Aleksandr Solženitsõn

11. dets. 2013 at 9:25 e.l. (Nädala autor 2013) (, , )

solzenitsõn

Aleksandr Solženitsõn (1918-2008) – vene kirjanik ja dissident. Nobeli kirjanduspreemia 1970.

Solženitsõn sündis kasakaperre kuus kuud pärast isa surma. Õppis Rostovi Ülikoolis ning sai ühiskondliku tegevuse ja õppeedukuse eest Stalini stipendiumi, mida anti välja vaid seitsmele noorele. Ülikoolis omandas ta matemaatika- ja füüsikahariduse, lõpetades kooli vaid pisut enne Saksamaa invasiooni. Tollal oli Solženitsõn truu kommunist, olgugi et tema ema oli kirikule truu. Solženitsõn huvitus kirjandusest ning alustas 1939. aastal mittestatsionaarselt õpinguid Moskva Ajaloo, filosoofia ja kirjanduse instituudi filoloogia teaduskonnas.

Solženitsõn sõdis Punaarmee koosseisus Teises maailmasõjas, lõpetas 1942 suurtükiväekooli, sai patareikomandöriks, kellena sõdis 1945. aasta veebruarini ja tõusis suurtükiväes kapteni auastmesse. Lahinguliste teenete eest autasustati teda kahe ordeniga. Arreteeriti 1945. aastal nõukogudevastase agitatsiooni eest, kuna kritiseeris erakirjas Stalinit, ja mõisteti kaheksaks aastaks vangi. Solženitsõni laagriaastad kestsid 1953. aastani. 1950. aasta paiku haigestus Solženitsõn vähki, millest tal õnnestus pärast vabanemist paraneda.

Solženitsõni poliitilistele vaadetele avaldas tugevat mõju kongikaaslane Lubjankal Arnold Susi.

Vangilaagrist vabanemise järel oli Solženitsõn sundasumisel Kasahhi NSV-s. Pärast rehabiliteerimist 1956. aastal asus tööle matemaatika- ja füüsikaõpetajana Rjazanis.

Kirjanduslik karjäär sai alguse Hruštšovi sula ajal, kui kirjandusajakiri Novõi Mir avaldas neli aastat pärast valmimist Hruštšovi isiklikul loal lühiromaani “Üks päev Ivan Denissovitši elus”. Et see teos kirjeldas ilustamata elu vangilaagris, põhjustas see sündmus suurt kära ja vastakaid reaktsioone. Menu jäi lühikeseks, juba enne Hruštšovi kukutamist 1964. aastal muutus Solženitsõnil teoste avaldamine keeruliseks. Juba 1969 heideti Solženitsõn Kirjanike liidust välja.

1970. aastal pälvis Solženitsõn Nobeli kirjanduspreemia, kuid ei sõitnud auhinnatseremooniale, kartes, et tal ei õnnestu Nõukogude Liitu naasta.

