Carolina Pihelgas
Carolina Pihelgas (1986) on eesti luuletaja, tõlkija ja toimetaja.
Ta on ajakirja Looming toimetaja. Varem on ta olnud ajakirja Ninniku toimetaja (2011–2014) ja Värske Rõhu peatoimetaja (2013–2020).
Pihelgas on õppinud Tartu Ülikoolis usuteadust ja religiooniantropoloogiat ning kaitsnud aastal 2012 magistritöö teemal “Meieisapalve eesti rahvausundis: lausung ja lausumine (M. J. Eiseni rahvaluulekogude põhjal).” Kuulub alates 2012. aastast Eesti Kirjanike Liitu.
Carolina Pihelgas oli 2020. aastal Tartu linnakirjanik.
Katkend:
„Vaadates ööd ”, Kirjastus Kaksikhammas 2022. Lk 86 – 88; 190-191; 218-219; 287-288.
Venna kadumine tollel hiliskevadel tähendas, et ema oli pidevalt endast väljas. Emast ei olnud enam midagi järel. Ta istus ja nuttis õhtuti, veinikruus käes, meeleolud võisid vahelduda nii kiiresti, et võimatu oli järge pidada, ühel hetkel võis ta tulla ja mind kõvasti kallistada, lausa pigistada, ohates öelda, et sina oled ju hea laps, sinuga mul muret ei ole, ja järgmisel minna mõne pisiasja pärast niivõrd endast välja, lõhkuda asju, mul tekkis tõsine hirm, kui nägin, et ta hakkab jälle toas edasi-tagasi kõndima, mis nüüd, kas täna läheb jälle jamaks. Vahel pani ta palitu selga ja läks õue ulguma, kisas venda taga, justkui võiks too end siinsamas majataguses metsas peita, nagu siis, kui me olime väikesed. Venda tundes teadsin, et ta oli põgenenud niikaugele kui võimalik, kindlasti ei jäänud ta siia ootama, et ta üles leitaks, ta läks linna ja ma arvan, et emagi pidi seda teadma, aga ometi ei jätnud ta ulgumist, see kõlas nagu marutõbise huilgamine valges kevadöös. Vend oli juba viisteist, pikka kasvu, ilmselt leiab ta mingi töö ja ulualuse, nii arvasin vähemalt mina ja ka kasuisa ei paistnud erilist muret tundvat – kuule, katsus ta ema rahustada, Mikk on juba suur poiss, läks siis läks, noh, saab hakkama, ega ta maha sure ja kui mingi jama on, siis tuleb tagasi, või saadetakse tagasi. Saadetakse tagasi! kisendas ema, kas jalad ees, sinu meelest nii või? Saad aru, kui ta mentidele silma peaks jääma, hakkab vargile või miskit, küll nad temast siis koduaadressi välja peksavad, seda mõtlesin, mis jalad ees, kuule, mutt, sa oled ka peast päris segi, praegu on maikuu juba, kui ta peakski ööseks välja jääma, pole tal mingit lootust isegi ära külmuda, tule ometi maa peale tagasi. Selle peale pani ema käed näo ette ja nuttis edasi, nii et terve keha värises, ja ma ei suutnud teda vaadata, mul hakkas paha ja ometi olin venna peale kade ja teadsin, et kohe, kui mul peaks olema võimalust, teen ma sedasama. Aga natuke teisiti. Minu plaan oli gümnaasiumisse sisse saada ja linna minna.
Mõni nädal hiljem tulin koolist, viimane veerand hakkas lõppema, kraaviperved olid märjad ja kollaseid lilli täis. Nägin kaugelt paksu musta tossu ja aimasin halba. Oli täpselt selline tunne, mis võtab kõhu seest õõnsaks, tunne, et see pole võimalik ja et kui ma nüüd silmad kõvasti kinni pigistan, siis on kõik jälle hästi. Äkki ikkagi pole meie maja, vaid naabrite oma. Äkki on see ainult kuur, palun, palun, teeme nii, et see on ainult kuur. Maja põles lahtise leegiga, juba kustutati ühest otsast, ma nägin, kuidas leegid lahvatasid akendest välja, ja need kõrvetanuks nagu minugi sisemust. Õuele oli kogunenud hulk rahvast, mina aga lihtsalt istusin maha ja nutsin. Alles tüki aja pärast jõudis ema hingeldades kohale ja hakkas karjuma, et miks keegi asju tulest välja ei too. Mis siin enam, kostis keegi, siin pole enam midagi teha, hea, et kedagi sees polnud. Ema jooksis ringi, tuletõrjujad olid juba tööd lõpetamas ja ta võttis kõigepealt ühel, siis teisel rinnust kinni ja raputas neid, või pigem rippus nende hõlmas kinni ja kisendas, mis meist saab, mis meist nüüd saab? Kõrvalhooneteni tuli ei jõudnud. Kuur ja kemps jäid püsti. Õunapuud hakkasid ära õitsema, mäletan nii selgesti valgete õielehtede vaipa, mis segunes halli tuhaga. Ja ikka veel on ninas kõrbenud tokkide vesine lehk, see oli nii tugev, et tungis pärast ka unenägudesse. Hiljem öeldi, et tulekahju oli alguse saanud vanadest juhtmetest. Aga miks oli mul selline imelik tunne, et siin võis venna käsi mängus olla? Sellest, kui ta ära läks, oli ainult paar nädalat möödas, temast polnud midagi kuulda olnud, polnud ühtki märki. Naabritele valetas ema, et vend on sugulaste juures, politseisse keegi ei teatanud. Või oli see kõik ikkagi halb juhus?
Kartsin kõige rohkem ema pärast, katsusin teda lohutada, tema nuuksumist vaigistada oma lapsikute lubadustega. Emme, ma toon sulle teed, tahad, emme, võileiba, kõik läheb hästi, onju, me saame hakkama. Esimese öö olime naabrite aiamajas, siis korraldati meile ajutine peavari: tühjalt seisnud kahetoaline korter vallakeskuse hruštšovkas. Läksime sinna ühegi asjata, seljariided ainult, minul koolikott. Hädavajalik mööbel oli korteri sees, küll vana ja võidunud, aga ikkagi. Meile toodi riideid, nõusid, toidukraami, mina sain pehmeid mänguasju, mõned raamatud, kirjatarbeid joonistamiseks. Terve nädala ma ei pidanud kooli minema. Ja kui ukse taga jälle kella anti, püüdis ema end kokku võtta, tõmbas end oma tardumusest välja, naeratas natuke hädiselt. Tänas. Aitäh, et meid sellel raskel ajal toetate, umbes niimoodi ta ütles ja lõi siis ukse kaastundlike, aga ometi uudishimulike pilkude ees otsustavalt kinni.
/…/
Kui Maša oli nelja-aastane, siis ärkas ta ühel külmal kevadhommikul selle peale, et vanaema istus tema sängiserval, täies riides, ja ütles: ärka üles, külas on tulekahju. Maša jooksis akna alla, aga ei näinud midagi. Kuskohas? Mis juhtus? Vanaema ei vastanud midagi, ohkas ainult raskelt. Peagi selgus, et Merkulovite maja ja laut olid öösel suure leegiga maha põlenud, inimesed pääsesid napilt, tukid hõõgusid veel terve päeva. Merkulovitel oli kaks tütart, Valeria oli Maša-vanune, Darja natuke suurem, nad olid harjunud alatasa koos mängima, nüüd aga ütles vanaema, et nendega ei tohi enam rääkida, et nad on kulaku tütred, nende vanemad on palju paha teinud. Kus nad nüüd elama hakkavad? küsis Maša. Aga vanaema ütles, et seda tema ei tea, loomad läksid igatahes kolhoosi elama. Marfa halliks tõmbunud näol ei liikunud ükski korts. Õhtul kuulis Maša pealt, et maja olid maha põletanud küla aktivistid. Täiskasvanud olid kõik tõsised ja vaiksed, ainult ema hääles kostis tasast meeleheidet, kui ta peaaegu hüüatas: ja samal ajal lapsed magavad sees!
