi. Ma olen üksainus suur valu, aga ma olen elus, hingan sügavalt sisse ja valu hingab vastu, püüan end kividelt abi otsides püsti ajada, sõrmed libisevad krobelisel pinnal, ma ei tohi siia jääda, aeg, aeg, aeg, kolmest päevast esimene on ümber saanud. Vaarun kõrvaltänavast välja ja räntsatan põlvili, hõõguv juga paiskub põlvedest ülespoole, on tunne nagu oleks selgroog täidetud sulametalliga, ja ma ei saa aru, silme eest läheb punaseks, mustaks, siis uuesti punaseks, terve linn on valust ja hommikust ja üle kivide valguvast kuumalainest ruskjas, orient, mõtlen, siin nõrkadele ei halasta, kõik põleb ja mureneb kaks korda kiiremini kui mujal, isegi surm on siin kiirem kui läänes, langenud pühitakse jalust ja uued olendid tunglevad, et tühimikku täita, et ihaleda, paljuneda, järglasi anda ja omakorda langeda, need on nagu merelained, mis järgnevad üksteisele rütmiliselt, needsamad, millel palverändurite laevad pähklikoortena kõiguvad, mis vastu muulirahne taovad. Ja ma tean, et pean siit kvartalist kaduma, varsti on linnaelanikud liikvel, nad teatavad veriseks pekstud ja röövitud preestrist sinna, kuhu vaja, ja siis saab selgeks, et see ei olegi preester. Aga siis, kui Jumal on mind hüljanud, kui ta on mu alla sügavikku paisanud, kergitab ta mind uuesti ülespoole, mööda tänavat läheneb määrdunud kitoonis muulaajaja, te kõnnib vankrit vedava looma kõrval, ma astun talle tee peale ette.
„Püha, isa, mis…?” Sõnad sumbuvad ta suul, see pole tähtis, mida ta küsib või arvab.
„Vii mind Püha Anna kirikusse,” pomisen läbi ruskja udu.

Päikesest köetud kivi on selja vastas hea soe. Ümberringi on rahu, ainult kaljutuvide kluugutamine ja palveaega kuulutavad kellalöögid, aegamööda hääbuv helin, mis suubub vaikusesse ja palvesse, heli eesmärk ongi vaikus, mõtlen, vaikus on see, mis meid Jumala juurde juhatab. Püha Anna kirik on osa kunagisest kloostrist, uskmatud on selle müürid puutumata jätnud. Ainult sisemus on rüüstatud. Paljaks kistud… Aga aed, kus ma istun, on hooldatud. Seda ümbritseb luuderohtu kasvanud kivimüür… midagi, mis kaitseb… või hoopis varjab?… Püha Anna oli Neitsi Maarja ema, rohkem ma temast ei teagi. Läänes ei ole ma kuulnud ühestki temanimelisest kirikust või kloostrist. Tegi ta üldse midagi? Või piisas sellest, et ta olemas oli, et ta vere edasi andis.
Mina tahaksin poega… ma olen oma poega unes näinud… Maria saab terveks, ta ei näinud üldse nii haige välja… Ta on tugev, tugevam kui mina. Ta on normannitar…
Mustas rüüs aednik, vana soonilise kaelaga mees, kelle nägu moonutab pikergune Arm, puhastab teed. Ta näib kummaliselt tuttav, küllap keegi piiskop Adémari omadest, mõtlen, keegi, keda ma teenistusel näinud olen. Aednik nõjatab labidale ja paistab, nagu tahaks ta minu käest midagi küsida. Teen näo, nagu palvetaksin, ma ei taha, et ta mind kõnetaks. Ja ta ei teegi seda, vaid sammub edasi, hajub vaikusesse.
Pooleks murdunud samblatükkide vahel lebab hele kivi, mille pinnale on tahutud valgete teokarpide kujutisi. Ainult et need on liiga peened, see ei saa olla inimkäte töö. Ma uurin lähemalt, karbid ongi tõelised, mõnest muistse aja merest, kaks mateeriat on liitunud ning seeläbi täiuslikuks saanud, enamat ei suudaks ükski elav meister. Valgele kivile vilksatab must sisalik, tema silmad on nagu kaks sädelevat oonüksit, neis on kivistunud teokarbi aeg, pilk, mis meid jälgib. Maria! Sähvab läbi mu meelte, ja selsamal hetkel teeb sisalik üheainsa nõtke põike ja on läinud.
„Kuidas sa end tunned, sõjamees?” küsib vaikne hääl. Mu ees seisab isa Secundus.

