Marina Stepnova
Foto: ThankYou.ru
Marina Stepnova (1971) – vene kirjanik ja rumeenia kirjanduse tõlkija, kes on avaldanud vaid kaks romaani („Kirurg“ 2005. aastal ja „Lazari naised“ 2011. aastal), kuid pälvinud nende eest juba palju tähelepanu.„Lazari naised“ ilmus eelmisel aastal ka eesti keeles (Tänapäev, tlk Veronika Einberg). See on mõjuvõimas lugu Venemaa naistest ja meestest, mis algab 19. sajandi lõpust ning lõpeb Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud palavikulises kapitalismis. Stepnova stiil on samaaegselt lopsakas ja viimistletud, tulvil ootamatuid metafoore ning sooja irooniat. „Lazari naised“ räägib loo erakordsetest inimestest, kelle seltsis tundub iga inimese saatus elust suurem ning isegi kõige tavalisem hetk või sündmus muutub korraga kordumatuks.
.
Katkend: “Lazari naised”, Tänapäev 2012, tlk Veronika Einberg, lk 38-42.
Tegelikult olid Marusja perel Jumalaga omad, erilised suhted. Ja nende perenimi – kentsakas, heamaiguline, seminaristlik, oli täiesti jumalik – Pitovranovid. Tšaldonov mäletas veel nüüdki, neljakümne üheksa aastasena, kuidas verinoor Marusja seletas talle, kahekümneaastasele ohmule surmtõsise näoga, et nende nimi, Pitovranovid, on prohvet Eelija auks, keda toitsid kaarnad. Mõistate? Tšaldonov noogutas heledajuukselist pead, kuid mõistis ainult lohukest Marusja põsel ja halle täppe tema kitsal mugaval sitskleidil, millest oli piinavalt piinlik mõeldagi, kuid kuidagi ei õnnestunud sellest ka mitte mõelda.
“Ja ütles temale Jehoova,” jätkas Marusja tähtsalt, “mine siit ära ja ole varul Kriti jõe ääres, mis on ida pool Jordanit. Jõest saad sa juua, ja ma olen käskinud kaarnaid seal sind toita. Kas te siis tõesti ei mäleta?”
“Väga hästi mäletan,” nõustus Tšaldonov, tundes end teravalt, märksa teravamalt kui tavaliselt, purulollina. Ja see, et ta pidi tegelikult aasta pärast lõpetama Moskva ülikooli matemaatika-füüsikateaduskonna rakendusmatemaatika erialal, miskipärast ainult süvendas higise särgi piinavat hõõrumist kaenalde all ja kogu üldist ihulikku ebamugavust, mis valdas Tšaldonovit ainuüksi viibides selle neiu läheduses, kelle peanupp ulatus talle vaevalt pintsakurevääri nööpauguni.
“Aga kui mäletate, siis jätkake!” nõudis Marusja, kuid Tšaldonov laiutas vastuseks vaid tummalt ja anuvalt käsi, mõistes, et on oma elu kõige tähtsamal eksamil läbi kukkunud – häbiväärselt haledalt, ilma õiguseta korduseksamile, igaveseks.
“Ja isa ütles veel, et olete harukordselt tark mees,” lausus Marusja pettunult ning lõpetas tsitaadi vähima kirikliku ülespuhutuseta, lihtsalt nagu luuletuse: “Eelija tegi Jehoova sõnade järgi ja elas jõe ääres, ja hommikuti ja õhtuti tõid kaarnad temale leiba ja liha, kuna Issand võib ka imelisel moel kaitsta neid, kes teda ustavalt teenivad ja loodavad Tema peale.”
Tšaldonov noogutas veel kord ja järgnes kuulekalt Marusjale kõrvaltuppa, kus Pitovranovite suur pere istus juba söögilauda, kolistades toolidega ja omavahel lõbusalt nägeledes – Aljoška ronib jälle pirukatele lähemale, isa, ütle sellele täitmatule mammonile ometi! Pitovranov-vanem, Moskva vaimuliku akadeemia usuteaduste professor, ajas seepeale vaid kohevile oma hoolitsetud, igati ilmaliku ja lõhnastatud habeme. Laste3- ja naistelemb, elunautija, teravmeelitseja ja tarkpea, vastupidiselt kõikidele ettekujutustele vaimuliku hariduse jäikusest valdas ta üheksat keelt (millest viis olid paraku lootusetult surnud), oli kaitsnud hiilgava väitekirja paganlikest kultustest (millega seoses vaidles rajult oma põlise vaenlase ja kolleegi Vedenskiga) ning suutis sellele vaatamata jääda siiralt ja lihtsameelselt usklikuks inimeseks. Ja kuidas saanukski mitte uskuda, kui iga päev, iga tund – lauanõude kõlinas, maimukeste nutus, põrandalaudade kriiksumises, Pitovranovite rohkehäälse maja igas noodis elas ja hingas Jumal ise, lihtsakoeline, kodune, ainuvõimalik, lootusetult antropomorfne Issand tugevate talupojapäkkade ja kähara, koheva pilvesarnase habemega, mis oli Temale ühtaegu nii diivaniks, tugitooliks kui ka maailma postamendiks.
