Auður Ava Ólafsdóttir

11. nov. 2020 at 10:40 e.l. (Auður Ava Ólafsdóttir, Nädala autor 2020) ()

Auður Ava Ólafsdóttir (1958) on Islandi kunstiajaloo professor, romaanikirjutaja, näitekirjanik ja luuletaja. Teos „Arm” on pälvinud Islandi (2016) ja Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna (2018).

Foto: Hreinn Gudlaugsson 

Katkend: Arm, Eesti Raamat 2020, tlk Kadri Sikk. Lk 127 – 135.

              M a a   o l i   t ü h i   j a    p a l j a s

Poiss oli kohal ja valmis päevatööga alustama, istub laua taha ja avab joonistusploki. Järgmiste päevade jooksul joonistab ta järjest mitu lehte täis, ühtmoodi kas musta või punase värviga. Joonistusploki võtab ta uude tuppa minnes kaasa ja hakkab kohe pihta, otsib laua, mille taha istuda, upitab end toolile ja asub asja kallale. Joonistused meenutavad väikelaste sodimisi ja leekides lõõmavat lõket. Lisaks pimedust. Õhtuti võtab ta ploki musta ja punase pliiatsiga üles oma tuppa kaasa. Teisi värve ta ei puutu.
Neljandal päeval tõmbab ta joone keskelt risti üle paberi. Ilmselgelt on tegemist silmapiiriga. Siis joonistab ta ülemisse poolde üllatavalt täiusliku ringi, nagu oleks sirkliga tõmmanud. Maailm on pooldunud kaheks ja selle kinnituseks joonistab ta mõlema värviga, nii musta kui punasega. Päike on nõgimust ja maa allpool lõõmab jätkuvalt suurtes leekides.
Ühel hetkel on punast ja musta pliiatsit järel ainult väike jupp, viimaks vaid küünejagu, siis saab seegi otsa. Ei jää muud üle kui paletti laiendada. Poiss võtab uue lehe, keerab karbi kummuli ja vaatab pliiatseid, otsides õiget värvi. Esiteks valib ta sinise ja joonistab sellega väikese ringi. Seisame kõrvuti, ema ja mees trelliga, ning jälgime vastsündinud maailma loomist. Poiss kummardub siis taas joonistuse kohale, varjates seda õlaga – ta ei taha, et me vaataksime. Ta ei tõsta tükk aega pilku, sest on joonistamisega ametis. Kui ta end sirgu ajab, on ta tõmmanud ringist välja neli peenikest joont. Kahtlemata on ta joonistanud tillukese käte ja jalgadega inimolendi.
„Mina,” ütleb ta.
„Mina,” tõlgib ema.
Poiss vaatab pliiatseid karbis, võtab siis oranži ja joonistab kohe teise ringi, eelmisest suurema. See saab külge neli kriipsu, kaks horisontaalset ja kaks vertikaalset. Ilmavalgust näeb teine, suurem inimene, ja paber on täis.
„Emme,” kõlab laua tagant.
Joonistuse viimistlemiseks tõmbab ta horisontaalsetele joontele külge mõned lühemad triibud, lugedes hoolikalt mõlemale käele sõrmedeks kokku viis kiirt. Inimesed on ühendatud, nad hoiavad käest kinni.
Ta on loonud kaks inimest, mehenatukese ja suure naise, ja pannud nad rohelise päikese alla seisma. On maailma esimene päev.
Ja ta vaatas kõike, mida oli teinud, ja nägi, et see oli väga hea.
Ta ema naeratab mulle. Mida rohkem üritan unustada, et ta on naine, seda enam sellest mõtlen.

