Andri Snær Magnason
© Anton Smári
Andri Snær Magnason (1973) on islandi kirjanik, kes on kirjutanud nii romaane, novelle, näidendeid, luulet, lastekirjandust kui ka esseistikat. Pole ime, et Magnason on võitnud Islandi Kirjandusauhinna nii parima ilukirjandusteose, parima lasteraamatu kui ka parima akadeemilise kirjutise kategoorias. Lisaks sellele on Magnason kolme dokumentaalfilmi režissöör. Aga see pole veel kõik: Magnason kandideeris 2016. aastal Islandi presidendiks, pälvides pea 15-protsendilise toetusega auväärse kolmanda koha. Magnasoni ühiskondlik-poliitilises agendas ja kirjanduslikus loomingus mängivad väga olulist rolli keskkondlikud teemad. Sellist fookust esindab näiteks 2019. aastal avaldatud „Ajast ja veest. Jutustus tulevikust“ („Um tímann og vatnið“, eesti k Postimees, 2022, tlk Lemme Saukas). Raamat teeb seda, mida paljud meist teha ei taha – heidab julge pilgu maakera tulevikku ja sellega kaasnevatesse muutustesse nagu liustike kadumine, merepinna ja merevee happesuse tõus ning muud nähtused, mida on mugavam liigitada kõrvaliste või paisutatud probleemide hulka. Eesti keeles on Magnasonilt ilmunud ka lastele kirjutatud „Sinise planeedi lugu“, („Sagan af bláa hnettinum“, eesti k Eesti Raamat, 2016, tlk Lemme Saukas). Teose keskmes on taevakeha, millel elavad lapsed ei saa täiskasvanuks. Nende planeedile suure plahvatusega laskuv täht paneb käima ohtlike sündmuste seeria, milles pannakse laste leidlikkus ja sõprus korralikult proovile.
/HeadRead 2023/
Katkend:
Ajast ja veest. Jutustus tulevikust, Postimehe Kirjastus 2022, Islandi keelest tõlkinud Lemme Linda Saukas Olafsdóttir. Lk 261 – 274.
Intervjuu dalai-laamaga Tema Pühaduse külalistetoas Dharamsalas
9.juunil 2010
Lendame Dehlisse ja viibime seal kaks päeva. Ma pole kunagi varem Indias käinud, pole varem seda kultuuriruumi kogenud. Ma pole harjunud nii suure rahvasumma ja kuumusega, satun segadusse ja muutun umbusklikuks, ma ei mõista, kas inimesed tahavad mind aidata, iseenda vee peal hoidmiseks tüssata või mõlemat korraga. Kenasti kaunistatud TATA kaubikud kihutavad mööda nagu ümbersündinud ninasarvikud. Lõputu inimmeri. Kirevad rõivad, ilusad inimesed, noored ja vanad. Mina olen võõras ja vahakarva, ei sobi nendega kokku. Jalutame mööda hindu templist. Mõtisklen omaette, milliseks meie oleksime arenenud, kui kristlus poleks aastal 1000 meieni jõudnud.
Kahtlemata oli germaani muinasjumalate maailm kogu oma mitmekesisuses hinduismi sarnane. Näen pühapilte: sinist värvi Krišnat, paljukäelist Kālit – aja, hävingu ja loomise jumalannat. Seal on Šiva linga, Himaalaja jalgadega Kamadhenu ja elevantjumal Ganeša, kelle ümber on vilkuvad diskotuled, plastmassist lilled, viiruk ja vana raadio. Kõnnime edasi, pime naine sirutab käe välja, tema järel tuleb matuserongkäik. Kanderaamil kollaste lillede all puhkab naine ja mina ehmun. On kuidagi ebamugav surnud inimest näha. Seal pulbitseb elu, kuid sama silmatorkav on surm. Lõpnud rott, lõpnud koer, kägaras istuv mees, kel surm juba suu juures. Tema kõrval last imetav naine. Meri uhab kõik kokku – tunnetan paljude aastatuhandete pikkust järjepidevust. Kõik, mis on uus, on samas ka mingil moel vana ja mõne aja pärast ei tajugi ma enam korratust, vaid näen, et kõik liigub mingisuguse tantsu rütmis. Ma ei pääse üle tänava enne, kui selle tantsu ära õpin. Astun sammukese edasi, siis vajutab veoautojuht pidurit, siis astun mina järgmise sammu ja mootorratas aeglustab käiku ja nõnda edasi. Ühiskond näib olevat keerulisem ja tundlikum kui Hiinas, kastisüsteem igijuurdunud, proletariaadi ülestõus ja kultuurirevolutsioon ei ole usku ja traditsioone maha murdnud. Kuid siin maal elab miljard inimest, kes on ootamas vaesusest tõusmist. Kõige käepärasem võimalus selleks on kasutada tänapäevast tehnikat. Visata lõkkesse sütt juurde, avada uusi tulemägesid, võimendada Dettifossi naftakose voogu.
Sõitsime Dharamsalasse Fokkeriga. Mägikülades on elu-olu veidi mugavam, ruumi rohkem ja õhk värskem. Teede ääres vedeleb palju plasti ja prügi, kõik on pisut räsitud, aga sellegipoolest võluv. Turistid väldivad silmsidet ja vaatavad, et ükski lääne inimene pildi peale ei koperdaks. Nad tahavad koju minnes jutustada oma täiesti erilistest ja eksootilistest elamustest. Igal pool on näha noori tumepunastes maani rüüdes mehi hommikupalveid retsiteerimas, mõned inimesed on kohvikus, mobiilid käes ja püha lehm nuhutab prügitünni sisu. Läksime templi hoovi, et ringi vaadata. Kostis kära, hõikeid ja karjeid, nagu tülitseks kamp mehi, aga tuleb välja, et need olid mungad, kes harjutasid paarides väitluskunsti, peaaegu nagu väitlusvõitluskunsti. Üks seisab ja küsib, teine istub ja vastab. Küsija esitab küsimuse tiibeti keeles Bodhvisattva elukäigust. Teine vastab; ja kui vastus on vale, karjatab esimene ja annab vastajale õhulöögi.
Tippisime munkadest mööda ja lähenesime dalai-laama eluasemele, kus ta on koos pagulasvalitsusega resideerunud alates põgenemisest 1959. aastal. Läbisime turvakontrolli, mungad võtsid meid vastu ja saatsid edasi Tema Pühaduse külalistetuppa. Kogu ruum on ehitatud traditsiooniliste tiibeti budistlike kaunistustega kuldsetes, sinistes ja kollastes toonides. Mandalad mustrid ja sümbolid, mille igivanad juured ulatuvad Tiibeti mägismaale. Abilised ütlevad meile tere tulemast. Dalai-laama astub sisse ja asetab mu õlgadele valge salli. Ta ütleb, et soovinuks Islandil rohkem ringi vaadata, kui oleks olnud aega. Hea meelega tuleks ta uuesti.
