Kadri Kõusaar

20. dets. 2011 at 4:09 p.l. (Nädala autor 2011)

Foto: Mihkel Maripuu

Kadri Kõusaar (s. 1980) – kirjanik, ajakirjanik, filmirežissöör.
Lõpetanud Tartu Ülikooli hispaania filoloogina 2003.
Olnud Eesti Ekspressi kirjandustoimetaja ning mitme tele- ja raadiosaate juht.
Kirjutanud ja lavastanud mängufilmi «Magnus» (2007).

Katkend: Alfa, Hea lugu 2011, lk 195-200.

Anna jõudis kohale täpselt siis, kui kume psühhedeelne heli tunni algust kuulutas. Nagu tavaliselt, imetles ta oma õpilaste rauget viisakust ja varjamatut innukust. See oli gümnaasiumi teine klass – 15-17-aastased noored, kelle puhul Anna erilist vastutust tundis. Juba hakkasid nad tungima asjade olemusse, ent olid veel võluvalt süütud. Nii lihtne oleks olnud neid kriipida ja õõnestada.
        “Meie tänane teema on Dostojevski…” alustas Anna. “Keeruline… sest Dostojevski ei meeldi mulle. Möönan, et kultuurne inimene võiks olla lugenud vähemalt ühte tema romaani, aga isiklikust maitsest rääkides ei kuulu ta mu lemmikute hulka.
        Teievanusena ja veel mõnda aega pärast seda hoidsin oma arvamust vaka all. Mulle sattusid õpetajad, kes poleks püha lehma torkimist sallinud. Kõik Dostojevski teed juhatasid usu, Jumalani, ning see lahendus tundus mulle kuidagi rumal, ebaloogiline. Siis aga rändasin ja lugesin veidi, ning leidsin Nabokovi “Loengud vene kirjandusest”. See oli nagu istumine rongikupees, kus sa oled nukralt üksi, kui järgmises peatuses siseneb tegelane, kellest saab ühekorraga nii uus tuttav kui vana sõber. Nabokov ütles Dostojevski kohta umbes nii, tsiteerin mälu järgi: “Ta ei saanud kunagi üle Euroopa põnevusromaani ja sentimentaalse romaani mõjust. Sentimentaalne mõju seisnes konfliktis, mida ta ikka ja jälle kasutada armastas: toppida vooruslikud tegelased võimendatult pateetilistesse olukordadesse ja väänata sest välja nii palju paatost kui võimalik. Dostojevski meelest oli allumine ja kannatamine alati parem vastupanust ja võitlusest.” ”
        Anna ei näinud ühtki loidu ega skeptilist pilku. Teda lihtsalt neelati. Tingimusteta.
        “Mõtleme Raskolnikovi peale, kes hakkab põdema, et on mõrvanud vanamuti,” jätkas Anna. “Siin on kaks aspekti. Tavaline primitiiv, kes istub vangis ei tunne süümepiinu. Olen sellistega kohtunud – nad on nii kalestunud, et oleks naiivne loota mingit ärkamist, muutust, kahetsust. Jah, võib põhjendada, miks on keegi kalestunud – õnnetu lapsepõlv, armastuse puudumine – , ent üldiselt on mind alati häirinud, et tundlik intellektuaal peab tundlikuks ka suvalist kaabakat.
        Nüüd teine aspekt – tegelane, kes mõrva kahetseks, pole ettekavatsetud roimaks üldse suuteline… Poeedid ei mõrva, ütles Nabokov, ent ma arendaks seda mõtet edasi. Kui poeet, nii eetiliselt kui esteetiliselt ülitundlik inimene, on sunnitud mõrvama, on see ülim draama… Rõhutan, et draama, mitte tragöödia…
        Filosoofias on kuulus niinimetatud käruprobleem. Mööda rööpaid tormab juhitamatu käru. Liiprite külge on kinniseotud viis inimest. Sina oled raudteesillal ja sinu kõrval on keegi kahesajakilone mees. Sulle seletatakse, et ainus viis käru peatada ja kinniseotud inimesed päästa, on paks onu sillalt alla lükata. Su enda kaal on liiga väike, nii et eneseohverdus ei aitaks.
        Küsitluste järgi pole 90 protsenti inimesi paksu onu allalükkamiseks võimelised – nad ei suuda sekkuda, kuigi teavad, et ühe ohverdamine päästaks viis. Üks asi on afektiseisund, paanika, aga ka täiesti kainelt, teadlikult laseb enamik inimesi kärul lihtsalt edasi veereda… umbes nagu Teise maailmasõja ajal võidi näha korstnate suitsu ja naabrite arreteerimist, aga vaadati kõrvale…Rõhutame, et selle näite puhul on kõik inimesed sulle võõrad ja täiesti samaväärsed, lihtsalt ühikud. Selge see, et kui neile antaks näod, läheks asi keerulisemaks; kui ohverdama peaks oma ema või kallima, oleks see hoopis teine olukord. Või kui on teada, et liiprite külge on seotud Mao, Stalin, Hitler, Yasser Arafat ja Rappija Jack.
        Seega – uuringud näitavad, et kümme protsenti on arendajad ja otsustajad – alfad -, ülejäänud on kaasakoogutajad. Neil, kes paksu onu sillalt alla lükkama soostusid, oli ka keskmiselt kõrgem IQ kui neil, kes eelistasid lasta asjadel lihtsalt tiksuda. Samas leidus selle kümne protsendi hulgas ka rohkem psühhopaate ja sinnapoole kaldujaid. Võib väita, et parim ja halvim osa, nii emotsionaalselt kui intellektuaalselt, kohtusid selles kümnes protsendis.
        “Kuritöö ja karistus” ning pea kogu Dostojevski looming on inimese vaevaline teekond usu, lunastuseni. Õigusemõistmist ei tohi enda kätte võtta, inimene ei ole Jumal. Kui mõistad kohut, viskad esimese kivi – lõpetad põrgus ja deliiriumis. Raskolnikov alustab kui nietzschelik Übermensch, kuulutades, et on neid, kellel on õigus ja privileeg otsustada teiste saatuse üle; kes on teistest kõrgemad, ent lõpetab nukralt kahetsedes ja Jumala poole pöördudes. Nii tore, nii moraalne, kas pole? ”
        Õpilased jälgisid teda hinge kinni pidades.
        Ka Anna ise jälgis ennast hinge kinni pidades – justkui keegi teine oleks talle sõnad suhu pannud. Ehk aga näitaski see asja ausust – mõte voogas temast välja lihtsalt ja sundimatult nagu puu otsast kukkuv küps õun, mille võib kohe ära süüa, aga mida võib ka säilitada.
        Anna tõmbas tooni vaiksemaks.
        “Mäletan, kui ma veel Tartus õppisin, enne Inglismaale minekut… Reedeti olid Tallinna bussid kohutavalt täis. Kui ma juba kolmele bussile peale polnud mahtunud ja tunglesin neljandasse, nägin, et järel oli vaid üks vaba koht. Minu ees oli üks tilluke vanatädi. Siis… astusin ma temast üle. Sõna otses mõttes. Lükkasin ta kõrvale ja rabasin selle viimase pileti. Ah, pensionäril aega küll, mõtlesin. Tema ei pea kellaaja peale tähtsal kokkusaamisel olema. Mul on see lugu meeles, sest… ma käitusin halvasti. Mul polnud mingit õigust temast üle astuda. See oli lame ja jäi mu hinge vaevama… Muidugi olen ma nii enne kui pärast seda paljudest üle asunud. Kuid nad olid selle kuidagi ära teeninud, mitte lihtsalt olnud valel ajal vales kohas.”
        Nüüd Anna peaaegu sosistas. Mida vaiksemalt räägid, seda tähelepanelikumalt sind kuulatakse – see trikk toimis taas.
         “Kahjuks ma ei saa avada detaile… Kuid see kergus ja selgus, mida ma tundsin, kui ma ühest konkreetsest inimesest olin üle astunud- kui ma olin teinud otsuse ja selle siis täide viinud – oli eksistentsiaalne kaif. Puhas rõõm. Ma olin küll sundolukorras, ent ma ei ütleks ära teisest sellisest võimalusest. Õiglus on mõnus… sa lükkad paksu tüübi alla rööbastele ja nii on õige. Sa vaatad olukorrale silma – jah, sa mitte ei pööra teist põske, vaid vaatad otse silma.”
        Korraga tõstis üks tütarlaps käe. Ta oli ehmatavalt tõsine, vaat et pühalik näoilme ja sarvraamidega prillid. Tema läikivtumedad juuksed olid sätitud ühte kõige rangemasse krunni, mida Anna oli näinud. Jah, see tüdruk tundus kuidagi raske, ilma irooniata.
        “Utilitarismi puhul on siiski määrav see, kas sa suudaks ennast ohverdada, selleks et päästa viis – kas pole?” Küsis ta selge, nasaalterava häälega, mis kõlas nagu sirgjoon – ilma ühegi käänaku ja nüansita.
        Anna võttis kasutusele oma madaljäise tooni, aga imelik, et võrreldes krunnitüdruku häälega oli see ikkagi pehme ja paindlik.
        “Jah, nagu ma ütlesin, muutub seesama kärunäide hoopis teistsuguseks, kui anda asjaosalistele näod ja taustad… Seejuures on tõesti üks olulisemaid küsimusi, kas ja mis tingimusel ohverdaks sillalseisja iseend.”
        “Kas teie nõustuksite end ohverdama?” küsis tüdruk.
Appi, mõtles Anna.
“Oleneb,” vastas ta nii külmalt, kui suutis. “”kui ma olen 90 ja päästan viis last, siis ei ole absoluutselt küsimust. Jah, sõltub, kes on liiprite külge seotud, ja kas mul on nende kohta infot või pole. Ma olen siiski kõigest inimene, mitte kangelane…Niisama lihtsalt ma ambrasuurile ei visku…”
        “Utilitarist ohverdab ju alati ühe, selleks et päästa viis,” jätkas tüdruk. Anna kuulis ta hääles solvunud kiledust.
        Klass läks veidi elevile – enamik hoidis end aga alandlikult nullis, ei kaldunud kummalegi poole. Veel adus Anna oma õpilaste sümpaatiat, veel oli tal mänguruumi.
        “Rahu,” lausus Anna. “Ma polegi väitnud, et mina konkreetselt oleks sajaprotsendiline utilitarist. Mida üldse saab tänapäeval olla sada protsenti?”
        “Seega te peate ennast a priori rohkem väärt olevaks kui abstraktset teist inimest?“ Tüdruku toon oli salvav, sõrmed värisesid veidi ja ta silmades peegeldus allasurutud raev. Anna tundis selle ära ja võpatas, ebamugavus läks üle hirmuks – see oli anna kunagise parima sõbra Eriku piiritu, irratsionaalne viha.
        Tekkis vaikus.
        Anna tajus iiveldusega, et temasse ei suhtuta enam heatahtlikkuse, vaid umbusuga. Üksnes jõuline, täpselt sihitud vastulöök sai seda murda – tal oli vaja ikken hissatsu`t.
        Nagu jaburalt üledramatiseeritud Hollywoodi kohtudraamas ootas publik, et saatana advokaat pillaks lause, mis ühtaegu süütaks ning kustutaks kõik. Oodati selgust.

Looming
Ego, Tuum 2001
Vaba tõus, Pegasus 2004
Alfa, Hea lugu 2011

Linke
Kodulehekülg, http://www.kfilm.ee/kadri/
http://www.facebook.com/kadri.kousaar
Priit Pullerits “Kadri Kõusaar: olen enesekindel, aga…”, Postimees.ee 28.11.2011, http://www.naine24.ee/649385/kadri-kousaar-olen-enesekindel-aga/
Viljar Voog ”Kadri Kõusaar: unenäod ja reaalsus on minu jaoks sama olulised”, Õhtuleht 23.11.2011, http://www.ohtuleht.ee/453195
Krister Kivi, Koššerkaaviar Felixi majoneesi kastmes, ekspress.ee 11.12.2011, http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/kosserkaaviar-felixi-majoneesiga.d?id=62907134

Püsiviide Lisa kommentaar

Kjell Westö

5. dets. 2011 at 2:54 p.l. (Nädala autor 2011)

K. Westö (1961) – soomerootsi kirjanik. Finlandia kirjandusauhind 2006.

Kjell Westö kriitikute kui lugejate hulgas üks armastatumaid kirjanikke Soomes ja Rootsis, meisterliku sisseelamisvõimega jutustaja ja erinevate põlvkondade mõttemaailma tundlik kirjeldaja. Luuletaja ja novellistina debüteerinud autor on saanud tuntuks eriti tänu oma romaanidele, milles kajastuvad sügav kiindumus autori kodulinna Helsingi ja selle lähiajaloo vastu ning mis räägivad soomerootslaste käekäigust Soome sõdade ja ühiskondlike muudatuste keerises.
Helsingiteemalise tetraloogia 1996. a. avanud romaan ”Drakarna över Helsingfors” / ”Leijat Helsingin yllä” (“Tuulelohed Helsingi kohal”) on dramatiseeritud ka näidendiks ja filmiks.
Westö rootsikeelset loomingut on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Eesti keeles on ilmunud novellikogu „Bruusi juhtum“ (1996) ja romaan „Lang“ (2002).
Finlandia kandidaatide hulka on Westö romaane valitud neljal korral, 2006. a. tõi Soome kodusõja valupunkte kirjeldav romaan „Där vi en gång gått” / ”Missä kuljimme kerran” (“Kus kord kõndisime”) talle ka auväärse kirjanduspreemia.
Katkend: “Kus kõndisime kunagi”, Eesti Raamat 2011, lk 340-343.