               J a  s i i s   s a i   h o m m i k

Poiss ei jää üldiselt kunagi kuhugi kaugele.
„Oled sa Adamit näinud?” küsib Mai korraga. Tal on ees numbreid täis paberid, eeldan, et ta tegeleb raamatupidamisega. Poiss askeldas ema juures, aga on ühtäkki kadunud, õhku haihtunud.
„Ta oli just siin.”
Ta läheb kiiruga piki koridori. Kuulen, kuidas ta hüüab poissi. Panen kruvikeeraja käest ja lähen talle järele.
„Pole mingit mõtet hüüda, ta ei vasta,” selgitab ta. Ta avab koridorikapi uksed.
„Vahel ta poeb siia sisse,” ütleb ta ja lisab, et viimane kord leidis ta poisi puhaste voodiriiete ja rätikute kuhja tagant.
Toast tuppa käies ütleb ta mulle, et kardab pidevalt Adamit kaotada. Ta avab ühe ukse teise järel ja vaatab kiirelt ringi. Vaatame üle vannitoadki ja otsime kappidest ning voodite alt.
„Ta poeb laudade alla, voodite alla, peidab end riidekappidesse,” selgitab poisi ema. „Ta leiab pidevalt uusi peidukohti ja ma kardan nii hirmsasti, et ta jääb kinni, leiab sellise koha, kust ise enam välja ei saa.”
Mai laskub põlvili ja vaatab voodi alla. Kui ta püsti tõuseb sikutab ta seelikut allapoole.
„Fifi juures teda pole,” ütleb ta. „Ma ei saa aru.”
Otsime mõlemalt korruselt. Lõpuks koputab Mai leopardisokkidega mehe uksele.
Ta annab mulle käega märku, et ootaksin.
„Oota,” ütleb ta, „las ma ise.”
Seisan veidi eemal koridoris ja hetke pärast praotab mees ust. Kuulen, et Mai vabandab tülitamise pärast ja küsib, kas mees on üht väikest poissi näinud. Äkki on poiss läbi astunud? Nad vahetavad veel paar sõna ja siis on ta korraga vaateväljast tuppa kadunud. Kuulen vestlust ja Mai kiiret ja vaikset juttu, aga ma ei saa sõnadest aru.
Mõne aja pärast tuleb ta välja, poiss käekõrval. Poisil on suu ümber pruun võru.
„Nad olid koos,” ütleb Mai tõsisel ilmel. „Ta andis poisile šokolaadi,” lisab ta selgitavalt.
Ja siis vaikselt: ”Aitäh abi eest.”
Ta hammustab huulde ja ütleb, et ei karda mitte ainult Adami, vaid ka venna pärast. Noortele meeldib metsas kohtuda ja ainult väheste puhul õnnestub tagasi tuua seda, mis neist järele jääb. Nii see noor naine seda sõnastabki, „noortele”, nagu ütleks mu kaheksakümne kolme aastane ema.
Kui ema on pojaga tagasi oma tuppa läinud, koputan naabri uksele.
„Hoia end poisist eemale,” ütlen.
Ta vaatab mind irvitades.
„Oled sa tüdrukusse ära armunud? Ma arvasin, et sebid filmidiivaga.”
Ma ei kavatse talle midagi vastata, aga ta teatab, tahab minust midagi. Et käis mind just otsimas.
„Et sinuga paar sõna vahetada,” ütleb ta.
Siis asub ta kohe asja kallale ja küsib, kas olen seina näinud. Ta ei jää vastust ootama, vaid räägib edasi ja küsib, kas tahaksin talle väikse otsa teha.
„Ja ühed asjad hankida.”
„Mis asjad?”
Ta võtab lonksu klaasist mida ta käes hoiab.
„Millele aga ligi pääsed. Sinusugust meest, kelle südametunnistus lausa läigib, usaldatakse.”

              O l e n   n a g u   t e i s e d k i   i n i m e s e d: 
              a r m a s t a n,  n u t a n  j a  k a n n a t a n