Maša ei saanud jätta juurdlemata, mis oli see halb, mida Merkulovid olid teinud, nad arutasid seda küsimust Serjožaga ja jõudsid järeldusele, et ilmselt pidi see midagi üsna jubedat olema. Tal oli oma sõpradest kahju, aga vanaema keeldu tuli võtta tõsiselt ja nii hoidiski Maša edaspidi neist eemale, mis oli raske peamiselt seepärast, et Maša oleks hirmsasti tahtnud küsida, et mis see küll oli, mis nende vanemad tegid. Ükskord, kui keegi ei näinud, lehvitas ta kaugemalt Darjale, kes tassis mingit lauajuppi oma tare varemete poole. Aga Darja vastu ei lehvitanud, ainult vaatas pikalt talle järele.
Mõni aeg hiljem viidi Merkulova sõdurite saatel koos lastega minema, nende isa oli juba põlenguööl arreteeritud. Kõik kogunesid seda vaatama, inimestest moodustus külaväljakule pikk hall müür, keegi ei liigutanud ega öelnud midagi, keegi ei nutnud ega halanud, keegi ei hüüdnud neile head aega ega hüvasti. Õhk oli pinev, sõdurid karjusid kiiremini, kiiremini, Merkulova tassis kaenlas kahte pampu, kõik muu oli kas maha põlenud või konfiskeeritud. Külarahvas seisis tummalt, kellelgi polnud midagi öelda. Merkulovid polnud teistest ei rikkamad ega vaesemad, ei uhkemad ega alandlikumad. Maša kartis hirmsasti sõdureid, kartis püsse, aga ikkagi oli natuke põnev ka. Kuhu nad viiakse? küsis Maša vanaemalt sosinal. Vanaema ei öelnud midagi, ainult tõmbas Mašat tugevamini enda vastu. Kodus küsis Maša uuesti. Siis vanaema vastas: Siberisse lähevad, teiste kulakute juurde elama.
Kui Maša isa kolmekümne seitsmendal ära viiakse, ei saa ta aru, mis kurja isa on teinud. Ei julge kelleltki küsida ka. Jah, sellest on ta ema ja vanaema poolihääli peetud vestlustest aru saanud, et isal olevat liiga suur suu. Maša käib salaja peegli juures oma nägu uurimas – kui ta lõuad pärani ajab, siis läheb suu päris suureks küll. Aga kui aasta hiljem ema kolhoosist koju ei tule, tahaks Maša kisendada: teda ei tohtinud võtta! Isa suur suu on süüdi ka selles, et nad emast ilma jäävad, ja see on nii ebaõiglane.
/…/
Ema oli halvas tujus.
Oli see tema ishias või mõni muu tervisehäda – viimasel ajal oli ta aina sagedamini voodis. Ütles, et selg vajab voodirahu. Ja käskis siis muudkui, et Leida too seda ja tee toda, kord vaja pliidi alla tuld teha, siis vaja tuulutada, siis jälle, et pane uks kinni, ega see turuvärav ole ja nii edasi. Leida kartis natuke, et ema aimab midagi, et tema randevuu Avoga on välja tulnud ja et mis ta selle peale siis kostaks. Pärast seda oktoobriõhtut ootas Avo teda üsna tihti poe juures, ka lumesaju ja lörtsiga. Kui praktika jaanuaris läbi sai, jalutasid nad laupäeva pärastlõunati Mustamäe nõlvadel, vahel ka trampliini juurest Glehni parki, lihtsalt kõndisid ja vaatasid, kuidas lapsed kelgutavad. Sõrmed labakute sees purikateks külmumas, jälgisid nad, kuidas süttivad õhtused tuled, ja kuulasid krobeliste männiokste tasast kahinat. Päevad venisid vaikselt pikemaks, aga ikkagi oli juba varakult pime ja see oli hea, sest õhtuhämarus oli turvaline. Leidale meeldis Avo juures kõik: tema kõnnak, mida võis juba kaugelt ära tunda; see, et poiss oli temast pikem, need harvad hetked, kui ta võis tema torkivat habet põse vastas tunda. Ja see, kuidas temaga lakkas aeg olemast – olid ainult pilved ja hanged, sammud, looklevad rajad nende ees, hingeaur, pilgud, väikesed naeruturtsatused.
Leida kandis neid põgusaid õnnelikke hetki terve nädala kaasas, ikka igatsedes ja oodates. Aga mida rõõmsam oli Leida, seda tusasemaks muutus Elli. Leidale tundus, et ema kisub tüli igast väikesest asjast, märkab kõiges ainult halba, ja see muserdas. See polnud sugugi sedalaadi elu, mida Leida oleks tahtnud elada, tal oli tunne, et elu on igal pool mujal, aga mitte selles korteris – ema elu oli sama surnud kui kuivatatud lilled puhvetil, koltunud nagu ennesõjaaegsed pildid vanades raamides, koidest järatud nagu kaltsud, mida konkus hoiti. Ema lämmatas teda oma kuivuse, kibeduse ja pidevate hirmudega. Ta ei tahtnud kuuluda sellesse rusuvasse maailma, mis muudkui nõudis ja nõudis temalt asju – tööd, lugupidamist, kuulekust – ja mida ta oli täiesti võimetu muutma. Aga siia oli ta sündinud, sellesse ellu. Vahel püüdis ta ette kujutada, mis saab tema elust siis, kui ema ära sureb. Aga Leida ei suutnud aru saada, kas see oleks pääsemine või täielik üksindus, mille sees oleks üksnes vabalangemine. Ema ja Leida, Leida ja ema – nad olid kogu aeg koos olnud. Nüüd oli tal siiski keegi veel: Avo. Ja Avol oli tuba ühiskorteris Liivalaia tänaval. Varsti saan kaheksateist, mõtles Leida, aga ema peab mind ikka lapseks, kohtleb mind nagu titte, kellelt ei saa pilku pöörata, kes lõhub muidu kohe midagi ära või määriks parima laudlina moosiga kokku.
Ema hõikas teda magamistoast. Leida läks. Ema soovis, et ta teed keedaks ja vaataks, kas uks sai ikka lukku. Ja et köögipõranda võiks ära pühkida. Ja raadio kinni keerata, ta ei jaksa rohkem kuulata. Leida klõpsas raadio kinni, läks kööki, pani vee keema ja võttis konksu otsast harja. Vajutas linki, uks oli lukus. Ta püüdis ette kujutada, milline Avo elamine võiks olla. Ajas huuled prunti ja embas harjavart, tegi paar tobedat tantsuliigutust. Pühkis siis põranda ära, pani puhtad nõud kappi, võttis välja purgi mustasõstramoosi. Ja korraga olekski ta nimelt tahtnud selle purgi vastu seina puruks visata – mis oleks tobe, sest ta peaks selle ise ära koristama -, aga tahtmine oli ikkagi. Siis tõstis kolm teelusikatäit moosi tassi, valas vett peale ja limpsis lusika puhtaks. Ta viis emale tee voodisse, keeras raadio ikkagi hästi vaikselt mängima ja pani kõrva vastu, et lasta end mõnel uneleval meloodial sellest kodust kaugemale kanda, kaugemale emast ja ajast.
