Nädala autor

Lina Wolff

21. sept. 2020 at 1:40 p.l. (Nädala autor 2020) (Lina Wolff, Prima Vista, rootsi)

Lina Wolff sündis 1973. aastal Hörbys, Lõuna-Rootsis, ja on elanud suure osa oma täiseast Itaalias ja Hispaanias. Isegi tema kirjandusteostes leiame palju piireületavaid ja mitmekeelseid inimesi ja keskkondi. Romaan, kõneka pealkirjaga „Polüglottidest armastajad“ (De polyglotta älskarna, 2016), tõi talle Augustipreemia, mis on Rootsi kõige tunnustatum kirjandusauhind. Romaan, mille on eesti keelde tõlkinud Kadi-Riin Haasma (Varrak, 2017), keerleb raamatuga samanimelise romaanikäsikirja ümber.

Foto autor: Gustav Bergman

Läbi Wolffi romaani kolme minajutustaja, kahe naise ja ühe mehe, kogeb lugeja valulikke, drastilisi ja julmi lugusid. Kirjandus, keeled, igatsus läheduse ja mõistmise järele, armastus, seksuaalsus ja võim põimuvad keeruliselt üksteisega. Romaan kirjeldab mehe ja naise vahelist suhet erinevatel viisidel, kasutades alusena kriitilist ja sageli iroonilist lähenemist, kus kesksel kohal on mehe pilk naisel.

Soorollid, seksuaaltung ning keha ja hinge vaheline konflikt on keskseteks elementideks peale „Polüglottidest armastajate“ ka autori teistes teostes. Selle teema arenduses kohtame destruktiivsust ja inimlikku alandust. Sama võib öelda ka novellikogu „Palju inimesi sureb nagu sina“ (Många människor dör som du, 2009), romaanidebüüdi „Bret Easton Ellis ja teised koerad“ (Bret Easton Ellis och de andra hundarna, 2012) ja viimase romaani „Liha aeg“ (Köttets tid, 2019) kohta. Vaatamata rusuvale alltoonile, on Wolffi tekstid sageli kantud peenest huumorist.

Kirjandus, kirjutamine ja dialoog (eelkõige mees)kirjanikega esinevad sageli Wolffi teostes. Näiteks Michel Houellebecqi romaane vaadeldakse kriitilise pilguga teisteski teostes peale „Polüglottidest armastajate“.

Lina Wolff on tegus ka hispaania keele tõlkijana ja tema viimaseks suuremaks projektiks oli Gabriel Garcia Marqueze kuulsa romaani „Sada aastast üksindust“ (Cien años de soledad) uus tõlge rootsi keelde 2020. aastal. Viimastel aastatel on Wolff elanud taas Rootsis.

Kirjandusfestival Prima Vista 2020 tutvustus

Katkend: Polügløttîdëst armåstajãđ, Varrak 2017, rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma. Lk 166-174.

Lapsena polnud ma ei ilus ega intelligentne, ainult päratu rikas, ja ma ei usu, et keegi suudab mõista, mida võin selline olukord inimesega teha. Inimesed, kes mind nägid, mõtlesid ikka, et näe, milline väike kole laps, sest ma olin ka saamatu väike laps, ja seega mind nende jaoks enam ei eksisteerinud. Õnnekombel oli mul aga – vähemalt alguses – täiesti ükspuha kõigest, mis puudutas välimust ja saavutusi. Mind ei huvitanud mu mittemidagiütlevad näojooned ega ka läbipaistev nahk ja veresooned, mis pinguldusid selle all kui ämblikuvõrgu ruudumuster. Ma võisin seinakapi peegli ees end profiili keerata ja oma puudusi üksteise järel üles lugeda, otsekui kuuluksid need mingile teisele olendile ja nagu ei saavutaks need minu elus kunagi suuremat mõju kui kooruva värviga sein majas, kus ma pole kunagi viibinud. Lühidalt öeldes kuulusin ma tol ajal õnnesärgis sündinud tüdrukute hulka, kes ei võrdle end mitte kunagi kellegi teisega ja kellele on nende endi väärtus täpselt sama enesestmõistetav kui kullakangi või teemandi väärtus.