Püha Anna kiriku sisustus on tagasihoidlik: altar, lugemispult ja kahest raudlatist liidetud rist. Ja vasest taotud seedripuu kujutis lugemispuldil.
„Ma kasvasin kõrgeks nagu seeder Liibanonil,” (Srk 24:13) ütleb isa Secundus, kui on mu pilgu tabanud.
„Kellest sa räägid?” küsin.
„Sinust,” ütleb preester.
Me hääled ringlevad võlvide all, need segunevad ja põrkavad kiviseintelt tagasi.
„Siin on ainulaadne kõla,” ütleb preester. „Õige koht, kus oma sõnu kaaluda.”
„Või vait olla,” ütlen.
„Jumala eest ei varja vaikusega midagi. Temas kõlab kõik vastu.”
Osutan seinale maalitud hallika inimfiguuri poole. „Kes see on?”
„Ma ei tea. See oli enne mind.”
„Keegi peab ju teadma? Keegi, kes siin kirikus varem teenis.”
„Nad said hukka.”
„Uskmatud?” küsin.
„Kristlased. Kui linna tungiti, siis ei tehtud vahet.”
„Pime oli,” pomisesin.
„Selle pimeduse vastu peaksimegi sõda pidama. Mitte uskmatute vastu.”
„Kui me Jeruusalemma vabastame, siis saab maailma valgust juurde.”
„ma tahaksin seda uskuda,” ütleb isa Secundus. Ta teeb ristimärgi ja astub näota seinamaalingu juurde. „Räägitakse, et see on Messias septentrionalis, põhjakaare messias. „Ja ma kutsun mõõga tema vastu kõigi oma mägede peale, ütleb Issand Jumal: ühe mõõk on teise vastu”” (Hs 38:21)
Kuulan ta häält, mis on moondunud võlvide all ringlevaks sosinaks.
„Mis see on?” küsin.
„Ettekuulutus,” vastab isa Secundus tõsiselt. „Ettekuulutus pühakirjast. Aga põhjakaare messias on legend. Nagu viimsepäeva keisergi. Ma ei tea, kust Lunastaja saabub, kas põhjast või lõunast. Ta tuleb nagu varas öösel, nii on pühakirjas öeldud ja nii ma usun.”
Öösel ja näota, mõtlen ma maalingut vaadates. Nagu lindprii.
„Mul on vaja, et sa mind tafuuride juhtidega kokku viiksid,” ütlen talle.
Preester kummardab ja korjab põrandalt üles terashalli udusule. Ta keerutab seda sõrmede vahel. „Miks sa arvad, et see mu võimuses on? Või et ma neid üldse tunnen?”
„sa ise ütlesid mulle.”
„Tõesti? Mida siis?”
Osutan seinal oleva Kohtumõistja poole. „Seda, et tema eest tõde ei varja.”
„Ja mida sa tafuuridest tahad?”
„Mul on sõnum nende kuningalt.”
„Kuningas on surnud,” ütleb isa Secundus. „Surnud mehel ei ole sõnumeid.”
„On küll,” ütlen. „Mina olengi sõnum.”

