Birutė Jonuškaitė

20. mai 2022 at 3:43 p.l. (Birute Jonuškaite) (, )

Birutė Jonuškaitė on Poolas leedulaste etnilises piirkonnas sündinud leedu kirjanik, esseist ja publitsist. Lõpetanud ajakirjanduse eriala Vilniuse ülikoolis, jäi ta päriseks Vilniusesse elama ning on öelnud, et ei taha Vilniust vahetada ühegi linna vastu kogu maailmas, ehkki tal on olnud võimalusi paljudes paikades olla ja pikemat aega koguni välismaal elada. Kuna ta on lapsepõlvest saadik olnud kakskeelne, kahe kultuuri (leedu ja poola) inimene, on ta kogu elu kirjutamise kõrval tõlkinud ka poola kirjandust leedu keelde. Jonuškaitė on kogunud materjali Czesław Miłoszi kohta juba 1980. aastast alates, oli üks esimesi, kes kõndis Miłoszi lapsepõlve radadel ning kirjutas veel enne Leedu iseseisvuse taastamist temast artikleid, tõlkis leedu keelde romaani „Issa org“ katkendi ja avaldas selle kultuuriajakirjas. Kokku on ta tõlkinud umbkaudu 35 poola kirjanduse proosa- ja luuleraamatut.

Foto: Butautas Barauskas

Ent Birutė peamine tööpõld on ilukirjanduslik proosa. Ta on avaldanud kuus romaani, mitu jutuvalimikku, kolm esseekogu ja kaks luuleköidet. Tema loomingut on korduvalt auhinnatud Leedu kirjanduspreemiatega ja kahel korral on ta pälvinud Leedu Kultuuriministeeriumi preemia kultuuriteemalise publitsistika eest. Poola Vabariigi presidendi otsusel auhinnati teda Kuldristiga eriliste teenete eest Poola-Leedu kultuurisidemete arendamisel (2016). Samal aastal sai Jonuškaitė Leedu Vabariigi valitsuse kultuuri- ja kunstipreemia. Tema loomingut on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Esimene eesti keelde tõlgitud Birutė raamat (tõlkija Tiiu Sandrak) – romaan „Maranta“ valiti Leedu Aasta Raamatu konkursil viie 2015. aasta parima täiskasvanutele mõeldud raamatu hulka. Autor pälvis nimetatud romaani ja selle teise osa „Maestro” eest Balti Assamblee kirjanduspreemia 2020. aastal. Poolakeelne „Maranta” väljaanne (tõlkija Agnieszka Rembiałkowska) leidis Poolas palju soodsat vastukaja ning valiti eelmisel aastal Gdynia kirjanduspreemia lõppvoorus viie nomineeritud raamatu sekka.

Jonuškaitė on leedu kirjanduses ainuke proosakirjanik, kelle loomingus kajastuvad muude universaalsete teemade kõrval eredalt Poola leedulaste piiriäärse elu probleemid – väikese kodumaa temaatika. Kriitikute arvates saab „Marantat” lugeda kui ühe suguvõsa lugu, mida Sejny kandi koloriidi, traditsioonide ning mentaliteedi taustal esitatakse kolme naise – vanaema, ema ja lapselapse – erineva elu maailma, usu ning väärtushinnangute kaudu. Samuti võib romaani lahti harutada kui põnevalt põimitud värvikat detektiivilugu, mis lõpeb ootamatult, sest jääb ju segaseks, kas oli laip või ei olnud. Niisamuti on romaan kui omapärane varjatud teoloogiline traktaat (ärgem unustagem, et toataime Maranta leuconeurat kutsutakse mõne rahva, näiteks taanlaste seas Jumala Kümne Käsu taimeks). Seda saab lugeda kui filosoofilis-psühholoogilist teost, kus kõneldakse meie eluvalikutest olukorras, kus me ei tea, kes me oleme, ega suuda hoomata mõnda tõde enda ja maailma kohta. Autor väidab, et paljusid meist saadab sündimisest saadik nii- või naasugune vari, mis jälgib meid, kui võtame vastu olulisi otsuseid, teeme karjääri, emigreerume või tuleme tagasi, kogeme edu ja valmistame oma lähedastele pettumust.

Alates 2018. aastast on Birutė Jonuškaitė Leedu Kirjanike Liidu esinaine.

Katkend:

Maranta, Eesti Raamat 2021, leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak. Lk 131 – 139

