Kadri Jaanits
Kadri Jaanits (1976) on eesti tõlkija.
Ta lõpetas 1994. aastal Kolga Keskkooli. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse erialal 2000. aastal.
20. novembril 2020. aastal anti üle Aino Kallase auhind, mille pälvis tänavu tõlkija Kadri Jaanits. Kadri Jaanits on eesti keelde tõlkinud Sofi Oksase, Rosa Liksomi, Riikka Pelo loomingut, samuti mõttekirjandust Seppo Zetterbergi, Esa Saarise ja Erkki Tuomioja sulest. Jaanitsa tõlkes on eesti keeles ilmunud ka tänapäeva Soome kirjanduse ühe nõudlikuma autori Katja Kettu romaanid: “Keevitaja”, “Rose on kadunud” ja “Ämmaemand”.
Hariduselt on Kadri Jaanits filoloog, ta on õppinud Tartu ja Helsingi ülikoolis. Oma magistritöös käsitles ta soome ja eesti keele suhteid. 2015. aastal tunnustati Jaanitsat E. W. Ponkala auhinnaga, 2016. aastal pälvis ta Salla Simukka noorteromaani “Punane nagu veri” tõlkega koha IBBY aunimekirjas. Sel kevadel oli Jaanits Katja Kettu teose “Rose on kadunud” tõlkega Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna kandidaat ilukirjanduse tõlke kategoorias.
Aino Kallase auhinda antakse välja alates 2004. aastast. Sellega tunnustatakse eestlastest üksikisikuid või kollektiive, kel on märkimisväärseid teeneid Eesti-Soome kultuurisuhete arendamisel. Auhinda annab välja Soomes tegutsev sihtasutus Viro-säätiö (Eesti Fond).
https://kultuur.err.ee/1161736/aino-kallase-preemia-palvis-tolkija-kadri-jaanits
Tõlkekatkend: Rosa Liksom „Koloneliproua”, Koolibri 2018, lk 121 – 132.
Viimasel Tammisaari sügisel jäin lapseootele, see pidi olema poiss. Olin juba neljakümne kolmene ega pold kunagi enne rasedaks jäänd, aga nüid, keset meite kooselu põrgut jäin. Mai tiand, mida ma õieti tunnen, ühest küljest olin irmus õnnelik tulevase inimesehakatise üle ja teisalt oli mul surmairm, ku mõtsin, et kolonel või akata peksma mitte ainult mind, vaid ka last. Kaalusin paar kuud, kuda talle seda ütelda. Siis ühel ommikul ku olin võtt ta kõrvuni enda sisse, ütsin talle, et me saame jõmpsiku. Ta vaatas mind ku vakladest kihisevat liha ja ütles, et sai saa ju rasedaks jääda, vana aher eit. Ütsin, et olin juba isegi arsti juures käind ja et see on ilma naljata tõsi. Ta ütles, et lähed ja lased selle jalamaid ära kaotada, seie sitasesse maailma ei taha ta ühtegi püksipasandavat vääksu. Mina, et sai mõtle seda ommetigi tõsiselt, seda õnne ei või sa mulle keelata, võin küll, tähendas tema ja ütles, et paneb kinni aja tuttava arsti juures, kes oolitseb loote tapmise eest. Mina akkasin nutma ja tema läks tohtrile elistama. Alastust ei tuld. Läksin arsti juurde ja ütsin, et ei taha aborti. Aga Kolonel, küsis arst ja lisas, et Koloneliproua, teie arvamusel pole mingit tähtsust.
Aeg pandi järgmiseks nädaliks. Ma läksin otse telegraafi ja tellisin salaja kõne Rebekkale, rääkisin talle kõik ära ja me nutsime mõlemad. Rebekka ütles, et sa tuleb kogu raseduse ajaks elama minu juurde Helsingisse, küll tema oolitseb, et kõik läheb äste ja laps saab kasvada ja rahus sündida. Läksin selle salamõttega koju. Kolonel oli minu vastu kena ja püidis kõigest väest asja iaks teha. Ta seletas, et ei või lapsega leppida, sest temast tuleks kohutav isa. Mina, et sa muutud iaks ku näed oma väikest poega, sa armud temasse kohe. Kolonel vaatas mind ja ütles, et asi pole selles, kas tema muutub või mitte, vaid selles, et isad tapavad alati oma pojad. Mina, et Dia ja Rudolf, need on nagu su oma lapsed ja sa oled nende vasta ia. Sai taipa tuhkagi, ohkas Kolonel, lapsed on surma peegel. Siis ta võttis minu käe ellalt oma pihku ja ütles, et ära sa mu väike luuleneitsi, liiga palju mõtle, vaid usalda mind, niigu sa oled alati usaldand. Tal oli õigus. Ta oleks old oma jõmpsikule veel irmsam ku ta oli Rudolfile. Kolonel oli koheld seda vaest poissi väga julmalt. Pärast sõjaretke Saksamaale ei tuld Rudolf kordagi meite poole Koloneli kutsumisest oolimata, aga ma juhtusin temega korra kokku. See juhtus paar aastat pärast seda, ku Kekkonen valiti presidendiks. Rudolf jalutas mulle Rovakatul vasta, surus mul südamlikult kätt ja me akkasime plärama. Ta ütles, et on õppereisil ja ajab Helsingi ülikooli asju, sest ta oli just iljaaegu dotsendiks nimetatud. Seletas pikalt ja laialt, ku kahju tal Kolonelist on ja sellest, et too on vajund sügavale kibestumise ja õeluse sisse. Diad aga ei paist Koloneli kibestumine äirivat. Rootsist, kus ta arstina töötas, põikas ta mitu korda meite juure Willa Koloneli ja õljus toast tuppa ku mõni ühepäevaliblikas. Dia tulekuga muutus Kolonel otsegu teiseks inimeseks, seesuguseks ku ta oli meite kihluse aegu. Ta pläras oma õetütrega alati rootsi keeli, justku mai saaks siis aru, naeris, ümises Saksa marsse ja mõnikord tegi paar tantsusammu. Dia vaatas teda ku mõnda iategijat ja plaksutas ripsmeid. Tema silmad ja uuled olid niigu Kolonelil. Ma nutsin üksi köögis.
Kaks päeva enne abordile minekut ja päev enne, ku ma pidin Helsingisse põgenema, tuli kindral Talvela tapanipäeva pidu. Me läksime sinna käsikäes ja armastuses. Veetsime pika õhta ja ma nägin, ku Kolonel jahtis esteks kindrali nõo tütart, kes oli vaevalt kakskümmend, ja käis teda sial kardina taga käperdamas. Seejärel vaatas ta mind ku prassiv kangelane, kes piab vihast võitlust impotentsiga. Ma tänasin kindralit ja lentsisin lööduna ja solvatuna üksi koju. Kolonel tuli mulle järele ja sai mu meite verandal kätte. Ta rebis mul palitu seljast, viskas mu põrmandule ja lõi rusikaga näkku. See paar minutit kest silmapilk tundus mulle pikem ku kogu senine elu kokku. Ta kägistas mind nii, et ma kaotasin meelemärkuse. Mu viimane mõte oli, et nüid tuleb surm. Kolonel tagus mind jalgadega kuni laps tuli ära. Ku ma siis lebasin keset suurt vereloiku, riided lõhki kistud ja ilma meelemärkuseta, kutsus ta takso, mis viis mind aiglasse. Sial ärkasin ma järgmisel ommikul ega tund ennast ära. Ma olin taht Koloneli õnnelikuks teha, aga kukkusin armetul kombel läbi.
Virelesin laatsaretis kolm kuud, sest mul oli mudugi suur verekaotus, sain kopsupõletiku ja lõppesin nii otsa, et ei saand enam voodist üles. Rebekka, kes mind vaatamas käis, ütles iljemini, et mai old millelegi riageerind. Olin tõmmand lihased pingule, lõõtsutand ja minu käed värisesid ku raugal. Pole ka miski ime, sest piale kehalise kurnatuse olin ma ka ingelise riaktsiooni mõju all. Tollal lahkus Kolonel Tammisaarist ja ostis endale suure palkmaja Ounasjoe kaldal ja nimetas maja Willa Koloneliks. Hulda Häkki võttis ta muidugist virtinaks. Ku mu keha oli enam-vähem korras, oleks vana arst mu otseteed Koloneli juurde saat. Ta soovitas piad oopide eest kaitsta.
Veebel Alatalo tuli mulle järele ja ma ütlin talle, et vii mind Oulu vaimuaiglasse. Alatalo küsis, et kas sa mõtled seda tõsiselt. Mina, et jah. Ta uskus ja viis mind Oulusse. Mind ei võetud sisse, olgugi ma ütsin, et jõulupuu on muutund ristipuuks.
Ma nutsin terve tee Rovaniemisse. Igal pool oli näha sõja jälgesid, olgugi et palju oli juba jõutud mahapõlenu asemele ehitada. Kolonel võttis mind oma äärberi õuel õrnaste vasta. Ta aaras mu sulle ja suudles pisarad mu palgedelt. Ma rahunesin ja muutusin pikapiale uueste taltsaks. Inime teeb nii. Teda juhib arjumus ja kõik uus ajab kangeste irmu piale. Ma tiadsin, mis mind Koloneliga ees ootab, aga mai tiand, mis oleks oodand ees ilma temata.
Ku ma aiglast tagasi Rovaniemisse tulin, oli Kolonel jälle kõige keskpunkt. Tema ümmer tiirutas seesama paarikümnest inimesest koosnev koorekiht ku enne sõda ja sõja aegu. Kõik olid otsegu miskit sõda ja sakslasi poleks kunagi oldki. See seltskond võttis mind õige apult vasta, samuti Hulda Häkki. Tema oli ju omal ajal old Katri usaldusalune ja pidas mind elu lõpuni väikeseks litsiks. Ulluks sõimati ja ooraks, Kolonel jälle oli linna tähtsate ninade silmis sõjakangelane. Natsipatud vajusid unustusse ja me olime ühel poolel ameeriklastega, kellest Lapimaa kubises. Meite president oli tollal justiitsminister ja tema otsustas, et Marssalit ei süidistata milleski, sest ta on süidimata. Airo-vaeseke ja teised lahinguid juhtinud mehed said kogu süü oma kaela. Punased muidugist vigisesid, et miks Marssalile saab osaks erikohtlemine, aga neile öeldi, et sel mehel on aige nii pianupp ku lihakeha, seda ei julge inimeste silma alla tuua, see pilt siaks ohtu kogu Soome julgeoleku. Isegi ärdameelne Edwin Linkomies valiti ülikooli rektoriks ja talle anti kõik natsionaalsotsialistlikud patud andeks. Kogu minevik pandi ettenägelikult kalevi alla, ka Hilliläle anti kõik ta aumärgid ja ammetikohad tagasi.
Ma mõtsin, et ku me end juba kord ära ei tapp, siis piab end uute tavade järele siadma. Kirjutasin Rebekkale, tema arvas samamoodu. Ma mõtsin, et inimene on ku rott, see arjub alati. Tabasin ühel Lütseumi aulas korraldatud üritusel ära, et venelased on kõvad laulma ja tantsima, paremad ku sakslased. Aasta vahetus ja ka mina astusin Rebekka ja Paasikivi eeskujul Nõukogude Liidu sõprade seltsi. Kolonel ütles, et väike luuleneitsi tahab kindlustada enesele kohta venelaste Soome kultuurielus. Mina, et elu läheb edasi. Pisitasa pöörasin pilgu uude suunda. Akkasin arvama, et Saksamaa on vabanenud natsismist ja et sakslased olid ise kogu sõjas süidi, ja et nad tegid vägivallaihaluses ise oma linnadest varemed. Nüid arvan, et natsid ei lõppend sellega otsa, ku Hitler enesele lõpu piale tegi, vaid et alati ku võimalus antakse, sünnivad uued natsid ja fašistid, sest inimene juba on kord seesugune. Korratakse ühte ja sama ja oodatakse, et nüid läheb teistmoodu. Meis kõigis elavad armastuse ja iade tegude kõrval julmus, südametus ja osavõtmatus.
Aastad läksid ja ma olin jälle enam-vähem elavate kirjas. Kõik mudugist nägid, et ma olin omadega läbi, aga keegi ei oolind. Teinekord sosistas Kolonel mulle kõrva sisse, et me saame kahekeste akkama, meitel pole vaja ühtegi arsti ega ajude surkijat viiendaks rattaks vankri alla. Kolonel ei old pärast Hanko ammetit enam kusagil tööl. Ta oli kogu aeg kodus ja see oli minule väga raske.
Tal pold piale minu, ära irmutatud, äbistatud naise, enam keskit teist, keda kiusata ja piinata. Mu kõrvus kohises ja pias ei liikund ühtegi tervet mõtet, ainumast killud.
Olid sõjajärgsed aastad, mil isegi Lapimaa metsalangid kubisesid Ameerika agentidest. Ma läksin Koloneliga turule suitsuliha ostma. Meite kõrvale sadas kusagilt Pelkosenniemi kindral Wallenius, kes oli sõja ajal oma vägedega kotti jäänd. Ta eitis pilgu Kolonelile ja kavatses ilmselgeste midagi ütelda, aga pööras pia kõrvale. Kolonel võttis oma lihapaki ja Wallenius enda oma ja me kõik astusime natuke piinlikkust tundes edasi. Niigu kaks poisijõnglast, kes olid koos pahandust teind ja kõiksugu rumalusi, mis tuli ära unustada.
Oli ka ilusaid silmapilkusid, ku olime koos tundrutes matkamas ja vaatasime all laiuvatele maadele, mille rüpes voolasid sügavad jõed, ja ku me olime kalal jõelammidel, mida ümbritsesid sammetise veega tulvajärved, sood ja kõrgustesse kerkivad tundrutipud, või kondasime Lapimaa tundrates, kus võis olla kaks nädalit paks udu niigu ernesupp. Me mõlemad armastasime ürgmetsa ja tundrat, sest need vaated on sama ilusad ku kõrb – igal pool ainumalt lainetav, paljas kalju, kivid ja kruus. Teinekord ööbisime nädalate viisi telkis või laavus, vahtisime Põhjapõdra tähtkuju, mille Kortenniemi majas eland prantslane Le Monnier oli avastand ja nii ristind, ku ta Aavasaksa laelt pikksilmaga tähistaevast uuris, ja tegime plaane, kuda oleks kõikse parem karule pesa ehitada, kuda ravida viga saand luike nii, et tema suled verega kokku ei saaks. Me võisime üheskoos naerda inimeste lihtsameelsuse, rumaluse, mõistmatuse, inetuse ja iausklikkuse üle. Me oskasime õige äste naerda ka meite endi vildaka mõtlemise, liiderlikkuse ja rumala uhkuse üle. Sõudsime peegelsiledal järveseljal, püidsime jääkaane alt ahvenaid, lugesime lumeelveste harusid, korjasime augustiommikul kastepiisku toopi, sõitsime ringi kodumaal ja laias maailmas. Ilma nende puhta armastuse välgatusteta oleks ma end ära tapp. Mul pold ühtegi sõpra, kellega avameelselt rääkida, mäherdust julma elu ma elasin. Rebekka püidis mind Helsingist aidata, aga see oli keeruline, sest Kolonel oli kõikse aeg kuuldekaugusel.
Viimane kord, ku Kolonel mind peksis, juhtus nii, et ma olin ommikul kohvi keet ja võileibu teind. Ma kandsin kõik tabletil Kolonelile ette niigu mul ikka pruuk oli. Kolonel, et pane suhkur tassi. Mina, et suhkurt pole. Tema virutas kandiku kohvitassidega vastu seina, aaras mul juustest ja lohistas mind mööda põrmandut. Ma mäletan, kuda Hulda vahtis köögi ukselt õige innuka näoga minu kannatusi. Silmist paistis tal selge mõnu. Arvas kindlaste, et nüid Kolonel teeb lõpuks sellele tarakanile otsa piale ja temast saab Willa Koloneli täht. Ei saand, Huldal läks paar kuud iljemini kringletükk kurku ja ta lämbus omaenese raudvoodis. Suri inimene, kel õnnestus oma elu ära elada ilma selle mõtte üle piad murdmata. Uut virtinat Kolonel ei võtt.
Sial põrmandul läks mu maailm pimedaks ja kaotasin meelemärkuse. Kolonel ehmatas ära ja kutsus Alatalo, et too minu elutu keha Koloneli ihuarsti juurde viiks niigu juba mitu korda varem. Arstil ei õnnestund mind kuidagi tiadvusele tuua. Ta pidi saatma mu edasi aiglasse ja sial juhtus olema valves noor arst, kes julges näha, millega on tegemist. Ta oli tuld lõunast asendajaks. Ta küsis, et kas abikaasa tegi seda. Mina, et jah, ja see pole esimene kord. Tema, et ku kaua on see juba kest. Ma ütsin, et 1944. aasta sügisest saati. Ta kasvatas mu luud kokku, aga kuna tal ei õnnestund kaotada iirte piiksumist mu kõrvades, saatis ta mu Oulu lääni vaimuaiglasse. Sial olin kaks esimest nädalit ainult tuima näoga lakke vahtind. Kolmandal nädalil alustati endise Lahti luurekompanii arsti, sõjaväelise ingetiadlase vo Baghi määratud ravi. Mulle tehti kõiksugu protseduurisid: insuliinisüste, külmi vanne, kortisoolisüste ja elektrišokki. Nende abil virgusin nõnnapalju, et püidsin ennast aigla pesuruumis, mis aises igi, kuse, mäda ja rääsund rasva järgi, elastiksidemega üles puua. Jäin vahele ja mind seoti voodi külge kinni. Mai pand vasta. Ma sain sial kogeda ja näha seesuguseid asju, millest ei taha rohkem rääkida. Kõrvalvoodis lamas Vietose kooli õde Hilkka Adenauer, kellel olid otsegu kriidist ambad ja viltune nina. Kukkusime plärama. Ta tahtis meenutada oma ema ja mina oma isa. Kuda isa ühel jaanipäeval ütles, et lähme Aavasaksa laele ööta ööd vaatama, me istusime autobussi piale ja ennegu kohale jõudsime kallas vahepial lund ja ka päike puges peitu. Tollal viis sinna tippu ainumalt miskisugune kitsas rada, mis läks läbi tiheda metsa. Me ronisime nõlvast üles ja ma väsisin ära. Isa võttis mu selga, teised jõmpsikad pidid ise vantsima, olgu küll kõik olid omadega läbi. Mõlemil pool rada olid suured kivikangrud. Aina üles ja jälle tihe mets. Lõpuks jõudsime pärale ja sialt oli säherdune vaade Torniojoele, et mul jäi ing kinni. Keksisime mäe kirdekülge, mis on irmus järsk kaljunõlv, viskasime väikseid kivikesi alla ja see oli lõbus. Isa nägi kotkapesa ja ütles, et käituge korralikult, mudu tuleb kotkas ja viib teid minema. Räägi veel, mangus Hilkka. Ma pajatasin siis Hilkkale sellest isa ullust iddest, et tema ja kõik meite pere lapsed paneksime selga Lapi rõivad, kutsuksime ühes mõne Lapi eide ja taadi põhjapõtradega ja läheksime ennast näitama Berliini, Varssavisse ja Piiterisse kusagile loomaaia lähedale. Et paneme sinna püsti midagist laplaste suvekoja sarnast ja näitame, kuda Lapis elatakse. Isal oli plaan raha korjata. Ja nõnda me istusime Rovaniemis rongi piale. Mina, kolmeaastane tirts, ühes teistega. Jõudsime Piiterisse. Põhjapõdrad surid üksteise järel kõhutõppe ennegu me jaamast kaugemale jõudsime. Leidsime pärast kahepäevast otsimist loomaaia ja mehed akkasid koda püsti panema. Siis tuli kohaliku võimu esindaja ja küsis propuskeid. Isal oli kõik korras, aga ommetigi viidi kõik mehed soolaputkasse. Meie, jõmpsikad ja eided, jäime nutta tihkuma ja inimesed vahtisid meid. Keegi viskas meitele kopika või kaks. Oleksime kindla piale sinnasamasse üksteise järel ära surnd, aga siis tuli keegi soomlane, kes oolitses, et meid riigi kulul tagasi Rovaniemisse saadetaks. Isa ja Lapi taadid tulid mõne nädali pärast, väntsutatud ja nälgind. Ühe võttis iljemini närvipalavik, mille ta sai tuulest, ja teise tappis saastund veest külge akand tüüfus, sest neil pold kodus muud rohtu ku alvaste põletatud viina, tõrvavett ja sooja poroverd.
Vaimuaiglas paistab maailm olevat õige kummaline koht. Surma tühjus kutsus mind kõvaste, aga mai old valmis. Akkas tunduma, et sial on ia lamada. Pold tarvis teha muud, ku lasta Mengelitel enesega toimetada ja suu kinni oida. Aga alati tuleb see päev, et sind viiakse vägisi paradiisist minema ja kästakse terveks saada.
Üks ommik seisis von Bagh minu voodi jalutsis, kompis keelega oma ambaid ja vaatas mind õige iroonilise pilguga ja ütles, et sina oled ennast täis, irmus liialdaja, teesklev lehm, degenereerund ja moraalsest laostund inimese karikatuur, ja et ku natsid oleksid sõja võit, oleksid sa nüid kindla piale Soome valitsuse aridusminister, aga et paraku läks teisiti, siis piad sa, riigi kulul elav vedimus, võtma tänasest päevast alates oma elu enda kätesse ja ku sa vastu punnid, annan sulle kõiksepialt korraliku keretäie ja seejärel määran sulle nii rängad kehalised arjutused, et sa akkad mind põlvili paluma, et ma saadaksin su tagasi Koloneli oole alla.
Ma varisesin kokku ja ehmatasin selle varisemise piale nii imsaste, et sellest algas minu aeglane ja raske jaluletõusmine.
Esmalt õppisin ingama, elasin üle kõik selged päevad, kuumad ja kuivad ja pimedad ja vesised, sõin äste ja kogusin jõudu, mis oli selle alanduse keskel päris ära kadund. Siis ku oskasin jälle õigeste ingata ja jaksasin taldriku tühjaks kaapida, mitte ei näksind niisama, tuli Rebekka Helsingist mind vaatama ja ütles, et nüid tuleb pia liiva alt välja võtta ja tõele näkku vaadata, sest sa piad end vaimselt ja füüsiliselt Kolonelist lahti rebima. Mina, et seda küll, aga kudas, elu on mind tema külge sidund ja ma võin kasvõi pia pial seista, aga lahti ei pääse ma ommetigi. Siis ütles Rebekka, et ta räägib mulle midagist seesugust, mis aitab mind tagasi vette, ku kalaga võrrelda, või lendu, ku kärbsest rääkida. Ta rääkis mulle kõigest, mida Kolonel oli temaga teind Rovaniemis, meite oma kodus, misukest äbi ta on kand ja kuda tuhast tõust. Kõik see, mida ma kuulsin, täitis mind seesuguse mürgiga, et sain viimaks aiglast välja. Vihaoos kavandasin kord kiiret kättemaksu, kord rahulikku ja läbimõeldud klaarimist, et kuda ma lähen Willa Koloneli nagu õige naine kunagi ja lasen Koloneli tema oma tugitoolis maha või tulistan mõlemasse kätte ja võtan Lapi pussi ja lõikan tal munni otsast ja topin talle selle kurku, las lämbub. Mõtsin ommikust õhtani igasugu asju välja ja see tegi mind tugevamaks. Tagantjärgi sain muidugi aru, et kättemaks ja vihapidamine oleks teinud mulle endale rohkem alba ku Kolonelile, ta ju tahtiski surra, sest kogu tema elu oli olnud eelmäng Liiva-Annusega.
Esteks tundus enese Kolonelist lahti rebimine ähmase unistusena ja kogu see mõte pelutas mind tiadagi irmsaste. Tundus, et suren kurvastuse kätte, ku Koloneli maha jätan. Siis ma tagusin endale pähe, et Koloneli piale mõtlen alles omme. Ja nii ma tegingi. Lükkasin alati omseks ja see oli õige otsus. Nõnda jaksasin elada ühe minuti, tunni ja päeva korraga ning pisitasa akkasin uskuma, et küll ma oskan veel ükskord ka üksi elada, ja ku ei oska, võtan mõne koera ehk kassi. Üks asi, mis mind kõikse enam kurvastas, oli see, et koos Koloneliga jään ma ilma ka Koloneliproua tiitlist. Ku ma seda Rebekkale kurtsin, ütles ta, et seesugust siadust pole, mis keelaks sul end surmani nõndamoodu nimetada.
Kolm aastat kulus selleks, et tühjendada kivi kivi aaval see regi, mida ma olin järel vedand. Pärast viimsest munakivist vabanemist tundsin end natuke paremini, sest ma olen sisimas täieste tavaline terve inime. Otsegu mulle eneselegi üllatuseks tuli von Bagh ühel päeval minu juurde ja pistis mulle pihku paberi, kuhu oli kirjutatud: piliosus, melancolicus, colerius, complexio colerica. Ja selle järel veel: incenium ponum. Mind kirjutati aiglast välja ja ma läksin Rebekka juurde Helsingisse, et niigu tavalise eluga arjuma. Rebekka õpetas mulle uueste, kuda keedetakse putru, kuda tehakse makaronivormi ja kuda pliiatsit käes oitakse.
Sialt Helsingist saatsin siis avalduse Kalmalompolo kooli ja mind võetigi õpetajaks, sest ma olin ainuke kandidaat.