Olen saanud hotell Silencei töötajaks ja saan võtmekimbu. Fifi kutsub mind ja paneb selle mulle pihku. „Kuna sa nüüd töötad hotell Silenceis, tundus meile õige, et sul on ka võtmed.”
Vastutasuks saan piiramata ajaks toa hommiku- ja lõunasöögiga ning tarbeasju hotellipoest – Fifi sõnul „kuni kaupa jätkub”. Lisaks olen tulevikus teretulnud tagasi kogu perega, ütleb Mai. Lõunaks teeb Fifi kas suppi või omletti ja õhtuti käin tavaliselt peatänava restoranis. Olen omanikku aidanud mõne pisiasjaga ega ole viimasel ajal pidanud rahakotti paotama. Millegipärast pole ta eelmisest nädalast saati pendeluksi maininud. Kui ma tagasi hotelli jõuan, siis loen. Eile lõpetasin Elizabeth Bishopi „Külma kevade” ja alustasin Turgenevi raamatuga „Isad ja pojad”. Põikan iga päev ka Fifi juurest saunast läbi ja annan juhtnööre, kuidas plaatida.
„Teine pilk kulub marjaks ära,” ütles ta eile, lisades: „Võib-olla peaksin uuesti kooli minema ja ameti päriselt ära õppima.”
Koos tema õega võtame iga päev käsile uue toa ja aitame teineteist nende korda seadmisega. Lisaks peab ta ka poisi eest hoolitsema.
Vahel jätab Mai parasjagu käsil oleva asja pooleli ja vaatab, kuidas ma töötan. Juhtub sedagi, et ma tõstan pilgu ja näen peeglist, kuidas ta mind vaatab – vaatan teda mind vaatamas. Kui tõstan pea, vaatab ta mujale. Või hakkab ta parasjagu ta midagi ütlema ja jääb järsku keset lauset vait. Vahel vaatab ta lihtsalt tühja pilguga õhku ja ma tean, et ta mõtleb siis millestki muust. Teinekord seisab ta liikumatult ja on täiesti ära ega vaata midagi. Hetk hiljem ütleb ta: „Vabandust, vajusin mõttesse.”
Tuleb ette selliseidki hetki, kui ta vaatab mind, nagu poleks tal aimugi, kes ma olen, üritades mind sobitada oma tolmust mustvalgesse maailmapilti, mis päädibki kolmanda katsega luua selgust.
Aitan tal linasid sirgeks tõmmata, sikutame mõlemad ise otsast ja pistame nurkasid madratsi alla.
„Keegi ei tule siia puhkama,” ütleb ta ja vaatab mulle silma. Ajan selja sirgu. Seisan ühel pool voodit ja tema teisel.
Ta tahab teada, mida ma siin teen. Peale selle, et aitan linadega.
Kui me istuksime koos maha, mina ja see noor roosades ketsides naine, ja võrdleksime arme me roidunud kehadel, loendaksime ära kõik õmblused kaelast kandadeni ja lööksime tulemused kokku, jääks tema võitjaks. Minu kriimustused on naeruväärselt tühised. Isegi kui mulle oleks külge lahtine noahaav löödud, jääks tüdruk võitjaks.
„Keegi ei tule siia ilma põhjuseta,” kordab ta.
Mees sokkides ütles sama.
Ma pole teda viimastel päevadel märganud. Ta vist ütles, et peab äriasjus linnast ära sõitma?
„Maailm on täis sinusuguseid inimesi, kes elust valesti aru saavad,” ütles mees, kui viimati kokku juhtusime.
Olen nähtavasti isegi oma eesmärgi suhtes kõhklema hakanud.
Jõudmata midagi ette võtta, olengi selle juba välja öelnud.
„Tulin tegelikult surema.”
Ta vaatas mulle otsa.
„Oled sa haige või?”
„Ei.”
Ma saan aru, et ta ootab põhjalikumat seletust.
„Mismoodi surema?”
„Enesetappu tegema. Ma pole veel otsustanud, kuidas.”
„Mõistan.”
Ma ei tea, mida ta mõistab.
Kas peaksin ütlema, et maailmas on inimesi, kes tahavad sellepärast surra, et ei suuda enam elu välja kannatada? See oleks viimase kahe nädala jooksul üks pikemaid lauseid, mida olen öelnud.
„Miks sa lihtsalt koju ei jäänud?”
Ta ei küsi, kas külmade mägede keskel poleks parem surra.
„Tahtsin säästa oma tütart sellest, et ta mu leidma peaks.”
„Aga mind mitte?” küsib ta. „Mind sa ei tahaks sellest säästa?”
„Anna andeks,” ütlen. „Ma ei teadnud, et sa siin oled. Ega poiss. Ma ei arvestanud sellega, et võin teid kohata. Siis ma sind ei tundnud,” lisan tundega, et iga mu sõna on tühine.