Ma jutustan talle, et töötan ikka veel Auծhumla-projekti kallal, mis räägib ajast, liustikest ja pühadest järvedest.
„Ah! Yes, the Magic Cow,” vastab ta naerdes.
Ma seletan, et kirjutan sellest, kuidas maailmas on kõik muutuma hakanud.
„Sina oled dalai-laama 1391. aastal sündinud 14. taaskehastus ja kui lugeda su elukäigi kohta alates 1935. aastast, siis tundub, et oled selle ühe elu jooksul kümme elu läbi teinud.”
„Mõnes mõttes võib nii öelda küll, jah. Ma sündisin vaeses külas ja seal veetsin ma oma elu esimesed viis aastat. Siis kolisime Lhasasse, minust sai ametlikult dalai-laama ja tiibetlaste vaimne juht. Aga tegelikult olin ma lihtsalt kärsitu väike munk. Ma tahtsin ainult mängida, mitte õppida. Õppimine oli minu jaoks suur katsumus. Õpetajal pidi selle väikese sõnakuulmatu munga jaoks piits olema. Sel ajal õppisime me koos, mina ja mu vanem vend ning seepärast oli õpetajal koguni kaks piitsa, üks tavaline, teine kollane – püha piits püha õpilase peal pruukimiseks! Ma olin kärsitu ja rumal õpilane ja õpetajal tuli piits üsna sageli tarvitusele võtta.”
Ta kallutas end naerdes minu poole.
„Aga ma olen loodud nii, et püha piits ei põhjustanud mulle püha valu, ainult tavalist valu. Hehehee! Nii et piitsahirmust püsisin õppimise juures. See oli üks ajajärk!
Kui ma sain kuueteistaastaseks, tungisid Hiina kommunistid meie maale ja ma kaotasin vabaduse. Algas teine elu, teine aeg, üheksa aastat kestev ajajärk.”
„Sa suhtlesid sel ajal seltsimees Maoga.”
„Jah, muidugi. Ma kohtusin Maoga aastatel 1954 ja 1955 mitmel puhul ja tema käitus minuga, nagu oleksin ma tema poeg. Meil oli lähedane suhe ja ma vaatasin talle alt üles. Algul olin pisut umbusklik, aga kui olin koos Maoga Pekingis ära käinud ja paljude teistega kohtunud, kuidas neid nüüd nimetatagi – vabaduskangelastega, kommunistidega, siis hakkasin neid usaldama. Nad olid kenad inimesed, kes hoolisid lihtrahva ja tööinimeste käekäigust. Nii et mind ennastki tõmbas sotsialismi ja marksismi poole. Ma palusin isegi Hiina valitsuselt luba astuda kommunistlikusse parteisse. Nii suur oli mu usk. Kui ma Mandri-Hiinast lahkusin, olin ma veendunud, et Tiibet võib Hiina kommunistide ja esimees Mao abil arengus tänapäevale järele jõuda. Siis toimus 1956. aasta ülestõus. Kirjutasin esimees Maole, sest ta oli mulle öelnud, et kui raskustesse satun, kirjutagu ma otse temale. Ma kirjutasin talle vähemalt kaks või kolm kirja, aga vastust ei saanud. Minu usaldus hakkas kokku kuivama.
1956. aastal külastasin ma Indiat ja kohtusin Pandit Nehruga. Me leidsime ühise keele ja arutlesime paljude asjade üle. Tiibet oli siis okupeeritud ja paljud tiibetlased soovitasid mul mitte tagasi pöörduda. See oli kuldne võimalus jäädagi vabale maale elama. Arutasin seda Nehruga, kuid tema soovitas mul Tiibetisse naasta. Sul on Hiina võimudega eriline kontakt, ütles ta, seepärast peaksid sa võitlust jätkama. Tiibetis.
Siis tuli 1957. aasta saja lille kampaania, inimesed pidid kuulda saama sajast erinevast seisukohast, aga kampaania lõpp kujunes jubedaks. Peale seda algas haritlaste ja partei liini mittetoetavate inimeste tagakiusamine.
Mao ütles, et kommunistid peavad saama kriitikat nii seest- kui ka väljastpoolt, muidu on nad nagu kalad kuival maal. Seda ta ütles, aga tegutses sellele risti vastu.”
„Ja kas ta oli siis nagu kala kuival maal?”
„Siis tulid rasked ajad ja Mao mõtles rohkem oma võimule kui ideoloogiale. Mina ise pean ennast marksistiks, pean õigeks hüvesid jagada ega mõtle ainult omakasule nagu kapitalistid. Vahel ma arvan, et Lenini ja Stalini, samuti esimees Mao võimuahnus tallas marksismi õilsa ideoloogia porri. Esiotsa oli Mao hea kommunist, hiljem rikkus võim ta ära. See on minu kogemus. Kas see on õige või vale, selle üle peavad otsustama ajaloolased!”
„Ja sa põgenesid 1959. aastal Indiasse?”
„Üheksa aastat püüdsin ma relvi vaikima panna, aga see ei õnnestunud. 1959. aastal toimus ülestõus, kui Hiina valitsus asus täide viima ebareaalseid parandusmuudatusi. Ülestõus sai alguse Tiibeti idaregioonist, mis oli Hiina ülemvõimu all, aga see toimus ka Hiina Gansu, Sichuani, Yunnani ja Quinghai provintsis ning levis üle kogu Tiibeti. Seal läks asi täiesti käest, eriti alates 1959. aasta 10. märtsist. Ma püüdsin terve nädala anda endast kõik, aga mul ei läinud see korda. Lahkusin seitsmendal ööl oma paleest Lhasas ja jõudsin lõpuks Indiasse. Nii et 1959. aasta aprillis algas uus elujärk, mis kestab tänini. Ma olin kurb. Ma olin kodutu. Aga selle kohta ma ütlen: kodutuna leidsin endale uue õnneküllase kodu siin Dharamsalas, Indias. India valitsus võttis meid soojalt vastu ja pakkus poliitilist varjupaika. Mitte ainult mina ei saanud siin varjupaika, teretulnud on kõik Tiibeti põgenikud. India riik andis meie inimeste jaoks maad ja kinkis noorele põlvkonnale hariduse. Nii et enam kui viiskümmend aastat põgenikuelu on minu jaoks isiklikult olnud õnnelik aeg. Olen olnud vaba. Ma võin reisida kuhu iganes, isegi Islandile, ma võin vabalt sõna võtta, keegi ei valitse mu üle ja mulle meeldib see.”
„Aga eesmärk on ikka koju tagasi pöörduda?”