Tõlkeid
Esa Saarinen koos Kirsti Lonkaga. “Muutumised: vaimse kasvamise poole.” Tartu, Fontese kirjastus 2004
Hannu Mäkelä “Casanova ehk Ciacomo Casanova tee naistemehest kirjanikuks” (biograafiline romaan). Varrak, Tallinn 2009
Erkki Tuomioja “Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus”. Kadri Jaanits tõlkis kahasse Katrin Kurmistega, Varrak, Tallinn 2011
Katja Kettu “Ämmaemand”. Koolibri, 2012
Tuomas Kyrö “Kerjus ja jänes”. Tänapäev, 2012
Seppo Zetterberg “Kultuurisillad ja revolutsioonituuled”. Kadri Jaanits tõlkis kahasse Sirje Oleskiga. Tänapäev 2013
Rosa Liksom “Kupee nr 6” (romaan). Kirjastus Koolibri 2013
Salla Simukka “Punane nagu veri”. Pegasus, 2014
Ville Hytönen “Väike mereröövliraamat”. Enostone, 2018
Rosa Liksom, “Koloneliproua”, Koolibri 2018
Katja Kettu “Rose on kadunud”. Koolibri, 2019
Piret Pääsuke
Piret Pääsuke (1959) on eesti tõlkija ja toimetaja, kes tänavu sügisel pälvis Austria tõlkepreemia Daniel Kehlmanni mahuka ajaloolise romaani “Tyll” tõlke eest, mille 2019. aastal andis välja kirjastus Hea Lugu. Austria tõlkepreemiaga kaasaegse ilukirjanduse tõlkimise eest on Piret Pääsukest tunnustatud varem Daniel Glattaueri, Robert Seethaleri, Christine Nöstlingeri ja Daniel Wisseri raamatute tõlgete eest. Mitmed tõlkestipendiumid on võimaldanud Piretil tööd teha Saksamaa loomemajades koos saksa kirjanduse tõlkijatega kogu maailmast.
Piret Pääsuke, kelle esimene tõlge ilmus 1990. aastal, on praegu üks viljakamaid ja kogenumaid ilukirjanduse tõlkijaid saksa keelest eesti keelde. Ta on eestindanud umbes 60 teost ning tema toimetatud teoste nimekiri on vähemalt topelt nii pikk. Valdavalt on Piret tõlkinud kaasaegset saksakeelset ilukirjandust, sealhulgas ka näidendeid, samuti leidub klassikute tõlkeid ning üha enam on huviorbiiti tõusnud lastekirjandus. Ilukirjanduse tõlgete sekka on aeg-ajalt sattunud ka mõned ajakajalised teosed. Piret on kirjandusfestivali Prima Vista koostööpartner, kes aitab autorite valikul ja esitleb sageli oma tõlgitud teoseid, olles festivalil kirjanike vestluskaaslaseks.
Piret Pääsuke on lõpetanud Tallinna 42. Keskkooli (praegune Kadrioru Saksa Gümnaasium) ja Tartu Ülikooli saksa keele ja kirjanduse erialal. Alates 1987. aastast töötab ta kirjandussaadete toimetajana Eesti Rahvusringhäälingus. Piret Pääsuke on Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni liige.
Piret Pääsuke: Tõlkekatkend: Daniel Kehlmanni „Tyll”, Hea Lugu 2019. Lk 319 – 330.
Tõllas hoidis Kircher pead käte vahel ja küsis endalt, millal see jubetu lärm ometi kord lõpeb. Ta oli kirjutanud kõige olulisema raamatu muusika kohta, aga just seetõttu oli tema kuulmine liiga peen, et sedasorti rahvalikus plärinas midagi meeldivat leida. Korraga tundus tõld talle kitsas, istepink kõva, ja see vulgaarne muusika kuulutas rõõmsameelsust, millest sai osa kogu maailm, ainult mitte tema.
Ta ohkas. Päike heitis aknaeesriiete vahelt peeni, külmi leeke. Hetke vältel paistis talle see, mida ta nägi, tema peavalu ja valutavate silmade sünnitisena, siis aga taipas ta, et ta ei eksi. Tema vastas istus keegi.
Kas nüüd oli see sealmaal? Ta oli alati teadnud, et ükskord ilmutab end talle saatan ise, aga kummalisel kombel puudusid märgid. Polnud väävlihaisu, sel tüübil oli kaks inimjalga ja rist, mida Kircher kaelas kandis, ei olnud soojaks läinud. See, kes seal istus, olgugi et Kircher ei mõistnud, kuidas oli ta saanud nii hääletult sisse tulla, oli inimene. Ta oli kohutavalt kõhn ja ta silmad asetsesid sügaval koopas. Seljas oli tal karvase kraega vammus, oma jalad teravaninalistes kingades oli ta tõstnud istepingi peale, mis oli küll matslik jultumus. Kircher pöördus ukse poole.
Mees kummardus, asetas talle peaaegu õrnalt käe õla peale ja tõmbas teise käega ukseriivi ette.
„Ma tahan midagi küsida,” ütles ta.
„Mul ei ole raha,” ütles Kircher. „Mitte siin tõllas. See on väljas ühe sekretäri käes.”
„Nii kena, et sa siin oled. Ma ootasin nii kaua, mõtlesin, et seda juhust ei tule iial, aga et sa teaksid: iga juhus tuleb, selles on asja ilu, igaüks tuleb millalgi, ja kui ma sind nägin, siis mõtlesin, et lõpuks ometi saan ma seda teada. Räägitakse, et sa oskad ravida, kas tead, mina oskan kah. Surijate maja Mainzis. Täis katkuhaigeid, muudkui köhimine, ägamine, oigamine, ja mina ütlesin: Mul on pulbrit, ma müün seda teile, see ravib teid terveks, ning need vaesed pudulojused hüüdsid lootusega: Anna seda meile, anna meile pulbrit! Ma pean seda kõigepealt valmistama, ütlesin mina, ja nemad hüüdsid: Tee pulbrit, tee seda, tee oma pulbrit! Ja ma ütlesin: Nii lihtsalt see ei käi, mul on üks koostisosa puudu, selleks peab keegi surema. Siis oli vaikus. Siis nad imestasid. Esiti ei öelnud keegi midagi. Ja mina hüüdsin, kellegi pean ma surmama, kahju küll, ega niisama miskit ei teki. Ma olen nimelt alkeemik, kas tead. Just nagu sinagi, ma tunnen salajasi jõude ja ravitsejavaimud kuuletuvad mulle kah.”
Ta naeris. Kircher põrnitses talle otsa, siis sirutas käe ukse poole.
„Ära seda tee,“ ütles mees häälega, mille peale Kircher otsekohe käe tagasi tõmbas. „Niisiis, ma ütlesin, et keegi peab surema, ja kes see on, ei määra mitte mina, selle peate omavahel välja selgitama. Ja nemad küsisid: Kuidas me peaksime seda tegema? Ja mina ütlesin: Kes on kõige haigem, sellest on kõige
vähem kahju, niisiis vaadake, kes veel käia suudab, võtke oma kargud, pistke punuma, ja kes viimasena majast lahkub, sellel lasen soolikad välja. Oleksid sa näinud, maja oli sedamaid tühi! Ainult kolm surnut jäi sisse. Ei ühtki elavat. Näete nüüd, ütlesin ma, te suudate käia, te ei ole suremas, ma ravisin teid
terveks. Kas sa ei tunne mind enam ära, Athanasius?“ Kircher põrnitses talle otsa.
„Ammusest ajast,“ ütles mees. „Palju aastaid, palju tuult näkku, palju pakast, päike kõrvetab, nälg kõrvetab samuti, eks see muuda välimust. Kuigi sina näed oma punaste põskedega ometi täpselt samasugune välja.“
„Ma tean, kes sa oled,“ ütles Kircher.
Väljas kõmises muusika. Kircher kaalus endamisi, kas peaks appi hüüdma, aga uks oli riivis. Isegi kui nad teda kuuleksid – mis oli ebatõenäoline –, tuleks neil kõigepealt uks lahti murda, ja kole mõeldagi, mida too tüüp võinuks selle aja jooksul temaga teha.
„Mis seal raamatus seisis. Ta oleks seda nii väga teada tahtnud. Oleks andnud selle eest oma elu. Ja eks andiski. Ja ometi ei saanud seda iial teada. Aga mina võiksin selle nüüd välja uurida. Ma olen ikka mõelnud, et ehk näen seda noort doktorit uuesti, ehk saan seda veel teada – ja siin sa nüüd oled. Niisiis? Mis seisis selles ladinakeelses raamatus?“
Kircher hakkas hääletult palvetama.
„Sellel polnud kaasi, aga pildid olid. Ühe peal oli ritsikas, ühel mingi loom, millist pole olemas – kahe pea ja tiibadega, aga võib-olla on kah, kust mina tean. Ühel pildil oli mees kirikus, kuid sellel polnud katust, seal olid sambad, seda ma mäletan, sammaste peal olid teised sambad. Claus näitas seda
mulle ja ütles: Vaata, see on maailm. Ma ei saanud sellest aru, arvan, et tema ka mitte. Aga kui tema ei võinud sellest aru saada, siis tahan vähemasti mina seda teada, ja sina ju vaatasid tema asjad läbi ning ladina keelt mõistad sa samuti, niisiis, ütle mulle: mis raamat see oli, kes on selle kirjutanud, mis on
selle pealkiri?“
Kircheri käed värisesid. Toonane poiss oli hästi selgelt ta mällu sööbinud, hästi selgelt ka mölder, kelle viimaseid kähisevaid häälitsusi võllapuul ei unusta ta iial, hästi selgelt ka nutva möldrinaise ülestunnistus, kuid elu jooksul oli ta
hoidnud käes nii palju raamatuid, lehitsenud läbi nii palju lehekülgi ja näinud nii palju trükitekste, et ei suutnud neid enam üksteisest eristada. Ilmselt mõtles teine mingit raamatut, mis oli möldril olnud. Aga sellest polnud abi, ta mälu
andis alla.
„Kas sa mäletad ülekuulamist?“ küsis kõhn mees leebelt.
„Vanem mees, paater, ütles muudkui: Ära karda, me ei tee sulle haiget, kui sa räägid tõtt.“
„Seda sa ju tegid.“
„Ja tema ei teinud ka mulle haiget, aga ta oleks mulle haiget teinud, kui ma poleks ära jooksnud.“
„Jah,“ ütles Kircher, „seda sa tegid õigesti.“
„Ma ei saanud iial teada, mis juhtus minu emaga. Paar inimest olid näinud, et ta läks minema, kuid keegi ei näinud, et ta oleks kuhugi mujale jõudnud.“
„Me päästsime su,“ ütles Kircher. „Kurat oleks tahtnud ka sind oma valdusse, tema läheduses ei saa rahulikult elada. Kui sa oma isa vastu rääkisid, siis kaotas kurat sinu üle võimu. Su isa tunnistas üles ja kahetses. Jumal halastab.“
„Ma tahan ainult seda teada. See raamat. Sa pead seda mulle ütlema. Ja ära valeta, ma saan sellest aru. Nii ütles ka tema ühtelugu, see sinu vana paater: Ära valeta, ma saan sellest aru. Sina aga valetasid talle pidevalt – ja ta ei saanud sellest aru.“
Mees kallutas end ette. Tema nina oli nüüd vaid käelaba kaugusel Kircheri näost; paistis, et ta tahab teist pigem nuusutada, mitte nii väga otsa vaadata. Tema silmad olid pooleldi suletud ja Kircherile tundus, nagu kuuleks ta teist õhku nuhutamas.
„Ma ei tea seda enam,“ ütles Kircher.
„Seda ma ei usu.“
„Ma olen selle unustanud.“
„Aga kui ma seda ikkagi ei usu.“
Kircher köhatas. „Sator,“ ütles ta tasakesi, siis jäi vait. Ta silmad sulgusid, kuid tõmblesid laugude all, otsekui oleks ta vaadanud siia-sinna, siis avas ta silmad uuesti. Üks pisar veeres tal üle põse. „Sul on õigus,“ ütles ta kõlatult. „Ma valetan palju. Doktor Tesimondile valetasin, aga see pole veel midagi. Ma
valetasin ka Tema Pühadusele. Ja Tema Majesteedile, keisrile. Ma valetan raamatutes. Ma valetan kogu aeg.“
Professor rääkis veel edasi, katkendlikul häälel, kuid Tyll ei saanud temast enam aru. Mingi kummaline raskus oli ta peale vajunud. Ta pühkis käega laupa, külm higi voolas tal üle näo. Istepink ta ees oli tühi, ta oli tõllas üksi, uks seisis lahti. Haigutades ronis ta välja.
Väljas oli paks udu. Laamadena rullus see mööda, õhk oli imanud end valgeks. Muusikud olid lõpetanud mängimise, võis näha viirastuslikke kogusid, need olid professori saatjad, ning too vari seal ilmselt Nele. Kuskil hirnus hobune.
Tyll istus maha. Udu muutus taas hõredamaks, mõned päikesekiired tungisid sellest läbi. Juba võis aimamisi näha tõldasid ja paari telki ja pealtvaatajate pinkide piirjooni. Hetk hiljem valitses hele päev. Rohi auras, udu oli hajunud.
Sekretärid vaatasid hämmeldunult üksteisele otsa. Üks kahest tõllahobusest oli kadunud, tiisel turritas õhku. Sellal kui kõik endamisi imestasid, kust udu äkitselt tulnud oli, sellal kui akrobaadid viskasid hundiratast, kuna neile pakkus lõbu seda teha, sellal kui eesel näsis rohukõrsi, sellal kui vanaeit taas Flemingile midagi retsiteerima hakkas ning Olearius ja Nele omavahel rääkisid, istus Tyll liikumatult paigal, silmad kissis ja nina tuule poole tõstetud. Ta ei tõusnud ka siis, kui üks sekretäridest tema juurde astus ja Olearius teatas, et Tema Ekstsellents professor Kircher on ilmselt hüvasti jätmata minema ratsutanud. Ta polnud isegi mingit teadet maha jätnud.
„Me ei leia lohet ilma temata,“ ütles Olearius.
„Kas peaksime ootama?“ küsis sekretär. „Võib-olla tuleb
ta tagasi.“
Olearius heitis pilgu Nele poole. „See oleks vist kõige
parem.“
„Mis sinuga lahti on?“ päris Nele Tylli juurde tulles.
Tyll tõstis pilgu. „Ma ei tea.“
„Mis juhtus?“
„Ma olen selle unustanud.“
„Žongleeri meile. Siis saab kõik korda.“
Tyll tõusis püsti. Ta kobas pauna, mis rippus tal puusal, võttis sellest kõigepealt ühe kollase ja siis punase ja siis sinise ja siis rohelise nahkpalli. Rahulikult hakkas ta neid õhku viskama, ning ta võttis veel palle juurde, ikka veel ühe ja veel ühe, kuni paistis, et neid on tosinaid tema laiali aetud käte
kohal hüppamas. Kõik jälgisid tõusvaid, kukkuvaid, tõusvaid palle ja isegi sekretärid naeratasid tahtmatult.
Oli varane hommik. Nele oli juba mõnda aega telgi ees oodanud. Ta oli järele mõelnud, edasi-tagasi käinud, oli palvetanud, rohtu kitkunud, vaikselt nutnud, sõrmi mudinud ja lõpuks end kokku võtnud.
Nüüd puges ta telki. Tyll magas, ent kui ta meest õlast puudutas, oli too sedamaid täiesti ärkvel.
Nele rääkis talle, et oli veetnud öö koos härra Oleariusega, Gottorfi õukondlasega, väljas põllul.
„Ja siis?“
„Seekord on asi teisiti.“
„Kas ta ei kinkinud sulle midagi ilusat?“
„Kinkis küll.“
„Siis on ju ikka nii, nagu alati.“
„Ta tahab, et ma temaga läheksin.“
Tyll kergitas teeseldud imestusega kulme.
„Ta tahab minuga abielluda.“
„Ei.“
„Siiski.“
„Abielluda?“
„Jah.“
„Sinuga?“
„Minuga.“
„Mispärast?“
„Ta mõtleb seda tõsiselt. Ta elab lossis. See pole mingi ilus loss, ütleb ta, ja talvel on seal külm, aga tal on piisavalt süüa ja üks hertsog, kes tema eest hoolt kannab, ja tema ei pea tegema midagi muud kui õpetama hertsogi lapsi ning mõnikord midagi arvutama ja raamatuid üle vaatama.“
„Kas need raamatud jooksevad muidu minema või?“
„Ma räägin, et tal on hea elu.“
Tyll veeretas end oma õlgkotil külili, ajas end jalgadele, tõusis püsti. „Sel juhul pead sa temaga minema.“
„Ega ta mulle väga ei meeldi, aga ta on hea inimene. Ja väga üksi. Tema naine suri, kui ta oli Venemaal. Ma ei tea, kus Venemaa asub.“
„Inglismaa kõrval.“
„Nüüd me ikkagi ei jõua Inglismaale.“
„Inglismaal on samamoodi nagu siin.“
„Ja kui ta Venemaalt tagasi tuli, oli naine surnud, lapsi neil ei olnud, ja sestpeale on ta olnud kurb. Ta on veel enam-vähem terve, seda ma nägin, ja ma arvan, et teda võib usaldada. Sellist meest mul teist korda enam ette ei juhtu.“
Tyll istus ta kõrvale ja võttis tal õlgade ümbert kinni. Väljast kostis vanaeide hääl mingit ballaadi retsiteerimas. Ilmselt istus Fleming ikka veel tema juures ja lasi seda üha uuesti ja uuesti ette kanda, et endale meelde jääks.
„Selline mees on küll parem kui mõni Steger,“ ütles Nele.
„Tõenäoliselt ei hakka ta sind ka lööma.“
„Võimalik,“ ütles Nele mõtlikult. „Ja kui lööb, löön vastu.
Siis ta alles imestab.“
„Sa võid isegi veel lapsi saada.“
„Mulle ei meeldi lapsed. Ja ta on juba vana. Aga ta oleks tänulik, olgu lastega või ilma.“
Nele jäi vait. Tuul plagistas telgiriiet ja vanaeit alustas otsast peale.
„Tegelikult ma ei taha.“
„Aga sa pead.“
„Mispärast?“
„Sellepärast, et me pole enam noored, õeke. Ja enam nooremaks ei saa. Mitte üht päevagi. Kellelgi pole hea, kes on vana ja kodutu. Tema elab lossis.“
„Aga me kuulume kokku.“
„Jah.“
„Äkki võtab ta sinu ka kaasa.“
„See ei lähe. Ma ei saa lossi elama jääda. Ma ei suudaks seda taluda. Ja isegi kui suudaks, siis nad ei tahaks mind sinna pikemaks ajaks. Nad kas kihutavad mu minema või ma põletan lossi maha. Kas nii või naa. Kuid see oleks sinu loss, järelikult ei tohi ma seda maha põletada, niisiis ei tule sellest miskit välja.“
Nad vaikisid mõnda aega.
„Jah, sellest ei tule miskit välja,“ ütles siis Nele.
„Miks ta õigupoolest sind tahab?“ küsis Tyll. „Sa pole ju teab mis iludus.“
„Kohe virutan sulle vastu lõugu.“
Tyll naeris.
„Ma arvan, et ta armastab mind.“
„Mida?“
„Ma tean, ma tean.“
„Armastab sind?“
„See on võimalik.“
Väljas tegi eesel oma eeslihäält ja vanaeit alustas järgmist ballaadi.
„Kui marodööre poleks olnud,“ ütles Nele. „Tookord metsas.“
„Ära räägi sellest.“
Ta jäi vait.
„Temasugused inimesed ju tavaliselt sinusuguseid ei võta,“ ütles Tyll. „Ta on ilmselt hea mees. Ja isegi juhul, kui ta pole hea mees – tal on katus pea kohal ja tal on mündid kukrus. Ütle talle, et lähed temaga kaasa, ja ütle seda enne, kui ta jõuab meelt muuta.“
Nele hakkas nutma. Tyll võttis käe ta õlgade ümbert ja vaatas talle otsa. Veidi aja pärast Nele rahunes.
„Kas sa tuled mulle külla?“ küsis ta.
„Vaevalt küll.“
„Miks mitte?“
„Vaata, see ei läheks hästi. Ta ei taha, et talle tuletataks meelde, kust ta sinu leidis. Lossis ei saa keegi seda teada ja sa ise ka ei taha, et seda teataks. Aastad mööduvad, õeke, peagi on kõik see ebatõeline, ainult su lapsed imestavad, et sa oskad nii hästi tantsida ja laulda ja kõike kinni püüda.“
Nele suudles Tylli laubale. Kõheldes puges ta telgist välja, ajas end sirgu ja läks tõldade poole õukonnamatemaatikule teatama, et ta võtab mehe pakkumise vastu ja asub koos temaga Gottorfi elama.
Tagasi tulles leidis ta Tylli telgi tühjana eest. Välkkiirelt oli Tyll teele asunud, võtmata kaasa midagi peale žongleerimispallide, pika köie ja eesli. Ainult magister Fleming, kes oli kohanud teda väljas niidul, oli temaga veel rääkinud. Aga mida oli Tyll öelnud, seda ei tahtnud too reeta.
Tsirkus jooksis igas suunas laiali. Muusikud liikusid koos akrobaatidega lõunasse, tuleneelaja läks koos vanaeidega läände, ülejäänud pöörasid kirde poole, lootuses nõnda sõjast ja näljast kaugeneda. Kõverik võeti vastu Baieri kuurvürsti haruldustekogusse. Sekretärid jõudsid kolme kuu pärast Rooma, kus
Athanasius Kircher oli neid juba kannatamatult oodanud. Ta ei lahkunud sellest linnast enam kunagi, sooritas tuhandeid katseid ja kirjutas mitu tosinat raamatut, kuni nelikümmend aastat hiljem kõrgesti austatuna suri.
Nele Olearius elas Kircherist kolm aastat kauem. Ta sünnitas lapsi ja mattis oma abikaasa, keda ta polnud iial armastanud, aga alati hinnanud, kuna mees kohtles teda hästi ega oodanud kunagi temalt muud kui vaid veidi sõbralikkust.
Nele silme ees lõi Gottorfi loss uuesti särama, ta nägi oma lapselapsi suureks kasvamas ja kiigutas süles veel esimest lapselapselastki. Keegi ei aimanud, et kunagi ammu oli ta koos Tyll Ulenspiegeliga mööda maad ringi rännanud, aga
just nagu too oli ennustanud, imestasid tema lapselapsed, et ta isegi vana naisena suutis kinni püüda kõik, mis talle visati. Ta oli armastatud ja lugupeetud, keegi poleks oletanud, et kunagi oli ta olnud midagi muud kui auväärne proua. Ja ta ei jutustanud ka kellelegi, kuidas ta lootis ikka veel, et see poiss, kellega ta kord oma vanemate kodukülast oli lahkunud, tuleks
taas ja võtaks ta kaasa.
Alles siis, kui surm talle järele tuli ja koos sellega viimaste päevade meeltesegadus, oli tal korraga tunne, nagu näeks ta poissi. Kõhna ja naeratavana seisis too akna all, kõhna ja naeratavana tuli tema tuppa, ning tema ajas end naeratades istukile ja ütles: „Võttis see alles aega!“
Hertsog von Gottorf, selle hertsogi poeg, kes oli kunagi tema mehe palganud, oli tulnud tema surivoodile, et jätta hüvasti oma majapidamise vanima liikmega. Mees mõistis, et see polnud sobiv hetk eksitust selgitama hakata, võttis vastu kange väikese käe, mis tema poole sirutati, ning vaist ütles
talle ette vastuse: „Jah, aga nüüd olen ma siin.“
Samal aastal suri Holsteini tasandikul põhjamaa viimane lohe. Ta oli tuhat seitsesada aastat vana ja ta oli väsinud enda varjamisest.
Niisiis asetas ta pea kanarbiku sisse, laotas keha, mis sobitus nii täiuslikult maapinnaga, et isegi kotkad poleks suutnud teda leida, rohukõrte pehmusesse, ohkas ja kahetses veidike, et nüüd on siis kõik möödas lõhnade ja lillede ja tuulega, ja et ta ei näe enam pilvi tormi ajal ega päikesetõusu ja Maa varju
sirpi vasksinisel Kuul, mis olid teda alati eriliselt rõõmustanud.
Ta sulges oma neli silma ja ümises veel tasakesi, kui tundis, et üks varblane laskus ta ninale. Talle oli nüüd kõik vastuvõetav, sest ta oli nii palju näinud, aga mis juhtub sellisega nagu tema pärast surma, seda ei teadnud ta ikka veel. Ohates jäi ta magama. Ta elu oli kestnud kaua. Nüüd oli aeg muutuda.
Valik tõlkeid
Hermann Hesse, “Lõputa unenägu: muinasjutte, autobiograafilist” (“Der Traum ohne Ende”). Eesti Raamat, 1990
Christoph Hein, “Napoleonimäng” (“Napoleon-Spiel”). Eesti Raamat, 1994.
Johannes Mario Simmel, “Nina B. lugu” (“Affäre Nina B.”). Eesti Raamat, 1995.
Ingrid Noll, “Apteeker” (“Die Apothekerin”). Eesti Raamat, 2001.
Ingrid Noll, “Punane roosike” (“Röslein rot”). Eesti Raamat, 2002.
Ernst Meckelburg, “Transmaailm: kogemused teispool aega ja ruumi” (“Transwelt: Erfahrungen jenseits von Raum und Zeit”). Eesti Raamat, 2004.
Martin Suter, “Kurat Milanost” (“Der Teufel von Mailand”). Eesti Raamat, 2007.
Julia Franck, “Keskpäevanaine” (“Die Mittagsfrau”). Eesti Raamat, 2009.
Arthur Schnitzler, “Armastus ja surm Viinis” (“Liebe und Tod in Wien”). Eesti Raamat, 2009.