/…/
Elli istus kiiktoolis ja harutas üles vana kampsunit. Ta oli selle ise kudunud, kunagi päris ammu, mitukümmend aastat tagasi. Oli kudunud selle sõjaajal Ruudit oodates kehvast hallist lõngast. Kampsunis olid nüüd augud, koid olid sisse saanud ja see tuleb üles harutada. Saab mõned prostamad sokid kududa, sest lõng on kõigest hoolimata endiselt paks ja kannatab veel. Võib-olla harutab ta sedasi midagi muudki üles, ikka on vahel tunne, nagu oleks kuskil sisikonnas vanu pusasid. Tundeid või mõtteid või. Ja nii kui kuskilt niidist tirid, siis hakkavad ka mõtted omasoodu veerema: mida aasta edasi, seda rohkem mõtleb Elli vanade asjade peale. Vahel ka seda, et oleks võinud midagi teisiti teha. Aga ega kahetseda pole mõtet, on, nagu on. Peaasi, et hullemaks ei lähe. Elli on juba nii vana, et ta ei usu, et midagi saaks enam tema eluajal väga palju paremaks või kehvemaks minna. Kõige raskemad ajad on ikkagi möödas. Pommitamised. Mehed rindel. Näljapajuk.
Kummaline, kuidas asjad, mis kunagi tundusid nii olulised, on nüüd tähtsusetud. Oi kui tobedalt nad võisid Ruudiga vaielda – ja Ruudi võis vahel ka üsna kiivas olla, jah, juhtus sedagi. Need asjad on nüüd nii kahvatud ja kauged, nii tühised. Aga Leida, jah, jumal teab, mis temast oleks saanud, kui nad poleks Ruudiga temale Kingisseppa järele sõitnud, mis inimene siis temast oleks saanud. Ja samas – nii lähedane, kui ta ka Ellile polnud, aeg-ajalt tundus temas ikkagi välja löövat mingi võõras veri. See oli ilmselt vene veri, arvas Elli. Aga seda ta Leidale muidugi ei öelnud. Oli lapsendamispaberid lausa ära hävitanud, ahjus põletanud, nii kümmekond aastat tagasi, kui avastas, et laps oli tema asjades tuhnimas käinud. Mis lapsel sellega asja, pole tal vaja midagi teada, teeb endale ainult tüli juurde. Selles oli Elli senimaani kindel. Tema on selle lapse üles kasvatanud ja Leidal pole kedagi teist tarvis – milleks veel mingi võõras naine, jumal teab missugune, temast poleks Leidal niikuinii asja. Vastupidi, see võiks talle halvasti mõjuda. Parem on mitte teada, mitte kanda seda koormat. Niigi tuleb neid elus piisavalt kanda, igalühel oma. Peaasi, et endale korraliku mehe leiab, mitte mingi loru või joodiku nagu see üks, kes tal siin vahepeal oli. Vaatad näkku ja kohe on näha, et sihuke ei kõlba koera hänna alla ka. Korralik tööinimene peab olema, karske, tõsine. Peret peab hoidma. Nagu Ruudi. Kuigi eks ka Ruudi hakkas pärast sõda jooma. Aga mitte liiga palju, mitte liiga tihti. Vahel lihtsalt tuleb natuke vanu haavu lakkuda, ütles Ruudi, ja siis ta istus kas verandal või õunapuude all ja võttis. Alati üksinda. Mõnikord ta nuttis ja seda oli hirmus vaadata, siis tuli ta voodisse magama talutada, aga järgmisel päeval oli kõik jälle kombes. Jah, ei leidu naljalt enam selliseid mehi nagu Ruudi. Ja ei lähe päevagi, kui Elli ei mõtleks tema peale.
Sellest oli juba üle kümne aasta möödas, kui Ruudi ühel päikesepaistelisel hommikul tööle läks ja koju enam ei tulnudki. Töö juurest helistati, aga kui Elli ähmiga haiglasse jõudis, oli juba liiga hilja. Ruudi süda oli üles öelnud ja teha polnud enam midagi. See oli kõige kohutavam päev Elli elus, haigla koridorid varisesid talle selga, muljusid ta õlad sinikatest laiguliseks ja ta jäi korraga kakskümmend aastat vanemaks. Sõda ei võtnud Ruudit kohe, võttis salakavalalt, järelmaksuga. Mehe ülikonda hoiab Elli ikka veel riidekapis ja käib seda vahel nuusutamas – surub oma pea tema riiete vahele ja nendel hetkedel on ta Ruudile päris-päris ligidal, peaaegu tema embuses.
Luulet
2006 “Sõrmemuster”
2010 “Metsas algavad hääled”
2011 “Õnnekangestus”
2014 “Kiri kodust”
2017 “Pimeduse pisiasjad”
2019 “Valgus kivi sees”
2020 “Tuul polnud enam kellegi vastu” (valikkogu)
Tõlked
2010 Pablo Neruda “Kapteni laulud”
2012 Miranda July “Siin oledki sa kõige rohkem oma”
2012 Tor Ulven “Sinagi kuulud kiviaega”
2014 Konstantinos Kavafis “Kogutud luuletused”
2016 Nikola Madzirov “Valgus ja tolm”
2017 Charles Bukowski “Ikkagi on tore olla Bukowski” (üks tõlkijatest)
2019 Pablo Neruda “Armastusluuletused”
2020 Ilya Kaminsky “Kurtide vabariik”
Fernando Aramburu
Fernando Aramburu Irigoyen (sündinud 1959 San Sebastiánis) on hispaania romaanikirjanik, ajakirjanik, luuletaja ja esseist. Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 30 keelde.
By Aramburu – Own work, CC BY-SA 4.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=38403588
Fernando Aramburu on lõpetanud hispaania filoloogia Zaragoza ülikoolis (1982).
Alates 1985. aastast elab ta Saksamaal, kus ta andis pikka aega immigrantide järeltulijatele hispaania keele tunde. Aastal 1996 avaldas ta romaani “Fuegos con Limón”, mis põhineb tema noorusaja kogemustel Grupo CLOC-iga. 2006. aastal võttis ta oma juturaamatus “Los peces de la amargura” vaatluse alla terrorirühmituse ETA põhjustatud kahju.
2009. aastal loobus ta õpetajaametist, et pühendada end üksnes kirjandusloomingule. 2011. aastal võitis ta Tusquets de Novela preemia teose “Años lentos” (2012) eest.
2016. aastal avaldas ta romaani “Isamaa” (“Patria”), milles naaseb “Los peces de la amargura” teoses käsitletud ETA terrorismi temaatika juurde; romaan sai kriitikalt ja avalikkuselt suure tunnustuse ja selle eest pälvis Aramburu 2017. aastal Premio de la Crítica, Premio Nacional de Literatura ja Premio Francisco Umbral al Libro del Año auhinnad. Eesti keelde jõudis teos Toledo kirjastuselt 2020. aasta detsembris, romaani tõlkis Maria Kall.
Katkend: Isamaa. Toledo Kirjastus, 2020. Hispaania keelest tõlkinud Maria Kall. Lk 230 – 237.