„Jah, see on kõigi tiibetlaste eesmärk.”
„Kas sa näed ette, et see võib juhtuda?”
„Jah, tõenäoliselt küll. Sest probleem on poliitiline ja praegune olukord ei rajane realistlikul poliitilisel nägemusel, vaid väga kitsal vaatenurgal, Hiina äärmuskommunistide lühiajalisel mõtlemisel. Kohe, kui nad meelt muudavad ja muutuvad realistlikumaks, laheneb see asi ära. See pole probleem. Samal ajal on umbes 200 miljonit hiinlast budistid. Ja paljud hiinlased on minuga ühendust võtnud, kuigi nad seda ei tohi. Nad on soovinud budismi kohta õpetust ja juhatust.”
„Sinu meel on kerge. Kuidas sa end tundsid, kui kogu vastutus Tiibeti eest oli sinu õlgadel?”
„Neil aastail ei olnud mul kogemusi ega formaalset haridust, mis puudutab ilmalikke asju. Ja olukord oli kohutav, nii raske, et ma kogusin endasse palju ärevust ja muret. Aga mul olid head nõustajad ja ma olen selliseks loodud, et saan kõigiga hästi läbi. Nii et kui ma tegelesin raskete probleemidega, andsid mõnikord palee põrandapühkijadki mulle nõu. Nad olid avatud meelega, neid võis usaldada, sest nad toetusid omaenda tervele mõistusele. Nad kuulsid ka väljaspool kõiksugu jutte ja tõid mulle uudiseid. Nad aitasid vahel väga palju!”
Ta vaatab mulle otsa ja naeratab kogu oma näoga.
„Ja nii oli mul vaatamata raskele olukorrale siiski mingi toetuspind. Ma suutsin vastu võtta otsuseid ja nendele kindlaks jääda. Isegi kui kõik ei läinudki hästi, ei olnud mul kahju, sest olin põhjalikult nõu pidanud. Peale selle on meil, budistidel, ka salajased vaimsed meetodid, mida uurida. Sina ei saa sellest aru saamagi! Hehee! Kõik on väga salapärane! Aga minu kogemuste kohaselt, alates sellest ajast, kui olin kuueteistaastane, kuni tänase päevani, kui lähenen seitsmekümnele, on nii mõnigi asi, mis on rajatud neile salapärastele uurimustele, osutunud õigeks. Nii et ma usun neid meetodeid täielikult.”
Tunnen nende salapäraste uurimuste vastu huvi.
„Kas sa annaksid mulle neist pisut aimu? Kuidas tajuda tulevikku ja võtta vastu õige otsus?”
„See on omamoodi teadus. Kõigepealt kasutad sa omaenda andeid, võimet olukorda põhjalikult analüüsida. Siis otsid teiste käest nõu. Kui kõik osutab ühes suunas, pole mingit salajast uurimismeetodit vaja. Aga kui oled tupikus, on hea võtta abiks müstika.”
„Kas keegi oraakel või ennustajamunk?”
„Oraakel on midagi muud, see on pigem nagu nõustaja. Ma küsin nõu ja saan tema nägemuse, kuid mitte lõplikku vastust. Lõpliku vastuse saan, kui otsin abi veelgi kõrgemalt, meetodiga, mida siin ennist nimetasin. Müstilise meetodiga.”
„Kas sul on kiri, mis puudutab su taassündi, valmis kirjutatud?”
„Eelmises või järgmises elus?”
„Järgmises elus,” vastan ma.
„Ei-ei. Dalai-laama üldiselt kirja ei kirjuta, kuigi mõned laamad on seda teinud.
Mõnikord on nad kirjutanud, kus nad uuesti sünnivad ja annavad isegi vanemate nimed. Aga 13. dalai-laama ja tema eelkäija endast kirja maha ei jätnud, vähemalt pole meil selle kohta andmeid.
Mõned läänemaailma inimesed arvavad, et dalai-laama on Tiibeti budismis peatähtis, aga see pole nii. Tiibeti budismi vaim elab niikaua, kui Tiibeti rahval on mingisugunegi vabadus. Viimase kuuekümne aasta jooksul, kultuurirevolutsiooni aeg kaasa arvatud, on tehtud süsteemset hävitustööd, aga Tiibeti kultuur pole välja surnud. Põhjus on see, et vaim elab ja kui see vaim on südamesse juured ajanud, ei hävita teda ükski vägi. Vahepeal on Tiibetis ja Hiinas üles kasvanud kolm-neli põlvkonda.
Hiinaski on mõned sajanditevanused kombed kaduma läinud. Aga dalai-laama traditsioon – kunagi see tekkis ja kunagi lakkab see olemast. See pole probleem. Aga kui rahvas soovib seda traditsiooni elus hoida ja võtab vastutuse enda kanda, siis säilib traditsioon ka pärast minu surma. Mina jälgin siis asjade käiku oma salapärasest kohast ja vaatan, mis nad teevad! Hee-hee! Kuidagi teistmoodi ma siis otseselt seotud enam ei ole.”
„Ja surma palge ees seistes, kas tunned hirmu või oled uudishimulik või …?”
„Mõnikord uudishimulik. Hirmu ei tunne. Minu peamine mure on selles, et kui ma praeguses olukorras suren, jäävad miljonid tiibetlased ja paljud mu sõbrad väga kurvaks. Sellepärast tunnen vahel …”
Ta jääb hetkeks mõttesse.
„Eks see ole tõsiasi, et kõigil tuleb lahkuda. Surma eest ei pääse keegi, niisugune on tõelisus. Surm on elu osa, nii et see pole probleem. Oluline on, et su elul oleks tähendus, et sa oma elu jooksul tooksid teistele kasu. Siis ei tunne sa kahetsust.”
„Miljonid tiibetlased ootavad sinu kojusaabumist. Kui sa nendelt salapärastelt jõududelt küsid, kas siis on midagi, mis annab mõista, kas ja millal sul oleks võimalik Tiibetisse tagasi pöörduda? Kas sa pääsed kunagi koju?”
„Jah, ja see ei tule välja ainult minu müstilistest uuringutest, vaid paljud müstilised uuringud näitavad, et lõpp saab olema helge, see on ainult aja küsimus. Mõned ennustused on sajanditevanused ja need kõik ütlevad, et see on ajutine olukord.
Kuuskümmend aastat ei ole pikk aeg, või kuidas? Vähemalt mina arvan, et lühinägelike kommunistide süsteemil pole tulevikku. See on ilmselge.”