1998.aasta kevad. Sinu esimene kevad Pariisis! Tõmbad kopsud õhku täis ja peaaegu kerkid Sacré-Cœuri basiilika trepi kohale. Valevust kiirgav linn su jalge ees! Kas sa kujutad teda sellisena ette? Tõesti ei arvanud, et tunned sedasama, kogu hinge ja keha hõivavat kergust nagu isa nurmedel kõige kõrgema künka otsas – taltsutamatut soovi käed laiali sirutada ja üle järve kauge silmapiiri poole hõljuda. Ainult siin ei lõpe nurmed sakilise metsaviiruga – valgete linnamajade kontuurid lahustuvad mahedalt taevasinas.
Seisad, pildistad. Pilguga. Imad endasse nagu käsn. Igal sammul ahmid õnnest õhku. Pariis lööb jalust. Isegi ka otseses tähenduses. Kõht kleepub iga päevaga üha enam selgroo külge, ent ikkagi mõtled omaette, et pole aega sõbranna poole lõunat või külluslikku õhtueinet sööma minna.
Tee peal saad endale lubada vähemalt kohvilonksu või mõne piruka. „Vaata, et ka sulle ei peaks hauakivile kirjutama „Suri Pariisis hulkumisest”,” ütleb sõbratar naerdes, jälgides, kuidas sa õhtuti jaksad väsimusest vaid mõne lusikatäie suppi neelata. Sageli sa uinud siinsamas, vajudes longuspäi lauale taldriku kõrvale.
Peaaegu nädal aega jõlgud nagu täitmatu hiir Louvreis. Ja ikka pole veel küllalt. Ja läheksid uuesti, kuigi ka soodushinnaga piletid pole odavamate killast. Kui palju päevi veedad sa Pére-Lachaisei kalmistul! Võiksid juba peaaegu ise giidiks hakata: „Härrad ja prouad, kas soovite näha kunstnik Amedeo Modigliani hauda Või ajakirjanik Victor Noiri oma? Või ehk Oskar Wildei oma? Lähme. Gdzie ležy Frederic Chopin? Tak, mogę zaprowadzić, proszę za mną.”(Kus puhkab Frédéric Chopin? Jah, võin juhatada, palun minu järel. (poola k.))
Aeg Pariisis hakkab halastamatult otsa saama. Peagi tuleb kohver pakkida ja suurlinn vahetada sünnimaa mäe vastu: sealt võid Eiffeli torni näha vaid siis, kui pigistad silmad tugevasti kinni. Kuid seni turritab ta veel lõbusalt harkisjalu silmapiiril. Tõtt-öelda ei huvita sind mitte torn. Juba ei tea mitmendat korda lähed Montmartreile üksteise kõrval töötavaid kunstnikke jälgima. Muigan omaette – Nicolas Malebranchei järgi „väljub minu hing silmade kaudu, et jalutada asjade vahel”: kogu ristkülikukujulise skvääri, kuhu on ajutise sini-valgetriibulise presentkatuse all sisse seatud välikohvik, on „okupeerinud” joonistavad mehed (ringi käies leiad vaid kaks naiskunstnikku) ja peaaegu kõik nad töötavad klapptoolidele rivistunult hiigelsuurte vihma ja päikese eest kaitsvate siniste, roheliste, valgete varjude all, otsekui oleksid need veel üks ajutine kirjute seenekübarate kohvikuaed, ainult et tunduvalt kõrgem kui päriskohvik, ja see eraldab einestavate inimeste territooriumi ringiratast liikuvast inimvoolust.
Paistab, et kõigil on tööd: üks, lopsakate poola aadlimehe vuntside, paksuklaasiliste prillide ja nokkmütsiga, joonistab vankris lamavat sõstrasilmset lapsukest, kelle vanemad on nagu medali kaks külge – valge ja musta näoga – kummargil tite kohal, jälgivat protsessi, ehkki lapsele see eriti ei meeldi, sest ta sipleb paljaste jalakestega ja kortsutab kulmu otsekui mõistes, et poseerimine on allaandlik luba olla paljaks varastatud ning pealegi – igav.
Joonistaja lükkab mütsi kuklasse, kratsib karvast lõuga, kerib punakad särgikäised üles, ja paberile ilmuvad pontsaka lapse pruunid silmad, ümar nägu ja naljakas lõualott. Jälgid tema töö tehnikat – kas ta joonistab nüüd štrihhidega või hõõrub sõrmedega?
„Šlahtitši” kõrval on end kõrgele toolile sättinud hiinlane: väike, kiitsakas, kortsuline nagu kuivanud puuoks, džiinides, rusikasuuruse tagumiku ümber tõmmatud lai pruun rihm, ise peitunud punasesse dressipluusi, kust kumab vastu lahke naeratus – pole ei kaela ega nägu, üksnes see naeratud ja koomiliselt veidi laiali ja seda naeratust mõlemalt poolt koos hoidvad kõrvad otsekui Potsatajal, aga silmade asemel on maailma kõige õnnelikumat inimest peegeldavad pilud: mees maalib noort neidu, mehe käsi on väike ja peenike, nii et tundub, nagu ei joonistaks mitte tema, vaid pliiats ise veab kätt paberilehte mööda, tõmmates julgeid, täpseid jooni, visates varje, siin vajutades, seal vaevu õrnalt puudutades ja naudinguga rõhutades tütarlapse näoovaali, sirgeid kulmukaari, ninasõõrmeid.
„Jooned on distsiplineeritud, pretsioossed, kuid samal ajal liikuvad, loomingulised, rahutud. Kõik on isiklik, avameelne, intiimne,” rulluvad minevikust lahti kellegi õppejõu öeldud ja siin elavaks muutunud sõnad.
Sulle meeldib jälgida neid sünnitusi: näed, kuidas kunstnikud tuhnivad molberti külge kinnitatud sahtlites, otsivad vastava teravuse või pehmusega pliiatseid, ja ka sahtlid on ühtedel päris väikesed ja teistel ulatuvad väljatõmmatuna molberti mõlemale küljele; neis vedelevad pliiatsite, kustukate ja muude vahendite kõrval ka väike peegel, eskiisilehed, räpased kaltsud, veepudelid.
