Lina Wolff

21. sept. 2020 at 1:40 p.l. (Lina Wolff, Nädala autor 2020) (, , )

Lina Wolff sündis 1973. aastal Hörbys, Lõuna-Rootsis, ja on elanud suure osa oma täiseast Itaalias ja Hispaanias. Isegi tema kirjandusteostes leiame palju piireületavaid ja mitmekeelseid inimesi ja keskkondi. Romaan, kõneka pealkirjaga „Polüglottidest armastajad“ (De polyglotta älskarna, 2016), tõi talle Augustipreemia, mis on Rootsi kõige tunnustatum kirjandusauhind. Romaan, mille on eesti keelde tõlkinud Kadi-Riin Haasma (Varrak, 2017), keerleb raamatuga samanimelise romaanikäsikirja ümber.

Foto autor: Gustav Bergman

Läbi Wolffi romaani kolme minajutustaja, kahe naise ja ühe mehe, kogeb lugeja valulikke, drastilisi ja julmi lugusid. Kirjandus, keeled, igatsus läheduse ja mõistmise järele, armastus, seksuaalsus ja võim põimuvad keeruliselt üksteisega. Romaan kirjeldab mehe ja naise vahelist suhet erinevatel viisidel, kasutades alusena kriitilist ja sageli iroonilist lähenemist, kus kesksel kohal on mehe pilk naisel.

Soorollid, seksuaaltung ning keha ja hinge vaheline konflikt on keskseteks elementideks peale „Polüglottidest armastajate“ ka autori teistes teostes. Selle teema arenduses kohtame destruktiivsust ja inimlikku alandust. Sama võib öelda ka novellikogu „Palju inimesi sureb nagu sina“ (Många människor dör som du, 2009), romaanidebüüdi „Bret Easton Ellis ja teised koerad“ (Bret Easton Ellis och de andra hundarna, 2012) ja viimase romaani „Liha aeg“ (Köttets tid, 2019) kohta. Vaatamata rusuvale alltoonile, on Wolffi tekstid sageli kantud peenest huumorist.

Kirjandus, kirjutamine ja dialoog (eelkõige mees)kirjanikega esinevad sageli Wolffi teostes. Näiteks Michel Houellebecqi romaane vaadeldakse kriitilise pilguga teisteski teostes peale „Polüglottidest armastajate“.

Lina Wolff on tegus ka hispaania keele tõlkijana ja tema viimaseks suuremaks projektiks oli Gabriel Garcia Marqueze kuulsa romaani „Sada aastast üksindust“ (Cien años de soledad) uus tõlge rootsi keelde 2020. aastal. Viimastel aastatel on Wolff elanud taas Rootsis.

Kirjandusfestival Prima Vista 2020 tutvustus

Katkend: Polügløttîdëst armåstajãđ, Varrak 2017, rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma. Lk 166-174.

Lapsena polnud ma ei ilus ega intelligentne, ainult päratu rikas, ja ma ei usu, et keegi suudab mõista, mida võin selline olukord inimesega teha. Inimesed, kes mind nägid, mõtlesid ikka, et näe, milline väike kole laps, sest ma olin ka saamatu väike laps, ja seega mind nende jaoks enam ei eksisteerinud. Õnnekombel oli mul aga – vähemalt alguses – täiesti ükspuha kõigest, mis puudutas välimust ja saavutusi. Mind ei huvitanud mu mittemidagiütlevad näojooned ega ka läbipaistev nahk ja veresooned, mis pinguldusid selle all kui ämblikuvõrgu ruudumuster. Ma võisin seinakapi peegli ees end profiili keerata ja oma puudusi üksteise järel üles lugeda, otsekui kuuluksid need mingile teisele olendile ja nagu ei saavutaks need minu elus kunagi suuremat mõju kui kooruva värviga sein majas, kus ma pole kunagi viibinud. Lühidalt öeldes kuulusin ma tol ajal õnnesärgis sündinud tüdrukute hulka, kes ei võrdle end mitte kunagi kellegi teisega ja kellele on nende endi väärtus täpselt sama enesestmõistetav kui kullakangi või teemandi väärtus.

Koolis sai mulle osaks – hoolimata mu nigelast edasijõudmisest – turvaline ja priviligeeritud kohtlemine. Õpetajad üritasid igal võimalikul moel hoiduda valgust heitmast mu puudulikele vaimuannetele, ja seda sel lihtsal põhjusel, et minu perekond oli kloostrikooli kõikide tegevusvaldkondade peamine rahastaja. Kõik alates õpetusest kuni õhtuste vespriteni maksis heldel käel ja kohusetundlikult iga kuu kümnendaks kuupäevaks kinni minu vanaema Matilde. Siis lippas üks kooripoiss lühikese vahemaa kloostrist Palazzo Latinisse, arve näpus. Vanaema palus tal istet võtta mõnel kabineti koheval diivanil ja keegi kelneritest tõi kandikul klaasi limonaadi, samal ajal kui mu vanaema kirjutas pikkade graatsiliste numbritega tšeki välja. Tema iseäraliku käekirja tingis sulepea, mille ta aeglaselt kastis pronksist tindipotti ja seejärel juhtis üle paberi, pilgus samasugune võidukas nauding kui kunstnikul, kes kannab lõuendile õlivärvi. Poiss sai seejärel tšeki pihku ja enne kui tint jõudis kuivada, oli ta juba lipanud Palazzo Latini laiast marmortrepist alla, edasi mööda kitsast Via dei Seminarit ja üle Piazza della Rotonda. Ma võisin seista meie korteri mõne inimesekõrguse akna all ja talle järele vaadata, arvata võib, et vildakas naeratus huulil.

Õpetajate ja mu perekonna regulaarselt toimunud vestlustel nenditi minu kohta alati, et parimad viljad valmivad aeglaselt ning et süsi ja teemant on tegelikult üks ja sama, ainult et teemandile on antud aega välja arendada oma eripära – see oli lause, mida mu matemaatikust isa korrutas terve mu lapsepõlve, nagu oleks tegu ülima tõega. Tema arvas alati, et hoolimata tulemustest on minus peidus paljutõotav matemaatik.

Nagu öeldud,“ ütles ta omaette noogutades, “valmib parim vili aeglaselt.

Minu isa. Minu isa, kes istus äraoleval pilgul diivanil ja kirjutas oma valemeid paberitükkidele, nendele paberitükkidele, mida ta suutis leida, ja kui tema enda paberid otsa said, võttis ta kasutusele selle, mis leidus käeulatuses. Need võisid olla kviitungid või mu ema akvarellide tagumised küljed, kui need juhtusid kuivama mõnel laual pehme mööbli kõrval, samuti võis tegu olla minu matemaatikavihikutega, mida vedeles siin-seal. Tagajärjeks oli see, et mu vihikutest võis aeg-ajalt leida pikki keerukaid võrrandeid, mis käisid mu matemaatikaõpetajal kaugelt üle pea. Tundsin selle üle alati uhkust, sest matemaatikaõpetajast võis aimata suhtumist, et aadlike lapsed kannatavad iselaadse kaasasündinud vaimunõtruse all. Isa märkmed mu kaustikutes olid minu moodus kätte maksta, kindlalt väita, et vähemalt pool minu muidu võib-olla mandunud kromosoomikomplektist on vahe kui teras.