Leonie Swann, “Glennkill”. Atlex, 2009.
Kathrin Schmidt, “Sa ei sure” (“Du stirbst nicht”). Eesti Raamat, 2010.
Julia Franck, “Armuteener” (“Liebediener”). Atlex, 2011.
Daniel Glattauer, “Hea põhjatuule vastu” (“Gut gegen Nordwind”). Varrak, 2011.
Natascha Kampusch, “3096 päeva” (“3096 Tage”). Ersen, 2011.
Pascal Mercier, “Öine rong Lissaboni” (“Nachtzug nach Lissabon”). Eesti Raamat, 2012.
Daniel Glattauer, “Kõik seitse lainet” (“Alle sieben Wellen”). Varrak, 2012.
Daniel Glattauer, “Igavesti sinu” (“Ewig Dein”). Varrak, 2012.
Thomas Hettche, “Isade armastus” (“Die Liebe der Väter”). Eesti Raamat, 2013.
Timur Vermes, “Ta on tagasi” (“Er ist wieder da”). Kunst, 2013.
David Wagner, “Elu” (“Leben”). Hea Lugu, 2014.
Anne von Canal, “Ei maa ega meri” (“Der Grund”). Varrak, 2014.
Maria Jotuni, “Kõik õige on vastupidav. Aforisme”. Loomingu Raamatukogu, 2014.
Robert Seethaler, “Tubakapoodnik” (“Der Trafikant”). Varrak, 2015.
Thomas Hettche, “Paabulindude saar” (“Pfaueninsel”). Eesti Raamat, 2016.
Martin Suter, “Montecristo”. Eesti Raamat, 2016.
Hans Platzgumer, “Serval” (“Am Rand”). Toledo, 2017.
Christine Nöstlinger, “Konrad ehk Laps konservipurgist” (“Konrad oder das Kind aus der Konservenbüchse”). Pegasus, 2017.
Robert Seethaler, “Kogu elu” (“Ein ganzes Leben”). Hea Lugu, 2017.
Gerhart Hauptmann, “Soana ketser; Fantoom” (“Der Ketzer von Soana; Phantom”). Eesti Raamat, 2018.
Erich Kästner, “Emil ja detektiivid” (“Emil und die Detektive”). Eesti Raamat, 2018.
Daniel Kehlmann, “Tyll”. Hea Lugu, 2019.
Mirko Bonné, “Heledam kui päev” (“Lichter als der Tag”). Eesti Raamat, 2019.
Daniel Wisser, “Mägede kuninganna” (“Königin der Berge”). Tänapäev, 2019.
Ottfried Preußler, “Röövel Hotzenplotz ja kuurakett” (“Räuber Hotzenplotz und die Mondrakete”). Eesti Raamat, 2019.
Uwe Laub, “Torm” (“Sturm”). Ühinenud Ajakirjad, 2019.
Bernhard Schlink, “Suvised valed” (“Sommerlügen”). Ersen, 2020.
Christine Nöstlinger „Kui mu isa tahtis abielluda Anna Lachsi emaga“ („Als mein Vater die Mutter der Anna Lachs heiraten wollte“). Pegasus, 2020
Lingid:
Eve Sooneste ja Piret Pääsuke said Austria tõlkepreemia (20.11.2020) –
https://kultuur.err.ee/1161406/eve-sooneste-ja-piret-paasuke-said-austria-tolkepreemia
Keelesaade. Tõlkija Piret Pääsuke (29.09.2019) –
https://vikerraadio.err.ee/980850/keelesaade-tolkija-piret-paasuke
Austria kultuuriminister andis tõlkepreemia Piret Pääsukesele (27.11.2017) –
https://kultuur.err.ee/645145/austria-kultuuriminister-andis-tolkepreemia-piret-paasukesele
Tõlkes leitud. Piret Pääsuke ja tõlkekirjandus (7.12.2014) –
https://vikerraadio.err.ee/791379/tolkes-leitud-piret-paasuke-ja-saksa-kirjandus
Loos on asju. Timur Vermes “Ta on tagasi” (12.01.2014) –
https://arhiiv.err.ee/vaata/loos-on-asju-timur-vermes-quot-ta-on-tagasi-quot
Taavi Eelmaa
Taavi Eelmaa (1971) on eesti näitleja. Taavi Eelmaa lõpetas 1996. aastal Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli 17. lennus näitlejana. 1996–2002 töötas ta Eesti Draamateatris. Alates augustist 2002 on ta Von Krahli Teatri näitleja.
2020. aasta Betti Alveri kirjanduspreemia laureaat luulekogu „Electraumur” eest.
Luuletusi kogust „Electraumur”, Kirjastus Verb 2020. Lk 7; 10; 18; 22; 43.
Lapsepõlvest.
Luhtunud armastusest.
Selgetest,
puhastest tunnetest,
mis poleks pidanud umbrohuks kuivama.
Aga nii nagu kuivav pesu
oleme meiegi lükitud vaimu nöörile päikese käes siplema.
Rõõmust
ja tuulest,
puhtuse laulust.
Isegi siis, jah,
eriti just siis,
kui lauast enam tõusma ei peagi, teame,
et katame kuivana igavest ihu.
Nii umbes mõtles Garry Kasparov
paari vaikse sekundi jooksul,
kui kaotas
Deep Blue`le
Halb vaim hülgas mu
aga head asemele ei tulnud.
Koht jäi tühjaks.
Ta pole aga kaugel –
haaramise kaugusel.
Nii nagu keha enamuses veest, koosneb
hea vaim nimeta igatsusest
ja alles siis soovist ja tahtest
mis küll kannavad, kuid ei põhjusta.
Soovid ja tahtmised hõljuvad hetkes, ajalikkuses
kasvatades nägemusi, kujutisi, sõnu. Need
kerkivad, kasvavad, kaovad ikka ja jälle,
liibuvad koorena korraks
kauni vana kinnismõtte ümber
mida teatava kohmetusega võib
Armastuseks nimetada.
Hea tahte, õnne nelja tuule ja
Fortunato suudluse kokkulangemisel võib
see koorik hingematvalt kaunis olla.
Nii õrn,
kerge naeruvääristada,
lihtne olematusse tõestada,
kasulik parem jampslikusse naerda, aga
sellest hoolimata ei keegi,
ei keegi
jää tema pöörisest puutumata.
Olgu see puudutus sinule õrn ja armas, mu kallis.
Ilma liigsete tähenduste
muude allhoovuste,
kasutute teadmiste,
päheõpitud sõnade sasipuntrata.
Puhas ja jäägita.
Nii nagu iseendaga
ei ole võimalik kunagi temaga
ära harjuda.
Temaga,
kes püsib koos kõigest
elegantse suurustamise, valge vale ja
kaminatule varal.
Tundub,
koos vaibuva tuulega, koos elamine
vaesestub targalt nagu hääbuva loomuse kõnekeel.
Mõned teemad ja mõisted
jäävad kaugele maha.
Surevad meeltest,
kergendavad neid, aeglustavad,
sunnivad rahulikult istuma.
Ämbritäis jäätunud vett
osmiku pehkinud seina ääres.
Tilkudes külmunud.
Nõnda
jäine aur ümbritseb
inimvaimu juursemaid kihte,
Vana Folkloori,
Mandragorat.
Puhast keelt,
tuhisemas varjuna mööda, kui hiigelsuur loom.
Mööda minust, mööda sellest avausest,
millest sihin olemise äärt.
Kirjeldamatut õrnust,
milles mälu tundlad
ulatuvad tagasi eostamisrõõmu ja
sünnisüü juurde.
Nii pisara
kui tema raskuse trummelduseni
inimesteks kärisenud kangal, mis
auruna pinguldub salakambrist, kaane alt,
üle talvise hommiku.
Pragisema kui jäälill.
Tere.
Tundsime teineteist pimedas ära sarnaste haavade järgi,
mille on õunasse löönud sarnased kihvad.
Tõde ei saabunudki, et jääda.
Ilmus sekundiks kaltsu alt, et saaksin anda sukale suud
ja rahus ärgata.
Tunded?
Mis on tunded?
Sapi köha?
Juure mullid?
Läige?
Millel?
Kilel, mis hoiab koos müdisevat sõgedust.
Mind selles loksumas, pea väljas Meistri poeskäigukotist.
Haua ja müüri vahel.
Ainus, mis meie sammumõõtu suunab, on mõlema poeskäija
pingutus
hoida oma südameleinade mandumist põlastuseks või vihaks.
Loobumise joovastuseks.
Võtta lõpu kergenduselt tema suur hetk,
noomiv hardus, tema moment.
Loobuda leinadest,
loobuda magusast,
loobuda headusest, nähes neid, kes pole nii head kui mina,
nii magusad,
kes ei leina nii, nagu mina,
loobuda matustest,
loobuda näost.
Tõsta selle asemele teemantmask.
Hoida meel kindel, ilme liikumatu
ja eneseväljendus isikupäratu.
Nagu ütleb hea nõuanne.
Vahetada väike hirm suure vastu. Suurima.
Iludest suurima,
valudest arusaamatuima,
õnnetustest õilsaima.
Voolata pargist paradiisi,
astuda peenralt aeda,
hirmude toast õuduste lossi.
MEGATON
Keedra lossi sulane Värten
on inimesekujuline membraan olemise ja mitteolemise vahel –
Illusioonist lahkuja plahvatus näivuse raami läbimas.
Selles plahvatuses ei ole olulisel ühtegi eelist,
ühtegi siduvat lepingut
ebaolulise ees.
Ainult aur kõige kohal,
vargsi, peaaegu nähtamatult,
Värtnat puudutades.
End igavesti edasi andes ja edasi liikudes
peatseks käepigistuseks.
Tunnustus
1998 – Eesti Teatriliidu meeskõrvalosatäitja auhind
2004 – Eesti Teatriliidu sõnalavastuste žürii eriauhind (koos Erki Lauri, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsaki ja Liina Vahtrikuga)
2006 – Ants Lauteri nimeline auhind
2008 – stipendium “Ela ja sära”
2009 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia (parim mängufilm “Püha Tõnu Kiusamine”)
2020 – Betti Alveri kirjandusauhind luulekogu “Electraumur” eest
Filmi-ja telerolle
2020, “Viimased” (mängufilm, režissöör Veiko Õunpuu), Pootsman Dieter
2019, “Jeesus juhatab sind kiirteele” (mängufilm, režissöör Miguel Llansó), purjus mees
2018, “Pank” (teleseriaal, režissöörid Marianne Kõrver, Jan-Erik Nõgisto, Juhan Ulfsak ja Rainer Sarnet), Pille isa
2018, “Portugal” (mängufilm, režissöör Lauri Lagle), Aare
2017, “November” (mängufilm, režissöör Rainer Sarnet), Ints
2016, “Päevad, mis ajasid segadusse” (mängufilm, režissöör Triin Ruumet), Pontu
2013, “Kohtumõistja” (mängufilm, režissöör Kadri Kõusaar), kohtunik
2012, “Puhastus” (mängufilm, režissöör Antti J. Jokinen), Jaan Berg
2011, “Idioot” (mängufilm, režissöör Rainer Sarnet), Lebedev
2009, “Mis su nimi on?” (lühifilm, režissöör Maria Avdjuško), mees
Teatrirolle
Semjon Semjonovitš Medvedenko (Tšehhovi Kajakas, 1995, diplomilavastus Draamateatris)
Woyzeck (Büchneri Woyzeck, 1996, diplomilavastus Draamateatris)
Smike (Dickensi ja Edgari Nicholas Nickleby elu ja seiklused, 1997)
Kiir (Lutsu ja Undi Täna õhta kell kuus viskame lutsu, 1998)
Song Liling (Hwangi M. Butterfly, 1999)
Lembit Pedajas (Ranneti Kadunud poeg, 2001)
Perdican (Musset’ Armastusega ei naljatleta, 2001)
Eddy (Mrożeki ja Undi Tango, 2002 Draamateatris)
eri rollid (Tormise Eesti ballaadid, 2004)
Sid Vicious (Raadi ja trupi Ainult võltsid jäävad ellu, 2004)
Pavel (Gorki ja Sarneti Ema, 2005)
Fotograaf, Metsmaasikas, Loomaarst, Ohverdaja jt (Paasilinna ja Smedsi Jänese aasta, 2005)
osaline (trupi Europiraadid, 2006, koostöös Showcase Beat Le Mot’ga)
Medvedenko (Tšehhovi ja Smedsi Kajakas, 2007)
Helmer ja Härra (Jelineki Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed, 2008)
Mees (Janseni ja Eelmaa Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud, 2009 Tartu Uues Teatris, ka lavastus koos Taavet Janseniga)
Arcita (Lille Indiate uurimine, 2009)
Jääger, Humbaba, Uta-Napišti jt (Jalaka ja Jüristo Gilgameš ehk Igaviku nupp, 2011)
Onu ja Tööline (García Lorca Lillede keel, 2012)
Jutustaja (Kane’i 4.48 psühhoos, 2013)
Auður Ava Ólafsdóttir
Auður Ava Ólafsdóttir (1958) on Islandi kunstiajaloo professor, romaanikirjutaja, näitekirjanik ja luuletaja. Teos „Arm” on pälvinud Islandi (2016) ja Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna (2018).
Katkend: Arm, Eesti Raamat 2020, tlk Kadri Sikk. Lk 127 – 135.
Maa oli tühi ja paljas
Poiss oli kohal ja valmis päevatööga alustama, istub laua taha ja avab joonistusploki. Järgmiste päevade jooksul joonistab ta järjest mitu lehte täis, ühtmoodi kas musta või punase värviga. Joonistusploki võtab ta uude tuppa minnes kaasa ja hakkab kohe pihta, otsib laua, mille taha istuda, upitab end toolile ja asub asja kallale. Joonistused meenutavad väikelaste sodimisi ja leekides lõõmavat lõket. Lisaks pimedust. Õhtuti võtab ta ploki musta ja punase pliiatsiga üles oma tuppa kaasa. Teisi värve ta ei puutu.
Neljandal päeval tõmbab ta joone keskelt risti üle paberi. Ilmselgelt on tegemist silmapiiriga. Siis joonistab ta ülemisse poolde üllatavalt täiusliku ringi, nagu oleks sirkliga tõmmanud. Maailm on pooldunud kaheks ja selle kinnituseks joonistab ta mõlema värviga, nii musta kui punasega. Päike on nõgimust ja maa allpool lõõmab jätkuvalt suurtes leekides.
Ühel hetkel on punast ja musta pliiatsit järel ainult väike jupp, viimaks vaid küünejagu, siis saab seegi otsa. Ei jää muud üle kui paletti laiendada. Poiss võtab uue lehe, keerab karbi kummuli ja vaatab pliiatseid, otsides õiget värvi. Esiteks valib ta sinise ja joonistab sellega väikese ringi. Seisame kõrvuti, ema ja mees trelliga, ning jälgime vastsündinud maailma loomist. Poiss kummardub siis taas joonistuse kohale, varjates seda õlaga – ta ei taha, et me vaataksime. Ta ei tõsta tükk aega pilku, sest on joonistamisega ametis. Kui ta end sirgu ajab, on ta tõmmanud ringist välja neli peenikest joont. Kahtlemata on ta joonistanud tillukese käte ja jalgadega inimolendi.
„Mina,” ütleb ta.
„Mina,” tõlgib ema.
Poiss vaatab pliiatseid karbis, võtab siis oranži ja joonistab kohe teise ringi, eelmisest suurema. See saab külge neli kriipsu, kaks horisontaalset ja kaks vertikaalset. Ilmavalgust näeb teine, suurem inimene, ja paber on täis.
„Emme,” kõlab laua tagant.
Joonistuse viimistlemiseks tõmbab ta horisontaalsetele joontele külge mõned lühemad triibud, lugedes hoolikalt mõlemale käele sõrmedeks kokku viis kiirt. Inimesed on ühendatud, nad hoiavad käest kinni.
Ta on loonud kaks inimest, mehenatukese ja suure naise, ja pannud nad rohelise päikese alla seisma. On maailma esimene päev.
Ja ta vaatas kõike, mida oli teinud, ja nägi, et see oli väga hea.
Ta ema naeratab mulle. Mida rohkem üritan unustada, et ta on naine, seda enam sellest mõtlen.
J a s i i s s a i h o m m i k
Poiss ei jää üldiselt kunagi kuhugi kaugele.
„Oled sa Adamit näinud?” küsib Mai korraga. Tal on ees numbreid täis paberid, eeldan, et ta tegeleb raamatupidamisega. Poiss askeldas ema juures, aga on ühtäkki kadunud, õhku haihtunud.
„Ta oli just siin.”
Ta läheb kiiruga piki koridori. Kuulen, kuidas ta hüüab poissi. Panen kruvikeeraja käest ja lähen talle järele.
„Pole mingit mõtet hüüda, ta ei vasta,” selgitab ta. Ta avab koridorikapi uksed.
„Vahel ta poeb siia sisse,” ütleb ta ja lisab, et viimane kord leidis ta poisi puhaste voodiriiete ja rätikute kuhja tagant.
Toast tuppa käies ütleb ta mulle, et kardab pidevalt Adamit kaotada. Ta avab ühe ukse teise järel ja vaatab kiirelt ringi. Vaatame üle vannitoadki ja otsime kappidest ning voodite alt.
„Ta poeb laudade alla, voodite alla, peidab end riidekappidesse,” selgitab poisi ema. „Ta leiab pidevalt uusi peidukohti ja ma kardan nii hirmsasti, et ta jääb kinni, leiab sellise koha, kust ise enam välja ei saa.”
Mai laskub põlvili ja vaatab voodi alla. Kui ta püsti tõuseb sikutab ta seelikut allapoole.
„Fifi juures teda pole,” ütleb ta. „Ma ei saa aru.”
Otsime mõlemalt korruselt. Lõpuks koputab Mai leopardisokkidega mehe uksele.
Ta annab mulle käega märku, et ootaksin.
„Oota,” ütleb ta, „las ma ise.”
Seisan veidi eemal koridoris ja hetke pärast praotab mees ust. Kuulen, et Mai vabandab tülitamise pärast ja küsib, kas mees on üht väikest poissi näinud. Äkki on poiss läbi astunud? Nad vahetavad veel paar sõna ja siis on ta korraga vaateväljast tuppa kadunud. Kuulen vestlust ja Mai kiiret ja vaikset juttu, aga ma ei saa sõnadest aru.
Mõne aja pärast tuleb ta välja, poiss käekõrval. Poisil on suu ümber pruun võru.
„Nad olid koos,” ütleb Mai tõsisel ilmel. „Ta andis poisile šokolaadi,” lisab ta selgitavalt.
Ja siis vaikselt: ”Aitäh abi eest.”
Ta hammustab huulde ja ütleb, et ei karda mitte ainult Adami, vaid ka venna pärast. Noortele meeldib metsas kohtuda ja ainult väheste puhul õnnestub tagasi tuua seda, mis neist järele jääb. Nii see noor naine seda sõnastabki, „noortele”, nagu ütleks mu kaheksakümne kolme aastane ema.
Kui ema on pojaga tagasi oma tuppa läinud, koputan naabri uksele.
„Hoia end poisist eemale,” ütlen.
Ta vaatab mind irvitades.
„Oled sa tüdrukusse ära armunud? Ma arvasin, et sebid filmidiivaga.”
Ma ei kavatse talle midagi vastata, aga ta teatab, tahab minust midagi. Et käis mind just otsimas.
„Et sinuga paar sõna vahetada,” ütleb ta.
Siis asub ta kohe asja kallale ja küsib, kas olen seina näinud. Ta ei jää vastust ootama, vaid räägib edasi ja küsib, kas tahaksin talle väikse otsa teha.
„Ja ühed asjad hankida.”
„Mis asjad?”
Ta võtab lonksu klaasist mida ta käes hoiab.
„Millele aga ligi pääsed. Sinusugust meest, kelle südametunnistus lausa läigib, usaldatakse.”
O l e n n a g u t e i s e d k i i n i m e s e d:
a r m a s t a n, n u t a n j a k a n n a t a n
Olen saanud hotell Silencei töötajaks ja saan võtmekimbu. Fifi kutsub mind ja paneb selle mulle pihku. „Kuna sa nüüd töötad hotell Silenceis, tundus meile õige, et sul on ka võtmed.”
Vastutasuks saan piiramata ajaks toa hommiku- ja lõunasöögiga ning tarbeasju hotellipoest – Fifi sõnul „kuni kaupa jätkub”. Lisaks olen tulevikus teretulnud tagasi kogu perega, ütleb Mai. Lõunaks teeb Fifi kas suppi või omletti ja õhtuti käin tavaliselt peatänava restoranis. Olen omanikku aidanud mõne pisiasjaga ega ole viimasel ajal pidanud rahakotti paotama. Millegipärast pole ta eelmisest nädalast saati pendeluksi maininud. Kui ma tagasi hotelli jõuan, siis loen. Eile lõpetasin Elizabeth Bishopi „Külma kevade” ja alustasin Turgenevi raamatuga „Isad ja pojad”. Põikan iga päev ka Fifi juurest saunast läbi ja annan juhtnööre, kuidas plaatida.
„Teine pilk kulub marjaks ära,” ütles ta eile, lisades: „Võib-olla peaksin uuesti kooli minema ja ameti päriselt ära õppima.”
Koos tema õega võtame iga päev käsile uue toa ja aitame teineteist nende korda seadmisega. Lisaks peab ta ka poisi eest hoolitsema.
Vahel jätab Mai parasjagu käsil oleva asja pooleli ja vaatab, kuidas ma töötan. Juhtub sedagi, et ma tõstan pilgu ja näen peeglist, kuidas ta mind vaatab – vaatan teda mind vaatamas. Kui tõstan pea, vaatab ta mujale. Või hakkab ta parasjagu ta midagi ütlema ja jääb järsku keset lauset vait. Vahel vaatab ta lihtsalt tühja pilguga õhku ja ma tean, et ta mõtleb siis millestki muust. Teinekord seisab ta liikumatult ja on täiesti ära ega vaata midagi. Hetk hiljem ütleb ta: „Vabandust, vajusin mõttesse.”
Tuleb ette selliseidki hetki, kui ta vaatab mind, nagu poleks tal aimugi, kes ma olen, üritades mind sobitada oma tolmust mustvalgesse maailmapilti, mis päädibki kolmanda katsega luua selgust.
Aitan tal linasid sirgeks tõmmata, sikutame mõlemad ise otsast ja pistame nurkasid madratsi alla.
„Keegi ei tule siia puhkama,” ütleb ta ja vaatab mulle silma. Ajan selja sirgu. Seisan ühel pool voodit ja tema teisel.
Ta tahab teada, mida ma siin teen. Peale selle, et aitan linadega.
Kui me istuksime koos maha, mina ja see noor roosades ketsides naine, ja võrdleksime arme me roidunud kehadel, loendaksime ära kõik õmblused kaelast kandadeni ja lööksime tulemused kokku, jääks tema võitjaks. Minu kriimustused on naeruväärselt tühised. Isegi kui mulle oleks külge lahtine noahaav löödud, jääks tüdruk võitjaks.
„Keegi ei tule siia ilma põhjuseta,” kordab ta.
Mees sokkides ütles sama.
Ma pole teda viimastel päevadel märganud. Ta vist ütles, et peab äriasjus linnast ära sõitma?
„Maailm on täis sinusuguseid inimesi, kes elust valesti aru saavad,” ütles mees, kui viimati kokku juhtusime.
Olen nähtavasti isegi oma eesmärgi suhtes kõhklema hakanud.
Jõudmata midagi ette võtta, olengi selle juba välja öelnud.
„Tulin tegelikult surema.”
Ta vaatas mulle otsa.
„Oled sa haige või?”
„Ei.”
Ma saan aru, et ta ootab põhjalikumat seletust.
„Mismoodi surema?”
„Enesetappu tegema. Ma pole veel otsustanud, kuidas.”
„Mõistan.”
Ma ei tea, mida ta mõistab.
Kas peaksin ütlema, et maailmas on inimesi, kes tahavad sellepärast surra, et ei suuda enam elu välja kannatada? See oleks viimase kahe nädala jooksul üks pikemaid lauseid, mida olen öelnud.
„Miks sa lihtsalt koju ei jäänud?”
Ta ei küsi, kas külmade mägede keskel poleks parem surra.
„Tahtsin säästa oma tütart sellest, et ta mu leidma peaks.”
„Aga mind mitte?” küsib ta. „Mind sa ei tahaks sellest säästa?”
„Anna andeks,” ütlen. „Ma ei teadnud, et sa siin oled. Ega poiss. Ma ei arvestanud sellega, et võin teid kohata. Siis ma sind ei tundnud,” lisan tundega, et iga mu sõna on tühine.
Ma ei saa öelda sellele noorele naisele, kel midagi peale elu polegi, et olen end ära kaotanud. Või et elu läks teisiti, kui arvasin. Kui ütleksin, et olen nagu teisedki inimesed – armastan, nutan ja kannatan -, siis saaks ta tõenäoliselt minust aru ja vastaks: „Ma tean, mida sa mõtled.”
„Olin õnnetu,” ütlen.
Mainin seda teist korda, kui ema ka hulka lugeda.
„Ma ei osanud seda muuta,” lisan.
Nagu kuuleksin ema häält. „Kõigi kannatused on isemoodi erinevad,” ütles ta kord, „mistõttu ei ole neid võimalik võrrelda. Õnnelik aga ollakse ühtemoodi.”
Mai vaatab maha.
„Mu lapse isa oli majandusteadlane, kes mängis džässbändis. Adam sündis võõraste inimeste maja keldris ja me olime seal tema isaga ihuüksi.. Nutsime mõlemad. Nii ilus ingel on taevast kukkunud, ütles ta.”