Ma ei saa öelda sellele noorele naisele, kel midagi peale elu polegi, et olen end ära kaotanud. Või et elu läks teisiti, kui arvasin. Kui ütleksin, et olen nagu teisedki inimesed – armastan, nutan ja kannatan -, siis saaks ta tõenäoliselt minust aru ja vastaks: „Ma tean, mida sa mõtled.”
„Olin õnnetu,” ütlen.
Mainin seda teist korda, kui ema ka hulka lugeda.
„Ma ei osanud seda muuta,” lisan.
Nagu kuuleksin ema häält. „Kõigi kannatused on isemoodi erinevad,” ütles ta kord, „mistõttu ei ole neid võimalik võrrelda. Õnnelik aga ollakse ühtemoodi.”
Mai vaatab maha.
„Mu lapse isa oli majandusteadlane, kes mängis džässbändis. Adam sündis võõraste inimeste maja keldris ja me olime seal tema isaga ihuüksi.. Nutsime mõlemad. Nii ilus ingel on taevast kukkunud, ütles ta.”
Ta vaikib, astub akna juurde ja jätkab. Otsib hoolikalt kaaludes sõnu: „Ta lasti jalgpalliväljakul maha ja me ei pääsenud tema juurde. Isegi mitte surnukeha ära tooma, sest ta jäi sõjapoolte võitlustandrile. Me ei saanud teda käte vahel hoida, teda pesta, teda maha matta. Nägime teda binoklist, verenired püksisääri ja varukaid pidi alla voolamas. Arvasime, et ta on surnud, aga järgmiseks hommikuks oli ta asendit muutnud. Alguses lamas ta selili, aga järgmisel päeval oli külili, õhtuks oli ta roomanud kaks meetrit värava poole. Ma poleks uskunud, et inimeses on nii palju verd. Tal läks kolm päeva, et surra. Pärast seda lamas ta liikumatult ja me jälgisime, kuidas ta riiete all kokku vajub, kuni pidime põgenema ja ta maha jätma.”
„Anna andeks,” kordan.
Kas peaksin talle ütlema, et ma ei saa endast aru, või teeks see asja ainult hullemaks?
Ta istub tooli peal ja ma astun ta juurde ning istun tema ette.
„Kurbus on nagu klaasikild kurgus,” ütleb ta.
„Ma ei kavatse ära surra. Mitte nüüd kohe,” ütlen.
Võinuksin sama hästi öelda, et ta ei muretseks, sest ma ei oska surra. Mitte rohkem kui ema. Või võiksin öelda sellele tüdrukule, kes on vaadanud nii paljudesse püssitorudesse ja ellu jäänud, et ma pole enam sama mees, kes kümne päeva eest. Või eile. Et olen muutumas.
„Isa, kas teadsid, et keharakud uuenevad iga seitsme aasta tagant,” küsis Vesiroos kord.
„Tõsi, inimene sünnib vist pidevalt uuesti? Puhta lehena?” oli Svanur küsinud sünkjasrohelise ookeani ääres sadamas, ühel pool kaid vaalapüügipaadid ja teisel pool vaalavaatluspaadid.
„Inimesed sünnivad, armastavad, kannatavad ja surevad,” kuulen Maid nina lurinal ütlemas.
„Ma tean,” ütlen.
„Mõned mu sõbrad ei saanudki tunda, kuidas on armastada,” jätkab ta. „Ainult kuidas on kannatada ja surra.”
Noogutan.
„Isegi kui sa ei tea, kas sind lastakse maha täna või homme, ei lakka sa armastamast.”
Ta on jälle püsti ja seisab akna ääres, seljaga minu poole. Pluus pingul vastu selga.
„Hoidsime pead vee peal, kõik kolmekesi, mina, Fifi ja Adam. Tahtsime elada, ja kui mitte, siis koos surra. Et keegi ei jääks maha.”
Poiss on istunud laua ääres ja meisterdanud südame roosadest pärlitest, mis ma hotellipoest leidsin, ja libistab end nüüd toolilt maha ning läheb ema kõrvale. Ta ulatab emale käe ja nad seisavad kõrvuti, seljad minu poole. Ta saab aru, et ema on endast väljas. Ta vaatab kord ema, kord üle õla mind. Ikka ja jälle. Kuulen, et ta ütleb midagi küsival toonil. Ta tahab millelegi vastust saada. Ta tahab teada, mis toimub.
„Kas teadsid, et veri muutub kuivades mustaks? ” küsib Mai lõpuks, pilk ikka merel.
Kas peaksin talle ütlema, et minu tiibade all sa leiad varju, kuniks valgus jälle paistma hakkab?
Astun ta juurde ja ütlen: „Sa oled väga hästi vastu pidanud.”
Ta pöörab poisilt käest lahti laskmata ringi, päike paistab tema tagant tuppa ja ta seisab lendlevat tolmu täis kiirtevihus.
„Anname oma parima,” ütleb ta. „Inimestena.”