Ta mäletas hiilivat vaikust varasuviselt kirkas linnas, kui Eugen Schauman oli tapnud kuberner Bobrikovi, ta mäletas suurstreigi uduseid novembripäevi poolteist aastat hiljem ja ta mäletas Sveaborgi madruste mässu hilissuvel, kui nad Attiga jõudsid tagasi Pariisist. Ta mäletas higistama ajavalt sooja suve, kui puhkes maailmasõda, ja ta mäletas seitsmeteistkümnenda aasta jahedat suve, kui Atti suri ning Eccu, Nita ja tema ei osanud kaotusvalu üksteisega jagada, vaid leinasid igaüks omaette. Ta mäletas, kuidas kogu maa paistis hakkavat streikima ja kuidas kõik valmistusid sõjaks, ja ta mäletas järgmist aastat, mäletas hirmu ja viha ja sosinal räägitud uudiseid elajalikest julmustest ning niisama elajalikust kättemaksust, ja kui ta silmad sulges, võis ta ikka veel kuulda õndsa Wilma krigisevat häält, kui ta luges ühetooniliselt ette lõike Ilmutusraamatust, hämaraid ennustusi, mille täitumist nägi ta igal pool, kuhu ka ei vaadanud, ja mis tõestasid, et viimnepäev on lähedal. Ja kui ta kuulis Wilma häält, kuulis ta ka, kuidas Nita harjutas salongis klaverietüüde, tund tunni järel, nagu oleks ta arvanud, et vennatapusõda saa Chopini ja Schuberti muusikaga lõpetada, ja ta kuulis, kuidas Eccu süüdistas kannatamatu noorukihäälega teda, Jalit, järeleandlikkuses ja kuulutas sülge pritsides, et tegutsemiseks on muidki mooduseid, leidus inimesi, kes ei tahtnud istuda tegevusetute pantvangidena punases Helsingis, vaid söandasid linnast lahkuda ja liituda seaduslike vastupanujõududega.
        Eccu. Eccu, kes oleks pidanud olema Aspnäsi tribuunil, kuid keda ei olnud näha. Kui Jali kuulis poja ägedat ja pisut lapselikku häält, meenusid talle nende ühised pühapäevad, ta mäletas talviseid jalutuskäike läbi talvise linna, mil hingeõhk jäi õhku rippuma nagu suitsupahvak. Ta mäletas kammitsetud pilte, kontrastseid kompositsioone, mis nad lõid ühisel jõul, kuigi Eccu meelest oli valitud motiiv, lumme mattunud puud, äärmiselt igav. Korraga sai Jali aru, kui väga ta oma pojast puudust tunneb. Võib-olla, mõtles ta, võib-olla ei äratanud temas mälestusi üksnes andeka noore jalgpalluri nägemine, vaid see, et just Eccu oli talle rääkinud sellest mängijast ja just Eccu oli soovitanud tal seda matši vaadata ja lubanud ka ise kohal olla, võib-olla lihtsalt poja paljud lüüasaamised ja kiirenev allakäik meenutasid talle, isale, kui kiiresti ja armutult elu kadus käest, jah, just kadus käest, nagu rahutu ja lootusetult truudusetu abikaasa.
        Asi ei olnud selles, et Jalist oleks saanud konservatiiv, vähemalt ise ta nii ei arvanud. Ta ei olnud sugugi nõus oma vana sõbra Olle Gylfega, kes varjunime “Mõtlev härrasmees” all ikka ja jälle tõrvas Hufvudsstadsbladeti veergudel “džassi poisse” ja “poisstüdrukuid”. Vaene Olle: teda toetasid vanemad lugejad, eriti mehed, samas kui nooremad lugesid väidetavalt “Mõtleva härrasmehe” lugusid valjusti ette, juues teheed ja õõtsudes džassi taktis Pallaadiumis, Padodis, Alhambras või ükskõik kus. Oma viimases loos oli Olle tõdenud, et noored naised on muutunud liiga egoistlikuks, kuna neid oli lapsepõlves liiga vähe karistatud. Moodne poissnaine oli omandanud kõik poiste õigused, kuid oma salakavala loomuga oli ta kahe silma vahele jätnud mehe ellu kuuluvad kohustused, kirjutas Olle. Artikli lõpus oli avaldatud jõuliselt toetust naiste sõjaväekohustusele, sest siis, kirjutas Olle Gylfe, “näeksid sugupooled oma silmaga vastassoo tegelikku elu ega patseeriks sündsusetult Esplanaadil, ja siis õpiksid need uhkeldavad, upsakad kullakesed alandlikkust ja kannatlikkust ja neist saaksid heasüdamlikud õigesti mõtlevad väikesed naised”.
        Paljud Jali sõbrad mõtlesid just sedamoodi. Džassiajastu naised olid pealiskaudsed ja naudinguhimulised, ning noored mehed olid nõrgad ja nukrakstegevalt dekadentlikud; kas mitte Georgsgatani siseujulasse, mis oli linna esimene, ei hakanud vaevalt mõni kuu pärast avamist kogunema kidura kehaehitusega noori mehi, kellel olid kahtlased seksuaalsed kalduvused? Kuid Jali meelest ie olnud see võrrand nii lihtne. Talle tegelikult meeldis džass, vähemalt see sündsam variant, mida esitasid Paul Whitemani ja Ted Lewise orkester, või miks mitte ka Helsingi oma Monsieur François, kelle tantsuorkester mängis alati vaoshoitult ja stiilselt. Ja kuigi ta püüdis seda varjata vaese Emelie eest, kes läks iga aastaga aina ümaramaks ja kohmakamaks, elutsesid vanad elumehekombed temas edasi: oma salaunistustes kurameeris ta saledate noorte naistega, kes kandsid lühikest kokteilikleiti ja olid juuksed tagant lühikeseks lõiganud ning kelle sädelevad kunstsiidsukad kahisesid tasakesi, kui nad jala üle põlve lõid ja talle naeratasid.
        Ta sai aru Eccut ja tema sõpru vaevavast tülgastusest ja rahutusest. Maailm, kuhu nad olid sündinud, oli vajunud mutta ja ründemürgiaurudesse, enne kui nad täiskasvanuks said, punasel talvel oli nende kaaslasi tapetud kuklalasuga, ja ise ei olnud nad veel päriselt poisieast väljas, kui neil tuli hukata kaasmaalasi, kes sageli olid niisama noored. Nendest asjadest ei räägitud kunagi, aga need oli olemas, uue põlvkonna maailm oli algusest peale julm ja kiire ja illusioonivaba. Kiirus, kogu aeg kasvav elutempo oli möödunud aastakümne peamine tunnusjoon, oli Hufvudstadsbladetis hiljuti tõdenud keegi “I-r” ja lisanud, et areng kindlasti jätkub ja kiireneb veelgi. Aastal 2029, oli “I-r” kirjutanud, mõjuvad krahv Zeppelini dirižaabel ja Grover-Williamsi võidukas Bugatti sama naeruväärselt, nagu George Stephensoni ja John Ericssoni 1829. aastal võistelnud auruvedurid The Rocket ja The Novelty mõjuvad praegu. “46 kilomeetrit tunnis, missugune peadpööritav kiirus!” kirjutati ajalehtedes sada aastat tagasi, kuid tänapäeval ei ole sada kilomeetrit tunnis peaaegu mingi kiirus. Ajalehed, muuseas, kelle üldse enam on mahti aastal 2029 lehti lugeda? Siis on inimesel ilmselt juba nii kiire, et ta hangib oma teadmised raadiost ja vaateraadiost, kui ta oma aeromobiiliga pilvelõhkujate vahel tiirutab.
        “I-r”-il oli õigus, mõtles Jali, see oli rahutu aeg, ta oli muutusi näinud ju juba siis, kui oli linna ja raudteekontorisse sõites istunud M-trammis: tohutu suur tuberkuloosihaigla Dali kohal künkal, loendamatud punasest tellisest kasarmud kerkimas Tölös, õhku lastud ja tasandatud Hammarberget, kuhu kerkis uus parlamendihoone.
      Ja kui ta kõndis südalinnas, pruun portfell ühes käes ja teine käsi valmis kergitama kaabut vastutulevatele daamidele, siis oli uuendusi kõikjal, oli tunne, nagu oleks terve linna ehitusplats, laienemine, kasvamine, citius, altius, fortius, ikka rohkem ja rohkem.
        Üleval Georgsgatanil kaevati tohutu suurt auku Torni hotellile, varsti seisis see seal, peaaegu seitsekümmend meetrit kõrge, ja vaatas üle linna nagu äraeksinud külaline hiidude New Yorgist. Centralgatani ja Aleksandersgatani nurgal troonis Unionbankeni uus hoone koos Carltoni hotelliga. Stockmanni kaubamaja ehitas Gaselli kvartalis ja Fazeri suguvõsa Glogatanil.
        Igal pool, Gräsvikenist läänes kuni Vallgårdini põhjas, ehitati uhkeid elumaju, mis täitsid kogu kvartali, ja kerkisid kõrgemale kui helsinglaste varasemad elumajad. Ja Wilhelmsbergis, Marjatta kaljude kõrval, kust avanes vaade Sörnäsi sadamale, asus Martsu, Soome suurim tööliste üürimaja, kus elas rohkem mässulisi bolševikke, kui Cedric Lilliehjelm ja Olle Gylfe ning teised parempoolsed ka kõige hullemates õudusunenägudes oleksid osanud kokku sehkendada.  

Eesti keeles ilmunud looming:
Bruusi juhtum , Loomingu Raamatukogu 1996, tlk Mari Allik (novell)
Lang, Kultuurileht 2007,  tlk Ülev Aaloe(romaan)
Kus kõndisime kunagi, Eesti Raamat 2011 tlk Tõnis Arnover (romaan)
Looming
Tuulelohed Helsingi kohal, 1996, Otava 2001
Isa nimel, Otava 2000
Lang, Otava 2002
Kus kõndisime kunagi, Otava 2006
Ära öösel üksi hulgu, Otava 2009

Linke
Riho Laurisaar “Kjell Westo – sõjajäljed mõjutavad meid siiani”, Eesti Päevaleht 4.12.2009, http://www.epl.ee/news/kultuur/kjell-westo-sojajaljed-mojutavad-meid-siiani.d?id=51183955
Imbi Paju “Kjell Westo, uus Thomas Mann?” Eesti Päevaleht 19.01.2001, http://www.epl.ee/news/kultuur/kjell-westo-uus-thomas-mann.d?id=50797496

Püsiviide 1 kommentaar

Mikael Niemi

23. nov. 2011 at 8:14 e.l. (Nädala autor 2011)

Mikael Niemi

Foto: Susanne Lindholm

Mikael Niemi (13.08.1959) on rootsi kirjanik.
Tema kuulsaim teos on “Popmuusika a la Vittula”, humoorikas romaan noortest ja suureks kasvamisest Põhja-Rootsis Pajala nimelises asulas. Romaan on lühikese ajaga saavutanud suure menu, tõlkeid on tehtud paarikümnesse keelde. Aastal 2001 pälvis teos Rootsi tähtsama kirjandusauhinna Augustpriset. Mikael Niemil on hiilgava sõnavaldamise kõrval ka võrratu fantaasia nägemaks elu läbi huumori.

Katkend “Popmuusika a la Vittula”, Faatum 2003 lk 63-67.