Olen kindel, et teatud aja oma elust oli isa meie juures väga õnnelik. Ta käis oma kulunud velvetülikonnas ringi ja tema sinine seljakott oli esiku põrandal, pungil täis raamatuid ja pastakaid. Ta sõitis rattaga tööle, rajas endale iga päev teed läbi Rooma liikluse. Ja ükski meie linnas sündinud inimene ei võtaks midagi sellist ette, ent isast kiirgas justkui vankumatut optimismi asjade seisu suhtes, see oli nii vankumatu, et isegi autojuhid pidurdasid, kui teda nägid. Ja ta näis lausa hellitavat lootust, et mu ema perekonda on võimalik viia maailmale lähemale, või kui ei, siis maailma meile lähemale. Muhamed ja mägi… Võib-olla see andiski põhjust koosviibimistele, mida ta korraldas ülikooli kolleegidele. Nad olid kutsutud meile iga kuu viimasel pühapäeval kell seitse. Kõik nad saabusid väga täpselt ja uksehoidja lasi nad en masse sisse. Kuna nii paljud väikesesse lifti ei mahtunud, tulid kõik suures rühmas laiast marmortrepist üles. Kummalised akadeemilised inimesed valgusid nendel kordadel meie esikusse. Inimesed, keda isa oli mingis seoses tundma õppinud: doktorid, professorid ja mõnikord üliõpilased, kelles olid midagi keskmisest erilisemat ja kellele sai osaks au suhelda Rooma akadeemilise koorekihiga eripärases keskkonnas, kus võis tajuda kadunud aegade tiivalööke nagu mõnes Henry Jamesi romaanis. Need olid inimesed, kes tundsid huvi võimatute asjade vastu – vooliste mehhaanika ja kvargid, või mingit erilist liiki võililled. Näis, nagu poleks isa sõprade valikul seatud mingit piiri ei veidrate teemade kitsusele ega mõttekusele. Otsustav tegur jaburus, sellega piirnev hullumeelsus ning segaduses ja vahel justkui tagaaetava pilk olid valikukriteeriumiks, mis võimaldasid pääsu sellesse ringkonda. Ja näis, nagu oleksid kõrgeimas hinnas need akadeemikud, kes olid kõige eluvõõramad ja segasemad, ning see sobis mõttekäiguga, et mida lähemale tahad tüürida tuumale, millele oled oma elu pühendanud, seda kaugemale tüürid tavapärasest arukast mõistusest ja käitumisest. Ema silmitses neid vaikides, kui nad esikusse astusid. Siis läks ta kööki ja tõstis kandikule jahtunud valged veinid, samal ajal kui isa juhatas oma sõbrad kusagile diivanitele istuma. Juhtus, et isa heitis emale tunnustava pilgu, kui ema seejärel kandikuga ringi käis. Sellest pilgust võis välja lugeda iselaadset uhkust, uhkust selle üle, et kellelgi temasugusel võib olla minu ema sugune naine. Kontrastina isa uhkusest pakatavale ilmele võis akadeemikute nägudelt välja lugeda kohmetust. See oli kohmetus, mille juured olid nende vilumatuses, paratamatuses oskamatuses liikuda sellises keskkonnas nagu meie kodu. Meie ei olnud akadeemiline instants ja meie juures ei saanud seega teisi üle trumbata sellega, et alistad nad oma nohikliku üleolekuga. Mitte kusagile ei viinud uhkeldamine oma teadmistega Darwinist või muul moel näitamine, kui kindlalt hoiab ankur sind ratsionaalsuse igavas pinnas. Meie juures oli kõik vohav ja hiiglaslik. Ja siin ei olnud midagi boheemlaslikku ja ennastohverdavat või allaheitlikku, mida võib kiirguda inimestest, kellel on enda arust kutsumus. Samal ajal kui nad enda pugerikes võisid valida ehk ainult seda, millise tooli peale istuda, võisid nad meil valida nii saali kui ka diivanikomplekti. Ema nautis tekkivat kohmetust iga kord. Ta vaatas isa sõpradele mitmel põhjusel ülevalt alla, aga kõige olulisem oli see, et nood hoolisid nii vähe oma pealispinnast ega osanud end üleval pidada. Need akadeemikud, võis ta pärast nende kojuminekut öelda, ja nende tunnus: ninna tungiv magus roiskunud sibula hais, mida kerkib nii äratuntavalt nende kaenlaalustest.

Aga pikapeale ei tulnud isa enam toime. Või tegelikult ma arvan, et ta tuli toime meie kui perekonnaga, aga mitte sellega, kuidas maailm seal väljas meid oma külmal läbitungival pilgul ainiti jälgis. Võimalik, et isal õnnestus alla neeleta õelused, mida mu ema ja vanaema kohta kirjutati, iseäranis kui ta nägi, kui vähe see neile endile korda läks. Aga isa ei tulnud toime sellega, mida minu kohta kirjutati. Kui ühel paparatsol õnnestus kooli imbuda ja pääseda ligi kaustale, kus oli mustvalgel ära toodud minu kehvad tulemused kõrvuti kõrgete hinnetega, ja sel moel tõestada, kuidas Latini majast pärit raha moonutas tõde, siis murdus isas miski. Artiklit ilmestasid jõulist keelt kõnelevad fotod, mis pidid olema tehtud ühel pärastlõunal, kui ma olin haige ja üksi kodus ning käisin seetõttu paistes näo ja punaste silmadega Vittorio Emanuele lähedal puuviljaäris apelsine ostmas. Kuidagimoodi tekkis artikli lõpus tunne, et mina olen meie perekonna tupik, mädanenud kirss nüüdseks juba pahaks läinud vahukooretordil.

Meist on hullematki kirjutatud,” ütles ema ja viskas lehe paberikorvi.

Nad läksid mu lapse kallale,” pomises isa.

Ja kui haavatakse mehe ainsat tütart, siis haavatakse ka meest ennast hingepõhjani. Ta ei suutnudki enam nendest artiklitest toibuda, ja isegi kui ta ise seda iia

lgi ei möönaks, siis oli minu meelest just suutmatus mind kaitsta see, mis pani teda lõpuks mind saatuse hooleks jätma. Seljakott kadus esikust. Keerukad valemid kadusid mu matemaatikakaustikust ja värske õhu hõng, mida isa alati endaga palazzo`sse kaasa oli toonud, asendus minu, ema ja vanaema niiske vanaaegse lõhnaga.