Pere oli suur, kärarikas ja ühtehoidev, kuid isegi juhuslikule külalisele oli näha, et see ühtehoidmine ei toetu mitte tühjale ja juhuslikule veresugulusele, vaid igati teadvustatud, targale, inimlikule poolehoiule, sest iga Pitovranovitele juurde sündiv laps, iga nende majja siginev kass või lõunale kutsutud külaline pidi pingutama võitmaks kõigi teiste armastust ja poolehoidu, kuid see-eest sulandudes kord sellesse tohutu inimõnne rahulikku ja mitmehäälsesse sümfooniasse, sai igaüks niipalju taevalikku, lihalikku hubasust ja soojust, et jätkus küllaga nii maiseks kui ka hauataguseks eluks.
Tšaldonovi tõi majja Pitovranov-vanem. Inimhingede ahne ja valiva püüdja ja kollektsionäärina arvas ta vibalikus, kohmakas ja, ütleme otse, plebeiliku olekuga üliõpilases kohe ära – ei, mitte tulevase akadeemiku, mitte fundamentaalse teaduse korüfee, vaid tolle kõrge ja haruldase kõlbelise prooviga inimese, keda nii pikalt ja raevukalt otsis inimestes krahv Lev Tolstoi, olles Issanda tahtel ise täiesti ilma jäetud tollest peenest nimetust organist, omalaadsest hinge vestibulaarelundist, mis lubab isegi väikesel lapsel või koeral eksimatult eristada tõde valest, head kurjast ja pattu vagast mõttest või teost. Vanem Pitovranov nägi esmakordselt oma ihusilmaga nii veenvat ja originaalset tõestust Tertullianuse aksioomile sellest, et iga hing on oma olemuselt kristlane, ning seejuures oli Tšaldonov oma religioossel rännakul vaevalt Usutunnistustest ja Meie Isa palvest kaugemale jõudnud. Kuid arukas Pitovranov oli erinevalt paljudest usuõpetajatest igati suuteline kirikut Jumalast eristama ning pärast kaht pikka jutuajamist oiuka tudengiga kutsus teda lõunasöögile – Pjatnitskaja 46, oma maja. Olete lahkelt oodatud, Sergei Aleksandrovitš, ja ma ei lepi mingite vastuväidetega. Saate tuttavaks mu võsukeste ja kodakondsetega ning üksiti sööte kodust sööki. Meil süüakse alati hästi, on sihuke reegel, sellest peetakse vääramatult kinni ja arvata võib, et te olete trahteritoidust tüdinenud.
Ning Tšaldonov, kes üldiselt häbenes hirmsasti kõike peale oma matemaatika, ühtäkki mitte lihtsalt ei nõustunud, vaid tuli kohale paraadrõivais, pumatiga võitud, erutusest kangena, koos moes oleva Einemi glasuuritud kirssidega – ning samal õhtul tühjaks saanud maiusekarp, selline siidvoodriga, väga koketne, kolis Pitovranovi tüdrukute tuppa, saades varjupaigaks nööpidele, siidpaeltele, klaashelmestele ja muudele kokkusobimatutele, kasututele, kuid igale tüdrukusüdamele lõpmata armsatele asjadele.
Lapsi oli Pitovranovitel kuus, kuid Tšaldonov ei suutnud neid vist kunagi nimepidi meelde jätta, sest nägi kohe, niipea kui astus kitsukesse eeskotta, Marusjat, kes hoidis nattipidi kinni prisket suitsuhalli angoora kassi.
“Ärge võtke kalosse jalast,” keelas Marusja pahaselt. “Sarah Bernhardt, va närakas, hakkas jälle tuppa laskma!”
Marusja raputas pahandust teinud kassi, kes kissitas jultunud siniseid silmi, teeseldes võimetekohaselt patu kahetsemist. Ega tal see ausalt öeldes väga ei õnnestunud ning hirmutuseks raputas Marusja lõtvunud kassi veel kord.