Püsiviide Lisa kommentaar

Sjón

20. juuni 2014 at 10:27 e.l. (Nädala autor 2014) ()

Sjón (1962) – on tunnustatud Islandi kirjanik ja luuletaja. Sjón tähendab islandi keeles nägemust, vaadet, ja on tuletis autori kodanikunimest Sigurjón Birgir Sigurðsson. Ta on kirjutanud seitse romaani ja mitmeid luulekogumikke, näidendeid libretosid ja lasteraamatuid. Tema teoseid on tõlgitud 25 keelde. Sjón on teinud kaua koostööd kaasmaalase Björkiga, nii temaga koos esinedes kui laulusõnu kirjutades. “Ta on uskumatult andekas,” ütleb Björk Sjóni kohta. Oma viienda romaani “Virvarebane” eest pälvis Sjón 2005. aastal Skandinaavia mainekaima, Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

Sjon

Katkend: Virvarebane, Pegasus 2013, lk 56-64, tlk Askur Alas.

Friðriki ja Hafdísi teed ristusid kolm päeva pärast seda, kui mees Islandile oli jõudnud. Friðrik oli siis koduteel pärast õhtusööki, röögatut kohvijoomist ja ühislaulmist oma mentori, härra G. juures. Ta otsustas minna kuhu jalad viivad. Need juhtisid ta otse Kvosini juurde, linnast välja, kiltmaast lõunasse mere äärde, kus ta jooksis piki kallast ja hõikas säravale igavikule: “Ole kiidetud ookean, vaba mehe peegel!” Oli jaanipäev, sääsed kiigutasid end kõrtel, liivatüll vidistas ja öise päikese kiired tungisid risti läbi rohu.

Tollal oli Reykjavík piisavalt väike, et kiirelt kõndides linnale poole tunniga ring peale teha, ja nii ei kulunud kaua aega, kui  Friðrik oli samas kohas tagasi, kust ta oma õhtust jalutuskäiku alustas – teerajal enda vana hallipäise mentori, härra G. maja taga. Tagauksest väljus köögiteenija poeg, hoides ettevaatlikult kandikut, millel oli plekk-kruus, kartulikoored, forellinahk ja leivatükid – ülejäägid äsjasest pidusöögist.

Friðrik seisatas ja jälgis poissi kandmas kandikut ühe lobudiku poole. See oli ehitaud tagahoovi ühe suurema kuuri külge; seal avas poiss luugi ja lükkas kandiku sisse. Lobudikust hakkas kostma müra ja norsatusi, kolinat ja röhitsusi. Poiss tõmbus tagasi, lõi luugi kinni ja kiirustas maja poole – kuid põrkas tee peal kokku

Friðrikuga, kes oli vahepeal väravast sisse astunud.

-Kes teil seal on, kas mõni taani kaupmees või?

Ta ütles seda pooleldi naljatleval toonil, mida kasutatakse, kui tahetakse halbade uudiste mõju pehmendada. Nooruk jõllitas Friðrikut, nagu oleks too üks parun Münchhauseni kuu-olendeid, ja vastas tusaselt:

-Noh. Ma arvan, et see on see rajakas, kes eelmisel nädalal lapse sünnitas.