Isa lahkumine Palazzo Latinist langes ajaliselt kokku minu seitsmenda klassi algusega ja mu sõprade naiseliku õitselepuhkemisega. Alustuseks polnud nad teadlikud oma uudsest võimust meessoo üle ja see tegi nad veelgi võluvamaks. Ent varsti olid neist saanud ärahellitatud ja nõudlikud nukukesed, ning muutus oli valuliselt ilmne. Neid nähes ei igatsenud ma enam selle järele, et minu hilise arenguga keha puberteeti jõuaks. Seda ei juhtunudki. Mu ainus füüsiline muutus teismeea esimestel aastatel oli see, et mu nägu venis pisut laiemaks. Ka nina läks jämedamaks ja juuksed jäid õhemaks, mis oli tüüpiline pigem üleminekueas naisele kui tüdrukule. Mu keha hakkas valmistuma suguküpsuseks, otsekui oleks see midagi sellist, mille jaoks on kõige targem varuda palju vedelikku. Randmed, pahkluud ja põsed läksid paiste. Nahk – mis pidanuks ootuspäraselt olema portselanvalge – hakkas mässama ning ninaselg ja kõrged põsesarnad piinlesid akne käes, mis andsid näole ärevil, leegitseva ilme. Vanaema, ema ega kelnerite võimuses polnud suurt midagi, millega loodust õigele rajale juhatada. Keegi neist poleks nagu mõistnudki, mida ilu puudumise korral peale hakata. Õhukesed juuksed kammiti tahapoole nagu kõikidel meie pere naistel ja koguti rangesse palmikusse, mis jättis näo üleni paljaks Siis vaatasid nad mulle jahmunult otsa, sest ükski neist ei suutnud mõista, mida nad valesti olid teinud.

Minu silmad olid kaua väga helesinised nagu lapsel ja hakkasid alles pärast kohtumist Marco Devotiga omandama seksuaalsele küpsusele iseloomulikku sügavust. Mu vanaema ei ole kunagi harrastanud tihedat seltskondlikku läbikäimist (ja ma arvan, et see aeg, mis Max Lamas meil veetis, oli üks seltskondlikumaid tema elus). Küll aga oli tal oma väike teenijaskond, keda ta kutsus kelneriteks. See koosnes kolmest Lõuna-Ameerika päritolu mehest, kes olid olnud meie juures nii kaua, kui ma üldse mäletan. Terve see aeg oli vanaema neid kelneriteks nimetanud. Enamik tema sõbrannadest nimetas oma teenijaid „assistentideks” või siis nimepidi – see oli igatahes kõige tavalisem, kui kõnealune isik oli juba aastaid majapidamises elanud. Aga vanaema nimetas neid niisiis kelneriteks ega kõnetanud neid nimepidi peaaegu mitte kunagi. Kõik kolm olid pärit Ladina-Ameerikast ja kõikidel olid küljes Ladina-Ameerika tervisehädad. Ühel oli probleem maksaga, teine kannatas enda väitel murtud südame all. Kolmandal polnud silmanähtavat viga ja just seetõttu oli ta veendunud, et tema vaevus on märksa tõsisem kui ülejäänutel. Neil kõikidel oli ka eriline suhe peeglitega. See, kellel oli süda murtud, võis oma peegelpilti vaadelda väga kaua. Ta tegi seda siis, kui ta arvas end üksi olevat, aga vahel sattusin mina või vanaema või emb-kumb teine kelner talle peale.

Seisad jälle siis ja vahid ennast peeglist?” küsis vanaema ükskord.

Ei, ma ei vahi ennast peeglist,” vastas selle peale kelner.

Mida sa siis teed?” küsis vanaema.

Ma otsin enda seest midagi, mis paistab olevat kaotsi läinud,” kõlas vastus.

Teine kelner leidis, et peeglid kui sellised on ohtlikud, sest nendes varitsevad deemonid. Kui inimene seisis peegli ette, siis avas ta end peegelpildile ning deemon kasutas juhust ning lipsas inimese sisse. Seejärel hakkasid inimeses arenema kõige hullemad läänemaised omadused: egoism ja kõrkus. Peeglis peegeldunud inimene läks aeglaselt, ent kindlalt vastu valusale ja ainult iseenda põhjustatud hävingule. Nii nagu rooste sööb rauda, mädandab sisekaemus inimhinge, ütles kelner, ja oleks huvitav teada, millisest raamatust ta sellist asja oli lugenud.

Kolmas kelner nägi kõike poliitilisest vaatenurgast. Tema arvas hoopis, et peeglid on spioonid. Ta ütles, et kõikides ühiskondades on olemas jälgiv instants ja kusagil ei ole see nii hästi arenenud, kui rikastes riikides – seal oli nimelt õpetatud inimesi iseendid vaatlema. Peeglid kujutasid endast seda jälgivat instantsi ja neid ei sunnitud inimestele sugugi peale, nood allusid sellele piiravale kontrollile täiesti vabatahtlikult ja isegi entusiastlikult. Mitu korda päevas mõõtis inimene ennast selle jälgiva instantsi ees. Tegi seda kohusetundlikult, omal algatusel ja sageli lausa rõõmsal meelel. Ja kui inimene ei tundnud kohtumisest oma peegelpildiga vaimustust, mida ei juhtunud peaaegu kunagi, siis ei andnud ta alla, vaid hakkas koostama plaani, kuidas muutuda täpselt selliseks, nagu temalt oodati.

Niisiis on piisanud kõikjale peeglite riputamisest, et inimesed end ohjes hoiaksid, sest mitte keegi,” ütles kelner, „ei ole sinu vastu nii range kui sinu enda pilk.”

Kelnerid arutasid neid teooriaid omavahel. Ja olgugi et nad ei leidnud iial ühist keelt peeglite tõelise olemuse üle, jõudsid nad siiski ühisele järeldusele, et peeglitel oli potentsiaal tähendada halba, ning seetõttu katsid nad need igal suvel mõneks päevaks linadega kinni. Vanaema naeris selle peale kuivalt, ju ta arvas, et see on täiesti tarbetu. Mina aga pean ütlema, et ma tundsin neil päevil oma kodus levimas ootamatut rahu.