„Raske on olla kaua aega lühinägelik. Võib-olla kuuskümmend aastat…”
„Nüüd on kuuskümmend aastat möödas. Vaata Nõukogude Liitu. See elas seitsekümmend aastat ja siis muutusid kõik vanad idabloki riigid tundmatuseni. Kunagi valitses Itaalias, Hispaanias ja Prantsusmaal diktatuur. Hiinagi on muutumas tänu haridusele ja sellele, et infole pääsetakse ligi ja valitsus ei suuda olukorda täielikult ohjata.”
„Nii et sa oled optimistlik …”
„Vaata, tänapäeva reaalsus on hoopis teine, kui oli viiekümnendate, kuuekümnendate ja seitsmekümnendate reaalsus. Paljudes maakohtades valitseb ikka veel vaesus, aga muidu on nii mõndagi muutunud. Noored hiinlased kannavad trendikaid riideid ja matkivad Lääne kombeid. Budistlikus õpetuses on kõige olulisem, et midagi ei seisa paigal, kõik on liikumises ja muutumises. Nagu ma varem ütlesin, on kõik seotud ja vastastikku sõltuv. Hiina oli 1950-1960ndatel isolatsioonis, isegi 1970ndatel tahtsid valitsusjuhid riiki eraldatuses hoida. Nüüd on see teistmoodi. Varem luges valitsuse kurss – mida nad ütlesid, seda peeti tõeks. Aga alates Deng Xiaopingi ajast on miljonid tudengid õppinud välismaal ja Hiinas töötab juba hulgaliselt välisfirmasid. Nüüd kasutab Hiinas igaüks oma silmi ja kõrvu. Varem oli vaid üks silm ja üks kõrv. Tõde on pikas perspektiivis vägevam kui jõuvahendid. See on minu loogika. Inimese loomus on tugevam kui kunstlikult tekitatud süsteemid. Need ei jää kunagi püsima.”
/…/
Auður Ava Ólafsdóttir
Auður Ava Ólafsdóttir (1958) on Islandi kunstiajaloo professor, romaanikirjutaja, näitekirjanik ja luuletaja. Teos „Arm” on pälvinud Islandi (2016) ja Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna (2018).
Katkend: Arm, Eesti Raamat 2020, tlk Kadri Sikk. Lk 127 – 135.
Maa oli tühi ja paljas
Poiss oli kohal ja valmis päevatööga alustama, istub laua taha ja avab joonistusploki. Järgmiste päevade jooksul joonistab ta järjest mitu lehte täis, ühtmoodi kas musta või punase värviga. Joonistusploki võtab ta uude tuppa minnes kaasa ja hakkab kohe pihta, otsib laua, mille taha istuda, upitab end toolile ja asub asja kallale. Joonistused meenutavad väikelaste sodimisi ja leekides lõõmavat lõket. Lisaks pimedust. Õhtuti võtab ta ploki musta ja punase pliiatsiga üles oma tuppa kaasa. Teisi värve ta ei puutu.
Neljandal päeval tõmbab ta joone keskelt risti üle paberi. Ilmselgelt on tegemist silmapiiriga. Siis joonistab ta ülemisse poolde üllatavalt täiusliku ringi, nagu oleks sirkliga tõmmanud. Maailm on pooldunud kaheks ja selle kinnituseks joonistab ta mõlema värviga, nii musta kui punasega. Päike on nõgimust ja maa allpool lõõmab jätkuvalt suurtes leekides.
Ühel hetkel on punast ja musta pliiatsit järel ainult väike jupp, viimaks vaid küünejagu, siis saab seegi otsa. Ei jää muud üle kui paletti laiendada. Poiss võtab uue lehe, keerab karbi kummuli ja vaatab pliiatseid, otsides õiget värvi. Esiteks valib ta sinise ja joonistab sellega väikese ringi. Seisame kõrvuti, ema ja mees trelliga, ning jälgime vastsündinud maailma loomist. Poiss kummardub siis taas joonistuse kohale, varjates seda õlaga – ta ei taha, et me vaataksime. Ta ei tõsta tükk aega pilku, sest on joonistamisega ametis. Kui ta end sirgu ajab, on ta tõmmanud ringist välja neli peenikest joont. Kahtlemata on ta joonistanud tillukese käte ja jalgadega inimolendi.
„Mina,” ütleb ta.
„Mina,” tõlgib ema.
Poiss vaatab pliiatseid karbis, võtab siis oranži ja joonistab kohe teise ringi, eelmisest suurema. See saab külge neli kriipsu, kaks horisontaalset ja kaks vertikaalset. Ilmavalgust näeb teine, suurem inimene, ja paber on täis.
„Emme,” kõlab laua tagant.
Joonistuse viimistlemiseks tõmbab ta horisontaalsetele joontele külge mõned lühemad triibud, lugedes hoolikalt mõlemale käele sõrmedeks kokku viis kiirt. Inimesed on ühendatud, nad hoiavad käest kinni.
Ta on loonud kaks inimest, mehenatukese ja suure naise, ja pannud nad rohelise päikese alla seisma. On maailma esimene päev.
Ja ta vaatas kõike, mida oli teinud, ja nägi, et see oli väga hea.
Ta ema naeratab mulle. Mida rohkem üritan unustada, et ta on naine, seda enam sellest mõtlen.
J a s i i s s a i h o m m i k
Poiss ei jää üldiselt kunagi kuhugi kaugele.
„Oled sa Adamit näinud?” küsib Mai korraga. Tal on ees numbreid täis paberid, eeldan, et ta tegeleb raamatupidamisega. Poiss askeldas ema juures, aga on ühtäkki kadunud, õhku haihtunud.
„Ta oli just siin.”
Ta läheb kiiruga piki koridori. Kuulen, kuidas ta hüüab poissi. Panen kruvikeeraja käest ja lähen talle järele.
„Pole mingit mõtet hüüda, ta ei vasta,” selgitab ta. Ta avab koridorikapi uksed.
„Vahel ta poeb siia sisse,” ütleb ta ja lisab, et viimane kord leidis ta poisi puhaste voodiriiete ja rätikute kuhja tagant.
Toast tuppa käies ütleb ta mulle, et kardab pidevalt Adamit kaotada. Ta avab ühe ukse teise järel ja vaatab kiirelt ringi. Vaatame üle vannitoadki ja otsime kappidest ning voodite alt.
„Ta poeb laudade alla, voodite alla, peidab end riidekappidesse,” selgitab poisi ema. „Ta leiab pidevalt uusi peidukohti ja ma kardan nii hirmsasti, et ta jääb kinni, leiab sellise koha, kust ise enam välja ei saa.”
Mai laskub põlvili ja vaatab voodi alla. Kui ta püsti tõuseb sikutab ta seelikut allapoole.
„Fifi juures teda pole,” ütleb ta. „Ma ei saa aru.”
Otsime mõlemalt korruselt. Lõpuks koputab Mai leopardisokkidega mehe uksele.