“Kuid lubage,” pomises Tšaldonov nõutult, punastades ja teadmata, kuhu kompvekid pista. “Kuidas ma tulen kalossidega tuppa. Nii ju ei sobi?”
“Tõsi see,” nõustus Marusja, “ema läheks kindlasti tujust ära. Võtke jalast. Ma viskan parem Sarah õue. Las tuulutab end väheke. Aga teie olete Tšaldonov, olete ju? Sergei Aleksandrovitš?”
Ta sirutas Tšaldonovile käe koos rusikasse pigistatud kassiga. Tšaldonov ulatas vastuseks kohmakalt kommikarbi.
“Just nii, armuline preili,” pomises ta ning kirus end tedmata kust välja karanud vilka viisakusvormi pärast maapõhja. Just nii, armuline preili! Nagu lakei, nagu poesell! Issand, kui häbi! Häving, täielik häving!
“Aga mina olen Marusja, see tähendab Maria Nikititšna muidugi.” Marusja naeratas kergelt rõõmsalt – ülahuule kohal istus tal väike pruun sünnimärk.
Kasutades ära üldist kohmetust, prantsatas kass raskelt nagu taignakäntsakas põrandale ja lidus ettenägelikult minema.
“Säh sulle, jälle lasi jalga!” kurvastas Marusja. “Nüüd kisub ta kindla peale kardinad ka veel lõhki. Aga teie ärge häbenege, lähme edasi, kõik ootavad juba. Papa teist ainult räägibki, me kõik arvame, et ta on teisse absoluutselt armunud.”
See oli Marusja lemmiksõna – absoluutselt. Ta ulatas Tšaldonovile uuesti väikese tulise käe, nüüd juba vaba, ning Tšaldonov hoidis seda ettevaatlikult higises peos.
Oli 1888. aasta 28. november, aga 1889. aasta 9. aprillil, ülestõusmispühal tegi Sergei Aleksandrovitš, minestamiseni kaame, vaevaliselt sõnu veeretades Marusjale juba abieluettepaneku. Isegi pealtnäha niisked, pringid, pidulikud hüatsindid lõhnasid kõrvulukustavalt, üle kogu toa.
Linke
Vahur Afanasjev “Nädala raamat: täisvereline vene kirjandus”, Eesti Ekspress 4.12.2012, http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/nadala-raamat-taisvereline-vene-kirjandus.d?id=65334160
Kirjandusfestivalil HeadRead, Tallinn 29. mai – 2. juuni http://headread.ee/?page_id=2993
Joel Haahtela
Joel Haahtela (1972) – kuulub kaasaegse soome kirjanduse parimate autorite hulka, Olvi kirjanduspreemia laureaat (”Tule ristteele seitsmeks” eest) ja Finlandia kirjandusauhinna nominent (“Elena”).
15. novembril kell 15.00-17.00 kohvikus Lutsu Juures Linnaraamatukogu kirjanduskohvik: Joel Haahtela “Liblikakoguja”
Üritus toimub Põhjamaade raamatukogunädala raames.
Katkend: “Liblikakoguja”, Hea Lugu 2012, tõlkinud Hille Lagerspetz, lk 126-129.
Ma rääkisin naisele, et Henri Ruzicka oli tulnud Garda järve äärde liblikate kannul. Kolm aastat varem oli ta põgenenud Ida-Saksamaalt läände. Ma ütlesin, et ma ei ole küll asjatundja, aga kui ma olen Henri Ruzicka kirjutustest õigesti aru saanud, oli tema eriliseks sooviks leida liblikas nimega Parnassius phoebus, kes kuulus haruldasse apollo liiki, mida võib kohata veidi üle kilomeetri kõrguses. Rääkisin, et Henri oli oma elu jooksul koostanud ka silmapaistva liblikakogu, mis oli juhuse tahtel nüüd minu, ja ma ei teadnud, mida sellega pihta hakata. Samal ajal, kui ma seda kõike naisele rääkisin, lähenes meile leti taga kelner ja jäi vargsi kuulama. Kui ma olin lõpetanud, pani kelner rätiku letile ja sõnas: the butterfly man.
Vaatasin meest, kes lähenes seitsmekümnele, kuid nägi ikka veel nooruslik välja. Ma küsisin, kas ta tundis meest, kellest ma olin rääkinud, ja kelner ütles, et arvatavasti tundis, sest ta oli teenindanud hotellis üle viiekümne aasta, ja kuigi ta pidi möönma, et ta ei mäletanud päris kõiki külalisi, keda oli olnud tuhandeid, oli palju neist ometi meelde jäänud. Ma ütlesin talle, et mees nimega Henri Ruzicka oli peatanud hotellis 1963. aasta augustis ja elanud toas number 27. Kelner palus foto enda kätte. Ta uuris seda mõnda aega ja ütles siis, et tegemist on kindlasti the butterfly man`iga. Ja peale selle, jätkas ta, te eksisite ennist, kui mainisite, et härra Ruzicka tuli siia liblikate pärast. Ta tuli siia muudel põhjustel.