Juba sama päeva pärastlõunal puhkes tüli päranduse jagamise pärast. Oodati, kuni matuserituaalid ühele poole said ning naabrid ja jutlustajad laiali läksid. Siis keerati tareuksed kõrvaliste jaoks lukku. Suguvõsa kõikvõimalikud harud, võrsed ja pookoksad kogunesid avarasse kööki. Dokumendid pandi lauale. Käekottidest otsiti välja lugemisprillid ja sätiti osavalt higist läikivatele ninadele. Hääled köhatati puhtaks. Teravad jäigad keeleotsad niisutasid huuli.
        Ja siis läks tapluseks.
        Tegelikult oli vanaemal ju testament kirja pandud. See moodustas ühe osa tema järelejäänud päevikust ja oli tagasihoidlikult öeldes mahukas. Lehekülg lehekülje järel järgnesid üksteisele väriseva käekirjaga ülestähendatud üksikasjad. See ja see peab saama sellistel tingimustel selle ja selle. Ent kuna mutike oli ette valmistunud siit ilmast lahkumiseks viimased viisteist aastat, ja olnud seejuures muutliku meelelaadiga, siis tekst lausa kubises muudatustest, mahatõmbamistest ja ääremärkustest, ja kõige selle juurde kuulus veel üks äärest ääreni täiskritseldatud lahtine leht segaste täpsustavate märkustega. Mõned sugulased olid korduvalt pärandusest ilma jäetud, siis aga jälle pärijateringi tagasi arvatud. Teised jälle võisid pärandusest osa saada vaid teatud tingimustel, nagu näiteks kogu suguvõsa ees oma elavat usku tunnistades või viinakuradist lahti öeldes või koosolijate pluss Jumala käest andestust paludes teatud täpselt kirjeldatud ja paljude aastate jooksul tehtud pattude eest. Kogu tekst oli mitmeid kordi allkirjastatud ja õigeks tunnistatud, oluline lisaleht aga kahjuks mitte. Pealegi oli kõik Tornedali soome keeles.
        Ainuüksi testamendi ettelugemine lämbes köögis võttis oma paar tundi. Iga viimane kui sõna tuli tõlkida rootsi, riigisoome, inglise, saksa ja pärsia keelde, sest Växjös elav tütar oli abielus ühe sisserännanud sunniidimuhameedlasega. Eriti suuri probleeme tekitasid usuga seotud osad. Päranduse saamise põhitingimuseks oli niisiis elava usu tunnustamine, mida suurem osa tornedaallastest tõlgendas kui laestadianismi. Pärast selle osa tõlkimist avaldasid protesti nii sunniidimuhameedlane, Uus-Meremaalt pärit juudi soost väimees kui ka Frankfurdis elav babtismi usku pöördunud tütar, mõlemad tunnistasid kui ühest suust, et nende usk on sama elav kui iga teise kohalviibija oma. Vanaema Ulattist pärit noorem vend pani kõmiseval häälel paika, et läänelaestadiaanlasena on tema kõige kristlikum inimene kogu seltskonnas, selle peale protesteerisid tuliselt üks idalaestadiaanlasest onupoeg, siis veel üks varalaestadiaanlane ja paar vanausulist. Üks soome usulahku kuuluv tädi oli sellest sedavõrd puudutatud, et hakkas sedamaid ekstaasis hüplema ja väänlema, nii et higi lendas. Teised läksid kindluse mõttes temaga kaasa, tunnistasid kätega vehkides oma patte, nutsid ja tõttasid kaltsuvaipadele komistades üksteist kallistama.
        Lõpuks tõusis Isak püsti ja käratas kõigile, et nad vait jääksid, nii soome kui ka rootsi keeles. Kainulasjärvilt pärit joodikust vennapoeg tabati otse teolt, kui ta oma käega testamendile juurdekirjutust tegi, ning visati välja. Kuulutati välja vaherahu ning pärast protestide ja vastusüüdistuste rida oligi tarre saabunud pingestunud rahu. Paljud nõudsid, et nende äsja esitatud pattude ülestunnistused ning muud tõendid elavast usust kantaks protokolli, mida pärast hääletamist ka tehti.
        Testamendi läbilugemise järel valitses täielik segadus. Rahuliku olemisega insener Uppsalast, kes oli tegev uue arvutitehnika alal, pani ette kogu testament koos kõigi lisanduste ja muudatustega kanda perfokaardiprogrammi ning siis mitu korda arvutist läbi lasta, et loogikat appi võttes oleks võimalik pärandust õiglaselt jagada. Selle peale kostis kohe mitmelt poolt arvamusi, et üks lõunamaalane, ummikko, kes pealegi kuulub suguvõsasse vaid tänu abieluliidule, võiks oma suumulgu kinni hoida, kui suguvõsa asju arutatakse. Õed-vennad, onu- ja tädipojad ning neljanda põlve sugulased kogunesid seejärel oma taktika väljatöötamiseks väiksematesse pomisevatesse gruppidesse. Algas agar sisistamine ja susimine. Sondeeriti pinda, tehti ettepanekuid ja lükati tagasi, sõlmiti liitusid ja lammutati, sosistavate parvede vahel saadeti käskjalgade vahendusel teele nii kaudseid kui otsesemaid ähvardusi. Paar meest läksid üheskoos nurga taha vett laskma ja tulid tagasi kahtlaselt heatujulistena. Vahetati pilke. Kääriti käised üles. Protokollija, hõredajuukseline kantseleiametnik, koputas selle peale oma sulepeaga vastu kohvitassi ja kutsus koosolijaid korrale. Kõik tunglesid taas köögilaua taha, nohisedes ja üksteist vagusi maha rahustades.
        Khm. Hmmmmmmm…
        Selle järgi, mida kantseleiametnik oli oma erapooletuses jõudnud endale selgeks teha, tuli pärandus – maja, kõrvalhoonete, krundi, majakraami, vallasvara, pangahoiuste ning väikse metsatuka väärtuste kogusumma ( välja arvatud naabrinaisele lubatud vokk) – jagada saja neljakümne kolmeks võrdseks osaks.
        Erutunud häälte möll.
        Kaasistuja, pensionil olev tolliametnik, palus protokolli lisada reservatsiooni. Tema muidugi tähtsusetu, kuid ülimalt erapooletu arusaama järgi oli eelkõneleja jätnud kahe silma vahele eraldi lehel oleva lisamärkuse kolmanda lõigu, kus oli juttu Lõuna-Rootsi pahelisusest ja patususest, ning et seetõttu peaks maja ja majakraam kuuluma poeg Isakile, ning et ülejäänud vara tuleks võrdselt jaotada vaid nende sugulaste vahel, kes olid kantud Pajala kihelkonna hingekirja.
        Lärm läks veelgi marulisemaks.
        Naabrinaine küsis kus see vokk võiks olla, aga ta vaigistati jõhkralt maha.
        Kirunas kaevurina töötav vennapoeg rõhutas, et tema kodukohta ei sa kuidagi seostada Lõuna-Rootsiga, ja et kuivõrd tal on Sattajärvis suvila, siis tuleb temagi protokolli kanda kui Pajala elanik.
        Teine vennapoeg, kes elas Kieksiäisvaaras, lausus seepeale, et eelkõneleja oli unustanud lisamärkuse leheküljel neliteist, kus Luossavaara-Kirunavaara aktsiaseltsi nimetati Norrlandi Babüloniks, ning et kõiki sealseid töötajaid ootab ees igavene põrgutuli, ning et Sattajärvisse ebaseaduslikult ehitatud majad ei muuda asja.
        Joodikust vennapoeg tagus puuhaluga vastu välisust ja nõudis sisselaskmist.
        Juut haaras sunniidimuhameedlasel särgikraest, kuid lendas ise samas kiiktooli suunas, nad karjusid ja haukusid teineteise peale, nende naised aga seisid kõrval ja tõlkisid. Üha rohkem paluti sõna, ja kantseleiametniku sulepeakoputused mattusid üleüldisse melusse.
        Siis tõusis üks rusikas käsi. Pühapäevaks puhtaksküüritud töömeherusikas, mis kerkis nagu seen musta mulla alt, värisedes oma jämeda varre otsas ja pöörates end siia-sinna nagu öökullipea. Ju see oli mõeldud ennekõike hoiatuseks. Märgiks, et mõne mehe mõõt hakkab täis saama.
        Ja kohe tärkas teine samasugune isend. Ja siis veel üks. Inimesed karjusid läbisegi. Vandesõnu lendas kõikvõimalikes keeltes ja murretes, ähvardusi sadas nagu ketihoope, nii et tare seinad värisesid nagu Babüloni müürid.
        Ja siis läks põrgu lahti.
        Lugupidamisest asjaosaliste vastu sellega ma lõpetangi. Ma ei hakka kirjeldama rusikahoope, küünistamisi, veritsevaid ninasid, lendavaid valehambaid, purunenud prille, alatuid lööke ja kägistamisvõtteid. Ma keeldun loetlemast kõiki käiku läinud löögirelvi: praepann, pulkkorjusega tool, kummisäärik, prügikühvel, koera toidukauss ja soomekeelne perekonnapiibel. Ma jätan vahele kõik paganlikud väljendid, kõik vandesõnad, mis valdavalt kõlasid lõputult rikkas Tornedali soome keeles, samuti ka kõik alandavad süüdistused lolluse, inetuse, paksuse, sugulastevaheliste abielude, seniilsuse, vaimuhaiguse või seksuaalsete kõrvalekallete osas, mida vastamisi raevukal hääletoonil vahetati.
        Ma ütlen vaid, et see oli tõeline Gehenna.

Loomingut
“Popmuusika a la Vittula”, Faatum 2003, tõlkinud Ülev Aaloe
Kirkon piru. (Kyrkdjävulen, 2002)
Verenimijät. (Blodsugarna, 1997)
Nahkakolo. (Svålhålet, 2004)
Mies joka kuoli kuin lohi. (Mannen som dog som en lax, 2006)
Aivot pellolle. (Skjut apelsinen, 2010)

Linke
Outo mies Pajalasta valloittaa Ruotsia, Helsinkin Sanomate arhiivist, http://www2.hs.fi/uutiset/juttu.asp?id=20001107KU11&a=2

Püsiviide Lisa kommentaar

Jüri Arrak

8. nov. 2011 at 8:54 e.l. (Nädala autor 2011)

Jüri Arrak (1936) – eest maalikunstnik, graafik, metalli- ja filmikunstnik. Jüri Arrak tähistas 24. oktoobril 75. a  juubelit.

Foto: Toomas Volmer /EPL

1966 – lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi metallehistöö erialal 
1989 – Eesti Kunstnike Liidu liige 
1967–1968 töötas kunstnikuna Tallinna Metallitoodete tehases
1969 Eesti Kunstnike Liidu liige, sellest alates vabakutseline kunstnik 
1972–1973 Eesti Kunstnike Liidu graafikasektsiooni esimees 
1982–1987 Eesti Kunstnike Liidu maalisektsiooni esimees
1996-1997 Tartu Ülikooli kaunite kunstide kutsutud professor 

Osalenud Eesti kujutava kunsti näitustel alates 1964-ndast, rahvusvahelistel 1969-ndast aastast.
Katkend “Võsa, aas ja mägi”, Ilmamaa 2003, lk 135-142.

Katedraal ja laat
Mõistujutt elust ja kunstist.

Oli kord mäe peal katedraal, nii võiks alata muinasjutt kunstist. All orus asus laadaplats, kus klounid, veiderdajad, trikimehed ja mustkunstnikud lõbustasid rahvast. Seal olid mõõganeelajad, karutaltsutajad, köietantsijad ja silmamoondajad. Oli kõike, mida inimfantaasia suudab toota ja inimvõimeid teostada. Vist oli ainsana keelatud Jumala ja kuninga solvamine. Laadal mürtsus muusika, müüjate hääled segunesid artistide ja pealtvaatajate häälitsustega. Inimesed kogunesid esinejate ümber ja vahtisid ammuli sui ebatavaliselt või napilt riietatud, kummaliselt värvitud tegelasi, kes sooritasid uskumatuid trikke, puhusid suust välja tulelonte ja neelasid alla terariistu, püüdes niiviisi teenida ka elatist ning omataoliste seast kuulsustki.
        Kui laadalistel ostud-müügid sooritatud, etendused nähtud ja laadapäevad lõppenud, asuti koduteele. Sageli tehti vahepeatus kõrtsis, kus eriti tormiliselt arutati kuuldut-nähtut ja imestati arusaamatute, uskumatuna näivate tempude ja lauslolluste üle.

Katedraali ehitamine

Kodus algas tavaline töö ja elurutiin, mis moodustabki olemise põhiosa. Iga päev, iga söömaaeg algas ja lõppes palvetamisega. Õnnistust paluti ka perele ja viljasaagile. Igal pühapäeval pandi selga puhtad riided ja mindi üles mäele, mindi katedraali, mis oli tõeline jumaliku vaimsuse ja inimkätega tehtu sulam. Kogu katedraali ehitus oli välja kujunenud rangetest vaimsetest printsiipidest, ta oli täidetud mõjuvate kujude ja maalidega, tema värvilised aknad moondasid valguse imeliseks värvide peoks ja orelimuusika kandis oma helidega inimhinge kiriku võlvide alla, ikka kõrgemale ja lähemale Jumalale. Katedraalis ei osatud veel näha kunstide sünteesi, vaid see hoone oli inimeste poolt ehitatud jumalakoda, kus viibides unustati laat ja raske töö, kus usu ees taganesid katk ja sõjakoledused.
        Katedraali ehitati kaua ja sellest võttis osa kogu ümbruskonna rahvas. Meistrid raiusid kivist imelisi kujusid ja ornamente, nikerdasid puud ja maalisid pühapilte. Katedraalid seisavad tänapäevani külade ja linnade uhkuseks, paistavad kaugele ja juhatavad rändurit eesmärgi poole. Katedraali tornil ja seinte ülaosas asuvad kujud on viimistletud niisama korralikult kui all portaalil, inimene kõrgele ei näe, aga Jumal näeb kõike. Meistrid ei eputanud tehtuga ja paljude nimed on unustatud, aga nende vaimne läkitus on töödes ja see mõjutab meid rohkem kui kaasaegse kunstniku “vaimsed” tööd. Kui mingi kaasaegse kunstniku looming satuks tänavale ilma seletuskirja ja austajateta, siis prügivedajad viiksid ta sealt ära või seda üldse seal ei märgatakski. Meie kunstimaailm muutub eelnenud jutu peegelpildiks ja praegune kunstimuinasjutt algaks nii. 

 
 
Mägi

Mäe peal on laadaplats, kus kihab kõikelubav elu. On vaimukaid naljamehi ja naljakaid vaimumehi; on tünniveeretajaid, leheloopijaid ja kortsutajaid; on värvitud tolad, kes kulunud aluspesu enese järel lohistavad ja hiljem sinna väljaheiteid pakivad; on kükitav mees, kes jõllitab postkasti, samas keegi rebib kirju tükkideks ning topib neid seemnete asemel vanadesse preservatiividesse, on võluväel redelile ronijaid, kes kildudena alla pudenedes moonduvad peigmeesteks omaenda matustel. Keegi käib tagurpidi ümber laadaplatsi ja teine vigurivänt kraabib augu, pistab sinna pea ning vaatab peegliga taevast.
        Siin-seal vedeleb sambatükke, kukeharjaga naine värvib ühe neist triibuliseks ja lükkab mäest alla. Seda tegevust filmitakse, kogu sambatüki teekonna pikkus mõõdetakse ning veeremise aeg ja koht kantakse piirkonna kaardile. Kui kõik sambatükid on orgu veerenud, võib tähelepanelik vaatleja neis ära tunda eelmise muinasjutu katedraali tükid. Katedraal ja laat on vahetanud kohad! Kui orus paikneva laada artistid pidid kogu oma jõudu pingutama, harjutama ja õppima, et saada mustkunstnikuks, mõõganeelajaks, karutaltsutajaks, köietantsijaks või jõumeheks, siis mäepealsel laadal tarvitseb olla lihtsalt vaimukas, ettevõtlik ja kuuluda tegijate seltskonda.
        Niisiis, katedraal on lammutatud ja paisatud alla orgu. Pragmaatiline mõistus ei luba kõiki tükke orgu veeretada ja osa neist kasutatakse mäepealsete esindushoonete ehitamisel. Pank saab mõned sambad, millega kaunistab oma teenindussaali; kindlustusselts saab osa katusekive, millest laotakse dekoratiivvahesein terrassile; luksusrestoran kaupleb endale altaririistad ja küünlajalad, et ehtida kõrgete külaliste söögituba. Ka loss, mis on kerkinud mäele, ei jää ilma, aga mis tema saagiks langeb, pole teada. Loss paitab kaugele. Tema viltune torn ja kolmnurksed aknad on inimestele arusaamatud ja sisendavad ärevust ning pelgu.
        Vahetevahel ronivad mõned inimesed mäest alla ja uitavad katedraali varemete vahel, mõni korrastab mõne nurgakese, lapib kokku pühakuju ja põletab selle ees küünlaid. Ajavaimust hullutatud jõugud ei lase katedraali taastada ja see oleks orus ka mõttetu, sest ta koht on mäel, aga mägi on vallutatud laada poolt ning täis ehitatud müügiputkasid.
        Kui need muinasjutud on uni, siis on õige aeg ärgata ja jõuda äratundmiseni, et veel pole hilja katedraali kaitsta orgu paiskamise eest.
        Kuidas seda teha? Eks ikka seletamise, õpetamise, usu ja armastamise abil. Öeldud on: kui usute, siis võite liigutada mägesid või kõndida vee peal. Ei tohi pimesi alluda ajavaimule, see ilus liitsõna ajast ja vaimust on võib-olla hoopis ajavõim.