Üldistavat tööd NSVL vangilaagrite süsteemist hakkas Solženitsõn kirjutama 1958. aastal. Materjali kogumine oli raske ja töö seiskus. Pärast “Üks päev Ivan Denissovitši elus” ilmumist 1962. aastal sai Solženitsõn hulgaliselt kirju endistelt NKVD laagrites kinnipeetuilt, mis lubasid taasalustada katkenud tööd. Teose üldine kava valmis 1964. aasta sügisel. 1965. aasta septembris sai KGB kätte osa Solženitsõni arhiivist. Töö raamatu kallal jätkus äärmise konspiratsiooni tingimustes. 1965/66 ja 1966/67 talvel elas Solženitsõn Eestis Jaan Porti talus Vasula külas, kus valmis oluline osa raamatu käsikirjast. 1967. aasta märtsis valmisid raamatu kuus esimest osa teises redaktsioonis. 1967/68 talvel jätkus raamatu viimistlemine. 1968. aasta mais valmis sõprade abiga kõigi kolme köite masinkirjas redaktsioon, mis toimetati kohe filmilindil välismaale. Konspiratsioonist tingituna ei näinud Solženitsõn oma raamatu käsikirja kordagi tervikuna. Kuni raamatu ilmumiseni 1973/74 välismaal tegi Solženitsõn raamatus veel ainult tähtsusetuid pisiparandusi. Solženitsõn soovis, et “Gulagi arhipelaag” ilmuks kõigepealt vene keeles, aga mõistis, et see on võimatu. Inglise keelde tõlkis raamatu Thomas Whitney. 1973. aastal sai KGB kätte raamatu teise, lõpetamata versiooni. See ajendas raamatut välismaal viivitamata avaldama. Raamatu esimene osa ilmus 1973. aasta detsembris prantsuskeelsena YMCA-Press kirjastuse väljaandel Pariisis. Esimese osa ingliskeelne variant avaldati 1974. aasta kevadel. Nõukogude Liidus levisid raamatu osad ‘samizdati’ paljudatuna fotokoopiatena. Raamatu lõplik redaktsioon ilmus samuti YMCA-Pressi väljaandena 1987. aastal. “Gulagi arhipelaag” on ilmunud rohkem kui 30 keeles, tõlke eesti keeles avaldas 1990. aastal kirjastus “Eesti Raamat”.

Nõukogude Liidus ilmus “Gulagi arhipelaag” tervikuna 1990. aastal. 9. jaanuaril 2009 kanti “Gulagi arhipelaag” Venemaal kooli kohustusliku kirjanduse loetellu.

Katkend: “Gulagi arhipelaag” I – II, Eesti Raamat 1990, lk 28-32.”Meie kanalisatsiooni ajalugu”, lk 28-32.

Kui praegu siunatakse kultuseaja omavoli, takerdutakse ikka ja jälle aastatesse 1937-1938. Nii jääbki vähehaaval mulje, nagu polekski ei enne ega pärast inimesi kinni pandud, ainult aastatel 1937-1938.

Aga mina julgen eksimist kartmata öelda, et 1937-1938. aasta voog ei olnud ei ainus ega isegi mitte peamine, vaid võib-olla ehk ainult üks kolmest suurest voost, mis meie vanglakanalisatsiooni süngeid haisvaid torusid täitis.

Enne seda oli 1929-1930. aasta voog, paras Obi-täis, mis lükkas tundrasse ja taigasse oma viisteist miljonit talupoega (kui mitte rohkem). Aga talupojad on tummad, kirjaoskamatud, nad ei kirjutanud ei kaebusi ega mälestusi. Ja uurijadki ei näinud nendega ööd läbi vaeva, nende peale ei raisatud protokollegi – piisas külanõukogu määrusest. Ja see voog valgus ära, imendus igikeltsa, ja isegi suurimad tulipead ei tuleta seda enam meelde. Justkui poleks see vene südametunnistust riivanudki. Ometi ei ole Stalinil (ja meil teiega) hinge peal rängemat kuritegu.

Ja pärast seda oli 1944. – 1946. aasta voog, paras Jenissei-täis: roiskveetorudest aeti läbi terveid rahvaid ja veel miljoneid ja miljoneid, kes olid olnud (meie pärast!) vangis, keda oli Saksamaale küüditatud ja kes olid sealt tagasi tulnud. (Nõnda kõrvetas Stalin haavu, et need kiiremalt kärna kasvaksid ja te kogu rahva kehal ei tekiks vajadust puhata, hingata, kosuda.) Kuid seegi voog koosnes rohkem lihtrahvast, kes ei kirjutanud mälestusi.

1937. aasta voog aga haaras kaasa ja viis Arhipelaagi ka positsiooniga inimesi, parteilise minevikuga inimesi, haritud inimesi, ja nendest jäi linnadesse maha palju haavatasaanuid, igal teisel sulg käes! – ja kõik nad kirjutavad, räägivad, meenutavad nüüd: kolmekümne seitsmes aasta! Volga-täis rahva kannatusi!