Koolis sai mulle osaks – hoolimata mu nigelast edasijõudmisest – turvaline ja priviligeeritud kohtlemine. Õpetajad üritasid igal võimalikul moel hoiduda valgust heitmast mu puudulikele vaimuannetele, ja seda sel lihtsal põhjusel, et minu perekond oli kloostrikooli kõikide tegevusvaldkondade peamine rahastaja. Kõik alates õpetusest kuni õhtuste vespriteni maksis heldel käel ja kohusetundlikult iga kuu kümnendaks kuupäevaks kinni minu vanaema Matilde. Siis lippas üks kooripoiss lühikese vahemaa kloostrist Palazzo Latinisse, arve näpus. Vanaema palus tal istet võtta mõnel kabineti koheval diivanil ja keegi kelneritest tõi kandikul klaasi limonaadi, samal ajal kui mu vanaema kirjutas pikkade graatsiliste numbritega tšeki välja. Tema iseäraliku käekirja tingis sulepea, mille ta aeglaselt kastis pronksist tindipotti ja seejärel juhtis üle paberi, pilgus samasugune võidukas nauding kui kunstnikul, kes kannab lõuendile õlivärvi. Poiss sai seejärel tšeki pihku ja enne kui tint jõudis kuivada, oli ta juba lipanud Palazzo Latini laiast marmortrepist alla, edasi mööda kitsast Via dei Seminarit ja üle Piazza della Rotonda. Ma võisin seista meie korteri mõne inimesekõrguse akna all ja talle järele vaadata, arvata võib, et vildakas naeratus huulil.

Õpetajate ja mu perekonna regulaarselt toimunud vestlustel nenditi minu kohta alati, et parimad viljad valmivad aeglaselt ning et süsi ja teemant on tegelikult üks ja sama, ainult et teemandile on antud aega välja arendada oma eripära – see oli lause, mida mu matemaatikust isa korrutas terve mu lapsepõlve, nagu oleks tegu ülima tõega. Tema arvas alati, et hoolimata tulemustest on minus peidus paljutõotav matemaatik.

“Nagu öeldud,“ ütles ta omaette noogutades, “valmib parim vili aeglaselt.”

Minu isa. Minu isa, kes istus äraoleval pilgul diivanil ja kirjutas oma valemeid paberitükkidele, nendele paberitükkidele, mida ta suutis leida, ja kui tema enda paberid otsa said, võttis ta kasutusele selle, mis leidus käeulatuses. Need võisid olla kviitungid või mu ema akvarellide tagumised küljed, kui need juhtusid kuivama mõnel laual pehme mööbli kõrval, samuti võis tegu olla minu matemaatikavihikutega, mida vedeles siin-seal. Tagajärjeks oli see, et mu vihikutest võis aeg-ajalt leida pikki keerukaid võrrandeid, mis käisid mu matemaatikaõpetajal kaugelt üle pea. Tundsin selle üle alati uhkust, sest matemaatikaõpetajast võis aimata suhtumist, et aadlike lapsed kannatavad iselaadse kaasasündinud vaimunõtruse all. Isa märkmed mu kaustikutes olid minu moodus kätte maksta, kindlalt väita, et vähemalt pool minu muidu võib-olla mandunud kromosoomikomplektist on vahe kui teras.