Jälgid, kuidas meister hoiab kriiti käes, millisest punktist alustab kunstnik portree tegemist, kuidas selle lõpetab, märkad käelaba iga liigutust, märkad, millal pigistab missugune sõrm tugevamalt söetükki või pliiatsit, analüüsid mitte ainult joonistustehnikat, vaid ka loojate enda näo väljenduslikkust, huulte närimist, tahtmatuid juuste sasimisi, ohkeid, fraase või isegi pingelist vaikust, milles on kuulda vaid pliiatsi sahinat paberil.
„On ju nad, koloriitsed härrased skulptorid ja maalijad värviplekilistes hõlstides, tavaliselt üsna rumalad, lobisejad, spontaansuse meistrid, armsad poisid, kuid mitte ometi geeniused; nad produtseerivad peaaegu samamoodi, nagu ämblik koob oma võrku, sõltuvalt käe ehitusest, silmaterade asendist, sellest, mida tänapäeval nimetatakse ilusaks, ja sõltuvalt alkoholi äratatud kujutlustest,” lugesid üsna hiljaaegu kellegi kuulsa luuletaja esseistikaraamatust. Võib-olla ongi tal õigus, aga võib-olla kirjutas ta lihtsalt inimlikust kadedusest, ehkki teise gildi kolleegile, sest kadetsemishaigust põevad peaaegu kõik loomeinimesed. Aga võib-olla see ongi … käimalükkav tõukejõud?
Nüüd on nad kõik sinu silme alla rivistunud, siin, kõigi loojate Mekas. Kõnnid juba vaat et kolmandat korda sama ringi mööda, näed, et just äsja portree lõpetanud auväärses eas, muljetavaldavate lõua alla ulatuvate vuntside ja kahlus tokerjate bakenbardide omanik, kel kottis silmaalused ja vesised silmad. Toetub hooletult toolile, kohendab ennast, käed kõrvalseisvate toolide korjudel, laialt harkis jalad, millele vajunud ruudulise särgiga kaetud pirakas kõht, tema džiinidega vägagi sobiv müts, ja sa mõtled, et see onuke sarnaneb täissöönud laisa kassiga, kes saab päevast päeva tolgendada siin, teiste samasuguste seltsis, sest võib-olla ei oleks ta võimeline midagi muud tegemagi, sest ta on nende tänavate ämblikuvõrgu koostisosa, nagu ka plakat Tournée du Chat Noir, Restaurant Le Consulat, Cabaret de la Bohème või kabaree Au Lapin Agile.
Kas ta kaob unustusehõlma ühes oma kaasaegsetega ning keegi ei otsi märke tema olemasolust? Pole sinu otsustada, sest sina ei tunne neid, kuid loodad, et paljude aastate pärast astub mõni pintslitest ja värvilõhnast joovastunud tudeng samu tänavaid mööda ning otsib siin ja praegu töötavate inimeste jalajälgi samamoodi, nagu sina otsid praegu, millises kabareenurgas prassisid Picasso, Modigliani või Apollinaire.
Sobrad mälus, loed teatmeteoseid, lappad infokeskusest saadud linnaplaani ja rõõmustad, et võid jälgida pariislaste paraadi, sest sind huvitavad just nemad, mitte aga fotokate kaelarihmadesse rakendatud turistide mass.
Jälgid erksat vormikat prouat, kel ebatavaline hõljuv „kroon” kõrgele ülespoole sirutuva „sarvega” – peaaegu et tagurpidi näkisaba – mustadel lühikestel juustel ja kes komistab trepimademel, kui astub sisse Galerie dArt Céramiquei, ning püüad meelde jätta tema meeldiva naeru – purpurpunaselt põlevate huultega pärani suu, kelmikad liigutused, mis sobivad suurepäraselt tema volüümikale, kuid vilkale tagumikule.
Tahad ajukurdudesse salvestada inimeste muretu meeleolu, millest on kodumaal nii puudu, inimeste lõõgastunud pilgud, näomiimika, käeviiped, meeldivad vabandamised ja kirglikud vaimustumised igast pisiasjast – kogu ebatavaliste nägude galerii, aga eriti kunstnike oma, sest igaüks neist kunstnikest on oivaline Montmartrei visiitkaart, kes on endasse imanud kogu siinse künka koloriidi – saabunud turistide kirjust massist iseäranis erineva – ühes endisaegse ja praeguse elu värvidega, ühes eriliste sündmuste ja argipäevaga. Vaat too jaapanlane on otsekui välja astunud Nagisa Oshima filmist „Tunnete impeerium”: seljas rippuv džemper hall nagu mingi kott, samasugused hallid püksid, kõige tavalisemad valge tallaga spordijalatsid ja tüüpiline keskealise mehe pundunud nägu pikkade, juba halliks tõmbuvate ja allapoole laienevate vuntsidega ning kummiga üles pealaele naljakaks tutiks tõmmatud õhukeste sassis juustega, millest osa on välja tulnud ja tolknevad turja peal; ning tugevad kulmud tõusevad kord lendu nagu linnud, kord laskuvad alla, kui kunstnik piidleb temale poseerivat umbes viieaastast last. Kui arvad, et aeg on juba maha jätta see elavate eksponaatide galerii ja minna tagasi sõbratari juurde tema Ladina kvartalis üüritud korterisse, märkad korraga veel üht meistrit, kes on ilmselt alles äsja sättinud tooli molberti teistest pisut eemale, mitte kohviku piirdeaia kõrvale, vaid maja juurde, kahe rohelise ukse vahele, millel on poolenisti sinised, poolenisti valged kattevarjuga fonolukud. Kui varem siit möödusin, ei olnud meest veel. Nüüd ta istub, jalg üle teise jala, käed põlvedel risti, rahulikus puhkaja poosis, möödujate