Streigipäev
Ühes Madriidi hotellis oli õhtusöögi ajal tapetud Herri Batasuna rahvasaadik, kolmekümne ühe aastane Josu Muguruza. Niisiis üldstreik. Suurtes linnades kujunes osavõtt leigeks. Väikestes ei olnud pääsu. Täielik seisak (poed, baarid, töökojad) või valmistu tagajärgedeks. Künka tipust märkas Txato mitut oma töötajat värava juures, kus rippus sama plakat, mis varasematel kordadel. Mehi oli kolm. Kõrvarõngaga Andoni ja veel kaks. Kõik teised olid koju jäänud. Üks helistas eelmisel õhtul ning Txato, kellel oli kõrini helistajatest, kes ähvardasid ja sõimasid – fašistist ekspluateerija, litapoeg, võid testamendi valmis teha – kahtles, kas võtta toru või mitte. Lõpuks ta võttis, mine sa tea, äkki Nerea helistab Zaragozast, kuid ei. Üks töötaja tahtis talle viisakalt teada anda, et tema hea meelega tuleks tööle.
„Kui sa tahad tööle tulla, miks sa seda siis ei tee?”
„Vaadake, teised…”
Varahommikul värava ees autost väljudes Txato juba teadis, miks need kolm seal valvet peavad. Külm, härmatisega kaetud rohi ja jõe kohale kerkinud hommikuudu, mis madalamatesse kohadesse jääb hõljuma tundideks. Txato vaatas mehi umbusklikult.
„Mis toimub?”
Andoni, metsiku ilmega, lõug väljakutsuvalt püsti:
„Täna tööd ei tee.”
„Kes ei tee tööd, ei saa ka palka.”
„Eks me näe, kes kaotajaks jääb.”
„Me kõik jääme kaotajaks.”
Kord oli Txato püüdnud ülbitsejast lahti saada, pealekauba oli mees keskpärane mehhaanik ja laiskvorst. Andoni rebis vallandamisteate ülemuse silme all tükkideks ega vaevunud seda lugemagi. Mõni tund hiljem ilmus ta tagasi kahe saatjaga, kes tutvustasid end LAB-i ametiühingu esindajatena. Ähvardused paisusid nii ränkadeks, et Txatol ei jäänud üle muud, kui jõhkard, kelle pelk kohalviibimine tal vere keema ajas, tööle tagasi võtta.
Kolm streikijat soojendasid end metallvaadi ääres. Vaadis põlesid lauad, oksad, kaikad. Txato heitis neile ette, et nad olid võtnud vaadi, mis ei kuulunud neile. Laudadest rääkimata. Kehvas valguses, päike alles künka taga, heitis tuli nende nägudele punast helki. Txato: ühiskonna peale vihaste meeste metsikud näod, tohmanid, kes hammustavad kätt, mis neid toidab. Bittori:
„Jah, kuid kes juhiks ilma nendeta sinu autosid, kes sul neid parandaks?”
Ta palus/nõudis, et nad eemaldaksid tünni, sest tahtis avada värava. Andoni kordas karmilt, kategooriliselt, et täna tööd ei tee. Teised kaks püsisid vakka. Kas piinlikkusest? Ülemusel tee ära lõigata ei ole naljaasi. Ning ninamees Andori selja taga lükkasid nad, pilgud maas, vaadi kõrvale.
Ninamees vihastas:
„Mida te teete?” Kas ta siis ise ei näe? Ning Andoni pressis raevunult – või vihkamisega? – hammaste vahelt: „Olgu, aga täna ei sõida sisse ega välja mitte ükski veok.”
Txato sulgus kabinetti. Kaela sirutades võis ta aknast näha kolme mehe piketti. Külmaga võitlemiseks mehed hüplesid ja puhusid kätele. Pahvisid auru, ajasid juttu, tegid suitsu. Närukaelad. Nende pead on täidetud loosungitega. Manipuleeritavad pärdikud, kes ihkavad käsku täita. Ja kui tänulikud nad tundusid, kui ta nad tööle võttis! Bittori:
„Sa võta firmasse kohalikke, et palgaraha mujale ei voolaks.”
Tollele neetud Andonile andis ta tööd nimelt sellepärast, et mingit tuttavad palusid Bittorit ja lipitsesid, et palun seda ja teist. Oleks ta hinges aimanud!
Txato helistas aega viitmata klientidele, et neile olukorrast teada anda. Et tal on väga kahju ja saagu nad palun aru. Hiljem, rahulikumalt, kuid niisama pahaselt, helistas ta veel mitmesse kohta, tegi päevaplaanis muudatusi, leppis kokku uued kuupäevad, pidi tühistama (sa sinder!) tähtsa tellimuse, juhendas veokijuhte, kes pidid samal päeval saabuma, et nood pargiksid autod mõnele vabale kohale tööstuspolügoonil. Ning kui Txato märkas, et kolmele end värava juures sisse seadnud streikijale oli lisandunud veel kaks, muuhulgas mees, kes oli eelmisel õhtul viisakalt helistanud, näis talle korraga, et see ei saa enam nõnda jätkuda, ma pean midagi ette võtma, need tüübid ei saa mulle oma tahet peale suruda.
Ta helistas ja uuris välja, et bussid streigi tõttu ei sõida. Poole kümne paiku tellis Txati takso. Ta tõmbas selga lambanahkse jaki, jättis lambi põlema, et arvataks, et ta viibib endiselt kontoris, ning väljus hoonest jõe poole avaneva tagaukse kaudu. Veidi maad eemal enne silda algab jalgrada, mis viib maanteele. Takso tuli vähem kui viie minutiga. Enne kella kümmet väljus ta San Sebastiáni Amara linnaosas.
Üllatus: ukse avas see naine, keda Bittori ei kannatanud. Ütles, et ta on lihtlabane (ta rõhutas sõna „lihtlabane”) meditsiiniõde. Poja sõbranna/kolleegi/armsama ametit mainides kirtsutas ta nina ja tõmbas suunurga veidi viltu.
„Käigu ikka arstid arstide ja õed õdedega.”
Ning ta kukkus naist arvustama: et riietub maitsetult, on ennast täis, lõhnastab end üle. Bittoril oli raske varjata vimma, mida ta tundis Aránzazu vastu esimesest hetkest peale. Ning tema vastumeelsus üha kasvas ja lähenes põlgusele, kui ta sai teada, et naine on lahutatud ja Xabierist vanem.
„Kas sel poisikesel on vaja teist ema või? Kas ta ei näe, et see kavalpea püüab tema positsiooni ja palka ära kasutada?”
Txatol oli ükskõik. Kui see naine on tema poja valik, siis talle sobib.
Ta ei oodanud aga, et kohtab teda Xabieri korteris.
„Kas ma segan?”
„Ei. Tulge edasi.”
Txato küsis poja järele. Kohe tuleb, ta on duši all. Aránzazu ise oli paljajalu ja napis riides. Kas nad elavad koos? Txatol ükskõik. Tema teooria: lapsed olgu õnnelikud; kõik muu on teisejärguline. Aga Bittori:
„Sina tahad, et nad oleksid õnnelikud selleks, et nad su rahule jätaksid.”
„Ja kui ongi nii, mis siis?”
Kostis fööni surinat, naisel olid varbaküüned lakitud tumepunaseks ning seinal võis näha õlimaali San Sebastiáni lahega, autorik keegi Ábalos. Xabier oli korduvalt veennud isa kunsti investeerima, kuid mina ei mõista sest tuhkagi, kulla poeg.
Txato küsis naiselt, kas haiglas on samuti streik.