Olen kindel, et teatud aja oma elust oli isa meie juures väga õnnelik. Ta käis oma kulunud velvetülikonnas ringi ja tema sinine seljakott oli esiku põrandal, pungil täis raamatuid ja pastakaid. Ta sõitis rattaga tööle, rajas endale iga päev teed läbi Rooma liikluse. Ja ükski meie linnas sündinud inimene ei võtaks midagi sellist ette, ent isast kiirgas justkui vankumatut optimismi asjade seisu suhtes, see oli nii vankumatu, et isegi autojuhid pidurdasid, kui teda nägid. Ja ta näis lausa hellitavat lootust, et mu ema perekonda on võimalik viia maailmale lähemale, või kui ei, siis maailma meile lähemale. Muhamed ja mägi… Võib-olla see andiski põhjust koosviibimistele, mida ta korraldas ülikooli kolleegidele. Nad olid kutsutud meile iga kuu viimasel pühapäeval kell seitse. Kõik nad saabusid väga täpselt ja uksehoidja lasi nad en masse sisse. Kuna nii paljud väikesesse lifti ei mahtunud, tulid kõik suures rühmas laiast marmortrepist üles. Kummalised akadeemilised inimesed valgusid nendel kordadel meie esikusse. Inimesed, keda isa oli mingis seoses tundma õppinud: doktorid, professorid ja mõnikord üliõpilased, kelles olid midagi keskmisest erilisemat ja kellele sai osaks au suhelda Rooma akadeemilise koorekihiga eripärases keskkonnas, kus võis tajuda kadunud aegade tiivalööke nagu mõnes Henry Jamesi romaanis. Need olid inimesed, kes tundsid huvi võimatute asjade vastu – vooliste mehhaanika ja kvargid, või mingit erilist liiki võililled. Näis, nagu poleks isa sõprade valikul seatud mingit piiri ei veidrate teemade kitsusele ega mõttekusele. Otsustav tegur jaburus, sellega piirnev hullumeelsus ning segaduses ja vahel justkui tagaaetava pilk olid valikukriteeriumiks, mis võimaldasid pääsu sellesse ringkonda. Ja näis, nagu oleksid kõrgeimas hinnas need akadeemikud, kes olid kõige eluvõõramad ja segasemad, ning see sobis mõttekäiguga, et mida lähemale tahad tüürida tuumale, millele oled oma elu pühendanud, seda kaugemale tüürid tavapärasest arukast mõistusest ja käitumisest. Ema silmitses neid vaikides, kui nad esikusse astusid. Siis läks ta kööki ja tõstis kandikule jahtunud valged veinid, samal ajal kui isa juhatas oma sõbrad kusagile diivanitele istuma. Juhtus, et isa heitis emale tunnustava pilgu, kui ema seejärel kandikuga ringi käis. Sellest pilgust võis välja lugeda iselaadset uhkust, uhkust selle üle, et kellelgi temasugusel võib olla minu ema sugune naine. Kontrastina isa uhkusest pakatavale ilmele võis akadeemikute nägudelt välja lugeda kohmetust. See oli kohmetus, mille juured olid nende vilumatuses, paratamatuses oskamatuses liikuda sellises keskkonnas nagu meie kodu. Meie ei olnud akadeemiline instants ja meie juures ei saanud seega teisi üle trumbata sellega, et alistad nad oma nohikliku üleolekuga. Mitte kusagile ei viinud uhkeldamine oma teadmistega Darwinist või muul moel näitamine, kui kindlalt hoiab ankur sind ratsionaalsuse igavas pinnas. Meie juures oli kõik vohav ja hiiglaslik. Ja siin ei olnud midagi boheemlaslikku ja ennastohverdavat või allaheitlikku, mida võib kiirguda inimestest, kellel on enda arust kutsumus. Samal ajal kui nad enda pugerikes võisid valida ehk ainult seda, millise tooli peale istuda, võisid nad meil valida nii saali kui ka diivanikomplekti. Ema nautis tekkivat kohmetust iga kord. Ta vaatas isa sõpradele mitmel põhjusel ülevalt alla, aga kõige olulisem oli see, et nood hoolisid nii vähe oma pealispinnast ega osanud end üleval pidada. Need akadeemikud, võis ta pärast nende kojuminekut öelda, ja nende tunnus: ninna tungiv magus roiskunud sibula hais, mida kerkib nii äratuntavalt nende kaenlaalustest.

Aga pikapeale ei tulnud isa enam toime. Või tegelikult ma arvan, et ta tuli toime meie kui perekonnaga, aga mitte sellega, kuidas maailm seal väljas meid oma külmal läbitungival pilgul ainiti jälgis. Võimalik, et isal õnnestus alla neeleta õelused, mida mu ema ja vanaema kohta kirjutati, iseäranis kui ta nägi, kui vähe see neile endile korda läks. Aga isa ei tulnud toime sellega, mida minu kohta kirjutati. Kui ühel paparatsol õnnestus kooli imbuda ja pääseda ligi kaustale, kus oli mustvalgel ära toodud minu kehvad tulemused kõrvuti kõrgete hinnetega, ja sel moel tõestada, kuidas Latini majast pärit raha moonutas tõde, siis murdus isas miski. Artiklit ilmestasid jõulist keelt kõnelevad fotod, mis pidid olema tehtud ühel pärastlõunal, kui ma olin haige ja üksi kodus ning käisin seetõttu paistes näo ja punaste silmadega Vittorio Emanuele lähedal puuviljaäris apelsine ostmas. Kuidagimoodi tekkis artikli lõpus tunne, et mina olen meie perekonna tupik, mädanenud kirss nüüdseks juba pahaks läinud vahukooretordil.

„Meist on hullematki kirjutatud,” ütles ema ja viskas lehe paberikorvi.

„Nad läksid mu lapse kallale,” pomises isa.