Kell lähenes keskpäevale ja terrassil ei olnud veel kedagi. Naine mu kõrval vaikis. Küsisin kelnerilt, kas ta võiks rääkida, miks Henri Ruzicka oli 1963. aastal siia tulnud. Kelner istus oma taburetile ja ütles, et mees oli tulnud oma ema pärast. Ta ütles, et mäletab neid sündmusi, sest need seostusid ühe varasema sündmusega, ja tema oli isiklikult sellest härra Ruzickaga vestelnud. Kelner rääkis, et ta oli asunud hotellis tööle 1937. aastal. Ta oli siis seitseteist. Ta mäletas seda suve hästi, sest sama suve augustis oli juhtunud kurb õnnetus. Üksik naine oli saabunud hotelli ja kogu aja jooksul ei olnud ta oma toast peaaegu lahkunudki. Kelner mäletas, et oli käinud aeg-ajalt mingeid pisiasju korraldamas, oli viinud tuppa hommikusöögikandiku, juhusliku pärastlõunatee, ajalehti, mida, nii talle tundus, naine ei lugenud. Naine oli vahest neljakümnene, ja kelner ei teadnud, kust ta oli tulnud. Ta rääkis saksa keelt ja mingil määral itaalia keelt. Kui kelner tema tuppa läks, istus naine tavaliselt rõdul ja vahtis järvele.
Kelner ütles, et ühel õhtul oli ta naise toast mööda läinud ja teda oli pannud imestama, et uks oli praokil. Ta oli koputanud, kuid keegi ei vastanud. Ta astus sisse ja leidis naise poolpaljalt põrandalt, ja ta oli surnud. Kelner kutsus abi, aga midagi ei olnud enam teha: naine oli lamanud surnuna juba varasest pärastlõunast saadik. Keegi ei mäletanud, et oleks teda sel päeval näinud, naine ei olnud ka hommikul kedagi oma tuppa kutsunud. Eelmisel õhtul oli ta vestibüülist läbi kõndinud, aga kelner ei teadnud, kust ta oli tulnud või mida ta oli teinud. Hiljem õhtupoolikul vaatas arst naise üle ja tõdes, et tegemist oli enesetapuga. Varsti leidsidki nad vannitoast rohupudeli, mis oli tühi. Põrandale kukkudes oli naine vigastanud oma käsivart, kust oli natuke verd voolanud. Kui naine oli ära viidud, oli tema veel tuppa jäänud. See olukord oli teda hirmutanud, ent samal ajal ka ligi tõmmanud, sest ta ei olnud varem oma elus surnud inimest näinud. Ta ei suutnud aru saada, mis oli juhtunud, sest ta oli ette kujutanud, et inimesed, kes tulevad hotelli, on õnnelikud. Miski ei rikkunud nende hingerahu, nii et neil ei olnud muud teha kui oma paatides, oma kostüümides ja paviljonides aega surnuks lüüa.
Hiljem samal õhtul oli hotelli direktor käskinud tal koristaja ära oodata, omamoodi vahti pidada ja kõrvalisi inimesi eemale peletada. Oodates oli ta naise asjad ühte kasti kokku korjanud, ja kuna keegi neid ei küsinud, olid need tema kätte jäänud. Aeg-ajalt märkas ta kasti oma toanurgas, aga ta ei võtnud sellega midagi ette, ta ei julgenud seda puudutada. Või ehk ootas ta, et midagi juhtuks, keegi otsiks naist, ärataks ta veel ellu. Ehk oli see ka teatud süütunne, ta ei olnud kindel. Aga aastatega ta unustas selle loo.
Kelner vaikis. Terrassile tuli paar külastajat, noor abielupaar, kes võttis istet meist eemal sammaste kõrval. Sel ajal hommikupoolikust oli terrass poolvarjus, kitsas valgusriba jagas põranda pooleks. See valgustas piirde ääres kasvavaid palme ja võrestikule toetuvaid oleandreid. Toksisin sõrmega lauda. Naine mu kõrval oli suitsu põlema pannud. Tema kohv oli puutumata, suits tõusis aeglaselt lae poole, hajus tuulde. Kui kelner oli abielupaari juurest tagasi tulnud ja nende tellimuse täitnud, ütles ta: see kõik on väga ebatavaline, te peate sellest aru saama. Neil ei olnud kombeks oma klientidest rääkida, aga kuna kõik olid nüüd surnud, siis oli teine lugu.