Suur Tõll, 1982 (Flickr)

 
Kunsti põhiprobleem  

Ajavaimu saab ette kujutada voolava jõena, ja kui olla piisake, veepiisake teiste hulgas, siis tõesti ei näe midagi muud kui naaberpiisakesi, aga kui olla jõevoolu poolt kõrkjatesse kantud puukooretükike, siis on nähe möödatormavate piiskade armee. See kõrkjapuhkuse ajal toimuv väline vaatlus täieneb tükikese sisevaatlusega, ning olgugi et jõevoolu vastu ei saa tükike midagi teha, on tema teade, ükskõik kui tühine, siiski oluline. Pealegi me ei tea, kuhu see jõgi voolab, võib-olla kuivama määratud järve ning mitte piiritusse ilmamerre? Seepärast on oluline püüda endale selgeks teha ajavaimu olemus, jõgi, kus liigutakse.
        Kaasaegne kunstiprobleem pole niivõrd sõltuv tegijatest, sest neid on kogu ajaloo vältel olnud oma andelt ja ambitsioonidelt väga erineva tasemega, vaid see on kiitjates, ülesupitajates. Kui katedraal oli mäel, olid esile tõstetud meistrid ja trikimeeste koht oli orus asuval laadal. Kui laat on mäel, on tegijate skaalast esile tõstetud õpipoisid ja upitajadki on segaduses ning proovivad jõudumööda olla tegijad. Põhiprobleem on usu vähenemine looja hinges, millega seoses kaob kunstimaja vundament ning laguneva maja tükid muutuvad kummalisteks teosteks ning nende eksistentsi peab toetama sügavmõtteline tekst või teiste elukutsete formaalsed vormid. Kuid kunst peaks olema moraalne sau inimkonna käes, abiline rännakul Jumala poole. Sellel teekonnal loodud kujutav kunst ja muusika on valdavalt harmooniline ja esteetiline, sest kunstnik ei arene mitte läbi vormimuutuste, vaid läbi vaimsuse kasvu tema hinges.
       Kuidas on üldse võimalik kindlaks teha ja kes omab õigust öelda – see on kunst ja too ei ole? Kuidas on saanud võimalikuks selline kaos, et iga nähtust on võimalik defineerida kunstina, kui “kunstnik” seda soovib? Milline on see kunsti äratundmise mehhanism ja miks ei saa lihtsalt sõnastada, millises rennis kunst voolab; ta ei seisa ju lombina igavikus, see hakkaks haisema? Aga voolamine nõuab piirdeid ja minu jaoks selleks ongi kunstniku jumalikust vaimsusest puudutatud hing. Usk kuulub inimeseks-olemise juurde. Peame endale selgeks tegema lihtsa tõe – tagasi on tee suletud, sümboolset teksti kasutades – inglid valvavad Paradiisi väravas, käes leegitsev mõõk! Ainus võimalus on inimesena edasi liikuda, kuid mitte kuhugi umbmäärasesse tühjusesse, vaid selleks, et jõuda harmooniasse Jumalaga, saada järjest vaimsemaks.
        Paljud on öelnud, et usutunne on nii intiimne ja aus, et seda ei saa välja näidata ega sellest rääkida. Kui nii, siis koosneks inimkond KGB agentidest – keegi ei tea, kes on kes ja kuidas üksteisega suhelda.
        Oma suhtumist ususse võib ja peab välja näitama. Ka ühe inimese usu abil, liivaterakese heitmisega ratta ette on natuke võimalik pidurdada inimkonna vankri veeremist orgu.

Foto: Postimees/Raigo Pajula

 
Linke loomingule
Jüri Arraku töid art.ee Kunstiserveris
http://www.art.ee/gallery2/v/Artists/painters/Jyri-Arrak_001/
Haus galeriis
http://www.haus.ee/?s=kunst&z=kaasa&kid=4

Linke
Jüri Arrak tähistab juubelit Prantsusmaal
http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/juri-arrak-tahistab-juubelit-prantsusmaal.d?id=60138151

Valner Valme Jüri Arrak 75: kunstnik, kes ei sarnane mitte kellegagi, Postimees 24.10.2011, http://www.postimees.ee/608644/juri-arrak-75-kunstnik-kes-ei-sarnane-mitte-kellegagi/

Püsiviide Lisa kommentaar

George R.R. Martin

20. okt. 2011 at 3:13 p.l. (Nädala autor 2011)

George R.R. Martin (1948) – USA ulmekirjanik. Martin saavutas ülemaailmse bestsellerikirjaniku staatuse oma 1996. aastal ilmuma hakanud «Jää ja Tule laulu» fantaasiasaagaga, milles kujutab erakordselt naturalistlikult ja julmas laadis väljamõeldud pseudokeskaegses maailmas aset leidvat võimuvõitlust.

Foto: David Shankbone (2011)

        “George R.R. Martini loomingut üldiselt iseloomustades tuuakse enamasti välja tema tekstide süngeid ja melanhoolseid toone, rõõmu ja positiivsust neist naljalt ei leia. Martini tegelased on tihti traagilise kangelase tüüpi, autor ei hoia oma karaktereid, kui vajadus ja tekstiloogika seda nõuab, tapab kirjanik kõhklematult ka kandvaid ja olulisi tegelasi, kelle saatuse pärast lugeja muretsedagi ei osanud. Ühtki kirjaniku väljamõeldud tegelast ei saada pidevalt ebarealistlikud õnnestumised, vastupidi, neile saab osaks teinekord ehk isegi ebaloogiliselt tihe ebaõnnestumiste jada.” /Raul Sulbi “Mõõkade, troonide ja lohede kuningas”/

Katkend saaga esimesest raamatust: Troonide mäng, Esimene raamat, Varrak 2006 lk 46-49

         “Sa pead lõunasse tulema,” ütles Robert talle. “Sa pead suve maitsma, enne kui see lahkub. Mägiaias ulatuvad kuldkollased roosiväljad nii kaugele, kui silm ulatub. Puuviljad on nii küpsed, et otse sulavad sul suus – melonid, virsikud, tähnikploomid, sa pole midagi nii magusat elu sees maitsnudki. Küll sa näed, ma tõin neid sinu jaoks kaasa. Isegi Tormiotsal, kus puhub värske meretuul, on päevad nii palavad, et sa ei jaksa end õieti liigutadagi. Ja kui sa veel linnu näeksid, Ned! Igal pool lilled, turud toidukraami pilgeni täis, suveveinid nii odavad ja nii head, et juba lõhna hingates jääd purju. Kõik on paksud ja purjus ja rikkad.” Kuningas naeris ja laksas endale vastu  vägevat kõhtu. “Ja tüdrukud, Ned!” hüüatas ta, silmad sädelemas. “Tõsijutt, naised kaotavad selle palavusega vähimagi tagasihoidlikkuse. Nad ujuvad alasti jões, otse lossi külje all. Isegi tänavatel on villaste või karusnahksete riiete jaoks liiga kuramuse palav ja nad käivad ringi sihukestes lühikestes kleitides – siidist, kui neil hõbedat jätkub, ja puuvillast, kui ei, aga vahet pole – kui nad higistama hakkavad ja riie vastu ihu kleepub, siis on nad sama hästi kui alasti.” Kuningas naeris rõõmsalt.
        Robert Baratheon oli alati olnud suure himuga mees, kes teadis, kuidas elu nautida. Eddard Starki kohta poleks keegi seda kuidagi öelda saanud. Ometi täheldas Ned tahtmatult, et kuningas on pidanud oma naudingute eest lõivu maksma. Selleks ajaks, kui nad trepist alla jõudsid, hingeldas Robert raskelt ja kui nad krüpti pimedusse astusid, punetas tema nägu laternavalgel.
        “Majesteet,” sõnas Ned aupaklikult. Ta tegi laternaga laia poolkaare. Varjud liikusid ja vankusid. Hubisev tuli langes põrandakividele ja riivas pikka rodu graniitsambaid, mis kahekaupa pimedusse kulgesid. Sammaste vahel, seinte ääres, istusid surnud oma kivist troonidel, seljad vastu sarku, milles peitusid nende maised jäänused.  “Ta on päris lõpus, Isa ja Brandoni juures.”
        Ta hakkas sammaste vahel ees minema ja Robert järgnes talle vaikides, maa/alusest jahedusest värisedes. Siin all oli alati külm. Nende sammud kõmasid põrandakividel ja kajasid ülal võlvilt vastu, kui nad Starkide valitsejasoo surnute vahel kõndisid. Nende kujud olid raiutud nende haudu sulgevatele kividele. Nad istusid pikas reas, pimedad silmad igavesse pimedusse vahtimas, ja nende jalgade ümber olid kerra tõmbunud suured kivist ürghundid. Hüplevad varjud tekitasid tunde, nagu liigutaksid kivikujud end, kui elavad nendest möödusid.
        Iidse kombe kohaselt oli iga omaaegse Talitundru isanda põlvedele asetatud rauast mõõk, et neimahimulised vaimud oma hauakambrites püsiksid. Vanim neist oli juba ammu olematuks roostetanud, nii et seal, kus metall oli kunagi kivile toetanud, paistsid nüüd ainult mõned punased laigud. Ned mõistatas, kas see tähendab seda, et need vaimud võivad nüüd lossis vabalt ringi uidata. Ta lootis, et see pole nii. Talitundru esimesed isandad oli olnud sama kalgid mehed nagu maa, mida nad valitsesid. Sajanditel enne seda, kui Loheisandad üle mere tulid, ei olnud nad kellelegi truudust vandunud, vaid nimetasid ennast Põhja Kuningateks.
        Viimaks jäi Ned seisma ja tõstis õlilambi üles. Hauakamber kulges nende ees edasi pimedusse, kuid sellest kohast alates olid sargad tühjad ja sulgemata; mustad avad, mis ootasid oma surnuid, ootasid teda ja tema lapsi. Ned ei tahtnud sellele mõelda. “Siin,” ütles ta oma kuningale. 
        Robert noogutas vaikselt, põlvitas ja langetas pea.
        Siin olid kõrvuti kolm hauda. Isand Rickard Starkil, Nedi isal, oli piklik range nägu. Kiviraidur oli teda hästi tundnud. Ta istus vaikse väärikusega, kivist sõrmed tugevasti põlvedel lebava mõõga ümber klammerdunud, kuid eluajal ei olnud ta osanud mõõkadega ümber käia. Kahes väiksemas hauas kummalgi pool olid tema lapsed.
        Brandon oli surnud kahekümne aastaselt – ta kägistati Hullu Kuninga Aerys Targaryeni käsul vaid mõni päev enne seda, kui ta pidi Vetevoo Catelyn Tullyga paari pandama. Tema isa oli sunnitud tema surma pealt vaatama. Brandon oli tegelik pärija, vanim poeg, valitsejaks sündinud.
        Lyanna oli olnud vaid kuueteistkümne aastane, erakordselt armas laps-naine. Ned oli teda kogu südamest armastanud. Robert oli teda veelgi rohkem armastanud. Lyannast pidi saama tema pruut.
        “Ta oli tegelikult palju ilusam,” sõnas kuningas, olles tükk aega vaikinud. Tema sõrmed peatusid Lyanna näol, otsekui püüaks ta naist uuesti ellu manada. Lõpuks tõusis ta kohmakalt – tema kaal segas teda. “Pagana pihta, Ned, miks sa pidid ta sellisesse kohta matma?” Kuninga hääl oli taaselustunud kurbusest kähe. “Ta vääris paremat, kui pimedus…”
        “Ta oli Talitundru Stark,” vastas Ned vaikselt. “Tema koht on siin.”
        “Ta peaks puhkama kusagil künkal, viljapuu all, kus tema kohal on päike ja pilved ja vihm teda uhub.”
        “Ma olin tema juures, kui ta suri,” tuletas Ned kuningale meelde. “Ta tahtis koju naasta, Brandoni ja isa kõrval puhata.” Ta kuulis nüüdki vahel veel õe häält. Luba mulle, oli Lyanna vere ja rooside järele lõhnavas toas hüüdnud. Luba mulle, Ned. Palavik oli ta ära kurnanud ja tema hääl oli vaid nõrk sosin, aga kui Ned talle oma sõna andis, haihtus hirm tema õe pilgust. Nedile meenus, kuidas Lyanna oli siis naeratanud, kui tugevasti õe sõrmed olid tema omi pigistanud, kui ta elust lahti lasi, närbunud ja mustad roosilehed tema peost maha pudenemas. Ned ei mäletanud, mis siis edasi sai. Ta leiti tummas leinas, õe keha ikka veel käte vahel. Väike linnuseisand Howland Reed oli Lyanna käe Nedi pihust ära võtnud. Ned ei mäletanud sellest midagi. “Ma toon talle lilli, kui saan,” ütles ta. “Lyannale meeldisid lilled.”
        “Ma vandusin, et tapan Rhaegari selle eest, mis ta temaga tegi.”
        “Sa tapsidki ta,” märkis Ned.
        “Ainult üks kord,” lausus Robert mõrult.
        Nad olid läinud vastamisi Kolmjõe koolmel, kui nende ümber kees lahing, Robertil käes sõjavasar ja peas suur hirvesarvedega kiiver, Targaryenide prints üleni mustas soomusrüüs. Tema rinnaplaadil oli tema suguvõsa kolmepäine lohe, mida tihedalt katvad rubiinid kiiskasid päikesepaistel nagu leek. Kolmjõe punane vesi voolas nende sõjaratsude kapjade ümber, kui nad ümber teineteise tiirlesid ja lööke vahetasid, uuesti ja uuesti, kuni Roberti ränk vasarahoop lõpuks lohe ja selle all oleva rinnakorvi sisse rutjus. Kui Ned lõpuks võitluspaigale jõudis, lamas Rhaegar surnult jõevoolus ja mõlema sõjaväe mehed rabelesid keerlevas vees, otsides rubiine, mis olid tema turvise küljest lahti pudenenud.
        “Unenägudes tapan ma teda igal ööl,” tunnistas Robert. “Tuhat surma on tema jaoks ikka veel liiga leebe karistus.”
        Ned ei mõistnud selle peale mida öelda. Veidi aja pärast sõnas ta: “Me peaksime tagasi minema, Majesteet. Kuninganna ootab juba.”
      “Võtku Ebalased mu naist,” pomises Robert pahuralt, kuid hakkas raskel sammul tuldud teed tagasi minema. “Ja kui ma veel kord seda “Majesteeti” kuulen, siis lasen su pea teiba otsa ajada. Me oleme teineteise jaoks midagi enamat.”