Ja kui haavatakse mehe ainsat tütart, siis haavatakse ka meest ennast hingepõhjani. Ta ei suutnudki enam nendest artiklitest toibuda, ja isegi kui ta ise seda iia

lgi ei möönaks, siis oli minu meelest just suutmatus mind kaitsta see, mis pani teda lõpuks mind saatuse hooleks jätma. Seljakott kadus esikust. Keerukad valemid kadusid mu matemaatikakaustikust ja värske õhu hõng, mida isa alati endaga palazzo`sse kaasa oli toonud, asendus minu, ema ja vanaema niiske vanaaegse lõhnaga.

Isa lahkumine Palazzo Latinist langes ajaliselt kokku minu seitsmenda klassi algusega ja mu sõprade naiseliku õitselepuhkemisega. Alustuseks polnud nad teadlikud oma uudsest võimust meessoo üle ja see tegi nad veelgi võluvamaks. Ent varsti olid neist saanud ärahellitatud ja nõudlikud nukukesed, ning muutus oli valuliselt ilmne. Neid nähes ei igatsenud ma enam selle järele, et minu hilise arenguga keha puberteeti jõuaks. Seda ei juhtunudki. Mu ainus füüsiline muutus teismeea esimestel aastatel oli see, et mu nägu venis pisut laiemaks. Ka nina läks jämedamaks ja juuksed jäid õhemaks, mis oli tüüpiline pigem üleminekueas naisele kui tüdrukule. Mu keha hakkas valmistuma suguküpsuseks, otsekui oleks see midagi sellist, mille jaoks on kõige targem varuda palju vedelikku. Randmed, pahkluud ja põsed läksid paiste. Nahk – mis pidanuks ootuspäraselt olema portselanvalge – hakkas mässama ning ninaselg ja kõrged põsesarnad piinlesid akne käes, mis andsid näole ärevil, leegitseva ilme. Vanaema, ema ega kelnerite võimuses polnud suurt midagi, millega loodust õigele rajale juhatada. Keegi neist poleks nagu mõistnudki, mida ilu puudumise korral peale hakata. Õhukesed juuksed kammiti tahapoole nagu kõikidel meie pere naistel ja koguti rangesse palmikusse, mis jättis näo üleni paljaks Siis vaatasid nad mulle jahmunult otsa, sest ükski neist ei suutnud mõista, mida nad valesti olid teinud.

Minu silmad olid kaua väga helesinised nagu lapsel ja hakkasid alles pärast kohtumist Marco Devotiga omandama seksuaalsele küpsusele iseloomulikku sügavust. Mu vanaema ei ole kunagi harrastanud tihedat seltskondlikku läbikäimist (ja ma arvan, et see aeg, mis Max Lamas meil veetis, oli üks seltskondlikumaid tema elus). Küll aga oli tal oma väike teenijaskond, keda ta kutsus kelneriteks. See koosnes kolmest Lõuna-Ameerika päritolu mehest, kes olid olnud meie juures nii kaua, kui ma üldse mäletan. Terve see aeg oli vanaema neid kelneriteks nimetanud. Enamik tema sõbrannadest nimetas oma teenijaid „assistentideks” või siis nimepidi – see oli igatahes kõige tavalisem, kui kõnealune isik oli juba aastaid majapidamises elanud. Aga vanaema nimetas neid niisiis kelneriteks ega kõnetanud neid nimepidi peaaegu mitte kunagi. Kõik kolm olid pärit Ladina-Ameerikast ja kõikidel olid küljes Ladina-Ameerika tervisehädad. Ühel oli probleem maksaga, teine kannatas enda väitel murtud südame all. Kolmandal polnud silmanähtavat viga ja just seetõttu oli ta veendunud, et tema vaevus on märksa tõsisem kui ülejäänutel. Neil kõikidel oli ka eriline suhe peeglitega. See, kellel oli süda murtud, võis oma peegelpilti vaadelda väga kaua. Ta tegi seda siis, kui ta arvas end üksi olevat, aga vahel sattusin mina või vanaema või emb-kumb teine kelner talle peale.

„Seisad jälle siis ja vahid ennast peeglist?” küsis vanaema ükskord.

„Ei, ma ei vahi ennast peeglist,” vastas selle peale kelner.

„Mida sa siis teed?” küsis vanaema.

„Ma otsin enda seest midagi, mis paistab olevat kaotsi läinud,” kõlas vastus.