Aga mine ütle krimmitatarlasele, kalmõkile või tšetšeenile “kolmekümne seitsmes aasta” – ta kehitab ainult õlgu. Ja mis oli Leningradil kolmekümne seitsmendast aastast, kui enne oli kolmekümne viies aasta? Ja kas kordajate ja Baltikumi jaoks polnud rängem mitte 1948.-1949. aasta? Ja kui stiili ja geograafiajüngrid peaksid mulle ette heitma, et ma olen mõne Venemaa jõe mainimata jätnud, siis pole ju ka veel kõik vood nimetatud, jätkuks vaid lehekülgi! Neist saab kokku ka kõik ülejäänud jõed.

Teatavasti kärbub ilma tööta iga organ.

Niisiis, kui me teame, et ülistatud ja kõigest elavast ülemaks seatud Organitel (selle ilge sõnaga on nad ennast ise ristinud), pole ükski kombits kärbunud, vaid et need on, vastupidi, üha kasvanud ja tugevamaks muutunud, siis pole raske taibata, et neil on pidevalt tööd olnud.

Torudes on toimunud pulseerimine – kord on surve olnud projekteeritud survest kõrgem, kord madalam, vanglakanalid ei ole aga iial tühjaks jäänud. Veri, higi ja kusi, milleks meid on pigistatud, on seal pidevalt pahisenud. Selle kanalisatsiooni ajalugu on lakkamatu neelamise ja voolamise ajalugu, kus kõrgseis on vaheldunud madalseisuga ja see jälle kõrgseisuga, kokku jooksnud vood on olnud kord suuremad, kord väiksemad, igalt poolt on voolanud ojasid, ojakesi, niresid mööda renne ja lihtsalt üksikuid kinnipüütud tilku.

Alljärgnev kronoloogiline ülevaade, kus on kõrvuti nimetatud voogusid, mida moodustavad miljonid arreteeritud, ja ojakesi, mis koosnevad tavalistest väljapaistmatutest inimrühmadest, on veel väga puuduliku, armetu, minu minevikku-süüvimise võimega piiratud. See vajab tublisti täiendamist teadjate ja ellujäänute poolt.

Selle ülevaate puhul on kõige raskem algus. Nii sellepärast, mida kaugemale aastakümnete taha, seda vähem on järele jäänud tunnistajaid, mälestused on kustunud ja ähmastunud, kroonikaid aga pole või on nad luku taga. Kui ka sellepärast, et pole päris õiglane vaadelda siin ühes reas erilise kalestumise aastaid (kodusõda) ja esimesi rahuaastaid, kus oleks oodanud halastust.

Aga juba enne igasugust kodusõda oli selge, et sellise rahvastiku koostisega, nagu Venemaa on, ei kõlba ta muidugi mitte mingisugusesse sotsialismi, et ta on üleni ära rüvetatud. Diktatuuri üks esimesi lööke tabas kadette (tsaari ajal kõige ohtlikum revolutsioonikolle, proletariaadi võimu ajal kõige ohtlikum reaktsioonikolle). 1917. aasta novembri lõpus, kui Asutav Kogu oleks pidanud esimest korda kokku tulema, kuulutati kadettide partei väljaspool seadust olevaks ja algasid kadettide arreteerimised. Umbes samal ajal toimus ka Asutava Kogu Kaitsmise Liidu ja “soldatiülikoolide” süsteemi istumapanek.