Me istume isa Secundusega kloostri söögitoas, mis on sama lage nagu kirik. Ainult plankudest kokku klopitud laud ja rohmakad istmed selle ümber.
„Sa oled näljane,” ütleb Secundus rahulolevalt ja täidab mu kausi teist korda. „Kuidas maitseb?”
„Minu arust ei olegi sel maitset,” ütlen, kui olen suutäie alla neelanud.
„Kloostri köök,” ütleb isa Secundus. „Veini?”
Ulatan talle peekri.
„Vein on parem,” ütlen. „See ei ole vist kloostrist?”
„Vagad inimesed annetavad meile,” ütleb isa Secundus ja teeb ristimärgi. Seejärel rüüpab ta pika sõõmu.
„ma ei saa sinust aru,” ütleb ta siis. „Sa näid olevat aus mees. Aga jätad midagi ütlemata.”
See on küsimus. Ja nüüd ootab ta vastust. Ta ei ütle: räägi ära ja ma toetan sind. Ta alles kaalub mind. Ja sa ise? Tahaksin ma küsida. Sa oled preester, aga sehkendad tafuuridega… lihtrahva põhjakihiga. Ja su peeker on täis kreeklaste veini. Sellist, mida ei ole isegi ülikutel. Säärase mehega on ohtlik avameelne olla.
Isa Secundus tõuseb püsti ja astub akna alla. „Kuula,” ütleb ta mulle. Väljast kostab sädistamist.
„Linnud on tagasi tulnud,” ütleb isa Secundus. „Nad ei karda enam.”
„Neil on nüüd, mida süüa,” ütlen talle.
„Nad saavad aru, et piiramine on läbi.” Ta murrab tüki leiba.
„Nad vajavad juhti,” ütleb ta siis.
Keda ta silmas peab? mõtlen. Linde?
„Kuningas ei määranud endale järeltulijat,” jätkab isa Secundus.
„Ja nüüd on kõik võrdsed… kõik need, keda ta enda ümber koondas. Ja siis tuled sina. Keegi, kes teab tema viimast tahet. Kes väidab, et ta seda teab…” Ta vangutab pead. „Sul läheb raskeks.”
„Kes neist oleks õige?” küsin temalt.
Ta mõtleb veidi. „Ma ei tea,” ütleb ta siis. „Aga keegi neist peab midagi tegema.”
„Saadad sa siis sõna või mitte?” küsin.
„Juba saatsin,” vastab ta rahulikult.
„Ma tahan, et sa mulle tafuuridest räägiks.”
„Milleks?” küsib preester. „Kas see muudaks sinu sõnumit?”
„Ei,” ütlen ma. „Ei muudaks.”

 

Loomingut
Novellid
Tartu rahu. Looming 1999/7.
Vahemered. Looming 2012/4
Romaanid
Valge kuningriik. Varrak 2006.
Palveränd: lugu esimesest ristisõjast. Varrak 2008.
Kindel linn. Varrak 2011.
Müürideta aed. Varrak 2019.
Näidendid
Leegionärid, Loomingu Raamatukogu, 2010/20.
Kuningad. Näidend aastast 1343. Loomingu Raamatukogu, 2014/1.
Imede aasta. Looming 2015/4.
SentiMentaalne valss. Looming 2017/10.

Tunnustused
Loomingu aastapreemia (1999)
Betti Alveri kirjandusauhind (2006)
Euroopa Liidu kirjandusauhind (2010)
Virumaa kirjandusauhind (2011)
Loomingu aastapreemia (2016)
Friedebert Tuglase novelliauhind (2019)

Püsiviide Lisa kommentaar

Henrik Visnapuu

6. jaan. 2020 at 10:13 e.l. (Henrik Visnapuu) (, , )

Henrik Visnapuu (2. jaanuar 1890 – 3. aprill 1951 Long Island, New York) oli eesti kirjanik ja kirjanduskriitik.
Ta oli Marie Underi kõrval rühmituse Siuru kesksemaid luuletajaid.

Luuletusi: H. Visnapuu „Kirg ja kodumaa”, Tänapäev 2017, koostanud Vallo Kepp, lk 26; 27; 42; 51; 61; 143; 144; 179; 203.

Kaks algust

Kaks algust minus: süda ja mu liha.
Neid ühendand on armastus ja viha.
Käib ingel ühes majas saatanaga.

Too ohvrit jumalalle, naine vaga,
too ohver verivalge altarille!
Oo! Ära seisa templi ukse taga.

Too tall, kes veristet, too lille.
Sest rõõm on ohvrit tuua jumalille
ja süda ära anda küsimata.

Too ohvriks oma liha saatanalle,
õisroosa ihu anna kiusajalle:
tund tunni järgi sulab püsimata.

Su lapse ihu õitseb rüsimata.
Oo, tee tast ohver saatanjumalalle!
Siis laulda tahan ajaks igaveseks
su ilu, mis on antud üürikeseks.

1912

Issand halesta

Issand, oh halesta mino henge
palava lätete vägevät iha,
halesta ahastust tundva henge
hullude mõtete mõtsikat viha.