-Või nii!

-Too, kes saadi surnuaias kätte, kui ta lapse laipa Ólafur “Tudeng” Jónnasoni hauda mattis.

-Ja miks ta siin on?

-Minu teada palus kohtunik oma nõbu, et sugulane ta enda juurde hoiule võtaks. Ema räägib, et pole mõistlik teda vangimajja meestega kokku panna.

-Ja mis temaga peale hakatakse?

-Noh, arvatavasti saadetakse ta Kopenhaagenisse, karistust saama, ja kui ta tagasi tuleb, pannakse ta kuhugi teenijaks. Kui ta üldse tagasi tuleb.

Poiss viskas kärmelt pilgu enda ümber ja tõmbas taskust väikese tubakasarve:

-Ma ei tohiks tegelikult sellest rääkida, mis ma kodus kuulen…

Ta tõstis sarve ühe sõõrme juurde ja tõmbas äkitselt tubakat ninna. Sellega oli vestlus lõppenud. Friðrik jättis köögiteenija poja aevastusega võitlema ja kõndis lobudiku juurde. Ta kükitas, avas luugi ja piilus sisse. Sees oli pime, aga suveöö sinakat valgust paistis laudade vahelt piisavalt, et silmade kohanedes eristas ta hurtsiku nurgas naisekuju. See oligi vang.

Ta istus, jalad välja sirutatult, muldpõrandal, ja küürutas toidutaldriku kohal nagu kaltsunukk. Oma pisikeses käes hoidis ta kartulikoore tükki, kasutades seda kalanaha ja leiva kokkulükkamiseks; siis haaras ta need kartulikoore sisse, tõstis suu juurde ja mälus hoolikalt läbi. Ta võttis plekk-kruusist lonksu ja tõi kuuldavale ohke. Sel hetkel tundus Friðrikule, et on näinud seda viletsust rohkem kui küllalt. Ta kobas lingi järele, et luuk sulgeda, kuid käsi puudutas valju kopsatusega seina. Olevus nurgas sai tema kohalolekust teadlikuks. Ta tõstis pilgu ja vaatas mehele otse silma; naeratas, ja tema naeratus kahekordistas õnne maailmas.

Aga enne kui Friðrik vastuseks noogutada jõudis, kadus naeratus tema näolt ja asendus otsekohe sedavõrd troostitu ilmega, et mees puhkes nutma.

Friðrik seob sõlme lahti, mähib nööri ümber vasaku käelaba, tõmbab rulli ümber sõrmeotste ja torkab vestitasku. Ta eemaldab pambu ümbert kotiriide ja näeb kahte ühesuurust pruunis vahajas paberis pakki. Ta asetab need kõrvuti ja teeb lahti: pakkide sisu paistab olevat ühesugune – mustad puutahvlid, kakskümmend neli kummaski virnas. Ta segab tahvleid nagu kaarte ja näeb, et kuigi need on ühelt küljelt mustaks värvitud, on teine külg valge, kuid mitte kõigil – ühes virnas on mõned tahvlid mustad ja rohelised, teises mustad ja sinised. Ta silitab oma habet:

–         Ja-jah, Abbadi, küll on vägev see piltmõistatus, mida sa terve elu oled endaga kaasas kandnud…

Ja nüüd algab Brekka talu pisikeses elutoas keeruline ja kummaline vaatemäng. Taluperemees mängib ettevaatlikult iga mõistatuse tükiga, vaatleb seda ühelt ja teiselt poolt; rohelistel ja sinistel tahvlitel on sõnad – ladina keeles. See teeb mängu lihtsamaks.

Ta hakkab puslet kokku panema.

Ta alustab sinistest tahvlitest.