Ta vaikib, astub akna juurde ja jätkab. Otsib hoolikalt kaaludes sõnu: „Ta lasti jalgpalliväljakul maha ja me ei pääsenud tema juurde. Isegi mitte surnukeha ära tooma, sest ta jäi sõjapoolte võitlustandrile. Me ei saanud teda käte vahel hoida, teda pesta, teda maha matta. Nägime teda binoklist, verenired püksisääri ja varukaid pidi alla voolamas. Arvasime, et ta on surnud, aga järgmiseks hommikuks oli ta asendit muutnud. Alguses lamas ta selili, aga järgmisel päeval oli külili, õhtuks oli ta roomanud kaks meetrit värava poole. Ma poleks uskunud, et inimeses on nii palju verd. Tal läks kolm päeva, et surra. Pärast seda lamas ta liikumatult ja me jälgisime, kuidas ta riiete all kokku vajub, kuni pidime põgenema ja ta maha jätma.”
„Anna andeks,” kordan.
Kas peaksin talle ütlema, et ma ei saa endast aru, või teeks see asja ainult hullemaks?
Ta istub tooli peal ja ma astun ta juurde ning istun tema ette.
„Kurbus on nagu klaasikild kurgus,” ütleb ta.
„Ma ei kavatse ära surra. Mitte nüüd kohe,” ütlen.
Võinuksin sama hästi öelda, et ta ei muretseks, sest ma ei oska surra. Mitte rohkem kui ema. Või võiksin öelda sellele tüdrukule, kes on vaadanud nii paljudesse püssitorudesse ja ellu jäänud, et ma pole enam sama mees, kes kümne päeva eest. Või eile. Et olen muutumas.
„Isa, kas teadsid, et keharakud uuenevad iga seitsme aasta tagant,” küsis Vesiroos kord.
„Tõsi, inimene sünnib vist pidevalt uuesti? Puhta lehena?” oli Svanur küsinud sünkjasrohelise ookeani ääres sadamas, ühel pool kaid vaalapüügipaadid ja teisel pool vaalavaatluspaadid.
„Inimesed sünnivad, armastavad, kannatavad ja surevad,” kuulen Maid nina lurinal ütlemas.
„Ma tean,” ütlen.
„Mõned mu sõbrad ei saanudki tunda, kuidas on armastada,” jätkab ta. „Ainult kuidas on kannatada ja surra.”
Noogutan.
„Isegi kui sa ei tea, kas sind lastakse maha täna või homme, ei lakka sa armastamast.”
Ta on jälle püsti ja seisab akna ääres, seljaga minu poole. Pluus pingul vastu selga.
„Hoidsime pead vee peal, kõik kolmekesi, mina, Fifi ja Adam. Tahtsime elada, ja kui mitte, siis koos surra. Et keegi ei jääks maha.”
Poiss on istunud laua ääres ja meisterdanud südame roosadest pärlitest, mis ma hotellipoest leidsin, ja libistab end nüüd toolilt maha ning läheb ema kõrvale. Ta ulatab emale käe ja nad seisavad kõrvuti, seljad minu poole. Ta saab aru, et ema on endast väljas. Ta vaatab kord ema, kord üle õla mind. Ikka ja jälle. Kuulen, et ta ütleb midagi küsival toonil. Ta tahab millelegi vastust saada. Ta tahab teada, mis toimub.
„Kas teadsid, et veri muutub kuivades mustaks? ” küsib Mai lõpuks, pilk ikka merel.
Kas peaksin talle ütlema, et minu tiibade all sa leiad varju, kuniks valgus jälle paistma hakkab?
Astun ta juurde ja ütlen: „Sa oled väga hästi vastu pidanud.”
Ta pöörab poisilt käest lahti laskmata ringi, päike paistab tema tagant tuppa ja ta seisab lendlevat tolmu täis kiirtevihus.
„Anname oma parima,” ütleb ta. „Inimestena.”
Julio Llamazares
Hispaania kirjanik Julio Llamazares on sündinud 1955. aastal Leóni provintsis Vegamiáni külas, mis jäi hiljem koos veel kaheksa külaga suure veehoidla alla, nii et üle kolme tuhande inimese kaotas kodu. Llamazarese raamatuid on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde, eesti keeles on tema loomingust 2007. aastal Mariliin Vassenini tõlkes ilmunud „Kollane vihm” („La lluvia amarilla”), mis on kirja pandud ühe Püreneede küla viimase elaniku monoloogina. „Kuidas vaadata vett” ilmus hispaania keeles 2015.aastal. Mõlemas raamatus on olulisel kohal juured ja linnastumine, mälu ja moderniseerimine. Llamazares on looduslähedane ja lüüriline, kuid ei soovi maaelu kuidagi eriliselt õilistada ning peab end pigem jälgijaks ja jäädvustajaks kui võitlejaks.
Katkend: Kuidas vaadata vett, Toledo kirjastus 2020, tõlkinud Madis Kuuse ja Mari Laan. Lk 97 – 106.
Virginia (tütar)
Kui ma olin kümneaastane, võttis isa mind ükskord kaasa Leóni oma venna Juani juurde, tema oli ainus, kes siia provintsi jäi. See oli aasta pärast asunduse kolimist ja nende esimene kohtumine pärast seda, kui vend Ferrerasest lahkus.
Onu Juanist mäletan ma raevu juhtunu pärast, tuima ja meeleheitlikku viha, mis pani teda – lahkumisele eelnenud päevadel – tegema selliseid asju nagu viskama jõkke kõike, mida ta ei saanud kaasa võtta: ader, ike, suuremad tööriistad, isegi heinavanker (ta tiris selle öösel üksi kohale, kui teised magasid), et keegi neid endale ei saaks, ja lahkuma Ferrerasest naabritega hüvasti jätmata, justkui nemad oleksid süüdi. Meiega ta jättis hüvasti; lõppude lõpuks olime ta perekond. Vaene onu Juan! Kui järele mõelda, siis millist ängi ta võis tunda, kui pidi lahkuma oma kodukülast ja pealegi veel üksinda, sest ta oli jäänud poissmeheks. Leónis võttis ta meid vastu oma kodus, uksehoidjakorteris ühes kesklinna hoones, kuhu keegi onupoeg Vegamiánist, kes oli juba tükk aega Leónis elanud, talle uksehoidja koha oli otsinud (talle, kes ta oli läbi ja lõhki põllumees!). Kodu oli segamini, nagu ühelt üksi elavalt mehelt võiski oodata, aga kõige rohkem äratas mu tähelepanu see, et seal oli väga vähe mööblit: laud ja kolm tooli elutoas, diivan, väike televiisor ja kaks voodit magamistubades, ühes neist magasime tol öösel meie isaga. Milleks mul rohkem mööblit vaja? Oli vastus, mis ta isale andis, kui see küsis, miks ta nii kasinalt elab.
Õhtul enne magamaminekut meenutasid isa ja Juan tuttavaid, kelle elutee oli teistsuguse käänaku teinud: lähedasi nagu nende vend Nemesio ja õde Balbina (mõlemad on juba surnud) ja Ferrerase naabreid, kellest nad rohkem midagi polnud kuulnud, kuni ühel hetkel jäid mõlemad vakka ja istusid nii tükk aega, märkamata, et mina neid silmitsen. Siis nägin ma esimest ja ainukest korda elus oma isa silmis pisaraid.
See pilt on mulle nii palju kordi silme ette tulnud ja see liigutab mind alati. Näha oma isa nutmas, või õigemini pingutamas, et pisaraid tagasi hoida – teda, kes ta vaevalt oma tundeid välja näitas, läks mul tol õhtul sedavõrd hinge, et see liigutab mind endiselt ja veelgi enam sellistel päevadel nagu täna, kus tema kuju on kõikjal. Sellest alates, kui meile öeldi, et ta on suremas, on aina kerkinud mu silme ette pilt temast – mitte pilt aparaatidega ümbritsetud surmaagoonias vanast mehest haiglavoodis, kes enam midagi ei väljenda, ega ka ükski neist, mida ma viimasena nägin: hooldekodu aias Palencias viimane kord, kui ma teda külastasin; meie asunduse kodu köögis päev enne sealt lahkumist, ja nii edasi, vaid too vana pilt Leónis, kui ta oma venna Juani kodus arutas koos sellega sugulaste ja teiste Ferrerase elanike asukoha ja elukäigu üle, kellest paljudest nad polnud enam midagi kuulnud. Nad olid laiali pillutatud üle terve riigi (mõni koguni välismaale), jätmata endast ühtegi jälge.
Ma usun, et see tegigi isale kõige rohkem haiget. Eraldatus sugulastest ja sõpradest, paljudega neist kontakti kaotamine ka kirja teel (telefone tollal asunduses polnud, ainult baaris oli telefoniautomaat) oli talle kõige valusam ja vaevas teda õieti viimaste eluaastateni. Veel elu lõpul küsis ta endalt (või kelleltki, kes võis mingil põhjusel midagi teada) aeg-ajalt, mis oli saanud sellest või tollest inimesest, kellest ta polnud kuulnud midagi sest ajast, kui ta kodukülast lahkus, või kellega ta oli palju aega tagasi ühenduse kaotanud. Näib, et oli neid, kes eelistasid katkestada igasuguse läbikäimise endiste naabritega ja alustada uut elu nullist, et mitte meenutada seda, mille nad olid pöördumatult kaotanud. Minu perekond, vastupidi, hoidis alati ühendust nendega, kellega võimalik, eriti nendega, kellega sidus sõprus, ja seda oli näha eile isa ärasaatmisel kirikus, kus oli palju rahvast kaugemalt, enamik neist oli tulnud siit Leóni provintsist. Kui rahul oleks ta olnud, kui oleks saanud neid näha, ja kui kurb samal ajal!
Sest enamik olid juba eakad. Isegi need, kes paistsid nooremad, olid juba üsna vanad. Sellepärast et siinsetest ei ole kedagi, kes oleks saanud hiljem sündida, sest just nii palju on möödunud sellest, kui külad üle ujutati. Nii et kõik, kes me elus oleme, oleme sellest east vanemad, ja iga korraga jääb meid mõistagi vähemaks. Ja veel vähem on neid, kes olid juba täiskasvanud, kui see juhtus, ja kes kogunesid kirikusse oma vana Ferrerase naabri ärasaatmisele. Pärast tuli mõni meie poolt läbi, aga suurem osa pöördus tagasi Leóni provintsi või sinna, kust nad olid tulnud (isegi Madriidist oli kohale sõidetud), pikemalt viivitamata ja tundes kindlasti, et neid on iga korraga vähem, ja mis veel hullem, nad on vanemad ja üksteisele võõramad. Sest paljud polnud kohtunud aastaid, mõni isegi sellest ajast, kui nad siit orust lahkusid. Ja see taaskohtumine nii palju aega hiljem ja nii võõras kohas (isegi meie jaoks on asundus tänini võõras) pidi neis tekitama vastuolulisi tundeid, veelgi enam, kuna tegemist oli hüvastijätuga. Taas kord, seni viimasega. Sest nagu ema ütles, kohtuvad nad nüüd veel ainult matustel.
Kuigi minu mälestust mööda pole see mitte alati niimoodi olnud. Esimestel aastatel käidi veehoidla juures ja kohtuti endiste naabritega, olgu juhuslikult või kokkulepitult, ja mõni küla, nagu Vegamián, tähistas pühakupäeva seal lähedal, kus vanasti (mõni teeb seda siiani, räägitakse), ja kui mitte kõik, siis osa inimesi pidas omavahel sidet niikaua kui võimalik. Aga vähehaaval see kõik kadus. Aastate möödumine ja vanemate inimeste surm, kes olid kõige rohkem mälestustele truud, tõi kaasa ühenduste katkemise ja keegi ei tulnud enam eriti siia tagasi, või siis ainult omaette ja peaaegu salaja. Sest ühest hetkest ei olnud see kõik enam nende oma. Vastupidi, tundus nagu uued omanikud (veehoidja haldajad ja karjakasvatajad, kes nüüd ümberkaudseid karjamaid kasutavad) ei vaadanud nende siinviibimisele hästi, mitte et nad oleksid siinsele paigale ohuks olnud, vaid kuna nad tuletasid meelde seda, mida teised ei tea või tahtlikult eitavad. Ja see häirib siinset rahu. Tegelikult kui nad meid praegu näeksid ja avastaksid, milleks me oleme täna siia tulnud, siis see neile kindlasti ei meeldiks. Nad ei ütleks midagi, sest nad ei saa, aga kindlasti see neile ei meeldi. Kõik, millel on pistmist selle koha ajalooga, tekitab neis ebamugavust, mitte sellepärast, et keegi neilt enam selle kohta aru hakkaks pärima, vaid sellepärast, et see võib häirida nende inimeste südametunnistust, kes ei tea (või ei taha teada), mida üks veehoidla tegelikult tähendab.
Isegi sellega me häirime. Ja ometi pole isa tänaseni kordagi siia tagasi tulnud ega tõstnud elu seeski häält ei selle vastu, mis siin juhtus, ega selle vastu, mis teda Palencias ees ootas, tollel mudasel tühermaal, mis asundus toona oli, kui me Ramiro veoautos kohale jõudsime. Kui palju kordi olen ma meenutanud seda sõitu, viimati täna hommikul siia tulles! Külad, tuvilad, niisutuskanalid, teed on samasugused nagu toona, ja samal ajal nii teistmoodi… ja sama on maanteega. Kõik on tollest päevast palju muutunud, nagu ongi loomulik. Kui meie oleme muutunud, kui mina ei ole enam see laps, kes vaatas külasid, millest me teel tasandiku poole läbi sõitsime – veoauto kabiinist, kus me koos selle omanikuga istusime: ema, Teresa, Augustín ja mina (isa ja José Antonio sõitsid kastis ja valvasid, et midagi maha ei kukuks), kõik nii kokku pressitud kui võimalik -, siis kuidas oleks saanud mitte muutuda maantee, mis nüüd on peaaegu kiirtee ja pealegi autosid täis. Kui meie siit lahkusime, siis kohtasime kogu teekonna jooksul vaevalt tosinat, või vähemalt mulle jäi selline mulje.
Ja ometigi on maastik sama mis tol päeval. Seesama lõputu ookerkollane tasandik kuni Sahagúnini ja ja sealt veel edasi, needsamad niisutatavad põllud Esla ja Porma ääres, needsamad karjamaad mägede suunas kerkival kaldapealsel ja needsamad lubjased kaljud, mis pärast Bońari läbimist mägede vahele jõudes taevasse ja silmapiiri lõikuvad. Neljakümne viie aastaga on maailm palju muutunud, meie oleme palju muutunud, aga maastik on üsna samasugune, välja arvatud muidugi siin üleval. Paisu betoonmüüri taga, mille olemasolugi annab juba teada, et teisel pool midagi muutub, moodustab veehoidla tohutu veemass ainsa muunduse maastikus, mis muus osas on tuhat aastat samasugune püsinud. Või kümme tuhat aastat. Või aastatuhandeid… Maailma loomisest peale on see piirkond püsinud ühesugusena, kuni ühel ilusal päeval keegi otsustas selle täielikult teiseks muundada.
Ja see tal õnnestus, tõepoolest. Aga samuti õnnestus tal lisaks jõe vangistamisele ja koguni siinse kliima muutmisele (räägitakse, et sellest ajast kui pais kinni pandi, on rohkem udu ja lund sajab vähem kui enne, ei tea, kas niiskuse pärast), hävitada paljude inimeste elu või vähemalt muuta seda väga oluliselt. Kes teab, kuidas oleks läinud näiteks minu oma, kui seda ehitust poleks olnud, ja samamoodi minu õe ja vendade oma. Minu vanemate elu aga muudeti halvema poole, see on selge, mitte majanduslikus mõttes, seda mitte, küll aga hingelises. Vanemate jaoks oli juurtest lahti rebimine, mille veehoidla põhjustas, lisakoorem paguluse juures, mida nad kandsid kogu elu suure valuga. Ema näitas seda alati välja. Isa, kuigi ta seda varjas, kandis seda oma sisemuses ja meie, kes me tema kõrval olime, teadsime seda.
See valu ilmselt sundiski teda vastu võtma otsust tulla tagasi niipea kui võimalik, ja seda ta täna teebki, olgugi juba tuhana ja mälestusena. Tuha neelab veehoidla, kuid mälestus jääb selle pinnale hulpima ja võtab meid, kes me teda tundsime, vastu iga kord, kui tuleme tagasi siia paika või möödume lähedalt nendest mägedest, mille vahel tema hing edasi elab. Nii nagu tema esivanemate hinged, kes on ka minu esivanemad, need mehed ja naised, kes ehitasid meie mälu üks põlvkond teise järel, ja kelle pärijad meie, täna siin viibijad oleme. Me kõik. Kaasa arvatud minu lapsed, kelle jaoks see maastik on juba minu kujutelm ja kelle jaoks siin elasid tegelased teisest ilmast, millest vanaema lugusid jutustas, kui nad väiksena tal külas käisid, ja millest nad vaevalt aru said, sest need lood olid nii kauged või sest nad ei pööranud talle piisavalt tähelepanu. Ja ometi ma rõhutasin alati, et nad seda teeksid, mitte ainult lugupidamisest vanavanemate kui vanemate inimeste vastu, vaid sellepärast, mida neilt on õppida. Ma kardan, et mul õnnestus see ainult pooleldi, ja ma kahetsen, et see ei õnnestunud, kuigi see pole ainult minu süü.
Meil kõigil on süü. Kui mina näiteks olin nende vanune, ei kuulanud ma samuti oma vanaema, kes jutustas perekonnalugusid, Ferrerasest ja Utrerost, mis oli tema koduküla ja nüüd on hunnik varemeid teisel pool veehoidlat (selle maju isegi ei erista enam kauguses), ja hiljem kahetsesin. Eriti siis, kui juba asunduses elades püüdsin tema lugusid meenutada ja enamik ilmus mu ette katkisena, ilma lõputa või ilma alguseta või minu tollasest tähelepanematusest auklikuna. Ema aitas mõne neist taastada, isa aga oli alati liiga hõivatud, et minuga tegeleda. Ja kui ei olnud, siis teeskles, et ei mäleta neid jutte ja inimesi, kes sundisid teda minema tagasi aega, mille ta tahtis lukustada mälestustesse selle valu pärast, mida see talle valmistas. Hiljem juba, kui abiellusin ja lahkusin, lukustasin enda aja tolles majas, need oludest hoolimata õnnelikud aastad, mil me kõik elasime asunduses, enne kui meie, lapsed, laia maailma läksime, mis juhtus õige varsti, sest kasvasime peagi suureks. Olgugi et esimesena lahkusin mina – kuigi olen kolmas laps -, sest ma läksin õppima Palenciasse nunnade internaati, kus lapsepõlv mu hoobilt maha jättis.
Sellepärast olin lõpuks mina see, kes perekonnaga kõige vähem koos elas. Eesõiguse eest õppida, mida ei Teresal ega Tońol ei olnud (kui nemad oleksid võinud õppida, ei läinud asjad kodus nii hästi), pidin lahkuma asundusest ja sellega koos ka vanematest, õest ja vendadest. Kuidas ma neist puudust tundsin ja kuidas ma igatsesin selle värskelt eimillestki ehitatud asula järele, mis minu jaoks ometi oli maailma parim! Ja eelkõige, kuidas ma igatsesin ema-isa järele ja eriti selle mehe järele, kellega me siin täna hüvasti jätame ja kes minu jaoks oli alati eeskujuks oma aususe ja töökusega. Sest muuga on nagu on, aga tööd tegi ta terve elu nagu ei keegi teine, isegi siis, kui ta enam õieti ei jaksanud. Et aidata Augustíni, kuni tema jätkas, või, kui vend lõpuks loobus, suutmata vaadata söötis põldusid pärast seda vaeva, mis ta oli näinud – tema ja terve perekond -, et neid vilja kandma panna.
Igatahes võib ta rahus puhata. Pärast kogu seda võitlust, pärast kogu seda töötegemist ja silmitsi seismist saatuselöökidega, millest mõni oleks olnud lõplik löök igaühele, kellel pole tema mehisust, võib ta siia tagasi tulla, teades, et on elanud oma elu väärikalt, end kellegi ees alandamata ega kelleltki midagi palumata. Kõik, mis ta saavutas, saavutas ta oma töö ja higiga, ja selle kõik andis ta meile, oma neljale lapsele, kes me praegu siin oleme, ootamata midagi vastutasuks; isegi vanadusaastatel, kui haigus teda juba ründas ja surus uduilma, millest ta enam tagasi ei tulnud. Vähemalt see on õppetund, mis ta mulle andis. Kõigi nende aastate jooksul, neljakümne ühe aasta jooksul, mis on möödunud minu kodust lahkumisest, olen püüdnud seda jälgida, et mitte vajuda teise uduilma, nukrusesse, mis on mind sellest ajast piiranud. Isegi laste sündimine ei pannud mind unustama oma vanemaid ja toda asulat, mille tema ja teised nendesugused keset Palencia provintsi elutut kõnnumaad eimillestki üles ehitasid.
Ainus, mis mulle valu teeb, on see, et ma talle seda kunagi ei öelnud, et ta läks teadmata, mida ma tema vastu olen tundnud kogu selle aja, mil füüsiline kaugus lahutas meid ka emotsionaalselt, et ma ei saanud talle eluajal teada anda seda, mida ta praegusel hetkel ehk juba teab: et laste kõrval on ta olnud minu jaoks kõige tähtsam inimene, ja et ta ema kõrval on ta olnud kõigist kõige vapram. Eriti alates tollest õhtust Leónis, kui ma nägin teda pisaraid tagasi hoidmas, nii nagu praegu mina
Susan Luitsalu
Susan Luitsalu – (1983) on eesti kirjanik, teleprodutsent, maailmarändur ja matkajuht ning meediapersoon.
Katkend: Ka naabrid nutavad, Rahva Raamat 2019, lk 167-175.
Lehtla esijalgrattur oli seemnete külvamise ajal seisnud täies varustuses köögiakna all, kollased liibukad ja rattasärk seljas, rattakingad endiselt jalas ja kiiver peas. Ta jõi spordijooki, et peale suurt füüsilist koormust taastuda ning tegi seda, mida talle ikka teha meeldis – targutada.
„Noh, lõpuks ometi, mutt teeb kah oma aia korda. Kaua ei oleks viitsinud vahtida mingit mõttetut platsi,” ütles ta Pillele, kes sealsamas sahtleid sorteeris.
Pille ei öelnud midagi. Tema meelest oli ka nende enda aed üks hiigelsuur mõttetu plats. See nägi tõepoolest välja nagu jalgpalliväljak. Õnneks, kuna ta ise polnud üldse mingi rohenäpp, ei tilkunud tal ka süda otseselt verd, et kuskile midagi istutada ei tohtinud, kuid ta oleks siiski eelistanud lopsakamat, hubasemat lahendust, õunapuid ja sõstrapõõsaid.
„Juba teine vispel,” mõtles ta ja otsustas, et kui Toomas duši alla läheb, viskab ta suurema osa sahtleid lihtsalt tühjaks. Niikuinii pole neid asju juba aastaid kasutatud. Lihahaamer. Kaanetaja. Vigurlõikur kurgispiraalide jaoks. Kõik need ja kümned muud imevidinad oli ta kokku ostnud viisteist aastat tagasi, kui ta oli olnud veel noor ja entusiastlik koduperenaine. Siis, kui ta oli veel suutnud end naiivselt veenda mingis romantilisest draamafilmist õpitud elutarkuses, et armastus on otsus ja kõik asjad, mis talle Toomase juures närvidele käivad, on vaid rumalad pealiskaudsed kapriisid, millest tuleb üle olla ja millega harjub, kui inimestest kasvab aegamööda kiindunud ja kokkuhoidev abielupaar.
„Oled sa kindel? Sa oled meile igasugust sitta tema kohta rääkinud. Minu ema ütleb, et kõik, mis sulle teise juures natukene närvidele käib on see, mida sa hakkad aastatega lausa jälestama,” ütles sõbranna Siiri, kui Pille oli teinud sõbrannadele teatavaks uudise, et ta abiellub.
„Mina just lugesin kuskilt, et hoopis need asjad, mida sa esialgu peab nunnudeks veidrusteks, on need, mida sa täiega jälestama hakkad,” ütles Pirjo loiult ja puhus suure nätsumulli.
„Kui sa nunnusid asju jälestama hakkad, siis usu mind, närvidele käivad asjad on pärast veel hullemad,” pani Siiri elutargalt asjad paika.
Pillele see jutt ei meeldinud. Ta klammerdus oma uhiuue Guessi käekoti külge, mille tulevane abikaasa talle ostnud oli, ja raius sõbrannadele mantrat, mida ta ise juba peaaegu et uskuma oli hakanud: „Toomas on väga normaalne mees. Tal on elus kõik paigas juba, ärid ja asjad…”
„Normaalne? Kas sa tahad normaalset või ägedat meest?” segas Siiri vahele.
„Tauno oli väga „äge”, aga vaata, kui… lapsik ta oli!” õigustas Pille edasi.
„Sest ta ei pidanud sind üleval ja ei ostnud sulle asju?”
Ka Pirjo oli sekkunud: „Toomasel on ju eksnaine ja need lapsed, on sul seda pagasit vaja? Sa võid ju niisama olla temaga koos seni, kuni tuleb midagi paremat. Siis saad ikkagi oma reisid ja Guessi kotid.”
„Issand jumal! Ma ei ole ju temaga mingite asjade pärast koos!” vihastas Pille.
„Mille pärast siis?”
„Ma ütlesin – tal on kõik paigas.”