suhtes ükskõikne, otsekui teda ei huvitaks eriti, kas keegi peatub ja himustab poseerida, küsib, kui palju maksab portree, kas mõni klient üldse leidub; istub ilma ennast pakkumata, teistsugune kõige teiste – teenistusvalmite, pidevalt naeratavate, kõnetavate keskel, eemalt kaugelt helendades mitte valgete, vaid otsekui mingit veidrat tooni vandlikarva, õlgadeni langevate juustega. Esmapilgul meenutasid need sulle Tadulise lemmiku, õunikhobu Hõbedase lakka; temasse olid sinagi armunud harvaesineva graatsia ja pöörase loomuse pärast. Istub, vaadates üle kogu värvikirju platsi, lõug otsustavalt ees; niisugust nägu pole võimalik mitte märgata, sest see kooskõla – suured, liigutavad, pisut pungis pruunid silmad, kohevad kulmud, rangekujulisi põsesarnu raamistav lakk ja sellest veelgi heledamad vuntsid ning tihe habe, mis peaaegu lahustub heledal lõuendsärgil, - kerkis sinu silme ette otsekui värvilise keskkonnaga sobimatu kaader saja aasta eest tehtud fotolt ning ... tarretas su paigale. Vist samamoodi tarretuvad hüpnotiseeritud maod: seisid lummatult, mitte sammugi ei edasi ega tagasi, kuni lõppude lõpuks „maandus” ta oma nägemisvälja tagasi ja märkas sind, kes sa tammusid mõne sammu kaugusel, möödujad tõukasid sind ja tõttasid edasi, kuid sina ei liigutanud end. Huulenurgad värahtasid vaevu-vaevu, juba arvasid, et ta lausub madala Serge Gainsbourgi häälega „Ne dis rien” („Ära ütle midagi”, prantsuse laulja, laulukirjutaja, näitleja S. Gainsbourgi (1928-1991) laul. Toim.), ent tema tõstis ainult ühe põlve teiselt maha, ajas jalad harki, hõõrus peopesadega mööda sääri, nii nagu teevad mõnda tööd tegema valmistuvad inimesed. Siis panid sa tähele, et tal on linased püksid jalas ja üleskeeratud särgi varrukasuust ulatuvad välja tumeda tiheda karvaga kaetud käsivarred, karvad katavad ka sõrmi, mis juba sirutuvad toolikorju haarama, et ta saaks seda molbertile lähemale tõmmata, mugavalt sättida ja alustada seda, mis on vältimatu. Vaid nii palju sa teadsidki: vältimatu. Sellepärast tegid sammu mitte kõrvale, mitte mööda, mitte tagasi, vaid lähemale, peatusid molberti ees, suutmata pöörata pilku mehe silmadest, mida olen, nagu tundus, juba näinud: kulmud nagu mustad lendavad rongad, range lõuajoon, ainult ... nina ei ole sama pikk ja kühmuline, just, ta on ju peaaegu elav Antonia Pollaiuolo! (Pollaiuolo, Antonio Benci, nim (u 1431-1498), itaalia maalikunstnik, skulptor ja kullassepp. Tegutses koos vend Pieroga Firenzes. Toim.) Mees kinnitas valge paberilehe molbertile, tõmbas lahti sahtli ja võtnud sealt pliiatsi, hakkas sehkendama – sahh, sahh, esimesed jooned, sulle tundub, et ta koorib oma külgetõmbejõuga kihthaaval sinu nägu ja sätib nagu laps mosaiigina kokku: tükk tüki haaval, kiiresti ja täpselt, peljates, et sa toibud, et sa hakkad valu pärast karjuma, et sa rebid end tema magnetväljast eemale. Haarab kiirustades teise pliiatsi, kolmanda, varjutab, skaneerib sinu silmaavad ja ninasõõrmed, sa tunned, kuidas ta kopeerib kõrvajoone, kõrva taga krussi tõmbuvad juuksekahlud, jõuab palmikuni, mis libiseb kui madu üle vasaku õla, üle rinna, talje, kuni lõpuks jääb pidama suisa rebadel. Tõuseb segadus, tunned, kuidas see must sügavik värahtab, virvendab, tekitades juba mõlemapoolse imestuse, tõuseb juuksepalmiku otsast üles tagasi, ronib üle rinnakumeruse, piiludes läbi pluusi pitsimustri sinu päevitunud nahka, ronib kaelani, raske, aina põletavamaks muutuv pilk libiseb palmikult ja kaelalt parema õlani, mida varjab vaid rinnahoidja kitsas õlapael, sest pluusikaelus on tunduvalt alla vajunud, kuid sa ei suuda kätt tõsta ja riiet kohendada, sest sa ei suuda kohe üldse mitte midagi, ainult seista tema pilgu lummuses. Seisaksid liigutamata isegi siis, kui ta rebiks sinult pluusi, selle järel rinnahoidja ja isegi poolpaljaks jäädes ei asetaks sa oma käsi nii nagu Jeune fille – noor tütarlaps parun Guérini maalil, kes tahaks katta oma alastust, sa ei hooli põrmugi pilgu tagasihoidlikust langetamisest, sest tunned, et sa ei poseeri mitte Tomis Couture`i moefirma jaoks. (Guérin, Pierre-Narcisse, parun (1774-1833), prantsuse maalikunstnik, ajalooliste ja mütoloogiliste maalide ning portreede autor, esindas klassitsismi. Kõnealusel maalil „Noore tütarlapse rinnapilt”püüab neiu oma alastust küll nii kinni katta, et võimalikult palju näha oleks. (Toim.)). Seda inimest ei huvita sinu hinge ilu, tema tungib sügavamale, kõige tumedamatesse hingesoppidesse, kus varjavad end kõige nilbemad tunded, plahvatusohtlikud mõtted, mustimad ihad ja mõistust varjutavad fantaasiad.
Väl – ti – ma – tu: teie vahel kõigub ainus sõna nagu mingi jõuluvanik, tuimendades ümberkaudset häälekõma, teispool skvääri Charles Aznavouri laulu kõõrutava bardi ja laste kilked.