Friðrik B. Friðjónsson õppis Kopenhaageni Ülikoolis loodusteadust aastatel 1862 kuni 1865. nagu paljudel tema kaasmaalastelgi, jäi tal ülikool lõpetamata; kolmel viimasel aastal Taanis töötas ta täiskohaga Suur-Kuninga tänaval asuvas Elevandi apteegis, mida tollal pidas apteeker Ørnstrup. Friðrik töötas end üles meditsiiniassistendi kohale. Ta tegeles apteegis joovastavate ainetega: eeter, oopium, naerugaas, kärbseseen, karumustikas, kloroform, alraun, hašiš ja koka, mida kasutati erinevate tervisehädade raviks. Samas harrastasid neid ka Kopenhaageni “lootosesööjad”.

Lootosesööjad oli rühm inimesi, kes kujundasid oma elu prantsuse poeetide – Baudelaire, de Nerval, Gautier ja de Musset – luule järgi. Nad korraldasid pidusid – millest räägiti palju lugusid, kuid tõele vastasid vähesed -, kus külalised kandusid psühhotroopsete taimede abil nii lihas kui vaimus kiiresti ja magusalt seni tundmata maailmadesse.  Friðrik oli sellistel kogunemistel sage külaline; ükskord, kui nad eeterlikest Ameerika mägedest tagasi olid jõudnud, tõusis ta püsti ja ütles oma kaasreisijatele:

–         Ma nägin universumit! See oli tehtud luulest!

Taanlastele tundus, et ta räägib nagu “en rigtig Islænding”.

Friðriku reis Islandile 1868. aasta suvel toimus aga hoopis maisematel asjaoludel. Ta tuli saarele, et korda ajada oma päranduseasjad. Mõlemad vanemad olid sel kevadel teineteise järel, üheksapäevase vahega, kopsupõletikku surnud. Vara sama hästi kui polnudki: kõrvaline Brekka talukoht, lehm Kõversarv, mõned nirud lambad, flööt, male, kast raamatuid, emale kuulunud vokk ja kõuts Pisi-Frikki. Seetõttu ei kavatsenud ta seal kaua peatuda: palju see ikka vaeva võtab, et müüa vallasvara naabritele, maksta võlad pakkida asjad, puua kass ja põletada taluhooned, mis Friðriku teada olid kokku kukkumas.

Ja seda oleks ka ta teinud, kui kõiksus poleks teda ootamatult kokku viinud ühe luulekatkega; see juhtus räpases kuuris päikselisel juunikuu ööl.

Puutahvlid mänglevad Friðriku kätes; varem lahendamatune paistnud mõistatus juhib nüüd justkui ise ta käsi. Tundub nagu oleks pusles võluvägi, mis juhib ise ta kokku: pikemalt mõtlemata asetab mees ühe tahvli teise külge ja kui nende servad kokku puutuvad, sobitub üks tahvel otsemaid teise soonde ega nihku enam paigast; ja nõnda edasi ja nõnda edasi, kuni sinistest tahvlitest moodustub põhi, teistest aga seinad, meenutades kõige enam pikka ja üsna kõrget küna, mille küljed on seespoolt valged ja väljast mustad.

Ja küna põhja ilmub lause: “Omnium mutantur – nihil interit.”  Friðrik naerab virilalt: “Kõik muutub – mitte miski ei kao.” Ta ei suuda endale ette kujutada, mis imetabane meistrimees see pidi olema, kes selle asjanduse Hafdísile valmistas ja valis sinna tsitaadi Ovidiuselt endalt.

Talu tagant kostab ammumist.

Mõistataja ärkab oma mõtetest; teine Kõversarv ammub ja nõuab oma lüpsmist. Friðrik jätab oma teose ja tõttab lauta; veel ei ole ta jõudnud uue töökorraldusega Brekkal harjuda; varem hoolitses nende loomade eest Abba.

Tudengid, kes said Kopenhaagenis kakskümmend riigitaalrit stipendiumi, olid kohustatud osalema üksikute inimeste matustel. Nagu teisedki, täitis Friðrik seda morbiidset kohustust, aga et ta oli suuremat sorti raamatukoi ja alatasa Høsti raamatukauplusele võlgu, võttis ta tööpakkumise linna surnukuuri öövahi kohale rõõmuga vastu. Surnukuuris tegi ta veel üht tööd: tõlkis Kristiaaniast pärit jõukale, kuid kõva peaga anatoomiatudengile artikleid välismaistest meditsiiniajakirjadest.