Ära viil lüü. Ära häävita minno.
ära viil murra, ära sõko minno!
Hää om nii ellä, kuis tahab liha.

Alasti naiste ning hoorte perrä
kisop mo himo; kõik tii viivä sinnä
värati mano, kon sivvo om kerrä
tõmmanu ennäst, et valvata linnä.

Ära viil lüü. Ära häävita minno
ära viil murra, ära sõko minno!
Ma ei saa pöördä, ei tõisi teid minnä.

1912

Alistumine
II

Ma oma hinges mässasin, ma, vihmatilk, Su ruumi meredes;
suur olin enda südames, ma, silmapilk, Su aja meredes.
Suur olin ma ja uhke ka, oo Piirmatu, oo Lõpmatu!

Täis iha, viha peksin end ma veriseks vaid vastu piirisid.
Ei välja iial endast saa, kõik endiseks jääb keskel piirisid.
Hing nagu lind, ling jalus, rind kel verine, tiib murrune.

Nüüd murdes end ma mõistan Sind, Su käele ma põrmus alistun.
Sa tahad, suur et oleks kurbuses, su väele palvuses alistun.
Üks on siin rõõm, üks mure sõõm, üks elu viis, üks osaks piin.

Mind ristikäigul` õnnista, mind vägevat, kes jätnud enese.
Mind, poega, ellu läkita, mind vägevat, kes leidnud enese.
Su tahtmine, Su säädmine, see alaku, see sündigu!

 

Kolmas kiri Ingile

See aasta tuleb kevad teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
ja kevad teisiti, ja tuleb teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti.

Nii palju naeru, linde lilli`t hoi!
Ja päikest, meeletumalt päikest.
Ih-ah-ah-haa! ah-haa! ih-ah! Oh-oi!
Paar prahvakut veel veel rõõska äikest:
mürr-mürr!mürr-mürr! Trahh-trahh!

Lööb lahti hõbedase paju koor.
Võin teha tuhat-tuhat pilli.
Tuul, puud ja ööbikud on koor.
Saan lututa kas sõrmed sadavilli:
tuut-tuut! tuut-tuut! Tuut-tuut!

Kõik metsad, niidud ainult hullata!
Sind magatan siin-sääl kui susi.
Kui palju lahkuv päev võib kullata,
sa jagada võid kallistusi:
tiu-tiu! tiu-tiu! Ssu-ssu!

Ja öö on ainult väike valgusring,
mis kiusab, kutsub, igatseb ning veab
mind laulikut ja sind, mu Ing.
Kun peatab, millal seisatab, ken teab?
Hoi-tii! hoi-tii! hoi-tii!

See aasta tuleb kevad teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti ning hoopis teisiti.

Lehekuu 1919

Ma küünitan so suudlusi

Ma küünitan so suudlusi kui viinamarja kobaraid,
sa painud minu üle nagu puu täis vilja.

Me vaiki mõlemad, kui võõrad me, ei palju kõnele
ja ometi nii omased, et tutvaks saanud hilja.

Miks on so silmad kuldseid uni täis, so juuksed ojavad.
Nad on kui merivaik ning rasked nagu vaha.

Miks on nii armsad mulle sinorinde kaunid kuhilad,
kui nende vihkudelle langetan pää maha.

Miks sino süli lapse, sino jumalikud keriluud
on armsamad kui kalli ema omad mulle.

Sa vaikusega vaikusen ja tormidega tormiden
üht ütled: armastan, hää tahan olla sulle!
Ma küünitan so suudlusi kui viinamarja kobaraid,
sa painud minu üle nagu puu õishaljalt.

Sind õnnistan, nii süda õnnest raske, et oled minuga,
mo ainuke, sind armastan, et oled paljalt.

Miks sina sarnane ja mina ka nii olen sinuga?

1919

 

Me seisame tule ristteedel

Meil on nüüd jõulud suurreedel
ja taeva all jõulupuud.
Me seisame tule ristteedel
leek kõrvetab silmi ja suud.

Nüüd igal ööl kõmiseb taevas
kui rebeneks pooleks õhk.
Kõik vara, veri ja vaevad
põleb leekides nagu põhk.