Teine kelner leidis, et peeglid kui sellised on ohtlikud, sest nendes varitsevad deemonid. Kui inimene seisis peegli ette, siis avas ta end peegelpildile ning deemon kasutas juhust ning lipsas inimese sisse. Seejärel hakkasid inimeses arenema kõige hullemad läänemaised omadused: egoism ja kõrkus. Peeglis peegeldunud inimene läks aeglaselt, ent kindlalt vastu valusale ja ainult iseenda põhjustatud hävingule. Nii nagu rooste sööb rauda, mädandab sisekaemus inimhinge, ütles kelner, ja oleks huvitav teada, millisest raamatust ta sellist asja oli lugenud.

Kolmas kelner nägi kõike poliitilisest vaatenurgast. Tema arvas hoopis, et peeglid on spioonid. Ta ütles, et kõikides ühiskondades on olemas jälgiv instants ja kusagil ei ole see nii hästi arenenud, kui rikastes riikides – seal oli nimelt õpetatud inimesi iseendid vaatlema. Peeglid kujutasid endast seda jälgivat instantsi ja neid ei sunnitud inimestele sugugi peale, nood allusid sellele piiravale kontrollile täiesti vabatahtlikult ja isegi entusiastlikult. Mitu korda päevas mõõtis inimene ennast selle jälgiva instantsi ees. Tegi seda kohusetundlikult, omal algatusel ja sageli lausa rõõmsal meelel. Ja kui inimene ei tundnud kohtumisest oma peegelpildiga vaimustust, mida ei juhtunud peaaegu kunagi, siis ei andnud ta alla, vaid hakkas koostama plaani, kuidas muutuda täpselt selliseks, nagu temalt oodati.

„Niisiis on piisanud kõikjale peeglite riputamisest, et inimesed end ohjes hoiaksid, sest mitte keegi,” ütles kelner, „ei ole sinu vastu nii range kui sinu enda pilk.”

Kelnerid arutasid neid teooriaid omavahel. Ja olgugi et nad ei leidnud iial ühist keelt peeglite tõelise olemuse üle, jõudsid nad siiski ühisele järeldusele, et peeglitel oli potentsiaal tähendada halba, ning seetõttu katsid nad need igal suvel mõneks päevaks linadega kinni. Vanaema naeris selle peale kuivalt, ju ta arvas, et see on täiesti tarbetu. Mina aga pean ütlema, et ma tundsin neil päevil oma kodus levimas ootamatut rahu.

Ometi ei meeldinud vanaema kolm kelnerit mulle kunagi. Tegelikult ma suisa ei sallinud neid. Juba lapsest saadik olen mina olnud see, kelle peal on olnud neil kõige lihtsam välja elada vanaema tekitatud frustratsiooni (minu ema ilmutas juba varakult vaimuhaiguse märke ja ei tulnud kõne allagi, et keegi oleks temale lähenenud). Näiteks ma mäletan, kuidas nad hõõrusid vannis mind harjaga, mille nad olid enda jutu järgi ostnud Rinascente parfümeeriaosakonnast, aga mis oli kindlasti hoopis selline hari, millega kraabitakse kartuleid. Selle tõttu vihkasin ma lapsena vanniskäimist ja mingil moel on mul ikka veel raske eristada sooja vee tunnet metallriivi tundest nahal. Mu nahk läikis nendel kordadel üleni punasena, ja kui ma vanaemale rääkisin, siis ütlesid kelnerid, et hoopis minul on väga tundlik valge nahk ja et just seetõttu on nii oluline, et ma täiesti puhtaks saaks. Rooma heitgaasid tungivad naha sisse ja ladestuvad poorides kõige alla, rasva taha, ütlesid nad vanaemale, ja kordasid seejärel öeldut hispaania keeles, nagu aitaks see midagi selgitada, detrás el cebo, doňa Mathilde, la suciedad se mete detrás del cebo en la piel de la niňa. Vanaema noogutas mõtlikult ja ütles viimaks, et ju on kelneritel õigus. Ilus valge tundlik, aga täiuslik nahk oli eristumise ja klassi tunnus. Samasugune rikutud nahk aga võis purustada ükskõik millise naise väljavaated. Minul jääb üle vaid välja kannatada, ütles vanaema, ja otsekui lohutuseks lisas ta, et temal oli väiksena samamoodi, ja tema puhul läks ju lõpuks kõik hästi.

„Hoolitsege selle eest, et ta saaks korralikult puhtaks,” ütles ta enne äraminekut, ja siis vaatasid kelnerid mulle kahjurõõmsalt otsa.

Püsiviide Lisa kommentaar