„Sa ütlesid seda ka, et ta on paks ja teeb halba nalja!”
„Ma ütlesin, et ta võiks nats alla võtta, aga mitte, et ta on paks.”
Peale toda õhtut ei olnud Pille ei Pirjo ega Siiriga rohkem suhelnud. Ilma segajateta suutis ta endale suhteliselt edukalt sisendada, et naised tahavadki võimukaid ja jõukaid mehi, aga mitte asjade pärast, vaid seetõttu, et sellised mehed suudavad tagada perekonnale parima kvaliteediga elu ja sotsiaalse staatuse. Et Toomas on väga hea mees ja hea naise kohustus on selline inimene välja kannatada, pakkudes omalt poolt turvalist kodusoojust.
Pille oligi pesapunumisega reipalt ja entusiastlikult pihta hakanud, ostnud kokku kõik need eri suuruses visplid ja lihahaamrid ning naiivselt oodanud kokku- ja kooskasvamist, aga omakorda nende mõtete pinna all eriti pingsalt juba ka aastaid, kus taas lahku kasvatakse ning üksteise tegemistest enam sooja ega külma pole. Et saaks rahulikult omaette olla.
Kumbki nendest variantidest ei olnud realiseerunud. Toomas polnud eriti huvitatud südamest südamesse vestlustest, üksteise luuüdini tundmaõppimisest ega kompromisside leidmisest erinevate ootuste puhul. Ta nimetas seda „hingeliseks ilaks” ja käskis Pillel end kokku võtta. Harjuda ära, et raseda naise kõrvalt on mehel vaja vahel litsides käia. Et mees peab saama sõpradega omaenda saunas juua ja jaurata nii kõvasti kui tahab. Et mees peab saama magada, kui ta tahab, ning naine, kes ei suuda gaasivaludes imikut öö läbi vaikima sundida, on emana läbi kukkunud.
Ka harjumuspärasusest tingitud ükskõiksust polnud saabunud, sest Toomas oli veel ka kümme aastat hiljem nõudnud täit ülevaadet Pille käikudest. Tihti vaatas ta hommikul Porsche Cayenne`i odomeetrit ja õhtul uuesti ja nõudis aruannet, kuidas suudab üks koduperenaine päevas 150 kilomeetrit maha sõita. Pille ei tohtinud vahel, kui Toomasel eriti kahtlustav meeleolu oli, rääkida teiste meestega isegi mitte siis, kui need olid külalised nende enda majas. Tegelikult oli üleüldse parem kui Pille midagi ei rääkinud, ka naistega. Sõbrannadega väljas käimine võis toimuda päevasel ajal ja kindlasti pidi sel olema mingi mõistlik põhjus.
Tööl käimine? Pille ise oli kunagi olnud veendumusel, et naine võiks võimalusel lapse kolme-aastaseks saamiseni ainult kodus olla. Kui teine laps kolmeseks sai, tundis ta end aga, nagu oleks kuus aastat vangis istunud. Kuskile „orjama” minemisest ei tahtnud Toomas aga ka siis midagi kuulda, väites, et võib kaaluda meele muutmist, kui Pille esitab kirjaliku nimekirja asjadest, mis tal puudu on. Pillel ei olnud aga tõesti puudu midagi, mida raha eest osta oleks saanud…
Oma esimeste laste kohta oli Toomas Pillele rääkinud, et need olid olnud puhtalt eksnaise eraprojekt – juba eos olevat kokku lepitud, et isegi, kui minnakse lahku, jäävad lapsed naise hooldada ega puutu üldse kuidagi Toomasesse. Kui siis Sirje nõudis alimente ja pereüritustele kohale ilmumist, oli Pille vaese naiivikuna arvanudki, et tegemist on mingi hulluga, kes kättemaksupimeduses kokkulepetest enam kinni ei pea. Emana jõudis talle aga lõpuks kohale, et ükski terve mõistusega inimene selliseid kokkuleppeid üleüldse ei teekski ning hiljem, kui Toomas hakkas ka Pillele nende ühiste laste kohta väitma, et need olid olnud samuti ainult ja ainult naise idee (kuigi ta ise oli neid nuianud nagu poleks homset), näris Pille lõplikult läbi, kuidas selle „esimese perega” asjalood tegelikult olid.
Toomasel oli terve rida piinamisvõtteid, mida ta oma lõbuks rakendas ja mis ei jätnud ühtki jälge, mida arstile näidata või millega politseisse minna. Näiteks see, kuidas sa kellegi hommikul padjaga peaaegu lämmatad. Peaaegu. Seepärast oli ka Pillel oma buduaar, mis käis seestpoolt lukku ja kus oli väike lahtikäiv diivan (Toomas mingil imekombel endiselt arvas, et see on lihtsalt kanapee). Mehe alkoholiprobleemi süvenedes oli lihtne sinna „kogemata raamatut lugedes tukkuma jääda”, sest tüüp jäi ise diivanile magama ega viitsinud enam uimase peaga mööda maja naist taga otsida. Kui Pille oleks olnud voodis, oleks ta talle profülaktika mõttes une pealt kasvõi „nõgest” teinud. Ükskord oli ta Pille peale ka urineerinud ja õelalt irvitades väitnud, et tegi lihtsalt nalja. See, et Pillel puudub huumorisoon, on tema enda mure!
Kui lapsed olid olnud väiksemad, oli Toomasele aegajalt laste vannitamise ajal meeldinud teha ka trikki „Kui kaua suudab emme hinge kinni hoida?”, mis seisnes Pille pea vajutamises sinnasamasse vannivette, kus lapsed parajasti kummiloomadega mängisid. Loomulikult ehmatas kõõksuv emme Germani ja Johanna juba beebidenagi nutma, kuid hiljem hakkasid ju nad aru saama, mida see „trikk” päriselt tähendas…
Ja nüüd see laste internaati saatmine… Ei olnud nad seal seepärast, et tal oleks nende ühest ringist teise tassimisest kõrini saanud, nagu arvas Maire. Tegelikult olid nad välismaal koolis sellepärast, et nad ei peaks iga päev nägema, mis kodus toimub. Pereisale oli projekti serveeritud kui prestiižikat elukogemust ning ta oli rõõmsalt nõustunud – saavadki need põngerjad lõpuks tunda , mis on tõeline kord ja režiim. Lapsed ise olid ema pärast mures, kuid Pille lubas, et nende äraolekul saab ta olukorra lahendamise tõeliselt käsile võtta.
Päriselus muidugi Pille ainult muigas küüniliselt, kui mingis perevägivalla teemalises kommentaariumis keegi taas sõna võttis, et miks need naised ometi oma jõhkarditest meeste juurest ära ei lähe? Järelikult on ise lollid, et lasevad endaga sedasi ümber käia! Ta oli juba ammu loobunud varjunime alt tuuleveskitega võitlemisest ja selgitamisest, et esiteks ei saa keegi tükk aega arugi, et see, mis toimub, pole normaalne, ja kui lõpuks saadki… Kuhu sa lähed, kui sul on kaks väikest last? Kui sul pole raha? Kuhu sa lähed, kui mees ripub jala otsas ja lubab enam mitte teha seda, mida iganes ta sulle kogu aeg teeb? Kui sul on tunne, et sa oled selle olukorra endale tekitanud ja oma supp tuleb ise ära ka süüa? Kuhu sa lähed, kui su alles jäänud perekonnaliikmed on arvamusel, et teiste „eraelusse sekkumine” teeks kõik veel segasemaks ega paku sulle seetõttu isegi peavarju mitte? Kui mees ähvardab, et sa ei näe oma lapsi enam mitte kunagi? Kui su mehel on hunnikutes raha palgata endale kõige osavamad ja õelamad advokaadid?
Pille oli kõik need küsimused päriselus läbi mänginud ning saanud aru, et kui kuskile pole põgeneda (kui pole just nõus alustama nullist ja lastetuna, mida ta endale ühestki otsast ette ei kujutanud), tuleb olukord endale talutavaks teha. Esiteks jõi ta üsna palju veini ja šampanjat ning sõi rahusteid peale. Selle vastu polnud Toomasel midagi, sest veidi sassis naine oli rahulik naine, kes ei vaielnud vastu ega saanud ka autoga kuskile põgeneda.
Teiseks aga uimastas Pille järjepidevalt Toomast. Peale paari esimest koksi läks Pille tavaliselt viinalt salaja üle 80-kraadise peale, et mees kiiremini ära kustuks. Juhul, kui Toomasel oli õlle- või veinipäev (tema keeles ka kui alkoholivaba päev), tuli klaasi pudistada midagi, millel polnud maitset – rahustit või unerohtu. Murukeppija ei pannud kummalgi juhul midagi tähele ning omandas harjumuse sõpradele kekutada, kuidas tema on juba nii vana mees, et jääb iga päev diivanile magama.
Raha kõrvale panemine oli Pille jaoks algul täiesti võimatu tundunud, sest isiklikku sissetulekut või kinnisvara tal polnud, kogu raha tuli Toomase pangaarvelt Toomase pangakaardiga. Toomas nägi, kus ja millal Pille käis ja palju raha kulutas ning kui juhtuski, et vahel tuli kuskil maksmiseks sularaha välja võtta, pidi naine hiljem tšekkide abil oma tegevuse kohta aru andma.
Seepärast hakkaski Pille ühel ilusal päeval, umbes siis, kui väiksem laps lõpuks lasteaeda läks, pudeleid automaati viima. Seepärast ei andnud ta neid ka Kuldarile (välja arvatud need üksikud vahetevahel – Pille teadis väga hästi, kui raske oleks ainult pudelikorjamisest elus püsida). Ja seepärast ostiski Pille kõike võimalikult väikestes ja panditavates pakendites. Näiteks vesi tuli alati pooleliitristes pudelites, sest nende pant oli sama, mis pooleteiseliitrisel. Pille jaoks oli aga suur vahe, kas ta andis esmaspäeval ära 14 või 42 pudelit. Mahla ei joodud selles majas kunagi tetrapakist. Õnneks käis ka igal nädalavahetusel keegi külas, vahel isegi kahel päeval järjest. Kui jooke üle jäi, ei pannud Pille neid kunagi tagavaraks. Järgmist pidu ootama, vaid valas pudelid tühjaks ja viis automaati. Erilised maiuspalad olid tõeliselt suured peod nagu üsna pea saabuv kevadgrill, kuhu Toomas käskis tavaliselt siidrit ja õlut tellida lausa restidena.
Taaratšekid vahetas Pille sularahaks, sularaha aga pani oma isiklikule arvele, mille olemasolu Toomas vist kunagi teadvustanud polnud. Üheksa aasta vältel oli pudelite viimisest sinna kogunenud 4600 eurot.
Teine viis kopikaid kokku ajada oli sõbrannadega restoranis käia. Pille väitis Toomasele iga kord, et tegi välja, kuna tahtis näidata, et Küttidel läheb paremini kui teistel. Tegelikkuses aga kasseris sõbrannadelt nende poole sularahas sisse ja pani teenitud raha taas oma isiklikule arvele. See oli olulisel tulusam tegutsemisviis – üheksa aastaga oli sedasi kogunenud 5500 eurot.
Lisaks oli ta nimetatud aja jooksul oma kapist suutnud bimbode taaskasutusturgudele smuugeldada umbes 1000 euro eest Guessi käekotte, topikesi ja kingi.
Endiselt jäi õhku aga küsimus, mida selle 11 100 euroga teha? Üksik naine saaks selle rahaga Tallinnas ehk aastakese hakkama, kui olla äärmiselt kokkuhoidlik, aga mis lastest saaks? Kuhu inimene läheb, kes pole viimased 15 aastat tööl käinud? Lõpetab vast nagu see naine poe taga (Pille pidas silmas Terjet, kelle nime ta ei teadnud).
Midagi tuli samas ikkagi välja mõelda, sest kaine Toomas, keda enam alkoholi abil mürgitada ei saanud, tõotas muutuda väljakannatamatuks türanniks.
Raamatud:
Minu Dubai: klaasist linna kuldne sära, Petrone Print 2018
Küsimused kõikidele vastustele, Ajakirjade Kirjastus 2010
Lina Wolff
Lina Wolff sündis 1973. aastal Hörbys, Lõuna-Rootsis, ja on elanud suure osa oma täiseast Itaalias ja Hispaanias. Isegi tema kirjandusteostes leiame palju piireületavaid ja mitmekeelseid inimesi ja keskkondi. Romaan, kõneka pealkirjaga „Polüglottidest armastajad“ (De polyglotta älskarna, 2016), tõi talle Augustipreemia, mis on Rootsi kõige tunnustatum kirjandusauhind. Romaan, mille on eesti keelde tõlkinud Kadi-Riin Haasma (Varrak, 2017), keerleb raamatuga samanimelise romaanikäsikirja ümber.
Foto autor: Gustav Bergman
Läbi Wolffi romaani kolme minajutustaja, kahe naise ja ühe mehe, kogeb lugeja valulikke, drastilisi ja julmi lugusid. Kirjandus, keeled, igatsus läheduse ja mõistmise järele, armastus, seksuaalsus ja võim põimuvad keeruliselt üksteisega. Romaan kirjeldab mehe ja naise vahelist suhet erinevatel viisidel, kasutades alusena kriitilist ja sageli iroonilist lähenemist, kus kesksel kohal on mehe pilk naisel.
Soorollid, seksuaaltung ning keha ja hinge vaheline konflikt on keskseteks elementideks peale „Polüglottidest armastajate“ ka autori teistes teostes. Selle teema arenduses kohtame destruktiivsust ja inimlikku alandust. Sama võib öelda ka novellikogu „Palju inimesi sureb nagu sina“ (Många människor dör som du, 2009), romaanidebüüdi „Bret Easton Ellis ja teised koerad“ (Bret Easton Ellis och de andra hundarna, 2012) ja viimase romaani „Liha aeg“ (Köttets tid, 2019) kohta. Vaatamata rusuvale alltoonile, on Wolffi tekstid sageli kantud peenest huumorist.
Kirjandus, kirjutamine ja dialoog (eelkõige mees)kirjanikega esinevad sageli Wolffi teostes. Näiteks Michel Houellebecqi romaane vaadeldakse kriitilise pilguga teisteski teostes peale „Polüglottidest armastajate“.
Lina Wolff on tegus ka hispaania keele tõlkijana ja tema viimaseks suuremaks projektiks oli Gabriel Garcia Marqueze kuulsa romaani „Sada aastast üksindust“ (Cien años de soledad) uus tõlge rootsi keelde 2020. aastal. Viimastel aastatel on Wolff elanud taas Rootsis.
Kirjandusfestival Prima Vista 2020 tutvustus
Katkend: Polügløttîdëst armåstajãđ, Varrak 2017, rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma. Lk 166-174.
Lapsena polnud ma ei ilus ega intelligentne, ainult päratu rikas, ja ma ei usu, et keegi suudab mõista, mida võin selline olukord inimesega teha. Inimesed, kes mind nägid, mõtlesid ikka, et näe, milline väike kole laps, sest ma olin ka saamatu väike laps, ja seega mind nende jaoks enam ei eksisteerinud. Õnnekombel oli mul aga – vähemalt alguses – täiesti ükspuha kõigest, mis puudutas välimust ja saavutusi. Mind ei huvitanud mu mittemidagiütlevad näojooned ega ka läbipaistev nahk ja veresooned, mis pinguldusid selle all kui ämblikuvõrgu ruudumuster. Ma võisin seinakapi peegli ees end profiili keerata ja oma puudusi üksteise järel üles lugeda, otsekui kuuluksid need mingile teisele olendile ja nagu ei saavutaks need minu elus kunagi suuremat mõju kui kooruva värviga sein majas, kus ma pole kunagi viibinud. Lühidalt öeldes kuulusin ma tol ajal õnnesärgis sündinud tüdrukute hulka, kes ei võrdle end mitte kunagi kellegi teisega ja kellele on nende endi väärtus täpselt sama enesestmõistetav kui kullakangi või teemandi väärtus.
Koolis sai mulle osaks – hoolimata mu nigelast edasijõudmisest – turvaline ja priviligeeritud kohtlemine. Õpetajad üritasid igal võimalikul moel hoiduda valgust heitmast mu puudulikele vaimuannetele, ja seda sel lihtsal põhjusel, et minu perekond oli kloostrikooli kõikide tegevusvaldkondade peamine rahastaja. Kõik alates õpetusest kuni õhtuste vespriteni maksis heldel käel ja kohusetundlikult iga kuu kümnendaks kuupäevaks kinni minu vanaema Matilde. Siis lippas üks kooripoiss lühikese vahemaa kloostrist Palazzo Latinisse, arve näpus. Vanaema palus tal istet võtta mõnel kabineti koheval diivanil ja keegi kelneritest tõi kandikul klaasi limonaadi, samal ajal kui mu vanaema kirjutas pikkade graatsiliste numbritega tšeki välja. Tema iseäraliku käekirja tingis sulepea, mille ta aeglaselt kastis pronksist tindipotti ja seejärel juhtis üle paberi, pilgus samasugune võidukas nauding kui kunstnikul, kes kannab lõuendile õlivärvi. Poiss sai seejärel tšeki pihku ja enne kui tint jõudis kuivada, oli ta juba lipanud Palazzo Latini laiast marmortrepist alla, edasi mööda kitsast Via dei Seminarit ja üle Piazza della Rotonda. Ma võisin seista meie korteri mõne inimesekõrguse akna all ja talle järele vaadata, arvata võib, et vildakas naeratus huulil.
Õpetajate ja mu perekonna regulaarselt toimunud vestlustel nenditi minu kohta alati, et parimad viljad valmivad aeglaselt ning et süsi ja teemant on tegelikult üks ja sama, ainult et teemandile on antud aega välja arendada oma eripära – see oli lause, mida mu matemaatikust isa korrutas terve mu lapsepõlve, nagu oleks tegu ülima tõega. Tema arvas alati, et hoolimata tulemustest on minus peidus paljutõotav matemaatik.
“Nagu öeldud,“ ütles ta omaette noogutades, “valmib parim vili aeglaselt.”
Minu isa. Minu isa, kes istus äraoleval pilgul diivanil ja kirjutas oma valemeid paberitükkidele, nendele paberitükkidele, mida ta suutis leida, ja kui tema enda paberid otsa said, võttis ta kasutusele selle, mis leidus käeulatuses. Need võisid olla kviitungid või mu ema akvarellide tagumised küljed, kui need juhtusid kuivama mõnel laual pehme mööbli kõrval, samuti võis tegu olla minu matemaatikavihikutega, mida vedeles siin-seal. Tagajärjeks oli see, et mu vihikutest võis aeg-ajalt leida pikki keerukaid võrrandeid, mis käisid mu matemaatikaõpetajal kaugelt üle pea. Tundsin selle üle alati uhkust, sest matemaatikaõpetajast võis aimata suhtumist, et aadlike lapsed kannatavad iselaadse kaasasündinud vaimunõtruse all. Isa märkmed mu kaustikutes olid minu moodus kätte maksta, kindlalt väita, et vähemalt pool minu muidu võib-olla mandunud kromosoomikomplektist on vahe kui teras.
Olen kindel, et teatud aja oma elust oli isa meie juures väga õnnelik. Ta käis oma kulunud velvetülikonnas ringi ja tema sinine seljakott oli esiku põrandal, pungil täis raamatuid ja pastakaid. Ta sõitis rattaga tööle, rajas endale iga päev teed läbi Rooma liikluse. Ja ükski meie linnas sündinud inimene ei võtaks midagi sellist ette, ent isast kiirgas justkui vankumatut optimismi asjade seisu suhtes, see oli nii vankumatu, et isegi autojuhid pidurdasid, kui teda nägid. Ja ta näis lausa hellitavat lootust, et mu ema perekonda on võimalik viia maailmale lähemale, või kui ei, siis maailma meile lähemale. Muhamed ja mägi… Võib-olla see andiski põhjust koosviibimistele, mida ta korraldas ülikooli kolleegidele. Nad olid kutsutud meile iga kuu viimasel pühapäeval kell seitse. Kõik nad saabusid väga täpselt ja uksehoidja lasi nad en masse sisse. Kuna nii paljud väikesesse lifti ei mahtunud, tulid kõik suures rühmas laiast marmortrepist üles. Kummalised akadeemilised inimesed valgusid nendel kordadel meie esikusse. Inimesed, keda isa oli mingis seoses tundma õppinud: doktorid, professorid ja mõnikord üliõpilased, kelles olid midagi keskmisest erilisemat ja kellele sai osaks au suhelda Rooma akadeemilise koorekihiga eripärases keskkonnas, kus võis tajuda kadunud aegade tiivalööke nagu mõnes Henry Jamesi romaanis. Need olid inimesed, kes tundsid huvi võimatute asjade vastu – vooliste mehhaanika ja kvargid, või mingit erilist liiki võililled. Näis, nagu poleks isa sõprade valikul seatud mingit piiri ei veidrate teemade kitsusele ega mõttekusele. Otsustav tegur jaburus, sellega piirnev hullumeelsus ning segaduses ja vahel justkui tagaaetava pilk olid valikukriteeriumiks, mis võimaldasid pääsu sellesse ringkonda. Ja näis, nagu oleksid kõrgeimas hinnas need akadeemikud, kes olid kõige eluvõõramad ja segasemad, ning see sobis mõttekäiguga, et mida lähemale tahad tüürida tuumale, millele oled oma elu pühendanud, seda kaugemale tüürid tavapärasest arukast mõistusest ja käitumisest. Ema silmitses neid vaikides, kui nad esikusse astusid. Siis läks ta kööki ja tõstis kandikule jahtunud valged veinid, samal ajal kui isa juhatas oma sõbrad kusagile diivanitele istuma. Juhtus, et isa heitis emale tunnustava pilgu, kui ema seejärel kandikuga ringi käis. Sellest pilgust võis välja lugeda iselaadset uhkust, uhkust selle üle, et kellelgi temasugusel võib olla minu ema sugune naine. Kontrastina isa uhkusest pakatavale ilmele võis akadeemikute nägudelt välja lugeda kohmetust. See oli kohmetus, mille juured olid nende vilumatuses, paratamatuses oskamatuses liikuda sellises keskkonnas nagu meie kodu. Meie ei olnud akadeemiline instants ja meie juures ei saanud seega teisi üle trumbata sellega, et alistad nad oma nohikliku üleolekuga. Mitte kusagile ei viinud uhkeldamine oma teadmistega Darwinist või muul moel näitamine, kui kindlalt hoiab ankur sind ratsionaalsuse igavas pinnas. Meie juures oli kõik vohav ja hiiglaslik. Ja siin ei olnud midagi boheemlaslikku ja ennastohverdavat või allaheitlikku, mida võib kiirguda inimestest, kellel on enda arust kutsumus. Samal ajal kui nad enda pugerikes võisid valida ehk ainult seda, millise tooli peale istuda, võisid nad meil valida nii saali kui ka diivanikomplekti. Ema nautis tekkivat kohmetust iga kord. Ta vaatas isa sõpradele mitmel põhjusel ülevalt alla, aga kõige olulisem oli see, et nood hoolisid nii vähe oma pealispinnast ega osanud end üleval pidada. Need akadeemikud, võis ta pärast nende kojuminekut öelda, ja nende tunnus: ninna tungiv magus roiskunud sibula hais, mida kerkib nii äratuntavalt nende kaenlaalustest.
Aga pikapeale ei tulnud isa enam toime. Või tegelikult ma arvan, et ta tuli toime meie kui perekonnaga, aga mitte sellega, kuidas maailm seal väljas meid oma külmal läbitungival pilgul ainiti jälgis. Võimalik, et isal õnnestus alla neeleta õelused, mida mu ema ja vanaema kohta kirjutati, iseäranis kui ta nägi, kui vähe see neile endile korda läks. Aga isa ei tulnud toime sellega, mida minu kohta kirjutati. Kui ühel paparatsol õnnestus kooli imbuda ja pääseda ligi kaustale, kus oli mustvalgel ära toodud minu kehvad tulemused kõrvuti kõrgete hinnetega, ja sel moel tõestada, kuidas Latini majast pärit raha moonutas tõde, siis murdus isas miski. Artiklit ilmestasid jõulist keelt kõnelevad fotod, mis pidid olema tehtud ühel pärastlõunal, kui ma olin haige ja üksi kodus ning käisin seetõttu paistes näo ja punaste silmadega Vittorio Emanuele lähedal puuviljaäris apelsine ostmas. Kuidagimoodi tekkis artikli lõpus tunne, et mina olen meie perekonna tupik, mädanenud kirss nüüdseks juba pahaks läinud vahukooretordil.
„Meist on hullematki kirjutatud,” ütles ema ja viskas lehe paberikorvi.
„Nad läksid mu lapse kallale,” pomises isa.
Ja kui haavatakse mehe ainsat tütart, siis haavatakse ka meest ennast hingepõhjani. Ta ei suutnudki enam nendest artiklitest toibuda, ja isegi kui ta ise seda iia
lgi ei möönaks, siis oli minu meelest just suutmatus mind kaitsta see, mis pani teda lõpuks mind saatuse hooleks jätma. Seljakott kadus esikust. Keerukad valemid kadusid mu matemaatikakaustikust ja värske õhu hõng, mida isa alati endaga palazzo`sse kaasa oli toonud, asendus minu, ema ja vanaema niiske vanaaegse lõhnaga.