Revolutsiooni mõtet ja vaimu tundes pole raske taibata, et neil kuudel täitusid Krestõ, Butõrka ja paljud sama laadi provintsivanglad suurte rahameestega; väljapaistvate ühiskonnategelaste, kindralite ja ohvitseridega; samuti ministeeriumide ja kogu riigiaparaadi ametnikega, kes ei täitnud uue võimu korraldusi. Tšekaa üks esimesi operatsioone oli Ülevenemaalise Teenistujate Liidu streigikomitee arreteerimine. NKVD üks esimesi ringkirju, detsember 1917: “Ametnike sabotaaži tõttu (—) ilmutada maksimaalset kohalikku omaalgatust, kaasa arvatud konfiskeerimine, sunniabinõud ja arreteerimine.”

Ja ehkki V.I.Lenin nõudis 1917. aasta lõpul “range revolutsioonilise korra nimel”, et surutaks “halastamatult maha joodikute, huligaanide, kontrrevolutsiooniliste junkrute, korniilovlaste anarhiakatsed”, see tähendab, et suurimat ohtu Oktoobrirevolutsioonile nägi ta joodikutes, ja kontrrevolutsionäärid sagisid tal alles taga kolmandas reas,  – püstitas just tema ülesande laiemalt. Artiklis “Kuidas organiseerida võistlust?” (7. ja 10. jaanuar 1918) kuulutas V.I.Lenin välja ühtse eesmärgi: “puhastada Venemaa pind igasugustest kahjulikest putukatest”. Ja putukate all ei mõelnud ta mitte ainult kõiki klassivõõraid, vaid ka “töölisi, kes viilivad”, näiteks Piiteri parteitrükikodade ladujaid. (Vaat mida tähendab ajaline distants. Meil on praegu isegi raske mõista, kuidas hakkasid töölised, vaevalt diktaatoriks saanud, kohe viilima, selle asemel, et enda heaks töötada.) Ja veel: “missuguses suure linna kvartalis, missuguses vabrikus, missuguses külas ei ole (—) saboteerijaid, kes nimetavad ennast intelligentideks?” Seejuures pidas Lenin selles artiklis võimalikuks mitmesuguseid putukatõrjeviise: kus pannakse vangi, kus sunnitakse peldikuid puhastama, kus pistetakse pärast kartserit pihku kollane pilet, kus lastakse logeleja kohapeal maha; siin on valida – vangla või karistus kõige raskemat liiki sunnitööl. Aga kuigi Vladimir Iljitš loetles ja soovitas karistamise põhisuundi, tegi ta “kommuunidele ja ühistutele” ülesandeks omavahel võistelda parimate puhastusmeetodite otsimises.

Me ei saa praegu ammendavalt öelda, keda kõik see lai putukate määratlus hõlmas: Venemaa elanikkond oli liiga kirev, ja selles oli rohkesti omaette, täiesti tarbetuid ja nüüd juba unustatud pisirühmi. Putukad olid muidugi semstvotegelased. Putukad olid ühistegelased. Kõik majaomanikud. Üsna palju oli putukaid gümnaasiumiõpetajate seas. Paksult istus putukaid kiriku kogudusenõukogudes, putukad laulsid kirikukoorides. Putukad olid kõik vaimulikud, munkadest ja nunnadest rääkimata. Aga ka need tolstoilased, kes mõnda nõukogude ametisse või näiteks raudteele tööle asudes ei andnud kohustuslikku kirjalikku vandetõotust kaitsta nõukogude võimu, relv käes, – osutusid putukaks (ja me veel näeme nende üle kohtumõistmise juhtumeid). Muide, kui juba raudtee jutuks tuli, – väga palju putukaid varjas end raudteelase mundris ja need tuli lagedale tirida ja mõni ka maha lüüa. Telegrafistid aga olid millegipärast suuremalt jaolt paadunud putukad, kes ei pooldanud nõukogusid. Ja – midagi head ei ole öelda ka VIKŽEL-I ja teiste ametiühingute kohta, mis sageli kubisesid töölisklassist vaenulikest putukatest.

Juba needki rühmad, mis me siin üles lugesime, annavad kokku tohutu arvu – mitmeks aastaks puhastustööd.