Ta annab mulle käega märku, et ootaksin.
„Oota,” ütleb ta, „las ma ise.”
Seisan veidi eemal koridoris ja hetke pärast praotab mees ust. Kuulen, et Mai vabandab tülitamise pärast ja küsib, kas mees on üht väikest poissi näinud. Äkki on poiss läbi astunud? Nad vahetavad veel paar sõna ja siis on ta korraga vaateväljast tuppa kadunud. Kuulen vestlust ja Mai kiiret ja vaikset juttu, aga ma ei saa sõnadest aru.
Mõne aja pärast tuleb ta välja, poiss käekõrval. Poisil on suu ümber pruun võru.
„Nad olid koos,” ütleb Mai tõsisel ilmel. „Ta andis poisile šokolaadi,” lisab ta selgitavalt.
Ja siis vaikselt: ”Aitäh abi eest.”
Ta hammustab huulde ja ütleb, et ei karda mitte ainult Adami, vaid ka venna pärast. Noortele meeldib metsas kohtuda ja ainult väheste puhul õnnestub tagasi tuua seda, mis neist järele jääb. Nii see noor naine seda sõnastabki, „noortele”, nagu ütleks mu kaheksakümne kolme aastane ema.
Kui ema on pojaga tagasi oma tuppa läinud, koputan naabri uksele.
„Hoia end poisist eemale,” ütlen.
Ta vaatab mind irvitades.
„Oled sa tüdrukusse ära armunud? Ma arvasin, et sebid filmidiivaga.”
Ma ei kavatse talle midagi vastata, aga ta teatab, tahab minust midagi. Et käis mind just otsimas.
„Et sinuga paar sõna vahetada,” ütleb ta.
Siis asub ta kohe asja kallale ja küsib, kas olen seina näinud. Ta ei jää vastust ootama, vaid räägib edasi ja küsib, kas tahaksin talle väikse otsa teha.
„Ja ühed asjad hankida.”
„Mis asjad?”
Ta võtab lonksu klaasist mida ta käes hoiab.
„Millele aga ligi pääsed. Sinusugust meest, kelle südametunnistus lausa läigib, usaldatakse.”
O l e n n a g u t e i s e d k i i n i m e s e d:
a r m a s t a n, n u t a n j a k a n n a t a n
Olen saanud hotell Silencei töötajaks ja saan võtmekimbu. Fifi kutsub mind ja paneb selle mulle pihku. „Kuna sa nüüd töötad hotell Silenceis, tundus meile õige, et sul on ka võtmed.”
Vastutasuks saan piiramata ajaks toa hommiku- ja lõunasöögiga ning tarbeasju hotellipoest – Fifi sõnul „kuni kaupa jätkub”. Lisaks olen tulevikus teretulnud tagasi kogu perega, ütleb Mai. Lõunaks teeb Fifi kas suppi või omletti ja õhtuti käin tavaliselt peatänava restoranis. Olen omanikku aidanud mõne pisiasjaga ega ole viimasel ajal pidanud rahakotti paotama. Millegipärast pole ta eelmisest nädalast saati pendeluksi maininud. Kui ma tagasi hotelli jõuan, siis loen. Eile lõpetasin Elizabeth Bishopi „Külma kevade” ja alustasin Turgenevi raamatuga „Isad ja pojad”. Põikan iga päev ka Fifi juurest saunast läbi ja annan juhtnööre, kuidas plaatida.
„Teine pilk kulub marjaks ära,” ütles ta eile, lisades: „Võib-olla peaksin uuesti kooli minema ja ameti päriselt ära õppima.”
Koos tema õega võtame iga päev käsile uue toa ja aitame teineteist nende korda seadmisega. Lisaks peab ta ka poisi eest hoolitsema.
Vahel jätab Mai parasjagu käsil oleva asja pooleli ja vaatab, kuidas ma töötan. Juhtub sedagi, et ma tõstan pilgu ja näen peeglist, kuidas ta mind vaatab – vaatan teda mind vaatamas. Kui tõstan pea, vaatab ta mujale. Või hakkab ta parasjagu ta midagi ütlema ja jääb järsku keset lauset vait. Vahel vaatab ta lihtsalt tühja pilguga õhku ja ma tean, et ta mõtleb siis millestki muust. Teinekord seisab ta liikumatult ja on täiesti ära ega vaata midagi. Hetk hiljem ütleb ta: „Vabandust, vajusin mõttesse.”
Tuleb ette selliseidki hetki, kui ta vaatab mind, nagu poleks tal aimugi, kes ma olen, üritades mind sobitada oma tolmust mustvalgesse maailmapilti, mis päädibki kolmanda katsega luua selgust.
Aitan tal linasid sirgeks tõmmata, sikutame mõlemad ise otsast ja pistame nurkasid madratsi alla.
„Keegi ei tule siia puhkama,” ütleb ta ja vaatab mulle silma. Ajan selja sirgu. Seisan ühel pool voodit ja tema teisel.
Ta tahab teada, mida ma siin teen. Peale selle, et aitan linadega.
Kui me istuksime koos maha, mina ja see noor roosades ketsides naine, ja võrdleksime arme me roidunud kehadel, loendaksime ära kõik õmblused kaelast kandadeni ja lööksime tulemused kokku, jääks tema võitjaks. Minu kriimustused on naeruväärselt tühised. Isegi kui mulle oleks külge lahtine noahaav löödud, jääks tüdruk võitjaks.
„Keegi ei tule siia ilma põhjuseta,” kordab ta.
Mees sokkides ütles sama.
Ma pole teda viimastel päevadel märganud. Ta vist ütles, et peab äriasjus linnast ära sõitma?
„Maailm on täis sinusuguseid inimesi, kes elust valesti aru saavad,” ütles mees, kui viimati kokku juhtusime.
Olen nähtavasti isegi oma eesmärgi suhtes kõhklema hakanud.
Jõudmata midagi ette võtta, olengi selle juba välja öelnud.
„Tulin tegelikult surema.”
Ta vaatas mulle otsa.
„Oled sa haige või?”
„Ei.”
Ma saan aru, et ta ootab põhjalikumat seletust.
„Mismoodi surema?”
„Enesetappu tegema. Ma pole veel otsustanud, kuidas.”
„Mõistan.”
Ma ei tea, mida ta mõistab.
Kas peaksin ütlema, et maailmas on inimesi, kes tahavad sellepärast surra, et ei suuda enam elu välja kannatada? See oleks viimase kahe nädala jooksul üks pikemaid lauseid, mida olen öelnud.
„Miks sa lihtsalt koju ei jäänud?”
Ta ei küsi, kas külmade mägede keskel poleks parem surra.
„Tahtsin säästa oma tütart sellest, et ta mu leidma peaks.”