„Streik? Minu teada mitte.” Ning kui Xabier valges hommikumantlis elutuppa astus: „Kas sina oled midagi streigist kuulnud?”
„Ei.”
„Aga sinu isa töölised ei tulnud täna tööle.”
Txato noogutas. Isa ja poeg embasid teineteist ning Xabier, kes lõhnas lõhnavee järele, ütles sarkastiliselt:
„Täna õhtul on mul lõikus. Lootkem patsientide tervise huvides, et lõikuse ajal ei marsi operatsioonisaali streikijate pikett.”
Isa ei naernud nalja üle. Vastupidi, ta kortsutas kulmu, vaatas karmilt, vaikis tõsiselt.
„Mis lahti, aita?”
„Ei midagi.”
Aránzazu – naiselik intuitsioon – teatas, et tema lahkub, et nad saaksid omavahel rääkida. Andku nad talle viis minutit, et temal ei kulu riietumiseks rohkem. Xabieril venis üle huulte tobe:
„Aga…”
Txato pani ette / palus, et nad kohtuksid kahekesi nurga peal baaris, kus ta poega ootab. Baaris ei olnud aga rahu, liiga palju kõrvu ning lisaks ei tahtnud Xabier midagi võtta. Nõnda kõnniti esiteks ühel tänaval, siis teisel. Puid ja rahu otsides jõudsid nad Paseo del Árbol de Gernikale ning et juttu jätkus, kõnniti María Cristina sillani ja tagasi.
„Parem, kui ama ei tea, et ma siin käisin. Pea meeles, põhilisega on ta kursis. Üksikasjad jätan enda teada. Ma ei taha, et ta muretseks probleemide pärast, mida annab ehk lahendada, sellepärast tahtsingi rääkida sinuga isekeskis. Sa oled ajudega mees. Kindlasti oskad sa mulle nõu anda.”
„Muidugi, aita. Milles asi?”
„Olen meie linnas kehva seisu sattunud.”
„Ära ütle, et sind on jälle hakatud grafititega solvama.”
„Viimasel ajal on mind rahule jäetud. Võimalik, et nad on aru saanud, et ma ei olegi miljonites suplev ärimees, nagu nad arvasid. Või on äkki hiljutised läbirääkimised vaigistanud nende jätiste aplust.”
„Missugused läbirääkimised? Minule ei ole sa midagi rääkinud.”
„Kas sa tahad, et ma avaldaksin selle ajalehes? Vahendaja kaudu taotlesin kohtumist Prantsusmaal. Mõte oli selgitada neile minu rahalist olukorda, et nad teaksid, et olen teinud investeeringuid, ja paluda ajapikendust või võimalust maksta osakaupa. Olen kuulnud, et teised teevad nii ja need tõprad tulevad vastu, kui näitad, et tahad maksta.”
„Varem olid sa selle vastu.”
„Poolt ma ei olegi, nad on meid mudasse tampinud, aga mida siis teha? Lasta end pantvangi võtta?”
„Mis nad sulle ütlesid?”
„Ma läksin kohtumisele. Jõudsin täpselt kohale, sa tunned mind. Mulle ei meeldi lasta end oodata. Hoopis minult tuli oodata. Üle pooleteise tunni. Mitte kedagi ei tulnud. Teatavasti pärast seda, kui GAL neid jahtima hakkas, on nad ülimalt ettevaatlikud. Võimalik, et mõni tsiviilriietes politseinik järgnes mulle, ilma et ma arugi oleks saanud, ja nemad tundsid ta ära. Palusin uut kohtumist. Nemad keeldusid. Kuradi sead! Nüüd ma jälle mõtlen, et neil oli võimalus näha minu head tahet ja sellepärast ei käi nad mulle praegu pinda ja teevad kibedaks kellegi teise elu. Kuid midagi pean ma ette võtma, Xabier. Meie linnas olen ma liiga nähtaval. Täna hommikul panid kolm idiooti minu ettevõtte seisma. Anna kannatust. Mu oma töötajad otsustavad, kas töö käib või mitte. Mul pole vähimatki kahtlust, et mõni neist kannab organisatsioonile ette iga minu sammu. Kas mäletad Andonit, Sotero vennapoega? Tema on kõige hullem. Ta on tõeliselt halb inimene.”
„Miks sa teda lahti ei lase, mida sa ootad?”
„Ükskord lasen, siis kui olukord rahuneb.”
„Vaata, aita, ettevõtjana ei või sa end segada töölisklassiga. Ma ei poolda klassivahesid, aga mis teha. Iga tüüp, kellele sa ei meeldi või kes sind kadestab, püüab sulle kahju teha. Ta ei pea isegi vaeva nägema, sest sa oled tal käeulatuses. Võib-olla käid sa iga päev tema uksest mööda. Teie ama`ga peaksite elama kuskil mujal ja käima linnas ainult külas või tööl. Ah et nemad sodivad seinu? Sodigu terviseks. Sind ei ole seal nägemas … Ja kes seinu sodib, on valmis mistahes õelaks tembuks.”
„Mina läheksin, aga su ema …”
„Küll läheks ka ama. Ta on sellele mõnikord vihjanud. Olen ise kuulnud. Probleem on selles, et te ei suhtle omavahel.”
„Sestsaadik, kui ma loobusin rattasõitudest ja kaardimängust baaris, veedame koos rohkem aega kui kunagi varem. Väljas me peaaegu ei käi. Mina lähen kodust tööle ja töölt koju ja tema on loobunud meie linnas poes käimisest.”
„See pole kellegi elu.”
„Valikut ei ole. Võiks olla hullem. Mu isa võitles sõjas Franco vastu. Tal purustati jalg ja ta istus kolm aastat vanglas.”
„Kas su ettevaatusabinõud on piisavad?”
„Selle koha pealt võid rahulik olla. Kui keegi tahab mulle halba teha, peab see toimuma linnast väljas. Linnas on mul silmad ka selja taga.”
„Kuidas siis jääb? Oled sa linnas kehvas seisus või mitte?”
„Kehvas. Hea meelega viiksin firma kuhugi rahulikumasse kohta. La Riojasse, Zaragozasse, aga see on keeruline. Peaaegu kõik kliendid on meie piirkonnast. Ei möödu nädalatki, kui mõnel ei läheks vaja kiiret teenust. Ikka päris kiiret. Ja kui sa ise mujal oled, mismoodi sa siis reageerid? Helistavad teise transpordifirmasse ja palju õnne.”
„Teine võimalus oleks, et paned püsti harukontori ja vähehaaval viid kogu firma üle.”
„Selleks peaks olema äripartner, keegi usaldusväärne isik, kes mulle seal töölised otsiks või siinsel äril silma peal hoiaks. Ma ise ei saa kahes kohas olla. Mulle sobiks lihtsam lahendus, mis ei võtaks nii palju aega.”
„Pane firma kinni, müü maha ja ela säästudest.”
„Hull peast! Firma on minu elu.”
„Sel juhul näen ma ainult üht lahendust. Kui oled nõus, aitan teil otsida korteri ja tulete elama San Sebastiáni. Suures linnas oleksite rohkem kaitstud. Mis vahet sul on, niikuinii käid autoga tööl.”
„Korter tähendaks suurt väljaminekut. Mulle näib, et sinu ema ei …”
„Kas tahad, et ma otsin korteri või ei?”
„Hea küll, otsi. Eks hiljem paista.”