Aga kui palju oli veel igasuguseid intelligente, rahutuid üliõpilasi, mitmesuguseid veidrikke, tõeotsijaid ja usuhulle, kellest juba Peeter I püüdis Venemaad asjata puhastada ja kes on rangele sirgjoonelisele Režiimile alati tülinaks?

Kuid see sanitaarpuhastus ei oleks olnud võimalik, eriti sõjaseisukorras, kui oleks kasutatud vananenud protsessuaalseid vorme ja juriidilisi norme. Kasutusele võeti sootuks uus vorm: kohtuväline arveteõiendamine, ja selle tänamatu töökoorma võttis ennastsalgavalt enda peale Vetšekaa – revolutsiooni Tunnimees, ainus karistusorgan inimkonna ajaloos, mis koondas ühtedesse kätesse nuhkimise, arreteerimise, juurdluse, prokuratuuri, kohtumõistmise ja otsuste täideviimise.

Et kiirendada revolutsiooni võitu ka kultuuris, hakati 1918. aastal segi puistama ja minema pilduma pühameeste säilmeid ja ära võtma kirikuriistu. Laastatavate kirikute ja kloostrite kaitseks puhkesid rahvarahutused. Siin-seal löödi hädakella ja õigeusklikud jooksid kokku, mõnel kaigaski käes. Muidugi tuli osa neist kohapeal maha kanda, osa aga arreteerida.

Mõeldes praegu aastale 1918-1920, on meil raske otsustada: kas arvata vanglavoogudesse ka kõik need, keda vangikambrisse viimata maha löödi? Ja kuhu lahtrisse arvata need, keda kehvikute komiteed külanõukogu nurga taga või tagaõuel ära koristasid? Ja kas jõudsid jalagagi Arhipelaagi pinnale need, kes olid osalised kobaraviisi avastatud vandenõudes, igas kubermangus oma (kaks Rjazani, Kostroma, Võšni Volotšoki, Veliži, mitu Kiievi, mitu Moskva, Saraatovi, Tšernigovi, Astrahani, Seligeri, Smolenski, Bobruiski, Tambovi ratsaväevandenõu, Tšembari, Velikije Luki, Mstislavi ja nii edasi), või ei jõudnud ja ei kuulu seetõttu meie uurimisainesse? Kui kõrvale jätte hästituntud mässude (Jaroslavi, Muromi, Rõbinski, Arzamassi) mahasurumine, teame mõnest sündmusest ainult nimetust – näiteks Kolpino mahalaskmine juunis 1918 – mis see oli? Keda seal maha lasti? … Ja kuhu see kirja panna?

Looming

“Üks päev Ivan Denissovitši elus” (jutustus). TkLennart Meri ja Enn Sarv, LR 1963, nr. 11/12

“Asja huvides” (jutustused “Juhtum Kretšetovka jaamas” ja “Asja huvides”). Tlk Olev Jõgi, LR 1964, nr. 38/39

“August 1914” (“Август Четырнадцатого”), pole ilmunud eesti keeles

“Elagem ilma valeta!” (artikkel miniraamatuna). Eesti Rahvusfond, Stockholm 1979, 4 lk; võrguversioon ajakirjas Kultuur ja Elu, 2006 nr 2, lk 44–45

“Lenin Zürichis” (“Ленин в Цюрихе”), 1975, pole ilmunud eesti keeles

“Puskles vasikas tammega” (“Бодался телёнок с дубом”, 1975, pole ilmunud eesti keeles

“Punane ratas” (“Красное колесо”), 1983, pole ilmunud eesti keeles

“Gulagi arhipelaag” (alapealkiri: Kirjandusliku uurimuse katse), I-III, Eesti Raamat, Tallinn 1990 (I köite tõlkinud Henno Arrak, Helmi Tillemann ja Maiga Varik; II köite tõlkinud Helmi Tillemann ja Maiga Varik, värsid tõlkinud Harald Rajamets; III köite tõlkinud Edvin Hiedel ja Helmi Tillemann)