„Aga mind mitte?” küsib ta. „Mind sa ei tahaks sellest säästa?”
„Anna andeks,” ütlen. „Ma ei teadnud, et sa siin oled. Ega poiss. Ma ei arvestanud sellega, et võin teid kohata. Siis ma sind ei tundnud,” lisan tundega, et iga mu sõna on tühine.
Ma ei saa öelda sellele noorele naisele, kel midagi peale elu polegi, et olen end ära kaotanud. Või et elu läks teisiti, kui arvasin. Kui ütleksin, et olen nagu teisedki inimesed – armastan, nutan ja kannatan -, siis saaks ta tõenäoliselt minust aru ja vastaks: „Ma tean, mida sa mõtled.”
„Olin õnnetu,” ütlen.
Mainin seda teist korda, kui ema ka hulka lugeda.
„Ma ei osanud seda muuta,” lisan.
Nagu kuuleksin ema häält. „Kõigi kannatused on isemoodi erinevad,” ütles ta kord, „mistõttu ei ole neid võimalik võrrelda. Õnnelik aga ollakse ühtemoodi.”
Mai vaatab maha.
„Mu lapse isa oli majandusteadlane, kes mängis džässbändis. Adam sündis võõraste inimeste maja keldris ja me olime seal tema isaga ihuüksi.. Nutsime mõlemad. Nii ilus ingel on taevast kukkunud, ütles ta.”
Ta vaikib, astub akna juurde ja jätkab. Otsib hoolikalt kaaludes sõnu: „Ta lasti jalgpalliväljakul maha ja me ei pääsenud tema juurde. Isegi mitte surnukeha ära tooma, sest ta jäi sõjapoolte võitlustandrile. Me ei saanud teda käte vahel hoida, teda pesta, teda maha matta. Nägime teda binoklist, verenired püksisääri ja varukaid pidi alla voolamas. Arvasime, et ta on surnud, aga järgmiseks hommikuks oli ta asendit muutnud. Alguses lamas ta selili, aga järgmisel päeval oli külili, õhtuks oli ta roomanud kaks meetrit värava poole. Ma poleks uskunud, et inimeses on nii palju verd. Tal läks kolm päeva, et surra. Pärast seda lamas ta liikumatult ja me jälgisime, kuidas ta riiete all kokku vajub, kuni pidime põgenema ja ta maha jätma.”
„Anna andeks,” kordan.
Kas peaksin talle ütlema, et ma ei saa endast aru, või teeks see asja ainult hullemaks?
Ta istub tooli peal ja ma astun ta juurde ning istun tema ette.
„Kurbus on nagu klaasikild kurgus,” ütleb ta.
„Ma ei kavatse ära surra. Mitte nüüd kohe,” ütlen.
Võinuksin sama hästi öelda, et ta ei muretseks, sest ma ei oska surra. Mitte rohkem kui ema. Või võiksin öelda sellele tüdrukule, kes on vaadanud nii paljudesse püssitorudesse ja ellu jäänud, et ma pole enam sama mees, kes kümne päeva eest. Või eile. Et olen muutumas.
„Isa, kas teadsid, et keharakud uuenevad iga seitsme aasta tagant,” küsis Vesiroos kord.
„Tõsi, inimene sünnib vist pidevalt uuesti? Puhta lehena?” oli Svanur küsinud sünkjasrohelise ookeani ääres sadamas, ühel pool kaid vaalapüügipaadid ja teisel pool vaalavaatluspaadid.
„Inimesed sünnivad, armastavad, kannatavad ja surevad,” kuulen Maid nina lurinal ütlemas.
„Ma tean,” ütlen.
„Mõned mu sõbrad ei saanudki tunda, kuidas on armastada,” jätkab ta. „Ainult kuidas on kannatada ja surra.”
Noogutan.
„Isegi kui sa ei tea, kas sind lastakse maha täna või homme, ei lakka sa armastamast.”
Ta on jälle püsti ja seisab akna ääres, seljaga minu poole. Pluus pingul vastu selga.
„Hoidsime pead vee peal, kõik kolmekesi, mina, Fifi ja Adam. Tahtsime elada, ja kui mitte, siis koos surra. Et keegi ei jääks maha.”
Poiss on istunud laua ääres ja meisterdanud südame roosadest pärlitest, mis ma hotellipoest leidsin, ja libistab end nüüd toolilt maha ning läheb ema kõrvale. Ta ulatab emale käe ja nad seisavad kõrvuti, seljad minu poole. Ta saab aru, et ema on endast väljas. Ta vaatab kord ema, kord üle õla mind. Ikka ja jälle. Kuulen, et ta ütleb midagi küsival toonil. Ta tahab millelegi vastust saada. Ta tahab teada, mis toimub.
„Kas teadsid, et veri muutub kuivades mustaks? ” küsib Mai lõpuks, pilk ikka merel.
Kas peaksin talle ütlema, et minu tiibade all sa leiad varju, kuniks valgus jälle paistma hakkab?
Astun ta juurde ja ütlen: „Sa oled väga hästi vastu pidanud.”
Ta pöörab poisilt käest lahti laskmata ringi, päike paistab tema tagant tuppa ja ta seisab lendlevat tolmu täis kiirtevihus.
„Anname oma parima,” ütleb ta. „Inimestena.”
Sjón
Sjón (1962) – on tunnustatud Islandi kirjanik ja luuletaja. Sjón tähendab islandi keeles nägemust, vaadet, ja on tuletis autori kodanikunimest Sigurjón Birgir Sigurðsson. Ta on kirjutanud seitse romaani ja mitmeid luulekogumikke, näidendeid libretosid ja lasteraamatuid. Tema teoseid on tõlgitud 25 keelde. Sjón on teinud kaua koostööd kaasmaalase Björkiga, nii temaga koos esinedes kui laulusõnu kirjutades. “Ta on uskumatult andekas,” ütleb Björk Sjóni kohta. Oma viienda romaani “Virvarebane” eest pälvis Sjón 2005. aastal Skandinaavia mainekaima, Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.
Katkend: Virvarebane, Pegasus 2013, lk 56-64, tlk Askur Alas.
Friðriki ja Hafdísi teed ristusid kolm päeva pärast seda, kui mees Islandile oli jõudnud. Friðrik oli siis koduteel pärast õhtusööki, röögatut kohvijoomist ja ühislaulmist oma mentori, härra G. juures. Ta otsustas minna kuhu jalad viivad. Need juhtisid ta otse Kvosini juurde, linnast välja, kiltmaast lõunasse mere äärde, kus ta jooksis piki kallast ja hõikas säravale igavikule: “Ole kiidetud ookean, vaba mehe peegel!” Oli jaanipäev, sääsed kiigutasid end kõrtel, liivatüll vidistas ja öise päikese kiired tungisid risti läbi rohu.