Lauri Sommer
Lauri Sommer (1973) – eesti kirjanik, luuletaja, tõlkija, kirjandusteadlane ja muusik
Võitis Valgas väljaantava August Gailiti novelliauhinna 2021 oma teose „Pärlipyydjad“ eest. Auhinna üleandmine toimub Valgas Nipernaadi kuju juures 1. juunil kell 13.
Lauri Sommer on sündinud Viljandimaal, lõpetanud Tartu ülikooli kirjanduse magistrina. Esimesed luuletused avaldas noor autor ajalehes Sakala, Tartus kuulus rühmitusse Erakkond. Esimene luulekogu „Laurila“ ilmus 1998, seni viimane „Kodu kaduvas“ 2019. Esimese proosaraamatu „Kolm yksiklast“ avaldas Lauri Sommer luulekogust tosin aastat hiljem (aastal 2010), järgnesid autobiograafilise ainestikuga „Räestu raamat“ ja „Sealpool sood“ ning mõnevõrra lähedased, pisut müstilise ainestikuga „Lugusid lõunast“ (2016) ja „Lõputu soovid“ (2020).
Lauri Sommer on koostanud kogumikud Andres Allani ja Ernst Enno luulest ning Juhan Jaigi lugudest, tõlkinud Gerg Trakli, Richard Brautigani ja Matsuo Bashó loomingut. Värskeim Sommeri koostatud ja tõlgitud kogumik „Indiaani luule“ ilmus 2020 ja on esimene omataoline antoloogia eesti keeles. Sommeri sulest on ilmunud arvukalt artikleid, esseid, kogumike järelsõnu, temaga on salvestatud mitmeid raadiosaateid.
Lauri Sommerit on tunnustatud rohkete kirjanduspreemiatega ka enne tänavust Gailiti novelliauhinda. Nii on ta pälvinud Loomingu aastapreemiaid, Gustav Suitsu luulepreemia, Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiaid, Bernard Kangro kirjanduspreemia, Juhan Liivi luuleauhinna.
Muusika tegemist alustas Sommer 90ndate alguses Viljandi punkbändides ja on osalenud hiljem erinevates muusikalistes kooslustes, sh setu meeskooris Liinatśuraq. Esinejanime Kago all on plaadifirmalt Õunaviks ilmunud rida helikandjaid Lauri Sommeri muusikapaladega, neist esimene „Piimaš“ 2003. a. Enamasti esitab trubaduur Sommer oma tekstidele kirjutatud muusikat, aga hiljuti andis plaadifirma Õunaviks välja Lauri Sommeri ja Arles Kanguse ühise albumi “Vanalinna vahel”, mille kõik lood on tehtud Liisi Ojamaa (1972-2019) sõnadele.
Katkend: Lõputu soovid, Menu kirjastus 2020, lk 97-105.
4
Buss seisis neljapäeva lõunal peale poolt kahtteist Suurekõrtsi kandis. Juht oli Varstust tulles mitmest tyhjast postist mööda kimanud ja ootas nyyd graafiku aega järele. Kuna ilm oli ilus, ei viitsinud ta seda teha peatuses, vaid sõitis natukene edasi ja peatas oma pisikese, 16 kohaga krusa Pärlijõe kaldal. Las keset tööpäeva ka natuke sillerdab ja vuliseb. Reisijad vaikisid nohisedes, kes linnaräti all peoplaane tehes, kes meenutas eilset joomingut naabrimehega ja toetas valutava pea käe najale, kes lesatas muidu niisama bussimolu moodi. Raadios rääkis keegi noor muusik oma esimesest plaadist natuke nii, et oh ma ise ka imestan, kui andekas ma olen. Järeltulev elektrooniline valsilugu mattus perioodiliselt eetrisahinasse, nagu mängiks aeglustusega vaharull.
Vaatasin Pärlijõge. See oli kõrge, aga mitte enam haripunktis. Oja kohale vajunud halapajuvõrasse oli terve kahlak oksi kogunenud. Kopra langetatud puunotte kattis tihe sammal. Taanduva suurvee loksuv vool noolis kaldaid. Vihitajad siblisid soojal kruusal kalda vahusel piiril.
Päike lõõmas seniidis ja bussiuksest voola pleekiva kulu hõngu. Veel yks väljateenitud kevad. Miski muu ei loe.
Pisike poolvarjuline kaldaserv seisis veekeeriste kohal. Vaht tantsis pinnal ja all mööduv punakas vesi oli kõigega nõus. Tasakesi vajus lahti pudenend savikiht voolu. Paljastus mingi mõranenud kivikaante keskel olev puust asjandus. Oot! Misse? Juhil oli aeg. Ta lülitas mootori sõiduks käima, aga kuna ma istusin kohe tema selja taga, siis jõudsin ikkagi enne välja lipsata. Minu pool kyljes istus veel inimesi, aga nad kõik vahtisid oma näitavat ja kõnelevat peopesa. Keegi teine polnud seda varingut märganud. See yle kivide silla alla minev veeneelustega vool lahises ja lurises ka, plartsatus vist ei kostnudki kätte. Buss kadus mäe taha.
Ronisin jõekaldale, määrisin seal turnides pyksid punaka saviga ja yks tennis oleks peaaegu vette jäänud, aga kasti tõin ära, sest kast see oli. Need lauad olid otsasein ja praegu oja põhjas lebav paeviilakas oli seda asja siis niiskuse eest kaitsend. Raske ta polnud, aga midagi seal see kõlkus. Mahtus parasjagu kaenlasse. Läksin sellega kodu poole. Kui auto häält kuulsin, tõmbasin teeveerde. Yle Võru-Valga maantee jõudes ja Musta talust mööda saades peitsin kasti yhte metsalohku puurisu alla ja tõin õhtul koju, kui kogu teekäimine oli vaikind, jalgratta pakikal koju.
Viisin kuuri alla ja koksasin kirvetagusega rossõtanu luku eest. Kui kaant kergitasin, käis kaks kuiva prõksatust: raudsed hinged murdusid vanadusest.
Kastis lamas lappide sees mingi ese. Kerisin kangad lahti (viimane oli kergelt õline) ja vahtisin pettunult mitmelasulist trumliga pystolit. Käepidemel oli pisike endasse keerduv taimornament, aga sellega asja ilu ka piirdus. No selle oleks pidanud kyll keegi teine leidma. Kastikaane kyljes oli tuhmi knopka all paber. Tegin lahti. Seal seisis ainult tindisulega kirjutatud „4”. No on aga tore sõnum saadetud minevikust! Selgitab kõik minu kysimused ja väldib uute tekkimist juba ette. Myhatasin ja läksin tuppa pliiti kytma. Ootad elult vahel midagi muinasjutulist, maa sisse maetud aaret või koguni Tiibeti terma`t. Hakkaks justkui kõik jälle minema ja ots juba nagu paistabki ja siis muidugi pask-ahoi ja tere hommikust, tuleb jälle mingi brauning ja number. Nõmeeee. Aga mu pahameel ei jäänud siiski pidama. See tõusis põlevate kuusehalgude suitsuna korstnasse ja haihtus taevalaotuses tuhandete tähtede suunas laiali. Veidi aja pärast oli pahameelest tekkinud soojuse peal võimalik isegi munarooga valmistada.