Ometi ei meeldinud vanaema kolm kelnerit mulle kunagi. Tegelikult ma suisa ei sallinud neid. Juba lapsest saadik olen mina olnud see, kelle peal on olnud neil kõige lihtsam välja elada vanaema tekitatud frustratsiooni (minu ema ilmutas juba varakult vaimuhaiguse märke ja ei tulnud kõne allagi, et keegi oleks temale lähenenud). Näiteks ma mäletan, kuidas nad hõõrusid vannis mind harjaga, mille nad olid enda jutu järgi ostnud Rinascente parfümeeriaosakonnast, aga mis oli kindlasti hoopis selline hari, millega kraabitakse kartuleid. Selle tõttu vihkasin ma lapsena vanniskäimist ja mingil moel on mul ikka veel raske eristada sooja vee tunnet metallriivi tundest nahal. Mu nahk läikis nendel kordadel üleni punasena, ja kui ma vanaemale rääkisin, siis ütlesid kelnerid, et hoopis minul on väga tundlik valge nahk ja et just seetõttu on nii oluline, et ma täiesti puhtaks saaks. Rooma heitgaasid tungivad naha sisse ja ladestuvad poorides kõige alla, rasva taha, ütlesid nad vanaemale, ja kordasid seejärel öeldut hispaania keeles, nagu aitaks see midagi selgitada, detrás el cebo, doňa Mathilde, la suciedad se mete detrás del cebo en la piel de la niňa. Vanaema noogutas mõtlikult ja ütles viimaks, et ju on kelneritel õigus. Ilus valge tundlik, aga täiuslik nahk oli eristumise ja klassi tunnus. Samasugune rikutud nahk aga võis purustada ükskõik millise naise väljavaated. Minul jääb üle vaid välja kannatada, ütles vanaema, ja otsekui lohutuseks lisas ta, et temal oli väiksena samamoodi, ja tema puhul läks ju lõpuks kõik hästi.

Hoolitsege selle eest, et ta saaks korralikult puhtaks,” ütles ta enne äraminekut, ja siis vaatasid kelnerid mulle kahjurõõmsalt otsa.

Püsiviide Lisa kommentaar

Lena Törnqvist

25. sept. 2017 at 8:09 e.l. (Nädala autor 2017) (, , )

Foto: Karin Ernstedt

Lena Törnqvist on raamatukoguhoidja ja kirjandusteadlane, kes töötanud aastakümneid Rootsi Lastekirjanduse Instituudis. Ta on uurinud Astrid Lindgreni loomingut ja pühendanud ligi kümme aastat kirjaniku arhiivi katalogiseerimisele Stockholmi Kuninglikus Raamatukogus.
End Pipi Pikksuka eakaaslaseks pidava Törnqvisti sõnul olid Lindgreni raamatud tema lapsepõlve enesestmõistetav osa, aga arhiivitöö kaudu laienes pilt märkimisväärselt, sest täiskasvanuna tekste lugedes tekib hoopis uus pilt uuel tasandil. Aastate jooksul on Lena Törnqvist kirjutanud raamatuid, pidanud arvukalt loenguid ja avaldanud artikleid Lindgrenist, samuti on ta jalutanud huvilistega kirjaniku radadel Stockholmis.
Raamatus „Kasutad tavalisi sõnu…Astrid Lindgreni keel“ toob autor lugejani oma tähelepanekud, mida ilmestavad tsitaadid Lindgreni teostest ja isiklikest kirjadest. Törnqvist puudutab paljusid teemasid, nagu näiteks keel, poliitika, soorollid, türannid, emalikud amatsoonid, armastus Stockholmi vastu ning aitab avada Lindgreni teoste sügavamaid kihte. Kuigi raamatu keskmes on kirjaniku looming, avaneb raamatu lehekülgedel lugejale Astrid Lindgren ka inimesena.
Lena Törnqvist püüab oma raamatus vastata küsimusele: milles peitub Astrid Lindgreni  teoste populaarsuse saladus. Ta leiab, et armastatud lastekirjaniku loomingust lähtudes annab küsimusele kõige lühema vastuse üks Schopenhaueri tsitaat, mida Lindgren vahel kasutas oma raamatutest rääkides: „Kasutad tavalisi sõnu ja ütled ebatavalisi asju.“

 

Katkend: Kasutad tavalisi sõnu… Astrid Lindgreni keel, Sinisukk 2016, tlk Tiina Kullamaa, lk 148 – 157.

 

BLOMKVISTERLUS

Täiesti uus mõiste, mis tänapäeval ka sõnaraamatutesse on ilmunud, tekkiski tänu kuuldemängusarjale. „Blomkvisterlane on poiss või tüdruk, kes tegutseb detektiivina ja aitab politseil leida varastatud asju ja jälitada vargaid.” Kalle Blomkvisti raamatutest inspireerituna organiseeris politsei 50. aastatel paljudes linnades noortele „detektiividele” klubisid ja usaldas neile muu hulgas näiteks varastatud autode otsimise. Üle kogu Rootsi võis näha noori teede ääres istumas ja palavikuliselt autonumbreid üles kirjutamas, et siis andmeid politseisse toimetada lootuses, et mõni varastatud sõiduk on just nende silme alla sattunud.

1940. aastate lõpus oli ajalehtede kirjasaatjaveergudel palju arutatud Pipi Pikksuka eeskuju. Nüüd oli aeg samasuguseks aruteluks meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti üle. Kui varem olid korra- ja moraalivalvurid kritiseerinud Pipi ühiskonda hävitavat käitumist, siis oli nüüd lugu peaaegu vastupidine. Göteborgist kirjutanud „ärritatud ema” kirjutas ka Rootsis puhkenud „blomkvisterlusest”.

 

„Ma ei mõista, kuidas normaalsed vanemad
lubavad oma lastel jälitada ja südametult
politseile üles anda vaeseid kaitsetuid inimesi,
kes ei tule igapäevaelus toime ja peavad
sisse murdma, varastama või väärkohtlema
kaasinimesi. Kalle Blomkvist on jube ideaal,
kes kohutaval kombel kajastab meie brutaliseerunud
tänapäeva. (…) Politsei saab
niisuguste asjade väljaselgitamise eest palka
ja teised inimesed (…) ei tohi sekkuda
nende ebamugavasse töösse. (…) Hoopis teine asi
on, kui politseid enam ei oleks ja kui
politseijaoskonnad muutuksid justkui „sotsiaalseks
polikliinikuks”, kus personaliks oleksid
psühholoogid ja sotsiaalala nõunikud (…).”

 

Teised kinnitasid umbes sama. Värmlandi maakonnas korraldati kursus tingimisi süüdimõistetud kurjategijatele. Üks põhiesindajatest oli kaitsenõunik Nanna Eriksson. Nagu ajakirjanduse teatati, „ründas ta eriti teravalt „Mängutoosis” esitatud Rasmuse-sarja. „Mõelda vaid, et lastel lastakse jälitada inimesi, see on meie ühiskonnas õudne dekadentsi märk”. Tema poolt oli keegi õpetaja, kes arvas, et sõnavõtt tuli täpselt õigel ajal. Laste inimjahile õhutamine võib kergesti anda tagasilöögi, nii et lapsed saavad hoopis impulsi seaduste rikkumiseks. Kui Rootsi raadio midagi sellist endale lubab, siis võib õigustatult küsida, kes vastutab? (…)”
Debatt vältas paar aastat! Astrid Lindgren, kes tavaliselt oma tööde arutelus ei osalenud, võtab 7. veebruaril osa raadiodispuudist ja kuulab Norrköpingi raamatukoguhoidja Sigurd Möhlenbrocki seisukohti. See on „Kalle Blomkvisti” vastu ilmselgelt väga kriitiline ja kuulutab, et Kalle eeskuju on muu hulgas viinud selleni, et mõned õpilased on võtnud kaasõpilaste suhtes endale prokuröri ja kohtuniku rolli ning hakanud neid mingis kuriteos süüdistama. Astrid Lindgreni ja Möhlenbrocki vaheline diskussioon oli raadioeetris ja ühes erakirjas kommenteerib kirjanik seda alljärgnevalt.