Tollal oli Reykjavík piisavalt väike, et kiirelt kõndides linnale poole tunniga ring peale teha, ja nii ei kulunud kaua aega, kui Friðrik oli samas kohas tagasi, kust ta oma õhtust jalutuskäiku alustas – teerajal enda vana hallipäise mentori, härra G. maja taga. Tagauksest väljus köögiteenija poeg, hoides ettevaatlikult kandikut, millel oli plekk-kruus, kartulikoored, forellinahk ja leivatükid – ülejäägid äsjasest pidusöögist.
Friðrik seisatas ja jälgis poissi kandmas kandikut ühe lobudiku poole. See oli ehitaud tagahoovi ühe suurema kuuri külge; seal avas poiss luugi ja lükkas kandiku sisse. Lobudikust hakkas kostma müra ja norsatusi, kolinat ja röhitsusi. Poiss tõmbus tagasi, lõi luugi kinni ja kiirustas maja poole – kuid põrkas tee peal kokku
Friðrikuga, kes oli vahepeal väravast sisse astunud.
-Kes teil seal on, kas mõni taani kaupmees või?
Ta ütles seda pooleldi naljatleval toonil, mida kasutatakse, kui tahetakse halbade uudiste mõju pehmendada. Nooruk jõllitas Friðrikut, nagu oleks too üks parun Münchhauseni kuu-olendeid, ja vastas tusaselt:
-Noh. Ma arvan, et see on see rajakas, kes eelmisel nädalal lapse sünnitas.
-Või nii!
-Too, kes saadi surnuaias kätte, kui ta lapse laipa Ólafur “Tudeng” Jónnasoni hauda mattis.
-Ja miks ta siin on?
-Minu teada palus kohtunik oma nõbu, et sugulane ta enda juurde hoiule võtaks. Ema räägib, et pole mõistlik teda vangimajja meestega kokku panna.
-Ja mis temaga peale hakatakse?
-Noh, arvatavasti saadetakse ta Kopenhaagenisse, karistust saama, ja kui ta tagasi tuleb, pannakse ta kuhugi teenijaks. Kui ta üldse tagasi tuleb.
Poiss viskas kärmelt pilgu enda ümber ja tõmbas taskust väikese tubakasarve:
-Ma ei tohiks tegelikult sellest rääkida, mis ma kodus kuulen…
Ta tõstis sarve ühe sõõrme juurde ja tõmbas äkitselt tubakat ninna. Sellega oli vestlus lõppenud. Friðrik jättis köögiteenija poja aevastusega võitlema ja kõndis lobudiku juurde. Ta kükitas, avas luugi ja piilus sisse. Sees oli pime, aga suveöö sinakat valgust paistis laudade vahelt piisavalt, et silmade kohanedes eristas ta hurtsiku nurgas naisekuju. See oligi vang.
Ta istus, jalad välja sirutatult, muldpõrandal, ja küürutas toidutaldriku kohal nagu kaltsunukk. Oma pisikeses käes hoidis ta kartulikoore tükki, kasutades seda kalanaha ja leiva kokkulükkamiseks; siis haaras ta need kartulikoore sisse, tõstis suu juurde ja mälus hoolikalt läbi. Ta võttis plekk-kruusist lonksu ja tõi kuuldavale ohke. Sel hetkel tundus Friðrikule, et on näinud seda viletsust rohkem kui küllalt. Ta kobas lingi järele, et luuk sulgeda, kuid käsi puudutas valju kopsatusega seina. Olevus nurgas sai tema kohalolekust teadlikuks. Ta tõstis pilgu ja vaatas mehele otse silma; naeratas, ja tema naeratus kahekordistas õnne maailmas.
Aga enne kui Friðrik vastuseks noogutada jõudis, kadus naeratus tema näolt ja asendus otsekohe sedavõrd troostitu ilmega, et mees puhkes nutma.
…
Friðrik seob sõlme lahti, mähib nööri ümber vasaku käelaba, tõmbab rulli ümber sõrmeotste ja torkab vestitasku. Ta eemaldab pambu ümbert kotiriide ja näeb kahte ühesuurust pruunis vahajas paberis pakki. Ta asetab need kõrvuti ja teeb lahti: pakkide sisu paistab olevat ühesugune – mustad puutahvlid, kakskümmend neli kummaski virnas. Ta segab tahvleid nagu kaarte ja näeb, et kuigi need on ühelt küljelt mustaks värvitud, on teine külg valge, kuid mitte kõigil – ühes virnas on mõned tahvlid mustad ja rohelised, teises mustad ja sinised. Ta silitab oma habet:
– Ja-jah, Abbadi, küll on vägev see piltmõistatus, mida sa terve elu oled endaga kaasas kandnud…
Ja nüüd algab Brekka talu pisikeses elutoas keeruline ja kummaline vaatemäng. Taluperemees mängib ettevaatlikult iga mõistatuse tükiga, vaatleb seda ühelt ja teiselt poolt; rohelistel ja sinistel tahvlitel on sõnad – ladina keeles. See teeb mängu lihtsamaks.
Ta hakkab puslet kokku panema.
Ta alustab sinistest tahvlitest.
Friðrik B. Friðjónsson õppis Kopenhaageni Ülikoolis loodusteadust aastatel 1862 kuni 1865. nagu paljudel tema kaasmaalastelgi, jäi tal ülikool lõpetamata; kolmel viimasel aastal Taanis töötas ta täiskohaga Suur-Kuninga tänaval asuvas Elevandi apteegis, mida tollal pidas apteeker Ørnstrup. Friðrik töötas end üles meditsiiniassistendi kohale. Ta tegeles apteegis joovastavate ainetega: eeter, oopium, naerugaas, kärbseseen, karumustikas, kloroform, alraun, hašiš ja koka, mida kasutati erinevate tervisehädade raviks. Samas harrastasid neid ka Kopenhaageni “lootosesööjad”.
Lootosesööjad oli rühm inimesi, kes kujundasid oma elu prantsuse poeetide – Baudelaire, de Nerval, Gautier ja de Musset – luule järgi. Nad korraldasid pidusid – millest räägiti palju lugusid, kuid tõele vastasid vähesed -, kus külalised kandusid psühhotroopsete taimede abil nii lihas kui vaimus kiiresti ja magusalt seni tundmata maailmadesse. Friðrik oli sellistel kogunemistel sage külaline; ükskord, kui nad eeterlikest Ameerika mägedest tagasi olid jõudnud, tõusis ta püsti ja ütles oma kaasreisijatele:
– Ma nägin universumit! See oli tehtud luulest!
Taanlastele tundus, et ta räägib nagu “en rigtig Islænding”.