Isa lahkumine Palazzo Latinist langes ajaliselt kokku minu seitsmenda klassi algusega ja mu sõprade naiseliku õitselepuhkemisega. Alustuseks polnud nad teadlikud oma uudsest võimust meessoo üle ja see tegi nad veelgi võluvamaks. Ent varsti olid neist saanud ärahellitatud ja nõudlikud nukukesed, ning muutus oli valuliselt ilmne. Neid nähes ei igatsenud ma enam selle järele, et minu hilise arenguga keha puberteeti jõuaks. Seda ei juhtunudki. Mu ainus füüsiline muutus teismeea esimestel aastatel oli see, et mu nägu venis pisut laiemaks. Ka nina läks jämedamaks ja juuksed jäid õhemaks, mis oli tüüpiline pigem üleminekueas naisele kui tüdrukule. Mu keha hakkas valmistuma suguküpsuseks, otsekui oleks see midagi sellist, mille jaoks on kõige targem varuda palju vedelikku. Randmed, pahkluud ja põsed läksid paiste. Nahk – mis pidanuks ootuspäraselt olema portselanvalge – hakkas mässama ning ninaselg ja kõrged põsesarnad piinlesid akne käes, mis andsid näole ärevil, leegitseva ilme. Vanaema, ema ega kelnerite võimuses polnud suurt midagi, millega loodust õigele rajale juhatada. Keegi neist poleks nagu mõistnudki, mida ilu puudumise korral peale hakata. Õhukesed juuksed kammiti tahapoole nagu kõikidel meie pere naistel ja koguti rangesse palmikusse, mis jättis näo üleni paljaks Siis vaatasid nad mulle jahmunult otsa, sest ükski neist ei suutnud mõista, mida nad valesti olid teinud.
Minu silmad olid kaua väga helesinised nagu lapsel ja hakkasid alles pärast kohtumist Marco Devotiga omandama seksuaalsele küpsusele iseloomulikku sügavust. Mu vanaema ei ole kunagi harrastanud tihedat seltskondlikku läbikäimist (ja ma arvan, et see aeg, mis Max Lamas meil veetis, oli üks seltskondlikumaid tema elus). Küll aga oli tal oma väike teenijaskond, keda ta kutsus kelneriteks. See koosnes kolmest Lõuna-Ameerika päritolu mehest, kes olid olnud meie juures nii kaua, kui ma üldse mäletan. Terve see aeg oli vanaema neid kelneriteks nimetanud. Enamik tema sõbrannadest nimetas oma teenijaid „assistentideks” või siis nimepidi – see oli igatahes kõige tavalisem, kui kõnealune isik oli juba aastaid majapidamises elanud. Aga vanaema nimetas neid niisiis kelneriteks ega kõnetanud neid nimepidi peaaegu mitte kunagi. Kõik kolm olid pärit Ladina-Ameerikast ja kõikidel olid küljes Ladina-Ameerika tervisehädad. Ühel oli probleem maksaga, teine kannatas enda väitel murtud südame all. Kolmandal polnud silmanähtavat viga ja just seetõttu oli ta veendunud, et tema vaevus on märksa tõsisem kui ülejäänutel. Neil kõikidel oli ka eriline suhe peeglitega. See, kellel oli süda murtud, võis oma peegelpilti vaadelda väga kaua. Ta tegi seda siis, kui ta arvas end üksi olevat, aga vahel sattusin mina või vanaema või emb-kumb teine kelner talle peale.
„Seisad jälle siis ja vahid ennast peeglist?” küsis vanaema ükskord.
„Ei, ma ei vahi ennast peeglist,” vastas selle peale kelner.
„Mida sa siis teed?” küsis vanaema.
„Ma otsin enda seest midagi, mis paistab olevat kaotsi läinud,” kõlas vastus.
Teine kelner leidis, et peeglid kui sellised on ohtlikud, sest nendes varitsevad deemonid. Kui inimene seisis peegli ette, siis avas ta end peegelpildile ning deemon kasutas juhust ning lipsas inimese sisse. Seejärel hakkasid inimeses arenema kõige hullemad läänemaised omadused: egoism ja kõrkus. Peeglis peegeldunud inimene läks aeglaselt, ent kindlalt vastu valusale ja ainult iseenda põhjustatud hävingule. Nii nagu rooste sööb rauda, mädandab sisekaemus inimhinge, ütles kelner, ja oleks huvitav teada, millisest raamatust ta sellist asja oli lugenud.
Kolmas kelner nägi kõike poliitilisest vaatenurgast. Tema arvas hoopis, et peeglid on spioonid. Ta ütles, et kõikides ühiskondades on olemas jälgiv instants ja kusagil ei ole see nii hästi arenenud, kui rikastes riikides – seal oli nimelt õpetatud inimesi iseendid vaatlema. Peeglid kujutasid endast seda jälgivat instantsi ja neid ei sunnitud inimestele sugugi peale, nood allusid sellele piiravale kontrollile täiesti vabatahtlikult ja isegi entusiastlikult. Mitu korda päevas mõõtis inimene ennast selle jälgiva instantsi ees. Tegi seda kohusetundlikult, omal algatusel ja sageli lausa rõõmsal meelel. Ja kui inimene ei tundnud kohtumisest oma peegelpildiga vaimustust, mida ei juhtunud peaaegu kunagi, siis ei andnud ta alla, vaid hakkas koostama plaani, kuidas muutuda täpselt selliseks, nagu temalt oodati.
„Niisiis on piisanud kõikjale peeglite riputamisest, et inimesed end ohjes hoiaksid, sest mitte keegi,” ütles kelner, „ei ole sinu vastu nii range kui sinu enda pilk.”
Kelnerid arutasid neid teooriaid omavahel. Ja olgugi et nad ei leidnud iial ühist keelt peeglite tõelise olemuse üle, jõudsid nad siiski ühisele järeldusele, et peeglitel oli potentsiaal tähendada halba, ning seetõttu katsid nad need igal suvel mõneks päevaks linadega kinni. Vanaema naeris selle peale kuivalt, ju ta arvas, et see on täiesti tarbetu. Mina aga pean ütlema, et ma tundsin neil päevil oma kodus levimas ootamatut rahu.
Ometi ei meeldinud vanaema kolm kelnerit mulle kunagi. Tegelikult ma suisa ei sallinud neid. Juba lapsest saadik olen mina olnud see, kelle peal on olnud neil kõige lihtsam välja elada vanaema tekitatud frustratsiooni (minu ema ilmutas juba varakult vaimuhaiguse märke ja ei tulnud kõne allagi, et keegi oleks temale lähenenud). Näiteks ma mäletan, kuidas nad hõõrusid vannis mind harjaga, mille nad olid enda jutu järgi ostnud Rinascente parfümeeriaosakonnast, aga mis oli kindlasti hoopis selline hari, millega kraabitakse kartuleid. Selle tõttu vihkasin ma lapsena vanniskäimist ja mingil moel on mul ikka veel raske eristada sooja vee tunnet metallriivi tundest nahal. Mu nahk läikis nendel kordadel üleni punasena, ja kui ma vanaemale rääkisin, siis ütlesid kelnerid, et hoopis minul on väga tundlik valge nahk ja et just seetõttu on nii oluline, et ma täiesti puhtaks saaks. Rooma heitgaasid tungivad naha sisse ja ladestuvad poorides kõige alla, rasva taha, ütlesid nad vanaemale, ja kordasid seejärel öeldut hispaania keeles, nagu aitaks see midagi selgitada, detrás el cebo, doňa Mathilde, la suciedad se mete detrás del cebo en la piel de la niňa. Vanaema noogutas mõtlikult ja ütles viimaks, et ju on kelneritel õigus. Ilus valge tundlik, aga täiuslik nahk oli eristumise ja klassi tunnus. Samasugune rikutud nahk aga võis purustada ükskõik millise naise väljavaated. Minul jääb üle vaid välja kannatada, ütles vanaema, ja otsekui lohutuseks lisas ta, et temal oli väiksena samamoodi, ja tema puhul läks ju lõpuks kõik hästi.
„Hoolitsege selle eest, et ta saaks korralikult puhtaks,” ütles ta enne äraminekut, ja siis vaatasid kelnerid mulle kahjurõõmsalt otsa.
Marek Krajewski
Marek Krajewski (sdn 1966) on Poola krimikirjanduse lipulaev, tema romaane on tõlgitud kahekümnesse keelde. Kõige tuntum on romaanitsükkel jõhkrast ja hellast Breslau politseinikust Eberhard Mockist, kes armastab naisi ja alkoholi (seni on ilmunud üheksa raamatut). Krajewski on hariduselt klassikaline filoloog, lisaks doktorikraadiga. Klassikaliselt filoloogilt nõutakse täpsust ja detailiarmastust ning neid väärt omadusi näitab Krajewski ka krimikirjanikuna. Krajewski romaanides on palju musta huumorit, teda on nimetatud ka Poola Chandleriks.
/www.hlk.ee/
Katkend: Katk Breslaus, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Halliste 2020. Poola keelest tõlkinud H. Lindepuu. Lk 202 – 211.
Breslau, pühapäev 24. märts 1924, kell kuus pärastlõunal
Cornelius Wirth püüdis tõmmata otsustava piiri era- ja ametiasjade vahele. Ta ei lubanud, et need kaks tema elu sfääri mingiski punktis lõikuksid. Ta ei rääkinud kunagi oma kauaaegsele uudishimulikule armukesele ega tema veelgi uudishimulikumale alaealisele õele – keda ta ka uhkelt ülal pidas – igapäevastest keerukatest sündmustest, mis kaasnesid tema ametiga. Ta oli veendunud, et kuuleks nende peenehäälset kiljumist, kui paljastaks, millega ta argiselt ametis on. Ehkki nende positsioon tema elus ei andnud volitust mingiteks küsimusteks ja pretensioonideks, sallis ta, – ise ka ei teadnud, miks – tigeduse- ja hüsteeriapurskeid ning libises neist üle pomina ja ühesilbiliste vastustega, mis kumbagi naist ei pannud imestama ja kinnitas arvamust temast kui „tõelisest mehest”, kes on sõnaaher ja ajab oma asja. Ja ta oli sama kidakeelne, kui südameasjade kohta pärisid temalt need, kellega ta kõige meelsamini mõnusid nautis. Pealetükkivate prostituutidega, kes tahtsid teada, kui mitu korda „armas Corni” rahuldab oma armukest, oli ta vaikiv, kärsitu ja lõpuks tõukas endast sellised, kes muutusid liiga pealetükkivaks.
Sellepärast ei olnud ta sugugi rõõmus, kui tema patroon Eberhard Mock pakkus talle privaatseks kohtumiseks välja bordelle või väikseid hotelle, mis ei olnud midagi muud kui maskeeritud bordellid. Mock – erinevalt Wirthist – võttis neid pesasid oma koduna. Mock oli ju poissmees ja pordumajade alaline klient, peale selle ei olnud tal juba mitu head aastat ülalpeetavat, sest – erinevalt Wirthist – oli ta impulsiivne, tõrges igasuguse karjumise, kiljumise ja hüsteeria vastu, suhtus äärmiselt kahtlustavalt, kui keegi proovis teda n-ö enda omandiks teha. Lõbunaised ilmutasid seevastu sellist käitumist väga harva, enamasti aga üldse mitte. Seepärast armastaski Mock neid, aga ilma sügavate sentimentideta. Tihti õnnestus Mockil läbi tungida nende põlglikust ja vulgaarsest kaitserüüst; siis jõudis ta haiget saanud väikeste tüdrukute hella sisemusse, kes tahavad, et neid hoitaks ja kaitstaks. Loomulikult oli nende hulgas ka selliseid – tigedushetkel tõdes Mock, et need on isegi enamuses -, kes tema juures nurrusid kui kassipojad, aga pärast kahekordse tasu sissekasseerimist naersid selja taga tema sentimentaalsust. Ehkki Mock teadis seda, ei olnud tal kahju nendele osutatud hellusest, mille eest – siiralt, või mitte, tundeliselt või mehhaaniliselt – andsid nad talle mesimagusaid hetki, mida Napoleon nimetas „sõdalase puhkuseks”.
Niisiis, Mock määras Wirthile telefonitsi kohtumise kella kuueks pärastlõunal Ruudipärja hotelli. Ta tegi seda hetkel, kui raekoja kell lõi juba kolmveerand kuut. Wirth, kes oli parajasti oma naisukestega Dahnstrasse villas magustoitu nautimas, istus vandudes automobiili, käivitas mootori ja võttis paigalt nii tormakalt, et tema isiklik turvamees Heinrich Zupitza jõudis vaevu hüpata eksklusiivsesse Protosesse ja võtta sisse koht oma šefi kõrval.
Viis minutit pärast kuut olid nad juba nimetatud hotelli toas number 12 ja vaatasid uskumatul pilgul ja ääretu imestusega Mocki, kes mugavalt diivanil lösutas. Mock tõmbas sigarit, mõlema käe pöidlad olid veskitaskusse surutud. Voodi oli segamini, lina otsapidi põrandal, tekk mütsakus päitsis. Õhus oli veel odavat naisteparfüümi. Mocki ilme ja tema naeratus ütlesid neile paljutki. On teinud korraliku kepi, mõtles Wirth, ja nüüd järgneb pikk ja rumal jutt kruustangidest, mingid kreeka või rooma kõrvalepõiked, ja lõpuks šantaaž praktikas. Ja see peab olema pühapäeval! Grammafonimuusika ja ühise struudlisöömise asemel minu väikese hiirekese ja tema õega.
„Jah, jah,” naeratas Mock, justkui lugedes Wirthi mõtteid. „Õppida, kulla mehed, ikka ja aina õppida! Täna toimub järjekordne õppetund, kuidas kruustange kasutada. Tänased on loomulikud ja pigem improviseeritud. Mul ei olnud aega, et täpsemalt kontrollida, milline on mehe nõrk koht, keda me kohe näeme. Seepärast peame selle hella koha lokaliseerima ad hoc. Ma olen kindel, et tänane õppetund läheb libedalt, sest see toimub samasugustes tingimustes, kui eelmine. Odavas hotell-pordumajas. Selle teemaks on … Noh, mis, Wirth?”
„Nõrga punkti leidmine,” vastas Wirth tõrksalt.
„See oli sissejuhatus. Aga nüüd asja juurde!”
Mock, endiselt sigarit suus hoides, tõusis ja andis Wirthile ja Zupitzale märku, et need tuleksid temaga kaasa. Kui nad olid juba koridoris, kummardus Mock Zupitza poole ja sosistas talle midagi kõrva. Zupitza noogutas. Ta läks ukse juurde ja torkas muukraua lukuauku. Zupitza lükkas ukse paokile. Nad kuulsid ülimat rahuldust saava naise oigeid. Uks kääksatas. Oiged ei lakanud. Hoopis valjenesid. Sellega liitus isase madalahäälne nohisemine. Mock astus tuppa. Esiplaanil oli naise selg ja tagumik, mis rütmiliselt liikusid. Valged ja liigagi täidlased. Kaelal oli niiskusest krussis lühikeseks lõigatud juuksed. Mock kiskus oma pilgu – mitte ilma kahjutundeta – daami ümarustelt ja otsis pilguga mehe
nägu. Ta ei märganud seda. Viimane tema nähtav kehaosa oli rangluu, kõrisõlm ja lõug altvaates. Pea rippus üle voodiääre alla.
Mock andis oma kaaslastele märku, et need ei liiguks paigalt. Ise läks ta ümber voodi ja silmitses armastajaid. Kumbki neist ei märganud teda, sest mõlemal olid silmad kinni. Mock hüüatas, nii nagu lapsed, kui tahavad kedagi ehmatada, sigar endiselt suunurgas. Ta haaras mehel kõrvust, mehe nägu oli alaspidi olemisest verd täis valgunud.
„Hoidke teda kätest kinni,” hõikas Mock, ise pigistas kätega mehe põski, justkui tahaks oma kompanjonidele puust ja punaseks teha, mida tähendavad kruustangid.
Naine oli vakka ja vaatas hirmunult Mocki ja tema kaaslasi. Tema armuke püüdis Zupitza ja Wirthi haardest lahti rabeleda. Tagajärjetult vingerdas ta voodis, püüdes end kõhuli keerata. Mõneteistkümne sekundi järel andis ta alla. Ta lamas rahulikult ja sosistas: „Laske mind lahti, palun! Mul on valus!”
Sama tõhusalt oleks ta võinud oma ründajatelt halastust paluda Goethe „Haldjate kuningat” deklameerides.
„Ah või valus?” naerats Mock, surudes tema lõuga, nii et verd täis valgunud nägu oli järjest lähemal põrandale. „Aga enne ei olnud valus, või mis, Oschewalla? Enne oli hea. Õnnis, lausa õnnis olek! Mõjub teravalt, kui veri valgub pähe, mis? Selline fiku-miku meeldib sulle, oi, kuidas meeldib!”
„Laske lahti, palun!”
„Laske lahti!” kamandas Mock.
Oschewalla tõusis taarudes ja tõmbas püksid jalga. Ühel hetkel takerdus ta säärde kinni ja vajus raskelt voodile. Naine oli teki alla peitu pugenud. Isegi pea oli teki alla peitnud.
„Kas näed, kui hea ma sinu vastu olen?” Mock istus toolile ja pistis pöidlad vestitaskusse. „Lasin su lahti… Veri valgub pähe… Aga küll kõik rahuneb… Jah, jah, Otto, kõik läheb normi tagasi…” Seda öeldes patsutas ta lamajat põsele. „Aga ma võin olla veel parem. Ma võin sulle lubada edasist mõnu selle Willendorfi Venuse rüpes…”
„Mida ma pean tegema?” Oschewallal õnnestus lõpuks püksid jalga tõmmata ja ta istus voodi äärele.
„Vastama küsimusele,” muutus Mock ühtäkki tõsiseks. „Lihtsale küsimusele. Aga kõigepealt sissejuhatus. Mul ei olnud sinu vanglas igav. Ja kas tead, mispärast? Sest ma mõtlesin aina selle degenerandi viimastele sõnadele, kellel ma kongis kaela kahekorra keerasin. Kas ma pean neid kordama või mäletad neid järsku ise?”
„Ei mäleta.”
„Ta ütles: „Ta maksis mulle, Oschewalla maksis mulle sinu häbistamise eest!””Mock viskas kustunud sigari pesukaussi. „ma mäletan neid sõnu selgelt, aga ma ei mõista nende tähendust. Kas sa juba aimad, mida ma siin täna teen?”
„Jah, aiman.” Oschewalla pani endale särgi selga. „Aga mida ma vastutasuks saan, et sulle seda ütlen?”
„Rahu saad,” vastas Mock, „püha rahu. Ma lähen siit välja ja jätan rahule sinu ja sinu naisukese selles armupesas. Miks sa maksid Dziallasele selle eest, et ta mulle kere peale annaks, et ta häbistaks mind nõnda nagu kadunud Priesslit?”
„Ega ma ise maksnud,” vastas valvur rahulikult, „ma lihtsalt andsin talle kellegi teise raha edasi.”
„Kelle?”
„Kriminaalpolitsei ülema Heinrich Mühlhausi…”
Sügav vaikus võttis maad. Mock vaatas uurivalt Oschewallale otse silma sisse, pupillid paistsid tumenevat, samal ajal kui tema põsed heledamaks muutusid. Ta oleks võinud paluda Oschewallal nime korrata, aga polnud vaja. Sest kõlas nii nimi kui ametikoht. Senimaani oli olnud see nimi tema jaoks teeviit, selle nime kandjat ta austas ja sidus sellega oma helgemaid lootusi, see ilmus ajakirjanduses üllate omadussõnade saatel ja andis hingekosutust Breslau elanikele. Kuni tänaseni. Tänasest on selle nime kandja keegi, kes oma rahaga õhutas pervert Dziallase viha Mocki vastu, keegi, kes tahtis Mockist teha paaria, vanglaprussaka. Ta mitte ainult ei pidanud paluma korrata seda nime, vaid ta ka ei tahtnud seda teha.
Ta pööras sõnagi lausumata armukestepaarile selja ja suundus ukse poole. Wirth ja Zupitza läksid talle järele. Esimene neist tahtis irooniliselt küsida, mis uut liiki tangid need pidid olema, mida nad täna justkui tundma õppisid. Ta ei küsinud, sest midagi oli ta täna Mocki teoorist õppinud. Juba ammu oli ta märganud huvitavat reeglipärasust, aga alles nüüd mõistis märke ja prognoose. Kui Mock teeb pika sissejuhatuse, lõbustab end ladina maksiimidega ja antiigi huvipakkuvate seikadega, siis kruustangid toimivad kehvasti või ei toimi üldse. Kui – nagu nüüd pärast selle nime kuulmist – Mock vaikib, surub hambad kokku ja lahkub väga kiirel sammul, siis on see ilmne märk, et peatselt kasutab ta veelgi vägevamaid riistu. Ja te tema sihtmärk ei pääse tema eest. Ja et see saab olema valus.
Heinrich Zupitza õppis ka midagi sellest pärastlõunast. Senimaani ei teadnud ta, et erootilise galopi ajal „laksab kõvemini”, kui ratsul on pea rippu.
Breslau, pühapäev, 23. märts 1924,
õhtul kakskümmend minutit seitse läbi
Breslaus, nagu ikka paastu ajal, kõlasid kirikutes ja kontserdisaalides passioonid. Schlesisches Landesorchesteri muusikud või Orchester-Vereini koorilauljad, isegi asjaarmastajatest mees- ja naisansamblid, kellest ei olnud Sileesia pealinnas puudust, hülgasid selleks ajaks kergema ja isegi patriootliku repertuaari ja haarasid kannatuse, reetmise ja ristilöömise pateetiliste nootide järele. Kriminaalnõunik Heinrich Mühlhaus ei olnud eriline passioonlike oratooriumite austaja, kõik reekviemid äratasid temas vastumeelsust, ja hiioblikud kurtmised tõid suule haletseva muige. Seega rõõmustas ta ääretult, kui abonementkontserdil Lobe muusikateatris toimus kavas mingil põhjusel muutus ning Bachi „Johannese passiooni” asemel pidi tulema esitusele Mahleri Viies sümfoonia ja Beethoveni „Leonora” avamäng, ning dirigendiks oli Georg Dohrn.
Õhtu algas Mühlhausile üsna õnnetult. Tema abikaasa otsustas panna tänasele kontserdile pähe vanamoodsa suure kübara. Seda oleks võinud mõista, kui ta kunagi poleks käinud kontserdil ja kui tema mees ei oleks reeglitele tähelepanu juhtinud. Aga nii ju ei olnud. Kontserditel oli ta käinud juba kakskümmend aastat oma politseinikust mehega, kelle kohta oleks võinud kõike öelda, aga mitte seda, et ta ei pea kinni reeglitest ja eeskirjadest. Miks naine siis üldse peakatte järele käe sirutas, kui igal piletil ja kontserdikuulusel on juba peaaegu viiskümmend aastat märkus „austatud daamidel ei lubata ilmuda kontserdisaalidesse kübaraga”? See oli seletamatu, nagu ka see, et Mühlhausi ja tema abikaasa saali päästnud piletikontrollija ei juhtinud tähelepanu proua reeglitevastasele kübarale. Alles nende taga istujate sisistamine ja valjud märkused teadvustasid Mühlhausile piletikontrollija vea. Ta heitis pilgu kellale. Kontsert pidi algama kolme minuti pärast. Raiskamata aega selgitustele, võttis ta naisel kübara peast ja jooksis saali ukse poole, mõttes paludes, et garderoobis ei oleks liiga pikka järjekorda. Tema palveid võeti kuulda. Kui ta andis riidehoidjale oma žetooni, kuulis ta esimest kella. Igal abonemendil ja kuulutusel oli kirjas, et kontserdi ajal enam saali ei lasta, ta mäletas seda. Ta kiirustas pilguga riidehoidjat tagant, kui see otsis loiult palitut, et kübar õigesse riiulisse panna. Lõpuks sai Mühlhaus ka riiulinumbri ja siis kõlas teine kell. Ta pöördus ja tahtis saali kiirustada. Ent ta ei teinud seda. Ta tardus. Tema ees seisis Eberhard Mock koos kahe mehega, kelle süngeid nägusid oli Mühlhaus kusagil näinud. Üks nendest, pikka kasvu turske tüüp, hoidis kätt palitutaskus. Ja see tasku oli punnis mingist piklikust esemest. See võis olla püstolitoru ja võis olla ka täitesulepea. Mühlhaus oleks seda hõlpsasti teada saanud, kui ta oleks tõstnud kisa. Kuid ta vaatas mehele otsa ja loobus kisa tegemisest. Tema pähe ilmus absurdne mõte, et piletikontrollija ja tema oma naine olid nende meestega mestis. Tema kahtlustav politseinikumõistus lihtsalt ei võtnud omaks, et see oli täielik juhus, mis aitas Mocki. Ja just siis kõlas viimane, kolmas kell.
Andrus Kivirähk
Foto autor: Ave Maria Mõistlik – Üleslaadija oma töö, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=31100573
Andrus Kivirähk – (1970) eesti kirjanik.
Katkend: Sinine sarvedega loom, EKSA 2019, lk 110 – 121.
Täna ei olnud mul Õpetaja juures tundi, tema pidi jälle ühele peenele lõunasöögile minema. Tema alati kirub ja vannub, kui kutse saab, aga läheb ometigi. Nojah, miks ta ei peaks minema, saab tasuta kõhu täis ja volilt veini juua. Ja siis saab tema seal sääraste inimestega kokku, kellelt uut laenu küsida. Vanad võlausaldajad on muidugi ka tihtipeale nendel lõunasöökidel, aga seal on neil vats heast-paremast punnis ja väike kilk peas, nii et nad pole nii kurjad ja Õpetajal õnnestub neilt tihtipeale oma võlale pikendus välja kaubelda. Nii et need on igatepidi tulusad piduõhtud. Õpetaja kurdab küll, et ta matside ja lollpeade seas peab aega veetma, aga mis sa teed ära, võlgu saabki küsida ainult matsilt ja lollilt, korralikul inimesel pole raha kunagi üleliia. Korralik inimene on ise hädas. Minult pole midagi võtta või minu emalt või Nirgi mammalt. Meil pole õieti endilgi.