“Vähktõvekorpus” (romaan). Inglise keelest tlk Matti Piirimaa. Ersen, Tallinn 2000

“Esimeses ringis” (romaan, kahes köites). Vene keelest tkl Matti Piirimaa. Ersen, Tallinn 2001

“Rusudes Venemaa” (poliitiline traktaat). tlk Lembitu Aasalo. Olion, Tallinn 2001

Linke

Aleksandr Solženitsõn, “Elagem ilma valeta!”, Kultuur ja Elu 2/2006,

http://kultuur.elu.ee/ke484_solzhenitsyn.htm

Rein Veidemann. Kirjanik Aleksandr Solženitsõn: «Elagem ilma valeta!», Postimees, 5. august 2008 http://www.postimees.ee/24684/kirjanik-aleksandr-solzenitson-elagem-ilma-valeta

Alo Lõhmus. «Solženitsõn oli Eestisse armunud!», Postimees, 5. august 2008
http://www.postimees.ee/24682/solzenitson-oli-eestisse-armunud

Boriss Tuch. Vastuoluline suurkuju, Postimees, 5. august 2008,
http://www.postimees.ee/24683/vastuoluline-suurkuju

Aleksandr Solženitsõn: ma ei karda surma – Eesti Päevaleht, 29. august 2008,
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/aleksandr-solzenitson-ma-ei-karda-surma.d?id=51140288

Heli Susi: Aleksandr Solženitsõn ja Eesti, Eesti Ekspress, 6. november 2008, lk A30–33, online-versioon 9. 11. 2008, http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/eestiuudised/aleksandr-solzenitson-ja-eesti.d?id=27682991

Aivar Kull, “Müüripurustaja Solženitsõn” – Sirp 30. november 2012, lk 21, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=16601:mueueripurustaja-solenitson&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3419

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Wislawa Szymborska

11. veebr. 2013 at 12:06 p.l. (Nädala autor 2013) (, , , )

Wislawa Szymborska

Wislawa Szymborska

1996. aastal Nobeli kirjanduspreemia saanud Wisława Szymborska (1923–2012) kuulub Poola ning Euroopa omanäolisemate luuletajate hulka. Ta kirjutas lihtsalt, argiselt ja muigegagi asjadest, millesse mõni teine oleks valanud paatost ja ülevust. Samas on luuletused intellektuaalselt ambitsioonikad ja filosoofiliselt kibedad. Värskelt eesti keeles ilmunud luuleraamat “Herakleitose jões” koos 2008. a ilmunud koguga “Oma aja lapsed” annavad üsna ammendava ülevaate Szymborska loomingust.

Luuletusi valimikust “Herakleitose jões”, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2012, lk 77, 86, 121, 131, 142, 150.

Psalm

Oh, kui auklikud on inimriikide piirid!
Kui palju pilvi neist karistamatult üle sõuab,
kui palju kõrbeliiva kandub ühest riigist teise,
kui palju kive mäenõlvalt võõrastesse valdustesse
provotseerivalt kargab!

Kas pean siin nimetama igat lindu, kes lendab üle piiri
või on sättinud end istuma just allalastud tõkkepuule?
Olgu see kasvõi varblane – juba on tal saba välismaal,
ehkki nokk veel siinmail. Ja lisaks ei püsi üldse paigal!

Lugematutest putukatest piirdun sipelgaga,
kes piirivalvuri vasaku ja parema jala vahel
ei vaevu vastama küsimusele “Kust ja kuhu?”

Oh, kui korraga ilmub siime ette kõigi kontinentide
kogu tohuvabohu!
Kas mitte liguster vastaskaldalt
ei saada salakaubana üle jõe sajatuhandendat lehekest?
Ja kas mitte häbematult pikkade kombitsatega kaheksajalg
ei riku parajasti territoriaalvete piiri?