Looming eesti keeles
Windhaven, Fantaasia 2009, tlk Jaana Talja
Liivakuningad, Retk hämarusse: ulmeantoloogia, Salasõna 2003
Risti ja lohe tee, Aphra: ulmeantoloogia, Skarabeus 2005
Fevre`i unelm, Varrak 2009, tlk Juhan Habicht
Troonide mäng. 1. raamat, Varrak 2006, tlk Mario Kivistik
Troonide mäng. 2. raamat, Varrak 2007, tlk Mario Kivistik
Kuningate heitlus. 1. raamat, Varrak 2008, tlk Mario Kivistik
Kuningate heitlus. 2. raamat, Varrak 2009, tlk Mario Kivistik
Mõõkade maru. 1. osa, Varrak 2010, tlk Mario Kivistik
Mõõkade maru. 2. osa, Varrak 2011, tlk Mario Kivistik
Linke
Raul Sulbi “Martini feodaalne verepulm”, Postimees.ee 3.11.2006, http://wwx.postimees.ee/031106/esileht/kultuur/226720.php
Raul Sulbi “Menukirjanik külastab Eestit”, Postimees.ee 30.06.2009, http://www.postimees.ee/136910/menukirjanik-kulastab-eestit/
Wikipeedia, http://et.wikipedia.org/wiki/George_R._R._Martin
George R.R. Martini kodulehekülg http://www.georgerrmartin.com/
A Game of Thrones, Wikipedia http://en.wikipedia.org/wiki/A_Game_of_Thrones
A Song of Ice and Fire, Wikipedia http://en.wikipedia.org/wiki/A_Song_of_Ice_and_Fire
Troonide mäng  HBO kodulehekülg, http://www.hbo.com/game-of-thrones/index.html

Püsiviide 1 kommentaar

Czesław Miłosz

5. okt. 2011 at 2:02 p.l. (Nädala autor 2011)

Foto: Saxon Donnelly

Czesław Miłosz (1911-2004) – maailmakirjanduse suurkuju, üks neljast poolakast, kes pärjatud Nobeli kirjanduspreemiaga (1980). 1978. aastal pälvis Neustadti kirjanduspreemia. Eesti lugejale on M. tuntud eelkõige “Vangitatud mõistuse” (LR 1999) kaudu, kus ta käsitleb Nõukogude mõjusfääri sattunud Kesk-Euroopa intelligentsi saatust. Eluõhtul kirjutatud “Miłoszi ABC” on omapärase vormiga  – tähestikuliselt järjestatud – mälestusraamat, mis toob meie ette kireva panoraami XX sajandist, rõhuga Leedul, Poolal, Prantsusmaal ja Ameerikal.

17. oktoobril kell 17.30 kohvikus Lutsu Juures
Hendrik Lindepuu esitleb Poola nobelisti Czesław Miłoszi tõlkeraamatuid:
mälestusteraamatut “Miłoszi ABC”  ja lühiesseede kogu “Teeäärne koerake”.

Katkend:  “Miłoszi ABC”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2011, lk 21-25.

Amalrik, Andrei. XX sajandi tõenäoliselt kõige ootamatum ja arusaamatum sündmus oli end NSVL-iks ehk Nõukogude Liiduks kutsunud riigi kokkuvarisemine. Astronoomilised summad, mida kulutati maailma suurimale poliitilisele politseile, võimaldasid sel kasvada võimsaks organisatsiooniks, mille käsutuses oli miljoneid nuhke ja sunnitöölaagrite võrgustik üle Euraasia. Selleks, et välismaalased ei teaks süsteemi kohta tõde, rahastati heldelt propagandat ja salaluure tegevust. Kulukas terrorimasin ja selle maskeerimine humaansete loosungitega tundusid garanteerivat impeeriumi kestvuse. NSVL-I võidud Teise maailmasõja lahingutandritel ja osalemine Euroopa jagamisel vihjasid sisemisele efektiivsusele ja mõjutasid saatuslikult vastvallutatud maade elanikkonda. Tõsi küll, aja möödudes ilmusid monoliiti praod, ometigi said lagunemise märke silmanud optimistid hurjutada, et olid eksikombel oma soovid reaalsusega segi ajanud.
        Ma olin üks mõõdukatest optimistidest ning ootasin muutusi, igal juhul ei tundunud Moskva pikaealine valitsemine meie riikide üle mulle tõenäoline. Muutused pidid kindlasti aset leidma, kuid mitte minu eluajal. Mulle tundus, et Jerzy Giedroyc oli palju enesekindlam, sest ta viitas nii Briti kui Prantsuse impeeriumi lõpule, kuid ka tema ei ennustanud, millal see võiks aset leida. Ma teadsin ainult paari inimest, kes olid impeeriumi kokkuvarisemises kindlad ning kes ka ütlesid, et see ei juhtu mitte ebamäärases tulevikus, vaid kohe varsti, kümne, kõige enam ehk viieteistkümne aasta pärast.
        Üks neist oli Andrei Amalrik, sündinud 1938. aastal Moskvas ajaloolase pojana. Venelane, Nõukogude Liidu elanik, kuid teadlik oma perekonna prantsuse päritolust. Talle meeldis viidata oma visigoodi perekonnanimele, Amalrici nime kandsid kaks kuningat, kes võtsid osa XII sajandi ristisõdadest, samuti paavsti legaat, kes sai kuulsaks oma ütlusega ristisõjas albilaste vastu toimunud Béziersi linna vallutamisel: ”Tapke nad kõik maha, küll Jumal õiged ära tunneb.” Keskaegne Amalric de Béne oli ketser ja usumärter. Venemaa Amalriki esivanem tuli Venemaale XIX sajandil Avignonist. Mineviku vastu huvi tundev Andrei läks õppima ajalugu ning kirjutas oma kursusetöö Kiievi Russi kohta. Kui tal siis kästi viia oma kursusetöö sisu vastavusse ametliku seisukohaga, mille järgi esimesed valitsejad olid slaavlased, aga mitte skandinaavlased, siis keeldus ta seda tegemast ja visati ülikoolist välja. Ta kujundas ise oma elustiili, tegi juhutöid, et säilitada sisemist vabadust. Ta ei võidelnud riigi vastu ega ka tunnustanud seda riiki. Ta ei lugenud ajakirjandust, sest see valetas, tema enda kirjatöödel aga polnud lootustki trükivalgusele. Muu hulgas kirjutas ta viis absurditeatri vaimus satiirilist teatritükki. Tema plaanipärase tagasitõmbumise taktika meenutab mulle Jossif Brodskit. Üsna sarnane oli ka talle esitatud süüdistus pärast arreteerimist 1965. aastal – parasiitlus (tegelikuks põhjuseks oli see, et Amalrik aitas tuttavate kunstnikkude teoseid välismaale
toimetada). Karistuseks määrati kaks ja pool aastat asumist ning kolhoosis töötamist Siberis. Amalrik kirjutas sellest raamatus “Sunniviisil Siberisse”, mille käsikirja ta välismaale saatis ning mis ilmus 1970. aastal New Yorgis. Ma lugesin seda ning Amalriki detailsed tähelepanekud Venemaa külaelu kohta aitasid mul paremini mõista ka tema esseed Kas Nõukogude Liit püsib 1984. aastani?” Vastavalt oma legaalse vabaduse laiendamise strateegiale avaldas ta arvamust avalikult, omaenese nime all. See õbluke raamat, õieti ainult essee, ilmus Amsterdamis 1969. aastal ning tõlgiti kohe paljudesse keeltesse, poolakeelsena ilmus see Pariisis Kultura kirjastuses. Amalrikil lubati pagendusest tagasi pöörduda 1966. aastal, kuid 1970. aastal arreteeriti ta uuesti ning seekord mõisteti talle kolm aastat range režiimiga vangilaagrit ning ta kandis selle karistuse ära Kolõmas. Ta jäi ellu, kuid seejärel määrati talle kolm aastat lisaks. Andrei Sahharovi organiseeritud rahvusvahelise protestiavalduse tõttu muudeti vanglakaristus asumiselesaatmiseks, kus ta 1975. aastal naasis Moskvasse, et järgmisel aastal Läände emigreeruda. Kordamööda võõrustasid teda Utrechti Ülikool Hollandis, Harvardi Ülikool ja Hooveri Instituut.
        Amalriki ennustused said tõeks. Ta eksis ainult mõne aastaga. Loomulikult on meil praegu tema ennustusest teistsugune arusaam kui tollal, mil tema juttu võeti kui vastutustundetut sonimist. Johtuvalt oma erakordsusest kaasaegsete hulgas on teda võrreldud Pjotr Tžaadajeviga, kelle tsaar Nikolai I käskis hullumeelseks kuulutada. Nagu nüüdseks on selgunud, olid Amalriki hinnangud oma ekstreemsusele vaatamata täiesti kained.
        Ajaloolasena oli ta kirjutanud Kiievi Russi algusest ning nüüd kirjutas ta enda sõnade kohaselt sama impeeriumi lõpust. Erinevalt sovetoloogidest, kes enamasti huvitusid Läänest sisse toodud marksismist, väitis tema, et impeerium oli püsinud kauem just tänu marksismile, niisamuti nagu Rooma pikendas oma eksistentsi sajandite võrra tänu ristiusu vastuvõtmisele. Ta küll ei tõesta oma väidet, kuid vastavalt sellele uurib ta oma riigi kummalisi iseloomujooni, nii nagu olid teinud seda tema arvukad eelkäijad eesotsas Tžaadajeviga. Ta võrdleb tsaaride ja nende järglaste riiki kääriva taignaga, mis kerkib ja paisub inertsist. Amairik näeb “keskklassi” ehk bürokraatia vaimses skleroosis – see pole enam võimeline vastu võtma arukaid ja julgeid otsuseid – märke peatsest kokkuvarisemisest ja territoriaalsetest kaotustest (kaks Saksamaad ühinevad, Ida-Euroopa riigid saavutavad iseseisvuse). Ta ennustab, et mitmed otsused tehakse kartusest kaotada võim. Üldjoontes tunneme Almariki lugedes ära Nõukogude Liidu lagunemise põhjuste kogumi, mille üle nüüd alalõpmata diskuteeritakse, aga mida tema tajus juba ette. Nende põhjuste hulka lisab Amalrik ka rahva mõttelaadi, kus indiviidi õigused ja väärikus on tundmatud mõisted, vabadus võrdub anarhiaga ning õiglus tähendab seda, et minu naabri käsi peab käima sama halvasti kui minul ning kui temal läheb paremini, siis on see ebaõiglane. Sellega seostub ka kontrast teaduse edusammude ja juurdunud tavade vahel. “Nõukogude raketid on jõudnud Veenusele, aga külas, kus ma elan, võetakse kartuleid ikka käsitsi. See võrdlus pole üldse naljakas, see on lõhe, mis võib süveneda põhjatuks kuristikuks. Asi pole mitte selles, kuidas kartuleid võetakse, vaid faktis, et enamiku inimeste mõtlemine ongi samal tasemel kui see kartulite käsitsi väljakoukimine mullast.”
        Amalrik väärib imetlust kui olude kiuste vaba mees, ent ma ei kavatse temast prohvetit teha. Ta ennustas sõda Venemaa ja Hiina vahel ja nägi selles üht katastroofi põhjustest (selle asemel toimus sõda Afganistanis). Samuti oli tal lõpu suhtes apokalüptiline eelaimus, ta kartis massidesse kogunenud mõrvarlike tungide vallandumist, ent seda siiski ei juhtunud. Ma usun, et tema eelaimuse ratsionaliseerimise taga oli Siberi kolhoosielu kogemus, õudustunne selle trööstitu ja brutaalse elu ees, mis kutsus esile mingi ajaloolise arveteklaarimise vajaduse. Sellest hoolimata tundub, et tema loetletud põhjused pole piisavad, ning sündmus ebatõenäolisena.
        Ma kohtusin Amalrikiga Californias Palo Altos. Sain tuttavaks ka tema kauni naise Gjuseliga, kunstnikuga, kellega ta abiellus Siberis. Tatarlannalt Gjuselilt kuulsin, et ta oli sündinud Moskvas majahoidja tütrena, sellistel ametikohtadel olidki domineerinud tatarlased: Kunagi valitsesime meie iidse Venemaa üle, nüüd maksavad nad meile kätte, tehes meist öövahid.”
        Gjusel jagas Andrei saatust nii Siberis kui pärast tema vabanemist, seetõttu ei võetud teda vastu Kunstnike Liitu; see omakorda oli põhjuseks, miks ta ei saanud oma töid näitustel eksponeerida. Ameerikas ei näinud ma ühtki tema maali ega oska öelda, milline ta oli maalikunstnikuna. Mind paelus tema enda ilu ja sarm.
        Amalrik ise ei elanudki nii kaua, et näha oma ettekuulutuse täitumist. Ta hukkus autoõnnetuses 1980. aastal Hispaanias, olles teel mingile konverentsile. Sellest alates olen tihti üritanud ette kujutada, mida tegi Gjusel pärast tema kaotamist kogu oma ülejäänud elu.
        Teine inimene, kes oli kindel, et Nõukogude Liit on kokkukukkumise äärel, oli Leedu politoloog Aleksandras Štromas, kes emigreerus Leedust 1973. aastal ning õpetas hiljem ühes Ameerika ülikoolis. Loomulikult ei ennustanud sellele režiimile pikka iga ka meie ühine sõber Tomas Venclova, kes mõistis süsteemi kaost ja korruptsiooni Nõukogude armees ajateenistuses olles, kuid Štromas oli see, kes väitis, et režiim ei püsi enam aastakümneid, üksnes veel mõne aasta.  