Püsiviide Lisa kommentaar

Alvidas Šlepikas

21. mai 2015 at 10:11 e.l. (Nädala autor 2015) (, , , )

Foto: Sigita Matulevičienė

Foto: Sigita Matulevičienė

Alvydas Šlepikas (1966) on Leedus laialt tuntud avaliku elu tegelane – kirjanik, režissöör, näitleja, stsenarist ja kultuuriajakirjanik. Ta lõpetas 1992. a Leedu muusikaakadeemia draamanäitleja ja režissööri erialal ning on mõlemas ametis ka töötanud. Alates 1995. a on Šlepikas olnud ametis Leedu Kirjanike Liidu nädalahe „Literatūra ir menas“ juures, algul peatoimetajana, seejärel kirjandustoimetajana. Ta on ka on ühe populaarsema Leedu algupärase telesarja „Kutsumata armastus“ stsenarist, režissöör ja näitleja. Seriaali eest on teda pärjatud parima stsenaristi tiitliga.

Oma kirjanikudebüüdi tegi Šlepikas 1994. aastal. Ta on avaldanud luulekogud „Rahu sinu verele” („Taika tavo kraujui“, 1997) ja „Vaikuse lähenev…” („Tylos artėjantis“, 2003) ning novellikogu „Vihmajumal” („Lietaus dievas“, 2004). Ta on Leedu Kirjanike Liidu ja PEN keskuse liige.

Suurima tunnustuse tõi Šlepikasele romaan „Minu nimi on Marytė“ („Mano vardas – Marytė“, 2012), mis ilmub mai alguspäevil Tiina Katteli tõlkes kirjastuses Toledo ka eesti keeles. Raamat valiti lugejate poolt Leedu Aasta raamatuks, sellele omistati ka Leedu Kirjanike Liidu preemia. „Minu nimi on Marytė“ on raamat endise Ida-Preisimaa lastest, kes lindpriidena otsisid sõjajärgseil aastail pääsemist Leedust. Leedus on saksa orbude ehk „hundilaste“ teema viimase ajani olnud tabu. Teema oli liiga valus – kerjavad nälginud lapsed seadsid leedukad raske dilemma ette, sest saksa lapse aitamise või oma koju võtmise eest ähvardas Siberisse saatmine.

Kirjandusfestivali Prima Vista 2015 raames kohtus Alvydas Šlepikas meie lugejatega 6. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus ja 9. mail Prima Vista partnerlinnas Põlvas.

Katkendid:
Minu nimi on Marytė, Toledo kirjastus 2015, tlk Tiina Kattel, lk 7-11,48-55.