„Eile olin ma raadiosaates ja kaitsesin
rünnakute eest „Kalle Blomkvisti”. Üks
raamatukoguhoidja väitis, et noored satuvad
massihüsteeriasse ja võtavad omaks lintšimise
mentaliteedi, kui Kalle Blomkvisti eeskuju
järgima ja kaaskodanikke kahtlustama
hakkavad. Ka arvas tema, et lapsele on
väga kahjulik hakata jälitama meeleheitele
viidud kurjategijaid, sest nii võivad
jälitamist märganud kurjategijad väikestest
Blomkvistidest vabanemiseks kasutada
vägivalda. Ma küsisin raamatukoguhoidjalt,
kui suur on matemaatiline tõenäosus, et üks
noor satub ohtliku kurjategija lähedusse,
kui noor seda eriti teha ei püüagi. Kas pole
kummaline, et inimesed niisuguste asjade
pärast muretsevad?”

Muide, uue sõna „blomkvistima” tähenduses „politseid abistama” võtab Astrid Lindgren kasutusele just oma kaitsesõnavõtus raadiodebatis.

„Me oleme ju näinud mitu taolist
keelefenomeni. Kui härra Myrdal omal ajal tegi
propagandat sündivuse suurendamiseks, siis
tekkis keelde verb „müürdaalima.” (…) Kui nüüd
kari poisse lippab ringi, jahtides varastatud
autosid, siis ma ei arva, et on väga õiglane
süüdistada selles „Kalle Blomkvisti”, ka ei arva
ma, et oleks õige süüdistada professor Myrdali
kõigi 1930. aastatel sündinud laste pärast. (…)”

Kui Astrid Lindgren töötas kuuldemänguga „Kalle Blomkvist ja Rasmus”, oli ta kindel, et lugu peab ilmuma ka raamatu vormis. Raamatus saaks ta süveneda sündmustikku nii, nagu ta esialgu oli mõtelnud. Teades, kuidas lugu sündis, võib siiski ära tunda sugemeid raadiosarjast. Ka raamatus on ebatavaliselt arvukalt helisid iseloomustavat leksikat. Kõnnitakse ragiseval kruusateel, ollakse sunnitud muruniidukist üle rääkima, kriiskama, kiviseinte vahel kajab õudne naer ja nii edasi. Ja põnevuse haripunktil ikka need kuulsad püstolilasud. Kuid erinevalt kuuldemängust ei tulistata kulminatsioonina mitte peatüki lõpus, vaid keset jutuajamist. Ja lugeja saab kohe teada, et lasud (vähemalt osaliselt) läksid mööda. „Kõlab lask. Ja veel üks. Kuid ilmselt on Peters liiga erutatud selleks, et õigesti sihtida. Nicke jookseb edasi ja kaob peagi kuuskede vahele.” („Kalle Blomkvist ja Rasmus”, tlk Vladimir Beekman)
Võib-olla võttis Astrid Lindgren siiski omaks kuuldemängu vastu suunatud kriitika.

KÜLMA SÕJA HINGUS

„Kalle Blomkvisti” raamatutes on sõda Valge ja Punase Roosi vahel see, mis lugejal tekitab seoses Inglismaa 1400. aastate ajalooga ja Rooside sõjaga Yorkide ja Lancasterite esivanemate vahel. Ka laste mängusõda pidulike sõnade ja kindlate rituaalide taustal viivad mõtted keskaega. Esineb ka otsene tsitaat Shakespeare`lt. Korduvad saatuslikud sõnad: „ Nüüd olgu sõda Valge ja Punase Roosi vahel ning musttuhat hinge peab minema surma ja vajuma surmaöö pimedusse.” („Meisterdetektiiv Blomkvist” jm, tlk Vladimir Beekman) Need on sõnad, mis on otse võetud tema „Henry VI” kroonikast (I vaatus, II pilt).
Kuid hoolimata ajaloolistest assotsiatsioonidest kuulub „Kalle Blomkvisti” triloogia Astrid Lindgreni tänapäevaste jutustuste hulka. Samuti nagu Stieg Larsson ilmselgelt paigutab Mikael Blomkvisti ja Lisbeth Salanderi sajandivahetuse Stockholmi, on Valge Roosi seikluse enesestmõistetav ajaline raam unine Rootsi väikelinn teisele maailmasõjale järgneval aastakümnel.
Tekstis nimetatakse sõda paaril korral, kuid see tundub olevat suhteliselt kaugel, loomulikult silmas pidades noort lugejaskonda, kelle oli sõja-aastatest vähe mälestusi, kui üldse. Raamatus „Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu” nenditakse, „et vaenlase pealiku vangivõtmine oli Rooside sõjas harukordseks vägiteoks, umbes samasuguseks, nagu oleks möödunud maailmasõja ajal olnud see, kui ameeriklased oleksid saanud Hitleri Sing-Singi vanglasse kinni panna” (tlk Vladimir Beekman). Ja kui Anders valgete rooside juhina „Kalle Blomkvistis ja Rasmuses” saab teate punaste rooside sõjakuulutamisest, hüüab ta: „Pea meeles minu sõnu: tõusevad sünged pilved ja läheneb pikkade nugade öö.” (Tlk Vladimir Beekman). Et see väljend tähistab traditsiooniliselt suure hulga opositsionääride mõrvamist natside poolt 1934. aasta juuniööl, Anders õnneks ei tea. Samuti viib nimi Valge Roos mõtted mitte ainult 1400. aastate Inglismaa ajaloole. Sama nime kandis ka Müncheni vastupanuliikumise grupp, mille liikmed gestaapo 1943. aastal kinni võttis ja hukkas. Tänapäev ja ajalugu jooksevad raamatutes mitmes kohas kokku. Raamatus „ Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu” mõtiskleb kirjanik/jutlustaja selle üle, millise tähenduse annavad lapsed väikesele kivile: „Kuid miks ei võinud punased roosid armastada oma Suurmõmmikut näiteks niisama sügavalt kui šotlased oma kroonimiskivi ja miks ei võinud nemad olla sama sügavalt nördinud, kui valged roosid ta salakavalalt ta oma võimusesse võtsid, nagu šotlasedki, kui inglased viisid kroonimiskivi Westminsteri peakirikusse?” (Tlk Vladimir Beekman) Tekst vihjab sündmusele, mis oli väga aktuaalne 1951. aastal, kui raamat ilmus.
„Kalle Blomkvist ja Rasmus”, sarja viimane raamat, kannab ilmselget märki sellest, et see ilmus külma sõja kõige külmemal ajal, Korea sõja ja McCarthy aastatel. Ühel esimestest lehekülgedest tutvustatakse ka raamatu konflikti – võidurelvastumist ja tööstusspionaaži: „Konstaabel Björk teeb oma tavalist ringi linna peal ja mõtiskleb sõja üle üldiselt ning Valge ja Punase Roosi sõja üle eriti. Ta seisatab sillal, vaatab alla vette, milles voolab mööda üks vana ajaleht, ja ta loeb hajameelselt pealkirja, mis lausa karjub: „Läbistamatu kergmetall – revolutsioon sõjatööstuses! Rootsi teadlane lahendab probleemi, mis on andnud peamurdmist uurijaile kogu maailmas.” (Tlk Vladimir Beekman)
Jutustuse kurjategijad, insener Peters ja tema abilised, on saanud nimetult välisriigilt ülesandeks jahtida seda revolutsioonilist leiutist. Et kätte saada see salajane valem, planeerivad nad röövida Lillköpingisse ajutiselt elama asunud teadlase koos tema väikese pojaga.
Pole raske seostada Petersi – kelle täielik nimi on Valter Sigfrid Stanislaus Peters – ideoloogilist andumust hirmuga idast pärineva ohu vastu, millel Rootsis on sügavad ajaloolised juured ja mis oli silmnähtav sõjajärgsetel aastatel. Selle seose leidsid ka mõned Rootsi ajalehed. Liberaalne õhtuleht Expressen reageeris Petersi kirjeldusele ja viidetele tema tellija kohta:

Nädal hiljem on Rootsi rahvas ja eriti lapsed
naelutatud loo külge, kus kogu põnevus seisneb
pikalt venitatud piinamistseenide ootuses, kus
ohvriks on laps, ja kõige hullemate kelmide
väljajoonistamises riigireeturitena – keda
publik peaks identifitseerima teatud poliitilise
arvamussuuna, nimelt kommunistliku suuna
toetajatena, ja võib kindel olla, et publik
seda teebki. Kõik on tegelikult hullem kui
keskmiselt seriaalis, mille eest niinimetatud
populaarne ajakirjandus tavaliselt läbi
sõimatakse. Aga inimesed ei pane seda tähele.
Ka mitte kirjanik, kelle nimeks on Astrid Lindgren,
meie lastekirjanduse geenius – tema usub, et ta
on isamaaline, et ta on tsiviilkaitses
sõjaväeteenistusse mobilisatsiooniks valmis …
(…) Peaksime teadma, et spioonihüsteeria, paanika,
psühhoosid, laste treenimine väikesteks
sõduriteks ei ole mitte kunagi õige valmisolek.
(…) Kuid ei, oleme läinud nii kaugele, et me
seda ei märka. Me laseme ennast erutada, nii
täiskasvanud kui lapsed, sellest, mida armas
väike Rasmus ja vapper Kalle Blomkvist vastiku
spiooni Petersi juures peavad välja kannatama.
Me lubame „Mängutoosil” aina käia ja laseme
ennast uinutada valelikul heroismil, mis
katsumusele mitte silmapilkugi vastu ei pea,
kui asi tõsiseks läheb.”

KÕHKLEVAD KANGELASED, TUGEVAD KANGELANNAD JA KAHETSEVAD LURJUSED

Stieg Larssoni Mikael Blomkvist on väljakujunenud isiksus, kes Milleeniumi-triloogia jooksul ei muutu. Teda kirjeldatakse kui õigustermineid kasutavat visa uurivat ajakirjanikku, kes pigem kasutab sõna ja sulepead kui vägivalda. Kindlasti ei ole ta matšokangelane. Palju iseloomujooni on võrreldavad Astrid Lindgreni Kallega, aga erinevalt Mikaelist on meisterdetektiiv Kalle isiksus arenev.
Algselt on tal karikatuurseid jooni. Ta unistused ja sisemonoloogid kujuteldavate kuulajate ja ka kolleegide ees, ta vestlused oma eeskujude Sherlock Holmesi, lord Peter Wimsey ja Hercule Poirot`iga annavad tekstile paroodia jume. Viimastes osades on neid külgi vähem ja Kalle on küpsemaks saanud. Pigem on Anders see, kes õhutab Kalle „meisterdetektiivi” mainet – kusjuures see tiitel on kolmanda raamatu pealkirjast hoopis välja jäetud.
Seevastu Kalle teod on järjest julgemad ja sangarlikumad. Ta meenutab isegi Eva Margareta Löfgreni muinasjuttude lohetapjat, kui ta „Kalle Blomkvistis ja Rasmuses” lõhub lennuki ujukid ja takistab inimröövi lõpuleviimist. Hoolimata kangelastegudest muutub Kalle minapilt ajaga. Alguses laps, kes mängib detektiivi oma tegude tagajärgi tegelikult mõistmata, kujuneb ta mõtlevaks nooreks inimeseks, kes on valmis tegutsema, kuigi tunneb, et alati ei julge ega oska. K. Arne Blom kirjutab, et selline areng on suur muutus krimižanri tavades.

Just realist ja skeptik Anders juhib Valget Roosi, mitte Kalle. Anders esindab ka füüsilist julgust ja jõudu. Ta on tugeva alalhoiuinstinktiga tüüpiline ellujääja. Ta imetleb Kallet, kes on temast teoreetilisem ja analüüsivõimelisem, aga ta teab ka enda väärtusi ja ta oskab endast lugu pidada. Siin võib tõmmata paralleeli Sherlock Holmesi ja doktor Watsoniga, ning ka Erika Bergeriga Milleeniumi-triloogias. Anders ja Erika on reaalsustajuga kaastöötajad, kes hoolitsevad selle eest, et igapäevaelu läheks edasi, kui kangelased Kalle ja Mikael on ülepeakaela abstraktsetesse probleemidesse kistud.

Püsiviide Lisa kommentaar

Theodor Kallifatides

15. jaan. 2016 at 12:16 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

TheodorKallifatidesTheodor Kallifatides (1938) – kreeka päritolu rootsi kirjanik ja tõlkija. Kallifatides asus Rootsi elama 1964. aastal. Ta õppis Stockholmi ülikoolis filosoofiat ning tegutses sealsamas 1969–1977 praktilise filosoofia õppejõuna.
Ta on avaldanud rootsi keeles üle 30 raamatu. Ta debüteeris luuleraamatuga, ent keskendus hiljem proosale. Kallifatides on kirjutanud ka filmistsenaariume. Ta oli oma romaanil põhineva filmi “Kärleken” (1980) lavastaja.

Katkend: Uus maa minu akna taga, SA Kultuurileht, LR 2015/7, tlk Ruth Laidmets, lk 37-42.

15
MA TULEN NII SAGELI TAGASI nende varajaste mõjutuste juurde, kuna avastan üha rohkem, kui suur tähtsus neil on olnud. Huvitav, miks. Lahkusin kodukülast seitsmeaastasena, aga nähtavasti mitte vaimselt, olgugi et jätsin seljataha üksjagu konkreetseid arusaamu ja seisukohti.
Küla oli enamjaolt poliitiliselt konservatiivne, mina muutusin varakult vasakpoolseks. Külas ei peetud haridust kõige olulisemaks, mina aga neelasin kõiki raamatuid, mis mu teele sattusid.
Võiksin ritta laduda rohkemgi näiteid, mis osutavad selgelt sellele, et ma mässasin ühiskonna vastu, milles elasin. Ometi tundub, et mäss käis pigem külaühiskonna kirjeldatava pealispinna kui selle kirjeldamatu essentsi vastu. Umbes sama on lugu kallite parfüümidega. Võib nimetada kõiki koostisaineid, aga ei saa kirjeldada lõhna ennast. Ja ikkagi just see meile meeldib või ei meeldi, erutab meid või jätab ükskõikseks.
Ka päranduseks saadud mütoloogia lõhn kirjeldab teatud arenguteed. Esialgu ei ole sa sellest teadlik, siis märkad seda ja lõpuks näed kogu elu sellega seotuna.
Teisisõnu, mul võttis rohkem kui nelikümmend aastat, et avastada, kui sügaval mu hinges olid juba enne olemas need rööpad, mida mööda ma kogu elu pidin kulgema. Selgus, et kõigel muul, mida ma reisi jooksul hankisin, ei olnud piisavalt mõjujõudu rööbaste vahetamiseks. Kirjeldamatu lõhna ajel liikuv eluvedur jätkas vääramatult teed rööbastel, mis olid juba ammuilma maha pandud.
Just nimelt see ongi ühte kultuuri kuulumise tõeline sisu.
Võib ju arvata, et küllap ma olen pessimistlik, peaaegu kalvinistlik oma arusaamas selle kohta, kui palju kasvuaastate poolteadvustatud õpetused on meid mõjutanud.
Mispärast aga peaksime uskuma, et suudame kõiki sildu ja piire ületada? Kui inimlik vabadus tähendaks sama, mis inimese piiritu võime end muuta, kuidas oleks ühiskond siis üldse võimalik? Millal saabub see kriitiline punkt, kus vabadus muutub barbaarsuseks ja vastupidi – kus vabaduse puudumine tähendab orjust?
Seda teadmata oletan, et just see punkt on vaevanud suuri ühiskonnaehitajaid alates Platonist kuni tänapäevani. Igal ühiskonnal on ka omad pidurdusmehhanismid. Need iseloomustavad ühiskonda sama palju kui käigumehhanismid. Vabadus ja selle piirid on iga ühiskonna aadlimärk.
Meie aja suur utoopia on, et vabadus iseenesest on väärtuslikum kui selle piirid. See on sama, nagu me peaksime rohkem lugu gaasi- kui piduripedaalist. See arusaam läheb meile ka omajagu maksma.
Mis selle hind on?
Eelkõige omavahelised suhted. Inimene ei usalda enam inimest. Ometi oleme rohkem kui kunagi varem sunnitud seda tegema. Tänapäevane elu eeldab tohutu kogust usaldust, et üldse toimida. Peame usaldama pankasid, mehhaanikuid ja insenere, lendureid ja autojuhte, majade, sildade ja teede ehitajaid. Peame usaldama lasteaia personali, õpetajaid meie lapse koolis, arste ja poliitikuid. Lõpuks tuleb usaldada oma lähedasi ja armsaid inimesi.
Lühidalt öeldes püsib kogu meie ühiskond selle kõige haprama kaubaartikli – usalduse – vundamendil. Egoistlik ja järelemõtlematu vabadus ohustab aga just seda kaupa. Kui kõik arvavad, et isiklik heaolu on kõigest muust tähtsam, kui sind peetakse kahtlaseks juba sellepärast, et sul üldse on vanaaegseid vaateid kohusetundele ja muule seesugusele, kuidas on siis võimalik hoiduda eksistentsiaalsest stressist, ängistusest ja murest, mis vaigistamiseks nõuavad uusi piiriületusi.
Oleme mõtlematult astunud keerdtrepile, mis meie arvates viib isiklikku paradiisi, adumata, et oleme seal üksi, ainsateks seltsilisteks psühhootilised onaneerijad koos maoga, ja madu saab usaldada. Ta teeb oma töö. Ta hammustab.

16
KUI MA OLIN KAKSTEIST või kolmteist aastat vana, nägin Ateena lähedal rannas surnud vaala. See oli suur sündmus. Enamik meist ei olnud kunagi vaala näinud ja me sõitsime sinna kohale uudishimulike ja lõbujanustena, nagu me olime.
Nüüd järgneb muidugi mõista rekonstruktsioon. Ma pole kindel, et mäletan päris õigesti, aga nii ma seda mäletan.
Oli päikeseline päev sügise hakul. Põhjatuuled ei olnud veel tõsist hoogu sisse saanud, aga õhus oli tunda jahedat teravust, umbes nagu siis, kui sõbralik hääl laseb meil aimata varjatud ähvardust.
Surnud vaala ümbritses hulk inimesi, nii et ma võisin näha ainult tema pead, kus kaks üllatavalt väikest silma olid maailma valgusest loobunud.
Mind valdas tohutu kurbus. Vappusin üle keha. Meri jäi sellele suurele loomale liiga väikeseks. Elu on ehk meie jaoks liiga väike, mõtlesin ja lubasin endale, et ei uju kunagi liiga madalas vees.
Mina ei jookse madalikule. Ma valin hoolikalt oma sõiduvett. Ma elan elu, mis ei jää liiga väikeseks.
Võib muidugi imestada, kuidas on võimalik, et üks kolmeteistkümneaastane poisike niimoodi oma eluprobleeme sõnastab. Ma ise ka imestan.
Kas ma tõesti teadsin juba siis, et ühel päeval tuleb mul navigeerida võõral merel?
See on usutav, sest tahtmine või unistus maalt lahkuda, kivi selja taha visata, kodumaa tolm jalgadelt pühkida oli juba varakult olemas. Mõned meist sünnivad selleks, et põgeneda. Küllap olin minagi selline.
Et minust lõpuks sai väljarändaja, ei tõesta, et olin selleks sündinud. See näitab ainult, et väljarändaja on meis olemas, ja need, kes selle tee lõpuks valivad, on niisugused, kes ei suuda vastu panna ühele vanimatest rööbastest oma hinges.
Surnud vaal oli äpardunud väljarändaja. Olin otsustanud, et minuga nii ei lähe. Seesuguseid varajasi mälupilte võiks vaadelda kui osa isiklikust mütoloogiast, niisiis vastandina päranduseks saadud mütoloogiale, sellele, mida ma nimetasin lõhnaks. Mulle ei olnud selge, kui tähtis on isiklik mütoloogia, enne kui osalesin Lundis ühel gerontoloogia-alasel seminaril. Teadlased olid ühel meelel. Vanadusega kohtudes on enesekuvand suurimaks abiks ja toeks, eriti siis, kui sa kohtud temaga võõrana.
Enesekuvand on ainus tugi, mida kohalik omavalitsus meile ulatada ei saa, ja see paistab olevat ainus oluline tugi. Arusaam sellest, mis su elu juhtis, ning sellest, miks on läinud, nagu on läinud, on inimesele niisama oluline nagu tuul purjetajale. Kohtumine vanaduse ja lõpuks ka surmaga, säilitades rahu, on üldjoontes küsimus tugevast isiklikust mütoloogiast, mis loob tähenduse ja seose ning paigutab su saatuse ulatuslikumasse mustrisse kui see, mille sa ise oled joonistanud.
Veel suuremal määral kehtib see sisserännanu elu kohta, mis paljuski ja paljude arvates on teisene elu, elu tõelise elu asemel. Samal ajal tuleb vaadelda õnnestunud sisserännanuelu nende kolme mütoloogia ühe funktsioonina. Esiteks see, mille sa päranduseks saad, siis see, mille sa lood, ja lõpuks see, millega sa kohtud.
Minu pihul oli tegemist täistabamusega. Mu küla tegi minust väljarändaja, ma ise olin selleks ette valmistunud ja Rootsi mütoloogia abiellus ilma probleemideta minu isiklike mütoloogiatega. On tähtis rõhutada, et sisserännanu on enne uue maaga kohtumist juba kohtunud selle kujutisega artiklites, filmides, raamatutes, teiste sisserännanute juttudes ja nii edasi. Uuele maale saabudes on tegelikkus viimane asi, mida nähakse. Esialgu nähakse seal kõike seda, mida arvatakse seal leiduvat.
Mida mina siis Rootsis nägin?
Laske ma räägin kogu loo ära. Oli kuuekümnendate keskpaik, Kreekas oli poliitiline olukord rahutu, demonstratsioone korraldati pea iga päev. Ühe niisuguse demonstratsiooni ajal hakkas politsei meid taga ajama, ma jooksin ja peitsin end ühte kultuurfilmide kinno. Kui ma olin pikapeale hinge tõmmanud ja pilgu tõstsin, nägin üht kõige jõulisemat filmistseeni, mida ma eales näinud olen. Keskaeline mees rebis keskendunud raevus maast juurtega üles noort puud.
Vaatasin seda filmi üha uuesti ja uuesti. See oli Ingmar Bergmanni „Neitsiallikas”, mida tuleb, kui mitte muu, siis kasvõi ainult selle stseeni pärast meistriteoseks pidada.
Ma ei olnud varem ühtegi Rootsi filmi näinud, ma ei olnud kunagi varem rootsi keelt kuulnud ja mind liigutas sügavalt see napisõnaline keel, mis viis mu mõtted oma Sparta külale, pani mind igatsema elu, kus sõnad midagi tähendavad, vastandina sellele elule, mida ma parajasti elasin ja milles kõik sõnad olid müügiks, avalik kõne oli valede ja petetud lootuste laat.
Ma olin muidugi eksalteeritud noor mees, aga see, kes toona oli noor ja mitte eksalteeritud, oli kas idioot või kuulus priviligeeritute hulka või oli mõlemat korraga. Tõtt-öelda pidasin ma kogu kreeka kõrgemat kihti priviligeeritud idiootide karjaks.
Laenutasin rootsi keele lingvafoni-plaadi. Kuulasin seda koos tüdrukuga, kellesse olin armunud, ja kui plaat lõppes, ütles ta:
„See on keel, milles muinasjutte kirjutada!”
See otsustas mu suhtumise rootsi keelesse ja ilma selle suhtumiseta ei oleks ma kunagi suutnud seda keelt niiviisi õppida, nagu olen seni püüdnud.
Kuidas õppida keelt, kui sa seda ei armasta? Ja kuidas võib mitte armastada seda keelt, milles saab muinasjutte kirjutada?
Enesestki mõista ei olnud selle Rootsil, mida ma kohtasin, midagi ühist „Neitsiallika” Rootsiga, aga ma ei lasknud end petta. Olin seda varemgi kogenud. Kogu maailm ütles meile, kreeklastele, et meil ei ole Homerose ja Platoniga midagi tegemist. Aga kuidas siis üksnes meie nende keelt räägime?
Lühidalt öeldes – olin saanud heita pilgu rootsi hinge ja see, mida ma nägin, meeldis mulle. See võib tunduda lipitsemisena, on mulle öelnud teised sisserännanud, aga ka rootslased.
Selle kohta oskan öelda vaid üht. Ma ei tulnud siia kindla kavatsusega leida, et mulle siin ei istu, või et mulle ei meeldi rootsi keel või rootslased. Tulin siia, et luua endale elu nende inimeste seas ja nende keelega. Ma ei kavatsenudki üle parda visata kõige tähtsamat eeltingimust, nimelt seda, et nad mulle meeldisid. On inimesi, kes nimetaksid minu hoiakut silmakirjalikuks. Ise võtan ma seda kui oma küla lõhna tagajärge. Jätta õnnistamata maja, mis pakub sulle peavarju, on nagu paluda, et see sulle kaela langeks, öeldi. See ütlus oli nii tuntud, et sellest tehti parafraase, näiteks, kui sa oma naist ei kiida, siis vastupidiselt majale ei lange ta sulle kaela. Teisisõnu, positiivne arvamus, mis mul oli Rootsist ja rootslastest, oli kombinatsioon moraalsetest ja elamistehnilistest arutlustest, mida ma ise ei pidanud. Minu küla oli juba enne mind need ära pidanud ning jõudnud järelduseni, mille järgi oli kõigi arvates tark joonduda.
Tegelikult ei ole mingit põhjust kogu inimlikku kogemust otsast peale leiutada. Hiinlastel on õigus. Tavalised inimesed õpivad oma vigadest. Intelligentsed inimesed õpivad teiste vigadest.

Eesti keelde tõlgitud loomingut
Uus maa minu akna taga, SA Kultuurileht, LR 2015/7, tlk Ruth Laidmets.
Armastus, Perioodika 1981, LR 34/35, tlk Anu Saluäär.

Püsiviide Lisa kommentaar