Loomingut tõlgituna eesti keelde
Miłoszi ABC, (mälestusteraamat) Hendrik Lindepuu kirjastus 2011
Vangistatud mõistus, Loomingu Raamatukogu 1999, 18/20
Teeäärne koerake, (lühiesseede kogu) Hendrik Lindepuu Kirjastus 2011
Balti õppetund (poliitiline essee 1951-1952), LR 1988, nr 51/52
Euroopa laps, 1-8, (luuletused), Looming 1997, nr 6
Erosioonist, (essee), Looming 1999, nr 10
Möödudes Rue Descartes’ist, Vikerkaar 2005, nr 10/11

Linke
Jaan Undusk “Jesuiidikindral Milosz”, Eesti Päevaleht 17.09.1999, http://www.epl.ee/news/kultuur/jesuiidikindral-milosz.d?id=50776751
Tarmo Teder “Mängurid, ülestõusjad ja kaasajooksikud”, 17.09.1999, http://www.sirp.ee/archive/1999/17.09.99/Kirjand/kirjand1-2.html
Mati Unt “Milosz mälukaotuse vastu”, Eesti Ekspress 30.09.1999, http://paber.ekspress.ee/arhiiv/1999/39/Areen/Poola.html
Czesław Miłosz “Raamatute kiituseks”, Eesti Päevaleht 27.10.2000, http://www.epl.ee/news/kultuur/raamatute-kiituseks.d?id=50793290
Wikipedia, http://en.wikipedia.org/wiki/Czes%C5%82aw_Mi%C5%82osz
Kodulehekülg, http://library.thinkquest.org/11959/milosz/00milo.htm
Martti Puukko “Czesław Miłosz 100: piiride ületaja elu”, Postimees 19.06.2011, http://www.postimees.ee/474216/czeslaw-milosz-100-piiride-uletaja-elu/

Püsiviide 2 kommentaari

Hendrik Relve

22. sept. 2011 at 11:02 e.l. (Nädala autor 2011)

Hendrik Relve (1948) – loodusajakirjanik ja rändur, ajakirja Eesti Mets peatoimetaja.. Lõpetanud EPA metsanduse ja TÜ ajakirjanduse osakonna. Propageerinud meedias loodustemaatikat väga mitmekülgselt, rännanud paljudes maades.

22. septembril kell 18.00 saalis
Vestlusõhtu: külas on rännu- ja loodusemees Hendrik Relve ning helilooja Alo Põldmäe. Juttu tuleb Eesti pärimuspuudest, puude maailma avastamist fotoaparaadiga ja paljust muustki. Samal ajal II korruse näituseruumis raamatunäitus “Retk puude maailma”, fuajeedes Alo Põldmäe fotonäitus “Neeruti puude käsnad, pahad ja muhud”. Sündmus kuulub Teadlaste Öö Tartu kavasse

Katkend : “Rändaja”, Kunst 2004, lk 227-229.

Higitelgi tseremoonia harib nii hinge kui ihu

Need, kes esmakordselt tutvuvad Arizona indiaanlaste eluga, saavad peatselt selgeks, et nende tseremooniad ja rituaalid jagunevad selgelt kaheks. Osa on sellised, kuhu kontvõõrad on teretulnud, osa sellised, kus ilma kutsumata ei tohi mingil juhul osaleda. Õige sageli korraldavad indiaanlased suisa tasulisi etendusi, mille ainus eesmärk on väline efekt ja rahateenimine. Kuid tihti nägime ka mõnes indiaanireservaadis rippumas teadet tseremoonia toimumise kohta koos sellele lisatud märkusega: “Mitteavalik.”
Tohono o’odamite n-ö. mitteavalikes tseremooniates sain Lendava Kotka soovitusel osaleda püstkoja tänutseremoonial ja higitelgirituaalil. Viimase tarbeks seisis Lendava Kotka maja taga õuel ritvadest painutatud kuplikujuline sõrestik. Selle keskel oli maa sees süvend. Siin peeti kord nädala või paari jooksul higitelgitseremooniat. Selleks kaeti sõrestik presendiga ja süvend telgi keskel hõõguvate kividega. Rituaal kestis mitu tundi. See koosnes neljast osast, millest igaüks pühendatud eri ilmakaarele ja looduse algelemendile – tulele, veele, maale, õhule. Kottpimedas ja lämbes telgis istudes öeldi palveid, lauldi ja kõneldi pikki lugusid. Vaheaegadel tuldi telgist välja ja kümmeldi iga kord põhjalikult veega.
Indiaani higitelgi ehitamine vabasse loodusesse ja selles rituaalse kombetalituse pidamine on viimasel ajal Eestiski mõnes ringkonnas üllatavalt populaarsust kogunud. Kas on see väliselt eksootiline ja kauge komme eestlasele kergesti omaksvõetav sellepärast, et siin on selgeid ühisjooni eesti põliste saunatraditsioonidega. Indiaani higitelgirituaale korduvalt läbi teinud, hakkas mulle igatahes lõpuks nii tunduma. Varasemal ajal on saun eestlasele olnud ju kindlasti omamoodi pühaks paigaks. Sinna mindi näiteks sünnitama ja haigusi tohterdama. Teatud rituaalse toimingu hõngu on tegelikult jäänud ka tänapäevasele maasaunas käimisele, kuigi saunatajad ise ei pruugi sellest teadlikud olla.
Indiaani higitelgitseremoonia mõned jooned andsid mulle uudse vaatenurga ka mõnede eestlasele teada-tuntud saunakommete hindamiseks. Võtkem näiteks meil nii tavalise omalaadse võistlemise kombe saunalaval, et kes peab pidevale leiliviskamisele kõige kauem vastu. Mõnelegi lõunaeurooplasele paistab see tegevus kindla peale selge enesepiinamisena. Indiaani higitelgis aga öeldaksegi, et teatav kannatus kuulub kindlasti sedalaadi tseremoonia juurde. Ainult nii jõutaksegi välja vajaliku hingeseisundini. Muide, indiaanlastel on reegliks, et kui keegi hakkab higitelgis tseremoonia käigus üleliia kurnatuna tundma, võib ta iga hetk lahkuda. Mitte keegi ei pea seda häbiks ega heida tseremoonia katkestajale hiljem ette.
Teine minu tähelepanek puudutab nii-öelda saunajutte. Indiaani higitelgis on igaühel suisa kohustuseks kõik hinge tagant ära rääkida. Äärmine siirus ja avameelsus on selle rituaali üks peatingimusi. Kuid oma väga isiklike murede ja soovidega ei pöörduta mitte juuresolevate inimeste poole. Kõnetatakse otse Suurt Vaimu, indiaani hingedeilma tähtsamat tegelast, keda usutakse sel ajal samas ruumis viibivat. Indiaanlased oskavad oma sisimate mõtetega olla siis eestlastega võrreldes kadestamisväärselt siirad. Kuid pärast tseremoonia lõppu kehtib range tingimus – seiku, mida higitelgis kuuldud, ei tohi ükski osaleja selle seinte vahelt välja viia. Teiste inimeste intiimsaladuste edasirääkimist peetakse indiaani kommete järgi üheks rängemaks eksimuseks, mis üldse võimalik.
Selle üle järele mõelnud, hakkas mulle tunduma, et teatud mõttes kehtib sama reegel ka meie saunakommetes. Siin sõprade seltsis olles pääsevad keelepaelad kergesti valla ja me jutustame üksteisele asju, mida mujal ei tuleks pähegi kõnelda. Ka meie hoiame neid avameelseid jutuajamisi hiljem enamasti enda teada. Samas tundub, et kui indiaanlased täidavad vastavaid reegleid teadlikult ja täpselt, peame meie nendest kinni peamiselt vaistlikult ja ligikaudu.
Indiaani telk ja eesti saun on kindlasti sarnased selle poolest, et mõlema eesmärgiks on harida mingil moel nii keha kui ka hinge. Vaid rõhuasetused on lahknevad. Eesti sauna minnakse ikka eelkõige ihu pesema ja vaimne puhastumine kaasneb teisejärgulisena. Higitelgis juhtub vastupidi. Eelkõige saab kirkamaks ja tugevamaks hing, kuigi ihugi saab haritud.  

Looming
Puude kuulaja, Maalehe Raamat 2010
Eesti looduse vägi, Koolibri 2008
Puude juurde: puud ja põõsad looduses, pärimustes ja nüüdses kasutuses, Eesti Loodusfoto 2007
Rändaja: retki maailma põlislooduse ja –rahvaste juurde, Kunst 2004
Põlispuud, Koolibri 2003

Linke
Hendrik Relve: Riiklik küsimus: mets ei ole rahahunnik, 25.05.2009 Eesti Päevaleht http://www.epl.ee/news/arvamus/hendrik-relve-riiklik-kusimus-mets-ei-ole-rahahunnik.d?id=51169429
 Osoon Hendrik Relve –  ERR,
http://www.youtube.com/watch?v=PqgLvKDsJIQ
Maris Balbat “Hendrik Relve kired”, Elukiri 12/ 2008,
http://www.elukiri.ee/1208/esileht/10075376.php
Hendrik Relve Facebook,
http://www.facebook.com/vikerraadio/posts/272658309430090

Püsiviide Lisa kommentaar

Daniil Harms

6. sept. 2011 at 1:38 p.l. (Nädala autor 2011)

Daniil Harms Juvatšov (1905-1942) – vene kirjanik, sürrealist, vene absurdikirjanduse klassik. 

Daniil Harms

Daniil Harms

Lühijutt tõlkekogumikust “Välja pudenevad vanaeided”, Tänapäev 2011, lk 172-174.
Kassaneiu

Maša leidis seene, korjas selle üles ja viis turule. Turul anti Mašale vastu pead ja lubati veel vastu jalgu tõmmata. Maša ehmus ja laskis jalga. Jooksis Maša kooperatiivipoodi ja tahtis ennast kassa taha ära peita. Juhataja aga nägi Mašat ja küsis: mis sul käes on? Maša ütles: seen. Juhataja ütles: näe, kui terane! Tahad, võtan sind tööle? Tühja sa võtad, ütles Maša. Juhataja aga vastu: Võtan küll! Ja pani Maša kassavänta keerutama.
        Maša keerutas, keerutas kassavänta ja suri äkki ära. Tuli miilits, koostas protokolli ja käskis juhatajal maksta trahvi: 15 rubla.
        Juhataja ütleb: Mille eest trahv? Miilits aga ütleb: Mõrva eest. Juhataja ehmus, maksis kähku trahvi ära ja ütleb: Ainult viige see surnud kassaneiu kiiremini ära! Puuviljaosakonna müüja aga ütleb: Ei, see on vale, ta polnud ju kassaneiu. Ta ju keerutas ainult vänta! Kassaneiu aga istub vaat seal.
        Miilits ütleb:
        “Meil ükskõik. Öeldi, et tuleb ära viia kassaneiu, ja meie viimegi ta ära”
        Hakkas miilits kassaneiu poole minema.
        Kassaneiu heitis kassa taha põrandale pikali ja ütles: Ei tule! Miilits et: Miks sa, loll, siis ei tule? Kassaneiu hädaldas: Te ju matate mu elusalt maha.
        Miilitsad hakkasid kassaneiut üles tõstma, kuid ei saanud sellega kuidagi hakkama, sest neiu oli väga paks.
        “Võtke jalgadest,” soovitas puuviljaosakonna müüja.
        “Ei,” ütles juhataja, “see kassaneiu on mulle naise eest. Seetõttu palun, et te tema alakeha ei paljastaks.” Ja kassaneiu ütleb: Kuulete – ei tohi minu alakeha paljastada!
        Miilits haaras kassaneiul kaenla alt ja lohistas ta kooperatiivist välja.
        Juhataja käskis müüjatel pood korda teha ja kauplemist alustada.
        “Aga mis me selle surnuga peale hakkame?” küsis puuviljaosakonna müüja Mašale osutades.
        “”Heldeke!” ütles juhataja. “Me ju ajasime kõik sassi! Tõepoolest, mis me nüüd lahkunuga teeme?”
        “Ja kes kassas istuma hakkab?” küsis müüja.
        Juhataja haaras kätega peast, peksis põlvega õunad letil laiali ja oigas:
        “Milline korralagedus!”
        “Korralagedus!” kordavad müüjad kooris.
        Siis aga sügas juhataja vuntsi ja lausus:
        “Hee! Mind juba palja käega ei püüa! Me paneme kadunukese kassasse. Ehk ei saa ostjad arugi, kes seal istub!”
        Pandigi siis surnu kassasse istuma, torgati talle ka pabeross suhu, et rohkem elusa moodi välja näeks, pihku aga anti seen hoida – et kõik oleks nagu päris. Istubki siis surnu kassas nagu elusast peast, ainult et näost kangesti roheline ja üks silm lahti, teine aga täitsa kinni.
        “Pole vigagi,” ütleb juhataja. “Käib küll.”
        Ostjad aga klopivad juba närviliselt ukse peale – miks kooperatiivi lahti ei tehta. Eriti lärmakas on üks siidmantoos koduperenaine: vehib turukorviga ja sihib juba saapakontsaga uksekäepidet. Koduperenaise taga karjub ja kirub keegi eideke, padjapüür peas, ja sõimab kooperatiivi juhatajat kitsipungaks.
        Juhataja avas uksed ja lasi publiku sisse. Publik lidus kohe lihaosakonda, siis aga sinna, kus müüakse suhkrut ja vürtse. Padjapüüriga eideke seadis sammud otse kalaleti poole, teel sinna aga sattus ta pilk kassapreilile ja eit jäi seisma.
        “vai Jummal!” ütles ta. “issand olgu meiega!”
        Siidmantoos koduperenaine on juba aga igas letis käinud ja kiirustab nüüd kassasse. Silmanud kassaneiut jääb ta seisma, vaikib ja vahib. Müüjad on samuti vait ja vahivad juhatajat. Juhataja aga vahib leti tagant välja ja ootab, mis edasi saab.
        Siidmantlis perenaine pöördub müüjate poole ja pärib:
        “Kes teil siin kassas istub?”
        Müüjad vaikivad, sest ei tea, mida öelda. Juhataja on ka vait.
        Rahvas aga jookseb igalt poolt kokku. Juba seisab õues rahvamurd. Ilmuvad kojamehed. Kostab vilet. Ühesõnaga, skandaal missugune!
        Rahvasumm oli valmis seisma kooperatiivi juures kas või õhtuni välja, kuid siis ütles keegi, et Ozjornõi põiktänavas kukuvad aknast välja vanaeided. Siis jäi rahvast kooperatiivi juures vähemaks, kuna paljud läksid Ozjornõi põiktänavasse.
                                                                                       
                                                                                           31. august 1936. aastal

Katkend Vladimir Glotser “Marina Durnovo: Minu mees Daniil Harms”, SA Kultuurileht, LR 2011/19, lk 50-52.