Otsekui pimedusest, otsekui varjude ja valguse mäng, otsekui mustvalge filmi kaadrid ilmuvad minevikukillud.
1946. aasta.
Talv.
Külm ja kohutav sõjajärgne talv, sünge aeg.
Sild ripub maa ja taeva vahel, kinnikülmunud Nemunase kohal, mida mööda nagu maanteed mööda kannab tuul lumetolmu, mõnel pool mustendab jää, valev nagu marmor. On külm, üle kahekümne kraadi Celsiuse järgi.
Ohtralt metallkonstruktsioone, need ristuvad nagu arusaamatu võrgustik, mille niitide vahel vilistab tuul. Sild on metallist, tugev, see ulub ja laulab tormide laule.
Koos tuulega on kuulda ka imelikku idamaist sõdurilaulu.
Läbi silla metalli on kauguses näha mingid tumedad liikuvad täpid.
Silla konstruktsioonidele on kleebitud plakateid, kuulutusi, ajalehti – need kuulutavad võitu, õhutavad mitte halastama, tapma, hoiatavad, et peab olema sõjalise juhtkonna luba.

Ühe plakati rebenenud serv laperdab tuules. Igatsev laul valjeneb.
Sillal on kaks valvesõdurit: laulev asiaat ja venelane. Venelane üritab süüdata isekeeratud pläru, aga tuul kustutab tikud, ta on tige. Teda ärritab ka pilusilma laul.
Teisel kaldal liikuvad tumedad täpid jõuavad ligemale: need on saksa lapsed, kes üritavad jäätunud Nemunast ületada. Neid on kuskil seitse…
Venelase kannatus katkeb:
Bljad, pea lõuad, tsurka.
Asiaat naeratab hetkeks, jääb mõneks ajaks vait ja ütleb vaikselt: tsurka, tsurka, ise oled sa tsurka.
Tuul vihiseb, aga kodumaa on kaugel, suits rebeneb, tikk murdub kalestunud käes.
Asiaat hakkab narma:
Hei, Ivan…
Ma pole Ivan, ma olen Jevgeni, Ženja olen.
Vaata, Ivan, saksa põnn jooksma…
Saksa lapsed jooksevad mööda jääd nagu põldpüüd, mõned väiksemad jäävad pisut maha.
Vene sõdur karjub: „Seis, tagasi, seis, kuulata käsku, seis, fašistlikud sead,” aga sild on kõrge, tuul kannab valvuri hääle minema, lapsed jooksevad edasi, nad näevad sillal kõõluvat inimest, ainult et ei saa sõduri kõnest aru.
Hei, Ivan…
Ma pole Ivan, tsurka…
Nad kusevad su peale, Ivan…
Maha löön su…
Rahune maha, lollike…
Venelane võtab granaadi, tõmbab rõnga ära ja saadab lastesalga poole teele. Mõlemad sõdurid kükitavad maha, poevad juhuslike kildude eest peitu, kõlab võimas plahvatus.
Plahvatuse hämu hajub:
plahvatusest tekkinud jääaugus sipleb laps, üritab välja pääseda, on külm, veest tõuseb auru. Teised lapsed jooksevad tagasi, püüdes põgeneda surma eest.
Plahvatuse raugedes saabunud täielikus vaikuses kostub kummaline heli, mis meenutab looma surmaeelset häält – see on kõrge ja otsatu: teine laps on raskelt haavatud, ta pöörleb kummaliselt selja peal, taob tõmblevate jalgadega jääd – temast tulebki, see kisa. Haavatu pööreldes voolab tema alla veri, mis värvib üha laiemalt lund ja jääd – värviplekk mustvalges maailmas.

Haavatu ja teise, jääaugus sipleva lapse vahel seisab surmani ehmunud, vast nii umbes kuueaastane põngerjas. Ta on justkui kivistunud, jalad ei kuula sõna, teda lõikab nagu noaga haavatu kriiskamine. Silmis on õud.
Selle lapse tunneme hiljem ära, see on väike Hans.

Asiaat tõstab püssi, sihib, ja laseb. Kisa vaikib, haavatu ei liiguta. Hans justkui ärkaks ja hakkab midagi karjudes jooksma, aga ta ei jookse kalda suunas, vaid mööda jõejääd kuhugi kaugusse. Tema tabamiseks kõlab veel paar lasku, aga Hans jookseb aina edasi.
Jooksjale pihta saamata vangutab asiaat pead.
Jääaugus supleb viimast jõudu kokku võttes laps.
Vene sõdur sülitab ja vaatab väikest, allpool jões vaevalt liigutavat poisikest.
Lapse pea vajub vee alla, veel hoiab jääservast käsi, lõpuks kaob ka see jää ja vee suppi.
Vene sõduril õnnestub lõpuks suits süüdata.
Tuul ulub.
Jälle kostub kurb, ürgne laul.