Kelner rääkis, et hulk aega pärast seda, kui ta oli kogu sündmuse juba unustanud, tuli hotelli mees, kes hakkas naise kohta küsimusi esitama. Mees tegutses vaikselt. Päeviti rändas ta ümberkaudsetes mägedes, aga õhtuti naasis restoranisaali ja esitas vargsi küsimusi. Ja kuna kelner oli üks neist kolmest, kes olid tollal hotellis töötanud, juhatati mees peagi tema juurde. Mees tahtis teada, mis oli naisega 1937. aastal juhtunud, mida ta oli seal hotellis teinud, kust ta oli tulnud, kellega kohtunud, ja lõpuks, kuidas ta oli surnud. Kelner ütles, et enamikule mehe küsimustest ei olnud tal vastust, sest tema mäletamist mööda oli naine enamasti rõdul istunud ja järvele vahtinud. Ta oli rääkinud mehele enam-vähem sama, mis meile, kuigi mehe küsimused olid palju üksikasjalikumad ja ta oli tahtnud teada, millises asendis oli naine lamanud, kui ta leiti, mis ilme tema näol oli, kas silmad olid kinni või lahti, kas tal oli midagi käes, ja mis paistis olevat kõige tähtsam: kas naine oli maha jätnud kirja või sõnumi, või midagi muud.
Kelner rääkis, et tal oli olnud väga kahju, sest naine ei olnud jätnud endast maha midagi, mis oleks lugu selgitanud. Tal oli öelda ainult seda, et arst oli kahtlustanud kurbmängu ajendina õnnetut armastust, aga sel kahtlusel ei olnud tema arusaamist mööda usaldusväärset alust, nii et see oli üsna kehv oletus. Lõpuks oli palunud kelner mehel hiljem enda juurde tulle, sest tema valduses oli ikka veel kastitäis naise asju, mida ta oli aastaid oma kapinurgas säilitanud.
Ühel õhtul olid nad siiski kõik läbi vaadanud: ajalehed, mis olid naise surmahetkel tema toas olnud, tema riided, tühi klaaspudel, kus olid olnud ravimid, kaks raamatut, mille pealkirja ta oli unustanud, naise sõidupiletid Genfist Veronasse. Ühe raamatu vahel oli vana abielutunnistus, mida mees oli väga kaua uurinud ja siis taskusse pistnud. Asju ei olnud väga palju, neid oli kahjuks väga vähe, aga mees vaatas need hoolega läbi. Ta uuris kõiki ajalehti, raamatuid lehekülghaaval, otsides ükskõik millist sõnumit, märki, ükskõik mida. Ta sõrmitses riideid, mis olid hakanud juba kollaseks tõmbuma. Viimaks palus ta kääre ja lõikas selle hommikumantli küljest, mis oli naisel põrandale kukkudes seljas olnud, vereplekiga tüki. Siis pani mees riidetüki taskusse ja palus kelneril kõik hävitada. Lõpuks oli mees teda tahtnud, kus toas oli naine elanud, ja kelner oli talle näidanud tuba number 27, mis oli sel õhtul juhuslikult tühi. Mees avaldas soovi oma asjad sinna tuppa toimetada, ja tema tegi selle mehe heaks kõik, sest naine, kes oli surnud, ütles kelner, oli siiski olnud tema ema.
Looming
Kaksi kertaa kadonnut. Otava, 1999
Naiset katsovat vastavaloon. Otava, 2000
Tule risteykseen seitsemältä. Otava, 2002
Elena. Otava, 2003
Perhoskerääjä. Otava, 2006, “Liblikakoguja”, Hea Lugu (Areeni Bestseller) 2012
Lumipäiväkirja. Otava, 2008
Katoamispiste. Otava, 2010
Traumbach. Otava, 2012
Linke
Peeter Helme “Psühhiaatrist kirjanik, kes oskab seletada unenägusid”, intervjuu, Eesti Ekspress 9.08.2012, http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/psuhhiaatrist-kirjanik-kes-oskab-seletada-unenagusid.d?id=64793504
Ylen aamu –TV, 2.02.2012 http://areena.yle.fi/tv/1435931
Juhani Branden “Joel Haahtela: Traumbach”, Aamulehti 3.01.2012 http://www.aamulehti.fi/Kirjat/1194713146333/artikkeli/joel+haahtela+traumbach.html
Nädala autor 