Öö ära maganult tundus siiski, et peaks vaatama, kas see pystol pauku ka teeb. Kui juba need tehnohaiged linlased seal Kikkaojal igal suvel kolm ööpäeva põmpsutasid ja myristasid ja 10 kildi raadiuses inimeste kõrvadest nii ohtralt sitavett voolata lasid, et oleks vabalt võinud kogu Võrumaa virtsamerre uputada, siis teen mina siin ka yhe paugu ära, kasvõi sellise Tootsi laskmise loo Tamasseri rauaga kaetud paroodiana. Panin igaks juhuks vatitropid kõrva, läksin neemikule Verioja yrgoru käänukohal ja sihtisin yle oru seisvat kuusejändrikku. Just harude vahele. Sinna, kust nyyd mäe tagant paistev punane pilv võpatas. Pilvemassi tekkis päris pirakas avaus, nagu oleks kuul taevani jõudes lõhkenud. Pauk ise oli väiksem, kui arvasin. Ei pand kõrvi pillima ega midagi, aga kibedat musta pyssirohu haisu ja tossu pahvas kõvasti välja ja maailm lõi virvendama.
Hetke pärast seisin väikese poisina talu õuel. Teised puud olid poolde säärde, aga keldripealse taga seisis see suur võimas tamm, mida seal enam ammugi pole. Nurmed lagedad, Imbi poolt aasalt paistis pikk ja tihe heinasard ja väljatee ääres lösutas vastu maad pandud laastukatus, varjualune ree ja hobuseriistadega. Aga see hetk oli kerge! Mu keskealine mina tyhjenes nagu maha valatav liisunud veini pudel. Sinna asemele vilksas päikesejänkudena sinna-tänna silkavaid poisikese mõtteid. Seiklusromaani tegelasena puhusin toru pealt suitsu laiali ja panin brauningu sinnasamma kivile. See oli päikesest soe. Aasalt kostis ammumist. Elupuude taga oli lehm tsõõri puhtaks söönud ja oma puhkepaiga taguse põhjaliku lehmakoogiga märgistanud. Karjateel lamasid vanad kuivanud koogid, millele kärbsed või ussid olid juba augud sisse närind. Jooksin Pärja juurde ja tirisin teda kettipidi edasi. Jõllitas natuke, aga siis tuli kyll. Hyppasin jalaga ketivaia otsa ja see läks jõnkshaaval maasse. Hiilisin tagasi maja juurde. Kui palju ununud või tähele panemata asju! Piimapuki all lebas see imelik kuuliauguga roostene kiiver, mida sai korra pähe proovitud. Rajad olid tolmule tallatud, maja eest lauta, pesukööki ja suvetoa kõrval seisva jahutynni juurde. Mõned kanad siblisid vaarikates, teised põõtsutasid elupuude alusel helekuival mullal. Yks oli yle tara peenarde peale pääsenud. Võtsin ta sylle ja tõin tagasi. Ta ei sabistanud sugugi, vaid võttis seda mingi hajameelse rahuga. Tulin yle õue, lind rinnal, ja panin ta lauda kollase ukse man maha. Raputasin ruuhte natuke teri, kutsusin ja tulin teised ka – mõõdetud sammul, pead viltu käänates ja sulgi saputades. Kukk oli parasjagu kusagil ära.
Köögis seisid asjad vanas korras. Pliidi peal kaane all pruunistatud võisai ja praemuna, tänini lõrisevas kylmkapis Oka-III lösutasid Doktori vorst ja paar Žiguli õlut, sahvris eetrilõhn, köömnetee pliidil, valges kapis ylevalt kolmandal riiulil lillas paberkarbis „vabariigi” (piparmyndi) kommid ja Pirita purjeregati uudistega Õhtuleht laual. Ainult kedagi polnud. Vanaisa toa laual sahises VEF „Maailm täna” algust, aga selle olin ma ise lahti keeranud, et kuulata nupu krõksu ja paarikymne aasta vanuseid uudiseid, mida rääkisid mälus kaua vaikinud hääled. Oksõ ka kodust ära läinud, no mis see … Astusin uksest välja.
Juhtus olema selline kergete harvade pilvede rongkäiguga suvepäev. Käisin ringi ja mu pilk oli kõikjal. Võis astuda aeglaselt keldritrepist alla, tunda korraga päikse seljatagust tuge ja heledatest kiviastmetest tõusvat jahedust. Läksin yle põllu ja pisikese puust silla naabertallu Annit piiluma, aga tedagi polnud. Käisin muistselt tuttavas tammedealuses ja kiikusin veidike, astusin pirakast uksest rehetare vanasse kööki, vaatasin riiulite klaase, peeglilauda ja märke täis vaipa. Aknatagustele floksidele langev päike kumas tuppa ja tundsin, et Anni headus on kuidagi selles valguses kohal. Õhtupoolsesse koju tagasi jõudes kuulsin tuttavat kobinat. Yks kylapealt tagasi tulnud olevus haugatas ja hakkas seejärel niuksuma. Hetk hiljem mängisin juba Mikiga tema kuudi ees olevas tolmus. Mustvalge poisike! Ta aevastas äratundvalt, lakkus mu käsi ja näris mängeldes sõrmenukke. Tema lõhnast ja kasuka paitamisest tõusis pehme õhtukaar, kui temaga metsas ringi tiirutasime – Miku loomaradasid nuuskimas ja mutimullahunnikuid kraapimas, mina niisama kivide ja puudega. Selles tyvede vahelt põiki laskuvas laanekullas läksin Vasara piiri ääres tolle iidse, lõhenend tyvega kase manu. Juurte vahel oli omalaadne samblast tool. Seal puu syles istusid kõrvuti kaks isikut, laps ja mees, kyynarnukid läbi aastate kokku puutumas. Tundsin, et nende vahel käib elav jutt, mille laused olid nagu enne uinumist yle keha uitavad soojad iilid. Või nagu õitsev metsmaasikas oleks naadiga vestelnud. Aga mida nad omavahel rääkisid, ma ei saanudki teada.
Õhtupoole kuuldus Paeboja poolt lähenevat myrinat. See hääl ja tulede valgus rändasid siia-sinna, nii kuidas auto tee lookeid kaasa tegi. Puude vahel vilksatas tuttav värv ja mootor jäi jorisedes vait. Nemad! Laps ootas pehmeid ja piklikke ja kuldvõtmekesega rohe-puna-kollases paberis Läti iiriseid, aga mees hakkas sabistama. See kordus oli tema jaoks tontlik. Ja mees palus last, et lähme ära, ja laps nõustus kurbuseta ja tuli kaasa, kusagil oma taga-ajus teades, et lavapiltide vahetumisest hoolimata on see tasand lahkumatu, et ta jääb alatiseks siia. Et kusagil muundumiste taustal kestab hetk, kui täiskuu valgus kaheharulise pärna vahelt ta näole langeb. Kus Lõputu pöörab ringi ja ytleb, mida Ta temast tõeliselt tahab. Aga kui pildid jällegi muudetakse ja luud nõuavad taga oma mulda, pole sellel peol midagi ka näokatete vahetamise vastu.