Kas saab üldse rääkida mingist korrast,
kui isegi taevatähti ei saa nii paika panna,
et oleks teada, mis kellele paistab?

Ja veel need laiduväärselt lehvivad udud!
Ja tolmutorm üle kogu stepi,
justkui polekski see poolitatud!
Ja häälte kaikumine kuulekatel õhulainetel,
need kutsuvad kilked ja tähendusrikkad pominad!

Ainult inimlik saab olla tõeliselt võõras.
Ülejäänu on segametsad, muti õõnestustöö ja tuul.

(1976)

Sibul

Hoopis midagi muud on sibul.
Tal pole sisemust.
Ta on sibul
läbi ja lõhki.
Sibulane väljastpoolt,
sibulane tuumani,
sibul võib endasse kaeda
ilma kohkumata.

Meis on võõras ja metsik maa
vaevu nahaga kaetud,
sisemine põrgu,
vägivaldne anatoomia,
aga sibulas on sibul,
mitte keerdus soolikas.
Sibul on mitmekordselt alasti,
sügava sisemuseni iseenda sarnane.

Sibul on õnnestunud,
olemisega tasakaalus.
Ühes lihtsalt teine,
suuremas väiksem,
teises kolmas ja
kolmandas neljas.
Tsentripetaalne fuuga
kooride kajaga.

Sibul, seda ma mõistan:
maailma kauneim kõht.
Ise ümbritseb end
hiilgava oreooliga.
Meis on rasvad, närvid, sooned,
lima ja saladused.
Ja meile ei ole antud
täiuslikkuse idiootsust.

(1976)

Võib-olla ilma pealkirjata

Juhtus nii, et ma istun puu all,
jõe kaldal,
hommik on päikseline.
See on tühine sündmus
ega lähe ajalukku.
Need pole lahingud ja paktid,
mille motive uuritakse,
ega meeldesööbivad atentaadid türannidele.

Ent siiski istun ma jõe ääres, see on fakt.
Ja kuna ma olen siin,
siis pidin ma kusagilt tulema,
aga enne seda olema paljudes kohtades,
täpselt niisamuti nagu maadevallutajad,
enne kui astusid pardale.

Isegi lenduval hetkel on tormine minevik,
oma reede enne laupäeva,
oma mai enne juunit.
Tema silmapiirid on sama tõelised
nagu väejuhtide kiikrites.

See puu on aastaid siin kasvanud pappel.
Raba jõe veed ei voola tänasest alates.
Rada põõste vahel ei tallatud sisse eile.
Tuul pidi pilvede laialiajamiseks
need enne siia lükkama.

Ja ehkki läheduses ei toimi midagi suurt,
ei ole maailm seetõttu üksikasjade võrra vaesem,
vähem põhjendatud, kehvemini määratletud
kui rahvaste rändamise ajal.

Vaikus ei ole saatjaks üksnes vandenõudele.
Põhjuste paraad mitte üksnes kroonimistele.
Ümmargused võivad lisaks ülestõusude aastapäevadele
olla ka lainete uhutud kivikesed rannal.

Asjaolude muster on keeruline ja tihe.
Sipelga sõelumine rohus.
Maasse õmmeldud rohi.
Lained läbi tikitud tärkavast pilliroost.

On juhtunud nii, et olen siin ja vaatan.
Minu kohal lehvitab valge liblikas
tiibu, mis kuuluvad vaid talle,
ja üle mu käte liigub vari,
ei kellegi teise kui liblika enda oma.
Sellise vaatepildi ees tekib mul kahtlus,
kas tähtis on tähtsusetust
tähtsam.

(1993)

Jant

Kui inglid on olemas
ei ole nad arvatavasti
meie romaane
petetud lootustest.

Kardan, et kahjuks ka mitte
luuletusi, mis on sündinud vimmast
selle maailma vastu.

Kahtlustan,
et meie teatritükkide
lärm ja tõmblemine
teeb nad kärsituks.