Minul on muidugi ikka kahju, kui Õpetajat kodus pole, nii et meil joonistamistund raisku läheb. Pärast seda kurjavaimu merekindlust on alati hirmus
tahtmine midagi meeldivat teha, muidu tunned end nagu mõni väike hammasratas kella sees, mis ka muudkui päevast päeva ühes suunas pöörlema ja tiksuma peab. Tõmbad seal neid sirgeid kriipse ja teed igavaid jooniseid, aga ise unistad samal ajal, et millal see päris elu kord algab! Ja õnneks tead, et kohe, kui merekindluse ukse enda järel kinni lööd, punud Õpetaja juurde ja läheb lahti! Rahvalik tüüp juba ootab joonistamist.
No ja kui siis Õpetajal pole sinu jaoks mõni päev aega, siis on kurb meel. Siis ei oskagi enesega midagi suurt peale hakata, päev täitsa raisus. Hulgu niisama ringi ja vahi ajaviiteks maiustustepoes martsipanist kassi. Aga täna oli teine lugu, täna oli minul kogu aeg meeles, milline isand mind kodus kuuris ootab. Ehtne Kalevipoeg!
Nii et vaevalt oli kell kukkunud ja minu tööorjus läbi saanud, kui mina padavai kodu poole silkasin. Peaaegu oleksin veel voorimehe hobuse alla jäänud, selline rutt oli! No see oleks küll narr lugu, kui ma praegu surma saaksin, endal Kalevipoeg kuuris! Ei, siis mina roniksin kirstust ka veel välja, et tema pilt valmis teha!
Kodule lähemale jõudes mina võtsin väheke hoogu maha ja hakkasin hiilima. Mina pidin ju peale passima, et ema või Viiu või mõni teine kodune naisterahvas mind ei märkaks. Muidu kamandatakse tuppa ja antakse mingi tobe töö teha. Mina polnud ju öelnud, et ma täna Õpetaja juurde ei lähe, nemad ei teadnud mind oodata. Ja polnudki tarvis mind oodata, minul ei olnud praegu naiste ja koduste tööde jaoks aega. Mina pidin vaikselt vanasse kuuri pääsema.
Läkski õnneks. Päevasel ajal oli seal ikka palju valgem, nurgas konutav kaltsukubu selgelt näha. Armas taevas, mis ta kõik enesele ümber oli mässinud! Kartulikotte oli seal ja kalavõrke ja üldse igasugu räbalaid, mida maast leida annab. See oli kohe nagu mingi koorik või teokarp. Ja Kalevipoeg piilus sealt seest välja, täpselt nagu tigu, kellest pole ka tavaliselt suuremat midagi näha kui koja seest välja ulatuvad kaks sarve.
Ütlesin viisakalt tere ja küsisin, kuidas võõras ennast tunneb. Eilne vorst oli puutumatult alles. Uurisin, et kas härra kõht pole tühi, aga vastus jäi jällegi saamata.
Mina kraamisin siis joonistustarbed välja ja palusin, et Kalevipoeg ennast kaltsupuntrast välja harutaks ja mulle poseeriks.
Seda ta siis tegigi. Puges oma pesast välja ja seisis keset kuuri. Ja jälle sama lugu, mis eile – tema justkui ujus mu silme ees. Eile mina võisin selle hämara kuuri või võbeleva küünlavalguse süüks ajada, aga täna mitte.
“Teie otsekui voolaks laiali,” ütlesin mina hämmeldusega. “Katsuge ometi mitte niimoodi võdiseda, kole raske on sedasi joonistada.”
Kalevipoeg ei öelnud sõnagi ja väreles ikkagi edasi. Minul ei jäänud muud üle, kui joonistama asuda, ja jälle, täpselt nagu eile – joonistada teda sai! Paberile tekkis taas üks suur ja tugev eesti mees, pikad juuksed paelaga kokku seotud. Olin eile pimedas oma tööga hästi toime tulnud, päevavalguses tehtud pilt ei erinenud küünlapaistel joonistatud pildist karvavõrdki.
Ah siis selline ongi Kalevipoeg, mõtlesin mina. Kreutzwaldi raamatut olin mina lugenud küll, kuidas siis muidu, iga eestlane tundis seda! Aga pildi peal polnud mina eestlaste kuningat veel kunagi näha saanud. Keegi polnud teda joonistanud, nii et mina olin nüüd esimene.
Kusjuures juhtus jälle see, mis eile – mida kauem ma pildi kallal töötasin, seda selgepiirilisemaks Kalevipoeg muutus. Tundus lausa, et mina ei joonista mitte ainult oma paberile, vaid õhku – sinna, kus ta jalad harkis seisis. Mina tõmbasin paberile kriipsu – ja ka ehtsa Kalevipoja piirjooned muutusid tugevamaks. Mina töötasin pildi peal ta silmnäo kallal – ja ka tõelise Kalevipoja silmadesse ilmus kindel pilk. Mina joonistasin tema lõuga – ja minu ees seisval Kalevipojal tekkis lõua alla hõbedane sõlg. Joonistasin ka sõle – ning päris sõlg hakkas helkima ning särama, justkui paistaks tema peale päike.
Mina sain sellest indu juurde. Lõpetasin ühe pildi, heitsin selle kõrvale ja alustasin sedamaid teist. Kalevipoeg aina kosus, muutus aina eredamaks ja maisemaks. Nüüd sain mina teda juba hõlpsasti vaadata, ta ei hajunud enam mu silmade ees udukoguks. Nägu oli läinud jumekamaks, hakanud õhetama, tugevatel kämmaldel oli näha veresooni. Mina muidugi jäädvustasin kõik paberile ja mis juba kord üles oli joonistatud, see enam taanduda või haihtuda ei saanud.
Lõpuks oli mul ka teine pilt valmis. Esimesega väga sarnane, ainult et mees pildil oli vahepeal otsekui kõvasti päikest saanud, kõhu täis saanud ja välja puhanud. Näitasin joonistusi Kalevipojale ja küsisin, et kuidas meeldib.
“See on ju päris minu moodi,” vastas mulle jäme, põrisev hääl. Kalevipoeg võttis laualt teise vorsti ja hammustas tubli suutäie. Küll ma ehmusin! Selline tunne oli, nagu oleks taburet korraga rääkima hakanud või nagu oleks kirves ahju ees korraga püsti tõusnud ja laua taha putru sööma läinud.
“Päris maitsev,” jätkas Kalevipoeg. “Mis loom see on? Mingi madu? Ma pole ussi varem söönud.”
“See on vorst,” ütlesin mina.
“Ei teagi sihukest,” vastas Kalevipoeg ja tegi vorstile lõpu peale. “Kuidas neid püütakse? Kas raudadega? Või elavad nad vees nagu angerjad? Elavad nad karjas või üksipäini?”
Ma ei olnud hetkel küll võimeline oma külalisele vorstivalmistamise kunsti tutvustama! Olin liiga jahmunud ja liiga suures vaimustuses. Ja mitte isegi niivõrd seepärast, et minu ees seisis Kalevipoeg. Oleks ta lihtsalt uksest sisse astunud või
mulle hobuse seljas vastu ratsutanud, siis eks ka see oleks olnud ootamatu, mis seda rääkida! Samas, ilmas on igasugu imesid ja ikka võib juhtuda, et mõni sihukene ka sulle ette juhtub. Hakkab kaugelt maalt tulema, tuleb ja tuleb, ning viimaks ongi kohal ja kõnnib su nina eest üle tee, vaata et varvastele ei astu.
Minu jaoks oli imepärane hoopis teine asi. See armetu räbalahunnik, kelle ma oma kuuri olin talutanud, oli minu nähes muutunud lihast ja verest pulbitsevaks inimeseks. Ta oli ellu ärganud! Ja nüüd kõige tähtsam. Mina olin ta ellu äratanud! Mina olin ta elusaks joonistanud. Nii see oli! Ma olin olnud nagu jumal, kes loob põrmust Aadama ja Eeva. Mina olin loonud vanadest kaltsudest Kalevipoja, nii nagu maal talupojad ehitavad oma auklikest kuubedest hernehirmutisi.
Oi, ma olen alati igatsenud, et saaksin eluta asju ellu äratada! Lapsena juba meisterdasin tammetõrudest ning kastanitest lehmi ja hobuseid. Ja unistasin, et küll oleks vahva, kui nad mul laua peal ammuma ja kepsutama kukuksid. Oleks mul siis alles uhke kari! Koolis jälle vaatasin klassitoa seinal rippuvat keisrihärra pilti ja mõtlesin, et küll saaks nalja, kui ta korraga keele suust välja ajaks. Või siis sülitaks – plärtsti! – keset põrandat. Koolmeister arvaks, et see on koolipoiste temp ja hakkaks kurjustama, nõuaks, et süüdlane tuleks ja pühiks tati ära. Ja samal ajal keiser sülitaks uuesti. Siis juba koolmeister saaks aru, mis toimub ja läheks näost lubivalgeks, justkui kipuks talle minestus peale. Aga ta ei imestaks, vaid võtaks valveseisangu ja annaks Tema Majesteedile au. Aga keiser näitaks jälle keelt.
Minu arust oleks ilmatuma põnev, kui eluta asjad kõneleksid ja ringi jookseksid. Viiule ma ka ütlesin ükspäev, kui ta põrandat küüris, et mõtle, kui see hari korraga minema sibaks, justkui tuhatjalgne. Jookseks kummuti alla ja teeks koledaid hääli, umbes nagu armuvalus kass. Ei tea, mis siis saaks? Viiu vaatas mulle otsa, ohkas ja vangutas pead. Tema ka ei teadnud. Eks tuleks katsuda hari kuidagi kummuti alt välja meelitada, mis muud! Ei saa ju magada, kui ta öö otsa hirmsaid hääli teeb. Küll võiks elu huvitav olla, kui sellised asjad juhtuksid!
Aga nad ei juhtu paraku. Mina olen juba harjunud, et ainult omaenese mõtteis saan mina sellist asja näha. Ja nüüd korraga äratasin ma Kalevipoja ellu!
Ei noh, muidugi elas ta mingis mõttes ka enne. Ei maksa liiga upsakaks ka minna. Omal jalal ta ju kuuri tuli. Aga ta oli nõrk ja peaaegu läbipaistev, justkui virvendus vee peal. Mina olin ta nähtavaks joonistanud. Mida ma temaga nüüd peale hakkan?
Selle küsimuse peale ei osanud mina midagi kosta. Mul on Kalevipoeg kuuris – ja mis edasi? Kas ma hakkan teda pidama nagu kana või küülikut?
“Mis plaanid härra Kalevipojal nüüd on?” pärisin ma. “Kas te soovite jääda siia või koju minna?”
Kalevipoeg uuris ümbrust.
“Kas see on sinu talu?” küsis ta. “Kehvas korras. Ahju polegi?”
“See on kuur,” seletasin ma. “Ise ma siin ei ela. Minu maja on üle hoovi, aga sinna ma teid kahjuks viia ei saa, seal on ema ja vanaema ja vend. Seal pole ruumi. Vabandan väga.”
Kalevipoeg läks kuuri ukse juurde ja tõmbas selle lahti. Õhtune päike paistis talle korraga otse näkku, ta põrkus tagasi ja virutas ukse kinni.
Märkasin, et ta oli selle üürikese hetkega jälle kuidagi udusemaks muutunud.
“Ei, sinna ma ei lähe,” ütles Kalevipoeg ja istus väsinult oma kaltsuhunnikule. “Pole veel aeg. Ja koju minna on ka veel liiga vara. Ma ei ole veel valmis. Ma ei ole veel piisavalt tugev. Sa pead mind veel joonistama.”
“Hea meelega, aga kuidas see aitab?” uurisin mina.
“Ma ei tea,” kostis Kalevipoeg. “tean ainult, et aitab. Kunagi olin ma väga tugev. Võisin hobust seljas kanda.”
“Ja mis siis juhtus?” küsisin mina.
“Ma ei tea,” kostis Kalevipoeg uuesti. “Mida sa usutled, ega ma pole mingi Soome tark. Ma tean ainult, et ma jäin väga nõrgaks. Ja et kõik, mis oli, see kadus. Vajus otsekui maa alla, kuhugi sügavale. Ma isegi ei mäletanud seda õieti. Tegelikult ei mäletanud ma enam koguni oma nime, mitte midagi. Aga siis sa tõid mu siia ja hakkasid joonistama. Ja kõik tuli meelde. Ma olin jälle Kalevipoeg. Aga mul on tarvis veel tugevamaks saada, mul on tarvis meelde tuletada, kuidas tagasi pääseb. Sina pead mind aitama. Pärast kingin ma sulle tänutäheks karu.”
“Mida ma karuga teen?” küsisin mina.
“Sööd ära muidugi,” ütles Kalevipoeg. “Nahast võid lasta kasuka õmmelda, talvel on hea soe.”
Küll oli põnev seda juttu kuulata! Lõpuks ometi oli minuga midagi ütlemata iseäralikku juhtunud. Muidu on minu elu ikka päris tavaliselt ja igapäevaselt kulgenud, nii nagu kõikidel teistel. Aga nüüd võin mina küll öelda, et ime on sündinud ja mina olen seda pealt näinud. Kalevipoega pole kuuris mitte kellelgi teisel, selle peale võin ma mürki võtta.
Õhtul tuli kogu aeg naer peale, kui ma oma õnnest mõtlesin. Ema pani seda tähele, küsis, et mida ma kogu aeg nihelen ja näost säran. Et kas tööl juhtus midagi, sain ma palka juurde? Et ta ka pidi seda neetud merekindlust meenutama! Aga sedapuhku ei teinud isegi säherduse koleda asja mainimine meelt mustaks, kihistasin ikka edasi. Vanaema ütles oma sängist, et ingel on meie Oskarit suudelnud. No peaaegu! Päris ingel see muidugi pole. Ja suudelnud pole tema mind ka üldse mitte. Aga põhimõtteliselt on vanaema õigel teel. Tema saab üldse asjadest kõige paremini aru, ehkki võiks ju arvata, et ta on ju nii vana, mis tema ka teab. Pime peale selle. Minu ema meelest vanaema ei teagi midagi, ma olen kuulnud, kuidas ta Nirgi mammale ütleb, et memm on peast puha segi, aina
jampsib. Mina küll ei arva, et vanaema jampsib. Tema lihtsalt elab teistmoodi, ja näeb neid asju, mida meie ei näe ja kõneleb nendega, kes meile midagi ei ütle.
Rõõm selle üle, et mul on nüüd päris enda Kalevipoeg, oli nii suur, et ma läksin pärast õhtusööki veel Viiule ja Vaikele külla. Küll ma oleksin tahtnud Kalevipoega neile ka näidata! Siis kui ma laps olin ja enesele ükskord jõuluks uue mütsi sain, siis ma olin niimoodi rõõmus ja jooksin kohe oma mütsi Nirgi tüdrukutele näitama. Siis nemad proovisid ka minu mütsi ja kiitsid, et on ilus küll ja ma näen sellega hea välja. See tegi rõõmu veel suuremaks! Nii et mina oleksin kangesti soovinud oma Kalevipoja ka Viiule ja Vaikele vaadata ja katsuda tuua, aga seda ma ei saanud. Kalevipoeg ei tohtinud ju kuurist välja tulla, tema oli veel nõrk, mina olin teda alles liiga vähe joonistanud. Ja tüdrukuid kuuri viia ka ei tahtnud. Ega nad ei oleks tulnud ka, nad kunagi ei tule, kui mina kuhugi kutsun. Ükskord kutsusin pööningule, mõtlesin, et teen neile kolli. Pööningul on pime ja põrandalauad kriuksuvad, kaunikesti jube on seal käia. Mina mõtlesin, et ma kutsun Viiu ja Vaike pööningule, ise lähen ees ja siis kiiresti peidan end ühe vana kapi taha ära. Nemad pimedas ei märka, kuhu ma kadusin, hakkavad hüüdma, et Oskar, Oskar! – ja siis mina teen koledat häält. Ja nemad algul ehmuvad, aga siis ma ütlen, et ärge kartke, ma pole tont, ma olen Oskar! Ja siis on kõigil väga lõbus.
Ma juba isegi harjutasin seda koledat häält, isegi tänaval paar korda katsetasin, et näha, mida inimesed teevad. Vaatasid väga imeliku pilguga! See tegi mulle head meelt ja ma olin täitsa valmis oma tembuks, aga kui ma tüdrukuid pööningule kutsuma läksin, siis nad lihtsalt ei tulnud. Küsisid, et miks nad peaksid pööningule tulema, neil pole sinna mingit asja. Mina siis ikka veel kauplesin, kuni lõpuks said Viiu ja Vaike päris pahaseks ning ajasid mu toast välja – et neil on tarvis tööd teha, lõpetagu ma oma tobedused.
Nii et ma teadsin, et kui ma nüüd kutsuksin neid hilja õhtul vanasse lagunenud kuuri, siis nad ilmapeal ei tuleks. Küsiksid jälle, et milleks? Mida nad sinna kaotanud on? Vahel ma mõtlen, et kuidas küll inimestel nii vähe uudishimu saab olla? Kui mind kutsutaks kuhugi imelikku paika, ma ei mõtleks pikalt, kohe läheks! Eriti veel siis, kui mingi töö on pooleli, näiteks seal äraneetud merekindluses! Ma ei ütleks mitte kunagi, et oot-oot, praegu ei või mind segada, mul on tarvis tööd teha. Töö on see viimane! Seda ma ei taha üldse teha, kui vähegi saaks, viiliks kõrvale ja võtaks midagi põnevamat ette.
Tegelikult oli mul selle Kalevipoja koha pealt ka selline tunne, et isegi kui tüdrukud oleksid valmis teda vaatama tulema, siis mina mingil salapärasel põhjusel ei tohiks neid ikkagi sinna kuuri viia. Et Kalevipoeg on midagi säherdust, mida mul pole õigust teistele näidata. Isegi rääkida ei tohiks mina temast. Mina ei tea, kus mul selline tunne tuli, ega keegi ju polnud mind keelanud, Kalevipoeg ise ka mitte, aga süda nagu ütles, et nii on õige.
Siis mina ei kõnelenudki Viiule ja Vaikele Kalevipojast. Aga et mina nii kangesti heas tujus olin, siis ma rebisin Viiu tantsima. Muusikat küll polnud, aga tühja sellest, paar tiiru võis ikka toas teha. Viiu oli väga üllatunud, ütles küll: “Lõpeta, lõpeta! Mis rumalus see nüüd on!”, aga lahti rabelema ei hakanud. Siis ma mõtlesin, et tantsitan Vaiket ka natuke, ega minu vend Jaagup ju seda ilmaski ei tee, samas kui Vaike on nii kenakene, mina ju aknast nägin kõik tema värgid ära. Tõmbasin siis Vaike ka toolilt püsti ja tantsisin temaga kah, ise veel laulsin: “Taratataa, taratataaa!” Vaike hakkas isegi kiljuma, see oli küll tore! Aga siis kahjuks tuli teisest toast Nirgi mamma, tema on ikka alles haige, ja ütles et lõpetage jalamaid! Täna ei ole mingi pidu! Siis me pidimegi lõpetama.
Ma ei saa aru, mis see loeb, et ei ole pidu? Ja kus seda üldse teada saab, millal on pidu ja millal ei ole? Ega pidu ei ole täiskuu, mida taevast näha saab. Pidu peetakse siis, kui tahtmine peale tuleb. Nirgi mammal pole pidutsemiseks vist küll kunagi tahtmist, vähemalt mina pole ealeski näinud, et ta midagi säherdust teeks, mis vähegi peo moodi on. Tema rühmab aina tööd, ja kui ta seda ei tee, siis ta istub ja ohib ja räägib, kui raske on inimese elu. Muidugi on raske, kui sa seda ise lõbusaks ei tee! Mida ta viriseb? Parem tantsigu vahel! Karaku toas ringi!
*
Täna oli jälle Õpetaja juures tund. Ega ma siis neid ära ei kavatse jätta, olgugi et mul Kalevipoeg kodus puukuuris ootab! Ei seda pole mul mõtteski. Õpetaja juures olen ma nii palju kasulikku teada saanud, tema tundidest ei loobu ma ilma pealgi!
Muidugi, natuke ikka hinges kripeldas kogu aeg, et saaks selle tänase pildi rutem valmis, siis punuks kodu poole ja hakkaks seal joonistamisega pihta. Selline tunne oli nagu lapsena jõulude ajal kirikus. Ega seal ka paha ei olnud, tore oli koos laulda, aga kui mõtlesid sellele, et kodus ootavad maitsvad toidud ja kuusepuu ja ehk koguni mõni väike kingitus, siis oleks küll kõige parema meelega hõlmad vöö vahele pannud ja minema hakanud. Aga pastoril polnud kiiret kuhugi, tema kõneles ja laulis nii, nagu tal kodu polekski. Või siis poleks seal kodus sealiha ega verivorsti ega valget saia. Ma mäletan, et ma juurdlesin jumalateenistuse ajal kõik see aeg selle üle, et miks pastor ometi kiiremini ei kõnele? Ta võiks mõne koha pühakirjast vahelegi jätta, nagunii teavad kõik seda Jeesuse sündimise lugu. See on igal aastal üks ja seesama. Ikka ja jälle asuvad Maarja ja Joosep teele, ikka ja jälle paistab taevas hele täht ja ikka ja jälle tulevad lõpus kolm kuningat. Vahel võiks tulla hoopis kolm mereröövlit! Kolm kangesti kurja meest, kellel on kindel plaan Maarja ja Joosep ära tappa, aga nii kui nad väikest Jeesuslapsukest näevad, nii vallutab neid siiras kahetsus, nad kukuvad põlvili ja muudkui nutavad, justkui oleksid nad arust ära.
Teosed
“Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed” 1995
“Kaelkirjak” Tiritamm 1995
“Õlle kõrvale” 1996
“Kalevipoeg” 1997
“Vanamehed seitsmendalt. Jalutuskäik vikerkaarel” (1997 Loomingu Raamatukogu)
“Pagari piparkook” 1999
“Liblikas” 2013
“Sirli, Siim ja saladused”
“Rahva oma kaitse” (koos Mart Juurega; 2000, Tänapäev)
“Rehepapp ehk November” 2000″
“Sibulad ja šokolaad” (näidendid 2002)
“Papagoide päevad” (näidendite kogumik 2002)
“Lotte reis lõunamaale” (2002, Varrak, 2012 Eesti joonisfilm)
“Romeo ja Julia” 2003
“Vargamäe vanad ja noored” 2003
“Limpa ja mereröövlid” 2018
“Vaene üliõpilane” (2004; sarjast “Kuulamisraamat”)
“Vargamäe vanad ja noored lähevad Euroopasse” 2004
“Wremja. Timur ja tema meeskond” (2004 koos Mart Juurega)
“Wremja. Zorro märk” (2004 koos Mart Juurega)
“Jutud” 2005
“Adolf Rühka lühikene elu” (näidendiraamat; 2005)
“Vargamäe vanad ja noored tembutavad jälle” 2005
“Aabitsa kukk” 2006
“Leiutajateküla Lotte” (2006, Eesti Joonisfilm)
“Mees, kes teadis ussisõnu” 2007
“Sürrealistid” näidendiraamat, 2007
“Voldemar” näidendiraamat 2007
“Kaka ja kevad” 2009
“Jumala lood” 2009
“Vombat” näidendiraamat 2011
“Kevadine Luts” 2012
“Lood” 2012
“Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust” 2013
“Konna musi” 2013
“Suur Tõll” 2014
“Karneval ja kartulisalat” 2015
“Inimväärne elu” 2015
“Oskar ja asjad” 2015
“Tilda ja tolmuingel” 2018
“Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel” 2018
“Köster” (2018)
“Sinine sarvedega loom” 2019
Klaus Modick
Foto: Isolde Hohlbaum
Saksa kirjanik ja tõlkija Klaus Modick (1951, Oldenburg) on avaldanud mitmeid kultuuriloolisi biograafilisi romaane. Nii on ta kirjutanud näiteks Bertolt Brechti ja Lion Feuchtwangeri sõprusest („Sunset“ 2011) ning luuletaja Rainer Maria Rilke ja kunstnik Heinrich Vogeleri keerulistest suhetest („Konzet ohne Dichter“, 2015). Rilke-romaanist „Kontsert ilma poeedita“ sai tõeline bestseller, mille võtsid soojalt vastu nii kriitikud kui ka lugejad. Modicki viimane raamat „Klaus Modick über Leonard Cohen“ ilmus veebruaris, Raamatu juurde kuulub playlist ja iga peatükk algab vihjega laulule.
Prima Vistale tuleb Klaus Modick esitlema oma romaani „Keyserlingi saladus“ („Keyserlings Geheimnis“, 2018), mille üheks tegevuspaigaks on Tartu. See on romaan baltisaksa päritolu kirjanikust, saksa kirjanduse impressionistist Eduard von Keyserlingist (1855–1918). Kuramaal sündinud Keyserling õppis 1875-1877 tollases Dorpati ülikoolis õigusteadust ning tema kogu elu kiivalt hoitud saladus on seotud just Tartus veedetud aastatega. Kultuurilooliselt Eestiga seotud romaani andis välja kirjastus Eesti Raamat, tõlkis Anne Arold.