Silkasin aasale ja seisin seal hõbekuuse varjus kohta, kust õu hästi ära paistis. Ja olidki vanad linnariietes, Vanaisal kõik pruun ylikond ja nokats peas, Vanaemal see sinikirja linnarätt, triigitud voltidega seelik ja vanapruunid kapronsukad. Ema oli nad meie oranži Žiguliga kusagilt tagasi toonud. Võibolla Aluksne kaubareisilt? Varsti kostis Vanaisa hyydmist: „Lauŕ! Kossaolt?” Millegipärast hakkas hirm selle ligioleva mineviku ees. Mida karta, kõik on ju omad? Nende käed, näod ja lõhnad, nende igatsetud jutt. Või hakkas mehel piinlik poisikese ees? Miks? Ma ei mõistnud seda tunnet. Mees oli igatahes otsustaja. Ta läks, viies poisi kaasa. Pystoli olin juba automyrina peale alateadlikult pihku haarand. Taganesin lapsepõlve mändide taha mäenõlvale ja tulistasin taas seda ajanõrelist kuuske, millel oli veel otsas tema haruline latv. Lasu kaja sööstis kahel käel piki yrgorgu minema. Mees haihtus yhes pystoliga, päästikule vajutanud poiss unustas hetkega kõik ja läks rahulikult iiriste juurde tagasi. Ta tahtis vaadata oma õhtust filmi.
Silmad olid udused, ma ei seletanud rada, mida mööda end sammhaaval kuhugi kobasin. Ja siis tundsin, mis maiku on vanadus kontides ja peas. Kõigitine koomale tõmbumine. Ja tunne, et oled midagi raisanud, midagi hinnalist. Kui nõrgad on jalad, kui raske on hingamine. Mäest ise yles ei saa. Tytar talutas korra orgu tiiki vaatama, kui ta siin käis. Kuna see oli? Kevadel? Mis praegu on? Rähmased silmad eristavad hämarusest vaevu kujutisi. Paljud kuldsed ja hõbedased inimesed astunud yle surma läve ja veel vaid harvad kylalised mälestuste majas. Kasvatasin need puudesalud, aga kes neid täna võsast puhastab, kui mina jaksan ainult õuel kooberdada? Kas järgmine omanik laseb neil laaneks saada? Või saab mu syda rahulikult uinuda selles mahajäetud aias, magada magusat und nende puude ja peenarde all, mille eest kord hoolitsesin, laup higine ja jalad tallumas jälgi pehmesse mulda. Olin yks pilt kymnete inimpiltide seas, kaader selle paiga igavikus. Kelle tuhk lamab urnis seal oru veeres kase all? Kuhu heidetakse minu oma? Sinna kiviga pihlaka juurde, mis oru serval kasvab. Keegi ei mäleta, et selline seal oligi. Ymber suur mets juba kasvanud, kust sa otsid. Aga kivi seisab ikka täpselt mäenõlvaku piiril, selle järgi leiavad yles ja pilluvad selle tuha siis kivi ymbrusse laiali. Las orust tulev udu tõuseb miljoneid kordi mu kontide yle ja uhub neist välja kurbuse viimase piisa, et jääks kallis rahu, mille ymber keerduvad sõnajala lehed. Ja kõik teised raiutakse maha sellelt nõlvakult. Kes seda teeb, kes jõuab? Minu käed on kanged ja kyynte all muld. Ma tegin, mis oskasin. Armastasin seda maastikku. Inimese mõistatus vilksatas siin murumättal. Miski jäi unarule, sest teist ei olnud. Mets avab oma põue ja sosistab õhtutuulega paar sõna. Taipan neid, aga mul pole enam jõudu kuuldut teoks teha. Saan ainult vaadata ta risustumist ja mõelda saarest ja kaskedest, mille juured sadistlik traktorist segi kyndis, ahvist, keda kopp kõrgele tõstis ja kes tundis mõnu puude köndistamisest, põlluveertest, kust lohakas töömees oksad metsaalusesse mädanema viskas. Tee oli kaotsis. Teadsin kyll, kus on mäepealne, aga ei tihanud minna majade poolegi. Kartsin näha nende tubade mandumist.
Siin talus on vaheldunud ylesehitajad ja allaandjad, Viimased allaandjad olid Samaryytlid. Ärge mu peale pahandage, muldsed velitsed. Teie olete siin samamoodi näitena nagu minagi ja keegi pole kellestki ees. Kõik mustrid elu kangas. Seejärel tulid ylesehitajad – Vanaisa, Vanaema ja Sarapuu pere, Darja ja Oksõ. Tsooru valla vana sool, mõisa kutsar ja hilisem Palukõrtsi omanik Naabri-Henning oli kyla peal rääkinud, et ei oleks uskunudki, et yks setu võib nii viletsas seisus talu kenasti joone peale saada. Minus on osa mõlemast variandist. Nyyd kogesin meelevastast tulevikku ja sain arusaamise, kust rajada tee läbi võsa. Sest ma tahtsin pääseda selle ammugi ununud kivi juurde seal armetus padrikus ja heita samblasse sängi ta lael. Teha seda isegi siis, kui ma oma elu lõpuni magavaks kassiks jään. Kui see kõik hajub väliste tulemusteta. Sest siit ära minnes on ehk hoopis mõni pooleli jääv soov see viimne, mis inimest õitseb.
Meenus, et Isa nägi hiljuti unenäo, kus olin sambakarnevali korraldamisega miljoni võitnud ja rahapakid vedelesid kõikjal korteris. Raha öeldakse tähendavat muret või haigust. Neid võib lahti kerida kellegi suur tigedus ja vihkamine. Kas on siis kusagil yks puu, kelle varjus sa oled alati kaitstud, kuhu ligi ei pääse yhegi raipe käsi? Ei oska teha muud, kui vaadata seda päikest ja käia edasi ringi ta all. Heas usus. Kõigub ju seegi. Korra tundus, et minust tulnud soe õhtu oleks nagu täis laste kaugeid kilkeid ja kõigil inimestel temas kerge olla. Seda maailma lubasin otsida. Aga kõik tundus hilja ja meeletu. Siinse Toomemäe kohal möllas vihane torm. Tuikusin iilinguis ägavate ja mitmel pool vastu kive koolduvate puude vahel, komistasin vanale kännujuuurikale. Ajasin end pysti ja läbi mitme eksimise komberdasin tagasi pystoli manu. Muidu poleks leidnud, aga jalgadele meenus äkki see aastate eest sisse raadatud rada. Tulistasin kolmandat korda. Kuul jäi oru kohale seisma ja peatas tormi, mis vuhises veel korra kõrvulukustavalt ja koondus siis surinal õuepärna poole lendavaks maipõrnikaks.
Olin tagasi oma neljakymne esimese aasta värskes kevadises hommikus. Kell näitas kolmveerand kymme. Nyyd Ufikule ja Väigule sööki panna ja siis padavai Võrru ja kohe Tartu bussi peale. Toomemäel tahab Liidi hoidmist. Aga enne toon labida ja kasti ja matan selle brauningu siia kivi juures olevasse tyhjaks jäänud mägraurgu. Lase elu elada ennast ise. Las keegi järgmine leida selle neljanda lasu. Võtta või jätta.
Lingid
Olemine. Lauri Sommer. (Saade lapsepõlvest, kestvus 54:21)
https://klassikaraadio.err.ee/1015101/olemine-kirjanik-lauri-sommer
Tammjärv, Maia. Paigalolemise kunstnik. Intervjuu Lauri Sommeriga (2017)
https://www.muurileht.ee/paigalolemise-kunstnik-intervjuu-lauri sommeriga/
Vaher, Berk. Kõnetav ja kuulatav Lauri Sommer (2012) https://ekspress.delfi.ee/artikkel/65162918/konetav-ja-kuulatav-lauri-sommer
Võrumaa kirjanikud. Lauri Sommer
https://lib.werro.ee/soovitame/vorumaa-kirjanike-galerii/6-huvitav/vorumaa-kirjanike-galerii/407-sommer,-lauri-1991-aastani-soomere-2-iv-1973-viljandi
Nädala autor 