/—/
Viimased sõjakuud ja edaspidised sündmused rususid inimesi niivõrd, et oli raske ettegi kujutada, et kõik, mis mälu minevikust välja rebis,on tõsi. Näis, et mitte kunagi ei ole olnud rahu, rahulikke ja sooje kodusid, rammusat ja maitsvat toitu, sooja eluaset. Kõik varises nii kiiresti kokku, eriti inimsuhted. Keegi poleks uskunud, et nii rahulikult möödub surnutest – neil on ju juba ükskõik, neil pole ei külma ega valuta, poleks kunagi uskunud, et inimeste peale langeb osavõtmatus ja imelik, peaaegu orjalik lootusetus, segatud jõuetuse ja leppimissega, sooviga surra, uinuda. Eva nägi ise, kuidas Punaarmee sõdurite saabudes, vägistamiste, röövimiste ja tapatalgute alates läksid inimesed tagasi vaatamata otse Nemunasse, otse musta ja külmalt keerlevasse jõkke. Uputasid end. Perekonniti. Milline lootusetus ja südamekülmus pidi haarama neid surma minevaid inimesi… Läksid emad ja viisid lapsi. Vesi sulgus nende peade kohal, jõgi kandis nende kehasid mere poole. Lootusetuse jõe vesi ujutas üle ka ellujäänute südamed – igaüks mõtles, kuidas päästa oma pere, lapsed, kuidas ise alles jääda. Teiste – naabrite, tuttavate – üle polnud aega mõelda või nende pärast muretseda, igaüks enda eest.
Eva lamab laudadest lavatsil Brigita vastu liibununa ja meenutab oma pulmi, kuidas tutvus Marta, kohaliku tantsija ja kõvahäälse lauljaga. Evat kutsusid kõik berliinitariks ja vaatasid nagu veidrikku, maatöödega mitte harjunud siidikätt. Naabrite jaoks oli imelik, et Rudolf laenas raha ja ostis ei miskit muud kui pianiino oma noorikule. Kuid Martaga leidsid nad kohe ühise keele, palju asju oli vaja siin väikeses linnakeses selgeks õppida, Eva tahtis olla hea naine, tõeline perenaine, kuid ei teadnud alati, kuidas peaks käituma ühel või teisel puhul. Rudolfi isa popsutas piipu ja vaatas kissis silmil miniat natuke irooniliselt, kuid filosoofilise leplikkusega. See lohutas, aga tunda, et tema selja taga pidevalt räägitakse ja naerdakse, polnud meeldiv. Rudolf armastas teda, ta oli valmis naise nimel tegema kõike ja andestama talle kõik, aga Eva mõistis, et meest häirisid naljad tema väidetava laiskuse, hellitatuse kohta. Eva nuttis vahel öösiti, Rudolf rahustas teda, hiljem nad armastasid aina enam teineteist armastades. Rudolf toetas teda alati, kaitses ja õpetas – mitte pealetükkivalt ega etteheitvalt. Kuid ainult temast ei piisanud, ei saa ju elada inimeste hulgas nagu asustamata saarel üksnes oma Reedega. Eva ellu tuli Marta, kes viis Eva väikelinna naisteklubisse, tegi tuttavaks teiste sõbrataridega, õpetas, kuidas peaks hakkama saama noore naise maatöödega, palju peaks suhtlema ühe või teise naabriga, linnakese inimestega. Ja ainult tänu Martale Eva juurdus, justkui noor taim ajas juured kogukonna ellu. Martast sai otsekui õde.
Aga siis tuli sõda, mis haaras endale nende mehed, armastatud. Nemad, nagu ka kõik Saksamaa naised, pidid töötama rinde, võidu, reich`i, Hitleri heaks. Ja kogu selle aja Marta naeris, kogu see aeg ütles: kõik saab kohe läbi, me peame vastu, me elame üle. Kui Evat haaras rahutus ja lootusetus, kartus laste, enese, Rudolfi pärast, oli tema ainus rahusadam ja varjupaik Marta ning tema naer. Evat rõhus mõte: kui palju on ta mind aidanud, aga mina laman, kui tal ei oli võib-olla killukestki leiba, ainult need eilsed kartulikoored. Kui suutis need koju viia. Kui ei pudisenud laiali purjus vägistajate eest põgenemisel. Kui üleüldse jõudis koju. Aga mina laman siin ja mõtlen ainult endast, oma lastest. Marta aitas meid isegi siis, kui tal endal oli raske. Isegi siis, kui sisse tuli Vene sõjavägi, kui kõik aeti kodudest välja, kui võeti ära loomad, ei jäetud isegi lehma, et lapsed saaksid vähemalt piimagi juua. Kui kõik võeti ära, aeti ära, veeti ära. Isegi siis suutis Marta mingi aja mingil moel koos lastega pidada majapidamishoones, kuhu sattus, ka paari (isegi kaht, mitte üht, vaid kaht) kitse. Ja jagas piima Eva lastega.
Eva tõuseb.
Ta peab minema.
Ta peab Marta juurde minema.
Lähen, ütleb Eva, lähen, ei tohi lasta, et osavõtmatus võimust võtaks, ei tohi apaatiale alluda.
Kuhu sa lähed, küsib Lotta, kus sa lähed, puhka, Eva.
Vaja Marta juurde minna, vaja ta lastele süüa viia.
Sinu enda lastel pole midagi süüa, Eva.
Teda ajasid sõdurid taga, ta päästis mu, on vaja Marta juurde minna.
Ja mina tulen sinuga, ema, ütleb Renate.
Ära aja Heinzi üles.
Ja mina tulen, kas kuuled, ema, ma aitan sind, kas kuuled ema, ütleb Monika.
Jääge siia, tüdrukud, hoolitsege vendade eest, keetke kuuma teed, me läheme Lottaga.
Ja mina tulen, ema, ütleb Brigita.
Ainult määrime kõigil näod nõega kokku, ütleb Lotta.