Friðrik istus palju öid suitseva õlilambi ääres ja tõlkis taani keelde kirjeldusi uusimate meetodite kohta, kuidas meid, õnnetuid inimolendeid, elus hoida; tema ümber lebasid lavatsitel laibad, keda enam keegi aidata ei saanud – hoolimata optimistlikest uudistest elektriravi edusammudest.

London Hospital Reportsi 1866. aasta väljaande kolmandast osast luges Friðrik Londoni arsti J. Langdon H. Downi teadustööd nõrgamõistuslike klassifikatsioonist. Artikkel oli katse selgitada fenomeni, mis oli inimkonda kaua vaevanud: miks valged naised tõid aeg-ajalt ilmale asiaatlike tunnustega lapsi. Doktori hüpotees rajanes sellel, et raseduse ajal võis naise haigus või hingeline vapustus põhjustada enneaegse sünnituse; see võis toimuda loote arengu eri teada-tuntud etappidel: kala-roomaja-lind-koer-ahv-neeger-asiaat-indiaanlane-valge inimene, kuid tundus, et kõige sagedamini leiab see aset seitsmendal etapil.

Downi sündroomi all kannatavad mongoliidsete näojoontega lapsed ei olnud seega täielikult välja arenenud; nende saatuseks oli jääda lapsikuks ja araks elu lõpuni, kuid nagu teistelegi alaväärsete rasside esindajatele, oli neile lahke kohtlemise ja kannatlikkuse abil võimalik õpetada päris palju kasulikke oskusi.

Islandil surmati nad kohe pärast sündimist.

Kui teiste nõrgamõistuslike puhul näeb alles siis, kui juba hilja, et nad pole täie mõistuse juures, siis Downi sündroomiga lapsi vaadates saavad kõik kohe aru, et nad on tehtud teisest puust kui meie, võib-olla et isegi mingitest muudest, ebamaistest algosakestest: neil olid tihedamad juuksed, kollakas jume, tönts keha, lotendav nahk ja pilusilmad – nagu rebendid lõuendis.

Tunnistajaid ei olnud vaja; enne kui vastsündinu jõudis vääksuma hakata, pigistas ämmaemand ta nina kinni ja suunas nõnda ta hinge tagasi suurde katlasse, kus kogu inimkonnale kulbiga ette tõstetakse.

Laps öeldi olevat surnult sündinud ja tema surnukeha anti üle lähimale pastorile. Too tegi kindlaks, mis soost vaeseke oli, sängitas ta mulda ja lugu oli lõpetatud.

Kuid alati leidus mõni õnnetusehunnik, kes suutis ellu jääda. Seda juhtus jumalast maha jäetus ääremaadel, kus polnud kedagi pähe panemas mõistust emadele, kes arvasid, et saavad oma lastega – imelikud, nagu nad olid – hakkama. Nood aga läksid rumalast peast teab kuhu uitama ja kadusid ära; nende luud jäid kõdunema mägiradadele, või leiti nad poolsurnult mõnelt aasalt, või koperdasid nad võõraste inimeste ellu.

Ja kuna tobukesed ei teadnud, kes nad on või kust poolt oli tuul nad toonud, käskisid võimud talumehel, kelle maa peal nende eksirännak oli lõppenud, nad oma ülalpidamisele võtta.

Polnud kahtlustki, et Reykjavíki kohtuniku nõo tagaaeda luku taha pandud armetu tüdruk oli üks neist asiaatlikest õnnetukestest, kel polnud muud varandust kui sisse hingatud õhk.

Neiu pühkis käed toidust puhtaks, kallistas kanalas nutvat noormeest ja lohutas teda selliste sõnadega:

-Furru amhamh, furru amhamh…

 

Looming

The blue fox, Telegram 2009, London

From the mouth on the whale, New York : Farrar, Straus and Giroux, 2013

Virvarebane, Pegasus 2013

Püsiviide Lisa kommentaar