Kui üles hirmutet linnud
tules, tuules, suitsus ja nões
peljupaika otsivad linnad
kui ilmutusraamatu tões.

Ma seisan kui karjane kõrves,
mu käes on saatuse sau.
Maa, taevas ja tähed mu kõrval
täis rahu ja jumala au.

Taas rahus ja rohkuses tuleb
kõik inimlik kaunis ja hea.
Mis tuhaks on saanud tules,
tuli tagasi andma peab.

Üle värskete kalmuküngaste

Üle värskete kalmuküngaste
nutad kummargile, kodumaa.
Veel toona all punaste kangaste
surmale vastu sammusid sa.

Olen hõiganud su üle ahastust,
täid su selga
ja seitse viletsust su külje alla,
kui mul oli su pärast kitsas käes.
Ma ei salga,
nüüd oled sa näinud lahastust.
Su eluväravad on tõugatud tuultele valla.

Mu enda taga on viis kalmuküngast
ja mu hingel
ei ole ühtki varjupaika
tõmbtuule vinges.

Pärjad kuuseoksteist ja reburaikaist
ehivad omaste hauarüngast.
Ma ei saa vist iialgi teada
kahele neist
kuhu risti seada.

Nõnda on igaühel meist
selsinatsel kurjal ajal.
Tuhas ja varemeis on kodud ja majad.

Kas siin eestlaste maal
ei ole tuhandeid aastaid
ikka taas
tapet ja laastet,
kuid ometi jälle on sündinud vastsed võitlejad
ja on jälle ehitatud uued hooned.

Tõuse siis haudade mant,
põline Maarjamaa,
võitleva südamega!

Ega
teist pole sinule ant,
kui tõusta maa ja vabaduse eest
ning künda põllud tule ja tuha seest.

1942

Kutse

Tule, pühitse mu koda
oma hingeõhuga.
Minu kambri laed ja seinad
rängasti mind rõhuvad.

Tule, istu imevaibaks
minu kalk ja kõva tool.
Pilkudega kuldseks käveks
ketra minu mõttepool.

Tule, õnnista mu lauda
uuteks lauludeks ja tööks.
Pane minu padja alla
magus uni pikaks ööks.

Võta minu kuumalt kulmult
murerõske higirätt.
Mina suudlen nagu usklik
sinu kallist kitsast kätt.

Tõlkige mu kõne

Soine ja patune ja palune
oled sa,
jumala jalaalune
Maarjamaa.

Minu ööd on kurjad
unetuse vaevast,
Sest sinu elukirjad
on kustunud taevas.

Ennäe õunapuud rüvetut!
Iga virves
ajab isejuuri,
nagu polekski ühist tüve
ja ühist kirvest.

O sina mõistmatu sugu,
kes sina trotsid oma elutahet
ja pärle otsid, kui sajab rahet!

Ons Hudson Emajõgi
ja lumi su jälgedes nõgi?

Vaevaline on viimne lugu
minuga,
enne kui uks langeb riivi.
Mine siis pimesi päi
sinna, kuhu jäid
Vadja ja Liivi.
Mina ei tule eales sinuga.

Kirjatundjad,
tõlkige mu kõne
mõnele
mu kadunud rahva lapsele.

 

Luulekogud

“Amores” (Tallinn 1917, 2. ja 3. trükk Tartu 1919)
“Jumalaga, Ene!” (Tartu 1918)
“Talihari” (Tartu 1920)
“Hõbedased kuljused” (Tallinn 1920)
“Käoorvik” (Tartu 1920)
“Ränikivi” (Tartu 1925)
“Maarjamaa laulud” (Tartu 1927)
“Puuslikud” (Tartu 1929)
“Tuulesõel” (Tartu 1931)
“Päike ja jõgi” (Tartu 1932)
“Põhjavalgus” (Tartu 1938)
“Tuule-ema” (lüroeepika kogumik, 11 pikemat luuleteost, Tallinn 1942)
“Esivanemate hauad” (Stockholm 1946, 2. trükk Luunja 1991)
“Ad astra” (Geislingen 1947)
“Periheel. Ingi raamat” (Geislingen 1947)
“Mare Balticum” (Geislingen 1948)
“Linnutee” (New York 1950)

Püsiviide Lisa kommentaar