Puhates oma ingellikest
(ehk siis ebainimlikest)
toimetustest
vaatavad nad pigem
tummfilmi ajastu jante.

Arvan, et rohkem
kui meie hädaldajaid,
rõivaste rebijaid
ja hammaste kiristajaid
hindavad nad seda hädavarest,
kes haarab uppujal parukast
või sööb näljaga
oma saapapaelu.

Üleval tärgeldatud krae ja pürgimused,
aga allpool hirmunud hiir
püksisääres.
Just,
see peaks neile nalja tegema.

Ringiratast tagaajamine
muutub põgenemiseks põgeneja eest.
Valgus tunnelis
osutub tiigri silmaks.
Sada katastroofi
tähendab sadat naljakat kukerpalli
saja kuristiku kohal.

Ma loodan, et kui inglid
on olemas,
siis peab nendeni jõudma
see hirmust vabisev lust,
mis ei hüüa isegi Appi! Appi!
sest kõik on tumm.

Söandan oletada,
et nad plaksutavad tiibadega
ja nende silmist voolavad
vähemalt naerupisarad.

(1993)

Suures summas

Ma olen, kes olen.
Arusaamatu juhtum
nagu iga juhtum.

Mul oleksid võinud olla ju teised esivanemad,
oleksin võinud
välja lennata teisest pesast,
oleksin võinud
olla käbi teisest kännus.

Looduse garderoobis
on kostüüme rikkalikult.
Ämblik, kajakas, põldhiir.
Iga kostüüm istub nagu valatult
ja nad kantakse
kuulekalt kulunuks.

Minulgi ei olnud valikut,
aga ma ei kurda.
Oleksin võinud olla keegi
palju vähem personaalne.
Keegi kalaparvest, sipelgapesast, mesilassülemist,
tükk tuulest rasitud maastikust.

Keegi palju vähem õnnelik,
kasvatatud karusnaha pärast
või pühadelauale,
miski mikroskoobiklaasi all.

Juurtega mullas kinni puu,
millele läheneb kahjutuli.

Rohulible, mida tallab
mõistmatute sündmuste kulg.

Üks tume tüüp,
kes pimestab teisi.

Või kui ärataksin inimestes hirmu,
üksnes vastikust
või haletsust?

Kui ma oleks sündinud
vales hõimus
ja teed oleksid minu ees kinni.

Saatus on mulle
seni armuline olnud.

Oleksin võinud jääda mäluta,
mis peab õnnehetki meeles.

Minult oleks võidud võtta
kalduvus võrrelda.

Oleksin võinud olla mina ise – kui imestamisvõimeta,
see tähendab,
et hoopis keegi teine.

(2002)

Ülestähendus

Elu on ainus viis lehte minna,
hingeldada liival,
tõusta tiibu lehvitades õhku;

olla koer,
või silitada tema sooja kasukat;

eristada valu kõigest,
mis seda pole;

olla osaline sündmustes,
seista vaatepildile,
otsida vigadest kõige väiksemat.

Erakordne võimalus
mäletada hetkeks,
millest räägiti
kustutatud lambi umber;

ja et korra vähemalt
komistada kivi otsa,
saada vihma käes läbimärjaks,
kaotada võtmed rohu sisse
ja saata pilguga sädet tuules;

ja pidevalt millestki tähtsast
teadmatuses olla.

(2002)

Tõlked eesti keelde
“Herakleitose jões”, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2012
“Oma aja lapsed”, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2008

Linke
Bibliograafia http://www.shelfari.com/authors/a30145/Wis%c5%82awa-Szymborska/books
http://library.thinkquest.org/11959/szymbor/00szymb.htm
Eda Ahi “Wisława Szymborska ja olemise talutav raskus”, Eesti Päevaleht 17.12.2012, http://www.epl.ee/news/kultuur/wislawa-szymborska-ja-olemise-talutav-raskus.d?id=65414764

Püsiviide Lisa kommentaar