Tuul, mis varahommikul oli raugenud, saab selle jõu tagasi, hakkab jälle puhuma, keerutama maadligi lumetolmu, puhuma seda väikeste keeristena külmunud sõjajärgse pori kohal. Hallis, rahutus taevas peksleb kolm musta lindu, kantud vaid neile teada olevast sihist.
Kühmus, vastutuult ja nii kiiresti kui võimalik liigub teed mööda kolm tumedat kookus kuju. Tee on sirge, silutud tahutud kividega, mööda seda on vaja minna mõnisada meetrit, siis pöörata vasakule, läbi endise villakraasimiskoja, sealt pole enam kaugel.
Näikse, nagu poleks peale lindude taevas, teel kõndivate naiste ja tuule maailmas enam midagi rohkem elavat. Pärast eilseid tulistamisi, hüüdeid, karmoškat, pärast imelikku, mõistetamatut käratsemist, mis tungis läbi talve jõuetusest, kõik otsekui puhkaksid väsinult. Minejatel ongi rahulikum, ja hea, et see tuul on lõikav, on jäine, et ajab sisse ära kõik, keda ei tahaks kohata.
Kauguses kostab mürin, mootori undamine. Naised tõmbuvad vaistlikult veel rohkem kühmu, kooku, et näeksid välja kui täiesti haiglased vanaeided, kes tudisevad mööda talvist külavaheteed.
Mürin läheneb. See on veoauto, mis roomab raskelt edasi nagu suur mardikas ja mis – tänu Jumalale – ei peatu, vaid veereb aina edasi. Minejad näevad, et kast on täis kangestunud, kuhugi veetavaid, sellisest sõidust peaaegu elutuid inimesi. Neid veetakse kuhugi töödele – paljusid aetakse praegu kaevikuid, kaitsekraave, sõjajäänukeid, sõjahaavu kinni ajama. Neid veetakse tõenäoliselt linnast välja.
Minejad jõuavad ristteele, pööravad vasakule – enam pole kaugel, siin ongi vana kraasikoda, edasi – palvemaja, aga turuplatsi kõrval, mõnest kõrgest paplist koosneva salu taga ongi Marta kodu. Või see, mis praegu on Marta kodu – endise majapidamishoone juurdeehitis.
Eva, Brigita ja Lotta lähenevad, märkavad korstnast tõusvat suitsu. See rahustab mõnevõrra – tähendab, kõik pole veel nii halvasti.
Lotta koputab, liigutab ust. Need oleme meie, ütleb Eva, omad.
Uks avaneb, saabunud naabreid vaatab pisarais Grete, Brigita sõbratar, Marta kaheteistaastane tütar. Tema nägu on paistes, selgelt on näha peksmise jäljed.
Naised mõistavad, et ka siin käis öösel külalisi, nad kiirustavad üle läve astuma, et ei laseks veel rohkem külma sisse.
Veidi eemal, leegitseva isetehtud kolde juures, puidust lavatsil, lamab kõikvõimalikuga kinni kaetud Marta. Tema kõrval kükitavad vaiksed lapsed – Heinzist mõnevõrra noorem Albert ja pisike Otto.
Brigita kallistab Gretet, Eva ütleb, me tõime teile külakosti, Heinz tuli Leedust tagasi, tõime natuke kartuleid, pekki ja leiba…
Marta lebab ja ei liiguta, Evale tundub hetkeks, et ta on surnud, kuid Grete võtab külakosti, läheb kiirelt ema juurde ja ütleb, tädi Eva tuli, tõi süüa, ema… Marta käsi tõuseb natuke ja kukub jälle jõuetult alla. Tema huulilt kostub vaikne, vaevukuuldav hääl.
Ta ütleb, lapsed… hoolitse laste eest…
Grete nutab, läheb, jagab lastele toitu, paneb kõrvale ka ema osa, poisid pistavad kiirustades kõik järjest kinni, peki, leiva ja isegi toored kartulid… Jätke, jätke homseks ka, ütleb Grete vaikselt.
Naabrinaised lähevad ligemale, Jumal hoidku Marta, lipsab üle Eva huulte. Marta pöörab pisut pead – kunagi nii ilusat, uhket, heleda kiharatekrooniga kaunistatud, ent nüüd jõletut pead. Teda on koletult pekstud, teda pole peaaegu võimalik ära tunda, ta on üleni paistes…
Ema, söö pisut leiba, ütleb Grete tasa läbi pisarate.
Sõdurid said sind kätte, küsib Eva.

/—/

Link
Raimu Hanson “Kirjandusfestivali külastab valusa raamatu autor Leedust”,
7. mai 2015 Tartu Postimees,
http://tartu.postimees.ee/3181175/kirjandusfestivali-kulastab-valusa-raamatu-autor-leedust

Püsiviide Lisa kommentaar