Ei, tervet elu poleks ma saanud temaga elada.
        Lõpuks olin ma kõigist tema arusaamatutest tempudest väsinud. Kõigist tema lõpututest kiindumustest, romaanidest, kui ta elas kokku sõna tõsises mõttes kõikide tuttavate naistega. Ma arvan, et see oli isegi kuidagi jabur, ebanormaalne.
        Mulle piisas juba viiest või kuuest tema romaanist, et temast võõrduma hakata.

Ta ei olnud mitte lihtsalt usklik, ta polnud võimeline mitte mingisuguseks julmuseks, mitte ühekski julmaks teoks. Meie suhted olid juba niisugused, et kui ma tulin näiteks töölt, siis ei läinudki kohe tuppa, vaid koputasin enne uksele. Ma lihtsalt teadsin, et tal on seal keegi, ja et mitte skandaali teha, koputasin enne.
        Tema vastas: “Oota üks kümme minutit…”
        Või: “Tule umbes veerand tunni pärast…”
        Mina ütlesin: “Hea küll, ma lähen käin poes…”
        Mul ei olnud enam ei tugevat tunnet ega enesehaletsust.

Ometi ei läinud me lahku, ja ma arvan, et sellepärast, et teda hämmastas minu puhtus.
Mind justkui ei määrinud ükski tema kiindumus.
        Seejuures ei saanud ma öelda, et ma üldse armukade ei olnud. Pigem ikkagi olin. Ka minul jooksis juba sabas mingi poiss, kellel oli mingi seos sümfooniakontsertidega – ma ei mäleta, milline ta oli. Aga meie elasime koos edasi.

Danja õpetas mind piipu suitsetama. Ma suitsetasin ka enne abiellumist, kuid ainult paberosse. Tema aga kinkis mulle sihukese tillukese, poleeritud naistepiibu ja õpetas, kuidas seda põlema panna. See Danja piip on mul veel praegu alles.
        Tal endal oli palju piipe. Igasuguseid. Ta ostis tubakat, toppis piibu täis ja suitsetas väga palju. Suitsetas ka töö ajal, kui kirjutas.

Tal oli eelaimus, et tuleks põgeneda. Ta tahtis, et me oleksime täiesti kadunud, läheksime jala minema, metsa, ja elaksime seal.
        Oleksime võtnud kaasa ainult Piibli ja vene muinasjutte.
        Päeval oleksime liikunud nii, et keegi poleks meid näinud. Aga hämaral ajal oleksime käinud tarest taresse ja palunud, et meile antaks süüa, kui pererahval midagi leiduks. Ja tänutäheks söögi ja peavarju eest oleks tema rääkinud muinasjutte. Temas elas see tunne, see soov, mis leidis väljenduse luuletuses “Kord kodunt välja astus mees”. See oli tal nagu sisimas, hinges olemas. “Läks pimedasse metsa, ja sellest saadik, sellest saadik ongi kadunud…”
        Tal oli hirm.
        Mina aga suhtusin sellesse mõttesse kuidagi halvasti. Ja noore inimesena see mind ei köitnud.
        Ma ütlesin: “Esiteks pole mul midagi selga panna. Vildid  on juba vanad ja uusi pole kusagilt võtta…”
        Ja ma ei jaksanud enam ringi joosta. Ütlesin talle, et ma ei saa, sest ma ei jaksa. Üldiselt ma olin selle vastu.
        “Sina mine,” ütlesin mina “aga mina jään.”
        “Ei,” ütles tema, “ ilma sinuta ma ei lähe kuskile. Siis jääme siia.”
        Nii me jäimegi.

Ma ehmusin hirmsasti, kui ta ütles mulle, et läheb hullumajja.
        See oli sõja alguses. Teda võidi mobiliseerida.
        Aga ta tuli sealt välja väga heas meeleolus, nagu poleks midagi juhtunud.

Väga raske oli inimestele seletada, kuidas ta näiteks kliinikusse minnes niimoodi teeskles, et ta tunnistataks sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks. Ta kartis ainult ühte asja: et ta võetakse sõjaväkke. Kartis paaniliselt. Ta ei kujutanud endale ette, kuidas ta võtab püssi kätte ja läheb inimesi tapma.
        Ta oleks ju rindele saadetud. Alles noor ja nii-öelda sõjaväekohuslane.
        Ta ütles mulle: “Ma olen täiesti terve ja mul  pole midagi häda. Aga sellesse sõtta ei lähe ma mitte iial.”
        Ta kartis kohutavalt sõda.

Looming (tõlked eesti keelde)
Maaõlm, Tallinn, Loomingu Raamatukogu 1996, 8/9, tlk Rein Saluri.
Ootamatu jooming, Tänapäev 2002, tlk Ilona Martson ja Rein Saluri
Väljapudenevad vanaeided, Tänapäev 2011, tlk Ilona Martson ja Rein Saluri.
Linke
Tanel Pern, Harmsi nägu, Sirp 26.08.2011, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12890:harmsi-naegu1&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3356
Elo Lindsalu “Nädala raamat: naljakas ja õudne – rõhuga õudusel”, Ekspress.ee, 25.06.2011, http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/nadala-raamat-naljakas-ja-oudne-rohuga-oudusel.d?id=48388593
Priit Harms, Daniil Harms, inimeste narrija, Eesti Päevaleht 20. sept 2002, http://www.epl.ee/news/kultuur/daniil-harms-inimeste-narrija.d?id=50934488
Jakov Druskin, Daniil Harmsi olemusest, Epifanio, ajatu ajakiri,
http://www.epifanio.eu/nr11/est/daniil.html

Püsiviide Lisa kommentaar

Siim Veskimees

23. aug. 2011 at 11:43 e.l. (Nädala autor 2011)

S. Veskimees (1962) – eesti ulmekirjanik  Selle nime all (pseudonüüm), alustas ta 1999. aastal kirjutamist ulmeajakirjas Algernon ning sellest ajast alates avaldanud mitmeid romaane, lühiromaane ja jutte. Stiililiselt paigutab Veskimees end hard science fictioni alla. Siim Veskimees on Eesti Kirjanike Liidu liige.
 

 
Katkend: “Sümfoonia katkenud keelele”, Fantaasia 2010, lk 81-84.

Karl vandus ja sukeldus teise tuppa oma koti juurde. Ta suutis pimedas padrunid leida ja laadis käsikaudu varumagasinid. Ta mõtles hetke ja libistas siis Cassiuse relva diivanipadja alla. Ta vingerdas varju esikus välisukse kõrval. Maja uksed olid lahti ja teisel korrusel põlevad tuled valgustasid aeda. Ta näris huuli ja andis endale esimest korda aega paar sekundit mõelda, mida järgmiseks teha. Võrad võisid passida ükskõik kus. Kes nad õieti olid? Ta kuulis, kuidas too õnnetu aatomisõjas ellujäänud seltskond põgeneb kiirkorras tagasi oma maailma sellest, mis oli pääsemise asemel uueks sõjatandriks osutunud. Jah, kumin ja vile kõrvus õnneks vaibusid tasapisi…
        Esmaabivahendeid! Nii oli ema palunud.
        Keldrist kostis ikka veel segane kära ja keegi neist võõrastest hiilis teise uksepiida taha. Ta ütles midagi arusaamatut, kuid Karli ohust teravnenud nägemine tabas õues vilksatavad valged kogud. Ta jõudis vaevalt tagasi hüpata, kui tema peast vuhises mööda miski, mis kusagil tagaseinas sädemeid lõi. Teine poiss tulistas kolm-neli lasku ja enne kui ta isegi aru sai, tegi ta sedasama, sihtides põõsaid, kust tulistati. Ta rabeles – ikka varju hoidudes – jalule, lendas kahe hüppega läbi elutoa ja küürutas ühe akna alla, et aeda piiluda. Selle nurga alt ei näinud ta midagi peale kusagil tänaval jooksva varju. Ta vandus vaikselt – see kära pidi niikuinii kogu linna politsei sinna kokku tooma.
        Ta sööstis tagatrepi kaudu ülemisele korrusele. Esimeseks kustutas ta tuled ja tuulas siis natuke aega kapis, kust tema mäletamist mööda võeti kõiki neid asju, millega omal ajal ta lõhkikukutud põlvi plaasterdati. Juuniöö ei olnud väga pime ja lisaks põlesid tänavalaternad – valgust oli piisavalt, et toas orienteeruda, kuid mingeid silte ta selles valguses muidugi lugeda ei suutnud. Ta toppis taskutesse kõik sidemed-plaastrid, mida ta leida suutis, ja ka mõned pudelid, millest lootis, et need haavade ravitsemiseks sobivad.
        Ta laskus uuesti trepist alla ja tema tähelepanu köitis seintel peegelduv vilkuv sinine valgus. Ta vandus ja kõhkles paar pikka sekundit, ent otsustas siiski ikkagi korra tänavale pilgu visata. Tagantjärele ei oleks  ta isegi osanud sõnastada neid kaalutlusi, mis teda seda tegema sundisid. Ta muidugi tundis paika nagu oma viit sõrme. Et tagatrepilt on kaks sammu puuriida taha, sealt algavad tihedad põõsad, mille all on sobiv käik, ja edasi pakuvad aia kivipostid suurepärast varju…
        Politseiauto sõitis nende aiast mööda ja peatus alles üle-ülejärgmise maja ees. Sellest väljus ettevaatlikult kaks politseinikku, kes kätt relvakabuuril hoides tänaval ringi vaatasid ja siis tagasi tulema hakkasid. Nojah, mitte ühtegi inimest näha ei olnud ja kuna ta oli tuled kustutanud, ei erinenud nende maja teistest seal tänava ääres.
        Teine politseiauto peatus selle tänavaotsa juures, kust esimenegi oli tulnud. See ei jõudnud peatuda ega sisse keerata, sest enne kõlas kusagil kõrvaltänaval ragin, mida saatis võbelev valgus, ja sellele järgnes karjatus ning segased hüüded. Esimesed politseinikud tormasid oma auto juurde tagasi ja teine auto pöördus kummide vilinal.
        Karl ei jäänud seda kõike rohkem jälgima, sest nüüd tundus terve linn politseisireenide käes vaevlevat. Ta lootis, et kui neid tulistamishimulisi väärnähtusi jooksis linna peale tõepoolest ainult kaks, on nad ehk mõlemad seal kaugemal ja neil ning politseil on natuke üksteisega tegemist. Ta tormas tuldud teed tagasi ja – siiski mitte unustades elementaarset ettevaatust – vupsas esiukse juurest läbi ja sulges selle.
        Mitte üht inimest. Ta laskus keldrisse – sama lugu. Ta piilus alla käiku, selle põrandal ei olnud kedagi. Ta mõtles korra, kas mitte too traadine tool oma kohale liigutada ja nii luuk sulgeda, kuid võitu sai kartus, et ta ei suuda seda enam avada, seda enam, et ta ei teadnud, kuhu kadusid ema, Cassius ja Ingrid. Selle asemel barrikadeeris ta hoopis ülemise sissekäigu, pani lauad hädapäraselt tagasi ja nihutas ühe madala kapi ette, et need ilusti paigal seisaksid. Ema ja Cassius loodetavasti oskasid ka kapi kaudu liikuda.
        Ta oli kogu see aeg relva käeulatuses hoidnud ja kuulatanud. Kaotada polnud enam midagi, peaaegu kõigil majadel oli mõni aken valge, ja nii süütas ta ka ise valguse. Paistis, et politsei pole aimu saanud, kust tulistamine lahti läks, nii et kuigi ikka veel oli sireene kuulda, tundus aktiivne olevat kandunud kuhugi kaugemale jõe poole.
        Ta asus koristama. Esimeseks otsis ta kokku ja mattis maja taha kõik padrunikestad, siis pühkis ära vere ja tegeles õige mitu tundi sellega, et lappis kuuliauke… hm, vähemalt püüdis neile anda igivanade oksaaukude välimust. Ning lõpuks jäi ta ülemisel korrusel akna all tugitoolis magama, relv põlvedel ja hommikumantel hädapäraseks tekiks peal.
        Kell näitas juba keskpäeva, kui ta lõpuks koputamise peale ärkas. Kiire pilk aknast – politsei. Pilk peeglisse – milline veider elukas!… aga käib küll.
        “Üks hetk!” hõikas ta aknast, et mitte anda neile põhjust liiga palju aias ringi trampida.
        “Tere, te tahate kindlasti öise jama kohta küsida?” ilmus ta uksele, nagu oli – katkistes teksastes, räpane T-särk seljas, juuksed sassis ja padja nägu peas.
        “Jah, vabandust, elad sa siin?”
        “üks hetk…” Karl võttis sealsamas nagis rippuva jaki taskust rahakoti ja andis politseile oma ID-kaardi. “Noh, maja on minu nimel – vanaonu pärandus -, aga elan ainult suvel, muidu Tallinna inimene. Mis siin õieti juhtus?”
        “Mida sa kuulsid?” küsis üks politseinikest vastu, talle dokumenti tagasi ulatades.
        “Mingi trall hakkas käima… Magasin, siis korraga lasud, mingi ragin kusagil siin lähedal, mulle tundus, et lausa siinsamas tänaval või aias…”
        “Kellaaega ei vaadanud?”
        Karl mõtles hetke ja vangutas siis pead. “Ei vaadanud. Hiljem vaatasin, siis oli neli. Aga siis olid juba inimesed tänaval. Olin, eee… väga väsinud, läksin magama tagasi.”
        “Olid üksi? Elad siin üksi?”
        “õhtul käisid mõned sõbrad läbi, aga nad läksid nii kahe paiku minema. Praegu ei ole kedagi… vist… niipalju, kui ma vaatasin. Ärkasin just. Ajasite mu üles. Olgu, kell 12 on see juba inimsõbralik tegu.”
        Politseinikud vahetasid pilke.
        “Nii, et siin aias ei tulistanud keegi?”
        Karl kehitas õlgu. “Minu teada mitte.”
        Igatahes sai ta neist viie minutiga lahti. Ta käis duši all, keetis köögis kohvi ja muutus aina mornimaks. Ta sodis pliiatsiga mingi koduajakirja suhteliselt heledale tagakaanele – kus muidugi laiutas mingi keskpäraselt nõme reklaam – oma olukorra üsna ammendava kokkuvõtte:
        “Ingrid on kadunud;
        ema on kadunud;
        tuli Cassius, minu isa!?! (ilmselt kusagilt teisest maailmast), sai haavata ja on ka kadunud;
        ma käisin kuskil kolmandas maailmas (kus on toimunud tuumasõda);
        kusagilt (neljandast?) maailmast tulid tüübid seninägematute relvadega (plasmapüss?);
        emal on kah mingi eriti vinge kone ja ta oskab seda isegi kasutada; (tuleb eeldada, et) kaks paha on ikka veel Pärnu peal jooksus;
        politsei jookseb ringi.”
        Ja alles siis meenus talle, et Cassius oli talle midagi pihku pistnud.
       