Lisaks kunstnikuromaanidele ka ajaloolisi ning perekonnaromaane avaldanud Modicki loomingut võib kõige lühemalt iseloomustada kui hõrku intelligentset meelelahutust, mis vaatamata näilisele kergusele vastab ometi paljudele kriteeriumitele, mida nõudlik kirjandus endale seab. Modicki romaanid on hästi komponeeritud, mitmekihilised, sisenduslikud ja detailirohked. „Keyserlingi saladuse“ nagu ka kogu Modicki loomingu kohta on kriitikud öelnud, et see on kirjutatud anglosaksi kirjandusele omases kergesti loetavas, nauditavas ja detailitäpses keeles. Keyserlingi loominguga tuttavad lugejad tunnevad romaanis ära Eduard von Keyserlingi teoste stiili ja atmosfääri. Autor on seda ka ise kinnitanud, et ta püüdis kirjutada romaani nii, nagu oleks seda võinud kirjutada Keyserling.
Klaus Modicki romaan võiks olla ajendiks, tutvumaks ka kirjandusklassiku enda teostega. Eesti keeles on ilmunud „Õhtused majad“ (1989), „Lained“ (1996), „Helged päevad“ (1912) ja „Pastori armastus“ (1931, orig. „Dumala“).
Kirjandusfestival Prima Vista 2020.
Katkend: Keyserlingi saladus, Eesti Raamat 2020, tlk Anne Arold, lk 144 – 156.
1875. aasta talvesemestriks immatrikuleerus Keyserling Dorpati ülikooli õigusteaduskonda. Et igakuisele vekslile rahuliku südamega alla kirjutada, nõudis ta isa sellekohast tõendit.
Käesolevaga tõendab Keiserlik Dorpati Ülikool, et jurisprudentsi studioosus krahv Eduard von Keyserling, 20 aastat vana, usutunnistuselt evangeelne luterlane, aadlisoost, sündinud Kuramaal, kuulab 1875. aasta II semestril loenguid Rooma õiguse ajaloost, riigiõiguse teooriast, valitsemisteooriast, Vene õiguse ajaloost, uuema filosoofia ajaloost ja uuemast vene kirjandusest.
See oli tihe programm ja Keyserlingi isa oli ehk teadlikult vältinud sõna “õppeaine” ning rääkinud selle asemel “distsipliinist”. Üliõpilased, kes rangelt ja hoolsalt õppetööle keskendusid, leidsid vaevalt aega lõbusaks tudengieluks vanade heade buršitavade vaimus. Kes aga endale aega võttis, nagu Keyserling, kõige muu kõrval ka oma muid kalduvusi – kirjandus, muusikat, kunsti – unarule ei raatsinud jätta, sai ettenähtud pensumiga hakkama vaid läbi häda, vastutulelike repetiitorite toel – kui ta üleüldse niikaugele jõudis.
Keyserlingi perekonna Dorpatis tudeerinud liikmed kuulusid harilikult korporatsiooni Curonia. Mõistagi kolis ka Eduard konvendimajas ühte tuppa sisse ja kandis uhkusega Kuramaa rüütelkonna värvides rohe-sini-valge servaga rohelist teklit, mille põhjale oli hõbedase niidiga trükitud Balti täht. Draugs tam draugam! Kõlas korporatsiooni lätikeelne vapikiri: Sõber sõbrale!
Kaasvõitlejate seas oli Keyserling algusest peale väga populaarne: vaimukas ja šarmantne, oskas nalja visata ja kandis hästi, igaks tembuks valmis, nutikas kaardimängija ja kõigele lisaks traditsioonidega ja maineka baltisaksa aadliperekonna võsuke, pesuehtne kuramaalane. Peagi valiti ta buršikohtunikuks ja pisut hiljem eestseisuse kolmandaks liikmeks, kes oli ühtlasi laekahoidja. Ka vilistlased, kellest mõned olid veel ta isaga koos tudeerinud, kohtlesid Keyserlingi sõbraliku austusega.
Konvendimajas olid hasartmängus ebasoovitavad, et korporatsiooni ei saaks kaotuste pärast vastutavaks teha. Niisiis kogunesid tudengid, aga ka kodanlasest haritlased, ametnikud ja kohaliku garnisoni ohvitserid preferansiks, faroks ja teisteks kaardimängudeks trahteris nimega Coupé, kunagises kutsarite kõrtsis, kus käis ka eesti ja läti soost käsitöölisi ning mõnel hilisel tunnil astus sisse kundesid otsivaid tüdrukuid või naisi linna bordellidest. Madalat võlvitud lage toetasid gooti stiilis sambad. Laudade kohal rippusid kettide otsas läbisõidetud vankrirattad, millel põlesid rasva- ja vahaküünlad ning tahmavad õlilambid. Kõhetu kiilaspäine kelner, kes laudade vahel seeris, pudeleid kokku korjas ja uusi lahti korkis, toitu ette kandis, samovaridesse teed, vett ja petrooli juurde kallas, liugles selles lärmis ja hämus koomilise elegantsiga nagu vari üle punase savipõranda.
Tudengid rüüpasid vodkat ja samovariteed, suitsetasid Vene sigarette ja mängisid enamasti preferanssi, vahel ka kahtkümmend üht. Õhtud algasid iga kord väikeste panuste ja vastastikuste pühalike lubadustega neid seekord mitte tõsta, tulgu mis tuleb, lõppesid aga peaaegu alati vastutustundetult kõrgete panuste ja võitudega, millega käisid paraku kaasas sama suured kaotused. Oma osa oli siin muidugi vodkal, kui Keyserling endal ja koos sõpradega aru peast mängis. Oli ka õnnelikke partiisid, kus juba kaarte kätte võttes tunti, et seelkord kaart jookseb, lastes end kanda õndsal ootusel. Et nüüd nii jääbki ja kaotused on alatiseks seljatatud. Kummatigi oli ühe mehe õnn teise õnnetus, ja mõnikord oldi paraku just nimelt see teine. Siis sulasid mündivirnad kokku nagui märtsikuine lumi ning sõit läks kelguga allamäge, ikka järsemast nõlvast, ikka kiiremini ja kiiremini, kuni viimaks langeti põhjatusse sügavikku. Maju ja mõisaid ei saanud küll veel maha mängida, kuna esialgu olid need vaid maja- ja mõisomanike pojad, kes oma igakuiseid vekslid mängu panid. Aga ka noor aumees oli aumees, kes võis küll ühe ööga kaotada suure summa, kuid mitte iseennast. Raha oli allpool tema väärikust ja pidi sinna jääma; igatahes tuli jätta endast mulje, et raha pole midagi, mille pärast peaks tõsiselt muret tundma nagu näiteks kapriisse naise truuduse või siis ka oma au pärast, mistõttu mänguvõlad olid ühtlasi ka auvõlad.
Ja nii mõnegi siinse ärimehe jaoks oli auasi võlglastele raha laenata – mõistagi soolaste intressidega. Oht, et ennast lõhki laenatakse, oli väike, sest tudengite seljataga olid ikkagi peenemad pered, aadlikud, või vähemasti korralikud kodanlased, kellele häda korral alati võis kindel olla. Enne kui asi niikaugele jõudis, pöördus krediidiandja harilikult siiski ülikooli kohtu poole. Kui võlgnikust üliõpilane oli oma laenuikohustuste täitmisega ajahätta jäänud, ootas teda ilma pikemata eksmatrikuleerimine ehk õppetööst eemaldamine. Niisuguseid juhtumeid tuli ette peaaegu igal nädalal. Mõned kaasvõitlejad konvendimajast koguni võistlesid selles, kellel oli rohkem eksmatrikuleerimiskorraldusi ette näidata. Niipea kui võlad makstud korraldus tühistati. Ja üliõpilane võis oma stuudiumi jätkata ning Coupés uusi võlgu teha.
Kui Keyserling esimest korda eksmatrikuleeriti, võlgnes ta sadulsepp Hauptile 15 rubla, teisel korral kalevikaupmees Isaksonile 12 rubla ja 35 kopikat. See polnud just varandus, aga ka mitte tühine summa. Tema isa, keda ülikooli kohus asjast teavitas, naeratas esimesel korral mõistvalt, kuna see meenutas talle tema enda lõbusat buršielu, ja maksis võlad ära. Teisel korral maksis ta need ka ära, meenutas jälle oma noorust, naeratas aga üsna hapult ja ähvardas poega, et kui asi peaks korduma, siis kärbib ta oma igakuiseid veksleid.
Laupäeviti peeti Dorpatis muusika- ja tantsuõhtuid. Coupé taga oli kunagine hobusetall, millest oli tehtud tantsusaal. Keyserling istus sageli koos Curonia kaasvõitlejatega tantsupõranda kohal galeriil, mis oli varem olnud heinalakk. Teklid uljalt viltu pähe lükatud, lasid nad seal vodkapudelil ringi käia, suitsetasid Vene sigarette, piidlesid tantsupõrandal keerlevaid tüdrukuid igatsevate pilkudega ja üritasid üksteist vastastikku rohkem või vähem välja mõeldud või salamisi igatsetud naistelugudega üle trumbata. Teenijatüdrukud, kes all tallipoiste ja käsitöösellidega tihedalt kokku liibinult tantsisid ja end ehk hiljem võrgutada lasid, teadsid, mida nad tahtsid, ja said selle ka kätte. Verevaesed, neurootilised lossi- ja mõisapreilid polnud seevastu muud kui iseenda ihadest joobunud viirastused, kes värisesid soovist vabalt väljas ringi käia, ent kui nad mõnel harval juhul värske õhu kätte sattusidki, ei söandanud nad seal hingatagi.
Tantsukapell, kes oli vahepeal pisut hinge tõmmanud, lõi nüüd jälle hoogsa galopi lahti ja äratas Keyserlingi mõtisklustest. All keerlesid ja tuhisesid paarid mööda liivaga üle puistatud põrandat. Jalgade tumedad rütmilised mütsatused segunesid trummide põrina ja trompetite ninahäälse tramtararaaga. Tolmu, higi ja tubakasuitsu pilv tõusis keerlevast summast üles härrade studioosuste loožideni.
“Ohvrisuits kerkib põrmust sündinute sügavustest kõrgustes troonivate jumalateni!” hüüdis Keyserling sõpradele läbi üldise lärmi.
Kummalise maast eemaldunu tundega vaatas ta all möllavat summa. Loomakari trampis, määgis, möirgas pimedas uimas läbisegi ega teadnud, kust ta tuli, ega ka seda, kuhu teel oli, elas hetkele, vahest sigitas veel samal ööl omasuguseid juurde, kes millalgi samasugust lühikest joobumustundi pidid kogema ja omakorda samasuguseid järglasi ilmale tooma. Vitaalsusest ja ihast vabisev nimetute pundar, kaasa kistud arusaamatult mõttetutest tungidest. Kui elurõõm, himu ja noorus ühte lunastuse öösse, tundi, paari hetke kokku suruti, siis oli armastus elementaarne. See oli elusolendile loomuomane. Seal ei olnud enam mahti fraasideks ja ilusateks sõnadeks, ei olnud vajadust romantika järele. Ei jäänud aega ka järelemõtlemiseks. Keyserling imetles seda. Ja sellepärast kadestas ta lihtsaid inimesi.
Kaks tema sõpra olid vahepeal lähenenud iginaiselikkusele ja keerlesid, rind rinna ja kõht kõhu vastas, üle hööveldamata parketi. Temal endal oli jätkunud söakust üksnes paariks pikaks pilguks alumisse regiooni, paariks pilguks, millele üks prink blondiin viimaks laia, kutsuva naeratusega vastas.
Ta turgutas end ruttu veel ühe vodkasõõmuga, läks siis, juba kergelt tuikudes, alla ja tegi sümboolse kummarduse, noogutas lihtsalt pead. “Kas tohib paluda?” ning sirutas tüdruku poole oma käsivarre.
Too itsitas, kuna muidu oli ta ju harjunud kuulma üksnes rämedavõitu „No tule, tantsime”. Ta haakis end Keyserlingile käevangu ja läks koos temaga tantsupõrandale.
Keyserling haaras ta pihast ja vasakust käest ning siis keerutasid nad polkarütmis ringi. Ta tundis tüdruku reisi enda omade vastas, piilus tema dekolteesse, surus teda tugevamini enda vastu… kuni trompetid ühtäkki kriiskava, käriseva akordiga mängimise lõpetasid ning viiulid, akordion, kontrabass ja trumm korraga vaikisid. Saabus kehaliselt tajutav vaikus.
Pedelli saatel astus orkestri ette politseileitnant. Sõbralikult, aga kindlalt, kahetsusega hääles ja näos, kuulutas ta, et kapell võib keelutunni alguseni mängida veel kolm lugu. Pedell, kes ülikooli korravalvurina pidi silma peal hoidma alkoholiga liialdanud, distsiplineerimatutel tudengitel, noogutas seepeale sõnatult ja karmil ilmel. Nii oli juba kord seaduses kirjas. Keegi ei protesteerinud ega nurisenud. Kapell alustas lõpuspurti, aga hoog oli vaibunud.
Üks Keyserlingi sõpradest viipas talle, kutsudes teda väljapääsu poole.
Ta jättis blondiiniga hüvasti, sooritades jällegi viisipärase kummarduse. „Ehk on mul mõni teine kord au?”
Tüdruk tegi naljatlevalt kniksu, justkui oleks tal kaaslaseks prints.
Neli korbivenda ootasid juba ukse juures.
„Läki!” hüüdis Keyserlingi nõbu Otto von Löwenstern. „Karlovasse!”
Ja nõnda ilmusid viis Curonia teklite ja värvilintidega ehitud kahtlaselt kõikuvat kuju bordelli, mida pidas täiesti legaalselt ja korrakohaselt üks keskealine maadam kunstnikunimega de Forestier. Kui selgus, et peale madame de Forestier`enda on asutuses ainult kaks naisterahvast, tekkis tüli, kes millise daami juures eesõiguse peaks saama. Et järjekorda kindlaks määrata, otsustati mängida väike partii kahtekümmend üht.
Enne veel, kui kaardid segatud ja jagatud said, võtsid sündmused aga ootamatu pöörde, kui areenile ilmus veel kaks külalist – viljakaupmehed Riiast, kes tahtsid endale pärast õnnestunud äripäeva väikest õdusat tunnikest lubada. Üks tudengitest käratas neile, et nad otsekohe platsi puhtaks teeksid; teine viskas neid oma pooleldi täis vodkaklaasiga. Keyserling ähvardas peksa anda igaühele, kes peaks julgema tüdrukutele läheneda.
Kaupmehed lasksid jalga, tulid aga pool tundi hiljem koos pedelliga tagasi, kes nõudis „seaduse nimel”, et tudengid bordellist lahkuksid, millele kõlas vastuseks ainult mörisev pilklik naer. Keegi tüdrukutest tõmbas ühel kaupmehel mütsi peast, Löwenstern äigas tolle kaaslasele vastu kõrvu, Keyserling virutas talle jalaga vastu sääreluud. Mingi pudel lendas läbi ruumi. Purunes peegel, siis lamp. Möll vaibus alles siis, kui resoluutne madame de Forestier kukkus roostes ohvitserimõõga nüri teraga igasse kaarde kõigi poolte suunas, hoolimata seisusest ja soost, hoope jagama.
Kui Keyserling järgmisel päeval valutava pea ja vastiku maitsega suus ärkas, ei suutnud ta enam meenutada, kuidas oli ta bordellist konvendimajja jõudnud. Neliteist päeva hiljem sai ta koos oma joomakaaslastega käsu ilmuda ülikooli kohtusse, kuhu pedell oli nende kohta kaebuse esitanud. Kolme kaebealust karistati ülikooli ametimehe solvamise, ründamise ja vastupanu osutamise eest õppetööst eemaldamisega kolmeks kuuks ning nad said korralduse Dorpatist lahkuda. Keyserlingil ja Löwensternil vedas, sest naisterahvastest tunnistajate ütlused oma püsikundede kohta olid olnud leebemad. Nagu toimikus kirjas, mõisteti mõlemale seaduse nimel pedelli poolt tehtud korraldusele mitte-allumise eest karistuseks kaheksa päeva kartserit.
Kartseri üle võis küll vihastada, aga õieti oli see köömes. Keyserling lühendas oma karistusaega kahele päevale, pistes valvuritele pihku paar kopikat. Piinlikkust valmistas sealjuures asjaolu, et kohus andis käsu saata otsus ka Keyserlingi isale. See oli kahekordselt ebameeldiv, kuna tal olid kaelas ka juba uued mänguvõlad. Seekord oli ta miinuses kaupmees Schlossbergi juures ning maksetähtaeg nihkus järjest lähemale. Tal ei jäänud seega üle muud kui veel kord patuse näoga isa ette astuda, kõigest hingest kahetseda ja võlgade katteks raha paluda. 9 rubla ja 55 kopikat.
Nädal hiljem sai ta telefoni teel teate, et isa on raskesti haige. Keyserling asus järgmise rongiga koduteele.
21
Viimastel päevadel oli sadanud palju lund ja kui rong Dorpatist Hasenpothi jõudis, tuli seda veelgi juurde. Vormitutest, madalal rippuvatest pilvedest pudenesid helbed udusulgedena läbi tuulevaikse õhu. Kutsar Mahling võttis ta jaamas vastu ja taris ta kohvri saanile. Keyserling vupsas karusnahkse teki alla ja kui hobune läbi videviku lume kahvatus valguses kodu poole traavis, tundis ta end lumistest kaskedest valge võlvi all turvaliselt nagu lapsena oma voodis. Sinna juurde laulsid aisakellad oma laulu. See oli küll jällegi üks patukahetsusretk, aga ometi ka kojutulek. Vana oli senini ikka ühe silma kinni pigistanud. Seekord tuleb tal seda küll mõlemaga teha.
„Hea, et krahvinoorhärra ikka tuli,” sõnas kutsar.
„Sa võid mulle rahulikult ikka Edchen öelda, Mahling.”
„Härrad vennad tulevad kuuldavasti ka, homme või ülehomme. Ja täna tuli arst lossi.”
„Kas lood on nii halvad?”
Kutsar näis viivu mõtlevat, pööras end siis ümber ja noogutas nii ägedalt, et lumepuru ta karvamütsilt minema lendas.
Keyserling lõdises karvateki all. Kuljused kõlasid korraga võõralt, tontlikult, otsekui surmakellad. Nende helinast kohkununa laksatas mingi suur lind ühe tuulest kooldunud puu kuivanud võras tiibadega.
„Halb märk,” ütles Mahling tuhmilt.
Lossi sissesõiduteel tõusis jäine kirdetuul ja käristas pilveteki katki, tahtes justkui ruumi teha päikeseloojangule, mis veripunase ja kuldsena akendelt vastu peegeldus. Lumistes puulatvadel ja katustel käratsesid varesed.
Vana isa ei lubanud endale poega haigevoodil lebades vastu võtta. „Kannatust,” pomises ta. „ma ei ole veel külm.”
Arsti keeldu igoreerides laskis ta teenril end ratastoolis söögisaali lükata. Känguvajunud kogu kõikus toolil siia-sinna, nii et punane tekk kippus tal põlvedelt maha libisema. Kriitvalge nägu mõjus oma valges korrapäras väsinu ja ilmetuna. Üksnes kergelt pungis silmad olid veel imeliselt sinised ja vaatasid pojale klaarilt otsa.
Lauda kogunenud seltskonnast sai kiiresti ülevaate. Vennad polnud talviste teeolude tõttu veel kohale jõudnud ja abielus õed olid alles teel. Vestlus ei tahtnud sujuda, kuna krahvi raputasid üha uued ja uued köhahood, ometi keeldus ta jonnakalt laskmast end voodisse sõidutada. Rasketest tingimustest hoolimata Riiast kohale sõitnud arsti tungivatest manitsustest ei teinud ta väljagi.
„Vaadake, härra Bützow,” kähistas ta köhahoogude vahel, „kui mõelda, kes kõik surevad, siis võib minusugune mahakantud elunautija surma vastu austuse kaotada.”
„Mingi privileeg surm muidugi ei ole,” ütles seepeale doktor von Bützow jäigalt ja pisut ärritunult.
„Ah, doktor, teie olete ju demokraat,” lausus vana krahv ja naeris hädist naeru, mis sarnanes rögisemisele.
„Nojah,” ütles arst, „kuni te veel naerda jaksate, ei julge vikatimees ehk teie ligi tulla.”
„Mulle on alati meeldinud naerda,” kostis krahv, „aga meelsamini ma ikka kuulan, kui teised naeravad. Siis saan oma lõbu kätte, aga ei pea ise vaeva …”
Lause jäi lõpetamata, sest näis, et tal ei jätkunud õhku. Siis raputas teda nii äge köhahoog, et ta ei suutnud isegi protestida, kui ta haigetuppa tagasi veeretati ja voodisse pandi.
Pärast lühikest kohmetut vaikust kuulutas krahvinna lõunasöögi lõppenuks, enne kui jõuti dessert lauale tuua. Doktor Bützow, kes oli majutatud võõrastetuppa, lubas iga hetk kättesaadav olla, kui krahvi seisukord peaks halvenema. Henriette, Elise ja krahvinna valvasid öösel kordamööda haigevoodi juures.
Reisist väsinuna, aga rahutu ja närvilisena läks Eduard kööki ja palus köögitüdrukult kausikese magustoiduks ette nähtud apelsiniparfeed. Siis tõi ta veinikeldrist pudeli portveini, puhus etiketilt tolmu maha – Cima-Corgo Pinháo, Very Old Tawny, 1849, kuus aastat vanem kui tema tühine isik – ja seadis end raamatukogus sisse. Veini rubiipunasel värvil oli vahel võime lasta segastel ja keerukatel asjadel paista äkki lihtsate ja selgetena ja raske magus suutäis leevendas mõnigi kord nukrat meeleolu. Verandaukse juurest, millele langes keereldes lumehelbeid, tungis sisse tõmbetuul ja kallutas küünlaleeke, nii et näis, nagu kõverduksid need valu käes. Kas vanahärra, kes surivoodil lamas – Bützow`diagnoosi kohaselt oli tal kopsuvähk -, kas ta vana isa ei saanud veel teada ülikooli kohtu kirjast? Ja kuidas sai Keyserling surijat paluda, et too veel üks kord, ausõna, suur- suur ausõna, veel viimast korda tema võlakoorma enda kanda võtaks?
Esikus lõi kappkell tunde. Üks kord, teine kord. Ema tuli raamatukogusse, magamata, näost hall, aga otsustav.
„Ta tahab sinuga rääkida,” ütles ema.
„Praegu? Sellisel ajal?”
„Tema jaoks pole kellaaeg enam oluline.”
Henriette istus haigevoodi kõrval. Avatud päevik oma põlvedel, oli ta valmis oma isa viimseid sõnu aupaklikult vapustatud maailma jaoks kirja panema.
„Ta tahab ainult sinuga rääkida,” ütles ta, kui Eduard sisse astus, ja lahkus ise toast.
„Edchen? Kas see oled sina?”
„Jah, papa. Mina …”
„Istu. Õhtu jõuab kätte, majades, põldudel. Igal pool läheb pimedaks. Kõik laguneb, miski ei jää püsima. Aatomid selles neetud korjuses … ei taha enam koos püsida. See kamp ei saa enam kuidagi omavahel läbi. Jaa, oh jummel … tuleb ka parimate sõprade vahel ette. Ja kui naised on mängus, no küll sa ise tead … Kohtu kiri? Sinu väike lööming pordumajas? Mind ajas see naerma. Aga ära seda emale ütle. Olin ise ka paras metsaline, tollal … ”
Ebamaiselt kõmisev köha, juba peaaegu nagu hauast, pääses pehkinud rinnakorvist välja. Huultele ilmus helepunane vaht. Keyserling pühkis selle öölaual seisvast pesukausist võetud rätikuga ära.
„Minu partii on kaotatud,” pomises vanahärra eemaloleva, mõru naeratusega. „Must on trump. Suur tundmatu, must kuningas … käis poti välja. Ja võtab tihi. …Ükskord tuleb tahes-tahtmata leppida. Ja oma võlad …”
Ta lõi põlastavalt käega, nagu poleks võlad kõneväärt. Hingamine oli pinnapealne ja katkendlik, õhk käis nagu läbi ummistunud toru. Keyserling võttis ta käe ja surus seda õrnalt.
„Üldiselt polnud see ju sugugi paha, ehkki pisut lühike. Sai ikkagi elatud. Ja ilus oli mõnikord ka. … Aga et see mees kõige täiega kohe uppi peab minema, kuna paar kopsutiiba enam hästi ei … toimeta? See ei mahu mulle kuidagi pähe. … Võib-olla tehakse lihtsalt uus segamine? Kui nisu aidas … tead ju, kui nisu läppama läheb, siis lastakse ta läbi kühveldada. Siis on see jälle – jälle kaubanduslik. Kes teab, lõpuks kühveldatakse ehk meidki seal teisel pool lihtsalt korraks läbi, pro forma .. ja lähemegi jälle värskena turule?”
Ta sulges kurnatult silmad, hingas rahulikumalt. Keyserling pühkis ta laubalt higi.
„Ja veel midagi, Edchen,” sosistas ta. „Mine Curonia aastalõpuballile ja tervita minu poolt vilistlasi. Ja daame … noh, küll sa tead …”
Siis näis ta olevat uinunud. Keyserling hiilis kikivarvul toast välja.
„Kas ta … ma mõtlen, kuidas tal on?” küsis Henriette, kes oli ukse taga oodanud.
„Ta magab.”
„Mis ta ütles?”
„Et peaksin daamidega ettevaatlik olema.”
Henriette vaatas talle hämmingus, ka pisut pettunult otsa. „Ah, mine nüüd, Edchen, sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?”
Krahv suri järgmise päeva lõuna paiku.
Nädala autor 