Friðriku reis Islandile 1868. aasta suvel toimus aga hoopis maisematel asjaoludel. Ta tuli saarele, et korda ajada oma päranduseasjad. Mõlemad vanemad olid sel kevadel teineteise järel, üheksapäevase vahega, kopsupõletikku surnud. Vara sama hästi kui polnudki: kõrvaline Brekka talukoht, lehm Kõversarv, mõned nirud lambad, flööt, male, kast raamatuid, emale kuulunud vokk ja kõuts Pisi-Frikki. Seetõttu ei kavatsenud ta seal kaua peatuda: palju see ikka vaeva võtab, et müüa vallasvara naabritele, maksta võlad pakkida asjad, puua kass ja põletada taluhooned, mis Friðriku teada olid kokku kukkumas.
Ja seda oleks ka ta teinud, kui kõiksus poleks teda ootamatult kokku viinud ühe luulekatkega; see juhtus räpases kuuris päikselisel juunikuu ööl.
…
Puutahvlid mänglevad Friðriku kätes; varem lahendamatune paistnud mõistatus juhib nüüd justkui ise ta käsi. Tundub nagu oleks pusles võluvägi, mis juhib ise ta kokku: pikemalt mõtlemata asetab mees ühe tahvli teise külge ja kui nende servad kokku puutuvad, sobitub üks tahvel otsemaid teise soonde ega nihku enam paigast; ja nõnda edasi ja nõnda edasi, kuni sinistest tahvlitest moodustub põhi, teistest aga seinad, meenutades kõige enam pikka ja üsna kõrget küna, mille küljed on seespoolt valged ja väljast mustad.
Ja küna põhja ilmub lause: “Omnium mutantur – nihil interit.” Friðrik naerab virilalt: “Kõik muutub – mitte miski ei kao.” Ta ei suuda endale ette kujutada, mis imetabane meistrimees see pidi olema, kes selle asjanduse Hafdísile valmistas ja valis sinna tsitaadi Ovidiuselt endalt.
Talu tagant kostab ammumist.
Mõistataja ärkab oma mõtetest; teine Kõversarv ammub ja nõuab oma lüpsmist. Friðrik jätab oma teose ja tõttab lauta; veel ei ole ta jõudnud uue töökorraldusega Brekkal harjuda; varem hoolitses nende loomade eest Abba.
…
Tudengid, kes said Kopenhaagenis kakskümmend riigitaalrit stipendiumi, olid kohustatud osalema üksikute inimeste matustel. Nagu teisedki, täitis Friðrik seda morbiidset kohustust, aga et ta oli suuremat sorti raamatukoi ja alatasa Høsti raamatukauplusele võlgu, võttis ta tööpakkumise linna surnukuuri öövahi kohale rõõmuga vastu. Surnukuuris tegi ta veel üht tööd: tõlkis Kristiaaniast pärit jõukale, kuid kõva peaga anatoomiatudengile artikleid välismaistest meditsiiniajakirjadest.
Friðrik istus palju öid suitseva õlilambi ääres ja tõlkis taani keelde kirjeldusi uusimate meetodite kohta, kuidas meid, õnnetuid inimolendeid, elus hoida; tema ümber lebasid lavatsitel laibad, keda enam keegi aidata ei saanud – hoolimata optimistlikest uudistest elektriravi edusammudest.
London Hospital Reportsi 1866. aasta väljaande kolmandast osast luges Friðrik Londoni arsti J. Langdon H. Downi teadustööd nõrgamõistuslike klassifikatsioonist. Artikkel oli katse selgitada fenomeni, mis oli inimkonda kaua vaevanud: miks valged naised tõid aeg-ajalt ilmale asiaatlike tunnustega lapsi. Doktori hüpotees rajanes sellel, et raseduse ajal võis naise haigus või hingeline vapustus põhjustada enneaegse sünnituse; see võis toimuda loote arengu eri teada-tuntud etappidel: kala-roomaja-lind-koer-ahv-neeger-asiaat-indiaanlane-valge inimene, kuid tundus, et kõige sagedamini leiab see aset seitsmendal etapil.
Downi sündroomi all kannatavad mongoliidsete näojoontega lapsed ei olnud seega täielikult välja arenenud; nende saatuseks oli jääda lapsikuks ja araks elu lõpuni, kuid nagu teistelegi alaväärsete rasside esindajatele, oli neile lahke kohtlemise ja kannatlikkuse abil võimalik õpetada päris palju kasulikke oskusi.
Islandil surmati nad kohe pärast sündimist.
Kui teiste nõrgamõistuslike puhul näeb alles siis, kui juba hilja, et nad pole täie mõistuse juures, siis Downi sündroomiga lapsi vaadates saavad kõik kohe aru, et nad on tehtud teisest puust kui meie, võib-olla et isegi mingitest muudest, ebamaistest algosakestest: neil olid tihedamad juuksed, kollakas jume, tönts keha, lotendav nahk ja pilusilmad – nagu rebendid lõuendis.
Tunnistajaid ei olnud vaja; enne kui vastsündinu jõudis vääksuma hakata, pigistas ämmaemand ta nina kinni ja suunas nõnda ta hinge tagasi suurde katlasse, kus kogu inimkonnale kulbiga ette tõstetakse.
Laps öeldi olevat surnult sündinud ja tema surnukeha anti üle lähimale pastorile. Too tegi kindlaks, mis soost vaeseke oli, sängitas ta mulda ja lugu oli lõpetatud.
Kuid alati leidus mõni õnnetusehunnik, kes suutis ellu jääda. Seda juhtus jumalast maha jäetus ääremaadel, kus polnud kedagi pähe panemas mõistust emadele, kes arvasid, et saavad oma lastega – imelikud, nagu nad olid – hakkama. Nood aga läksid rumalast peast teab kuhu uitama ja kadusid ära; nende luud jäid kõdunema mägiradadele, või leiti nad poolsurnult mõnelt aasalt, või koperdasid nad võõraste inimeste ellu.
Ja kuna tobukesed ei teadnud, kes nad on või kust poolt oli tuul nad toonud, käskisid võimud talumehel, kelle maa peal nende eksirännak oli lõppenud, nad oma ülalpidamisele võtta.
…
Polnud kahtlustki, et Reykjavíki kohtuniku nõo tagaaeda luku taha pandud armetu tüdruk oli üks neist asiaatlikest õnnetukestest, kel polnud muud varandust kui sisse hingatud õhk.
Neiu pühkis käed toidust puhtaks, kallistas kanalas nutvat noormeest ja lohutas teda selliste sõnadega:
-Furru amhamh, furru amhamh…
Looming
The blue fox, Telegram 2009, London
From the mouth on the whale, New York : Farrar, Straus and Giroux, 2013
Virvarebane, Pegasus 2013
Nädala autor 