Looming
„Operatsioon „Ogaline päike””, 2001 Fantaasia
„Kõver mets”, 2002 Salasõna.
„Kuu Ordu”, 2003  Fantaasia. 
„Pilvelinnuste ajastu langus”, 2004  Fantaasia.
„Poolel teel”, 2007  Varrak.
„Keskpäevapimedus”, 2007 Fantaasia.
„Taevatagune suurem ilm. Zätereiti lood: Tau Sõrmuse operatsioon”, 2008 Fantaasia.
„Sümfoonia katkenud keelele”, 2010 Fantaasia

Linke:
S. Veskimehe kodulehekülg – http://www.veskimees.eu/

Lugemiseks internetist:  http://www.veskimees.eu/node/64

Siim Veskimehe jutte võrguajakirjas Algernon, http://www.obs.ee/cgi-bin/w3-msql/algernon/arhiiv/jutud.html?autor=Veskimees,+Siim

Selleaastased Stalkerid:
Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
1. Siim Veskimees «Kuldhordi teine tulek» (antoloogia «Täheaeg 7: Ingel ja
kvantkristall», kirjastus Fantaasia)
Parim eesti autori lühijutt
1. Siim Veskimees «Kaugete päevade valgus» (võrguajakiri «Algernon» 2010;
detsember)
http://www.zzz.ee:8080/docs/ROOT/Algernon42/docShowArt?artid=1934&comment=1&commentlist=1&type=news_item

Belials, V. Ulmekaravan liigub. // Sirp. – 2001, 14. dets.
http://www.sirp.ee/2001/14.12.01/Kirjand/kirjand1-2.html

Habicht, J. Seitseteist aastat küpsenud ulmeromaan. // Eesti Päevaleht. –
2005, 22. apr.) http://www.epl.ee/?artikkel=290151

Hargla, I. Brutaalne ulmemärul Eestimaa metsades. // Eesti Päevaleht –
2003, 14. marts http://www.epl.ee/artikkel/230230

Hargla, I. Luurerüütleid ja ökomärulit. // Vikerkaar. – 2004, nr. 6 – Lk.
107-108

Kallas, E. Veskimees, Alf ja muud macho’d. // Looming. – (2005/Jul), nr. 7
– Lk. 1110-1111 http://193.40.240.76/sfbooks/arvustautor.asp

Kallas, J. Siim Veskimees “Kuu Ordu” // Eesti Ekspress. – 2004 19. aprill
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/B9A3FB15E2C920F6C2256E82003CE2D6

Kommer, M. Uus raamat Siim Veskimees “Poolel teel” // Oma Saar :
Telenädal. – 2008, 14. aprill

Riid A. 16 küsimust Siim Veskimehele // Ulmekirjanduse Baas .- 2003, mai
http://193.40.240.76/sfbooks/kysimused/veskimees.htm
http://www.veskimees.eu/node/37

Veskimees, S. Mees, Veskimees / interv. Sash Uusjärv. // Muusa. – 2008,
nr. [2] – Lk. 20-21

Veskimees, S. Siim Veskimehe kosmoseooper / üles kirjut. Andres Mesikäpp.
// Eesti Päevaleht : Arkaadia. – (2002/Mar/1) – Lk. 14

Püsiviide 1 kommentaar

Dag Solstad

8. aug. 2011 at 10:16 e.l. (Nädala autor 2011)

Dag Solstad

Foto: Bjarne Thune

Dag Solstad (1941 ) norra proosakirjanik.
Üks eredamaid nimesid tänapäeva Norra kirjanduses. S. elab Oslos ja Berliinis.
Suurem läbimurre saabus 1969. aastal romaaniga “Irr! Grønt!” (“Hale! Roheline!”), mis lähtub poolaka Witold Gombrowiczi rolliteooriatest.
Aastatel 1971–1987 kirjutas ta Kommunistliku partei ideoloogiast kantud romaane, mis lähtusid põhimõttest, et kirjandus peab teenima töölisklassi huve. Enim vastuolusid tekitas neist autobiograafiline romaan “Arild Asnes, 1970”, mis on esimene raamat triloogiast, kuhu kuulusid ka “Gümnaasiumiõpetaja Pederseni jutustus suurest poliitilisest ärkamisest, mis meie maad on tabanud”, ekraniseeritud aastal 2006 ning “Roman 1987”. 1989. aastal võitis Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.
“Üheteistkümnes romaan, kaheksateistkümnes raamat”, eesti k ilmunud 1996, tõlk Sigrid Kangur) ning kaks aastat hiljem ilmunud “Genanse og verdighet” (“Ujedus ja väärikus”, eesti k 2010). Viimastel aastatel on Solstad naasnud autobiograafiliste teoste juurde, 2002. aastal ilmus romaan “16/07/41” ning 2006. aastal “Armand V.: fotnoter til en uutgravd roman” (“Armand V.: Ühe väljakaevamata romaani joonealused märkused”, eesti keeles ilmunud 2009, tõlkija Sigrid Tooming). Viimase eest omistati talle 2006. aastal Brage auhind. Solstad on kirjutanud ka näidendeid ning esseesid. Dag Solstad on ainus autor, kes on saanud Norra Kirjanduskriitikute Auhinna kolmel korral.

Katkend:  “17. romaan”, SA Kultuurileht, “Loomingu Raamatukogu” 2011 9/10, lk 28-30. Tõlkinud Sigrid Tooming.

Nii läksid päevad ja aastad. Ta sai 60 täis ning laskis muudkui edasi. Pidas “Idamaa pärlit” oma kuuris täitsa üksi ja igasuguse ilmaga. Tutvus tolliametnike ja jaekaupmeestega, kes pidasid lugu Aasias sissetehtud aed- ja puuviljast. Ei tundnud puudust vestluskaaslastest. Tegi piinliku täpsusega raamatupidamist, eriti maksuametit silmas pidades. Vahetevahel ilmusid platsi tööandjate esindajad ja tahtsid tema abi, et korda saada mõni keerukas probleem, millega nad olid ummikusse jooksnud, nagu nad seda väljendasid. Mõnikord paistsid nad olevat lausa meeleheitel, nii tülikas näis muulaspäritoluga inimestele Norra bürokraatia. Ja Bjørn Hansen katsus asjad joonde ajada. Aastate möödudes hakkas ta neisse suhtuma kui oma headesse abilistesse ega pidanud olukorda kuratlikuks vandenõuks, mis kasutas ära tema õnnetust, et pigistada temast välja kõik mis võimalik, kuna nad jätavad ta maha täpselt nagu mehe, keda Bjørn Hansen oli omal ajal keeldunud ära tundmast (ja keda ta tõesti ei tundnud). Aga vahel jäi talle mulje, et nad käisid ta nõuandeid kuulamas pigem selleks, et temast kinni hoida, kui et nad nüüd tema nõu oleksid vajanud asjades, mille lahendamiseks nad oleksid ausalt öelda pidanud juba küllalt kogenud olema. Aga äkki nad arvasid, et talle kuluks ära pisut sularaha?
        Kas tuli vahel ette, et ta mõtles oma pojale ja avamata kirjale, mis oli tõenäoliselt pojalt? Eraldivõetult ei juhtunud seda tihti. Iseenesest ei juhtunud tihti, et Bjørn Hansen oma pojale mõtles. Seda juhtus aeg-ajalt, millele järgnes eemalviibimise kurbus, ja siis kehitas ta vaid alistunult õlgu ja mõtles, et nii see on ja nii see on tegelikult kogu aeg olnud, ka enne niinimetatud paljastamist ( nagu Bjørn Hansen oli paljastamist nimetama hakanud). Ta pidi sedagi arvesse võtma, et polnud pojaga korrapäraselt suhelnud ega teda üldse näinud tolle 14. kuni 20. eluaastani, kuni poiss korraga Kongsbergi ilmus, mitte selleks et isaga kokku saada, vaid et õppida Kongsbergi kõrgkoolis mainekal optikaerialal. Siis oli ta elanud mõne kuu isa pool korteris, kuni leidis endale omaette või kohasema peavarju. Ei, kui ta pojale mõtles, siis peamiselt seoses avamata kirjaga, mille ta temalt oli saanud. Miks ta seda avanud ei olnud? Kirja saabumisest sai nüüd mitu aastat. Miks ta seda ära ei visanud? Ei, seda ta ei suutnud. See ei tulnud kõne alla. Kuid praegusel kujul oli see vaid nuhtluseks.
        Aga peamiselt mõtles ta põhjusele, miks ta praegu säärast elu pidi elama. Seda kummalist eba-elu. Mõtted tiirlesid üha suure lüüasaamise ümber. Paljastamine. See niinimetatud paljastamine. Ta mõtles sellele sageli, aga vaid kui järgneva sissejuhatusele. Suur projekt. Tema mõtted tiirlesid üha suure projekti ümber, mille nurjas üks varane ennelõuna, kui ta vannitoast väljus ning seisis vannitoaukse ning panoraamakna all oleva tühja ratastooli vahel.
        Mida ta tegelikult oli kavatsenud? Ausalt öelda ei mäletanud ta seda isegi, aga vastus oli olemas olnud. Elu ülesehituse kohta, nagu ta seda nüüd nimetaks; varem, kui see juhtus, nimetas ta seda kindlasti teisiti, tal ei olnud meeles.
        Ei, tal ei olnud meeles, või ei tahtnud ta mäletada? Kuid ta murdis selle üle pidevalt pead, vähemalt seda ei takistanud miski tal tegemast. Tallis kontoris või eriti siis, kui ta istus kodus oma väikeses korteris, mille pikiseina kattis põrandast laeni ulatuv raamaturiiul, tuubil täis raamatuid, jah, neid pressis sealt lausa välja. Võimalik, et ta oli ostnud endale lähimalt tänavanurgalt kioskist pool grillkana ja friikartuleid ning istus diivanilaua taga ja sõi. Ning jõi kõrvale pudeli õlut. Ta oli uhke, et teda ümbritseb maailmakirjandus. See tõstis tema elu maast lahti. Tuhanded raamatud, tuhanded hääled, mis rääkisid kõigest olemasolevast. Kuid samas – just need raamatud viisid ta selle teoni, tema suure, idiootliku projektini. Ta tegi seda, ümbritsetuna maailmakirjandusest. Aga kui ma ütlen, et raamatud õilistavad hinge, siis kes mind ikka usuks, mõtles ta pisikese muigega. Nähes mind ja mu praegust olukorda. Kolm aastat tsoonis, ja siis see kuradima paljastamine. Oo, oleks see vast olemata jäänud, see rikkus kõik ära! Mõtles ta maruvihaselt, kümme aastat pärast kohutavat hommikupoolikut Kongsbergi korrusmajas.
        Mõistagi oli projekt idiootlik, ütles ta endale, iga arukas vestlus peab algama sellest arusaamisega. Aga ma ei taha sellest aru saada. See, mis mind vaevab, on paljastamine. Ei miski muu. Oleksin võinud istuda, vaba nagu lind oma Kongsbergi korrusmaja puuris. Puhtalt ja ilmsüütult. Nagu Jumala lapsuke. Aga võta näpust. Olen saanud hoopis teistsuguse elu, mistõttu pean ikka veel näo kätesse peitma kartuses, et mind võiks näha mõni, kes ei tohi mind mu praegusel kujul näha. Vaba vaid nende seas, kes ei minus ei näe midagi muud kui “Idamaa pärli” omanikku või muulaspäritolu ja –välimusega kriminaalide järk-järgult üha endisaegsemat nõustajat. Selleks, et normaalselt nende seas liikuda, olen ma just parajal määral kitkutud.
        Iga päev läks ta oma väikesest korterist elamiskõlbmatu üürimaja tagahoovi kuuri, kus asusid tema kontor ja ladu ning mille välisukse ees seisis vana kaubik. Igahommikuse jalutuskäigu juurde kuulus ka läbiastumine Postkontorist, kus ta tõi oma postkastist posti ära. Ühel päeval avastas ta, et muu posti vahele oli poetunud ootamatu kiri. Ta võpatas ning ruttas õhinal kontorisse, kus vaatas posti kohe läbi. Ta haaras kohe ootamatu kirja. See kandis Bø templit. Niisiis mitte Kongsvinger. Aga äkki on ta ära kolinud, mõtles ta. Vaja järele uurida. Aga mitte kohe. Kõigepealt päevatöö. Kaup klientidele kätte toimetada, see ei võtnud kuigi kaua, neid jäi aina vähemaks, kuid oli aina piisavalt, et asja käigus hoida. Seejärel tagasi kontorisse raamatupidamist tegema. Seegi läks nüüd nobedamalt, sest kui on vähem kliente, siis on vähem ka raamatupidamiskandeid. Seejärel koju. Ta läks oma väikesesse korterisse. Otsis välja eelmise kirja. Võrdles ümbrikel käekirja. Jah, tundus olevat sama käekiri. Ta ei olnud sada protsenti kindel, aga kaldus arvama, et see on sama käekiri, ehkki kirjutatud erinevate sulepeadega ning peaaegu kaheksa-aastase vahega. Äkitselt rebis ta lahti selle kirja ümbriku, mille oli saanud esimesena ja mis oli oodanud ligemale kaheksa aastat.

Linke
Toomas Vint “D. Solstadi  “17. romaan””, eesti keeles 2011, http://toomasvint.com/2011/03/dag-solstad-17-romaan/

sehkendaja, 21. Dag Solstad “17. romaan”, 3.04.2011
http://sehkendaja.wordpress.com/2011/04/03/21-dag-solstad-17-romaan/

Looming eesti keeles
“Üheteistkümnes romaan. Kaheksateistkümnes raamat” Perioodika 1996
Armand V. Üheväljakaevamata romaani joonealused märkused, Kultuurileht, LR 2009, 8-10
Ujedus ja väärikus, Kultuurileht 2010, LR 2010, 9/10
17. romaan, Kultuurileht 2011, LR 9/10

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »